ESIMENE PEATÜKK
Värbamispäev on alati kõige suurema suremusega. Ehk seepärast ongi päikesetõus täna hommikul eriti kaunis – sest ma tean, et see võib olla mu viimane.
Pingutan raske lõuendist seljakoti rihmu ja vantsin koduks oleva kivikindluse laiast trepist üles. Hingeldan pingutusest, kopsud lausa põlevad, kui jõuan lõpuks kivist käiku, kus asub kindral Sorrengaili kabinet. Niipalju sain ma siis pooleaastasest tugevast kehalisest treeningust – võime vaevu üles ronida kuuest trepist, seljas üle kümnekilone kott.
Ma olen omadega nii perses.
Need tuhanded kahekümneaastased, kes värava taga ootavad, et astuda teenistusse enda valitud kvadrandis, on Navarra kõige targemad ja tugevamad. Sajad neist on sünnist saadik elitaarsesse ratsanike kvadranti astumise nimel treeninud. Minul oli selleks aega täpselt pool aastat.
Trepimademelt algava laia käigu servades seisvad ilmetud valvurid väldivad minu pilku, aga see pole midagi uut. Pealegi, möödavaatamine on minu jaoks parim lahendus.
Basgiathi sõjakool ei ole teadupärast lahke – mitte kellegi vastu, isegi kui su ema on selle juht.
Iga Navarra ohvitser, olgu ta siis ravitseja, kirjutaja, jalaväelane või ratsanik, õpib kolm aastat nende armutute müüride vahel, neist lihvitakse relvad, mis kaitsevad meie mägiseid piire Poromieli kuningriigi vägivaldsete
sissetungikatsete ja nende grei ratsanike eest. Nõrgad siin ellu ei jää, eriti mitte ratsanike kvadrandis. Lohed hoolitsevad selle eest.
„Sa määrad ta surma!“ kostab läbi kindrali paksu puust ukse tuttav hääl ja ma ahhetan. Kogu mandril on vaid üks naine nii loll, et kindrali peale häält tõsta, aga tema peaks koos idatiivaga piiril olema. Mira!
Kabinetist kostab summutatud vastus ja ma sirutan käe käepideme poole.
„Tal pole mitte mingit võimalust!“ karjub Mira, kui ma raske ukse lahti lükkan ja mu koti raskus ettepoole nihkub, nii et ma peaaegu pikali lendan.
Kurat.
Kindral oma laua taga ropendab ning ma haaran tasakaalu tagasisaamiseks kinni punase polstriga diivanist.
„Kurat küll, ema, ta ei saa isegi seljakotiga hakkama,“ nähvab Mira ja kiirustab minu juurde.
„Pole midagi!“ Mu põsed hõõgavad piinlikkusest ja ma sunnin end sirgelt seisma. Ta on vaid viis minutit siin ja juba üritab mind päästa. Sest sind on vaja päästa, lollakas.
Ma ei taha seda. Ma ei taha ratsanike kvadrandi asjadega mingit tegemist teha. Mul puudub surmasoov. Mulle oleks parem olnud, kui oleksin
Basgiathi sisseastumiskatsetel läbi kukkunud ja läinud otseteed sõjaväkke nagu suurem osa teenistuskohustuslasi. Aga ma saan siiski hakkama oma seljakotiga, ja endaga ka.
„Oeh, Violet.“ Murelikud pruunid silmad vaatavad mu peale alla ja tugevad käed pigistavad mu õlgu.
„Tere, Mira.“ Mu suunurkades väreleb naeratus. Ta võis ju tulla hüvasti jätma, aga mul on hea meel üle mitme aasta oma õde näha.
Ta pilk leebub ja sõrmed mu õlgadel tõmblevad, otsekui tahaks ta mind kaissu tõmmata, kuid ta astub sammu tagasi ja keerab end, nii et seisab minu kõrval, näoga meie ema poole. „Sa ei tohi seda teha.“
„See on juba tehtud.“ Ema kehitab õlgu ning tema musta liibuva mundri piirjooned tõusevad ja langevad selle liigutuse taktis.
Kortsutan kulmu. Niipalju siis armuandmislootusest. Mitte et mul oleks iial olnud põhjust oodata või isegi loota grammikestki halastust naiselt, kes on kuulus selle poolest, et tal seda ei ole.
„Siis tühista see,“ pahandab Mira. „Ta on terve elu kirjutajaks õppinud. Teda ei kasvatatud ratsanikuks.“
„Sinu mõõtu ta tõesti pole, leitnant Sorrengail.“ Ema asetab käed laitmatult korras kirjutuslauale ja toetub neile püsti tõustes kergelt, vaadates meid pilukil silmade hindava pilguga, mis sarnaneb nende lohede omaga,
10 NELJAS TIIB
keda kujutavad tema laua massiivsed jalad. Ma ei vaja isegi keelatud mõtetelugemise kunsti, ma tean niigi täpselt, mida ta näeb.
Mira on kahekümne kuue aastaselt meie ema noorem versioon. Ta on pikk, tal on tugevad ja võimsad lihased, mida on vorminud aastatepikkune käsivõitlustreening ja sajad tunnid lohe seljas. Tema nahk lausa särab tervisest ning ta kuldpruunid juuksed on lahingu jaoks lühikeseks lõigatud, nagu emalgi. Aga lisaks välimusele on tal ka sama arrogants ja vankumatu veendumus, et tema koht on taevas. Ta on läbinisti ratsanik.
Ta on kõike seda, mida mina ei ole, ja ema tauniv pearaputus näitab, et ta on sama meelt. Ma olen liiga lühike. Liiga haprake. Mu napid kumerused peaksid olema lihased, ja mu reetlik keha teeb mind piinlikult kergesti haavatavaks.
Ema tuleb meie poole, ta mustad viksitud saapad säravad kandelaabrites värelevate võlutulede valguses. Ta võtab kätte mu pika patsi, kortsutab kulmu, vaadates seda kohta õlgade kõrgusel, kus pruunid juuksed hakkavad värvisoojust kaotama ja kahvatuvad aeglaselt, kuni juukseotsade metalse hõbeläikeni, ning pillab selle siis käest. „Kahvatu nahk, kahvatud silmad, kahvatud juuksed.“ Tema pilk roogib must luuüdini välja viimsegi enesekindluse. „See palavik võttis sinult koos jõuga ka sinu värvi.“ Ta silmis välgatab kurbus ja kulm tõmbub kipra. „Ma ütlesin su isale, et ta sind raamatukogus ei peidaks.“
See ei ole esimene kord, kui ta manab mu kuuldes seda haigust, mis pidi tal peaaegu hinge seest võtma, kui ta mind ootas, ja raamatukogu, mille isa muutis minu teiseks koduks, kui ema määrati Basgiathi instruktoriks ja tema ise kirjutajaks.
„Mulle meeldib raamatukogus,“ vastan mina. Sellest on üle aasta möödas, kui isa süda lõpuks üles ütles, ja arhiiv on selles hiigelkindluses endiselt ainuke koht, kus ma end koduselt tunnen ja ikka veel isa kohalolu tajun.
„Sa räägid nagu kirjutaja tütar,“ ütleb ema vaikselt ja ma silman korraks seda naist, kes ta oli siis, kui isa elus oli. Pehmem. Lahkem... vähemalt perekonnaringis.
„Ma olengi kirjutaja tütar.“ Mu selg tuikab, seepärast lasen kotil õlalt maha põrandale vajuda ning hingan esimest korda pärast oma toast lahkumist sügavalt sisse.
Ema pilgutab silmi ja pehmem naine kaob, alles jääb vaid kindral. „Sa oled ratsaniku tütar, sa oled kakskümmend aastat vana ja täna on värbamispäev. Ma lasin sul algõppe lõpuni teha, aga nagu ma eelmisel kevadel ütlesin, ei lase ma oma lapsel kirjutajate kvadranti astuda, Violet.“
11 Rebecca YaRRos
„Sest kirjutajad on ratsanikest nii palju kehvemad?“ urisen ma, teades väga hästi, et ratsanikud on ühiskondliku ja sõjaväelise hierarhia tipus. Kasu on ka sellest, et nende lõastatud lohed lusti pärast inimesi röstivad.
„Jah!“ Tema tavapärane enesevalitsus kaob korraks. „Ja kui sa peaksid söandama täna kirjutajate kvadrandi tunnelisse keerata, siis tirin ma sind sealt su totakat patsi pidi välja ja lükkan oma käega parapetile!“
Mul hakkab sees keerama.
„Isa poleks sellega nõus olnud!“ ütleb Mira ja ta kael hakkab õhetama.
„Ma armastasin teie isa, aga ta on surnud,“ ütleb ema, otsekui edastaks ilmateadet. „Tal ei ole enam sõnaõigust.“
Hingan sügavalt sisse, aga hoian suu kinni. Vaidlemisest pole kasu. Ta pole kunagi varem mind kuulanud ja ega tänagi teisiti ole.
„Violeti ratsanike kvadranti saatmine on tema surmaotsus.“ Mira ei ole vaidlemist lõpetanud. Mira ei lõpeta kunagi emaga vaidlemist ning mulle teeb meelehärmi, et ema on teda selle eest alati austanud. Täielik silmakirjalikkus. „Ta ei ole piisavalt tugev, ema! Ta juba murdis tänavu käe, tal läheb üle nädala mõni liiges paigast ja ta ei ole küllalt pikk, et ronida ühegi lohe selga, kes on küllalt suur, et teda lahingus elus hoida.“
„Tõsiselt, Mira?“ Mida kuradit! Mu sõrmeküüned tungivad peopessa ja ma tõmban käed rusikasse. Üks asi on teada, et mu võimalus ellu jääda on napp. Teine asi on see, kui õde mu puudused ette loeb. „Kas sa tahad öelda, et ma olen nõrk?“
„Ei.“ Mira surub mu kätt. „Lihtsalt... habras.“
„See pole üldse parem.“ Lohed ei lõasta hapraid naisi. Nad tuhastavad neid.
„Jah, ta on väike.“ Ema silmitseb mind pealaest jalatallani, vaadeldes lohvakalt istuvat beeži vöötatud särki ja pükse, mis ma hommikul võimaliku hukkamise tarbeks selga valisin.
Norsatan. „Kas me loeme nüüd minu vigu üles?“
„Ma ei ole öelnud, et see on viga.“ Ema pöördub mu õe poole. „Mira, Violet talub iga päev enne lõunat rohkem valu kui sina terve nädalaga. Kui ükski mu lastest on võimeline ratsanike kvadranti üle elama, siis just tema.“
Mu kulmud kerkivad. See kõlas kangesti komplimendi moodi, aga ema puhul ei või kunagi kindel olla.
„Kui palju ratsanikukandidaate värbamispäeval surma saab, ema? Nelikümmend? Viiskümmend? Tahad sa nii kangesti veel üht last matta?“ Mira keeb vihast.
Tõmbun kössi, sest toa temperatuur langeb, ema kasutab oma tunnisvõimet, tormilautimist, mida ta kanaldab oma lohe Aimsiri kaudu.
12 NELJAS TIIB
Venna meenutamine mõjub nagu torge südamesse. Keegi pole Brennanit ega tema lohet maininud juba viis aastat, sestpeale kui nad lõunas Tyrrendori mässu alla surudes hukkusid. Ema talub mind ja austab Mirat, aga Brennanit ta armastas.
Isa armastas ka Brennanit. Valud tema rinnus tekkisid kohe pärast Brennani surma.
Ema surub hambad kokku ja ta pilk tõotab kättemaksu, kui ta Mirat põrnitseb.
Mu õde neelatab, aga ta põrnitseb vastu.
„Ema,“ alustan ma, „ta ei tahtnud...“
„Välja siit, leitnant!“ Ema sõnad väljuvad jäises kabinetis väikeste aurupahvakutena. „Enne kui ma teatan su üksusele, et oled loata lahkunud.“
Mira ajab end sirgu, noogutab korra ja keerab sõjaväelise täpsusega kanna-pealt ringi, sammub sõnagi lausumata ukseni ja haarab minnes kaasa väikese seljakoti.
Oleme emaga üle mitme kuu kahekesi.
Ta vaatab mulle silma ja temperatuur tõuseb, kui ta sügavalt sisse hingab. „Sa jõudsid sisseastumiseksamil kiiruse osas veerandi parimate hulka. Sa saad hakkama. Kõik Sorrengailid saavad.“ Ta tõmbab sõrmeselgadega üle mu põse, vaevu nahka puudutades. „Nii oma isa moodi,“ sosistab ta, köhatab siis kurgu puhtaks ja astub paar sammu tagasi.
Emotsionaalse toe eest siin lisahüvesid ei anta.
„Ma ei saa sind järgmised kolm aastat oma lapsena kohelda,“ ütleb ta ja toetub lauaservale. „Kuna Basgiathi komandörina olen ma sinu ülemus.“
„Ma tean.“ See teeb mulle kõige vähem muret, sest ega ta praegugi kohtle.
„Sa ei saa ka mingit erikohtlemist selle pärast, et oled minu tütar. Pigem nõutakse sinult enamat, et sa end tõestaksid.“ Ta kergitab kulmu.
„Olen teadlik.“ Õnneks olen ma viimased kuud pärast seda, kui ema oma soovi teatavaks tegi, major Gillsteadi juures treeninud.
Ta ohkab ja sunnib end naeratama. „Seega kohtume orus rehepeksu aegu, kandidaat. Ehkki ma eeldan, et päikeseloojanguks oled sa kadett.“
Või surnud.
Kumbki meist ei ütle seda välja.
„Soovin edu, kandidaat Sorrengail.“ Ta läheb tagasi oma laua taha ja annab seega mulle märku lahkuda.
„Tänan, kindral.“ Vinnan koti õlale ja väljun kabinetist. Valvur paneb ukse mu selja taga kinni.
„Ta on peast segi,“ teatab Mira koridori keskelt, täpselt kahe valvuri vahelt.
13 Rebecca YaRRos
„Nad ütlevad talle edasi, et sa nii ütlesid.“
„Nagu nad ise ei teaks,“ surub ta läbi hammaste. „Lähme. Meil on ainult tund aega, enne kui kandidaadid peavad kohale ilmuma, ja ma nägin üle lennates värava taga tuhandeid ootajaid.“ Ta hakkab minema, laskub minu ees kivitrepist alla ja läheb mu ees läbi käikude minu tuppa.
Õigemini minu endisesse tuppa.
Selle poole tunniga, mis ma ära olin, on kõik mu isiklikud asjad pakitud kastidesse, mis on nüüd nurgas virnas. Mul tõmbab kõhu alt õõnsaks. Nad toppisid kogu mu elu kastidesse.
„Ta on kuradima tõhus, tuleb tunnistada,“ pomiseb Mira ja pöördub siis minu poole, ta pilk on varjamatult hindav. „Ma lootsin, et mul õnnestub teda ümber veenda. Sinu koht ei ole ratsanike kvadrandis.“
„Nii sa ütlesid.“ Kergitan talle otsa vaadates kulmu. „Korduvalt.“
„Vabandust.“ Ta krimpsutab nägu, istub põrandale ja hakkab oma kotti tühjaks tõstma.
„Mida sa teed?“
„Seda, mida Brennan tegi minu heaks,“ vastab ta vaikselt ja mind valdab lein. „Kas sa mõõka jaksad kasutada?“
Raputan pead. „Liiga raske. Aga ma olen pistodadega päris kiire.“ Kuradima kiire. Välkkiire. Puudujäägid jõus teen ma tasa kiirusega.
„Seda ma arvasin. Väga hea. Viska nüüd kott maha ja võta need jõledad saapad ära.“ Ta sorib toodud asjade seas ning ulatab mulle uued saapad ja musta mundri. „Pane need selga.“
„Mis minu kotil viga on?“ küsin ma, aga võtan koti siiski seljast. Ta teeb selle kohe lahti ja tirib välja kõik, mis ma sinna hoolikalt pakkisin. „Mira! Mul kulus selleks terve öö!“
„Sul on liiga palju asju kaasas ja su saapad on surmavalt ohtlikud. Sa libised nende siledate taldadega parapetilt alla. Ma lasin sulle igaks juhuks teha kummitallaga ratsanikusaapad, ja see, mu kallis Violet, on kõige hullem juht.“ Raamatud hakkavad lendama ja kukuvad kasti lähedusse.
„Kuule, ma võin kaasa võtta ainult selle, mida ma kanda jõuan, ja ma tahan neid!“ Kargan järgmise raamatu kallale, enne kui ta jõuab selle ära visata, ja suudan napilt päästa oma süngete muinasjuttude lemmikkogu.
„Kas sa oled valmis selle nimel surema?“ küsib ta ja ta pilk kalgistub.
„Ma jaksan seda kanda!“ Kõik on nii valesti. Ma pidin pühendama oma elu raamatutele, mitte neid nurka loopima, et kotti kergemaks muuta.
„Ei. Ei jaksa. Sa oled sellest kotist vaevu kolm korda raskem, parapett on umbes pool meetrit lai, seitsekümmend meetrit kõrge, ja kui ma viimati
14 NELJAS TIIB
vaatasin, siis hakkasid kogunema vihmapilved. Nad ei lükka seda edasi, isegi kui sild on natuke libe, õeke. Sa kukud. Sa saad surma. Kas sa nüüd kuulad mind? Või kantakse sind koos teiste surnud kandidaatidega homsesse laibaloendisse?“ Selles ratsanikus siin ei ole märkigi minu vanemast õest. See naine on tark, kaval ja natuke õel. See naine elas need kolm aastat üle vaid ühe armiga, ja selle sai ta rehepeksu ajal omaenda lohelt. „Sest muud sinust ei saa. Järjekordne hauakivi. Järjekordne kivisse raiutud nimi. Viska raamatud ära.“
„Isa andis selle mulle,“ pomisen ma ja surun raamatu vastu rinda. See võib olla lapsik, ainult üks jutukogu, mis hoiatab meid maagia kiusatuste eest ja kujutab isegi lohesid mustades värvides, aga muud mul ei ole.
Ta ohkab. „Kas need on need vanad rahvajutud musti jõude kasutavatest verinitest ja nende lendussidest? Sa oled seda juba tuhat korda lugenud.“
„Ilmselt rohkem,“ tunnistan ma. „Ja need on veninid, mitte verinid.“
„Isa ja tema allegooriad,“ ütleb ta. „Ära lihtsalt ürita maagiat kasutada, kui sa pole lõastatud ratsanik, ja punasilmsed koletised ei peida end sinu voodi all ega ürita sind kahejalgsete lohedega minema viia ega oma musta sõjaväkke panna.“ Ta võtab viimase raamatu, mis ma seljakotti pakkisin, ja ulatab selle mulle. „Jäta raamatud maha. Isa ei saa sind päästa. Ta üritas. Mina üritasin. Otsusta, Violet. Kas sa sured nagu kirjutaja või elad nagu ratsanik?“
Heidan pilgu raamatutele oma süles ja langetan otsuse. „Sa oled jube tüütus.“ Panen jutukogu nurka, aga jätan teise raamatu enda kätte ja pöördun õe poole.
„Tüütus, tänu kellele sa ellu jääd. Milleks see veel on?“ nõuab ta.
„Inimeste tapmiseks.“ Ulatan raamatu talle.
Mira näole ilmub aeglaselt naeratus. „Väga hea. Selle võid alles jätta. Pane nüüd riidesse, ma vaatan selle ülejäänud sodi läbi.“ Kusagil kõrgel kõlab kell. Meil on kolmveerand tundi aega.
Riietun kiiresti, kõik tundub nagu kellelegi teisele kuuluvat, ehkki on selgelt minu suurusele tehtud. Varasema laia pluusi asemel on nüüd tihedalt istuv must särk, mis katab mu käsivarred, laiade pükste asemel tihedalt liibuvad nahkpüksid. Siis sätib Mira mu särgi peale vesti moodi korseti.
„Siis ei hõõru,“ seletab ta.
„See on nagu ratsanike lahinguvarustus.“ Pean tunnistama, et need riided näevad väga vinged välja, ehkki tunnen end petisena. Oh jummelid, see juhtub päriselt.
„Täpselt, sest seda sa teedki. Lähed lahingusse.“
15 Rebecca YaRRos
Mind katab rangluust kuni allapoole vööd kombinatsioon nahast ja kangast, mida ma ei ole enne näinud, see käib mul risti-rästi üle rindade ja õlgade. Sõrmitsen diagonaalis üle rinnakorvi õmmeldud peidetud noatuppesid.
„Pistodade jaoks.“
„Mul on ainult neli.“ Haaran need põrandalt virnast.
„Küll teenid juurde.“
Libistan relvad tuppedesse, nagu oleksid mu küljeluud ise relvadeks muutunud. Korseti ehitus on väga leidlik. Küljekontidel ja reitel asuvad tuped on väga käepärased.
Tunnen end peeglisse vaadates vaevu ära. Näen välja nagu ratsanik. Aga sisemiselt olen ikka kirjutaja.
Mõni minut hiljem on pool mu vanast pagasist kastide peale kuhjatud. Mira pakib mu seljakoti uuesti, visates ära kõik, mida ta kasutuks peab, samuti peaaegu kõik, millel on sentimentaalne väärtus, ja paiskab samal ajal välja katkematu sõnaokse selle kohta, kuidas kvadrandis ellu jääda. Siis üllatab ta mind kõige sentimentaalsema teoga – käsib mul oma põlvede vahele istuda, et ta saaks mu juuksed krooniks punuda.
Ma oleksin nagu jälle laps, mitte täiskasvanud naine, aga kuuletun.
„Mis see on?“ Puudutan oma südame kohal olevat materjali, kraabin seda sõrmeküünega.
„Minu leiutis,“ seletab ta ja kisub patsi valusasti tihedalt vastu peanahka. „Lasin selle spetsiaalselt sulle teha, siia sisse on õmmeldud Teine soomused, nii et ole sellega ettevaatlik.“
„Lohe soomused?“ Vaatan üle õla talle otsa. „Kuidas? Teine on ju hiiglaslik.“
„Ma tean juhtumisi üht ratsanikku, kelle võime on teha suuri asju väga väikeseks.“ Ta suule ilmub saatanlik naeratus. „Ja väikseid asju... väga-väga palju suuremaks.“
Pööritan silmi. Mira on oma meeste teemal alati jutukam olnud kui mina... mõlema teemal. „Kui palju suuremaks siis?“
Ta naerab ja sikutab mind patsist. „Pea otseks. Sa oleksid pidanud juuksed ära lõikama.“ Ta tõmbab salgud tihedalt vastu mu pead ja jätkab punumist. „See on käsivõitluses ja lahingus ohtlik, rääkimata sellest, et see on pirakas märklaud. Kellelgi teisel ei ole juukseid, mis niimoodi hõbedaseks muutuksid, ja nad on sind juba sihikule võtnud.“
„Sa tead küll, et loomulik pigment kaob mu juustest aegamööda, pikkus ei loe.“ Mu silmad on sama muutlikud, sinistest ja merevaigukarva toonidest moodustuv hele pähklitoon, mis ei ole kunagi ühtki õiget värvi. „Ja kui jätta
16 NELJAS TIIB
kõrvale teiste mure nende värvi pärast, on juuksed ainuke osa minust, mis on hea tervise juures. Neid maha lõigata oleks nagu karistada keha selle eest, et miski lõpuks hästi välja tuli, ja ma ei tahagi varjata, kes ma olen.“
„Sa ei peagi.“ Mira sikutab patsi, tõmbab mu pea kuklasse ja me pilgud kohtuvad. „Sa oled kõige targem naine, keda ma tean. Ära unusta seda. Aju on su parim relv. Kavalda nad üle, Violet. Kuuled?“
Ma noogutan, ta vabastab haarde, lõpetab patsi punumise ja tõmbab mind jalule, jätkates mitme aasta teadmiste surumist viieteistkümnesse kiiresse minutisse, ise vahepeal vaevu hinge tõmmates.
„Ole tähelepanelik. Vaikimine on hea, aga pane kindlasti kõike ja kõiki tähele ja kasuta seda ära. Kas sa koodeksit oled lugenud?“
„Mõned korrad.“ Ratsanike kvadrandi reeglitekogu on teiste kvadrantide omaga võrreldes lühike. Ilmselt seepärast, et ratsanikud ei suuda reeglitest kinni pidada.
„Siis on hästi. Siis sa tead, et teised ratsanikud võivad su igal ajal ära tappa, ja metsikumad kindlasti üritavadki. Vähem kadette tähendab paremaid šansse rehepeksul. Lõastamisvalmis lohesid on alati liiga vähe ja igaüks, kes on nii hooletu, et laseb end ära tappa, ei olegi lohe vääriline.“
„Välja arvatud magades. Magava kadeti ründamine on surmaga karistatav. Lõige kolm...“
„Jah, aga see ei tähenda, et öösel on ohutu. Kui saad, siis maga sellega.“ Ta koputab mu korseti kõhu peale.
„Ratsanike must rüü on midagi, mis tuleks välja teenida. Kindel, et ma ei peaks pigem oma särki kandma?“ Silitan käega parknahka.
„Parapetil võtab tuul igast lahtisest riidetükist kinni nagu purjest.“ Ta ulatab mulle nüüdseks palju kergema koti. „Mida tihedamalt riided istuvad, seda parem sul seal üleval on, samuti käsivõitlustes. Kanna kogu aeg turvist. Hoia pistodad kogu aeg enda ligi.“ Ta osutab oma reitel olevatele tuppedele.
„Nad hakkavad ütlema, et need pole välja teenitud.“
„Sa oled Sorrengail,“ vastab ta, nagu sellest piisaks. „Kerigu nad ka perse oma ütlemisega.“
„Ja sinu meelest ei ole lohesoomused sohk?“
„Kui sa sinna torni ronid, siis ei ole ükski asi enam sohk. On ainult ellujäämine ja surm.“ Kell heliseb – jäänud on vaid pool tundi. Ta neelatab. „Aeg on minna. Oled sa valmis?“
„Ei.“
„Mina ka ei olnud.“ Ta suunurka kerkib hapu muie. „Ja mina treenisin selleks kogu elu.“
17 Rebecca YaRRos
„Täna ma ei sure.“ Vinnan koti õlale ja hingan pisut kergemini kui hommikul. Nii on tõesti palju lihtsam.
Kindluse keskne haldushoone on kummaliselt vaikne, kui me mitmest trepist alla läheme, aga mida madalamale jõuame, seda valjemaks muutub väljast kostev lärm. Näen läbi akna tuhandeid kandidaate, kes peavärava ees rohusel tasandikul lähedasi embavad ja hüvasti jätavad. Neli kindluse juurde toovat teed on tuubil täis hobuseid ja vankreid, eriti nende ristumiskoht sõjakooli ees, kuid tasandiku servas seisavad tühjad vankrid, mis ajavad mulle iivelduse peale.
Need on laipade jaoks.
Enne ümber viimase nurga keeramist Mira peatub.
„Mis on... Uhh.“ Mira tõmbab mind enda vastu ja embab mind koridori suhtelises eraldatuses tugevasti.
„Ma armastan sind, Violet. Pea meeles kõik, mis ma sulle rääkisin. Ära lase end laibaloendisse kanda.“ Ta hääl väriseb, ma võtan tal ümbert kinni ja pigistan kõvasti.
„Ma saan hakkama,“ luban ma.
Ta noogutab ja ta lõug müksab mu pealage. „Ma tean. Lähme.“
Muud ta ei ütlegi, enne kui eemale tõmbub ja astub rahvarohkele õuele kindluse peavärava ees. Seal on segiläbi instruktorid, komandörid ja isegi meie ema, kõik ootavad, et müüride taga toimuvast hullusest saaks müüride vahel kord. Kõigist sõjakooli ustest on peavärav ainuke, kust täna ükski kadett sisse ei lähe, sest igal kvadrandil on oma sissepääs ja omad hooned. Kuram, ratsanikel on terve tsitadell. Ülbed ja enesekesksed sitapead.
Lähen Mirale järele, jõuan talle paari kiire sammuga kannule.
„Otsi üles Dain Aetos,“ ütleb Mira mulle, kui üle õue avatud värava poole läheme.
„Dain?“ Mõte Daini nägemisest toob mulle naeratuse näole ja mu süda hakkab kiiremini peksma. Ma pole teda aasta aega näinud ja ma igatsen ta pruunide silmade leebet pilku ja ta naeratust, seda, kuidas iga ta kehaosa kaasa naerab. Igatsen ta sõprust ja hetki, mil mõtlesin, et õigetel tingimustel võiks sellest saada midagi enamat. Igatsen seda, kuidas ta mind vaatab, nagu oleksin keegi tähelepanuväärne. Ma igatsen... teda.
„Olen kvadrandist ainult kolm aastat ära olnud, aga niipalju kui ma tean, saab ta seal hästi hakkama, tema kaitseb sind. Ära naerata niiviisi,“ noomib Mira. „Tema on teise aasta oma.“ Ta vibutab mulle sõrme. „Ära sebi teise aasta omadega. Kui tahad keppi saada, ja seda tuleks teha tihti...“ Mira kergitab kulme. „Arvestades, et kunagi ei tea, mis päev võib tuua, siis sebi
18 NELJAS TIIB
oma aasta omi. Pole midagi hullemat kui kuulujutud, et sa magasid kellegagi enesekaitseks.“
„Nii et ma võin magada kõigi esimese aasta omadega,“ ütlen ma muiates. „Aga mitte teise ega kolmanda aasta omadega.“
„Täpselt.“ Ta teeb mulle silma.
Läheme väravast ja kindlusest välja ja satume keset organiseeritud kaost.
Kõik Navarra kuus provintsi on saatnud oma tänavused kandidaadid sõjaväeteenistusse. Mõned on vabatahtlikud. Teised saadeti karistuseks. Suurem osa on kutsealused. Ainus asi, mis meid siin Basgiathis ühendab, on see, et me läbisime sisseastumiseksami – nii kirjaliku kui ka kiiruskatse, mille sooritamine tuli mulle endalegi üllatusena –, mis tähendab, et vähemalt ei saa meist rindel jalaväe kahuriliha.
Mira läheb minu ees piki kulunud munakiviteed lõunapoolse torni poole. Kooli põhiosa on ehitatud Basgiathi mäe külje sisse, otsekui tipukontuurist välja raiutud. See suur ja uhke kompleks kõrgub oma mitme korruse kõrguste, sisekindluse kaitseks rajatud müüridega murelike ja ootusärevate kandidaatide ning nende nutuste sugulaste kohal, nurkades kaitsetornid, millest ühes asuvad kellad.
Suurem osa võtab järjekorda põhjapoolse torni jalamile – sealt pääseb jalaväekvadranti. Osa läheb meie taga väravast sisse – seal on ravitsejate kvadrant, mis võtab enda alla kooli lõunakülje. Mind valdab kadedus, kui näen üksikuid, kes lähevad mööda kindluse alla arhiivi viivat keskmist käiku kirjutajate kvadranti.
Ratsanike kvadrandi sissepääs on lihtne kindlustatud uks torni jalamil, samasugune nagu jalaväel põhjaküljes. Aga kui jalaväekandidaadid võivad minna otse oma esimesel korrusel asuvasse kvadranti, siis meie, ratsanikukandidaadid, peame ronima.
Astume Miraga ratsanike järjekorda, ootame registreerimist ja ma teen selle vea, et vaatan üles.
Kõrgel meie kohal kõrgub parapett, mis läheb üle jõeoru ja ühendab kooli põhiosa veelgi kõrgemal lõunapoolsel mäeseljandikul asuva ratsanike kvadrandi tsitadelliga – see kivisild eraldab mõne tunni jooksul ratsanikukandidaadid kadettidest.
Mul käib üle mõistuse, et ma pean selle ületama.
„Ja mõelda, et ma olen aastate viisi valmistunud kirjutajate kirjalikuks eksamiks.“ Mu toon nõretab sarkasmist. „Ma oleksin pidanud tala peal tasakaalu harjutama.“
Mira ei tee minust väljagi, järjekord läheb edasi ja kandidaadid kaovad uksest sisse. „Ära lase tuulel oma samme suunata.“
19 Rebecca YaRRos
Meie ees on kaks kandidaati, üks naine nutab, mees tirib ta noorest mehest eemale, paar eemaldub järjekorrast ja läheb nuttes mööda mäekülge alla, teeservi ääristavate lähedaste summa suunas. Meie ees ei ole rohkem vanemaid, ainult mõnikümmend kandidaati, kes liiguvad registreerijatele lähemale.
„Hoia pilk eesolevatel kividel ja ära vaata alla,“ ütleb Mira ja ta ilme kalgistub. „Hoia käed tasakaalu hoidmiseks laiali. Kui kott libiseb, siis las minna. Kukkugu kott, mitte sina.“
Vaatan selja taha, kuhu mõne minutiga on tekkinud mitusada inimest. „Äkki ma peaksin nemad ette laskma,“ sosistan ma ja mind valdab paanika. Mida kuradit ma ometi teen?
„Ei,“ vastab Mira. Ta osutab torni poole. „Mida kauem sa trepil ootad, seda rohkem hirmul sa oled. Mine üle parapeti, enne kui hirm sust võitu saab.“
Järjekord liigub ja tornikell heliseb uuesti. Kell on kaheksa.
Meie taga on tuhanded inimesed jagunenud enda valitud kvadrantide juurde, kõik on sappa võtnud, et registreeruda ja teenistust alustada.
„Keskendu,“ nähvab Mira ja ma vaatan tema poole. „See kõlab hirmsalt, Violet, aga ära otsi sealt sõpru. Sõlmi liite.“
Meie ees on nüüd ainult kaks inimest – pungil kotiga naine, kelle kõrged põsesarnad ja ovaalne nägu meenutavad mulle jumalate kuningannat Amarit. Tema tumepruunid juuksed on punutud mitmeks lühikeseks patsiribaks, mis ulatuvad ta sama tumeda nahaga kaelani. Teine on lihaseline blond mees, kelle juures nutab üks naine. Tal on seljas veelgi suurem kott.
Vaatan registreerimislaua taga istuvaid ratsanikke ning mu silmad lähevad pärani. „Kas see on...?“ sosistan ma.
Mira vaatab ja vannub vaikselt. „Separatistide laps? Jah. Näed seda virvendavat märki, mis ta randmelt algab? See on mässureliikvia.“
Kergitan üllatunult kulme. Olen kuulnud ainult neist reliikviatest, millega lohe märgistab oma lõastatud ratsaniku. Need on au ja jõu märgid ning harilikult oma lohe kujulised. Siinne märk koosneb spiraalidest ja joontest ja on pigem nagu hoiatus, mitte tähistus.
„Kas selle tegi lohe?“ sosistan ma.
Mira noogutab. „Ema ütles, et kindral Melgreni lohe tegi need kõik, kui ta nende vanemad hukkas, aga ta ei rääkinud kuigi täpselt. Laste karistamine on parim viis peletada vanemaid riigireetmisest eemale.“
See tundub... õel, aga Basgiathi esimene reegel on mitte kunagi kahelda lohe otsuses. Nad kremeerivad kõik, keda ebaviisakaks peavad.
20 NELJAS TIIB
„ Suurem osa mässureliikviatega noortest on pärit muidugi Tyrrendorist, aga on ka mõned sellised, kelle vanemad hakkasid reeturiteks teistes provintsides...“ Ta läheb näost valgeks, haarab mu koti rihmadest ning keerab mind enda poole. „Mul tuli üks asi meelde.“ Ta langetab häält ja ma kummardun tema poole, süda hakkab ta tooni pakilisusest kloppima. „Hoia jumala eest Xaden Riorsonist eemale.“
Selle nime kuulmine võtab mind hingetuks.
„ See Xaden Riorson,“ noogutab ta ja ta pilgus on hirm. „Ta on kolmandal kursusel ja ta tapab su otsekohe, kui saab teada, kes sa oled.“
„Tema isa oli suur reetur. Ta juhtis mässu,“ ütlen ma vaikselt. „Mida Xaden siin teeb?“
„Kõik mässujuhtide lapsed saadeti karistuseks vanemate kuritegude eest sõjaväkke,“ sosistab Mira, kui me küljetsi koos järjekorras edasi liigume. „Ema ütles, et keegi ei arvanud, et Riorson üle parapeti jõuab. Siis arvati, et mõni kadett tapab ta ära, aga kui lohe ta ära valis...“ Ta vangutab pead. „Siis ei olnud enam midagi teha. Ta on nüüdseks tiivaülem.“
„Kuradi jama,“ urisen ma.
„Ta on vandunud Navarrale truudust, aga ma ei usu, et see teda takistaks, kui asi sinusse puutub. Kui sa üle parapeti jõuad – sest sa teed seda –, otsi kohe Dain üles. Ta paneb su oma salka ja loodame, et see on Riorsonist kaugel.“ Ta haarab kõvemini mu rihmadest. „Hoia temast eemale!“
„Selge,“ noogutan ma.
„Järgmine,“ kostab puust laua tagant, millel registreeritakse ratsanike kvadranti. Märgistatud ratsanik, keda ma ei tunne, istub kirjutaja kõrval, keda ma hästi tunnen, ja kapten Fitzgibbonsi hõbedased kulmud kerkivad ta nahksele laubale. „Violet Sorrengail?“
Noogutan, võtan sule ja kirjutan oma nime esimesele tühjale reale.
„Aga sa pidid ju minema kirjutajate kvadranti,“ sõnab kapten Fitzgibbons vaikselt.
Ma kadestan ta beeži särki ega leia õigeid sõnu.
„Kindral Sorrengail otsustas teisiti,“ ütleb Mira.
Vanamehe silmadesse kerkib kurbus. „Kahju. Sa olid nii lootustandev.“
„Jumalate nimel!“ hüüatab kapten Fitzgibbonsi kõrval istuv ratsanik. „Sa oled Mira Sorrengail!“ Tal vajub suu ammuli ja tema kangelasvaimustus on käegakatsutav.
„Jah,“ noogutab Mira. „See on minu õde Violet. Temast saab esimese aasta kadett.“
„Kui ta parapetil ellu jääb.“ Keegi mu selja taga itsitab. „Tuul võib ta alla puhuda.“
21 Rebecca YaRRos
Rebecca YaRRos
