MARKI MISSIOON
SISUKORD
22. peatükk. Võida või õpi ...................................................189
23. peatükk. Koodeks .............................................................. 200
24. peatükk. JUHT ....................................................................... 207
Noore võitleja koodeks
1. Noor võitleja ärkab hommikul vara.
2. Noor võitleja õpib, et kõigest aru saada ja uusi teadmisi omandada, ning kui ta millestki aru ei saa, siis ta esitab küsimusi.
3. Noor võitleja treenib kõvasti ja sööb korralikult, et olla tugev, kiire ja terve.
4. Noor võitleja treenib ennast, et osata võidelda kiusajate vastu ning kaitsta nõrgemaid.
5. Noor võitleja kohtleb teisi austusega ja aitab teisi alati, kui see võimalik on.
6. Noor võitleja hoiab oma asjad korras ning on alati valmis tegutsema.
7. Noor võitleja jääb tagasihoidlikuks.
8. Noor võitleja pingutab alati kõvasti ja annab endast parima.
9. Mina olen noor võitleja.
1. peatükk. Kõrvits ja
direktor
See aasta oli väga hea aasta – kuni viimase koolipäevani. Pidin minema kohta, kuhu ma kunagi jõudma ei oleks pidanud: DIREKTORI KABINETTI! Jah, täpselt nii. Mind, härra Noort Võitlejat, koos oma „Noore võitleja koodeksiga”, saadeti direktori kabinetti. Mille eest, mõtled sa?
Selle saab kokku võtta ühe sõnaga: ANDRES. Täpselt nii. Mind saadeti direktori kabinetti Andres Kristjani pärast – tüübi pärast, kellel on kaks eesnime!
Asi on selles, et Andres on jube JUBE TÜÜTU. Ta on alati liikvel. Niheleb. Kiheleb. Sipleb. Kõigutab jalgu.
Seisab. Istub. Ta lihtsalt ei ole kunagi paigal. See on NII TÜÜTU.
Lisaks teeb ta nii minu kui ka kõigi teiste kohta kogu aeg igasugu kommentaare. Ja mitte just häid. Ta mõtleb meile nimesid välja. Õelaid nimesid. Ta kutsub Kristot „Räpapeaks”. Ta kutsub Triinu „Nõelaninaks”. Ja mind ta kutsub „Taldrikunäoks”. Ma isegi ei tea, miks. Ma ei arva, et ma näen välja nagu taldrik!
Olgu, võib-olla mu nägu on pisut ümar, aga see ei tähenda, et mind võib Taldrikunäoks kutsuda.
Ja Andresega on asi ka selles, et ta ütleb neid asju nagu naljaga ning samal ajal täiesti tõsiselt. Seega,
kui me tema peale kaebaks, siis ta arvaks, et me
oleme kitukad.
Täna aitasime klassi koristada. Mõned lapsed
võtsid pilte seintelt maha, teised puhastasid laudu, osad lugesid õpikuid üle ning ladusid virnadesse.
Mind pandi Andresega kokku ja me pidime kunstinurga ära koristama.
Ta hakkas kohe pihta. „Teeme siis selle puhtaks, Taldrikunägu.”
„Ära ütle mulle nii,” ütlesin talle.
„Ära ütle sulle kuidas, Taldrikunägu?”
„Taldrikunägu.”
„Ma tean, et sa oled Taldrikunägu,” ütles ta.
Hakkasin häält tõstma. „Ära kutsu mind nii!”
Tundsin, kuidas mu nägu punaseks muutuma
hakkas, sest ma olin NII TÜDINUD SELLEST.
„Noo, kuidas sa tahad siis, et ma sind kutsuksin?”
ütles ta.
„Kutsu mind mu nimega,” vastasin. Ma vaatasin
Andrest ja ta tundus pisut hirmunud.
„Okei, hästi,” ütles ta. Arvasin, et ta sai aru, et ta oli liiga kaugele läinud ja teadis, mis võib edasi juhtuda.
Aga siis ta sosistas: „Taldrikunägu,” ja naeratas.
Tundsin, kuidas mu käed rusikasse tõmbusid.
Surusin hambad kõvasti kokku ning hakkasin sügavamalt hingama. Mida kauem ma seal seisin ja sellele keskendusin, seda vihasemaks ma muutusin.
Kui Andres nägi, et ma vihaseks läksin, siis muutus
tema naeratus veelgi laiemaks. Tundsin, kuidas mu nägu läks iga sekundiga aina punasemaks ja punasemaks. Siis Andres kõkutas korra. Ta naeris mu viha üle! Ma sain nii vihaseks, et tahtsin plahvatada või karjuda või teda millegagi visata.
Sellel hetkel märkasin otse enda ees erkoranži
pabermassist kõrvitsat, mille üks klassikaaslane oli sügisel meisterdanud. See oli umbes võrkpallisuurune –ja see paistis ideaalne. Pikemalt mõtlemata haarasin selle ning viskasin otse Andrese pea suunas, väga kõvasti. Ta ei oodanud seda üldse, seega tabas see teda täpselt näkku.
See tabas teda nii kõvasti, et ta kaotas tasakaalu ning komistas ühe täistopitud röövikunuku otsa ning kukkus pikali ja ajas ühe stendi ka ümber. See tegi ÜLISUURT lärmi ja kõik vaatasid järsku meid.
Sellest hetkest läksid asjad ERITI HALVAKS. Kõrvits põrkas Andrese peast suure kaarega edasi meie õpetaja, proua Tamme poole. Täpselt siis, kui ta vaatas lärmi suunas, tabas see teda: PRAUHH! TÄPSELT NÄKKU! Õnneks oli see ainult paberist ning hoog ei olnud enam suur, seega õpetaja tegelikult haiget ei saanud. Aga ta astus ehmatusest tagasi ning ajas
oma kohvi ümber. Ma ei olnud proua Tamme kunagi
varem vihasena näinud ning loodan, et ei näe ka enam kunagi. Ta muutus erepunaseks ning oli sellise näoga, nagu ta oleks valmis MU TAPMA!
Aga selle asemel muutus ta hääl väga, väga vaikseks. Nagu metsiku looma väga vaikne urin ning ta porises: „MINE. KOHE. DIREKTORI. KABINETTI.”
Läksin kiirelt klassist välja, direktor Metsa kabineti suunas, ja kõndimise ajal hakkasid mul pisarad voolama. Ma ei suutnud seda uskuda! Minu viimane koolipäev ning mind saadeti direktori kabinetti!
Kui ma lõpuks kohale jõudsin, siis direktori sekretär ütles mulle, et istuksin ukse taga ja ootaksin. Olin vist juba piisavalt nutnud, sest tundsin, et hakkan rahunema. Õpetaja Tamm jõudis ka umbes minuti pärast kohale ja marssis otsejoones direktor Metsa kabinetti, minu poole isegi vaatamata, ning tõmbas ukse enda järel kinni.
Mõni hetk hiljem tuli ta välja ning jäi minu ees seisma. Ta ei paistnud enam väga vihane. Mõne sekundi möödudes ta ütles: „Ma olen pettunud Mark. Väga pettunud.”
Hakkasin midagi vastama: „Aga … Ma … See oli ...”
Ent ta kõndis minema.
Siis kuulsin direktor Metsa mind kutsumas: „Tule sisse, Mark.”
Kõndisin dire kabinetti väga norus olekuga.
„Nii?” ütles ta.
„Palun vabandust. Ma lihtsalt ... Ma sain … See oli ... see oli Andrese süü. Ta muudkui kutsub mind Taldrikunäoks. Ta on mind terve aasta niimoodi kutsunud. Ja täna ta muudkui ütles seda uuesti ja uuesti, isegi kui ma palusin tal lõpetada.”
„Ja sa arvad, et see annab sulle õiguse proovida talle haiget teha? Ja proua Tammele haiget teha?”
„Ei, aga ...”
„Täpselt nii, Mark. EI MINGEID AGASID. Saadan su koolist koju. Helistan su vanematele, et nad sulle järele tuleksid.”
Mu süda vajus saapasäärde. Ma ei suutnud seda uskuda. Ema ja isa panevad mind selle eest kogu mu ülejäänud eluks koduaresti. Aga siis ma mõtlesin, et äkki ei olegi midagi hullu. Isa oli just välismaale järjekordsele tööreisile läinud mingit tehast ehitama. Ta oli juba kaks nädalat ära ning on suurema osa suvest seal. Lisaks, mu ema oli just uue töökoha saanud. Või noh, mitte täiesti uue töö, aga uue ameti enda töö juures. Ta sai ametikõrgendust ja vastutas nüüd igasugu asjade eest, seega tal on nüüd hästi palju tööd. Enamasti ei jõua ta koju enne, kui õhtusöögiaeg juba läbi on. Vahel ta isegi jõuab alles siis, kui ma juba magan.
Mark, blabla-bla, oled pahandusega hakkama saanud.
Bla-bla-bla, paksu pahandusega.
Bla-bla, pahandus, pahandus, pahandus.
Seega ei olnud ka mingit võimalust, et ta oleks praegu juba kodus või et tal oleks võimalik mulle järele tulla. Pigem on ta kuskil koosolekul ja ei saa isegi telefonile vastata. Seega, kui ta lõpuks jõuabki koju, on koolipäev juba läbi ja ma olen päästetud!
Direktori sekretär tuli mõne hetke pärast märkmepaberiga, millel oli meie kodune telefoninumber. Ta helistas sellele. Teadsin, et see ilmselt ei vasta, aga ma istusin kannatlikult. Järsku hakkas dire rääkima: „Tervist, ma soovin rääkida kas Marki ema või isaga.”
Direktor kuulas kõnelejat. „Olgu, aga kas kumbki vanematest on kodus?”
„Kellega ta küll rääkida võiks?” mõtlesin omaette.
„Väga meeldiv. Teate olukord on selline: Markil oli väike vahejuhtum koolis. Ta viskas enda klassikaaslast ühe asjaga, mis tabas nii seda poissi kui ka nende õpetajat. Ma saadan ta sellise käitumise pärast koolist koju. Kas te saate talle järele tulla?”
Mul ei olnud endiselt õrna aimugi, kellega ta räägib.
„Olgu, nii sobib. Kohtume varsti. Tänan väga.”
Dire pani telefoni ära ja vaatas siis minu poole.
„Sa lähed varsti koju, Mark. Su onu tuleb sulle kohe järele.”
Järsku meenus mulle, et onu Jaak pidi täna jõudma
sellal, kui ma koolis olen. Ema oli ta jälle suveks külla kutsunud, et ta aitaks minuga tegeleda, kuni isa ära on ja kuna emal endal on palju tööd. Ta oli võtmed Jaagule mati alla jätnud ning too oli juba meie juures. Ja nüüd ta tuleb mulle kooli järele. Ja ta saab KÕIGEST TEADA.
Hakkasin jälle nutma. Ja see ei olnud Andrese või selle pärast, et mind koolist koju saadetakse, ega isegi mitte selle pärast, et onu Jaak saab teada, kui suure pahanduse ma korraldasin. Lisaks neile oli veel väga palju muid asju asju, mis pidid sellest suvest tegema kõige hullema suve üldse. Ja tänane oli alles algus.
Hakka Marki sõbraks!
INSTAGRAM: @noorvoitleja
FACEBOOK: @noorvoitleja
YOUTUBE: @noorvoitleja
Jälgi Marki teekonda ja jaga meiega, kuidas raamat sulle meeldis!
Loe ka raamatusarja esimest osa!
“Noore võitleja teekond - vingatsist võitlejaks eriväelase eeskujul”
