SisUKOrD
Eessõna 9
Taimemürgistused 12
Sinine käoking 22
Kevadadoonis 40
Must belladonna (karumustikas) 54
Harilik mürkputk 74
Harilik sügislill 86
Täpiline surmaputk 100
Harilik maikelluke (piibeleht) 118
Harilik näsiniin 132
Harilik ogaõun 144
Sõrmkübar 162
Maarja-sõnajalg 178
Koera-pöörirohi 192
Sabiina kadakas (kasakakadakas) 208
Harilik oleander 220
Vääristubakas (Virgiinia tubakas) 234
Mahorkatubakas 235
Unimagun 252
Harilik ussilakk 270
Riitsinus 282
Harilik jugapuu 301
Harilik elupuu 314
Valge upsujuur 328
Kirjandus 339
Lisad 343
Esmaabi loodusest tingitud ägedate mürgistuste korral 343
Märkus oksendama ajamise kohta 344
Esmaabi taimemürgistuse korral 344
Eestikeelsete taimenimetuste register 347
Ladinakeelsete taimenimetuste register 348
EessÕnA
Meie igapäevane taimeõpe algab tänapäeval karmide hoiatustega. Kooliõpikutes on tähtsal kohal punaste hüüumärkidega viited ohtlikele taimedele, hoiatused seda ja teist taime mitte puutuda. Vahel jääbki mulje, et kui metsa lähed, kargavad sulle kallale taimed, mis pritsivad mürki suhu ja silma. Ometi on meie Eestimaa üks äraütlemata mõnus paik ja tegelikult on enamik taimi meie aitajad, ole lihtsalt valmis neid asjatundja abiga ära tundma.
Just nendest abimeestest, Eesti ravimtaimedest oleme kirjutanud mitu raamatut. Tuttavamad neist on ehk „Eesti ravimtaimed” 1–3, kus tutvustasime 150 taime kasutamise võimalusi. Loodame, et olete need taimed endale tuttavaks teinud.
Nüüd jõuame siis lõpuks ka ohtlikuma seltskonna juurde: tõepoolest on meie looduses ka taimi, mis tapavad.
Küllap olete ravimtaimeraamatuid lugedes vahel mõlgutanud, kas need taimed ikka tegelikult ka meie kehas toimivad, võib-olla tuleb see ainult inimeste usust maarohtude võimu sisse? Et kui sa ei usu, siis ei mõju need tühjagi või ajavad paremal juhul ainult pissile. Aga mõelge siinkohal, kas teie meelest sõltub näiteks sinise käokinga tappev mürgisus samuti ainult usust? Et kui taimes sisalduva akonitiini toimesse usud, siis pühid jalad jäädavalt selle maailma tolmust puhtaks, aga mitteuskudes pääsed kerge ehmatusega? Ei soovita proovida! Taimed on evolutsiooni käigus kohanenud looma aineid, mis meid kahjustada ja koguni tappa võivad, samas on nad suutelised biosünteesima ka meie keha talitlust mõjutavaid, tervist parandavaid ja ravivaid aineid. Sinine käoking ei ole ainus Eestis kasvav tappev taim, neid on tükki paarkümmend teisigi. Nendele käesolev raamat pühendatud ongi. Kui tahad elusa ja tervena koju oma lähedaste keskele jääda, tuleb tunda neid kõiki. Juhindudes ka raamatu alguses toodud Šveitsi päritolu arsti ja loodusteadlase Paracelsuse kuulsast tsitaadist, arvavad paljud, et nii nagu pole selget piiri mürgi ja mittemürgi vahel, nii sulanduvad teineteisesse ka ravim- ja mürktaimed, mille üks või teine toimesuund sõltub vaid annusest. Tapvalt
Oleme raamatusse valinud teistest mürgisemad taimed, millega meie inimestel suure tõenäosusega on võimalik kokku puutuda. Seitse neist on sellised, mis võivad ette tulla matkaradadel jalutades või niidult ravim- või ka söödavaid taimi otsides. Need on meie omamaised mürgitajad. Ülejäänute kohtamiseks on kaasa aidanud inimkäsi.
Mitmed sellised taimed jättis meile maha sakslastest mõisarahvas, aednikud olid ju sageli eesti soost inimesed ja nii jõudsid põnevamad liigid ka talurahva aedadesse. Sada aastat tagasi said paljudest mõisaaedadest kooliaiad: vabadussõja järel kolisid koolid mõisahäärberitesse ja nii on meie vanemad põlvkonnad saanud põnevaid taimi ka kooliajal õppida. Ka ärksam linnarahvas ja apteekrid hakkasid sakslaste taimi peenardel kasvatama. Vahel ravi otstarbel, vahel lihtsalt ilu pärast. Tubakast sai igatahes sada aastat tagasi iga talu pinutagune.
Võib-olla oli Nõukogude aja lõpus huvi aianduse vastu natuke leigem, tollal polnud ka paljusid seemneid saada. See-eest praegune aiandusbuum on toonud aedadesse palju sellist, millest võiks kirjutada nii mõnegi uue mürgiste taimede raamatu. Kuid esialgu piirdume kõige tapvamatega ja nendega, mis suudavad peenralt ka mujale aeda ja aia taha kolida. Neli väljavalitut on põõsad, mõned neist on võimelised soojematel aladel ka puudeks sirguma, üht tegelast näeme vaid talveaedades ja rõdude lillepottides, aga ta lummab meid oma pideva õitsemisega täiesti ära.
Kõige olulisem, mis tuleb lugejal kõrva taha panna: selles raamatus käsitletavad 21 taime ei sobi ühelgi kujul ega mingis annuses toiduks või tervise tugevdamiseks kodustes tingimustes.
taimed mürgiste taimede puhul see päris nii siiski ei ole. Tasub tähele panna, et 16. sajandil elanud Paracelsus ei maininud oma tuntud mõtteteras otsesõnu ravimeid. Inimkond on läbi aegade rakendust otsinud mürktaimede loodetavale tervendavale toimele, ent need otsingud on kulgenud üle kivide ja kändude, lõppedes enamasti varem või hiljem halvasti ning päädinud lõpuks üksnes apteegisiseste või tööstuslike preparaatide loomisega. Leidub neidki taimede sünteesitud mürke, mida ravimina kasutada ei saa.
Siinkohal on paslik manitsussõnad lausuda neilegi, kes võivad järgnevaid
lehekülgi kui enesetapja käsiraamatut võtta:
• looduse eripära tõttu ei anna tapvate taimede annustamine ka suures koguses ja õigel kujul alati garanteeritud tulemust;
• taimemürkidest tingitud elust lahkumine ja ka raske mürgistus on reeglina väga piinarikas.
Võlgu ei saa jääda ka nendele, kellel vahest on oma verivaenlasele mõeldes mõni kriminaalne mõte peas sügelema hakanud:
• kus mürgisegajaid, seal nägijaid;
• kus taimseid mürke, seal nende jälgi. Selleks ei pea olema miss Marple, et patuteole jälile saada, nüüdisaegsete meetoditega on mürgid võrdlemisi lihtsasti tuvastatavad. Lühidalt: vahele jääd!
Tulenevalt selles raamatus toodud teabe eripärast oleme paiguti vajalikuks pidanud viidete kasutamist. Viitamist omaenda varasematele raamatutele oleme vältinud, kuid kasutatud kirjanduse loetelus on needki allikad olemas.
Selle raamatu jaoks läbi töötatud sadade teadusartiklite täiskirjete toomine raamatu lõpus poleks kohane, tõsine asjahuviline leiab soovi korral need uuringud ise üles. Konkreetsete mürgistusjuhtumite kirjeldamisel oleme lähtunud teadusartiklitest, kuigi me nendele raamatus igas kohas ei viita. Aga need pole niisama siit-sealt kuuldud jutud. Üksikjuhtudel oleme kasutanud veebilehekülgi, mida viimati külastati detsembris 2024.
Kuigi sellel väljaandel on rohkete viidete ja süvitsi minevate üksikasjade tõttu teadusliku monograafia tunnuseid, peame seda ka laiale lugejaskonnale sobivaks populaarteaduslikuks teoseks. Oleme aga tahtnud nimme vastanduda ühiskonnas üha enam levima hakanud pinnapealsusele, mille korral arvamused kipuvad võrsuma faktideni küündimata peenralt. See raamat pakub teadmishuvilisele mõtlevale inimesele nii lugusid kui ka teaduspõhist faktoloogiat. See on mõeldud lugejale, kes lisaks teada saamisele soovib ka aru saada.
Ain Raal ja Kristel Vilbaste Tartu, 2025
SininE käOkinG
Aconitum napellus L.
Kuidas nime sai
Taime ladinakeelse perekonnanime Aconitum tuletas kuulus Rootsi loodusteadlane Karl von Linné (1707–1778), nime sai ta Akona koopa järgi. Liiginime napellus sai sinine käoking aga sõnast napus, mis tähendab ’väike naerikujuline juurikas’. Eestis on märgitud juurika sarnasust pigem selleriga ja seepärast kannab ta Rapla kandis nime siller. Kuna käokinga ülemine kroonleht on kapuutsi või kiivri kujuga, kutsutakse seda taime ingliskeelse rahvapärase nimega monkshood ehk mungakapuuts. Ka Soome huppu-ukonhattu viitab kapuutsile. Eestis on tema õie kujus nähtud rohkem kübarat või raudkiivrit, saksa keelest on eesti keelde jõudnud ka nimetus Eisenhut – raudkübar. Vanaaegseks kiivriga valvemeheks on sinist käokinga peetud ka tänu kombele istutada teda aitade ja majade kaitseks. Kuni inimesepikkuseks kasvava taimena arvati teda valvamas vilja – aidamees on ta nimetus olnud Kuusalu kandis. Inglise keeles wolfsbane’ks ehk hundipaunaks aga kutsutavat käokinga selle tõttu, et teda kanti kaelas amuletikotikeses kaitseks huntide ja libahuntide eest. Eestis viitab taime mürgisusele ehk ainsana Kesk-Saaremaal kasutusel olnud kooljakinga nimetus ja ehk ka külmkinga rohi. Arvatakse, et käokinga õied näitavad, et teispoolsuse saadikud külmkingad on olemas. Põhiliselt on eestikeelsed nimetused alguse saanud õie kujust, käokinga õis meenutab kinga või pätti (sussi tähenduses): käokeng, ummisking või pisike titepätt. Ka on õie kujus nähtud pesal kükitavat tuvi – nii on läbi Lõuna-Saksamaa ja Austria väga paljudesse Eesti kihelkondadesse jõudnud tuiud.
Tunne ärA
Sinine käoking on tulikaliste sugukonda käokinga perekonda kuuluv mitmeaastane rohttaim. Käokinga perekonnas on üle 250 liigi, Eestiski kasvab elurikkuse andmebaasi järgi kultuurtaimena vähemalt 5 eri liiki, lisaks veel kõiksuguseid erivärvilisi sorte. Kõik käokinga perekonna liigid on mürgised.
Käokinga õied meenutavad oma kujult kapuutsi või kiivrit
Sinine käoking on 50–150 cm kõrgune rohttaim, tugevate lihakate juuremugulatega. Vars on püstine, rohelist värvi, tugev, hõrekarvane ja seisab kuivanuna püsti ka talvel. Ka lehtedel on väikesed karvad, lehed on sõrmjagused, 5–10 cm läbimõõduga. Õied on põliste talude aedades enamasti lillakassinised, uuemates aedades sinised, punakad, valkjad või kirjud sõltuvalt sordist. Viietised õied meenutavad väikest kinga, ülemine õieleht on kiiverjalt kumer, alumised õielehed on tömbid, enamasti süstjad. Õied asuvad kobarana varre ladvas. Õitseb alates juuni lõpust 30–35 päeva. Alati meil ei vilju, kuid septembris võivad varre külge moodustuda mustade seemnetega pruunid kukkurviljad. Taime peamisteks tolmeldajateks on kimalased. Sinine käoking on suhteliselt lihtsalt äratuntav. Ilma õiteta, ainult lehtede järgi on teda võimalik ehk segi ajada mõne tulika või kurerehaga, aga kuna inimesed ka neid ravimtaimedena ei tarvita, siis on segiajamisest tulenev oht väike. Õitega taime millegi muuga segi ajada on võimatu. Kuid et käoking on juba ammustest aegadest saanud loa tulla meie aedadesse, siis tuleks teda lastele kindlasti juba varakult tutvustada ja tema mürgisusest rääkida.
Kus kasvab
Algselt on liik pärit Lääne- ja Kesk-Euroopast. Levikuareaal ulatub praegu Põhja-Jäämereni välja, läänes Portugalini, idas Karpaatideni. Liiki on introdutseeritud Euroopa teistesse piirkondadesse ja Põhja-Ameerikasse. Eestis kasvatatakse käokinga ilutaimena, ta püsib oma kasvukohas peenral aastaid ja teda on ka väga raske välja juurida. Teda kasvab peaaegu kõikides meie vanades taluaedades, kohati ka prahipaikades. Vanades mahajäetud taludes tähistab ta sageli kohta, kus oli kambriaken. Käokingad on külmakindlad ja vähenõudlikud taimed, kes saavad hakkama nii päikese käes kui varjus.
Eelistab viljakat pinnast.
Vanim ülestähendus Eestis pärineb elurikkuse andmebaasis Viljandi lossimägedest 1884. aastast, kaks aastat hiljem ka Sindi mõisast ja 1910. aastast Viljandimaalt Uusna mõisast. Eestis kaitsealuse liigina kirjas olevat kollast käokinga (Aconitum lycoctonum) leiti Viljandi lähedal asuvast kasvukohast viimati 2011. aastal.
Eestis on sinise käokinga kohtamise tõenäosus asustatud paikades väga suur, eriti maakodude aedades.
Sinine käoking on meie aedades laialt levinud
Müüdid, legendid
Kreeka muistendi kohaselt laskus Herakles surnuteriigi valitseja Hadese kaljukoopasse, mis asus Akona linna lähistel. Surnute maailma lävel ootas teda kolme peaga koer Kerberos, kelle vägilane maa peale tõi. Hämaruses
elanud koera pimestas maine valgus ja tema kõigi kolme pea lõugade vahelt hakkas vahtu välja ajama. Sellest vahust sündinudki esimene Aconitum – taim, mis võib elava surnuteriiki toimetada.
Keskajal usuti, et kui käokinga seemneid enesega kaasas kanda, muudab see inimese nähtamatuks. Käokinga kasutati nagu küüslaukugi: uste ja akende kohale riputatuna hoidsid need kutsumata külalised eemal. Vampiiride peletamiseks piisas uskumuse järgi küüslaugu asemel käokingastki. Arvati ka, et erilise nõiataimena tuntud alraun kasvab kõige paremini just käokingaga lähestikku. Käokinga peetakse reetliku armastuse sümboliks, sest armukadeduse või kättemaksusoovi korral on teda lisatud truudusetu abikaasa toidu sisse. Käokinga järele on haaranud nendegi käsi, kellel elust villand. Käoking sümboliseerib oma mürgisuse tõttu inimpõlgust ja mürgiseid sõnu, samuti kuritegusid. Astroloogias on ta Saturni taim.
Rahvapärimus
Eesti rahvapärimuses on käoking üllatavalt hästi tuntud. Üks vanem lugu pajatab sellest, et kui inimene oli suurtes valudes või ka elamisest väsinud, siis tehti sellest taimest talle „magusat suppi”. Nõnda oli see omamoodi iidne eutanaasia vorm – vanem taluelu oli pragmaatilisem. Ka vägistatud ja lapseootele jäänud neiud kasutanud käokinga enesetapu tegemiseks, sellepärast on tal ka selline nimi: neitsiau.
Käokinga kasutati ka ravimisel, aga kindlasti tuli ette üledoseerimist. Vanasti oli inimese elu väärtus paraku teine, me ei taha siin mitte mingil juhul soovitada ise teda proovida. Eelmise sajandi alguses kasutati käokinga mitmel pool naistehaiguste puhul. Viinatõmmist valmistati jooksva puhul
pealemäärimiseks, halvatusest taastumiseks ja valu äravõtmiseks, aga ka siis hoiatati, et seda tuleb kasutada suure ettevaatusega. „Kingalille (Aconitum napellus) juurtest tehakse valu äravõtmise rohtu, mida tarvitatakse suure ettevaatusega.” Vilbaste, TN 2, 313 (3) < Kanepi khk. (1929)
Kindlasti on käoking olnud nii meil kui ka mujal maailmas libahundi detektor – taim tundvat ilmeksimatult libahundi ära, ka ei laskvat ta inimesel libahundiks moonduda ega seeläbi kurja korda saata.
Hoolimata oma mürgisusest on sinine käoking olnud kasutusel Eesti laste lillemängudes. Veel 2021. aasta küsitlusel kirjeldasid inimesed oma lapsepõlves sinise käokinga õitega mängimist. „Mina tegin neist Tuhkatriinu tõldasid, kui õis tagurpidi keerata ja see pauna osa ettevaatlikult tagurpidi painutada, siis saavad tolmukatest hobused ja Tuhkatriinu istub koheva seelikuga tõllas.
Ühtegi vaevust see tegevus ei tekitanud ja närimiseks leidus aias kõike muud.”
Kõige sagedamini pandi õied lihtsalt näpu otsa ja siis tipiti kontsakingadena mööda lauda: „Lapsena võtsime kingakesi ja panime sõrmede otsa. Tants kestis, kuni kingad ribadeks.”
ajalugu
Sinine käoking oli üks paremini tuntud ja enimkasutatud mürktaimi antiikja keskajal. Teda on võrreldud Rooma mütoloogia kahe näoga Janusega: üks toetab tervendamist ja teine viib surmani (Jagusiak ja Tadajczyk, 2022).
Käokinga on mürktaimena maininud oma teoses „Historia Plantorum” juba Vana-Kreeka filosoof ja loodusteadlane Theophrastos (4.–3. saj eKr), kes arvas ekslikult, et mürgised on ainult taime juured (Dauncey ja Larsson, 2018). Tõenäoliselt oli käoking üks kõige sagedasemaid vahendeid inimeste mürgitamisel (Plutarch, 1920; Kautman, 1932). Sinist käokinga kasvatati Pergamoni kuninga Attalos III (valitses 2. sajandil eKr) kuulsas aias. Kuningas tundis toksikoloogia vastu erakordselt suurt huvi ja temast sai selle valdkonna tunnustatud asjatundja.
Vana-Kreeka luuletaja ja arsti Nikandrose (2. saj eKr) kirjeldus sinise käokinga mõjudest on antiik- ja Bütsantsi aja kõige täpsem teadaolev ülevaade: käoking tekitab esmalt kibedat ja parkivat tunnet suus, seejärel tunneb inimene hingamisraskust ja valu ülakõhus ning ta silmad hakkavad vett jooksma; kõhus tekivad gaasid, oimukohad pulseerivad tugevalt ja pea valutab kõvasti; nägemine halveneb ja tekib kahekordne nägemine, misjärel inimene kaotab teadvuse (Jagusiak ja Tadajczyk, 2022). Käokinga antidoodiks soovitati erinevaid (ravim)taimi, aga sageli ka mett ja/või veini, mis mõistagi ei osutunud tõhusaks (Nikander, 2016). Põhjus neid katsetada võis tuleneda sellest, et magusaid aineid kasutati sageli kibeda maitse varjamiseks, nii nagu seda tehti paljudes vanaaegsetes ravimsegudes (Jagusiak ja Tadajczyk, 2022).
Vana-Rooma luuletaja Ovidius kirjutas oma „Metamorfoosides” võõrasemadest, kes valmistasid käokingast mürki, tapmaks oma kasulapsi. Teise Antiik-Rooma luuletaja Decimus Junius Juvenalise (1.-2. saj pKr) satiirides mainitakse käokinga kasutamist päranduse saamiseks. Samas oli Rooma õiguse kohaselt käokinga tarvitamine kellegi mürgitamiseks karistatav surmanuhtlusega (Juvenal, 2004). Rooma riigimees Lucius Calpurnius Bestia (2.–1. saj eKr) olevat oma naised tapnud, võides nende suguelundeid magamise ajal käokingasalviga, mis viitab mürgi võimele imenduda läbi naha ja limaskestade. Kreekale kuuluval Chiose saarel oli tavaks anda vahel käokingajooki vanadele ja haigetele inimestele nende vaevade lõpetamiseks (Piippo ja Salo, 2007).
Pedanius Dioskorides, 1. sajandil elanud Kreeka arst ja ravimiteadlane ja botaanik, paigutas käokinga surmavalt mürgiste taimede hulka koos jugapuu, surmaputke, oleandri, alrauni ja mõnede väga mürgiste seentega (Burge jt, 2024), jäädes oma teoses „De materia medica” seisukohale, et sinine käoking tapab loomi. Tema ohtlikkust inimesele ta ei maininud, küll aga võimalust kasutada teda valuvaigistina (Dioscorides, 1906–1914).
Keiser Claudiuse õukonnatohtri Scribonius Larguse poolt 1. sajandil esimesena käokinga kohta ladina keeles kirja pandud mürgistussümptomitena
leidsid mainimist higistamine, peavalu ja pearinglus, kõhuvalu ja gaasid ning verevalumid liigesekohtades. Mürgistuse korral soovitas ta juua äädikaga segatud veini või rasvast kanapuljongit, samuti koos naistepunaga keedetud veini (Jagusiak ja Tadajczyk, 2022).
Vana-Rooma arst Galenos, kes elas 2. sajandil, mainis, et käoking aitab kaasa haavade paranemisele, tal on puhastavad omadused ning teda kasutatakse podagra ja liigesevalu ravis. Temagi soovitas käokinga mürgistuse korral juua kanapuljongit, aga ka suures koguses veini, milles on leotatud aedruuti. Bütsantsi arstid Oribasius (4. saj), Aetios Amidast (6. saj) ja Paulus Aeginast (7. saj) tuginesid Hippokratese ja Galenose traditsioonile, märkides, et käokinga tarvitatakse valuvaigistina ja taime mahla määritakse juuste väljalangemise vastu (Jagusiak ja Tadajczyk, 2022).
Käoking seostub kesk- ja uusaegsete nõiasalvidega, mida inkvisitsioon tundis üldistatud nime all unguentum sabbati või unguentum lamiarum. Nõiasalvide üheks alaliigiks olid nn lennusalvid, mille toime tulenes tõenäoliselt teatud taimedes leiduvate tropaanalkaloidide hallutsinogeensest toimest, mis tekitas lendamise tunde. Teadaolevalt on niisugustes lennusalvides käokinga mahla segatud mõnede maavitsaliste (Solanaceae) sugukonna taimede ning peterselli ja tedremarana mahlaga. Konsistentsi andis sellele võikale võidele lastelt saadud rasv, mille hulka pandi ka tahma. Säherdust salvi kirjeldab näiteks Giambattista della Porta oma 1558. aastal ilmunud teoses „Magia naturalis”. Käokinga kui maagilise salvi koostisosa koos musta belladonnaga mainib oma raamatus „The Discoverie of Witchcraft” (1584) inglane Reginald Scot. Lisaks belladonnale on selliste salvide tüüpiline koostisosa ogaõun ja/ või koera-pöörirohi (Michael, 2003).
Kuna käokingaga tuli sageli ette surmaga lõppevaid õnnetusi, keelas Vana-Rooma valitseja Traianus aastal 117 tema kasvatamise. Indias oli kombeks käokingaleotisega kohut mõista: kui selle jooja ellu jäi, siis järelikult ei olnud ta süüdi (Laansoo jt, 2009). Käokinga toksilisus võimaldas temast valmistada noolemürki, teda lisati huntide ja rebaste hävitamiseks peibutussöödale, millele viitab ingliskeelne taimenimi wolfsbane. Huntide
toidu mürgitamine oli eriti levinud Prantsusmaal, Saksamaal ja Venemaal, Indias kütiti käokinga kui noolemürgi abil tiigreid (Lehner ja Lehner, 2003; Shoaib jt, 2020).
Tuimestusainena leidis käoking kasutamist vanas Hiinas kirurgilistel operatsioonidel koljuõõne avamiseks (Kaur jt, 2010). Saksamaa natsid olevat akonitiiniga kuule mürgitanud (Stewart, 2017), mis kõlab kõrge temperatuuri mõju arvestades müüdina.
Walesi meedikud tarvitasid käokinga ravimtaimena alates 13. sajandist, 18. aastasajaks laienes tema kasutamine veelgi. Aastal 1788 lisati käoking USA ja Inglismaa ravimiregistrisse, kuid hiljem kustutati sealt liigse mürgisuse tõttu. Reuma ja närvivalude korral tarvitati käokinga veel 20. sajandi alguses. Võrdlemisi levinud oli käokinga kasutamine esimeste gripitunnuste ilmnemisel. Tähelepanekud näitavad, et käoking leevendab hirmutunnet ja rahutust ning võib abiks olla kriisiolukordades, kus tuleb rinda pista surmahirmuga (Piippo ja Salo, 2007; Dauncey ja Larsson, 2018; Jagusiak ja Tadajczyk, 2022).
Akonitiin kui käokinga peamine toksiin eraldati käokingast aastal 1832 (Blum, 2010).
Eestis oli sinine käoking apteekides saadaval veel 1930. aastatel, aga vaid arstiretsepti alusel, nt tuimestuseks luuvalude korral (Vinkler, 1937).
KasutaminE
Raviotstarbeks on kasutatud käokinga juuremugulaid (Aconiti tuber, radix Napelli) kui valuvaigistavat, põletiku- ja palavikuvastast ning südame rütmi korrastavat vahendit. Käokinga alkaloididel on valuvaigistav toime, kuid nende terapeutiline ja toksiline annus on ohtlikult väikese erinevusega (Weijters jt, 2008). Käokinga alkoholtõmmist võis arsti ettekirjutusel välispidiselt kasutada radikuliidi, neuralgia ja reuma korral ka meil Eestis veel 1980. aastatel, kuigi seda peeti mürgisuse tõttu ohtlikuks (Tammeorg jt, 1984).
Lääne meditsiinis ei ole käokinga kui ravimtaime tarvitamine kuigi ulatuslik olnud, rohkem on ta tuntud traditsioonilistes Hiina, ajurveeda, Siddha ja Unani ravipraktikates. Käokingast valmistatud keediseid ja muid ravivahendeid teatakse reuma- ja põletikuvastaste, valuvaigistavate ja südame toonust tõstvate rohtudena ning köha, astma, maohammustuste, oksendamise ja kõhulahtisuse leevendajatena (Singhuber jt, 2009; Chan, 2009; Shoaib jt, 2020). Rahvameditsiinis kasutatakse teda näo halvatuse, liigesevalu, põletike, podagra, ishiase, palaviku ja perikardiidi ehk südamepaunapõletiku puhul (Venkataraghavan ja Sundareesan, 1981; Chang ja Whitaker, 2001).
Hiina meditsiinis tarvitatakse käokinga külmetuse, üldise nõrkuse ja yang’i-nappuse ennetamiseks ning mitmesuguste mürgistuste antidoodina. Käoking läheb käiku vannilisandite ja salvidena ning hõõrumiseks liigesevalude korral. Ammu pandi tähele, et käoking mõjub paikse tuimastina, sest tema toimeained on võimelised läbima nahka. Seespidi on käokinga tarvitatud veel ka mao-sooletrakti põletike ja erinevate vähivormide puhul.
Säherdune tapva mürktaime suukaudne manustamine ravimise eesmärgil on siiani mõistatuseks jäänud. Arvatavasti sai see võimalik olla vaid tänu droogi eelnevale kuumutamisele, mille tulemusel toksilised alkaloidid muundusid vähem ohtlikeks ühenditeks. Samas on käokingal põhineva traditsioonilise ravivahendi seespidi kasutamine levinud ka tänapäeva Hiinas, mille tagajärjel satub igal aastal hulk mürgistuse saanud patsiente haiglaravile (Dauncey ja Larsson, 2018).
Tänapäeval kasutatakse käokinga väga väikestes kontsentratsioonides homöopaatias. USAs on küll käokinga tarvitamine ka homöopaatias 20. sajandil lõpetatud, ent Briti Homöopaatia Assotsiatsioon jagab soovitusi käokinga kasutamiseks vaimse pinge, ärevuse ja närvilisuse vähendamiseks, peavalu, sealhulgas migreeni leevendamiseks, külmetushaiguste, kõrge palaviku, külmavärinate ja kopsupõletiku vastu. See nimekiri jätkub veel pikalt, jättes mulje vaat et imeravimist (Levy, 2020).
Ravivahendina leiab käokinga juurestik koos vartega tänapäeval kasutamist ainult homöopaatias
Mürgised taimeosaD
Mürgiseid alkaloide on taime kõikides osades, enim juurestikus ja eriti juuremugulates. Toksiliste ainete sisaldus sõltub käokinga liigist ja ökoloogilistest tingimusest. Erinevates geograafilistes piirkondades võib olla spetsiifiline alkaloidiprofiil (Elliott, 2002).
Sinist käokinga peetakse Euroopa kõige mürgisemaks taimeks või vähemalt üheks kõige mürgisemaks. Mürgine on isegi käokingamesi. Toksilised ühendid avaldavad toimet ka naha kaudu, nagu eespool mainitud, taime murdmisel või muljumisel, seega tuleb vältida igasugust kokkupuudet käokingaga või puudutada teda üksnes kinnastega (Arlt jt, 2012).
Mürgised ained
Diterpenoidsed alkaloidid (1–2%) akonitiin, mesakonitiin, hüpakonitiin, jesakonitiin, lükaktoniin, pseudoakonitiin, isoakonitiin, bensakonitiin, ipakonitiin, atisiin, veathiin, aneopelliin, eoliin, napelliin jt (Kelly, 1990; Liu ja Katz, 1996; Chen jt, 1999; Elliott, 2002; Butnariu, 2017), mis jagunevad
Akonitiin
diterpeen- ja norditerpeenalkaloidideks (Kiss jt, 2013). Neist kõige mürgisemad on akonitiin, mesakonitiin, jesakonitiin ja hüpakonitiin ning edetabeli tipus paikneb enamasti uhkes üksinduses akonitiin (Turabekova ja Rasulev, 2005; Dauncey ja Larsson, 2018).
Kuidas tapab
Akonitiin on rasvlahustuv mürk, mis suurendab naatriumiläbilaskvust närvi- ja lihasmembraanides, mille tagajärjel pääseb rakku ülemäärane kogus naatriumiioone, mis tingivad südame rütmihäireid ja hingamisvaevusi. Surma põhjustavad südame seiskumine ja hingamise lakkamine (Veit jt, 2020; Wang jt, 2024; Weisheng jt, 2024).
Mürgistus
Raske mürgistus võib kujuneda juba 1–2 g juuremugula söömisel. Mürgistustunnused võivad kujuneda 2–10 või 20 minuti jooksul pärast käokinga manustamist, tõsised mürgistustunnused kujunevad välja keskmiselt poole tunni jooksul (Fujita jt, 2007; Burks, 2021; Strzelecki jt, 2010; Veit jt, 2020), kuid surma saabumine võib aega võtta tunde. Surmav annus on 3–6 mg puhast akonitiini, millele vastab erinevatel andmetel 1–4 g või 2–15 g juuremugulat; lastele on eluohtlik mitu korda väiksem kogus. Käokinga valuvaigistava ja surmava annuse erinevus on ohtlikult väike. Mürgistusega haiglasse jõudnud patsientidest sureb 95% (Fort jt, 1988; Bradbury, 2023).
Laste puhul on juhtunud, et väliselt ahvatlevaid käokinga kroonlehti näppides pistetakse peagi sõrmed lutsimiseks suhu, nii võibki näppude külge kleepunud mahl mürgistuse tekitada (Nielsen, 1990; Pullela jt, 2008).
Lisaks lastele on ohus väikesed koduloomad, kuna mürk võib taimega kokkupuutel imenduda läbi naha. Taime murdmisel või muljumisel tekib algul lööve, millele järgneb üleüldine raske mürgistus (Schumacher jt, 2012).
Himaalaja käoking
Käoking on eriti ohtlik värske taime söömise korral. Kui sellest teed keeta, siis mürgisus alkaloidide muundumise tõttu väheneb (Weijters jt, 2008).
Kiiresti kujunevad mürgistuse sümptomid algavad põletus- või kipitustundega huultel ja kurgus, millele järgnevad rohke süljeeritus, iiveldus, oksendamine, kõnehäired, kurgu tuimus, hingamisraskused ja nägemishäired. Seejärel tekivad pearinglus, lihasnõrkus, hallutsinatsioonid ja sensoorsed häired. Teiste tunnustega võivad kaasneda lihaste halvatus ja muutused südamerütmis, paresteesia (haiglaslik tundeaisting), anesteesia (tundetus) ja nõrkus, millega liituvad südameprobleemid: peamiselt ventrikulaarne arütmia, millega kaasneb hingamispuudulikkus. Hingamise seiskumisele võivad eelneda veel deliirium, krambid ja kooma. Iseloomulikud on vahelduvad külma- ja kuumahood, pulss nõrgeneb, pupillid laienevad, südamepiirkonnas on tunda valu. Surm saabub piinarikkalt, kusjuures inimene on sageli teadvusel (Cooper ja Johnson, 1998; Dauncey ja Larsson, 2018; Hubbard, 2020).
Käoking on surmavalt mürgine ka loomadele ja lindudele: varblane võib surra juba mõne sekundi pärast, küülik viie minutiga. On tähele pandud, et hiired jätavad isegi näljaga aias kasvava käokinga näksimata (Fujita jt, 2007; Alalmay jt, 2020; Paladina, 2024).
Lisaks sinisele käokingale on mürgine ka himaalaja käoking (A. ferox) ja teised käokinga liigid.
Mürgistusjuhtumeid
Fairfieldi ülikoolis (USA) tehti huvitav interdistsiplinaarne uurimistöö, milles võeti vaatluse alla William Shakespeare’i tragöödia „Romeo ja Julia” (1597) peategelaste surma võimalikud põhjused. Meenutame lühidalt teose sisu.
Itaalias Veronas elanud noored olid teineteisesse kõrvuni armunud, kuid Juliat sunniti abielluma Verona valitseja sugulase Parisega. Abielu nurjamiseks ei jäänud muud üle kui lavastada tüdruku surm mürgi abil toime pandud enesetapuna. Julia joob vend Lorenzo antud rohtu, mis uinutab ta pealtnäha
surmaunne, kuid seda vaid kaheks päevaks. Julia viiakse Capulettide hauakambrisse ja plaani järgi pidi Romeo talle sinna järele minema ning koos temaga Veronast lahkuma. Paraku ei jõua info Julia valesurmast Romeoni.
Noormees näeb armastatut hauakambris justkui surnuna ja otsustab mürgi abil endaltki elu võtta. Unest ärganud Julia leiab elust lahkunud Romeo ja torkab suures ahastuses endale pistoda südamesse. Teadlased, pannud kokku teadmised kirjandusest, ajaloost, farmaatsiast, meditsiinist, toksikoloogiast ja kohtuarstiteadusest, tulid järeldusele: kõige tõenäolisemalt uinutati Julia belladonna abil, Romeo aga lahkus elust käokinga tarvitades.
Mõistagi ei ole väljamõeldud loo puhul parimagi tahtmise korral võimalik tõde teada saada, kuid uurimuse põhiväärtus seisnes näite toomises, kuidas on erinevate erialade teadmisi kombineerides võimalik probleeme käsitleda (Harper-Leatherman ja Miecznikowski, 2012).
Aastal 629 üritati prohvet Muhamedi mürgitada käokingamahlaga määritud lambapraega. Muhamed tundis suus kibedat maitset ja sülitas surmava suutäie enne selle allaneelamist välja, kuid tema külaline, kes pidas säherdust käitumist kõrge võõrustaja ees lugupidamatuks, sõi liha ära ja suri.
Šotimaal Dingwalli külas sai 1856. aastal üks õhtusöök kohutava lõpu.
Teenija oli saadetud mädarõigast tooma, kuid selle asemel kaevas ta üles käokinga. Kokk, kes ei tundnud talle toodud vale juurikat ära, riivis seda praekastmesse ning tappis nii silmapilkselt õhtusöögil külalistena viibinud kaks preestrit. Teised külalised küll haigestusid, kuid jäid elama. Tundub küll, et sõna „silmapilkselt” on selles loos kirjanduslik liialdus.
1882. aastal poodi üles doktor George Lamson, kes mürgitas päranditüli käigus oma 18-aastase õemehe Percy Johni. Lamson viis Percyle Šoti rahvusroogade hulka kuuluva Dundee koogi, mis sisaldas käokingaga pikitud rosinaid.
Teise maailmasõja lõpus suri Saksamaal terve perekond, kes oli söönud käokingalehtedest tehtud salatit. Kanada näitleja Andre Noble lahkust 2004. aastal elust matkal, kus ta oli saanud käokingaga kokkupuutest surmava mürgistuse.
Aastast 1991 on teada ühe veidi alla 2-aastase lapse surm käokingamürgistuse tõttu. Üldiselt tõdetakse, et spetsiifilist ravi selliste juhtumite puhuks ei ole.
Põhja-Ameerikas oli juhtum 25-aastase mehega, kes suri ootamatult pärast sõpradega veedetud üritust, mille käigus ta sõi mitmesuguseid metsamarju ja taimi, sealhulgas mõned käokingaõied.
On teada juhtum, kus üks 54-aastane prantslane sõi soovist end ära tappa käokinga. Mees läks vabatahtlikult erakorralise meditsiini osakonda surema, keeldudes avaldamast mürgise taime nime. Saabudes oli ta teadvusel ja vaid nägu kirvendas hirmsasti, kuid varsti tekkis tal ka tugev südamepekslemine.
Hoolimata elektrišokkidest ja kolmest antiarütmiaravimi manustamisest ei õnnestunud tema elu päästa.
Suurbritannias valmistas omadega ummikusse jõudnud 60-aastane mees eluga hüvasti jätmiseks omakasvatatud sinisest käokingast ekstrakti ja võttis seda sisse. Vahetult pärast seda ilmnesid tal rahutus ja iiveldus ja ta hakkas tugevalt oksendama. Kiirabi viis mehe haiglasse, kus ta vaatamata arstide pingutustele suri umbes kaks tundi pärast mürgijoogi allaneelamist.
Käoking jäägu pelgelt silmailuks, aga mitte viimseks!
Austrias leiti surnuna 18-aastane tüdruk, kelle kõrvalt leiti ohtra oksendamise jäljed ning pruuni vedelikku ja taimejäänuseid sisaldanud klaas. Ilmselt oli ta keetnud käokingast teed ja seda joonud. Oli teada, et neiu kannatas depressiooni ja anoreksia all. Hüvastijätukirja surmapaigast ei leitud.
Aastal 2009 lisas üks inglanna omavalmistatud karritoidule himaalaja käokinga pulbrit. Seda rooga pakkus ta oma endisele partnerile ja tema uuele kihlatule, et takistada nende kooselu. Kümmekonna minuti pärast tundis mees suus kipitustunnet, millele järgnesid suu tuimus ja lihasnõrkus. Kahe tunni jooksul kujunesid mõlemal ohvril välja südame arütmia ja hingamisraskused. Mees suri peagi, sest ta vereringe ei olnud võimeline taastuma.
Kihlatul läks paremini: ta oli paar päeva hingamisaparaadi all ning nädala pärast sai terveks. Roa valmistaja sai mõrvasüüdistuse.
Hollandis toodi üks 39-aastane mees haiglasse toidumürgistuse tunnustega. Umbes kaks tundi enne seda oli ta söönud umbes 100 g omavalmistatud salatit, mis sisaldas konservtuunikala ja ürte tema enda aiast, muu hulgas ta enda arvates sellerit. Tegelikult oli see käoking. Pärast einestamist hakkas tal halb, ta higistas kõvasti ning käed ja keel muutusid täiesti tuimaks. Hiljem tundis mees iiveldust, ta oksendas ja kõht oli täiesti lahti. Tema elu õnnestus arstidel päästa.
Õpetlik on lugu ravimihuvilise 21-aastase prantslasega, kes toodi erakorralise meditsiini osakonda pärast kolme kodus valmistatud käokingakapsli allaneelamist. Ta lihtsalt tahtis kergemini magama jääda. Kapslid sisaldasid kokku 237 mg käokingajuurt, milles leidus 19 µg akonitiini. Noormees koges esimesi mürgistussümptomeid, kui ta 5 tundi hiljem ärkas: need olid haiguslikud tundeaistingud, iiveldus, kõhulahtisus, pearinglus, valu rindkeres, hingamisraskused ja värvitundlikkuse häire. See noor inimene suudeti igaveseks uinumisest päästa.
