sihikindlalt unistustemaa
poole
sihikindlalt unistustemaa poole
Esimesel kohtumisel Horvaatiaga saab selgeks, et see on „minu” ning siia pean ma veel ja juba pikemaks tagasi tulema. On 2003. aasta kevad, kui otsin Euroopa kaardilt järgmist reisisihti ja sõrm jääb pidama Sloveeniale. Mõeldud-tehtud, saangi Sloveenias käidud, mõnusad emotsioonid taskus. Hinge jääb aga kripeldama Sloveenia naaberriik Horvaatia. Olen kuulnud selle riigi ilusast loodusest ning keevaverelisest rahvast, kes oma au ja vabadust hiljuti sõjas on pidanud kaitsma. Tean, et Horvaatia kuulus Jugoslaaviasse, kus elu olevat olnud palju läänelikum ja parem kui Nõukogude Liidus. Tean, et riigi pealinn on Zagreb ning rannikul asub imeilus linn Dubrovnik. Televiisorist olen näinud Horvaatia tennisisti Goran Ivaniševići. Kuid ega ma väga palju selle maa kohta teagi. Reisi plaanides kuulen mitmel korral küsimust: „Miks sa sinna tahad minna? Seal on ju sõda.” 10