Autor väljendab isiklikke vaateid, mis pole seotud tema tööandja
Euroopa Komisjoni ametlike seisukohtadega.
Autoriõigus: Inga HÖglund ja Petrone Print OÜ, 2025
Toimetaja: Lille Roomets
Keeletoimetaja ja korrektor: Riina Tobias
Kujundaja: Heiko Unt
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Kü ljendaja: Aive M aasalu
Trükk: Greif OÜ
ISBN 978-9916-82-168-8 (trükis)
ISBN 978-9916-82-169-5 (epub)
www.petroneprint.ee
Ma arvan, et ma kohtasin Brüsseli vaimu...
Ega ma teda siia tegelikult otsima ei tulnud. Tulin kümne aasta eest hoopis tööle. Brüssel ise mind toona eriti ei huvitanud.
Ilmselt olin liiga kiindunud oma eelmistesse kodulinnadesse: üle poole elust Tartus – ikka Tartu vaimuga –, seejärel Tallinnas, Berliinis, Bonnis, Kölnis ning pisut sekka ka Helsingis. Brüssel tundus pärast kõiki neid seiklusi olevat vaid üks järjekordne linn, mis minu suurele lemmikule Berliinile küll mitte mingi valemiga vastu ei saa.
Mõni ime siis, et Brüssel minu suhtes sama ükskõikne oli.
Esialgu ajakirjanikuna ja hiljem omal käel euroametnikuks pürgides huvitas mind selles linnas vaid üks: Euroopa Liidu poliitika. Milliseid otsuseid vastu võetakse ja miks? Mida meie – eestlased ja eurooplased – sellest saame ning kuidas see meid mõjutab?
Linn kogu selle poliitikamelu ümber oli minu jaoks pikalt vaid üks vajalik raam, mis võimaldas pildil toimuvatel sündmustel kulmineeruda.
Nüüd aga on Brüssel minu kodu. Ise ka ei usu, aga pärast tema vaimuga kohtumist meeldib ta mulle lõpuks ka päriselt.
Brüssel ei võta end liiga tõsiselt. Ta on originaalne ja humoorikas. Ta on kaootiline – või siis mõnusalt muretu –, aga ka vaba ja vabameelne. Brüssel on nagu sürrealist René Magritte’i kaelkirjak šampusepokaalis. Ta laseb asjadel olla nii, kuis nad on ja tahavad olla. Ja Brüssel on ka igaühele täpselt selline, nagu ta tahaks, et see linn oleks.
Siin võib kõik näida ilmatuma hall, aga ka ääretult värviline. Kuigi tihtilugu on ta nostalgiline, isegi melanhoolne, on Brüssel ka seiklusjanuline, innukas ja põnev. Brüssel on paljuski tagasihoidlik, peites oma parimaid palasid kiivalt pealiskaudse turistipilgu eest. Samas on ta ka ilus, uhke, toretsev ja lahke. Uuendusmeelne, aga ka vana ja väsinud. Kahtlemata irratsionaalne. Südames küll hea ja soe, aga esmapilgul pigem tõre ja pahur. Brüsseli vaim on paljutahuline ja põnev kunstnikuhing. Tema tundmaõppimiseks on vaja aega ja tähelepanu. Ta ei tervita sind siia saabudes, vaid tahab, et sa ise tema vastu huvi tunneksid. Siis võib ta sõbralik olla küll! Brüsseli vaim on see sõber, kelle kõiki halbu külgi sa juba tead, aga kes suudab sind siiski ka aastaid hiljem ikka ja jälle üllatada.
Brüsseli igapäeva saadab segadus, mis õpetab õigel hetkel lahti laskma ja ootusi vähendama. Nõnda tekib ruumi juurde hoopis teistsugustele ootamatutele kogemustele, mis avardavad maailmapilti ja annavad uue oskuse Belgia sürrealismi mõista ning nautida. Asjad ja olukorrad, mis muidu ärritaksid, muutuvad siin lõbusateks väikesteks stseenideks, mida ikka ja jälle meenutada. Isegi täiesti elementaarsed
olmevajadused võivad olla Brüsselis lahendatud keskmisest loomingulisemalt (või üldse mitte lahendatud). Aga mõne aja möödudes pole see enam nõnda valulik kogemus.
Brüssellased saaksid justkui paremini aru, kui absurdne elu on. Ehk siis me oleme selles supis kõik koos: selle asemel, et sipeldes vahtu lüüa, hulbime rahulikult ühes rütmis ning kohtume uuel metafüüsilisel tasandil, kus Brüssel näib olevat üks ilmatuma tore paik. Kõik, mis sa arvasid, et pole võimalik, on kahtlemata võimalik. Kõigega harjub. Kõik on suhtumise, perspektiivi ja prioriteetide küsimus. Isegi need 10 000 veidrat elamust kuus...
Kõik järgnev on armastuskiri Brüsselile. Isegi kui kohati tundub, justkui oleks vastupidi.
Aitäh kõigile, kes aitasid mul Brüsselit mõtestada ning on sellele teekonnale nii toredalt kaasa elanud:
– Gabriel, kes viitsis minuga koos linna avastama tulla, pakkudes vajalikku kultuuritõlget ja raskematel juhtudel ka vahendus- ja tõrelusteenust, – minu ema Leena, kellega koos seiklemine on alati garanteeritult lõbus, – minu Brüsseli eestlased Liina, Marit, Helena, Tauno, Berit, Eero ja Maris ning ka teised olulised eestlased Albert, Ingrid, Ann ja Kati, – kõik mu vahvad rahvusvahelised sõbrad ja töökaaslased: Karmen, Oana, Mónica, Yasmina, Paul, Maud, Paolo, Gabriela, Wannes ja Daniela.
Kõige ägedamad brüssellased Béatrice ja Gustav, see armastuslugu on pühendatud teile!
Brüssel, 3. november 2024
„Mida te Brüsselis teete?“ küsib äärelinna apteeker imestunult, kui mu külalised inglise keeles teed küsivad.
„Reisil oleme,“ vastab mu onupoeg Albert rõõmsalt.
Mispeale apteeker ja järgmine järjekorras seisev klient vahetavad hämmeldunud pilke. Apteeker kogub end pisut, kuid lisab siiski üsna kohmetult: „Reisil? Siin?!?“
Nagu paljud enne mind, saabusin 2014. aasta sügisel jäädavalt Brüsselisse seoses Euroopa Liiduga. Eestis ajalehes toimetajana töötades mõlkus mul pikalt mõtteis muuta sagedased töölähetused püsivaks töökorralduseks. Selgus, et ELi poliitikat jälgida on palju põnevam kui korvpalli või rallit ning seega mõjusid reisid Strasbourgi ja Brüsselisse kosutavalt nii vormilt kui ka sisult. Ajakirjanike palgadki polnud toona kuigi atraktiivsed.
Nõnda tekkis huvi just Lääne-Euroopas ringi vaadata. Pärast magistriõpinguid Saksamaa endises pealinnas Bonnis leidsin lõpuks praktikandikoha Brüsselis Euroopa Komisjoni peakorteris. Jätsin oma enam kui kümneaastase töökogemusega korraks hüvasti. Alustasin nullist koos verinoorte politoloogidega, otsides samal ajal püsivamat tööd. Kiirelt sai aga selgeks, et euroametnikuks saamise kadalipp
pole nõrkadele, kuna ametnikuks värvati mind alles kuus aastat hiljem.
Euroopa Komisjoni infokampaaniatesse panustades veendusin, et rahvusvaheline töökeskkond sobib mulle suurepäraselt; seitsmest rahvusest kolleegid kannustasid entusiastlikult mu tööotsinguid. Tänu ülemuste soovitustele ja eelnevale kogemusele ajakirjanikuna sain 2015. aastal ajutise lepingu meediamonitooringu tiimis. Järgmise aasta lõpus tehti pakkumine digiteemade pressinõuniku kohale. Veel kolm aastat edasi ning lõpuks sain läbi ka euroametniku konkursist, mis kestis kokku kaks aastat! Ametnikuna alustasin 2020. aastal Euroopa Parlamendis ja 2022. aasta kevadel kolisin tagasi komisjoni, et juhtida meediaanalüüsi tiimi.
Rahvusvahelise töökogemuse kõrvalt olen viimase kümne aasta jooksul saanud oma elu suurimad õppetunnid just tänu Brüsselile. See linn paneb proovile ka kõige visamad. Elukorraldus siin pole lihtne... ega loogiline. Siin pole eriti mugav. Pigem julgen öelda, et siin on isegi täitsa ebamugav. Meie mõistes ilu leiab ka vähevõitu. Varem või hiljem küsib igaüks hämmeldunult: „Kuidas see üldse võimalik on?“
Ainult selleks, et mõne aja pärast tõdeda: „Kõik on võimalik.“
Kolisin Brüsselisse Kölnist – Saksamaa karnevalipealinnast, kus kõik, isegi meelelahutus, on viimseni organiseeritud.
Kui meie kodutänavale tekkis auk, helistasid paljud elanikud kohe linnaosavalitsusele ning auk sai kiirelt parandatud. Tänavad on korras ja puhtad. Taristu toimib. Elanike rõõmuks on palju haljastust, parimat hinna ja kvaliteedi suhet pakkuvad poed asuvad kõikjal mõneminutilise jalutuskäigu kaugusel. Inimesed sõidavad meeleldi rattaga, koeraomanikud koristavad oma nunnude järelt alati kõik ära. Brüsselis on kõik vastupidi. Mind tabas siia kolides kolossaalne šokk. Tagantjärele tarkusena oleksin vist pidanud enne kolimist tegema väikese tiiru väljaspool Euroopa Liitu, et seejärel hinnata oma uut kodu leebema pilguga. Võibolla oleks siis selle õige tunde leidmine piirdunud pea üheksa aasta asemel ainult viiega?
Belgia pealinna saabudes hakkas mulle esimese hooga silma – ning väga kiirelt ka närvidele käima – praht. Igal pool, igal kellaajal, iga ilmaga. Üleajavad prügikastid kesklinnas ja parkides, niisama vabalt ringi lendlev praht, eri värvi prügikotid elumajade ees tänavatel, koerte jäetud hunnikud ning tänavakivide sisse hõõrdunud vanad nätsud. Iga jalutuskäik hakkas meenutama siksakilist takistusrada.
Hajameelse inimesena suutsin rohkem kui üks kord ka koerte „kingituste“ sisse astuda, mis rikkus kogu mu päeva. Mu lõunaprantslasest kaasa naerab siiani, kuidas keegi nii tavalise asja peale nõnda valulikult reageerida suudab... Ju siis on tegu mingi olmetraumaga, mida ma oma süsteemist välja juurida pole suutnud, kuna Belgia prügimajandus ajab mind jätkuvalt iga nädal jälle marru.
Isegi kõik uhked ja imelised vanalinna majad kaotavad minu prügipahuruses kolinal oma väärtust. Jah, siin on tohutult võimsaid hooneid erinevatest ajastutest. Aga selle nautimiseks peab kohe kindlasti enne prügitraumast üle saama...
Milles siis asi? Nimelt on siin tavaks korra-kaks nädalas (olenevalt linnaosast) kõik oma jäätmed õhtul enne prügiautode varahommikust tiiru eri värvi kottides tänavale tõsta: kollastesse kottidesse kuulub papp ja paber, sinistesse plekkpurgid, tetrapakendid ja plast, oranžidesse kompost ning valgetesse ülejäänud olmejäätmed. Igal linnaosal on selleks oma süsteem: kui ühel tänaval on prügipäev näiteks teisipäeval, siis kõrvaltänaval võib see olla hoopis kolmapäeval ning tänav edasi vabalt hoopis neljapäeval. Taoline süsteem garanteerib, et nädalapäevast olenemata näeb prügikotte kogu aeg!
Iseenesest ju tore, et prügisorteerimist võetakse näiliselt tõsiselt. Aga miks see kõik nii räpaselt peab toimuma, pole ma siiani aru saanud. Väidetavalt pole kitsastel linnatänavatel suurte prügikonteinerite jaoks ruumi. Keegi pole tulnud selle peale, et ehk tasuks konteinerid sel juhul maa alla kolida, nagu näitab toimiv süsteem Hispaanias. Nii lihtsalt on ning kõik lasevad samas vaimus edasi.
Mõistagi kaasneb sellega kõrvalnähtusi, millega tegelemine omakorda linnavalitsust koormab. Jäätmed lähevad hästi kaubaks nii lindudele, kassidele kui ka rottidele, kes siis värvilist kraami linna kaunistamiseks kenasti laiali veavad. Nad rebivad prügikotid katki kohe, kui linn uinub.