Page 1

saamise lugu

Ma olen kuulnud küsimust „Aga miks sa sinna Alaskale üldse läksid?“ nii tihti, et mul on valmis mõeldud automaatvastus: „Tahad sa pikka lugu või lühikest lugu?“ Lühike lugu on see, et ma leidsin internetist töökuulutuse: „Alaska kelgukoerte suvelaager otsib talitajaid ja koerajuhte. Hooaeg kestab 1. maist 1. oktoobrini. Eelnev töökogemus on soovitatav, kuid mitte tingimata vajalik.“ Saatsin neile kirja, sain vastuse, pakkisin asjad... ja läksin. Ongi kogu lugu. Pikk lugu on natuke keerulisem.

On parajasti ülikooli teine kursus, kuldne sügis Tartu Toomemäel, kuid minu päevad mööduvad ühikatoas, nelja seina vahel – olen äsja oma senisest noormehest lahku läinud ja omadega täiesti rööpast väljas. 12


minu alaska

Võin tundide kaupa nutta ja end haletseda, väldin inimestega suhtlemist ja surfan internetis. Ma olen 20-aastane, see on minu Esimene Suur Armastus ja ma ei oska mitte midagi peale hakata. Keegi pole mulle õpetanud, kuidas kaotusevaluga leppida, ja toas istumine tundub niigi halbadest väljavaadetest inimlikuim. Satun oma internetirännakutel juhuslikult töökuulutusele, mis tundub nii jabur, et räägin sellest kohe ühele seiklushimulisele sõbrale. Seesama koertelaagri kuulutus, millest eespool juba juttu on olnud. „Sa Alaskale tööle ei tahaks minna?“ küsin ma sõbra käest nipsakalt. Otse loomulikult teen mina kõigest nalja ja otse loomulikult vastab tema täiesti tõsiselt: „Miks mitte?“ Kulub mõni hetk, kuni ma sõbrale segasel pilgul otsa vaatan, et seejärel röögatada ja naerma puhkeda: „Mis, sa oled peast segane või? Seal on ju eskimod, iglud ja jääkarud!“ Kaks või kolm nädalat hiljem tuleb meie vestlus mulle uuesti meelde. Kuna mul pole aimugi, milline Alaska välja näeb ja kus täpselt asub, guugeldan. Suur on minu üllatus, kui avastan, et Alaska ja põhjapoolus on kaks täiesti erinevat asja. Ah nii, osa Alaskast asub isegi Eestist lõuna pool? Vau, seal on 30-kraadised suved! Nii, tuleb välja, et seal ei olegi aastaringset lund ja iglusid? Ohoo, päris ilusad mäed on seal ka. Ja vaalad... Mida rohkem ma selle peale mõtlen, seda loogilisem see tundub. Ma saan väga hästi aru, et mida tihedamalt ma oma endist elukaaslast või tema uut silmarõõmu Tartus näen, seda kauem 13


saamise lugu

ma põen, ja et kõige humaansem lahendus – nii mulle endale kui ka neile, kes minuga kokku peavad puutuma – oleks see, kui ma suveks kuhugi ära sõita saaksin. Pea kohal süttib tuluke: „Ma tahan kuhugi kaugele ära ja Alaska on päris kauge.“ Selles mõttes, et... tõesti, see on peaaegu kõige kaugem koht, kuhu minna saab. Kuid on üks suur takistus – raha. On aasta 2005, minu igakuine sissetulek on umbes 3500 krooni ja Alaskale minek tähendab 30 000-kroonist investeeringut (!)*, mis tuleks kokku ajada seitsme kuuga üüriarvete ja söömise kõrvalt. Kuidas ma peaksin suutma...? Jah, mul on alati võimalus see raha emalt küsida, kas või laenuks, kuid oi, kuidas ma sellist lahendust vihkan. Ema rahaline toetus on olnud tore ajal, kui olin just-just Tartusse kolinud ning omaette elama hakanud, kuid see on ühtlasi olnud ka koorem, justkui tänuvõlg. Ma ei mäleta, et oleksin kunagi kuulnud lauset „Kuni sa minu katuse all elad, teed sa nii, nagu mina ütlen“, kuid enesetunne on küll umbes selline. Võlglase oma. Ma ei taha seda raha küsida. Olen niigi hädaga pooleks emale selgeks teinud, et teenin väikeettevõtte assistendina piisavalt, kuid olukorrale reaalselt otsa vaadates: ega ikka teeni küll. Mu põhitoit on pudrud, makaronid ja pelmeenid ning ma olen uhkelt keeldunud ema igakuisest toetusrahast. Kas ma tõesti pean suure vaevaga välja võideldud iseseisvusele kriipsu peale tõmbama ja tunnistama, et mul ei jätku enda rahast, et Alaskale minna? Kas tõesti? Neelan uhkuse suure klombina alla ja teen seda. Küsin. * 14

3500 krooni = 224 eurot, 30 000 krooni = 1917 eurot.


minu alaska

See on ühe hilisõhtuse autosõidu ajal Tartust Ida-Virumaale, kui ma tühjast-tähjast rääkides lõpuks Selle Teema tõstatan. „Emm, kuule, mul on üks idee, kuhu suveks tööle minna.“ „Jaa? Kuhu?“ „Eee... Ameerika Ühendriikidesse.“ „Sinna, kuhu Katigi läheb?“ (Kati on mu keskkooliaegne pinginaaber, kes sätib end suveks Ameerikasse raamatuid müüma.) „No peaaegu.“ „Aga mis tööd seal tehakse?“ „Kaks varianti: kas hobustega ratsutama või kelgukoertega turiste sõidutama.“ „Oo, see oleks küll hea! Aga kuhu täpselt?“ Ma vannun, te võiks autos isegi ritsikate sidinat kuulda – nii pingeline on see vaikus, kui end vastamiseks kokku võtan. Ma olen täiesti veendunud, et hetkest, mil üle mu huulte tuleb sõna „Alaska“, saab auto täis valimatut sõimu sellest, kas ma pean end mingiks polaaruurija Roald Amundseniks, et kavatsen kuhugi sellisesse kohta tööle minna. Aga pole midagi teha, on vaja küsida. Ma ei ole võimeline ilma ema toetuseta minema. „Eee... Alaskale,“ püüan ma sõnaga võimalikult kiiresti ja tavapärasel toonil ühele poole saada, justkui räägiksin juustuvõileivast, mitte aga poole maakera taha sõitmisest. Seda, mis juhtub edasi, on mul raske uskuda. Pingeline, kuulmist riivav vaikus saab äkki läbi, sest keegi hakkab rääkima häälega, mis on täpselt minu ema moodi, kuid kasutab sõnu, 15


saamise lugu

mis ei saa kohe kuidagi minu emale kuuluda. Kuidas saakski minu ema, läbinisti ratsionaalne ja tütart emalõvina kaitsev naisterahvas öelda „Oo, see on väga hea mõte! Loomulikult ma toetan su minekut!“?! Hullumeelne. Hullumeelne! Ma ei usu oma kõrvu. Ma tahaks karjuda „Kuidas palun?“, kuid mu keelepaelad on kokku köidetud. Olen sõnatu. Kuidas ta võib?! Ma olen valmistanud pika kaitsekõne sellest, miks Alaskale minek on täiesti igapäevane ja üldse mitte hullumeelne plaan, varustanud end kõikvõimalike faktidega Vikipeediast, tuletanud meelde väitlemisvõtteid, aga tema peab heaks öelda lihtsalt „Oo, see on väga hea mõte! Loomulikult ma toetan su minekut!“. See on täpselt see hetk, kui ma saan aru, et see kõik ongi võimalik. „Kui kõik läheb hästi, siis ma lähengi Alaskale,“ mõtlen ma omaette ajal, kui autoakende taga vilksab mööda sügistalvine mets ja mu näole tungib lollilt rahulolev irve.

16

Minu alaska2018 sisu lk 12 16  
Minu alaska2018 sisu lk 12 16