See lugu algab kassiga. Nagu kõik kassid, kardab ka tema vett.
Selles loos on PALJU vett.
Varasel hommikutunnil jalutab Kass läbi metsa.
Ta märkab jõe ääres koeri, kes kisklevad kala pärast. Oi, milline imeline võimalus! Kass ootab …
Kohe, kui kala kukub koerte lõugade vahelt, haarab Kass selle ja paneb jooksu. Ta lipsab põõsassse ning ootab kuni koerad silmist kaovad, et siis oma saagiga uhkelt välja astuda.
Metsast kostub liikumist. Kass vaatab, kuidas parv suuri linde tema pea kohalt möödub. Taevas tumeneb. Nüüd jooksevad koerad tagasi tema poole. Kass tardub … koerad aga ei peatu. Huvitav küll, miks …
Nad jõuavad vee alla mattuva torni juurde, kus näevad ühte leemurit, kes kogub korvi aardeid: pudeleid, panne ja purke. Vesi tõuseb hoogsalt. Kapibaara mühatab hoiatuseks. Lähme, kohe!
Aga Leemur ei tule. Kui vesi loksub üle põrandalaudade, tirib Kapibaara korvi paati. Nüüd hüppab Leemur talle järele –ja täpselt õigel hetkel! Torn ja kõik selle aarded vajuvad vee alla.
