aega sellele, et mõelda välja, mida ma öelda tahan, ja siis pean üle saama oma häbelikkusest.” Muide, ta kodu on üks puhtamaid, mida ma näinud olen. Ühel päeval ütles ta mulle: „Tead, KC, sedasama, mida sina tunned oma firma suhtes, tunnen mina oma kodu suhtes. Ma peaaegu et hõljun läbi oma elamise, koristan siit ja panen seal midagi ära, teen ära väiksemad majapidamistööd, mis tegemist vajavad, ise samal ajal elu nautides ja kodu ülipuhtana hoides. See on minu jaoks loomulik ja nõuab vaid väikest jõupingutust. Kuid kui istun maha, et tegeleda ettevõtte asjadega, siis mingi osa sellest tekitab minus tunde, justkui oleksin halvatud, mul puudub motivatsioon, tunnen, et hakkan uppuma. Ma pean tegema tohutuid jõupingutusi, et end sellest läbi suruda – tavaliselt pean appi võtma palju väliseid abivahendeid ja sundima end olema vastutustundlik, et see tehtud saaks.”
Mina ja mu sõber oleme lihtsalt oma tugevusele
orienteeritud ja satume ummikusse erinevat moodi, ilma et sellel oleks mingi kindel põhjus. Seetõttu ei ole minu soovitustest, kuidas tööasjad tehtud saaksid, talle mitte mingisugust kasu, peamiselt seetõttu, et minu soovitus on: „Joo suur tass kohvi ja lihtsalt sunni end seda tegema. Siis oota natuke, et sul tekiks inspiratsioon, mida järgmisena teha.” Ja tema nõuanded kodutööde ära tegemiseks on minu puhul kasutud. (Ta kirjeldas mulle kord seda: „Ma lihtsalt panen küünla põlema ja mõtlen, kui tore on kodus mingid asjad tehtud saada.” Päriselt või?) 29