Kodu Rukkilillemajas

ESIMENE PEATÜKK

Kas pesumasin pidigi niisugust häält tegema? Mõnikord võis see küll olla murettekitavalt lärmakas, aga niisugust kolisevat, kriipivat häält ei olnud see varem kuuldavale toonud. See, et neetud asjandus läks katki just siis, kui Amelie oma vormiriiete pesemist lõpetas, oli viimasel ajal nii tüüpiline ebaõnn. Tal oli niigi vaid kaks tundi aega, et riided pesta ja kuivatada, enne kui uus vahetus Riverside’i hotellis pihta hakkas. Hädapärast võinuks ta ju kapist suvalise valge pluusi selga tõmmata, aga sel polnud hotelli tillukest logo ja kui tahes kahjutu niisugune pisiasi ka teistele tunduda võis, näeks naise tähenärijast boss Melvin selle juba kilomeetri kauguselt ära. Ta oli Ameliega juba niigi üsna kannatamatu ja kui naine valedes riietes kohale ilmub, ei aita see teda kuigivõrd.

Just siis, kui Amelie kaalus põgenemist – masin tundus plahvatamisele juba ohtlikult lähedal olevat –, aeglustas trummel kriginal hoogu. Teinud puhtast inertsist veel paar loidu tiiru, jäi see lõplikult seisma. Amelie keeras ettevaatlikult nuppu, et programmi vahetada, lootes meeleheitlikult, et kui masinalt midagi uut paluda, hakkab see jälle tööle, aga ei midagi.

Üllatusrünnakust loobunud, sikutas naine ust, kuid see keeldus avanemast ja pesusületäit vabaks laskmast. Ülejäänud masin võis ju surnud olla, aga turvalukk tegi endiselt oma tööd. Nojah, vähemalt kööki ei ujuta üle, arvas Amelie, aga mingit kiiret väljavaadet pesu kätte saada samuti polnud.

Ega’s midagi. Melvin peab välja kannatama, et tal määrustekohast vormiriietust pole, või peab leppima sellega, et Amelie läheb puhta alasti – ja kuna Riverside oli viisakas Cotswoldsi hotell, siis võis naine kihla vedada, et boss eelistanuks esimest varianti. Vahepeal aga oli vaja suurema probleemiga maadelda –pesumasin vajas parandamist.

Võtnud teksade taskust mobiili, kavatses ta just kohalikku töökotta helistada, kui ekraan helendama lõi.

„Aa, tere, Rachel.“

„Oi, kõlab halvasti ...“ Amelie hääles väsimuse ära tabanud parim sõbranna tundus ise rõõmsameelne olevat. „Mis nüüd katki läks?“

„Oh issand ... kas ma halan nii tihti?“

„Ei sugugi, aga viimasel ajal tundud sa purunevate majapidamisriistade lainel olevat. Kõigepealt Aga pliit ...“

„Ja selle parandamine pole sugugi odav.“

„Ja mis pärast seda tuli?“

„Triikraud andis otsad. Kummalisel kombel ajas see mind rohkem endast välja kui miski muu ... Ema kasutas seda aastaid.“

„Ma ei tea, mida öelda, Am ...“

„Saan aru küll. Pole midagi – sa ei peagi. Aga öeldakse ju, et kolm on kohtu seadus?“

„Minu meelest kehtib see ka heade asjade kohta?“ pakkus Rachel kergelt naerdes.

„Kehtib või? Kuule nüüd ... lase mul halada, Rachel.“

„No asjad ikka aeg­ajalt lõpetavad toimimise – mitte et ma seda isiklikust kogemusest teaksin, kakskümmend seitse, nagu

ma olen, ja endiselt ilma isikliku elamiseta ...“ Rachel ohkas. „Tobedalt kõrged majahinnad ei lase inimesel oma eluga edasi minna.“

„Oma maja pole sugugi nii suurepärane, nagu kõik räägivad.“ Amelie tahtis sõbrannat lohutada. „Vähemalt ei pea sa igasuguste hooldus­ ja remonditööde pärast muretsema, nii et see on sinu olukorra plusspool.“

„Kui kõik hakkab vanaks jääma, oleks sul ehk mõttekas hakata asju tasapisi välja vahetama, kui parasjagu üleliigset raha on, siis ei juhtu seda, et ühel hetkel pole sul ainsatki töötavat riista.“

„Aga mul pole ju kunagi üleliigset raha või kuidas?“ vastas Amelie. „Ja need asjad maksavad neetult palju – ikka mõnisada üks ja teine, mitte suvaline viiekas, mille ma sohvapatjade vahelt leidsin.“

„Hmmm ...“ Rachel vaikis hetke. „Sa ju tead, mida ma öelda kavatsen, on nii?“

„Jah – ja ära ütle. Ma tean, see on mõistlik, aga ma ei saa mingi hinna eest Rukkilillemajast loobuda. See on ... noh, see on lihtsalt ilus. Ma tean, et siin on vaja teha palju asju, milleni ema­isa ei jõudnudki, enne kui ... noh ... ma nad kaotasin ... aga see on meie kodu. Mismoodi ma kusagil mujal elaksin? Miks ma peaksin seda tahtmagi? Sest sa ju ise rääkisid ka, kui keeruline siinkandis majadega on.“

„Aga sul on maja juba olemas. Sa võiksid selle kergesti maha müüa ja midagi muud vaadata.“

„Samasugust ei leiaks ma iialgi. See on ainulaadne. Omapärane, iseloomuga, kaunis rahulikus kohas, jõest ja külast jalutuskäigu kaugusel – kui mul on aega, mida sellele kulutada ... mida muidugi ei juhtu olema.“

„Jah, rahu ja vaikus, jõgi ja küla – täpselt see, mida üks noor naine vajab.“ Rachel tõi kuuldavale nördinud naerupahvaku.

„Mis sa oled mingi kaheksakümnene või? Mul on veel meeles see, kuidas sa rääkisid, kui kohutavalt sa Cotswoldsist ära tahad, ja see ei olnudki nii ammu. Et lähed korralikku linna elama, isegi kui see on viimane asi, mida sa teed. Sa ütlesid ...“

„Jah, ma mäletan, aga asjad ju muutuvad. See oli enne ... ma olin siis rumal teismeline. Nüüd ma armastan seda kohta, ja isegi kui ma mõnikord soovin, et saaksin väljas pidutseda, ilma et peaksin pärast kojusõidu eest takso peale terve varanduse kulutama, ei taha ma ikkagi sellest kõigest siin loobuda.“

Hetke valitses vaikus, siis vastas Rachel: „Sa ütled seda jah, aga ma ikkagi ei saa aru, miks, kui see sind nii õnnetuks teeb. Ma tean, et sa armastad majakest, kuna see oli su vanemate oma, ja saan sellest aru. Aga sa oled pidevalt hädas mõne arve või remonttöö eest maksmise või muu kulutusega ja põhimõtteliselt kogu su raha läheb maja ülalpidamisse. Isegi Decker ütles Georgioule ...“

„See ei ole tegelikult tema asi. Ma olen siin õnnelik, mis siis, et õnnetu.“

„Mis kõlab täiesti loogikavastaselt.“

„Ma tean – ma ei oska seda seletada. Sa pead mind lihtsalt usaldama, kui ma ütlen, et ükskõik kuidas see kõigile teistele paistab ja kui tahes raskeks mul ka ei lähe, ma siiski lihtsalt tunnen, et see on koht, kuhu ma kuulun.“

„Nojah, ma ei saa sellest aru ega hakkagi vist kunagi saama. Nagu ma ütlesin, siis ma mõistan, et sa tahad kinni hoida ühendusest oma vanematega, aga ma olen ka kindel, et neile ei meeldiks mõte sellest, kuidas sa siin vaevled. Nende mäletamiseks pole vaja maja – sa ei vaja midagi füüsilist. Nad on ju ometi sinu südames, kuhu tahes sa ka ei lähe?“

Amelie vaatas köögis ringi – antiikseid tammepuust puhvetkappe ja madalaid laetalasid, mille küljes rippusid potid ja

kuivatatud lilled, ning põrandaplaate, mis olid toodud vähem kui kümne miili kauguselt kivimurrust. See kõik oli nii tuttav ja õdus, et kui ta maja endale sai, ei tahtnud ta midagi uuendada, kuigi teadis, et elamine on vanamoodne. Ta nägi kõikjal, kogu majas, oma vanemaid, ning asjade muutmine kaotaks need kujutluspildid.

Amelie tahtis oma mälestused talletada, neid igavesti säilitada. Näiteks kujutluspilti kraanikausi kõrval seisvast emast, kes nägi oma vanades teksatunkedes ja roosas pluusis nii kenake välja; Amelie kirjutas inglise keele kodutööna näidendit ja ema naeris koomilise stseeni peale, kuigi see polnudki nii naljakas. Või isast, kes kulmu kortsutades ajalehelt pilgu tõstis ja üle prilli raamide vaadates käskis Ameliel juba neljandat korda tunni jooksul minna ja küülikupuur ära koristada (see kuulus Amelie esimesele küülikule Binkyle, pärast teda oli neid olnud veel mitmeid).

Vaiksetel hetkedel näisid ligi hiilivat just igapäevased ja tavalised pisiasjad, mitte suursündmused, mis oleks pidanud meelde jääma. Nüüd kui vanemad olid lahkunud, igatses Amelie kõige rohkem intiimseid hetki pere keskel – pühapäevalõunaid, vestlusi õieti mitte millestki, mis olid nii kerged ja tuttavlikud, et teema polnudki oluline.

Kui Amelie oli saanud kaheksateist, oli toosama pühapäevalõuna üsna tihti olnud täiuslikuks vastuabinõuks pohmellile, mis oli jäänud Racheli või nüüdseks ta elust minema ajunud toonaste koolikaaslastega koos veedetud pöörasest piduõhtust lähedalasuvas linnas. Amelie vandus, et ei suuda suutäitki süüa, kuid niipea, kui esimese krõbekuldse kartuli suhu pistis, ta ka ülejäänu sisse ahmis, seda kõike isa rahuloleva pilgu all, kes väitis end olevat Cotswoldsi parimate ahjukartulite valmistaja.

Autoõnnetus oli nad Amelielt võtnud. Suurema osa esimesest õnnetusejärgsest nädalast oli ta viibinud selles tuimas uskumatuse seisundis, mis kõigi jutu kohaselt pidi olema leina esimene staadium. Kui siis pühapäevalõuna aeg kätte jõudis, ei tulnud mingit lõunat, sest Amelie peatus tol hetkel onu Nilesi juures, kes oli poissmees ja harjunud oma elu elama. Sel hetkel sai kõik järsku tõeliseks. Ei mingit kerget perekondlikku lobisemist enam, ei kuldseid ahjukartuleid, ei isa rahulolevat naeratust, kui Amelie taldriku viimase suutäieni tühjaks sõi. Ema­isa olid läinud ja tema oli ihuüksi maailmas.

Tal oli vaid tilluke majake väikesesse Cotswoldsi külla viiva tee ääres, tema vanemate viimane kingitus talle, ja ta ei kavatsenud sellest loobuda, ükskõik kui palju tööd selle ülalpidamine ka nõudis.

„Muidugi,“ sõnas Amelie telefonikõne juurde tagasi pöördudes. „Lihtsalt ... siin on nii palju õnnelikke mälestusi.“

„Ja mõned päris vastikud.“

„Head või halvad, aga ma tahan need kõik alles hoida. Vastikud on omal moel sama tähtsad kui headki.“

„Jep ... ma ei mõista seda ikkagi, aga hei – see on sinu elu.“

„Sa ei peagi mind mõistma, kuni sa mind endiselt armastad. Mul pole sellest midagi.“ Amelie kummardus pesumasinat vaatama, just nagu võinuks miski selle seisukorras vahepeal võlukombel muutunud olla. Kuid nähes, et see on endiselt täis ligumärgi riideid, ajas ta end jälle sirgu.

Siis naeratas ta Salatile, oma pontsakast küülikust kaasüürilisele, kui too üle põranda joogikausi juurde kalpsas. Ta oli võtnud Salati vahetult pärast vanemate surma. Ta igatses kaaslast, aga kuna iial ei võinud teada, millal ta tööle peab minema, siis ei saanud koera võtta, ja kassiga oli see hirm, et loom hõrendab tublisti kohalikku linnustikku. Lapsena olid tal

olnud küülikud ja seepärast ta teadis, millist hoolt nad vajavad, nii et see oli tundunud loomuliku valikuna. Esmalt oli tulnud Pipar ja siis Salat, aga Pipar oli aasta eest traagiliselt noorena hukka saanud ning nüüd olid vaid Amelie ja Salat. Naine oli mõelnud küülikule seltsilise võtta, kuid too tundus rahul olevat ja pealegi oli teadmata, kuidas ta uude näkku suhtuks, seepärast oli Amelie seda otsust ikka edasi lükanud. Salat oli ka juba päris eakas – loomaarst oli öelnud, et ta elab viie­kuueaastaseks –, kuid endiselt krapsakas ja Amelie lootis, et ta peab palju kauem vastu.

Tema kallim Decker muidugi jälestas Salatit, aga see oli hoopis teine lugu.

„Niisiis ...“ pöördus ta tagasi kõne juurde, „mitte et mulle ei meeldiks sinust kuulda, aga kas sa tahtsid midagi nimelt? Või lihtsalt niisama helistad?“

„Tegelikult mõtlesime Georgiouga, et kas te Deckeriga ei tahaks koos meiega välja tulla. Nad rääkisid sellest töö juures ja leidsid, et viimasest korrast on juba tükk aega möödas. Mis sa arvad? Oled nädalavahetusel vaba? Tegelikult,“ lisas Rachel kelmikalt, „enne kui sa vabandusi otsima hakkad, siis ma tean, et oled, sest sinu kutt ütles minu kutile, et oled.“

„Oh, Rach. Ma olen ... see tähendab, oleme küll, aga mul on näpud täiesti põhjas. Ma ju räägin sulle pesumasina parandamisest – ma ei saa väljas söömisele kulutada.“

„Jah, Decker ütleski, et sa tõenäoliselt seda ütled. Aga kas tead, mõnikord tuleb need asjad kõrvale lükata ja pisut elada.“

„Puhaste riietega läheks elamine palju paremini.“

Rachel naeris kergelt. „Palun, Am. Kui asi nii hull on, siis olen kindel, et Decker maksab sinu eest ka. Ja kui ei, siis meie maksame.“

„Seda ma ei saa lubada. Sa tead, kuidas mulle ei meeldi end heategevusobjektina tunda.“

„Mitte keegi ei võta sind nagu heategevusobjekti. Me lihtsalt tahame, et sa koos meiega välja tuleksid, ja kui see tähendab, et peame sind selleks aitama, siis teeme seda hea meelega.“

Amelie ohkas. „Ma tean ja see on tõesti armas, aga ma lihtsalt ei saa ...“

„Am, me ei tee seda enam üldse. Võtame rõõmsalt ja odavalt –pubitoidu ­ odavalt. Ühe kausitäie kartulikrõpse kusagil sa ju ometi saad endale lubada?“

„Eks vist, senikaua kui see mingi peen koht pole.“

„Suurepärane! Annan Georgioule teada! Tal vist on paar mõtet, kuhu minna ... On sul mõni eriline eelistus?“

„Ei ole. Äkki üllatate mind?“

„Väljakutse!“ hüüatas Rachel. „See mulle meeldib!“

Amelie oli andnud endast parima, et leida midagi, mis meenutaks vormirõivast, ning arvas, et kittel katab piisavalt palju, et probleeme ära hoida. Ja kui see boss Melvinile ei meeldi, võib ta Amelie koju saata. Tegelikult naine seda muidugi ei tahtnud, sest ta vajas tööd ja raha, kuid kui ta magamistoa aknast välja vaatas ja nägi, kuidas pilved mägedele ja jõele vaheldumisi valgust ja varje heites üle avara taeva rändavad, arvas ta, et leiaks kindlasti oma ajale meeldivamat kasutust, kui Melvin tõesti peaks ta koju saatma.

Sellest, kui ta Rukkilillemaja ümbritseva loodusega viimati kontakti otsis, oli kaua aega möödas; pärast vanemate surma polnud ta pikalt seda teha tahtnud, sest mets ja põllud tuletasid neid liiga valusalt meelde. Kuid iga mööduva kuuga oli kergemaks läinud ning kuigi mälestused endiselt haiget tegid, oli ta õppinud neist mööda vaatama ja uuel moel hindama piirkonda, mida ta nii väga armastas. Mõnd kindlat rada pidi jalutades kandus ta otsejoones tagasi lapsepõlve lihtsate tegevuste juurde, nagu okste

kogumine pliidi jaoks, mida ta tegi koos isaga, või ründas teda üle põllu jalutades nägemus vihmast lokki tõmmanud juustega emast, kes kandis kummikuid ja vihmamantlit ning hoidis tal käest kinni, kui nad jõuludžinni jaoks laukaploome otsisid. Ja kuigi need mälestused kurvastasid Amelied, et vanemad enam temaga koos ei ole, oli ta ka tänulik, et sai siiski kakskümmend viis aastat koos nendega veeta. Ta soovis vaid, et oleks saanud seda neile öelda, kuid mõlemad ära võtnud tragöödia oli neid liiga äkki tabanud.

Amelie polnud isegi mitte üleval olnud, mistõttu ei saanud ta neid ära saata, kui nad tol hommikul viimast korda autosse istusid, et sõita Londonisse, kus isal oli olnud asju ajada, ning pärastpoole pidid nad minema teatrisse ja sööma. Ta oli jäänud voodisse – laisk ja tänamatu tütar, keda alati koju oodati, hoolimata sellest, kui tahes palju kordi oli ta sealt lahkunud, et siis, saba jalge vahel, naasta – teenimatult hellitatud ja hoitud tütar, kes polnud isegi mitte viitsinud üles tõusta, et jätta hüvasti vanematega, kes nii palju tema heaks olid teinud. Samal päeval hiljem, kui tema vanemate sohval istuv politseinik talle teate edasi oli andnud, oli Ameliest saanud hoopis teine inimene: ta muutus nii järsku ja kohemaid ja viisil, mida ta poleks eales osanud ette kujutada.

Pealt kahekümnene, kes oli keeldunud suureks saamast, oli nüüd sunnitud seda tegema. Ei olnud enam ema ega isa, kes oleks pakkunud turvalist maandumispaika, kui ta mingi käki oli kokku keeranud, ja öelnud, et kõik on hästi; kes oleks ta mingi järjekordse katastroofi järel taas vastu võtnud ja aidanud kilde kokku korjata. Nüüd oli vaid Amelie, kes andis endast parima, et üksipäini toime tulla, ja sai viimaks ometi aru, mida vanemad ta heaks iga päev olid teinud ja mida tema polnud tähelegi pannud.

Kogu oma teismeea oli Amelie neile rääkinud, et vihkab igavat Mistlecombe’i küla ja veelgi igavamat majakest, mis asus külast nii kaugel, et õieti ei kuulunudki sinna, ja kuidas ta ei jaksa ära oodata, et pääseb minema ja läheb mõnda linna: Bristolisse, Oxfordi, Londonisse ... ükskõik kuhu, kus oli rohkem elu kui tema igavas Cotswoldsi kodus.

Nüüd oli tragöödia teinud temast Rukkilillemaja omaniku, aga tal ei olnud enam soovi lahkuda. Lausa vastupidi – esimest korda nägi ta oma kodu selge pilguga ja mõistis, kuidas tal on vedanud, et sai kasvada keset laiuvaid põlde ja radu nii idüllilise jõe kaldal, et see kõik näis pärinevat mõnest Wordsworthi luuletusest.

Amelie ohkas ja pöördus aknalt ära. Kui väga ahvatlev see ka polnud, ei olnud tal aega välja minna. Vaated autoaknast teel naaberkülla tööle oli kõik, millega ta leppima pidi. Ta lubas endale, et koju naastes läheb jalutama, aga tõenäoliselt seda ei juhtu. Ta oleks väsinud, majas oleks miljon asja teha ja võib­olla helistab Decker, et tahab läbi tulla, ja tema tahaks vaid ühe joogi teha ja telekat vaadata, nii et Amelie jalutuskäik nihkuks taas nimekirja lõppu nagu alati.

Allkorrusel kontrollis Amelie, et Salatil oleks puhas vesi ja küllaldaselt toitu ning mõnus pesa, et päev üle elada, vaatas, et kõik oleks korras ja turvaline, ning lahkus kodust.