Sisukord
Kas on vaja kogu aeg nii palju tunda? 4
1.PEATÜKK Sa oled ellujääja 9
2.PEATÜKK Need tunded 19
3.PEATÜKK Meeldivad tunded … ja siis need teised 29
4.PEATÜKK Maailm ei näe välja selline, nagu sa arvad 45
5.PEATÜKK Väljamõeldud ja tegelikud ohud 59
6.PEATÜKK Aju mõjutamine keha kaudu 73
7.PEATÜKK Üks karjast 87
8.PEATÜKK Pärilikkus ja keskkond 103
9.PEATÜKK Tühja sellest õnnest – see ei too sulle rahuldust 113 Jah, on küll vaja kogu aeg nii palju tunda 122
KAS ON VAJA KOGU AEG
NII PALJU TUNDA?
ÜHE PÄEVA JOOKSUL jõuab inimene tunda sadu tundeid. Osa neist on tühised ja argised, nagu kerge ärritus selle peale, et buss jääb hiljaks, või kergendus, kui leiad pärast mõningast otsimist võtmed oma taskust. Teised on suured ja võimsad, nagu armastus või ahastus.
Mõnikord tundub, et elu oleks palju lihtsam, kui me pääsek sime tunnetest, vähemalt keerulistest tunnetest. Kes tahaks olla masendunud või ärevil? Või isegi närvis enne mõnd sündmust, mis tundub natuke hirmus? Kas me ei võiks lihtsalt kogu aeg õnnelikud olla?
Ei. Sest kui inimene suudaks tunda ainult positiivseid, rõõmsaid tundeid, oleksime liigina juba ammu välja surnud.
Ja siis poleks sind kunagi isegi sündinud.
SINU AJUL ON üks ülesanne, mis on kõikidest kõige tähtsam – sinu elus hoidmine. Aju eesmärk ei ole panna sind päev otsa naerma, teha sinust jalgpalli maailmameistrit või Nobeli preemia laureaati keemias. Aju ülesanne on hoolitseda selle eest, et sa jääd ellu, ükskõik mis hinnaga, ja siin tulevadki mängu tunded. Sest tunded on aju tööriistad, mille abil panna sind tegema nii, nagu see tahab.
Sinu aju on arenenud sind elus hoidma.
Kui oleksime kogu aeg rahul, oleksime juba ammu välja surnud.
Kui aju leiab, et sa vajad puhkust, tekib väsimustunne. Kui vajad energiat, läheb kõht tühjaks. Või siis on tegu peenemate tunnetega, nagu piinlikkus, kui on olemas oht, et sa oma margi täis teed. Aga need tunded võivad olla ka paaniline stress või tugev hirm, kui aju hindab olukorra ohtlikuks.
SELLES OLUKORRAS LÄHEVADKI
asjad nüüdsel ajal mõnikord viltu, sest aju on arenenud maailma jaoks, mis nägi praegusest hoopis erinev välja. Aju proovib panna sind reageerima ohtudele ja võimalustele nii, nagu elaksid sa ikka veel savannis ja oleksid kütt-korilane. Sest sellises maailmas on inimene peaaegu kogu oma ajaloo vältel elanud. Ja aju arvab, et sa elad ikka veel sellises maailmas.
SEE RAAMAT RÄÄGIB tunnetest, sellest, miks need olemas on ja mida need võivad põhjustada. Aga ka sellest, mida saad ise ära teha, et aidata oma ajul leida edasi toimimiseks parem tee. Sest tunded ei ole ohtlikud, kuigi vahel on need äärmiselt piinarikkad. Kui sa saad oma tunnetest aru, saad neid ka mõjutada. Või neid vähemalt vähem karta.
Kas see muudab sind õnnelikumaks? Seda me lubada ei julge. Sõltub muide ka sellest, mida õnne all mõelda.
Aga me julgeme garanteerida, et hakkad ennast ja oma tundeid paremini mõistma – ja see ei ole ühe raamatu kohta sugugi halb tulemus.
Imeline kestab lühikest aega
KUI MEIL juba on palju tundeid, siis kas me ei võiks kogu aeg lihtsalt rõõmsad ja õnnelikud olla? Ei, kahjuks ei ole me niimoodi ehitatud. Heaolutunded – kui me tunneme ennast lihtsalt hästi – peavad olema lühikesed ja mööduvad.
Läheme tagasi Eeva, savannis elava kütt-korilase juurde. Ütleme, et ta tõesti ronis puu otsa ja tal õnnestus puuvili ära korjata ning ta pääses terve nahaga tagasi alla. Ta sööb ja seega on tal suurem võimalus näha järgmise hommiku päikesetõusu. Aju tasustab teda naudingu- ja heaolutundega. Ta toetab selja vastu puutüve ja suleb silmad. Oh kui imeline on elu!
Aga kui kaua ta saab endale sellist nautlemist lubada? Mitu kuud? Vaevalt küll.
Heaolutunnete ülesanne on meid motiveerida, panna meid püüdlema järgmiste eesmärkide poole. Kui Eeval ei teki varsti uut motivatsiooni toitu otsida, nälgib ta surnuks. Seega läheb see imeline tunne, nagu ka täiskõhutunne, kiiresti üle. Kurb, aga tõsi.
Me ei ole kunagi rahul
Tead ju küll seda tunnet, et kui ma ainult saan elektrimopeedi, uued püksid või suurema toa, on kõik kogu ülejäänud elu hästi … Kõlab tuttavalt või kuidas? Aga mis juhtub, kui sa saad oma tahtmise? Jah, siis hakkad peaaegu kohe unistama uuest mudelist või veel suuremast toast. See ei lõppegi kunagi ära.
Kui me vaatame selle asja peale veidi laiemast ja evolutsioonilisest perspektiivist, on asi selles, et igal tundel on eesmärk ja ülesanne. Heaolutunded ei teeks oma tööd, milleks on sinu motiveerimine, kui sul oleks alati kõik hästi.
Kas sa mäletad, et aju tähtsaim ülesanne on sul elu sees hoida ja et selle nimel võitlemises kasutab see kõiki olemasolevaid tööriistu (tundeid). See, kas sa tunned ennast hästi või mitte, ei ole ajule eriti oluline. Meeldivatel tunnetel on kõige suurem mõju siis, kui need on lühiajalised – ja seepärast laseb aju neil just sellised olla.
Stress
Mõistmaks raskeid tundeid, nagu mure, ärevus ja paanika, peame kõigepealt süüvima sellesse, kuidas töötab meie keha stressisüsteem. Stress on keha reaktsioon vaimsetele ja füüsilistele pingetele. Seega on see kehas pigem protsess kui lihtsalt tunne (kuigi neid on väga raske üksteisest eristada). Kui oled väljas jooksmas, tunneb keha stressi, samamoodi nagu koolis kontrolltööd tehes. Pulss tõuseb, et lihastesse jõuaks rohkem verd, sa keskendud paremini ja need kehasüsteemi osad, mida parajasti ei vajata, lülitatakse puhkerežiimile. Seda nimetatakse võitle-või-põgene-seisundiks, keha valmistub terve nahaga pääsemiseks kas võitlema või siis elu eest
jooksma. Parajal hulgal stressi lühikese aja vältel on hea –teine sõna paraja stressi kohta on stimulatsioon. See muudab sind mingi ülesande eel teraseks ja tähelepanelikuks. Pikaajaline või liiga suur stress võib tekitada probleeme, eriti emotsionaalseid.
Ärevus
Parim viis ärevuse kirjeldamiseks on „ennatlik stress”. Kui õpetaja karjub su peale, koormatakse sind stressiga ja sa lähed võitle-või-põgene-olekusse. Aga kui sa mõtled, et mis siis, kui õpetaja hakkab mu peale karjuma, on tegu ärevusega. Reaktsioon kehas on sama, aga stressi vallandab oht ja ärevuse see, et me mõtleme, et miski võiks olla oht, isegi kui see kunagi ei ole.
Ärevus on tugev ebameeldivustunne – et midagi on põhjalikult valesti. Mõnikord me ei tea, mis, aga seda on tunda kogu kehas. Keegi on ärevust kirjeldanud nii, et tekib soov nahast välja pugeda ja nii tunnevad paljud, aga ärevus võib võtta mitmeid erisuguseid vorme. Mõni käib nüri ärevusega ringi ega leia iialgi rahu. Teist tabab ootamatu ja intensiivne ärevus. Osa inimeste jaoks on ärevus seotud millegagi, mida nad peavad tegema, näiteks klassi ees rääkimine. Mõnel tekib vaimusilma ette igasuguseid hirmsaid stsenaariume, nagu et lennuk, milles ta parajasti istub, kukub alla või et puhkeb sõda.
Võib öelda, et meil kõigil on oma ärevus. Sest me kõik tunneme mõnikord ärevust, lihtsalt erineva intensiivsuse ja sagedusega. See on sama loomulik tunne nagu nälg või väsimus.
Ärevust ei saa olematuks teha tühjade fraasidega, nagu „vali rõõm, mitte mure” või „mõtle positiivselt”, kuigi on
inimesi, kes üritavad meid seda uskuma panna. Kui see töötaks, siis ei oleks ärevus olnud aju jaoks piisavalt võimas tööriist, et sellega meie käitumist mõjutada.
Igasugune ärevus on oma põhiolemuselt aju viis meile öelda, et midagi on valesti – ja siis lülitab see stressisüsteemi sisse. Isegi kui põhjus on mõnikord nii hägune kui ka ebarealistlik. Aga aju paneb ikkagi kõik panused mängu, sest nimelt meeldib ajule hirmsasti meile teada anda, et midagi on valesti. Eriti ühele ajuosale, mida nimetatakse amügdalaks ehk mandelkehaks.
Kiirem kui mõte
Nägemissignaalil kulub silmast kuklas asuva nägemiskeskuse eri osadesse jõudmiseks ainult põgus hetk, paar kümnendiksekundit. Ja alles siis, kui signaal kohale jõuab, saame teadlikuks sellest, mida me näeme. Sama kehtib signaalide kohta kõikidelt teistelt meeltelt. Seega on maailm, mida me kogeme, tegelikult maailm hetk tagasi. Seda on aju õppinud kompenseerima nii, et sa ei märka seda väikest viivitust kunagi. Sulle tundub, et kõik toimub nüüd ja praegu.
Kuigi teatud juhtudel võib see väike viivitus olla elu ja surma küsimus. Ütleme, et oled mõttesse vajunud ja just astumas tänavale otse veoauto ette. Aga kusagil poole sammu peal jätad sa liigutuse pooleli ja kogu su keha nõksatab hoopis tahapoole, nagu oleks kellegi nähtamatu käsi haaranud sul jopest ja sind tagasi tõmmanud. Alles nüüd näed sa veoautot ning sinust hoovab üle kõigepealt hirmu- ja siis kergendustunne. See oli napikas!
Kust sa teadsid, et oled ohus – ilma et oleksid seda teadnud? Nojah, teel nägemiskeskusse möödus nägemissignaal
KAKS ÄREVUSEVASTAST AJUTRIKKI
Kas on mingit lihtsat ja ohutut viisi, kuidas oma ärevust alla suruda? Jah, isegi kaks. Alati – ja kõigi puhul – need ei tööta, aga paljude arvates on nendest nõksudest abi.
1. HINGAMINE
Tee nii
Kui tunned, et oled ärevuses, võid mõne aja vältel hingata aeglaselt ja sügavalt, nii et väljahingamine on pikem kui sissehingamine. Hea rusikareegel on hingata sisse nelja ja siis välja kuue sekundi jooksul. See on palju pikem kui tavaline hingamine, nii et hea on juba eelnevalt harjutada, et teaksid, mis tunne see peab olema.
Miks see töötab?
Autonoomne närvisüsteem juhib su elundite tööd, neid ei ole võimalik tahtele allutada. Küll aga saad tasakaalu natukene hingamisega mõjutada. Nimelt koosneb süsteem kahest eri osast: sümpaatilisest närvisüsteemist, mis on seotud võitlevõi-põgene-seisundiga ning parasümpaatilisest närvisüsteemist, mis on seotud seedimise ja rahuga.
Sisse hingates suureneb veidi sümpaatilise närvisüsteemi aktiivsus. Siis lööb süda veidi kiiremini ja sind tõugatakse võitle-või-põgene-seisundi suunas. Sellepärast teevadki sprinterid enne jooksu mõned kiired sissehingamised, et ennast jooksu eel ergutada.
Ent välja hingates aktiveerub hoopis parasümpaatiline süsteem ja süda lööb nõksu aeglasemalt. See juhib sind rahu suunas.
Sügavalt hingamine, kus väljahingamine on aeglane, on üllatavalt tõhus. Paljud tunnevad, kuidas ärevus nagu voolaks minema sedamööda, kuidas kopsud õhku välja lasevad.
Tee nii
2.SÕNASTA RASKEID TUNDEID
Sa võid proovida ka sõnastada ja kirjeldada, kuidas sa ennast tunned. Proovi seda teha võimalikult detailselt ja katsu tõepoolest leida oma tunnete kirjeldamiseks õiged sõnad. Mida osavamaks sa selles saad, seda paremini oskad vaadelda enda sees toimuvat väljastpoolt. See vähendab riski, et tunded tõmbavad sind endaga kaasa.
Miks see töötab?
Otsmikusagar (mida tegelikult on kaks, kummagi ajupoolkera eesmises osas) on su aju kõige arenenum osa. Lihtsustatult võib öelda, et otsmikusagara mediaalne (keskmine) osa on endale keskendunud. See hoiab su kehas toimuval silma peal ja on tähtis selliste asjade jaoks nagu tunded ja motivatsioon. Lateraalsed (külgmised) osad keskenduvad sellele, mis toimub su ümber ja need on olulised probleemide lahendamiseks ja planeerimiseks – aga nende ülesanne on ka pidurit tõmmata, kui amügdala häiret annab.
Kui sa kohtud vihase inimesega, lülitab amügdala häire sisse, sest vihane inimene võib ju endast ohtu kujutada.
Mure ja ärevus suurenevad. Aga kui sa toimuvat sõnastad: „Oi, ta näeb vihane välja, see hirmutab mind”, suureneb aktiivsus otsmikusagara külgmistes osades – ja siis surutakse amügdalat alla.
Nii et kui sa endale oma tundeid ja nende põhjustajat kirjeldad, suunad tähelepanu sellele ajuosale, mis hoiab ümbritseval maailmal silma peal. See on umbes sama, nagu suunaksid tähelepanu kuhugi väljapoole ennast. Ehk teisisõnu aitad sa otsmikusagara lateraalsetel osadel amügdalat vaos hoida.