EESSÕNA
Ei selle elutahe Kaugeltki veel rauge Kelle rõõmsate silmade taga Soolajärv on lähedal…
Sel 2017. aasta novembrikuisel videvikutunnil, kui siinseid ridu oma vaikses talutoas kirjutama asun, on saabunud mu ellu taas kord aeg, mil isiklikke eluhoiakuid uuendades osa vanadest kustutada tuleb, vanu kustutades aga uutega kohaneda. Kas pole maailm nagu üks suur kaleidoskoop, täis eriküllaseid mustrikombinatsioone? Kui poleks eelnenud kõiki varasemaid mustreid, poleks ka viimatised just niisugusena võimalikud, nagu nad äsja ilmnenud on. Ometi! Eks ole ka kõige nähtavamaissegi mustreisse peidetud mõndagi varjatut. Kuni mõni ise neist päevavalgele pole ilmunud, ei pruugi me nende olemasolust teadagi. Samas võivad just varjatud tegurid iga päev meie elule tähendusrikkaimalt mõjuda, ilma et oskaksime taibata, miks või milleks mõni nähtus meie elus üha uuesti korduma kipub. See raamat räägib minu ja mu vanaema varjatud mustreist. Kohati kattudes, kohati üksteisele teed andes, kohati müstilisi tabamusi tekitades, nagu elu meil mõlemal kulgenud on. Et põlvnemine tõepoolest müstilisi sisemisi salateid kätkeda võib, on minugi adumistesse nüüdseks igati pärale jõudnud. Jah. Kes
9