EstoonlanE
#22
UUDISED ooPERIUUDIsED
119. hooajal on publikul taas võimalus nautida rahvusooperi koosseisuliste solistide kõrval ka mitmete põnevate külalissolistide esinemisi.
Alates augusti keskpaigast on toimunud hooaja esimese uuslavastuse, Bizet’ kuulsa ooperi „Carmen“ proovid. Lavastaja Pierre-Emmanuel Rousseau’ käe all ning muusikajuht Arvo Volmeri juhatusel on alates septembri lõpust laval Thomas David Birch (don José), Perrine Madoeuf (Micaëla), Marie Gautrot (Carmen), Mario Rojas (don José), Gagik Vardanyan (Escamillo). Täpsed kuupäevad, mil ülaltoodud külalised lavastuses kaasa teevad, leiab rahvusooperi kodulehelt www.opera.ee hiljemalt 20. septembrist.
119. hooaja avame 30. augustil Debussy muinasjutulise ooperiga „Pelléas ja Mélisande“. Nii sel kuupäeval kui ka 4. septembri etenduses teevad kaasa Samy Camps (Pelléas), Stephan Loges (Golaud), Julien Veronese (Arkel).
31. augustil toimuval Vana Tallinn Galal astuvad estoonlase Raiko Raaliku kõrval lavale Julieth Lozano Rolong, Marie Gautrot, Mario Rojas, Gagik Vardanyan 12. ja 21. septembril vürtsitavad Donizetti koomilist ooperit „Don Pasquale“ Gagik Vardanyan Malatesta rollis ja Edoardo Milletti Ernestona.
19. oktoobril on publikul võimalus nautida erilist maiuspala, nimelt toob peadirigent Arvo Volmer Estonia kontserdisaalis
lavale Berliozi mastaapse dramaatilise legendi „Fausti needmine“, kus külalistena osalevad nii Valentyn Dytiuk (Faust) ja Marion Lebegue (Marguerite) kui ka Eesti Rahvusmeeskoor
25., 27. ja 31. oktoobril on taas publiku ees rahvusvahelise ühisprojekti, Puccini ooperi „Madama Butterfly“ etendused, kus külalistena teevad kaasa Raimonds Bramanis (Pinkerton), Maria Fernanda Castillo (Cio-Cio-San, 25. ja 27.10) ja Yasko Sato (Cio-Cio-San, 31.10).
8. ja 11. november on Wagneri võimsa „Lohengrini“ päralt. Auhinnatud ooperilavastuse etendustes osalevad Maria Berezovska (Ortrud), Heiko Börner (Lohengrin), Charlotte-Anne Shipley (Elsa).
Detsembris võitleb valgus pimedusega mitte ainult looduses, vaid ka ooperilaval. 6. ja 8. detsembril astuvad Verdi müstilises „Trubaduuris“ publiku ette Monika-Evelin Liiv (Azucena), Dimitris Paksoglou (Manrico), Iwona Sobotka (Leonora), Ljubomir Puškarić (krahv di Luna).
Uus aasta toob uusi kirgi ning 16. ja 24. jaanuaril sütitab Nico Darmanin publiku südameid Ernestona Donizetti koomilises ooperis „Don Pasquale“ 26. jaanuaril ja 1. veebruaril teeb Mozarti menuka meistriteose „Võluflööt“ etendustes väeka Öökuninganna rollis kaasa Suvi Väyrynen 7., 13., ja 23. märtsil on taas publiku ees Verdi lüüriline draama „Jeanne d’Arc“, kus ajaloolise peakangelanna vastas seisab kuningas Carlo, keda seekord kehastab Edoardo Milletti
Eesti Rahvusballeti kunstilise juhina jätkab uut ametiaega senine balletijuht Linnar Looris, kes asus esmakordselt truppi juhtima 2019. aastal. Looris lõpetas 2001. aastal Tallinna Balletikooli, oli seejärel kuni 2006. aastani rahvusooperi esitantsija, tantsis ühe hooaja Birminghami Kuninglikus Balletis (Suurbritannia) ning oli kuni Eestisse naasmiseni 2019. aastal Houstoni Balleti (USA) esisolist.
Rahvusballeti trupiga liituvad uuest hooajast naistantsijad Violeta Vedenina (Muba, Eesti), Anne-Sophie Marjeram (Kanada), Rio Morisawa (Jaapan), Gabriella Vidano (USA), Soazig Drion (Prantsusmaa), Sophie Farquhar (Suurbritannia), Caroline Hamilton (USA), Sofia Zaman (Suurbritannia) ja praktikandina Emma Ernesaks (Eesti).
Meestantsijate ridu täiendavad João Xavier (Portugal), Jamie Bögemann (Holland/Austraalia), Liam Strickland (Austraalia/Suurbritannia), Oji Fujino (Jaapan), Sacha
Genet (Prantsusmaa), Arata Yamamoto (Jaapan) ja praktikant Jean-Baptiste Besson (Prantsusmaa). Endine rahvusballeti tantsija Samuel Parham on uuest hooajast sporditreener ning teeb Eesti Rahvusballetiga koostööd, et aidata kaasa tantsijate füüsilise vormi veelgi paremale arengule.
Algav hooaeg on meie esitantsija Sergei Upkini viimane hooaeg – tulge ja nautige meie kuulsa esitantsija etteasteid nii palju kui võimalik!
Monika-Evelin Liiv
Nico Darmanin
Charlotte-Anne Shipley
Sergei Upkin
RaHVUsooPERI tasKUHÄÄlInG
Kuula meid järgmistest kanalitest:
Spotify Soundcloud Podcast.ee sÜGIsEnE
Rahvusooperis Estonia on sadu estoonlasi, kellel jagub põnevaid lugusid, mida publikuga jagada. Oma taskuhäälingus räägime estoonlaste tegemistest siin ja sealpool rampi, kuid mitte ainult!
Hea publik ja Rahvusooper Estonia toetajad!
Mul on rõõm jätkata Eesti Rahvusballeti kunstilise juhina ja kutsuda teid nautima Rahvusooper Estonia 119. hooaega, mida võib balleti osas nimetada Eesti hooajaks.
25. augustist kuni 10. septembrini (kaasa arvatud) toimub iga-aastane sooduskampaania BRAVISSIMO –piletihinnad sulavad suisa 30%!
Sooduspileteid saab osta pea kõikidele rahvusooperi 119. hooajal teatrisaalis toimuvatele etendustele ja kontsertidele (v.a. Vana Tallinn Gala, Estonia ball, „Pähklipureja“, „Kabaree“, „Nahkhiir“ (va 21.06.25 etendus, mida saab osta soodustusega)).
Soodustuseta tulevad BRAVISSIMO ajal müüki „Kabaree“ lisaetendused 4. ja 5. jaanuaril 2025!
Piletid on müügil nii teatrimaja kassas kui netipoodides. Internetist ostes tuleb valida soodustuseks BRAVISSIMO ja sisestada kood ESTONIA. Soodustus ei kehti varem broneeritud piletitele ja erinevaid soodustusi ei liideta. Lisainfo telefonil 683 1210.
TOIMETUS
Peatoimetaja: Marion Leppik
Toimetajad: Liina Viru, Maarja Pärn, Brita-Liis Oruste
Kujundaja: Reili Evart
Korrektor: Liisi Laanemets
JUHTKIRI
Novembris toob balletitrupp publiku ette Jevgeni Gribi ja Alisson Kruusmaa algupärase balleti „Valgus maailma lõpust“. Veebruaris esietendub Pariisi Opéra Comique’iga koostöös sündinud lavastus „Pulcinella“ & „Hispaania tund“ –„Pulcinella“ on Igor Stravinski lühiballett, mille toob lavale koreograaf Clairemarie Osta, ja „Hispaania tund“ Maurice Raveli ooper. Märtsikuus saab publikuküpseks Marina Kesleri, Lepo Sumera ja Märt-Matis Lille algupärane ballett „Sisalik“, aprillis aga tähistame meie kauaaegse esitantsija Sergei Upkini lavakarjääri lõppu ainulaadse lavastusega „Tantsib Sergei Upkin“, kus esmaesitusele tulevad Triinu Upkini lühiballett „Dirigent“ ja Sergei Upkini lühiballett „Jeu des cartes“. Maikuus naaseb repertuaari Toomas Eduri „Luikede järv“. Lisaks teeb meie balletitrupp kaasa 119. hooaja viimases uuslavastuses, mai lõpus esietenduvas Andrus Vaariku uues operetilavastuses „Nahkhiir“ ning hooaja lõpetab ainulaadne „Eesti Rahvusballeti koreograafide õhtu“.
Oleme nähtavad ka rahvusvahelisel areenil: kellele meeldib Hispaanias päikest nautida, saab Sevilla linnas Maestranza teatris kolmel jaanuariõhtul näha meie balletitrupi esituses ägedat piraadiballetti „Korsaar“.
Loomulikult jätkavad repertuaaris kõik senised hittlavastused, mis muutuvad veelgi huvitavamaks meie uute artistide, solistide ja esitantsijate osalusel.
Algaval hooajal toob meie tasemel ja head energiat täis balletitrupp teieni palju huvitavat!
Tänan teid toetuse ja usalduse eest!
Edukat 119. hooaega meile kõigile ja kohtumiseni Eesti Rahvusballeti etendustel!
Linnar Looris
Eesti Rahvusballeti kunstiline juht
Esikaane fotol: Karis Trass, Joel Calstar-Fisher
Esikaane foto: Rasmus Jurkatam
Järgmine Estoonlane ilmub kevadel 2025
Väljaandja: Rahvusooper Estonia Estonia puiestee 4, 10148 Tallinn www.opera.ee info@opera.ee
Foto: Mait Jüriado
„Madama Butterfly“
Dekoratsioon / rekvisiit
HOOAJA KULDSPONSOR
KOOSTÖÖPARTNERID
„P
äev, millal inimene midagi uut ei õpi, on kaotatud päev. Väljendugu see uute teadmiste, oskuste või lihtsalt uute muljete juurdesaamise näol.“ Nõnda on öelnud meie teatriajaloo üks legendaarsemaid ja vastuolulisemaid isiksusi Ants Lauter, kes juhtis ja lavastas raudse käega ning oli kolleegide seas oma suure nõudlikkuse pärast ühtaegu nii kardetud kui ka armastatud, pälvides endale hüüdnime Käsu-Ants. Kaarel Karm on öelnud: „Siis oli veel teater väga kirju, kui ma sinna tulin. Lauter lõi teatri. Tugeva, distsiplineeritud kollektiivi. Au temale. Distsipliin on kõige alus. Muide, vanad tegelased olid algul väga tigedad, isegi solvunud. Mõistsid seda alles viie-kuue aasta pärast. Aastate pärast ütles Lauter mulle kord: „Trupp on nüüd olemas, aga sõpru mul enam ei ole.“ Ega Ants Lauteri näitlejad ei saanud proovi ilmuda mustas särgis, viksimata kingade ja ajamata habemega. Neile oleks siis lihtsalt ust näidatud.“
RAHVUSOOPER ESTONIA TOETAJAD 119. HOOAJAL
ants laUtER 130
Tekst: Jaak Jõekallas
Fotod: Rahvusooper Estonia arhiiv
„Palju kära ei millestki“ (W. Shakespeare) – 1936
Ants Lauter ja Marje Parikas
Ants Lauter nägi ilmavalgust 5. juulil 1894. aastal Velise vallas Veski külas vallavanema töökas peres. Ehkki isa soovis, et pojast saaks kantseleiametnik, huvitasid väikest Lauterit hoopis madrused ja püssid ning tema lemmikraamatuteks olid Eduard Bornhöhe „Tasuja“ ja „Villu võitlused“. Teatriga tutvus Lauter esimest korda 11-aastaselt, kui Järvakandis koolis käies juhtus Raikkülas toimunud näitemänguõhtule, kus esitati Christian Rutoffi näidendit „Vastu vett“. „Me, poisid, läksime õhinal vaatama! Ega me luba kellegi käest ei küsinud! Ja kui hästi seal kometit tehti! Sealt see esimene tera vist südamesse läkski,“ on Lauter hiljem öelnud. 1919. aastal lõpetas Ants Lauter Tallinna kaubanduskooli ning asus Mayeri vabrikusse tööle kontoriametnikuna. Ent olles juba nakatunud teatripisikuga, tegi ta kaasa oma kahe vanema venna lavastatud näidendis Kohila seltsimajas ning jäi seal silma Theodor Altermannile ja Karl Jungholzile, kes otsisid Estonia teatrisse uusi noori jõude. 19-aastaselt Estoniasse tööle asudes oli ta algul inspitsient ja mängis ka väiksemaid rolle.
Lipnikuna võttis Ants Lauter osa I maailmasõjast, sai aga rindel gaasimürgituse ning viidi tagavarapolku Novgorodi, kus tegi kaasa kohalikus linnateatris. 1918. aasta augustis jõudis Lauter tagasi Eestisse, kuid Venemaal rooduülemana teeninuna oli ta karjumise ja käsklustega oma hääle ära rikkunud. Aru saanud, et võimed jäävad tehniliste vajakajäämiste taha pidama, hakkas ta võtma hääleseade tunde, tegi sporti, võimles ja käis liikumistundides. Häält ta tagasi ei saanud, küll aga omandas oskuse rikutud häält kasutada. Erna Villmer, kellega Ants Lauter oli abielus aastatel 1928–1949, on meenutanud: „Pärast Venemaalt tulekut oli Ants tavaline provintslik, edev ja täispuhutud
„Kolmekrossiooper“ (K. Weill) – 1930
Ants Lauter
asjaarmastaja, nagu neid oli küllalt noorte näitlejate hulgas. Pikapeale muutus Lauteri mäng loomulikumaks ja tasasemaks. Ta arenes oma töö, aastate ja elu mõjul. Lauter lõi oma kujud spontaanselt. Nagu välgu sähvatusel leidis ta proovil oma kuju. Lauter raputas otsekui varrukast oma karakterosi. [---] Lauter oli lavastajana kõigepealt täpne, lausa matemaatiline. Lava oli tema režiiraamatus nagu malelaud, mille ruutudes liikusid malendid. Kui mõnel neist oli võõrastus sellise viisi vastu ja hakkas liikuma oma tahtmist mööda, siis oli Lauter painduv küllalt, et nõustuda, kui selline muutus oli põhjendatud, esile kutsutud näitleja inspiratsioonist. Kuid ta märkis selle muutuse kohe oma režiiraamatusse, et juba järgmisel proovil seda vajaduse korral meelde tuletada.“
Lauter ise on aga kommenteerinud oma raamatus „Käidud teedelt“: „Pean ennast ikka karakternäitlejaks. Minu olukord on olnud ses mõttes eriline, et olen olnud paljudes lavastustes nii lavastaja kui rolli tõlgendaja. Minu näitlejatööle ei tulnud see kasuks. Sain hakata enese peale mõtlema alles siis, kui teised olid n-ö vedu võtnud.“
Päev, millal inimene midagi uut ei õpi, on kaotatud päev.
Ants Lauteri rollide ampluaa oli väga lai ning tal õnnestus mängida kõige mitmekesisemaid osi, talupoegadest ärimeesteni, advokaate, sõjamehi, arste: rumalaid, arukaid, õilsaid, alatuid, noori ja vanu.
„Lauteri kangelastegudeks olid Pagnoli „Eluaabitsa“ monsieur Topaze ja Kitzbergi „Püve talu“ sulane Jalaka Jaan,“ on öelnud Voldemar Panso oma raamatus „Töö ja talent näitleja loomingus“. „Neis rollides leidsid mängutarkus ja hingestatus dünaamilise liidu. Õigus oli sellel vanal näitlejal, kes ütles, et Lauteri Jalaka Jaanil on
KULLAFOND
KULLAFOND
suitsusauna lõhn küljes.“
1920. aastatel külastas Lauter Lääne-Euroopa teatrilinnu ning kogus sealt innukalt tähelepanekuid ja oskusi, proovides neid seejärel ka Eesti teatris rakendada. Tema katsetuste kõrgpunktiks sai 1924. aastal lavastatud Ernst Tolleri „Masinahävitajad“, mille kriitikud esile tõid kui leidliku, huvitava ja teatri senist taset ületava saavutuse lavastajatöö alal. 1925. aastal, pärast Karl Jungholzi surma, sai Lauterist Estonia draamatrupi juht.
Artur Rinne kirjutab oma memuaarides: „Estonia teatri Jupiteri kehastas tollal Ants Lauter. Tema sõnal oli kulla kaal, see maksis kõikjal. Teda kardeti rohkem kui austati ja austati rohkem kui armastati.“ Lisades, et Lauter võis õhtul teistega koos napsiklaasi taga olla, aga „hommikul oli esimesena proovis ja hoidku neid, kes tikkusid hilinema või vabanduseks tooma, et aga eile sai ju istutud koos. Ta oli ülinõudlik kõigi ja kõige suhtes. Räägitakse, et ega tema abikaasal Heli Viisimaal ei olnud ka temaga kerge, sest söök pidi olema kellaajaliselt punktuaalse täpsusega serveeritud.“
Ants Lauteri tõekspidamised teatri kohta võtavad kokku tema enda sõnad Laine Mesikäpale, kes 1944. aastal Estoniasse tööle võeti: „Meil on vanade traditsioonidega teater, meil valitseb kord ja distsipliin! Teatri uksest sisenedes tuleb sul kõik mured jätta ukse taha ja tulla teatrisse puhta lehena, elada ainult teatrile. Ja tead sa seda, et püha koht on lava! Lavale ei tohi tänavajalatsitega tulla ja laval ei tohi vilistada ja kui teatris kukub osaraamat maha, siis istu sellele peale.
Ja sa pead olema veerand tundi enne proovide algust kohal ja seal ei tohi lõkerdada ja omavahel igasuguseid lorajutte ajada. Tuleb olla vait ja igaüks süvenegu oma mõtetesse. Ja etenduse alguses peavad olema kõik tund aega enne etendust kohal! Olgu kasvõi kui ühtegi sõna etenduses rääkida ei ole. Aga kui on parukad või grimmid suuremad ja tähtsamad, siis tuleb poolteist tundi või kaks tundi varem siia tulla.“
Omamoodi huvitav fakt on aga see, et kauaaegse estoonlasena ei armastanud Ants Lauter eriti ühte muusikateatri žanri – operetti. Estonia laulja ja näitleja Mari Kamp on meenutanud intervjuus Artur Rätsepale ajalehes Videvik (1. november 1996): „Ants Lauter oli pahane, et Agu Lüüdik võttis minu endale ja ütles opereti kohta: „Mis kunst see on? Laulavad, et teevad pesa
endale nagu pääsulinnud. Teate ju, millest pääsulinnud pesa teevad? See ei ole mingi kunst.““ 1941. aastal mobiliseeriti Ants Lauter reservohvitserina punaarmeesse ning 1942. aastal osales ta Eesti NSV Riiklike Kunstiansamblite asutamises, juhtides aastani 1944 selle draamatruppi. Aastatel 1944–1949 oli Ants Lauter Estonia ning pärast Estonia draamatrupi liitmist Eesti Draamateatriga 1949–1950 draamateatri peanäitejuht. Ühel koosolekul aga, süüdistatuna kosmopolitismis, pidi ta selle ameti maha panema ning järgnevaks kaheksaks aastaks sai temast Vanemuise näitleja ja lavastaja.
1958. aastal sai Ants Lauter Estonia teatri direktoriks ning jäi aasta hiljem pensionile. Katrin Helend-Aaviku on kirjutanud Ants Lauterist portreeloos ajalehele Õhtuleht (6. juuli 2019): „Need, kes tema teatrirolle – lauluisa Kreutzwaldi, Jalaka-Jaani ja sadu teisi osatäitmisi –enam ei mäleta, teavad teda aga kindlasti kultusfilmist „Mehed ei nuta“. Lauteri tegelaskuju öeldud laused „Praegu on ülesanne number üks leida paat!“, „Metsa langetama, seltsimehed! Või kuidas?“, „Aga miks te sinna üldse hüppasite?“ ja „Seltsimehed, paigal seismine on igatahes tagasiminek!“ on tänaseni eestlaste suus ringlemas. „Mehed ei nuta“ käsikirja autor Enn Vetemaa on raamatus „Sulev Nõmmik: kui näeme, siis teretame“ meenutanud, et need repliigid olid ka Lauteri enda loomusele väga iseloomulikud. Ka samamoodi sirge rühiga, reipalt ja väärikalt nagu filmis unetu direktorina, kõndis ta ka päriselus.“
Ka elu lõpuaastatel tegutses Ants Lauter kindla päevaplaani järgi, kuhu kuulus vaatamata valudele ja nõrkusele isegi suplemine. Ehk nagu on tõdenud näitlejanna Lisl Lindau: „Ants Lauter läks nagu raudnael läbi elu.“
Ants Lauter suri 79-aastaselt 30. oktoobril 1973 Tallinnas. 2006. aastal avati Veski küla Mäe talus Ants Lauteri mälestuskivi.
Lõpetuseks veel üks mõttekild Ants Lauterilt: „Meisterlikkus nõuab meistrilt pingelist ja vahetpidamatut tööd enda kallal. Algul selleks et üldse meistriks saada, pärast – et meistriks jääda. Anne üksi ei tee veel meistriks. Lihvimata teemant pole veel briljant. Kuid tehtud briljandiks, ta jääbki selleks. Anne aga nõuab pidevat hoolt ja arendamist. Muidu ta roostub ja muutub muuseumlikuks väärtuseks.“
Lavale ei tohi tänavajalatsitega tulla ja laval ei tohi vilistada ja kui teatris kukub osaraamat maha, siis istu sellele peale.
„Sularaha“ (E. Ebermayer / F. Cammerlohr) – 1933
Sergius Lipp, Paul Pinna, Ants Lauter ja Erna Villmer
anna RoBERta
Tekst: Maarja Pärn
Fotod: Jack Devant, Rünno Lahesoo
anna Roberta lõpetas 2017. aastal kiitusega Tallinna Balletkooli ning on samast aastast Eesti Rahvusballeti tantsija. 2020. aasta sügisest sai temast Eesti Rahvusballeti nooremsolist, 2022. aastal solist ja 2023. aastal esitantsija. Samal aastal pälvis ta ka Eesti teatri aastaauhinna balletivaldkonnas.
Milline on sinu esimene tantsimisega seotud mälestus?
Mul on väga ere mälupilt Kaie Kõrbi balletigalast, kui ma olin ehk 7- või 8-aastane. Mäletan, et meil olid nii ilusad värvilised kostüümid, mis lendlesid, kui keerutada. Ja siis pidi loomulikult igal pool garderoobides, kohvikus, lava taga ja laval võimalikult palju keerutama, kuni lõpuks käis pea ringi.
Kuidas sa üldse balleti juurde sattusid?
Mulle meeldib öelda, et ma natuke koperdasin balletitantsija karjääri otsa. Mul ei olnud unistust saada baleriiniks või esitantsijaks ning mul ei olnud ka mingisuguseid illusioone selle suhtes, milline baleriini elukutse tegelikult on. Tegelesin noorena iluvõimlemisega ja kui tundsin, et iluvõimlemine enam ei köida, pakkusid vanemad välja Kaie Kõrbi Balletistuudio. Juba lapsena köitis mind väljakutse, mille ballett esitas: alati midagi paremini teha, midagi parandada. Esineda mulle väga ei meeldinud, olin laval alati tusane ja tõsine, sest pinge oli suur ja tants tuli esitada perfektselt.
Kui jõudis kätte balletikooli sisseastumiskatsete aeg (balletikooli sai õppima asuda alles 10–11-aastaselt), ei olnud ma väga õhinas. Tekkis naljakas olukord, kus inimesed mu ümber hakkasid mind veenma, et pole vaja
minna. Minu klassijuhataja Tallinna Saksa Gümnaasiumis rääkis ilmekalt, kui kole ja lagunev on Tallinna Balletikooli maja. Vanemad ütlesid, et nad pigem ei sooviks, et ma balletiga jätkaks. Jäärapäine olen ma alati olnud, ma lihtsalt pidin balletikooli minema.
Balletikoolis läks mul väga kaua aega, et leida motivatsioon balletti tõsiselt võtta. Ma olin tubli õpilane ja töötasin kõvasti, kuid mul puudus püüdlus eesmärgi poole. Olen ülimalt tänulik oma klassikaaslastele põhikoolis ja hilisematele kursusekaaslastele ja sõpradele gümnaasiumis, kes tegelikult inspireerisid mind eesmärgi leidmisel. Tallinna Balletikoolis oli tol hetkel koos nii palju erilisi inimesi, isiksusi ja ideid. Olime kõigi gümnaasiumiastmetega koos, jagasime kõrvuti garderoobikappe, valmistasime koos ette lõpugala ja saime tänu sellele headeks sõpradeks. Jälgides teiste noorte eneseotsinguid ja arenemist, jõudsin ka ise endas selgusele. Julgesin lõpuks endale tunnistada, et tahan tõesti pärast kooli lõppu balletiga edasi tegeleda.
Millised olid sinu suurimad väljakutsed selle teekonna alguses ja millised on sinu väljakutsed nüüd?
Alustava balletiartistina olid mul väga lihtsad väljakutsed: pidin õppima umbes 12 balleti jagu rühmatantse, vältima
PERSOON
ülekoormust ja vigastusi, vastutama ise oma töö ja taseme eest, tõestama oma väärtust trupis ja samal ajal õppima esimest korda vanematest eraldi elama. See oli tohutult pingeline aeg, aga mäletan, et tundsin suurt hasarti. Õppisin kõik tantsud enne proove video pealt ära ja olin alati valmis ükskõik millisesse rolli sisse hüppama. Jäin tihtipeale viimase inimesena prooviruumidesse üksinda harjutama või midagi katsetama. Tundsin, et minu tase ei olnud võrdne tol hetkel trupis töötavate tantsijate tasemega ja töötasin igal hetkel selle nimel, et oma koht n-ö välja teenida. See oli noorele arenemiseks ja kasvamiseks ideaalne keskkond ning olen tagasi vaadates uhke selle üle, kuidas ma mulle antud võimalust kasutasin.
Nüüd on olukord veidi teine. Sean endale ise rohkelt väljakutseid: arendan mingeid kindlaid elemente oma tehnikas, mis vajavad detailset tähelepanu. Kuna ma ei ole enam iga nädal kaks korda laval, on vaba aega näiliselt rohkem, aga pean palju rohkem keskenduma vormis püsimisele. Teen lisatööd üksi, käin jõusaalis, elan aktiivsemat elu.
Milline tehnika või koreograafia on meelde jäänud, mida oli eriti keeruline omandada?
„Luikede järv“ tervikuna on tohutult raske, aga minu jaoks on kõige hirmutavam esimese vaatuse teises pooles olev pas de deux printsiga. Tants ise kestab kaheksa minutit
Sean endale ise rohkelt väljakutseid: arendan mingeid kindlaid elemente oma tehnikas, mis vajavad detailset tähelepanu.
ja on tehniliselt ülikeeruline. On väga vähe puhkehetki, kogu aeg oled kas varvastel või mehe pea kohal tõstetes. Ja kui kaheksa minutit on ära tantsitud, on kõige lõpus kolm hästi aeglast kontrollitud pööret, kus sul on toeks ainult meespartneri kaks sõrme, millest kinni hoida. Jalgu ei tunne enam ammu, pead lihtsalt keha usaldama ja endast parima andma. Minu jaoks on „Luikede järves“ peale selle pas de deux lõpetamist lausa väike pingelangus, kuigi rohkem kui pool balletti on veel ees.
Kes on olnud su teekonna kõige mõjukamad õpetajad ja mida sa neilt õppisid?
Mul on olnud palju õpetajaid ja olen kõigile ääretult tänulik, sest igast kokkupuutest sain väärtuslikke õppetunde. Kõige enam on kindlasti jätnud oma jälje õpetajad, kellega aastaid koos veetsin ja arenesin. Minu gümnaasiumiaja balletiõpetaja Kaja Kreitzberg, kellega sai kooli ajal sõdu maha peetud ja hiljem ära lepitud. Gümnaasiumiaeg oli mulle isiklikul pinnal väga keeruline ja nii mõnigi teine oleks ehk käega löönud ja mind tantsijana maha kandnud, aga Kaja töötas minuga ka nendel hetkedel, kui oli raske ja tormiline. Iga aastaga hindan Kaja pingutusi meie klassiga aina rohkem ja rohkem.
Teatrist jään alati tänu võlgu Elita Erkinale, kellega valmistasin ette „Luikede Järve“ Odette/Ottilie rolli. Elita õpetas mulle, kui oluline on tööle pühendumine. Ta oli
Anna Karenina, Kesleri „Anna Karenina“ Šostakovitši muusikale
ka esimene õpetaja teatris, kes sai aru, kui tugevalt ma igapäevaselt iseennast piitsutasin. Peale seda vahetasime kohati ka õpilase/õpetaja rolle: mina olin enda vastu proovides liialt range ja tema suutis mind maha rahustada ja häid asju välja tuua. Ta andis mulle julgust olla laval mina ise: katsetada erinevaid asju, läbi kukkuda ja uuesti proovida. Elita lahkumist teatrist elasin väga valusalt üle.
Väga pika tänukirja saaksin kirjutada Katrin Kivimäele, kes mind koos mu kursusekaaslastega juba kooliajal teatrisse rühmatantse tantsima võttis ja meid teatri tasemele vastavaks koolitas. Tänu Katrinile olime juba gümnaasiumit lõpetades teatris tuttavad näod ja oskasime veidi kergemalt teatriellu sisse elada.
Milline on olnud seni su karjääri kõige meeldejäävam esitus ja miks?
„Anna Karenina“ esietendus aastal 2020 oli minu jaoks ehk kõige meeldejäävam. Olin väga noor rühmatantsija ja võimalus seda rolli proovisaalis õppida oli minu jaoks uskumatu. Lavastusprotsess oli ülipingeline –õppisin samal ajal ka kuu ajaga oma Odette/Ottilie rolli „Luikede järves“ – ja see lõppes sellega, et mul tekkis jalga ülekoormusest stressimõra. Läksin haiguslehele ja teadsin, et ei jõua „Anna Karenina“ planeeritud esietenduseks tervena tagasi. Ja just siis pandi terve maailm kinni. Tuli COVID. Ja kui teatrid uuesti lahti tehti, olin ka mina paranenud. Pärast pikka pausi oli meil kuu aega, et lavastus uuesti kokku panna. Lõpuks esietendusel laval seista oli täiesti sürreaalne tunne. Tänan universumit, et kõik pusletükid minu jaoks õigesti kokku sobisid.
Paar aastat tagasi kukkusin „Luikede järve“ esimese vaatuse keskel laval nii õnnetult, et venitasin kõõlust ja rebestasin sidemeid. Kuna asendustantsijat lava kõrvalt kohe võtta ei olnud, tantsisin sinna otsa oma variatsiooni, coda ja terve esimese vaatuse lõpu. Vaheajal tuli mu varvaskingal paelad läbi lõigata, sest jalg oli nii paistes, et teisiti ei tulnud king jalast ära. Taastusin kodus kuu aega ja siis veel paar kuud aktiivset taastusravi tehes. Kuna sain kohe aru, et mul ei ole järgmised kuud proovisaali asja, katsusin võimalikult vähe teatris olla. Tegelesin täiesti teatriväliste asjadega: katsetasin operaatoritööd, aitasin korraldada heategevuslikke kontserte, tegelesin pildistamisega. Hoidsin teadlikult balletist eemale, kuni tundsin, et saan tervislikult tagasi minna. Lõpuks alustasin ikka liiga intensiivselt, kuid õnneks minimaalsete tagasilöökidega. Kõige õudsem hetk oli sama rolli uuesti tantsida, esimest korda Dublinis külalisetendusel 2000 inimese ees. Olin mitu nädalat paanika äärel, kuid etenduses lavale astudes sain aru, et teen selle ära. Ja tegingi. Ja kuigi vasak pahkluu teeb endiselt rohkem valu kui parem, suudan taas oma jalgu usaldada.
Millised rollid on sulle eriliselt huvipakkuvad?
Mulle pakuvad huvi rollid, mida pole varem tantsinud.
Mulle pakuvad huvi rollid, mida pole varem tantsinud. Kibelen midagi uut õppima. Hiljuti New Yorgis olles nägin
Kas noore tantsijana tuli ette ka lavalisi ootamatusi? Minu lemmiklugu on minu karjääri algusaastatest. Olin väga noor rühmatantsija ja käisime trupiga „Coppélia“ lavastusega väljasõidul Tamperes. Kolmandas vaatuses on laval 12 naist, imeilusates sädelevates kostüümides ja tähistavad peategelase Swanilda pulma. Laval meie ümber istus talurahvast mängiv trupp ja vaatas tantsu. Järsku tantsides kuulen enda selja tagant sosinat „Issand jumal!“ ja ümber pöörates näen, et üks tantsija vaatab mind, suu ehmunult lahti. Järsku meenus, et panin vaheajaks jalga mustad soojenduspüksid. Mul oli plaanis need enne lavale astumist ära võtta, sest mustad püksid paistavad kostüümi alt väga hästi välja. Loomulikult unustasin seda teha. Seega oli laval 11 ilusas sädelevas kleidis neidu ja üks, kellel olid seeliku alt välja paistmas mustad püksid. Ja nõnda tantsisin 4–5 minutit. Mäletan, et värisesin tantsu lõpuni ja läksin siis kohe nuttes lava taha, kindla teadmisega, et töökohta mul enam pole. Kuna lõpptants oli veel vaja ära teha, veenis inspitsient mind lavale tagasi minema. Tantsisin siis enda arvates oma viimast tantsu, pisarad silmis. Pärast etendust peitsin ennast vanemate tantsijate selja taha ära. Tuli välja, et mitte ükski repetiitor polnud mu pükse saalist tähele pannud ja sain pragada ainult selle eest, et ma ei hüpanud nii innukalt kui teised tantsijad.
Kuidas oled toime tulnud vigastuste ja tagasilöökidega?
Kozielska „Open Door“ Bizet’ muusikale
PERSOON
nn Ameerika stiilis tantsijaid, kes liikusid välkkiirelt üle lava. See tekitas minus tahtmist ka midagi kiiret ja liikuvat õppida. Kahjuks arvatakse, et kiiretesse rollidesse sobivad pigem lühemad tantsijad, kuid loodan, et kuna see stereotüüp on maailmas ammu ümber lükatud, jõuab muutus ka meile.
Üldiselt naudin väga kõiki uusi narratiivseid ballette, mis lavale jõuavad. American Ballet Theatre tõi paar aastat tagasi välja balleti „Jane Eyre“, mis on üks mu lapsepõlve lemmikraamatuid. Hollandis tehti ballett Frida Kahlost, mis jutustab kunstniku eluloo, ja sellest olen tohutult huvitatud. Inglismaal tegi koreograaf Akram Khan neoklassikalise versiooni balletist „Giselle“, mida olen mitmeid kordi videost vaadanud, aga igatsen päriselt näha. Matthew Bourne’i „Romeo ja Julia“ oli minu eelmise suve kõige võimsam teatrielamus, seda tahaksin hea meelega tantsida. Üldse on praegu maailmas nii palju häid koreograafe ja uusi lavastusi, et leian iga natukese aja tagant uut inspiratsiooni.
Kuidas leiad tasakaalu tiheda töögraafiku ja isikliku elu vahel?
Tasakaalu leidmine on olnud pikk protsess. Olen loomult selline kõik-või-mitte-midagi inimene ja mul on väga lihtne ennast hommikust õhtuni proovisaali unustada. Kui olin nooremsolist ja solist, oli proovigraafik päris pingeline: tantsisin näiteks nädala alguses pearolli ja hiljem samal nädalal teises etenduses rühmas. Siis jäi isiklik elu pigem tagaplaanile. Nüüd esitantsijana on vahel vaba aega liigagi palju, saan kaotatud aja isiklikus elus tasa teha. Eks vanusega tuleb ka arusaam, et oma elu elades olen tööl õnnelikum ja loomingulisem inimene.
et ka publik minu emotsioone kogeks. Kui tunnen hooaja sees, et motivatsioon kaob või hakkab tekkima läbipõlemine, katsun reisida mõnda teise riiki huvitavaid truppe vaatama. Sellel aastal olen käinud Stockholmis, Londonis ja New Yorgis balletti vaatamas ja iga kord tulnud tagasi tohutult inspireerituna. Kuna ballett on lõputu töö, kus „valmis“ ei saa kunagi, siis on väga äge teisi baleriine vaadata ja leida mingeid uusi detaile või tehnikaid, mida seejärel enda tehnikas lihvima hakata.
Kuidas oma rolle lood? Usun, et mida rohkem infot oman, seda rohkem suudan rolliga samastuda. Kui tegelase aluseks on kindel allikas (näiteks kehastan raamatukangelast), siis otsin välja kõik tema, ajastu ja kehtinud normide kohta. Mulle väga meeldis Louis XIV armukeste kohta kirjutatud ajalooraamatuid lugeda, kuna ajalootundides õppisime vaid kuninga enda kohta, mitte teda ümbritsevate naiste lugusid. Väga rusuv kogemus oli uueks „Giselle’iks“ valmistumine – inspiratsioon tuli ju sõjaaegsetest juudi getodest. Väga mõjuv oli Roman Polanski film „Pianist“, juutide genotsiidi eest põgenevast klaverimängijast. On tegelikult väga õudne, kui palju tõetruud materjali selle aja kohta leida on, kõike ei olegi võimalik läbi uurida. Aga tunnen alati, et mida rohkem tegelaste kohta tean, seda enam saan neid ausalt kujutada ja iseennast rolli sisse valada. Filmid, raamatud, luule, näidendid – kõik mis leida on, töötan enne lavastuse välja tulemist läbi.
Mida ballett sinu jaoks isiklikult tähendab?
Millised on su huvid ja hobid väljaspool balletti?
Ma armastan head toitu. Olen ise taimetoitlane ja avastan aina enam ja enam, kui lai on taimsete valikute maailm ja mida kõike valmistada saan. Näiteks proovin praegu kord nädalas erinevaid veganversioone oma lemmikküpsetistest ja katsetan retsepte. Kunagi arvasin, et ilma või ja munata kooke küpsetada pole võimalik, aga olen endale täiesti vastupidist tõestanud. Lisaks olen juba lapsest peale tohutu raamatufänn. Suvel võin ööd ja päevad nina raamatus istuda. Tööajal pean teadlikult endale uneaja seadma – raamatut voodisse kaasa võtta ei tohi. Varem kandsin raamatuid endaga kotis tööl kaasas, et pauside ajal aega veeta, aga pärast „Anna Karenina“ lugemist läksin üle e-lugerile. Sõbralikum keskkonnale ja ka minu seljale.
Kas sul on mõni selline oskus, millest keegi ei tea?
Ma olen megaosav taaskasutajast poodleja! Käin väga harva tavapoodides, sest kõik igapäevariided on võimalik second-hand’ist saada ja kui on eriliseks ürituseks midagi kindlat vaja, pöördun õmblejatest sõprade poole. Aga mul on kapis mitu riideeset, mille puhul inimesed üllatuvad, kui saavad teada, et need on taaskasutusest leitud!
Kuidas end tööalaselt motiveerid?
Hea repertuaar on hästi oluline. Kui tantsin rolle, mis mind ennast puudutavad, siis tekib soov anda 120%,
Ma olen tavaelus introvertne inimene – eriti tagasihoidlik olin teismeeas – ja oma tunnetest rääkimine on asi, mida siiamaani õpin. Kui ma ennast veel sõnadega väljendada ei osanud, oli tants see, milles sain ennast välja elada ja vabastada. Turvaline keskkond, kus tihtipeale väga intensiivseid tundeid läbi elada. Siiamaani tunnen pärast etendusi, et olen ennast sisemiselt täiesti tühjaks elanud, kõik ära andnud. Vahel on see omamoodi teraapia: publik tuleb saali, et oma mured unustada ja mina olen laval, et enda omadest mitte mõelda. Kuna elan laval 100%, olen endaga balletist kaasa võtnud teadmise, et ka elus tuleb asju täiega teha. Mulle ei sobi selline poolik, ülejala tegemine. Ei laval ega tavaelus.
Kas mõnel lavastusel või rollil on sinu jaoks eriline tähendus?
Igal rollil on oma tähendus ja koht elus, aga eriti jäävad meelde need, kus tunnen, et olen iseennast ületanud. „Luikede järv“ oli minu esimene pearoll balletis ja ma ei uskunud kuni esietenduse lõpuni, et suudan seda teha. Mäletan, et olin tegelikult kummarduste ajal täiesti tuim, aju ei saanud päris täpselt aru, mis toimus. See oli minu karjääris üks kõige pöördelisemaid hetki – sain aru, et suudan palju rohkem, kui ise usun. Ja väga eriline on ka lavastuses „Korsaar“ Medora roll. Koreograaf José Martinez, kes praegu on Pariisi Ooperi balletitrupi kunstiline juht, oli imeline inimene, kellega koostööd teha. Tundsin terve protsessi jooksul hoolivust ja abivalmidust, mis mind nii tohutult inspireeris. José ja tema assistent Agnes Letestu olid minu jaoks balletilavastaja musternäidised. Olen üliõnnelik, et minu esitantsijaks
nimetamine järgnes just „Korsaari“ etendusele. Hiljutine väga südamelähedane esietendus oli Blanche Du Bois roll lavastuses „Tramm nimega Iha“. See esietendus samal aastal, kui mina trupiga liitusin (2017) ja olen aastate jooksul vaadanud kokku kuue erineva tantsija nägemust Blanche’i rollist ja saalis lihtsalt lahinal nutnud. Oli väga eriline neid emotsioone ka saalist läbi elada.
Kuidas loodad inspireerida järgmise põlvkonna tantsijaid?
„Ole eeskujuks“ on kõige loogilisem. Kui olin ise noor, vaatasin alt üles just nendele tantsijatele, kelle moodi soovisin tulevikus olla. Nende viisakus, töökus, tarkus ja artistlikkus inspireerisid mind ennast arendama ja kõvasti tööd tegema. Nüüd esitantsija rollis tean, et mul on samasugune võimalus näidata noortele, kuidas raske töö kannab vilja. Võimalusel käin koolis eksameid vaatamas ja noortega vestlemas. Ka endal on inspireeriv vaadata, kuidas noored töötavad ja arenevad.
Millist nõu annaksid noortele, kes soovivad oma elu balletiga siduda?
Kunagi kuulsin sellist soovitust näitleja ameti kohta: kui sa tunned, et saad ükskõik millist muud ametit pidada, tee seda. See on küll ekstreemne lähenemine, aga selles on oma tõetera. Ballett on raske ja kõikehõlmav elukutse. Pead olema kindel, et tahad seda elu elada. Kui oled oma valikus kindel, on lihtsam töös rõõmu leida ja seda nautida. Valu, vigastuste, raske töö ja frustratsiooni kõrval on baleriini elukutses ka palju imelisi hetki. Esinemise adrenaliin, publiku aplaus, rõõm tehtud raskest tööst, oma sõpradega koos tantsimine, publikule elamuse pakkumine ja nende tänutunne. Selles töös on nii valu kui ilu.
Kui tantsin rolle, mis mind ennast puudutavad, siis tekib soov anda 120%, et ka publik minu emotsioone kogeks.
PERSOON
Mis on baleriini elus sellist, mida inimesed ei pruugi oodata või mõista?
Mulle meeldib rääkida, mis on varvasking ja kuidas see toimib. On põnev selgitada, kui palju tööd ja vaeva läheb ühe paari kingade tegemisse. Sageli arvatakse, et baleriin seisab lihtsalt oma varvaste jõuga üleval ja king ise on nagu pehme suss. Olen hakanud kingi tutvustades kaasas kandma paari uhiuusi ja paari väga vanu kingi, et lasta inimestel katsuda, kui tugevalt me oma kingi lõhume.
Teiseks on naljakas selgitada, kui mitu kinga baleriin aastas läbi tantsib. Tihti kuulen, et ju mul on kaks paari: ühed roosad ja ühed ihuvärvi. Kui kuuldakse, et kingi võib olenevalt repertuaarist kuluda ligi 50 paari, on see šokk. Lisaks õmbleb iga tantsija oma kingale paelad või tugevdused ise oma töövälisel ajal.
Kuidas veenaksid teatrisse tulema inimest, kes pole kunagi elus balletti näinud?
Kõigepealt püüaksin selgitada, et iga etendus ei peagi meeldima. Olen palju kohanud inimesi, kes noorena neli tundi kestva „Luikede järve“ etendusega balletist kaugele hirmutati. Mul on ka endal olnud kogemus, kus pikk ja igav etendus lihtsalt ajabki une peale. Balletivõõrastel inimestel soovitan alustada meie kõige köitvamate lavastustega. Näiteks „Tramm nimega Iha“, „Anna Karenina“ ja „Giselle“. Etendused on suhteliselt lühikesed, aga tegevust täis ja jutustavad väga emotsionaalseid lugusid. Või minna lühiballettide teed: muusika on äge, atmosfäär on äge ja laval toimuv on lihtsasti jälgitav, paeluv ja humoorikas. Kui õige lavastuse otsa sattuda, on palju julgem hiljem ka teistsuguseid lavastusi avastama hakata.
Medora, Adami „Korsaar“
nÄHtaMatUD KanGElasED
Tekst: Brita-Liis Oruste
Fotod: Erakogu
Dekoratsioonid ja rekvisiidid on teatrimaagia sünni juures olulised lavastuselemendid. Kes on inimesed selle töö taga ja kuidas ühe lavastuse dekoratsioonid valmivad? Oma töö telgitaguseid tutvustavad Rahvusooper Estonia dekoratsiooniala juhataja Laura Oolma, tema assistent Sarlee Roosalu ning rekvisiidiala juhataja GerdaKatrina Laadung
Kui kaua te olete Estonias töötanud ja kuidas teatrisse sattusite?
Laura: Minul saab sügisel kümme aastat. Ma tulin siia praktikandina ja olen vahepeal erinevaid ameteid pidanud.
Gerda: Ma tulin siia töökuulutuse peale ja olen nüüdseks olnud rekvisiidiala juhataja juba üle viie aasta.
Sarlee: Mina olen rahvusooperis ühe hooaja töötanud.
Mind soovitati Laurale assistendiks ja nõnda ma siia sattusingi.
Milline näeb välja teie tavaline tööpäev?
Laura: Igapäevaselt tegelen uuslavastuste ette-
Teatritöö puhul on oluline kiire kohanemise ning ümberlülitumise võime. Iga lavastus on kui uus maailm ning töö käigus õpitakse ja arenetakse.
Laura Oolma
valmistamisega: organiseerin töökodade tööd, et viia ellu lavastuskunstniku nägemus. See hõlmab endas ka vajalike materjalide, viimistlusvahendite, dekooride ja rekvisiitide läbi töötamist ja nende hankimist. Piltlikult hakkab minu päev eelmisel õhtul, kus ma valmistan ette järgmise tööpäeva. Kuigi mu töö on väga eriilmeline, siis tavalise tööpäeva tegevuste alla võib lugeda töökodades viibimist, kunstnikuga suhtlemist, vajalike tabelite täitmist ja erinevate ülesannete ja probleemide lahendamist. Igav ei hakka kunagi.
Sarlee: Meie tööaeg on üldjuhul üheksast viieni. Konkreetset rutiini ning mugavustsooni ei ole, sest iga päev seisame silmitsi uute väljakutsetega.
Gerda: Mina töötan graafiku alusel. Igal nädalal ja kuul jaotuvad meil väljakutsed erinevalt. Hooaja algus ja lõpp on sageli rahulikumad, aga näiteks novembris ja detsembris on kiirem aeg. Uuslavastuste perioodil on samuti koormus suurem. Mu põhitegevus on seotud etenduste ning proovidega. Pean jälgima, et kõik vajalikud rekvisiidid oleksid õigel ajal õiges kohas. Lisaks teen töögraafikuid ja toon etendustesse vajalikud toidud ning joogid ja kui midagi katki juhtub minema, siis pean ruttu lahenduse leidma. Üks osa mu tööst on muidugi ka ümberehitused ehk lavapildi muutused. Mõnes lavastuses on neid vähem, mõnes jälle rohkem. Mulle ümberehituste juures aitamine tegelikult meeldib, sest siis läheb kogu etendus minu jaoks palju tempokamalt. Peame olema kursis ka lavastuse sisuga, see aitab meil paremini oma tööd teha. Jälgime rekvisiidiruumi ekraanilt etendust ning kuulame etenduse juhi kutseid, et olla ümberehituste jaoks õigel ajal õiges kohas valmis.
Me oleme kui tootearendajad, kes loovad midagi täiesti uut, mida poest osta ei saa.
kuskilt nii toredaid kolleege ja head töökeskkonda kui Estoniast.
Millised oskused on teie eriala juures vajalikud?
Laura: Teatritöö puhul on oluline kiire kohanemise ning ümberlülitumise võime. Iga lavastus on kui uus maailm ning töö käigus õpitakse ja arenetakse.
Sarlee: Teatritöötajal peab olema väga hea probleemide lahendamise oskus. Me oleme kui tootearendajad, kes loovad midagi täiesti uut, mida poest osta ei saa. Uue asja loomisel tuleb aga ette palju probleeme, mis kiireid lahendusi nõuavad. Võib öelda, et suur osa meie tööst ongi üks pidev probleemide lahendamine ning tagasilöökidest ei tohi heituda.
Gerda: Täpsus ja hea mälu tulevad ka kasuks. Lisaks oskus jääda igas olukorras rahulikuks.
Mis on teie töö juures kõige põnevam?
Laura: Mulle meeldib, kui lavastus saab valmis ja hakkab n-ö oma elu elama. Ma mõtlen dekoratsioonist kogu aeg etappidena ja see hetk, kui kõik valmis saab, on nii maagiline ja äge! Teine lemmikosa tööst on üheskoos kolleegidega probleemi lahendamine ja ajurünnak, kust sünnib palju uusi ideid.
Sarlee: Mulle meeldib ka tohutult see hetk, kui töö valmis saab ja lavale jõuab. See toob vahel pisaragi silma. Tekib äratundmisrõõm omavalmistatud asjadest. Näiteks teen ma paljudele rekvisiitidele graafilist kujundust ja neid on nii tore laval näha. Estonias on ka väga hea kogukonnatunne. Kedagi ei jäeta hätta ning koostööd on väga tore teha. Ma arvan, et ma ei leiaks
Gerda: Uuslavastuste väljatoomise juures on parim aeg just see lõppfaas, kus kõik hakkab juba paika loksuma. Ümberehitused on alati omamoodi põnevad väljakutsed.
Mis on teie töö juures kõige raskem/stressirohkem?
Laura: Ma ei oskagi öelda, et midagi väga raske oleks. Vahel on värviämbrid ning kangarullid rasked.
Sarlee: Dekoratsioonide liigutamise logistika töökodade vahel.
Gerda: Meil on vana maja, vähe mugavusi ning ruumi. Lavastusmeeskonnal pole ühte kindlat kohta, kus uuslavastust algusest lõpuni välja töötada. See toob endaga kaasa pideva ruumide vahelise ümberkolimise ning lõputu rekvisiitide ja mööbliesemete tassimise.
Kui kaua võtab ühe lavastuse dekoratsiooniderekvisiitide valmimine aega ja milline on selle protsess alates kunstniku ideest kuni lavale jõudmiseni?
Laura: Tehnilised osakonnad kaasatakse umbes poolteist aastat enne esietendust, kui toimub esitlus, kus räägitakse ideedest, sisust ja mahust. Paar kuud hiljem või aasta enne esietendust esitatakse meile kogu lavastuse kontseptsioon ning planeeritud lavakujundus. Pärast seda saan juba tööle asuda ning ettevalmistusi tegema hakata. N-ö käed küljes lavastuse ehitamise aeg on kaks kuud. Kuna on oluline, et rekvisiidid oleksid artistidel lavastusproovides olemas, peame
Sarlee Roosalu
ARGIPÄEV
ARGIPÄEV
need varem valmistama või palume Gerdal asendused organiseerida. Butafoorse mõõga valmistamise näide: puidutöökojas lõigatakse välja vajalikud detailid ning pannakse need kokku. Butafoor lisab kunstniku kavandi või foto järgi kaunistused ja furnituuri ning seejärel saab maalija anda mõõgaterale metalli ilme ning olenevalt lavastusest maalib selle kas uueks, vanaks või lausa veriseks. Selline protsess võtab aega 3–4 päeva.
Kas saate ka ise kunstnike ideede osas kaasa rääkida?
Laura: Oleneb lavastusest ja sellest, kui hästi mõistan kunstniku visiooni. Teeme Sarleega üsna palju ettepanekuid materjalide ja mõningate stilistiliste lahenduste osas, aga üldiselt on meie tööks ikkagi kunstniku nägemuse teostamine.
Gerda: On olnud kunstnikke, kellega olen saanud väga tihedalt koostööd teha, aga on ka kunstnikke, keda ma näen kogu protsessi jooksul harva. Tihti tuleb protsessi käigus kunstnikul mõni uus idee või täiendus, siis on lootust talle välja pakkuda mõni sobiv rekvisiit või mööbliese juba olemasolevate valikute seast laos.
Kui palju saate rekvisiite taaskasutada?
Laura: Kui vajame väga spetsiifilisi rekvisiite, mida poest osta ei saa, siis läheneme alati loominguliselt ja taaskasutame erinevaid materjale. Näiteks tegime ventilatsioonitoru juppidest laternad. Meil pole kahjuks liiga palju laoruumi, et kõike alles hoida. Tihti kuluvad ka asjad etendustega nii ära, et neid polegi võimalik taaskasutada. Võimalusel rendime esemeid ka välja.
Gerda: Vahel saame kasutada juba olemasolevaid esemeid. Näiteks on täiesti uue välimuse saanud mõni vana kirst. Uuel hooajal esietenduvas „Carmenis“ läksid käiku lilled, mis jäid järele „La traviata“ lavastusest.
Kuidas on dekoratsiooni-rekvisiidid aja jooksul muutunud?
Laura: Palju on dekoratsioone ja rekvisiite muutnud sotsiaalmeedia ja tehnilise võimekuse suurenemine. Varem olid asjad mõeldud eelkõige publikualalt ja distantsilt nautimiseks, kuid nüüd on vaja, et kõik näeks hea välja ka lähedalt. Detailidele peab pöörama rohkem tähelepanu ning ei saa kasutada vabandust, et kümne meetri kauguselt publik nagunii ei näe.
Gerda: Rekvisiidid on aja jooksul muutunud palju elutruumaks. Näiteks eelmises „Pähklipureja“ lavastuses olid kingitused ja toidud veel maalitud lihtsalt vineeritükkide peale, kuid nüüd on ikka kõik rekvisiidid alati ruumilised. Ka sigaretid on muutunud efektsemaks. Varem kasutati kangaga kaetud ja üle värvitud butafoorseid sigareid, kuid nüüd on kõik sigaretid ning sigarid elektroonilised. Uutes lavastustes on ka rohkem detailsemat mööblit ning pokaalide valik on liikunud klaasidelt sujuvalt üle spetsiifilise plastiku peale.
Sarlee: Mäletan ka ühte juhtumit, mis on 2D-ga seotud. Olime lava taga laos ja märkasin ühes vanas lavastuses kasutatud trepikäsipuud, mis oli vineerile maalitud. Rääkisin sellest Lauraga ja naersin, et selline asi enam küll läbi ei läheks. Nüüd peavad ikka päris asjad laval
olema.
Mis saab dekoratsioonidest ja rekvisiitidest pärast seda, kui lavastus mängukavast maha läheb?
Gerda: Korralikud esemed, millel on taaskasutamise potentsiaali, paneme lattu hoiule. Kui ese ise on veel heas seisus, kuid on spetsiifiline ning näha on, et see meil teatris rohkem kasutust niipea ei leia, siis lähevad need rekvisiidid ja mööbliesemed teatri laadapäeval müüki.
Osa asju oleme viinud ka uuskasutuskeskustesse. Kõik, mis on täiesti kasutamiskõlbmatuks kulunud, viskame ära, sest ruumi on meil vähe.
Laura: Dekoratsioonidelt võtame ära korralikud kinnitused ja rattad ning taaskasutame neid.
Kui palju on teatris rekvisiite ja dekoratsioone? Mis on kõige populaarsemad rekvisiidid?
Gerda: Rohkem kui meil ruumi majas on. Kõige rohkem on meil vist klaase, pudeleid, päevavarje, relvasid ja lehvikuid.
Sarlee: Väga palju, ilmselt keegi meist ei tea seda arvu.
Laura: Dekoratsioonidest on meil viimasel ajal palju puid ja loodustemaatikat.
Mis on teie lemmikdekoratsioon või rekvisiit?
Laura: Eks nad kõik ole veidi hinge pugenud. Ma olen väga uhke „Lohengrini“ dekoratsioonide üle.
Ka „Naksitrallide“ dekoratsioonid näevad laval väga efektsed välja ning lugu on vahva. „Naksitrallide“ maketid on üks-ühele samasugused suurte dekoratsioonidega ja see hetk oli eriti tore, kui sellest pisikesest maketist sai järsku suur maailm lavale.
Gerda: Minu lemmikuks on ka „Naksitrallid“. Eriti meeldivad mulle sealsed jäätised, mis on tehtud roosast vatist. See meenutab mulle lapsepõlve, kui olid vanad jäätiseputkad, mille vaateakendele olid tehtud samamoodi vatist jäätised. Väiksena mõtlesin, et jäätis peabki selline kohev vatt olema ja siis olin pettunud, kui päris jäätise sain. Üldse meeldivad mulle lastelavastused, sest nende puhul kuuleb publiku reaktsiooni kohe.
Sarlee: Mulle meeldib kõige rohkem „Kabaree“ lavastuses lava keskel olev suur konstruktsioon, rongijaam. Mäletan, kui seda tegema hakkasime, tundus see nii keeruline olevat. Ühel hetkel, kui maketist sai päris dekoratsioon, oli küll uhke tunne, et selle ära tegime. Üldse meeldib mulle „Kabaree“ tervikuna. See läheb hästi minu stiiliga kokku.
Millest on tehtud laval olevad vahuveinid ja muud joogid?
Gerda: Kui on vaja laval pauguga pudel avada, siis oleme kasutanud alkoholivabasid vahuveine. Muidu on meil kasutusel vesi, õunamahl, jäätee, punane marjatee ning kohv.
Kas olete ise ka suured teatriskäijad?
Laura: Ma käisin varem pigem hobina balletti või ooperit vaatamas, aga nüüd on see tore osa mu tööst ja olen sellest maailmast palju teadlikumaks saanud. Üritan ka teistes teatrites käia.
Sarlee: Mina polnud ooperi- ja balletimaailmaga üldse tuttav. Nüüd hakkan järjest rohkem muusikateatri ilu hindama. Proove vaadates juhtub tihti, et külmavärinad tulevad ihule, sest lauldakse nii hästi.
Gerda: Ma käin teatud lavastusi Rahvusooperis Estonia hooaja jooksul lausa terve perega vaatamas. Selle aasta teatrikuus külastasin eri etendusasutusi lausa viiel korral.
Kas teiste teatrite etendusi vaadates jälgite pigem üldpilti või keskendute rohkem dekoratsioonidelerekvisiitidele?
Laura: Eks erialane silm hakkab ikka tööle, aga proovin rohkem üldpilti nautida. Vahel ikka mõtlen, et huvitav, millest mõni asi tehtud on. Olen piilunud ka saalis olevaid tehnikalahendusi, et näha, mida teised teatrid kasutavad.
Sarlee: Hästi raske on oma elemendist välja tulla. Ikka vaatan, kuidas midagi paremini saaks teha. Ma hakkasin isegi filme oma töö tõttu teise pilguga vaatama. Kohe hakkab silma, kui midagi on kunstlikult tehtud.
Gerda: Ma vaatan ka üsna kriitiliselt ja oskan hinnata, kui lavastus on hästi läbimõeldud ja teostatud. Rahvusooperis katsume alati rõhku panna sellele, et jääksime ümberehituste ajal võimalikult märkamatuks.
Mõni vahva lugu, mis juhtunud on?
Gerda: „Romeo ja Julia“ lavastuses oli laval algselt päristoit, kuid see ei paistnud saalist eriti silma ning keegi seda süüa ei tahtnud. Lisaks määris see kangaid. Leidsin internetist väga realistlikud magnetiga kunstkoogid ning tõin need lavastusse sisse. Pärast esimest kasutust tuli üks kooriartist mulle rääkima, et ta arvas, et artistidele tehti mingisugune tore üllatus uhke peolaua näol. Koogid nägid nii head välja, et nii mõnegi seest paistsid hambajäljed. Mul olid tellitud ka realistlikud küpsised, kuid neid ma pole siiamaani julgenud lavale panna. „Don Pasquales“ juhtus esietendusel selline efektne äpardus, kus toolil murdus jalg suure raksuga alt ära ning laulja kukkus pikali. Lavastaja tuli pärast mu juurde ja ütles: „Vau! Ma tahan, et toolil lendaks iga kord niimoodi jalg alt!“.
ARGIPÄEV
küünarnukid läbi“ või „kaks naist peavad kohvrisse mahtuma“. Meie jaoks on need normaalsed vestlused ja tõsised arutelud, aga keegi kõrvalt võib mõelda, et mis siin küll toimub. Vahva on teatris ka see, kuidas lavastused saavad töö käigus hüüdnimed, näiteks „Madama Butterfly“ on meil „Emand võikärbes“, „Orpheus põrgus“ aga „Morpheus“. Huvitav fakt on ehk ka see, et me kasutame ilmselt rohkem isolatsioonitorusid kui mõni ehitusettevõte. E
Täpsus ja hea mälu tulevad ka kasuks. Lisaks oskus jääda igas olukorras rahulikuks.
Minu kõige stressirohkem moment oli ükskord enne etendust, kui kadunud oli üks eriline käterätik, mis oli kohe etenduse alguses kasutuses. Vaatasin kõik kohad mitu korda üle, aga käterätti polnud kuskil. Lõpuks tuli üks ooperilaulja minult küsima, et mida ma nii hoolega taga otsin. Selgus, et ta oli selle kammersaalist proovide ajal leidnud ja kasutusse võtnud. Ta vormis endale sellest käterätist ühte teise lavastusse suure kõhu.
Sarlee: Mulle teeb nalja see, kui kullerid tulevad mingeid raskeid materjale tooma ning helistades paluvad, et ma mõne noormehe endale appi võtaksin. Paljudel juhtudel peame Lauraga kahekesi minema, viskame asjad õlgadele ning viime ära. Me oleme harjunud asjade tassimisega ning harva on olukordi, kus midagi on meile üle jõu.
Laura: Vahel ma mõtlen, et mida arvavad suvalised möödakäijad või kõrvalised inimesed meie tööalastest vestlustest, näiteks nagu „lambad kukuvad ümber“, „peame raskuse lapse pähe panema“, „lõikame
Gerda-Katrina Laadung
PIlK olEVIKUst tUlEVIKKU
Intervjuu Rahvusooper Estonia loomingulise juhi ja peadirigendi Arvo Volmeriga
Kuuldused ooperižanri surmast kipuvad aegajalt pinnale ujuma. Millega ooper end tänapäeval elujõulisena hoiab ja millised on trendid maailmas? Ooperi surnuks kuulutamine on viimase saja aasta temaatika, kuid ehk tuleneb see sellest, et meil ei ole väga palju kaasaegseid oopereid, mida pidevalt mängitaks. Tabasin end mõttelt, et kui Estonias esmakordselt etendati Puccini „Madama Butterfly’d“ 1927. aastal, siis oli see vaid kakskümmend kolm aastat hiljem kui ooper Milano La Scalas esiettekandele jõudis … Kui palju on praegu meie repertuaaris viimase kahekümne aasta jooksul kirjutatud lugusid? Väga ei olegi.
Tekst: Liina Viru
Foto: Rasmus Jurkatam
seoses on ooperi laiapindne populaarsus vähenenud ja fookus on suunatud pigem teadlikumale vaatajale, eriti kui rääkida uudisloomingust. Sellest ilmselt tulenevad ka jutud, et ooper on suremas. Aga see ei tähenda, et teatrisaalid poleks puupüsti täis. Ooperist saadav elamus on väga mitmekülgne – seda võiks võrrelda suurepärase tsirkuseetendusega, mis koondab nii muusika, süžee kui ka paeluva visuaali – meelelahutus selle sõna kõige paremas tähenduses.
Kaalukad kunstiteosed püüavad inimest alati paremaks muuta ja harida, selles mõttes ei erine ooper teistest püsiväärtusega taiestest. Enne uue ooperi- ja balletisaali valmimist ei ole meil võimalust mängida enamikku 20. ja 21. sajandi oopereid, sest need on kirjutatud suurte võimalustega ooperimajadele. Kokkuvõtteks arvan, et ooper elab hästi ja jutud tema hääbumisest tulevad žanrile ainult kasuks, sest see sunnib tegijaid valvsad olema.
Miks?
Ooperižanrit võiks võrrelda Mehhiko seebiseriaaliga: vanasti kirjutati oopereid palju ja kiiresti standardlibretodele, sest see oli teatud meelelahutuse liik. Tänapäeval on selle asemele tekkinud teistsugused meelelahutuse liigid ja n-ö kiirmeelelahutuse võimalused ning ooperi olemus on selles spektris nihkunud rohkem tõsisema ja eksperimentaalsema suunas. Sellega
Millega saame siin Eestis sõna sekka öelda ja millega maailma ooperikaardil eristuda?
Kõige suurem eristumise võimalus on muidugi uudisloomingu tellimine ja selle lavale toomine.
Garantiisid ei ole, sest kui uudislooming ei ole õnnestunud, siis ei saa ka eristuda. Aga selleks, et leida üksikuid õnnestunud lugusid, peab olema laotud vundament.
Kui vaadata tulevikku, siis kas lähihooaegadel on plaanis välja tuua uudisloomingut?
Järgmisel hooaja esietendub Alisson Kruusmaa ballett „Valgus maailma lõpust“. Märt-Matis Lill on teinud ära suure töö, et Lepo Sumera seni lavale jõudmata ballett „Sisalik“ jõuaks esietenduseni. Ta on teinud valiku Sumera mahukast muusikalisest materjalist ja põiminud seda enda muusikaga. Ka tulevikku plaanitud Tõnis
Kaumanni uuest ooperist Andrus Kiviräha libretole on juba üle poole valmis. Tulekul on uus ooper Evelin Sepparilt, aga see plaan on varajases faasis ja lähemalt ei saa sellest veel rääkida.
Milline on Rahvusooper Estonia nägu praegu ja kuhu tahaksid, et jõuaksime viie aasta pärast? Ma tahaksin, et praegu tellitud teosed oleksid ka viie aasta pärast mängukavas. Tahaksin, et meie repertuaari üldpilt oleks mitmekesine. Et oleks esindatud nii klassika kui ka harvemini esitatavad teosed. On veel terve nimekiri n-ö avastamata oopereid ja heliloojaid, kelle teoseid meil varem esitatud ei ole. Näiteks Britteni „Peter Grimes“, mis tuleb 2025. aasta sügisel, Raveli „Hispaania tund“ või Janačeki „Liška Bystrouška“, viimase esitusaeg on alles täpsustamisel. Janačeki ooperist on eesti keeles kasutatud erinevaid nimeversioone – „Teravkõrv rebane“ või sagedamini „Kaval rebaseke“ – ja kuna kavatseme seda esitada eesti keeles, siis peame ka ooperi nime eestikeelse versiooni uuesti üle vaatama, kumbki neist ei tundu liiga hästi tšehhikeelsele pealkirjale vastavat.
lauljad ostetakse igaks lavastuseks sisse. Publiku jaoks tagab see teatud vahelduse. Oma trupiga peaks aga saama teha tervet rida baasrepertuaari. Ekstreemsema repertuaari peale mõeldes, mis nõuab spetsiifilisemaid hääli, võib öelda, et neid ei peeta kusagil koosseisulistena trupis. Nad sõidavadki maailmas ringi, lauldes konkreetset repertuaari. Loomulikult on teatud hääli raske leida ja seda kõikjal. Head dramaatilised sopranid, sügavad bassid … tenorite puudus on legendaarne!
Mida öelda klassikasõpradele? Järgmisel hooajal tuleb „Carmen“… Mis on see hea balanss? Hea balanss on see, mis tagab kõrge kunstilise taseme. „Carmen“ ja Verdi ooperiparemik kuuluvad kindlasti hea klassika hulka, samuti Wagneri, Puccini, Rossini ja veel paljude tuntud meistrite looming. Kindlasti on tulemas „La traviata“, ooper, mis on paljudele praegustele ooperisõpradele olnud üheks esimeseks elamuseks ja võtmeks ooperimaailma. Tahaks seda vahelduseks näha modernses võtmes.
Kuidas toimub lavastusmeeskondade leidmine ja siia kutsumine?
Paljud lavastusmeeskonnad pakuvad end ise ja saame valida, mis meile sobib ning mis mitte. Meie tehnilised ja rahalised võimalused seavad siin omad piirid. Kindlasti on meil plaanis eelistada Eesti lavastajaid ja teatrikunstnikke.
Kevadel esietendus koostöös Itaalia teatritega Puccini ooper „Madama Butterfly“. Koostööprojektid – kas uus tulevik? Kindlasti. Üks ooperiteatri elus püsimise ja atraktiivsuse põhilisi eeldusi on, et ta pakub rikkalikku ja suurejoonelist vaatepilti. Ja seda on võimalik teha ainult mitme teatri koostööprojektina, kus erinevad teatrid ühendavad oma olemasolevad vahendid, et selle tulemusena sünniks suurem või rikkalikum tulemus. Olles läinud koostööprojektide teed (talvel tuleb järgmine koostöö, sedapuhku Pariisi Opéra-Comique’iga), tundub see ka kunstiliselt sisendilt huvitav, teistmoodi vaimsusega, mis on tegijate ja loodetavasti ka publiku jaoks põnev.
Ooperist saadav elamus on väga mitmekülgne – seda võiks võrrelda suurepärase tsirkuseetendusega, mis koondab nii muusika, süžee kui ka paeluva visuaali.
Millised on plaanid trupi osas? Kas rahvusvahelistumine on paratamatus?
Mina olen veendunud, et meil peab olema oma trupp. See on maja struktuuri hoidmise seisukohast tähtis. Solistid on pühendunud sooloosade täitmisele, mis meie teatris võivad ühel päeval olla suured ja teisel väikesed. Kui laulja ei ole kogu aeg tööga hõivatud, siis ei saa eeldada, et ta oleks kogu aeg professionaalselt kõrgtasemel ning suudaks mingi rolliga kohe lavale hüpata. Selleks on vaja pidevalt töös olla.
On palju teatrimaju, kus oma trupp puudub ja kõik
Kui palju on selliseid hea tasemega ooperiteatreid maailmas, kellega me enne uue lava valmimist koostööd teha saame?
Suurte teatritega ei saagi koostööd teha, sest nende lavade dimensioonid ja muude kasutusel olevate vahendite parameetrid on teised. Aga keskmises suuruses väga häid teatreid maailmas jagub. Juba koostööd alustades on võimalik dekoratsioonid kavandada nõnda, et nad oleksid ilma kunstiliste kompromissideta kasutatavad erineva suurusega lavaruumides.
Kui saame juurdeehituse suurema lava ja saaliga, siis millega me selle sisuliselt täidame, et publikut tuleks?
Meile avaneb võimalus mängida väga palju sellist repertuaari, mida praeguseks oleme saanud harvem või valikuliselt esitada: kogu Wagneri pärand, Richard Strauss, 20. ja 21. sajandi muusika, mis eeldab moodsat keskkonda ja võimalusi. Meie žanrilised võimalused avarduvad.
Teatril tekib võimalus teha ka väiksemaid projekte, rohkem koostööd muusika- ja teatriakadeemia ning teiste teatritega. Kammerlikumad ja intiimsemad lood jääksid praegusesse teatrisaali, mis sobib väga hästi ka laste- ja meelelahutuslikuma repertuaari jaoks. Kahe lava – olemasoleva ja uue lava – vaheline koostöö tagab kindlasti ka kunstilise taseme tõusu, sest prooviaegu tuleb juurde ja dekoratsioonide ülesehitamise ning proovide tegemise võimalused avarduvad.
veebruaril jõuab publiku ette rahvusooperi järgmine rahvusvaheline koostöö, Pariisi Opéra Comique’iga kahasse sündiv lavalugu „Pulcinella“ & „Hispaania tund“, mis koosneb Igor Stravinski ooperiga pikitud lühiballetist ning Maurice Raveli tantsulisest lühiooperist, mille lavastab tuntud Prantsuse filmi- ja teatrilavastaja
Guillaume Gallienne
Tekst: Maarja Pärn
Foto: Gérard Harten
Lavastuse kaks teost seavad küsimuse alla iha: üks tõstatub poeesia ja vägivalla vahel ning teine meeleheite ja absurdi vahel.
Minu kogemus ooperite lavastamisel on tegelikult üpris kasin. Olen varasemalt lavastanud vaid ühe ooperi, Rossini „Tuhkatriinu“ Pariisi Ooperis. Lavastusprotsessis oli mul õnn kohtuda dramaturg Marie Lambert-Le Bihaniga, kes mind tol korral assisteeris. Ta on sedavõrd andekas ja intelligente, et palusin ta oma kunstiliseks partneriks ka selle Opéra-Comique’i lavastuse puhul. Jumal tänatud, et ta nõus oli! „Tuhkatriinu“ oli väga edukas lavastus ning pikalt mängukavas. Tänu sellele oleme saanud võimaluse töötada lavastuse raames kolme eri koosseisu lauljate ning dirigentidega. See oli väga õpetlik protsess. Olen palju töötanud balletitantsijatega ning teinud dramaturgitööd sellistele koreograafidele nagu Nicolas Le Riche ja Alexei Ratmansky, seepärast tunduski põnev lavastada ühel õhtul need kaks teost: ballett ja vodevillilaadne muusikaline komöödia.
Kuidas erineb ballett ooperis ja ooper balletis nende tavapärastest esitusviisidest? „Pulcinella“ on väga omapärane ballett, kuna partituur on segu eri heliloojate muusikast ning ka laulud pole balleti süžeega seotud. Minu jaoks oli oluline leida teose poeesia, et aidata Clairemarie Ostal luua koreograafia. „Pulcinella“ on kantud poeesiast ning mitme žanri koosmõjust sündinud inspiratsioonist, mida toetavad Sylvie Olivé lavakujundus ja Olivier Beriot’ kostüümid. Stravinskit inspireerinud commedia dell’arte tegelaskujude vasteid ning lavakujunduse elemente leidsime 1920. aastate geniaalsetes kunstnikes: peategelase prototüübiks on poeetiline hulkur Charlie Chaplin ja dekoratsioonides võib aimata Giorgio de Chiricot.
Miks valisite just need kaks teost?
Opéra Comique’i direktoril Louis Langréel tekkis idee need kokku panna. Kui tema ja teatri loominguline juht Chrysoline DuPont pakkusid mulle võimalust tuua need kaks teost korraga lavale, tundus see mitmel põhjusel suurepärane idee. Kas või juba sel põhjusel, et tegemist on hea näitega 20. sajandi alguse prantsuse muusikast: üks on lühiballett ooperilauludega ja teine on lühiooper, mida helilooja ise nimetas muusikaliseks komöödiaks. Arvatavasti kirjutas Ravel „Hispaania tunni“ vastuseks Debussy ooperile „Pelléas ja Mélisande“, mis 1902. aastal muusikamaailma raputas. Stravinski aga lõi 1913. aastal „Kevadpühitsuse“ ja pärast sellise revolutsioonilise teose loomist saigi ta pöörduda vaid Itaalia klassikalise repertuaari vanade meistrite poole ja nii sündis „Pulcinella“.
Kui keerulised või väljakutseid pakkuvad on need teosed esitajatele?
„Hispaania tunni“ puhul oli meie eesmärgiks segada muusikalist komöödiat ja absurdi. Mõttes mõlkus 1950. aastate „West Side Story“ öine atmosfäär ja Maurits Cornelis Escheri joonistuste lõputud trepid. Samal ajal juhendasin lauljaid, kuidas sooritada absurdseid liigutusi, nii et need mõjuksid alati siiralt. Situatsioon muutub järjest absurdsemaks vaid siis, kui esitajad on laval täiesti ausad. See on neile suur väljakutse. Nad ei tohi püüda olla naljakad, vaid nende eesmärk on olla 100% siiras.
Milline on teie lavastuse sõnum?
Minu jaoks on oluline pakkuda publikule nauditav õhtu koos balleti ja ooperiga. Lavastuse kaks teost seavad küsimuse alla iha: üks tõstatub poeesia ja vägivalla vahel ning teine meeleheite ja absurdi vahel.
JPEALELEND / KAMMERKONTSERDID
uba mitmendat hooaega korraldab rahvusooper kammerkontsertide sarja, millel on igal aastal uus kuraator ning tänu sellele ka uus nägu. 119. hooajal kureerib kammerkontserte rahvusooperi pianist-repetiitor Ave Wagner.
Tekst: Maarja Pärn
Foto: Rünno Lahesoo
Ave, milline on sinu kammerkontserdisarja nägu või ühine nimetaja?
Meie kontserdisari alustab tänavu kolmandat hooaega, mille jooksul toimub rahvusooperi kammersaalis kuus kontserti. Lavale astuvad oma maja artistid: lauljad, orkestrandid, pianistid ja isegi tantsijad!
Kontsertidel kuuleb nii vokaalkammermuusikat kui instrumentaalteoseid ning seda väga eriilmelistes koosseisudes ja tavapärasest hoopis intiimsemas kui ka salonglikumas õhkkonnas. Ka repertuaar on teistsugune, võrreldes sellega, mida igapäevaselt suurel ooperilaval paljude lauljate, koori ja orkestri osalusel oleme harjunud kuulama ja vaatama.
Kust leiad inspiratsiooni või mille põhjal on sinu kavavalik sündinud?
Kammermuusika repertuaar on ääretult lai ja kaunist muusikat, mida esitada, on lõputult.
Kammermuusika repertuaar on ääretult lai ja kaunist muusikat, mida esitada, on lõputult. Seepärast on alati keeruline teha valikut, mida võtta või mida jätta. Üritasin leida võimalikult erinevaid teemasid, et kontserdid oleksid mitmekülgsed ning publiku jaoks huvitavad. Näiteks vokaalkontserdid on jaotatud itaalia, saksa ja prantsuse repertuaari vahel, lisaks muidugi iseseisvuspäevale pühendatud kontsert eesti muusikaga. Samuti oli mul iga kontserdikava koostamisel abiks erinev artist, kes pakkus välja omapoolseid ideid ja teemasid ning aitas leida teoseid, mis esinejaid inspireeriks.
Mis eristab kammerkontserte tavalistest kontsertidest?
Oopermajades ja suurtes kontserdisaalides esitatakse tavaliselt mastaapseid teoseid, mis hõlmavad suuri masse ja tekitavad võimsat kõla. Meie kammersaalis toimuvad kontserdid pakuvad sellele meeldivat kontrasti. Kammerkontsert on suurepärane võimalus sukelduda hetkeks täiesti erineva iseloomu ja tundlikkusega, äärmiselt mitmekülgsesse muusikasse ning jagada vahetult oma musitseerimisrõõmu nii lavapartnerite kui ka publikuga. Samuti võimaldab see tore kontserdisari meie orkestriartistidel, kes on tavaliselt publiku eest peidus orkestriaugus, ning pianistidel, kes teevad oma igapäevast tööd proovisaalis, võtta laval koht sisse solistina.
Milline on sinu sõnum publikule? Miks tulla kuulama just kammerkontserte?
Inimene, kes seab õhtul sammud rahvusooperi poole, läheb tavaliselt vaatama kas ooperit või balletti. Kammerkontserdid pakuvad meie armsale publikule aga võimalust veeta ooperimaja seinte vahel hoopis teistsuguse atmosfääri ja repertuaariga õhtu. Ma olen kindel, et meie kavavalikust leiab iga klassikalise muusika austaja enda jaoks huvipakkuva kontserdi ning saab nauditava muusikalise elamuse parimate artistide vahendusel. Ootame kõiki kuulama ja veetma meeldejääva õhtu kauni kammermuusikaga Rahvusooperis Estonia!
EEstI
RaHVUsBallEtt – MICHaEl PInKI „GIsEllE“
Tekst: Stuart Sweeney
Fotod: Rünno Lahesoo
Romantiline ballett „Giselle“ on oma tugeva narratiivi, emotsionaalse sügavuse ja võluva tantsuga alati olnud minu lemmik. Michael Pink ja Christopher Gable otsustasid 1990. aastate keskpaigas luua uue adaptatsiooni, tuues tegevustiku II maailmasõja aegsesse getosse. Kuid alles jäi Adolphe Adami muusika ja suur osa Jean Coralli ja Jules Perrot’ originaalkoreograafiast, millele on hiljem teinud lisandusi Marius Petipa ja mitmed teised. Pink taaselustas teose Milwaukee Balleti jaoks ja nüüd siin Eestis esitamiseks. Ta väärib tunnustust ka selle eest, et lisas kavaraamatusse Gable’i lühikese essee „Giselle’i“ edasiarendamise kohta ning märkis asjakohaselt ära meie hulgast lahkunud kaaslooja.
südame. Hilarion naaseb ja on tärkavast armuloost šokeeritud. Puhkeb kaklus, mis saab lõpu alles siis, kui sündmuskohale koguneb rahvamass. Ühes nauditavas traditsioonilisest lavaversioonist kõrvalepõikes tantsib ja laulab linnarahvas elava muusika saatel ning Pinki ansamblikoreograafias paistavad silma huvitavad mustrid.
Meeleolu muutub, kui linnakesse sisenevad sõdurid, nõudes dokumente, ja rivistavad elanikkonna enda ette. Bathilde on siinses versioonis komandandi õde, kes külastab getot, et odavalt väärtuslikke esemeid soetada. Giselle’i tikandid huvitavad teda ning seejärel näeme Giselle’i tantsu esitamas. Tema soolost aimdub muutunud atmosfääri, kuna Maya näitab klassikalisi samme tehes veenvalt oma ärevust. Lõpus, kui Bathilde pärast paari mündi maha viskamist uhkelt lahkub, peab Giselle end istudes koguma – hingevalu on tema südamele liiast.
Võrreldes klassikalise versiooni rahuliku ja maalähedase avaosaga, avaneb Eesti Rahvusballeti „Giselle“ avapauguga. Hilarion (Jevgeni Grib) on öösiti getost väljaspool Giselle’ile lilli korjamas käinud. Üle müüri naastes satub ta prožektorite valgusse ja valvurid avavad tema poole joostes tule, ent tal õnnestub end ära peita. Geto ärkab ja elanikud tegelevad oma igapäevaste asjadega, nende hulgas on ka äsja ümberasustatud inimesed linnast, kes kannavad veel kohvreid. Okupatsiooniväe ohvitser Albrecht, keda kehastab William Newton, kõnnib aga edasi ja rahvahulk hajub laiali. Ta vahetab oma riietuse tsiviilriiete vastu, peites sõjaväevormi kotti ning teeskleb, et on üks uustulnukatest. Seejärel naaseb lugu traditsioonilise variatsiooni juurde, kus Hilarioni vihastab Albrechti romantiline huvi Giselle’i vastu.
Oma avasoolost alates paelub Laura Maya publikut geniaalse Giselle’ina, kes on Albrechtiga suhtlemisel temast küll huvitatud, kuid esialgu tagasihoidlikult tõrges. Ent noormehe kingitud imeilus kaelakee võidab Giselle’i
Kui sõdurid on läinud, naudivad linnakese elanikud taas tantsu ja lustimist, tuues endaga kaasa vana kulunud klaveri. Värvikad duetid, triod ja rühmatantsud näitavad inimeste elutahet ka karmides tingimustes. Kuid siis ilmuvad kolm poissi, kandes Albrechti kotist võetud vormiriietust. Hilarion astub Albrechtiga vastamisi ja märkab tolle relva. Kähmluses läheb püstol lahti, kõlab lask ja sõdurid naasevad.
Ohvitser tervitab Albrechti soojalt ja Bathilde suudleb teda. Giselle on meeleheitel, sest mõistab Albrechti valelikkust. Draama kulmineerub, kui ohvitser mõistab, et Albrecht on ta õe reetnud ja lööb teda. Bathilde viskab maha oma kihlasõrmuse ning Albrecht jäetakse üksi. Maya on Giselle’i viimastel traagilistel hetkedel erakordselt väljendusrikas. Vitali Nikolajev on brutaalse ohvitseri rollis suurepärane, käsutades viimaks oma vägesid elanikke tapma. Kuigi ma imetlen traditsioonilise „Giselle’i“ esimest vaatust, tekitavad Albrechti kaotused ja Giselle’i ning linnaelanike tragöödia Pinki versioonis originaaliga võrreldes jõulisema dramaatilise resonantsi.
Teise vaatuse algus on tugevas kontrastis originaaliga: lavalt ei leia Myrthat ega vilisid. Näeme Albrechti meeleheites üksi istumas ja meenutamas, kuidas sõdurid kamandasid linnarahva väljakule ja sundisid neid
oma vara loovutama. Pesuväele lahti riietunud inimesi tulistatakse. Hämaras valguses ja küljedekoratsioonide nüansseeritult tasase vahetuse käigus viiakse meid surnuaeda, kus ohvrid ärkavad poolellu, elu ja surma vahelisse eksistentsi.
Veidrate sammudega, vahepeal oma kukalt puudutades kohanevad nad valusalt oma uue eksistentsiga. Anna Roberta Giselle’i emana ja Grib Hilarioni rollis on uue koreograafia kesksed tegelased, kes põimivad omavahel nii modernset kui klassikalist liikumist. Neid täidab ängistus saatuse pärast, mis enneaegselt neilt elu võttis. Ehkki liikumine muutub lõpuks kontrollitumaks ja koordineeritumaks, suureneb nende meeleheide ebainimliku kohtlemise pärast.
Nad seisavad hauakivi kõrvale, plaksutavad pea kohal käsi, mille peale tõuseb hauast Giselle. Seejärel naaseme klassikaliste tantsusammude ja Giselle’i soolo juurde, mida Maya kaunilt esitab. Eriti meeldisid mulle tema iseloomukad piruetid ja grand jeté’d. Ärevil Albrecht astub tühjale lavale relvaga, võib-olla selleks, et end tappa. Ta tajub Giselle’i kohalolu ja otsib teda, saavutab temaga lõpuks kontakti ja tõstab ta jõuliselt oma pea kohale.
Linnarahvas naaseb, soovides meeleheitlikult Albrechtile kätte maksta, ja oleme tagasi kaasaegse tantsu juures. Rahvas ründab teda ja roomab üle lava nagu loomakari, kuni Giselle sekkub. Õrnalt ja aeglaselt liikudes palub ta Hilarionilt ja emalt andestust. Newton on Albrechti rollis esmaklassiline partner, pakkudes Maya pehmelt lendlevatele sammudele kindlat tuge.
vilid tapavad ta lõpuks.
Kuidas on lood Pinki versiooniga? On arusaadav, et Albrecht sooritab enesetapu. Ta on kaotanud Giselle’i, Bathilde’i, oma kihlatu, karjääri ja külvanud ohtralt surma. Tal pole millegi nimel elada. See on ootamatult tume lõpp, mis on aga kooskõlas kogu lavastuse sünge olemusega.
Erilist tunnustust väärib kunstnik Reili Evart, kes on loonud atmosfääri ideaalselt peegeldava kujunduse, jättes tantsijatele rohkelt ruumi. Teises vaatuses toimub peen stseenivahetus linnast surnuaeda, kus lavakujunduse elemendid pöörlevad – see on midagi, mida ma esimesel vaatamisel ei märganudki. Neid efekte võimendab Rasmus Rembeli professionaalne valguskujundus.
Tantsijad on üdini pühendunud uusversiooni esitamisele, mis nõuab muu hulgas ka suuremat näitlemisoskust.
Tantsijad on üdini pühendunud uusversiooni esitamisele, mis nõuab muu hulgas ka suuremat näitlemisoskust. Michael Pinki adaptsioon väärib traditsioonilise versiooni kõrval oma kohta Rahvusooper Estonia repertuaaris. E
Kui Giselle lahkub, ründab linnarahvas taas. Kuid kell saab neli ja koiduvalgus tähendab, et nad peavad lahkuma. Pärast viimast hüvastijättu ja embust naaseb Giselle oma hauda. Lõpuks on Albrecht laval üksi ja tõstab relva oimu kohale, kuid kardinad sulguvad, jättes küsimuse vastuseta.
„Giselle’i“ lavastustel on olnud mitu erinevat lõppu. Kõige tavalisem on see, et Giselle’i andestus pakub Albrechtile kergendust. Originaalversioonis (vastavalt oma aja seisusekohasuse nõuetele) lahkub Albrecht kombekohaselt Bathildega. Johan Kobborgi hiljutises versioonis naaseb Albrecht mõne aja pärast hauale ja
ELAMUS
EKsKURsIoon – UKs tEatRIMaaGIassE!
Tekst: Tuuli Potik, Brita-Liis Oruste
Fotod: Tõnis Tõnström
Rahvusooperis Estonia on juba aastakümneid korraldatud igas vanuses teatrihuvilistele põnevaid ekskursioone, mis viivad nii teatrilava alla, peale kui ka taha ja paotavad ukse teatrimaagiasse. Aastas toimub umbes 300 ekskursiooni, mille hulgas on nii etenduse-eelsed avatud ekskursioonid, kuhu on igaühel võimalik pilet soetada, kui tellitud grupiekskursioonid, mis toimub vastavalt tellija soovile ning kohandatakse vastavalt sellele, mille vastu kõige enam huvi tuntakse.
Avatud ekskursioonid toimuvad reedeti algusega 17.30 teatri fuajeest. Lisaks tavapärasele eesti keelele toimuvad ekskursioonid ka kõikvõimalikes teistes keeltes: teatrirahvas on rahvusvaheline ja kui mängukavast endale sobivat keelt ei leia, võib julgelt küsida – korraldame!
Hea aeg koos perega tulemiseks on kas laupäeval või pühapäeval kell 10.30. Ekskursioone korraldatakse kõigil nädalapäevadel, välja arvatud riigipühadel, esietenduse päevadel ja siis, kui teatrisaalis etendusi ei toimu. Pileti etenduseeelsele ekskursioonile saab osta ka ilma etenduse piletita. Lisainfo teatri kodulehelt www.opera.ee. Nagu öeldud – iga ekskursioon on omanäoline.
Lastegruppide puhul keskendutakse rohkem lavatagusele elule, samuti räägitakse teatrietiketist (millal plaksutada, kuidas teatris olles käituda, kuidas ridade vahel liikuda, ooperi ja balleti eripäradest) ja teatritöötajate elukutsetest. Täiskasvanud kuulevad natuke pikemalt Estonia teatri ajaloost ning teatrihoone olulisusest Eesti kultuuriloos. Lisainfo ja grupiekskursioonide tellimine: tours@opera.ee
Kohtume Estonias!
HARIDUS
Iga ekskursioon on omanäoline ja veidi erinev, sest lava taga on alati kõik pidevas muutumises: töötubades tehakse aina uusi dekoratsioone ja kostüüme ning ka etendus, mille ettevalmistuse tunnistajaks ollakse, on igal õhtul erinev.
Ekskursioone viivad läbi estoonlased ise – lauljad, orkestrandid ja teised rahvusooperi töötajad –, kes kõik annavad lisaks ka isikliku ülevaate ooperimaja telgitagustest.
Ekskursioonil kuuleb huvitavaid fakte teatri kohta. Näiteks saab teada, et rahvusooperi jalutuskaari kaunistavad kirivöö mustrid, et hoones on tegutsenud sõjahospidal, et teatri publikuruumides on vaatamiseks väljas Juhan Liivi pintsak, et enne II maailmasõda kaunistas rahvusooperit Eesti ühe erilisema kunstniku Ado Vabbe seinamaal ning et just selles majas kogunes Eesti Asutav Kogu ehk esimene parlament.
Ekskursiooni käigus külastatakse teatri maalisaali, kingsepatöökoda, kostüümiosakonda, gimmituba ja teisi ruume, mida publik tavaliselt kunagi ei näe.
Lisaks saab osa vahetust etenduse-eelsest siginast-saginast: kuidas lavale ja lava taha pannakse valmis rekvisiidid ja lavakujundusele antakse viimane lihv, kostüümid on juba valmis pandud garderoobide uste taha, kohata võib tantsijaid ja lauljaid, kes teevad enne lavale minekut viimaseid ettevalmistusi.
Kuuleb põnevaid fakte rahvusooperi loomingulise igapäevase teatritöö kohta.
Näeb veel esietendumata lavastuste dekoratsioone ja kostüüme, enne kui need lavale jõuavad.
Saab olla osa erilisest teatrimaagiast, mis on igal õhtul kordumatu ja ainulaadne!
PEALELEND / BALL
aastavahetuse meelelahutusskeene vaieldamatuid kõrgpunkte on 31. detsembril toimuv Estonia ball, mis tänavu kannab pealkirja „Suurlinnade tuled“. Sündmuse loomingulised eestvedajad Jaan Ots ja Reigo Tamm paotavad ust põnevasse melumaailma, mis peokülalisi tänavu ees ootab.
Tekst: Maarja Pärn
Foto: Tanel Meos
Estonia ball näikse olevat saanud täiesti uue kuue? Algne idee sündis veidrast tundest, mis ilmselt on paljusid meid aastavahetuse õhtul tabanud: üritusi ja kohti on nii palju, et ei suuda valida, kuhu minna. Maailm on põnev ja tahaks ju jõuda igale poole! Siit tekkis mõte tuua põnevamad ja glamuursemad kohad hoopis meile koju kätte. Seega saab uue aasta saabumist tähistada suurlinna tuledesäras, kaugel palmisaarel või hoopis pidulikus õhkkonnas sümfooniaorkestri saatel tantsu lüües. Estonia teatris kohtuvad eri kultuurid ning muusika, artistid, maitsed ja miljöö loovad peolistele sel maagilisel õhtul suurepärase peomeele.
Mis on selle balli nael või kirss tordil?
Kindlasti kontsertlavastus, kus publikul on võimalus nautida suurepärast artistide plejaadi, kelle esituses kuuleme armastatud numbrite kõrval ka selliseid, mida siinkandis üsna harva ette kantakse. Et mitte üllatust rikkuda, jätame saladuseloori siinkohal kergitamata.
Mida sooviksite öelda inimestele, kes veel kaaluvad, kas ikka tasuks veeta aastavahetus Estonias?
Kust pärineb idee siduda ball just suurlinnadega?
Meie jaoks mängis olulist rolli teatud sihtkohtade populaarsus, samuti repertuaar, mida soovime sellel erilisel õhtul publikule pakkuda: Viini valsid, itaalia ooper... Meie peol saab nautida suurepärast muusikat, mis on seotud eri linnadega ning seega astuvad ka peoõhtu kulminatsiooniks külaliste ette meie kõige armastatumad Linnad – Ivo ja Robert –, kes laulavad muu hulgas duette koos Rahvusooper Estonia naissolistidega.
Lisaks sellele erilisele tundele, mida annab suure sümfooniaorkestri saatel tantsimine, on aastavahetus Estonias kindlasti õhtu, mis pakub luksuslikku meelelahutust eri maitsetele. Vana-aastaõhtul muutub Estonia restoran Rio de Janeiro restobaariks, Pärnu kohvikus saab nautida Raimond Valgre unustamatut muusikat, Veneetsia trattoria veetleb meid Itaalia maagiaga, Berliini ööklubis saavad elu nautida tõelised klubihundid ja Estonia kontserdisaal – Viini Kursalon –kuulub valssidele ja on balli süda!
Seega, kaaluge ruttu, sest muidu võite ilma jääda linna parimast peost! E
aastakümneid on Rahvusooper Estoniat toetanud mitmed väärikad ja tugevad, nii kohalikud kui ka rahvusvahelised ettevõtted. Esimesed toetuslepingud sõlmiti juba 1999. aastal.
Praegusel ajal on teatril neli suurtoetajat: hooaja kuldsponsor Tallink, kuldsponsor SEB Pank ning peasponsorid Liviko ja Amserv. Lisaks olulised koostööpartnerid MyFitness, Alexela ja Tamrex. Võib uhkusega öelda, et nii mõnegi toetajaga on koostöö kestnud järjepidevalt üle 22 aasta. Eesti kultuuri lipulaevana on Rahvusooper Estonia kindlasti
organisatsioon, mis loob sponsoriks olevale ettevõttele lisaväärtust ja pakub selle klientidele muusika, teatrining tantsukunsti kaudu positiivseid emotsioone.
Olgu siin esile tõstetud mõned säravamad ühisprojektid, mis on loonud toetajate ja Estonia vahele tugeva sideme.
Koostöö SEB Pangaga on olnud eriti laia ulatusega, alustades SEB publikupreemiast, SEB Heategevusfondi erinevatest ettevõtmistest kuni panga iga-aastase traditsioonilise sünnipäeva tähistamisega Estonia teatrimajas. 2013. aastal, kui täitus 100 aastat Estonia maja avamisest, pöördus SEB teatri poole sooviga anda omapoolne panus suurejoonelise juubeli korraldamisse. Nädal aega kestnud sündmused, pidulik galakontsert „Estonia maja 100“ ja mahukas juubeliraamat olid suurepäraseks näiteks omavahelise koostöö laiendamisest.
Igapäevaselt ei pruugi silma jääda, kui mahukas on ooperi- ja balletilavastustes vajaminevate dekoratsioonide ning kostüümide ümberpaigutamise logistika. Mitmeid kordi nädalas käib vilgas transport Suur-Sõjamäe lao, eri töökodade ja teatrimaja vahel. Seda kõike aitab korraldada Amserv. Teatri kasutada on kolm Toyota Proace’i bussi ja Toyota Highlander. Amservi autopark mängib olulist rolli, et toimetada külalisesinemistele soliste ja tehnilist meeskonda. 2019. aastal sõlmis teater suurima hooaja kuldsponsorlepingu Tallink Grupiga. Suur osa Estoniat külastavatest turistidest on meie head naabrid soomlased. Koostöö Tallinki ja Estonia vahel on olnud rikastav mõlemale osapoolele. Mitmel korral on rohkem kui sadakond estoonlast seilanud Tallinki laevadega külalisesinemistele Tamperesse ja Helsingisse. Nendel laevareisidel sündisid ka ägedad sotsiaalmeediaklipid, mis aitasid omavahelist koostööd avalikkusele veelgi paremini kajastada. Tallinki abiga on Estonia lavale jõudnud ka mitmed menukad lavastused, muu hulgas ballett „Alice Imedemaal“, ooper „Naksitrallid“, muusikal „Kabaree“ ja paljud teised.
AS Liviko oli esimene Estonia peasponsor, kellega sõlmiti toetusleping viieks aastaks. 2012. aastal rahvusvahelise muusikapäeva kontserdist alguse saanud Vana Tallinn Galast on tänaseks kujunenud eraldi kaubamärk ja kindlasti üks nauditavamaid klassikalise muusika sündmusi Eestis, mida publik ja Liviko kliendid iga hooaja alguses pikisilmi ootavad. Paljud mainekad külalissolistid on saanud osaleda Vana Tallinn Galal just tänu Liviko toetusele.
2013. aastal käivitas rahvusooper sündmuste sarja „Sassis päev“, mille raames estoonlased vahetasid omavahel ameteid, et paremini mõista erinevate osakondade tööd suures organisatsioonis ning teatrimaja toimimise dünaamikat. „Sassis päeval“ on saanud solistist peadirektor, peadirektorist infolaua administraator, personalijuhist lavameister, toitlustusjuhist õmbleja, koorilauljast baleriin jne. Ühiselt nähtu ja kogetu pinnal tekib arusaam ja veelgi suurem austus igas osakonnas tehtava töö vastu. 2017. aastal tekkis idee kaasata „Sassis päeva“ projekti meie toetajad. Esimesena vahetasid ameteid sadakond Estonia ja SEB töötajat. Edasi toimusid „Sassis päeva“ üritused koostöös rahvusringhäälingu,
Kultuuri toetamine ja panustamine ühiskonnas toimuvasse kujutab endast suurt lisaväärtust ja au.
KAASTEELISED
sisekaitseakadeemia ja viimati 2022. aastal riigikoguga. Sellised ulatuslikud sisekommunikatsiooniüritused loovad tugeva omavahelise sideme ja aitavad kahel suurorganisatsioonil mõista, kui palju lisaväärtust võib selline koostöö ettevõtetele ja nende töötajatele anda. Oluline osa sellistel üritustel on meedia kaasamisel. Estoonlased on alati olnud väga sportlikud. Eesti kõige esimene, Tuhkatriinu nimeline siseterviserada avati just Estonias. Mitu aastat korraldas teater Estonia maratoni oma heade naabritega Eesti Draamateatrist, kultuuriministeeriumist ja rahvusringhäälingust. Alates 2018. aastast on Estonia väga aktiivne ja osavõtlik toetaja spordiklubi MyFitness. Kõik need aastad on MyFitness andnud rahvusvahelise tantsupäeva suurejoonelisel galal välja rahalise preemia parimale nais- ja meestantsijale. Eesti Rahvusballeti tantsijate jaoks on selline tunnustus väga oluline. Lisaks hoolitseb MyFitness estoonlaste tervise eest, olles sisustanud teatrimajas asuva ja tantsijate treeningvajadusi arvestava tipptasemel tehnikaga jõusaali.
Võrreldes Ameerika ja Euroopa kultuuri erarahastamisega on meil kindlasti veel palju arenguruumi. Õnneks on tasapisi hakatud mõistma, et kultuuri toetamine ja panustamine ühiskonnas toimuvasse kujutab endast suurt lisaväärtust ja au. Sellest võidavad nii ettevõtte kuvand, töötajad, kliendid, aktsionärid kui ka kogukond.
Üha suuremat rolli mängib toetusprojektides jätkusuutlik suhtumine ja selles suunas liigub ka Rahvusooper Estonia.
Sügav kummardus kõigi toetajate ees, kes on aastate jooksul andnud panuse Eesti kultuurielu edendamiseks ja aidanud rahvusooperil luua teatrielamusi, mis puudutaks iga külastaja hinge.
Majandusekspert Peeter Koppel on öelnud, et investeerida saab erinevatesse varaklassidesse nagu aktsiad, võlakirjad, toormed ja kinnisvara. Koppeli sõnul nendesse kõigisse SAAB investeerida, aga on üks koht, kuhu PEAB investeerima, ja see on kultuur.
Kohtume Estonias!
Rein Mikk sponsorsuhete juht aastast 1998 E
119. HOOAJA MÄNGUKAVA
AUGUST 2024
K 14 kell 19.00 ATLANTISE KEISER V. Ullmanni ooper
Von Krahli Teatris Telliskivi loomelinnakus
N 15 kell 19.00 ATLANTISE KEISER V. Ullmanni ooper
Von Krahli Teatris Telliskivi loomelinnakus
R 16 kell 19.00 ATLANTISE KEISER V. Ullmanni ooper
Von Krahli Teatris Telliskivi loomelinnakus
L 17 kell 19.00 ATLANTISE KEISER V. Ullmanni ooper
Von Krahli Teatris Telliskivi loomelinnakus
P 18 kell 19.00 ATLANTISE KEISER V. Ullmanni ooper
Von Krahli Teatris Telliskivi loomelinnakus
Von Krahli Teatris Telliskivi loomelinnakus
K 21 kell 19.00 ATLANTISE KEISER V. Ullmanni ooper
Von Krahli Teatris Telliskivi loomelinnakus
N 22 kell 19.00 ATLANTISE KEISER V. Ullmanni ooper
Von Krahli Teatris Telliskivi loomelinnakus
P 25 kell 12.00 TEATRILAAT ümber teatrimaja
R 30 kell 19.00 PELLÉAS JA MÉLISANDE C. Debussy ooper
L 31 kell 19.00 VANA TALLINN GALA
SEPTEMBER 2024
P 1 kell 12.00 ALICE IMEDEMAAL G. Schiavoni ballett
K 4 kell 19.00* PELLÉAS JA MÉLISANDE C. Debussy ooper
N 5 kell 19.00 ALICE IMEDEMAAL G. Schiavoni ballett
R 6 kell 19.00 KABAREE J. Kanderi muusikal
L 7 kell 19.00 ANNA KARENINA M. Kesleri ballett
D. Šostakovitši muusikale
P 8 kell 15.00 PELLÉAS JA MÉLISANDE C. Debussy ooper
K 11 kell 19.00 KABAREE J. Kanderi muusikal
N 12 kell 19.00 DON PASQUALE G. Donizetti ooper
R 13 kell 19.00 ALICE IMEDEMAAL G. Schiavoni ballett
L 14 kell 19.00 PELLÉAS JA MÉLISANDE C. Debussy ooper
P 15 kell 12.00 NAKSITRALLID
T. Kaumanni / V. Kelleri lasteooper
R 20 kell 19.00 ANNA KARENINA M. Kesleri ballett
D. Šostakovitši muusikale
L 21 kell 19.00 DON PASQUALE G. Donizetti ooper
P 22 kell 12.00* ALICE IMEDEMAAL G. Schiavoni ballett
N 26 kell 19.00 ALICE IMEDEMAAL G. Schiavoni ballett
R 27 kell 19.00 CARMEN G. Bizet’ ooper Esietendus!
L 28 kell 19.00 KORSAAR A. Adami ballett
P 29 kell 15.00 CARMEN G. Bizet’ ooper
OKTOOBER 2024
K 2 kell 12.00 NAKSITRALLID
T. Kaumanni / V. Kelleri lasteooper
N 3 kell 19.00 LÕBUS LESK F. Lehári operett
Jassi Zahharov 70!
NOVEMBER 2024
R 1 kell 19.00 KORSAAR A. Adami ballett
L 2 kell 18.00 HINGEDEPÄEVA KONTSERT Tallinna Jaani kirikus
L 2 kell 19.00 KABAREE J. Kanderi muusikal
P 3 kell 12.00* ANNA KARENINA M. Kesleri ballett D. Šostakovitši muusikale
K 6 kell 12.00 PIPI PIKKSUKK Ü. Raudmäe / Ü. Vinteri muusikal
N 7 kell 19.00 ALICE IMEDEMAAL G. Schiavoni ballett
N 7 kell 19.00 KÕNELEVAD HELID –ARNOLD SCHÖNBERG 150 Kontsert Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis
R 8 kell 19.00 LOHENGRIN R. Wagneri ooper
L 9 kell 19.00 MUST / VALGE: lühiballetid „Open Door“. „Suite en blanc“
P 10 kell 15.00 LOHENGRIN R. Wagneri ooper
N 14 kell 19.00 PÄHKLIPUREJA P. Tšaikovski ballett
R 15 kell 19.00 KABAREE J. Kanderi muusikal
L 16 kell 19.00 KORSAAR A. Adami ballett
P 17 kell 15.00* FIGARO PULM W. A. Mozarti ooper
N 21 kell 19.00 KAMMERMUUSIKA RAHVUSOOPERIS: „Itaalia muusika õhtu“ Rahvusooper Estonia kammersaalis
R 22 kell 19.00 KABAREE J. Kanderi muusikal
L 23 kell 12.00 PÄHKLIPUREJA P. Tšaikovski ballett
L 23 kell 19.00 PÄHKLIPUREJA P. Tšaikovski ballett
P 24 kell 15.00 FIGARO PULM W. A. Mozarti ooper
N 28 kell 12.00 NAKSITRALLID
T. Kaumanni / V. Kelleri lasteooper
R 29 kell 19.00 VALGUS MAAILMA LÕPUST J. Gribi / A. Kruusmaa ballett Esietendus!
L 30 kell 19.00 FIGARO PULM W. A. Mozarti ooper
DETSEMBER 2024
P 1 kell 12.00 VALGUS MAAILMA LÕPUST J. Gribi / A. Kruusmaa ballett
K 4 kell 12.00 PIPI PIKKSUKK
Ü. Raudmäe / Ü. Vinteri muusikal
R 6 kell 19.00 TRUBADUUR G. Verdi ooper
L 7 kell 19.00 VALGUS MAAILMA LÕPUST
s o n aN 3 kell 19.00 KAMMERMUUSIKA RAHVUSOOPERIS: „Sügistervitus“ Rahvusooper Estonia kammersaalis
R 4 kell 19.00 ANNA KARENINA M. Kesleri ballett
D. Šostakovitši muusikale
L 5 kell 19.00 CARMEN G. Bizet’ ooper
P 6 kell 12.00 KORSAAR A. Adami ballett
T 8 kell 19.00* LÕBUS LESK F. Lehári operett
K 9 kell 19.00 CARMEN G. Bizet’ ooper
N 10 kell 19.00 MUST / VALGE: lühiballetid „Open Door“. „Suite en blanc“
R 11 kell 19.00 CARMEN G. Bizet’ ooper
L 12 kell 19.00 ANNA KARENINA M. Kesleri ballett D. Šostakovitši muusikale
P 13 kell 12.00 PIPI PIKKSUKK Ü. Raudmäe / Ü. Vinteri muusikal
K 16 kell 19.00 KABAREE J. Kanderi muusikal
N 17 kell 19.00 KORSAAR A. Adami ballett
R 18 kell 19.00 KABAREE J. Kanderi muusikal
L 19 kell 19.00 FAUSTI NEEDMINE H. Berliozi dramaatiline legend Estonia kontserdisaalis
P 20 kell 15.00 ALICE IMEDEMAAL G. Schiavoni ballett
K 23 kell 19.00 KABAREE J. Kanderi muusikal
N 24 kell 19.00* MUST / VALGE: lühiballetid „Open Door“. „Suite en blanc“
R 25 kell 19.00 MADAMA BUTTERFLY G. Puccini ooper
L 26 kell 19.00 ANNA KARENINA M. Kesleri ballett
D. Šostakovitši muusikale
P 27 kell 15.00 MADAMA BUTTERFLY G. Puccini ooper
K 30 kell 12.00 NAKSITRALLID
T. Kaumanni / V. Kelleri lasteooper
K 30 kell 19.00 NAKSITRALLID
T. Kaumanni / V. Kelleri lasteooper
N 31 kell 19.00 MADAMA BUTTERFLY G. Puccini ooper
DN 5 kell 19.00 MUST / VALGE: lühiballetid „Open Door“. „Suite en blanc“
J. Gribi / A. Kruusmaa ballett
P 8 kell 15.00* TRUBADUUR G. Verdi ooper
K 11 kell 19.00 KORSAAR A. Adami ballett
N 12 kell 18.00 RAHVUSOOPERI JÕULUKONTSERT Tallinna Jaani kirikus
R 13 kell 12.00 PÄHKLIPUREJA P. Tšaikovski ballett
R 13 kell 19.00 PÄHKLIPUREJA P. Tšaikovski ballett
L 14 kell 12.00* NAKSITRALLID T. Kaumanni / V. Kelleri lasteooper
K 18 kell 12.00 PÄHKLIPUREJA P. Tšaikovski ballett
K 18 kell 19.00 PÄHKLIPUREJA P. Tšaikovski ballett
N 19 kell 19.00 MINU VEETLEV LEEDI F. Loewe’ muusikal
N 19 kell 19.00 KAMMERMUUSIKA RAHVUSOOPERIS: „Aastalõpukontsert puhkpillidega“
Rahvusooper Estonia kammersaalis
R 20 kell 19.00 CARMEN G. Bizet’ ooper
L 21 kell 12.00 PÄHKLIPUREJA P. Tšaikovski ballett
L 21 kell 19.00 PÄHKLIPUREJA P. Tšaikovski ballett
P 22 kell 15.00 CARMEN G. Bizet’ ooper
L 28 kell 19.00 MINU VEETLEV LEEDI F. Loewe’ muusikal
T 31 kell 19.30 ESTONIA BALL – SUURLINNADE TULED
* Soodustus pensionäridele 30%
NB! Mängukavas võib ette tulla muudatusi!
Linnar Loorise tantsulavastus „Timbu-Limbu õukond ja lumemöldrid“ Kalju Kanguri samanimelise lastejutustuse ainetel
Rahvusooper Estonia kammersaalis
N 31.10 kell 10.30 ja 12.00
K 6.11 kell 10.30 ja 12.00
K 20.11 kell 10.30 ja 12.00
K 4.12 kell 10.30 ja 12.00
R 6.12 kell 10.30 ja 12.00
T 10.12 kell 10.30 ja 12.00
R 20.12 kell 10.30 ja 12.00
Võimalus tellida etendus, valides ülalmainitud kuupäevade hulgast (terve saal).
JAANUAR 2025
K 8 kell 12.00 NAKSITRALLID
T. Kaumanni / V. Kelleri lasteooper
N 9 kell 19.00 CARMEN G. Bizet’ ooper
JR 10 kell 19.00 MINU VEETLEV LEEDI F. Loewe’ muusikal
L 11 kell 19.00 CARMEN G. Bizet’ ooper
P 12 kell 12.00 NAKSITRALLID
T. Kaumanni / V. Kelleri lasteooper
K 15 kell 12.00 NAKSITRALLID
T. Kaumanni / V. Kelleri lasteooper
N 16 kell 19.00* DON PASQUALE G. Donizetti ooper
R 17 kell 19.00 PÄHKLIPUREJA P. Tšaikovski ballett
L 18 kell 12.00 PÄHKLIPUREJA P. Tšaikovski ballett
L 18 kell 19.00 PÄHKLIPUREJA P. Tšaikovski ballett
P 19 kell 15.00* MINU VEETLEV LEEDI F. Loewe’ muusikal
K 22 kell 12.00 PÄHKLIPUREJA P. Tšaikovski ballett
K 22 kell 19.00 PÄHKLIPUREJA P. Tšaikovski ballett
R 24 kell 19.00 DON PASQUALE G. Donizetti ooper
L 25 kell 19.00 VALGUS MAAILMA LÕPUST
J. Gribi / A. Kruusmaa ballett
P 26 kell 15.00 VÕLUFLÖÖT W. A. Mozarti ooper
R 31 kell 19.00 VALGUS MAAILMA LÕPUST
J. Gribi / A. Kruusmaa ballett
VEEBRUAR 2025
L 1 kell 19.00 VÕLUFLÖÖT W. A. Mozarti ooper
P 2 kell 12.00 PIPI PIKKSUKK
Ü. Raudmäe / Ü. Vinteri muusikal
R 7 kell 19.00 PULCINELLA & HISPAANIA TUND
I. Stravinski ballett, M. Raveli ooper Esietendus!
L 8 kell 19.00 VALGUS MAAILMA LÕPUST
J. Gribi / A. Kruusmaa ballett
P 9 kell 15.00 PULCINELLA & HISPAANIA TUND
I. Stravinski ballett, M. Raveli ooper
N 13 kell 19.00* LUMIVALGEKE JA 7 PÖIALPOISSI
G. Harangozó / T. Kocsáki lasteballett
R 14 kell 19.00 PULCINELLA & HISPAANIA TUND
I. Stravinski ballett, M. Raveli ooper
L 15 kell 19.00 LUMIVALGEKE JA 7 PÖIALPOISSI
G. Harangozó / T. Kocsáki lasteballett
P 16 kell 15.00 PULCINELLA & HISPAANIA TUND
I. Stravinski ballett, M. Raveli ooper
K 19 kell 12.00 LUMIVALGEKE JA 7 PÖIALPOISSI
G. Harangozó / T. Kocsáki lasteballett
K 19 kell 19.00* VÕLUFLÖÖT W. A. Mozarti ooper
N 20 kell 19.00 KABAREE J. Kanderi muusikal
R 21 kell 19.00 GISELLE A. Adami ballett
L 22 kell 12.00 BURATINO O. Ehala muusikal
VAPRILL 2025
K 2 kell 19.00 CARMEN G. Bizet’ ooper
N 3 kell 12.00 BURATINO O. Ehala muusikal
N 3 kell 19.00* GISELLE A. Adami ballett
R 4 kell 19.00 KABAREE J. Kanderi muusikal
L 5 kell 19.00 CARMEN G. Bizet’ ooper
P 6 kell 12.00 NAKSITRALLID
T. Kaumanni / V. Kelleri lasteooper
N 10 kell 19.00 KABAREE J. Kanderi muusikal
R 11 kell 19.00 TRAMM NIMEGA IHA
aN. Meckleri / A. L. Ochoa / P. Salemi ballett
L 12 kell 19.00 RAHVUSOOPER ESTONIA SÜMFOONIAKONTSERT Estonia kontserdisaalis
P 13 kell 12.00 SISALIK L. Sumera / M.-M. Lille / M. Kesleri ballett
K 16 kell 12.00 NAKSITRALLID
T. Kaumanni / V. Kelleri lasteooper
K 16 kell 19.00 TRAMM NIMEGA IHA
N. Meckleri / A. L. Ochoa / P. Salemi ballett C
N 17 kell 19.00 ORPHEUS PÕRGUS J. Offenbachi operett
N 17 kell 19.00 KAMMERMUUSIKA RAHVUSOOPERIS: „Roosid, kevad ja armastus“ Rahvusooper
Estonia kammersaalis
R 25 kell 19.00 TANTSIB SERGEI UPKIN
Rahvusvahelise tantsupäeva gala
L 26 kell 19.00 ROMEO JA JULIA Ch. Gounod’ ooper
P 27 kell 12.00 TANTSIB SERGEI UPKIN Rahvusvahelise tantsupäeva gala
T 29 kell 19.00 ORPHEUS PÕRGUS J. Offenbachi operett
K 30 kell 19.00* ROMEO JA JULIA Ch. Gounod’ ooper
MAI 2025
R 2 kell 19.00 ROMEO JA JULIA Ch. Gounod’ ooper
L 3 kell 19.00 SISALIK L. Sumera / M.-M. Lille / M. Kesleri ballett
P 4 kell 15.00* ORPHEUS PÕRGUS J. Offenbachi operett
N 8 kell 19.00 LUIKEDE JÄRV P. Tšaikovski ballett
R 9 kell 19.00 LOHENGRIN R. Wagneri ooper
L 10 kell 12.00 NAKSITRALLID
T. Kaumanni / V. Kelleri lasteooper
L 10 kell 19.00 TRAMM NIMEGA IHA
N. Meckleri / A. L. Ochoa / P. Salemi ballett C
P 11 kell 12.00 NAKSITRALLID
T. Kaumanni/V. Kelleri lasteooper
K 14 kell 19.00 LOHENGRIN R. Wagneri ooper
N 15 kell 12.00 LUIKEDE JÄRV P. Tšaikovski ballett
R 16 kell 19.00 LOHENGRIN R. Wagneri ooper
L 17 kell 19.00 SISALIK L. Sumera / M.-M. Lille / M. Kesleri ballett
L 22 kell 19.00 KAMMERMUUSIKA RAHVUSOOPERIS: „Eesti helid“ Rahvusooper Estonia kammersaalis
T 25 kell 19.00 KABAREE J. Kanderi muusikal
K 26 kell 19.00 PULCINELLA & HISPAANIA TUND
I. Stravinski ballett, M. Raveli ooper
N 27 kell 19.00 GISELLE A. Adami ballett
R 28 kell 19.00 KABAREE J. Kanderi muusikal
MÄRTS 2025
L 1 kell 19.00 VÕLUFLÖÖT W. A. Mozarti ooper
P 2 kell 12.00 GISELLE A. Adami ballett
N 6 kell 19.00 RAHVUSOOPER ESTONIA SÜMFOONIAKONTSERT Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis
R 7 kell 19.00 JEANNE D’ARC G. Verdi ooper
L 8 kell 12.00* BURATINO O. Ehala muusikal
L 8 kell 19.00 GISELLE A. Adami ballett
P 9 kell 15.00 KABAREE J. Kanderi muusikal
K 12 kell 12.00 LUMIVALGEKE JA 7 PÖIALPOISSI
G. Harangozó / T. Kocsáki lasteballett
N 13 kell 19.00 JEANNE D’ARC G. Verdi ooper
R 14 kell 12.00 PIPI PIKKSUKK Ü. Raudmäe / Ü. Vinteri muusikal
R 14 kell 19.00 GISELLE A. Adami ballett
L 15 kell 19.00 KRAHV LUXEMBURG F. Lehári operett
P 16 kell 12.00 BURATINO O. Ehala muusikal
N 20 kell 19.00 KAMMERMUUSIKA RAHVUSOOPERIS: „Romantilised prantsuse meloodiad“ Rahvusooper Estonia kammersaalis
R 21 kell 19.00 KRAHV LUXEMBURG F. Lehári operett
L 22 kell 19.00 LUMIVALGEKE JA 7 PÖIALPOISSI
G. Harangozó / T. Kocsáki lasteballett
P 23 kell 15.00* JEANNE D’ARC G. Verdi ooper
R 28 kell 19.00 SISALIK L. Sumera / M.-M. Lille / M. Kesleri ballett Esietendus!
L 29 kell 19.00 KABAREE J. Kanderi muusikal
P 30 kell 12.00 SISALIK L. Sumera / M.-M. Lille / M. Kesleri ballett
P 18 kell 15.00 ORPHEUS PÕRGUS J. Offenbachi operett
R 23 kell 19.00 LUIKEDE JÄRV P. Tšaikovski ballett
L 24 kell 19.00 ORPHEUS PÕRGUS J. Offenbachi operett
P 25 kell 12.00 TRAMM NIMEGA IHA N. Meckleri / A. L. Ochoa / P. Salemi ballett
N 29 kell 19.00* TRAMM NIMEGA IHA N. Meckleri / A. L. Ochoa / P. Salemi ballett
R 30 kell 19.00 NAHKHIIR J. Straussi operett Esietendus!
L 31 kell 19.00 LUIKEDE JÄRV P. Tšaikovski ballett
JUUNI 2025
P 1 kell 15.00 NAHKHIIR J. Straussi operett
K 4 kell 12.00 LUIKEDE JÄRV P. Tšaikovski ballett
N 5 kell 19.00 VÕLUFLÖÖT W. A. Mozarti ooper
R 6 kell 19.00 NAHKHIIR J. Straussi operett
L 7 kell 19.00 VÕLUFLÖÖT W. A. Mozarti ooper
E 9 kell 19.00* TALLINNA MUUSIKA- JA BALLETIKOOLI GALA
K 11 kell 19.00 NAHKHIIR J. Straussi operett
N 12 kell 19.00 LUIKEDE JÄRV P. Tšaikovski ballett
R 13 kell 19.00 MADAMA BUTTERFLY G. Puccini ooper
R 13 kell 19.00 EESTI RAHVUSBALLETI KOREOGRAAFIDE ÕHTU Rahvusooper Estonia kammersaalis
L 14 kell 19.00 SISALIK L. Sumera / M.-M. Lille / M. Kesleri ballett
P 15 kell 15.00 MADAMA BUTTERFLY G. Puccini ooper
P 15 kell 17.00 EESTI RAHVUSBALLETI KOREOGRAAFIDE ÕHTU Rahvusooper Estonia kammersaalis
K 18 kell 19.00 NAHKHIIR J. Straussi operett
N 19 kell 19.00 MADAMA BUTTERFLY G. Puccini ooper
R 20 kell 19.00 LUIKEDE JÄRV P. Tšaikovski ballett
L 21 kell 19.00 NAHKHIIR J. Straussi operett
P 22 kell 12.00* LUIKEDE JÄRV P. Tšaikovski ballett
* Soodustus pensionäridele 30%
NB! Mängukavas võib ette tulla muudatusi!
119. HOOAJA MÄNGUKAVA
