Estoonlane_kevad 2024

Hea publik

2024 on kultuuririkkuse aasta. Statistikaamet avaldas Eesti Vabariigi 106. sünnipäeval, et viimase rahvaloenduse andmetel elab Eestis 1 366 491 inimest. Meie taustad võivad olla erinevad ja me ei pruugi isegi kõneleda samas keeles, kuid kultuuril on võime ühendada. Luua ka sõnadeta ühine väärtusruum ja seeläbi tugevdada kogukonnatunnet ja rahvuslikku indentiteeti. See on see, mis toidab meie enesehinnangut ja eneseteadvust. See on see, mis hoiab meid rahvusena.

Kultuur edastab sotsiaalseid sõnumeid ja teadmisi. Kunst ja kirjandus, muusika ja teater võivad kajastada olulisi teemasid nagu inimõigused, keskkonnakaitse ja võrdsus. See suurendab ühiskonna teadlikkust, tekitab avalikku arutelu ja võib viia muutusteni seadustes ja poliitikas. Ka meelelahutusena on kultuurisündmused üliolulised, aidates praegustel keerulistel aegadel – sõja ja negatiivsete majandusuudiste valguses – hoida üleval inimeste meeleolu. Panustades kultuuri, panustame ka ühiskonna vaimsesse heaolusse ja inimestesse.

Pangad on suure mõjuga ettevõtted ja olulised osalised ühiskonnas, aga ma ei alahindaks ka kultuuri panust majandusse. Erinevad kultuuritegevused, teatrid, muuseumid ja kunstiprojektid loovad töökohti, meelitavad turiste ja aitavad majandust elavdada.

Kultuur soodustab ka kriitilist mõtlemist ja avatust uutele ideedele. Kunstiteosed, filmid ja kirjandus võivad panna inimesi küsimusi esitama ning aitavad näha maailma teistsugusest vaatenurgast. See võib viia muutusteni suhtumises ja käitumises. Sealjuures on kultuur oluline innovatsiooni ja loovuse allikas. Kunstnikud, muusikud ja kirjanikud loovad uusi ideid ja väljendusviise – nad julgevad katsetada ja kasutada oma teostes innovatsiooni. See omakorda inspireerib inimesi mõtlema väljaspool tavapärast ja leidma uuenduslikke lahendusi.

Kultuuri pikaaegse toetajana oleme näinud kõrvalt selle laiemat mõju avalikkusele. Kultuuri nügimine on viinud koostööni erinevate huvigruppide vahel ning aidanud lahendada ühiskondlikke probleeme.

Kokkuvõttes on kultuur võimas vahend, mis on võimeline kutsuma esile muutusi nii üksisiku kui ka ühiskonna tasandil. Selle toetamine ja edendamine on oluline, et luua parem ja mitmekesisem maailm.

Häid kultuurielamusi!

Allan Parik SEB panga juhatuse esimees

Rahvusooper Estonia kuldsponsor SEB

Kultuuriministeerium andis 15. veebruaril üle konkursi „Kultuurisõber 2023“ tunnustused, millega tänatakse kultuurivaldkonda rahaliselt või oma tegudega panustanud ettevõtteid ja metseene. Lisaks kolmele laureaadile said tänukirja mitmed ettevõtted ja inimesed, kelle panus kultuuri toetamisse on olnud samuti kaalukas. Teiste hulgas pälvis kultuuriministeeriumi tänukirja Rahvusooper Estonia kuldsponsor SEB.

#võime muutusi esile kutsuda; #sotsiaalne teadlikkus; #kriitiline mõtlemine ja avatus; #innovatsioon ja loovus

TOIMETUS

Peatoimetaja: Marion Leppik

Toimetajad: Liina Viru, Maarja Pärn, Brita-Liis Oruste

Kujundaja: Reili Evart

Korrektor: Liisi Laanemets

Esikaane fotol Helen Lokuta uuslavastuses „Carmen“

Esikaane foto: Kalle Veesaar Järgmine Estoonlane ilmub augustis 2024

Väljaandja: Rahvusooper Estonia Estonia puiestee 4, 10148 Tallinn www.opera.ee info@opera.ee

Foto: Jake Farra

Estonia tEatri tantsurÜHmast EEsti

raHvusBallEtiks

Tekst: Heili Einasto

Fotod: Rahvusooper Estonia arhiiv

juubelid ja tähtpäevad annavad võimaluse teha tagasivaade möödunule ning mõtiskleda selle üle, kuidas kõik alguse sai ja kuidas on jõutud hetkeseisu. Kui lapse sünd on täpselt fikseeritav ja kirja pandav, siis institutsioonide või traditsioonide alguse määratlemine tugineb suuresti kokkuleppele. Eesti Rahvusballett on oma sünnitähiseks võtnud tantsujuhi koha loomise (1918) Estonia teatritrupi juurde – selleks oli Sessi SmironinaSevun – ja nelja tantsija (Emmy Holzi, Lilian Looringu, Rahel Olbrei, Robert Roodi) teatritööle palkamine. Ikka selleks, et operettide, laulumängude ja draamalavastuste tantsulis-muusikaliste vahepalade liikumine oleks mitmekülgsem, publikule paeluvam ja kehavaldamiselt varasemast meisterlikum. Tantsulavastustest, rääkimata balletist, ei söandanud sel ajal keegi vist undki näha.

„Giselle“, 1929, foto Parikas

RAHVUSOOPER ESTONIA TOETAJAD 118. HOOAJAL

KULDSPONSOR PEASPONSORID

KOOSTÖÖPARTNERID

HOOAJA KULDSPONSOR

Kuni 1928. aastani piirdus tants Estonia laval stseenidega muusikalavastustes (kui välja jätta erandlik, 1922. aastal lavastatud „Coppélia“) ja galade kontsertnumbritega, vahetusid juhid ning puudus püsiv, palgaline tantsutrupp.

Alles 1925. aastal tantsujuhina tööle võetud Rahel Olbrei rääkis teatrivalitsuselt välja õiguse alaliseks trupiks –ikka muusikalavastuste tarvis, ei enamaks – ja võttis kolm aastat hiljem julguse tuua publiku ette täispikk tantsulavastus „Roheline flööt“. Just Olbrei kuulutas tantsutrupi tarvis avaliku konkursi (vastav kuulutus ilmus ajalehes) ning esimeste alaliste trupiliikmete seas olid Artur Koit ja Boris Blinov, kes jäid aastakümneteks trupi kandvaks talaks, ning meie esimene priimabaleriin Klaudia Maldutis.

Olbrei ideaaliks oli loominguliselt mõtlev artist, kellele treenitus on vahendiks lavastuse mõtte, karakteri emotsioonide, sisemise draama ja meeleolude väljendamiseks – mõtteviis, mis on Estonia balleti toonud tänasesse päeva ning avaldub tänagi Eesti Rahvusballeti tugevaimate tantsijate juures.

Olbrei nõudis tantsijatelt kunstile pühendatust: on räägitud, et kui kord tekkis tantsijatel pikkade tööpäevade tõttu nurinat, olla Olbrei proovis rahulikult öelnud, näidates Estonia aknast paisvale Uuele turule: „Kes teatris tööd ei taha teha, võib ju minna turule sibulaid müüma!“

Estonia esimesed tantsulavastused ei olnud balletid selle sõna kitsamas tähenduses, st need ei tuginenud klassikalise balleti koolitusele, sest kuigi Eestis tegutses balletistuudioid (nimekaim neist Eugenia Litvinova oma 1918–1939), puudus süsteemset balletiharidust andev asutus (see loodi Estonia õpperühma baasil 1946). Olbrei vormis oma tantsulavastuste jaoks sünteesi balletist, karakter- ja tollaegsest moderntantsust, mis olid aluseks ka selliste tuntud teoste nagu „Giselle“ (1929 ja 1942), „Pähklipureja“ (1936) ja „Luikede järv“ (1940) originaalkoreograafiale. Taotlus Estonias lavale tuua isikupäraseid ja tavalisest erinevaid lavastusi on punase niidina läbinud balletitrupi tegevust kuni tänaseni. Hirm Nõukogude võimu taasokupatsiooni ees 1944. aastal tõi kaasa suure põgenemislaine, lahkusid Rahel Olbrei, Klaudia Maldutis ja hulk teisi artiste. Balletitrupi juhtimine läks Nõukogude Liidust naasnud Anna Ekstoni kätte, kes oli lühiajaliselt töötanud teatris ka enne Saksa okupatsiooni.

Sõjajärgsed aastad olid rasked: tuli uuesti üles ehitada varemeteks pommitatud Estonia teater ja taasluua balletitrupp, tulla toime Nõukogude võimu ideoloogilise survega ja represseerimisohuga. Kuid väline press liitis truppi seest: Estonias erinevatel aegadel töötanud tantsijad on rõhutanud, et teater oli paljudele kui mitte esimene, siis teine kodu; et trupp on olnud nagu suur pere ning artistide erinev koht teatrihierarhias pole kuigivõrd mõjutanud omavahelist suhtlemist.

Suur osa Estonia trupi järelkasvust eelmisel sajandil tuli koreograafilisest koolist: 1953. aastal lõpetas esimene lend (Iraida Generalova, Aime Leis, Maire Loorents, Aigi Rüütel, Signe Tamm, Ülle Ulla ja koos nendega alustanud, ent Leningradis lõpetanud Helmi Puur) ja aasta hiljem nn poistelend (Heino Aassalu, Verner Loo, Uno Puusaag, Peeter Roos, David Šur ja

Tantsustseen Rubinsteini ooperist „Deemon“, 1924, lavastaja Hanno Kompus. Tantsijad: Lilian Looring, Robert Rood, foto Parikas

Aleksei Tšugai). Lisaks oma kooli lõpetanutele „laenati“ lühemaks või pikemaks ajaks tantsijaid (eelkõige mehi) ka Leningradist, Moskvast ja Riiast – viimasest on „kodustatud“ Juris Žigurs, Jānis Garancis, Elita Erkina ja Viesturs Jansons, sagedane külaline oli Gennadi Gorbanjov. Nii on Estonia tantsutrupp olnud alati rohkemal või vähemal määral paljurahvuseline.

Tugevad sidemed Leningradi ja Moskva balletiteatrite ja -koolidega tõid kaasa koostöö sealsete lavastajate ja repetiitoritega ning nii mõnedki tantsijad, nt Inge Arro, Saima Kranig, Tiit Härm vormisid oma rolle Leningradi pedagoogide käe all – oli see ju vaid ühe rongisõiduöö kaugusel.

Estonia trupil, nagu igal teisel kollektiivil, on olnud paremaid ja keerulisemaid aegu. 1950. aastate algul vahetusid igal aastal kunstilised juhid, seejärel juhtis truppi (1955–1964) Ufast pärit eesti juurtega Viktor Päri, kelle autorilooming originaalsusega silma ei paistnud, kuid kes tõi repertuaari mitmed klassikalised balletid („Raimonda“, 1957; „Don Quijote“, 1958; „Giselle“, 1959; „Uinuv kaunitar“, 1962), mille najal trupp sai tantsutehniliselt tugevamad jalad alla. Päri jäid meenutama tema värvikad suunamised nagu „joonistage koma“, „tehke jõggi“, „siis kõik sõber sõbraga“ jms.

Estonia balleti üheks tipp-perioodiks võib pidada Pärile vahetult järgnenud kolme kümnendit, mil truppi juhtisid Enn Suve (1967–1973) ja Mai Murdmaa (1974–2001). Tantsijatelt eeldati lisaks heale balletitehnikale artistlikkust, karakterite värvikust, lavastuste dramaatilise pinge kehalist väljendamist. Säramisvõimalus oli väga eriilmelistel tantsijatel nagu Aime Leis, Ülle Ulla, Endrik Kerge, Tiiu Randviir, Tamara Soone, Juta Lehiste, Inge Arro, Saima Kranig, Jānis Garancis, Vjatšeslav Maimussov, Tiit Härm, Juri Jekimov, Kaie Kõrb, Viesturs

Estonia esimesed tantsulavastused ei olnud balletid selle sõna kitsamas tähenduses, st need ei tuginenud klassikalise balleti koolitusele.

KULLAFOND

Jansons, Priit Kripson, Meelis Pakri, Tiit Helimets, Artur Lill, Stanislav Jermakov jpt.

Eelmise sajandi viimasel kolmel kümnendil võib rääkida Murdmaa autoriteatrist. Tema käe all kujunesid välja mitte ainult väga huvitavad lavastused, vaid vormusid erineva isiksuse ja kehaplastikaga tantsijad, mida soosis tõik, et lavastamine toimus koostöös tantsijaga. Ja kuigi koreograafil oli oma nägemus valmis, sündis lavastus ikkagi kohapeal koos konkreetsete tantsijatega, kes andsid rollidele lõpliku kuju. Nii võib näha mõttelist joont Olbreist Murdmaani (1926–2001) selles osas, et teater on tehnilisele trikitajale eelistanud tantsijat-kaasloojat, mõtlevat ja näitlevat tantsijat.

Kuigi alates 1970. aastatest võis Estonia balletist rääkida kui autoritrupist, on külaliskoreograafidel olnud oluline roll trupi näo kujunemisel. Olulisimad on Vladimir Burmeister („Esmeralda“, 1951; „Luikede järv“, 1954; „Chopiniana – Bolero – Straussiana“, 1959), Boris Fenster („Dr Aibolit“ 1950; „Noorus“, 1952; „Ebapeig“, 1954; „Tiina“, 1955), Natalia Kassatkina ja Vladimir Vassiljov („Maailma loomine“, 1975), Igor Tšernõšov („Albinoni „Adagio““, 1972; „Antonius ja Kleopatra“, 1975 ja 1988, „Stepan Razini hukkamine“, 1979; „Romeo ja Julia“, 1981), Georgi Aleksidze („Oresteia“, 1979). Klassikalavastusi („Luikede järv“, „Giselle“, „Sülfiid“ jt) tõid siia nende parimad asjatundjad Leningradist ja Moskvast, natuke sai proovida ka uuemat Lääne koreograafiat: 1982. aastal tõi Maurice Béjarti „Bhakti“ katkendi lavale koreograafi assistendina töötanud Azari Plissetski ning 1988 nähti Marina Aleksidze vahendusel George Balanchine’i „Serenaadi“. Nõukogude Liidu lagunemine tõi kaasa võimaluse tuua rohkem lavale Lääne lavastajate, sh selliseid tuntud teoseid nagu Birgit Cullbergi „Preili Julie“ (1991) ja Robert Northi „Tütarlaps ja surm“ (1994) ning USA modernkoreograafide lavastusi. Eesti iseseisvumine ja raudse eesriide langemine on toonud kaasa tantsijatele, eriti meestele, suurema võimaluse otsida rakendust lääne pool ning sellega ka suurema vajaduse leida artiste väljast. Liitumine Euroopa Liiduga 2004. aastal on võimaldanud läbi

„Anna Karenina“, 2021.

Nimiosas Anna Roberta, foto Rünno Lahesoo

viia ametikohakonkursse, kuhu saavad kandideerida tantsijad tervest maailmast. Kui 20. sajandi Estonia balletitrupp oli oma mitmerahvuselisele koosseisule vaatamata eelkõige ühe balletikoolkonna esindaja, siis 21. sajandi trupp, mis kannab Eesti Rahvusballeti nime, on väga mitmete koolkondade ja stiilide sulam, ka repertuaarivalikus on toimunud nihe autoritrupist mitmete eripalgeliste, sh rahvusvaheliselt üldtunnustatud koreograafide (Kenneth Macmillan, George Balanchine, John Cranko) loomingu esitajaks.

Selle sajandi Estonia ballett on Tiit Härmi (2001–2009), Toomas Eduri (2009–2019) ja Linnar Loorise (alates 2019) käe all otsinud repertuaaris tasakaalu klassikaliste ja kaasaegsete, jutustavate ja abstraktsete, täispikkade ja lühiballettide vahel. Ja kuigi nende kolme mehe nägemustes ja eelistustes on erinevusi, on nad soovinud, et trupp oleks tugeval tantsutehnilisel alusel ning sellest kõrguksid välja isikupärased artistid, kes annaksid publikule meelejäävaid elamusi. Viimastel kümnenditel on seda teinud Eve Andre-Tuga, Sergei Upkin, Vladimir ja Anatoli Arhangelski, Marina Tširkova, Eve Mutso, Luana Georg, Artjom Maksakov, Marika Muiste, Olga Rjabikova, Alena Škatula, Ketlin Oja, Anna Roberta, Laura Maya, Marcus Nilson, Ali Urata, Andrea Fabbri, William Newton.

Estonia ballett on teinud seda, millest 1928. aastal kirjutas Rahvalehe anonüümne autor: „Tantsus peab minema edasi, kaasa ajaga ja muutunud nõudmistega. [---] Publik läheb [---] kaasa nendega, kes ei talla vanu radu, ent püüavad leida uusi, avaramaid teid oma kunsti arendamisele.“

Nii on rahvuslikust, ühte kehakooli esindanud tantsurühmast saanud rahvusvahelise koosseisu ja repertuaariga, eri stiile ja koolkondi lõimiv balletikompanii, mille eesmärk 125 aasta jooksul on siiski jäänud samaks: lavastuse keskpunkt on inimene oma tundeelu keerukuses, hingestatud tantsu ja väljendusega, mis annab vaatajale mõtteainet ka pärast etenduse lõppemist.

„Antonius ja Kleopatra“, 1975. Kaie Kõrb – Kleopatra, Viktor Fedortšenko – Antonius

Estonia ballett on teinud seda, millest 1928. aastal kirjutas Rahvalehe anonüümne autor: „Tantsus peab minema edasi, kaasa ajaga ja muutunud nõudmistega.

HElEn lEpalaan: koostööprojEktid toovad tEatrissE uut vErd ja uutmoodi

tEgutsEmist

metsosopran Helen Lepalaan on rahvusvaheliselt tegev ooperilaulja ja laulupedagoog, kes juba pea 10 aastat on pühendunult koordineerinud ka Estonia teatri ooperiosakonna loomingulist tegevust, mis puudutab muu hulgas solistide leidmist õigetele rollidele, suhtlust välisartiste esindavate agentuuride ja loominguliste lavastusmeeskondadega. Intervjuus avame nii tema põnevate tööülesannete, muusika juurde jõudmise kui õige laulutehnika leidmise tagamaid.

Sinu ametinimetuseks on ooperiosakonna koosseisude planeerimise juht, inglise keeli casting director. Millega sa igapäevaselt teatris juba pea 10 aastat tegeled?

Tulin sellele ametikohale 2015. aastal ja tegelikult on koosseisude planeerimine vaid osa minu tööst. Ma valin ooperitesse, operettidesse ja muusikalidesse soliste, aga ma ei tee seda loomulikult üksi, vaid koostöös rahvusooperi loomingulise juhi ja peadirigendi Arvo Volmeriga. Tegelen ka külalissolistide leidmise ja valikuga.

Minu kõrv on aastatega juba nõnda treenitud, et suudan kuulates mõnekümne sekundi jooksul aru saada, kas laulja jääb sõelale või mitte. Rahvusooperi trupp ei ole paraku kuigi suur ning teatud hääleliigid puuduvad. Seepärast ongi välissolistide leidmisel mu töös oluline roll. See on oluline ka seepärast, et koosseis varieeruks ning publikul oleks põnev sama lavastust taas ja taas kuulata. Loomulikult arvestan esmase koosseisu valikul alati oma trupiga ning alles seejärel vaatan välissoliste.

Töötan põhiliselt agentidega ning ajaga on välja kujunenud arvestatav hulk häid koostööpartnereid, kellega saame asjadest samamoodi aru. Mõned agentuurid

Just tehnika on see, millega teatris rolle teha saab.

on lausa sellised, et kui on SOS-olukord, siis nad juba teavad seda kvaliteeti, mida otsin, ning suudavad teha parima võimaliku hinna- ja kvaliteedisuhtega pakkumise. Minu töö osaks on konkursside ja ettelaulmiste külastamine mujal maailmas. Valik ei lange sageli esikoha võitnule, sest mitte alati ei võida tehniliselt kõige parem laulja, vaid efektne esitus või kava. Tajun ära, kas tegemist on talendiga, kellel on oma kava väga hästi välja töötatud, või kuulen ma hääle taga tehnikat. Just tehnika on see, millega teatris rolle teha saab. On lauljaid, kes konkurssidel ei ole nii säravad, kuid on siiski ilusa hääle

Tekst: Brita-Liis Oruste Fotod: erakogu, Rahvusooper Estonia arhiiv

ja tehnikaga. Sageli on noortel lauljatel probleeme enesekindluse või lavanärviga – neid tuleb lihtsalt usaldada. Ma ei ole siiani pidanud kahetsema ühelegi noorele andekale lauljale antud võimalust. Mitmed neist on mulle näiteks jõulude ajal tänukirju saatnud, öeldes, et just tänu mulle sai nende karjäär tuule tiibadesse.

Ooperiosakonna koosseisude planeerimise juhi töö juurde kuuluvad lepingueelsed läbirääkimised, esindusülesanded, välissolistidega tutvumine ja neile meie teatri ning Eesti tutvustamine, repertuaariga tutvumine ja valik. Viimane on väga ajamahukas, sest ooperid on pikad ning need tuleb sisuliselt kõik läbi kuulata. Iga uue ooperi puhul teen ma rollidele ja hääleliikidele analüüsi. See töö peab olema põhjalik, mööda siin panna ei saa.

Lisaks teen lavastustest ka treilereid ehk reklaamivideoid. Sain selle ülesandeks juba oma töö algusaastail ja pean tunnistama, et see oli minu jaoks ühtaegu nii suur üllatus kui ka paras peavalu. Õppisin ja uurisin treilerite tegemise kohta palju ning nüüdseks läheb protsess juba kergemalt. Erinevaid filmitreilereid vaadates tabasin ära, et ükski lõik ei tohi olla pikem kui kolm sekundit ja stseenid peavad vahelduma. Tuleb leida hetki, kus tekib intriig, kuid lahendus jääb tulemata – selle leiab vaataja juba teatrisaalis.

Oluliseks töölõiguks on ka koostöös teatri loomingulise juhiga etenduste taseme jälgimine ja vastutamine kunstilise kvaliteedi eest. Samuti osalemine repertuaari planeerimises ja repertuaarinõukogu töös.

Mõnikord tundub, et mu tööpõld on nii lai, et seda on päris keeruline kokku võtta. Vahel on vaja ka midagi sellist teha, mille peale ei oska isegi tulla. Aga üritan alati uued pakkumised vastu võtta ja ära teha. Ükski päev pole eelmisega sarnane. Õnneks on mu töö paindlik, saan seda teha nii Eestis kohapeal olles kui ka välismaal.

Sellisel ametikohal peab olema inimene, kes tunneb hästi häält.

Milliseid isikuomadusi, haridust või kogemusi selline töö eeldab? Üheski koolis seda otseselt ei õpetata, ent tooksin sellise paralleeli: hambavaluga lähed ikka hambaarsti juurde, südameoperatsioonile lähed ka vastava arsti juurde. Nõnda peaks see olema ka minu töös. Ma imestan Euroopa teatrite puhul seda, kuidas saab soliste osadesse valida inimene, kellel puudub ooperilaulu kogemus ja kes ei tunne klassikalise laulu spetsiifikat. Põhjamaades on sellistel ametikohtadel laulutaustaga inimesed, kuid mujal Euroopas on see süsteem sassis ning samalt ametikohalt võib leida hoopis dramaturge, tantsijaid vms. Olen vahel välismaal oopereid kuulamas käies tabanud end mõttelt, et kes ometi on need lauljad osadesse pannud – nad on ju hääle mõttes täiesti vales rollis!

Sellisel ametikohal peab olema inimene, kes tunneb hästi häält. Tuleb osata ka keeli, et suhelda välissolistide ja agentuuridega. Ma olen palju välismaal elanud ning valdan vabalt saksa, inglise, hollandi ja vene keelt, suhtlustasandil itaalia keelt ning aru saan ka prantsuse keelest. Samuti on väga vajalikud kontaktide olemasolu ja ooperiliteratuuri tundmine. Lisaks peab olema tubli annus julgust, et kaubelda hindadega.

Tänu sinule jõuavad Eesti publiku ette andekad lauljad üle kogu maailma. Mis neid motiveerib siia tulema? Maailmatasemel honorari me ilmselt pakkuda ei suuda?

Reeglina neid lauljaid, keda ma väga siia tahaksin, ei saa tõesti rahalistel põhjustel kutsuda. Aga ma olen tegelikult siiski suutnud ka väga häid lauljaid kavalate argumentidega meie lavale saada. Ma ei ole selles mõttes kerge vastane ning olen teinud ikka mõned sellised tehingud, kus olen mitmekordset hinnaalandust saanud. Ma ei vabanda kunagi, et me ei saa suuremat tasu maksta, vaid räägin kogu olukorra ausalt ära. Me ei saa piletihindu lakke tõsta ning meil pole eraisikutel ajalooliselt väljakujunenud tava teatrit toetada. Mõnikord tundub, et me teeme võimatut, kuid teeme seda tänu sellele, et meil on teatris inimesed, kes ei vaata kella, ei loe raha ning teevad kõike, mida vaja. Aga see ei ole lõpuni jätkusuutlik, olukord ongi keeruline. Läbirääkimistel keskendun positiivsele ja räägin, mis meil pakkuda on. Olen agentuuridelt saanud tagasisidet, et esimest korda on neil nii selge suhtlus ja teater teab täpselt, mida tahab ning oskab seda argumenteeritult põhjendada.

Vabakutselistel lauljatel tekivad ka perioodid, mil tööd on vähem. Kui tuleb otsustada, kas laulda väiksema summa eest või üldse mitte, siis on mõistlikum laulda, isegi kui tasu on tavapärasest madalam. Tihti olen pakkunud noortele lauljatele ka nende unistuste rolli või rolle, mis on neil justkui esindusrollid, et nad saaksid siin väikeses ooperimajas oma esimesed suured rollid ära teha. Rollipakkumine on suurepärane viis hea tulevikuväljavaatega lauljaid saada. Meie suur fenomen on ka külalistemaja teatri katusekorrusel. See info levib välismaal kulutulena ning lauljad on sellest päris vaimustuses. Teistes teatrites tuleb neil majutus tihti ise leida või on külalistemaja teatrist väga kaugel.

Kuna honorarid on meil väikesed, siis tuleb suurt rõhku panna soojale vastuvõtule. Olen palju oma vaba aega panustanud välissolistidega suhtlemisse ning tagasisidena olen kuulnud, et lauljad tulevad Estoniasse tagasi just tänu meie meeldivale atmosfäärile ja toredatele inimestele.

Sinu ingliskeelses ametinimetuses olev sõna casting viitab ooperimaja kontekstis tegevusele, millega publik vist väga kursis ei ole, nimelt ettelaulmistele. Kas meil Eestis toimuvad ka igale rollile ettelaulmised või on see ainult välismaal nii? Miks need vajalikud on? Üheks minu tööülesandeks ongi ettelaulmiste korraldamine. Tõsi, meil on neid vähem kui välismaal. Eesti on väga väike maa, siinsed lauljad on kõik läbi kuulatud ning aeg-ajalt kuulame neid veel üle. Ka rahvusooperi koorist sirgub väga andekaid soliste.

Välismaal on ettelaulmised tavapärane tööprotsessi osa, kuid kuna Eestis on ettelaulmisi vähem, siis tuntakse nende ees vahel hirmu või ei mõisteta nende olulisust. Eestis on lihtne langeda mugavustsooni, sest oma rolli eest ei pea võitlema – lauljaid lihtsalt on vähe. Välismaal toimuvad igale rollile ettelaulmised ning laulja peab tõesti hea olema, muidu võetakse keegi teine.

Mille põhjal laulja rolli valitakse? Milline on üldse hea laulja?

Roll tuleb ära laulda nii, et oleks kena kuulata. Laulu ette kandmine on nagu luuletuse lugemine. Sa saad kohe aru, kas laulja läheb oma hääle, tundlikkuse ja värvidega kaasa ja kas tal on midagi öelda. Kui see kandvus on olemas, siis on kohe aru saada, et ka näitlemisega probleeme ei teki. Väga oluline on hingamine. Hing ja hingamine on samast tüvest.

Olen kokku puutunud lauljatega, kes laulavad oma ande pealt. Selliseid lauljaid saab kasutada umbes viis aastat, kuid siis väsib hääl ära ning tehnika puudumisel annab hääl lihtsalt alla. Mina kutsun seda kapitaliga laulmiseks. Sa mitte ei ehita protsente, et kaua laulda, vaid lauladki nii kaua, kuni hääl võimaldab. Hääl on füsioloogiline instrument ning vananeb koos meiega. Elastsus kaob ja ühel hetkel (naistel varem, meestel hiljem) on see hetk, kus loodus hakkab alla andma. Ja kui sa tehniliselt ei tea, kuidas loodust üle kavaldada, siis algab allakäik.

Me saame väljendada ennast ainult läbi oma pilli. Laulmise puhul on oluline moonduda selleks inimeseks, keda sa mängid, mitte näidelda rolli. See kõik toimub läbi sügava sisemise ettekujutuse ja hingamise. Selle jaoks ongi oma pilli tundmine vajalik, et saaksid väljendada seda, mida vaja, et tehnika ei seisaks tee peal ees. Ma tunnen, et noored tahavad kõike hästi kiiresti ja teevad seda nooruse uljuse ja ande pealt, aga siis võib juhtuda, et laulmist ei ole kauaks. Laulmine on nagu autosõit. Sa pead koordineeritult tegema mitmeid erinevaid asju: jälgima liiklust, kasutama rooli, käigukangi, pedaale jne. Selle toimima panemine võtab aega ja harjutamist.

Rahvusooper on äsja teinud avalikuks ja pannud müüki oma uue hooaja. Lauluteatri poole pealt on märgata selget suunda koostööprojektide suunas: esietenduvad näiteks „Atlantise keiser“ koostöös Von Krahli teatriga ning „Pulcinella“ & „Hispaania tund“ koostöös Opéra Comique’iga. Kas tulevik on koostööprojektide päralt? Kindlasti. Ühe produktsiooni loomine on meie jaoks teiste Eesti teatrite lavastustega võrreldes meeletult kallis, sest meil on igal õhtul lavastusega seotud sadu inimesi. Samamoodi on see väga kulukas kunstiliik mujal maailmas. Seepärast ongi kulude jagamine ehk koostööprojektide tegemine mõistlik. See on positiivne ka seepärast, et toob teatrisse uut verd ja uutmoodi tegutsemist, rääkimata nimekatest tegijatest, keda me oma jõududega iialgi ei suudaks muidu siia tuua.

Kuidas sa muusika ja ooperilaulu juurde jõudsid? Muusika on mind eluaeg võlunud. Esimest korda puutusin aga muusikaga professionaalsemas mõttes kokku tütarlastekooris Ellerhein. Meil oli legendaarne hääleseadja Ester Lepa, kes oskas noorte neidude häältega meisterlikult ümber käia ning andis esimese, hästi orgaanilise taju hääle liikumisest ja hingamisest. Me laulsime kõik imeilusti ning võitsime ka hulgaliselt rahvusvahelisi auhindu. Sealt sain ka esimese solistikogemuse.

Mul oli veel suur kirjandushuvi ning tahtsin hoopis Tartu ülikooli kirjandust õppima minna, aga muusikaakadeemias

olid katsed varem, sain sisse ja nii ta läkski. Algus läks konarlikult, sest tundsin, et kõik jääb selgusetuks. Sellest sündis eesmärk minna välismaale edasi õppima. Kui ma esimest korda välismaal orkestriga suurvormi esitasin, sain oma vitsad kätte. Esitasin dirigendile soolot ning ta tegi märkuse vale rütmi kohta. Hiljem tuli teoses sarnane koht, kus tegin sama rütmivea ning dirigent vaatas mind altkulmu. See pani mind nii suurt piinlikkust tundma, et läksin koju ja vaatasin nii selle koha kui kogu oma partii mitu korda üle. Sellel hetkel mõistsin, kui oluline on oma vigu tähele panna ning neid parandada, ja kuidas Eestis sellele üldse tähelepanu ei juhitud.

Nooditekst on kui luuletus. Sa ei saa seal luuletaja sõnu enda omadega asendada. Samamoodi ei saa seda teha ka nooditeksti puhul. Öeldakse, et saatan peitub nimelt detailides.

Tegutsesin lauljana välismaal umbes 10 aastat. Mulle pakuti Hollandis kaheks aastaks ansamblikohta ning seal tegin ka oma kõige suuremad rollid: Carmen, Rosina, prints ooperis „Tuhkatriinu“. Seejärel läksin vabakutseliseks ja ettelaulmistel saadud rollid viisid mind Belgiasse, Saksamaale, Inglismaale jne. Sellel ajal tajusin ikkagi, et ma ei tea päris täpselt, kuidas oma vokaalprobleeme lahendada ja ma olin sellest pidevalt häiritud. Vaevlesin tugeva kriitikameele käes. Ühest küljest on kriitikameel hea, teisest küljest hakkas see segama ning takistas kohalolu. Laulja ei saa aga kaotada oma lavadünaamikat, orgaanikat ja lavalist olekut.

Uut tehnikat ja uusi lahendusi otsides sattusin Hollandis sellise asja peale nagu therapy of critical alignment. See õpetas aru saama, et kõige algus ja lõpp on selgroos. Selleks, et üldse tunda sügavat hingamist, mis on laulmise alus, peab olema õige kehaasend. Tänu sellele teraapiale mõistsin, kuidas mu keha muutuma hakkas ning siis hakkasin teistmoodi hingama ja laulma. Eestisse tagasi tulles jõudsin tension and release exercises ehk TRE harjutuste juurde, mis adresseerib nimmeniudelihast, mis on meie olulisemaid siselihaseid. Kui see lihas on pinges, siis diafragma ei vabane. Diafragma on tegelikult enamikul inimestel pinges või alatoonuses ning ei saagi õigesti funktsioneerida. Lauljatele on selle funktsioneerimine aga oluline.

Mis on su lemmikroll?

Mu esimene suur roll oli Carmen. See oli lavastatud kuulsa Hispaania lavastaja Calixto Bieito poolt. Lavastus oli ebatraditsiooniline ning natuke nagu film. Laval oli näiteks neli autot, millega üksteist taga aeti. Kui ma selle rolli sain, siis mõtlesin, et ma pole ju kuskilt otsast Carmen, kuid lavastaja julgustas mind ning ütles, et nad ei oota mingit traditsioonilist flamenkokultuuri, vaid metsikut, vaba ja elu provotseerivat Carmenit. Sellel hetkel mõistsin, et ma ei saa lavale minna kui Helen, sest minus polnud Carmeniga piisavalt sarnaseid jooni. Tuletasin meelde Ester Lepa sõnu, et lavatõde pole elutõde, ja hakkasin laval uut tõde looma ning Carmeni karakterit kujundama. Lavastaja oli lõpuks nii rahul, et ma ei pidanud isegi musta parukat kandma, vaid saingi olla täpselt see ideaalne ja vaba Carmen, kes ma olla tahtsin. Tänu sellele rollile läksin ma lahti ning mõistsin, kuidas käib ühe rolli loomine.

Sa liigud häid lauljaid peilides ilmselt päris palju ringi – milline on sinu viimane suurim kultuurielamus väljaspool Eestit?

Mul on kolm kogemust, mille kohta saan öelda, et perfektsus tõesti eksisteerib. Ma väidan ka seda, et ooperis on esikohal ikkagi muusika ja laulmine ning need peavad olema kvaliteetsed.

Esimene oli „Karmeliitide dialoogid“ 2006. aastal Amsterdami ooperis. Teine „Talupoja au“ ja „Pajatsid“ 2017. aastal Covent Gardenis, milles said minu jaoks kokku kõik elemendid, mis võiksid luua ühe perfektse ooperi: fantastiline lugu, imeline muusika, ülihead lauljad, võrratu lavastus, geniaalne lavakujundus ja kostüümid. Kõik komponendid olid ideaalses sünkroonis. Viimase suurepärase elamuse sain 2018. aastal laulja Renée Flemingu soolokontserdil.

Estonia teatris on üks mu lemmiklavastusi olnud „Romeo ja Julia“. Ja viimased „Tosca“ etendused koos Alexia Voulgaridouga olid ka väga erilised, sest ta on üks Euroopa parimaid Toscasid. Ta mitte ei mänginud Toscat, vaid ta oligi Tosca. Ma oleksin tahtnud, et kõik inimesed seda kuulnud oleksid. „Tosca“ oli hea näide lavastusest, kus ei pea midagi pea peale pöörama, et asi toimiks. Kõik on paigas, kuna inimestevahelised suhted ja arusaam loost on paigas.

Sa tegutsed ka lauluõpetajana?

Tundide andmine on passiivne harjutamine. Rumeenias õppides jõudis minuni lõpuks teadmine, kuidas oma instrumenti kasutada. Kuna ma teen nii palju asju, siis sain aru, et ise selle kõige muutma hakkamine enda kehas tähendab jäägitut pühendumist ning ma ei saaks sellega tegeleda kõige muu kõrvalt. Aga kuna mul on oskus keerulisi asju lihtsateks seletada, siis otsustasin seda teistele edasi anda. Ma näen rõõmuga, kui „pirn õpilase peas süttib“ ning saabub mõistmine. Mind on kutsutud ka meistriklasse andma ja sealt olen leidnud palju häid lauljaid. Agentuurid kutsuvad lauljaid ettelaulmisele, kuid ei anna tihti ise lauljatele tagasisidet. Lauljale on see aga tühja läinud ettevõtmine. Ta on maksnud kogu reisi, näinud vaeva ning ei saa isegi teada, mida ta saaks paremini teha. Ühel sellisel ettelaulmisel andsin mina lauljatele tagasisidet ning sellest tekkiski meistriklassi vorm. Siis kutsuti mind tagasi ning lauljaid, kes meistriklassi soovisid, oli juba rohkem ja nii ta läkski. Nüüdseks olen paljudes riikides käinud lauljaid juhendamas.

Millega sa vabal ajal tegeled?

Ma maalin. Maalin seisundit, vaikelu või ka loodust. Õppinud ma seda ei ole, kuid tajun hästi värve ning olen juhendaja käe all siiski harjutanud. Üks kunstnikust sõbranna on öelnud, et mu maalid on energeetilised – tundub nagu need liiguksid. Üks mu esimesi maale oli kaktusest. Ma ei suutnud seda kaktust kaktusena maalida ning tahtsin seda kuidagi elama panna. Lõpuks tuligi selline „valgustatud“ kaktus.

Mulle meeldib ka kirjutada. Mul on mõned kirjutised pikemat aega peas olnud, näiteks ühte näidendit olen juba aastaid kirjutanud, ning ideed tulevad minuni iseenesest. Mul on aukartus inspiratsiooni ees, ma pole

julgenud paljusid asju kirja panna, sest mul on hirm, et siis ei suuda ma enam midagi muud teha, kui ainult kirjutada. Muusikat ma ei kirjuta, aga mulle meeldib ümisedes improviseerida. Ükskord oli mul selline naljakas juhtum, kui ma olin välismaal üksi ühes kabelis ning hakkasin ümisema. Ma ei pannud tähelegi, et vahepeal oli minu ümber kogunenud palju inimesi, kes hakkasid aplodeerima. Öeldi, et ma kõlasin seal kabelis lausa nagu koor.

Ma armastan ka tantsimist ning õppisin kunagi flamenkot, millega ajapuudusel pole enam mahti saanud tegeleda, kuid soov tantsida on endiselt suur. Mul on kaks lemmiktantsu: flamenko ja tango.

Ma armastan palju reisida ning võin seda vabalt ka üksi teha. Mulle meeldib hetkes olemise tunne ning olen teadlikult hakanud seda tunnet pikendama. See toimib eriti hästi reisides. Nendest pisiasjadest, mis juhtuvad, saavad nii erilised tunded. Üritan igal hommikul võtta aega, et seda kohalolu leida. See on nagu seisund, kus sa oled justkui mitte midagi ja samal ajal kõik korraga. Otsin ka tühjust ning tunnet, kui ühtegi mõtet peas pole. Sealt algabki loomine. See tunne laeb ja aitab elada.

tänavu 117. sünnipäeva tähistav rahvusooperi orkester on Estonia teatri mootor ja süda, ilma kelleta ei ärka ellu ega jõua publiku ette ükski lavastus. Orkestrantide elu telgitaguseid avavad tuubamängija Cornelius Jacobeit, orkestri kontsertmeister, viiuldaja Mari PollNovakovic ning kontrabassimängija Toivo Unt.

Intervjuu tegemise ajal oli äsja esietendunud Tšaikovski „Pähklipureja“. Kuidas seda muusikat iseloomustate – kas see on ka orkestri jaoks paras pähkel?

Cornelius: Minu jaoks polnud see esimene „Pähklipureja“, olen seda varem esitanud nii Eestis kui ka teistes riikides, arvan, et 200 korda vähemalt, ja seepärast on see muutunud veidi rutiinseks. Uues „Pähklipureja“ lavastuses on rohkem meloodiaid ning kui eelmises oli kõige ilusam neist välja lõigatud, siis uues on see olemas.

Toivo: „Pähklipurejat“ on tõesti palju mängitud. Minul oli hea meel, et Tšaikovski kõige ilusama kulminatsiooniga number oli uues versioonis taas olemas.

Mari: Arvan, et enamikul muusikutest on „Pähklipureja“ peas. Aga uus lavastus on väga tänapäevane ja kihvtilt tehtud ning on näha, et see läheb lastele peale.

Milline on tavaliselt teie prooviperiood ja esietenduse eelne lavastusprotsess?

Mari: Ooperiga on tavaliselt rohkem orkestriproove kui balletiga.

Mida üldse tähendab töö teatriorkestris ja kuivõrd see erineb tavalisest sümfooniaorkestris töötamisest?

Cornelius: Orkestrite rollid on erinevad. Teatriorkestri puhul on suurem tähelepanu laval toimuval ja lavastusel endal, orkester on üks osa suurest tervikust. Sümfooniaorkestris on tähelepanu keskpunktis ikkagi orkester ise ja esitatav muusika. Estonia orkestril on võrreldes Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga näiteks rohkem tööd. Sümfooniaorkester mängib ka teistsugusel laval, kus on parem akustika võrreldes teatriorkestriga, kes mängib enamasti ju orkestriaugus.

Toivo: Sümfooniaorkestris on töö projektipõhisem ja repertuaar mitmekülgsem.

Mari: Sümfooniaorkestris on graafik rutiinsem, aga teatriorkestris kaootilisem (proovid on ju ka õhtuti ja nädalavahetustel). Sümfooniaorkestri kava muutub tihti ning üldjuhul sama kava ei korrata, samas kui teatris võivad ooperid ja balletid repertuaaris püsida aastaid.

Milline näeb välja teie tavaline tööpäev? Kui palju peate kodus iseseisvat tööd tegema?

Cornelius: Tulen tund enne etendust teatrisse ja mängin ennast soojaks. Vahetult enne etendust harjutan ebamugavaid noote. Harjutan ainult teatris, sest mu instrumendid on liiga suured, et neid iga päev koju tassida. Tuuba on ka liiga vali ja segaks kodus naabreid. Tulen igal hommikul majja ja harjutan kaks tundi. Meil

Cornelius: See oleneb. „Pähklipurejaga“ oli vähe proove, sest muusika on meile juba tuttav ehk et orkestri jaoks oli prooviperiood lihtne. Samas näiteks „Kabaree“ muusikasse pole üldse tuubat sisse kirjutatud. Lavastusega „Pelléas ja Mélisande“ oli aga rohkem proove. Alguses ongi ainult orkestriproovid ning seejärel lavastusproovid.

Tekst: Brita-Liis Oruste Fotod: Kaupo Kikkas, Mark Simson, Rene Jakobson

ARGIPÄEV

on rohkem etendusi kui proove ja palju peab iseseisvalt harjutama. Iseseisvalt harjutades kuulan ma Spotifyst teost ja mängin koos sellega kaasa.

Mari: Kui oled just tööle tulnud, on väga palju materjali vaja iseseisvalt selgeks saada. Alguses harjutasin repertuaari nii päeval kui ka öösel. Hiljem läheb juba lihtsamaks, sest repertuaar püsib sama.

Mis on teatritöö puhul raske?

Cornelius: Minu jaoks on ebamugav mängida orkestriaugus viimases reas, aga olen sellega nüüdseks harjunud. Teiseks on tööaeg: etendused on õhtuti ning lõppevad hilja.

Toivo: Raske pole midagi. Ainult aega ei jää, et teistsuguse muusikaga tegeleda ja seetõttu kannatab loomingulisus.

Mari: Väsitav on igal õhtul pikki oopereid mängida.

Kui tihti läheb etenduse ajal midagi viltu?

Cornelius: Eks mõni noot läheb ikka vahel sassi. See on loomulik.

Mari: Vahel võib ikka midagi juhtuda, näiteks võid takte valesti lugeda või on lavalt mõnel korral asju orkestriauku lennanud.

Millal ja kuidas sattusite just Estonia orkestrisse tööle?

Cornelius: 2017. aastal õppisin ma Zürichis ja kandideerisin mitmesse orkestrisse tööle. Estonia

Teatriorkestri puhul on suurem tähelepanu laval toimuval ja lavastusel endal, orkester on üks osa suurest tervikust.

orkestrisse oli konkurss samal päeval, kui mul koolis ka eksam oli, kuid tegin otsuse proovida siiski Estonia orkestrisse, kus õnneks sain tööd.

Toivo: Ma olin muusikakoolis kolmandal kursusel ning minu õpetaja oli Estonias kontsertmeister, kelle kaudu ma teatrisse sattusingi. Ega ma esialgu siia eriti ei kippunud. 1. aprillil 1969 oli mul esimene etendus, Verdi „Aida“. Ma polnud varem Estoniat seest näinudki. Olin pigem rokimees ja klassikaline muusika nii palju ei huvitanud. Pärast mõnda tööpäeva mõtlesin, et sellist muusikat ma küll välja ei kannata ja kauaks siia ei jää. Aga eesti mees on aeglane ja nii mul siis lähebki juba 55. hooaeg.

Mari: Estoniasse sattusin üsna juhuslikult. Töötasin enne Norras, aga tundsin, et ei taha sinna eluks ajaks jääda ning pärast esimese lapse sündi mõtlesin, et proovin kodumaale tagasi tulla. Teatris läheb mul hetkel viies hooaeg.

Mis on teie lemmikteos Estonia repertuaaris?

Cornelius: „Lohengrin“. „Tosca“ on ka ilus, kuigi seal pole mul palju mängida. Mulle meeldib dramaatiline ooper.

Toivo: Viimane „Tosca“ võttis ikka pisara silma, jah.

Mari: Ballett „Tšaikovski meistriteosed“ on üks mu lemmikuid repertuaaris olevatest teostest.

Milliseid teoseid tahaksid tulevikus mängida?

Cornelius: Noorena ütlesin oma õpetajale sama küsimuse peale, et kõiki Wagneri oopereid. Mulle meeldiks mängida ka Straussi: „Elektra“, „Salome“ või „Naine ilma varjuta“.

Toivo: Mina sooviksin rohkem kammermuusika mängimise võimalust.

Kas teile meeldib esitada pigem uut või klassikalist muusikat?

Cornelius: Mulle meeldib pigem ikkagi klassikaline muusika. Juba noorena kuulasin palju klassikalist muusikat, näiteks Wagnerit.

Toivo: Noorena meeldis mulle rokkmuusika ja džäss. Meiesuguseid kutsuti „karvasteks“. Aga tänu teatriorkestrile on aja jooksul saanud minust ooperi- ja balletifänn.

Kuidas veedate aega väljaspool tööd?

Cornelius: Varem mängisin ma vabal ajal jalgpalli. Nüüd meeldib mulle ronimas käia, koeraga jalutada, fotograafiaga tegeleda ja ehitada väiksemaid asju.

Toivo: Mina veedan aega pere ja lastelastega.

Mari: Mina veedan samuti vabal ajal aega oma perega.

Kas on mahti ka teisi muusikuid kuulamas käia?

Cornelius: Tihti ei saa teisi kuulama minna, sest meil on samal ajal etendus. Aga kui ma olen Saksamaal, siis käin ikka teisi kuulamas.

Toivo: Mina õpetan Tallinna Muusika- ja Balletikoolis Eesti muusika ajalugu ja erinevaid ansamblikoosseise ning pean seepärast erinevate stiilidega hästi kursis olema.

Mari: Kontsertidele jõudmine on tiheda õhtuse töögraafiku ja pereelu tõttu natuke keeruline, aga võimalusel käin loomulikult ka ise teisi muusikuid kuulamas.

Cornelius, oled oma rühmas ainuke mängija. Kas see teeb mängimise keerulisemaks ja töömahukamaks?

Cornelius: See sõltub mitmetest asjaoludest. Detsembris oli mul 31 väljakutset, mida on palju. Aga jaanuaris on juba natuke vähem – 21. Osas lavastustes tuubat üldse polegi, sest tuuba pole nii vana pill, seega näiteks Mozart või Beethoven pole tuubale muusikat kirjutanudki.

Toivo, oled tihedalt seotud džässimaailmaga ning ka Estonias klassikalist muusikat ja džässi ühendanud. Kas seda on plaanis ka tulevikus teha?

Toivo: Mul oli teadlik soov ühendada klassikalist ja improvisatsioonilist muusikat. Tuginen oma nooruspõlve kogemusele, et kui midagi natuke teises võtmes tutvustada, läheb see rohkem peale ja vastuvõtmine on lihtsam. Ooperidžässi projektil on ka oma väike missioon: anda ooperilauljatele võimalus aariaid teistmoodi tõlgendada ja interpreteerida. Kuulaja jaoks, kes pole ooperis käinud, võib see aga äratada huvi, et kuidas selline imeline muusika originaalis kõlab ning järgmise pileti ostab ta juba päris ooperietendusele. Kevadel esietendub ka uus džässballett.

Mari, Sa oled töötanud kontsertmeistrina nii Norras kui Eestis. Millised on kõige suuremad erinevused? Mari: Teatriorkestris on kontsertmeistri jaoks üks positiivne asi võrreldes sümfooniaorkestris töötamisega see, et ooperis töötades saab palju ilusaid ja virtuoosseid soolosid mängida. Sümfooniaorkestris on seda märksa vähem.

Cornelius, said eelmisel hooajal parima kolleegi tiitli. Kas see tuli üllatusena?

Cornelius: Ma isegi ei plaaninud algselt hooaja lõpupeole minna, kus auhinnad välja kuulutatakse, aga õnneks lõpuks ikkagi läksin ning panin juhuslikult isegi oma lemmiksärgi selga. Auhind tuli ikka väga suure üllatusena. Arvan, et minu poolt hääletati seepärast, et olen lõbus ja suhtlen palju eri inimestega.

Kas tööga seoses on ka mingeid ootamatuid lugusid juhtunud?

Cornelius: Minu esimesel tööpäeval oli kavas ballett „Giselle“ ja ema tuli mind kuulama. Saalis istudes ütles ta uhkelt oma naabrile: „Minu pojal on täna esimene tööpäev orkestriaugus!“. Naaber vastas üllatunult: „Minu pojal on ka täna esimene tööpäev laval!“. Selgus, et ka meie toonase tantsija Patrick Fosteri ema oli tulnud poega vaatama ning sattunud minu emaga kõrvuti istuma. See oli tore kokkusattumus.

Toivo: Selliste lugudega on tihti nii, et need teevad nalja alles hiljem. Üks lugu on seotud minu kassiga. 99% minu kassi pärast tehti Soomes tervele teatrirahvale tollikontroll. Mul oli tollel ajal kunstnahast kontrabassikott ja mu kassile hirmsasti meeldis selles püherdada, nii et see oli alati kassikarvu täis. 1990. aastate alguses sõitis Estonia teater Tamperesse külalisetendusi andma. Minul oli just see kunstnahast kontrabassikott kaasas. Hotelli ees oli politsei ja piirivalve ning otsiti kõik läbi. Erilist tähelepanu pöörati minu isikule. Kisti lahti isegi mu habemeajamisaparaat. Põhjuseks oli see, et narkokoerad

Ooperis töötades saab palju ilusaid ja virtuoosseid soolosid mängida.

tundsid minu kontrabassikotist mingit kahtlast lõhna. Midagi ei leitud ning keegi ei osanud midagi arvata. Sealt arenes edasi see, et samal ajal oli ühel orkestrandil juubel ning ta oli salaja alkoholi transpordiautosse pannud. Kõik võeti ära ning ilmselt just selle kassilõhna jama pärast jäi juubelipidu ilma jookideta.

Mari: Kui ma teatris tööd alustasin, oli korraga palju uut repertuaari vaja omandada. Ma polnud harjunud, et ühel nädalal võib olla nii palju erinevaid asju kavas. Ühel õhtul „Luikede järve“ partiiga orkestriauku minnes avastasin, et seal on juba teine, Prokofjevi balleti „Romeo ja Julia“ partii ees. „Romeo ja Julia“ muusika on üsna nõudlik ja seal on päris palju keerulisi käike ning teises helistikus tulevaid soolosid. Nõnda hakkasin ma paaniliselt kõiki keerulisi kohti üle vaatama. Süda puperdas, üritasin keskenduda ning otsustasin, et ei räägi olukorrast kellelegi, et mitte paanikat veel suuremaks ajada. Õnneks olin ma sellega küll varem proovi teinud, kuid tol õhtul oli minu esimene etendus selle teosega. Lõpuks ei saanudki keegi midagi aru ning edaspidi vaatasin alati mitu korda üle, mis täpselt repertuaaris on. See oli tõeline muusikute õudusunenäo kogemus, mida ma kunagi ei unusta.

Mis on see, mis teid Estonias hoiab?

Cornelius: Stabiilne töökoht ja toredad kolleegid.

Mari: Meil on väga toetavad ja kokkuhoidvad kolleegid. Tore on ka see, et saab rohkem esineda, kui proovi teha.

Toivo: Neid põhjuseid, mis mind siin hoidnud on, on kümneid ja ükski neist pole pinnapealne. Armastus. Ja see armastus ei tulnud mitte esimesest silmapilgust, vaid pigem kogunes kildhaaval. Teater oli kui veekeeris, mis tõmbas mind endasse. Mind on siin hoidnud ka see, et olen saanud teha kõikvõimalikke asju, mida mujal orkestrites poleks saanud või mida koolis ei õpetatud. Näiteks operettides sain pisut teistmoodi kontrabassipartiisid kujundada, tuua basskitarri klassikalisse muusikasse jne. Ükski teine kollektiiv, kus ma olnud olen, pole võrreldav teatriorkestri ja teatriperega. Meil on fantastiline koosseis ja tase on niivõrd kõrge. Estonia teater on minu jaoks kodu. E

vangistatud vÄrElEv ilu

Tekst: Liina Viru

Fotod: Simon Corder

ooperimaailma ühe haaravaima ja liigutavaima armastusloo toob 24. mail Estonia lavale kreeka päritolu lavastaja Londonist – Rodula

Gaitanou

Puccini ooperitest pole vist ühtegi, mis ei oleks lühemat või pikemat aega ooperiteatrite mängukavas. Milles seisneb Puccini ooperite võlu?

Puccini on ooperirealismi meister. Tema tegelased on täiesti usutavad, nende valu ja kannatused tunduvad tõelised. Vaataja tunneb, et muusika voolu juhivad pigem tegelaste emotsionaalsed läbielamised kui dramaturgia. Puccini ooperitel on palju filmilikke tahke:

tema kolmemõõtmelised kooristseenid on elavad, ta oskab kujutada avalikku ja isiklikku, ning süžee kulgeb tempokalt. Mainimata ei saa jätta ka tema annet meloodiate loomisel ning võimet säilitada teost läbiv intensiivsus. Ma arvan, et võlu ongi tingitud ülalmainitu segust.

Kuidas iseloomustaksite „Madama Butterflyd“ Puccini loomingu kontekstis?

„Madama Butterfly“ on üks ooperiliteratuuri olulisemaid teoseid – traagiline lugu üüratust emotsionaalsest jõust. Selle keskmes on noor naine, kes nõustub varmalt korraldatud abieluga, mis aga lõikab ta täielikult ära tema perekonnast ja ühiskonnast, kuhu ta kuulub; ta andub üdini võõrale mehele, kes lühikeseks ajaks tema ellu tuleb; naise armastus ja usaldus mehe vastu on

RAHVUSVAHELINE KOOSTÖÖPROJEKT

„MADAMA BUTTERFLY“

Giacomo Puccini ooper

Luigi Illica ja Giuseppe Giacosa libreto

Esietendus Fondazione del Teatro Grande di

Brescias 20. juulil 2023

Esietendus Rahvusooperis Estonia 24. mail 2024

Muusikajuht ja dirigent: Arvo Volmer

Dirigendid: Kaspar Mänd, Risto Joost

Lavastaja: Rodula Gaitanou (Kreeka)

Lavastaja assistent: Pirjo Levandi

Kunstnik: Takis (Kreeka)

Valguskunstnik: Fiammetta Baldiserri (Itaalia)

Valguskunstniku assistent: Oscar Frosio (Itaalia)

piiritu ning ta usub, et mehe armutõotused on ehtsad; ta sünnitab lapse, kelle olemasolust tolle isa midagi ei tea, ning ootab valulikult mehe tagasitulekut, mis naise valikuid lõpuks ometi õigustaks. Pinkerton naaseb aga uue abikaasa Kate’i, la vera sposa americanaga (tõelise ameerika abikaasaga), kellega koos otsustatakse Butterfly ja Pinkertoni poeg kaasa võtta, et pakkuda talle Ameerikas paremat elu. Cio-Cio-San teeb lõpuks ainsa auväärse asja, mis talle on jäänud – võtab eneselt elu.

Pole saladus, et „Madama Butterfly“ esietendus Teatro alla Scalas 1904. aastal oli katastroof. Kuid helilooja kohendas ooperit ja mõne kuu pärast toimus Brescias uus esietendus, mille järel saavutas teos ülemaailmse tuntuse. Meie lavale jõuab just see versioon. Mille poolest kaks versiooni üksteisest erinevad ning millest võis olla tingitud niivõrd kardinaalne erinevus publiku hinnangus?

„Madama Butterfly“ Milano esietenduse fiaskot võisid mõjutada mitmed tegurid. Puccini oli oma karjääri tipul ning publik ootas pikisilmi tema uut teost, mis valmis aga alles siis, kui proovid oleksid pidanud juba käima. Niisiis ei olnud trupp jõudnud teost piisavalt harjutada. Samal ajal ümbritses uue ooperi teemat, stiili ja loomeprotsessi saladuseloor. Publikule ei meeldinud, et enne esietendust ei jagatud tüki kohta infot, ja lõpuks šokeeris neid nii teemavalik kui ka ebatavaline, kahe pika vaatusega ülesehitus.

Puccini võttis pärast La Scala esietendust juba avaldatud partituuri tagasi ja kärpis seda oluliselt. Ta tegi teosest mitu uut versiooni, kuni jõudis viienda ja viimaseni, mida tänapäevalgi enamasti mängitakse. Helilooja muudatused seisnesid kultuuride kokkupõrke teravate nurkade pehmemaks lihvimises ning draama ülesehituse muutmises selliseks, et see publiku ootustega rohkem sobiks. Samuti lisas ta viimase vaatuse lõppu Pinkertoni aaria.

Brescia versioonis on teemasid, mis ooperi viimase ja tuntuima versiooniga võrreldes rohkem domineerivad. Cio-Cio-Sani emainstinkt tuleb rohkem esile: ta mängib oma lapsega, nad laulavad ja tantsivad koos. Kahe naistegelase roll Pinkertoni elus on kaalukam: Kate vabandab Cio-Cio-Sani ees, et oli kogu tragöödia süütu põhjustaja (järgmistes versioonides on repliik omistatud hoopiski Sharplessile). Rõhutatum on Pinkertoni pealiskaudne sümpaatia Jaapani kultuuri vastu. Samuti tutvustatakse publikule põhjalikumalt Madama Butterfly perekonda, kes oma käitumisega talle piinlikkust valmistab.

See on teie esimene „Madama Butterfly“ lavastus. On märkimisväärne, et lavastasite selle just Brescias, kus esmakordselt mõisteti teose väärtust. Kuidas lähenete ooperile, mida esmakordselt lavastate ja mis selle meistriteose juures inspireeris?

Mul on selle teosega väga isiklik suhe – omal moel käis see minuga kogu lapsepõlve kaasas. Kui olin laps,

„Madama Butterfly“ on üks ooperiliteratuuri olulisemaid teoseid –traagiline lugu üüratust emotsionaalsest jõust.

kuulus minu isa Kreeka Rahvusooperi juhtkonda ning käisime väga tihti teatris. Mu õde mängis Cio-Cio-Sani poja Dolore osa ja ma mäletan, kuidas seitsmeaastaselt saalis istudes peaosalise loost kirjeldamatult liigutatud olin. Muusika on mul tõepoolest veres, nii et kui mul avanes võimalus seda esimest korda lavastada, oli minu instinkt püüda taasluua lapsepõlves kogetud vahetut tundemaailma.

„Madama Butterfly“ puhul inspireeris mind ka CioCio-Sani ja Suzuki vaheline suhe. Mõlemad heideti oma kogukonnast välja ja neil ei olnud kedagi peale teineteise. See tugev naistevaheline side loob tavatu perekonna: nad on teineteisele kõige lähedasemad ning koos suudavad nad kõigega hakkama saada. Minu meelest on üks selle teose märkimisväärsemaid teemasid just ustavus ja sihikindlus.

Üks keerulisemaid momente ooperis on USA ja Jaapani kultuuride suur erinevus ja kokkupõrge. Ooperi esietenduse ajal olid mõlemad kultuurid, nende traditsioonid ja reeglid Itaalia publikule võõrad. Kuidas lavastajana kujutada Puccini poolt loodud kultuurilisi ja rahvuslikke stereotüüpe nõnda, et see tänapäeval ei mõjuks diskrimineerivalt? Puccini seab teose keskmesse kahe kultuuri kokkupõrke, ent pole kummagagi neist kuigi tuttav. Ta heidab eksootilise pilgu nii ameeriklastele kui ka jaapanlastele, luues sellega tänapäeval stereotüüpiliseks peetavad lähenemised nende kahe kultuuri traditsioonidele.

Minu meelest on üks selle teose märkimisväärsemaid teemasid just ustavus ja sihikindlus.

Küsimus, mille me teosega tööd alustades enesele esitasime, oli: kuidas tuua stereotüüpe taasloomata ellu kultuuride kokkupõrge?

Jõudsime oma püüdlustes abstraktse kujunduskeeleni, mis mängib dekonstruktsiooni ja sümbolismi ideedega. Lavastuse kujundus on justkui lainetus, mis mõjutab Cio-Cio-Sani saatust, kulmineerudes mõnikord taamal kõrguvate raskesti ligipääsetavate mäenõlvadega, mis sümboliseerivad naise üksindust ja ühiskonnast eraldatust. Samast ideest lähtuvad ka žestid, olgu see käepigistus või kummardus: need on tungimine isiklikku ruumi, samas soov teineteisega suhelda ja kokku tulla. Inimlikkusest saab visuaalse luule ja toore tundejõu

vahend.

Cio-Cio-San on väga nõudlik roll nii vokaalselt kui ka näitlejameisterlikkuselt. Pealegi on peaosaline pea kogu aeg laval. Millist nõu annaksite lauljatele, kes seda rolli tõlgendavad?

See roll nõuab nii vokaalses kui ka näitlemise mõttes vastupidavust. See on nagu maratonijooks: laval peab olema kaks ja pool tundi ning vokaalpartii on raske, selleks tuleb valmistuda. Ma arvan, et tegelaskuju uurimine, hea füüsiline vorm ja võime täielikult hetkes olla on selle osa tõlgendamise juures võtmetähtsusega. Selle teose juures on väga olulised ka lavapartneritega proovide ajal tekkiv usaldus, toetus ja energiavahetus, seda eriti CioCio-Sani ja Suzuki vahelises suhtluses. Igale sopranile, kes püüab Cio-Cio-Sani edukalt mängida, on suurimad liitlased Suzukit mängiv metsosopran ja tundlik dirigent.

Koostööprojektidena valminud lavastused on ooperiteatrites kasvav trend. „Madama Butterfly“ on valminud koostöös Itaalia ooperimajade võrgustikuga OperaLombardia ning Brescias asuva Fondazione del Teatro Grande eestvedamisel.

Projektis osaleb koos Rahvusooper Estoniaga kuus Itaalia ooperimaja. Millised on selliste projektide eelised?

Minu meelest on rahvusvahelisest koostööst väga palju kasu: ideede, kunstiliste ja tehniliste kogemuste vahetus, võimalus jõuda suurema hulga publikuni ja luua projekt, mis muidu võiks olla liialt kulukas või riskantne. Isiklikult minu jaoks on olulisim põhjus seotud vajadusega luua energiatõhusamaid, rohelisemaid, kestlikumaid lavastusi. Kujutlege, kui need seitse ooperiteatrit looksid seitse „Madama Butterfly“ lavastust ning just Brescia versiooni, mida esitatakse äärmiselt harva. Kestliku lavakujunduse ja kostüümide loomine on tänapäeval oluline argument, eriti olukorras, kus jätkusuutlikkuse küsimus on väga terav.

Mida võiks Eesti publik teie lavastusest endaga kaasa võtta?

Eesmärk on pakkuda publikule tugevat emotsionaalset elamust, seepärast loodan, et inimesed tulevad eelarvamusteta üht ooperiajaloo kõige südantlõhestavamat teost kuulama ning vaatama, kuidas tõeline tragöödia nende silme ees lahti rullub. E

Tekst: Maarja Pärn

Fotod: Nicholas Efimtsev

27.

septembril esietendub Georges Bizet’ ooper „Carmen“, mille toob lavale tuntud prantsuse lavastaja Pierre-Emmanuel Rousseau, kes on ühtlasi ka lavastuskunstniku rollis.

Mis teid selle teose juures köidab?

Sageli räägitakse „Carmenist“ kui vabaduse ooperist. Minu arvates on see mässumeelne teos. Carmen esindab tüüpi, kes hirmutab kehtestatud korda ja kodanlust. Ta on selgelt poliitiline tegelane, kes, valides sõduri, purustab terve konformistliku süsteemi. See on ooper, kus religioon (ja eriti ebausk) on kõikjal kohal. On segadust tekitav, kuidas Carmen on samaaegselt väga kaasaegne ja arhailine: kaasaegne oma eluviisi poolest ja arhailine oma suhtumises maagiasse, kaartidesse, mingisse katoliikluse ja animismi vahelisse usuvormi. Carmen on ohtlik tegelane, sest ta on mässumeelne ja raputab patriarhaalse ühiskonna alustalasid. Sellepärast on ta ka väga paeluv.

Milline on selle teose alltekst ja kuidas see kõnetab kaasaegset publikut?

Carmen on väga kaasaegne – ta otsustab ise oma saatuse, sealhulgas oma surma üle. Don José on vaid argpükslik ja vägivaldne antikangelane. Ka Michaëlá on minu jaoks kaasaegne, sest ta trotsib kõike, et päästa üht meest. Ta jätab kõik maha ning üritab oma jõu ja sihikindlusega José tagasi valguse poole tuua. Ma arvan, et Carmen on anarhistlik protestialdis tegelane, seega kõnetab see tänapäeval teatud inimesi, kes keelduvad sobitumast meie ühiskonna väljakujunenud vormi. See on peaaegu revolutsiooniline.

Sageli räägitakse

„Carmenist“ kui vabaduse ooperist. Minu arvates on see mässumeelne teos.

Milliseid nõudmisi esitab teos lauljatele?

„Carmen“ on pigem näitlejate kui lauljate ooper. Töö kehaga, füüsiline kontakt on selles ooperis olulised. See on ka keeruline psühholoogiline teekond, mis viib tegelased mingisse hävituslikku seisundisse. Seepärast on oluline, et saaksime lauljatega tegelaste kallal süvitsi töötada. Kehalisus ja vägivald on selles teoses kõikjal.

Mis on teie isiklik sõnum publikule?

Prantslasena olen uhke, et saan anda oma nägemuse „Carmenist“ Erose ja Thanatose vahel siin Tallinnas. Kuid rohkem kui prantsuse ooper on see üldinimlik teos ja ma loodan, et publik võtab selle kontrastse, valgusest helge ning pimedusest kantud vägivaldse ja karmi loo tundlikul meelel vastu. Loodan oma lavastuses vabaneda teatud stereotüüpidest, mida sellele ooperile omistatakse.

Tekst: Maarja Pärn

Foto: Masha Bakhtina

Ma usun, et tantsijatele ja ka mulle endale pakub see lavastus suuri väljakutseid.

29.

novembril jõuab publiku ette koreograaf-lavastaja Jevgeni Gribi ballett „Valgus maailma lõpust“, mis on loodud helilooja Alisson Kruusmaa uuele muusikale ning Eero Epneri dramaturgiale. See on lugu maailma loomisest, inimkonna sünnist, harmoonia asendumisest mõõdutunde kadumisega ja ahnusega, vana maailma hävimisest ja uue maailma tekkimise võimalusest.

Jevgeni Grib, kuidas see ballett sündis ja millest see kõneleb?

Selle taga on pikk ja huvitav lugu. Kui ma esimest korda oma lavastusmeeskonnaga kokku sain, oli idee absoluutselt teine. Möödus veidi aega, mille jooksul hakkasin oma idees kahtlema ega teadnud, kas tõesti tahan seda lavastada või mitte. Õnneks oli mu meeskond väga toetav. Koos Eero Epneri ja Alisson Kruusmaaga mõtlesime ning rääkisime omavahel läbi, mis selles loos peaks olema ja mis mitte. Lõpuks leidsimegi selle kuldse tee, mis kõnetas kõiki.

Eero Epneri sulest valmis mitmetest narratiividest inspireeritud lugu „Valgus maailma lõpust“, millele kirjutas originaalmuusika Alisson Kruusmaa, kelle jaoks see on esimene täispikk ballett. Ma pean tunnistama, et ma pole julgenud isegi unistada, et saaksin teha lavastust selliste andekate inimestega, ja mul on suur rõõm, et nad olid nõus minuga koos sellele suurele teekonnale tulema.

Mis oli selle balleti loomise algimpulsiks? Algimpulsiks oli meie balletijuhi Linnar Loorise ja rahvusooperi loomingulise juhi Arvo Volmeri ettepanek lavastada Estonia suurele lavale täispikk ballett. Olen väga tänulik, et nad minusse usuvad ja mulle sellise pakkumise tegid. Alles hiljem hakkasin vaatama ja mõtlema, mida ma tahaksin üldse lavastada. Neid teemasid pole sugugi kerge valida.

Kui keeruline on see lugu tantsijate jaoks? Praegu (intervjuu on tehtud veebruaris – toim) on veel vara öelda, kas tuleb keeruline või mitte. Muusika alles valmib ja proovid ei ole veel alanud. Ma usun, et tantsijatele ja ka mulle endale pakub see lavastus suuri väljakutseid. Ma pole veel kunagi kuulnud, et mu koreograafiat oleks kerge tantsida, aga loodan, et kõik saavad tööprotsessi ja selle tulemust nautida.

Milline on sinu sõnum publikule? Mulle ei meeldi eriti rääkida, mida ma tahan või tahtsin oma balletiga öelda. Eks kõik inimesed näevad seda erinevalt ja saavad ka aru täiesti erinevalt. Olen kindel, et see teema peaks praegu kõnetama kõiki inimesi. Selles loos on ainest, mida meenutada minevikust, kuid ka seda, mida mõelda tulevikust, mis meid veel ees ootab. Ma väga loodan, et see lugu hakkab publikut kõnetama ja paneb inimesi edasi mõtlema. E

PEALELEND / BALLETT

„pÄHklipurEja“ ning „timBu-

limBu Õukond ja lumEmöldrid“

Tekst: Stuart Sweeney

Fotod: Rünno Lahesoo

„p

ähklipureja“ kuulub paljude balletitruppide raudvara hulka. Meeldejääva partituuriga teos sobib ideaalselt jõuluajaks ning on tänu sellele saanud nii laste kui täiskasvanute lemmikuks. Seepärast on uus lavastus kahtlemata väga oluline sündmus ning Eesti Rahvusballett võib enda üle uhke olla, kuna Gyula Harangozó lavastuse esietendus pälvis seisvalt publikult kümneminutilise aplausi.

Uue lavastuse eripäraks on laval olevate laste arv – nii palju lapsi pole ma veel üheski balletis näinud. Kunstilise juhi Linnar Loorise südameasi on panna rohkem noori eestlasi, eriti poisse, tantsima, seepärast täidab see versioon „Pähklipurejast“ hästi tema eesmärki. Suure osa publikust moodustasid alla 15-aastasted lapsed ning etendus võib neis sütitada soovi samuti tantsuga tegeleda. Lavastusse kaasatud tantsukooli õpilaste jaoks on see võimalus õppida lavakunsti, jagada lava kogenud ja professionaalsete tantsijatega ning nautida aplausi. Esimeses vaatuses avaneb meie ees kaasaegne jõuka pere kodu, kus lapsed ja täiskasvanud naudivad peomelu. Algusosa kandev jõud on Ali Urata Drosselmeier. Sooja graatsilisusega juhib ta sündmuste käiku, lisades sinna laitmatult sooritatud tours en l’air’e ja grands jetés’id. Kogu balleti jooksul annab ta oma tegelaskuju elavat iseloomu värvikalt edasi.

Ka meelelahutajad teevad meeldejääva etteaste. Antonio Gallo annab Ämblikmehena oma pöörded ja kukerpallid edasi erakordselt sujuvalt. Laura Maya ühildab Barbie’na nuku kohmakuse elegantsete piruettide ja fouette’dega. Leonardo Celegato jõuline robot lõpetab pika pirouette à la seconde’i õige jalaasendi nurgaga ning täpselt muusikasse. Kogu vaatuse jooksul tantsib Leene Vugts Tallinna Muusika- ja Balletikoolist väikse Klara rolli professionaalselt välja ning naudib

Olen veendunud, et see rõõmustab publikut veel palju aastaid.

ELAMUS

kaunist duetti Drosselmeieriga. Need kõrghetked on olulised, kuna osa peostseeni ansamblikoreograafiast on veidi tagasihoidlikum.

Kui Klara on uinunud, ärkab ellu tema unenägu, kus traditsiooniliselt leiab aset raevukas võitlus hiirte ja tinasõdurite vahel. Klara, keda kehastab Ami Morita, ärkab suureks sirgununa ning tilluke Pähklipurejaprints elustub Joel Calstar-Fisheri kehastuses. Nad tunnevada rõõmu oma täiskasvanuks saamisest ning esitavad rõõmsa ja südamliku pas de deux. Esimene vaatus lõppeb „Lumehelbekeste valsiga“, kus Harangozó on loonud täiuslikult sünkroonsele ansamblile huvitavate mustritega koreograafia, milles Akane Ichii ja Nanae Maruyama saavad solistidena särada.

Teine vaatus viib publiku paleesse rahvatantse vaatama. Araabia tantsu esitab Nanae Maruyamast, Marta Navarsardyanist ja Ali Uratast koosnev trio. Õrn ja meeleolu loov muusika on aluseks koreograafiale, mille kolm tantsijat sensuaalselt ette kannavad. Elava partituuriga vene tants annab Akane Ichiile ja Leonardo Celegatole võimaluse näidata dünaamilist jalgade tööd ja tuulikutena pöörlevaid käsi. Celegato kiired hüpped ja kasakasammud on tulvil enesekindlust. Samas jäi hispaania tantsu koreograafiast minu jaoks puudu ootuspärasest elujõulisusest ning hiina tantsu staccatoliigutused ei tundunud mulle naljakad.

„Pähklipureja“ kulminatsioon on „Suhkruhaldja tantsu“ grand pas. Siinkohal tuleb lääne ja ida versioonide vahel esile oluline erinevus: lääne versioonis ilmub teise vaatuse alguses hetkeks uus paar, kes seejärel grand

pas’d esitab; ida versioonides esitavad seda Klara ja Pähklipureja-prints. Eelistan viimast, kuna need kaks tegelaskuju on publikule juba tuttavad ning säilitavad läbivat joont.

Ami Morita tuleb kaunite arabesque’ide seeriat esitades avadueti nõudliku koreograafiaga stiilselt toime. Tema oskuslik partner Joel Calstar-Fisher sooritab sujuvalt keerukad üle pea tõsted ja dramaatilised püüdmised, kui Ami Morita tema poole hüppeid teeb. „Suhkruhaldja tantsu“ variatsioonis moodustavad Ami Morita suurepärane tehnika, nõgus selg, musikaalsus ja elegantsed ports de bras’d vaimustava soolo. Lõpudueti alguses nautisin Joel Calstar-Fisheri ringiratast üle lava kulgevaid grand jetés’id ning Ami Morita diagonaalset seeriat pöörlevatest grand jetés en attitude’idest. Üldiselt tuli paar Petipa originaalkoreograafiaga laitmatult toime.

Kokkuvõttes on Gyula Harangozó „Pähklipurejas“ palju elegantset koreograafiat mõne üksiku mainitud erandiga. Rita Velichi kostüümid sobivad ideaalselt tegelaste ja stseenide erinevuse ja muutlikkusega. Kõige rohkem kahtlesin lavastuse puhul Kentauri lavakujunduses, kuna sageli juhtis see tähelepanu tantsult eemale. Näiteks teise vaatuse „Lillede valsi“ ajal mõjuvad detailiderohke ümbrus ning laest rippuvad elemendid kaootiliselt ning pisendavad ansamblit. Balleti lõpus eemaldatakse ilutsevad dekoratsioonid mõneks ajaks lavalt ning lõputantsude lavakujundus on palju parem.

Nagu alguses mainisin, sai ballett publiku tormilise vastuvõtu osaliseks ning olen veendunud, et see rõõmustab publikut veel palju aastaid.

Linnar Loorise südameasi on panna rohkem noori eestlasi tantsima.

Mõni päev hiljem toimus Eesti Rahvusballetis veel üks esietendus. „Timbu-Limbu õukond ja lumemöldrid“ on 45-minutiline lasteballett kammersaalis, mille koreograaf on Linnar Looris. Eesti lastejutustusel põhinev narratiiv räägib loo nõiast, kes peatab lumeveski, ning lumemöldritest, kes püüavad teda takistada ja lõpuks see neil ka õnnestub. Looris ühildab eesti rahvatantsu balletisammudega ning loob iga tegelaskuju jaoks selgelt eristuva liikumise. Reili Evarti lavakujundus on värviline ja loominguline.

Beatriz Domingues kehastab Timbu-Limbu rolli elavalt ja rõõmsalt ning Antonio Gallo tema koera Mukit kiirete ja täpsete sammudega, tuues esile oma rolli humoorikust. Linnar Looris on ühtlasi loo jutustaja ning on selgelt näha, et ta naudib lavale naasmist. Rääkisin pärast etendust ka paari lapsega, kelle sõnul meeldis lavastus neile väga. „Timbu-Limbu õukond ja lumemöldrid“ on võluv sissejuhatus tantsumaailma ning väärtuslik lisand trupi repertuaarile.

Arvustus ilmus esmakordselt 3. detsembril 2023 Suurbritannia tantsu-uudiseid kajastava keskkonna leheküljel CriticalDance

„Timbu-Limbu õukond ja lumemöldrid“ on võluv sissejuhatus tantsumaailma ning väärtuslik lisand trupi repertuaarile.

ELAMUS

tajulEEBE puudutus raHvusoopEris Estonia

pisut liiga külmal märtsikuu ennelõunal jooksin Kultuuriministeeriumist üle tee Rahvusooper Estoniasse, vaatama „Tajuleebe tantsuloo“ esietendust. Miks just „tajuleebet“ tantsulugu? Haridusprojekt „Tajuleebe tantsulugu“ on esimene Eestis publiku ette jõudev lavastus, mis on mõeldud eelkõige autistlikele ja intellektipuudega lastele ning sihtrühma poolt ülimalt hästi vastu võetud. Estonia toob välja, et tajuleebed lavastused (relaxed performances) on mõeldud neile, kelle jaoks teatris käimine võib olla hirmutav ja keeruline ning kes vajavad tavapärasest rahulikumat keskkonda. Tajuleebetel etendustel ei tehta saali täiesti pimedaks ning ei kasutata vilkuvaid ja kiiresti muutuvaid valguslahendusi. Ka muusika helikeel on vaiksem ning rahulikum. Saalis saab olla kuni kümme erivajadusega last koos saatjatega.

Ma ei tea, kas paistsin teatrisse jõudes pisut liiga elevil, kuid Estonia haridustöö juht Tuuli Potik haaras mind kaasa ja suunas koos paari teise külalisega rahunemistuppa. Tõenäoliselt rohkem ruumi tutvustamiseks, aga miks mitte ka kasutamiseks? Tagasihoidlikes toonides kott-toolidega ruum oli elevil lapsi ja noori täis. Uksest sisse piiludes tajusin ehmatusega, et ma ei ole kindel, kas oskan erivajadustega lastega õigesti suhelda. Autismispektri häire ja intellektipuudega lapsed on erilised ja tundlikud.

Korraga mõistsin, et isegi, kui olin läbi lugenud kõik Estonia loodud ettevalmistavad materjalid ja kuulanud Tallinna Kultuuri- ja Spordiameti eestvedamisel korraldatud ligipääsetavuse inspiratsioonipäeval ettekannet tajuleebe tantsuloo ettevalmistustest ja vajadusest, polnud mul tegelikult õrna aimugi, mis mind ees ootab ning kuidas sellega suhestuma hakkan või ei hakka.

Nii vähe me teamegi sellest, mida tähendab tegelikult võrdsete võimaluste loomine või erivajadustega inimeste kaasamine. Me räägime ligipääsetavusest, aga mõtleme selle all kaldteed. Heal juhul liftis numbrite punktkirjas kirjutamist või viipekeelset tõlget uudistesaates. Isegi kui mõtleme ja räägime sellest, et kõigil oleks võimalus (kui mitte võrdne, siis vähemalt võimaluski) saada ligi kultuuri sisule, on see Eestis ikkagi veel nii uus ja väheavastatud maailm. Me mõtleme erivajaduse all ennekõike nägemis-, kuulmis- ja liikumispuudega inimestele, palju vähem intellektipuudele. Ma olin uskunud, et kultuuril on võime puudutada kõiki, aga kas tõesti mõtlesin siinkohal kõiki?

„Tsau!“ koputab keegi mulle õlale. Keeran ebatavalise tervituse peale ümber. „Tore, et sa tulid siia!“ hüüab noormees, surub mulle oma hõreda käe otse pihku ja raputab julgelt, silmad vaatamas lae suunas. Vastan tervitusega ja juba läheb ta pehmele roosale matile õpetaja kõrvale istuma. Lapsed on saalis. Üks otsib uues keskkonnas tuge pehmetelt raskuspatjadelt, teine saab saaliteenindajalt heli summutavad kõrvaklapid ja valgustundlikkust vähendavad prillid, mis aitavad tal end turvaliselt tunda. Kolmas uudistab ringi ratastoolis. Igale etendusele jagub pileteid kümnele lapsele, kuid saatjaid ning huvilisi on vähemalt esietendusele tulnud üksjagu rohkem.

Estonia meeskond on erakordselt hästi ette valmistunud. Kõik osatäitjad on algusest peale saalis ning tervitavad lapsi. Õhkkond on elev, kuid samas

Tekst: Kultuuriministeeriumi kultuurihariduse ja ligipääsetavuse nõunik Annikki Aruväli

Fotod: Tanel Meos

HARIDUS

rahulik ning kõigil on aega ja ruumi kohaneda. Etendus algab. Mind hämmastab kvaliteet igas detailis ning see, et mitte kuskilt pole tehtud grammigi järeleandmist. Ei üheski noodis, tantsusammus, suhtlusviipes ega silmavaates. Kogu meeskonda on põhjalikult koolitatud ja selle head mõju on igal sammul tunda. Muusika on erakordselt hästi valitud ning tundlikult mängitud. Tantsijad esitavad oma etteasteid silmatorkava soojusega. Koos Rahvusooper Estonia artistidega liigutakse läbi balletiajaloo kuningalossist metshaldja maagilisse metsa ning seejärel muinasjutulise järve äärde, kus elab kaunis luik. Lapsed saavad ka ise etenduse käigus tantsijatega koos liikuda ning kohapeal istuma ei pea. Selle kõige koosmõjul juhtub midagi erakordset. Laps, kes etenduse algul hoidis kätt näo ees, vaatab lummatult lavale. Noormees heli summutavate klappidega paneb need enda kõrvale ja kuulab tähelepanelikult. Valgustundlikud prillid on samuti läinud. Kui prints James ütleb haldjabaleriinile „Ma armastan Sind“, kostab vaiba esiäärel istuva tüdruku suust sügav ohe ja ta kordab igatsevalt „Sind …“, haarab sülle padja ning teeb sellele mitu sooja musi. Väike poiss ratastoolis laulab ja liigutab käsi baleriini järgi kaasa. Ma jälgin lapsi ja olen lummatud, nähes, kuidas tants, muusika, valgus ja kujundus neid muudavad ning avavad. Viimases stseenis langevad taevast alla värvilised baleriiniseelikud ning kõiki kutsutakse osalema. Leian end etenduse alguses leitud uue sõbraga vastamisi. Ulatan käe ning keerutame teineteist kordamööda. Ta vaatab mulle silma ja naeratab. Vaatab silma.

Jah, ma olen nüüd näinud, et kultuuril on võime puudutada kõiki. Lahkun etenduselt rikkamana ning täis teotahet. Ligipääsetavuse loomine on teekond, kus ka väike samm võib olla suur. Estonia „Tajuleebe tantsulugu“ on astunud olulise sammu ning kinnitanud, et meil on põhjust pingutada, et kõigil oleks võimalus kultuurini jõuda.

Artikkel ilmus esmakordselt 22. märtsil 2024 Kultuuriministeeriumi ajaveebis Kuva.

Autismispektri häire ja intellektipuudega lapsed on erilised ja tundlikud.

Tajuleebe teatrikogemus

Tartu Maarja Kooli õpetaja Tiina Eksi

Oleme suured teatrisõbrad. Viimastel aastatel oleme külastanud Tartus peamiselt Teatri Kodus ja Sadamateatris mängitavaid etendusi. Need väikesed saalid on meie lemmikud, sest saame kinni panna terve saali ja külastada seda kogu kooliga. Oleme käinud ka suuremates saalides, aga olles ise väga värvikad, oleme mõnikord teiste külastajate jaoks tegeliku etenduse varju jätnud.

Teatris käimine on meie jaoks väga oluline, sest lisaks etendusest saadavale elamusele võimaldab „väljas käimine“ testida oma sotsiaalseid ja igapäevaoskusi. Oskused, mida oleme kooli turvalistes oludes harjutanud, omandavad tõelise väärtuse alles siis, kui suudame neid rakendada erinevates olukordades.

Mõnikord on keeruline leida sobivat lavastust. Sellist, mis oleks sisult eakohane ja vormilt jõukohane. Nende tingimuste täitmisega sai „Tajuleebe tantsulugu“ suurepäraselt hakkama.

Uudise uudsest etendusformaadist võtsime vastu suure põnevusega. Tants ja muusika kõnetavad enamikku meie õpilastest. Kui sinna lisada veel väike osalejate arv, võimalus meeltekogemust ise kontrollida ja tegevustes kaasa lüüa, siis sobib see lavastus pea kõigile.

Juba garderoobist alates juhatati meid nagu VIP-e puhketuppa ja sealt sobival hetkel saali. Saime etendust nautida vahetust lähedusest –otse lavalt. Istumiseks (või pikutamiseks) olid laval sensoorsed istumisalused ja olemise sai mugavaks teha patjade abil. Lavastuse kohta oli juba eelnevalt välja jagatud põhjalik info, nii et teadsime, mida oodata. Seda nii sõnaliselt kui ka visuaalselt. Muusika ja valgustus olid mahedad, tegevus sujuv ja harmooniline. Saime ka ise tegevustes osaleda: õppida tantsusamme, katsuda kohevaid seelikuid. Kõige enam panidki õpilaste silmad särama taevast alla laskunud värvilised tüllipilved, mis osutusid balletiseelikuteks. Koos krooniga leidis igaüks endas sisemise printsi või printsessi. Kindlaks tõestuseks sellest, et tabasite lavastusega märki, olid õpilaste reaktsioonid. Kauni tantsijanna malbele kutsele ei suutnud vastu panna isegi Siim, kes muidu laulu ja tantsu osas kõhklevale seisukohale jääb. Ta võttis kõrvaklapid peast ja lubas asemele panna peaehte. See hetk oli lavastusele siiraks tunnustuseks.

Aitäh, et meiega arvestate, hindame algatust kõrgelt ja ootame uusi tajuleebeid kogemusi!

kui surma palgE EEs sÜnniB puudutav kunst

rahvusooper Estonia ja Von Krahli Teater alustavad hooaega põneva koostööprojektiga, mille raames jõuab lavale Viktor Ullmanni Eestis seni esitamata ühevaatuseline ooper „Atlantise keiser“.

Ullmann kirjutas teose Theresienstadti vangilaagris koos kaasvangist libretisti Peter Kieniga aastatel 1943–1944. Laager oli natside „esindusgeto“, kuhu paigutati nimekad kultuuritegelased, esimese maailmasõja veteranid ja üle 60-aastased elanikud. Geto eesmärk oli varjata teistes koonduslaagrites kasvavat holokaustiõudust, et murelikud Euroopa riigid oma nina liialt Saksamaa siseasjadesse ei pistaks.

ATLANTISE KEISER

Viktor Ullmanni ühevaatuseline ooper

Peter Kieni libretole

Maailmaesietendus 23. mail 1995

Hollandi Rahvusooperis

Esietendus 14. augustil 2024 Von Krahli Teatris

Telliskivi loomelinnakus

Muusikajuht ja dirigent:

Kaspar Mänd (Rahvusooper Estonia)

Lavastaja: Peeter Jalakas (Von Krahli Teater)

Dramaturg: Taavi Eelmaa

Kunstnik: Kristel Zimmer

Valguskunstnik: Priidu Adlas

Videokunstnik: Emer Värk

Rahvusooper Estonia solistid ja orkester

Osades:

Atlantise keiser – Tamar Nugis

Surm – Priit Volmer

Valjuhääldi – Mart Laur

Sõdur – Heldur Harry Põlda

Trummilööja – Helen Lokuta

Arlekiin – Rafael Dicenta

Bubikopf – Kristel Pärtna

Ullmann saabus oma naisega Theresienstadti 1942. aasta 8. septembril ja tuntud helilooja ning muusikakriitikuna määrati talle muusikaülevaataja ametikoht, mis võimaldas tal ka ise muusikat luua. Ooperiettekanded olid seal sagedased ning sõltuvalt võimalustest võis neid kuulda nii klaveri- kui ka orkestrisaatega. Mõned nimekamad teosed, mida ette kanti, olid Smetana „Müüdud mõrsja“ ja „Suudlus“, Bizet’ „Carmen“, Mascagni „Talupoja au“, Mozarti „Bastien ja Bastienne“, „Võluflööt“ ja „Figaro pulm“, Offenbachi „Hoffmanni lood“, Puccini „Tosca“ ning paljud teised.

„Atlantise keiser“, alapealkirjaga „Surma sõnakuulmatus“, keskendub müütilise Atlantise keisri diktaatorlikele püüdlustele võtta üle Surma roll ülemaailmses sõjas, kus kõik peavad võitlema, kuni pole jäänud ühtegi ellujäänut. Surm protesteerib jõuliselt oma ameti kaotamise vastu ja kuulutab välja streigi, kuni keiser lepib kompromissiga ja on nõus näitama eeskuju, kuidas õilsa eesmärgi nimel surra. Mõistetavalt on tegemist satiirilise maksahaagiga Hitleri nägemusele Kolmandast Reichist ja seda kandvale inimelu mitteväärtustavale ideoloogiale.

Etendused 14., 15., 16., 17., 18., 21. ja 22. augustil kell 19.00

Tekst: Liina Viru

Vangilaagris komponeeris Ullmann 20 teost, kuni tema eluküünal Auschwitzi koonduslaagris 1944. aasta oktoobris kustutati.

Muusikajuht ja dirigent Kaspar Mänd: „„Atlantise keiser“ on kammerooperi vormi pandud suuremõõtmeline lugu, kus on ajatud tegelased nagu Surm ja Arlekiin, hullumeelne diktaator Overall, propaganda poolt töödeldud kergeusklik Bubikopf ... Kas tuleb tuttav ette?

Tõenäoliselt ei ole teist ooperit, mis on kirjutatud nii keerulistes tingimustes kui „Atlantise keiser“. Theresienstadti saadetud inimesed olid nagu kahe maailma vahel, teades, mis neid ees ootab, kuid teadmata millal. Sellises olukorras nägid paljud ainsa võimalusena inimväärikuse ja moraali hoidmiseks luua muusikat ning kunsti. Nagu Viktor Ullmann ise oma päevikusse kirjutas, ei istunud nad mingil juhul Babüloni kaldail ega nutnud, vaid nende püüd luua kunsti oli samaväärne nende tahtega elada. Ja kummalisel kombel oli Theresienstadtis veedetud aeg Ullmannil loominguliselt kõige viljakam:

valmis kammermuusikat, klaverisonaate, laule, näidendimuusikat ja ooper. Argimured, nt noodipaberi puudus või soov salaja proovide korraldamiseks võimalusi leida, polnud takistuseks … Ullmanni muusika on rikkalik sulam hilisromantismist, kabareelikest lauludest, atonaalsusest, blues’ist. Ta tsiteerib luteri koraali, Saksa hümni, Mahlerit ning lööklaule, mida tolleaegsed kuulajad ära tundsid. Kammerooperi kohta on selles loos palju kihte.“

Lavastaja Peeter Jalakas: „„Atlantise keiser“ on teos, mis kutsub esile küsimusi loomingu sügavaimate ajendite kohta. Milline on see sisemine leek, mis innustab inimesi looma ka kõige raskemates olukordades, teades hästi, et nad seisavad silmitsi fataalsete ohtude ja vältimatult traagiliste tagajärgedega? Kas see on inimese kaasasündinud võime leida ilu ja tähendus isegi kõige troostitumates tingimustes, nähes seda ka surmaväljal tuules kõikuvas üksikus õies? Või on see pigem egoistlik, harjumuspärane tung teisi üllatada, pakkudes midagi enneolematut ja „lubamatu piire ületavat“? Olla trotslikult oma harjumuspärasel tasemel „tuntud headuses“.

Ja kas selle eest võib kunstnik olla valmis maksma oma eluga? Või oli antud teose loomise peamiseks motiiviks soov lahkuda siit ilmast väärikalt ja teadlikult, püstipäi? Vastus on tegelikult hästi lihtne: meis kõigis on soov armastada ja olla armastatud. Sõltumata antustest ja oludest. Kunstniku asi on see üles leida ja seda meile meelde tuletada. Sõltumata antustest ja oludest.“

ESTONIA BALL –SUURLINNADE TULED

31. DETSEMBRIL 2024 RAHVUSOOPERIS ESTONIA

Kunstilised juhid: Jaan Ots, Reigo Tamm

Vana-aastaõhtul viib rahvusooper teid emotsiooniderohkele reisile läbi maailma suurlinnade: ooperimaja igas saalis ootavad uued elamused ja erinevas stiilis muusika!

AUGUST 2024

K 14 kell 19.00 ATLANTISE KEISER V. Ullmanni ooper

Von Krahli Teatris Telliskivi loomelinnakus

N 15 kell 19.00 ATLANTISE KEISER V. Ullmanni ooper

Von Krahli Teatris Telliskivi loomelinnakus

R 16 kell 19.00 ATLANTISE KEISER V. Ullmanni ooper

Von Krahli Teatris Telliskivi loomelinnakus

L 17 kell 19.00 ATLANTISE KEISER V. Ullmanni ooper

Von Krahli Teatris Telliskivi loomelinnakus

P 18 kell 19.00 ATLANTISE KEISER V. Ullmanni ooper

Von Krahli Teatris Telliskivi loomelinnakus

Von Krahli Teatris Telliskivi loomelinnakus

K 21 kell 19.00 ATLANTISE KEISER V. Ullmanni ooper

Von Krahli Teatris Telliskivi loomelinnakus

N 22 kell 19.00 ATLANTISE KEISER V. Ullmanni ooper

Von Krahli Teatris Telliskivi loomelinnakus

P 25 kell 12.00 TEATRILAAT ümber teatrimaja

R 30 kell 19.00 PELLÉAS JA MÉLISANDE C. Debussy ooper

L 31 kell 19.00 VANA TALLINN GALA

SEPTEMBER 2024

P 1 kell 12.00 ALICE IMEDEMAAL G. Schiavoni ballett

K 4 kell 19.00* PELLÉAS JA MÉLISANDE C. Debussy ooper

N 5 kell 19.00 ALICE IMEDEMAAL G. Schiavoni ballett

R 6 kell 19.00 KABAREE J. Kanderi muusikal

L 7 kell 19.00 ANNA KARENINA M. Kesleri ballett

D. Šostakovitši muusikale

P 8 kell 15.00 PELLÉAS JA MÉLISANDE C. Debussy ooper

K 11 kell 19.00 KABAREE J. Kanderi muusikal

N 12 kell 19.00 DON PASQUALE G. Donizetti ooper

R 13 kell 19.00 ALICE IMEDEMAAL G. Schiavoni ballett

L 14 kell 19.00 PELLÉAS JA MÉLISANDE C. Debussy ooper

P 15 kell 12.00 NAKSITRALLID

T. Kaumanni / V. Kelleri lasteooper

R 20 kell 19.00 ANNA KARENINA M. Kesleri ballett

D. Šostakovitši muusikale

L 21 kell 19.00 DON PASQUALE G. Donizetti ooper

P 22 kell 12.00* ALICE IMEDEMAAL G. Schiavoni ballett

N 26 kell 19.00 ALICE IMEDEMAAL G. Schiavoni ballett

R 27 kell 19.00 CARMEN G. Bizet’ ooper Esietendus!

L 28 kell 19.00 KORSAAR A. Adami ballett

P 29 kell 15.00 CARMEN G. Bizet’ ooper

OKTOOBER 2024

119. HOOAJA MÄNGUKAVA s o n a d

K 2 kell 12.00 NAKSITRALLID

T. Kaumanni / V. Kelleri lasteooper

N 3 kell 19.00 LÕBUS LESK F. Lehári operett

Jassi Zahharov 70!

N 3 kell 19.00 KAMMERMUUSIKA RAHVUSOOPERIS: „Sügistervitus“

Rahvusooper Estonia kammersaalis

R 4 kell 19.00 ANNA KARENINA M. Kesleri ballett

D. Šostakovitši muusikale

L 5 kell 19.00 CARMEN G. Bizet’ ooper

P 6 kell 12.00 KORSAAR A. Adami ballett

T 8 kell 19.00* LÕBUS LESK F. Lehári operett

K 9 kell 19.00 CARMEN G. Bizet’ ooper

N 10 kell 19.00 MUST / VALGE: lühiballetid „Open Door“. „Suite en blanc“

R 11 kell 19.00 CARMEN G. Bizet’ ooper

L 12 kell 19.00 ANNA KARENINA M. Kesleri ballett

D. Šostakovitši muusikale

P 13 kell 12.00 PIPI PIKKSUKK Ü. Raudmäe / Ü. Vinteri muusikal

K 16 kell 19.00 KABAREE J. Kanderi muusikal

N 17 kell 19.00 KORSAAR A. Adami ballett

R 18 kell 19.00 KABAREE J. Kanderi muusikal

L 19 kell 19.00 FAUSTI NEEDMINE H. Berliozi dramaatiline legend Estonia kontserdisaalis

P 20 kell 15.00 ALICE IMEDEMAAL G. Schiavoni ballett

K 23 kell 19.00 KABAREE J. Kanderi muusikal

N 24 kell 19.00* MUST / VALGE: lühiballetid „Open Door“. „Suite en blanc“

R 25 kell 19.00 MADAMA BUTTERFLY G. Puccini ooper

L 26 kell 19.00 ANNA KARENINA M. Kesleri ballett

D. Šostakovitši muusikale

P 27 kell 15.00 MADAMA BUTTERFLY G. Puccini ooper

K 30 kell 12.00 NAKSITRALLID

T. Kaumanni / V. Kelleri lasteooper

K 30 kell 19.00 NAKSITRALLID

T. Kaumanni / V. Kelleri lasteooper

N 31 kell 19.00 MADAMA BUTTERFLY G. Puccini ooper

NOVEMBER 2024

R 1 kell 19.00 KORSAAR A. Adami ballett

L 2 kell 18.00 HINGEDEPÄEVA KONTSERT Tallinna Jaani kirikus

L 2 kell 19.00 KABAREE J. Kanderi muusikal

P 3 kell 12.00* ANNA KARENINA M. Kesleri ballett

D. Šostakovitši muusikale

K 6 kell 12.00 PIPI PIKKSUKK Ü. Raudmäe / Ü. Vinteri muusikal

N 7 kell 19.00 ALICE IMEDEMAAL G. Schiavoni ballett

N 7 kell 19.00 KÕNELEVAD HELID –ARNOLD SCHÖNBERG 150 Kontsert Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis

R 8 kell 19.00 LOHENGRIN R. Wagneri ooper

L 9 kell 19.00 MUST / VALGE: lühiballetid „Open Door“. „Suite en blanc“

P 10 kell 15.00 LOHENGRIN R. Wagneri ooper

N 14 kell 19.00 PÄHKLIPUREJA P. Tšaikovski ballett

R 15 kell 19.00 KABAREE J. Kanderi muusikal

L 16 kell 19.00 KORSAAR A. Adami ballett

P 17 kell 15.00* FIGARO PULM W. A. Mozarti ooper

N 21 kell 19.00 KAMMERMUUSIKA RAHVUSOOPERIS: „Itaalia muusika õhtu“

Rahvusooper Estonia kammersaalis

R 22 kell 19.00 KABAREE J. Kanderi muusikal

L 23 kell 12.00 PÄHKLIPUREJA P. Tšaikovski ballett

L 23 kell 19.00 PÄHKLIPUREJA P. Tšaikovski ballett

P 24 kell 15.00 FIGARO PULM W. A. Mozarti ooper

N 28 kell 12.00 NAKSITRALLID

T. Kaumanni / V. Kelleri lasteooper

R 29 kell 19.00 VALGUS MAAILMA LÕPUST

J. Gribi / A. Kruusmaa ballett

Esietendus!

L 30 kell 19.00 FIGARO PULM W. A. Mozarti ooper

DETSEMBER 2024

P 1 kell 12.00 VALGUS MAAILMA LÕPUST

J. Gribi / A. Kruusmaa ballett

K 4 kell 12.00 PIPI PIKKSUKK

Ü. Raudmäe / Ü. Vinteri muusikal

N 5 kell 19.00 MUST / VALGE: lühiballetid „Open Door“. „Suite en blanc“

R 6 kell 19.00 TRUBADUUR G. Verdi ooper

L 7 kell 19.00 VALGUS MAAILMA LÕPUST

J. Gribi / A. Kruusmaa ballett

P 8 kell 15.00* TRUBADUUR G. Verdi ooper

K 11 kell 19.00 KORSAAR A. Adami ballett

N 12 kell 18.00 RAHVUSOOPERI JÕULUKONTSERT

Tallinna Jaani kirikus

R 13 kell 12.00 PÄHKLIPUREJA P. Tšaikovski ballett

R 13 kell 19.00 PÄHKLIPUREJA P. Tšaikovski ballett

L 14 kell 12.00* NAKSITRALLID

T. Kaumanni / V. Kelleri lasteooper

K 18 kell 12.00 PÄHKLIPUREJA P. Tšaikovski ballett

K 18 kell 19.00 PÄHKLIPUREJA P. Tšaikovski ballett

N 19 kell 19.00 MINU VEETLEV LEEDI F. Loewe’ muusikal

N 19 kell 19.00 KAMMERMUUSIKA RAHVUSOOPERIS: „Aastalõpukontsert puhkpillidega“ Rahvusooper Estonia kammersaalis

R 20 kell 19.00 CARMEN G. Bizet’ ooper

L 21 kell 12.00 PÄHKLIPUREJA P. Tšaikovski ballett

L 21 kell 19.00 PÄHKLIPUREJA P. Tšaikovski ballett

P 22 kell 15.00 CARMEN G. Bizet’ ooper

L 28 kell 19.00 MINU VEETLEV LEEDI F. Loewe’ muusikal

T 31 kell 19.30 ESTONIA BALL – SUURLINNADE TULED

* Soodustus pensionäridele 30% NB! Mängukavas võib ette tulla muudatusi!

Linnar Loorise tantsulavastus „Timbu-Limbu õukond ja lumemöldrid“ Kalju Kanguri samanimelise lastejutustuse ainetel Rahvusooper Estonia kammersaalis

N 31.10 kell 10.30 ja 12.00

K 6.11 kell 10.30 ja 12.00

K 20.11 kell 10.30 ja 12.00

K 4.12 kell 10.30 ja 12.00

R 6.12 kell 10.30 ja 12.00

T 10.12 kell 10.30 ja 12.00

R 20.12 kell 10.30 ja 12.00

Võimalus tellida etendus, valides ülalmainitud kuupäevade hulgast (terve saal).

JAANUAR 2025

K 8 kell 12.00 NAKSITRALLID

T. Kaumanni / V. Kelleri lasteooper

N 9 kell 19.00 CARMEN G. Bizet’ ooper

R 10 kell 19.00 MINU VEETLEV LEEDI F. Loewe’ muusikal

L 11 kell 19.00 CARMEN G. Bizet’ ooper

P 12 kell 12.00 NAKSITRALLID

T. Kaumanni / V. Kelleri lasteooper

K 15 kell 12.00 NAKSITRALLID

T. Kaumanni / V. Kelleri lasteooper

N 16 kell 19.00* DON PASQUALE G. Donizetti ooper

R 17 kell 19.00 PÄHKLIPUREJA P. Tšaikovski ballett

L 18 kell 12.00 PÄHKLIPUREJA P. Tšaikovski ballett

L 18 kell 19.00 PÄHKLIPUREJA P. Tšaikovski ballett

P 19 kell 15.00* MINU VEETLEV LEEDI F. Loewe’ muusikal

K 22 kell 12.00 PÄHKLIPUREJA P. Tšaikovski ballett

K 22 kell 19.00 PÄHKLIPUREJA P. Tšaikovski ballett

R 24 kell 19.00 DON PASQUALE G. Donizetti ooper

L 25 kell 19.00 VALGUS MAAILMA LÕPUST

J. Gribi / A. Kruusmaa ballett

P 26 kell 15.00 VÕLUFLÖÖT W. A. Mozarti ooper

R 31 kell 19.00 VALGUS MAAILMA LÕPUST

J. Gribi / A. Kruusmaa ballett

VEEBRUAR 2025

L 1 kell 19.00 VÕLUFLÖÖT W. A. Mozarti ooper

P 2 kell 12.00 PIPI PIKKSUKK

Ü. Raudmäe / Ü. Vinteri muusikal

R 7 kell 19.00 PULCINELLA & HISPAANIA TUND

I. Stravinski ballett, M. Raveli ooper

Esietendus!

L 8 kell 19.00 VALGUS MAAILMA LÕPUST

J. Gribi / A. Kruusmaa ballett

P 9 kell 15.00 PULCINELLA & HISPAANIA TUND

I. Stravinski ballett, M. Raveli ooper

N 13 kell 19.00* LUMIVALGEKE JA 7 PÖIALPOISSI

G. Harangozó / T. Kocsáki lasteballett

R 14 kell 19.00 PULCINELLA & HISPAANIA TUND

I. Stravinski ballett, M. Raveli ooper

L 15 kell 19.00 LUMIVALGEKE JA 7 PÖIALPOISSI

G. Harangozó / T. Kocsáki lasteballett

P 16 kell 15.00 PULCINELLA & HISPAANIA TUND

I. Stravinski ballett, M. Raveli ooper

K 19 kell 12.00 LUMIVALGEKE JA 7 PÖIALPOISSI

G. Harangozó / T. Kocsáki lasteballett

K 19 kell 19.00* VÕLUFLÖÖT W. A. Mozarti ooper

N 20 kell 19.00 KABAREE J. Kanderi muusikal

R 21 kell 19.00 GISELLE A. Adami ballett

L 22 kell 12.00 BURATINO O. Ehala muusikal

L 22 kell 19.00 KAMMERMUUSIKA RAHVUSOOPERIS: „Eesti helid“ Rahvusooper Estonia

kammersaalis

T 25 kell 19.00 KABAREE J. Kanderi muusikal

K 26 kell 19.00 PULCINELLA & HISPAANIA TUND

I. Stravinski ballett, M. Raveli ooper

N 27 kell 19.00 GISELLE A. Adami ballett

R 28 kell 19.00 KABAREE J. Kanderi muusikal

MÄRTS 2025

L 1 kell 19.00 VÕLUFLÖÖT W. A. Mozarti ooper

P 2 kell 12.00 GISELLE A. Adami ballett

N 6 kell 19.00 RAHVUSOOPER ESTONIA

SÜMFOONIAKONTSERT Eesti Muusika- ja

Teatriakadeemia suures saalis

R 7 kell 19.00 JEANNE D’ARC G. Verdi ooper

L 8 kell 12.00* BURATINO O. Ehala muusikal

L 8 kell 19.00 GISELLE A. Adami ballett

P 9 kell 15.00 KABAREE J. Kanderi muusikal

K 12 kell 12.00 LUMIVALGEKE JA 7 PÖIALPOISSI

G. Harangozó / T. Kocsáki lasteballett

N 13 kell 19.00 JEANNE D’ARC G. Verdi ooper

R 14 kell 12.00 PIPI PIKKSUKK

Ü. Raudmäe / Ü. Vinteri muusikal

R 14 kell 19.00 GISELLE A. Adami ballett

L 15 kell 19.00 KRAHV LUXEMBURG F. Lehári operett

P 16 kell 12.00 BURATINO O. Ehala muusikal

N 20 kell 19.00 KAMMERMUUSIKA RAHVUSOOPERIS: „Romantilised prantsuse meloodiad“ Rahvusooper Estonia kammersaalis

R 21 kell 19.00 KRAHV LUXEMBURG F. Lehári operett

L 22 kell 19.00 LUMIVALGEKE JA 7 PÖIALPOISSI

G. Harangozó / T. Kocsáki lasteballett

P 23 kell 15.00* JEANNE D’ARC G. Verdi ooper

R 28 kell 19.00 SISALIK L. Sumera / M.-M. Lille / M. Kesleri ballett Esietendus!

L 29 kell 19.00 KABAREE J. Kanderi muusikal

P 30 kell 12.00 SISALIK L. Sumera / M.-M. Lille / M. Kesleri ballett

APRILL 2025

K 2 kell 19.00 CARMEN G. Bizet’ ooper

N 3 kell 12.00 BURATINO O. Ehala muusikal

N 3 kell 19.00* GISELLE A. Adami ballett

R 4 kell 19.00 KABAREE J. Kanderi muusikal

L 5 kell 19.00 CARMEN G. Bizet’ ooper

P 6 kell 12.00 NAKSITRALLID

T. Kaumanni / V. Kelleri lasteooper

N 10 kell 19.00 KABAREE J. Kanderi muusikal

R 11 kell 19.00 TRAMM NIMEGA IHA

N. Meckleri / A. L. Ochoa / P. Salemi ballett

L 12 kell 19.00 RAHVUSOOPER ESTONIA

SÜMFOONIAKONTSERT

Estonia kontserdisaalis

P 13 kell 12.00 SISALIK L. Sumera / M.-M. Lille / M. Kesleri ballett

K 16 kell 12.00 NAKSITRALLID

T. Kaumanni / V. Kelleri lasteooper

K 16 kell 19.00 TRAMM NIMEGA IHA

N. Meckleri / A. L. Ochoa / P. Salemi ballett C

N 17 kell 19.00 ORPHEUS PÕRGUS J. Offenbachi operett

N 17 kell 19.00 KAMMERMUUSIKA RAHVUSOOPERIS: „Roosid, kevad ja armastus“ Rahvusooper

Estonia kammersaalis

R 25 kell 19.00 TANTSIB SERGEI UPKIN

Rahvusvahelise tantsupäeva gala

L 26 kell 19.00 ROMEO JA JULIA Ch. Gounod’ ooper

P 27 kell 12.00 TANTSIB SERGEI UPKIN

Rahvusvahelise tantsupäeva gala

T 29 kell 19.00 ORPHEUS PÕRGUS J. Offenbachi operett

K 30 kell 19.00* ROMEO JA JULIA Ch. Gounod’ ooper

MAI 2025

R 2 kell 19.00 ROMEO JA JULIA Ch. Gounod’ ooper

L 3 kell 19.00 SISALIK L. Sumera / M.-M. Lille / M. Kesleri ballett

P 4 kell 15.00* ORPHEUS PÕRGUS J. Offenbachi operett

N 8 kell 19.00 LUIKEDE JÄRV P. Tšaikovski ballett

R 9 kell 19.00 LOHENGRIN R. Wagneri ooper

L 10 kell 12.00 NAKSITRALLID

T. Kaumanni / V. Kelleri lasteooper

L 10 kell 19.00 TRAMM NIMEGA IHA

N. Meckleri / A. L. Ochoa / P. Salemi ballett C

P 11 kell 12.00 NAKSITRALLID T. Kaumanni/V. Kelleri lasteooper

K 14 kell 19.00 LOHENGRIN R. Wagneri ooper

N 15 kell 12.00 LUIKEDE JÄRV P. Tšaikovski ballett

R 16 kell 19.00 LOHENGRIN R. Wagneri ooper

L 17 kell 19.00 SISALIK L. Sumera / M.-M. Lille / M. Kesleri ballett

P 18 kell 15.00 ORPHEUS PÕRGUS J. Offenbachi operett

R 23 kell 19.00 LUIKEDE JÄRV P. Tšaikovski ballett

L 24 kell 19.00 ORPHEUS PÕRGUS J. Offenbachi operett

P 25 kell 12.00 TRAMM NIMEGA IHA

N. Meckleri / A. L. Ochoa / P. Salemi ballett

N 29 kell 19.00* TRAMM NIMEGA IHA

N. Meckleri / A. L. Ochoa / P. Salemi ballett

R 30 kell 19.00 NAHKHIIR J. Straussi operett Esietendus!

L 31 kell 19.00 LUIKEDE JÄRV P. Tšaikovski ballett

JUUNI 2025

P 1 kell 15.00 NAHKHIIR J. Straussi operett

K 4 kell 12.00 LUIKEDE JÄRV P. Tšaikovski ballett

N 5 kell 19.00 VÕLUFLÖÖT W. A. Mozarti ooper

R 6 kell 19.00 NAHKHIIR J. Straussi operett

L 7 kell 19.00 VÕLUFLÖÖT W. A. Mozarti ooper

E 9 kell 19.00* TALLINNA MUUSIKA- JA BALLETIKOOLI GALA

K 11 kell 19.00 NAHKHIIR J. Straussi operett

N 12 kell 19.00 LUIKEDE JÄRV P. Tšaikovski ballett

R 13 kell 19.00 MADAMA BUTTERFLY G. Puccini ooper

R 13 kell 19.00 EESTI RAHVUSBALLETI

KOREOGRAAFIDE ÕHTU

Rahvusooper Estonia kammersaalis

L 14 kell 19.00 SISALIK L. Sumera / M.-M. Lille / M. Kesleri ballett

P 15 kell 15.00 MADAMA BUTTERFLY G. Puccini ooper

P 15 kell 17.00 EESTI RAHVUSBALLETI

KOREOGRAAFIDE ÕHTU Rahvusooper Estonia kammersaalis

K 18 kell 19.00 NAHKHIIR J. Straussi operett

N 19 kell 19.00 MADAMA BUTTERFLY G. Puccini ooper

R 20 kell 19.00 LUIKEDE JÄRV P. Tšaikovski ballett

L 21 kell 19.00 NAHKHIIR J. Straussi operett

P 22 kell 12.00* LUIKEDE JÄRV P. Tšaikovski ballett

* Soodustus pensionäridele 30%

NB! Mängukavas võib ette tulla muudatusi! 119.