- ajalugu -
Vanemast jahindusest Võrumaal Võrumaa vanemast jahindusest on vähe kirjalikke andmeid. TEKST HEINO KASESALU FOTOD REPROD
O
skar Loorits oma raamatus „Endis-Eesti elu-olu“ (1941) märgib, et Edela-Võrumaal leidus karusid veel 60 aastat tagasi ehk 1880. aasta paiku, ilveseid ja hunte veel 40 aastat tagasi ehk 1900. aasta paiku. Mõniste metsades olnud põtru 40 aastat tagasi veel rohkesti, samuti metskitsi. Esimese maailmasõja ajal vähenes nende arvukus salaküttimise tõttu tunduvalt. Loorits kirjeldab lühidalt ka omaaegseid ulukite püügiviise Võrumaal. Nii oli tuntud mõiste „linnupesadel käimine“, kui metsas otsiti tetrede, mõtuste, partide jt lindude pesi, et neis olevaid mune toiduks tarvitada. Ulukitele juurdehiilimise korral soovitati põdrale ja kitsele lähenedes sammuda otse, mitte puude taha põigeldes. Mõtustele olevat kevadel mängu ajal võimalik nii lähedale hiilida, et lindu saab västraga lüüa. Karu varitsemiseks ehitati kaerapõllu äärde või raipe juurde puu otsa karulava. Mäkra võis kuuvalgel ööl varitseda urgude juures. Põldpüüde (nurmkanade) püüdmiseks kasutati suurt tuulamissarja, mis pulgakese najale üles seati. Pulgakese küljest viidi pael kuhugi varju taha, kust vajalikul hetkel sai pulgakese ära tõmmata. Nii olid sarja alla teri nokkima tulnud linnud lõksus. Hunte kütiti kuuvalgel ööl ree pealt. Ree taga pika nööri otsas lohises pikerguse kujuga õlgi või räbalaid täistopitud kott, reel oli aga põrsas, keda sunniti aeg-ajalt kisa tegema. Kui läheduses oli hunte, siis tulid nad põrsa kisa peale tee äärde. Nähes nööri otsas lohisevat kotti,
Vana- Nursi mõisnik Oskar von Wahl oli üks Liivimaa jahiharrastajate seltsi asutajaliikmeid.
Georg Kangro oli Eesti kütiseltsi Räpina haruseltsi ja Räpina kütiseltsi esimees.
54
püüdsid nad seda haarata. Kohe aga kõlasid ree pealt paugud. Tetrede küttimiseks pandi hilissügisel pika ridvaga puu latva tedrekujud (pulvanid). Läheduses varitsev kütt sai tulistada kuju juurde lendavaid tetri. Põtru, kitsi, jäneseid ja rebaseid kütiti ajuga, jahimehed asusid nn vekslikohtadel. Passiivsete püüdmisviisidena olid kasutusel nn põdrahauad ja hundihauad. Need olid maasse kaevatud vajaliku sügavusega augud, mis pealt õrnalt kinni kaeti. Veel oli kasutusel nn püssi lepitamine raipe juures. Selleks paigutati väljapandud raipe lähedale vinnastatud püss, mille päästiku küljest viis nöör raipe juurde. Kui karu või hunt raibet puudutas, siis väljasihitud püss tulistas ning heal juhul surmas või haavas ulukit. Mõtuseid ja tetri püüti silmuste ning nn linnukeeltega, jäneseid, tuhkruid ja saarmaid lõksudega. Rebaseid püüti ka mürgiga, selleks valmistati nn pillid. Vahast topsikeste sisse pandi kanget mürki, peamiselt strihniini. Need määriti hanerasva või mee ja rasva seguga üle, mis rebastele hästi meeldis. Pillid paigutati raja äärde, mis varem oli väikeste kalade lumme loopimisega sisse söödetud. Kõige selle juures oli vajalik äärmine puhtus. Pille tuli valmistada kummikinnastes, maha panemine pidi toimuma reelt, ei tohtinud olla inimese lõhna. Karu olevat vanasti püütud ka viina abil. Selleks olevat metsa karu liikumispiirkonda pandud mollikene, mis vaheseinaga pooleks jaotatud. Ühte poolde valatud mesi, teise piiritus, mis pealt
