Eesti Jahimees 2022 nr 6

Sisukord

Juhatuse koosolek novembris

Nugiseküti nõuandeid

Suur hundisümpoosion USA-s

Rahvusvaheline šaakalisümpoosion Ungaris

Jahimaja ei kerkiks, kui poleks mehi, kes panustavad

Kärevere küttide oma maja

Naiskütid pidasid taas üheskoos jahti

Paldiski ühisgümnaasiumis toimus esimene jahinduse valikkursus

Jõgevamaa jahimees Mati Kepp

Vibuküttide aastaring

Põder – meie metsade avastamata gurmeepärl

Koordikamber teeb luuga imet

Leedu sarvilised

Jahitemaatika Jaan Vahtra loomingus

Mälestame. Priit Piilmann

Talvine jahiriietus

Hart Altai Lady ülikond

Soe talvine naiste kaksühes jahiülikond. Jope on kahtepidi kantav –metsapruun / turvacamo. Jope ja püksid on sooja vatiinvoodriga, vee- ja tuulekindluse annab osmotech membraan.

Jahindus- ja loodusajakiri 6 (279) 2022 Ajakirja väljaandmist toetab keskkonnaministeerium.

Eesti Jahimeeste Seltsi väljaanne, ajalehe Jahimees järglane. www.ejs.ee

TOIMETUS

Tallinn, Kuristiku 7, 10127 Telefon 602 5976 jahimees@ejs.ee

PEATOIMETAJA

Jaanus Vaiksoo jaanus@ejs.ee

TEGEVTOIMETAJA

Katrin Streimann katrin@menuk.ee

TOIMETAJA

Andra Hamburg andra@ejs.ee

REKLAAM

Küllike Ormus kyllike@menuk.ee, telefon 528 7418

TOIMKOND

Peeter Hussar, Mati Kaal, Heino Kasesalu, Kaupo Kindsigo, Tiit Randla, Tiit Randveer, Endrik Raun, Arles Taal, Tõnu Traks, Andres Lillemäe, Peep Männil

KUJUNDUS MENU

TRÜKK Printall

Toimetus ei vastuta reklaamide sisu eest. Toimetusel on õigus kirju ja kaastöid nende selguse huvides toimetada ja lühendada. Kaastöid ei tagastata ega retsenseerita.

EESTI JAHIMEESTE SELTS

Telefon 602 5970 ejs@ejs.ee

TEGEVJUHT

Tõnis Korts tonis.korts@ejs.ee

TEGEVJUHI ASETÄITJA

Andres Lillemäe andres@ejs.ee

Kaastöid ootame paaritu kuu 1. kuupäevaks, kuulutusi ja reklaame paaritu kuu 25. kuupäevaks.

Ajakirja kojukandega seotud probleemid palume edastada Omnivale. Üldinfo www.omniva.ee; e-kiri info@omniva.ee; klienditeenindus 661 6616.

„Väärtusta jahisaaki!“ aasta on lõpusirgel A

astad mööduvad nagu kuud ja kuud nagu päevad.

Aasta 2022 hakkab lõppema, selle teema oli „Väärtusta jahisaaki!“ Kindlasti aga ei lõpe jahisaagi väärtustamine, pigem sai see teema aastast hoogu ja indu juurde. Jahisaaki väärtustades väärtustame ka oma meelistegevust –küttimist.

Mis läbis aastat nii-öelda punase niidina? Jahisaagi väärtustamisele lisaks oli see jahipiirkondade kasutusõiguse lepingute pikendamine. Just 2022 oli selles otsustav.

Kokkuvõtteid vaadates võin kindlalt öelda, et saime hakkama. Mitte lihtsalt hakkama, vaid väga hästi hakkama! Selle eest kõigile liikmesorganisatsioonidele suur tänu! Eriti suured tänusõnad neile, kes tegelesid jahimaa kasutuslepingutega vahetult.

Mõned liikmed valisid teise tee ja otsustasid kasutusõiguse lepingut mitte pikendada, vaid teha taotluse nn vaba turu tingimustes. Seegi on demokraatlikus ühiskonnas igati mõistetav. Peaasi, et meie koostöö jätkuks ja seljad oleksid üha jahivaenulikumas ühiskonnas ikka koos.

Võib öelda, et mis ei tapa, teeb tugevaks. Nii tulid meiegi jahiseltsid sellest protsessist välja tugevamana kui enne. Tähtis oli, et seltsid tähtsustasid suhtlust maaomanikega. Suur tänu maaomanikele, kes seda samuti tähtsustasid. Nii jahimehed kui ka maaomanikud hindavad liigirikkust, mida me koos hoiame ja väärtustame. Lepingute alusel korraldatud jahindus on meie kõigi huvides. Keegi ei soovi, et Eestis tekiks piirkondi, kus jahindus ei ole korraldatud.

Muretsema paneb sigade Aafrika katku puhang Lõuna-Eestis. Peame olema endiselt tähelepanelikud ja jälgima, et metssigade arvukus oleks kontrolli all. Katk tuleb hoida seafarmidest eemal! Praegu on tähtsad toidujulgeolek ja oma toidu tootmine.

Probleemiks on muutumas põdra ohjamine. Ka siin soovime näha suuremat ja avatud arutelu küttimise üle. Senise praktika jätkumine võib viia olukorrani, mis on põdrapopulatsioonile ohtlik. Oleme juhatuse koosolekutel põdra küsimust tihti arutanud ja soovime, et jahiseltside vastutus arvukuse hindamisel ning küttimisettepanekute tegemisel suureneks. Enda eest tuleb rohkem seista! Vastutus lasub ju meil.

Oleme võtnud volinike koosolekul suuna teaduslikule ja teadmistepõhisele jahindusele. Eesti jahimeeste seltsi juhatus soovib selles vallas oma tegevust tugevdada. Tahame rohkem osaleda jahiteaduses ja selle rakendamist ka ise juhtida.

Kokkuvõttes oli toimekas aasta. Esmaste ulukitöötlemiskohtade investeeringute kasutamine tähendab, et ulukiliha käideldakse paremini. Järjest rohkem on seltse, kes töötlevad ulukeid nüüdisaegsel tasemel.

Oli ka Ukraina abistamise aasta. Tänan kõiki seltse ja jahimehi, kes oma osa andsid. Ukraina rindele on toimetatud vähemalt 15 000 lihakonservi ja mitusada raadiosaatjat. See aktsioon jätkub ja palun siinkohal seltsidelt panustamist. Ees on raske talv!

Suvel saime pidada ka jahimeeste 40. kokkutuleku, mis oli koroona pärast pausil. Need olid ülevad hetked. Tänan kõiki, kes osalesid ja toetasid!

Aasta lõpus oli ka kurb hetk, kui lahkus hea sõber ja kolleeg Priit Piilmann. Tänan teda panuse eest Eesti jahindusse ja langetan leinas pea.

Tänan kõiki Eesti jahimeeste seltsi liikmeid, juhatuse liikmeid, partnereid ja toetajaid ning bürood tehtud töö eest!

Häid jõule ja kivi kotti uuel aastal!

MARGUS PUUST EJS-i president

Juhatuse koosolek novembris

Eesti jahimeeste seltsi (EJS) juhatuse korraline koosolek toimus 16. novembril Tallinnas. Osales 19 juhatuse liiget. Päevakorras oli üheksa punkti.

TEKST ja FOTO EJS

Alustuseks õnnitleti sünnipäevalast Tiit Tammsaart, kellele Andres Peetson ja Endrik Raun mängisid jahisarveloo.

Jahinduskonverents

EJS-i president Margus Puust rääkis lühidalt Eesti erametsaliidu (EEML) korraldatud jahinduskonverentsist, kus osales mitu juhatuse liiget ja ka õiguskantsler. Tallinnas 1. novembril peetud konverentsil arutati jahiseadust. Lühikese ülevaate toimunust ja esitatud seisukohtadest leiab EJS-i kodulehelt. Konverentsil jäi kõlama soov avada jahiseadus ja teha selles mitu suurmaaomanikele soodsat muudatust.

SAK-i levik

Sigade Aafrika katk (SAK) on hakanud levima Lõuna-Eestis. Juhtide nõupidamisel 22. oktoobril andsid olukorrast ülevaate põllumajandus- ja toiduameti esindajad.

Tegevjuht Tõnis Korts tutvustas juhatusele kümne kuu kokkuvõtet. Oktoobris tuvastati SAK viiel metsseal: kaks viiruspositiivset ning kaks viirusja antikehapositiivset Põlvamaal ning üks antikehapositiivne Võrumaal.

SAK on 2022. aastal tuvastatud 51 metsseal, neist 17 olid viiruspositiivsed (seitse Võrumaal, viis Põlvamaal, kolm Ida-Virumaal, üks Lääne-Viru- ja Harjumaal), 37 olid antikehapositiivsed (11 Lääne-Virumaal, kaheksa Võrumaal, neli Harjumaal, kolm Põlva- ja Pärnumaal, kaks Ida-Viru- ja Saaremaal, üks Jõgeva-, Järva-, Rapla- ja Läänemaal) ning kolm olid viirus- ja antikehapositiivsed (üks Võrumaal ja kaks Põlvamaal).

Juhatus õnnitleb Tiit Tammsaart (paremalt teine) sünnipäeva puhul.

Lubade pikendamine

Ülevaate kasutusõiguse lubade pikendamise menetlusest tegi tegevjuht. Eestis on 328 jahipiirkonda. Neist pikendamisele kuulus 319, jahindusnõukogudele on esitatud 309 taotlust. Neist on toetavaid seisukohti 290, jahindusnõukogude otsuste ootel on 19 taotlust. Keskkonnaametile (KeA) on esitatud 253 pikendamistaotlust ja veel esitamata on 37. KeA on pikendanud 191 jahipiirkonna kasutusõiguse luba. Menetlus käib ja numbrid muutuvad iga päev.

Jahikeelualad ja asukoha määramine Jahises

Jahikeelualade ja asukoha määramise teema Jahise infosüsteemis avas Margus Puust. Jahimehed on uurinud, kas Jahises oleks võimalik näha ka jahikeelualasid ja oma asukohta. Pärast lühikest arutelu otsustati anda küsimus arutada juhatuse IT-töörühmale.

Kindlustusühistu

EJS-i poole pöördus Tarmo Lääne, Eesti kindlustusühistu Üks juhatuse liige. Lootusrikkalt alanud läbirääkimised Gjensidigega lõppesid kahjuks sellega, et nad ei nõustunud pakkuma jahitegevuse vastutuskindlustust. See-

tõttu lõpetas ühistu Gjensidigega kindlustusagendi koostöö ja jätkab kindlustusteenuste osutamist koos Coopi kindlustusmaakleriga.

Lääne sõnul on nüüd märksa soodsamad võimalused töötada välja jahitegevuse vastutuskindlustust kindlustusvahendajana.

Põdrajahi hooaeg

Vahekokkuvõtte põdrajahihooajast tegi Priit Vahtramäe. Selgus, et 15. novembri seisuga oli 273 jahiühenduse andmete kohaselt kütitud 2148 põtra. Võrreldes eelmise aasta sama ajavahemikuga Jahises, on muutunud pullide (+1%), lehmade (+1,55%) ja vasikate (–2,55%) küttimine, kuid nende andmete alusel ei saa veel midagi ennustada. Mõnes maakonnas on kurdetud, et vasikaid on vähe või on emased ilma vasikata.

Jahimeeste eelnevate aastate kogemusele tuginedes võib öelda, et vasikaid on veel vähem ja nende kättesaamine veel raskem. Kui soovime arvukust säilitada, aga kütime ikka rohkem lehmi ja pulle, viib see arvukuse kiire vähenemiseni. Olukord muutub järgmisel hooajal veel halvemaks, sest tänavuse suve kuumalaine avaldab järgmise aasta järelkasvule mõju. Nii on juhtunud juba kaks aastat järjest.

Sel jahihooajal leppisid jahindusnõukogud kokku 4451 (2021. aastal 5063) põdra küttimises. Kokkulepet ei saavutatud Järvamaal, kuid sealsete jahimeeste enda soov oli 248 isendit, mida nad tahavad ka täita. Koos Järvamaaga on minimaalne maht 4699 isendit. Keskkonnaagentuuri soovitus jäi vahemikku 4800–5400 (2021. aastal 5090–5600) isendit. EJS-i soovitus, mis arvestades juurdekasvu ja soovi hoida arvukus samal tasemel, oli 4000–4700 isendit.

Olukord ei ole kahe aastaga paranenud, pigem halveneb. Pole vaja parandada eelmisel aastal väljaöeldut. „Struktuur, mis peaks populatsiooni arvukuse säilitamise seisukohast olema võrdne, on juba kadunud. Näha on, et vasikate asemel kütitakse pulle ja põhikarja ehk tendents on sama nagu eelmisel aastal,“ kommenteeris Vahtramäe. „Paljud jahiseltsid peavad pingutama kuni 15. detsembrini, et küttimismaht täis saada või õige struktuur säilitada. Kui vasikaid ei ole, siis tuleks esitada vaatluskaart jahindusnõukogule koos palvega arvestada, et vasikate küttimata jätmine ei ole küttimismahu täitmata

jätmine. Kui põtra on väga vähe, tuleks paluda jahindusnõukogult limiiti vähendada. Väga õigesti on käitunud need maakondlikud jahindusnõukogud, kes on andnud limiitide täitmisel võimaluse seltsidel endal otsustada vastavalt olukorrale vahemikus +/–10–30%. Tuleb meeles pidada, et tähtis ei ole, kui palju kütime, vaid see, kui palju isendeid jääb sobivas vanuselises ja soolises struktuuris alles pärast hooaja lõppu.“

Aasta teema

Jätkus arutelu 2023. aasta teema üle. Eelmisel juhatuse koosolekul vaadati läbi ettepanekud ja juhatuse liikmed olid seisukohal, et edasi tuleb minna teemaga „Maaomanikud ja jahimees / jaht muutuvas ühiskonnas“. EJS-il bürool paluti mõelda ja esitada mõned võimalikud variandid. Juhatus otsustas, et järgmise aasta teema on „Kogukondlikult koos maaomanikuga“.

Kinnistu annetamine

EJS sai hiljuti kirja, milles pakuti seltsile annetusena Jäärja mõisa Pärnumaal. Kirja saatis välismaa kodanik, kes

ostis aasta eest Jäärja mõisa. Siis oli tal plaan kompleks korda teha, praeguseks on ta mõistnud, et selleks ei ole siiski aega. Ta aga ei taha, et mõis lihtsalt laguneks, vaid soovib annetada mõisa organisatsioonile, kes selle eest hoolt kannaks ja leiaks sellele ka rakenduse.

Tegevjuht kohtus mõisa omanikuga ja käis kohapeal Jäärjas, kus objekt koos pakkumise vahendajaga üle vaadati.

Juhatuse liikmed leidsid, et otsest rakendust pole võimalik praegu leida. Samuti on objekti korrastamine üsna kulukas. Mõis vajab tõsist remonti. Lisaks on krundil mitu lagunenud hoonet. Objekt on muinsuskaitse all ja ka ülalpidamiskulud on suured. Tegevjuhti volitati koguma lisainfot. Otsest huvi juhatus objekti vastu ei ilmutanud.

Muud küsimused

Marko Vinni tutvustas relvaseaduse muudatuste võimalikku mõju IdaVirumaal. Arutati, kas muudatus võiks põhjustada salaküttimist. Suuremat huvi tuntakse vibuga küttimise vastu.

Järgmine koosolek toimub 18. jaanuaril 2023 Tallinnas.

KARU KÜTTIMISMAHT TÄIDETUD

Riiklikult kehtestatud karude küttimismaht on täidetud.

Keskkonnaamet määras selle jahihooaja küttimismahuks 90 karu. Lisaks määrati reservi kuus küttimisluba, mis on ette nähtud nuhtlusisendite küttimiseks, kui uued kahjustused peaksid tekkima.

Kogu küttimismaht täideti 28. oktoobriks, lisaks on kütitud üks isend reservi arvelt.

Karude arvukus on viimastel aastatel Eestis suurenenud, 2021. aasta sügisel hinnati karude arvu ligi 1000 isendini. Selle tulemusel on karu levikuala laienenud ja arvukus suurenenud ka Lõuna-Eestis.

Peamiselt kipuvad karud rüüstama mesitarusid, harvem murdma kariloomi või lõhkuma silopalle. Karud rüüstasid 2021. aastal ligi 800 mesitaru. Palju selliseid juhtumeid oli piirkondades, kus karud olid n-ö uustulnukad ja ennetusmeetmete rakendamine ei ole inimestel veel harjumuseks saanud.

Karujahi peamine eesmärk on vältida ja ennetada karude tekitatud ülemäärast kahju. Lisaks aitab see kaasa ka karude inimpelglikkuse säilimisele.

Karuaasta puhul avati näitus

Ülemiste keskuses avati 15. novembril MTÜ Aasta Loom eestvedamisel Eesti ja Läti ühine fotonäitus „Karul kõned kavalad“ ehk „Lācis – mūsu kaimiņš“.

Koostöös Läti loodusmuuseumiga korraldati aasta looma fotokonkurss. Nüüd jõudsid parimad tööd näitusele ja neid ka autasustati.

Konkursile laekus 110 fotot, millest kümme oli Lätist. Aasta loomale pühendatud fotovõistlusel peaauhinda ei valitud, välja jagati hulk eriauhindu. Eesti jahimeeste selts andis auhinna Sven Začekile, kaks auhinda läksid Remo Savisaarele, kes sai Eesti terioloogia seltsi ning Ülemiste keskuse kingitused, Karu Katuse auhind läks Erik Mandrele, Läti loodusmuuseumi ja Läti metsaagentuuri Silava auhind Ingmar Muusikusele ning hea loo preemia anti Läti autorile Asja Dišlerele.

Aasta looma auks eksponeeritakse fotode kõrval ka 12 karumaali Tartu harrastuskunstnike stuudiolt.

Näitus jääb külastajatele avatuks Ülemiste keskuse teise korruse aatriumis veebruari alguseni. Alates talvest on näituse valitud tööd näha Läti loodusmuuseumis.

KARU ON JÕUDNUD VORMSI SAARELE

Vormsi jahimeeste rajakaamerasse jäi 12. oktoobri öösel karu, keda turistid olevat näinud juba suvel.

Keset Vormsi saart Fällarna külas rajakaamerasse jäänud karu on otsimas oma elupaika Vormsil. „Suvel rääkisid juba turistid, et nad olevat karu näinud, aga me ei võtnud seda tõe pähe, sest autosõidu ajal võib ka metssiga nähes tunduda, et see on karu. Näib siiski, et mandril on karusid ilmselt nii palju, et nad ei mahu enam ära,“ selgitas Vormsi jahiseltsi pealik Rein Veitmaa.

„Karusid on meil ennegi käinud, aga neil on ikka paar kolm aastat vahet olnud. Viimati olid nad siin ilmselt kolm-neli aastat tagasi. Üldiselt on karud liikunud saarele Noarootsi poolt ja siis tagasi läinud,“ selgitas Veitmaa.

Eesti meestejahikalender 2023

Jahimeeste 2023. aasta kalender on valmis.

Kõik fotod on tehtud 2022. aasta mais Ida-Virumaal Alutagusel toimunud „Vereta jahi“ fotovõistlusel. Sel aastal möödus 25 aastat esimesest „Vereta jahist“. Fotovõistlust korraldavad RMK ja Overall.

Jahimeeste kalenderis on märgitud iga päeva kuu- ja päikesetõusu aeg Paide horisondil, esitatud jahikalender ja teised jahipidamise tähtajad.

Kalendri üksikmüügi hind on viis eurot. EJS-i liikmetele rakendatakse hulgiostu kogusest olenevalt allahindlust. Kalendri saab osta EJS-i majast (Kuristiku 7, Tallinn) või tellida kodulehelt.

Täname kõiki fotograafe! Ingmar Muusikus, Remo Savisaar, Jüri Etverk, Arto-Randel Servet, Merje Aru, Richard Viidalepp, Olavi Hiiemäe, Kaul Nurm, Aigar Kull ja Argo Argel.

Foto erakogu

Kevadine kitsejaht. EJS-i eriauhind. Foto Sven Žacek

Saarte jahimeeste selts tunnustas jahimehi

Saarte jahimeeste selts korraldas oktoobris Nasval tunnustusürituse, kus anti üle seltsi tänavused teenetemärgid.

Suure aumärgi Kuldne Hirvesarv sai Ülo Vevers, aumärgi Eeskujuks Jahinduses said Aavo Saat, Ants Kreitsmann, Jarmut Tarkus, Jürgen Haamer, Kalev Päästel, Kennar Lõhmus, Meelis Kaare, Raivo Reinart, Rein Kull, Toivo Lõhmus ja Veljo Albert.

Aumärgi Eeskujulik Kütt pälvisid Alo Pitk, Bernhard Aavasalu, Elar Voksepp, Kaarel Torn, Meigo Kaare, Peeter Sai, Renee Klee ja Volber Umber.

TARTUMAAL KÜTITI KÕRVADETA PÕDRALEHM

Puhja jahipiirkonnas Tartumaal kütiti oktoobri viimasel nädalavahetusel kõrvadeta põdralehm, kes oli väga haige. Loomal oli ka teisi vigastusi.

Puhja jahimeeste sõnul on kütitud kõrvadeta põtra nähtud ka rajakaameras. Tabatud uluki lähemal uurimisel selgus, et kõrvad olid ära rebitud, samuti seljalt suured tükid nahka. Haavades olid tugevad mädakolded ja loom oli sellest tulenevalt haige ning kannatas.

Mis võis sellised vigastused põhjustada? Täpselt ei oska keegi öelda. Jahimeeste arvates võib olla tegemist karuga, kes põdravasikat ründas ja keda põdralehm kaitsta püüdis. Vasikas oli tõenäoliselt langenud karu saagiks, sest lehmaga teda kaasas polnud. Küll aga olid lehmal tunnused, mis viitasid, et tal on olnud sel aastal vasikas.

Tartu linastusjahindusklubis „Suur soo“

Tartumaa jahimeestele linastus Tartu jahindusklubis 19. oktoobri õhtul Remek Meele uus dokumentaalfilm „Suur soo“.

Suurest soost oli sel puhul linna tulnud filmi peategelane, Tartu jahindusklubi endine töötaja, jahi- ja loodusemees Vello Vainura. Filmi järel jätkus juttu kauemaks. Nikolai Laanetu, Tiit Randveer ja teised Vello kaasteelised algatasid põneva arutelu jahist ja jahimehe kohast looduses.

Vello on kindlasti andnud suure panuse Emajõe-Suursoo metsakanaliste populatsiooni elujõulisusse suursoo ökosüsteemi osa ja kirgliku kährikukütina, muudest võõrliigi toidusedelis leiduvatest tegelastest rääkimata. Tema kontol on elu jooksul kütitud 1500 looma. Vello elufilosoofia suhestub ja kohati vastandub soome ökofilosoofi Pentti Linkola vaadetele.

Aumärkide saajad 2022. Esireas (vasakult) Bernhard Aavasalu, Volber Umber, Ants Kreitsmann, Rein Kull, Jarmut Tarkus, Raivo Reinart Tagareas: Aavo Saat, Alo Pitk, Jürgen Haamer, Kennar Lõhmus, Toivo Lõhmus, Kalev Päästel, Veljo Albert, Peeter Sai, Meelis Kaare, Meigo Kaare, Elar Voksepp. Foto SJS

Põdralehm on varem jäänud ka rajakaamerasse. Foto erakogu

Jaak Volmer, Harri Valdmann ja Vello Vainura vahetavad filmimuljeid. Fotod Janno Simm

Vello Vainura ja Nikolai Laanetu.

Keskkonnaameti teavitus

Keskkonnaamet on õiguskantslerilt ja riigiprokuratuurilt saanud soovituse, mille järgi peaks keskkonnaamet teavitama raadiosidet kasutavaid jahimehi jahisageduste raadiosidega liitumisel.

Keskkonnaametile on 2005. aastal väljastatud kehtiv sagedusluba nr J.1-7/05/M-2709 sageduste 146,400 MHz ja 161,475 MHz ühiskasutuseks ning jahindusjärelevalve tegemisel võib keskkonnaamet neil sagedustel peetavaid vestlusi kuulda.

Kui keskkonnaameti maakondlik järelevalvebüroo kavandab ühisjahi kontrolli, saadetakse maakonnas registreeritud jahipiirkondade kasutajatele e-kirjaga täiendav teavitus kavandatavast jahinduse järelevalvetoimingust.

Veebilehel tasutud

jahipidamisõigus

Alates selle aasta märtsist saab jahipidamisõiguse tasu maksta veebilehel kalaluba.ee või jahiluba. ee ning jahipidamise õigus kehtib kuupäeva täpsusega: jahipidamise õigus lõpeb viimase kehtivuspäeva keskööl. Pilet.ee kaudu enne 2022. aasta märtsi ostetud jahipidamisõiguse kehtivus pikeneb nüüd automaatselt kehtivuspäeva lõpuni.

Pilet.ee süsteemi eripära tõttu kehtib selle platvormi kaudu ostetud jahipidamise õigus tunnitäpsusega. See tähendab, et kui jahipidamisõiguse eest tasuti pilet.ee kaudu 7. oktoobril 2021 kell 13.00 siis kaotas õigus kehtivuse tänavu 7. oktoobril kell 13.

Kalaluba.ee või jahiluba.ee platvormil saab tasuda jahipidamise õiguse eest aga kuupäeva täpsusega ehk alates järgmisest päevast. Vältimaks olukorda, et jahimehest sõltumata kaotab tema jahipidamisõigus kehtivuskuupäeva lõpus mingiks ajaks kehtivuse, pikendatakse pilet.ee kaudu ostetud õigust kuni kehtivuskuupäeva keskööni.

Sigade Aafrika katk Põlvamaal

Põllumajandus- ja toiduamet tuvastas taas sigade Aafrika katku (SAK) viiruse Põlvamaal.

Põllumajandus- ja toiduameti (PTA) loomatervise ja -heaolu osakonna peaspetsialisti Helen Prommiku sõnul polnud Põlvamaal SAK-i viirust leitud ligi neli aastat. „Augustis tuvastati esimene SAK-i viirusega metssiga Põlvamaal. Suvine leid ei jäänud aga viimaseks, sest oktoobris on viirus tuvastatud kolmel kütitud ja ühel surnuna leitud metsseal.“

Prommiku sõnul näitavad need leiud, et viirus ringleb aktiivselt Põlvamaal ning ohustab seakasvatusettevõtteid. „Et vähendada haiguse leviku riski metsast seafarmidesse, tuleb vähendada metssigade arvukust ja järgida jahipidamisel bioturvalisuse meetmeid. Samuti on oluline, et seakasvatajad oleksid bioturvalisuse meetmeid rakendades järjekindlad ega jätaks

kasutamata ühtegi võimalust taud oma loomadest eemal hoida.“

PTA on sel aastal SAK-i tuvastanud 50 metsseal, 17 juhul oli tegemist SAK-i viiruse leiuga. Aktiivset viirust on tuvastatud Harju, Ida-Viru, Lääne-Viru, Põlva ja Võru maakonnas. Nende leidude alusel saab öelda, et SAK-i viiruse aktiivne levik ei piirdu ainult Põlvamaaga ja endiselt on ohus kõik seapidajad.

Prommik juhib tähelepanu, et olukord pole parem ka meie lõunanaabritel. „Alates augustist on Eestiga piirnevatest Valka, Aluksne, Smiltene ja Gulbene piirkondades tuvastatud SAK-i viirus neljal metsseal.“

Surnud metssea leidmisel palume teavitada SAK-i rakenduse kaudu, kuhu saab jätta asukoha koordinaadid ja ka pildi, mis lihtsustab metssigade leidmist. Teateid saab ka jätta, helistades infotelefonil 605 4767. Metssiga tuleks jätta puutumatult sinna, kus ta leiti.

Segaduste vältimiseks ei rakendu muudatus kohe, vaid kehtivust pikendatakse automaatselt kõigil pilet. ee keskkonnast ostetud lubadel, mille kehtivus lõppes 7. oktoobril või hiljem. Kui jahipidamise õigus lõppes keset päeva 5. või 6. oktoobril, siis jahikontrollis õiguse puudumise tõttu mõnetunnises vahemikus ei karistatud. Küll aga peab jahimees hoolitsema, et jahipidamisõigus kehtiks järgmisel päeval.

Platvormil kalaluba.ee või jahiluba.ee saab jahipidamisõiguse tasu maksmisel valida kehtivuse alguskuupäevaks maksmispäeva või sobiva kuupäeva tulevikus. Jahipidamisõiguse kehtivuse alguseks ei saa märkida kuupäeva, kui eelmine jahipidamise õigus veel kehtib.

Põdra- ja hirvenahkade kokkuost

Soolatud hirve- ja põdranahkade kokkuost jätkub ka sellel jahihooajal.

Hinnad:

» Täiskasvanud põdra nahk 16,50 eurot,

» Põdravasika nahk 8,50 eurot,

» Punahirve nahk 4,50 eurot. Nahkade kokkuostu korraldab 2023. aasta veebruaris Andres Lillemäe, tel 565 1625 või andres@ejs.ee.

Jahimehed käisid külas häirekeskusel

Eesti jahimeeste selts ja häirekeskus kontrollivad peaaegu iga nädal jahimeeste kontaktandmete õigsust.

Kui teenusnumbrile 1247 või 112 tuleb kõne, kus teavitatakse maanteelt või selle lähiümbrusest leitud või lihtsalt nähtud metsloomast, on tähtis, et teave jõuaks kiiresti ka piirkondliku jahimeheni. Olgu tegu kokkupõrkes osalenud autojuhiga või lihtsalt möödasõitjaga, on alati vaja määrata võimalikult täpselt koht, kus ulukit nähti.

Kõigi taoliste sündmuste ja ka info paremaks liikumiseks saadakse omavahel aeg-ajalt ka kokku. Just seetõttu käisid EJS-i IT-projektijuht Karri Urban ja „Ulukid teel“ projektijuht Urmas Salmu 11. novembril külas häirekeskuse juhtidel. Võõrustasid 112 ja 1247 teenuste juht Karmen Oks ja 1247 teenuse eksperdid Riina Ansu ning Keidi Kütt.

Ulukitega kokkupõrgetest liikluses saame suuresti teavet tänu helistajatele. Sageli aga juhtub, et kokkupõrge on olnud, kuid teavet selle kohta pole. Tõdesime, et häirekeskus on siin vaid vahendaja: kui teadet pole, ei saa ka midagi teatada.

Jahimeestele paneks südamele, et helistataks numbrile 1247 tagasi ja antaks teada, kas edastatud teave vastas tegelikkusele või mitte. Nii jõuavad ka avalikkuseni võimalikult tõesed andmed ja väheneb juhuslikkuse osa.

AASTA LOOMA RAJAKAAMERA FOTOKONKURSS

Eesti jahimeeste selts ootab kõiki saatma sel aastal tehtud rajakaamerafotosid aasta loomast pruunkarust.

Pruunkarudel läheb Eestis praegu hästi. Järjest suureneva arvukuse tõttu võime neid rohkem kohata ja tihti jäävad nad just rajakaamerasse. Karu valmistub taliuinakuks, seega on aeg saata meile tänavu kogunenud karupilte.

Jüri

tutvustasid jahindust

Jüri jahimeeste selts korraldas 8. oktoobril oma jahimaadel Rae vallas Seli külas õppepäeva, mille eesmärk oli tutvustada kohalikku loodust ja jahindust.

Jüri jahimeeste seltsi pealik Aldo Laid tutvustas piirkondlikku jahindust ja andis juhatust algava jahi kohta. Jahipäeva alguseks puhus jahisarve naaberseltsi liige Priit Laatre.

Nõuded pildile

Võistlevad 2022. aastal Eestis tehtud rajakaamerapildid. Saadetud pildid peavad olema JPG- või PNG-vormingus. Pildile tuleb lisada ülesvõtte asukoht. Pildile võib lisada ka lühikese loo (kuni 500 tähemärki). Iga osaleja võib konkursile esitada kuni kümme fotot. Pildid palume saata e-kirja aadressil andra@ejs.ee hiljemalt 15. detsembriks.

Piltide kasutamine

Korraldajad kasutavad konkursile esitatud töid EJS-i kanalites, ajakirjas Eesti Jahimees ja võimalusel ka meedias. Samuti võivad pilte kasutada konkursi koostööpartnerid ja toetajad.

Korraldajad vastutavad konkursile esitatud tööde õiguspärase kasutamise eest. Pilte hindavad loodusfotograaf Jüri Jõepera, rajakaamerate spetsialist Reino Velleste, illustraator-kujundaja Eike Ülesoo, MTÜ Aasta Loom eestvedaja Helen Arusoo, Eesti jahimeeste seltsi esindaja Jaanus Vaiksoo.

Tähtaeg

Pilte ootame 15. detsembrini.

Auhinnad

Peaauhinana loosime koos Rajakaameramüük.ee-ga välja uhiuue 4G PRO mudeli rajakaamera.

Teist kohta premeerib Anome/Matkatarbed.ee. Kolmandale kohale paneb auhinna välja Maitseained.ee. Lisaks toetavad parimaid fotosid MTÜ Aasta Loom ning FIE Aare Jaama.

Kohale olid kutsutud kogukonna liikmed, sh maaomanikud, haridusasutuse esindajad, politseinikud, veterinaarid jt. Laidi sõnul oli päeva eesmärk tutvustada omavahel huvirühmi ja arutleda erinevate teemade üle looduskeskkonnas. Jahimehed omakorda said näidata, millega nad metsas tegelevad.

Loomad kipuvad asulatesse

„Meil tuleb asustust nii palju peale, loomad liiguvad pidevalt asulatesse ja peame kuidagi nendega koos elama õppima,“ selgitas Laid. Ka metskitsi on viimasel ajal nii palju, et nad on asulates tihedad külalised. „On tekkinud arvamus, et küttida neid küll ei tohiks, las jäävad parem auto alla. Üldiselt korjame neid auto alt ära juba rohkem kui kütime. Meil on kolm suuremat metsamassiivi, aga alati ei jäeta piisavalt rohekoridore loomade liikumiseks.“

Sügisene ühisjaht

Jahti peeti Huntloci mobiilirakenduse abil. Veskitaguse külas tehti üks pikk aju, kus kütiti üks põdramullikas. Pärast seda peeti ühine lõuna jahimaja juures ja tänati osalejaid.

Jüri jahimeeste seltsis on 34 liiget ja hallata 7500 hektarit jahimaad. Jüri jahimehed rajavad PRIA ja Rae valla kaasrahastuse abil jahimaja, kuhu on planeeritud keskkonnaõppeklass koos jahisaali ja ulukite esmakäitlusruumidega.

jahimehed

Fotod EJS

Foto EJS

EJS-i valiklaskmise loeng Soomes

EJS-i tegevjuhi asetäitja Andres Lillemäe pidas 5. oktoobril Soomes Perho jahiseltsis loengu valiklaskmisest.

Veel räägiti ulukite vanuse määramisest ja trofeede hindamisest.

Huvilisi oli palju ja jahimehed said vastuse mitmele küsimusele.

Linnugripp levib jõudsalt Euroopas

Kõrge patogeensusega linnugripiviiruse tüvi H5N1 levis 20. novembri seisuga kogu Euroopas nii kodu- kui ka metslindude seas.

» Prantsusmaa teavitas 13 taudipuhangust (tabandunud linde vähemalt 185 000).

» Holland teavitas taudipuhangust vähemalt 40 000 kodulinnuga farmis.

» Saksamaa teavitas kolmest taudipuhangust (tabandunud linde vähemalt 3000).

» Itaalia teavitas kuuest taudipuhangust (tabandunud linde vähemalt 400 000), suurim taudipuhang oli 291 694 munakanaga farmis.

» Belgia teavitas taudipuhangust 60 000 kodulinnuga farmis.

» Norra teavitas taudipuhangust 7500 munakanaga farmis. Samuti teavitati kolmest metslinnuleiust: ühel Kanada laglel, ühel merikotkal ja ühel tuvastamata röövlinnul.

» Rootsi teavitas ühest metslinnuleiust: hiireviu.

SOOMES HUNDIJAHT ERILUBADEGA

Soome parlament soovib, et jahiseadust muudetaks nii, et hunte saaks küttida eriloaga.

Parlament nõuab, et hundijahi kohta tehtaks muudatus jahiseadusesse, kirjutas 14. oktoobril Yle.

Määrus lubaks hundijahti pidada erandloa alusel, „kui see ei kahjusta liigi soodsa kaitsetaseme säilimist või selle saavutamist“.

Parlament kiitis kodanikualgatuse korras tehtud ettepaneku täiskogu istungil häältega 125 : 17 heaks. Kaks jäi erapooletuks ja 55 esindajat puudus.

Hundijaht Rootsis

Sel talvel tohib Rootsis küttida kuni 75 hunti ja esimest korda peavad nii Rootsi kui ka Norra jahimehed jahti koos mõlemal pool piiri.

Rootsis elab praegu 460 hunti ja vaieldakse selle üle, kui suur peab populatsioon olema, et ellu jääda. Praegu on miinimumtasemeks seatud 300 looma, kuid nüüd uurib probleemi Rootsi keskkonnakaitseamet.

Alates teisest jaanuarist võib Gävleborgi, Dalarna, Örebro, Västmanlandi ja Värmlandi maakonnas küttida 75 hunti. Kõige rohkem hunte, 30, tohib küttida Värmlandis. Samuti jahitakse kolmes piirkonnas mõlemal pool riigipiiri.

„Hundid rändavad Rootsist Norrasse, nii et meie arvates on suurepärane, et saame mõlemas riigis korraga jahti pidada,“ ütles Ada Bredalen Norra jahi- ja kalandusliidust. Hundijahi otsused on pälvinud teravat kriitikat ja on edasi kaevatud nii Rootsis kui ka Norras. Kriitikud usuvad, et see võib ohustada kogu hundipopulatsiooni.

Finnskoga-Dalby jahipiirkonna esimees Viktor Styffe usub, et tegelikult oleks vaja küttida märksa rohkem hunte, kui praegu on lubatud. „Inimestele, kes siin ei ela, on seda raske selgitada. Hunt tuleb lähemale ja inimesed näevad teda juba oma kodu läheduses. See tekitab palju ärevust,“ ütles ta.

Andres Lillemäe rääkis soomlastele valiklaskmisest. Foto EJS

Sinisega on märgitud metslindude, punasega kodulindude leiud. Kaart PTA

Looduskaitse ja jahinduse konverents

Europarlamendi jahinduse interrühma liige Alvaro Amaro õnnitles FACE-t 45. tegevusaasta puhul. Europarlamendi saadik Alex Agius Saliba märkis, et linnuliikide populatsiooni haldamisel on Euroopas mitu tasandit. „Oluline on vaadata eelkõige seda, mis on piirkondlikult varem juba tehtud ja kasutada neid kogemusi linnupopulatsiooni majandamisel. Kui jahimehed ja kogukond teevad koostööd, on tulemused edukad.“

Euroopa Komisjoni esindaja Joseph van der Stegeni sõnul on Euroopa linnuliikide paljud populatsioonid vähenemas. „Mõned populatsioonid peegeldavad hästi ka elupaikade seisundit. Soodsates elupaikades on ka populatsioon elujõuline. Lindude eest on hädavajalik hoolitseda ja jahimeestel on suur vastutus linnupopulatsioonide majandamisel.“

Looduskaitseorganisatsiooni Birdlife esindaja Barbara Herrero Cangas mainis, et meie ühine eesmärk on terve ja heas elujõus linnustik. „Mõned linnuliigid oleme tänu linnustiku ja elupaikade direktiivile taasasustanud, aga meil on vaja rohkem südikust, et looduskeskkonda taastada. Endiselt on Euroopas probleem salaküttimine, millega tuleks tegeleda, seal on palju hallalasid, mida ei tohiks olla. Kui soovime elujõulisi linnuliike taastada, ei tohiks me tegeleda sellega, mis neid kahjustab. Kui tahate tulevikku jahindusele, ei tohiks te süüdistada Euroopa Komisjoni asjades, millega saate ise tegeleda.“

Loomaliikide majandamisega tegeleva Artemise sihtasutuse esindaja Carlos Sanchezi sõnul on jahimeeste ja maaomanike panus loodusesse habras. „Jahimehed tahavad jahti pidada, aga mõne piirkonna haldamine on siiski maaomanike otsustada. Maaomanik tahab hallata oma maad, aga selle taastamine on keeruline. Jahimehed peaksid moodustama alliansi, et linnuliikide populatsiooni edukalt majandada. Jahimehed peavad olema aktiivsed looduse kaitsmisel ja säilitamisel. Jahipidamisega tahate ju ikkagi tegeleda keskkonna hoidmiseks.“

Prantsusmaa jahindusorganisatsiooni peadirektor Nicolas Rivet rääkis: „Tulge vaadake, mida oleme teinud Prantsusmaal keskkonnakaitseks ja looduse taastamiseks. Meil ei ole vaja südikust, nagu Birdlife esindaja mainis, vaid meil on vaja tegutseda. Jahimehed teavad oma jahipiirkondi peast ja on hästi kursis, mis metsas toimub. Prantsusmaal on üle tuhande bioloogilise mitmekesisuse projekti, millega jahimehed pidevalt tegelevad. Näiteks tehakse märgaladel tööd ja hoolitsetakse veelindude eest, samuti on projektid turteltuvi populatsiooni majandamiseks.“ Ühiselt arutades jõuti küsimuseni, et jahimehi võidakse ju rünnata, aga kui nad enam looduskaitseks tööd ei tee, siis kes seda tegema hakkab.

Värvikuulid hundi pihta

Hollandis hakatakse hunte tulistama värvikuulidega, et neil inimeste läheduses liiga mugav ei oleks.

Teade tuli pärast seda, kui sotsiaalmeedias levis video pargis aega

veetnud Hollandi perest, kellest üks hunt jalutas väga lähedalt mööda. Hollandlased on mures, et metsikute loomade seesugune käitumine võib viia ohtlike olukordadeni, kirjutas BBC. Värvikuulide kasuks otsustati see-

KOOSOLEK

FACE sügisesel aastakoosolekul Brüsselis tehti ülevaade jahinduse aktuaalsetest teemadest.

FACE president Tjorbörn Larsson rääkis avakõnes, et jahinduse tulevik on meie teha. Siiani käib FACE kampaania, kus iga jahimehe panus on oluline. Prantsusmaal koguti kõigest paari nädalaga 15 000 allkirja.

Tegevjuht David Scallan tegi ülevaate trofeejahindusest ja selle vastuolust, mis praegu on Euroopas kõne all. Ta rääkis ka kampaaniast, mida juhatus otsustas pikendada kuni kevadeni, et jõuda eesmärgile lähemale. Allkirja jahinduse õiglase tuleviku nimel saab anda ka EJS-i kodulehel.

Scallan tutvustas FACE tegevuskava. Strateegia on jaotatud kolme huvirühma vahel: FACE, jahipidamine ja ühiskond. Tegevuskavas on tähtis osa kommunikatsioonil. Tahetakse mõõta jahinduse aktsepteeritavust ühiskonnas. Šveitsis, Rootsis ja Taanis on seda varem uuritud.

Arutati Türgi ja Moldova liikmetaotluse muudatusi. Türgi ei suutnud 2022. aasta liikmemaksu tasuda, seega arvati riik liikmete nimekirjast välja. Moldova kohta otsust vastu ei võetud.

Koosoleku teise osana arutati rändlindude, suurulukite ja ulukitervise valdkonda, aga räägiti ka jahimoonast ja bioloogilise mitmekesisuse strateegiast.

Endiselt on probleeme jahipidamisega märgaladel. Mida üldse defineeritakse täpselt märgalana? Mõnes riigis on mindud piirangutega liiale. Seega võib tekkida märgaladel piiranguid veelinnujahil. Viimane aeg on 2023. aastal teha ettepanekuid seadusemuudatusteks. FACE peaks kindlalt olema Euroopa Komisjoni piirangute vastu, sest sellega on ohus mitme liigi populatsiooni õiglane majandamine.

FACE kevadine koosolek toimub Sofias Bulgaarias ja sügisene Prahas. Mõlemad tähistavad organisatsiooni tegevusaasta juubelit.

tõttu, et hunte mitte surmata, aga näha, missugused isendid on juba tabamuse saanud. Võimud loodavad, et metsikud loomad õpivad selle tulemusena hoiduma inimestest vähemalt 30 meetri kaugusele.

FACE korraldas 26. oktoobril Brüsselis konverentsi, kus räägiti huvirühmadele looduskaitsest ja jahist.

Euroopa Komisjoni esindaja Joseph van der Stegen rääkis linnuliikide elujõulisuse säilitamisest. Foto EJS

Ivar Tallerman märgib kastile alati jahipileti- ja telefoninumbri ning nummerdab enda jaoks ka liinile paigutatud püügikohad.

Nugiseküti nõuandeid

IVAR TALLERMAN

» Maidla jahimeeste seltsi esimees.

» Õppinud Eesti maaülikoolis kalakasvandust.

» Töötab RMK Põlula kalakasvanduses kalakasvanduse- ja tehnoloogiaspetsialistina.

» Peres kasvavad pojad Kaspar (11), Ralf (4) ja Jaak (1).

Maidla jahimeeste seltsi esimees Ivar Tallerman (34) on noorusele vaatamata juba väga kogenud trapper ja nugisekütt. Alanud jahihooajal jagab ta heameelega tähelepanekuid, kuidas olla nugisepüügil edukas.

TEKST ja FOTOD JAANUS VAIKSOO JOONISED EIKE ÜLESOO

Väikekiskjate küttimine pole jahimeeste hulgas eriti populaarne. Teadagi, miks: karusnahkade kokkuostuhind on endiselt madal. Ent jahimehed, kes lõksupüügiga talvel siiski tegelevad, hindavad seda jahipidamisviisi üheks kõige huvitavamaks. Lisaks sellele on väikekiskjate jaht selgelt looduskaitseline tegevus, sest nende arvukuse piiramine

aitab kaasa ohustatud liikide (tedred, metsised, laanepüüd, rannaniitudel pesitsevad linnud, lendoravad Virumaal) säilimisele.

Iseäranis algajale jahimehele on trapperjaht suurepärane võimalus õppida põhjalikult tundma loomade käitumist, looduse märke ja oma jahipiirkonna metsi. Kogenud kütiks saadakse aastatepikkuste katsetustega, nii ebaõnnestumiste kui ka eduelamuste

Eestvaade Vaade seest Külg Haak 20 mm 220 mm

abil, sest väikekiskjaid üle kavaldada pole sugugi lihtne. Kui noorel jahimehel on jahihooajal metsas oma väike lõksuliin, millega peab mitu kuud järjepidevalt tegelema, siis kogub ta loodusest ja loomadest kindlasti rohkem teadmisi, kui vaid laupäevasel ühisjahil kütiliinil seistes või jahikantslis istudes.

Ivar Tallermanist sai jahimees tänu sõpradele, sest peres ja suguvõsas puudusid igasugused jahitraditsioonid. Ta

oli 15-aastane Maidla kooli õpilane, kui koolivennad metsa jahile kaasa kutsusid. Ühe sõbra isa oli jahimees ja nii sai ka Ivarist koos sõpradega põdrajahtidel ajumees. Juba järgmisel aastal tegi ta ära jahimeheeksami ja sai 18-aastasena esimese siledaraudse püssi. Sellest hetkest peale hakkas noor jahimees hoolega kopraid küttima.

„Mulle on alati meeldinud üksinda metsa käia ja väikeulukeid küttida,“

põhjendab Ivar, miks koprajaht on talle igal jahihooajal tähtis. „Kuigi püüan kobrast ka raudadega, algab põhiline jaht ikka varakevadel püssiga. Esimesed aastad küttisin hooajal 30–40 kobrast. Kopra suitsuliha oli kogu aeg laual. Läbi Maidla maade voolab Purtse jõgi, paljudes kohtades on tekkinud koprakahjustusi, millest antakse seltsile teada ja nendega tuleb tegeleda.“

Nugisepüügikasti külg- ja seestvaade.

Püügivalmis nugisepüügikast. Katusel on tükk kärge ligimeelitamiseks.

Joonis. Nugisepüügikast conibear-tüüpi raudadele.

Õnnelikud inimesed

Nugisepüügist hakkas Ivar huvituma kümmekond aastat tagasi, kui vaatas koos sõber Tambetiga Youtube’ist tõsielusaadet „Õnnelikud inimesed“ („Cчастливые люди“). Seal näidati Siberi kütte, kes elasid taigas jahihüttides ja valmistasid ise sooblilõkse.

„See innustas meid sedavõrd, et hakkasime otsekohe ka ise majandama. Tambet püüdis nugiseid Kiviõlis, mina Maidlas. Esimese nugisenaha vahetasin uute raudade vastu. Nahk maksis siis 60 eurot, rauad kuus. Nii sain ühe naha eest kümme nugiserauda. Hooaja lõpuks oli mul raudu juba 50. Mu isa on tisler, tema tegi täpselt mõõdu järgi nahakuivatuslauad. Neid on mul praegu kümme tükki ja on olnud hooaegu, kui kõik kuivatuslauad on korraga käigus.“

Mis võiks olla parem motivaator asjaga tegelemiseks, kui huvi nugisepüügi vastu ja võistlusmoment sõbraga, kumb on hooaja lõpuks parem ja osavam trapper!

Jäljed lumel

Nugisepüügihooaeg algab novembris. On olnud aastaid, kui Ivaril oli püügiliinil 25–30 nugiselõksu. „Eelmisel aastal oli 15 lõksu ja kätte sain samuti 15 nugist, lumerohkuse tõttu ei pääsenud ma oma põhipüügipiirkonda.

Hooaja alguses otsin jälgi ja tekitan enda jaoks mõistliku liikumistrajektoori. Nugisejäljed lumel on kõige olulisem märk. Kogu aeg tuleb luuret teha ja püügiliini vajadusel korrigeerida.“

Aastatega on Ivar katsetanud erinevaid viise conibear-raudade paigutamiseks. „Kõigepealt proovisime pakkudega. Saagisime pakkudel südamikud seest välja, lõikasime lõksude jaoks lõhed külgedele sisse, kuid rauad kippusid pakust välja hüppama, kui nugis sisse läks ja ikka pidi kasutama kinnitamiseks trossi. Ka hiired tulid tihti sööda kallale. Mõned pakud on mul endiselt kasutuses, aga nende asemel töötasime Tambetiga välja püügikasti, mida kutsume „linnupuuriks“. Selline kast ripub vertikaalselt puu küljes, tal on lauatükist katus peal ja esiküljel nugise jaoks sobiv 10–11-sentimeetrise läbimõõduga sissepugemisava. Selle kasti eelis on, et see ei tuiska lund täis, pasknäärid ja teised linnud ei satu juhuslikult lõksu, kuid nugis, kes tunneb suurepäraselt lõhna, läheb igal juhul uudistama. Ja kui ta jääb raudadesse,

siis kogu nugise keha on kasti sees, ainult saba jääb kastist välja. Niimoodi ei pääse teised kiskjad nahka kahjustama.“

Kasti põhja metallvõre vahele paneb Ivar nugise peibutamiseks meekärje tükke.

„Olen proovinud igasuguste söötadega: põdrarupskitega, tuviga, kanamunaga, hanerupskitega, kopranõrega, tellinud Ameerikast spetsiaalseid peibutuslõhnu. Aga katsetamiste tulemusena olen jõudnud veendumusele, et nugise jaoks pole midagi paremat meest,“ kinnitab Ivar. „Meekärjel on lihasöödaga võrreldes mitu eelist. Esiteks mesi maitseb nugisele. Teiseks levib meelõhn hästi ka pakasega. Kolmandaks mesi ei roisku ja peibutus-

sööta pole tarvis pidevalt uuendada. Vahetevahel tilgutan juurde ainult värsket mett, et lõhn oleks tugevam.“

Peibutuskasti katusele paneb Ivar nugise meelitamiseks samuti väikese kärjetüki. Praktika on näidanud, et kui nugis on lõksu läinud, siis on ta alati kõigepealt ära söönud katusel oleva „eelroa“. Ivaril on kokkulepe ühe kohaliku mesinikuga, kes annab talle vanad kärjed ja vurritamisel tekkinud jäägid, vastutasuks püüab Ivar mesitarude ümbrusest nugiseid, et need ei käiks talvel mesilat rüüstamas.

Nugiselõkse käib Ivar kontrollimas vähemalt iga kolme päeva tagant. Lõksud on paigaldatud püügile nii, et neid oleks eemalt teelt või metsasihilt näha. Iga kasti juures käimine vähendab nugise kättesaamise võimalust ja tekitab pahatahtlikes inimestes huvi minna vaatama ja raudu ära võtma. Jahimeheks oldud aja jooksul on ära varastatud õnneks vaid ühed rauad. Ivari praktika on õpetanud sedagi, et lisaks jahitunnistuse numbrile tuleks kõik kastid ka ära nummerdada ning kasti peale märkida enda nimi ja telefon. On olnud mitu juhust, kui on helistatud, et lõks number see ja see jääb ette metsauuendusele. Siis on hea, et kastid on nummerdatud ja tead kohe, millist minna päästma.

„Ühe koha pealt võib sama lõksuga püüda heal juhul mitu nugist,“ teab Ivar oma kogemusest. „Ükskord lõikasin metsas raielangil kõrgelt saetud puutüve mootorsaega seest tühjaks ja panin rauad sisse. Sealt sain rekordi: viis nugist talve jooksul ühest kohast. „Linnupuuriga“ olen saanud ka kolm nugist, aga tavaline on siiski üks-kaks looma.“

Aasta teemaks „Trapper!“

Miks Ivar nugiseid püüab?

„Kõigepealt mulle meeldib üksi omaette metsas toimetada, olla oma aja peremees, nuputada, kuidas loom üle kavaldada. Teiseks aga annan selgelt aru, mida tähendab väikekiskjate küttimine, kui oluline on hoida nende arvukus jahipiirkonnas kontrolli all. Ja lõpuks olen ma alati püütud saaki väärindanud ja müünud nahad kokkuostu.“

Ivar Tallerman tegi Eesti jahimeeste seltsile ettepaneku, et järgmise jahiaasta (ja jahimeeste kokkutuleku) teema võiks olla just nimelt „Trapper!“.

Pakk-kast nugiseraudadele.

Katsetamiste tulemusena olen jõudnud veendumusele, et nugise jaoks pole midagi paremat kui mesi.

TEKST JAANUS VAIKSOO

FOTOD VALERI ŠTŠERBATÕH, MARKO KÜBARSEPP

Suur hundisümpoosion USA-s

USA-s Minneapolises toimus 13.–16. oktoobrini rahvusvaheline hundisümpoosion (International Wolf Symposium). Eestist osales keskkonnaagentuuri eluslooduseosakonna peaspetsialist Marko Kübarsepp, kes vastas Eesti Jahimehe küsimustele.

Hundisümpoosion toimub Ameerikas üle nelja aasta. Tegemist on kogu maailma hundiuurijaid koondava suurejoonelise ettevõtmisega. Palun kirjelda lähemalt, milliseid küsimusi arutatakse.

Rahvusvaheline hundisümpoosion USA-s toimus nüüdseks juba seitsmendat korda. See suurejooneline üritus algas Põhja-Ameerikas. Siiani ongi see toimunud korra Kanadas Banffi rahvuspargis ning ülejäänud kuuel korral Ameerika Ühendriikides. Tegu on vaieldamatult maailma suurima hundibiolooge koondava kokkusaamisega. Tänavu oli enam kui poole tuhande külastajaga sümpoosioni keskne hüüdlause „Wolves in a changing world“ ehk hundid muutuvas maailmas.

Üks tavaline päev konverentsilt. Sageli oli auditooriumis raske vaba kohta leida. Konverentsi väisas enam kui pool tuhat hundihuvilist maailma eri nurkadest.

Konverentsile eelnes õppekäik Minnesota osariigi Ely väikelinna hundiuuringute õppekeskusesse International Wolf Center.

Põhirõhk oli seega suunatud hundi ja inimese omavahelistele, sageli keerdkäikudega suhetele maailma eri paigus. Käsitletavate teemade ampluaa oli mõistagi lai, alates seirest, populatsioonide seisundist, jahindusest, liigikaitsest kuni süvateadusliku sisuga ettekanneteni. Et konverentsi ajakava jääks mõistlikkuse piiridesse, oli auditoorne osa enam kui saja loenguga mahutatud kolme päeva sisse. Ettekanded olid kavandatud paralleelsetena, neli ettekannet samal ajal eri auditooriumites. Nii tekkis sageli probleem, et mitu huvipakkuvat kuulamist olid samal ajal, kuid osaleda sai siiski vaid ühel neljast.

Ameerika mõõtkavad on igas mõttes kordades suuremad kui Eestis. Milline on huntide seisund Ameerikas? Millised on hundiga seotud aktuaalsed küsimused maailmas?

Sellele on paari lausega väga keeruline vastata. USA on teadupärast väga suur riik, jaotatud omakorda osariikideks, igal pool oma mured ja rõõmud. Tänapäeva USA-s elutsevad hundid jagunevad erinevateks osapopulatsioonideks, arvukamad neist on Alaska, Kaljumäestiku, Suure-Järvistu ning Loode-USA populatsioonid. Koguarvukust hinnatakse 19 000 isendi kanti, neist rohkem kui pooled kuuluvad Alaska populatsiooni (11 000 isendit) ning Kaljumägede populatsiooni (3000 isendit). Kui kütitavad Alaska ning Kaljumäestiku hundipopulatsioonid arvestusest välja jätta, siis elutseb ülejäänud 5000

hallivatimeest peaasjalikult vaid Minnesota ja Michigani osariigis (umbes 4500 isendit), ülejäänud väikesed asurkonnad on siin-seal mööda riiki laiali. Alaska piirkonnas on huntide küttimine olnud lubatud läbi ajaloo katkematult, kuid näiteks Kaljumäestiku asurkonnas on lood hoopiski teistmoodi.

Hunt oli veel paarsada aastat tagasi USA-s laialt levinud uluk, 1945. aastaks suudeti aga liik suurte pogrommidega enamikul senisest areaalist täielikult hävitada (Yellowstone’i rahvuspargist juba 1926. aastaks). Erinevatel huvirühmadel hakkas 1975. aastal küpsema plaan, et säilinud metsikutesse piirkondadesse võiks kriimsilmad siiski tagasi asustada. Plaani algusest kuni teostamiseni kulus natuke vähem kui paarkümmend aastat. Aastatel 1995–1997 asustati Kanada territooriumidelt Yellowstone’i rahvusparki 41 hunti, kellest saigi Kaljumäestikus praegu elutseva hundiasurkonna alus. Viimastel aastatel hinnatakse hundi arvukust Yellowstone’i rahvuspargis keskmiselt sajale isendile, kuid liigi taastamine Kaljumäestiku populatsioonis õnnestus suurepäraselt: Idaho, Montana, Wyomingi, Utah ja Oregoni osariigis hinnatakse sute arvukuseks kuni 3000 isendit.

Hundi arvukus aga tekitas kohalikes nii suurt pahameelt, et ühiskondliku ja poliitilise surve tõttu otsustasid piirkondlikud osariikide valitsused hundi ohustatud liikide nimekirjast eemaldada. Seega on Kaljumäestiku populatsioon praegu ainus USA-s, kus hundijaht on arvukuse reguleerimiseks aktsepteeritud. Föderaalkohtu otsusega on neile osariikidele antud õigus otsustada, kus ja kui palju nad hunte kütivad. Ülejäänud osariikides rakendab huntide kaitse- ja ohjamise meetmeid föderaalvõim. USA-s ei kompenseeri riik ulukikahjusid, seega eemaldavad USDA (USA põllumajandusamet) eriväljaõppega föderaalametnikud kahjustuspiirkondades ulukid letaalset

Liigi taastamine Kaljumäestiku populatsioonis õnnestus suurepäraselt.

Hundiuuringute õppekeskus pakub peavarju ka väiksele rühmale huntidele. Pildil on keskuse perenaine Lori Schmidt ühega oma hoolealustest.

Huntide koguarvukust USA-s hinnatakse 19 000 isendi kanti.

loodusest. Põhiliselt eemaldatakse loodusest põllumajandustegevust kahjustavaid ulukeid, nii metssigu, hirvi kui ka koiotte, aga samuti hunte. Enamik hundikarjadest on varustatud telemeetrilise märgisega nii seireprotseduuride hõlbustamiseks kui ka vajadusel probleemisendite eemaldamiseks.

Hundi levila on hakanud viimasel kümnendil taas märgatavalt laienema ja liik naaseb endistele asumaadele, seega muutub järjest tähtsamaks hundi ja inimese konfliktide lahendamisega seotud tegevuse parem mõtestamine. Eelkõige selleks, et võimaldada nende kahe liigi sujuvamat ja probleemivaba kooseksisteerimist.

Miks toimus sümpoosion just Minneapolises?

Arvestades sümpoosionit väisanud külastajate päritolu (enamik oli Põhja-Ameerika kontinendilt), asub Minneapolis geograafiliselt väga sobivas kohas, olles ka sealne halduskeskus. Teiseks on Minnesota osariik sisuliselt ainus USA-s (Alaska jääb arvestusest välja, sest asub USA-st geograafiliselt eraldi), kust hunte ei suudetud täieli-

kult hävitada ka 20. sajandi hundisõja käigus. Suhteliselt suured ja metsikud alad ning huntide pidev sisseränne Kanadast soodustas liigi säilimist selles osariigis. See kujundas järjepideva hundiuuringu sobivad eeldused. Seepärast võib piirkonda teatud mõttes nimetada ka Ameerika hundiuuringute

Lisaks konverentsi külastamisele avanes võimalus võtta osa paaripäevasest õppekäigust huntide tekitatud kahjustuste inspekteerimisel. Pildil USA põllumajandusameti ulukispetsialisti Jim Natvikiga välitöödel.

Meie inimene on muutunud hundi vastu tunduvalt tolerantsemaks.

Hundi levila on hakanud USA-s viimasel kümnendil taas märgatavalt laienema.

hälliks. Minnesotast on pärit ka maailma vaieldamatult kuulsaim ja teenekaim hundiuurija, auväärses eas vanahärra L. David Mech, kes oli samuti konverentsi külaliste hulgas.

Tegeled Eestis huntide seirega. Kuidas toimub huntide seire mujal maailmas? Millised on tähelepanekud, mida võiksime ka meie rakendada, millega arvestada?

Huntide seire toimub mujal maailmas suures plaanis nagu meie pisikeses Eestiski: metoodiline juhend on üsna sarnane ka teistes riikides. Erinevused sealse süsteemiga paistavad aga välja eelkõige mahtudes. Need mõõtkavad on sageli üsna jahmatavad, aga tegelikult ei ole siin midagi imestada. Tegemist on ikkagi väga suure riigiga. Kasutatakse erinevaid kompleksmetoodikaid jäljeloendustest avioloendusteni. Appi võetakse rajakaamerad, raadiokaelused ja muud vidinad. Osa metoodikate rakendamine on sageli raske või suisa võimatu näiteks piirkondlike geograafiliste ja klimaatiliste eripärade tõttu või hoopiski rahapuudusel.

Näiteks kasutatakse USA paljudes osariikides huntide loendamisel sageli avioloendust (telemeetrilise märgisega hundikarjad). Meie kontekstis tundub see väga ebamõistliku kuluna, teisalt on see meetod siinsete metsatüüpide tõttu lihtsalt teostamatu. Sobivad meetodid kujunevad vahendite kättesaadavuse ja piirkondlike eripäradele alusel. Suured ja jõukad riigid suudavad arusaadavalt panustada igasugusesse tegevusesse kosmilisi summasid, väikesed riigid aga seisavad sageli silmitsi nii raha kui ka kvalifitseeritud ning pühendunud tööjõu vähesuse või sootuks puudumisega. Sealsed mured on hoopis mujal ja tihtilugu kordades suuremad kui meil siin. Muresid ja rõõme jagub nii siin kui ka seal.

Kuidas Eesti hundil praegu läheb? Hundiasurkond on Eestis viimasel paarikümnel aastal püsinud suhteliselt stabiilse arvukusega, produtseerides keskmiselt 25 pesakonda aastas ja olles esindatud peaaegu kogu Eesti territooriumil, kaasa arvatud meie

suuremad saared. Hiiumaa ja Saaremaa asustanud hundid aga pidid 2010. ja 2011. aasta talvedel läbi ajama ilma järelkasvuta. Selles ei ole siin midagi iseäralikku, sest pisikeste saareliste asurkondade jätkusuutlikkus ei saagi olla ajas kuigi püsiv.

Veel veerandsada aastat tagasi oli hunt mandri-Eestis püsivalt esindatud vaid suuremates metsamassiivides, paarikümne aastaga on liigi siinsele levikukaardile lisandunud piirkondi (pigem enamasti mosaiikse maastikuga alad), kus see loom tuleb edukalt toime, tegemata märkimisväärset kahju kariloomakasvatusele. Seepärast võib julgelt öelda, et hundi püsiv leviala on märgatavalt laienenud, võrreldes veerandsaja aasta taguse ajaga. Kui liigi käekäigu üle otsustada tema leviala laienemise ja arvukuse kasvu põhjal, läheb Eesti hundil kahtlemata hästi. Kindlasti võib öelda, et ka meie inimene on muutunud hundi vastu tunduvalt tolerantsemaks. See lubab hundil tunda end mõneti muretumalt ja vabamalt.

JAKARIMARINE

KOERTE JÄLGIMISSEADE

GARMINILT UUED KOERA KAELARIHMAD T5X JA TT15X. PAREM AKUKESTVUS JA SUUREM VAHEMAA...

JAKARI MARINE OÜ, PURJE 8, TEL.6398993, JAKARI@JAKARI.EE, WWW. JAKARI.EE

Uurijad jagasid teadmisi šaakalite kohta

Novembri alguses toimus Ungaris Gödöllős kolmas rahvusvaheline šaakalisümpoosion, mille peakorraldaja oli Ungari maaülikool (MATE).

TEKST PEEP MÄNNIL FOTOD ERAKOGU, SHUTTERSTOCK

Esimene rahvusvaheline šaakalisümpoosion toimus 2014. aastal Serbias, teine 2018. aastal Kreekas. Esimesel kokkusaamisel Eesti esindajaid polnud, kuid teisest ja kolmandast õnnestus mul osa võtta.

Kolme tööpäeva jooksul tehti 35 suulist ja 14 posterettekannet šaakali ökoloogiast, toitumisest, käitumisest,

levikust, kaitsest ja ohjamisest, geneetikast ning parasiitidest. Peaasjalikult räägiti šaakalitest Euroopas, kuid kaks ettekannet käsitlesid neid ka Iisraelis ja Türgis ning ühes ettekandes räägiti linnakoiottidest Põhja-Ameerikas. Ettekannete kokkuvõtted on saadaval https://3ijs.uni-mate.hu/abstracts.

Minu ettekanne šaakali mõjust rannaniitude lindude pesitusedukusele (autorid Triin Kaasiku, Peep Männil, Riinu Rannap) pälvis huvi eelkõige uuringus kasutatud metoodika tõttu (rajakaameratega jälgitud kahlajapesad). Tõenäoliselt hakatakse sedasorti šaakali toitumisökoloogilisi uuringuid tegema ka mujal Euroopas.

Nelja aasta taguse ajaga võrrelde son šaakali uurimine päris palju arenenud. Näiteks ei olnud siis veel Euroopas ühtegi looma telemeetriliselt jälgitud, kuid praeguseks on juba üle saja šaakali Ungaris, Serbias, Kreekas, Itaalias jm varustatud GPS-kaelustega. Laekuvad andmed nende eluala suuruse, elupaiga eelistuse jm kohta ning tulemused vormistatakse teadusartiklitena. Samuti on

Sümpoosionil osalejad.

Inimese abi

Kõikjal, kus šaakali arvukus on suur või kiiresti tõusnud, on selle põhjus olnud eelkõige inimese (tahtmatu) abi: karjakasvatusest või jahindusest tekkivate jäätmete kättesaadavus ja tippkiskja hundi allasurumine. Näiteks saab Ungaris šaakali arvukuse kiiret suurenemist seostada just uluksõraliste arvukuse ja sellest tulenevate küttimismahtude kasvuga, mis jahi käigus tekkivate biojäätmetena on olnud šaakalile üks olulisemaid toite. Samuti ei olnud Ungaris pikka aega üldse hunte ja alles viimastel aastatel on hakanud põhja poolt Slovakkiast mõned sinna sisse rändama. Ungaris on aga šaakali arvukuse suurenemine olnud märkimisväärne: 1995. aastal kütiti seal esimesed kuus šaakalit, möödunud aastal juba üle 12 000. Nüüdseks paistab liigi eksponentsiaalne kasv seal olevat siiski pidurdunud. Sellist arvukuse potentsiaalset suurenemist aga ei saa ennustada teistes riikides. Ungari naabritest näiteks

Austrias hindavad teadlased šaakali arvukust umbes samas suurusjärgus kui meil Eestis. Slovakkias on šaakali arvukuse suurenemine väljendunud alles viimastel aastatel (2021. aastal kütiti seal 90 isendit). Populatsiooni erineva käitumise põhjused üsna sarnasena tunduvates tingimustes ei ole kaugeltki selged ja see vajab edasisi uuringuid. Igatahes ei aita meid teadmised mujal šaakali populatsiooniga toimunust tema tuleviku ennustamisel Eestis kuigi palju, sest tingimused on lihtsalt sedavõrd erinevad.

Šaakal tõrjub

Šaakaliuuringutes on üsna palju tähelepanu pööratud tema kohale kiskjate gildis ehk kuidas suhestub ta teiste

kiskjaliikidega. Üsna mitu uuringut näitavad, et šaakal tõrjub rebast ja hunt omakorda tõrjub šaakalit. Ka meil tundub see nõnda olevat. Selles kontekstis oli huvitav üks näide Saksamaalt, kus pikema aja vältel õnnestus rajakaameraga jälgida olukorda, et üksik isane šaakal seltsis emarebasega, aidates tal ka pesakonna üles kasvatada. (Siinkohal tuleb mainida, et šaakal rebasega ei ristu ehk pojad ei saanud kindlasti olla tema omad.) Kindlasti on selline juhtum väga erakordne, kuid näitab hästi, kui kirju on loodus ning milliseid üllatusi võib see pakkuda.

Eri riikide vaatlused näitavad, et kõige parem (neutraalne) läbisaamine on šaakalil mägraga. Endiselt on üleval küsimus, kui efektiivne võib šaakal olla kähriku tõrjumisel. Praegu võib üsna paljude tähelepanekute põhjal oletada, et mõju on üsna suur, kuid neile oletustele oleks vaja teaduslikku kinnitust või siis ümberlükkamist.

Järgmine, järjekorras neljas šaakalisümpoosion otsustati korraldada nelja aasta pärast Rumeenias Doonau deltas ehk kohas, mida elupaiga mõttes peetakse šaakali paradiisiks.

SCHOTTER KÜTI KAUBAD

rebast

Üsna mitu uuringut näitab, et šaakal tõrjub rebast ja hunt omakorda tõrjub šaakalit.

Jahimaja ei kerkiks, kui poleks mehi, kes panustavad

Ääsmäe jahiseltsi esimees Madis Liiväär.

Pealinnast mitte eriti kaugel, Ääsmäel, on valmimas uus jahimaja, kus on lahedalt ruumi Hubertuse ja Ääsmäe jahiseltsile.

Õ

igupoolest kuuluvad kõik jahimehed mõlemasse seltsi, ainult esimehed on erinevad. Ääsmäe seltsi veab juba 35 aastat Madis Liiväär, Hubertuse seltsi esimees on Martin Luks.

Kohtume Madis Liiväärega vihmasel ja tuulisel novembri õhtupoolikul. Uue maja ehitus on pooleli, aga talve tulekuks on katus pea kohal ja vooder ümber. Nii saab jätkata talvekuudel tubaste töödega. Seisame keset uut maja, kuhu peaks tulema suur jahisaal ja koosolekuruum. Vaatan üleval pea kohal võimsaid palke. Madis püüab mu pilgu kinni.

„Need kaheksameetrised laetalad andis üks siinne talumees oma metsast. Kohalikega on meil üldse haruldaselt hea läbisaamine,“ imetleb Madis inimeste vastutulelikkust. „Selliseid asju on majaehitusega ette tulnud küll ja küll. Näiteks toodi meile siia liivakoorem. Helistasin ühele kohalikule mehele, et äkki saab tulla millalgi traktoriga appi. Poole tunni pärast oli kohal ja ajas 15 tonni liiva laiali. Saekaatrimees lasi palgid heast tahtest laudadeks. Oleme jahimeestena vist kohalike inimeste poolehoiu välja teeninud.“

Kui uus maja valmis saab, siis jagub siin ruumi nii jahimeestele kui ka külale. „See jahimaja on mõeldud ikka ka kogukonna majaks,“ viipab Madis avarale saalile. „Kaks korda aastas saame kokku ja peame naabreid meeles, aasta lõpus on meil ühine jõulupidu ja suvel külapäev. Viimasel korral olid meil eksponeeritud vanad kaardid siinsest ümbrusest, mida olen kogunud Põhjasõja aegadeni ja veel kaugemalegi välja. Inimesed tunnevad ennast siin hästi. Meil on jahimehi, kes on tulnud kunagi Ääsmäele jahile ja kant on nii meeldima hakanud, et on jäänudki siia elama ja ehitanud perele maja.“

Vaatame uue maja ehituse üle, hakkab hämarduma ja külm poeb kontidesse. Läheme üle ehitusplatsi vanasse jahimajja sooja. See on püstkojatüüpi avar palktare, mille keskel lõkkekolle ning seina ääres ringis pingid ja lauad.

Algus

Madis Liiväär valab tassidesse kohvi ja meenutab Ääsmäe seltsi algusaegu. „Ääsmäe jahisektsiooni moodustasime 1988. aastal, kasvasime välja Saku hooldusalast, aga Saku meestega on meil praegugi head suhted. Siis oli meil esimene jahimaja keset metsa, aga see põles maha. Ma sain jahimeheks 1980. aastate alguses, jahimehi oli siis vähe, vahest 30. Kusjuures seltsi esimene noorjahimees oli EJS-i praegune president Margus Puust. Aga selle jahimaja ehitasime ise 2004. aastal. Mitte nii väga ammu, kuid jäime aastatega ajale jalgu. Vaatasime, kuidas teistel jahiseltsidel elu läheb. Siin ajab küll kolle ruumi mõnusalt soojaks ja pannil saab maksa praadida korraga 30 mehele, aga nahka tuli võtta ikka väljas külma käes. Nüüd saime ulukite esmakäitluskohtade meetmega endale uude majja külmkambri, lihatöötlemislauad ja lakke talid. Kui seda praegu poleks, siis oleks asi ikka nutune. Kütitud saaki on nüüd hoopis teine asi töödelda.“

TEKST JAANUS VAIKSOO

FOTOD ERAKOGU, JAANUS VAIKSOO

Ühispilt enne esimest põdrajahti selle aasta 1. oktoobril.

Sellega seoses meenub Madisele üks lugu, kuidas omal ajal, kui ta veel noor jahimees oli, kuulusid seltsi ka Tallinna lihakombinaadi mehed, nende hulgas tootmisdirektor Udo Puust ja lihakombinaadi juht Valentin Põllumees, kes olid kirglikud jahimehed. Kord põdrajahil pani seltsi esimees Madise Põllumehega paari ja käskis kütitud põdra portsudeks tükeldada.

„Mõtlesin omaette, et olen nüüd alles portsu otsa sattunud. Ega nii suur ülemus tule vist autostki välja, pean selle põdra üksi ära tegema. Hakkasin vaikselt pihta ja nägin silmanurgast, kuidas Põllumees läks auto juurde, kohmitses seal midagi ning pani valge kitli selga. Tuli siis minu juurde ja hakkas rahulikult põtra töötlema. Ma pole enne ega pärast täiuslikumat tööd näinud, lihakombinaadi direktor pidi hoopis mulle appi tulema.“

Oma jõududega

Ikka ja jälle jõuab jutt Madisega selleni, et kui ise oled valmis aitama ja ühise asja nimel pingutama, siis aitavad teised ka sind. See on inimlik ja niimoodi üheskoos tegutsedes elu kogukonnas edeneb.

„Seda uut jahimaja ei sünniks, kui poleks mehi, kes panustaks,“ tunnustab Madis oma jahiseltsi. „Vundament valati ja nurgakivi pandi 2021. aasta augustis. Umbes 90 protsenti oleme ehitanud oma jõududega. Panustavad kõik liikmed, aga välja on kujunenud tuumik, kes kannab ehitusel põhiraskust. Jahimaja hingeks on Jaan Luks, temal on juba ühe jahimaja ehitamise kogemus ja on ka siin veduriks. Lihtsalt imestama paneb, kui palju ta jõuab. Rainer Reinberk teab ehitamisest kõike, on töötanud töödejuhatajana ja hoiab igal asjal silma peal. Ilma temata oleks ikka väga keeruline olnud. Kui meestel on nõu tarvis, jätab oma töö pooleli, tuleb ja seletab rahulikult, teeb asjad selgeks. Raivo Kummer on selline mees, kes teeb absoluutselt kõike, mida vaja. Samuti Tõnu Sagur ja Vladimir Malmi – tõeline leid meie seltsile. Hak-

Ääsmäe jahiseltsi tugevus on pikk pink - ikka leidub jahimehi, kes veavad üht või teist jahinduses vajalikku valdkonda.

kas küll hilja jahimeheks, aga panustab seltsi väga palju.“

Ääsmäe jahimaja juurde sõites jääb tee äärde kuulus Kadarbiku köögiviljavabriku kompleks. Kadarbiku talu porgandeid on söönud või porgandimahla joonud vist küll iga eestlane. Ääsmäe jahimeestel on Kadarbikuga tekkinud hästi klappiv vastastikune koostöö.

„Kadarbiku talu suured porgandi- ja kapsapõllud on juba ajalooliselt loomad siiamaile meelitanud. Eriti suur häda on kitsedega, aga ka sigadele maitseb porgand,“ viib Madis jutu nüüd lõpuks jahipidamisele. „Meie jahimehed omalt poolt kaitsevaid neid põlde. Kitsi on hästi palju, linna lähedus on jätnud oma jälje. Kadarbiku annab omalt poolt jahimeestele köögiviljajääke metsa viimiseks, et hoida sellega loomad põldudest eemal.“

Omajagu tegemist on kobrastega. Maidla ja Keila jõgi ning kraavid nende vahel on kobrastele ahvatlev paik, kus toimetada.

„Jah, kobrast on palju,“ kordab Madis veel kinnituseks. „Aga meil on üldse alati olnud palju loomi. Hundijahti oleme pidanud, omal ajal ka ilvesejahti, sest kus on kitsi, seal on ka ilvest. Isegi üks šaakal on meie maadelt juba kütitud. Aastaid on meil traditsioon, et esimene sügisene põdra ühisjaht toimub 1. oktoobril, sõltumata nädalapäevast. Jaht algab lõunast, et jahimehed töölt kohale jõuaks. Teine pikk traditsioon

on esimese jaanuari jänesejaht. Arheoloog Tanel Moora oli see, kes oma kahe hagijaga ajas ka teistele meestele jänesejahipisiku sisse.“

Koerad, laskmine, lapsed

Madis Liiväär tunnistab, et vahepeal oli neil seltsis jahikoertega halb seis, sest koertega tuleb kõvasti vaeva näha, et nad metsas tööle hakkaks, aga nüüd on asi tunduvalt parem.

„Meil on näiteks kaks Karjala karukoera, kes ajavad põtra väga hästi. Noored jahimehed saavad aru, et ühel õigel jahimehel peab ikka ka koer olema. Indrek ja Hedi Niklus on oma Saksa spanjeliga teinud väga head tööd, Heino Märks Saksa karmikarvalise linnukoeraga. Mul on olnud kuus jahikoera, enamik nendest pikakarvalised taksid.“

Ääsmäe jahiseltsi tugevus on just pikk pink, see tähendab, et ikka leidub jahimehi, kes veavad üht või teist jahinduses vajalikku valdkonda. Näiteks võtavad jahimehed väga tõsiselt jahilaskmist, mille omal ajal vedas Ääsmäel käima tuntud lasketreener Ranno Krusta (1943–2017), Eesti praeguse parima laskuri Peeter Oleski treener.

„Laskekatset käime tegemas kaks korda aastas Männikul ja Peningil. Oleme jõudnud Kütiliinis oma seltsiga finaali. Meil on seltsis kolm laskeinstruktorit. Aga peale jahipidamise ja laskmise oleme ikka hoolitsenud ka kultuurilise poole eest. Aastaid korraldasime fotovõistlust lastele. See oli päris kõval järjel, žüriisse kuulusid sellised tuntud loodusfotograafid nagu Urmas Tartes, Jaak Põder ja Jüri Jõepera, kes on samuti olnud siin omakandi mees.“

Tuli jahimaja koldes hakkab kustuma. Ruum on mõnusalt soojaks köetud ja Madis Liiväär segab veel viimaseid hõõguvaid süsi. Nendesse vanadesse palkidesse salvestatud soojust ja jahiõhtute järjepidevust on vaja nüüd edasi kanda uude majja. Õnneks on Ääsmäel jahimehed, kes selle eest hoolt kannavad ja seda ühiselt teevad.

Ääsmäe ja Hubertuse jahiseltsi uus jahimaja.

KÜLMETAD?

Vali

Woolpower! Ära enam külmeta! Tee õige valik!

Hinnad sisaldavad käibemaksu 20% ja kehtivad, kuni kaupa jätkub!

Woolpower alus- ja vahekihi rõivaste materjal on Ullfrotté Original. 1970ndate alguses töötati see välja koostöös Rootsi relvajõudude, teadlaste, arstide ja ellujäämisspetsialistidega. Täna kasutavad Woolpower tooteid Soome, Rootsi, Norra, Saksamaa ja Prantsusmaa armee- ning politseiüksused.

Ullfrotté Original on unikaalne ja vastupidav tekstiil, mis koosneb peenekiulisest meriinovillast, polüamiidist ja polüestrist. Kanga teeb eriliseks see, et materjali ruumalast ca 80% on õhk. Õhk on ideaalne isolaator, mis omab kanga funktsionaalses toimimises ülisuurt rolli. Õhk lukustab keha soojuse kangasse. Samas võimaldab õhuline materjal niiskusel ideaalselt aurustuda ja juhib selle naha pinnalt eemale. Tiheda silmuskoega kanga pind on sile ja ei aja sügelema. Ullfrotté Original säilitab keha soojuse isegi märjana. Woolpower Ullfrotté Original kangast valmistatud tooted on meriinovillale omaselt antibakteriaalsed ja nõuavad minimaalset hooldust. Üldjuhul piisab vaid tuulutamisest, kuid kannatavad ka kuni 60 °C masinpesu ning trummelkuivatust. Pesemiseks kasutage lanoliini sisaldavat pesuainet – siis teenib rõivas teid kaua ja hästi!

Kärevere küttide oma maja

TEKST JAANUS VAIKSOO FOTOD ERAKOGU

Kärevere jahiseltsile oli 15. oktoober kauaoodatud päev. Uus jahimaja koos esmakäitlushoonega sai kasutusloa ja nüüd võis lõpuks pidada avamispidu.

Kärevere jahiselts on ikka kuulunud Tartu jahindusklubisse, seega täpset aega, millal selts asutati, ei oska praegused jahimehed nimetada. Ajalooannaalide jaoks on leitud aga väärikas lahendus. Nimelt sai Kärevere jahiseltsi praegusest kõige vanemast jahimehest, 83-aastasest Rein Nadelist jahimees 16-aastasena, 1955. aastal. Kokkuleppeliselt peavadki Kärevere kütid seda oma seltsi sünniaastaks.

„Tol ajal oli põhiline ikka väikeuluk,“ meenutab Rein Nadel ise. „Jänese- ja rebasejaht algas 7. novembril. Kogu küla oli hagijate kilkamist täis. Jäneseid oli siis väga palju. Tavaline oli, et küttisin kaks-kolm jänest päevas. Varasemal ajal, kui mehed olid veel rauast, peeti jahti kogu nädalavahetuse, kaks päeva järjest. Koerad olid pühapäeva õhtuks nii väsinud, et kui tuppa jõudsid, siis juba magasid. Paar kolm päeva puhkasid jahiväsimust välja, aga neljapäeval-reedel hakkasid metsaminekut ootama. Ka tetri oli omal ajal väga palju. Viljapõldudel olid viljarõugud, tedred hakkasid hilissuvel

sinna kogunema. Sügisene tedrejaht algas 20. augustil nagu pardijahtki.“

Kui 1970. aastatel hakati pidama juba rohkem põdra- ja seajahti, siis nüliti loomad ning jagati saak tavaliselt ikka ühe jahimehe juures, sest oma jahimaja ei olnud.

„Mõte oma majast on olnud meil ikka pikka aega,“ kinnitab Andres Põhjala, kes on Kärevere seltsi esimees olnud juba üle 30 aasta. „Lõpuks leidsime 2010. aastal sobiva koha Tartu maantee lähedalt – Kannistiku talu.“

Vana silikaatvoodriga maja siiski jahimajaks enam ei sobinud, mõistlikum oli ehitada uus ja nüüdisaegne. Nii tuli kõigepealt hakata projekteerima ja kümne aasta eest läks ehitamiseks.

„Peaaegu kogu maja sai püsti oma jõududega,“ tunneb esimees uhkust, et seltsi jahimehed on panustanud nii palju aega ja jõudu jahimaja ehitusse. „Erkki Kroon ladus seinad üles, Reedik Rööpson aitas kõikvõimalike muude töödega. Jaanus Järvpõld oli pidevalt kopaga abiks ning tegi kõik vajalikud toru- ja kanalisatsioonitööd. Nemad olid kõige suuremad ehitajad. Aga seltsi jahimehed saagisid palkidest ise voodrilauad, panid talad paika ja osalesid aktiivselt kogu ehituses.“

Kui mõne aasta eest avanes võimalus toetusmeetme abil ehitada jahimaja juurde esmakäitlushoone, siis haaras Kärevere jahiselts sellest kinni. Iga jahimees panustas omalt poolt veel kolmsada eurot ja nii ehitas Mapri ehitus valmis esmakäitlushoone ning jahutuskambri, osteti lõikelauad, noateritusmasin ja spetsiaalne lintsaag kondilõikamiseks. Viimast ei jõua jahimehed ära kiita ja soovitavad soojalt ka teistele seltsidele.

„Maksab küll palju, aga on igavene ja teeb väga kvaliteetset tööd,“ kinnitab Jaanus Järvpõld.

Vapiloom hunt

Kuigi jahimaja ametlik avamine toimus pärast esmakäitlushoone valmimist, on kööki ja väikest saali kasutatud juba mitu viimast aastat. Ka oma kogukonna rahvale on majast palju abi ja rõõmu. Siin on peetud juba pulmi ja sünnipäevi, toimunud on Kärevere küla kokkutulek ja viimasel suvel elasid jahimajas õpilasmalevlased, kes korjasid maasikaid.

Jahimaja otsaseinas hakkavad silma mõned jahiteemalised maalid, need on teinud seltsi oma jahimees Kalju Reinhold, kelle jaoks maalimine oli jahipidamise kõrval teine harrastus.

Kärevere jahiseltsi vapiloom on hunt ja hunte liigub siinmail tõesti palju, kinnitavad Andres, Rein ja Jaanus nagu ühest suust.

„Ka karusid on palju,“ lisab Andres Põhjala. „Sel aastal loendasime oma maadel seitse karu. Seevastu põtradega on kehvasti. Tänavusel jahihooajal on meil küttida ainult neli põtra. Varem liikusid põdrad Alam-Pedja poolt üle Tartu maantee, aga nüüd nad üle ökoduktide ei tule. Sealt liiguvad üle ainult kährikud, jänesed ja muud väikeulukid, suured loomad neid kohti väldivad.“

Kärevere jahimeestel on head suhted naaberseltsidega. Gustavi, Vahelaane, Laeva ja Tähtvere jahiseltsid olid ka avamisel naabritele õnne soovimas.

„Oleme Vahelaane jahimeestega teinud ikka ühisjahte. Üks pikemaid ühisjahi traditsioone on sügiseti meie korraldatud Round Table Eesti jahipäevad, mis on toimunud juba üle 30 aasta,“ räägib Andres, kes on üks Round Table liikumise algatajaid Eestis. „Meie jahimehed ja Round Table’i mehed on saanud omavahel aastatega juba suurteks sõpradeks.“

KÄREVERE JAHISELTS

» Jahimaid 7200 hektarit.

» Seltsi liikmeid 32.

» Juhatus: Andres Põhjala (esimees), Jaanus Järvpõld, Mart Mägi, Ants-Endel Sõrra, Erik Tohvri.

Laskmas käivad Kärevere jahimehed Viidike lasketiirus. Augusti alguses toimub traditsiooniline laskmispäev, millest osavõtt on jahimeestele kohustuslik.

Huvitav on saada teada, et Kärevere jahiseltsi kuulub ja on kuulunud mitu tuntud spordimeest, nagu näiteks legendaarne jooksja Hubert Pärnakivi (1932–1993), jahilaskur Urmas Saaliste ja kettaheitja Aleksander Tammert.

Sportlik ja aktiivne eluhoiak iseloomustab kogu Kärevere jahiseltsi eesotsas esimehe Andres Põhjalaga, kes on Tartus tunnustatud judotreener.

Naiskütid pidasid taas üheskoos jahti

Üle mitme aasta said naiskütid taas Valgamaal kokku, et minna koos jahile.

Valgamaal Taagepere jahimaadel peeti 29. oktoobril ühisjahti põdrale, punahirvele ja metssigadele.

Hommikul koguneti Rääga jahimaja juures, kus jahimaa korraldaja Andres Olesk tutvustas jahipiirkonda ja jahijuhataja Anne

Toompalu andis jahilistele juhatusi. Naisküttide seltsi poolt pidas kõne Kairit Kiin, kes leidis, et naised on koos jahti pidanud juba üle kümne aasta ja rõõm on näha, et Tartus alanud kursusele registreeris end mitu naist. Naisküttide arv suureneb iga aastaga.

Jahti peeti koos ajajate ja koertega. Vihmasele ilmale vaatamata oli kõigil tuju hea. Pea igas ajus nähti loomi: punahirvi, põtru ja metskitsi. Tehti neli aju ja kütiti üks põder. Jaht pakkus ilusaid loodusvaateid ning põnevust.

Osalejaid oli 50, neist 30 kütti ja 20 ajajat. Naiskütte külastas ka Šotimaa

Jaht pakkus ilusaid loodusvaateid ning põnevust.

ajakirja Shooting Times reporter. Jahi lõpus puhus Kristi Palm jahisarvesignaali „Jahi lõpp“ ja austati kütitud ulukit. Veel tänati ühisjahi korraldajaid ja nagu traditsiooniks saanud, kuulutati välja jahikuninganna. Selleks sai Aire Jaama, kes küttis põdra.

TEKST ja FOTOD ANDRA HAMBURG

Kütitud uluki austamine pärast jahti. Keskel jahirelvaga põdrakütt Aire Jaama, kes kuulutati jahikuningannaks.

Paldiski ühisgümnaasiumis toimus esimene jahinduse valikkursus

Peaaegu kõik minu õpilased teavad, et bioloogiaõpetaja käib jahil ja võtab osa laskevõistlustest. Mina aga olen juba aastaid mõlgutanud mõtet, kuidas tutvustada õpilastele jahindust.

Hetk enne esimest aju.

Kui minu klass jõudis abituuriumisse, otsustasin, et nüüd või mitte kunagi. Paldiski ühisgümnaasiumis tuleb korraldada esimene jahinduse valikkursus gümnasistidele! Juhtkond ja hoolekogu andsid kiiresti rohelise tule. Nüüd jäi vaid loota, et leidub ka huvilisi. Minu üllatuseks oli neid kahe klassi peale rohkem, kui oleksin osanud loota. Sel õppeaastal alustasime 28 jahindushuvilisega.

Alustasime teooriast

Esmalt olid loengud jahinduse ajaloost ja küttimise põhjustest, jahiseadusest ja -eeskirjast, jahinduse bioloogilistest alustest. Tutvusime trofeede ja nende mõõtmisega, õppisime tundma ulukite jälgi. Septembri lõpus külastasime Niitvälja lasketiiru. Õpilased said lasta sileraudsest relvast nii kuuli kui ka haavlit. Õpiti relva ohutult käsitsema, saadi teadmisi erinevatest jahipüssidest

TEKST ja FOTOD JANIKA LOOS

Sandra Gaškov tutvustas gümnasistidele jahikoerte maailma.

ja laskemoonast. Keila jahiselts võimaldas meil lasketiiru kasutada ja varustas moonaga. Suur aitäh!

Jahikoertest käis meile rääkimas Sandra Gaškov, kelle elu on olnud läbi ja lõhki seotud koertega. Temaga olid kaasas Itaalia karmikarvalised linnukoerad: noor ja aktiivne Pluuto ning rahulik ja väärikas Gaudi. Sandra tutvustas, milliseid koeri jahil kasutatakse ja millised tõuomadused tulevad erinevates jahiliikides kasuks või kahjuks. Samuti said õpilased näha ja katsuda vahendeid ja seadmeid, mida võib jahikoertega metsas vaja minna.

Kauaoodatud jahipäev

Ja siis saabus kauaoodatud jahipäev. Kui enne esimest jahindusloengut tegin õpilaste seas küsitluse, mida nad kursuselt ootavad, siis jäi vastustest kõlama, et tahaks näha jahimehe tavalist päeva, tahaks näha ulukite käitlemist ja ka ise selles kaasa lüüa, huvitab laskmine tiirus. Tüdrukud soovisid teada, mida jahimehed seljas kannavad ja millise riietusega üldse metsa minnakse. Enne jahile minekut vaatasime õppevideoid jahtidest, rääkisime riietusest.

Jahipäeva hommikul kogunesime Niitvälja jahimajas. Oranžid vestid selga, oranžid mütsid pähe, viimased korrektuurid riietes ja jalanõudes. Jahipealik pidas kõne ja tutvustas, mida on kavas küttida, kuhu minnakse jahile, tuletas veel kord meelde jahiohutuse reegleid. Komplekteerisime seltskonna autodesse ja oligi minek.

Esimene aju

Esimene aju oli Niitväljal. Reastasime kütiliini rabaservale väga tihedalt, peaaegu kätest kinni. Äärtesse ja keskele jäid oma jahimehed. Meile endale tundus see kõik nii lihtne. Mis siin ikka saab valesti minna? Kohe esimestel

minutitel sain aga aru, et oleksin pidanud õpilastele enne rääkima, et ajuliin stardib kõik korraga ja eesmärk pole jõuda esimesena finišisse. Õpilastel polnud raadiosaatjaid ja juhtida seda seltskonda enam kuidagi ei saanud, sestap mõtlesin kogu aju, et tühja neist loomadest, peaasi, et nad kõik sealt nüüd ise välja tuleks. Peale paari kitse ja jänese see aju rohkem ei näidanud, aga vähemalt õpilased said kõik õnnelikult metsast välja.

Teine aju

Teises ajus paigutasime kursandid jahimeeste kõrvale ja pidasime jahti koertega. Esimene tund oli põnev, kõik olid suures ootusärevuses. Kui kell tiksus teist tundi, hakkas juba natuke igav. Kui olid sattunud mõne jutukama mehe või naise kõrvale, siis said kuulda sosinal räägitud jahilugusid või vastuseid küsimustele, mis päeval olid tekkinud. Vaikuses istuva jahimehe kõrval polnud sedagi rõõmu. Minu kõrval olnud õpilased tunnistasid, et inimestega aju tundus ikka põnevam kui numbri peal passimine. Selgitasin, et kannatlikkus on jahinduses väga vajalik omadus.

Lohutasin, et päris igal jahil me kolm ja pool tundi ühe koha peal ikka ei seisa.

Algas kolmas tund. Telefonidel olid akud tühjaks saanud, esimese aju põdrakärbsed olid ka juustest juba välja nokitud, aga põtru-sigu ei kuskil. Ja siis – lõpuks nähti põtra ja teist ja kolmandat! Nüüd kostis juba ka koera haukumist, läks põnevaks.

Ühes kütiliinis lasti põdralehm, teises üheharuline põdrapull. Põdralehma küttinud Kaarel pidas põhjaliku anatoomiatunni ja värskendas sel teemal ka kogenud jahimeeste teadmisi. Kell viis jõudsime lõpuks tagasi jahimajja, kus meid ootas ees kuum frikadellisupp ja õpilased said maitsta lõkkel küpsetatud maksa. Sel päeval tuli õhtune uni miskipärast tavapärasest märksa varem.

Kirss tordil

Kirsiks tordil oli kursuse lõpetamine metsamatka ja lõkkeõhtuga Igor Homini juures Järvamaal. Kuulasime 7,5-kilomeetrisel matkal Igori põnevaid lugusid metsloomade käitumisest, õppisime tundma ulukite jälgi ja saime kuulda erinevate loomade hääli. Peatusime mägralinnakus ja kolasime ringi rabas. Igal sammul oli Igoril varnast võtta mõni põnev lugu, mida ta rääkis suure kire ja emotsiooniga. Pärast matka oli lõkke ääres mõnus vorste grillida ja veel kord muljetada. Maitsti põdrakonservi ja ulukivorsti, mis oli paljudele õpilastele esmakordne maitseelamus.

Pimeduse saabudes viis Igor meid huntide elupaika. See, kuidas ta suutis 28 energilist gümnasisti pooleks tunniks haudvaikseks saada, oli mulle omaette kogemus. Hunte polnud see-

kord kodus, aga ülivõimas oli kuulata Igorit kottpimedas metsas nende hääli imiteerimas. Kõik õpilased ütlesid nagu ühest suust, et Igori põnevaid lugusid tahaksid nad veel tulla kuulama.

Tagasiside ja tänu

Tagasisides pärast kursust tõid õpilased välja, et enim meeldisid neile just tegevused, mis toimusid väljaspool kooli looduses: lasketiirupäev, jahikoerte tunnid, jahipäev metsas ja

matkapäev Järvamaal. Mitu neist tunnistas, et kavatsevad ka ise hiljem jahindusega tegelema hakata. Kõik ei peagi jahinduse juurde jõudma! Kursus avardas kõigi maailmapilti.

Suvel uurisin, millistes koolides on kursust varem toimunud. Arvi Lepisk aitas mind esmase kursuse näidiskavaga, olen selle eest väga tänulik. Palju nõuandeid sain Andres Üpruselt ja Peeter Hussarilt, dokumentatsiooniga oli abiks Livia Roomets. Kontaktidega aitas kokku viia aitas Andra Hamburg. Aitäh kõigile!

Mitte kuidagi ei oleks hakkama saanud oma koduseltsita. Suurim tänu Keila jahiseltsile nii lasketiiru kasutamise, laskemoonaga varustamise kui ka jahipäeva(de) korraldamise eest! Aitäh Sandra Gaškov väga põnevate tundide eest koos koertega! Aitäh, Igor Homin! Sinu matkapäeva, lõkkeõhtut ja häälte imiteerimist hindasid õpilased tagasisideküsitluses kõige kõigemaks!

Kirsiks tordil oli kursuse lõpetamine metsamatka ja lõkkeõhtuga Igor Homini juures Järvamaal.

Igor Hominiga (ees keskel) Järvamaal matkamas.

Igor jagas õpetussõnu, kuidas metsas ekseldes käituda ja milliseid loodusmärke jälgida.

Jõgevamaa jahimees Mati Kepp

Jahimees Mati Kepp tähistas 11. septembril 75. sünnipäeva. Ametilt põllumees ja poliitik, hingelt jahimees ja Jõgevamaa patrioot.

TEKST JAANUS VAIKSOO FOTOD ERAKOGU

Mati Kepp sündis keerulisel ja raskel ajal 1947. aasta sügisel. Vaid mõni kuu varem oli surnud vanaisa Kristjan, kes koos vanaema Adeelega oli Eesti vabariigi ajal ehitanud Jõgevamaal üles talu ja saanud veel enne sõda võlgadest priiks. Sõjajärgne aeg oli lootusetu. Paar aastat hiljem jäi vanaema ilma talust, oli alanud sunniviisiline kollektiviseerimine. Väiksele poisile jäid hästi meelde vanaema sõnad Stalini surmapäeval 5. märtsil 1953: „Nüüd on siis sellel kuradil ka suu lõpuks mulda täis.“ Sellesse lausesse olid paisatud kogu viha, hingevalu ja kannatused, mida inimesed olid pidanud julma diktaatori võimu all kannatama.

Mati Kepi jahipisik on päritud vanaisalt ja isalt. Vanaisa jahilugusid kuulis ta poisikesena isa Arnoldi suust. Kord olevat isa noore mehena metsas käies näinud männi otsas mingit looma, ei saanud kohe aru, kes see on, kas orav või …? Kui siis äkki nugis oksalt minema pani. Vanaisa saanud poja peale pahaseks: mis sa, kurat, siis vahtisid seal, pannud pauk ära! Vihastamiseks oli põhjust. Eesti vabariigi ajal maksis nugisenahk terve varanduse, nende eest olid mõned mehed ostnud isegi talusid.

Vanaisa oli jahimees juba mõisa ajal, kui pidas Laeva kandis renditalu. Ent ta polnud salakütt, vaid aitas mõisnikul jahti pidada, pigem jäägri moodi mees.

Esimene jahimälestus on Matile meelde jäänud üheksa-kümneaastase poisikesena. Nende kodutalu lähedal oli kaasik, kuhu sügise hakul kogunes palju tetresid. Ühel päeval tulnud nende juurde Tartust Dünamo jahimehed tedrejahile, enamik Vene sõjaväelased. „Hakkasime isa juhatusel talust kaasiku poole minema, mina sibasin isa kannul. Ega keegi seal vaikselt hiilinud, tedred tõusid juba kaugelt lendu ja kui

sõjaväelased hakkasid kõigist torudest kohe tuld andma, siis olid tedred lootusetult kaugel. Hirmus sõda käis.

Isa lõi käega, et lähme koju ära, siin võib surma saada. Oligi meie jahilkäik lõppenud,“ meenutab Mati.

Aga varsti lõppes ka isa jahipidamine, ei olnud tal tahtmist sellega tegeleda, eluvintsutused olid jätnud oma jälje ja vanemad läksid lahku. Isa kaheraudne kukkedega jahipüss sai hiljem Matile.

Mati isa saatus oli tüüpiline paljudele 1920. aastatel sündinud meestele. Kuni sõjani oli ta kodutalus noorperemees. Sõja alguses sattus Vene mobilisatsiooni

Mati Kepp

» Sündinud 11. septembril 1947.

» Kungla jahiseltsi liige.

» Õppinud Eesti põllumajanduse akadeemias agronoomiat.

» Töökohad: Kaarepere sovhoosi agronoom, Jõgeva näidissovhoosi agronoom, Kuremaa sovhoostehnikumi peaagronoom, Lembitu kolhoosi aseesimees, Kungla kolhoosi esimees, Jõgeva agrotööstuskoondise esimees, Torma vallvanem, riigikogu kümnenda koosseisu liige, Mustvee linnapea, Jõgeva abimaavanem.

» Juhtinud Jõgeva jahimeeste ühingut, kuulunud kaitseliidu vanematekogusse.

» Abikaasa Sirje, tütar Kristi ja poeg Kaido, kuus lapselast.

alla. Eestlased viidi Siberisse tööpataljoni metsa tegema. Nälg oli hirmus, tugevat sorti 90-kilone mees kaalus pärast Siberi õudust vaevalt 60 kilo. Oma külast läks tööpataljoni kaheksa meest, ellu jäi kaks, kes saadeti siis rindele. Velikije Luki all kukkus isa sakslaste kätte vangi. Kui mees pärast mürsuplahvatust silmad avas, kamandasid sakslased ta püsti ja sõit läks Poola vangilaagrisse. Sealt toodi isa tagasi Eestisse Kloogale ja siis juba omakorda Saksa sõjaväkke. Vorm anti selga, relv kätte ja rongiga venelaste vastu rindele. Saatuse tahtel oli vedurijuht tuttav oma küla mees. „Kas lasen kodu juures tasem või?“ küsinud ta isalt ning Mullavere juures võttiski rong käigu aeglasemaks. Isa hüppas maha ja põgenes. Ei läinud palju aega, kui sakslased hakkasid teda taga otsima. Kodus oli aida põranda alla tehtud punker, viljakotid tõsteti peale. Isa oli 1943. aasta lõpus metsavahi talus laudas sõnnikut viskamas, kui võeti uuesti kinni ja viidi Kaareperesse kartserisse. Sealt sai ta kuidagi jälle välja. Kui venelased sisse tulid, siis hakkasid jälle hävituspataljoni mehed teda taga ajama. Rahu ei saanud ka pärast sõda. Sügisel 1952 kutsus julgeolek isa Tallinna. Uuriti, kuidas ta ikka Luki all sakslaste poolele sai. Selgus, et ta sattus sakslaste kätte vangi õnneks päev varem, kui oli toimunud eestlaste suurem ülejooksmine Saksa poolele. Oleks päev kokku läinud, siis oleks jälle Siberi poole sõit olnud. Kõik need vintsutused mõjusid lõpuks isale rängalt.

Koolid

Mati käis algul kodu lähedal Visusti neljaklassilises algkoolis, mis asus vanas mõisahoones. Viiendasse klassi läks ta Kaareperesse, kus lõpetas põhikooli ja edasi Jõgeva keskkooli.

„Sellega juhtus tegelikult imelik lugu,“ jutustab Mati. „Tahtsin minna hoopis Tallinna polütehnikumi. Olin sõbraga raadiot ehitanud, see asi hakkas mind huvitama. Tegin eksamid ära, aga vastust ei tulnud. Järelikult ei võetud vastu. Paberid jäid Tallinna ja läksin edasi õppima Jõgeva keskkooli. Pärast kümnendat klassi sõitsime suvel kooli käsipallivõistkonnaga pealinna spartakiaadile ja mõtlesin polütehnikumist põhikoolidiplomi ära tuua, sest ilma selleta ei saanud jälle keskkooli lõpetada. Polütehnikumis aga imestati, miks ma tahan ära minna. Ma ei saanud mõhkugi aru. Tuli välja, et mind oli ikkagi kooli vastu võetud, sellest oli juba kaks aastat möödas. Aga muidugi tegin ma Jõgeval keskkooli

Augustis 1989 sakslase Hans-Ulrichi (vasakul) kütitud 454-kilone mesikäpp. Karu peied olid karu väärilised!

lõpuni. Ka jahil jõlkusin juba kohalike meestega vahel kaasas.“

Põllumeheks ei saanud Mati Kepp esialgu siiski mitte oma soovil. Ta rihtis rohkem ülikooli ja bioloogiat, aga sattus hoopis Eesti põllumajanduse akadeemiasse (EPA) agronoomiat õppima. „Kodus kutsus Kaarepere sovhoosi direktor mind välja. Sai teada, et ma tahan ülikooli minna. „Kurat, kas sa tead ka, palju sa pärast palka hakkad saama!“ hüüdis ta. „Ei saa sadat rublatki!“ Sõjakomissariaat tahtis mind omakorda sõjakooli saata. Isegi ema kutsuti välja ja hakati töötlema, pass võeti samuti ära. Pääsesin napilt tänu kohalikule arstile. Markovits oli selle mehe nimi. Istus arstlikus komisjonis ja küsis pärast, kas tahan tõesti sõjakooli minna? –

Ei taha! – Ütelnud siis kohe! Ja kirjutas mulle diagnoosi, mis tunnistas mu rahuajal teenistusse kõlbmatuks.“

Karu parameetrite fikseerimine ja protokollimine.

Mati Kepp 2012. aastal Aafrikas kütitud gaselliga.

Lõpuks ometi jahimeheks

Nii astus Mati 1966. aastal sovhoosi stipendiaadina EPA-sse agronoomiat õppima. Tudengina oli küll võimalik liituda Järvselja jahiseltskonnaga, mille moodustasid üliõpilased ja õppejõud, aga tuli ema aidata ja nii käis ta peaaegu kõik nädalavahetused kodus tööl. „Alles pärast EPA-t tegin jahimeheeksami. Talvel 1971 lõpetasin kooli ja tulin Kaareperesse agronoomiks. Siis sai minust lõpuks ka ametlikult jahimees. Meil oli oma Kaarepere sektsioon. Mäletan väga hästi oma esimest põdrajahipäeva. Veoautokastis sõitsime kohale, liin pandi paika, mind jäeti auto juurde püssiga. Kui aju sai läbi, tulin kohalt ära ja läksin ajumeeste juurde. Pugesin parasjagu okastraadi alt läbi, kui nägin, kuidas seitsmeharuline pull läks auto tagant mööda. Vana kaval pull oli, ootas oma hetke ära. Elu lõpuni jääb meelde! Siis hakkasingi aktiivselt jahil käima. Tol ajal oli veel nepi-, pardi-, sokujaht. Põtru hakkas tulema, aga nende küttimiseks olid riiginormid.“

Kaarepere sovhoosi agronoom jõudis Mati olla kaks aastat, siis kutsus Jõgeva näidissovhoos noore spetsialisti seemnekasvatusagronoomiks. Tol ajal müüdi tunnustatud seemneid ainult sealt.

„Olin viis aastat olnud Jõgeval, kui 1979 kutsuti Kuremaale sohvoostehnikumi peaagronoomiks. Kohe pandi proovile, esimesed katsumused oli karmid, sadas kevadest sügiseni ja siis tuli maru külm talv. Jahimees olin Laiuse sektsioonis. Rohkem peeti siis juba seajahti. Kuremaa aeg jäi lühikeseks, 1981. aastal

Mati oma esimese kütitud hundi trofeega. Foto ilmus 2010. aasta Vooremaas.

tuli minek Voore kanti Lembitu kolhoosi aseesimeheks. Minu juhatada oli taimekasvatus ja abitootmine. Panime püsti turbapotiistikute tsehhi. Neil oli väga hea minek ja teenisime palju. Voorel sain ka jahisektsiooni esimeheks.“

Ajad olid aga laguneva Nõukogude impeeriumi põllumajanduses 1980. aastate alguses pehmelt öeldes kehvavõitu. Poeletid jäid üha tühjemaks. Päästa tuli, mis päästa andis, väike Eesti pidi toitma ka suurt Venemaad ning tegusatel noortel majandijuhtidel hoiti silm peal.

Nii ei jäetud ka Mati Keppi kõrgemalt poolt rahule, vaid pandi valiku ette, milline vastutav ametikoht vastu võtta. Anti mõista, et kui ise ei vali, siis Lembitu kolhoosi aseesimeheks ka ei jäeta. Nii võttis Mati vastu Kungla kolhoosi esimehe ameti, hakkas sinna kanti varsti ka kodu ehitama ja liitus Kungla jahisektsiooniga.

„Mul oli põhimõte, et majandi juhina pean ka ise koos sealse rahvaga elama. Nii tunnistatakse sind omaks,“ meenutab Mati kunagist algust kohas, mis on tänaseni jäänud tema kodukandiks.

Saabus aasta 1987. Hakkasid puhuma Gorbatšovi algatatud uutmise tuuled ja vabamat hingust oli kergelt tunda. Mati Kepp valiti Jõgeva agrotööstuskoondise esimeheks. Samal aastal sai temast ka Jõgeva jahindusklubi esimees. Varsti hakkasid Eestis tekkima esimesed turumajanduse alged ja Estkompexim korraldas Jõgevamaal sakslastele jahi. Mati pole tihanud sellest väga rääkida, aga meelde on jäänud, kuidas 1989. aasta augustis küttis üks saksa jahimees Vaimastveres 454 kilo kaaluva karu!

„See oli tohutu suur, kindlasti kõige suurem kütitud karu, keda olen näinud,“ on Matil siiani pilt silme ees. „Karu kütiti meie jahimaadelt, meie olime jäägrid. Naha sai kütt muidugi endale.“

Enda jahiretkedest meenutab Mati Kepp veel 1980. aastatel tegutsenud hundibrigaade. Ühe pika ja maru külma jahipäeva õhtul küttis ta oma kõige suurema hundi. Matil on kodus nelja hundi trofeed.

Mati Kepp juhtis pikalt Jõgeva jahimeeste ühingut. Kuuludes aastatel 2003–2007 riigikogu kümnendasse koosseisu, oli ta riigikogu jahimeeste ühenduse üks asutajaid ja ühtlasi selle esimees. Jahimeeste ühendusse kuulus selles koosseisus koguni 12 jahimeest. Tol ajal suutsid nad vastu seista survele anda jahipidamisõigus maaomanike kätesse. „Leidsime, et aastakümneid toiminud ja ajale vastu pidanud süsteemi ei tohi lõhkuda. Ei tohi kahjustada Eesti ulukifondi, see on rahvuslik rikkus ja uhkus, mis kuulub kogu ühiskonnale ja on eeskujuks kogu Euroopale. Loom, kes liigub ühelt maatükilt teisele, ei saa kuuluda kellelegi maaomanikest.“

Mati Kepp on üks nendest jahimeestest, tänu kellele on Eesti jahindus püsinud ühtse ja tugevana. Seetõttu oleme suutnud seista vastu praegu üha enam pead tõstvale jahivastastele liikumistele, olla hea koostööpartner riigile ja osaleda aktiivselt looduskaitses, et meie metsade liigirikkus säiliks ning jahipidamine oleks endiselt vajalik kogukondlik tegevus ja harrastus.

Mati kodus trofeeseina taustal.

Vibuküttide aastaring

Mägilaste vibujahi aktiivgrupi liikmed tutvustamas plokkvibu ja vibujahti Põlvamaa jahimeestele. Vasakult paremale: Oskar Vaarama, Maivi Lehis, Gert Klein, Rita-Anette Kohava, Härmo Hiiemäe.

TEKST RITA-ANETTE KOHAVA FOTOD ERAKOGU

Vibuküttide aasta sai võimsa avapaugu veebruaris, kui mägilased Rita-Anette Kohava, Mario Traks ja Oskar Vaarama käisid Prantsusmaal Gaskoonias vibujahi õppereisil. Tutvuti põhjalikult kohaliku jahikultuuriga, vibudega õnnestus küttida neli metssiga ja kaks nutriat.

Märtsis tutvustas RitaAnette Kohava vibujahti koos Euroopa vibujahi föderatsiooni (EBF) delegatsiooniga IWA jahimessil Nürnbergis. Selle ürituse raames peeti ka EBF-i väiksema töörühma koosolek, sest tavapärane aastaassamblee toimus paraku juba teist aastat järjest veebis. Aastal 2023 on lootust Euroopa vibujahi eestvedajate kohtumiseks Dortmundi jahimessil.

Aprillis külastasid Eestit Saksa vibujahi liidu juhatuse liikmed Luiz Hunt, Christian Heinz ja Oliver Opitz, kes kõik küttisid siin ka oma elu esimese vibukopra.

Oskar Vaarama külastas peale Prantsusmaa ka Aafrikat, kus vibuga õnnetus tabada kudu, ja Gröönimaad, kus ta tabas muskusveise. Oskar veedab töö tõttu palju aega Soomes, seega liitus ta Juha Kylmä soovitusel ka Soome vibujahi liiduga. Tänu sellele on mägilastel nüüd veelgi tihedamad sidemed Euroopa ühe edumeelsema vibujahimaaga.

Väga tähtis on vibuküttidele ka uue kodulehe www.vibujaht.ee avamine. Just sealt leiavad kõik vibujahihuvilised eestikeelseid kokkuvõtteid ja viiteid kõige värskematele vibujahiuuringutele.

Ühisjahid

Juba kolmandat korda toimus 15. märtsist kuni 15. aprillini virtuaalne kopra vibujaht, mille eesmärk oli kanda vibukütid Eesti kaardile.

Osales 43 vibukütti nii siit- kui ka sealtpoolt piiri. Teadaolevalt said jahil käe valgeks 15 kütti. Kütiti 41 kobrast, üks kährik ja üks mink, laekus kolm uut kopraliharetsepti ja kaks kirjalikku jahijuttu. Ka sel aastal kaasasime sponsorid ja välja loositi auhindu nii osalejate kui ka edukatele küttidele.

Päriselus kohtusid koprakütid tänavu ühisjahil kaks korda: nii kevadisel kui ka sügisesel koprajahil võõrustas meid Laatre jahiselts.

Treenimas, võistlemas ja noortesporti

edendamas

Kevadel avasid vibukütid 14 märgiga 3D-treeninguraja Põlvamaal Kotiku viburajal (kolmemõõtmelised märgid ehk kujud), kuhu treeningvõistluse Kotiku Kevadnool raames jõudis laskjaid kogu Eestist. Rada, kus on elutruud sihtmärgid jänesest punahirveni, on avatud kogu aasta ja sinna on oodatud kõik vibulaskjad.

Sisehooajal on loodud Tartus sisetreeningu võimalused koostöös Musta Noole vibuklubiga.

Valgamaal Potimetsa rajal peeti 7. mail traditsiooniliselt Eesti maastikuvibuliidu klubide karika neljas etapp, kus osales ligi sada vibulaskurit nii Eestist kui ka Lätist.

Edukalt esinesid klubi liikmed ka 4. ja 5. juunil Eesti vibujahi meistrivõistlustel Jõgevamaal, mis oli hea soojendus enne Euroopa vibujahi meistrivõistlusi Prantsusmaal, kus Rita-Anette Kohava tuli Euroopa meistriks naiste jahiplokiklassis.

Koos klubi kasvamisega on mägilased hakanud rohkem tähelepanu pöörama ka noorte vibuspordile. On hea meel, et tublisid tulemusi nii sise- kui ka välisvõistlustel saavutasid pikkvibu lasteklassis klubi noor-

AASTA 2022

VIBUJAHIKLUBIS MÄGILASED

» Vibujahi klubi MTÜ Mägilased on asutatud 12. jaanuaril 2007, et koondada kõiki vibujahist huvitatud jahimehi ja vibulaskureid Eestis. Klubi eesmärgid on arendada vibujahti Eestis, propageerida vibujahti ja luua vibutreeningu võimalusi.

» Vibujahi klubi MTÜ Mägilased on Euroopa vibujahi föderatsiooni (European Bowhunting Federation – EBF) liige ja esindaja Eestis.

» Klubi on Eesti maastikuvibuliidu liige aastast 2007 ja Eesti vibuliidu liige aastast 2021. Novembris 2022 kuulus klubisse 177 liiget.

» Mägilaste ja Pärnumaa vibujaht laskekatsekomisjonid võtsid vastu 37 vibujahi laskekatset.

liikmed Emma Liisa Kepler, Rico Rodney Kupbart, Armin Selgis ja Gloria Tiirik.

Koolitused ja infopäevad

Klubi tutvustas kogu aasta jooksul kõigile huvilistele plokkvibusid, vibujahi laskekatset ja koprajahi lisavarustust. Olime väljas Eesti jahimeeste seltsi suvisel kokkutulekul Toosikannul, kogupere metsapäeval Jõhvis, lisaks korraldasime demoüritusi Ida-Virumaal, Põlvamaal ja Viljandimaal kohalikele jahindusorganisatsioonidele.

Vibujahi arendamiseks ja propageerimiseks Eestis tehti sel aastal suuremas mahus investeeringuid ja soetati klubile juurde loomakujulisi 3D-sihtmärke ning plokkvibude lisavarustust, mida kasutatakse vibujahi laskekatsete, 3D-võistluste ja demopäevade korraldamiseks.

Huvi plokkvibu ja vibujahti tutvustavate ürituste vastu on suur, seega tegime prooviprojektina plokkvibu infopäevade korraldajate koolituse.

Novembris toimus rahvusvaheline vibujahi koolitus IBEP (International Bowhunting Educational Program), kus osales kaheksa vibujahihuvilist, kellest seitse said ka litsentsid.

Klubi jätkab tegevust vibujahi ja vibuspordi edendamiseks Eestis ning ootab oma ridadesse uusi huvilisi! Meie kontaktid leiab lehelt www.vibujaht.ee.

Rita-Anette Kohava tuli Prantsusmaal Euroopa meistriks naiste jahiploki klassis.

Põder –meie metsade avastamata gurmeepärl

See oli erakordne sündmus, mida võib julgelt nimetada „Väärtusta jahisaaki!“ aasta üheks eredamaks pärliks. Tubli jahimees ja kokk Toomas Malva tõestas õpperestoranis koos abilistega, et põder on lisaks meie metsade kõige esinduslikuma uluki rollile väga maitsva lihaga loom. Temast saab valmistada hõrke roogasid, mis viivad keele alla igal lihasõbral.

Toomas Malva sõnul on ta aastaid olnud suur lihasõber ja viimastel aastatel õppinud eriti hindama rohumaa lihaveist, mis on hõrgu ja küllusliku maitsega. „Jahimehena olen tihti üllatunud, kui vähe suudetakse seostada põdraliha samasuguse suus sulava

steigi või maitsva supiga. Seetõttu tahtsingi õpperestoranis pakkuda kõigile toiduelamust, mis tõestaks ja laiendaks arusaama võimalustest, milliseid gurmeetoite saab valmistada põdrast,“ selgitas Toomas Malva.

Osalejate kinnitusel õnnestus kõik suurepäraselt ja peakoka taktikepi all valminud road jätsid 70 restoranikülalisele sügava mulje.

Õhtusöök algas peakoka tervitusega ja lauda toodi eelroog „Mokk üle maksa“. Toomas Malva tutvustas esimest rooga ja ürituse kontseptsiooni. Iga järgneva toidu ees selgitas peakokk, millega on tegu, kuidas ja millisest põdra osast see valmistati. Järgnesid Läti terriin, „Seenesohu uppunud põder“, Alaska põdrasteik, „Põdra

Kehtna kutsehariduskeskuse õpperestoranis toimus 3. novembril pidulik õhtusöök „Põder – meie metsade avastamata gurmeepärl“. Peakokk oli Toomas Malva, kellelt pärines ka seekordse hõrgutisteõhtu kontseptsioon ja menüü.

käristus“, eeldesserdina „Kukemarja paus“ ja desserdiks „Metsik viss“.

Õhtusöögile oli kutsutud ka Linnamäe lihatööstuse kvaliteedijuht Andero Paalvelt, kes rääkis lihatööstuse tegemistest ja sellest, mida huvitavat nemad põdrast valmistavad. Samuti oli külas Ott Hein Allikukivi veinimõisast, kes tutvustas oma pere mõisa toodangut.

Restorani saal ja ka eesruum olid kaunistatud teemakohaselt ja maitsekalt.

EJS-i ja külastajate tänusõnad kuuluvad nii Toomas Malvale kui ka kõigile tema abilistele. Väärtustasite jahisaaki - põtra – kõige paremal moel ja tegite temast ülimaitsvaid roogasid.

Kivi kotti ja sool potti!

TEKST ja FOTOD TÕNIS KORTS

Õhtusöögi külalised tänavad Toomas Malvat ja kõiki tema abilisi.

PÕDRAMOKA-TARREND

Maile Välman

umbes 2 kg põdramokkasid 100 g mugulsibulat 30 g küüslauku 1–2 loorberilehte 1–2 tera vürtsi 1–2 musta terapipart 500 g porgandit 100 g peensoola 1 oks värsket rosmariini 5 g kuivatatud tüümiani 10 g varssellerit vett 30 g 30% äädikat 100 g želatiinilehti

Kõrveta leeklambiga, gaasipõletiga või gaasipliidil mokkadelt karvad (parem on seda teha õues või hästi ventileeritavas ruumis, sest karvapõletamise lõhn on vänge). Seejärel kraabi noaga maha põlenud karvade jäägid ning muu, mis lahti tuleb. Seejärel aseta karvadest puhastatud mokad potti, vala peale vesi ja aja keema.

Keeda põdramokki 10–15 minutit ja tõsta seejärel külma vette jahtuma. Pärast jahtumist kraabi noaga maha nahk koos karvajääkidega ja pese mokad korralikult.

Puhastatud põdramokad, sibul, porgand, küüslauk, vürtsid, ürdid, sool ning vesi pane potti. Lase keema, koori vaht ja vähenda kuumust ning keeda tasasel tulel kuni liha on pehme (kiirkeedupotti kasutades umbes 1,5 tundi).

Võta liha ja porgandid puljongist ning eemalda lihal kõhred ja luu. Tükelda liha ja porgandid ning aseta vormi nii, et porgand on all ning liha peal.

Kurna puljong, kuumuta uuesti keemiseni ja lisa äädikas. Kontrolli maitseid, vajadusel lisa soola või äädikat. Lisa puljongile soojas vedelikus lahustatud želatiin ja vala vormidesse liha peale.

Lase jahtuda kuni kallerdumiseni.

1. PÕDRALIHASTEIK SÜGISANDIDE JA PASTINAAGIPÜREEGA (20 inimesele) Toomas Malva

5 kg põdrafileed jämedat soola musta terapipart 500 g mugulsibulat 500 g porgandit 500 g küüslauku toiduõli palsamiäädikat 2 kg pastinaaki 1 l toidukoort

Puhasta köögiviljad ja sega ahjuplaadil õli, soola ning palsamiäädikaga. Pane köögiviljad eelsoojendatud (200–220 ⁰C) ahju, kus küpseta umbes 30 minutit.

Koori ja keeda pastinaak kergelt soolatud vees. Kurna vesi ja püreesta pastinaak koos toidukoorega. Valmista pruun veinikaste.

Puhasta fileelt kelmed ja lõika ristikiudu parajateks portsjoniteks (lihatükk võiks olla vähemalt 3–4 cm paksune). Pintselda liha pealt toiduõliga, raputa peale soola ja purustatud pipart. Grilli liha kuumal tulel või pannil mõlemalt küljelt kokku umbes kuus minutit. Seejärel pane liha järelküpsema eelsoojendatud (200–220 ⁰C) ahju, kus küpseta 6–8 minutit (sisemine temperatuur võiks tõusta kuni 50 ⁰C). Tõsta liha umbes kümneks minutiks puhkama ja mõõda sisetemperatuuri. Ideaalne oleks, kui see tõuseks 54–56 ⁰C (see on meedium küpsetusaste).

2. PÕDRALIHAHAUTIS KÖÖGIVILJADEGA

Riho Kurisoo ja Erik Vaasa

2 kg põdraliha 250 g taluvõid 50 g toiduõli 100 g soola 3–4 musta terapipart 300 g mugulsibulat 300 g porgandit 300 g kartulit 3–4 küüslauguküünt 1–2 loorberilehte 5 g tüümianit 100 g šampinjone 100 g juursellerit 100 g külmutatud hernest 1 punt peterselli 300 g tomatipastat 3–4 sl nisujahu vett

Puhasta liha kelmetest ja lõika kuubikuteks, maitsesta soola ja pipraga ning sega nisujahuga. Seejärel pruunista lihatükid pannil või haudepotis või ja õli segus. Lisa tomatipasta. Puhasta köögiviljad, tükelda, lisa potti (v.a kartul ja hernes) koos maitseainete ja ürtidega, sega ja kuumuta veidi. Lisa vesi, nii et vedelik ulatuks umbes poole toiduni. Hauta madalal kuumusel 1–2 tundi. Seejärel lisa kartulisektorid. Hauta veel 30 minutit ja lisa külmutatud hernes, sega ja hoia veel kuumas 15 minutit. Maitse ja lisa vajadusel soola. Serveerimisel lisa hakitud peterselli.

TEKST JAANUS VAIKSOO FOTOD MONIKA HINT

Koordikamber teeb luuga imet

Koordikamber on Viljandimaal tegutseva pärandtehnoloogi ja disaineri Monika Hindi väikeettevõte, mille põhitegevus on luust, sarvest ja nahast esemete loomine ning tootmine.

Rubriigi „Väärtusta jahisaaki!“ selleks portreelooks sain vihje Tuulikelt, Monika Hindi pikaaegselt kliendilt ja tema toodete fännilt, kelle vaimukas iseloomustus Koordikambri kodulehel visandab tabavalt peategelast: „Monika indiaaninimi peaks olema Leiutajateküla Monika, sest ei ole asja, mida see naine välja mõelda ei suudaks. Jäta tema lähedusse mõned veisesarved, põdra pealuu või jäära maised jäänused ega lähe kaua, kui Monika sae, puuri ja liivapaberiga askeldama hakkab ning lampe, kotte, nõelu ja ei tea mida kõike veel tuleb kui Vändrast saelaudu. Põdra varbaluud? Milles küsimus? Sellest saab igale kudujale hädavajalikke vardaotsikuid treida. Jäära munandikotid? Palun väga – siit tuleb tengelpungi ning eriti turskete isendite mehetunnustest ka elegantseid ridiküle. Lehma sarved? Siin on teile nägusad öölambid ning soola- ja pipratoosid. Üks ilusam kui teine, suur osa neist taimedega kaunivärviliseks toonitud.“

Mind kui jahiajakirja toimetajat huvitas eelkõige, milliste ulukite toorainet kunstnik kõige enam kasutab. Vastus oli tavaettekujutuse raamidest selgelt väljas: põdra lõualuid. Just nimelt neidsamu põdra lõualuid, mida teadusemees Jüri Tõnisson igal sügisel jahimeestelt Eesti põdrapopulatsiooni vanuselise struktuuri uurimiseks kogub. Just seepärast oli Monika Hindil novembri keskpaigas käsil aasta kõige kiirem aeg: kogu Eestist tuleb jahimeestelt põtrade lõualuud kokku koguda, sest varu peab olema tagatud aastaks – umbkaudu tuhat eksemplari kulub toodete valmistamiseks, mida tellitakse kogu maailmast: Põhjamaadest, Ameerikast,

Musta pässiku ja mustikatega värvitud põdraluust nööbid. Nööbitoorikud on põdra lõualuust ümarfreesiga välja freesitud.

Peruust, Uus-Meremaalt, Austraaliast … Jüri Tõnissoniga on aastate jooksul kujunenud asjalik koostöö: pärast mõõtmistoiminguid rändab suur hulk lõualuid Monika Hindi juurde, kelle käe all saab teaduslikust uurimismaterjalist lõpuks kaunis kunstipärane ese ehk põdra lõualuu teaduslik funktsioon asendub esteetilisega.

Monika Hint lähtub oma töös põhimõttest, et kasutab ainult looduslikke (jääk)materjale ja võimalikult säästlikke tehnoloogiaid, mida tundsid sajandeid tagasi meie esivanemad.

Põdraluu on väga ilus, iidne ja vastupidav materjal.

Ilus, iidne, vastupidav Põdraluu on väga ilus, iidne ja vastupidav materjal. „Ma katsetan ja eksperimenteerin väga palju. Peale lõualuude kasutan põdrahambaid, kämbla- ja pöialuid, tikkelluud, millest saab valmistada suurepäraseid nõelu,“ selgitab Monika. „Kõik see on aga väga töömahukas. Luuotsad tuleb maha saagida ja rasvast puhastada. Puhastamisprotsess on pikk ja vaevaline. Seejärel lähevad luutükid suurde trumlisse, mis töötab ojas voolava vee jõul, ja selles lihvitakse kogu materjal siledaks. Väga ilus on näiteks põdra lõualuu ristlõige, kuid selle luupits on vaja saada kõigepealt rasvast puhtaks ja siis trumlisse, sest trummel teeb tõesti imet: luu nagu hakkaks helisema. Trumlis lihvin nii luud, puitu kui ka kivi. Seda tööd saan teha seni, kuni tulevad külmad, siis tuleb trummel ojast välja tõsta.“

Kogu materjal, mis Monika kätte jõuab, läheb kasutusse ja ringlusesse.

Rääkides jahieetika ühest aluspõhimõttest, et kütitud saak tuleb täielikult ära kasutada, on Monika Hint põdraluu töötlemisel välja arendanud täiusliku tehnoloogia. Puhastades enne trumlis lihvimist luid rasvast ja üdist, segab ta viimased tatraga ja sellest saab väärt toit koertele. Lõualuudest tükke saagides tekib peenike luutolm. Kui seda pliidi all kinnises purgis ilma hapnikuta põletada, saab sellest mesilasvaha ja õliga segades suurepärase musta pigmendi, mida määrida graveeritud luu-uuretesse. Mesilasvaha jääb nii kinni, et seda pigmenti on näha ka arheoloogilistel kaevamistel leitud luuesemetel.

Nendest luujääkidest, mis lähevad põletusse, saab jällegi taimedele vajalik tuhk, mis teeb mulla õhurikkaks. Seega läheb kogu materjal, mis Monika kätte jõuab, kasutusse ja ringlusesse.

„Ma olen käinud saamide juures luu kasutamise kunsti õppimas. See, kuidas nad materjaliga töötavad ja oma oskusi põlvest põlve edasi annavad, on muljetavaldav. Näiteks tehtigi lõualuust uiske sageli selleks, et kõik, mis loomalt saadi, ka ära kasutada. Üksi materjali pärast ei tapeta ühtegi

Erinevate taimedega värvitud nõelakojad — need on osa põdra lõualuust.

Taimedega värvitud nõelad iidse käsitöötehnika jaoks.

Põdra kämblaluust ruunid. Freesitud kirja jäljend on täidetud põletatud luutolmust saadud musta pigmendi ja mesilasvaha seguga.

Erinevad loomaluudest ja sarvedest esemed, mis on taimedega värvitud ja musta mesilasvaha värviga dekoreeritud.

looma. Küttimine ja korilus on maailmas nii ürgne tegevus, et ma ei hakka neid sellest maailmast välja rebima. Tänapäeva inimene on paljuski minetanud selle, mis on elus normaalne,“ räägib Monika, miks ta nii jäägitult selle teemaga sügavuti on läinud, harides ka Viljandi kultuuriakadeemias pärandtehnoloogiat õppivaid tudengeid. Avaram taust on hädavajalik, et üliõpilased hakkaks luumaterjali üldse teadvustama.

Monika Hint on lõpetanud Viljandi kultuuriakadeemias rahvusliku tekstiili eriala ja kaitses 2013. aastal pärandtehnoloogia alal magistritööd „Luust esemed: toormaterjal, töötlemistehnoloogiad ja tootearendus“. Selle teemani viis teda avastus, et luumaterjal on meil uurimata maa.

Nii ongi Monika keskendunud eelkõige luule, mitte sarvele. Sarv on materjalina käsitööliste hulgas väga populaarne ja sel on kahtlemata oma

plussid, aga ka miinused. Näiteks ei ole sarvevoog kogu aasta tagatud, mida disainer ei saa endale maailmaturu netikaubanduses osaledes lubada.

„Põdra luumaterjaliga saan väga palju ja pidevalt katsetada, uusi ideid tekib pea iga päev, paljudest loobun, paljudest kujunevad uued tooted, nagu näiteks vanad viikingiaegsed mängud, viikingite ruunid. Lõualuu alumisest osast saab suurepäraseid kotisangasid või voolimispulkasid nahakunstnikele. Seepärast müüngi

ka kunstnikele luumaterjali, mille sarnast ei saa mitte kusagilt: põdraluust nõeltehnika nõelad, heegelnõelad, süstikud – tekstiiliga seotud töövahendid.“

Taimsed värvid

Luust esemete tõeline ilu tuleb sageli esile koosmõjus teiste materjalidega. Ka selles vallas on Monika Hint lõputult katsetanud, sest luu juures on tähtis, mis materjaliga seda kokku panna, millega värvida, toonida. Iseenesest mõista on kõik luuvärvid taimsed. Kunstnik kasvatab selle tarvis ka ise palju taimi, aga suure osa korjab loodusest. Lemmik on mustikas.

„Kui põdrahambad on trumlis lihvitud, värvin mustikaga lillaks ja graveerin. Saab värvida ka sibulakoortega, väga hea materjal on krapijuured. Üks moekunstnik tellis nelisada luunööpi villase materjali jaoks.

Tänapäeva inimene on paljuski minetanud selle, mis on elus normaalne.

Neid värvisin mustika ja kasepässikuga. Luu sobib kokku villa ja nahaga. Paljudel mu toodetel on vildist kotid, ruunimärkide komplektid on sellistes viltkottides. Kõik tooted saadan maailma laiali täiesti kilevabalt, kasutan vilti, papp- ja bambustorusid. Tudengeid õpetades ja õpitubades lasen kasutada graveerimiseks ja aukude puurimiseks luust vurrpuure. Selle iidse puurimisvahendi võtsin kasutusele praktilise töö käigus, kui ühes õpitoas akutrell lootusetult kinni kärssas. Nüüd on vurrpuur tudengite üks oluline töövahend, mille nad peavad ise valmistama ja sellega sõbraks saama, oskama parandada, puuri teritada.“

Kümme aastat tegutsenud Koordikamber on kui imede sepikoda, kogu eelnev kirjeldus oli vaid murdosa Monika Hindi loomingust. Luust sünnib imelisi asju ja meid ümbritsev maailm laseb fantaasial ainult lennata. Näiteks on kõige viimased nõutud (moe)tooted luudisaineri loomingusalvest rõngakujulised habemekaunistused. Hipsterküttidel maksab see teadmine kõrva taha panna.

Põdra kämbla- ja pöialuudest kaelaripatsid.

Põdra hammastest ruunid, mis on mustikatega värvitud.

Kõik jahimehed võivad aga meelde jätta, et ka järgmisel põdrajahihooajal võtab Monika Hint tänuga vastu põdra lõualuid. Kohe praegu tasub aga vaadata Koordkambri kodulehele, ehk soovivad naiskütid või jahimeeste abikaasad jõulurahu väljakuulutamise peol ehtida ennast just sellise põdraluust juuksenõela või ruunikirjas nimetähtedega ripatsiga.

Leedu sarvilised

Vast ei olnud tarvad sama suured mürakad nagu Rakvere Vallimäele vana Tarvanpää nime auks püstitatud elukas, aga võimsad olid nad ikka. Piisonid aga üksikult veidi väiksemad, kuid karjas liikudes tohutu jõud ... Veel 19. sajandi alguses arvati, et piison ja tarvas on üks ja sama loom, keda nimetatakse lihtsalt erinevalt. Saksa zooloog, Vilniuse ülikooli professor Ludwig Heinrich Bojanus, kes võrdles alles jäänud loomade säilmeid, tõestas, et tegu on ikkagi eri liikidega. Teadlase auks on tema nimi jäädvustatud mõlema looma teaduslikus ladinakeelses nimetuses: Bos primigenius Bojanus ja Bos priscus Bojanus. Tegelikult ei ole teadlaste vaidlused selle üle, kas tarvas ja piison on veise alamliigid või eraldi liigid, praegugi lõppenud, kuid enamik pooldab Bojanuse arusaama.

Eesti on olnud teadaolevalt piisonite ja tarvaste Mandri-Euroopa põhjapoolseim leviala. Lõuna pool, Leedus ja sealt

Vaid hea fantaasialennuga võime ette kujutada Eesti keskaegseid metsi, kus peale muude tavaliste loomade uitasid ringi ka hiigelsuured tarvad ja neist veidi väiksemad piisonid.

SHUTTERSTOCK

allapoole, kus kliima mõnevõrra pehmem, elutsesid tarvad ja piisonid kauem kui meie mail. Euroopa piisoni taastamisega tegeletakse nüüd päris edukalt. Püüame tutvustada, mis on selle töö võlu ja valu Leedus.

Välja surnud ürgveis

Piisonitel ja tarvastel oli kenakesti sarnane elulaad. Elupaigana eelistasid piisonid laialehiseid lehtmetsi ja avamaad, tarvad olid tõrjutud tihedatesse laantesse ning sohu. Söögiks oli mõlemail rohi, võrsed, puulehed ja muu taimne suupiste. Võib vaid oletada, miks ühed on senini säilinud ja teisi enam pole. Sigivusvõime, karjaelu versus üksikud uitajad, haigused, inimtegevuse ja asustuse laienemine jne.

Muidugi ei saa mainimata jätta, et tarvajaht oli lõuna pool eriti suurtsugune ja aristokraatlik aadelkonna meelelahutus.

Jahindusajaloos olid mõlemad suured loomad ühevõrra olulised, seega pühendame pisut tähelepanu ka ürgveisele – tarvale –, kes on omal ajal olnud siiski nii tähtis tegelane, et tema nimi on säilinud Balti riikide paljudes kohanimedes: Eestis Tarvastu, Tarva küla Pärnumaal, eespool nimetatud Tarvanpää; Lätis Taurupe, Taurene, Taurkalne; Leedus Tauragė, Tauragnai, Taurai, Taurakiemis, Tauralaukis, Taurapilis.

Marienburgi (Poola Malbork) lossi arveraamatust on teada, et 1399.–1409. aastal elas tarvaid Ida-Preisimaal Königsbergi ümbruses

Tarvas – leedu keeles tauras Piison – leedu keeles stumbras

TEKST TIIU SANDRAK, loodushuviline ja leedu keele tõlkija FOTOD

ja Leedus. Ürikus oli eraldi ära märgitud, kui Saksa diplomaadi või paavsti nuntsiuse auks kütiti peolaua ehteks tarvas. Leedu suurvürstiriigi esimeses seadustekogus (1529) polnud karistust tarva küttimise eest, millest järeldatakse, et sellal polnud Leedu tolleaegsel territooriumil, kuhu kuulus kogu praegusaegne Valgevene, peaaegu kogu Ukraina ja teistest naabermaadest märkimisväärsed alad, ürgveiseid enam säilinud. Tarvaid leidus 16. sajandil veel Jaktorówi metsas, 30 km Varssavist. Teada on, et 1564. aastal oli seal alles 38 tarvast, 1599. aastal 24 ja 1602. aaastal vaid neli. Jogaila ehk Władysław II Jagiełło, Leedu suurvürst ja Poola kuningas, andis välja seaduse, mis keelas rangelt tarvaste küttimise, paraku oli juba hilja.

Teada on, et viimane tarvalehm salakütiti sealsamas 1627. aastal. Looma pealuu röövisid rootslased Poola–Rootsi sõja käigus ja praegu hoitakse seda Stockholmis Rootsi kuninglikus relvapalatis.

Tarvas on paraku välja surnud liik, ehkki tema taastamisega on Saksamaal isegi päris edukalt tegeletud. Zooloogid, vennad Heckid alustasid 1920. aasta paiku paralleelselt Berliini ja Müncheni loomaaias tarva tagasiaretust. Töö tulemusena õnnestus neil saada loomad, kes väliselt peaaegu ei erine ürgloomast ja on üksnes pisut väiksemad: pullid värvuselt mustad, uhkete sarvede ja heleda seljatriibuga, lehmad ja vasikad pruunikaspunased. „Taastatud“ tarvast ehk Hecki veist peetakse sellegi poolest ikkagi üksnes koduveisetõuks.

Hecki veistest loodeti välja surnud megafauna kohatäidet. Sama soovivad

kahtlemata ka piisonikasvatajad piisonitele. Erinevalt avatud ja poolavatud maastikul elavatest piisonitest oli tarvaste kodu (ja järelikult peaks ka Hecki veiste oma olema) soodes ja tihedates metsades. Elu on läinud nii, et paraku pole Euroopa hõredas metsamustris kuulda Hecki veiste jalamüdinat, küll aga on teada, et piisonite taastamine kulgeb edukalt nii Poolas, Valgevenes kui ka Leedus.

Piison ehk pürg

Muistsel ajal oli Euroopa piison ehk pürg levinud kogu Lõuna- ja KeskEuroopas Volga jõe ning Kaukasuse mägedeni. Nagu juba öeldud, MandriEuroopa põhjapoolseim piisonite leviala oli Eesti, muidugi elas neid mürakaid praegusaegses geograafilises tähenduses Lätis ja Leedus. Omaaegsed suuremad ja väiksemad piisonikarjad sulasid aja kulgedes kokku, kuni muutusid aina haruldasemaks. Loomade arvukuse vähenemise põhjused on loogilised: nad olid suurepärased jahiloomad, kes tõrjuti inimasustuse levimisega aina kitsamatele söödapindadele.

Teadaolevalt kadusid piisonid Euroopas kõigepealt Prantsusmaalt (8. sajand), Rootsist (11. sajand) ja

Mandri-

Euroopa põhjapoolseim piisonite leviala oli Eesti.

Inglismaalt (12. sajand). Põhjuseid oli mitu: küttimine, koduveistelt saadud nakkused, inimeste elulaad ja paiknemine senini asustamata aladele, väike jääaeg. Piisonipopulatsioon säilis vaid Ida-Euroopas.

Muide, piisoneid peeti Leedu-Poola personaalunioonis valitsejate omandiks ja piisoni tapmine oli lihtrahvale surmanuhtlusega karistatav. Aadelkonna suurulukite (nii tarvaste kui ka piisonite) jahti kui hõrku meelelahutust korraldas suurvürst isiklikult. Ajalooürikutest on teada, et Leedu suurvürsti, Poola kuninga Jogaila käsul jahiti piisoneid enne Žalgirise lahingut sõjaväe toitmiseks. Lahing küll õnneks võideti, kuid seda vähemaks jäi piisoneid.

Juba kolm sajandit tagasi mõisteti, et liik on tõsises väljasuremisohus, nii et piisonite viimane elupaik Belovežje (Białowieża) ürgmets võeti 1795. aastal riiklikult (seekord siis Venemaa keisririigi) kaitse alla. Seal loendati 1857. aastal 1900 piisonit.

Võimalik, et kusagil arhiivipõhjas on kirjas, millal kadus viimane piison Eesti ja Liivimaa pinnalt, kuid Leedust, mille pindala oli selleks ajaks kokku tõmbunud ja millega olime tollal sama tsaarikotka valvsa pilgu all, on ametlikult teada, et 1854. aastaks olid sealsed piisonid hävitatud.

Saksa teadlased küll hoiatasid sõjardeid, et piisonipopulatsioon võib täielikult hävineda, kuid hoiatustele vaatamata oli pärast sõda alles vaid üheksa piisonit. Viimane piison kütiti Belovežje metsas kahe sõja vahel 1919. aastal. Kaukaasias, kus oli samuti piisonite levila, kütiti viimane piison 1927. aastal.

Sellega oleks võinud Euroopa piisonite lugu lõppeda samamoodi nagu olid kadunud uhked tarvad.

Piisonite päästmine

Pariisis aastal tuli 1923. aastal kokku rahvusvaheline Euroopa piisonite ehk pürgade päästmise konverents, mis otsustas sisse seada esimese rahvusvahelise ohustatud liikide registri. Asutati rahvusvaheline piisonite kaitsmise selts. Piisonid kanti väljasuremisohus olevate loomade rahvusvahelisse punasesse raamatusse. Selts võttis arvele Euroopas, põhiliselt Rootsis, Saksas ja Poolas, loomaaedade ja eraisikute käes olevad piisonid. Säilinud oli 54 puhtatõulist piisonit, kellest 42 olid Leedu päritolu.

Piisonite taastamise pärast muretses kõige rohkem Poola, kellele kuuluvas Belovežje laanes polnud õnneks teise ilmasõja ajal kõik piisonid hukkunud. Küll aga hävitati nad Valgevene piiri taha jäävas põlislaanes ja mujal toonase Nõukogude Liidu territooriumil.

Pärast teist ilmasõda alustas rahvusvaheline looduskaitsjate ja teadlaste kogukond tihedamat koostööd piisonite taastamiseks. Aastal 1947 registreeriti Poolas 95 puhtatõulist piisonit, kes elasid aiaga piiratud alal. Poola Białowieża metsast lasti 1952. aastal vabadusse kaks aias üles kasvanud piisonit. Aastal 1963 elas sealsamas nii aia sees kui ka väljaspool juba 56 piisonit. Valgevenest on teada, et 1960. aastast käis neile kuuluvas Belovežje põlislaanes ringi juba 31 piisonit. Taastamistöö tulemusena oli 1972. aastaks olemas 1288 puhtatõulist piisonit.

Leedu piisonite taastamise otsus langetati 1966. aastal Moskvas. Piisonite kaitsealaks määrati Kesk-Leedus Panevėžyse rajoonis asuv Pašiliai mets. Venemaalt Prioksko-Terrasnõi reservaadist toodi 1969. aastal esimesed kaks belovežje piisonit Motok ja Moda, kes paigutati 50 ha suurusele taraga piiratud alale. Aastail 1970–1972 lisandus veel kaheksa piisonit. Modal sündis 1971. aastal esimene piisonivasikas, kellele pandi nimeks Girinius (leedu keeles giria – sügav mets, laas). Rahvusvahelise kokkuleppe alusel hakatigi edaspidi Pašiliai piisonipargi vastsündinutele

panema nimesid, mille algustähed on GI. Peale selle antakse igale vastsele piisonile ka rahvusvaheline number.

Algul hoiti piisoneid Pašiliai tarandikus ja jälgiti nende kohandumist oludega. Viis piisonit lasti 1973. aastal vabalt metsa uitama. Sealt edasi vabastati neid paarikaupa veel 1975. ja 1976. aastal. Nõnda hakkas kujunema vabade piisonite kari. Vabaduses hakkasid piisonid vilkamalt sigima. Väljaspool aeda elas 1977. aastal 13 piisonit, neist üheksa isas- ja neli emaslooma. Aia sees elas 1976. aastal 17 ja aiast väljas 13 piisonit. Talvel tulid vabaduses elavad loomad piisonipargi värava juurde, kus talitajad neid toitsid. Algul olid piisonid väga julged ega kartnud inimesi põrmugi, hiljem muutusid ettevaatlikumaks ja arglikumaks –nagu metsloomad peavadki olema.

Aeg on edasi läinud, piisonid kohanenud ja nende arvukus suurenenud.

Vabaduses elas 2012. aastal 82, aastal 2017 juba 214 ja 2020. aastal 282 piisonit. Praeguste kokkulepete kohaselt tahetakse piisonite arvukust hoida umbes 200 isendi piires. Suuremad karjad ohustaksid juba keskkonda ja iseennastki. Kindlasti on piisonite arvukuse reguleerimisel oma sõna öelda ka Leedu jahimeestel.

Mured

Nüüdseks on vabalt elavaid piisonid Leedus juba mitmel pool: Kėdainiai, Panevėžise, Radviliškise ja Telšiai rajooni territooriumil. Viimastel aastatel on vabaduses elavate piisonite arv tublisti suurenenud, mis ühest küljest on kiiduväärne, teiselt poolt aga tekitab palju probleeme, mida oleks võinud eos ette näha. Kesk-Leedu ehk Aukštaitija on intensiivse põllumajanduse piirkond, kus haritav põllumaa vaheldub harvade metsatukkadega. Sellistes oludes sõltub piisonikari erinevatest põllumajanduskultuuridest, millest soojal ajal peamiselt toitub. Piisonid liiguvad ühest metsasalust teise põlde mööda, otsivad sealt sööta ja teevad peale söömise palju kahju trampimise, sõtkumise ning lamamisega. Põllupidajad pole juba ammu haruldastest loomadest vaimustuses, sest kahju, mida nood tekitavad,

Piisonite arvukuse reguleerimisel on oma sõna öelda ka Leedu jahimeestel.

Pulsari Axion seeria termokaamerad on hinnatud väikse ja kerge korpuse ning suure kasutusmugavuse poolest. Axion soojuskaamera on suurepärane abivahend oludes, kus on vaja jalgsi kiirelt liikuda maastikul kerge varustusega. Vaatamata väikesele korpusele pakub termokaamera suurepärast pilti ja head tuvastuskaugust.

● Soojuskaamera Pulsar Axion XQ tuvastab kuni 1300 meetri kaugusel asuvaid objekte (inimene 1,8 × 0,5 m). 1800,00 €

● Soojuskaamera Pulsar Axion XG tuvastab kuni 1750 meetri kaugusel asuvaid objekte (inimene 1,8 ×0,5 m) 2590,00 €

● Soojuskaamera Pulsar Axion XG tuvastab kuni 1750 meetri kaugusel asuvaid objekte (inimene 1,8 × 0,5 m).

● Termokaamera Pulsar Axion 2 LRF XG35 mudelil on sisseehitatud laserkaugusmõõtja, mis tuvastab 1 km kaugusel asuva objekti ± 1 meetri täpsusega. Kauguse tuvastamine on kiire, lihtne ja mugav. 2900,00 €

ei suuda riik korvata. Pealegi on ilmnenud, et loomad ei saa isegi niimoodi piisavalt toitu ja paljud isendid on kõhnad ning kurnatud. Kuid küttida neid praegu ei tohi, nad on ikkagi punases raamatus. Ehkki salakütid sellest ei hooli.

On veel üks mure. Hulkudes satuvad vabad piisonid maanteele, tekitades seal liiklusohtlikke olukordi. Igal aastal on liiklusõnnetustes hukkunud mitu, kõige rohkem lausa 11 piisonit. Liiklusuudistes teatatakse operatiivselt, kui piisonid maanteele ilmuvad, et autojuhid teaksid tähelepanelikud olla. Nii et nalja pole.

Ja veel üks mure: vabaduses elaval Leedu piisonipopulatsioonil pole võimalik kokku puutuda teiste riikide populatsioonidega. Seetõttu on suur tõenäosus sugulusaretuseks. Aastal 2015 tehtud geeniuuringud näitasid, et Leedu piisonite geneetiline mitmekesisus on vaene. Piisonipopulatsiooni uuendamiseks ja vere värskendamiseks mõeldi välja taktikaline käik: suunata piisonid Lõuna-Leedu metsadesse, kus neil tekib võimalus üle piiri ühineda Valgevene või koguni Poola populatsiooniga. Piiri ületamine ei valmista

OPTIKWELT OÜ tel 5660 3601 e-post optikwelt@gmail.com www.optikwelt.ee

Viimastel aastatel on vabaduses elavate piisonite arv tublisti suurenenud.

loomadele raskusi, juba praegu on teadaolevalt kümmekond Valgevene piisonit Dzūkija laande hulkuma tulnud.

Praegu kritiseeritakse omaaegset otsust moodustada piisonite kaitseala keset arenenud põllumajanduskeskkonda. Seepärast otsustati mitu aastat tagasi osa piisoneid ümber paigutada piirkonda, kus on laiad laaned, nii et loomade kohastumine peaks olema sujuv. Lõuna-Leedus Dzūkija rahvuspargis Dainava metsas moodustati selleks 100 ha suurune kinnine ala, kus piisonid algul harjuvad uue kohaga. Kõrval paikneb Stėgaliai looduskompleks (suurus 540 ha), kus piisonid saavad hiljem vabadust nautida.

Tänavu aprillis saabus Kesk-Leedust Dzūkijasse esimene piisonilehm, kellele kinnitati kaela saatja, millega jälgitakse tema liikumist. Hiljem tahetakse Aukštaitijast ümber asustada veel 25 looma. Piisonite ajamine Kesk-Leedust LõunaLeetu on paras pähkel, sest vabaduses kasvanud loomad on arad ega allu hästi karjatamisele. Pealegi saab neid püüda ja ümber asustada üksnes talvel. Esialgu arvati, et nad uinutatakse kaugsüstiga ja seejärel vinnatakse suurtele

tähendab leedu keeles piisonit. Piisoni nimi on ka mujal ära kasutatud, küll spordimeeskondade, küll ettevõtete nimetustes. Tuntuim neist on AB Stumbras, Kaunase vanim ja suurim kangete alkohoolsete jookide tootja. Muide, Leedus kasvava lõhnheina nimi sisaldab ka vihjet piisonile kvapioji stumbražolė (Hierochloe odorata), mida lisatakse viina sisse ja müüakse ka eraldi, kui on tahtmine alkoholi maitsestada.

Huvilistele

Huvilistel, kes tahaksid Euroopa piisoneid lähemalt näha, on muidugi alati võimalus minna Tallinna loomaaeda, kus ka mõned isendid on aia sees. Kuid Pašiliai piisonipark Leedus Panevežyse rajoonis pakub suuremat ja uhkemat vaatepilti. Praegu elab aia sees 21 ja vabaduses 30–40 kilomeetri raadiuses umbes 72 piisonit. Tõsi, sel talvel on park suletud rekonstueerimistöödeks, kuid kevadhooajal lubatakse veelgi paremaid tingimusi piisonite eluga tutvumiseks.

Kahjuks ei ole piisonipargil oma kodulehekülge ja kõik tutvustused turismiportaalides on üksnes leedu keeles. Lisan siinkohal andmed, mille kaudu on võimalik ühendust võtta: Petriškių k., Krekenavos pšt., 38305 Panevėžio r. Lietuva. Tel +370 4559 3339. E-post krekenava@panmu.lt ja leedu keeles tutvustus https://www.pamatyklietuvoje.lt/details/pasiliu-stumbrynas/107.

veoautodele. Ent selgus, et see pole põrmugi lihtne. Juba esimese piisonilehma uinutamine ja transport läks üle kivide ja kändude. Kui aga tegu on kümnete mürakatega? Kuidas leedulased selle raske, kuid ka põneva ülesande lahendavad, saame veel näha.

Mis muud, kui peab meelde tuletama, kuidas tsaariajal aeti nuumhärgi Ukrainast Leedu, Läti ja Eesti kaudu Peterburisse – ikka karjas teed mööda. Kusjuures Eesti mõisates nuumati härjad enne viimast teekonda priskeks. Pidi see vast vaatemäng olema! Kas Leedus saab varsti näha sarnast vaatepilti, näitab lähitulevik. Küllap liiklusteadetes kuulutatakse.

Ja veel. Eestis ei leidu piisoninimelisi toponüüme. Leedus pole need haruldased, tõendades inimese ja looma pikaajalist kõrvu elamist: Stumbrai, StumbStumbrinė, Stumbrys. Stumbras

Eespool mainitud Lõuna-Leedu Dzūkija rahvuspargi piisonite kaitseala külastajaid veel ei kutsu. Kui piisoneid on seal juba rohkem ja nad on uue elupaigaga kohastunud, küllap saab neid ka vaatama minna. Paraku pole uuel piisonipargil oma kodulehekülge. Kui otsida inernetist Dzūkija rahvusparki, leiab lehekülje http://www.cepkeliaidzukija.lt/, kust saab teavet erinevates keeltes. Piisonite kohta seal praegu infot veel ei ole.

Lõpetuseks tulen tagasi alguse juurde: omal ajal elasid piisonid ka Eestis. Kui nüüd kujutada vaid ette, et nad müttaksid meie metsades praegugi ja peaksime lahendama paljusid probleeme, mida edukas tagasiarendus on tekitanud ... Ja kui meie teedel uitaksid üksikult ja karjakaupa haruldased mürakad. Päris karm lugu. Kuid on ka midagi väga head ja Leedul on selles ülioluline roll: Euroopa piison on päästetud väljasuremisohust. See ongi kõige tähtsam.

Euroopa piison on päästetud väljasuremisohust, Leedul on selles ülioluline roll.

Jahitemaatika Jaan Vahtra LOOMINGUS

Jaan Vahtra oli möödunud sajandi esimesel poolel üks tuntumaid noorsookirjanikke Eestis. Ta oli ka maalikunstnik, graafik, ajakirjanik ja kooliõpetaja. Tänavu möödus 140 aastat tema sünnist.

TEKST HEINO KASESALU FOTOD REPROD

Jaan Vahtra sündis 24. mail 1882 Võrumaal Moostes talurentniku pojana. Ta õppis Vanaküla vallakoolis ja Räpina kihelkonnakoolis. Pärast viimase lõpetamist töötas lühemat aega Räpinas ja Meeksis vallakirjutaja abilisena. Aastail 1901–1909 oli Vahtra algkooliõpetaja Võrumaal Parapalus ja Metstes, 1909–1911 töötas ajakirjanikuna Viljandi Teataja juures. Aastail 1912–1913 õppis Riia linna kunstikoolis ja seejärel 1913–1916 Peterburis keiserliku kunstide edendamise seltsi koolis ning 1917–1918 Peterburi kunstiakadeemias. Ta oli ajalehe Peterburi Teataja toimetuse liige. Jaan Vahtra mobiliseeriti 1916. aastal ja viibis lühemat aega sõjaväeteenistuses. Tagasi Eestisse pöördus ta 1918 ja seejärel töötas kuni 1924. aastani Võrus joonistusõpetajana. Aastail 1924–1926 oli Vahtra joonistusõpetaja Tartu gümnaasiumides ja 1926–1933 õppejõud kunstikoolis Pallas. Aastail 1935–1940 oli ta kirjastuse Noor Eesti kunstiline konsultant. Alates 1934. aastast oli Vahtra tegev peamiselt kirjanduses. Temalt ilmus 1934. aastal memuaarteose „Minu noorusmaalt“ esimene, 1935. aastal teine ja 1936. aastal kolmas köide. Aastal 1935 nägi trükivalgust raamat „Laane kurus“, 1937. aastal kogumik „Ohvrikivi“, 1938 kogumik „Kuldne laev“, 1939 „Joonistamisõpetus“, 1940 kogumik „Metsajärv“.

Raamatut

Aastatel 1944–1945 toimetas Vahtra Võru rajooni ajalehte Töörahva Elu. Tema noorsoojutt „Õngitsemas“ ilmus 1946. aastal.

Jaan Vahtra suri 27. jaanuaril 1947, tema põrm puhkab Põlva kalmistul.

Jahiteema raamatus „Laane kurus“

Jaan Vahtra loomingus on mitmel puhul tegemist ka jahiga. Tema raamatut „Laane kurus“ võib teatud mõttes nimetada jahiraamatuks. See põhineb omaaegse Meeksi mõisa Kalsa metsavahi Peetri jutustustel. Kohapeal kutsuti teda Laane-Vanaks.

„Laane kurus“ on minajutustus, kus autor esineb jututegelasena, pealtkuulajana. Ta on hiljuti võetud teenistusse Meeksi mõisa kirjutajana. Koos mõisa abivalitseja Reimanniga kuulavad nad, mida jutustab neile endistest aegadest Kalsa-Peeter, Laane-Vana.

Meeksi mõis kuulus siis Knorringitele. Peeter jutustab: „Jah, vaat’ see noorparun oli tol ajal ilus poiss, pikk ja sirge nagu osi, sõitis alati ratsa, toredas jahiülikonnas, punase vestiga. Tuli Kalsametsa, ronis sadulast maha, tõmbas jahikotist pudeli välja, pani lauale, selle juurde veel head sakuskat, ja kõneles lustiliselt: „Noh, sina armas Peeter, votab ka üks snaps ja meie läheb ja toob metsast jälle üks oinas!“

Ja kui läksime metsa ja ta lahti laskis oma kaks toredat koera, siis oligi meil

„Laane kurus“ võib teatud mõttes nimetada ka jahiraamatuks.

Jaan Vahtra 1910. aastal.

vahest poole tunni sees oinas käes. Ei lasknud ta sikku mitte kunagi luurates või seisult, vaid alati jooksu pealt.“

Kord Peipsi luhas jahil olles laskis Peeter sikku, kes heinakuhja juures sõi. Selle eest sai ta parunilt kõvasti pragada ja parun hoiatas, et kui Peeter edaspidi veel nii teeb, siis laseb tema ametist lahti.

Parun pidas Peetrist väga lugu, sest viimane oli kord ta elu päästnud. See oli juhtunud karujahil Venemaal, ühel väga lumisel talvel. Võeti ette järjekordne karujaht Peipsi taha Venemaale Ouduva suurtesse laantesse. „Jah, tookord juhtus nii, et meie parun oli karuga kokku läinud. Olin temast tükk maad eemal, mukerdasin sügava lume sees ja kuulsin, kuidas meie parun kõigest jõust kisendab: „Peeter, Peeter, appi, appi!“. Pean ütlema, et see oli hüüd, mis lõikas kui noaga läbi kõrvade. Ma jooksin kõigest jõust ja näen: karu ja parun väherdavad sügavas lumes nii et lumi tolmab. Suur karu oli võtnud paruni sülle nagu ema lapse ja tassis teda lumes. Aga parun sorkis teda pussiga, ei trehvanud aga südamekohta. Olid juba verised mees ja karu.

Ma ei kaotanud külma verd: sihtisin otse metsalisele pähe ja seal ta langes lumele sirukile nagu raske kott, üks käpp ikka veel tugevasti ümber paruni keha.“

Pärast seda pesti paruni haavad piiritusega ja võeti napsi. Parun ütles: „Ilma sinuta, Peeter, olema sinu parun surnud siin karu asemel. Aga sina olema minu parem metsavaht ja sõber! Ja sina võid uskuma, et sinu parun on aumees, kes kedagi ei unustama …“.

Möödusid aastad. Noor parun sai ise mõisa peremeheks. Ta tõi endale Tallinnamaalt ilusa proua ja nad elasid ilusasti. Siis aga juhtus midagi. Parun oli mitu nädalat mõisast ära ja tagasi tulles tõi endaga kaasa imeilusa noore venelanna, nimega Anita. Paruni seletuse järgi tõi ta selle preili endale vene

keele sekretäriks. Nad sõitsid ratsa ka Kalsametsa ja käisid palju metsas. Peetrile ütles aga parun, et ta sellest kellelegi ei räägiks. Mõisa poolt liikusid aga kuuldused, et kena preili polevat mitte ainult paruni sekretär. Parun laskis ehitada Anita jaoks ilusa majakese, Pihkvast toodi talle venelannadest toatüdruk ja köögitüdruk. Anitale sündis varsti laps. Kord mõtusejahil olles ütles parun: „Vaata, Peeter, sa olema tark mees ja sina vahest kah arvama, et mina oleks võinud saatma see Anita kas Saksamaale või Peterburgi. Aga mina ütlema, et ei karda mitte kedagi ja mina tahtma näha, kuidas kasvab noor parun. Mina tema panema suurde kooli ja temast tulema kange mees, kes laskma karusid nagu mina …“.

Möödusid aastad. Siis ühel päeval olid Anita ja ta poiss kadunud. Kadunud olid ka mõlemad vene tüdrukud, majake seisis tühi. Keegi ei teadnud täpselt, kuhu Anita läks. Arvati, et Anita on mõisast põgenenud või et parun on saatnud ta ühes pojaga Peterburi. Pärast seda käis parun veel mitu korda Peetriga Venemaal karujahil, aga kunagi ei rääkinud ta enam Anitast.

JAHIMEESKONNAD SAAVAD BOONUST

Huntloci litsents ühele jahimehele maksab 19,99 €, kuid 38-liikmelise jahimeeskonna lahenduse hind on vaid 11,99 € jahimehe kohta. Kokkuhoitud raha eest saab osta igal aastal näiteks ühe Huntloci uue jälgimisseadme koerale. Koera jälgimisseadmed on jahimeeskonnale samuti märksa soodsamad, mugavamalt saab luua jahimaa kaarti ja kasutada alalist jahikoodi. Seda võimalus on muutunud väga populaarseks. Muudab see ju palju lihtsamaks individuaalse jahi korraldamise oma jahipiirkonnas.

Jahimeeskonna lahenduse kohta oleme saanud palju positiivset tagasisidet. Üle poole Eesti jahimeeskondadest kasutab Huntloci meeskonnalahendust. Näiteks Kostivere jahiseltsis kehtib reegel, et jahimees teeb ennast Huntlocis nähtavaks, kui läheb üksi jahile. Nii on teada, kes ja kus parasjagu asub ja tagatud on jahimeeste turvalisus. Hirvejahi alguses palus üks jahiselts Saaremaalt meie abi, et saaks varitsusjahi korraldamise paremini kontrolli alla. Aitasime!

Jahimeeskonna lahenduse võimaluste kohta saab lugeda Huntloci kodulehelt  www.huntloc.com. Samuti võib küsida jahimeeskonnale pakkumist meie telefonilt või e-posti aadressilt info@huntloc.com.

Juba paar aastat pakub Huntloc meeskonna litsentsi, mis muudab jahiplatvormi märksa soodsamaks. Rohkem teavet saab Huntloci meeskonnalt ja aadressilt huntloc.com.

Suur karu oli võtnud paruni sülle nagu ema lapse ja tassis teda lumes.

Illustratsioonid raamatust „Õngitsemas“.

Aastate möödudes kutsus parun ühel päeval Peetri mõisa ja tegi talle ettepaneku tulla Kalsametsast ära ja hakata elama väikeses majakeses metsa serval. See oli kaua tühjana seisnud, sest parun ei tahtnud, et seal elaks keegi pärast Anitat. Peetrile lubati prii ülalpidamine kuni tema elupäevade lõpuni. Nii oli Laane-Vana jutustanud vanadest aegadest.

Paar nädalat hiljem läksid mõisakirjutaja ja abivalitseja uuesti LaaneVanale külla. Seekord leidsid nad sealt eest juba mõisa sepa Jassi. Viimane oli juba paruni ajal mõisa tulnud ja teadis mitmeid jutte vana Knorringi kohta. Edasi istuti juba neljakesi lauda ja jätkati juttu vanadest aegadest. Lauale ilmus samovar, kapist toodi poolik rummipudel. Sepp Jass palus LaaneVanal jutustada, miks ta siiski sealt Kalsametsast nii ruttu ära tuli ja kuhu jäid tema neli kanget poega.

Laane-Vana jutustab: „Vaadake, asi on nii, et kui poistes on vana jahimehe ja karuküti verd ja kui nad kasvavad metsas, saavadki neist hiljem päris metsalised. Mitte selles mõttes, et lähevad kedagi tapma või röövima, ei-ei! Püssiga kasvavad nad üles ja õpivad seda riistapuud põhjalikult tundma. Ja kui selliseid poisse on sul korraga neli ja sa elad suures mõisa laanes, kus on igasugust looma ja lindu, – siis issand olgu sulle armuline! Minu õnneks või õnnetuseks kõik neli poissi olid nii kanged kütid, et hakkasid metsas tegema liiga. Paari-kolme aasta sees võtsid maha viis-kuus põtra, kaks karu, kümmekond hunti, kitsi, rebaseid, jäneseid lugemata, rääkimata lindudest. Ei aidanud neile sunnikutele hirm ega arm. Vedasid kitsi juba koormate kaupa salamahti Tartu; prassisid kõrtsides, igal mehel saksa säärikud all ja kuldkellad taskus. Piirisaare kõrtsis olevad märatsenud

nädalad otsa ja külvanud vene tüdrukutele raha … No ütle, mis sa veel ütled.“ Need asjad aga olid juba Meeksi paruni kõrvu ulatunud ja ta otsustas sellele lõpu teha. Peetri, kes oli rohkem kui viiskümmend aastat Kalsa metsavaht olnud, kutsus ta mõisa elama. Poisid aga soovitas ta kaugematesse kohtadesse, Pärnumaale ja Tallinnamaale, mõisa metsavahtideks. Nii võisid Kalsametsa karud, põdrad ja kitsed jälle rahus elada.

Karule kell kaela Edasi läks jutt karudele. Kalsametsas elas mitu pesakonda karusid. Parun ei lubanud neid tülitada ega tülitanud ka ise, ta oli nende üle uhke. Ükskord aga juhtus nende karudega lugu, mis sai üle Liivimaa tuntuks. Lugu oli nii, et Aravu kandis raiuti mõisa nurmede laiendamiseks hulk metsa maha ja raiesmaale külvati kaer. Vili kasvas hästi ja parun lootis sealt head saaki. Kui kaer hakkas valmis saama, olid Kalsametsa karud platsis. Nad roobitsesid kaera maha, väherdasid ja magasid seal. Kui parun sellest kuulis, vihastus ta ja käskis metsavaht Peetril karusid hirmutada. Peeter proovis igasuguseid hirmutisi –laskis püssi, pani kaera hirmutisi, seadis tuulekärrud käima, kuid midagi ei aidanud, karud harjusid nende asjadega paari öö jooksul. Peeter kurtis oma muret parunile ja viimane soovitas võtta mõisast mitu meest ja paugutada

Illustratsioonid raamatust „Laane kurus“.

mitmest püssist. Nii Peeter tegigi ja kutsus mõisast aidamehe, rehepapi ja mõisa sepa Kaarli endale mõneks ööks appi. Lasksid nad siis mitmekesi püssi, kuid karud harjusid peagi sellega ja käisid kaeras edasi.

Siis tegi sepp ettepaneku üks karu purju joota ja talle kell kaela panna. See hirmutaks ka teised karud kaerast ära. See plaan meeldis kõigile ja hakati tegutsema. Sepp tagus tugeva kaelarõnga ja hästi kõliseva karjakrapi, aidamees pidi muretsema mõisa viinaköögist ämbritäie märjukest. Kui kõik ettevalmistused olid tehtud, ronisid mehed jälle üles karulavale. Parun oli aga meeste plaanist kuidagi teada saanud ja ilmus ka kaerapõllule. Mehed

On kirjutatud, et Jaan Vahtra raamatut „Laane kurus“ võib julgesti kõrvutada Turgenevi jahikirjadega ja parun Münchhauseni jutustustega.

algul kohkusid, kuid parun oli sõbralik ja ütles et tahab ise ka seda nalja näha. Koidu eel tuli metsast kolm karu ja asusid kaera sööma. Üks karu haistis viina lõhna, läks ämbri juurde ja jõi selle tühjaks. Varsti peale seda jäi karu sügavalt magama. Mehed ronisid nüüd alla ja sepp sidus vitsa ümber karu kaela. Vitsa otsad keeras ta tangidega kinni.

Mehed ronisid nüüd uuesti lavale tagasi, et näha, mis karu ärgates teeb. Hulga aja möödudes karu ärkas, liigutas end ja kohe kostis krapi kõlin. Karu ehmus sellest ja jooksis suurte hüpetega metsa, kusjuures krapp tegi põrgulärmi. Varsti olid karu ja krapikõlin kadunud. Mehed ronisid nüüd lavalt alla ja hakkasid koju minema. Parun

oli heas tujus, ta kutsus mehed mõisa ja lubas igale toobi viina anda. Pärast seda aga Kalsametsas enam mitu nädalat karusid ei nähtud. Parun oli selle pärast üsna pahas tujus. Ta oli teada saanud, et Rasina metsadest on karud läbi jooksnud, üks kellaga taga ja teised karjana ees. Olevat tormanud üle mõisa põldude ja hirmutanud moonameeste hobused lõhkuma. Hulk aega hiljem nähti aga Kalsametsas uuesti karu. Peeter ruttas parunile seda rõõmusõnumit teatama. Parun näitas aga Peetrile Perno Postimehe numbrit, kus oli lugeda, et Pernomaal Voltveti laanes lastud maha vana suur karu, kellel olnud kell kaelas tugeva raudrõngaga. Seda karu olevat nähtud ka Viljandimaal, mitu karu jooksnud tal ees. Karu nüliti ära ja nahk viidi Voltveti mõisa. Nüüd aga tegevat Meeksi parun Voltveti parunile kirja, kus nõuab karunaha tagasi, sest see olevat tema karu. Sellele kirjale kirjutasid kõik asjaosalised alla ja paari nädala pärast olnudki parunil karunahk käes. Ainult krapi ja rõnga jätnud Voltveti parun endale mälestuseks.

Laane-Vana jutustas veel mitu karujuttu, üks uskumatum kui teine. Samuti jutustas ta mitu lugu seoses huntidega, kuidas need inimestele ja hobustele kallale kippusid.

On kirjutatud, et Jaan Vahtra raamatut „Laane kurus“ võib julgesti kõrvutada Turgenevi jahikirjadega ja parun Münchhauseni jutustustega, kuid siinjuures jääb alles tõsine elu.

Metsloomad ja -linnud

Kogumikus „Kuldne laev“ on jutustus „Kotkalaanes“. Selles on kirjutatud: „Vanasti elutsenud kotkalaanes kõiksugu metsloomi ja -linde. Olnud seal karusid, hunte ja põtru, väga palju metskitsi, rebaseid, mäkrasid ja oravaid. Isegi metssigu olevat nähtud ümber luusimas. Lindudest elutsenud Kotkalaanes kõige rohkem just kotkaid, kellest laas vist saanudki oma nime. Kotkalaane serval asusid üksteisega kõrvuti kolm talu. Need olid suured vanad talud, juba ammu asutatud ning kõiki talusid kokku hüüti Soe-Kolgaks.

Vanad Soe-Kolga taadid teadsid Kotkalaanest kõnelda imelugusid. Eriti palju jutustasid taadid sellest, kuidas vanasti Kotkalaanes karujahi peetud ja missugused suured ja kurjad karud seal elanud. Ka huntidest ja teistest metsloomadest kõnelesid taadid huvitavaid

Kirjanik 1939. aastal.

tugevasti raputati, siis tilisesid ja kõlisesid need raudrõngad ning see kõlin oli kõrvulõikav ja kostis kaugele. Raua kõlinat hundid miskipärast kardavad.“ Samas kogumikus on veel lühikesed lood „Orav“ ja „Põldpüü“. Esimeses neist kirjeldatakse orava eluviise looduses ja tehakse tähelepanekuid. Siis püüavad karjapoisid ühe orava kinni ja see tuuakse koju ning pannakse puuri. Sügisel aga soovitas poisi isa orava lahti lasta, et loom saaks jälle vabas looduses elada. Nii ka tehti.

Teises loos kirjeldatakse, kuidas kord heina niites leiti põldpüü pesa, hauduv emalind oli ära lennanud. Väike poiss Jass ootas põnevusega, kas vana lind tuleb tagasi ja haudub edasi. Viimane tuli tagasi ja haudus pojad välja. Tuli külm talv sügava lumega ja põldpüüdel oli raske toitu leida. Kord nägi Jass läbi akna, et kari põldpüüsid jooksis nende aida alla. Mõned päevad hiljem tulistas naabri-Ants nende rehe juures põldpüüde parve. Ühe sai ta kätte, haavatud lind põgenes aida alla. Jass püüdis ta kinni ja tõi tuppa, kus isa hakkas linnu haavatud tiiba tohterdama. Kui lind oli terveks saanud, lasti ta lahti teiste põldpüüde juurde.

asju, teadsid seletada, kuidas üks metsloom või lind elas ja kuidas neid püüti. /---/

„Teinekord juhtunud Soe-Kolga jahimeestele Kotkalaanes umbes samasugune veider lugu. Läinud mehed kahekesi ühel kevadisel õhtul metsa, et hommikul koidu ajal mõtuste mängukohal valmis olla, kui need suured ilusad linnud oma mängu algavad. Hiilinud mehed kevadise öö varjus mõtuste mänguplatsi poole, mis olnud kaugel laanes, väikese soo serval …“

Kogumikus „Metsajärv“ on muude hulgas ka jutustus „Õitsituli“. Autor selgitab, kes olid õitsilised ja millega nad tegelesid. Nende ülesanne oli muu hulgas kaitsta hobuseid ka huntide eest. „Huntide peletamiseks oli õitsilistel harilikult kaasas omapärane riistapuu, mida nimetati soenuiaks. See oli süllapikkune ja umbes aiateiba-jämedune kuusenui, mille küljes kõlisesid paarkümmend jämedat raudrõngast. Rõngad olid asetatud raudse aasa külge, mis käis ühest nuia otsast teise. Kui nuia

Jaan Vahtra ei olnud jahimees. Ta mobiliseeriti 1916. aastal ja määrati 244. tagavarapolku, mis paiknes Samaara kubermangus Buzuluki linnas. Seal kohtas ta oma kunagist koolikaaslast Laikovi, kes oli nüüd lipniku aukraadis. Vahtra jäi Laikovi juurde elama.

Oma raamatus „Minu noorusmaalt“ III kirjutab Vahtra: „Laupäeva õhtul, kui viibisime ohvitseride kasiinos, arvas Laikov ja mõned tema roodu ohvitserid, et oleks vaja õige pühapäeval sõita Samarka jõe taha, kus asetseb mäeküljel ainuke ligiolev metsasalk, jahti pidama. Võib olla leidub metsas mõningaid jahiloomi või linde, jaht kuluks vahelduseks ära. /---/ Mäletan, et kahel ohvitseril olid kaasas lihtsalt vintpüssid, kuna Laikov enese ja minu jaoks oli muretsenud jahipüssid. Mõtlesin sõites, et küll on veider lugu: pole eluilmas jahimees olnud ega püssist ühtegi looma lasknud ja nüüd mina korraga jahimees!“.

Jaan Vahtra oli suur loodusearmastaja ja tema raamatutest leidub meeleolukaid looduskirjeldusi. Peamiselt on need seotud Võrumaaga, kus oli tema sünnikodu ja kauaaegne elukoht. Jaan Vahtra raamatuid on huvitav lugeda.

Pernomaal Voltveti laanes lastud maha vana suur karu, kellel olnud kell kaelas tugeva raudrõngaga.

Odes ATV-d: võimsad, mitmekülgsed, soodsad

Firma Odes Industry alustas omal ajal UTV-de levitamisega Ameerika Ühendriikide turul.

Nende tootmine käib praegu Hiinas ja Ameerikas. Erinevaid mudeleid valmistatakse mõlemas tehases. Hiljem lisati tootevalikusse nimetatud 800-„kuubikune“ ATV Assailant. Kuna ATV-de turg on endiselt kasvav, otsustas Odes jätkata V2-mootoriga, tuues turule üsnagi CanAmi meenutava V2-mootoritega ATV seeria töömahtudega 650, 800 ja 1000 cm³. Kategooria T3b väiketraktorina ehk liiklusse

lubatud sõidukina on saadaval pika raamiga kahekohalised mudelid, kuid ainsa ATV tootjana pakub Odes kõiki töömahtusid ka lühikese raamiga. Etteruttavalt tasub mainimist, et 2022. aasta lõpus jõuab kogu mudelivalik müügile ka kategooria L7e sõidukitena, mille piirkiirus teeliikluses on 90 km/h ja mis nõuavad B-kategooria juhiluba.

Odese toodang on kasutajate poolt hästi vastu võetud. Kindlasti on üheks müügiedu võtmeks asjaolu, et teisi 650-kuupsentimeetrise V2-jõuallikaga mudeleid turul nii mõistlikus hinnaklassis tegelikult pakkuda ei olegi.

V2-mootoriga Odes ATV-d on võimsa väändemomendi, kuid samas ülisujuva paigaltvõtuga. Odes on kiidusõnu saanud ka raami tugeva ehituse ja sõlmede vastupidava konstruktsiooni tõttu, mida on eriti hinnanud maastikusõidu harrastajad. Kuid ennekõike on Odes

siiski loodud kasutamiseks tugeva töömasinana kodumajapidamises, kuid ka firmadele, näiteks suuremate alade lumest koristamisel, sest võimsust ja kiirust on ATV-l piisavalt. Odese veermik, veovõllid ja käändmikud on samuti tugevad, taludes märkimisväärseid koormusi. See avaldub ka Odese suhteliselt suures kaalus. Kuid samas annab masina kaal survejõu pinnasele ning seda on vaja, et raskema koorma vedamisel (näiteks palgihaagise väljatoomisel metsast) ei hakkaks rattad nii lihtsalt kaapima. Suurem kaal aitab ATV-l veojõudu paremini pinnasesse rakendada. Samuti kulub suurem kaal ära tõsisema lume lükkamisel.

Nelikveoline 650-kuupsentimeetrise mootoriga ATV suudab probleemideta vedada endast kaks korda suuremat koormat, läbida keerulist maastikku ning olla operatiivseks abisõidukiks väikefarmis või maakodus.

Möödunud aasta kevadel saabus müügile Odese ATV-de täiesti uus mudelivalik. Tõsi, Odest on Eestis varemgi müüdud, kaubamärgi ametlik esindaja on Velt Motocenter. Siin pole tegu järjekordse „uudisega Hiinast“, vaid ATV-d on juba pikka aega olnud saadaval 800-kuupsentimeetrise V2-mootoriga mudelina Assailant.

Odese üheks oluliseks plussiks on ka 25% väiksem pöörderaadius, mis tagab hoolimata kahekohalise sõiduki pikkusest väga hea manööverdamisvõime. See tuleb kasuks kitsamates hoovides, õuealadel ja metsas.

Odese baasvarustuses on tugeva tõmbejõuga elektriline nöörvints, veokonks koos pikendusega ja haagise valgustite pistikupesaga, kergmetallveljed, kõrge mustriga tugevad kauakestvad madalrõhu-maastikurehvid, esi- ja tagakaitserauad, käekaitsmed, poritiivalaiendused. Pika raamiga kahekohalisel mudelil on põhivarustuses kaassõitja seljatugi koos käepidemetega ning panipaik tagumise pakiraami all. Samuti on paigaldatud 12 V („sigaretisüütaja“) pistikupesa ja kaks USB-pesa. Esialgu võib ehk tunduda, et ATV-de maailmas ei ole alla 1000 cm³ töömahu ja agressiivse väljanägemiseta ATV üldse mingi ATV. Ometi on siinkohal hea märkida, et Odes läks oma uue mudelivalikuga seda teed, et andis mootori töömahust sõltumata kõigile mudelitele täpselt sama ehituse ja välimuse ning ka sama raami ja veermiku. Seega saab täna soetada 650-kuupsentimeetrise V2-mootoriga ATV täpselt sama agressiivse välimuse ning

sama tugeva raami ja veermikuga kui „liitrisel“ masinal. Tõsi, 1000 cm³ töömahuga mudelil on põhivarustuses plastist poritiivalaiendid ning esi- ja tagakaitserauad, kuid kõiki neid lisasid saab tellida ka 650-kuupsentimeetrisele mudelile. Seega, kui vajate head maastikuvõimekust, siis piisab täiesti Odese 650 cm³ töömahuga V2-mootorist, mis ei jäta teid ka keerukamates oludes hätta. Olgu lisatud, et Odese kliirens on ATV-de seas üks suuremaid – 32 cm.

• Optimeeritud, kiirusetundlik roolivõimendi tagab 25% kergemini liikuva juhtraua ja täpsemad sõiduomadused.

• Sadul on saanud paksema ja pehmema polstri, mis tagab mugavama sõidu nii juhile kui kaassõitjale.

• Sõidurežiimide valik: 2wd, 4wd, 4wd diferentsiaalilukustusega

• V2-mootori ja käigukasti vahel on leitud hea kooskõla, mis tagab võimsa pöördemomendi, kuid paigaltvõtt on sujuv (see on väga tähtis näiteks haagise veol, lumekoristusel jne.)

Juhtraual asetsevate juhiste ja nuppude asetus on väga mugav . Vasaku käe all on esirataste pidurilinki mugavam kasutada. Jalaga pidurdades toimivad pidurid „kombipidurina“, pidurdades kõiki nelja ratast. Käsipiduri hoob on viidud gaasihoova ette, et vältida juhuseid, kus kogemata sõidetakse ATV-ga, käsipidur „peal“.

• Suur ja lai jahutusradiaator aitab mootorit paremini jahutada.

• Käigud lülituvad väga lihtsasti, mis muudab säärased tööd nagu lumelükkamine äärmiselt nauditavaks.

• Põhilistes sõlmedes on tehase poolt paigaldatud määrdeniplid, mis muudavad hoolduse tegemise lihtsamaks ja ATV eluea pikemaks. Eriliseks teevad uue 2023. aasta mudeli veel äärmiselt lihtne kasutusmugavus tänu hästi läbimõeldud sõiduasendile, pehmele vedrustusele ja väikesele pöörderaadiusele. Täiendavalt tasub mainimist uuenduslik kujundus ning suure valgusjõuga, kaasliiklejatele hästi nähtavad tuled nii ees kui taga.

Odese garantiitingimused on kasutajasõbralikud, ulatudes 3 aastani.

ATV-de hinnad algavad 7790 eurost.

Proovisõidumasinatega saab tutvuda Tallinna ja Tartu esindustes kohapeal.

Rohkem infot farmis või maakodus kasutamiseks sobivate ODESe ATV-de kohta leiate meie kodulehelt.

Haagise tulede pistikupesa on toodud haakekonksu juurde, et seda saaks kasutada ka ilma tulede pistiku pikendusjuhtmeta.

Jahimeeste laskeoskus 2022

Mõnes suuremas lasketiirus on hooaja algul olukord selline, et kümnest laskekatse sooritajast kukub esimese hooga läbi kaheksa.

Viimastel aastatel on nii Eesti jahispordi liidu kui ka kaudselt Eesti jahimeeste seltsi juhtideni jõudnud ühine mure: laskeoskus on vilets, jahimeeste laskeoskuse indikaator ehk suuruluki laskekatse vintrelvast näitab trendi, et sooritamisel kukutakse massiliselt läbi. Laskekatse sooritatakse kolmandal või kuuendal katsel või hoopis järgnevatel päevadel või nädalatel. Muidugi mõista on ka väga korraliku laskeoskusega jahimehi, kes sooritavad laskekatse pingevabalt esimese korraga.

Mõnes suuremas lasketiirus on hooaja algul olukord selline, et kümnest katse sooritajast kukub esimese hooga läbi kaheksa. Korduskatse sooritajad ootavad järjekorras ja läbikukkujad lähevad järjekorda tagasi ootama, moodustades viie- kuni kümneliikmelise rühma. Niimoodi sooritatakse suuruluki laskekatset päevade ja nädalate kaupa.

Rääkides lasketiirudes laskekatsete vastuvõtjatega, vastuvõtukomisjoni liikmetega, laskeinstruktoritega, saab üldistada, millised on viletsa laskuri tunnused.

Viletsa laskuri tunnused

1. Laskekatse sooritaja ei ole viimaste aastate jooksul või mitte kunagi teadlikult treeninud või harjutanud vintrelvast laskmist.

2. Laskekatse sooritaja pole kunagi elus treeninud vintrelvast laskmist instruktori või treeneri juhendamisel.

3. Laskekatse sooritaja laskeasend ei ole korrektne.

4. Laskekatse sooritaja relv ei ole kohandatud laskuri parameetritele sobivaks (päästiku pikkus, põsetoe kõrgus ei sobi laskmiseks).

TEKST KAUPO KINDSIGO, Eesti jahispordi liidu instruktor-treener

Paljud täpsuslaskurid ja jahimehed kasutavad juba Arca-Swiss kiirkinnitust, millega saab relva hõlpsalt süsinikkiust (ingl carbon fiiber) (video)statiivile kinnitada ja kindlalt toelt täpselt tulistada.

5. Helisummutit ei kasutata (miks küll?).

6. Reguleeritavat põsetuge ei kasutata või see puudub.

7. Vintrelva kaliiber on liiga võimas ja laskekatse sooritajal on tekkinud „lasukartus“.

8. Tarbetud lisaseadmed relvadel, mis ei soodusta täpset laskmist („kummilutud“ optiliste sihikute okulaaridel, harkjalgade kinnitused jm).

9. Laskemoona valik ei ole optimaalne ega mõistlik, sageli tullakse välja laskma vanu jääke ja laual on eri värvi kuulidega padrunid – nagu rosolje. Viletsat laskeoskust vabandatakse välja kaitsekõnega: „Näe, pole sel aastal veel püssi saanud kätte võtta! Laskemoon on kallis!“

Mida teha laskeoskuse parandamiseks?

Lahendus on lihtne. Nagu ütles üks tuntud poliitik: „Kirjutage eelarvesse üks rida juurde!“

Jahimehed oskavad investeerida jahivarustusse: relvad, optilised sihikud, noad, GPS-id, jahiülikonnad, raadiojaamad, saapad jm. Teha tuleb veel üks investeering: leida aega ja raha laskeoskuse arendamiseks ning laskmise

õppimiseks kogenud treeneriinstruktori käe all. Tähtis ei ole niivõrd treeninglaskmise maht ega intensiivsus, kuivõrd järjekindlus, regulaarsus. Olen näinud jahimehi, kes on seadnud eesmärgi ja käinud selleni jõudmiseks aastaajast olenemata iga nädal trennis, kuni soovitud laskeoskuse tase on kindlalt käes.

Laskemoon on kallis? Väga tulemusliku lasketreeningu võib treeneri juhendamisel teha ka 22LR-kaliibrise vintrelvaga, mille karp padruneid (50 tk) maksab maksimaalselt kuus kuni seitse eurot, või õhkrelvaga, mis on veel odavam

Jahiseltsid, mille juhatus korraldab liikmetele laskepäevi ja ühiseid lasketreeninguid, on positiivse näitena täiesti olemas. Ühistegevusest sünnib palju kasu, jahiselts suudab laskepäevale ka treeneri välja panna, laskmist saab õppida ka parimate laskurite eeskuju järgides.

Jahimehed peaksid teadma, et laskmise õppimine on teekond, mille käigus paljudele üllatuslikult selgub, et nende arenguvõime on tohutu ja esialgsed hirmud ning väärad ettekujutused ei kehti! Head harjutamist!

Õnnitleme!

AEGVIIDU

JAHIMEESTE

SELTS

Viktor Tsarkov 85 Vladimir Kurtenkov 50

ALLIKU JAHISELTS Heino Vaske 75

ARE

JAHIMEESTE

SELTS Arvin Peks 60 Vallo Jõemetsa 55

HAIMRE

JAHIMEESTE

SELTS Mati Püü 60

HALINGA

JAHIMEESTE

SELTS

Erli Kasari 55

HARJU

JAHINDUSKLUBI

Urmas Mererand 75 Gennadi Smirnov 75 Vallo Õunapuu 70

Tiit Tammaru 70

Tõnis Väli 70

Jaan Luks 65

Väino Rada 65 Adolf Teino 65

Mihhail Krupenin 60 Mati Unga 60 Jüri Valdma 60 Kaido Liiv 55

HIIUMAA

JAHIMEESTE SELTS

Arto Saarela 65

Valdu Tammistu 65 Kalmer Lepik 60

Riho Nurkse 60 Kalle Rebane 60 Ari Einari Hannula 55 Henry Laanemäe 55

IDA-VIRU

JAHIMEESTE

SELTS

Evald Vaht 90

Vladimir Rakov 75 Jevgeni Kurakin 70 Juri Nikolajev 70 Ivan Torgashov 70 Roland Peets 65 Valeri Bobkov 60

Tarmo Oja 60 Dmitri Zlotnikov 60

Roman Skrivel 55 Tambet Leinbock 50

JAHINDUSÜHISTU

NUGIS

Avo Mumm 65 Ilmar Paal 65 Ahto Raudla 50

JAHINDUSÜHISTU ULUK II Toomas Salvik 80

JAHISELTS BUBO Kaimo Kaasik 50

JAHISELTS DIANA Raimo Reiberg 60

JAHISELTS GUSTAV Gunnar Korm 70 Vendo Saks 55

JUURU

JAHIMEESTE SELTS Arge Peever 70

JÕGEVA

JAHIMEESTE

ÜHING

Valdo Lindma 85 Gennadi Burlakov 65 Mykola Vinichenko 65 Kalju Koorts 55

JÄRVAMAA

JAHINDUSKLUBI

Toivo-Mart Rebane 90 Jüri-Toivo Laarmaa 80 Kalju Teor 80 Viktor Saarestik 70 Mart Vellamäe 70

Kalle Kald 65 Ivar Paesalu 65 Arne Põder 65 Sergei Šamanov 65 Kaupo Mäe 60 Toomas Nerep 60 Reet Nuiamäe 55

KAIU JAHINDUSKLUBI Margus Merihein 55

KLUBI TAJASK Jevgeni Bolšakov 65 Aleksander Sustsov 60 Vladimir Kurtenkov 50

KOERU

JAHIMEESTE SELTS Aldis Alus 55

KOSE JAHISELTS

Arvi Indus 75

KULLAVERE

JAHIÜHISTU Väino Annus 75 Mihhail Guz 65 Riivo Saar 50

KUNDA

JAHINDUSKLUBI

Ülo Kosk 60 Anna Muttik 50

KÄRU JAHINDUSKLUBI Aleksandr Kovaljov 70

LAANE JAHIMEESTE SELTS Kaarel-Tiit Klementi 85 Jaan Laube 50

LEHOLA JAHISELTS Heiti Piir 65

LEIE JAHIMEESTE SELTS Märt Orgusaar 75

LIHULA JAHISELTS Peeter Gabrel 70

LINNUKÜTI JAHIÜHING Hugo Vaino 55 Rain Leichter 50

LINNUSE

JAHISELTS Jüri Suurtalu 75 Juha Heikki Savanlampi 55

LÄÄNEMAA JAHINDUSKLUBI Vassili Pereverzev 80 Jaanek Reppo 50

MASSU

JAHISELTS

Indrek Madar 50

MÕISAKÜLA

JAHISELTS METSIS Toomas Oissar 60

MÄRJAMAA

JAHI- JA KALAMEESTE SELTS Alo Raggas 50

NÕVA

JAHI- JA KALAMEESTE SELTS Aivar Kõrvemaa 60

PADISE

JAHIMEESTE SELTS

Peeter Gabrel 70 Jouko Ahti Kullervo Vanhanen 70 Aivar Ojasaar 65 Ando Eelmaa 55

PÕLTSAMAA JAHISELTS

Georg Kolbasov 60

Avo Jürissaar 55 Aigar Jürjens 55 Timo Makelainen 50

PÕLVA

JAHISELTS

Avo Helk 85 Enn Kalpus 75 Tõnu Nurm 75 Peeter Päkk 65 Anne Reitel 65 Sulev Päkk 60 Teedo Talivätsing 55 Mart Võsu 55

PÄRNUMAA

JAHIMEESTE LIIT Raimo Soomre 75

Karl Maasepp 70

Janno Lang 65

Raimond Lobjakas 65

Lembit Mihkelstein 65

Ahti Kiipus 60

Olev Noormets 60

Arvin Peks 60

Aivar Jaakson 50 Ivo Lepp 50

Ahto Raudla 50

Vahur Rein 55 Alari Sai 50

RAHNOJA JAHISELTS

Lembit Mihkelstein 65

RAIKKÜLA JAHISELTS

Tiit Pregel 75 Uno Treier 70 Ain Talistu 60

RAKVERE JAHINDUSKLUBI

Jaan Kraav 85 Ain Paas 75 Vello Proosa 75 Ülo Ülesoo 75

Andres Võõras 70 Vello Kruup 65 Rein Vaikmäe 60 Oleg Eliste 55

RAPLA VALLA JAHISELTS

Jüri Suurtalu 75 Arge Peever 70

RULLI KÜTID MTÜ Jaanus Värnik 55

SAARTE JAHIMEESTE SELTS Uno Rääk 90 Temme Linna 75 Ülo Müürisepp 75

Vello Rand 75 Mait Väer 75 Jüri Varvas 75 Kaarel Mägi 70 Anatoli Sokolov 70

Peeter Arge 65 Lembit Karp 65 Kaljo Lihulinn 65 Jüri Rasu 65 Mati Saar 65 Aivo Tabri 65 Uno Torn 65 Mihkel Undrest 65 Kalev Kuusk 60 Meelis Albert 60 Urmas Hopp 60 Aavo Jõeveer 60 Toomas Kuusk 60 Raivo Rääk 60 Neeme Sepp 60 Argo Kuusk 55 Ahto Väli 55 Ago Ahu 50 Kaido Prenner 50 Enn Talur 50

SUISLEPA JAHISELTS Jaak Keerig 80 Olev Roslender 80 Aivo Lind 55

TAEBLA JAHISELTS Peeter Öövel 60

TAHKUNA JAHISELTS Ollar Kallas 75

TAMSALU JAHISELTS Marek Veeremaa 50

TARTU JAHINDUSKLUBI Kuno-Joann Lopp 80 Peeter Mets 80

Volli Aleksejev 75

Leo Müllerson 75

Märt Saaron 75

Lembit Jallajas 70

Sergei Kohtov 70

Rein Kermes 70

Rein Pant 70

Vladimir Dorošenko 65 Arno Saar 65

Peeter Päkk 65

Viktor Sidorov 65 Andrus Nool 60

Tauno Lang 55 Kaimo Kaasik 50 Laur Laaneleht 50 Marek Lillemäe 50 Mait Maidla 50 Aare Unt 50

TUUDI JAHISELTS Hannu Hanski 80 Aavo Trossmann 55

TÄÄKSI JAHIMEESTE SELTS Valeri Velbaum 65

VAHASTU JAHISELTS Avo Murumägi 65

VALGAMAA JAHIMEESTE ÜHISTU Eino Konno 90 Elmu Kets 85 Arved Tamm 65 Urmas Tikker 65 Harri Aher 60 Andres Lehtsaar 60 Peeter Ein 50 Peep Granovski 55 Mart Kaur 55 Meelis Kõiv 50 Jaanus Lehes 50 Jaanus Värnik 55

VALGU JAHIMEESTE SELTS Eda Pärtel 50

VANA-VIGALA JAHI- JA KALAMEESTE SELTS Ants Kruus 75

VASTSE-KUUSTE JAHISELTS Mati Luik 70 Railis Raup 60

VATLA JAHISELTS Toomas Pannal 60

VIIRATSI JAHISELTS Riho Pulk 85

VILJANDIMAA

JAHIMEESTE LIIT

Jaak Kipper 75 Villu Lõhmus 70 Nikolai Talja 70 Arvo Kallak 65 Ants Klein 65 Elmo Metsamaa 65 Renno Nurmela 55 Erki Jürgen 50

VÕRUMAA JAHIMEESTE SELTS

Heldur Kahar 70 Marnet Kraani 70 Ülo Tafenau 70 Hanno Raudsepp 65 Juss Torp 65 Raivo Hendrikson 55 Jaak Kõva 50 Toivo Turvas 50

KINDEL KAASLANE

PRIIT PIILMANN 14.05.1965‒20.11.2022

Meid on tabanud suur kaotus. Pärast rasket haigust lahkus jahimees ja ettevõtja Priit Piilmann.

Priit oli hea sõber ja jahikaaslane peaaegu kolm viimast aastakümmet. Ta oli Eesti jahimeeste seltsi (EJS) juhatuse liige ja asepresident viimased kolm valimisperioodi.

Priit panustas temale omase põhjalikkuse ja kirega nii Eesti jahindusse kui ka ettevõtlusesse. Tema kindla käega olid juhatatud EJS-i volikogud ja eelarvete koostamised. Tema rajatud Toosikannu puhkekeskuses on toimunud mitu meeldejäävat jahimeeste kokkutulekut.

Priit oli hea sõber, kellega koos sai üle elatud nii rõõme kui ka muresid. Koos tähistasime olulisi sündmusi nii jahinduses, ettevõtluses kui ka pereringis. Meie lapsed kasvasid koos ja koos jagasime nendegi rõõme ning muresid.

Koos on käidud jahiradadel ja kalaretkedel nii Eestis kui ka mujal maailma avarustes. Koos on käidud paikades, kuhu saab minna inimesega, keda sa täielikult usaldad.

Priit, sina olid selline kaaslane, keda sai usaldada ja kelle peale võis alati kindel olla!

Kallis Priit! Tänan sind nende retkede eest, kus me koos käisime! Tänan sind nende hetkede eest, mida koos jagasime!

Sügav kaastunne abikaasa Evele, poegadele Mihklile, Kristjanile ja Aleksandrile.

Tänan sind, Priit, selle eest, et sa olid olemas. Kivi kotti taevastel igavestel jahilkäikudel.

Sügavas leinas jahikaaslane ja sõber Margus Puust

Priit Piilmann Sajaani mägedes Venemaal 2002. aasta sügisel.

EJS-i volikogu koosolek Harjumaal Siidrifarmis 2021. aastal. (Paremalt) Priit Piilmann, Margus Puust ja Tõnis Korts.

Priit Piilmanni kindla käega olid juhatatud EJS-i volikogud.

KUULUTA AJAKIRJAS

JA EJS-i KODULEHEL!

Eraisikule hind 3,20 €, koos pildiga 6,40 €. Kuulutus on kodulehel kolm nädalat, kuulutuse pikkus võib olla kuni 200 tähemärki. Firmadele hind kokkuleppel. Kuulutus saada andra@ejs.ee Kuulutus ajakirjas ja kodulehel 5 €. Pildiga kuulutus ajakirjas ja kodulehel 10 €. Kuulutuse eest saab tasuda Eesti jahimeeste seltsi kontole EE541010052038296002 selgitus: kuulutus ajakirjas / kodulehel.

ÜLO VEVERS

16.11.1940‒8.11.2022

mälestame

Sofy ja Shagani perekonda sündisid 20.10.2022 Ida-Siberi laika kutsikad. Vanemad töötavad jahikoerad. Loovutamine alates 20.12.22. Info ja broneerimine telefonil 517 9073.

ELMAR METSAÄÄR 21.11.1936‒11.11.2022

Mälestame elupõlist ja  kirglikku jahimeest, head jahikaaslast ja Laane jahimeeste seltsi auliiget. Avaldame sügavat kaastunnet omakseile. Laane jahimeeste selts

SULEV HEINARU 16.10.1952–9.11.2022

Mälestame Puhja jahiseltsi kauaaegset liiget, juhatuse liiget ja aktiivset jahimeest. Avaldame kaastunnet lähedastele.

Puhja jahiselts

JAAK KONRAD 14.05.1938‒6.11.2022

Mälestame kauaaegset seltsi liiget. Rahnoja jahiselts

Ülo Vevers lõpetas Türi keskkooli, omandas seejärel kõrghariduse EPA-s hüdrotehnika inseneri erialal, pärast seda suunati ta Saaremaa EPT-sse jaoskonnajuhatajaks. Saare EPT-s töötas ta 27 aastat, tõustes AS-i Saare EPT juhatajaks. Aastatel 1993–1996 oli Ülo Kuressaare linnapea. Linnapea ametis juhtis ta Saaremaale mitme olulise objekti planeerimist: Saaremaa teater, Kuressaare jahisadam. Pärast seda seisis ta Kaarma vallavanemana hea selle eest, et vald areneks ühtlaselt kõigis piirkondades. Seega võib öelda, et elutöö tegi Ülo Vevers just Saaremaal. Lisaks palgatööle oli Ülol mitu hobi: ujumine, orienteerumine, suusatamine ja jahindus. Just Saaremaal sai temast tänu töökaaslaste innustusele 1970. aastal kirglik jahimees. Ülo panus Saare maakonna jahindusesse on olnud igati väärikas. Saarte jahimeeste seltsi juhatuse esimees oli ta aastatel 1988–1995. Tema tegevus jahindusklubi esimehena jäi aega, kui jahinduses olid keerulised ja vastuolulised üleminekuajad. Sel ajal vajas Eesti jahindus tasakaalukat ja tulevikku vaatavat mehemeelt, et säiliks nii meie ulukipopulatsioon kui ka ajaloolised jahindustraditsioonid.

Ülo jahikaaslased ütlevad, et ta ei olnud tavaline jahimees. Ajujahil oli Ülot raske kütiliinile saada, ikka soovis ta ajumeestega metsa minna. Paljude noorjahimeeste mentorina õpetas ta noori kütte metsast välja tulema just õiges metsatukas ja juhendas neid orienteeruma kompassi, mitte telefoni järgi.

Ülole meeldis käia jahil rohkem ikka hea seltskonna kui pelgalt küttimise pärast. Tema väga hea huumorimeel, mis lõikas vahel teravalt kui jahinuga, oli jahikaaslaste seas hinnatud. Ta ei pidanud rääkima palju ega teinud liigseid sõnu, aga kui ta midagi ütles, siis tegi seda tabavalt hästi. Ülo huumorimeel ja sõbralik olek jäävad teda meenutama.

Mälestame head kolleegi. Avaldame kaastunnet Ülo lähedastele. Saarte jahimeeste selts

RAIMOND OJAVERE 29.02.1944‒17.09.2022

Mälestame kauaaegset toredat jahikaaslast. Sügav kaastunne lähedastele. Kaberneeme jahimeeste selts Harju jahindusklubi

JÜRI RAUDKIVI 08.01.1945‒29.09.2022

Mälestame Lihula jahiseltsi kauaaegset liiget. Avaldame kaastunnet omakseile. Puhka rahus! Lihula jahiselts

TÕNU VARUS 06.12.1946‒22.08.2022

Mälestame Lihula jahiseltsi kauaaegset liiget. Avaldame kaastunne omakseile. Puhka rahus! Lihula jahiselts

AIVAR KUKIN 3.06.1963–13.10.2022

Meie seast on lahkunud jahiseltsi asutajaliige, pikaajaline esimees ja tulihingeline kütt. Avaldame kaastunnet lähedastele Konguta jahiselts

IVAR MEINSON 28.01.1957‒12.11.2022

Tuul puude ladvus tasa kiigub, me vaikses leinas langetame pea … Mälestame kauaaegset esimeest. Jahiselts Ora

PRIIT PIILMANN 14.05.1965‒20.11.2022

Mälestame head kolleegi ja avaldame sügavat kaastunnet lähedastele. Jaanikese Jahinduse OÜ ja AS Otolux kollektiiv

ristsõna

Eelmise ristsõna õige vastus oli LÕHNATELEGRAAF.

Õigesti lahendas 94 vastajat. Võitja ARVO ANT saab auhinnaks Eesti Jahimehe kruusi Palume võitjal toimetusega ühendust võtta. Ristsõna vastuseid ootame 23. jaanuariks aadressil ristsona@ejs.ee või Kuristiku 7, 10127 Tallinn.

Tikka T3x baasil meie oma disainitud püssikabaga varustatud mudel, mis erineb oluliselt tehase seeria mudelitest. Kvaliteetsest valitud ameerika pähklist ja kvaliteetse kabaõliga töödeldud pöidlaauguga relvalaad. Püstolkäepide on varustatud hõbedase juubeli märgiga. Lisana võimalik

Tik k a T3x baasil meie oma disainitud püssik abaga varustatud mis erineb oluliselt tehase seeria mudelitest. Kvaliteetsest valitud ameerik a pähk list kvaliteetse k abaõliga töödeldud relvalaad. Püstolk äepide on varustatud hõbedase Lisana võimalik reguleeritav põsetugi.

Hind alates 1790 €

51 cm poolraske ja väliste soontega relvaraud, suudmekeere 5/8x24, keermekujuliste soontega relva lukk. Kaliibrid .308Win, 6,5creedmoor ja .223Rem.

51 cm väliste soontega relvaraud, suudmekeere 5/8x24, soontega relva luk k. Kaliibrid .308Win, 6,5creedmoor .223Rem.

Tartus Raatuse 20 tel 745 1136