Eesti Jahimees nr 2 by Menu Kirjastus

JAHINDUS- JA LOODUSAJAKIRI 2022

HEINO KASESALU

DREVER — MITMEKÜLGNE JAHIKOER

IRIS JÄRG VÄÄRISTAB ULUKINAHKA

HIND 4.90 €

Ukraina rahvuslind

ISSN 1406-6661

valge toonekurg

JAHIVARUSTUS INTERNETIPOOD KEVAD – SUVINE JAHIRIIETUS

HART FIELDER JA KAPRUN ÜLIKONNAD Kaprun ja Fielder ülikonnad on mõeldud looduses liikumiseks kevadest sügiseni. Need on valmistatud kergest ja hästihingavast materjalist, millele on antud pinnatöötlusega mustust ja vett hülgivad omadused. Kaprun jope on kapuutsiga, Fielder ülikonnal on liikumisvabadust suurendavad stretch-materjalist detailid. Pakume Fielder ülikonda ka naiste mudelina. -

Fielder Lady

Kaprun

16500

Fielder

16500

Prohunt Camo fliisjakk

Hart Komar sääsekindlad püksid

4900

6900

Hart Aktiva sviitrid

Tutvuge kogu meie tootevalikuga aadressil

Chevalier Pixel Camo jope

109

Chevalier Nimrod jope

15900

www.jahivarustus.ee • tel 677 8111

Näidistesaal Tallinn, Ehitajate tee 114. E–R 9–17

Sisukord

6 7 16 22 26 28 30 33 34 38 42 44 48 49

52 54 59 60 64

Juhatuse koosolek Kindlustusühistu ÜKS Jahimees vajab kindlustust! Metskurvits on meie metsade salapäraseim asukas Mait Mägi – hirvepeibutaja, taksidermist ja jahilaskur Lapsega koos jahile Naised pidasid Sõrves ühisjahti Eesti vibukütid Prantsusmaal Šilalé kobras 2022 Jahimehe köök Nahadisainer Iris Järg vääristab ulukinahka Saksa vibujahimehed Eestis Drever on universaalne jahikoer Metsseajahist Nõval Vana küti mõttemõlgud või on mälus mõned mulgud? Jahikoerte vaktsineerimine marutaudi vastu Ümarussid põdra kõhuõõnest Vanemast jahindusest Võrumaal Heino Kasesalu 90 Moodsad jahirelvad 2022 Eesti jahimeeste 40. kokkutulek

Esikaanel valge toonekurg (Ciconia ciconia) Foto Remo Savisaar

JAHINDUS- JA LOODUSAJAKIRI 2022

HEINO KASESALU

DREVER — MITMEKÜLGNE JAHIKOER

IRIS JÄRG VÄÄRISTAB ULUKINAHKA

HIND 4.90 € ISSN 1406-6661

Ukraina rahvuslind

valge toonekurg

Kõik jahindus huvilised, kes te külastate Maamessi. Ärge unustage külastada Schotter Küti Kaupade ja Eesti Jahimeeste Seltsi stendi.

A-37

A-35

SCHOTTER

EESTI

KÜTI KAUBAD

JAHIMEESTE SELTS

Jahindus- ja loodusajakiri 2 (275) 2022 Ajakirja väljaandmist toetab keskkonnaministeerium. Eesti Jahimeeste Seltsi väljaanne, ajalehe Jahimees järglane. www.ejs.ee TOIMETUS Tallinn, Kuristiku 7, 10127 Telefon 602 5976 jahimees@ejs.ee PEATOIMETAJA Jaanus Vaiksoo jaanus@ejs.ee TEGEVTOIMETAJA Katrin Streimann katrin@menuk.ee TOIMETAJA Andra Hamburg andra@ejs.ee REKLAAM Küllike Ormus kyllike@menuk.ee, telefon 528 7418 TOIMKOND Peeter Hussar, Mati Kaal, Heino Kasesalu, Kaupo Kindsigo, Tiit Randla, Tiit Randveer, Endrik Raun, Arles Taal, Tõnu Traks, Andres Lillemäe, Peep Männil. KUJUNDUS MENU TRÜKK Printall Toimetus ei vastuta reklaamide sisu eest. Toimetusel on õigus kirju ja kaastöid nende selguse huvides toimetada ja lühendada. Kaastöid ei tagastata ega retsenseerita.

EESTI JAHIMEESTE SELTS Telefon 602 5970 ejs@ejs.ee TEGEVJUHT Tõnis Korts tonis.korts@ejs.ee TEGEVJUHI ASETÄITJA Andres Lillemäe andres@ejs.ee Kaastöid ootame paaritu kuu 1. kuupäevaks, kuulutusi ja reklaame paaritu kuu 25. kuupäevaks. Ajakirja kojukandega seotud probleemid palume edastada Omnivale. Üldinfo www.omniva.ee; e-kiri info@omniva.ee; klienditeenindus 661 6616.

Püha lind, kelle naabrus ennustab õnne

esti Jahimehe numbri kaanel on seekord valge toonekurg, üks Ukraina rahvuslindudest. Valge toonekurg on sümbol, see on püha lind, kelle naabrus ennustab õnne. Mäletan, kuidas väikese poisina Pärnumaal vanaema ja vanaisa juures olles uurisin sageli, pea kuklas, taluaias suurt pärna, mille ladvas oli toonekure pesa. Poisikesel oli põnev jälgida, kuidas kured nokka plagistasid ja noored linnud esimesi kohmakaid lennuharjutusi tegid. Pesa aluse, vana vankriratta, oli kurgede jaoks pärna latva kinnitanud vanaisa. Toona ma ei mõelnud sellele, miks vanaisa seda tegi, küllap tahtis luua tol ajal veel haruldastele valgetele toonekurgedele uut pesitsemisvõimalust. Ent hiljem sain teada, et valge toonekurg pidi kaitsma ka kodu. Vanaisa teadis, kelle eest tuleb oma kodu kaitsta. Nõukogude okupatsioonivõimud olid ta 1945. aastal arreteerinud ja saatnud Inta vangilaagrisse, neli aastat hiljem küüditati ta naine (minu vanaema) koos kolme pojaga Siberisse. Kõik see tuli mulle nii selgesti meelde, kui 24. veebruaril tungis Venemaa kallale Ukrainale, tungis kallale oma naabrile, kelle naabrus peaks ju ennustama õnne. Vene sõdurid hakkasid tapma naisi, lapsi, süütuid inimesi, pommitasid puruks ja hävitasid tuhandeid kodusid. Mida olid need inimesed Venemaale teinud? Hiljaaegu kirjutas Postimehes Viivi Luik, et vara on veel rääkida kolmandast maailmasõjast, kui isegi teine on alles lõpetamata. Üks teise ilmasõja kaasosalistest – Venemaa – ei ole senini oma arveid klaarinud ega häbi kandnud. Vastupidi, ta on läbi kõigi nende nõukogulike aastakümnete kõmistanud uhkelt sõjatrummi, õhutanud vihkamist, valet ja vaenu, surunud seda peale teistele, enda poolt allutatud rahvastele, õpetanud ka meid valetama, hirmutades ja alandades, ennast maha salgama. Meil läks üheksakümnendate alguses õnneks, pääsesime välja sellest valede impeeriumi hetkeks avanenud aknast. Aga KGB süsteem, millele kogu nõukogude ühiskond oli rajatud, ei leppinud selle kaotusega. Kurjus ei andesta ega halasta kunagi ja Putini toel imbus endine julgeolekusüsteem Venemaal taas võimule. Kaks aastakümmet on Venemaa valmistunud selleks sõjaks, väiksemate kallaletungidega on püütud lääneriike hirmutada, ähvardada, petta ja uinutada, nüüd loodeti sama kiiresti vallutada Ukraina. Aga Ukraina hakkas vägevalt vastu, ei löönud araks ega kartnud kurjust. Selle asemel et elada rahumeelselt kõrvuti riigiga, kelle rahvuslind ennustab õnne, valis Venemaa viha ja hävitamise tee, kuid määras seega kõigepealt ennast hukule ja hävingule. Õnnetus tabab seda, kes tapab valge toonekure. Me peame igal hetkel meeles pidama, et Ukraina sõdib praegu meie kõigi eest, demokraatliku maailma vabaduse eest. Venemaa ei tohi seda sõda võita. Ja vähim, mis teha saame, on aidata ja toetada Ukrainat nii palju kui suudame, nii palju, kui meil on vähegi võimalust. Eesti jahimeeste selts kogus meie jahimeestelt, jahiseltsidelt ja lihatööstustelt üle 13 000 lihakonservi ja saatis need Ukrainasse, samuti koguti Ukraina sõduritele üle saja komplekti uusi ja kasutatud raadiosaatjaid. See on väga suur abi! Sama tähtis on mitte väsida. Et ukrainlased jaksaks, vajavad nad meie kõigi abi ja toetust. JAANUS VAIKSOO Eesti Jahimehe peatoimetaja

- juhatus -

JUHATUSE KOOSOLEK MÄRTSIS

Juhatuse koosolek toimus EJS-i majas ja veebis, juhatas president Margus Puust. TEKST EJS

Kasutusõiguse lepingute pikendamine Esmalt arutati Eesti erametsaliidu (EEML) kirja Eesti jahimeeste seltsile (EJS), mis oli vastus EJS-i algatusele võtta kasutusele öösihik. Nimelt toimus 1. märtsil ümarlaud, kus maaomanike esindusorganisatsioonidele tutvustati EJS-i seisukohti öösihiku kohta. Keskkonnaameti (KeA) eestvõttel toimus 22. veebruaril aga kasutusõiguse lepingute (KÕL) pikendamise teemal koosolek, kus EJS ja EEML ei jõudnud kokkuleppele, kuidas kontrollida lepingute sõlmimist jahindusnõukogudes. EJS-i kirjalik seisukoht saadeti ka KeA-le. KeA jagas seda asjaosalistega. Vastuseks saabus EEML-ilt kiri, milles anti teada, et erametsaliidu juhatus arutas ühinemist nn öösihiku kirjaga. Ikka aga on kokku leppimata, kuidas kontrollitakse jahimaa kasutamise lepinguid, mis on sõlmitud eramaaomanikega, seetõttu EEML uute algatustega ei ühine, kuni pooleliolevad asjad pole korras. Juhatuse liikmed olid erametsaliidu seisukohast hämmelduses. On ju öösihiku kasutamine mõeldud eeskätt ka kopra arvukuse reguleerimiseks ja metsakahjude ärahoidmiseks. Jahimeeste algatus oli mõeldud just selleks, et toetada nii metsakasvatajaid kui ka põllumajandustootjaid. Kahju, et just metsasektor vastas algatusele nii. Põllumajandustootjate katusorganisatsioonid toetasid algatust võtta kasutusele öösihik. Juhatuse liikmed võtsid selle info teadmiseks.

On ju öösihiku kasutamine mõeldud eeskätt ka kopra arvukuse reguleerimiseks ja metsakahjude ärahoidmiseks. Piirkondade esindajad andsid ülevaate, kuidas on edenenud lepingute sõlmimine ja nõusolekute saamine jahindusnõukogudes.

Relvaseaduse täiendamise ettepanek

Juhatus arutas Eesti relvaomanike liidu pöördumist siseministeeriumi poole. Kirja koopia oli saadetud ka EJS-i juhatusele. Selles oli relvaseaduse muutmise ja täiendamise ettepanekuid, mis on tingitud olukorrast Ukrainas. Need on seotud mittekodanike õigusega relvi omada, samuti muudatusettepanekuid lubatavate padrunikoguste kohta jms. Juhatuse liikmed arutasid ettepanekut ja selle võimalikku mõju meie organisatsioonile. Esialgu otsustai võtta pöördumise sisu teadmiseks.

Lepingud ühinenud metsaomanikega

Juhatus arutas ühinenud metsaomanikega (ÜMO) sõlmitud lepingute ülevaadet ja EJS-i ettepanekuid. Neid arutelusid alus-

tati juba eelmise sügisel. Selleks kohustas juhatust volinike koosolek ja eesmärk oli jõuda ühise lepinguni, mida seltsidele soovitada. Nüüdseks on selge, et päris ühte meelt ei olda ja võib juhtuda, et ühist tüüplepingut ei tule. Küll aga tegutsetakse selles suunas, et jõuda võimalikult paljudes punktides üksteisele lähemale. Pärast eelmist kohtumist juhatusega on sõlmitud jahindusliku maakasutuse lepinguid lisaks ÜMO-le umbes 35 000 hektari kohta. EJS-i ja ÜMO eelmise arutelu tulemusena lisati lepingusse mõned täiendused. ÜMO esindaja sõnul oli märgata jahimeeste heakskiitu nendele. Kindlasti oli eelmiste arutelude mõju positiivne. ÜMO esindajale edastati paarkümmend piirkondadest laekunud küsimust. Kahekolme nädala jooksul peetakse ÜMO-ga läbirääkimisi ja siis selgub lepingu variant.

Omanike andmed

Arutati Jahise maakorraldusmooduli õiguste kasutamist. EJS-i poole on pöördunud jahiseltse, kes on EJS-i liikmed, ühinenud Jahisega ja soovivad naaberpiirkonna kinnistute andmeid. Kuidas sel juhul käituda? Juhatuse seisukoht on, et riigilt saadud kinnistute andmed on antud tingimusega, et jahipiirkond täidab talle seadustega ja riigi antud ülesandeid. Järelikult muuks otstarbeks neid andmeid kasutada ei saa. Omanike andmeid on vaja kasutada sel jahiseltsil, kes piirkonda kasutab ja haldab. Juhatuse järgmine koosolek on 19. aprillil.

- KASULIK -

Kindlustusühistu ÜKS

Jahimees vajab kindlustust! Jahiaasta on läbi. Kevadel tehakse kokkuvõtteid möödunud hooajast ja valmistutakse uueks. Kindlasti on paljud jahiseltsid ja jahimehed mõelnud ka sellele, kuidas kindlustada ennast ja oma jahikoera ootamatute õnnetuste vastu, mis jahil võivad juhtuda. Senini on Eesti kindlustusturul selline võimalus puudunud.

indlustusühistu ÜKS, mille asutajaliikmete hulka kuulub ka Eesti jahimeeste selts, tahab välja arendada ka jahimeestele huvipakkuvad kindlustusliigid. Seepärast tasuks kaaluda kindlustusühistu klient-omanikuks saamist, kindlustada seega ennast ja hiljem saada ka omanikutulu ning osaleda täielikult Eesti kapitalil põhineva kindlustusühistu ülesehitamisel. Kindlustusühistuga ÜKS liitumise otsuse on teinud juba päris paljud jahimehed. Mõtle, kaalu ja vaata lisainfot kindlustusühistu kodulehelt www.eky.ee.

Küsimustele vastab ettevõtja ja jahimees Erkki Kaubi Astusite mõne aja eest kindlustusühistu ÜKS liikmeks ja tegite osakapitali sissemaksu. Kuidas selline otsus sündis? Liitusin kindlustusühistuga ÜKS 2021. aasta oktoobris. Sirvisin Jahimehe ajakirja ja nägin kindlustusühistu tutvustust. See kõnetas mind kohe ja hakkasin asja uurima. Mõte tundus hea, nii otsustasingi liituda, sest olen jahimees.

nimekirja. Jahil käies on tulnud vahel mõte, kas on sellist kindlustust, mida saaks ühildada ka jahiga. Kindlustusühistu ÜKS juba töötab välja jahimeestele ja jahiga seotud tooteid.

Erkki Kaubi.

Olete Saaremaal jahimees. Kas lisaks kindlustuse n-ö tavateenustele ootate kindlustusühistult ka jahimeestele mõeldud kindlustuskaitset? Kuulun Saaremaal kahe jahiseltsi

Kindlustusühistuga ÜKS liitumise otsuse on teinud juba päris paljud jahimehed. 7

Kas olete kindlustusühistuga liitumist arutanud ka teiste jahimeeste või seltsikaaslastega? Mida neile soovitate? Olen põgusalt arutanud mõne teise jahimehega ja küsinud liitumishuvi kohta. Vastused on olnud erinevad, kes ei julge kohe kaasa tulla ja tahaks näha, kuidas minema hakkab, on ka neid, kes on juba võtnud härjal sarvist. Milliseid eeliseid näete kindlustusühistul võrreldes teiste kindlustusfirmadega? Esiteks see, et konkurendid otsivad kliente, kellele teenuseid osutada, aga ÜKS otsib liikmeid, nii era- kui ka juriidilisi isikud, kellega koos äri teha ja teenida meile kõigile lisatulu kindlustusmaksetelt, mida niikuinii makstakse. Teiseks on igal kindlustusühistu liikmel võimalik osaleda arendustegevuses: muuta kindlustustooteid kliendisõbralikumaks ja teha ettepanekuid uute väljatöötamiseks, mida praegu Eestis ei ole.

Foto Jüri Jõepera

- uudised -

Suurkiskjate kaitse ja ohjamise tegevuskava Uues suurkiskjate kaitse- ja ohjamiskavas on määratletud hundi-, ilvese- ja karupopulatsiooni arvukuse minimaalne piirmäär, millest allapoole ei tohi loomade arvukus langeda. Keskkonnaameti peadirektor Rainer Vakra: „Kava koostamise käigus otsiti huvirühmadega koostöös tasakaalupunkti, et suurkiskjad oleksid endiselt meie looduse loomulik osa, kiskjakahjud loomapidajatele talutavad ning ühiskon-

nas ei suureneks põhjendamatu hirm nende väärikate ja looduses vajalike loomade ees.“ Lisaks keskkonna taluvusele on arvestatud Eesti suurkiskjate populatsioonide osatähtsust Balti regioonis ning ühiskonna taluvuspiiri. „Nii peaks suurkiskjate arvukus püsima soodsates ja sellistes piirides, kus võimalike kiskjakahjude hulk ja kokkupuuted inimestega ei ületa mõistlikku piiri,“ selgitas ohjamiskava üks koostaja Jaanus Remm.

„Varasema kavaga võrreldes lepiti kokku, et karupoegadega pesakondade minimaalne arvukus peaks igal aastal olema senise 60 asemel 70. Varasem 15–25 kutsikatega hundikarja lävend suureneb 20–30 karjani. Ilvesepesakondade arvukuse minimaalset piiri korrigeeriti varasema 100–120 poegadega pesakonna asemel 80 pesakonnani,“ ütles keskkonnaameti jahinduse peaspetsialist Margo Tannik. Ilvese küttimise taasalustamist ei arutata enne, kui siin on teada vähemalt 100 pesakonda. Pruunkaru asurkond on Eestis väga heas seisundis, hinnanguliselt elab praegu Eestis ligi 950 karu ehk aastas sünnib üle 100 pesakonna. Viimastel aastatel on ka karu tekitatud kahjustused mesitarudele ja silopallidele märgatavalt suurenenud. Kahjude kontrolli all hoidmiseks jätkatakse pruunkarude arvukuse piiramist. Et nuhtlusisendite kujunemist vältida, tuleb inimestel oma vara, näiteks mesitarusid ja silorulle, korralikult kaitsta. Huntidel läheb samuti hästi. Senisest soodsama seisundi saavutamiseks näeb kava ette selliste alade loomise, kus saaksid tekkida stabiilsed looduslikud hundikarjad. Eeldatavasti ei tee sellised karjad loomapidajatele nii suurt kahju nagu nuhtlusisendid. Aastateks 2022–2031 kinnitatud kavaga saab tutvuda keskkonnaameti kodulehel. Et huvirühmade koostöö toimuks pidevalt, tahab keskkonnaamet moodustada suurkiskjate koostöökogu.

Foto SJS

NB!

Marutaudivastane vaktsineerimine on kohustuslik

Meelis Tiido, Taavi Kütt, Sven Rannaväli, Eevald Lilles ja Tiit Saulep.

Tänavu 18. märtsil jõustus määrus, millega kehtestati taas kohustuslik marutaudivastane vaktsineerimine koertele ja kassidele. Maaeluministri Urmas Kruuse sõnul on Eesti olnud juba aastaid marutaudivaba, aga oht haiguse taas levimiseks on siiski olemas. „Eesti naaberriigis Venemaal on marutaudi esinemissagedus suur, seega on reaalne oht, et sealt võib metsloomade liikumisega levida marutaud Eestisse,“ sõnas minister. Marutaudioht on suurenenud ka seoses loomade sissetoomistingimuste ajutise leevendusega, mille tõttu võib jõuda Eestisse teadmata tervisestaatusega lemmikloomi Ukrainast. Loom tuleb vaktsineerida hiljemalt tema 21. elunädalaks. Marutaudile immuunvastuse säilitamiseks tuleb kass ja koer korduvvaktsineerida vaktsiiniga kaasas oleva infolehe kohaselt, kuid mitte harvemini kui 24 kuu möödumisel viimasest vaktsineerimisest. Lemmiklooma vaktsineerimiseks tuleb pöörduda kohaliku loomaarsti või loomakliiniku poole.

KIHNUS PEETI REBASEJAHTI Kihnu saarel toimus 12. märtsil traditsiooniline rebasejaht. „Väikekiskjate arvukuse reguleerimine on väga tähtis meie maas pesitsevate lindude kaitsmiseks ja hoidmiseks, eriti sellisel väikesel maaüksusel nagu Kihnu. Sellist jahti on siin peetud juba üle kahekümne aasta, see on üks pikemaid jahitraditsioone Eestis,“ selgitas jahikorraldaja Evald Lilles. Seekord oli kohal 12 kütti. Lisaks kohalikele küttidele tuldi nii Tallinnast, Pärnumaalt, Rakverest kui ka Saaremaalt. Kaasas oli kolm Eesti hagijat. Esimeses mastis osutus täpseks kütiks Tiit Saulep Pärnumaalt. Pauke oli rohkem, kuid õnn oli seekord rebaste poolt. „Jätkuks meil Eestis rohkem selliseid tublisid mehi, kes ka väikeulukite arvukuse reguleerimisest lugu peavad nagu Kihnu Evald,“ ütles jahil käinud EJS-i tegevjuhi asetäitja Andres Lillemäe.

Jahimeeste seltsi (EJS) esindajad kohtusid 17. veebruaril hanede heidutuskava koostaja Jaanus Remmiga. EJS-i juhatuse liikme Jaak Volmeri sõnul on jahimeestel vaja olla kaasatud algusest peale, et saaks välja pakkuda oma mõtteid. „Samuti on meile tähtis olla abiks oma strateegilistele partneritele põllumeestele,“ lisas ta. Nõupidamisel osalenud EJS-i tegevjuht Tõnis Korts pidas lisaks ajutiste ja lühiajaliste lahenduste väljatöötamisele vajalikuks ka pikemaajalisi meetmeid, mis hoiaks haned põldudest eemal.

Puukentsefaliidi vastu saab vaktsineerida alates 21. märtsist kogu Eestis ligikaudu 30 apteegis Vaktsineerida saavad täiskasvanud ja lapsed alates esimesest eluaastast. Vaktsineerimine apteegis on tasuline. Ühe vaktsineerimisteenuse hind on lastele 36 ja täiskasvanutele 39 eurot. Ühe vaktsineerimise planeeritav ajaline kestus on kuni 15 minutit, saatekirja pole vaja, kuid aeg tuleks broneerida. Apteegid, kus saab vaktsineerida, leiab aadressilt www.vaktsineeriapteegis.ee.

Fotod Andres Vainola

HANEDE HEIDUTUSKAVA

Vaktsineeri apteegis! Foto Shutterstock

Foto Shutterstock

- uudised -

ARUTATI METSAELUPAIKADE KAITSET Keskkonnaameti Tallinna kontoris arutati 4. veebruaril, millised on metsaelupaikade kaitsevõimalused Natura aladel. Kutsutud oli ka jahimeeste seltsi (EJS) esindaja kui keskkonnaameti eluslooduse valdkonna kliendinõukoja liige. EJS-i esindas juhatuse liige Karel Rüütli, kelle sõnul algatas Euroopa Komisjon 2021. aastal rikkumismenetluse, milles heidetakse ette, et Eesti riik ei hinda piisavalt mõjusid elupaikadele. „Tegemist on küll eelkõige metsanduse valdkonnaga, aga see on seotud ka jahindusega, seega on EJS-i osalemine nendel aruteludel väga vajalik,“ ütles Rüütli. Keskkonnaameti peadirektori Rainer Vakra sõnul on rikkumismenetluse algatamine tõsine. Kui olukorda ei lahenda, siis ootavad ees Euroopa Kohus ja trahvid. Ümarlaual esinesid keskkonnaminister Erki Savisaar, keskkonnaameti peadirektor Rainer Vakra, keskkonnaministeeriumi looduskaitseosakonna juhataja Taimo Aasma ja erametsakeskuse juhatuse liige Tiina Mitt.

Jahiseltskond Pranglil.

Pranglil peeti rebasejahti

ast. Prangli jahil kütiti kaks reb

Juba viiendat korda toimus 12. veebruaril Prangli saarel Kostivere ja Prangli jahiseltsi ühine rebasejaht. Ligikaudu 6,5-ruutkilomeetrisel Prangli saarel algselt rebased ei olnud. Umbes 15‒20 aastat tagasi, kui oli külm talv ja meri jäätus täielikult, saabusid sinna ka rebased, kes sõid ära kõik saarel elavad jänesed ja siilid. Saarel on territoorium merega piiratud ja rebased jõudsalt paljunenud, seega ei jätku neil enam territooriumi ega toitu. Nad murravad kanaaedikutesse isegi päise päeva ajal. Saarerahvas tänab Harju jahindusklubi juhatust, Kostivere jahiseltsi aktiivi ja kõiki saare jahimehi, kelle tegevuse tõttu on saarel parem elada nii alles jäänud rebastel kui ka kanapidajatel.

- UUDISED Linnamäe lihatööstus annetas Ukraina heaks palju konserve.

Fotod SJS

Ligi 10 000 konservi on juba Ukrainasse saadetud.

arkeerida si konservidele m Polli jahiselts la rvitussõnumi. ukrainlastele te

Konservid ja annetused Ukraina heaks Jahimeeste seltsi (EJS) üleskutsele koguda konserve Ukraina heaks on vastanud paljud jahiseltsid ja jahimehed. Konserve on Ukraina poole saadetud juba üle 10 000. Annetanud on Linnamäe lihatööstus, Saku lihameistrid, Adavere Meat, RMK, Hiiumaa lihatööstus, Kiili ja Kehra jahiselts, Rakvere jahindusklubi, Ida-Viru jahimeeste selts (Oonurme, Nugrits, Mäetaguse, Avinurme, Kauksi, Alutaguse jahtkond), Maidla, Tudu, Gustavi, Tihemetsa, Muhu jahiselts (Piiri grupp), Kahala, Ääsmäe, Hubertuse jahiselts, Hiiumaa jahimeeste seltsi Emmaste jahtkond; Saaremaalt Salme, Lümanda, Metsküla, Orissaare ja Tornimäe jahimeeste selts, Viljandimaalt Lembitu ja Polli jahiselts, Kõue, Voose, Diana, Haapsalu, Martna jahiselts ja Läänemaa jahindusklubi. Samuti laekus annetusi eraisikutelt. Ukraina heaks on annetatud 22. märtsi seisuga 10 475 eurot. Raha on tulnud Vastse-Kuuste jahiseltsilt, MTÜ Kuramäe ja MTÜ Voka jahtkonnalt, Saarte jahimeeste seltsi Salme ja Laugi jahiseltsilt, Laane ja Rõusa-Suurejõe jahimeeste seltsilt, Kohtla-Nõmme jahtkonnalt, Kivinõmme Kütid MTÜ-lt, Vigala jahimeeste seltsilt, Permisküla jahiseltsilt, Viivikonna, Põlva, Ontika, Remniku jahiseltsilt ja mitmelt eraisikult. Raha kasutatakse konservide soetamiseks ja vajadusel nende toimetamiseks abivajajateni. Samuti koguti Ukraina heaks 118 komplekti kasutatud ja uusi raadiosaatjaid.

„Jahimeeste jutud“ nüüd Spotifys Taskuhäälingut „Jahimeeste jutud“ saab nüüd kuulata ka Spotifyst. Lisaks varasematele on üleval ka uued osad, kus juttu põdrapeibutamisest, vibujahist ja ulukiseirest.

- UUDISED Kolmandik kütitud huntidest olid kärntõvetunnustega. Riik eraldas kolmes eri osas loa 67 hundi küttimiseks. Realiseeriti 60. Kolmandik kütitud huntidest olid haiged ja nähtavate kärntõvetunnustega. Karjaviisi elutsevatele ulukitele on kärntõbi väga ohtlik, sest nad on kokkupuutes ja annavad haigust üksteisele edasi. „Kärntõve laialdase leviku üks põhjus huntide seas võivad olla kährikud, keda nad murravad. Milline oleks hea lahendus, et vähendada kährikute arvu, ei oska öelda. Eeskuju võiks võtta soomlastest, kellel on võõrliikide arvukuse vähendamise riiklikud programmid. Ka meil on vaja kaitsta oma liike võõrliikide levitatavate haiguste eest,“ selgitas EJS-i tegevjuhi asetäitja Andres Lillemäe. Enim kütiti hunte Järvamaal (12), Võrumaal kütiti seitse, Harju-, Lääne- ja Tartumaal kuus, Jõgeva-, Põlva- ja Pärnumaal viis, Ida-Virumaal neli ning Lääne-Viru ja Raplamaal kaks hunti. Küttimismaht jäi realiseerimata Harju- (1), Järva- (2), Võru- (2) ja Lääne-Pärnumaa (2) ohjamisalal. Jahihooajal 2020/2021 kütiti 129 hunti, 2019/2020. hooajal aga 64 hunti. Hundijahti on lubatud Eestis pidada novembri algusest veebruari lõpuni. Huntide küttimismahu kinnitab keskkonnaamet.

Juhtide talvine nõupidamine Jahimeeste seltsi (EJS) liikmesorganisatsiooni juhtide nõupidamine toimus 8. veebruaril veebis. EJS-i tegevjuhi Tõnis Kortsu sõnul oli nõupidamisel tavapärasest kolmandiku võrra rohkem osalejaid: „Veebinõupidamine annab võimaluse osaleda laiemal auditooriumil. Me ootame nõupidamisele kõiki juhte jahipiirkonna tasandil, sest valdav osa jagatavat teavet on sinna suunatud.“ EJS-i president Margus Puust rääkis kasutusõiguse lepingute (KÕL) pikendamisest. Ta kutsus kõiki üles aktiivselt sellega tegelema, sest aeg surub peale. Samuti kõneles Puust sigade Aafrika katkust (SAK), põdrajahist ja öösihikutest. KÕL-i lepingute pikendamisest keskkonnaameti pilguga rääkis Aimar Rakko. Ka tema kutsus üles jahipiirkondi aktiivsusele ja vastas esitatud küsimustele. Põdrajahihooajast tegi kokkuvõte juhatuse liige Priit Vahtramäe. Tema sõnul on üha rohkem neid seltse, kellel jäid küttimismahud täitmata. Põdra arvukuse reguleerimisega peab olema ettevaatlik, muidu võib populatsioonile liiga teha. Maakonna jahindusnõukogu tasandil on mõistlik kokku leppida mitte kindlad arvud, vaid pigem vahemik, mis annab võimaluse olla küttimismahtude täitmisel paindlik. Rauno Veeroja keskkonnaagentuurist rääkis, et lumine talv võimaldas korraldada ruutloenduse. Ta tuletas meelde, et ruutloendusega ei loeta kokku loomi, vaid jälgi. Neid andmeid kasutatakse aastate võrdluses, et hinnata populatsiooni arvukuse muutumist.

Foto SJS

KÜTITI 60 HUNTI

Margus Puust, Priit Vahtramäe ja Karri Urban koosolekul.

JAHIMEESTE SELTS OSTIS PÕDRA- JA HIRVENAHKU Jahimeeste selts ostis soolatud põdra- ja hirvenahku kokku 28. veebruaril ja 1. märtsil. Oleme tänavuse kuulutanud „Väärtusta jahisaaki!“ aastaks ja nahkade kogumine teenib just seda eesmärki. Nahku toodi Harju-, Rapla-, Järva-, Tartu-, Viljandi-, Hiiu-, Pärnu-, Põlva- ja Jõgevamaalt. Kõige rohkem jahiseltse oli aktsiooni haaratud Tartu- ja Pärnumaal. Nahku varuti 532, mis on tunduvalt vähem kui möödunud aastal. Kindlasti oli siin mõju ka vähenenud küttimisel. Nahkadest valmistatakse koeratoitu.

50 protsendi piir ületatud Suur hulk jahipiirkondi on saanud jahindusnõukogudes heakskiidu kasutusõiguse lubade (KÕL) pikendamiseks. Pikendamine on kulgenud üllatavalt edukalt. Jahimeeste seltsi (EJS) tegevjuhi Tõnis Kortsu sõnul tegutseb enamik seltse aktiivselt ja see kajastub ka heades tulemustes: „Juba aasta alguses on üle 50% seltsidest saanud teenitult heakskiidu jahindusnõukogudes. Selle eest suur tänu jahiseltsidele. Piisav kaetus lepingutega on meie ühise jahinduse edukaks arenguks järgmisel kümnel aastal hädavajalik.“ EJS-i juhatuse koosolekutel on juhatuse liikmed tundnud muret nende seltside pärast, kes pole piisava tempoga liikunud. Kõik, kes soovivad KÕL-i pikendada, peavad esitama jahindusnõukogu nõusoleku koos pikendamisavaldusega keskkonnaametile hiljemalt selle aasta 30. novembriks. Menetlus jahindusnõukogus võib aega võtta mitu kuud, seega on vaja ruttu tegutseda. Jahiseaduse kohaselt annab keskkonnaamet (KeA) jahipiirkodadele kasutusõiguse load, mis kehtivad kümme aastat. Enamikku neist pikendati 2013. aastal jahiseadusega, seega hakkab nende kehtivus lõppema. Märtsi keskpaigaks oli jahindusnõukogu heakskiidu saanud 178 jahipiirkonda, mis on 55% pikendamisele kuuluvatest KÕL-idest jahipiirkondades. Kasutusõiguse luba on pikendatud 82 jahipiirkonnal.

- UUDISED -

Foto Shutterstock

Lõppenud jahihooajal kütiti 5014 põtra Jahimeeste seltsis (EJS) valmis kokkuvõte põdrajahist. Põtru kütiti pisut enam kui eelnenud jahihooajal. EJS-i presidendi Margus Puusti sõnul peaksid maakondlikud jahindusnõukogud edaspidi väga tõsiselt jälgima, et küttimismahtude määramisel arvestataks keskkonnaagentuuri soovitusi: „Enamikus piirkondadest on metsakahjud vähenenud ja jahimeeste arvates ei tohiks enam küttimist suurendada, vaid seda peaks vähendama.“ Keskkonnaagentuur soovitas küttida põdra üldarvukuse hoidmiseks 2021. aasta alguse tasemel ehk 5000 põtra. Jahindusnõukogud leppisid küttimismahuks 5048 isendit. Kokku küttisid jahimehed 5014 põtra. Eestis kütiti 2020. aastal 4808, aasta varem 6304 ja 2018. aastal 7163 põtra. EJS-i juhatuse liikme ja sõraliste küttimisstatistika kokkuvõtte autori Priit Vahtramäe sõnul ei tohi algaval hooajal kindlasti küttida üle juurdekasvu. „Et tagada põdrapopulatsiooni looduslik struktuur, on väga vaja järgida küttimisel õiget soolist ja vanuselist vahekorda. Kahjud on minimaalsed ja arvukus viidud teadlaste soovitud tasemeni (12 000 isendit), seega pole tähtis, kui palju põtru kütitakse, vaid see, kui palju jääb neid alles õiges soolises ja vanuselises struktuuris.“ Möödunud jahihooajal kütiti enim põtru Pärnumaal (628), rohkelt kütiti ka Viljandi- (505), Harju- (476) ja Raplamaal (406). Põdrajahihooaeg kestab Eestis 15. septembrist 15. detsembrini.

Jahimeeste selts (EJS) ja If kindlustus uurivad, kui palju aitavad valgusreflektorid vähendada metsloomadega juhtuvate liiklusõnnetuste arvu. Kolm aastat kestva uuringu esimene etapp näitas, et reflektoritega lõikudel esines õnnetusi 3,13 korda vähem. Metsloomadega seotud õnnetused on Eesti teedel suur probleem, ainuüksi metskitsi hukkub sõidukitega kokkupõrkel aastas rohkem kui 5000. Uuringu käigus paigaldati kogu Eestis valgusreflektoreid 34 teelõigule, mille pikkus jääb vahemikku 800 m kuni 1,8 km. Nendel lõikudel on juhtunud metsloomadega senini palju õnnetusi. Võrdluseks vaadeldi uuringus sama palju teelõike, kuhu reflektoreid ei paigaldatud. EJS-i projektijuhi Urmas Salmu sõnul on hukkunud metsloomade koristamine maanteedelt jahimeeste igapäevane töö: „Õnnetusi juhtub nii palju, seega on vaja midagi kiiresti ette võtta. Me ei saa kogu Eestit traataedadega piirata, sest esiteks on see tohutu rahakulu ja teiseks piiraks see oluliselt looduslikku mitmekesisust. Ökosildade ehitamine oleks veelgi keerulisem ja kulukam ja kogu Eesti vaates ei ole see kindlasti lahendus. Seega loodame, et see uuring annab võimaluse kasutada valgusreflektoreid Eestis laiemalt.“ Metsloomadega juhtub õnnetusi kõige sagedamini hämaras või pimedal ajal, kui loomad rohkem liiguvad. Seetõttu võib valgustõkke tehnoloogiast loomade kaitsmisel palju abi olla. If Kindlustuse sõidukikahjude grupijuhi Taavi Kruusi sõnul tegeleb kindlustusselts iga päev selliste õnnetuste tagajärgedega. „Keskmiselt toimub Eestis iga päev 15 suure metslooma ja auto kokkupõrget, nii et see on suur probleem. Enamasti lõpeb nii-

Valgustõkketehnoloogiast võib loomade kaitsmisel palju abi olla.

Foto Urmas Salmu

Õnnetused on vähenenud kolm korda

sugune õnnetus looma surmaga, kuid ka autojuhid on saanud raskeid vigastusi või kaotanud elu.“ Et saada võimalikult objektiivne uuringutulemus, kestab statistiliste andmete kogumine kolm aastat, kuni 2023. aasta lõpuni. Valgustõkke reflektorite uuringu metoodika väljatöötamise ja kokkuvõtete tegemise on enda kanda võtnud maaülikooli dotsent Tiit Randveer: „Aasta on näidanud, et valgusreflektorid on vähendanud ohtlikel teelõikudel metsloomadega seotud õnnetuste arvu. Kui on näha, et reflektoritest on kasu ka pärast esimest aastat, tasub tõesti kaaluda nende laialdasemat kasutuselevõttu ka mujal Eestis.“

AVA I L C A M O

AKTIIVNE JAHT. MÄRKAMATU RIIETUS. AVAIL CAMO Availi kollektsiooni on lisandunud uus Avail InVis® komplekt, millel on eriline InVis® kamuflaažiga disain. Ideaalne valik kogenud jahipidajale, kes hindab lihtsust ja praktilisust. · Kvaliteetsetest materjalidest valminud lihtne ja mugav disain

Avail camo jope InVis® camo / Suurused 46-64

€ 219.95

· Veekindla, ent samas hingava kahekihilise SEETEX® membraaniga

Avail camo püksid InVis® camo / Suurused 46-64

· Kerge, hääletu ja tänu InVis® kamuflaažile nähtamatu

€ 179.95

J A H I PA U N . E E SIKUPILLI Tartu mnt. 87, 10112 Tallinn tel: +372 6 000 520 e-mail: erik@jahipaun.ee

ROCCA AL MARE Paldiski mnt. 102, 13522 Tallinn tel: +372 6 000 523 e-mail: juhan@jahipaun.ee

LÕUNAKESKUS Ringtee 73, 50105 Tartu tel: +372 6 000 526 e-mail: kalle@jahipaun.ee

KAUBAMAJAKAS Papiniidu 8, 80010 Pärnu tel: +372 6 000 524 e-mail: tooni@jahipaun.ee

- VÄLISUUDISED -

Rahvusvaheline seakatku konverents Endiselt on vaja SAK-i levikut jälgida, samuti on äärmiselt tähtis järgida bioturvalisuse nõudeid. Jahipidamine on metsloomade haldamise peamine viis ja see peaks aitama hoida katku leviku kontrolli all. Katku levikuga on osaliselt seotud ka inimtegevus, sest SAK on levinud ligi 1000 km kaugusele.

Foto Shutterstock

Euroopa Liit (EL) korraldas 8. veebruaril jahimeestele konverentsi, kus räägiti sigade Aafrika katkust (SAK) ning vaktsiini võimalikust tootmisest. Veebikonverentsi avas Euroopa Komisjoni esindaja Zilvinas Ilevicius, kes on mitu aastat selle küsimusega tegelenud. Euroopa Liidu rahastatud projekti Vacdiva eelarve on ligi kümme miljonit eurot, et toota tõhus ning ohutu vaktsiin mets- ja kodusigadele. Samuti on kavas välja töötada SAK-i tõrje- ja likvideerimisstrateegia kogu maailmas ning katsetada proovivaktsiini keskkonnas. Zilvinas Ilevicius tegi ka ülevaate seakatku levikust Euroopas. Viimased uued juhtumid on olnud Itaalias ja Makedoonias ning väljaspool Euroopat Tais, Haitil ja Dominikaanis. Kümnes Euroopa riigis on praegu aktiivseid seakatkujuhtumeid. Mitu aastat on SAK olnud ka Poola–Saksa piiril. Saksamaal ehitatakse tarasid, kasutatakse droone, püüniseid jms. Edukad on SAK-i tõrjel olnud Tšehhi ja Belgia, haigus on tõrjutud ka Kreekast.

KOMPLEKSNE HAIGUS

TŠEHHI JA BELGIA KOGEMUS

Euroopa Liidu Vacdiva projekti koordinaatori Jose Manuel Sanchez-Vizcaino sõnul on SAK väga keeruline ja kompleksne haigus, seetõttu on vaktsiini väljatöötamine olnud raske. Koordinaatori sõnul tulid esimesed n-ö võltsvaktsiinid turule 2019. aastal. Euroopa Liidu projekti Vacdiva raames on toodetud kolm võimalikku vaktsiini. Esimene vaktsiinikandidaat andis 92-protsendilise kaitse. Viimati Itaalias ja Hispaanias kodusigadele tehtud testis andis söödaga manustatud vaktsiin sajaprotsendise kaitse, seni pole kõrvalmõjusid täheldatud. Siiski on võimalik, et haigusel võib esineda mutatsioone, mistõttu on vaja teha lisateste. Projekti koordinaatori sõnul peaks vaktsiin valmima 2024. või 2025. aastal, aga koroonaviiruse piirangute tõttu võib tähtaeg nihkuda. Alates 2014. aastast on EL-i eelarvest eraldatud seakatku tõrjeks 230 miljonit eurot.

Tšehhi jahimeeste seltsi esindaja professor Miloš Ježek rääkis seakatku tõrjumisest Tšehhis. SAK levis riiki 15. aprillil 2017. Juhtum oli üllatav ja tegutsema pidi kiiresti. Üle 200 metssea leiti surnuna, 18 metssiga kütiti. Seakatku leviku piirala oli ligi 100 km2. Alguses keelati jahipidamine ja söötmine. Keskenduti väiksele alale ja tehti intensiivselt tõrjet. Kasutati ka tarasid ja lõhnapeleteid. Välja õpetati 2000 jahimeest ja ainult neil oli lubatud selles piirkonnas liikuda. Kõik metssearümbad põletati. Ulatuslik jahipidamine oli lubatud alates septembrist. Jahti peeti koos politseinikega. Detsembriks olid piirkonnas alles vaid mõned metssead. Miloš Ježek soovitas keskenduda SAK-i tõrje kindlale piirkonnale ja teha aktiivset järelevalvet. Belgia ülikooli teadur Alain Licoppe tutvustas Belgia kogemust. Seakatk levis riigis 2018. aasta septembrist kuni 2021. aasta septembrini. Iga nädal otsiti aktiivselt rümpasid, leiti palju surnud sigu. Samuti tarastati tsooniala ja muu liikumine keelati. Kaks aastat pärast esimest juhtumit lubati ka jahipidamine piirkonnas. Kasutati püüniseid ning lubatud oli öösel küttimine.

- VÄLISUUDISED -

Protestijad Madridis.

Foto CIC

Tuhanded jahija põllumehed tulid 20. märtsil Hispaania pealinnas Madridis tänavatele, et protestida valitsuse poliitika vastu. Esiteks protestiti uue loomakaitseseaduse vastu, mis annab loomadele inimestega sarnased õigused. Teiseks kutsuti üles eemaldama hunt kaitsealuste liikide nimekirjast, taastama rahvusparkides metsandus ja lõpetama turteltuvi küttimise keeld. Protestijad tõid välja, et jahipidamise keelamine seab ohtu elurikkuse, suurendab liiklusõnnetuste ohtu, kahjustab põllumajandust ja suurendab haiguste levikut. Kõik protestis osalejad kandsid oranži värvi riideid või mütse, mistõttu kutsuti seda liikumist oranžiks armeeks. Ürituse korraldas Hispaania kuninglik jahiliit.

Foto FACE

Madridis protestis 150 000 jahija põllumeest

CIC-ile tehtud annetused, mida kasutatakse sõjapõgenike heaks.

CIC ja FACE aitavad piiril sõjapõgenikke

ITAALIAS LEVIB SEAKATK Põhja-Itaalias on kahe kuuga seakatku nakatunud 52 metssiga. SAK-i tõrjumiseks on hakatud kiirteede äärde ehitama tarasid. Alessandria provintsist leiti 29 SAK-positiivset metssearümpa ning Liguuria maakonnast 23. Senini pole tuvastatud SAK-i ühelgi koduseal. Seakatkupuhangute kontrolli alla saamiseks on Itaalia võimud otsustanud rajada tarad kiirteedele, mis kulgevad põhjast lõunasse. Suveks valmib 116 km tara, projekt maksab 12 miljonit eurot. Lisaks on kavas alustada samas piirkonnas suure hulga metssigade küttimisega. Jahimehed peavad koos koertega pidama jahti ja täitma ülesande küttida ligi 80% metssigade populatsioonist. Jahti on lubatud pidada ka öösel termokaamerate abil.

Maailma jahindusorganisatsioon CIC ja Euroopa jahimeeste katusorganisatsioon FACE alustasid koos kampaaniat Ukraina sõjapõgenikele humanitaarabi osutamiseks riigipiiril. Märtsi keskpaigaks oli sõjapõgenike abistamiseks kogutud 23 340 eurot. Lisaks on CIC-i töötajad kogunud vajalikke tarbeid, et olla abiks Ukraina–Ungari riigipiiril. Üles pandi väliköök, kus pakutakse sõjapõgenikele süüa. CIC-i kogub endiselt annetusi oma kodulehe kaudu.

- aasta LIND -

METSKURVITS on meie metsade salapäraseim asukas TEKST JAANUS AUA FOTOD ARNE ADER, SHUTTERSTOCK

Aasta lind 2022 metskurvits (Scolopax rusticola) ehk nepp on umbes tuvisuurune suhteliselt pika nokaga kurvitsaline.

uigi tema sulestikus leidub nii musti, valgeid, halle, kuldseid kui ka tume- ja helepruune sulgi, omakorda eristatakse halli, punakaspruuni või ka tumepruuni sulestikuga vorme, on ta üldhaabituselt siiski pruunikirju lind. Peaaegu igal aastal kohatakse ka pool- või täisalbinootilisi (valgeid) metskurvitsaid. Metskurvitsa noka pikkus on ligikaudu 70 millimeetrit, tiivapikkus

190–200 millimeetrit ning kehakaal aastaajast olenevalt 280–450 grammi. Jalad on helepruunid ja suhteliselt lühikesed, jookse jääb enamjaolt vahemikku 36–40 millimeetrit.

Vanade metsade lind

Nagu nimigi ütleb, elab metskurvits suurema osa ajast metsas. Vaid rände ajal, arvestades pimeaja pikkust, tegutseb ta toiduotsinguil valdavalt heina- ja karjamaadel ning viljapõldudel. Vaatamata kuulumisele kahlajate hulka, on

Metskurvitsa valdavalt pruunikirju sulestik on kaitsevärvusena nii hea, et maapinnal kükitavat lindu ei märka sageli ka mõne meetri kauguselt.

metskurvits täielikult loobunud pesitsemisest avamaastikel. Ta on valinud elupaigaks planeedi põhjapoolkera vanad metsad ning erinevalt lähisugulastest, näiteks rohunepist, tikutajast ja mudanepist, teda lagedatel luhtadel ning rabades ei kohta. Metskurvitsad on aktiivsed vaid hämaruses ja öötundidel. Metskurvits on väga osav ja kiire lendaja, tema suhteliselt lühikesed ümarad tiivad ning lai saba sobivad suurepäraselt puude-põõsaste vahel manööverdamiseks. Sisekõrvas asuv hästi arenenud

- aasta LIND vestibulaaraparaat teeb metskurvitsast aga lausa virtuoosse lendaja, kes suudab maapinnalt startida otse üles ja teha lennul kiireid jänesehaake. Metskurvitsa valdavalt pruunikirju sulestik harmoneerub maapinnale langenud kuivanud lehtede ja oksakestega, olles kaitsevärvusena niivõrd hea, et maapinnal kükitavat lindu ei märka sageli ka mõne meetri kauguselt.

Saladuslik metskurvits

Silmad on metskurvitsal sarnaselt enamiku hämaruses ja öötundidel tegutsevate lindudega suured. Sealjuures on metskurvitsal kahte tüüpi nägemisvõime: ette- ja tahapoole binokulaarne ning külgedele monokulaarne. See tähendab, et metskurvitsa nägemisraadius on 360 kraadi ning lind on võimeline jälgima kõike enda ümber toimuvat, ilma et ta peaks ennast liigutama. Samuti on ülihästi arenenud metskurvitsate kuulmisvõime. Laskumata tema kuulmisorgani ehituse detailidesse, võib lihtsa võrdlusena välja tuua, et proportsionaalselt on ainuüksi selle linnu kõrvaava 30 korda suurem kui inimesel. Huvitav on tõsiasi, et ohu hindamisel ei arvesta metskurvits teiste lindude hoiatushäälitsusi, vaid hindab ohtu enda kuulmis- ja nägemismeelele ning varjetingimustele tuginedes. See aga tähendab, et teda häirib oluliselt rohkem kuivanud oksa vaikne praksatus kui ehk saja meetri kaugusel töötav mootorsaag. Metskurvitsa kõige kohastunum kehaosa on nokk, tundlik organ, millega pinnast sondeerides leiab ta oma põhitoidu – vihmaussid. Linnu noka

Metskurvits on tõeliselt virtuoosne lendaja.

välisküljel on tundlikud retseptorid, mis on maitseelundid ja mille abil tunnetavad nad pinnases selgrootute tekitatavaid mikromaavärinaid. Sageli trambivad metskurvitsad koha peal seistes maad selleks, et pinnases peituvad selgrootud ennast pisutki liigutaksid. Muuseas, sarnane käitumine toidu leidmiseks on omane ka paljudele teistele kahlajaliikidele. Palju on arutletud selle üle, kas öisel ajal tegutseva linnuna võiks metskurvits – sarnaselt näiteks kiiviga – tajuda ka lõhnasid. Aastakümneid seda liiki uurinud ornitoloogid väidavad, et väga paljud vaatlused räägivad lõhnataju kasuks. Siiski on osa toidu või toitumiskoha leidmise müsteeriumist tänaseni lahendamata ja teada on vaid, et paljudele teistele linnuliikidele omasel katse-eksituse meetodil metskurvitsad toitu ei otsi.

Kosmopoliit

Kuigi viimase kümnendi soojad, mõnel juhul lausa olematud talved on soosinud paljude metskurvitsate talvitumist nii Eestis kui ka lähipiirkonnas – eelkõige Skandinaavia poolsaare lõunaosas –, on see liik Eestis siiski rändlind. Meie metskurvitsad veedavad talve suhteliselt laial alal Iirimaast Kreekani ning Taanist Portugalini, eelistades saata külmem periood mööda Briti saartel, Prantsusmaal ja Hispaanias. Tagasi pesitsusaladele hakatakse rändama märtsis. Metskurvitsa rändeaegse paigatruuduse kohta on andmeid üsna napilt, kuid liigi paigatruudus talvitusaladel on väga hästi tõestatud. Näiteks talvitus üks isend Itaalias Castelporziano looduskaitsealal koguni seitse aastat järjest, kasutades toitumisalana üht karjamaad. Muidugi on ka huvitavaid erandeid. Näiteks üks Suurbritannias Walesis geologeriga märgistatud isend veetis järgmise talve küll Taanis, kuid naasis sellele järgnevaks talveks ikkagi Walesi. Praeguseks on selgunud, et metskurvitsad tavaliselt kitsaid rändekoridore ei kasuta, vaid peamiselt öine ränne toimub neil korraga laial rindel. Metskurvitsate ränne võib hõlmata terve kontinendi. Vaid suuremaid takistusi – näiteks mäestikke või laiemaid veekogusid (meresid) – ületades, kuid ka metsaalade puudumisel, on märgata mõnel juhul orgudesse, rannikule või saartele koondumist.

Tõeline ilmalind

Metskurvitsa sugulane tikutaja on pisem, pikanokalisem ja pikajalgsem. Tikutaja eelistab tegutseda avamaastikul.

Metskurvitsatele ei ole näiteks Prantsuse Alpide ületamine suur takistus, kuid see võtab mõnel juhul isegi nädalaid. Põhjus on vertikaalses tsonaalsuses, sest 1800

- aasta LIND meetri kõrgusest üle merepinna hakkab Alpide kliima sarnanema PõhjaEuroopa omaga ning väga suur hulk rändel olevatest metskurvitsatest jääb selle vööndi piirkonda ilma jahenemist ootama. Tavapärastes oludes rändab metskurvits üksinda, kuid mõnikord ka kuni 15-isendiliste hõredate salkadena mõnesaja meetri kõrgusel. Vaid rannikul või merd ületades toimub ränne mõne kuni mõnekümne meetri kõrgusel. Metskurvits on tõeline ilmalind, kelle rändeliikumised on seotud kuufaaside ja tsüklonitega ning on aktiivseim täiskuu ajal. Samuti on teada huvitav tõsiasi, et ilmselt ainukese linnuliigina maailmas otsustab nepp vastavalt ilmaoludele ise, millal ja missugust suunda kasutades ta talvituspaiga poole liikuma hakkab ning kus ta talve veedab. Metskurvitsate sügisränne on suhteliselt aeglane, 40–50 km tunnis ning piirdub tavaliselt 300–600 kilomeetri pikkuse rändehüppega ühe öö jooksul. Seevastu kevadränne on kiire, kuni 70 km tunnis, ning siis võivad nepid läbida soodsatel tingimustel kuni 1500 km ööpäevas.

Nepilend algab 10–15 minutit pärast päikeseloojangut. Esimestena lendavad üle mänguala üks–kaks „luurajat“.

Elupaigad

Metskurvitsaid võib kohata peaaegu kõikjal, kus leidub metsa. Sügisrände ajal on neid sageli nähtud isegi õunapuuaedades ja linnaparkides. Selles ei ole midagi imestamisväärset, sest Eestis on metskurvits arvukas läbirändaja ja üldlevinud haudelind, kes asustab väga erinevat tüüpi metsi. Pesitsusajal eelistab metskurvits niiskemaid kuuse-segametsi ja mitmesuguseid lehtpuistuid, vähem asustab ta siis väga hõredaid ning vaid ühest puuliigist koosnevaid metsi, nagu näiteks kuusikuid ja palumännikuid. Metskurvitsa elupaigavalik oleneb pigem teise rinde tihedamate kuusetukkade, häilude ning kamardumata maapinnalaikude või niiskete lohkude olemasolust. Huvitav on, et metsa pesitsemiskõlblikkust näitab rästaste, eelkõige aga laulurästa (Turdus philomelos) olemasolu, sest toituvad ju ka rästad suures osas vihmaussidest, mistõttu näitab rästaste rohkus ka toiduobjektide rohkust.

Arvukus väheneb

Neppide looduslik suremus talvitusaladel on nii Itaalias kui ka Prantsusmaal tehtud uuringute põhjal, vanusest olenevalt vaid 10–12%, kuid noorlindude protsentuaalne osatähtsus talvitusaladel

on viimasel kümnendil vaid vähenenud. Põhjuseks peetakse nii elupaikade hävimist pesitsusaladel kui ka kliimamuutust. Metskurvitsa arvukus Eestis on ka viimased 15 aastat olnud kerges langustrendis, olles hinnanguliselt praegu 40 000 kuni 60 000 paari. See teeb keskmiselt kuni kaks paari saja ruutkilomeetri kohta. Euroopas arvatakse metskurvitsat pesitsevat 6,9–8,7 miljonit paari. Suurema arvukusega paistavad silma Venemaa (6–7 miljonit paari), Rootsi (396 000 kuni 774 000), Soome (150 000 kuni 220 000) ja Valgevene (100 000 kuni 120 000). Euroopa asurkonna seisundit peetakse stabiilseks, kuigi arvukuse oluline vähenemine peamises riigis Venemaal 20. sajandi lõpukümnendil tõi kaasa ajutise vähenemise kogu Euroopas. Briti saartel on metskurvits kui ohustatud liik aga kantud kohalikku punasesse raamatusse ja käib tõsimeelne arutelu saarestikus talvituvate metskurvitsate küttimise keelustamiseks.

Õhuturniirid

Kevadel saabuvad metskurvitsad Eestisse tavaliselt märtsi teisel poolel, kui metsas ja oja- ning kraavikallastele tekivad esimesed lumevabad laigud. Esmalt saabuvad vanad isaslinnud, seejärel nende nooremad suguvennad. Kui aprilli alguspäevadel saabuvad esimesed emaslinnud, algavad ka territooriumilennud ehk õhuturniirid. Mängulennu algus oleneb küll kevade arengust, kuid enamasti ei alga territooriumilennud enne, kui ööpäeva keskmine temperatuur on tõusnud plusskraadideni. Nepilend algab 10–15 minutit pärast päikeseloojangut. Esimestena lendavad üle mänguala 1–2 „luurajat“ ning alles seejärel, 10–15 minutit hiljem sellest omapärasest kontroll-lennust algab õhtusesse mängu massiline start. Mängulend on demonstratiivselt aeglane, kiirusega ligikaudu 15 kilomeetrit tunnis ja olenevalt ilmaoludest võib olla vaid 15–20 meetri kõrgusel. Mängulend toimub omapäraste lainetena ja neid on

- aasta LIND valgustingimustest olenevalt õhtu jooksul kaks-kolm 15–20-minutiliste intervallidega. Tavaliselt lendavad mängus osalevad dominantsed isaslinnud avatud kohtade, teede, kraavide, põldude, metsasihtide, metsavälude ehk nii looduslike kui ka inimtekkeliste orientiiride läheduses, mis on sageli üsna kitsapiirilised lennukoridorid. Isaslindude territooriumide ulatus oleneb paaritumisvalmis emaslindude arvust, seega nii aastast kui ka kevade arengust, ning koondub mõnel juhul väga kitsale alale. Seega ei pruugi näiteks üle metsaheinamaa lendavate metskurvitsate arv sõltuda mitte niivõrd selle heinamaa enda ligitõmbavusest, kuivõrd just piirkonnas olevate paaritumisvalmis emaslindude arvust. Tavaliselt koonduvad isaslinnud aga ikkagi paikadesse, kus on palju emaslinde ehk sinna, kus asuvad head pesitsuspaigad. Emaslinnud tulevad mängulennul olevaid isaslinde valima õhtuhämaruses, seirates neid avatud kohtade läheduses ja andes krooksuvale isaslinnule oma kohalolust märku piiksatustega. Tavaliselt vastab isaslind kutsungile emaslinnu juurde maandumisega, kuid ei ole harvad ka juhused, kui emaslind tõuseb lendu ja ühineb isaslinnuga. Niisugused kooslennud ei kesta aga kaua.

Pulmatants

Paaritumisele eelneb metskurvitsatel väga omapärane rituaal. Emaslinnu kutsehäälitsuse peale tema juurde maandunud isaslind tõmbab vaikse haukuva häälitsuse saatel esmalt pea tiivanukkide vahele ja ajab saba lehvikuna laiali, demonstreerides nii saba

tipus olevaid valgeid sulepartiisid. Emaslind jälgib isaslindu, olles justkui kangestunud. Kui emaslind ennast seejärel liigutab, liigub isaslind, külg ees, aeglaselt emaslinnu poole ning üritab nokaga õrnalt puudutada emaslinnu nokka. Kui emaslind musi vastu võtab, on paari moodustumine peaaegu kindel. Paaritumisele tulevase pesakoha lähedal eelneb ka rituaalne tants, mis toimub alati avatud kohas. Isaslind hakkab ennast ühel kohal keerutama. Emaslind jälgib seda liikumatult, sirutab siis kaela pikalt välja ning tõstab noka 45-kraadise nurga all üles: sellesse poosi tardub ta ligikaudu 20 sekundiks. Isaslind eemaldub selle ajal pisut emaslinnust ning sorib justkui toitu otsides taimestikus. Pärast pausi hakkab emaslind kergelt allapoole suunatud nokka

Kui aprilli alguspäevadel saabuvad esimesed emaslinnud, algavad ka territooriumilennud ehk õhuturniirid. kindlate intervallide järel avama ning tõstab siis tiivad, ise madalaid hüppeid tehes. Järgneb paaritumine, mille käigus mõlemad linnud vaikselt nokkadega klõbistavad. Mõnikord võib emaslinnu juurde korraga maanduda ka kaks isaslindu. Need on need harvad juhused, kui on kuulda nepi tõelist laulu: vaikset

Metskurvitsate paaritumine.

meloodilist lainetavat kuristamist, mida rivaalitsevad isaslinnud teineteisele esitavad. Emaslind veedab dominantse isaslinnu seltsis 3–11 päeva. Muuseas, sel ajal lendavad ja paarituvad emaslindudega õhuturniiride käigus eemale tõrjutud subdominantsed, arvatavasti noored isaslinnud, ning just see aeg on kõige võimsama nepilennu aeg. Kuigi emaslinde on arvatud isaslindudest olevat kolm kuni neli korda rohkem, näitavad mitmel pool Euroopas tehtud uuringud siiski, et nii isas- kui ka emaslindude osa populatsioonis on võrdne.

Pesitsustsükkel

Sobivate pesakohtade valik on metskurvitsal pesitsusbiotoobist lähtudes üsna mitmekesine. Siiski on ülekaalus valdavalt keskmise vanuse ja lehtpuudega küllaltki alustaimestikurikas segamets. Liigipuhastes okasmetsades, näiteks männikutes, pesitseb metskurvits harva ja kuusikutes ta pesitsejana puudub. Metskurvitsa pesa asub tavaliselt rohusel huumuserikkal pinnal, mille ümbruses ei kasva rohi kõrgeks ega tihedaks. Väga sageli ei asugi pesa otseselt maapinnal, vaid hõljub kuivanud või lamandunud taimeosadel. Tihe ei tohi olla ka puistu ise või alustaimestikuna kasvav põõsastik, mis jätab emaslinnule võimaluse ohutuks põgenemiseks ka ootamatu häirimise korral. Pesa läheduses peab olema ka päikeselaike ning lähim avatud koht – välu, raiesmik, metsasiht või tee ehk nn aken – lähemal kui sada meetrit. Pesalohu läbimõõt on 12–15 cm ja sügavus 2–3 cm. Pesa vooderdab metskurvits lähiümbrusest kogutud materjaliga, kuivanud lehtede ja rohukõrtega. Munapesi võib Eestis leida aprilli keskpaigast augusti alguseni. Tavaliselt on pesas kolm-neli, harvem ka kaks või viis-kuus muna. Muuseas, leitud on ka seitsme ja kaheksa munaga pesi, kuid niisugusel juhul on ühte pesalohku munenud tõenäoliselt kaks emaslindu. Pesal istub emane metskurvits liikumatult ja lahkub sealt toitumiseks hämaruses kindlate vaheaegade järel kuni 30 minutiks neli korda ööpäevas. Pesalt lahkumise viis ei ole reeglipärane: lind jalutab sellest eemale ja alles siis tõuseb lendu või tõuseb lendu otse pesalt. Tagasi tulles läheneb emaslind pesale väga aeglaselt, viimased kümmekond meetrit peaaegu roomates, mistõttu, isegi teades emaslinnu asukohta tema tagasiteel, on teda väga raske jälgida. Pesad asuvad sageli lähestikku,

- aasta LIND kolm-neli pesa või pesakonda võivad asuda kuni kahe hektari suurusel alal. Vähim kahe pesa kaugus teineteisest on olnud ka kõigest meeter, kuid sellele vaatamata leitakse metskurvitsa pesi üsna harva. Häirimise korral lahkub emane metskurvits pesalt väga vastumeelselt. Metskurvitsad aga käituvad populatsioonides eri piirkondades ka üsna erinevalt: näiteks Prantsusmaal hüljatakse umbes pooled leitud pesadest, kuid Venemaa Euroopa osas on see arv palju väiksem, ligikaudu 10%. Kas pesa hülgamise tõenäosus oleneb haudestaadiumist, kevade arengust või on selles oma ja mitte vähetähtis roll ka isendite stressitaluvusel, ei ole kahjuks teada. Kevadistes pesades on nelja munaga kurnade osa 80%, alates juuli keskpaigast suureneb kolme munaga kurnade osa 50%. Kuigi soodsates oludes kooruvad pojad isegi kuni 65% pesades, on järelkurnade osa ikkagi suur. Tavaliselt lennuvõimestub ühe pesakonna kohta kolm, kuid üsna sageli ka neli poega. Eestis pesitseb metskurvits kaks korda suve jooksul, kuid põhjapoolsetes piirkondades, ka polaarjoone lähedal, kasvatab ta pesitsusperioodi jooksul üles vaid ühe pesakonna. Pesitsustsükkel alates esimese muna munemisest kuni poegade lennuvõimestumiseni kestab metskurvitsatel ligikaudu poolteist kuud: pesa ehitamiseks ja munemiseks kulub 4–6 päeva, haudumiseks 21 päeva ja poegade lennuvõimestumiseks 20 elupäeva. Isegi juhul, kui pojad siis veel täielikult lennuvõimelised ei ole, on nad piisavalt iseseisvad, et vanalind nad uuesti pesitsema asudes hülgaks.

Lõimetishooldus

Metskurvitsa värske muna kaalub 26–27 grammi, vastkoorunud poeg aga vaid 17–18 grammi. Pojad hakkavad veel munas olles vanalinnuga suhtlema juba kaks päeva enne koorumist. Lõimetishooldus on metskurvitsal üsna omapärane: koorunud poegi toidab emaslind nokast nokka kolmanda elupäeva lõpuni, mõnel juhul isegi kuni 11. elupäevani, kusjuures esimesel elupäeval, kui pojad on veel pesas, teeb vanalind seda pesalt peaaegu lahkumata. Pojad hülgavad pesalohu ööpäeva möödudes ja juba teise elupäeva lõpus võib pesakonda kohata isegi kuni 200 meetri kaugusel koorumispaigast. Pojad hakkavad vanalindudega sarnaselt pinnast sondeerima kümnendal elupäeval, kui saab paika ka nende

Pesa vooderdab metskurvits lähiümbrusest kogutud materjaliga, kuivanud lehtede ja rohukõrtega.

termoregulatsioon. Nad ei vaja enam, et vanalind neid soojendaks ja muutuvad väga iseseisvaks. Pesakonnad tegutsevad madalas lehtpuude ülekaaluga valgusküllases metsas niiskete kohtade läheduses. Kui pojad ei ole veel kaht nädalat vanad, jookseb emaslind rahurikkujale vastu, tõuseb siis lendu ja hakkab vaikselt häälitsedes ümber rahurikkuja lendama, aeg-ajalt maapinnale laskudes ning vigast teeseldes. Harvad ei ole ka juhused, kui emaslind surub lähima poja – mõnel juhul ka kaks poega korraga – jalgade abil vastu kõhtu ning tassib lennates ohutsoonist välja. Enam kui kahenädalaste poegade juurest eelistab emaslind aga tähelepanu äratamata minema lennata. Pojad suhtlevad vanalindudega piiksudes, mille pikkus ja tonaalsus sõltub poja vanusest ja füüsilisest seisundist. Inimkõrvaga on heliallika suunda määrata väga raske ja vaatluste põhjal on see tõenäoliselt raske ka poegi jahtivatele kiskjatele. Pesakondade lagunemisest pärast lennuvõimestumist ei ole midagi teada, kuid ainult kahestkolmest noorlinnust koosnevaid rühmi võib enne sügisrännet, aga ka sügisrände ajal, üsna sageli kohata pimeajal avamaastikul toitumas. Kas sarnased „kooslused“ on juhuslikud või on tegemist samast pesakonnast pärinevate õdede-vendadega, ei ole teada.

28. aasta lind

Ornitoloogiaühing valib Eesti aasta lindu alates 1995. aastast, metskurvits on järjekorras 28. aasta lind (eoy.ee/metskurvits). Ornitoloogiaühing asutati 1. mail 1921. Enam kui saja aasta jooksul on ühing meie linde uurinud, kaitsnud ja tutvustanud. Praegu on ornitoloogiaühing oma rohkem kui 600 liikmega üks suuremaid looduskaitseorganisatsioone Eestis ning ka rahvusvahelise linnukaitseorganisatsiooni BirdLife International koostööpartner.

Osale metskurvitsate loendusel!

Kevadel 2022 ajavahemikus 25. aprillist 10. maini toimub Eestis järjekordne metskurvitsa mängulennu seire, mille abil hinnatakse meie nepipopulatsiooni seisundit ja suhtelise arvukuse muutusi. Juhendmaterjalid ja vaatlusankeedi leiab aadressilt www.eoy/metskurvits.

Kui oled leidnud metskurvitsa pesa ...

... siis palun tee võimaluse korral pesast foto, fikseeri pesa asukoht GPS-i abil ja saada foto koos koordinaatide ning leidja andmetega aadressile mikussaar@gmail.com. Leitud pesa võib olla suureks abiks nii metskurvitsate uurimisel kui ka nende elu käsitleva dokumentaalfilmi valmimisel.

SoftShell 5804

0404

IGA ILMAGA!

SNICKERS Workwear AllroundWork, kapuutsiga SoftShell Uue põlvkonna SoftShell ühendab endas kaasaegse disaini, vastupidavuse ja mugavuse suurepärase funktsionaalsusega. Vetthülgav, tuulekindel ja venivast kangast SoftShell sobib igapäevasteks töödeks või vabal ajal kandmiseks pea aastaringselt. 3D disain, sitked Cordura™ tugevdused, võrkvooder ja reguleeritav kapuuts teevad sellest sinu järgmise lemmiku. Helkurdetailid annavad parema nähtavuse ja ohutuse. Palju vaba pinda ettevõtte sümboolika näitamiseks. 1229/0404 1229/5804

145 €

SNICKERS Workwear AllroundWork tuulekindel ﬂiisjakk

SNICKERS Workwear AllroundWork naiste SoftShell

SNICKERS Workwear AllroundWork SoftShell

SNICKERS Workwear Hi-Vis AllroundWork SoftShell, klass 3

SNICKERS Workwear FlexiWork Gore® Windstopper® jakk

8005/0404

1207/0404

1200/0404

1230/6658

1982/0404

125 €

132 €

134 €

152 €

251 €

Hinnad sisaldavad käibemaksu 20% ja kehtivad kuni kaupa jätkub!

TAMREX OHUTUSE OÜ

Tel 654 9900 e-post: tamrex@tamrex.ee www.tamrex.ee

TALLINN Laki 5, Pärnu mnt 139c, Katusepapi 35 • TARTU Aardla 114, Ringtee 37a • PÄRNU Riia mnt 169a • RAKVERE Pikk 2 • JÕHVI Tartu mnt 30 • VÕRU Piiri 2 • VILJANDI Tallinna 86 VALGA Vabaduse 39 • NARVA Ak. Maslovi 1 • HAAPSALU Ehitajate tee 2a • PAIDE Pikk 2 • JÕGEVA Tallinna mnt 7 • TÜRI Rakvere tee 23 • RAPLA Tallinna mnt 2a • KEILA Keki tee 1 • KURESSAARE Tallinna 80a

- NOOR JAHIMEES -

Mait Mägi hirvepeibutaja, taksidermist ja jahilaskur

jahi juurde tõmbas? Jahile hakkas isa siis kaasa võtma, kui ma enam ei lärmanud, kui suutsin metsas juba vaikselt olla. Ajajana pääsesin üksi ajusse vast 12-aastasena. Mulle on alati meeldinud loomad. Meeldib neid jälgida ja vaadelda.

TEKST JAANUS VAIKSOO FOTOD ERLEND ŠTAUB JA ERAKOGU

Oled silma paistnud väga erinevatel jahinduslikel aladel: hirvepeibutamine, jahilaskmine, topisevalmistamine. Kust on sul nii aktiivne jahimehegeen pärit? Eks ikka isa käest. Trofeevalmistamist õpin Aare Jaamalt, tema on mulle ema poolt sugulane. Aga isa on olnud 30 aastat jahimees. Kuulume mõlemad Pühaste küttide seltsi. Nii et oled isaga metsas käinud juba maast madalast. Mis sind

Maaülikooli tudeng ja jahimees Mait Mägi (19) on jahinduses oma vanuse kohta juba tuntud tegija. Eelmisel aastal tuli ta hirvepeibutamises Eesti meistriks ja jõudis Budapestis Euroopa meistrivõistlustel (EM) finaali.

Eesti meister hirvepeibutamises 2021.

Eesti meistrivõistlused hirvepeibutamises peeti augustis Pärnus kogu pere metsapäeval.

Eelmise aasta suvel tulid hirvepeibutamises Eesti meistriks. Aga jahimeeste kokkutulekul hakkasid silma juba mõne aasta eest. Kust sa peibutamist õppisid? Alguse sai asi nii, et kokkutulekul oli vaja Valgamaale punkte teenida. Sel-

leks oli tarvis kõigist aladest osa võtta. Meil toimub enne kokkutulekut Valga jahimeeste kütikevad, kuhu tulevad kõik need, kes hakkavad kokkutulekul Valgat esindama. Ostsin poest peibutamistoru ja õppisin Youtube’ist enam-vähem hirve moodi häält järgi tegema: noore pulli ja vana pulli häält. Alguses oligi ainult puhas Youtube. Aga hiljem küsisin ka teiste peibutajate käest nõu, kuidas tegema peaks, näiteks Airek Kolju õpetas. Esimest korda võistlesingi viimasel kokkutulekul Kiltsis 2019. Sain seal kolmanda koha. EM-il käisin samuti esimest korda, jagasin 13. ja 14. kohta. Finaali pääses 19 meest, eelvõistlusel oli 38.

Esimese korra kohta ikka väga hea tulemus. Juba finaali saamine oli minu jaoks suur asi. Ikka lavanärv tuleb sisse, pole ju varem sellisel suurel võistlusel osalenud. Enne EM-i saime võistkonnaga kokku ja harjutasime nii nagu päris võistlustel. Endrik Raun jagas meile videoid teistest võistlejatest ja andis mulle tagasisidet. Oled sa oma peibutamisoskust mõnikord ka jahil kasutanud? Paar korda olen Saaremaal proovimas käinud, aga pigem selle mõttega, et hirvi näha ja kuulda.

Tahad peibutamist võistlustel jätkata? Kindlasti tahan. Praegu harjutangi, et äkki suvel minna järgmisele EM-ile. Kesk-Euroopas on peibutamisvõistlustel pikad traditsioonid. Kas said ka tagasisidet oma esinemise kohta? Seal oli palju neid, kes on ikka aastaid võistlemas käinud. Nemad ütlesid küll, et esimese korra kohta väga hea tulemus.

MÜÜGIL ERINEVAD PADRUNID FIRMALT SAKO

Peibutamine eeldab head muusikalist kuulmist ja matkimisoskust. Kas oled ka muusikaga tegelenud? Natuke olen proovinud karmoškat mängida. Vanaema mängib karmoškat ja tema kõrvalt olen õppinud. Peibutamisel on tähtsad muusikaline kuulmine, kopsumaht ja toon. Väga heleda häälega on ikka raske hirve järgi teha. Tegeled päris hoolega jahilaskmisega, vähemalt näitavad seda sinu tulemused nii kuulikui ka haavlilaskmises. Võistlen pigem kuulis, haavlilaskmine on rohkem hobi ja lihtsalt naudin seda. Varem käisin ikka sügiseti ja kevaditi Jaanikese tiirus harjutamas, aga praegu ei ole tükk aega eraldi harjutanud. Viimased aastad olen käinud pigem vana rasva pealt võistluselt võistlusele.

Tallinnas Mustamäe tee 18 tel 655 0295

Hunditopise meisterdas Mait 11. klassi uurimistööks.

Tartus Raatuse 20 tel 745 1136

www.schotter.ee

- NOOR JAHIMEES Su saavutused on paljulubavad, et laskmisega jätkata. Ise pean parimaks 2018. aastal Valgas Jaanikese tiirus Jaan Balodise mälestusvõistlustel saadud üldesikohta nii vintpüssi kui ka siledaraudse arvestuses. Kuulilaskmises olen olnud neli aastat järjest EJSL-i parim juunior. Võistlustel on huvitav käia, see pakub omamoodi närvikõdi ja lisaks kogu seltskond, kes on aastatega kujunenud. Kõik on tuttavad, justkui omamoodi kommuun, alati on tore võistlustele minna, saab palju nalja ja vahel ka mõne karika või medali.

nagu inimesed arvavad: loom kuivatatakse ära ja lastakse tagumikust makrofleksi täis. Ka klassikaaslased said teada, et see ei ole mingi muumia tegemine.

Mis jaht sulle kõige rohkem meeldib? Peibutamine ongi üle kõige: põdra, hirve, soku ja rebase peibutamine. Seal on adrenaliini kõige rohkem. Muidugi on ka hundijaht väga põnev, kogu protsess: õhtune luure, hommikune luure ja siis kütiliini paigale sättimine, kui hunt pole veel välja pagenud.

Jahindus hõlmab sinu elust juba nii palju, et jääb mulje, nagu palju muud sinna kõrvale ei mahuks. Kellena sa ennast tulevikus ette kujutad? No eks ikka taksidermistina. Siis olen oma aja peremees, saan ka septembrisoktoobris jahil käia. Muidu on ikka kool ja töö. Mulle meeldib oma aega ise käsutada.

Topise tegemine nõuab head kätt, kannatlikkust ja täpsust. Kas mõtled taksidermiaga tulevikus rohkem tegeleda? Plaan oleks jah teha täitsa oma ettevõte. Aare Jaama on olnud mulle mentor. Taksidermist on nagu kingsepaamet, seda ei saa kutsekoolis õppida, selleks peab minema meistri juurde, kes annab sulle oma teadmised edasi.

Hagijaga jänesejahil.

Maaülikoolis õpid hoopis põllumajandussaaduste tootmist ja turustamist, mis plaanid sul sellega on? Mõtlesin veidi ka tuleviku peale, et õpiks ülikoolis ühe ameti, mida võib tulevikus äkki vaja minna, kui oma ettevõttest ära ei ela. Oleks muidugi tahtnud õppida midagi jahindusega seotut, aga ei olnud valikut, et Eestis sel alal kõrgharidus saada. Jahinduskursuse saan maaülikoolis vabaainena ka praegu läbida.

Kas mäletad esimest ulukit, mille küttisid? Esimesena püüdsin kopra raudadega. Kas trapperijaht pakub ikka huvi? Jah. Oleme püüdnud isaga nugist raudadega ja ka koprapüük on alati tore. Kui rauad üles panna, siis on ikka päris suur võimalus loom tabada, kui tead, kus nad elutsevad. Siit jõuamegi topisteni. Selle jahiaasta hüüdlause on „Väärtusta jahisaaki!“. Mis sellest arvad? „Väärtusta jahisaaki!“ – see on minu jaoks suur teema. Minu meelest on ikkagi väga vaja, et jahimehed püüaksid väikeulukeid. Praegu aga pole karusnahanõudlust. Jahimees võib lasta teha küll mõne kasuka, vesti või mütsi, aga kellel need olemas, see lihtsalt kogub pargitud nahku, paneb raha parkimise alla, nahad ripuvad toas sarve otsas, aga keegi pole neist huvitatud. See ei motiveeri väikekiskjaid küttima. Juba nülgimine on nii suur töö, et paljud ei hakka sellega vaeva nägemagi. Sina oled enda kütitud ulukid kõik vääristanud? Jah ikka, olen ka oma seltsi jahimeestele ja isale koljusid teinud ning alusele pannud, nahku nülginud, puhastanud ja soolanud.

Mait peab ka edukalt trapperijahti.

Kuidas sa sellised oskused üldse omandasid? Kunagi leidsin metsa alt sarved ja puhastasin ühe nugisekolju ning siis Aare Jaama juures valgendasin ära. Tegin kõigepealt endale selle nugise ja siis mõne soku, kopraid ja mõne mägra, kähriku ja rebase. Nii hakkasingi kõigi loomade koljusid koguma, sealhulgas ka isa kütitud hundi kolju. Maaleht kirjutas, et 11. klassi uurimistööks tegid hunditopise. Jah, tuli selline hea idee. Selle kaudu sain taksidermiaga lähemalt tuttavaks. Peale selle tahtsin näidata, et pole nii,

Jahihuvi kujuneb ikka eeskujude kaudu. Kas keegi veel on sind peale isa mõjutanud? On üks film, mida olen vaadanud, „Vanamees ja põder“. Sealt ka see peibutamishuvi. Alguses püüdsin samamoodi häält järgi teha, kui põtra peibutama alles õppisin. Siis on kindlasti põnevad kohad sinu jaoks jahindusmessid, kus sageli on programmis ka peibutamisvõistlus ja taksidermistide mõõduvõtmised. Viimane kord sügisel Budapesti maailmanäitusel nii oligi. See kõik oli väga põnev ja telefon sai täis pildistatud. Eriti äge oli taksidermistide võistlus. Seal näeb selliseid töid, mis ei ole tavapärased loomakujud, vaid loom on tegevuses, näiteks müravad rebasekutsikad vms. Kõik see andis indu juurde. Ikka väga hea silm ja modelleerimisvõime peab olema, et teha selliseid meistritöid.

I 422 HIN

Robotniiduk väikses aias

999 €

STIHL iMOW® robotniiduk - dünaamiline, tark, osav ja hoolas Sinu muruga! STIHL iMOW® pakub Sulle vabadust, ühe korra programmeerid, terve suve naudid niidutulemust. Programmeerimiseks ei pea olema ekspert. Intuitiivst kasutajaliidest on lihtne kasutada, LED-ekraan on selge ja menüü eestikeelne. Ka muruservad saavad niidetud kasutades erinevaid ääreniitmise funktsioone. Kasutades iMOW® äppi, saad oma robotit juhtida ka kodust eemal olles. STIHL iMOW® robotniiduki puhul on kombineeritud juhtivad tehnoloogiad ja uskumatud mugavused!

Sensorid - takistused, vihm või varguskatse, iMOW® reageerib koheselt. Dünaamiline niitmisplaan - vastavalt niitmiskoormusele iMOW® lisab või vähendab niitmiseks vajaminevat aega kuni 40% päeva mahust. Tsoonihaldus – ka sopilised ja keerukad aiad saavad laitmatult niidetud, see on võimalik tänu GPS anduritele. Akud ja laadimisjaam – intelligentne laadimine säästab akusid. Akud on võimsad, seetõttu järjestikune tööaeg pikk. Laadimisvajaduse tuvastab ja jaama liigub iMOW® automaatselt.

STIHL iMOW® RMI 422

WWW.STIHL.EE

- NOOR JAHIMEES -

Lapsega

koos jahile

Läbimõeldud, õnnestunud lask ja saagiks saadud uluki uurimine aitavad lapsel luua otsese ja väärtustava arusaama looduse aineringist ja meie toidu algupärast.

Jahikäigul saab laps osaleda mitmesuguses tegevuses. Siin monteeritakse kõrgiste jaoks redelit.

TEKST ja FOTOD ANTTI SAARENMAA Ajakirjast Metsästäjä nr 1 2022 tõlkinud PEETER HUSSAR

Paljud jahimehed leidsid oma lemmikharrastuse juba lapsepõlves, kui käisid jahiretkedel koos vanemate, vanavanemate või mõne sugulasega. Need kogemused jätsid palju positiivseid mälestusi, mis juhatasid täiskasvanuna aktiivse liikumise juurde looduses. Hea enesetunne ja rahunemine

Lapsel on vahel väga raske vaikselt paigal istuda. Osale meist on see raske ka täiskasvanuna. Rahunemine ja keskendumine on vajalikud oskused, mida tuleb mõnikord harjutada kogu elu. Jahipidamine pakub suurepärase võimaluse harjutada eesmärgistatud keskendumist, rahunemist ja jälgimist. Ühised hetked koos lapsega varitsuses istudes, loodust vaadeldes ja avastades annavad võimaluse tunda ennast selles osalisena. Avastuste tegemine, nende üle imestamine, ka loomade, puude ja teiste taimede tundmaõppimine ning ümbritsevate häälte kuulamine loovad nagu iseenesest võimaluse nii keskendumiseks kui ka keskkonna tundma õppimiseks. Samuti pakub hämarduv õhtu või varane hommik varitsuses väga hea võimaluse harjuda pimedusega. See tõstab lapse enesehinnangut. Isiklik pealamp

loob enesekindluse ja turvatunde isegi siis, kui lampi ei pandagi kohe põlema. Laps kujundab enesekindlust, valides ise sobiva hetke, millal lamp põlema panna või jätab selle hoopis süütamata. Enesekindlus ja turvatunne luuakse lähedal oleva täiskasvanu toetusel: „Mina saan küll veel hetke hakkama!“

Kust tuleb toit?

Lapse jahile kaasa võtmine annab ka sobiva võimaluse võtta jutuks toidu algupära. Läbimõeldud, õnnestunud lask,

Rahunemine ja keskendumine on vajalikud oskused, mida tuleb mõnikord harjutada kogu elu. 26

saagiks saadud uluki uurimine ning jahisaagi õige käitlemise õppimine aitavad lapsel juba väiksest peale luua otsese ja väärtustava arusaama looduse aineringist ja meie toidu algupärast. Saagiks saadud uluki vastu üles näidatud lugupidamine ja asjatundlik suhtumine kasvatab asjalikku ning ratsionaalset hoiakut. Uluki vajaduste, tema elupaiga ja toiduahela uurimine (sh juba saagiks saadud uluki söödud toidu uurimine) avavad lapsele reaalse arusaamise keskkonnast. Lisaks kasvatab see vastutustundlikku suhtumist loodusesse ja teadvustab tegude tähtsust. Kõik väärtused ei saa lapsele kohe selgeks, kuid läbimõeldud ja avatud juhendamine ning teadmiste jagamine aitavad luua vundamendi arukale, protsesse mõistvale, haritud jahimeeste ja looduses liikujate põlvkonnale. Üheskoos jagatud hetked, kuum kakao ja võileivad loovad võrratuid mälestusi.

- NOOR JAHIMEES Nende nippidega kindlustad lapse hea enesetunde Head võileivad on retke tipphetk Võta retkele kaasa küllaldaselt toidupoolist. Samuti pole paha mõte võtta kaasa tavapärasest maitsvamat nosimist. Ka siin võib tee südameni viia kõhu kaudu! Oma binokkel ja taskulamp Binokliga näeb rohkem ja pimeda saabudes annab taskulamp turvatunde. Parimal juhul võib laps otsustada jätta lamp süütamata ja ilma lisavalguseta avastada ümbritsevat pimedust. Pea meeles vahetusriided Märgade sokkide või kinnastega ja ka tuulise ilmaga poeb külm väga kiiresti kontidesse. Lapsel juhtub see palju kiiremini kui täiskasvanul. Külm röövib motivatsiooni ja vähendab indu. Hoolitse, et lapse varustus püsiks kuiv ja soe. Tuulekindel riietus võib olla kullast kallim ja suurendab märgatavalt heaolutunnet. Anna lapsele võimalus osaleda Lapse aktiivses osalemises on häid külgi. Õppimine käivitub juba esimestel meetritel, parandab enesetunnet ja võrreldes passiivse kõrvaltvaatamisega hoiab huvi märksa kõrgemal. Leia lapsele võimalusi osaleda saagi käitlemisel. Lase lapsel osaleda ümbruse jälgimises või vilega peibutamises ja saad temast endale täisväärtusliku jahikaaslase kohe algusest peale.

- NAISED JAHIL -

Naisküttide ühisjahil kütiti kolm hirvepulli, kaks hirvevasikat ja kaks metssiga.

Naised pidasid Sõrves ühisjahti Kuigi on olnud üsna keerulised ajad, õnnestus jahinaistel ikkagi korraldada iga-aastane suurulukijahti „Jahis ainult naised“. TEKST MARIA PÕHAKO, MTÜ EESTI JAHINAISED FOTOD MEELIS KOKS

Jahis tulid appi ka taksikoerad.

ii sündiski juba mitu korda edasi lükatud naisküttide jahist uus ja oodatud koosviibimine „Jaht maailma äärel“. Esimene selline jaht toimus Sõrves 22. jaanuaril ja sinna kogunes 11 naist ning kaks korda sama palju mehi. Metsa läks ligi kümmekond koera mitmest tõuvariatsioonist koos juhtidega.

Koertel oli palju tegemist

Koerajuhtidel oli palju tegemist. Jaht oli vaevu alanud, kui juba kostsid metsast esimesed paugud. Läks veel veidi, kuni pauke kostis ka kütiliinist. Nii võib

öelda, et koerameestel olid käed-jalad algusest peale tööd täis. Esimeses ajus sätiti naised kõikse magusama kütiliini peale, aga egas loomad seda mõistnud. Hiilisid mööda randa minema ja keerasid ennast tagasi ühel ning teisel pool kütiliini. Lõpuks jooksis kütiliinist läbi üks eriti väle kult. Kütt, kelle loom äärepealt pikali pidi jooksma, jõudis viimasel hetkel paar pauku teha, aga need andsid kuldile vaid hoogu juurde. Naiste kütiliini teises otsas pakkus elevust rebasepaar, kes justkui naljaviluks üle kütiliini jooksis: üks tuli ühelt, teine teiselt poolt, vilksamisi vaatasid ka teineteist. Esimeses ajus kütiti kokku kaks metssiga ja kaks hirve.

- NAISED JAHIL et jõuaks kütitud loomad kenasti enne pimedat metsast välja tuua. Kokku kütiti kahe aju peale kolm hirvepulli, kaks hirvevasikat ja kaks metssiga.

Jahi lõpp

Naised paigutati kütiliinile. Sõrve on omamoodi huvitav kant, sest seal ei ole kunagi tuulevaikset päeva. Lõunaks kogunesid kütid mere äärde. Koht oli kena ja supp imehea!

Teises ajus nähti palju loomi

Teises ajus jagunesid naised juba kahe kütiliini peale laiali. Kes sai koha keset lagedaid põldusid, kes täiesti metsa vahele. Teises ajus alustasid ka koeramehed ettekannetega, kes, kus ja mida näinud ning kuhu suunda koerad

lähevad. Jahinaised olid arvestanud, et Saaremaal kõiki loomi ei kütita ja sellepärast haarati mandrilt kaasa ka loodusfotograaf Meelis Koks, kes lisaks naistele tegi nii mõnegi pildi ka loomadest. Teise aju kokkuvõtteks võis öelda, et naised nägid hirvelehma vasikaga, hirvepulle, põtra, kitsi ja ka rebaseid. Lehma ja vasikat oli lubatud küttida, kuid peale nende kütitavaid loomi rohkem kütiliini ei tulnudki. Kui hakkas juba hämarduma, paluti ka koerajuhtidel hakata koeri kokku kutsuma,

Õhtu lõpetasime seal, kus hommik algas, seekord küll pimedas, aga elevus oli sama suur! Mehed kutsusid naisi uuel aastal taas jahile, lisaks jahinaistele kiideti ka koerte ning koerajuhtide tööd. Jaht oli äge ja kant on mandriga võrreldes hoopis teine. Meeldejääv on juba ainuüksi see, et metsad ei ole suured, aga erinevate loomade hulk on mandriga võrreldes märksa suurem. Inimesedki räägivad küll eesti keeles, aga sootuks teist juttu. Omamoodi kultuuriline väljasõit. Kuigi Eestis on iga kant ja nurk justkui käega katsuda ja kiviga visata, on ikkagi ka neid kohti, kuhu sõit on omaette ettevõtmine. MTÜ Eesti Jahinaised tänab siiralt ja südamest Sõrve sääre jahiseltsi, kes võõrustas jahinaisi ja tutvustas oma jahikultuuri ning metsaelu! Ootame ka edaspidi põnevaid „Jahte maailma äärel!“. Täname ka loodusfotograaf Meelis Koksi, kes veetis terve päeva naistega kütiliinis, et mõned tähtsamad hetked kindlasti pildile saaksid!

- Vibujaht Eesti vibukütid Gaskoonias. Mario Traks, Rita-Anette Kohava ja Oskar Vaaramaa.

Kohalik jahiselts võttis eestlasi vastu soojalt ja mägilased on jahile oodatud ka järgmisel hooajal.

Eesti vibukütid Prantsusmaal Prantsusmaa on Euroopa kogenuim ja eesrindlikem vibujahimaa. Vibujahiklubi Mägilased esindajad käisid seal jahikogemusi omandamas. TEKST RITA-ANETTE KOHAVA FOTOD ERAKOGU

uroopa vibujahi föderatsiooni aastaassamblee toimus 2020. aastal Valgevenes. Eesti esindus tutvustas seal tegevusi, mis on seotud metskitse vibujahi legaliseerimise sooviga. Prantsusmaa kui Euroopa kõige kogenum ja eesrindlikum vibujahimaa pakkus Mägilaste esindajatele võimalust tulla samal aastal Prantsusmaale pidama metskitsejahti vibuga. Koroona tõttu saime mõtte teoks teha alles kaks aastat hiljem. Paraku ei õnnestunud esialgne plaan minna jahile viiekesi koos lätlastega, kes reisi ka kaameraga jäädvustaks. Paar päeva enne äralendu oli meie jahinimekiri järgmine: autor, Mario Traks ja Oskar Vaaramaa.

Esimesed jahielamused

Meie jahireis kestis 4.–13. veebruarini 2022. Pariisi lennujaamast jätkasime teekonda maast laeni vibuvarustust ja muud pagasit täispakitud üüriautoga Hispaania suunas. Pürenee jalamil Gaskoonias, mis eestlastele tuntud kui „Kolme musketäri“ d’Artagnani kodupaik, Eauze jahimaadel võttis meid vastu pikkvibukütt Michele Mauduit. Saabusime õhtul poole kaheksa ajal, kui väljas valitses kottpimedus. Kohalikel on lubatud jahti pidada hommikust kuni õhtuni: alates tunnist enne päikesetõusu kuni tund pärast päikesetõusu. Jahiala suurus on umbes 5000 hektarit, maalilised viinamarjaistandused vahelduvad seal pisikeste metsatukkade ja siilukestega, kus elavad peamiselt metskitsed, metssead, faasanid, küülikud ja rebased, sekka ka mõni punahirv, pesukaru, mäger ning lugematul arv tuvisid. Kohe laupäeva hommikul läksime kohalikega rebaseajujahile, mis tähen-

das, et koerte pärast oli lubatud lasta ainult rebaseid. Iga jahi jaoks on prantslastel oma koerad, kellest ühisjahist võtab osa vähemalt 15–40. Vibujahimehi oli peale meie ainult üks, meie 70-aastane võõrustaja Michele, kes laseb 52-naelase pikkvibuga ja näiteks eelmisel hooajal küttis ajust kaks rebast. Talle kuuluvad kõik jahimajas eksponeeritud sokusarved. Ajujahti peetakse koertega, need liiguvad kuulekalt koos koerameestega, kes ergutavad loomi huigetega „Alleeallee!“, neid aegajalt pasunaheliga taas kokku kogudes. Koerte tulekust annab märku kaelarihmakella helin. Hommikul korraldati kaks aju ja mõlemast kütiti rebane. Minu ees oli koertel omajagu kilamist ja selgus, et see tähendas kohtumist metsseaga. Metsseajahil, kuhu läksime pärastlõunal, kasutati teisi koeri. Nende töö on ohtlikum ja arstiarved suuremad, nii on jahiseltsil loodud iga-aastasteks

- Vibujaht kuludeks 3000-eurone ühisfond. Metsseajahil tegime taas mitu aju ja viimases kütiti ka üks siga. Meie sigu ei näinud, kuid igas jahis kohtusime lühidistantsil metskitsedega. See justkui kinnitas, et oleme tulnud õigele maale kogemusi saama. Laupäeva õhtul andis Michele meile jahipiirkonna kaardi ja kitseload, mis tuleb pärast tabamist ulukile kinnitada. Jäime pühapäeval jahile minekuga hiljaks, kui kohale jõudsime, olid loomad juba väljas. Hommik oli selge, miinuskraadid ja rohi härmas. Ühel põllul ümbritses mind näiteks kaheksa kitse, ka Mario ja Oskar kohtusid erinevate loomadega.

Külakost Eestist

Pühapäeva pärastlõunal olime taas oodatud metssea ajujahti. Seekord toimus jaht golfiväljaku ümber, kus sead käivad pahandust tegemas. Eauze piirkonnale väljastatakse ka paar punahirveluba ja eelmisel hooajal kütiti hirved just seal. Ka meil oli luba lasta kaks hirvepulli. Meid paigutasid koeramehed sigade käiguradadele kui kõige magusamatele kohtadele. Koerte häältest oli kuulda, et siga ka võeti, aga loom pääses ajust välja. Kütiliin paigutati ümber ja taas leidsid koerad saaklooma. Kõigepealt oli ärev hetk Oskaril, kes kuulis sea ruigamist umbes 15 meetri peal ja vinnastas vibu. Koerad koos ulukiga aga liikusid seejärel metsas hoopis minu ette ja koeramees minu juures andis märku valmis olla. Lisandus veel kaks koerameest ja koerte hääled panid ka mind pealtvaatajate ees vibu vinna tõmbama, südamelöökide sagedus ning adrenaliin veres tõusis kõrgustesse. Siiski liikusid loomad edasi metsa. Mariol, kelle poole nad tulid, soovitati nende suunas liikuda. Nii sai ta koertega mööda golfirada võidu lipata, kui tuli info, et tegemist on rebasega ... või hoopis pesukaruga ... Ei tea, kuhu siga kadus, aga jaht jäi saagita ja kohalikud olid tujutud. Nende tuju tõstmiseks katsime jahimajas Eestist toodud külakostiga snäkilaua ja andsime üle kingitused kohalikule jahiklubile, koerameestele kui suure töö tegijatele ning loomulikult meie võõrustajale Michele’ile. Kingitused olid neile ootamatu üllatus. Saime ka ise kingiks pudeli armanjakki (Eauze on armanjakipiirkonna pealinn) ja järgmiseks aastaks jahikutse. Mägilaste kleeps ja lipp said seinale, et mägilastel oleks järgmisel aastal jahile tulles ikka kodune tunne. Lauale pandud karu- ja põdrakonserv ning põdravorst tekitasid omajagu

elevust, sest seal kandis pole enamik selliste ulukite liha söönud. Linnamäe lihatööstuse kinkepakid, mis võtsid meie pagasis omajagu ruumi, panid küttide silmad särama, oma osa selles oli kindlasti ka kingituseks toodud Vana Tallinnal. Kahtlustan, et meie kingitused avaldasid tuntavat mõju esmaspäeval ootamatult väljakuulutatud metssea ajujahi korraldamiseks. Igatahes suur tänu Linnamäe lihatööstusele, kes sponsorlusega meie kingikoti nii rikkalikuks ja maitsvaks aitas muuta!

Diana esimene naeratus

Esmaspäeva hommiku veetsime kolmekesi jahimaadega tutvudes, et valida välja parimad paigad kitsede passimiseks, sest neid oli palju ja võimalusi omajagu. Meie võõrustaja Michele läks aga oma truu kaaslase Saksa jahispanjeli Diegoga eelluuret tegema. See osutus edukaks. Nii asendati meie õhtused metskitse varitsusjahi plaanid hoopis pärastlõunase metssea ühisjahiga. Oli hämmastav näha, kui palju jahimehi tööpäeva pärastlõunaks nii vähese etteteatamisega kohale tuli. Sellel ajujahil naeratas jahiõnn Mariole, kellele oli tabatud metssiga esimene vibuga kütitud suuruluk. Mina olin Mariost vaid mõnikümmend meetrit eemal, väikese oru põhjas, kust tuiskasid läbi nii üks väike triibuline põrsas kui ka kesik, kelle liikumiskiirus ja trajektoor olid sellised, et need oleks minust ka sileraudse püssiga laskmata jäänud, vintpüssist või vibust rääkimata. Kesik tegi peatuse oru vastasnõlva all, kus varitses Oskar. Umbes kümne meetri kaugusel Oskarist siga peatus, jäädes ilmselt kuulatama koerakarja asukohta. Koerad olid aga liikunud vastassuunas. Oskaril õnnestus vibu vinnastada ja vaid mõni sekundid enne lasu sooritamist juhtus midagi ootamatut ja ennenägematut, nagu seda jahil ikka juhtuda võib. Nimelt ilmus teadmata kust välja üksik, teistest maha jäänud koer, kes hüppas kesikule selga, võttes sellega Oskarilt lasu sooritamise võimaluse. Loomad kadusid Oskari vaateväljast ja sama sea küttis hiljem kütiliinis üks püssimees. Sigu kütiti veelgi ja õhtul saime jahimajas ühiselt loomi nülgida. Kohalikud jahimehed olid rahul ja õnnelikud nii eduka jahi kui ka selle pärast, et esimene külalisvibukütt tabas uluki. Kuidas jäi nende metskitsedega, kellele me Prantsusmaale jahti pidama läksime? Kellele meist veel ja mis ulukitega vibujahiõnn naeratas? Sellest juba ajakirja järgmises numbris.

Tähelepanu! Tegemist on alkoholiga. Alkohol võib kahjustada teie tervist.

SAKO S20 PRECISION HIND AL. 1994 € SAKO S20 HUNTING HIND AL. 1799 €

- Vibujahi UUDISED-

Jahindusmess Nürnbergis Saksamaal Nürnbergis toimus 3.‒6. märtsini taas IWA mess, mis on üks Euroopa tähtsamaid jahindusmesse. Esimest korda osales oma väljapanekuga Saksamaa vibujahi katusorganisatsioon Deutsche Bogenjagd Verband (DBJV), kellega koos oli ka Euroopa vibujahi föderatsioon (EBF). Laupäeval sai vibujaht tähelepanu ka pealaval, kus ettekanded tegid Euroopa üks tuntumaid vibukütte Pedro de Ampuero ja EBF president Anders Geijer. Riikidest olid vibujahiboksis esindatud lisaks Saksamaale Belgia, Hispaania, Soome, Austria, Rootsi ja Eesti, keda esindas Rita-Anette Kohava.

Euroopa vibujahi föderatsiooni (EBF) esindajad (tagumises reas vasakult): Jan Riedel, Sabine Markanic, Christian Weiken Saksamaa vibujahi seltsist, Anders Gejier (EBF president), Juha Kylmä (EBF asepresident), Ernst Blajs (EBF peasekretär). Esimeses reas Pedro Ampuero, Frank Siedentopf (Flaami vibujahi seltsi president), Rita-Anette Kohava (vibujahiklubi Mägilased juhatuse esimees).

SAKSA VIBUJAHI SELTS KÜLASTAS EESTIT

Tallinnas Mustamäe tee 18 tel 655 0295

Tartus Raatuse 20 tel 745 1136

www.schotter.ee

Märtsi lõpus külastas Eestit Saksamaa vibujahi katusorganisatsioon Deutsche Bogenjagd Verband (DBJV) delegatsioon. Mägilaste vibujahiklubil liikmetel avanes võimalus saada osa vibujahi kogemuste rahvusvahelisest pagasist. Eestit külastas DBJV delegatsioon, kes tuli siia eelkõige kopra vibujahile, kuid olid nõus korraldama huvilistele ka ühe töötoa. Külas käisid Saksamaa vibujahi seltsi president Luis Hant, kelle sulest on ilmunud ka saksakeelne vibujahti käsitlev raamat „Vibujaht täna“ („Bogenjagd Heute“), Christian Heinz, kes oli kaua aega Saksamaa vibujahiajakirja peatoimetaja ning kirjutab ka praegu vibujahti käsitlevaid artikleid, ja Saksamaa vibujahi seltsi asepresident Oliver Opitz, kellel on rikkalikult (vibu) jahikogemusi kogu maailmast.

VIBUKÜTTIDE VIRTUAALNE KOPRAJAHT Vibuküttide tänavune virtuaaljaht algas 15. märtsil. Selle käigus tahetakse kuu ajaga kanda Eesti kaardile aktiivsed vibukütid. Virtuaaljahi käigus kütitakse kopraid, kuid osalema on oodatud ka kõik kährikukütid. Jahti peetakse loomulikult seaduste, ilmastikuolude ja kobraste liikumise järgi. Juba enne väljakuulutatud virtuaaljahi algust kasutasid oma võimalust koprajahis n-ö käsi valgeks saada mägilased Riho Alep Tartumaal, Urmas Amur ja Mario Traks Raplamaal. Virtuaaljahi esimese viie päevaga oli oma osaluse registreerinud kümme kütti, Harri Meieril ja Mario Traksil üks, Urmas Amuril kaks kobrast ning Magnus Meieril kirjas kährik.

- KOPRAJAHT -

Šilalé kobras 2022

Teise jahipäeva saagi – 39 kobrast – austamine.

Leedus Šilalés toimusid 19. ja 20. märtsil koprajahi lahtised meistrivõistlused. Võistkondi oli 21. Tänu headele suhetele leedulastega kutsuti eestlasi samuti osa võtma. TEKST ja FOTOD ANDRES LILLEMÄE

elline koprapüügi võistlus korraldati Leedus esimest korda, sest kopra arvukus on seal viimastel aastatel tohutult suurenenud ja koprakahjustused on muutunud tõsiseks probleemiks. Võistlus toimuski kopra arvukuse reguleerimiseks ja kahjustuste ennetamiseks, eesmärk oli ka äratada jahimeestes huvi koprajahi vastu. Eesti võistkonnas olid Mari-Ann Rehk ja Andres Lillemäe Tallinna jahimeeste seltsist, Arne Aidberg ja Jaan Schults Pärnumaa jahimeeste liidust. Olime ainus võistkond, kes töötas taksidega. Leedukatel olid terjerid, sealjuures domineeris meie jaoks täiesti uus koeratõug heideterjer (sks Heideterrier). Tallinnast Šilalésse on 600 kilomeetrit. Sõitsime kahe autoga, muidu ei oleks kogu kraam ära mahtunud, kõik kahvad, labidad, konksud ja kangid tuli endal kaasa võtta, lisaks koerad puuridega.

Leedulased oli korraldanud hästi öömaja ja toitlustamise. Järgmisel hommikul hakkas lugu peale. Kõigepealt toimus loosimine. Maakonnas on 21 jahtkonda, siis sai ka võistkondi olla 21, iga võistkond toimetas ühes kohalikus jahtkonnas. Võistluskoha kaugus kõikus kahest kuni saja kilomeetrini. Meie saimegi loosiga selle kõige kaugema kandi. Igas jahtkonnas oli ette valmistatud kolm kohta ja oli võistkonna enda otsustada, kas toimetada seal üks või kaks päeva. Meie võistkond pidas jahti kohe Kaunase–Klaipeda trassi kõrval. Saime tammi ilusti maha, aga kopraid kätte saada oli päris keeruline. Lasime ka teises kohas veed jooksma, kolmas koht oli täiesti jääs. Esimesest kohast saime kaks, teisest ühe kopra. Esimese õhtuga saadi kokku

104 kobrast. Teise päeva hommikul palusime kohalikel leida meile uus kolmas koht, sest jääd me lõhkuma ei hakanud. Leitigi üks koht, kus leedukad olid juba jahti pidanud. Arvati, et seal peab olema veel kopraid. Kohale jõudnud, nägime, et info osutus tõeks, sest tamm oli uuesti üles ehitatud. Olukord oli keeruline, kuid peab ütlema, et tänu Pärnu meestele, kes on visad ja head spetsialistid, eriti Arne Aidberg, saime veel kaks kobrast, seega kokku viis. Arne koerad said küll lõhkuda, kuid tulemuse tegid ära. Kokku kütiti 143 kobrast, võitjad koguni 20! Huvitav oli, et selle hulga peale oli ainult kaks poega, kõik ülejäänud täiskasvanud isendid. Kütitud kobraste liha viidi konservivabrikusse ja annetatakse Ukraina sõduritele.

Eesti kopraküttide võistkond Leedus (paremalt): Mari-Ann Rehk, Andres Lillemäe, Jaan Schults ja Arne Aidberg.

- Jahimehe köök -

Hõrgutavad road kopralihast Varakevad on koprajahi aeg. Paljudele jahimeestele asendab see kevadist nepijahti, mida vanad kütid nostalgiliselt meenutavad.

i olnud siis ega ole ka nüüd tähtis niivõrd saak, kuivõrd kevade hõng ja helid, mis looduses kõikjal õhus. Kui aga õnnestub küttida ka kobras, siis on tegemist väärtusliku ulukiga, mida saab väga mitmel moel kasulikult kasutada: vastupidav ja ilus karusnahk, kopranõre, trofeekolju ja loomulikult kõrge toiteväär-

tusega ja maitsev liha. Eesti jahimehed on aastate jooksul õppinud kopraliha hindama, kuid endiselt on palju ka neid, kes proovivad kobrast pika hambaga ega usalda seda süüa. Sellest eelarvamusest tasub kindlasti loobuda. Vibujahiklubi Mägilased liikmed pakuvad hõrgutavaid kopraliharetsepte. Kes proovib, ei kahetse!

KOPRAHAKKŠNITSEL RIIVLEIVAPANEERINGUS 500‒600 g koprahakkliha 2‒3 sibulat 2 muna 0,5 paprikat soola musta pipart Cayenne’i pipart 1 tl Dijoni sinepit PANEERINGUKS 1 muna 150 g riivleiba Sega hakkliha muna, sibula ja paprikaga, lisa maitseained. Vooli sobivad pätsikesed. Minul tuli sellest kogusest kaheksa šnitslit. Eelistan mahlast tulemust, sestap tegin üsna paksud pätsikesed. Paneeringuks klopi üks muna ja vala riivsai taldrikule või kaussi. Kasta ettevalmistatud pätsike lahtiklopitud munasse, seejärel riivleivasse ning kata õrnalt vajutades kogu pätsike riivleivaga. Küpseta pannil kenasti pruuniks ja serveeri meeldiva lisandiga (pildil ürtidega ahjukartulid).

CHILLI CON CARNE KOPRALIHAGA 600 g koprahakkliha 400 g purustatud tomateid basiilikuga 100 g päikesekuivatatud tomateid õlis 400 g punaseid konservube tšillikastmes 2 sibulat 2 küüslauguküünt 1 punane tšilli soola musta pipart Cayenne’i pipart Peenesta sibul ja küüslauk, prae pannil kuldseks, lisa hakkliha ja maitseained, pruunista. Peenesta päikesekuivatatud tomatid, lisa hakklihale koos purustatud tomatitega. Hauta potis või pannil umbes 90 minutit. Pool tundi enne toidu valmimist lisa ka (nõrutatud) konservoad. Serveeri meeldiva lisandiga. Pildil on kartulispiraalid.

Küttis ja kokkas Kerli Kuusk.

- Jahimehe köök -

Kopra-hakkšnitsel riivleivapaneeringus.

Chilli con carne kopralihaga.

KODUSED SEASOOLES KOPRAGRILLVORSTID RÖSTSIBULAGA Mullu kevadel tabasin vibuga üheksa kobrast, osa neist läks tervena suitsuahju, aga suurem jagu grillvorstideks. PÕHILISED KOOSTISOSAD LISAKS KOPRALIHAMASSILE 30% kodusea pekki 10% röstsibulat jahvatatud paprikat šašlõki maitseainet jahimehesegu mett äädikat soola pipart ja Backwoodsi erinevad maitseained Kogused kujunesid internetist saadaolevate retseptide põhjal. Enne soolestamist praadisin pannil proovikotletid ja vajadusel maitsestasin veel. Kokku tegin neli partiid, parim kopravorsti mekk oli maitseainesegul Hot Italian.

Üks partii oli lambasooles, aga need kippusid grillil liiga ära kuivama. Soolestatud vorstid kaalusin ja need läksid portsjonitena vaakumpakendisse ning sügavkülma. Järgneval grillihooajal ei pidanud ühtegi pakki grillvorsti poest ostma. Kui võrrelda varem enda tehtud ulukilihavorstidega, siis paremusjärjestus oleks järgmine: 1. metssiga, 2. kobras, 3. metskits, 4. põder. Maitse asi!

Küttis ja kokkas Mario Traks.

- VÄÄRTUSTA JAHISAAKI! -

Nahadisainer Iris Järg

vääristab ulukinahka Karusnahkadest rääkides meenutavad vanemad jahimehed sageli 1970.–1980. aastaid, kui ühe kähriku toornaha eest saadi kuupalgaga võrreldav summa. Moes olid kährikunahast karvamütsid, rebasenahast boad ja kasukad. TEKST JAANUS VAIKSOO FOTOD LUISA GRETE VILO, JAANUS VAIKSOO

MODELL MARRI TRIIN VOLT

üüdseks on karusnahkade hinnad muutunud pea olematuks. Ühiskonna kriitiline hoiak karusloomafarmidesse kandub üle ka metsast saadud ulukinahkadesse, ehkki tegemist on väga väärtusliku ja vastupidava naturaalse materjaliga. Väikekiskjate, samuti metskitsede, -sigade ja põtrade küttimine ei ole jahimehele eesmärk omaette. Neile ulukitele peetakse jahti eelkõige arvukuse reguleerimiseks, et säilitada ulukipopulatsioonide tasakaal. Ühe või teise ulukiliigi arvukuse piiramise põhjused on erinevad: maaspesitsevate lindude kaitse (rebane, kährik, mink, šaakal), kärntõve leviku piiramine (rebane, kährik), võõrliikide tõrjumine (kährik, mink), liiklusõnnetuste vähendamine (metskits), metsa- ja põllukahjustuste vältimine (põder, metskits), sigade Aafrika katk (metssiga) jne. Kõigist kütitud ulukitest jääb järele väga väärtuslik nahk, mille turustamiseks pole jahimeestel paraku eriti võimalusi. Kuidas olukorda muuta ja hakata ulukinahku taas väärtustama, seda uuris Tartus kõrgema kunstikooli Pallase nahadisaini eriala lõpetanud Iris Järg, kellel eelmisel aastal valmis lõputöö „Metsloomanahk kui kasutamata ressurss“.

Kuidas te sellise teemani jõudsite? Mul on juba varem olnud kokkupuude karusnahaga, sest elan talus, mu isa on olnud jahimees ja meil ripuvad siiani kodus karusnahad. Nii et nahk on mind alati ümbritsenud, aga ma ei märganud varem endas soovi, et tahaks nahaga

Nahadisainer Iris Järg metskitsenaharibadega kokkupõimitud kroomnahast püssikotiga

- VÄÄRTUSTA JAHISAAKI! tegeleda. Pallases hakkasin õppima nahadisaini. See on väga huvitav ala, esimesed kaks aastat oli põhiliselt nahkehistöö (raamatud, laekad), sealt edasi liikusime disaini poole: kotid, kindad, vestid … Mulle avanes tohutu suur maailm, mida kõike võib nahast teha. Pallases pöörati rohkem tähelepanu silenahale, aga mul oli üks õpetaja, Juta Mölder, kes näitas ka võimalusi, kuidas kasutada karusnahka. Tema ärgitusel hakkasingi tegelema karusnahaga, sest need olid mul juba olemas. Viimasel kooliaastal toodi mulle koju nülgida liikluses otsa saanud kits. See oli esimene vahetu kokkupuude tulevase lõputöö teemaga. Hakkasin uurima, kui palju Eestis üldse loomi kütitakse. See oli tohutu hulk ja kõige rohkem kütitakse metskitsi. Hakkasin koguma metskitsenahku, sain selleks abi jahimeestelt. Lõputööle lisaks valmis mul linnakottide komplekt: vöökott, käekott ja seljakott, mille tegin metskitsenahast. Soovisin teha need võimalikult looduslikud, näiteks nahk on värvitud kultuurmustikaga. Tõin oma töös välja, et metsloomanahk on ressurss, mida peaks kindlasti hakkama kasutama. Tegin ka jahimeeste seas küsitluse, kui palju kasutatakse küti-

vöösid jne. Avastasin, et nahapalett, mis leidub metsas, on väga suur. Meil oleks võimalik ära katta kõik nahavajadused üksnes sellega, mis leidub metsas.

Meil oleks võimalik ära katta kõik nahavajadused üksnes sellega, mis leidub metsas.

Lõputöö on valmis ja Pallas lõpetatud. Mis plaanid nüüd on? Kindlasti tahan nahaga edasi tegeleda ja töötada välja oma kaubamärgi. Tahan hakatagi müüma nahka kui materjali ja tooteid, mida ise metsloomanahast valmistan. Esialgu oli plaan hakata tegema linnainimese tooteid: käekotid, vööd, kindad, ehted, mütsid. Ent sel talvel hakkasin otsima uusi võimalusi. Soetasin naha töötlemiseks õmblusmasinaid. Metsloomanahad on praegu mingis mõttes jääk, seega mõtlesin, et kui tahan kasutada jääke, miks ei võiks sel juhul tarvitada ka tööstuslikke jääke. Võtsin ühendust paari mööblifirmaga ja sain neilt kroompargitud naha jääke, mis muidu oleks viidud põletusse. Miks mitte kasutada jääkmaterjali, mida mööblitööstuses tekib väga palju. Hiljem võtsid minuga ühendust kaks jahimeest. Üks pakkus kährikuid, tõi need mulle. Nülgisin ja soolasin nahad, lihakehad viisin metsloomadele

tud loomade nahku. Selgus, et 80–90% nahkadest jääb metsa, eriti metskitsenahad, sest nendega pole midagi peale hakata, keegi neid ei soovi. Võib-olla jahimehed, kes kütivad oma esimese kitse, jätavad naha trofeeks, aga üldjuhul seda ei kasutata. Vaid paarsada nahka aastas läheb kasutusse, näiteks šamaanitrummi valmistamiseks. Kuid metskitsenahk on supermaterjal! Kitsenahk on väga õhuke, mis tõstab nahadisainis märgatavalt selle väärtust. Näiteks vajab nahkehistöö (raamatuköide) väga õhukest nahka ja metskitsenahk on üldjuhul 0,6–1,0 mm. Teiste metsloomade nahk on paksem ja see loob erinevaid võimalusi. Näiteks saab metsseanahast teha jalatsitaldasid,

Parim rajakaamera on see, mis töötab! Rajakaamera Willfine 4.0CG

al. 199€

Eestikeelne menüü! Saada endale pilt või video 2 antenni tagab tugeva levi

Kiire tarne Kogu kaup kohapeal olemas Rohkem infot meie veebilehel www.rajakaameramüük.ee

Müügipunkt Männikul Trapi tee 3 T–R 11:00–17:00

+372 5786 7535 Info@rajakaameramuuk.ee

- VÄÄRTUSTA JAHISAAKI! nahaga sellist asja ei ole, nahk vananeb ilusti. Teine materjal on korktekstiil – tekstiilile pressitud kork. See on ilus materjal, vastupidav, aga kulub jälle koledaks, väikesed tükid tulevad välja. See ei ole nahaga võrdne. Nahaasendusmaterjale on loodud palju, seentest, kaktustest jne. Kui need aga vananevad, siis hakkab materjal pudenema ega ole enam ilus. Nahk seevastu on mõnus, vastupidav ja usaldusväärne. Ma ei usalda teisi materjale nii palju kui nahka.

Pallase lõputööna valminud vöö- või õlakott.

Pallase lõputööna valminud seljakott.

Valik Iris Järgi valmistatud nahkesemeid..

söögiks. Tarmekost saan lambanaha ülejääke. Lambanahka saab kasutada näiteks püssikottide pehmenduseks.

Kas nahast jahiesemete valmistamise idee tuli samuti jahimeestelt? Ühel meie peretuttaval jahimehel oli kallis püss, mida mees ei tahtnud panna riidekotti, vaid soovis midagi ehedat, mis oleks ilus ja väärtuslik ning läheks püssiga hästi kokku. Olin nõus proovima. See püssikott on tehtud kroompargitud nahast, mis oli loomanahajääk, koti põimisin kokku käsitsi metskitsenaha peenikestest viiemillimeetristest ribadest. Põimimiseks kulus pisut vähem kui üks metskitsenahk. Minu jaoks oli see põnev töö, mida koolis ei õpitud. Püssikott on vooderdatud jällegi mööblitööstuse jäägiga, et

püssiga midagi ei juhtuks. See kotitegu süvendas veelgi huvi jahinduse ja jahitoodete vastu. Olen hakanud nüüd tegema ka püssirihmasid, et pakkuda neid müügiks jahipoodidesse. Karusnahkadest on plaan hakata tegema mütse, kindaid, veste, ka kasukaid. Eesmärk on teha väga palju erinevaid tooteid. Nahamaailm on nii suur, miks ei võiks seda rõhutada ja esile tuua. Praegu on see teema nii maha maetud ja tõrjutud, üks põhjus on kindlasti ka veganlus. Ma ei kritiseeri seda elustiili, aga see on kaasa toonud selle, et kasutusele võetakse ja propageeritakse n-ö nahalaadseid materjale, näiteks nagu Piñatex –ananassist valmistatud nahataoline materjal, aga see on kiuline. Tegin sellega katseid, see kulub väga koledaks ja on inetu,

Õppisite Pallases nahadisaini. Mis on selle väljund? Igal aastal tuleb ju juurde uusi lõpetajaid. Nahadisainereid on ja neid tuleb tõesti igal aastal. Aga materjal, mida disainerid kasutavad, on üldjuhul kroompargitud koduloomanahk ja see tellitakse välismaalt. Sellel oma põhjus. Metsloom elab vabaduses, tema nahal on putukahammustused, kriimustused, vigastused, mis jäävad nahale näha. Disainer tahab ostetud nahast saada maksimumi, siledat defektideta nahka, kuid raske on leida vigadeta metsloomanahka. Aga mina ütlen, et ka defekt võib olla efekt. See teeb toote omapäraseks ja ainulaadseks. Metsloomanahal jäävad kindlasti alles ebakõlad, mida minu meelest saab hästi ära kasutada. Mulle tundub, et metsloomanahaga tegelemiseks on vaja inimest, kes on ka jahipidamisega sina peal. Mulle see sobib, olen lapsest peale elanud talus ja loomad on alati olnud minu ümber. Kui saate nahad jahimeestelt, siis kus lasete neid parkida? Olen kasutanud Jõgeval Skineksi teenust, et jätta tööstus Eestisse. Skineks teeb head taimparki ja ka karusnahaparki. Taimpargist nahaga saab teistsuguse tulemuse võrreldes kroompargiga, sellele tuleb ise kaitsekiht anda. Taimparknahale saab põletada, teha mustreid, reljeefi, taimpark annab rohkem võimalusi, seda saab ise ka värvida. Skineksi taimpargi valisin, sest nad ei pressi välja looma naturaalset nahamustrit ja nii näeb see välja palju ilusam. Kui leidub jahimehi, kes sooviksid edaspidi oma jahivarustust ainulaadsete vahenditega täiendada, kas neil tasub teie poole pöörduda? Jah, kindlasti. Üks osa mu toodetest on jahindusele suunatud: püssikotid, püssirihmad, moonakotid, noatuped, jahikindad, mütsid, istumisalused jm jahitarbed. Kontaktid Iris Järg 5335 8338, iris.jarg@icloud.com

JAHIJALANÕUD AASTAKS 2022 Villrein II Leather BOA GTX, Target GTX ja Elk Hunter Light

VILLREIN II LEATHER BOA GTX on ümara tallaga kerge nahast jalanõu, mis ei väsita jalgu. BOA paelasüsteemiga on jalgapanek imelihtne. Pinguta paelad just endale sobivaks, et jalanõu oleks jalas stabiilne.

Vikings classic TARGET GTX on veekindel jahijalanõu. Valmistatud vastupidavast nahast, nüüdisaegse kerge tallaga.

THE ELK HUNTER LIGHT on ülikerge ja painduv kummisaabas, mis tagab maksimaalse mugavuse ka pikkadel mudastel rännakutel.

vikingfootwear.com

- VIBUJAHT -

Saksa vibujahimehed

EESTIS

TEKST JAANUS VAIKSOO FOTO ANDRA HAMBURG

Eesti jahimeeste seltsi (EJS) külastas 1. märtsil Saksa vibujahiseltsi (Deutsche Bogenjagd Verband) esindus: seltsi president Jan Riedel, asepresident Oliver Opitz ja Saksa jahiajakirjades vibujahti kajastav Christian Heinz.

ibujahiklubi Mägilased kutsel käisid kolm vibukütti kolm päeva Tartumaal koprajahil. EJS-i majja jõudsid mehed mõni tund enne kojusõitu. Nende muljed Eestist olid vaimustavad. Jaht läks igati korda, iga mees küttis kopra, kuid lisaks jahielamustele said nad osa varakevadise Eesti looduse külmast ilust. „Jahiõhtud ja -hommikud olid väga külmad,“ meenutas Christian Heinz. „Saime kopraid varitsedes ikka korralikult külmetada, aga mulle jättis sügava mulje Eesti loodus ja inimeste sõbralikkus.“ Christian Heinz elab Austrias Grazi lähedal, kuid vibujahil käib Ungaris, sest Austrias, nagu ka Saksamaal, ei ole vibujaht

veel ametlikult aktsepteeritud. Samasugust külalisjahti peab Jan Riedel, kes elab Saksamaal Prantsuse piiri lähedal ja käib naaberriigis vibujahil. Suhtumine vibujahti on Euroopa riikides erinev. Prantsusmaal ja Ungaris võib vibuga küttida nii suur- kui ka väikeulukeid, kuid Saksamaa ei ole veel valmis vibujahti legaliseerima. Nii on Saksa vibujahiseltsil kaks olulist ülesannet. Esiteks selgitada avalikkusele ja ka jahimeestele vibujahi eetilisust ning ohutust. Teiseks tõestada teaduslike uurimistööde põhjal vibu kui jahirelva tõhusust, et jaht vibuga ei vigasta ulukeid rohkem kui tulirelvaga küttimine. Seetõttu on Saksa vibujahimehed rahvusvaheliselt väga aktiivsed, et vahendada teiste riikide positiivseid kogemusi

Saksa vibujahiselts külas Eesti jahimeeste seltsil (vasakult): Oliver Opitz, Christian Heinz, Andres Lillemäe, Rita-Anette Kohava, Jan Riedel, Tõnis Korts ja Jaanus Vaiksoo.

oma riigis. Saksa vibujahiseltsis on 500 liiget, lisaks on 1500 jahimeest saanud vibujahi väljaõppe. Vibujahilitsentsi saamiseks tuleb läbida loomulikult ka jahimehe baaskursus, mis Saksamaal on väga põhjalik. Jahikoolitus kestab neli-viis kuud, sellest teooriaosa vähemalt 120 tundi ja praktika samuti 120 tundi. Niisiis on kõik vibukütid Saksamaal ka väljaõppinud jahimehed. Miks edeneb aga vibujahi legaliseerimine sedavõrd visalt võrreldes mitme naaberriigiga? Saksamaa on urbaniseerunud, väga paljude kontakt maaeluga on väike ja sestap on ühiskond aldis vastu võtma vibujahiga seotud eelarvamusi, millest kõige tüüpilisem on loomade vigastamine noolega. Vibujahivastaste protest avalikus meediaruumis on väga häälekas, see mõjutab kogu ühiskonna hoiakut, kuid mõjutab ka ametkondi ja poliitikuid, kes peavad vastu võtma otsuseid. Üks eeldus vibujahi legaliseerimiseks on teaduslikud uurimisprojektid, mis tõestaksid vibujahi eetilisust ja ohutust. Looduskaitseorganisatsioonide surve on olnud aga sedavõrd jõuline, et teadlased muutuvad ettevaatlikuks ja on loobunud plaanitavatest projektidest. See omakorda on toonud kaasa lahkarvamused jahikogukonnas. Jahimehed küll mõistavad vibujahti, kuid kardavad, et see võib kahjustada jahinduse mainet.

Vibujahilitsentsi saamiseks tuleb läbida loomulikult ka jahimehe baaskursus, mis Saksamaal on väga põhjalik. Niisiis on Saksa vibujahiseltsi kõige suurem ülesanne pidev selgitustöö ühiskonnas, tuues positiivseid näiteid mujalt maailmas. Näiteks on eeskujuks Taanis mitu aastat väldanud uurimisprojekt, mille tulemusel legaliseeriti mõne aasta eest metskitse- ja hirvejaht (vt ka „Vibujahimaa Taani“, Eesti Jahimees 2019, nr 3), või Madridis viimased kümmekond aastat lubatud vibujaht metsseale, et piirata metssigade arvukust suurlinnas, häirimata linnaelanikke. Saksa vibujahimehed osalevad viimastel aastatel aktiivselt messidel, suhtlevad meedia ja poliitikutega. Väga head on kontaktid põllumajandusministeeriumiga, kelle haldusalas jahipidamine on. Saksa vibujahiseltsi president Jan Riedel (autorinimega Luis Hant) avaldas aastal 2011 raamatu „Vibujaht täna“ („Bogenjagd Heute“). Ta tegutseb vibujahimehena 2006. aastast ja on viimased viis aastat juhtinud Saksamaa vibujahiseltsi. Mõne aasta eest toimetas Christian Heinz ka vibujahiajakirja, kuid nüüd avaldavad nad vibujahist artikleid Paul Parey kirjastuse jahiajakirjas Wilde Hunde. See ilmub neli korda aastas ja igas numbris on 20–25 lehekülge pühendatud vibujahile. EJS-i tegevjuht Tõnis Korts ja tegevjuhi asetäitja Andres Lillemäe tutvustasid Eesti jahindust ja meie kogemusi ning probleeme vibujahi legaliseerimisel. Väga pikkade jahitraditsioonidega Saksamaa jahimehed hindavad väga väikese Eesti tööd Euroopa jahinduse maine parandamisel ja soovivad hoida siinsete mõttekaaslastega tihedaid kontakte.

Puugid on aktiivsed aprillist oktoobrini Vaktsineerime aastaringselt confido.ee Tegevusluba: L05056, L04659, L04080, L05212, L04657, L05392, L05187

- jahikoer -

Drever on universaalne jahikoer

TEKST JAANUS VAIKSOO FOTOD ERAKOGU

Rootsis ja Soomes väga populaarne jahikoeratõug drever on Eesti jahimeestele veel üsna tundmatu. Saaremaa jahimees Vahur Jalak aga on dreveritega jahti pidanud ligi 30 aastat ning tunneb seda koera läbi ja lõhki. Niisis saame tuttavaks: drever!

Esimene reliikvia.

rever on rahva seas tuntud ka kui Rootsi hagijas, ent oma lühikeste jalgadega meenutab ta välimuselt pisut taksi. Aili Pärtel-Beljaevi ja Mari-Ann Rehki käsiraamat „Eesti jahikoerad“ selgitab lähemalt dreveri päritolu: „Väike Saksa hagijatõug Westfaali takshagijas toodi Rootsi 1910. aastal. /---/ Mõned usuvad isegi taksiga ristamisse, kuid tõendid selle kohta puuduvad.“ Kindel aga on, et pärast teist ilmasõda muutus tõug Rootsis ja ka teistes Põhjamaades aastatega üha populaarsemaks koera mitmekülgsuse ja võime tõttu pidada jahti keerulistes tingimustes. Siinkohal veel üks lõik jahikoeraraamatust: „Drever sobib eriti hästi metskitsejahiks, kuid on sama hästi kasutatav ka jänese- ja rebasekoerana. Drever on just jäljekoerale omase kehaehitusega, kuid kasutatakse ka universaalse jahikoerana, samuti verejäljekoerana. Drever peab olema pikk ja vastupidav tööks Rootsi ränkades maastiku- ja kliimatingimustes. Dreveri mitmekülgsest kasutusest ei tohiks olla probleemi tema ajamisomadustele.

Drever ei ole väga suur, ta mahub igale poole ja teda on mugav pidada.

Intelligentne koer oskab eristada üht jahti teisest, on ju varustuski erinev.“ Vahur Jalak, kellel praegu kodus juba kolmas drever, kümnekuune Ressi, soovib noorest loomast koolitada eelkõige järelotsimiskoera ja pidada temaga suurulukijahti hirvele, põdrale ning metsseale. Nii et tegemist on tõepoolest universaaliga. Vahur on olnud 35 aastat jahimees Saaremaal Võhma jahiseltsis, pidanud varem nii laikasid kui ka hagijaid, kuni

1990. aastate algul sai endale esimese dreveri.

Eestis on drever väga haruldane, kuidas teie selle jahikoera enda jaoks leidsite? Mul on olnud kolm dreverit, esimene koer Hjalmar oli pärit Rootsist ja elas 15-aastaseks, teine koer Rufi oli mul 12 aastat, Ressi on praegu alles kümnekuune ja selle tõin Soomest. Aga algas kõik sellest, et üks 1944. aastal Rootsi

SCHOTTER 30

UUS

Vahuri esimene kohtumine Ressiga ja sõit koju Saaremaale.

Oi-oi-oi, ikka päris kangekaelsed on ja see tulebki väiksest peast paika panna. Kolm korda ütled talle, siis neljandal korral hakkab liigutama, vaatab, mida sa minust üldse tahad. põgenenud eestlane tuli Saaremaale tagasi ja tõi kaasa ühe emase ja ühe isase dreveri ning sellest pesakonnast saingi endale kutsika. Esimeste dreverite põhitoon oli kollane ja valge, Ressi toonid on must, pruun ja valge.

Jahikoerte käsiraamat ütleb dreveri kohta, et ta on Rootsis aretatud põhiliselt kitsejäljekoeraks. Eks ta olegi mõeldud kitse, jänese ja teiste väiksemate elukate jahiks, aga mina olen oma koeri õpetanud rohkem verejälje peale ja proovinud kitsest ning jänesest pigem eemal hoida. Mõlemad esimesed koera olid verejäljekoerad, aga ajasid ka siga, põtra ja hirve. Olen nendega väga palju jahil käinud, teinud pikki 8–9-tunniseid päevi hommikul varavalgest õhtul pimedani. Ega nad metsas ajamist suurt järele jätta taha, kui ikka nahavahe soojaks saavad, tõmbavad päev läbi. Kõva jahiinstinktiga koerad. On ikka küll. Omal ajal sai nendega ka

paaris jahil käidud, siis üks ergutas teist terve päeva.

Kuidas dreverit koolitada, et temast ikka hea jahikoer saaks? Oi-oi-oi, ikka päris kangekaelsed on ja see tulebki väiksest peast paika panna. Kolm korda ütled talle, siis neljandal korral hakkab liigutama, vaatab, mida sa minust üldse tahad. Ometigi on nad teile lähedaseks saanud. Mul on olnud palju suuremaid koeri, kes peavad ainult suurulukijahti ja üle poole aasta istuvad aias. Mulle meeldib, et drever on universaalne, teda võib autoga igale poole kaasa võtta, võib elada toas, kodus on ta sõbralik perekoer, suur laste lemmik, metsas teeb oma tööd. Drever ei ole ka väga suur, ta mahub igale poole ja teda on mugav pidada. Iseloomult on kangem kui näiteks Eesti hagijas, ongi selline taksi ja hagija vahepealne variant. Verejälge ajades peremehest väga kaugele ei lähe, kutse peale tuleb

Tallinnas Mustamäe tee 18 tel 655 0295

Tartus Raatuse 20 tel 745 1136

www.schotter.ee

- jahikoer tagasi. Looma ajab häälega nagu hagijas ikka.

Kas seda järelotsimistööd on jahil koertele ikka jagunud? On ikka, hirvejahil eriti, sest hirv ei jää alati nii kiiresti maha. Ja kui lund ei ole, siis läheb ilma koerata keeruliseks, peab ikka koer olema, olen seda aastaid kogenud. Jahil on drever väga visa. Talvel sügava lumega võib minna raskeks, aga läbi nad lähevad, liiguvad omamoodi huvitavalt kõrgele hüpates sups-sups-sups. Aga jahti peate dreveriga ikka põhiliselt suurulukitele. Jah, ikka hirv, põder, siga. Ega ta niisama suure loomaga rinda pista taha. Suur loom teda eriti ei pelga, läheb vaikselt lonkides ees. Ressi on alles kümnekuune, kuidas tema koolitamisega läheb? Häält teeb ja verejäljel olen temaga käinud. Olen temaga ka esimesed loomad üles otsinud, talle looma näitamas käinud. Kui ta oli nelja-viiekuune, küttisin kuldmedali-hirvepulli, siis näitasin seda ka Ressile. Hiljaaegu proovisin teda Mari-Ann Rehki vere-

DREVER » Aastal 1953 tunnustas FCI dreverit kui Rootsi tõugu. » Üldmulje pigem robustne ja jõuline, uhke kehahoiak, hästi arenenud lihastik, kärme. » Turjakõrgus isastel 32‒38 cm (ideaalne 35 cm), emastel 30‒36 cm (ideaalne 33 cm). » Karvkate karm, sirge ja lühike, tihedalt kerele liibuv, vajab minimaalset hooldust. » Värvus sümmeetriline punane-(pruun)-valge, mustvalge või kolmevärviline ehk trikoloor. » Lubatud on kõik värvused koos valgete märgistega. Lubatud ei ole ühevärviline. » Suurepärane jahija perekoer. » Intelligentne, taibukas, energiline, töökas, kergesti koolitatav, kuid on põikpäine. » Jahikirg väga tugev. Allikas: Aili Pärtel-Beljaev, Mari-Ann Rehk „Eesti jahikoerad“.

jäljekoolitusel. Mais tuleb Aegviidus verejäljeeksam, siis loodan sinna minna. Ressi on Soomest pärit. Seal on dreverid hästi populaarsed, on dreverite klubid, korraldatakse näitusi ja võistlusi. Aga Ressile meeldib näiteks väga saunas käia, ronib kohe lavale, kui

uksest sisse lased. Üldse on kõigile mu dreveritele meeldinud hirmsasti vesi, möllavad meres. Ja muidugi on Ressi meie pere suur lemmik, ta on tark, sõbralik, uudishimulik, mänguhimuline ja natuke kangekaelne, pigem iseloomuga koer, igal juhul on tal oma arvamus asjadest.

Lahendame hulkuma kippuva koera probleemi Huntloci jälgimisseade ja raadiopiire saavad töötada koos. Jahikoertel on väga head tajud ja instinktid. Nad on tugevad ja sageli isepäised. Klientidelt oleme kuulnud, et mõnikord pole kasu sellest, kui paigaldada koera valvamiseks kodu ümber raadiopiirdeaed. Tugeva võõra lõhna korral talub jahikoer aiast saadud elektrilööki ja läheb ikkagi kodust kaugele hulkuma. Seega ei saa omanik kunagi kindel olla ja peab kontrollima, kas tema koer on turvaliselt aias. Huntloc on loonud virtuaalaediku lahenduse, et koerte ootamatut kadumist ennetada. Huntloci äpist saab omanik määrata lemmikule sobiva raadiusega virtuaalaia. Kui jälgimisseade on aktiivne, saab koera tuvastada määratud alal või sellest väljas. Aediku saab äpis kaardil luua endale sobivas suuruses ja mugavasse asukohta. Lisaks aedikule on Huntloc loonud koera paremaks valveks ka uue jälgimisrežiimi „Aktiivsuse jälgimine“. Selles režiimis hakkab seade koera aktiivselt jälgima alles siis, kui ta liigub. Kui neljajalgne magab ega liiguta, siis on seade ooterežiimil. Kui seade tuvastab liikumise, siis on omanikul võimalik nutitelefonist mugavalt koera tegemisi jälgida. Jälgimisrežiim on kasutajasõbralik, omanik ei pea seda ise sisse lülitama, vaid seade teeb seda automaatselt ja jooksus loom on kohe nähtav. Lääne-Siberi laika omanik Raplamaalt tunnustas Huntloci jälgimisseadme kasulikkust. Lisaks jahipidamisele aitab see seade valvata koera ka kodus. Tema koera ei heidutanud raadiopiirde elektrilöök üldse, kui lähedal oli tunda emase koera lõhna. Nüüd ongi laikal raadiopiirde kaitsele lisaks kaelarihmal ka Huntloci jälgimisseade ja omanik on väga rahul. Koer on alati kaugelt nähtav ja valve all!

Lisainfot saab Huntloci meeskonnalt või kodulehelt huntloc.com.

ERINEVATE PÕLDUDE JAOKS

SÖÖDA- JA MAASTIKUPÕLDUDE SEEMNEID SAAD LIHTSALT TELLIDA

www.riistasiemen.ee

- JAHIJUTT -

TEKST ENDEL HEINLEHT ILLUSTRATSIOON EIKE ÜLESOO

Metsseajahist Nõval Metssead ilmusid Nõvale 1964. aastal. Esimese metskuldi küttis Nõval Perakülas Herbert Selart sama aasta sügisel.

ellest ajast alates nende arvukus pidevalt suurenes, kuni ka Nõvale saabus sigade Aafrika katk, mis tegi metsad sigadest lagedaks. Seniajani pole arvukus taastunud. Nendel aastatel küttisin üle kümne notsu aastas. Põhiliselt sai jahti peetud kuuvalgetel öödel vilja- ja kartulipõldudel. Selleks sai rajatud ka metsalagendikele söödapõlde. Kirjeldan üht kahevõitlust metskuldiga. See juhtus Varikul Suursoo uudismaadel, kuhu kolhoos oli rajanud kartulipõllu Vihterpalu jõe lähedale. Kartulipõldu olid hakanud külastama ka metsanotsud. Õhtul päris videviku eel tuli siga põllule. Mina hiilisin talle lähemale ja tulistasin. Siga kohe ei kukkunud ja

läks kõrval olevasse metsatukka. Läksin talle algul järele ja kuulsin, et ta ragistas seal lähedal. Oli juba peaaegu pime, sestap otsustasin, et jahti tuleb jätkata hommikul. Hommikul varavalges võtsin kampa veel Kalju Koka ja Alfred Jaksoni ning laika Bella ja läksime kulti jälitama. Saatsin mehed jõe äärde ette, et äkki jookseb üle laia Vihterpalu jõe, kust on teda tülikas kätte saada. Ise läksime kulti laikaga jälitama. Koer leidis haavatud sea sealtsamast, kus ma õhtul kuulsin ragistamist. Koera eest liikus ta edasi ja peatus jälle, Bella teda haukudes jälitamas. Liikusin samuti neile järele. Siga oli peatunud metsalagendiku ääres kuusepõõsas, kus koer teda haugutas. Kui jõudsin metsalagendiku äärde, tormas siga kohe mulle peale. Lasksin talle kaks pauku. Esimene lask oli tabanud pähe allapoole ajusid ja teine oli läinud abaluu vahele, puutumata ühtegi elutähtsat organit, nagu hiljem lahkamisel selgus. Sellest hoolimata tormas kult edasi. Seal oli karjatatud veiseid, kes olid välja tallanud puujuured, seetõttu komistasin taganedes ja kukkusin selili. Laadimata püss jäi selja alla.

Katsin näo kätega, et see terveks jääks, aga piilusin käte vahelt, kuidas kult kihvade välkudes mulle peale tormas. Koer oli tal tagumikus kinni, kuid see teda ei seganud. Mul olid jalas kõvad mustad vene kummikud. Kui siga mulle peale tormas, tõukasin jalgadega teda kaks või kolm korda endast eemale. Siis lõpuks keeras otsa ringi ja läks tuldud teed tagasi samasse kuusepõõsasse. Mu kummikutel olid kihvade kriipsud näha. Teised mehed olid võrdlemisi lähedal, kuid metsa all oli tihe kuusealusmets, nii et nad ei näinud midagi. Kuulsid ainult kaht pauku ja et ma koera hüüdsin. Kui siga oli lahkunud, tõusin püsti, laadisin karabiini ära ja andsin paugu põõsast paistavale seale selga. See tema eluküünla ka lõpetas. Pärast nahka nülgides paistis, et ta oli kõva löömamees oma kaaslaste seas, sest mõlemal küljel olid mitu sügavat haava naha sees. Auto oli mõnesaja meetri kaugusel tee ääres. Alles masina juurde jõudes hakkasid käed värisema, senini olin juhtunust šokis. Peab ära märkima, et haavatud metsloom püüab jälitaja eest ikka põgeneda, kuni suudab. Kui enam ei suuda, siis ründab jälitajat isegi jänes.

- jahiluule -

Vana küti mõttemõlgud või on mälus mõned mulgud? TEKST KAULI AJAPAEL ILLUSTRATSIOON EIKE ÜLESOO

Aastatega vanemaks, saab siin ilmas igaüks. Staažikas mees aru peab, Mis tehtud halvasti, mis head.

Ei saa metsas eksida, kui GPS-i omad sa. Noorem mees vaid nutiga, oskab orienteeruda.

Saunas ja jahil oleme võrdsed, välja arvatud jahiturism. Trofeede hinnad seal mitmekordsed, maksab raha ja fanatism.

Jaht on kestnud ammust ajast, sest inimene süüa vajas. Need küttimise vahendid olid hoopis teised siis.

Pole metsi linnades, kus jahti pidada. Vaid sadamates, parkides, saab püüda lõksuga.

Eks noorematel teised vaated, muutumas on kombed, aated. Kas tähtsam seisus, rahakott, või saunas koalitsioonijutt.

Püünisaugud, silmused käest heitnud oda, vibunool. Püss sai eest- või tagantlaetav, sihtmärk ikka tagaaetav.

Linnast tulnud mehed maale, eesmärgil jahiks relvaga. Vast lugupidavad kõik oleks, ka maa- ja seltsilistega.

Kas tuleb tuttav olukord, kus tihti muutub sisekord. Load näiteks põdravasikast, kus koalitsioon on kasinam.

Üksmeelne edukas meestepunt. Tabatud sai põder, hunt. Teadmisi ja kannatust jahil kõikjal vaja just.

Muutund riigikorrad, relvad, suuski asendamas kelgud. Ei ihurammu raisata, nüüd jahti peetaks džiibiga. Kui pole näinud, ei ise tea, kes kuidas kuskil jahti peab. Millised on tavad kombed, ühtne seltskond või siis kambad.

Ühisjahti välja tuldud, ei poolelt päevalt koju mindud. Kui loomi hommikul ei näe ja pole ka just kadripäev. Demokraatlik oleks see, kõik teave ka penskaritele. Paljudel meist puudub meil, näeb veterane metsateil.

On Keilas, Kehtnas, Ridalas, või hoopis Vana-Vigalas. Näe, mulkidel on teised teod, saab jahi algus suure peo. Ühisjahi korraldusel, paigas reeglid, koht ja kord. Peale jahti muljetades Humoorikas et oleks vorm.

Võiks jahtkond käia rohkem koos, kus huumor, muljed, kroonika. Ka sõbra naiselt tantsuhoos, saad loodusvaistu nautida.

Kõike loodusmärkidest kütt luges, omal nahal elu koges. Miks saakloom teisiti ju käitub, kui taevas pilvedega täitund. Metsavaikus, -rahu muutund, Tööstustegevus, mis suutnud. Ei romantilisi metsateid, vaid trassid asendamas neid. Nii optika kui punatäpp, noorematel ka veel äpp. Ei jahi eel pea luurama, meest asendamas kaamerad.

Oma kogemust vajalik anda neile, kes nooremad meist. Lugupidavalt aateid veel kanda, nii toetame kõik teineteist.

- JAHIKOERA TERVIS -

Jahikoerte vaktsineerimine

marutaudi vastu

TEKST ENEL HAKMANN, põllumajandus- ja toiduameti loomatervise- ja heaoluosakonna peaspetsialist FOTO SHUTTERSTOCK

Jahikoerte ja ka teiste lemmikloomade vaktsineerimine marutaudi vastu on kohustuslik ja väga vajalik.

estis on registritele ja uuringutele tuginedes hinnanguliselt üle 230 000 lemmiklooma, suur osa neist on vaktsineerimata. Koerte ja kasside vaktsineerimine marutaudi vastu on ainuke viis kaitsta lemmikut surmava nakkushaiguse eest. Lemmiklooma vaktsineerimine aitab ennetada inimeste nakatumist surmaga lõppevasse haigusesse. Praegu pole marutaud meil levinud, kuid see võib väga kergelt muutuda. Viimase poole sajandi jooksul on meie piirkonnas olnud haiguse põhilised levitajad rebased ja kährikkoerad, kes võivad meieni jõuda naaberriigist üle piiri tulles.

Metsloomad ja vaktsineerimata lemmikud

Hoolimata sellest, et Eesti on 2013. aastast ametlikult marutaudivaba, on meie naaberriigis Venemaal marutaud levinud. Seetõttu vaktsineerib põllumajandus- ja toiduamet metsloomi regulaarselt piirialadel. Selle vaktsineerimisprogrammi koostööpartner on ka Eesti

jahimeeste selts. Seltsi abiga kogutakse igal aastal marutaudi riskiloomadelt proove kogu Eestis ja proove vaktsineeritud puhveralalt, et kontrollida vaktsiini söömust ja toimet kütitud rebastel ning kährikutel. Lisaks metsloomadele on marutaudi salakavalam levikutee viiruse kandumine kaugete vahemaade taha vaktsineerimata lemmikloomaga, kes liigub inimesega kaasa ühest riigist teise. Et aidata sõjapõgenikke ja sõja tõttu kannatavaid loomaomanikke ning nende lemmikuid, leevendas põllumajandus- ja toiduamet veterinaarnõudeid Eesti territooriumile Ukrainast saabuvate põgenikega ning Venemaalt ja Valgevenest naasvatele Euroopa Liidu kodanikega kaasas olevatele lemmikloomadele. Leevendus ei ole seotud teiste kriisipiirkonnast pärinevate loomadega, lubatud on ainult omanikega kaasas olevate loomade lihtsustatud liikumine. Tavaolukorras nõutakse piiriületusel loomadelt kiibi olemasolu, sertifikaati ja passi, marutaudivastast vakstineerimist ja Ukrainast saabudes ka laboriuuringut antikehade kohta, kuid praegu seda ei nõuta.

Ukrainas, nagu ka Venemaal ja Valgevenes, on marutaud väga levinud, aastas on seal tuhandeid marutaudijuhtumeid. Siinsetele loomadele ja ka inimesele marutaudi ning muude nakkushaiguste riski maandamiseks on vaja kõigist sõjapõgenikega kaasas olevatest lemmikloomadest teavitada põllumajandusja toiduametit. Siia saabunud loomad peavad jääma vähemalt kolmeks nädalaks isolatsiooni, kus oleks välditud nende otsesed ja kaudsed kontaktid kohalike loomadega. Kui loomal tekib raskekujuline tervisemure, loom hammustab kedagi või sureb isolatsiooni ajal, tuleb sellest kindlasti teavitada põllumajandus- ja toiduametit. Amet võtab vajaduse korral proovi, et uurida looma võimalikku nakatumist marutaudi. Samuti on praegu ülioluline, et kõik lemmikloomaomanikud, sh jahikoerte omanikud, kontrolliks üle, kas nende loom on marutaudi vastu vaktsineeritud. Lemmikloomi saab marutaudi vastu vaktsineerida loomakliinikutes või erapraksisega loomaarstide juures. Samuti vaktsineerivad kasse ja koeri riikliku loomatauditõrje programmi käigus põllumajandus- ja toiduametiga lepingu sõlminud veterinaararstid.

Mis on marutaud?

» Viirushaigus, millesse haigestuvad nii loomad kui ka inimesed. » Haiguse peiteaeg on tavaliselt üks kuni kolm kuud. » Kui haigus välja kujuneb, on see ravimatu ja lõpeb alati surmaga. » Iga kümne minuti tagant sureb maailmas marutaudi üks inimene, valdavalt lapsed. » Enamasti saab inimene haiguse nakatunud koera hammustusega või sülje sattumisel haava. » Marutaud on koerte ja kasside vaktsineerimisega ennetatav. Esmase vaktsineerimise järel kulub kolm nädalat, kuni loom saavutab kaitse nakkuse vastu. Marutaud on maailma surmavaim haigus ja juba haigestunud looma ravida ei ole võimalik. Loe marutaudi kohta lisaks marutaud.ee.

Kevadtöödeks valmis? 650cc

V-TWIN

VALI OMA ODES! Hind 7290€

Saadaval ka võimsamad ühe- ja kahekohalised 850cc ja 1000cc mudelid!

CFORCE 1000 OVERLAND

Suurim ATV-de müüja Eestis! TULE PROOVISÕIDULE!

Tallinnas ja Tartus

Velt Motocenter - MÜÜK ÜLE EESTI www.veltmotocenter.ee / info@veltmotocenter.ee

Laki 16, Tallinn - tel. 51 999 799 tel. 56 500 509

Turu 47/2, Tartu - tel. 51 999 304

- ULUKIHAIGUSED -

Ümarussid

põdra kõhuõõnest TEKST TOIVO JÄRVIS, Eesti maaülikooli emeriitprofessor FOTO SHUTTERSTOCK

Olen avatud ülikoolis jahimeestele peetud loengutes alati ärgitanud neid saatma maaülikooli parasitoloogialaborisse ulukitelt leitud parasiite lähemaks uurimiseks ja täpse diagnoosi panemiseks.

ellega paraneb teadmine meie ulukite parasitofaunast ja tervislikust seisundist. Ühtlasi saab täiendust ka nugiliste kogu, mida on vaja nii õppe- kui ka teadustööks. Hiljuti saatis jahimees Valga maakonnas kütitud noore emaspõdra lahangul kõhuõõnest leitud usse diagnoosi panekuks. Neid olnud tema sõnul sadakond, saadetises aga kahjuks palju vähem. Mehele valmistas muret liha toidukõlblikkus. Uurimisel selgus, et tegemist on setaariatega.

Setaariate iseloomustus ja levik

Taksonoomiliselt kuuluvad setaariad ümarloomade hõimkonda (Ph. Nematozoa), fasmiidsete klassi (Cl. Phasmidia, fasmiidid on väikesed näärmed ussi saba külgedel), keerdsabaliste seltsi (O. Spirurida), onhotserkide sugukonda (Fam. Onchocercidae) ja setaariate perekonda (Gen. Setaria). NB! Kirjandusallikatest leiab mõnevõrra erinevat süstemaatilist kuuluvust. Lahkarvamusi esineb ka setaariate liigilisel määramisel.

Pilt 2. S. cervi mikrofilaaria (researchgate.net).

Pilt 1. Setaariad põdralt (J. Luht, 2021)

Pilt 3. Setaaria silma eeskambris (researchgate.net).

- ULUKIHAIGUSED Täiskasvanud setaariad on pikad (kuni 15 cm) valged ümarussid, emased on isastest pikemad. Isasusside sabamine ots on vähem või rohkem spiraalselt keerdunud, emasussidel sirgem. Nende keha kitseneb pikkamisi tagumise otsa suunas (pilt 1). Setaariate eesotsas on hästi arenenud peribukaalrõngas (kutikulaarne suuümbris) dorsaalsete ja ventraalsete eenditega. Isastel on kaks ebavõrdse pikkusega spiikulit (kürbokist). Emasussidel on suur munasari, emakaava asub söögitoru piirkonnas. Perekonnas on palju liike, üle 40. Neid on leitud nii kodu- kui ka ulukloomadel, eriti sageli sooja kliimaga maades, kus on arvukalt vaheperemehi ja nende aktiivsusperiood pikk.

Palju liike

1. Setaria labiato-papillosa. Nugib peamiselt veistel, teistel veislastel ja hirvlastel. Liik on levinud kogu maailmas. 2. S. digitata. Parasiteerib veistel peamiselt Aasias. 3. S. equina. Hobustel, muuladel, eeslitel. On väga levinud Keenias. 4. S. congolensis. Sigadel Aafrikas. 5. S. tundra. Punahirvedel jt hirvlastel põhjapoolkera külmadel aladel. 6. S. cervi. Hirvedel, põtradel, põhjapõtradel, veistel, piisonitel, jakkidel, pühvlitel, antiloopidel. Levinud eriti Euroopas ja Aasias.

Mitmed setaariate liigid võivad juhuslikult tabandada ka neile mitteomaseid peremeesloomi (nt S. digitata ja S. labiato-papillosa lambaid, kitsi ja hobuseid). Setaariaid ei ole kodulindudel, koertel ega kassidel. Täiskasvanuna paiknevad nad peamiselt kõhuõõnes, aga neid on leitud ka rinnaõõnest. Setaariate vastsevorme (mikrosetaariaid, üldistatult mikrofilaariaid) võib

leida peremeeslooma verest (pilt 2). Eestis olen varem leidnud setaariaid metskitsel ning põdral kõhu- ja rinnaõõnest. Uuritud juhtumi korral oli põder tabandunud S. cervi’ga, kelle isased on u 5 cm pikkused (laius kuni 0,8 mm), emased u 10 cm pikkused (laius kuni 1,2 mm). Isastele on iseloomulikud lateraalsed sarvjad jätked ja triibulised vöödid sabamise otsa ventraalsel küljel. Emassetaariate keha lõppeb väikese nööpja moodustisega. Diagnoosi kinnitamiseks on näidustatud molekulaarbioloogilised meetodid.

Setaariate arenemine

Setaariate arenemistsükkel on kaheperemeheline. Vaheperemehed on enamasti pistesääsklased (Fam. Culicidae) perekondadest Aedes (metsasääsk), Anopheles (hallasääsk) ja Culex (laulusääsk), aga ka pistekärblased (Subfam. Stomoxydinae, Haematobia stimulans (veise pistekärbes) ja H. irritans (väike pistekärbes). S. cervi peamine vektor ja vaheperemees on H. stimulans.

Loomade liha toidukõlblikkust setaariad ei mõjuta. Putukad invadeeruvad nakatunud lõpp-peremehelt vere imemisel. Putuka soolde jõudnuna vabaneb mikrosetaaria teda kaitsvast kestast u 90 minutiga. Seejärel läbistavad nad sooleseina ja rändavad kehaõõnde (hemotsööli). Mikrosetaariad jõuavad 48 tunniga rasvkehasse, kus kestuvad. Teistkordne kestumine toimub pärast 11. nakkuspäeva. Siis liiguvad vastsed tagasi hemotsööli, kus saavutavad nakkus-

võime (L3, u 2 mm pikkused). Nakkusvastsete arenguks vaheperemehes kulub 2–4 nädalat. Edasi liiguvad nad putuka suistesse, kus säilitavad nakkusvõime 21–33 päevaks. Nakatunud putukad annavad vere imemisel nakkusvastsed edasi lõppperemehele, kelles toimub kolmas kestumine ja mikrosetaariate tunduv suurenemine. Vereteid mööda kõhuõõnde jõudnuna arenevad nad suguküpseks 8–12 kuuga, olenevalt setaaria liigist ja peremeesloomast. Pärast paaritumist sünnitavad emasussid vastsed (L1, 200–250 µm pikkused), kes kanduvad vereteid mööda naha kapillaaridesse, olles nii kättesaadavad vaheperemeestele. Täiskasvanud setaariate eluiga on u 1,5 aastat.

Setaariate tõvestavus

Täiskasvanud setaariad on tavaliselt mittepatogeensed. Siiski on nt Soomes põhjapõtradel täheldatud peritoniiti. Peamiselt juhuperemeestel (nt lammas, kits) võivad setaariate vastsed eksirännakul sattuda piki närve liikudes kesknärvisüsteemi ja silma, põhjustades haigussümptomeid eriti noorloomadel. Võib tekkida kas kõigi jäsemete või ainult tagajäsemete nõrkus ja koordinatsioonihäire. Närvisüsteemi tabandus võib lõppeda ka paralüüsi ja surmaga. On teada, et S. equina on juhuslikult sattunud hobuse ja eesli silma ning põhjustanud nägemiskao (pilt 3). S. cervi’t on leitud hirvel kesknärvisüsteemist. Haruldane juhus inimese tabandusest registreeriti 2016. aastal 15-aastasel Iraani tütarlapsel (S. equina silmas). Vasak silm punetas ja oli paistes. Lähemal uurimisel täheldati silma sidekesta all liigutavat ussi, kes välja opereeriti. Loomade liha toidukõlblikkust setaariad ei mõjuta.

KASUTATUD KIRJANDUS • Eckert, J., Friedhoff, K., Zahner, H., Deplazes, P. Lehrbuch der Parasitologie für die Tiermedicin. Stuttgart: Enke Verlag, 2005, lk 320. • Ippen, R., Nickel, S., Schröder, H-D. Krankheiten des jagdbaren Wildes. Berlin: Deutscher Landwirtschaftsverlag, 1987, lk 177. • Järvis, T. Uluksõraliste helmindid Eestis ja helmintooside tõrje [väitekiri veterinaarmeditsiinidoktori teaduskraadi taotlemiseks]. Tartu, 1993, lk 20. • Järvis, T. Veterinaarparasitoloogia 5. Ümarusstõved, kidakärssusstõved, kaanid ja keelussid. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2011, lk 116‒117. • Kaufmann, J. Parasitic Infections of Domestic Animals. Basel, Boston, Berlin: Birkhäuser, 1996, lk 240. • Nabie, R., Spotin, A., Rouhani, S. Subconjunctival setariosis due to Setaria equina infection. Parasitology International, 2017, 66, 1, lk 930‒932. • Parasitic Diseases of Wild Mammals/ Ed-s Samuel, W. M., Pybus, M. J. ja Kocan, A. A. London: Manson Publishing, 2001, lk 351. • Sundar, S. T., D’Souza, P. E. Morphological characterization of Setaria worms collected from cattle. Journal of Parasitic Diseases, 2019, 39 (3), lk 572‒575. • Taira, N., Ando, Y., Williams, J. A. Color Atlas of Clinical Helminthology of Domestic Animals. Amsterdam:Elsevier, 2003, lk 93‒95, 138. • Taylor, M., Coop, B., Wall, R. Veterinary Parasitology. Oxford: Blackwell Publishing, 2007, lk 130‒131. • https://en.wikipedia.org/wiki/ Setaria cervi • https://en.wikipedia.org/wiki/ Setaria (nematode) • https://parasitipedia.net /Setaria spp parasitic roundworms of cattle, sheep, goats, swine and horses • https://wcvm.usask.ca/learnaboutparasites/parasites/Setaria species.php • researchgate.net/Microfilaria of Setaria cervi in the blood film of rats • https:// researchgate.net/figure/Setaria equina adult worm seen in the anterior chamber of the eye of a donkey

- ajalugu -

Vanemast jahindusest Võrumaal Võrumaa vanemast jahindusest on vähe kirjalikke andmeid. TEKST HEINO KASESALU FOTOD REPROD

skar Loorits oma raamatus „Endis-Eesti elu-olu“ (1941) märgib, et Edela-Võrumaal leidus karusid veel 60 aastat tagasi ehk 1880. aasta paiku, ilveseid ja hunte veel 40 aastat tagasi ehk 1900. aasta paiku. Mõniste metsades olnud põtru 40 aastat tagasi veel rohkesti, samuti metskitsi. Esimese maailmasõja ajal vähenes nende arvukus salaküttimise tõttu tunduvalt. Loorits kirjeldab lühidalt ka omaaegseid ulukite püügiviise Võrumaal. Nii oli tuntud mõiste „linnupesadel käimine“, kui metsas otsiti tetrede, mõtuste, partide jt lindude pesi, et neis olevaid mune toiduks tarvitada. Ulukitele juurdehiilimise korral soovitati põdrale ja kitsele lähenedes sammuda otse, mitte puude taha põigeldes. Mõtustele olevat kevadel mängu ajal võimalik nii lähedale hiilida, et lindu saab västraga lüüa. Karu varitsemiseks ehitati kaerapõllu äärde või raipe juurde puu otsa karulava. Mäkra võis kuuvalgel ööl varitseda urgude juures. Põldpüüde (nurmkanade) püüdmiseks kasutati suurt tuulamissarja, mis pulgakese najale üles seati. Pulgakese küljest viidi pael kuhugi varju taha, kust vajalikul hetkel sai pulgakese ära tõmmata. Nii olid sarja alla teri nokkima tulnud linnud lõksus. Hunte kütiti kuuvalgel ööl ree pealt. Ree taga pika nööri otsas lohises pikerguse kujuga õlgi või räbalaid täistopitud kott, reel oli aga põrsas, keda sunniti aeg-ajalt kisa tegema. Kui läheduses oli hunte, siis tulid nad põrsa kisa peale tee äärde. Nähes nööri otsas lohisevat kotti,

Vana- Nursi mõisnik Oskar von Wahl oli üks Liivimaa jahiharrastajate seltsi asutajaliikmeid.

Georg Kangro oli Eesti kütiseltsi Räpina haruseltsi ja Räpina kütiseltsi esimees.

püüdsid nad seda haarata. Kohe aga kõlasid ree pealt paugud. Tetrede küttimiseks pandi hilissügisel pika ridvaga puu latva tedrekujud (pulvanid). Läheduses varitsev kütt sai tulistada kuju juurde lendavaid tetri. Põtru, kitsi, jäneseid ja rebaseid kütiti ajuga, jahimehed asusid nn vekslikohtadel. Passiivsete püüdmisviisidena olid kasutusel nn põdrahauad ja hundihauad. Need olid maasse kaevatud vajaliku sügavusega augud, mis pealt õrnalt kinni kaeti. Veel oli kasutusel nn püssi lepitamine raipe juures. Selleks paigutati väljapandud raipe lähedale vinnastatud püss, mille päästiku küljest viis nöör raipe juurde. Kui karu või hunt raibet puudutas, siis väljasihitud püss tulistas ning heal juhul surmas või haavas ulukit. Mõtuseid ja tetri püüti silmuste ning nn linnukeeltega, jäneseid, tuhkruid ja saarmaid lõksudega. Rebaseid püüti ka mürgiga, selleks valmistati nn pillid. Vahast topsikeste sisse pandi kanget mürki, peamiselt strihniini. Need määriti hanerasva või mee ja rasva seguga üle, mis rebastele hästi meeldis. Pillid paigutati raja äärde, mis varem oli väikeste kalade lumme loopimisega sisse söödetud. Kõige selle juures oli vajalik äärmine puhtus. Pille tuli valmistada kummikinnastes, maha panemine pidi toimuma reelt, ei tohtinud olla inimese lõhna. Karu olevat vanasti püütud ka viina abil. Selleks olevat metsa karu liikumispiirkonda pandud mollikene, mis vaheseinaga pooleks jaotatud. Ühte poolde valatud mesi, teise piiritus, mis pealt

- ajalugu tohuga kinni kaeti. Mollikese juurde sattunud karu hakkas mett lakkuma. Vaheseina sisse olid puuritud augukesed, mille kaudu mee pinna alanedes piiritus hakkas valguma mee peale. Karu lakkus edasi ja jäi purju ning seejärel magama. Nüüd oli küttidel teda lihtne surmata. Kas niisugust püügiviisi uskuda või mitte, see jäägu igaühel enda otsustada. Sel ajal kuulus jahiõigus üldiselt mõisnikele. Balti eraseaduse (1865) järgi võisid mõisnikud ka müüdud talude maadel jahti pidada. Jahihuvilised talupojad pidid tegutsema peamiselt salaküttidena. Ainult kroonumõisast müüdud talukohtadel said taluomanikud omal maal ka jahiõiguse. Ulukite arvukus hakkas 19. sajandi esimesel poolel Liivimaal kiiresti vähenema. Oli oht, et intensiivse küttimise tagajärjel võivad mõned ulukiliigid hoopis kaduda. Seepärast hakkasid Liivimaa mõisnikud otsima abinõusid selle vältimiseks. Jaanuaris 1869 tuli Tartus kokku grupp Tartu- ja Võrumaa mõisnikke ning mõisarentnikke, et asutada Tartu– Võru ulukikaitse selts (sks DörptWerrosche Wildschutzverein). Koostati

põhikirja projekt ja valiti asutatava seltsi juhatus. Selts pidi tegutsema Liivimaa üldkasuliku ja ökonoomilise sotsieteedi filiaalina. Võrumaalt olid tulnud koosolekule von Pfeiffer Vana-Piigastest, von Samson Urvastest, von Sivers Kärgulast, von Kiel Sõrestest ja von Moeller VastseNursist. Põhikiri jäi aga kinnitamata ja selts ei saanud tegevust alustada.

Liivimaa jahiharrastajate selts

Andrei Küng oli Võru jahiseltsi üks asutajaliikmeid ja selle esimees 1929‒1930.

Balti eraseaduse (1865) järgi võisid mõisnikud ka müüdud talude maadel jahti pidada.

Möödus hulk aastaid, ilma et ulukikaitsel oleks Liivimaal midagi ette võetud. Mõned Lõuna-Eesti ja Põhja-Lätimaa jahihuvilised mõisnikud hakkasid 1892 kavandama uue jahikaitse seltsi asutamist. Põhja-Eestis oli 1891 asutatud edukalt töötav jahiharrastajate selts, seega taheti asutada taoline selts ka Lõuna-Eestis. Koostati uue seltsi põhikirja projekt, mille riigivarade ministeerium kinnitas 14. jaanuaril 1893. Uue seltsi nimeks pandi Liivimaa jahiharrastajate selts (sks Livländische Verein von Liebhabern der Jagd). Asutajaliikmed olid 27 peamiselt Lõuna-Eesti mõisaomanikku. Võrumaalt kuulusid asutajaliikmete hulka Friedrich von

Termokaamera Pulsar Proton XQ30 Pulsar Proton XQ30 on kerge ja kompaktne termokaamera, mis sobib kasutamiseks nii iseseisvalt kui ka erinevate optiliste seadmetega, näiteks turva- ja fotokaameratega, pikksilmade ja optiliste sihikutega. ILMASTIKUKINDEL TERMOKAAMERA

PÕRUTUSKINDEL MAGNEESIUMSULAMIST KORPUS

Pulsar Proton XQ30 on karestatud magneesiumsulamist korpusega, mis kaitseb seadmed tõhusalt vibratsiooni, põrutuste, vigastuste, temperatuurikõikumiste ja ilmastikumuutuste eest. Kergem, ent vastupidavam korpus on ühtlasi parema jahutusvõimega, mis aitab vältida elektrooniliste komponentide ülekuumenemist.

Pulsar Proton XQ30 soojuskaamera peab vastu ka karmimates ilmastikutingimustes, nii vihmas kui ka lumelörtsis. Seadme ilmastikukindlus vastab IPX7 (IEC 60529) tasemele.

TUVASTUSKAUGUS ÜLE 900 MEETRI

Soojuskaamera Pulsar Proton XQ30 tuvastab kuni 900 meetri kaugusel asuvaid objekte (inimene 1,8 × 0,5 m).

KASUTA KOOS TEISTE OPTILISTE SEADMETEGA

Pulsar Proton XQ30 saab PSP adapteri abil kasutada erinevate optiliste seadmetega. PSP adapter tuleb tellida eraldi.

KÕRGE ERALDUSVÕIMEGA SENSOR

Termokaameral Pulsar Proton XQ30 on 384 × 288 @ 17 µm (NETD < 40 mK) sensor, mis pakub täpset ja teravat pilti. Kaadrisagedus 50 Hz muudab vaatlemise mugavaks ja tagab ilma venituseta pildi.

OPTIKWELT OÜ tel 5660 3601 e-post optikwelt@hot.ee www.optikwelt.ee

- ajalugu Sivers Rahumäelt, Georg von Ungern-Sternberg Vana-Antslast, Paul von Knorring Kahkvalt, Oskar von Wahl Vana-Nursist ja Hermann von Samson-Himmelstjerna Vaabinast. Seltsi asutamiskoosolekul 14. aprillil 1893 võeti liikmeks 69 isikut, neist olid Võrumaalt Alexander von Sivers Räpinast, August von Fölkersahm Koikkülast, Reinhold Wilhelm Stael von Holstein Uue-Antslast, Harald von Samson-Himmelstjerna Varbuselt ja Alexander von Moeller Sõmerpalust. Asutamiskoosolekul valiti seltsi esimeheks Ernst von Middendorff, aseesimeheks Ernst von Nolcken, sekretäriks Heinrich Matthisson ja kassapidajaks Alfred von Roth. Lisaks neile valiti veel neli juhatuse liiget. Seltsi liikmeks võeti 29. augustil 1893 Arthur von Wulff Tahevalt ja 20. jaanuaril 1894 Konrad von Ungern-Sternberg Erastverest. Põhikirja järgi oli seltsi peamine ülesanne seaduspärase jahi korraldamine. Seltsi tegevus piirdus Liivimaa kubermanguga, liikmemaksuks kinnitati viis rubla aastas. Ajakirjas Neue Baltische Waidmannsblätter (NBW) ilmus aegajalt teavet seltsi üldkoosolekute kohta. Selles ajakirjas avaldati materjali ka Võrumaa mõisate jahindusest. Nii on lugu ilvesejahist Meeksi mõisas, kus koerte eest põgenev ilves puges rebaseurgu (NBW 1907, 11). On toodud andmeid 1907. aastal Uue-Saaluse mõisas kütitud ulukite kohta. Nii tabati seal viis põtra, viis sokku, 181 jänest, kuus isasmetsist, 27 tedrekukke, 87 laanepüüd. Nn röövulukitest kütiti 16 rebast, kolm mäkra, 143 varest jne (NBW 1908, 6). Karula mõisas toimus 31. juulil ja 1. augustil mõisaomaniku von Grote korraldusel ajujaht, kus seitse kütti tabasid kokku 11 sokku, kaks rebast ja kaks lindu (NBW 1913, 17). Esimese maailmasõja tõttu lõpetas selts 1914 tegevuse. Kokkuvõttes võib öelda, et Liivimaa jahiharrastajate selts etendas märkimisväärset osa jahikultuuri arendamisel Lõuna-Eestis.

Valter Mürk oli Võru maakonna kaitseliidu kütisalga üks asutajaliikmeid.

Karl Kohk oli Võru maakonna rahvaväe ja kaitseliidu ülem 1920. aasta teisel poolel.

Kütiselts ja kütisalgad

Veebruaris 1918 kuulutati välja Eesti Vabariik (EV) ja sama aasta 11. novembril alustas avalikku tegevust kaitseliit. Järgmise aasta suvel alustati ettevalmistusi kaitseliidu jahija spordisalkade moodustamiseks. Eesti Asutav kogu võttis 10. oktoobril 1919 vastu maaseaduse, mille alusel kõik Eesti Vabariigis asuvate eramõisate maad ja metsad arvati riigi omandiks. Seega said EV kodanikud ka seadusliku õiguse jahti pidada.

Gustav Sabbe oli Võru jahimeeste seltsi üks asutajaliikmeid.

Jahipidamise korraldamiseks oli tarvis moodustada jahiorganisatsioone. Suvel 1919 oli Tartus organiseeritud Eesti kütiselts, millel põhikirja järgi võisid olla haruseltsid teistes maakondades. Võrus toimus 13. novembril 1919 Kandle seltsi ruumides Eesti kütiseltsi Võru osakonna asutamiskoosolek. Sellest võtsid osa M. Must, R. Piilbaum, A. Küng, J. Kiesler, K. Sibul, A. Meema, M. Õunmann, R. Treiman, K. Riigov, G. Pajo, H. Mikheim, J. Ebber ja P. Reimann. Uus selts hakkas aktiivselt tegutsema. Esimeheks valiti J. Kiesler, kes jäi sellele kohale kuni 1924. aastani. Ulukeid oli sel ajal röövküttimise tõttu suhteliselt vähe, seega suunati peamine tegevus röövloomade ja -lindude hävitamisele. Selts rentis oma tegevuseks Võru linna ümbrusest riigimetsi, kus osa jäeti kaitsemetsaks. Hulkuvate koerte ja kasside hävitamise eest maksti preemiat. Sel ajal oli Eestis ette nähtud jahiorganisatsioonide asutamine põhiliselt kaitseliidu liinis. Novembris 1919 oli maakondade kaitseliidu ülematele saadetud „Kaitse liitude jahi salkade ajutine juhatuskiri“, mille järgi igas maakonnas oli ette nähtud moodustada kaitseliidu kütisalk ning jaoskondades kütirühmad. Tallinnas toimus 14. veebruaril 1920 vabariiklik kütisalkade esindajate koosolek. Võru maakonda esindas seal lipnik Johan Sirk, kes oma sõnavõtus mainis, et Võrumaal tegutseb kaks kütisalka, Võrus 25 liikmega ja Vastseliinas 18 liikmega. Ajaleht Postimees kirjutas 30. märtsil 1921, et Vastseliina kütisalga esimees J. Pütsepp alustas hiljuti loenguid meie metsloomade tutvustamiseks, mis äratas kohalikes elanikes suurt huvi. Esimene tutvustatud loom oli metskits, järgnevalt anti ülevaade väiksematest jahiloomadest. Võru maakonna kaitseliidu kütisalga asutajad olid Voldemar Kommer, Ferdinand Vilberg, Valter Mürk, Alfred Plakk, Eduard Lukats, Karl Taal, Jüri Grünthal ja Arnold Tiisler. Salga juhatus asus Võrus, tegevuspiirkond Võrumaa. Avaldus esitati 6. juulil 1920, Tartu–Võru rahukogu registreeris kütisalga põhikirja sama aasta 10. augustil. Võru maakonna rahvaväe ja kaitseliidu ülem Karl Kohk kutsus 26. augustil 1920 kõigi jaoskondade kaitseliidu ülemad 2. septembril maakonna kaitseliidu staapi kütisalga tegevuse arutamiseks ja eestseisuse valimiseks. Kõigi jaoskondade kaitseliidu ülematele teatati 1. oktoobril 1920, et 6. oktoobril toimub Võru maakonna kaitseliidu kütisalga peakoosolek, kus arutatakse harurühmade tegevust.

- ajalugu Iga jaoskonna ülem on kohustatud isiklikult tegema ülevaate oma jaoskonna kütirühma tegevusest. Räpina vallamajas toimus 16. oktoobril 1921 koosolek, kus asutati Eesti kütiseltsi Räpina haruselts. Esimeheks valiti Ado Ahas. Selts hakkas aktiivselt tegutsema. Hiljem valiti seltsi esimeheks Georg Kangro. Ajakiri Eesti Kütt 1922 nr 4 kirjutab, et Võru maakonna kütisalga tegevust takistab maakonnavalitsuse määratud kõrge jahimaks 500 marka. Salk on korraldanud laskeharjutusi Võrus ja Antslas. Materiaalse olukorra parandamiseks kavatsetakse korraldada loterii. Ajakirjas Eesti Mets 1922 nr 4 ilmus kirjutis „Metssiga Eestis“. Novembris 1921 nähti Võrumaal Roosa metskonnas metssea jälgi. Kohe asuti loomale jahti korraldama, millest kutsuti osa võtma ka Võru kütisalga liikmeid. Jaht lõppes tulemusteta, siga läks üle piiri Lätimaale. Uus jaht sellele loomale korraldati 5. jaanuaril 1922, kui Roosa metsaülem Alfred Ellram tabas metssea. Ajalehes Võrumaa ilmus 22. detsembril 1922 väike artikkel „Kriis kütisalgas“. Kaitseliidu kütisalga Võru osakonnas korraldati einelauapidaja koha väljapakkumine enampakkumise teel. Osakonna eestseisus vormistas eellepingu parima pakkujaga. Revisjonikomisjonile see millegipärast ei meeldinud ja see nõudis üldkoosoleku kokkukutsumist. Viimane toetas revisjonikomisjoni seisukohta. Eestseisus toimis põhikirja kohaselt, seetõttu pidas ta üldkoosoleku seisukohta endale umbusu avaldamiseks ja astus täies koosseisus tagasi.

620.00€

540.00€

PARD NV007S 16MM 1.5-6X 200M IP-67 WI-FI 940NM

990.00€

839.00€

INFIRAY THERMAL IMAGING MONOCULAR V2.0 - C2W 256X192 25HZ WI-FI 675M

Jahiseltsid

Võrumaal hakati 1920. aastate keskel organiseerima iseseisvaid jahiseltse. Jaanimõisa kütiseltsi asutajad olid August Austa, Paul Küüts, Peeter Oinus ja Ernst Lodesson. Seltsi juhatus asus Moisekatsi vallas, tegevuspiirkond oli Võru ja Tartu maakond. Avaldus esitati 28. juunil 1924. Tartu–Võru Rahukogu lükkas selle sama aasta 27. septembril tagasi, viidates puudustele põhikirjas. Pole teada, kas hiljem seltsi põhikiri registreeriti. Ajalehes Postimees ilmus 23. detsembril 1924 lühike kirjutis „Räpina vallanõukogu eeskujulik otsus“. Selles kirjutati, et Eesti kütiseltsi Räpina haruselts pidas eelmistel aastatel seltsimajas puhvetit alkohoolsete jookidega. Selts esines nüüd vallanõukogus palvega lubada seda 1925. aastal jätkata. Vallanõukogu otsustas seda mitte lubada, põhjendades, et alkoholi müük seltsimajas on avaldanud halba mõju ümbruskonna asutustele. Antsla kütiseltsi asutajad olid Aleksander Raudsik, Robert Verev, Martin Rõigas, Johannes Maime, Jaak Jõgi, Värdi Kaska, Herman Vooru ja Daved Leinus. Seltsi juhatus asus Antslas, tegevuspiirkond oli Võrumaa.

Jaht lõppes tulemusteta, sest siga läks üle piiri Lätimaale.

3030.00€

2960.00€

INFIRAY CL42 384X288 50HZ 42MM 2.9-11.6× M52×0.75 1540M THERMAL IMAGING ATTACHMENTS

490.00€

399.00€

PARD PARD NV007V CLIP-ON NIGHT VISION RIFLE SCOPE 16MM 940NM

Avaldus esitati 7. augustil 1925, Tartu– Võru rahukogu registreeris seltsi sama aasta 11. septembril. Eesti kütiseltsi Võru osakonna peakoosolekul 16. oktoobril 1925 otsustati senine osakond likvideerida ja asutada uue põhikirjaga iseseisev Võru jahiselts. Võru jahiseltsi asutajad olid Andrei Küng, Ludvig Hääl, Felix Berg, Mihkel Must, Arnold Möllerson, Oskar Jürgenson, Richard Treimann, August Uder, Arnold Meema, Jaan Kiesler ja Aleksander Steinmann. Nad esitasid 16. oktoobril 1925 jahiseltsi registreerimise avalduse. Seltsi juhatus asus Võrus, tegevuspiirkond oli Võru linn ja Võru maakond. Tartu–Võru Rahukogu registreeris seltsi 22. detsembril 1925. Ajalehes Elu ilmus 8. jaanuaril 1931 pikem kirjutis „Jahimeestel veel palju teha“. Võru jahiseltsi esimees R. Treimann kirjutab seltsi tegevusest viimasel kümnel aastal. Peamine tähelepanu oli pööratud röövulukite hävitamisele. Igal aastal oli hävitatud keskmiselt 20 kulli, 306 varest, kuus harakat ja viis pasknääri. Samal ajal tuleb seltsi ühe liikme kohta kütitud jäneseid kaks-kolm tükki aastas. Palju tööd on veel ees jahikaitse korraldamises. Uue jahiseaduse koostamisel võiks eeskujuks võtta Kanada jahiseaduse. Ainult ühise tegevuse korras on võimalik jahinduse kitsaskohtadest üle saada. Sama ajaleht kirjutas 20. märtsil 1936, et hiljuti peeti Võru jahiseltsi aastapeakoosolek. Seltsi esimees R. Treimann esitas aruande. Möödunud jahiaastal peeti neli ajujahti, igal jahil käis 15–16 kütti. Iga ajujahiga tabati 17–20 jänest. Seltsi juhatus valiti täies koosseisus tagasi.

3300.00€

2990.00€

INFIRAY RL42 384×288 50HZ 4-16X IP67 2179M WI-FI + BATTERY + MOUNT THERMAL IMAGING SIGHT

1690.00€

1480.00€

INFIRAY SCP19 256X192 25HZ 19MM 2.3-4.6X 986M + BATTERY + MOUNT THERMAL IMAGING SIGHT

- ajalugu Seltsi iga liiget kohustati hävitama vähemalt viis varest ja nende jalad esitama juhatusele 15. detsembriks. Veriora jahiseltsi asutajad olid Paul Parson, Jakob Jõks, Gustav Jõks, Jaan Mõtsar. Karl Salf, Gerhard Salf ja Gustav Obring. Seltsi juhatus asus Veriora vallas, tegevuspiirkond oli Võru maakond. Avaldus esitati 25. septembril 1926, siseministeerium registreeris seltsi sama aasta 2. oktoobril. Võru jahimeeste seltsi asutajad olid Hans Rüütel, Eduard Kalekaur, Edgar Unt, Gustav Sabbe, Jaan Neumann, Richard Treimann, Paul Möök ja Gustav Tull. Avaldus esitati 21. juunil 1927, siseministeerium registreeris seltsi sama aasta 10. septembril. Seltsi juhatus asus Võrus, tegevuspiirkond oli Võrumaa. Kääpa jahiseltsi asutajaliikmed olid Julius Lätt, Eduard Loos, August Vagol, August-Friedrich Palgi ja Felix Kaust. Põhikirja järgi oli seltsi tegevuspiirkond Võru vald ja Võru maakond. Avaldus esitati 27. detsembril 1927, siseministeerium registreeris seltsi 19. jaanuaril 1928. Urvaste kütiseltsi asutajad olid Albert Peterson, Karl Schmidt, Alexius Land, Julius Jaek, Isak Soo, Karl Tiiberg, Kristjan Narits ja Johannes Raamat. Seltsi juhatus asus Urvaste vallas, tegevuspiirkond olid Urvaste, Linnamäe, Kärgula ja Kooraste vallad. Avaldus esitati 23. märtsil 1928, siseministeerium registreeris seltsi sama aasta 3. aprillil. Saru küttide seltsi asutajad olid Jaan Jõgi, Jaan Hanimägi, Eduard Sillaots, Johan Kolk, Johannes Kond, Julius Koch, Vladimir Karolin, Hans Sims, Jaan Tuvikene ja Bernhard Paas. Seltsi juhatus asus Saru vallas, tegevuspiirkond Eesti Vabariik. Avaldus esitati 4. septembril 1928, siseministeerium registreeris seltsi sama aasta 10. septembril. 12. juunil 1930 toimus Võru maakonna kaitseliidu kütisalga erakorraline peakoosolek. Kohal oli 16 hääleõiguslikust liikmest 11, seega oli koosolek otsustusvõimeline. Salga esimees Hans Rüütel tegi ettepaneku kütisalk likvideerida, sest see ei suuda enam täita oma põhikirjalisi eesmärke. Võrus on kaks samadel eesmärkidel tegutsevat jahiseltsi ja enamik endistest salga liikmetest on sinna üle läinud. Hääletamisel likvideeriti salk ühehäälselt. Eesti kütiseltsi Räpina haruseltsi peakoosolek toimus 20. septembril 1932. Haruseltsi esimees Georg Kangro teatab, et Eesti kütiselts Tartus on läinud üle uuele põhikirjale, milles haruseltse ei ole

esitati 20. septembril 1932, kohtu- ja siseministeerium registreeris seltsi sama aasta 1. novembril. Mooste jahiseltsi asutajad olid Ernst Naruson, Elmar Haidak ja Karl Kurre. Seltsi juhatus asus Mooste vallas, tegevuspiirkond oli Mooste vald ja Võrumaa. Avaldus esitati 2. novembril 1932, kohtu- ja siseministeerium registreeris seltsi sama aasta 26. novembril. Ajaleht Postimees kirjutas 10. jaanuaril 1936, et Võrumaale Koiolasse kavatsetakse asutada uus kütiselts H. Raudsepa ja Kondradi eestvõttel. Nemad on juba Koiola ja Ahja valla peremeeste käest jahimaad rentinud. Arhiivis selle kohta aga materjali ei leidu. Põlva jahiseltsi asutajad olid Jaan Sosi, Ernst Koskora ja Richard Hagus. Seltsi juhatus asus Põlvas, tegevuspiirkond oli Põlva vald Võrumaal. Avaldus registreerimiseks esitati 31. märtsil 1940, sama aasta 7. mail lükkas siseministeerium selle tagasi, viidates puudustele põhikirjas. Seltsi asutajatel oli õigus ühe kuu jooksul esitada kaebus registreerimata jätmise kohta. Ilmselt seda aga ei tehtud, sest Eestis algasid peatselt suured muudatused riiklikus ja ühiskondlikus elus.

Suured muutused

enam ette nähtud. Ta tegi ettepaneku asutada iseseisev Räpina kütiselts. Ettepanek kiideti heaks ja samal koosolekul hakati uut seltsi moodustama. Asutajaliikmed olid Karl Rämman, Karl Palsing, Johann Värnik, Paul Lepson, Samuel Keerd, Gustav Karpson, Georg Kangro ja August Tamm. Põhikirja järgi asus seltsi juhatus Räpinas, tegevuspiirkonnaks olid Räpina, Kahkva, Toolamaa, Mooste, Veriora, Meeksi ja Mäe vallad. Avaldus

Ajalehes Elu ilmus 7. veebruaril 1940 kirjutis, et siseministri otsusega 15. novembrist 1939 on Võru maakonnas suletud kokku 109 seltsi ja ühingut. Need olid niisugused organisatsioonid, mis olid kaotanud oma olemasolu otstarbe või tegutsesid väga loiult. Likvideeritud seltside hulgas olid Antsla kütiselts, Veriora jahiselts, Võru jahimeeste selts, Urvaste kütiselts ja Saru küttide selts. Ülejäänud Võrumaa jahiseltsid suleti aga ENSV rahvakomissaride nõukogu 9. oktoobri 1940. aasta määruse § 8 põhjal. Saksa okupatsiooni ajal 1941–1944 toimusid Eesti jahinduses suured muutused. Eestis kehtestati 15. detsembril 1941 Saksa riigi jahiseadus. Kõrgeimaks jahindusvõimuks oli kindralkomissar Tallinnas, temale allus seitse piirkonnakomissari. Viimased andsid välja ka jahitunnistusi. Võrumaa oli Tartu piirkonnakomissari Kurt Meeneni haldusalas. Jahiorganisatsioonid ei tegutsenud. Ida maaalade riigikomissariaadi määrusega 15. märtsist 1944 hakkas jahitunnistusi välja andma maakonnapolitsei. Jahinduse korraldamise õigused anti üle metsade keskvalitsusele. Sama aasta sügisel algas Eestis aga uus okupatsioon.

- JUUBILAR -

Heino Kasesalu 90

Noore mehena oli Heino Kasesalu üks lemmikharrastus ratsutamine.

Heino Kasesalu Järvseljal jahil.

Eesti Jahimehe lugejad ei kujuta ette ajakirja ilma jahiajaloo rubriigita. FOTOD AIMAR RAKKO, ERAKOGU

uba aastaid avaneb iga numbri lõpulehekülgedel mõni maailma või Eesti jahindusega seotud ajalooline seik või isik, saavad selgeks meie jahiseltside asutamislood ning praegused jahimehed loevad huviga, kuidas peeti jahti lähemas ja kaugemas minevikus, millised olid jahitraditsioonid, kes olid need jahimehed, kelle pühendunud töö tulemusena pandi alus Eesti jahindusele. Kõigi nende jahiajaloo artiklite autor on Heino Kasesalu, elupõline jahimees, üle 30 aasta Järvselja õppekatsemajandit juhtinud mees, meie jahiajakirja pikaaegne toimkonna liige. Heino Kasesalu sai 1. aprillil 90-aastaseks. Heino sündis 1932. aastal Viljandimaal Kõo vallas Soomevere külas, sünnikodu oli ema esivanemate talu, põliskoht, kus möödusid lapsepõlveaastad. Heino sõnul jahimehi tema esivanemate hulgas polnud, jahindushuvi äratas hoopiski naabrimees Jaan, kes oli üsna agar jahija kalamees. „Temaga koos sain esimesed jahipidamise elamused. Tema jahikirg äratas ka minus huvi. Olin siis väike

poiss – seitsme-kaheksa-aastane,“ on ta meenutanud. Heino käis Soomevere 6-klassilises algkoolis ja Kiriveres, keskkooli lõpueksamid tegi ta 1953. aastal Tartu 1. töölisnoorte keskkooli juures ja astus samal sügisel põllumajandusakadeemiasse metsandusteaduskonda. Siitpeale oli ta Järvseljaga tihedalt seotud. Aastal 1921 oli asutatud Järvselja õppemetskond, millest sai metsandustudengite praktikabaas. Ka Heino käis tudengina igal aastal üks kuni kaks kuud Järvseljal praktikal, aastast 1956 oli ta seal jahimeeste kirjas ja pärast põllumajandusakadeemia lõpetamist 1958 määrati Järvseljale vanemmetsaülema ametikohale. Järvselja kujunes Heinole nüüd alatiseks kodu- ja töökohaks, vaid kolm aastat õppis ta vahepeal Tartus aspirantuuris zooloogia- ja botaanika instituudi juures ning selle lõpetamise järel määrati 1964. aastal Järvselja õppekatsemajandi direktoriks. Järvselja erines kindlasti tavalisest metskonnast, sest tegemist oli üliõpilaste praktikabaasiga. Alates 1921. aastast on kõik Eesti kõrgharidusega metsamehed Järvseljalt läbi käinud, paljud neist on kuulunud Järvselja jahiseltsi nagu Heinogi. Tegemist on teatud määral akadeemilise sektsiooniga, mille ajaloost kirjutas hiljaaegu pikemalt Vello Vainura (vt Eesti Jahimees 2021, nr 6, lk 58–64). Järvselja mail on möödunud ka Heino Kasesalu aktiivsed jahimeheaastad. Lisaks sellele on tal olnud põnevaid jahiretki Sahhalini saarele, Ussuurimaale, Kesk-Aasiasse ja

Saksamaale Tüüringisse. Kõige meeldejäävamad muljed on vanal jahimehel Kaug-Idast, kus peeti karujahti mägijõgedel ja hirvejahist Tüüringi metsades. Kõigil nendel aastakümnetel on tundnud Heino suurt huvi looduse vastu. Ta on alati ilmutanud süvenenud uurijavaimu, olles aktiivne Eesti loodusuurijate seltsi ja Eesti dendroloogia seltsi liige. Eesti loodusuurijate selts (asutatud 1853) on üks vanemaid akadeemilisi uurimisorganisatsioone Eestis, kuhu Heino Kasesalu kuulus juba tudengina. Vanemas eas on tema huvi pöördunud peamiselt metsanduse ja jahinduse ajaloo poole. Ehk nagu ta ise 2007. aastal Eesti Jahimehe veergudel meenutas: „Mida vanemaks inimene saab, seda rohkem hakkab teda huvitama möödanik. Ilmselt on nii, et nooremas eas ei ole see huvi eriti tahapoole suunatud. Nüüd on aega, sest varem ei kippunud vaba aega üldse jääma. Samuti on ka arhiivid võrreldes Vene ajaga avatud. Lisaks sellele väike leidmisrõõm, kui mingi asjaga põhjalikumalt tegeleda.“ See Heino Kasesalu väike leidmisrõõm on aga valmistanud nüüdseks juba pikki aastaid jahimeestele suurt lugemisrõõmu ja andnud meile kõigile juurde tarkust ning teadmisi Eesti ja maailma jahindusajaloost. Heino, me imetleme sinu piiritut uudishimu, töökust, täpsust ja avatud meelt. Soovime sulle ikka head tervist ja jõudu ning uusi kohtumisi nendel põnevatel ajaloo avastamise radadel! Eesti Jahimees Eesti Jahimeeste Selts

- Jahirelvad -

Moodsad jahirelvad 2022 Pärast USA-s Las Vegases toimunud SHOT Show messi ja Nürnbergi IWA messi on uued suundumused 2022. aastal väga selgelt näha. TEKST KAUPO KINDSIGO, jahispordi liidu instruktor-treener FOTOD REPROD

Beretta BRX1.

ähelepanuväärselt palju jahirelvatootjaid nii siin- kui ka sealpool Atlandi ookeani on tegelenud innovaatiliste jahirelvade väljatöötamise, konstrueerimise ja tootmisega. Müügile on tulnud kümneid täiesti uusi jahirelvi tuntud tootjatelt.

Süsinikkiud

Selgelt on näha süsinikkiust (ingl carbon-fiber) relvaraudade ja laadide võidukäik. Kümmekond aastat tagasi, kui USA firma PROOF Research hakkas esimesena tootma süsinikkiust raudasid, tõusid esile järgmised tõsiasjad. 1. Süsinikkiust rauad on kuni 64% kergemad kui traditsioonilised sarnase kontuuriga terasest relvarauad. 2. Match-klassi täpsus. 3. Kuni 14 korda suurem soojusjuhtivus laskmise ajal jahedamate ja kauakestvamate relvaraudade jaoks. 4. Kiire (paljulasulise) tulistamise korral ei muutu kuulide tabamispunkt. 5. Vähenenud relvaraua vibratsioon. 6. Enneolematu vastupidavus. Süsinikkiust laadi iseloomustab ilmastikukindlus, suur jäikus, tugevus ja ülikerge kaal. Mõned tootjad kinnitavad, et süsinikkiust laad vähendab relva tagasilööki. Süsinikkiust raudade ja laadide võidukäiku on siiani takistanud väga kõrge hind. Custom, käsitööfirmad Cristensen Arms, PROOF Research ja Gunwerks võisid varem oma süsinikkiust relvadele külge riputada ka 7000 kuni 10 000 USA dollari suuruse hinnalipiku, aga tavajahimehed vaatasid seda vesise suuga pealt ja ootasid aega, millal hinnad kosmosest maa peale tulevad ... Nüüd on tavajahimehele kättesaadava hinnaklassiga (umbes 1500 USA dollarit) süsinikkiust relvaraua ja/või laadiga jahirelvi tootevalikusse lisanud näiteks Howa (HS Carbon Fiber), Springfield (Waypoint), Savage (110 Ultralight), Browning (X-Bolt Mountain Pro), ka meie naabrite soomlaste süsinikkiust laadiga Sako (85 Carbonlight), mis kaalub ainult 2,4 kilo (!), Christensen Arms (Ridgeline), Bergara (Mountain 2.0). Kallima poole peal, alates 3000 USA dollarist, pakutakse hulgaliselt süsinikkiust jahirelvi: Bergara (MGLite Cure), Fierce (Reaper Chassis), Weatherby (Mark V Backcountry Ti), Nosler (M48 Mountain Carbon), MPA (BA Ultra Lite Hunter), Steyr (Carbon), Blaser, Mauser, Sauer, Strasser süsinikkiust laadidega erinevad mudelid.

Otseveolukud

Väga kiiret ümberlaadimist võimaldavad otseveolukkudega jahirelvad. Uus, Beretta esimene liikuva lukuga jahirelv Beretta BRX1, innovaatilise kujunduse, paljude reguleerimisvõimaluste, AR-I meenutava roteeruva 8 (standardkaliibrid) kuni 16 (magnumkaliibrid) sulgurpinnaga lukuga, kerge, ainult 3,2 kg kaaluv otseveolukuga jahirelv. Beretta BRX1 on

Fierce Reaper Chassis rifle.

Binokkel Nikon Monarch M7.

läbinud ka karmi nn NATO-testi: sellest relvast tulistati paduvihmas, külmkambris, üks relv tulistas 120 000 lasku jne. Beretta BRX1 näitas ennast parimast küljest! Haenel JAEGER NXT on uus, otseveolukuga, lineaarse torsioonlukuga jahirelv. Kujundatud pliivaba laskemoona kasutamiseks.

Ergonoomilised binoklid

Aasta 2022 mudelivalikus üllatab Nikon jahimehi väga kompaktsete ja ergonoomiliste binoklitega: MONARCH M7; 8 × 42 ja 10 × 42. Kerge, vaid 680 g kaaluv binokkel annab 1000 m peal vaatevälja laiuseks väga korraliku 145 m. Peopessa mahtuv binokkel (14 cm pikk ja 13 cm lai) teravustab juba alates 2,5 m peale ja on kristallselge pildiga. Proovisin ka 10 × 42 binokli ära ja tõesti, vaateväli on natuke kitsam, aga selle eest on kaugemal asuvad detailid suurema suurenduse tõttu paremini näha. Tänu uue, eriti madala dispersiooniga (ED) tehnoloogiaga läätsedele on vaadeldav pilt selge, loomulik ja täiesti moonutusevaba. Vee- ja udukindlus on tagatud. Väljapööratavad ja libistatavad kummist silmaklapid, millel on mitme klõpsuga tugi, võimaldavad silmade lihtsat positsioneerimist õigesse vaatepunkti. Kummine kate on mugav ja käepärane! NIKON MONARCH M7 binoklid saab ka statiivile paigutada, pikkadel varitsusjahtidel või hiilimisjahis on see päris mugav! Nikon paigutab MONARCH M7 sarja ka väga kättesaadavasse hinnaklassi: suurusjärk on 500 eurot. Kõige suurem valik binokleid on näha siit: https://fotoakadeemia.ee/pood/ nikoni-sportoptika/nikon-binoklid/monarch/nikonmonarch-m7-10x42/.

Õnnitleme! AEGVIIDU JAHIMEESTE SELTS

Urmas Saar 60 ALLIKU JAHISELTS

Jaak Müür 60 ARE JAHIMEESTE SELTS

Bruno Vabrit 75 Toomas Luur 60 EIDAPERE JAHISELTS

Sven Soomets 50 HALLISTE JAHISELTS

Kaljo Järvis 75 Taimo Staalfeldt 50 HARJU JAHINDUSKLUBI

Ants Jaanus 80 Leonid Zupsmann 75 Jevgeni Lustsikov 75 Viktor Suzdaltsev 70 Heino Uusaed 65 Johannes Teino 60 Vladimir Kissel 60 Andres Karu 55 Lembit Liitvee 50 Tarvi Karu 50 Kristo Sikk 50 Toomas Tauts 50 Erkki Hein 50

HIIUMAA JAHIMEESTE SELTS

Vello Ads 85 Elmar Martin 80 Leevi Regi 70 Kalle Laid 65 Kalev Engso 60 Mirko Arroküll 50 HUBERTUSE JAHISELTS

Hannes Matsina 50

IDA-VIRU JAHIMEESTE SELTS

Otto Innos 80 Juri Jukov 75 Boris Batov 70 Vladimir Kolotškov 70 Arkadi Liiv 65 Aivar Surva 60 Tõnis Unuks 55 Urmas Teelahk 50 JAHINDUSÜHISTU NUGIS

Meelis Annus 50

JAHINDUSÜHISTU ULUK II

Vello Terner 85

JAHISELTS BUBO

Hillar Haljaste 65 Vahur Vares 65 Eimar Lodi 55 Hillar Meoma 50

JAHISELTS GUSTAV

Tõnis Viht 50

JÕGEVA JAHIMEESTE ÜHING

Andrus Murd 60 Mart Sander 55 Nikolai Aron 50

JÄRVAMAA JAHINDUSKLUBI

Tõnis Ainjärv 80 Viktor Suzdaltsev 70 Aavo Aolaid 75 Mati Hõbemägi 70 Ilmar Lomp 65 Harry Saaliste 65 Ervin Must 60 Alo Salm 60 Rene Savi 60 Are Lilleaed 50

KOHILA JAHIMEESTE SELTS

Mihkel Vahtramäe 80 Ivo Jüürman 60 Riho Terras 55 KULLAMAA JAHIJA KALAMEESTE SELTS

Endel Riive 90 KULLAVERE JAHIÜHISTU

Jevgeni Bõstrov 70 Jüri Serov 60 LEHOLA JAHISELTS

Olev Jõgi 80 Gert Fuchs 50

LINNUKÜTI JAHIÜHING

Jüri Stroo 75 Kristjan Kaares 50 LINNUSE JAHISELTS

Jaanus Toman 50 LÄÄNE-LAHEMAA JAHISELTS

Ülo Kokamägi 75

LÄÄNEMAA JAHINDUSKLUBI

Albert Tamme 70 MASSIARU JAHISELTS

Jüri Ollino 55

KAIU JAHINDUSKLUBI

LEIE JAHIMEESTE SELTS

KEHTNA JAHINDUSKLUBI

LELUSELJA JAHISELTS

MUSTJALA ÜHINENUD JAHISELTS

KEILA JAHISELTS

LIHULA JAHISELTS

MÕISAKÜLA JAHISELTS METSIS

LINNAMÄE JAHIJA KALAMEESTE SELTS

NÕVA JAHI- JA KALAMEESTE SELTS

Marek Mäekivi 50

Allan Tinno 70 Sven Soomets 50 Õnnev Müür 55 Juhan Idnurm 50

KLUBI TAJASK MTÜ

Viktor Tšupov 85 Nikolai Lobanov 55

Arvi Põldaas 65

Taimo Staalfeldt 50

Oliver Purik 50

Olev Raie 55

METSASÕBRAD MTÜ

Sergei Egorov 65

Tõnis Viht 50

Art Õun 55

Rene Savi 60 Andres Siilmann 60

Hans Plees 85 Roland Nõmme 65 Veiko Tikka 60

Joonas Lindov 50 Argo Perdel 50 Janek Pinta 50 Mihkel Saare 50 Lennart Sünt 50

PÕLTSAMAA JAHISELTS

RAHNOJA JAHISELTS

PADISE JAHIMEESTE SELTS

Jaan Soone 90 Avo Müür 75 Mati Paabort 70 Toivo Kroon 65 Rando Omler 60 Margus Andre 55 Magnus Kaasik 55

PÕLVA JAHISELTS

Arne Leib 55 Vassili Padumäe 65 PÕDRALA KÜTT MTÜ

Mati Sild 70 Veiko Leppik 50

PÄRNUMAA JAHIMEESTE LIIT

Leida Mändla 80 Jaan Tohtsalu 80 Arvo Pärnpuu 75 Endel Tasane 75 Rein Ilau 70 Ants Lahe 70 Lev Suni 70 Aare Viigissaar 70 Vassili Padumäe 65 Arvo Savi 65 Oleg Sokolov 65 Jüri Hanson 60 Konstantin Mokanu 60 Andrus Murd 60 Peeter Tasane 60 Raivo Tilk 60 Sulev Saar 55 Urmas Ennok 50

Rein Laas 75 Mihkel Hansen 60 Andres Toht 50

RAIKKÜLA JAHISELTS

Arvi Aalde 85 Märt Lees 75 Aaru Kenk 60 Olev Rande 60

RAKVERE JAHINDUSKLUBI

Aivo Uustall 75 Tõnu-Urmas Mätlik 70 Villu Alatsei 65 Lembit Neidra 65 Olev Prinken 60 Kalmer Visnapuu 60 Ando Larionov 50 Meelis Robam 50 Janek Õunapuu 50 RAPLA VALLA JAHISELTS

Jaanus Toman 50

SAARTE JAHIMEESTE SELTS

Mihkel Kaal 75 Ants Raamat 75 Raimu Aardam 70 Allan Hilberg 70 Rein Lembit 70 Meelis Jäe 65 Jaan Kesküla 65 Raivo Martinson 65 Peeter Mänd 65 Aivar Kaesvelt 60 Leemet Kaup 60 Andres Lonks 60 Aarne Viikholm 60 Ain Talur 60 Kalle Voog 60 Andi Eist 55 Kaido Teär 55 Indrek Sugul 50 Valter Tahk 50 Andi Tuulik 50 Ardo Vilbre 50 SINIALLIKA JAHISELTS

Mart Sonn 65 SUISLEPA JAHISELTS

Juhan Jakobson 80 Jaan Lukas 70 Kalev Kask 70 SUURE-JAANI JAHISELTS

RIMMU KÜTID MTÜ

Peep Konrad 50

RULLI KÜTID MTÜ

TALLINNA JAHIMEESTE SELTS

Andrus Rinaldi 55 Endel Telling 90

Earl H. Lasson 55

RÕUSA-SUUREJÕE JAHIMEESTE SELTS

TAHKUNA JAHISELTS

Viktor Rättel 80

Vello Estaal 80

Raivo Kreis 80 Mart Arrak 60 TAMSALU JAHISELTS

Kaupo Pärg 70

TARTU JAHINDUSKLUBI

Heino Kasesalu 90 Endel Kullam 90 Vello Audova 80 Arne Kivastik 75 Valeri Sevastjanov 75 Valter Tootmaa 70 Ago Anier 65 Aivar Korotkov 65 Priit Kuus 65 Ivan Okružko 65 Vladimir Savastjanov 65 Anatoli Strutsalin 65 Imre Taal 65 Tarvo Teder 65 Toomas Kontus 60 Vassili Lebedev 60 Andi Eist 55 Jüri Lokko 55 Peeter Pihelgas 55 Kert Ilula 50 Juri Kondratjev 50 Priit Lauk 50 Kaupo Paas 50 Aivar Soonberg 50 Karlo Tamme 50 Varmo Veski 50 Nikolai Vidrik 50 Urmas Võro 50 TIHEMETSA JAHISELTS

Kalle Song 60 TUUDI JAHISELTS

Rein Ellermaa 70 Villu Reinsalu 65 Vello Tomingas 65 Martin Sibul 50 TÄNASSILMA JAHISELTS

Toomas Jõerand 65 Andres Koovit 55 TÄÄKSI JAHIMEESTE SELTS

Tiit Jänes 65

VALGAMAA JAHIMEESTE ÜHISTU

Arvo Õim 85 Vello Audova 80 Rein Raidmäe 80 Tiit Pärn 70 Mati Sild 70 Enno Šumilov 70 Jüri Joonas 65 Ants Kõomägi 65 Jaak Laving 65

Juhan Mõttus 65 Maila Rohtla 65 Hare sen Unt 65 Pille Illak 60 Andres Tamm 60 Ago Vilumaa 60 Sergei Batsko 55 Peep Kangro 55 Ants Kiisler 55 Margus Mõistus 55 Jüri Ollino 55 Tamur Tamm 55 Veiko Leppik 50 Renno Saega 50 Vaido Uibo 50 VARDI JAHISELTS

Sergey Ivanov 65 Herko-Rasmus Servet 55 VORMSI JAHISELTS

Jüri Pajuste 75 VIITNA JAHINDUSÜHISTU

Gunnar Kask 70 Eduard Stogov 50

VILJANDIMAA JAHIMEESTE LIIT

Jaak Värnik 80 Eldur Evert 70 Jaan Lukas 70 Ilmar Animägi 60 Taavi Kerner 60 Mati Kivisaar 60 Rünno Närripä 60 Urmas Saar 60 Valentin Rätsepso 55 VORMSI JAHISELTS

Ilmar Koppelmaa 60 Kaido Valm 50 VÕRUMAA JAHIMEESTE SELTS

Aare Noormets 85 Arvo Rumpe 85 Arno Huik 80 Sulev Nagel 80 Arvo Kivi 75 Valeri Sevastjanov 75 Endel Vaidre 75 Tõnu Käärman 70 Hillar Keir 70 Aivar Nurk 65 Hillar Sikk 65 Tiit Tulp 60 Mati Antsi 55 Igor Kolesnikov 50 Olavi Nagel 50 ÜRU JAHIMEESTE SELTS

Toomas Rohulaid 55

- KOKKUTULEK -

Eesti jahimeeste 40. kokkutulek

Toosikannul 8.—10. juulil 2022 Jahimeeste kokkutulek toimub! Toosikannu ootab kõiki jahimehi koos perega juuli teisel nädalavahetusel. Programmis on viktoriin, taidlus, kokandus, jahisarve puhumine, jahinduslik mitmevõistlus, peibutamine, juhtide võistlus. Lisaks rahvalikud spordialad võrkpall, käesurumine ja põdravedu. » Kaubatänav. » Õhtuti elav muusika ja tants. » Peasponsor Linnamäe lihatööstus. » Täpsem teave lähemal ajal Eesti jahimeeste seltsi kodulehel. Kohtumiseni Toosikannul!

Hetki ja meeleolusid 2017. aasta kokkutulekult Toosikannul.

KUULUTA AJAKIRJAS JA EJS-i KODULEHEL! Eraisikule hind 3,20, koos pildiga 6,40. Kuulutus on kodulehel kolm nädalat, kuulutuse pikkus võib olla kuni 200 tähemärki. Firmadele hind kokkuleppel. Kuulutus saada andra@ejs.ee Kuulutus ajakirjas ja kodulehel 5 €. Pildiga kuulutus ajakirjas ja kodulehel 10 €. Kuulutuse eest saab tasuda Eesti Jahimeeste Seltsi kontole 10052038296002 selgitus: kuulutus ajakirjas/kodulehel.

- KUULUTUSED Soeta söödakapsa seemet!

Ka tänavu on võimalik soetada söödakapsa seemet ulukitele. Söödakapsa Grüner Angeliter seeme Kott 10 kg Hind 14 eurot/kg (käibemaks ei lisandu), kott 140 eurot Külviajal pinnase temperatuur 6‒8 kraadi Külvisügavus 1‒2 cm Anna ostusoovist teada kuni 18. aprillini 2022 Ida-Viru jahimeeste seltsile ida.virujs@gmail.com või telefonil 522 5905. Ootame, et maakonnad koondaksid ostusoovid ja telliksid kogu maakonna koguse.

Jahikoerte erinäitus 14. mail 2022 Särevere staadionil

Registreerimine näitusele kestab kuni 6. maini 2022.

Registreerimiseks vajalik EKL-i tunnustatud organisatsiooni tõutunnistus. Osaleda saavad ka kõik kupeeritud sabadega jahikoerad!

Müüa EKL-i tõutunnistusega Vene-Euroopa laika kutsikad. Mõlemad vanemad töötavad suurulukile. Kutsikate loovutus alates 09.05.2022. Tel 5668 3812, vilivalla.linno@mail.ee.

Lisainfo http://jahikoer.ejs.ee/ tel 511 9978, 524 5556

Müüa Saksa jahiterjeri kutsikad. Loovutamise hetkeks EKL-i tõutunnistusega, märgistatud mikrokiibiga, vaktsineeritud. Lisainfo tel 511 9978. EESTI JAHIKOERTE TÕUÜHINGU SPONSOR ON

Müüa uueväärne (lastud max 50 lasku) vintrauaga relv Blaser R8 Luxus kaliiber 9,3 × 62. Optika Zeiss Victory V8 2,8–20 × 56 (rist 60). Summuti Stalon. Originaalrihm ja relvakott. Hind kogu komplektile 6500 €. Tel 5306 6400, jaan.lember@gmail.com. Müüa. Sileraudne kaheraudne püss Toz-34-EP, kaliiber 12, hind 110 €.

Sileraudne kaheraudne püss Toz-57-K-1-C, kaliiber 12, hind 120 €.

Sileraudne kaheraudne püss Toz-34-EP, kaliiber 12, hind 120 €.

URMAS VIIRSALU

22.05.1950‒02.03.2022 Mälestame kauaaegset jahikaaslast ja avaldame sügavat kaastunnet lähedastele.

Vana-Vigala jahija kalameeste selts

HEINO UUSAED

JAAN LÕKOV

21.03.1957‒03.03.2022 Mälestame varalahkunud jahikaaslast. Avaldame sügavat kaastunnet omastele.

30.06.1958‒11.03.2022 Mälestame head jahikaaslast ja sõpra. Avaldame kaastunnet lähedastele.

Loo jahiselts

Laane jahimeeste selts

ARNO AJAOTS

HUBERT RIES-SCHMIDT

Lihula jahiselts

Tihemetsa jahiselts

02.11.1948‒09.03.2022 Mälestame kauaaegset Lihula jahiseltsi liiget. Avaldame kaastunnet omastele. Vintraudne püss Toz-17 + optika, kaliiber 22LR, hind 140 €.

MARDO TIIDEMANN

05.05.1959‒24.03.2022 Mälestame head sõpra ja jahikaaslat. Sügav kaastunne lähedastele. Kontakt kyllivp@gmail.com või tel 515 0879.

MATI ROOSI

22.08.1962‒25.01.2022 Mälestame kauaaegset jahikaaslast ja avaldame sügavat kaastunnet lähedastele.

Viiratsi jahiselts

13.12.1942‒16.02.2022 Mälestame alati rõõmsameelset head sõpra ja jahikaaslast. Sügav kaastunne lähedastele.

ristsõna

Eelmise ristsõna õige vastus oli ÕHUS ON JUBA KEVADET. Õigesti lahendas 120 vastajat. Võitja MAIE VILIPUU saab auhinnaks Ilmar Rootsi uue teose „Susi”. Palume võitjal toimetusega ühendust võtta. Ristsõna vastuseid ootame 20. maiks aadressil ristsona@ejs.ee või Kuristiku 7, 10127 Tallinn.

Ostame metsamaad ja mahepõlde Eesti metsikus looduses.

Me ei tee lageraiet. Mitte kunagi. Loome metsamajanduses uued lahendused, mis säilitavad ja suurendavad looduse liigirikkust. Põhineme 100% Eesti kapitalil.

Metsik Loodus OÜ Loe lähemalt www.metsikloodus.ee Helista +372 514 3205 Kirjuta info@metsikloodus.ee

Eesti Jahimees nr 2

Articles inside

Heino Kasesalu 90

Vanemast jahindusest Võrumaal

Metsseajahist Nõval

Vana küti mõttemõlgud või on mälus mõned mulgud?

Drever on universaalne jahikoer

Ümarussid põdra kõhuõõnest

Jahikoerte vaktsineerimine marutaudi vastu

Saksa vibujahimehed Eestis

Jahimehe köök

Mait Mägi – hirvepeibutaja, taksidermist ja jahilaskur

Juhatuse koosolek

Kindlustusühistu ÜKS Jahimees vajab kindlustust!

Naised pidasid Sõrves ühisjahti

Metskurvits on meie metsade salapäraseim asukas

Šilalé kobras 2022

Lapsega koos jahile