Eesti Jahimees nr3

JAHINDUS- JA LOODUSAJAKIRI 2022

3

KUI OHTLIK ON KARU? MIDA TEHA METSKURVITSA KAITSEKS? MASSU JAHISELTS HIND 4.90 € ISSN 1406-6661

Tähelepanekuid

põdrapopulatsioonist

JAHIVARUSTUS INTERNETIPOOD Hea valgusvõimekusega kõrgväärindatud läätsedega optilised sihikud Texase firmalt Sightmark SIGHTMARK CORE HX 3-12 x 56

399

00

SIGHTMARK CITADEL 3-18 x 50

48900

SIGHTMARK CITADEL 1-6 x 24

39900

-

Sightmark punatäppja holosihikud SIGHTMARK PUNATÄPPSIHIK 1 X 30

SIGHTMARK ULTRA SHOT PLUS HOLOSIHIK

16900

16900

SIGHTMARK VOLTA SOLAR PUNATÄPPSIHIK

32900 Tutvuge kogu meie tootevalikuga aadressil

www.jahivarustus.ee • tel 677 8111

Näidistesaal Tallinn, Ehitajate tee 114. E–R 9–17

Sisukord 6 16 18 24

18

30 34 36 37 40 42 46

30

48 52 54 56 60 62 66 72

24

42

Juhatuse koosolek Jahiulukite küttimine Eestis Kui ohtlik on karu?

Mida saame metskurvitsa kaitseks teha?

Massu jahiselts – maa ja mere piiril Sokujaht veganiga Metsade uhkus Tähelepanekuid põdrajahi uue hooaja eel Oonurme põdravasikas Pärnumaa jahimees Jaan Liivson 80 Väikekiskjate arvukuse piiramine rannaniitudel ja laidudel Veel kord ajutistest laskepaikadest Eesti vibukütid Prantsusmaal II Vibuküttide virtuaalne koprajaht Jahikoerad jälle Säreveres Jahimehe köök Vanemast jahindusest Valgamaal Eesti jahimeeste 40. kokkutulek Pildistada või mitte?

Esikaanel põder (Alces alces)

JAHINDUS- JA LOODUSAJAKIRI 2022

Foto Jüri Jõepera

56

3

KUI OHTLIK ON KARU? MIDA TEHA METSKURVITSA KAITSEKS? MASSU JAHISELTS HIND 4.90 € ISSN 1406-6661

3

Tähelepanekuid

põdrapopulatsioonist

Taiga MFS GTX aastaringselt looduses liikujale al. 299,90

Dovre Extreme MFS ,,wide’’ GTX – laia liistuga, raskematesse oludesse al. 299,90

Abano GTX sportlikud vabaajajalatsid BOA kinnitusega 189,90

Island MFS Active GTX ja Island Lady MFS Active GTX – aastaringselt looduses liikujale al. 269,90

Bregenz – seemisnahksed vabaajajalatsid 199,90

Esindaja Eestis: Trapper OÜ, Võru 80, Tartu Tel. 7343900, info@trapper.ee, www.trapper.ee

Eesti Jahimeeste Seltsi väljaanne, ajalehe Jahimees järglane. www.ejs.ee TOIMETUS Tallinn, Kuristiku 7, 10127 Telefon 602 5976 jahimees@ejs.ee PEATOIMETAJA Jaanus Vaiksoo jaanus@ejs.ee TEGEVTOIMETAJA Katrin Streimann katrin@menuk.ee TOIMETAJA Andra Hamburg andra@ejs.ee REKLAAM Küllike Ormus kyllike@menuk.ee, telefon 528 7418 TOIMKOND Peeter Hussar, Mati Kaal, Heino Kasesalu, Kaupo Kindsigo, Tiit Randla, Tiit Randveer, Endrik Raun, Arles Taal, Tõnu Traks, Andres Lillemäe, Peep Männil.

KUJUNDUS MENU TRÜKK Printall Toimetus ei vastuta reklaamide sisu eest.

Toimetusel on õigus kirju ja kaastöid nende selguse huvides toimetada ja lühendada.

Kaastöid ei tagastata ega retsenseerita.

EESTI JAHIMEESTE SELTS Telefon 602 5970 ejs@ejs.ee TEGEVJUHT Tõnis Korts tonis.korts@ejs.ee TEGEVJUHI ASETÄITJA Andres Lillemäe andres@ejs.ee Kaastöid ootame paaritu kuu 1. kuupäevaks, kuulutusi ja reklaame paaritu kuu 25. kuupäevaks.

Ajakirja kojukandega seotud probleemid palume edastada Omnivale. Üldinfo www.omniva.ee; e-kiri info@omniva.ee; klienditeenindus 661 6616.

U

krainas kestab sõda.

Juba neljandat kuud pommitab Venemaa Ukraina linnu ja tapab inimesi.

Euroopa otsib lahendusi uute sanktsioonide kehtestamiseks.

Aafrikat ähvardab näljahäda. Eestis on valitsuskriis. Kütusehinnad löövad rekordeid. Inflatsioon kasvab.

Hinnad tõusevad. Depressioon võtab maad.

Kevad kestab. Toomingas õitseb. Vaatamata sellele, et inimkonda vaevavad praegu lugematud hädad ja probleemid, toimub looduse ringkäik ikka omasoodu. Loodus meie ümber on nagu aeg, mis ei peatu hetkekski, vaid on pidevas liikumises. Meile võib küll tunduda, et selle aasta kevad on tavatult pikk ja jahe, kõik justkui hangus mingiks hetkeks, ent muutused looduses toimuvad katkematult ja ikka tuleb suvi ja siis saab sügis ja saab talv.

Inimene on muutunud loodusele üha suuremaks koormaks. Ainus võimalus, et meid seljast maha ei visataks, on jälgida loodust enda ümber ikka tähelepanelikumalt, hoida ja kaitsta, tasandada oma jalajäljed, olla igas mõttes säästlik ja vältida arutut raiskamist.

Looduse tasakaal on habras. Jahimehel, kelle võimuses on mõjutada seda tasakaalu küttimise abil, on seetõttu eriti suur vastutus looduse ees. Ajakirjas on seekord mitu teemat, millele praegu ja tulevikus tähelepanu pöörata.

Peame omalt poolt kaasa aitama, et Eesti looduses elavatel ulukitel läheks hästi. Eesti jahimeeste seltsi juhatuse liige Priit Vahtramäe jälgib põtrade olukorda. Meie metsade uhkusega pole otseselt veel midagi hullu lahti, aga arvukust reguleerides tuleb jahiseltsidel toimetada arukalt ja ettevaatlikult. „Kahjuks ei ole meil enam aega katsetada. Kui me sellel hooajal eksime, siis langeb arvukus järsult ja vähenevad ka olukorra parandamise võimalused,“ hoiatab kogenud jahimees.

Jaanus Aua ja Itaalia nepikütt Giovanni Giuliani tunnevad muret Eesti metskurvitsapopulatsiooni seisundi pärast ja soovitavad seada välismaa jahikülaliste jaoks kiiresti küttimislimiidid. Eesti jahimeeste hulgas ei ole sügisene metskurvitsajaht kuigi populaarne, sestap ei pöörata sellele küsimusele ehk eriti tähelepanu. Kui aga külalisjahimees ise näeb probleeme, mida tema kaasmaalased põhjustavad, siis on kahtlemata vaja asja tõsiselt arutada, millega Eesti Jahimees ka alustas.

Küll aga on rõõmustav, et mitu Lääne-, Hiiu- ja Muhumaa jahiseltsi osalesid sel talvel keskkonnaameti koordineeritud projektis „Väikekiskjate küttimine liigikaitseliselt olulistel rannaniitudel“, mille eesmärk on parandada pesitsusvõimalusi Läänemaa ja saartel rannaniitudel. Väikekiskjate arvukuse reguleerimine on Lääne-Eesti rannaniitude taastamise paljude looduskaitseliste ettevõtmiste üks osa, mida toetatakse Euroopa Liidu LIFEprojektiga „Loodusrikas Eesti“. „Jahindus on looduskaitse“ oli Eesti jahimeeste seltsi 2018. aasta teema, mis ei ole vahepealsete aastatega kuhugi kadunud. Jahinduse looduskaitseline osa muutub üha tähtsamaks ja see aitab meie lemmiktegevust hoida ning arendada nii praegu kui ka tulevikus.

Foto Martin Ahven

Jahindus- ja loodusajakiri 3 (276) 2022 Ajakirja väljaandmist toetab keskkonnaministeerium.

Loodus ei peatu

JAANUS VAIKSOO Eesti Jahimehe peatoimetaja

5

- juhatus -

JUHATUSE koosolek mais

TEKST ja FOTO EJS

Juhatuse koosolek toimus Eesti jahimeeste seltsi (EJS) majas ja veebis 18. mail, juhatas president Margus Puust.

K

õigepealt avati Kuristiku 7 renoveeritud majaosa, kus asub eraldi sissepääsuga korter. Tulevikus on sinna planeeritud jahimeeste seltsi jahiteaduse osakond. Praegu oodatakse sellele pinnale aga üürnikku.

Kasutusõiguse lepingud

Margus Puust andis ülevaate kohtumisest keskkonnaministriga, kelle sõnul kavatseb riigikogu muuta jahiseaduse kasutusõiguse lepingute (KÕL) osa. EJS-i asepresident Toomas Kõuhkna rääkis, et riigikogu jahimeeste toetusrühmal puudub teave jahiseaduse avamise kohta. Jahimeeste toetusrühma seisukoht on, et jahiseaduse avamiseks pole piisavat põhjust, kui 328 jahipiirkonnast neljal-viiel jahtkonnal on probleeme, konflikte või lahendamist vajavaid küsimusi. Toomas Kõuhkna kõneles ka kohtumisest Ühinenud Metsaomanike MTÜ-ga. Lähipäevil on oodata nende vastust EJS-i ettepanekutele.

Tiit Tammsaar selgitas, kuidas riigikogus seaduseelnõusid menetletakse ja millele tuleks tähelepanu pöörata. Endrik Raun rääkis kohtumisest keskkonnaministriga Läänemaal. Minister rõhutas kaht küsimust: KÕL-ide pikendamise aeg ja teiste seltside õigus osaleda pikendamisel. Jaak Volmeri arvates võiks jahindusnõukogud edasi tegutseda, kui koos on vajalik protsent, milles kokku lepiti. Ühiselt asuti seisukohale, et jahindusnõukogude töö peaks jätkuma, nagu minister kohtumisel EJS-i esindajatega lubas.

Juhatuse liikmed otsustasid saata ministeeriumile kirja, milles palutakse seaduses ettenähtud KÕL-i protsessi jätkata. Ei ole mõtet takistada jahindusnõukogude tööd, kui konflikte ega probleeme pole ja kokkulepped on täidetud.

arve, mis samuti esitatakse volikogule.

Kinnitati volikogu päevakord.

Tehti ülevaade kindlustusühistu ÜKS tegevusest. Ühistu juhataja Tarmo Lääne oli koostanud ettekande.

kaupa. Põtrade küttimise küsimus lisatakse volikogu päevakorda. EJS-i juhatuse ettepanek on küttida põtru 4000 ringis ja rääkida sel teemal läbi ka KAUR-iga.

Põdrajaht

Kennelliit

Priit Vahtramäe rääkis, mis osutab sellele, et põdrapopulatsioon on kiiresti vähenemas. (Vt pikemalt lk 37-39 Priit Vahtramäe „Tähelepanekuid põdrajahi uue hooaja eel“.)

Jaanus Põldmaa sõnutsi on vaja, et iga jahimees mõistaks põdra majandamise vajalikkust. Juhatuse liikmete ettepanekul tuleks seltsi liikmetele koostada asjakohane kokkuvõte. Ühe variandina pakuti välja salvestada sobiva sisuga podcast. Me ei tohi unustada, kui palju vasikaid langeb karude ja huntide saagiks.

Endrik Rauna sõnul pooldatakse jahindusnõukogus riiklikke soovitusi, jahimeestega ei olda nõus, pigem võetakse aluseks keskkonnaagentuuri (KAUR) numbrid.

Peaks saama selgeks, kas KAUR-i andmetes on arvestatud ka kaitsealasid, mis ei kuulu jahipiirkondade koosseisu.

Juulis toimuvad jahindusnõukogud ja EJS esitab oma soovitused maakondade

Andres Lillemäe rääkis, et kennelliidu juurde moodustati jahikoerte töörühm.

Jahikoerte asjus kaasa rääkimiseks peaks EJS olema kennelliidu liige.

Juhatus langetab otsuse koosolekul septembris, esialgu liikmeks astumist ei pooldatud. Enne septembrit peaks kohtuma jahikoerte tõuühinguga.

Jahitrofeede hindamise reeglid ja hind

Andres Lillemäe sõnul on Eesti jahitrofeede eksperdid käinud koos ja jõudnud ühiste reeglite kehtestamiseni. Samuti on otsustatud, et trofeede hindamise tasu võiks olla ühesugune. Selgitusi jagasid ka Ive Kuningas ja Jaak Volmer. Juhatuse otsustas kinnitada reeglid koos väikeste parandustega ja trofeede hindamise tasuks määrati kümme eurot trofee kohta.

Järgmine koosolek toimub 14. septembril.

Eelarve

Tegevjuht Tõnis Korts tutvustas raamatupidamise aastaaruannet 2021. Juhatus otsustas esitada selle volikogule. Kolmandal lugemisel oli 2022. aasta eel-

Koroonapiirangutest vabanemine tõi juhatuse taas Kuristiku maja laua äärde.

6

NII LÄHEDALE KUI VÕIMALIK D E E R STA LKER

Seestpoolt väljapoole ja pealaest varvasteni – oleme saanud valmis sarja, mis on disainitud katma sind täielikult, et pääseksid hirvele nii lähedale kui võimalik.

Kõrgtehnoloogilise maskeeringu ja kõike, kinnastest näomaskini, hõlmava sarja terviklikkuse ühendamine tähendab seda, et saad metsas nähtamatult liikumiseks katta iga tolli oma kehast. Veniv kangas on valitud nii, et see tagaks liigutuste täieliku ulatuse ja

oleks hingav, kuid sama olulised olid kanga valikul selle ääretult hääletud omadused.

KAPUUTSIGA FLIISJAKK DEER STALKER CAMO

PÜKSID DEER STALKER CAMO LIGHT

BINOKLITRAKSID DEER STALKER CAMO

VÖÖKOTT DEER STALKER CAMO

Suurused: S-3XL, EUR 259,59

Suurused: 46-48, EUR 279,95

Suurused: H: 20 cm, L: 17 cm, EUR 109,95

Suurused: 4L, EUR 109,95

JAHIPAUN.EE

SIKUPILLI Tartu mnt. 87, 10112 Tallinn tel: +372 6 000 520 e-mail: erik@jahipaun.ee

Sellel jahihooajal pääsed Deer Stalkeri toodete abil loomale nii lähedale kui võimalik.

ROCCA AL MARE Paldiski mnt. 102, 13522 Tallinn tel: +372 6 000 523 e-mail: juhan@jahipaun.ee

LÕUNAKESKUS Ringtee 73, 50105 Tartu tel: +372 6 000 526 e-mail: kalle@jahipaun.ee

KAUBAMAJAKAS Papiniidu 8, 80010 Pärnu tel: +372 6 000 524 e-mail: tooni@jahipaun.ee

Foto EJS

- uudised -

Ida-Virumaal hinnati jahitrofeesid Ida-Viru jahimeeste seltsi majas hinnati 2. aprillil jahitrofeesid.

Mõõtmisele oli toodud seitse metskitsesarve, kaksteist põdrasarve, kolm punahirvesarve, kaks metsseakihva, neli koprakoljut, üks šaakalikolju, kaks rebasekoljut ja üheksa kährikkoerakoljut ning valgesabahirve ja Euroopa mufloni sarved. Lisaks üks karunahk ja kaks hundinahka. Hinnati 45 trofeed, millest 38 olid medaliväärsed.

Trofee-ekspertidena hindasid Peeter Hussar, Tõnis Hiielaid ja Anne Reitel, lisaks olid hindamisel abiks Ida-Virumaa jahimehed Meelis Mägi ja Andres Tooming.

Aitäh mõõtjatele ja kõigile, kes oma trofeed hindamisele tõid! Hindamistulemusi näeb kodulehelt.

Trofee-eksperdid hindasid Ida-Virumaal kokku 45 trodeed, 38 neist olid medaliväärsed.

Paremalt Andres Tooming, Anne Reitel, Meelis Mägi ja Tõnis Hiiesalu.

Foto EJS

Trofeeeksperdid

pidasid nõu

Jahimeeste seltsi majas oli 9. aprillil trofeeekspertide nõupidamine.

Kohal olid peaaegu kõik tunnistusega eksperdid.

Arutati päevakajalisi küsimusi. Keskkonnainvesteeringute keskusest (KIK) enam toetust ei saa, seega peavad seltsi lepingupartnerid ise hakkama maakondades trofeede mõõtmist korraldama. Eksperte on piisavalt. Eesmärk on, et tulevikus jõuaks maakonnad ära hinnata kõik kütitud trofeed, nagu seda tehakse Saaremaal.

Korraldati metskitse-, mufloni-, metssea- ja punahirvetrofeede mõõtmise koolitus, sest ajaga on nende trofeede mõõtmine paljuski muutunud.

Trofee-ekspertide nõupidamine EJS-i majas.

8

- uudised -

Haneliste heidutamise uuring

Foto Luua metsanduskool

Karukaamera vahendusel saab kaasa elada aasta looma tegemistele Järvamaal Väätsal, kus möödunud aastal kohati erakordselt palju karusid ja nähti ohtrasti nende tegevuse jälgi.

Tänavu kannab karu aasta looma tiitlit, paraku õnnestub vähestel seda suursugust looma oma silmaga näha. Seetõttu seadiski RMK veebikaamera karurohkesse piirkonda, et igaüks saaks mesikäpa tegutsemist reaalajas ohutult vaadata. „Tõenäosus kaamera ees karuisendeid näha on siin piirkonnas kindlasti suur. Sel aastal peaks Järvamaa metsades veelgi rohkem karusid ringi luusima, sest karuemasid on siin hinnanguliselt kümmekond, kellel sündisid pojad selle aasta alguses. Harilikult on pesakonnas kaks-kolm poega, harvem ka viis. Seega peaks ligi 25 kolme kuu vanust karutitte praegu kuskil siinsetes metsades ja lagendikel oma ema sabas maailma avastama,“ rääkis zooloog ja loodusfotograaf Tiit Hunt.

Karu tegemisi saab jälgida riigimetsa YouTube’i kanalil. Samal kanalil näeb ka ülekannet RMK Tartu taimlas pesitsevatest kanakullidest.

LUUA METSANDUSKOOL PAIGALDAS REFLEKTOREID Metsloomade põhjustatud liiklusõnnetused on sagedased, seetõttu otsustas Luua metsanduskool liituda If Kindlustuse ja Eesti jahimeeste seltsi koordineeritava projektiga „Ulukid teel“.

Jõhvi‒Tartu maantee neljakilomeetrisele lõigule paigaldati 4. aprillil reflektorid, mis peegeldavad hämaras ja pimedas lähenevate autotulede valgust. Loom märkab lähenevat sõidukit ega jookse loodetavasti autole ette. „Hoides aastas ära kas või ühe õnnetuse sellel teelõigul, on ettevõtmine korda läinud,“ leiavad Luua metsanduskooli esindajad.

Keskkonnaameti tellitud uuringu eesmärk on koguda teavet, millised haneliste heidutamise viisid on Eestis kõige tõhusamad.

Edaspidi saab tõenduspõhiste teadmiste toel langetada otsuseid, kuidas hoida ära suuri kahjusid põllumajandusele ja suunata hanelisi looduslikele toitumisaladele.

Mitmeaastane uuring põhineb uuringukaval, mille koostamisel on arvestatud ka välisriikide uuringuid, tegevuskavasid ja haneliste heidutamise kogemusi. „Paljud uurijad on rõhutanud, et ka kõige efektiivsemad heidutusviisid ei vähenda lindude arvukust uuritud aladel täielikult ega igaveseks. Seega on kõige tõhusam kombineerida erinevaid heidutusviise ja kasutada neid vaheldumisi,“ sõnas keskkonnaameti looduskaitse peaspetsialist Tõnu Talvi.

Uuringu käigus võib Harjumaal Ida-Harju jahipiirkonnas Pirita ja Jägala jõe vahel selgelt piiritletud alal ja kokkulepitud meetoditel heidutada hanelisi ka letaalselt nendel põldudel, mille omanikega on sõlmitud kokkulepped. Nimetatud alal tohib 2. maist kuni 16. maini küttida kokku kuni 150 hanelist: rabahane, suur-laukhane, kanada laglet või valgepõsk-laglet.

Tõnu Talvi sõnul räägitakse üha enam sellest, et hanedega seotud konflikte ei ole kasvavate populatsioonide tõttu võimalik muul moel lahendada kui populatsiooni arvukust kontrollides. „See peaks aga toimuma rahvusvahelises koostöös. Uuringutes rõhutatakse, et haneliste letaalset heidutust ei tohiks lubada ega rakendada kergekäeliselt: osa ühiskonna huvirühmi on selle vastu, kui pole selget tõestust, et see on hädavajalik ja ohutu. Tuleb ka arvestada, et traditsiooniline sügisene hanejaht aitab samuti säilitada haneliste inimpelglikkust ja ohjata nende arvukust. See võimalus on jäetud senini paljuski kasutamata,“ möönis ta.

Haneliste heidutamise uuring algab esimesel aastal väiksemas mahus. Uuringu kavaga saab tutvuda Eesti jahimeeste seltsi kodulehel.

Rändlindude tõttu kahju saanud põllumehel on võimalik kahjudest teavitada keskkonnaametit ja saada hüvitist. Keskkonnaamet hüvitab põllukultuuridele rändlindude tekitatud kahjud looduskaitseseaduse järgi, makstes ühele kahjusaajale ühes kalendriaastas hüvitist kuni 3200 eurot.

Küttida tuleb 55

hallhüljest

Foto Shutterstock

KARUKAAMERA ALUSTAS

Aprilliga algas jahihooaeg, kui Eestis tohib küttida 55 hallhüljest, mis on üks protsent mullu loendatud hallhülgeasurkonnast. Hülgejahi eesmärk on ennetada ja leevendada hülgekahjusid kaluritele.

Hallhülge küttimismaht on Eestis jaotatud kolme piirkonna vahel. Kuni 35 isendit tohib küttida Liivi lahes, kümme saarte põhja- ja läänerannikul ning kümme Soome lahes.

Erinevalt varasematest aastatest võib algaval jahihooajal hülgekahjude ennetamiseks hallhülgeid küttida ka jahipiirkondadega külgnevatel veekogu osadel, mis jäävad väljapoole jahipiirkonda. Kaitsealadel ei ole hülgejaht lubatud.

Läänemeres elab ligikaudu 30 000 hallhüljest. Kevadsuvisel lennuloendusel 2021 loendati Eesti lesilates 5898 karva vahetavat hüljest, mis on viimase 20 aasta suurim hulk hallhülgeid. „Eesti hallhülgepopulatsiooni seisund on viimastel aastatel järjest paranenud.

Nii nagu eelmisel aastal on tänavugi lennuloenduste järgi hallhülge arvukus suurenenud eelkõige Saaremaa lääneosas ja Hiiumaa põhjaosas,“ ütles keskkonnaameti jahinduse peaspetsialist Margo Tannik.

Hallhülgepopulatsioon ei ole nimetatud piirkondades paikne ja küttimismahtu on jaotatud paljuski kohalike inimeste huve silmas pidades, seega on keskkonnaametil õigus jahiaja lõpu poole küttimismaht piirkondade vahel vajaduse korral ümber jagada.

Hallhülgeid lubatakse taas küttida, sest jahiga saab reguleerida liigi asurkonna arvukust, mis aitab mõningal määral kaasa kutselisel kalapüügil tekkivate kahjustuste ennetamisele. Mullu maksti 19 rannakalurile hüljeste lõhutud püügivahendite eest hüvitist kogusummas 25 252 eurot. „Lisaks kahjude ennetamisele soovitakse hallhülge küttimisega talletada ka sellega seotud jahitraditsioone ja kultuuripärandit traditsioonilistes hülgejahipiirkondades, näiteks Liivi lahes Kihnu saare lähistel. Samal ajal ei tohi küttimine kahjustada hallhülgeasurkonna elujõulisust ja hüljeste arvukus peab püsima heal tasemel,“ sõnas Margo Tannik.

Hallhülge jahiperiood kestab 15. aprillist 31. detsembrini.

9

- UUDISED -

Põlvamaal Mooste folgikojas tähistati 30. aprillil Põlva jahiseltsi (PJS) 55. sünnipäeva.

Sünnipäevale saabus üle 330 külalise. Kõik jahtkonnad ja koostööpartnerid said tänukirja ja väikese meene. Anti üle traditsioonilised hooaja parimate trofeede tahvlid. Pidu pole paar aastat saanud toimuda, seega loeti ette ka kahe eelmise hooaja parimate trofeede omanike nimed.

Eesti jahimeeste seltsi tervitused ja õnnitlused edastas Andres Lillemäe. Ajaloomeenutusi jagas PJS-i pikaaegne juht Rein Reitel. Välja oli pandud ka arhiivinurgake, mis kajastas möödunud 55 aastat.

Fotod Sille Lepind

Põlva jahiselts 55

EJS-i poolt tuli põlvalasi õnnitlema tegevjuhi asetäitja Andres Lillemäe.

Kohalikke jahimehi tänas ja õnnitles Põlva jahiseltsi juhatuse liige Tiit Rammul.

Fotod EJS

„Trofeekütt 2021“ tiitlid (vasakult): Ive Kuningas, Jüri Kaju (kährik), Janno Vahter (sokk), Uno Nõgu (rebane).

„Trofeekütt 2019“ tiitlid: Teet Peedu (parim rebane), Meigo Kaare (sokk), Kristjan Ige (kobras) tunnustuse vastu võtnud elukaaslane Ene Valgemäe, kelle panus trofee saamisloos ponud mitte väike, Toomas Jalakas (mäger), Kaido Kaasik.

Ive Kuningas näitamas Jüri Kajult kingituseks saadud rebasenahkseid kindaid - väärtustame jahisaaki!

SJS-i juhatuse esimees Kaido Kaasik ja tegevjuht Ive Kuningas.

Saarte jahimeeste selts 55 Saarte jahimeeste selts (SJS) asutati 2. aprillil 1967. Selle tähistamiseks olid jahimehed koos kaaslastega kutsutud 2. aprillil Tornimäe rahvamajja.

Eesti jahimeeste selts (EJS) on kuulutanud 2022. aasta „Väärtusta jahisaaki!“ aastaks, seetõttu kutsuti kandma jahisaagist valmistatud rõivaid ja ehteid.

Sünnipäevale kogunes ligi 200 inimest. SJS-i juhatuse esimees Kaido Kaasik märkis oma kõnes, et seltsi asutamise ajal oli põhiline jahiuluk veel jänes, nüüdseks aga on olukord looduses muutunud. Saare maakonda asustatud suurulukid on ennast hästi sisse seadnud ja pakuvad tihedat konkurentsi põllumeestele. Küttimisest on saanud suuresti kohustus, et ohjata ulukite arvukust. Kaido Kaasik kiitis jahimehi, kes oma ülesannet tõsiselt võtavad. Samuti on hea meel, et eelmisel aastal valmis maakonnas PRIA toel üsna mitu ulukite esmakäitlushoonet, mis aitavad jahisaaki väärindada.

Kaido Kaasik andis EJS-i esindajale Tõnis Kortsule üle SJS-i sünnipäeva ja EJS-i teemaaasta puhul valminud põlle. Korts tõi pidulistele tervitusi EJS-i poolt, rääkis jahisaagi väärtustamise vajalikkusest ja kiitis Saaremaa jahimehi, kes on tugevalt toetanud Ukraina abistamist. Üle anti tänukirju. Kaks aastat ei ole koroona tõttu selliseid üritusi toimunud, sestap tuli tänada suisa kolme aasta eest korraga. Saarte jahimeeste 29. kokkutuleku korraldamise eest Kõljalas tänati Kaali ja Pihtla jahiseltse. Tänati ka neid, kes on teinud varem tänuväärset tööd jahiseltsi juhtimisel.

10

- UUDISED -

MÜÜGIL ON TROFEEKATALOOG Eesti jahimeeste seltsi (EJS) trofeekataloog on nüüd müügil.

Kataloogist leiab 2019.‒2021. aastal hinnatud trofeed. Trofeekataloogi saab kätte EJS-i majast Tallinnas. Hind viis eurot.

Kontaktisik Lea Truska, ejs@ejs.ee või tel 602 5970.

UURITAKSE SUHTUMIST SUURKISKJATESSE Alanud on ühisuuring, millega soovitakse välja selgitada ühiskonna suhtumine suurkiskjatesse (hunt, pruunkaru ja ilves) kolmes Balti riigis.

Palume jahimeestel esindusliku ülevaate saamiseks aktiivselt osaleda!

Uuring toimub veebiküsitlusena, mille leiab Eesti jahimeeste seltsi (EJS) kodulehelt.

Uuringuga üritatakse hõlmata võimalikult palju huvirühmi, et saada täielikum ülevaade inimeste suhtumisest. Ameti või hobi tõttu puutuvad jahimehed tõenäolisemalt kokku suurkiskjatega, seega on nende arvamus väga vajalik. Ühisuuringu tulemused aitavad kaasa suurkiskjate teaduspõhisele majandamisele ja suurkiskjate ning inimese konfliktide vähendamisele.

Viimane taoline uuring tehti Balti riikides 2005.‒2006. aastal, kuid nii ühiskonnas kui ka looduses on selle ajaga toimunud palju muutusi, mis võivad mõjutada inimeste ja kiskjate suhteid ja laiemalt ka ühiskonna suhtumist suurkiskjatesse.

Uuringu korraldavad Tartu ülikooli terioloogia õppetool, maaülikooli metsakasvatuse ja metsaökoloogia õppetool, Läti riiklik metsauuringute instituut Silava ning loodusuuringute keskus Leedus.

Kokkuvõtteid metssigade küttimisest 2021/2022. jahihooajal tegid keskkonnaameti, keskkonnaagentuuri, põllumajanduse- ja toiduameti (PTA) ning jahimeeste ja põllumeeste esindajad.

Koosolekut juhtis Hiiumaa jahimeeste seltsi juhatuse esimees Andres Onemar.

Koosolekul osalesid Rauno Veeroja ja Peep Männil keskkonnaagentuurist (KAUR), Aimar Rakko ja Margo Tannik keskonnaametist (KeA), Olev Kalda, Helen Prommik ja Harles Kaup põllumajandus- ja toiduametist (PTA), Andres Onemar, Jaak Volmer, Priit Vahtramäe, Endrik Raun ja Tõnis Korts Eesti jahimeeste seltsist (EJS) ning Jaanus Põldmaa esindas põllumajandustootjaid.

PTA ülevaate seakatkust tegi Helen Prommik. Harles Kaup tunnustas Diana ja Leva jahiseltside head tööd. Tõnis Korts tuletas meelde, et EJS on Jahise programmi arenduses paigutanud kaartidele info sigalate paiknemise kohta. Sealt saab iga selts täpselt teada, kus sigalad asuvad ja millised on nende ohupiirkonnad.

Rauno Veeroja tegi kokkuvõtte metssigade küttimisest. Tema sõnul oli asurkonna suurus 2021. aasta alguses 12 000 kuni 13 000 isendit. Sügiseks 2021 oli asurkond umbes 25 000 isendit. Metssigu kütiti 11 401 (81% määratust).

EJS-i ettekande tegi juhatuse liige Priit Vahtramäe. Metssea arvukus on viimase kahe aasta jooksul märgatavalt suurenenud ja võrreldes 2019. jahihooajaga kahekordistus kütitud metssigade arv 2020. aastal. Ta analüüsis näidete ja eelnevate aastate võrdluste alusel, mis tegelikult toimus. Ei ole juhuslik, et 2/3 maakondadest ei suutnud etteantud küttimismahtu täita. Arutleti võimalike karistuste üle. Ent ei saa karistada jahiseltsi, kui pole midagi küttida. Samuti ei saa karistada neid, kes on ära küttinud kõik nähtavad metssead või kui soovitatav asustustihedus on saavutatud. Ükski jahindusnõukogu pole teinud senini otsust, et metssead on jäetud küttimata põhjuseta.

PTA esindaja Olev Kalda rõhutas, et eesmärk on hoida metssigade arvukus võimalikult väike, aga tagada populatsiooni säilimine. Pole tõhusamat viisi kui küttimine, seetõttu on vaja jätkata aktiivset küttimist.

Andres Onemar tegi ettepaneku, et talitada võiks nii, nagu lepiti kokku Hiiumaa koosolekul. Jahindusnõukogud peavad vajadusel otsuseid muutma. Selleks oleks mõistlik teha detsembri lõpus vahekokkuvõte. Käskkirjas tuleks esialgsed mahud määrata ja hiljem vaadata, kuidas asjad tegelikult lähevad. Kui selgub, et kohustus on liiga suur, siis vähendatakse maakonna limiiti.

Otsustati toetada sigade Aafrika katku käskkirja muutmist kaheetapiliseks. Koosoleku lõpus tänas PTA esindaja Olev Kalda jahimehi tubli panuse eest ja avaldas lootust, et hea koostöö jätkub.

Foto EJS

Foto EJS

Ümarlaud seakatku teemal

Koosolekul osalesid (vasakult eest) Priit Vahtramäe, Endrik Raun, Helen Prommik, Jaak Volmer, Margo Tannik, Peep Männil, Rauno Veeroja, Olev Kalda, Harles Kaup, Jaanus Põldmaa, Andres Onemar.

11

- UUDISED -

Konfliktid karude ja huntidega Kevadel on üha enam liikvel metsloomi, nende seas suurkiskjaid.

Karude ja huntide rüüstetöö ennetamiseks soovitab keskkonnaamet loomaomanikel ja mesinikel oma vara kiskjatõrjeaedadega kindlustada ning piirata ka teisi lihtsaid toidu leidmise võimalusi.

Karukahjusid on rohkem

Mesinikele korvatud karukahjude summad on võrreldes paari eelmise aastaga suurenenud. Enim teatati ametile mesitarude rüüstamistest Harju, Põlva, Valga ja Viljandi maakonna mesilates.

Lisaks mesitarude rüüstamisele murdsid karud Harjumaal vähemalt 27 lammast ja Lääne-Virumaal ühe vasika.

Hundikahjude eest on hüvitiste taotlused võrreldes varasemate aastatega märgatavalt vähenenud. Kõige enam makstakse hundikahjuhüvitisi Rapla, Viljandi ja Järva maakonna lambakasvatajatele. Lisaks lammastele langes

Foto Shutterstock

H

õlpsasti kättesaadav toit meelitab metsloomi inimese lähedusse. Nii on selgi aastal juba juhtunud, et karu on käinud mesila kallal või hunt leidnud kerge kõhutäie kaitseta lambakarjast.

Rüüstetöö tagajärgedega tegelemise asemel on mõistlik probleeme ennetada. „Et karul ei oleks lihtne mesitarusid lõhkuda ega hunt kipuks loomakarja murdma, soovitame tarud ja karjamaad ümbritseda kiskjatõrjeaedadega, millel korralikud elektrikarjused. Need annavad kiskjatele selge sõnumi, et see vara kuulub kellelegi teisele ja neil ei ole sealt kerget kõhutäit loota. Nii ei kujune aja jooksul ka lihtsa saagiga harjuvaid nuhtlusisendeid,“ ütles keskkonnaameti looduskaitse peaspetsialist Tõnu Talvi.

Kiskjakahjude ennetamise kulutusi hüvitab keskkonnaamet kuni 50% ulatuses.

Eelmisel aastal riigile teada antud kiskjakahjude juhtumite eest hüvitab keskkonnaamet kahjustusi kokku vähemalt 302 025 euro ulatuses, sellest 222 717 eurot makstakse karukahjude ja 79 212 eurot eelmisel aastal tekkinud hundikahjude leevendamiseks. Ilvesega tekkis karjakasvatajatel konflikte väga vähe.

möödunud aastal hundi saagiks vähemalt 22 vasikat, neli kodukitse, kolm koera ja üks poni.

Karukahjude kasvu taga on selgelt karude arvukuse suurenemine. Aastate jooksul on suurenenud ka mesinike hulk ja nende teadlikkus kiskjakahjude kompenseerimisest. „Karude tekitatud kahjusid hüvitame mesinikele täies mahus.

Näiteks 2021. aastal mesinikele tekitatud kahjude eest maksame lähinädalal hüvitisi välja 194 164 eurot. Pruunkaru on levinud kogu Eesti mandriosas, seega esines ka kahjustusi kogu maal. Eks kahjud esine ikka seal, kus karu ja mesitarud kokku saavad,“ tähendas Tõnu Talvi.

Karusid meelitavad inimeste juurde ka näiteks avatud kompostikastid või muud kättesaadavad toidujäätmed.

Samuti võivad karusid elamute juurde meelitada lähedalasuvasse metsatukka söögiks viidud õunad, pirnid ning loomakasvatuses tekkivad jäätmed. Koduõuedel ja nende lähedal tasub vältida ka teisi lihtsaid toidu leidmise võimalusi, et karud ei hakkaks inimeste koduümbruses sagedamini liikuma.

12

Hundikahjusid on vähem

Hundi murtud kari- ja lemmikloomade arv oli mullu viimase kümnendi väikseim.

Samuti ei tekkinud 2021. aastal erinevalt mõnest eelmisest aastast üheski konkreetses piirkonnas ulatuslikke üksteisele järgnevaid lammaste murdmise seeriaid. „Meie rahvusloom hoidis eelmisel aastal kariloomade ja koertega taktitundelist suhet ning põhjustas loomaomanikele oluliselt vähem tuska kui varem. Kindlasti saab selle taga näha korralike kiskjatõrjeaedade ja karjakaitsekoerte tõhusat mõju, aga ka nuhtlusisendite küttimist. Loodetavasti arenevad need suhted nii mõistlikult edasi,“ sõnas Tõnu Talvi.

Keskkonnaamet tuletab meelde tõsiasja, et metsloomad käituvad instinktide järgi. Kui nende rajale satub ahvatlev ja kergesti kättesaadav saak, siis ei jäta nad võimalust kasutamata. „Nii nagu inimene lukustab auto ja kodu ega jäta rahakotti lohakalt laokile, tuleks ka mesila- ja loomaomanikel vara kahjustamist ennetada. Kaitseta jäetud vara kahjustamise eest ei ole mõistlik metsloomi süüdistada,“ ütles Tõnu Talvi lõpetuseks.

Avasta maailma!

SEIKLUSEKS POLE KUNAGI LIIGA PIME

FENIX HT18

Võimas ja vastupidav taktikaline taskulamp

Erakordselt pika valgusvihuga laetav taskulam

• Punane ja roheline valgus (ei vaja eraldi filtreid) • Komplektis laetav aku (3500mAh) Võimsus max 1500 lm • USB laadimisjuhe Valgusvihk max 350 m • Vee- ja tolmukindel (IP68, 2m) • 1 varu O-rõngas. €

• Kaasas punane ja roheline filter • Komplektis laetav aku (5000 mAh) • USB-C laadimisjuhe • Vee- ja tolmukindel (IP68, 2m) • 1 varu O-rõngas

135

FENIX UC35

FENIX PD36R

Võimsus max 1500 lm Valgusvihk max 925 m

149 €

FENIX LR40R

Ülivõimas, kompaktne, multifunktsionaalne taskulamp-akupankp

Väike, kompaktne ja võimas taskulamp

FENIX TK20R

Topeltkorpusega võimas taktikaline taskulamp

Erakordselt võimas ja pika tööajaga funktsionaalne laetav taskulamp

Võimsus max 1000 lm Valgusvihk max 266 m

Võimsus max 1000 lm Valgusvihk max 310 m

Võimsus max 1600 lm Valgusvihk max 283 m

Võimsus max 12 000 lm Valgusvihk max 640 m

FENIX HL60R

Pika tööajaga pealamp

Eriti võimas ja pika tööajaga laetav pealamp

Võimsus max 950 lm Valgusvihk max 116 m

Võimsus max 1300 lm Valgusvihk max 170 m

99 €

110 €

FENIX taskulampide tippkvaliteedi, erakordse võimsuse, vastupidavuse ja funktsionaalsuse tagavad parimate materjalide kasutamine ja pidev arendustöö. Lampide valmistamisel kasutatakse kergalumiiniumist väliskorpust, anodeeritud pinnakatet, kristallselget läätse, ülivõimsaid LED-elemente, kullatud vedrusid ning optimaalset energiakasutust. Erinevate töörežiimidega põrutus- ja veekindlaid FENIX taskulampe usaldavad professionaalid ja armastavad tavakasutajad.

TAMREX OHUTUSE OÜ

114 €

84 €

300 €

FENIX HM65R-TR

112 €

Hinnad sisaldavad käibemaksu 20% ja kehtivad kuni kaupa jätkub!

FENIX TK26R

Tel 654 9900 e-post: tamrex@tamrex.ee www.tamrex.ee

TALLINN Laki 5, Pärnu mnt 139c, Katusepapi 35 • TARTU Aardla 114, Ringtee 37a • PÄRNU Riia mnt 169a • RAKVERE Pikk 2 • JÕHVI Tartu mnt 30 • VÕRU Piiri 2 • VILJANDI Tallinna 86 VALGA Vabaduse 39 • NARVA Maslovi 1 • HAAPSALU Ehitajate tee 2a • PAIDE Pikk 2 • JÕGEVA Tallinna mnt 7 • TÜRI Rakvere tee 23 • RAPLA Tallinna mnt 2a • KEILA Keki tee 1 • KURESSAARE Tallinna 80a

- VÄLISUUDISED -

Linnujahi piirangud Foto FACE

Kas peame tulevikus linnujahist loobuma? Märkmeid FACE üldkoosolekult.

TEKST ANDRES LILLEMÄE

Poolas Varssavis toimus 5. ja 6. aprillil FACE aastakoosolek, kus Eesti jahimeeste seltsi (EJS) esindas tegevjuhi asetäitja Andres Lillemäe.

Viimasel ajal on Euroopa Komisjon lisaks suurkiskjatele hakanud suurt tähelepanu pöörama ka linnujahile. Nimelt on valminud nimekiri, mille alusel tahetakse piirata või üldse ära keelata 33 linnuliigi jaht.

Esimesena oleks läinud juba sel aastal löögi alla turteltuvi.

Kogu Euroopas peetakse turteltuvijahti kümnes riigis. Ülejäänud maades seda lindu ei esine või on teda vähe, et jahiulukite nimekirja ta ei kuulu. FACE palus kõigil liikmesriikidel teha toetuskirju turteltuvijahi kaitseks. FACE looduskaitse peaspetsialistil Cy Griffinil oligi tuua meeldiv teade, et kõik liikmesorganisatsioonid avaldasid toetust turteltuvijahiks hoolimata sellest, kas neil on seda lindu või mitte. Omasid ei jäeta üksi.

Sellel taustal on piinlik rääkida EJS-i eelmisest üldkogust, kes vibukütid ripakile jättis. Minule ei meeldi näiteks rästaste või lõokeste jaht Lõuna-Euroopas, kuid ma ei hääleta kunagi selle vastu, sest tegemist on jahimeestega. Võib-olla mõnele prantslasele ei meeldi näiteks meie hundijaht? Lõpptulemusena jäi turteltuvijaht alles.

Järgmisena on päevakorras hahk. Meil seda jahti ei peeta, aga kui soomlased või taanlased paluvad meilt abikätt, siis EJS

FACE aastakoosolek Varssavis.

kindlasti teotab neid. Kuluaarides on olnud veel juttu laanepüüst, põldpüüst, soopardist.

Toon veel kord paralleeli Paides toimunud EJS-i koosolekuga, kus üks Eestis tuntud jahimees hõikas kõva häälega, et neid vibujahimehi on nii vähe, miks me peame nende poolt olema. Nii võib öelda, et ka linnujahimehi on meil võrreldes teistega vähe. Kas jätame nüüd nemad samuti üksi? FACE toonitab, et omasid ei jäeta.

Eraldi küsimus oli ka jaht suurkiskjatele. Kogu Euroopas on suuri probleeme eriti huntidega. Kahjud farmeritele on tohutud.

Küsimust on mitu korda arutanud ka Euroopa Liidu põllumajanduskomisjon. Lähitulevikus vaadatakse läbi elupaigadirektiiv.

Skulptor Milos Szöke (paremalt teine) koos valitsuse liikme, linnapea ning muuseumi esindajatega linti lahti lõikamas.

Foto Skuptor Milos Szöke

MAAILMANÄITUSE SÜMBOL JÕUDIS OMA KOHALE

14

Maailma jahi- ja loodusnäituse „One with nature“ sümbol, leidsarvedest hirveskulptuur, jõudis Helikoni lossi muuseumi parki, kuhu see jääb püsiva eksponaadina.

Maailmanäituse esindaja ja valitsuse liige Zoltan Kovacs peab leidsarvede skulptuuri mullu Budapestis toimunud näituse kõige suuremaks sümboliks.

Tema sõnul on see nii mahult kui ka formaadilt ülemaailmne sensatsioon, samal ajal ka Ungari jahiseltside ja jahikultuuri ühtsuse sümbol.

Skulptor Miklós Szőke selgitas, et hirvepea skulptuuris on kasutatud kümme tonni sarvi ning 20 tonni terast, see on 15 meetrit kõrge ja 22 meetrit lai.

JAHITEEMALINE KAMPAANIA

Foto Shutterstock

FACE kommunikatsiooni töörühma veebikoosolek oli 24. mail.

FACE kavatseb peagi korraldada kampaania, millega kogutakse allkirju jahipidamise toetuseks.

Selle põhjus on, et Euroopa Liidu institutsioonid ei ole piisavalt ega õiglaselt arvestanud viimasel ajal jahimeeste huvidega. Samuti kogub FACE kampaania jaoks rahalist toetust liikmesriikidelt. Võimalusel kogutakse allkirju ka suurematel jahiüritustel.

FACE kommunikatsiooniosakonna juht Alessio Borello näitas osalejatele, kuidas kampaania koduleht hakkab välja nägema. Mõte on teha see tavakülastajale võimalikult lihtsaks ja tõlkida Euroopa keeltesse.

ROOMAS AVASTATI SEAKATK Mai alguses avastati esimene sigade Aafrika katku (SAK) juhtum Rooma eeslinna rahvuspargis.

Senini on Itaalia veterinaaramet kinnitanud neli katkujuhtumit Rooma lähistelt. Kõik leiti dell’Insugherata rahvuspargist. Rahvuspark on ligi 800 hektarit suur ja tuntud selle poolest, et seal liigub palju metssigu, kirjutas 13. mail Pigprogress.

Rooma linnametnikud moodustasid komitee, et leida olukorrale lahendus. Rahvuspargi lähedal asub ligi 650 seaga farm.

Roomas on probleem metssigade suurenenud populatsiooniga.

Metssigu nähakse tihti Rooma tänavatel ja nad on põhjustanud liiklusõnnetusi.

Seakatk levib ka riigi põhjaosas.

Veterinaaride sõnul on leitud 118 seakatku nakatunud siga, 69 neist Piedmonti piirkonnas, 46 Liguria ja 4 Lazio piirkonnas.

Foto Shutterstock

- VÄLISUUDISED -

Ilves bürokraatia hammasrataste vahel Terve ja elujõus populatsioon, vähe konflikte ‒ just nii võis nimetada Läti ilveste majandamist, mis andis aastakümneid edukaid tulemusi, tuginedes selgetele kaitsemeetmetele ja hästi reguleeritud küttimismahtudele.

Paraku kahjustavad nüüd Brüsseli hiljutised sammud edukat süsteemi. Euroopa Komisjon algatas Läti vastu ametliku rikkumismenetluse seoses Euraasia ilvese eduka majandamisega. See üllatas paljusid. Komisjoni hinnangul ei saa rangelt kaitstav liik olla samas kategoorias jahiulukitega ja kutsub seetõttu Lätit üles muutma oma seadusi.

Läti ilvepopulatsioon on riikliku tegevuskava järgi püsinud terve ja soodsas looduskaitselises seisundis. See on seotud kogu Baltimaade ilvesepopulatsiooni säilimisega. Läti tegevuskavas on vajalikke soovitusi ka mõne jahipiirangu reguleerimiseks. Vajadusel võib piiranguid vähendada. Senine tegevusplaan on olnud väga edukas. Euroopa Komisjon soovitas seda eelmises rangelt kaitstavate liikide juhtdokumendis isegi kui parima tava näidet.

Euroopa Komisjoni survel ei andnud Läti valitsus 2021. aasta detsembris välja ilvesejahi lube. Hiljuti eemaldas Läti valitsus ilvese ka jahieeskirjast ja määras ta rangelt kaitstavate liikide nimekirja. Läti maapiirkondade huvirühmad on praegu ilvesepopulatsiooni säilimise pärast ülimalt mures. Varem hindasid seda liiki kõrgelt ka jahimehed, kes tegelesid aktiivselt seire ja konfliktide vähendamisega.

Tupikseis ilvese majandamisel

„Oleme jõudnud ummikseisu ja kahjuks on ainus kaotaja selles Läti ilves,“ ütles FACE president Torbjörn Larsson, kes väljendas pettumust Euroopa Komisjonis. „See tekitab viha, nähes, kuidas Euroopa Komisjon kutsub Lätit üles muutma oma edukat majandamiskava, mida maapiirkondade huvirühmad aktiivselt toetavad ja mis annab edukaid looduskaitselisi tulemusi sel ajal, kui Euroopa ei suuda säilitada bioloogilist mitmekesisust,“ nentis Larsson.

Linda Dombrovska Läti jahimeeste seltsist väljendas jahiseltskonna nimel suurt muret. „Meie ilvese tegevuskava on aastaid edukalt suurendanud ilvesepopulatsiooni ja põhimõtteliselt ühegi konfliktita taganud aktsepteeritavuse,“ märkis Dombrovska. „Regulaarse seire ja jahimeeste rahalise panuse tõttu on ilves Lätis enim uuritud imetaja. Nüüd aga on ühe põhjendamatu otsusega see kõik kõrvaldatud. Konfliktide arv suureneb.“ Ilveste arvukuse suurenemine ja konfliktide väike arv tõestas, et Läti ilveste tegevuskava oli üks edukamaid suurkiskjate majandamissüsteeme Euroopas. See näitab ilmekalt, et peamiste sidusrühmade toetatud majandamisviis toetab kaitse-eesmärke. Seetõttu kutsub FACE Brüsseli ja Läti poliitikakujundajaid üles tagama, et ilveste kaitse ei jääks bürokraatia hammasrataste vahele.

Suurkiskjate poliitika

Ligikaudu 1600 isendiga on praegu ilvesepopulatsiooni seisund Lätis viimasel saja aasta kõige soodsam. Näha on kasvavat populatsiooni ja levilat. Ilvese elupaik, tulevikuväljavaated ja üldine kaitsestaatus on soodsad. Kui ilvesejaht oli seaduslik ja hästi reguleeritud, siis on ilveste ja maapiirkonna huvirühmade (põllumehed, jahimehed) konfliktioht väike.

Euroopa Komisjon on viimasel ajal suurkiskjate majandamisel Euroopas rangem kui varem.

See on tekitanud suurt muret Euroopa suurimates maaelu sidusrühmades, kes väidavad, et see pole inimeste ega suurkiskjate kaitse pikaajalistes huvides. Euroopa Komisjoni tegevus on vastuolus ka liikmesriikide varasemate taotlustega, mis on nõudnud elupaikade direktiivi rakendamisel suuremat paindlikkust.

15

Ida-Virumaa

Jõgevamaa

Järvamaa

Läänemaa

Lääne-Virumaa

Põlvamaa

Pärnumaa

Raplamaa

Saaremaa

Tartumaa

Valgamaa

Viljandimaa

Võrumaa

Põder Punahirv Metskits Metssiga Pruunkaru Hunt Ilves Hallhüljes Šaakal Rebane Kährik Metsnugis Kivinugis Tuhkur Mink Mäger Saarmas Halljänes Valgejänes Kobras Ondatra Laanepüü Nurmkana Faasan Metskurvits Tikutaja Kaelustuvi Kodutuvi Hallvares Künnivares Ronk Hallrästas Hõbekajakas Merikajakas Naerukajakas Kalakajakas Lauk Kormoran Hallhaigur Rabahani Suur-laukhani Hallhani Valgepõsklagle Kanada lagle Haned kokku Viupart Rääkspart Piilpart Sinikaelpart Soopart Rägapart Luitsnokkpart Punapeavart Tuttvart Hahk Aul Mustvaeras Sõtkas Pardid kokku

Hiiumaa

Liik

Harjumaa

- Jahiulukite küttimine Eestis 2021/2022. jahihooajal 2021/2022 küttimine kokku

484 0 2024 599 8 5 0 0 0 405 528 186 0 11 3 23 3 70 2 418 0 0 8 15 12 0 235 7 38 6 0 26 2 4 0 1 1 27 0 75 43 10 47 1 176 23 11 83 428 13 1 14 0 0 0 0 0 4 577

112 535 496 1846 0 0 0 1 0 194 215 74 0 0 0 0 0 0 0 20 0 0 0 0 1463 13 0 13 99 0 0 0 10 0 0 1 0 17 0 12 0 9 296 0 317 145 20 150 143 13 28 17 0 0 0 0 0 12 528

367 4 852 421 11 5 0 1 0 164 427 71 4 14 21 9 8 52 28 465 0 16 0 0 175 0 24 28 199 0 0 15 1 0 0 0 63 7 0 202 158 95 203 0 658 56 85 92 477 12 3 44 0 7 0 0 0 11 787

236 20 1882 447 9 5 0 0 0 248 513 136 10 44 9 5 5 91 13 429 0 0 0 0 0 1 8 0 12 0 0 20 0 0 0 0 0 2 0 80 24 66 0 0 170 0 0 23 158 0 0 1 0 0 0 0 0 0 182

277 6 1229 554 11 9 0 0 0 229 397 163 3 7 0 4 1 66 2 193 0 0 0 2 0 0 49 10 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 128 14 61 13 0 216 0 0 0 27 3 0 0 0 0 0 0 0 0 30

350 0 1165 475 1 6 0 0 37 329 693 144 2 5 9 9 0 44 1 144 0 0 0 0 49 4 156 10 42 1 2 0 2 0 0 3 0 24 0 236 153 47 761 15 1212 121 37 295 623 11 30 41 0 1 0 0 0 6 1165

363 62 1948 393 13 1 0 0 1 228 309 51 1 9 7 5 3 119 16 314 0 0 0 3 6 0 13 13 8 4 2 5 6 26 0 25 1 10 0 160 94 39 143 2 438 33 17 54 150 16 8 15 0 11 0 0 0 23 327

210 15 1292 616 3 5 0 0 0 229 175 88 1 15 4 6 4 38 4 291 0 0 1 0 0 1 1 0 4 0 0 0 0 0 0 0 0 180 0 40 13 35 0 0 88 4 0 11 136 0 0 0 0 0 0 0 0 7 158

627 81 2602 958 6 5 0 22 25 378 724 363 13 13 6 23 2 110 7 660 0 3 8 0 626 2 90 20 73 2 0 0 2 5 0 4 2 154 0 152 56 25 18 0 251 253 36 245 521 116 87 71 0 2 0 0 0 6 1337

408 4 1760 545 6 6 0 0 0 281 422 75 5 10 1 30 1 100 1 207 0 0 0 0 5 1 80 175 16 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 95 34 15 26 1 171 1 0 0 93 0 1 2 0 0 0 0 0 0 97

301 2155 2256 1598 0 0 0 2 4 702 379 61 2 0 0 48 0 44 4 45 0 0 0 0 817 7 108 9 166 6 0 0 4 1 2 3 11 218 0 39 28 49 115 1 232 96 83 251 510 28 21 108 0 22 0 0 10 6 1135

249 1 1705 603 6 6 0 0 2 321 296 121 11 22 7 10 5 44 1 483 0 1 0 0 1 0 88 15 9 7 0 15 2 0 0 0 10 56 0 40 48 13 4 0 105 11 1 13 536 7 5 6 0 0 0 0 0 4 583

289 99 1551 636 3 0 0 0 0 194 331 90 8 26 14 30 3 10 3 889 0 0 0 0 0 0 21 0 2 0 0 0 0 0 0 0 0 5 0 33 7 2 0 0 42 0 0 2 26 0 0 0 0 0 0 0 0 0 28

505 137 2763 1012 7 0 0 0 0 548 851 143 9 36 2 19 0 47 2 529 0 0 0 0 4 0 43 31 16 12 3 56 0 0 0 0 0 0 0 20 34 18 0 0 72 1 2 9 100 0 0 1 0 0 0 0 0 1 114

253 76 1227 698 1 7 0 0 0 298 287 92 4 27 8 28 2 17 1 904 0 2 0 0 0 0 17 16 8 0 0 6 0 0 0 0 0 1 0 13 10 3 2 0 28 1 8 30 325 7 0 2 0 0 0 0 0 0 373

5031 3195 24 752

16

11 401 85 60 0 26 69 4748 6547 1858 73 239 91 249 37 852 85 5991 0 22 17 20 3158 29 933 347 692 38 7 143 29 36 2 37 88 701 0 1325 716 487 1628 20 4176 745 300 1258 4253 226 184 322 0 43 0 0 10 80 7421

Põder Punahirv Metskits Metssiga Pruunkaru Hunt Ilves Hallhüljes Šaakal Rebane Kährik Metsnugis Kivinugis Tuhkur Mink Mäger Saarmas Halljänes Valgejänes Kobras Ondatra Laanepüü Nurmkana Faasan Metskurvits Tikutaja Kaelustuvi Kodutuvi Hallvares Künnivares Ronk Hallrästas Hõbekajakas Merikajakas Naerukajakas Kalakajakas Lauk Kormoran Hallhaigur Rabahani Suur-laukhani Hallhani Valgepõsklagle Kanada lagle Haned kokku Viupart Rääkspart Piilpart Sinikaelpart Soopart Rägapart Luitsnokkpart Punapeavart Tuttvart Hahk Aul Mustvaeras Sõtkas Pardid kokku

4 730 693 1 211 18 159 53 151 100

7 144 12 577 2 023 16 198 190 166 8 419 101 6 210 20 63 6 54 990 12 824 825 2 663 53 398 80 24 108 17 146 76 498 148 760 225 705 2 005 21 3 716 1 066 92 2 963 6 577 490 198 263 9 44 0 20 12 171 11 905

5 126 6 532 5 815 6 873 7 390 7 337 7 163 6 304 829 1 047 1 044 1 252 1 664 1 916 2 757 2 543 1 548 2 884 4 072 6 264 11 000 15 807 24 146 31 032 24 042 20 885 24 909 32 580 17 610 7 690 4 761 4 820 55 38 36 49 55 54 60 67 80 78 38 103 114 104 67 64 87 16 2 19 0 0 0 0 0 0 10 10 9 18 20 3 3 6 32 26 76 26 6 474 4 154 3 815 4 580 5 558 5 274 5 117 4 382 13 111 11 043 9 468 9 848 9 179 6 628 5 781 5 551 3 276 3 830 3 502 2 824 2 646 3 024 3 365 1 517 34 46 99 38 45 106 87 40 252 755 736 571 365 224 243 156 137 239 208 135 160 147 118 91 169 236 186 165 190 197 184 225 10 20 28 32 38 47 44 49 506 412 493 690 987 1 028 1 295 1 063 109 104 45 111 168 155 171 240 5 700 5 572 6 557 6 678 6 610 7 038 6 837 7 127 1 0 0 1 2 0 1 0 49 28 43 36 39 36 35 63 12 46 40 62 22 45 47 16 14 1 20 18 16 13 36 70 827 817 1 547 1 146 1 408 1 657 2 384 3 371 22 32 17 14 17 31 4 8 812 765 683 755 850 824 1 037 1 057 625 636 1 028 955 946 1 028 975 698 2 304 1 960 1 905 1 365 1 366 1 246 1 150 893 32 41 225 62 49 27 25 49 217 154 251 122 20 36 19 3 137 235 130 160 121 198 174 421 69 25 112 17 3 7 4 0 43 45 45 13 9 35 23 19 8 7 5 12 0 4 8 4 48 20 42 55 36 9 55 13 33 38 20 32 57 60 78 89 508 413 392 528 871 778 909 690 94 73 138 152 6 5 17 5 2 360 697 724 1 125 1 060 2 586 1 985 1 346 683 171 236 351 415 1525 714 652 1 162 555 612 712 663 1 024 933 677 1 112 1 710 1 092 3 039 2 622 1 355 4 474 2 194 2 7 32 13 12 44 9 39 5 319 3 141 2 696 5 240 4 772 6 534 8 115 4 908 1 179 967 902 1 308 786 1 434 1 371 1 039 64 75 60 116 163 63 86 172 2 453 1 883 2 081 1 503 1 281 1 619 1 527 1 522 7 515 5 614 5 738 5 242 4 668 4 605 5 237 4 688 606 372 427 353 262 390 336 212 156 168 132 56 113 146 95 158 382 360 331 220 246 252 233 203 25 1 12 25 18 3 2 7 25 11 24 11 53 18 29 15 0 0 0 0 0 0 0 0 15 18 0 2 1 75 0 0 6 0 2 0 0 0 0 0 139 107 77 67 74 107 180 129 12 565 9 576 9 786 8 903 7 665 8 712 9 096 8 145

17

2020/2021

2019/2020

2018/2019

2017/2018

2016/2017

2015/2016

2014/2015

2013/2014

2012/2013

Liik

2011/2012

- jahiulukite küttimine eestis kümnel EELMISEL jahihooajal4 813 2 582 25 736 9 978 91 129 0 19 60 4 659 5 592 1 727 55 188 96 225 37 1 149 142 5 551 0 30 9 37 710 10 1074 860 847 22 4 205 1 18 5 7 97 700 7 1 182 634 551 785 21 3 173 642 274 1 123 4 131 134 116 149 1 21 0 0 19 119 6 729

- AASTA LOOM -

TEKST TIIT RANDVEER FOTOD TIIT RANDVEER, JÜRI JÕEPERA

Kui ohtlik on karu?

A

asta algul, vist jaanuaris, juhtusin Eesti Päevalehest (EPL) lugema lõbusat lugu. Nimelt olevat riigikogu täiskogu istungil üks väärikas rahvaesindaja rääkinud, et Soomes söövat karud aina sagedamini ära tervisesportlasi. EPL-i auks võib lisada, et soliidne ajaleht võttis asja uurida ja jõudis seisukohale, et päris nii see ei ole. Seda olen minagi oma madala mätta otsast tähele pannud. Tõsi küll, 1998. aastal leidis Soomes aset traagiline lugu, kui karu murdis inimese ja see oli tõepoolest metsajooksul harrastussportlane, aga pärast seda pole letaalse lõpuga juhtumeid enam olnud. Seega võib pigem väita vastupidist: sealsed karud söövad tervisesportlasi varasemast hoopis harvem.

Olgu selle ära söömisega kuidas on, aga meie kaaskodanike ohutunne, mis tingitud karu kui potentsiaalselt ohtliku kiskja asurkonna kiirest kasvust, on mõistetav. Üha sagenevaist kohtu-

Karu kui potentsiaalselt ohtliku kiskja asurkond kasvab kiiresti. Inimeste ohtunne on mõistetav.

mistest karuga, olgu metsas, kusagil teeveeres või lausa linnas, annavad teada ajalehesõnumid. Julgen arvata, et varsti ei ületa linnatänaval karuga kohtumine enam uudisekünnist. Minu armas lapselaps Saara-Mai helistas mulle hiljuti ja teatas rõõmsalt, et teel Alatskivilt Tartusse nägi ta teeveeres karu. Jagasin tema vaimustust, jättes siiski kommenteerimata, et tegemist oli üsna tavapärase kohtumisega.

Eestlased, nagu kombeks öelda, on metsarahvas. Hea küll, jahi- ja metsamehed, looduspiltnikud ja muud loodusfriigid moodustavad omaette suhteliselt

Ilmselt ei ületa linnatänaval karuga kohtumine varsti enam uudisekünnist.

18

piiratud seltskonna ja nad enamasti teavad, mis värk on. Et mida ja millise hääletooniga öelda karule ootamatu kohtumise korral ning seejärel sõpradena lahkuda. Ent ka lihtsurelikud, kes nimetatud kategooriatesse ei kuulu, satuvad aeg-ajalt metsa: marju või seeni korjama, „akusid laadima“ vms, ja neid võib teave karude arvukuse suurenemisest pisut hirmutada küll.

Vähemalt üks hoiatav juhtum on jõudnud ka meediasse, mis küll praeguseks oma esialgse värskuse kaotanud, aga olgu siiski nimetatud.

Postimehe rubriigis „Elu24“ (14.02.2022) on Kristiina Reimand kirjutanud uudisnupu „Kaitseväelane sattus karu küüsi“. Sealt võime lugeda, et „… nädal tagasi laupäeval patrullisid suuskadel Scoutspatljoni kaitseväelased õppuse raames polügoonil, kui karu ootamatult neist umbes viie meetri kaugusel olevast lumekuhjast välja hüppas. /---/ Karu küüsi sattunud kaitseväelase jalale jäid muljumise ja

- AASTA LOOM kriipimise jäljed.“ Kaasvõitlejatel õnnestus karu eemale peletada. Artiklis esitatu vastab tõepoolest tõele. Seda juhtumit on kajastanud ka teised meediaallikad. Natuke hiljem, märtsikuus, juhtus piinlik seik karu osalusel ka Lätimaal. Üks vähem kui sajakonnast sealsest karust ründas metsameest, kes sai vigastada ja sattus haiglasse. Loodetavasti on ta taastunud.

Kui ohtlik?

Kui ohtlik see suur loom siis ikkagi on või olla võib? Loomulikult oleks kõige õpetlikum asjakohane info inimese ja karu suhetest just siin ja praegu, aga, mis siin salata, asjakohast teavet on vähe. Mis ühest küljest on muidugi hea.

Ju on need suhted olnud platoonilised: ahistamist on nii ühelt kui ka teiselt poolt harva ette tulnud. Üht-teist on siiski juhtunud. Aastal 2006 korraldasime küsitluse, mille käigus üritasime selgitada karude käitumist inimesega kohtumisel. Uuringut rahastas KIK. Peale minu osales projektis üliõpilane Angela Langus, kes koostas kogutud andmete põhjal bakalaureusetöö, abiks olid ka Peep Männil ja sotsioloog Hans Dsiss. Tõsi, sel ajal oli karusid siinmail märksa vähem kui nüüd. Ega see ettevõtmine kõigi teadusuuringutele esitatavate reeglite kohaselt mingi big science (ingl: suur teadus) olnud ja pealegi on kasvanud peale uus karupõlvkond, kelle käitumismuster võib

olla teistsugune. Saagu see uuring siinkohal siiski lühidalt refereeritud.

Meie eesmärk oli koguda teavet karu reageerimisviiside kohta inimesega silmitsi sattumisel. Selleks jagasime ankeete konkreetsetele isikutele, kel oma töö või hobi tõttu karu(de)ga tihedam kokkupuude, või institutsioonidele, nagu keskkonnateenistused, riigimetsa majandamise keskus (RMK), metskonnad ja jahiseltsid. Meie käsitlusviis oli sarnane sellega, mida sotsioloogias nimetatakse lumepalli meetodiks. Üritasime siiski vältida nende inimeste küsitlemist, kes oma hiljutiste „karuseikluste“ tõttu olid sattunud meedia tähelepanu keskmesse. Õigupoolest oligi küsitluse koostamise üks ajenditest need „seiklused“, mille käigus lasti enesekaitseks (?) maha mitu ründavat (?) karu.

Ankeetidele, kus oli 17 küsimust, vastas 164 inimest. Järgnevalt vaid (praeguses kontekstis) kõige olulisemast.

Kõigist kirjeldatud 164 karuga silmitsi

Jahi- ja metsamehed, looduspiltnikud ja muud loodusfriigid enamasti teavad, mis värk on.

Kui ohtlik see suur loom siis ikkagi võib olla?

19

seismisest 15 korral, s.o 9,1% juhtudest järgnes kiskja rünne. Loomulikult ei tähenda see, et peaaegu iga kümnes kohtumine karuga on ohtlik. Arvestagem, et vastajate hulgas oli palju neid, kel edastada mingi eriline mälestus.

Neist 15 rünnakust kuuel korral leidis aset ka otsene kontakt karuga, millest viiel korral saadi ka vigastada. Üheksal korral füüsilist kokkupuudet ei toimunud: rünnak lõpetati karu haavamise või surmamisega, kiskja peletati eemale hoiatuslaskude või lärmiga. Ja veel, neljal korral ründas talipesas või selle läheduses olnud karu, (vähemalt) viiel korral oli tegemist poegi kaitsva emakaruga ja kolmel korral eelnevalt jahimehe haavatud isendiga. See pole väga informatiivne ja on pealegi vananenud andmestik. Siinkohal ei meenu peale eespool nimetatud kaitseväelase juhtumi selliseid intsidente viimasel aastakümnel, aga kuuldavasti on üht-teist juhtunud.

Karusid on siinmail tihedalt, aga Eesti on siiski väga väike. Seega, üldistamisväärseid ja õpetlikke andmeid saame pigem laiast maailmast.

Mujalt maailmast

Teen lühikokkuvõtte mõnest asjakohasest artiklist, kus kokku võetud teadaolevad karurünnakud eri riikides ja piirkondades, samuti lisan mõned kurioosumid. Üks informatiivsemaid teemakohaseid artikleid on Bombieri jt „Brown bear attacks on humans: a worldwide perspective“ (2019). Nimetatud kokkuvõtte koostamisse kaasati üle 70 asjatundja, Eestit esindas Peep Männil.

Artiklis on toodud andmed 664 karurünnaku kohta aastail 2000–2015 kogu maailmas ja käsitletud juhtumi teadaolevaid asjaolusid. Karuareaali läänepiirkonnast, s.o Põhja-Ameerikast on teada 183 juhtumit, keskosast, s.o Euroopast 291 ja idaosast (Venemaa, Türgi, Iraan) 190. Vihjatakse, et kirjeldatud juhtumid pole kaugeltki ainsad, nimetades mitmest riigist laekunud info puudulikkusele, mistõttu neid analüüsis ei kasutatud. Ka Jaapani kurjad karud jäid käsitlemata.

Artikli keskmes on suur tabel, kus reastatud riigid või piirkonnad (24) selle järgi, kui palju on nimetatud ajavahemikul karurünnakuid ja sellega seotud surmasid juhtunud ning lisatud taustaandmed: karude arvukus ja asustustihedus, inimasustuse tihedus ja veel mõni. Esitan siin vaid esimese 11 ala (et ka naaberriik Soome sisse

- AASTA LOOM mahuks) karurünnakute ja neis surmavalt viga saanud inimeste arvu. Rumeenia (131/11), Slovakkia (54/0), Türgi (54/11), Alaska (51/7), Briti Columbia (42/2), Wyoming (29/5), Rootsi (28/2), Iraan (25/0), Montana (25/2), Alberta (18/4), Soome (17/0). Viimasel, 24. kohal asub Eesti (2/0). Aga veel kord, ei olnud siin tabelis Venemaad ega Jaapanit, nii et andmed ei ole täielikud. Rumeenias, mis on kõige karurikkam riik või piirkond, üritati ka selgitada, kes on kiskjatest kõige enam ohustatud. Pole vist üllatav, et need on karjused: 50% kiskja rünnaku tõttu kannatanuist üritasid kaitsta oma (lamba)karja või sattusid ohtlikult lähedale juba karu murtud ja enda omandiks peetavale kariloomale.

Millele veel tähelepanu osutati?

Karurünnakuid on viimasel aastakümnel märgatavalt sagedamini. Seda selgitatakse kiskja arvukuse suurenemisega, mistõttu kattuvad nende elupaigad üha enam inimasustusega. Huvitav tähelepanek: n-ö globaalsel tasemel on karurünnakute sagedus ja fataalsus suurem piirkondades, kus inimasustus on hõre, aga karude oma, vastupidi, tihe. Ilmselt (nii arvavad artikli koostajad) on karud ja inimesed õppinud tiheda inimasustusega aladel koos eksisteerima, ohtlik konflikt tekib pigem seal, kus karusid tihedalt, aga inimene harv külastaja (Rumeenia on vist erijuhtum – TR). Ja veel üks huvitav tähelepanek. Tsiteeritud kirjatöös ei täheldatud karude ohtlikkuse erinevust paigus, kus liiki kütitakse ja kus ei kütita. Vahemärkusena: olen kuulnud ja lugenud ka palju teistsuguseid arvamusi.

Mis siis ikkagi oli karu agressiivsuse olulisim vallandaja? Ega siin midagi üllatavat ole. Kirjeldatud juhtumitest 47% (137) oli poegadega emakaru rünnak, 20% (59) juhtudel ründas kiskja ootamatu ja lähedase kohtumise korral, 17% (48) oli rünnaku vallandaja koer ja 10% (30) rünnakuist järgnes karu haavamisele. Mõnel üksikul juhul ründas karu inimest kui saaklooma.

Ja veel, oli juhuseid, kus üht konkreetset põhjust ei saanud nimetada, aga enamasti oli neis juhtumites üks tegelane inimesega kaasas olnud koer.

Rootsi karu

Teine asjakohane artikkel, mis vääriks siinkohal tutvustamist, on Steen, O. G. jt „Brown bear (Ursus arctos) attacks resulting in human casualties in Scandinavia 1977–2016; management implications and recommendations. – Plos one“ (2018).

Pisut jääb lugedes ebaselgeks, mida autorid Skandinaavia all silmas peavad, seda enam, et nad kasutavad vaheldumisi sõna Skandinaavia ja Rootsi.

Ohtlik konflikt tekib pigem seal, kus karusid tihedalt, aga inimene harv külastaja.

Kontekstist võib järeldada, et silmas peetakse ainult Rootsit. Artiklis antakse ülevaade kõigist teadaolevatest juhtumitest 1977–2016, kui karu oli inimest vigastanud või surmanud ja kaasnenud põhjustest. Asjaoludest tähtsaim on muidugi karupopulatsiooni suurus, mis vaatlusalusel ajal suurenes kuningriigis peaaegu seitse korda: 500 isendilt 3300 karuni aastal 2008, seejärel pisut vähenes. Karu praegune arvukus on umbes 3000 (TR).

Sel ajavahemikul on fikseeritud 44 karurünnakut, millest 42 juhul haavas karu inimest ja kahel juhul tappis. Jahimehed olid ohvrid 33 korral, olles küttimas karu (13), põtra (18) või väikeulukeid (2), sageli koos koeraga. Neist 26 jõudsid ründavat karu enne tulistada.

Näib, et põdrajahil võib karuga kohtumine olla ohtlikum kui kiskjat ennast küttides. Üks põhjus (kombineerin artikli autorite ja enda arvamust) on see, et üsna

20

kindlasti ei minda karu otsima tihnikusse (vanarahvas kasutas vist sõna „karukuusik“).

Küll aga satuvad niisugustesse ohtlikesse paikadesse koos koeraga põtra jälitavad jahimehed. Enamik juhtumeid olid kell 8–16, s.o ajal, kui karu sellistes kohtades varjub. Muidugi, karujahile minnes teatakse, milliste riskidega arvestama peab ja osatakse neid vältida.

Huvitav ja tervisele kasulik on teada, et üle poole jahiga seotud rünnakuid juhtus alates oktoobrist, kuigi jahipidamise kõrgaeg on augustis ja septembris.

Vähemalt nii väidavad autorid ja seostavad seda karude muutunud käitumisega enne taliuinakut. Loomad muutuvad letargilisemaks, mis tähendab ka, et nad ei põgene häirimise korral õigel ajal, vaid reageerivad aeglaselt ja võivad seetõttu sagedamini sattuda inimesega silmitsi.

Rünnatavad ei olnud 11 juhul seotud jahiga, vaid korjasid marju, jalutasid metsas, tegid metsatöid vms. Neist kaheksal korral sattus rünnatav inimene emakaru ja ta poegade vahele. Üks traagiline intsident juhtus väga kummalisel moel: 12-aastane poiss sattus suuskadel mäest laskudes otse karupessa.

Veel üks huvitav fakt. Karude käest sugeda saanud 44 inimesest 42 olid täiskasvanud mehed. Jahimehe soole viitab juba nimetuski, siin pole midagi

- AASTA LOOM Karude arvukuse suurenemisega kattuvad nende elupaigad üha enam inimasustusega.

imestada. Ent ka muudel põhjustel metsas viibinud ja karuga kohtunud 11 isikust olid üheksa mehed. Tegelikult isegi kümme, 12-aastane poisike on ju ka mees. Seega minu tõlgendus: olulisim riskitegur on sugu! Kõige tõenäolisemalt on ründaja emane ja ohver isane.

Jaapani karu

Jaapani karul, kellel (nagu olen kirjandusallikate põhjal ja ka mõne sealse asjatundjaga vesteldes aru saanud) on üsna kurjakuulutav kuvand. Võin ka eksida, ei tunne selle rahva meelsust. Jaapan on suur ja rahva-, aga ka karurikas maa. Jättes kõrvale lõunapoolseid saari ja suuremat osa Jaapanit asustava liigi Ursus thibethanus’e karutükid, mis samuti vahel humanoidile letaalse lõpuga, peatun lühidalt meile tuntud pruunkaru siinsest suurema ja (vist ka) kurjema Ussuuri alamliigi esindajate suhtel Hokkaido elanikega.

Teadaolevalt tapsid karud möödunud sajandi esimesel poolel sel saarel 141 ja vigastasid 300 inimest. Alates 1962. aastast on teateid 86 karurünnakust, mille käigus hukkus 33 inimest.

Kuivõrd usaldusväärsed need andmed on, ei oska arvata. Lisan viite (https://en.wikipedia.org/wiki/ Ussuri_brown_bear), otsustage ise. Üsna kindlasti on karupelguse üks põhjus 1915. aastal ühes Hokkaido külas Sankebetsus juhtunu, õilsas keeles tuntud kui Sankebetsu brown bear incident. See näib olevat rahva meelde jätnud sügava jälje. Juhtumist on kirjutatud raamatuid, tehtud filme ja mis kõik veel. Mis siis juhtus?

Aeg-ajalt ilmutas novembris 1915 end külas hiigelsuur isakaru, kes küll sel ajal peaks sügavas unes olema. Aga millegipärast ei olnud. Algul oli ta vaid tülikas, sõi talumehe vilja ja kiusas hobust (või hobuseid). Just hobuse kaitseks kutsus eakas naine oma poja ja veel kaks jahimeest püssidega valvesse. Kiskjat tulistati, aga vaid haavati 30. novembril.

Siis algas väga verine aeg. Esimesed ohvrid leidsid koleda lõpu 9. detsembri hommikul, kui hiigelkaru majja tungis ja nad tappis. Kui 14. detsembril see 340 kg kaaluv isakaru lõpuks tabati, oli ta jõudnud kuus inimest surmata (veel üks suri hiljem) ja mitut haavata. Kui palju inimesi hukkus, täpselt ei teatagi.

- AASTA LOOM Sankebetsu külavanema poeg, kes kirjeldatud sündmuse ajal oli seitsmeaastane, tõotas iga tapetud külaelaniku kohta küttida kümme karu. Tegelik saak osutus suuremaks. 62- aastaseks saades oli ta küttinud 102 karu. Üks õpetlik lugu selles loos: see kuulus karu oli küll tülikas, aga inimesi ründas siiski alles pärast seda, kui teda oli haavatud. https://en.wikipedia.org/wiki/ Sankebetsu_brown_bear_incident

Rumeenia juhtum

Üks kole karulugu veel ajaliselt ja geograafiliselt lähemalt, Rumeeniast kusagilt Brasovi kandist. See on pisut udusem info ja ma tõesti ei oska seda kinnitada ega ümber lükata. Ent olen seda mitmest allikast lugenud ja pigem usun. Ma ei oska nimetada konkreetset aastat, aga see juhtus üsna hiljuti. Ja küllap oli suvekuu, sest loo peategelane, karu, ilmus kohale grillil lõhnavat liha himustades.

Ootamatult kohale ilmunud karu käpp sattus liha haarates grillile. Valust hullununa tappis ta liha küpsetanud mehe, tormas külatänavale ja tuuseldas seal viibinud seltskonda. Vigastada sai neist kaheksa, kellest üks suri hiljem haiglas.

Armee välja kutsutud helikopteri abiga leiti hullunud loom lähedasest autopark-

last ja lasti maha. Uuriti ka tema tervislikku seisundit, mille käigus selgus, et tegemist oli terve (mitte marutaudis) loomaga (https://www.irishtimes.com/ news/bears-picnic-a-nightmare-fortransylvanian-town-1.1166246).

Lõpetuseks

Need mõned märkimisväärsed näited karurünnakutest ei tähenda, et peaksin seda looma eriti ohtlikuks. Kogu issanda loomaaed on niisugune nagu on ja sellega peab arvestama. See tähendab ka, et peaksime tunnistama meie kõigi erinevusi ja vältima liigset familiaarsust, mitte halastamatult abistama ema hüljatud noorloomi, mõnd kullilise rünnatud tuvi ega mitte lisasöötma karu või kedagi teist. Suuri teravate kihvadega elukaid pole põhjust karta sellepärast, et nood on kiskjad.

Olen aga pidanud, selg ees, taanduma emapõdra eest, kelle vastsündinud vasikale liiga lähedale sattusin.

Ma olen tavakodanikuga (ei pea siin silmas Eesti Jahimehe lugejat, kellega arvan end olevat samas kategoorias) võrreldes erilises seisus. Olen kogenud, et karuema vaatab mulle ülevalt alla. Tõsi küll, temaga kaasas olevad kolm poega või tütart olid peaaegu 1,5-aastased, mistõttu tundsin end julgelt. Olen ulukiloenduse käigus vaadanud hiigelsuurt karu ülevalt alla helikopterilt. Veel olen nende elukatega kohtunud silmast silma.

Mõnigi olukord on olnud ilmselt ohtlik, näiteks talvel ilma relvata ja koos koeraga kährikuid otsides isakaru talipesa juurde sattudes. Talipesa omaniku käpajälje laius oli hiljem üle mõõtes 18 cm. Mu sõber Pluuto, Saksa karmikarvaline linnukoer, arvas heaks dialoogi alustada.

Tunnistan, et sel hetkel oleksin meelsasti asunud kusagil mujal.

Nii või teisiti: karuga kohtudes pole ma kordagi kogenud tema agressiivset käitumist. Olen aga pidanud, selg ees, taanduma emapõdra eest, kelle vastsündinud vasikale liiga lähedale sattusin.

Päris lõpetuseks. Seda on kogenud vähesed, aga tean siiski vähemalt üht varasemat sarnast juhust. Mind on rünnanud siil! Häälitsedes ja käitudes erakordselt hirmuäratavalt. Jäin ellu.

Siil samuti.

See foto on tehtud 2005. aasta augustis Hokkaidol Noboribetsul, kus oli võimalus külastada midagi sarnast meie Rocca al Mare vabaõhumuuseumiga, aga kus olid eksponeeritud ka needsamad karud. Loomi oli ühes aedikus palju ja kuumal päeval kasteti neid aeg-ajalt külma veega. Eesti inimesele on niisugune karunäitus vastumeelne. Minul aga pole õigust kommenteerida ega arvustada teise rahva kultuurikonteksti. Kindlasti viitab see, et karul on väga eriline koht sealse kultuuris. Kui palju on selles austust, kui palju hirmu?

22

- aasta LIND -

Mida saame metskurvitsa kaitseks teha?

Metskurvits (Scolopax rusticola) ehk nepp on Eestis aasta lind 2022, kuid mitte kõik jahimehed ning loodusehuvilised ei ole hästi kursis valukohtadega, mis ohustavad selle liigi säilimist Euroopas ja eriti Balti riikides.

TEKST GIOVANNI GIULIANI, JAANUS AUA FOTOD REMO SAVISAAR, ERAKOGU

24

- aasta LIND -

B

alti riigid, eriti Eesti, on Euroopa metskurvitsapopulatsiooni jaoks suure ökoloogilise tähtsusega geograafiline piirkond. Just Eesti territooriumil pesitseb suur osa Euroopa metskurvitsapopulatsioonist ja just sügisrände ajal koondub siia hulgaliselt metskurvitsaid, kes peatuvad enne edasirännet oma talvitusaladele Lõuna- ja Edela-Euroopas.

Eesti tähtsus Euroopa metskurvitsa populatsiooni jaoks tuleneb kahest asjaolust.

1. Territooriumi ökoloogilised omadused: suured metsad ja boreaalsed elupaigad. Euroopas on see üks suurematest geograafilistest piirkondadest, kus ökoloogiline ruum sobib sellele liigile kõige paremini.

2. Geograafiline asend, mis metskurvitsa jaoks paikneb kahe peamise rändetee, põhjapoolse (Skandinaavia) ja kirdepoolse (Venemaa) keskel.

Lisaks pesitsusalasid üha negatiivsemalt mõjutavale kliimamuutusele on metskurvitsa säilimisele kaks peamist ohtu, mis nõuavad Euroopa Liidu (EL)

Vormsil vähenes 25% vanade metsade raiumise tagajärjel saarel pesitsevate metskurvitsate arvukus enam kui 40%. riikide teadlikku ja otsustavat tegutsemist: 1) liigile (eelkõige pesitsemiseks) sobivate elupaikade kadumine; 2) kommertsjaht (jätkusuutmatu jaht).

Elupaikade kadumine

Eestis on viimase kümne aastaga pärast maailmamajanduse suurenenud nõudlust nii tööstusliku kui ka energiapuidu järele murettekitavalt lisandunud metsaraie. Metsa raadamine mõjutab järk-järgult kõiki Skandinaavia ja Balti riike ning ka Venemaad. Algupärased ja vanimad nn ürgmetsad, mis ei ole inimtegevuse tõttu saastunud, on kahjuks kõige enam mõjutatud. Teame, et need

25

metsad koos iidsete puudega mängivad kliima ja ökosüsteemide reguleerimisel väga suurt rolli. Need metsad, mida on vaja ökosüsteemide „küpsuse“ saavutamiseks, on suure bioloogilise mitmekesisusega elupaigad. Elurikkus – eelkõige selgrootud – muudab need kohad paljudele lindudele, sealhulgas metskurvitsale, pesitsemisel väga tähtsaks.

Näitena võiks siinkohal tuua Vormsi saare, kus 25% vanade metsade raiumise tagajärjel vähenes saarel pesitsevate metskurvitsate arvukus enam kui 40%. Olgugi et saarte ökosüsteemid on kergemini haavatavad võrreldes sarnaste elupaikadega mandril, on juhtunu kaugel võimalikust grotesksest näitest.

Kommertseesmärgil küttimine

Euroopas on jätkusuutmatu jahipidamisega seotud palju probleeme. Et rääkida metskurvitsate küttimise kriitilistest küsimustest Eestis, tuleb astuda ajaloos mõned sammud tagasi.

Pärast Balti riikide iseseisvumist 1990. aastatel avanes Euroopa jahimeestel võimalus jõuda siia kui paljulubavasse jahipaika. Paljud Itaalia,

- aasta LIND -

MURET TEEB ELUPAIKADE KADUMINE MARGO TANNIK, keskkonnaameti jahinduse ja vee-elustiku büroo peaspetsialist

Metskurvits on jahimeestele üks olulisemaid traditsioonilisi jahilinde ja metskurvitsajaht on läbi aegade olnud üsna populaarne.

Jahipiirkonniti on huvi metskurvitsajahi vastu üsna erinev. Mõnes piirkonnas peetakse jahti rohkem, teistes vähem või üleüldse mitte.

Eraldi saaks välja tuua saared ja Eesti rannikupiirkonna, kus kütitakse rohkem, enamasti läbirändavaid isendeid. Kogu Eestis on jahi mõju liigile pigem tagasihoidlik, kõikudes ka aastati märkimisväärselt.

Rohkem peaksime pigem muretsema metskurvitsa elupaikade (metsa) kadumise pärast. Euroopas on metskurvitsa seisund soodne.

Praegu ma ei näe otsest vajadust piirangute järele (arvestades, et meil on Eestis aastas kütitud hinnanguliselt 700‒3300 metskurvitsat).

Samuti ei ole vaja muuta jahiaega või jaht keelata.

Kõnealuseid muudatusi saab liigi seisundi halvenedes kiiresti kaaluda ja keskkonnaministeerium saab õigusakte muuta.

Päeva- või hooajalimiite saavad praegu vajaduse korral kindlasti seada ja rakendada eelkõige (turismi) jahi korraldajad ja jahindusorganisatsioonid, kes lindude arutu küttimise korral ei ole kindlasti huvitatud negatiivsest reklaamist ega kriitikast oma tegevusele.

Teadlikud jahimehed käivad lisaks uuringutele paaril päeval aastas jahti pidamas ka Eesti mõnes jahipiirkonnas, kehtestades endale aga range enesedistsipliini ja jahikorra. Kinni peetakse jahipauna piirmääradest: mitte küttida üle kolme-nelja metskurvitsa päevas ega üle 20‒30 isendi aastas iga jahimehe kohta.

Prantsuse ja Hispaania jahimehed olid juba varem kursis linnujahi suurepäraste võimalustega Eestis. Eelkõige tähendas see metskurvitsajahti.

Järgnevatel aastatel edenes kommertslik jahiturism üha enam. Praeguseks on Eesti kujunenud metskurvitsajahi üheks populaarsemaks ja tähtsamaks sihtkohaks Euroopas. Metskurvitsajaht ehk siis jahiturismi vastav osa võib positiivselt mõjuda küll kohalikule majandusele, kuid metskurvitsat kui ressursi silmas pidades pole see jätkusuutlik majandamine. Praegu on selle peamised põhjused kaks suurt lahendamata probleemi.

Esiteks puuduvad Eesti jahiseaduses piirangud metskurvitsate küttimisel ehk nepijaht on limiteerimata.

Teiseks on mõnes piirkonnas (peamiselt rannikumaakondades ja saartel,

26

mis on populaarseimad sihtkohad) jahimehed ja metskurvitsajaht koondunud liiga väikesele alale.

Kõigis Euroopa riikides, kust välismaised metskurvitsakütid pärit on, kehtivad seadused, mis seavad metskurvitsajahile nii hooajalised kui ka igapäevased limiidid. Näiteks Itaalias ei tohi jahimees küttida hooaja jooksul üle 20 (erandjuhtudel üle 30) metskurvitsa ja iga jahimees tohib jahikuudel (oktoobrist jaanuarini) lasta kaks-kolm metskurvitsat päevas. Need jahipauna piirangud hõlmavad aga metskurvitsaid, kes lõpuks ikkagi kütitakse mõnes teises Euroopa osas või kolmandas riigis. Eestis limiidid puuduvad ja nii võib iga metskurvitsakütt lasta seda lindu piiramatult.

Metskurvitsajaht toimub Eestis peamiselt 10. oktoobrist 10. novembrini.

Selle nelja nädala jooksul liituvad Eesti

- aasta LIND jahiringkondadega sajad jahimehed väljastpoolt Eestit. Neid peamiselt Itaaliast, Prantsusmaalt ja Hispaaniast pärit jahimehi suunavad Eestisse enamasti kommertsjahiagentuurid ja Eesti vahendajad koostöös kohalike jahiseltsidega. Tavaliselt tähendab metskurvitsajaht Eestis kütile viie kuni

seitsme päeva pikkust jahipuhkust. Selge on, et iga jahimehe eesmärk on küttida selle ajaga võimalikult palju metskurvitsaid. Seda enam, et Eesti jahiseaduses pole jaht metskurvitsatele limiteeritud.

See on tekitanud ja tekitab siiani vastuvõetamatuid tapatalguid paljudes piirkondades.

Metskurvits on Eesti põlismetsade sümbol, kelle püsimine on väljakutse nii elurikkuse säilitamisele kui ka looduse kaitsmisele tervikuna.

Lokaalne väljasuremine

Metskurvitsa ärilise küttimise negatiivne mõju ei seisne ainult üleküttimises lühikese aja jooksul. On veel üks negatiivne külg. Teame, et metskurvitsate pesitsusjärgne ränne toimub tavapäraselt isendiomases, kuid ka konkreetsele piirkonnale tüüpilises lennukoridoris. Sel põhjusel kipuvad terved metskurvitsate rühmad, mis on pärit kindlatest geograafilistest piirkondadest, sügisrändel peatuste ajal koonduma kindlatesse ja üsna kitsapiirilistesse geograafilistesse piirkondadesse.

Need põhja- ja idapoolsematelt laiuskraadidelt tulevad nepid lisanduvad kohalikele, Eestis pesitsevatele isenditele. Seega annab metskurvitsaküttide samaaegne koondumine samal ajavahemikul ühele kitsale alale, eriti Eesti rannikule ja saartele, kombineerituna selle liigi pideva limiteerimata küttimisega peaaegu kuu aja jooksul laastava ja jätkusuutmatu efekti: metskurvitsa tervete geneetiliste rühmade (alampopulatsioonide) täieliku väljasuremise. Üürikese aja jooksul kõmmutatakse maha terved nepipopulatsioonid.

Hävitatakse liigi geneetiline mitmekesisus, mis viib lokaalse väljasuremiseni paljudes piirkondades.

Mida teha metskurvitsa kaitseks?

Tavaliselt on metskurvitsajaht Eestis kütile viie kuni seitsme päeva pikkune jahipuhkus. Selge on, et igal jahimehel on eesmärk selle ajaga küttida võimalikult palju metskurvitsaid. Seda enam, et Eesti jahiseaduses pole jaht metskurvitsatele limiteeritud.

27

Mis puutub metsade raadamisest tingitud metsaelupaikade kadumisse, on vaja, et Euroopa Liidu riigid, aga ka väljapoole jäävad maad hakkaks metsaelupaikade majandamisel viivitamata tegutsema senisest erinevalt, kaitstes kõige vanemaid ja seega ka kõige küpsemaid metsi. Nii kaitseme elurikkust, kliimat ja ökosüsteeme, millest sõltub ka metskurvitsa pesitsemisedukus. Kuidas? Metsamajandajate ja -omanike toetuspoliitikaga, mille eesmärk on kaitsta neid olulisi eluruume meie planeedil.

Neppide ärilise küttimisega seotud probleeme saab erinevalt kliimamuutuste ja metsade hävitamisega seotud probleemistikust siiski lihtsamini lahenda ja nendega tuleb tegeleda kohe. Kuidas?

Kohe saab nõuda, et valitsus sätestaks jahiseaduses metskurvitsate hooajalised ja päevased küttimislimiidid (jahipauna limiit) ehk päevase lubatud jahisaagina kolm-neli metskurvitsat jahimehe kohta ja

- aasta LIND maksimaalselt 20–30 neppi jahimehe kohta aastas. See vähendaks märgatavalt kommertsjahi negatiivset mõju ja hoiaks ära metskurvitsate tapatalgud.

Laiem kava metskurvitsa kaitseks võiks hõlmata ka jahikeelupiirkondade moodustamist (näiteks võiks tuua metskurvitsate kaitseala Vormsi saarel). Täpsemalt võiks luua rannikualadel ja Eesti saartel ühtlaselt jaotunud paarisaja ruutkilomeetri suurused metsaalad, mis toimivad metskurvitsate pelgupaikadena ja kuhu saaks lõimida ka metsakaitse.

Metskurvitsat tuleb vaadelda kui näidisliiki, kui Eesti elurikkuse kaitse sümbolit.

Kokkuvõtteks

Metskurvitsa küttimine ei kujuta selle liigi säilimise seisukohast teoreetiliselt probleemi. Kui küttimine ei ole jätkusuutlik, siis muutub see neppide kaitse seisukohalt suureks probleemiks.

Metskurvitsajaht, mida praegu Eestis viljeletakse, ei ole jätkusuutlik. Seda on vaja muuta. Õnneks on Eestis ka mõned säästva jahipidamise näited. Juba üle 20 aasta Eestit külastanud Club della Beccaccia Italia (Itaalia metskurvitsaklubi) jahimehed on pidevalt toetanud säästvat jahti. Need on samad jahimehed, kes asutasid 2004. aastal Vormsi saarel metskurvitsate kaitseala ning rahastavad ja edendavad teadusuuringuid ja uurimistööd selle liigi kaitseks. Lisaks uuringutele käivad need teadlikud jahimehed paaril päeval aastas jahti pidamas ka Eesti mõnes jahipiirkonnas, kehtestades endale range enesedistsipliini ja jahikorra. Peetakse kinni jahipauna piirmääradest: mitte küttida üle kolme-nelja metskurvitsa päevas ega üle 20–30 isendi aastas iga jahimehe kohta isegi juhul, kui Eesti jahiseadused nii ette ei näe.

Praegu ei ole kommertsjahimeeste ja säästvat jahipidamist toetavate kurvitsaküttide arutelu ainult vaidlus eri vaatenurkade kaitsmiseks. See on tõeline väljakutse selle linnu kaitsmiseks.

Metskurvitsat tuleb vaadelda kui näidisliiki, Eesti elurikkuse kaitse, rahva looduse kaitsmisele pühendumise sümbolit, et säilitada praegusi rikkusi ka tulevastele põlvedele.

Eesti on kujunenud metskurvitsajahi üheks populaarsemaks ja tähtsamaks sihtkohaks Euroopas.

MÕISTLIK ON PROBLEEME ENNETADA PAULI SAAG, ornitoloogiaharidusega jahimees

Üldjoontes võib artiklis esitatud väidete ja ettepanekutega nõustuda. Metskurvitsa käsi ei käi tõepoolest eriti hästi ja alati on mõistlik suuri probleeme ennetada, mitte tegeleda nendega siis, kui katastroof on käes.

Kui keegi peaks tahtma tõmmata paralleeli ornitoloogiaühingu mõne aasta taguse haneliste jahi piiramise kampaaniaga, millega samuti nõuti küttimislimiitide kehtestamist, siis olukorrad pole võrreldavad. Mitme haneliigi arvukus on erinevalt metskurvitsast stabiilne või tõusuteel.

Kurvitsakaitsealade loomine on arutelu ja toetamist vääriv ettevõtmine, aga see peaks toimuma kindlasti mitte riiklikult käsu korras, vaid koostöös kohalike jahiseltsidega. Üks võimalusi kaitsta metskurvitsat, aga samal ajal mitte liigselt piirata jahiseltside võimalust tasakaalustada turiste võõrustades oma eelarvet, on teha n-ö roteeruvad kaitsealad. Näiteks kui kaitseala hõlmab kaht jahipiirkonda, siis kurvitsajaht on keelatud kord ühes ja kord teises piirkonnas, vahetudes iga viie aasta tagant. Nii saab kurvitsapopulatsioon ikkagi puhata, aga küttimine pole ka täiesti välistatud.

Ilmselt tuleks pärast sobivate alade kaardistamist kokku kutsuda ümarlaud, kuhu oleks kaasatud ka kohalike jahiseltside esindajad ja välja töötada täpne kaitsemetoodika ning alade võrgustik. Mis puutub küttimislimiitidesse, siis kindlasti tuleb teha analüüs, kui suur küttimissurve ikkagi on. Selleks peaks vaatama statistikat näiteks paar-kolm aastat koroonaeelsest ajast ja paari viimast aastat.

Analüüsida tuleb nii keskmist kui ka maksimaalset kütitud lindude arvu ühe jahimehe kohta kui ka arvutada välja keskmine kütitud lindude arv päevas.

Ilmselt oleks mõistlik vaadata andmeid kolmes rühmas: 1) metskurvitsaid küttinud jahimehed ja nende hulgas a) metskurvitsaid küttinud Eesti inimesed ja b) metskurvitsaid küttinud välismaalased. Tõenäoliselt kütivad enamiku kurvitsatest välismaalased. Otsuseid tuleb langetada ikkagi kindla teadmise, mitte lihtsalt arvamuse põhjal.

Päevalimiidid on väga vastuoluline küsimus. Ma ei ole põhimõtteliselt nende vastu, aga et limiidid töötaks, tuleb täita järgmised kolm eeltingimust: 1) küttimise piiramiseks peab olema vajadus; 2) limiidid peavad reaalselt küttimist ka piirama; 3) järelevalve peab tagama limiitidest kinnipidamise.

Minu arvamus on, et esimene nõue on artikli andmetele tuginedes täidetud, teist on vaja täpsustada (võib-olla selgub koguni, et artikli autorite pakutud määrad on isegi liiga leebed) ja kolmanda nõudega on meil suuri probleeme, sest riigi võimekus küttimisaegset kontrolli teha on piiratud. Tagantjärele kontroll (ehk lube läbi vaadates) pole tõhus, sest võimaldab limiiti ühe jahiseltskonna vahel jagada või osa jahisaagist üldse maha vaikida. Limiitide kehtestamisel on mõtet üksnes juhul, kui eeltöö annab kindlustunde, et neist peetakse kinni ja kurvitsapopulatsioonile on sellest kasu.

28

TASUTA AKU VÄÄRTUSEGA 139 €*

STIHLi akutööriistad - loodud aeda ja metsa!

Hekipügaja, murutrimmer, mootorsaag, lehepuhur muruniiduk või mõni muu tööriist, iga seadme väikseimaski detailis peitub tehnoloogiline asjatundlikkus. STIHLi metsa- ja aiatehnika üle 90 aasta kestnud arendusest ja kasutamisest saadud kogemused tagavad laitmatu töötulemuse ja ergonoomika. STIHLi akutööriistad pakuvad parimat ja unustamatut kasutajakogemust läbi kolme tootesarja, mis on mõeldud alates väikeaednikust kuni professionaalse haljastustöötajani välja. Tööriistade tehnilised lahendused on uuenduslikud ja iga tööriist on op meeritud täiuslikule tulemusele.

Kerge, vaikne, võimas - tänapäevane akutehnoloogia, suurepärane disain ja ainulaadsed tehnilised lahendused.

Akusüsteemid, mis on STIHLi nime väärt - STIHLi akusüsteemid on loodud aia- ja metsatööriistade vajadusi silmas pidades. Nii nagu tööriist peab vastama kasutaja kõrgetele ootustele, nii peab ka aku oma tehnilistelt lahendustelt vastama tööriista enda vajadustele. STIHLi akutehnoloogia puhul ei saa akud ülemäärast koormust, sest nad on piisavalt võimsad töötamaks ühtviisi häs nii mootorsae kui ka trimmeriga.

Silmapaistev jõudlus - hooldusvabad ja võimsad STIHLi EC mootorid annavad tööriistale pika eluea ja töökindluse.

*Pakkumine keh b Compact seeria toodete komplek ostul

STIHL RMA 248

- JAHIKODA KORDA -

Hea ehitaja teeb imet. Kolhoosi vanast mürgilaost on saanud pilkupüüdev jahimaja.

Massu jahiselts –

maa ja mere piiril TEKST JAANUS VAIKSOO FOTOD JAANUS VAIKSOO, ERAKOGU

Massu jahimehed lähevad jahindusajalukku sellega, et küttisid 2013. aasta veebruaris teadaolevalt esimese šaakali Eestis. Nüüd, üheksa aastat hiljem, on neist saanud juba kogenud šaakalikütid.

M

assu jahiseltsi juhatuse liige Veiko Laev meenutab, et tolle esimese šaakali tabasid nad seajahi ajal koertega. Ent juba paar aastat varem andis loom endast märku, nähti ja kuuldi mingit rebase moodi elukat.

Lammaste murdmises süüdistati küll külakoeri, ilveseid ja hunte, enne kui esimene šaakal lõpuks asitõendina kätte saadi.

Mõlemal viimasel jahihooajal on Massu jahimehed küttinud 11–13 šaakalit. Võõras uluk tunneb ennast Läänemaa ranna-

Veiko Laev Massu jahimaja trofeeseina ees.

30

- JAHIKODA KORDA Jahimaja kööginurk suure seinakellaga.

Šaakalile sobivad alad maa ja mere piiril, kus on vett, roostikku, luhtasid ja metsatukki. Täpselt sellised on Massu jahimaad.

roostikes juba päris koduselt. „Küllap ta rändas omal ajal piki rannikut, kuni Matsalu laht tuli ette,“ arvab Veiko Laev. Šaakalijahti peavad jahimehed talvel peamiselt koertega.

Kui šaakalid on kuskil metsatukas sees, tulevad mehed kokku ja teevad ühisjahti. Mõned innukamad šaakalikütid peavad edukalt ka varitsusjahti. Šaakalile sobivad alad maa ja mere piiril, kus on vett, roostikku, luhtasid ja metsatukki. Täpselt sellised on Massu jahimaad. Suuri metsaalasid siin ei ole, maastik on vahelduv ja mitmekesine ning seetõttu pesitseb siin ka mitut masti ulukeid. Seltsi jahimaade 17 230 hektarist kuulub 6000 Puhtu-Laelatu looduskaitseala ja Matsalu rahvuspargi alla.

See tingib ka jahipidamise eripära. Rahvuspargi aladel saab küttida ainult väikekiskjaid ja metssigu. Seetõttu teevad Matsalu jahimehed tänuväärset looduskaitselist tööd: käivad varakevadel laidudel rebaseid või šaakaleid küttimas, osalesid sel talvel katseprojektis, et piirata väikekiskjate arvukust rannaniitudel ja aidata seega kaasa niidukahlajate kevadisele pesitsemisele. Enne sigade Aafrika katku (SAK) epideemia puhkemist küttisid Massu jahimehed keskmiselt 130 siga aastas, katku puhkedes matsid ligi 40 looma. SAK-i järel on metssigade arvukus märgatavalt kokku kuivanud.

Matsalu luhad on ka kuulsad põtrade elupaigad: uhkeid põtru on Massu aladel palju. Samuti kohtab siin karusid, ilveseid ja hunte. „Üks suur isakaru elab siin aastaid,“ räägib Veiko. „Esimest korda oli ta mul rajakaameras poolteiseaastasena. Nüüd peaks karu olema juba 7,5-aastane.“

- JAHIKODA KORDA Põdrajahi aegu on Massus rivis 40–45 meest.

Möödunud aasta põdrajahihooaja pidulik avamine.

Matsalu kant on ideaalne elupaik kobrastele, eriti palju pesitseb neid piirikraavidel, kust neid saab kevaditi ka küttida. Ja loomulikult lendab sügisel Läänemaalt läbi tuhandeid hanesid, kes peatuvad ümberkaudsetel luhtadel ja põldudel. Nii on ka sügisene hane- ja pardijaht Massu meeste hulgas populaarne.

Oma jahimaja

Massu jahiselts hakkas endale uut jahimaja ehitama nelja aasta eest. Selleks oli juba hulk aastaid varem ostetud Karuse kolhoosi lõpuni ehitamata jäänud mürgiladu. Vana jahimaja asus kehvas kohas, suure tee ääres, oli kõle ja külm. Nii müüdi see maha ja hakati uue ehitusega pihta oma rahaga. Kaks aastat tagasi sai jahimaja valmis, sel aastal olid ka kulud tasa.

Uues majas on kõik vajalik jahimeeste jaoks olemas: ulukite esmatöötlusruum, külmkamber, jahisaal, kööginurk. Isegi jahisaali mööbel on täpselt jahimaja järgi tehtud, et kõik mehed üldkoosoleku ajal ikka laudade taha mahuks istuma.

Maja asub Massu jahimaade keskel, sügisel ja talvel algavad ja lõpevad siin kõik suurulukijahid, kevadel tähistatakse jahiaasta lõppu ja kui seltsi liikmed soovivad, siis saavad nad maja kasutada ka isiklikeks koosviibimisteks. „Põdrajahi aegu on meil vahel 40–45 meest rivis. Pärast jahti hakkab üks seltskond nülgima, teine konditustab liha, kolmas jaotab portsjonid, neljas toimetab köögis … Ja siis istutatakse lauda, mõnikord jätkub jahijutte hommikuni,“ ütleb Veiko ja viskab pilgu jahisaali suurele seinakellale. Heas seltskonnas ja mõnusas soojas toas ei panda tähelegi, kuidas aeg lendab. Oma jahimajal on jahimeestele hindamatu väärtus.

Üks edukas šaakalija rebasejaht koos jahikülalistega 15. jaanuaril 2022.

32

Go Pt Plus Aku ja päiksepaneeliga – ei mingeid kaableid!

2K resolutsioon Liikumise tuvastus 355° põõratav ja 140° lai vaatenurk Öönägemine

TEHNOTURG-T OÜ Suur-Sojamae 13a, Tallinn

+372 6518 040 / info@tehnoturg.ee www.tehnoturg.ee

- VÄÄRTUSTA JAHISAAKI! -

SOKUJAHT VEGANIGA Eelmise aasta novembris tuli kadunud poeg Hollandist külla ja teatas, et ta on nüüd vegan ega söö liha. Jahimehest isale oli see päris karm avaldus.

TEKST, FOTOD KAIDO TOOM

J

utu käigus selgus, et poisil on puudu mingi ensüüm, mis liha lõhustab ja see on põhjus, miks ta liha süüa ei saa. Hea, et niigi läks.

Uuringud pidid veel pooleli olema ja mis tal lõpuks viga on, selgub hiljem.

Koduse menüüga oli olukord muidugi keeruline, sest ilma lihata ma süüa eriti teha ei oska. Mingid juurikad me siiski leidsime ja poiss päris nälga ei jäänud. Ühe jahilkäigu olime varem kokku leppinud ja sokuluba oli taskus ning veel realiseerimata. Mõeldud, tehtud!

Võtsin teise poisi ka kaasa ja läksime ühel õhtul kolmekesi koos jahile. Sõitsime läbi need metsaservad ja põlluvaheteed, kus alati liigub metskitsi.

Kuid nagu kiuste polnud seekord väljas mitte ühtegi looma. Üks kitseke jooksis auto eest umbes 50 meetri kaugusel üle tee ja poiss karjus: „Jänes, kits, põder!“ Hasart oli nii suur, et saime kõvasti naerda. Lõpuks leidsime ühe äbariku põllu servast, kuid see oli majadele liiga lähedal ning pages meid nähes metsa.

Jahipäev lõppes veganlikult – ilma lihata.

Nädalapäevad hiljem tegime seltsiga põdrajahti, sõitsin mõned olulised piirialad läbi ja tegin hommikust luuret.

Jälgi polnud ja kaamerad olid tühjad.

Liikusin jahimaja poole ja suhtlesin samal ajal teiste meestega, kes olid juba kohale jõudnud. Tulemus oli kõigil sama: looma polnud ja otsustati jaht ära jätta ning laiali minna.

Kaido Toomi 2021. aasta novembris Harjumaal kütitud haruldaste sarvedega sokk.

Ma olin otsapidi juba Hao teel, kus on peaaegu igal hommikul kitsed väljas, kuid seekord neid polnud. Natuke edasi sõites märkasin karja hoopis vasakul keset põldu umbes 400 meetri kaugusel. Tulin autost välja ja vaatasin karja binokliga üle. Oli kümme looma ja tundus, et ühel sokul on ainult sarv.

See paistis olevat täpselt keskel ehk ükssarvik!

Mingil hetkel kitsed märkasid mind ja hakkasid liikuma.

Põdrajaht jäi nagunii ära ja mul oli taskus realiseerimata sokuluba, seega otsustasin selle ükssarviku ära küttida.

Sõitsin mööda teed neile ette, tulin autost välja ja jäin põõsaste taha

34

ootama. Loomad jõudsid umbes 40–50 meetri kaugusele ja jäid seisma.

Leidsin põõsaste vahel piisavalt vaba ala, et teha turvaline lask ja küttisin soku. Alles siis, kui ta maha prantsatas ja uuesti ennast püsti üritas ajada, sain aru, et see ei olegi ükssarv, et neid sarvi on tal peas lausa kobaras ...

Kui minu vend Kaupo seda looma nägi, siis soovitas ta soojalt võtta ühendust taksidermistidega ja nii sain ma kokku Studio Viridisega.

Studio Viridise mehed Val Rajasaar ja Pelle Nugis olid sokust muidugi vaimustuses ja võtsid töö hea meelega vastu.

Soovitan ka teistel küttidel võimalusel oma jahitrofeed väärindada.

- VÄÄRTUSTA JAHISAAKI! -

Kahekordne ehk vana ja uus sarv Kommenteerib Tiit Randveer, maaülikooli jahinduse ja ulukite bioloogia dotsent Tuginedes Saksamaa asjakohasele kirjandusele (näiteks Stubbe, Passarge „Rehwild“, 1979 ja Wagenknecht „Rehwildhege mit der Büchse“, 1976), tundub, et asi on selge: tegemist on sarvede väärarendiga, mida sakslased oma jahinduskeeles nimetavad Doppelkopfbildung, ja mis on kõigist kummalistest sarvemoonutustest üks haruldasemaid. See tähendab, et üks või mõlemad esmassarved jäävad eemaldamata, enne kui uued hakkavad kasvama.

Praeguse hinnangu järgi on tegemist 2,5-aastase sokuga, kelle sarvede kasvu ette jäi eelmise aasta eemaldumata sarv. Miks nimelt, ei tea öelda. Maailma suurim sarvespetsialist Anton Bubenik on kirjutanud: „Miks esmassarvede eemaldamine on sellisel juhul takistatud, pole teada. Tõenäoliselt on põhjuseks hormonaalsed häired.“ Ehk siis lühidalt asja kokku võttes: tegemist on kahekordse, s.t vana ja uue sarvega. Miks vana jäi maha kukkumata, pole selge.

Tiit Randveeri arvamust jagab ka Val Rajasaar, Studio Viridise taksidermist ja bioloog: „Nõustun Tiidu arvamusega, et tegemist on paariaastase loomaga, kellel sarved ei tulnud õigel ajal peast maha ja siis uute sarvede kasvamisega tekkiski selline tulemus.“ Studio Viridises valminud sokubüst.

Taksidermistid Pelle Nugis ja Val Rajasaar.

MAGNEESIUMSULAMIST KORPUS Kerge ja karestatud magneesiumsulamist korpus tagab tugeva konstruktsiooni ja vastupidavuse nii väliste mõjutuste kui ka vibratsiooni eest. Metallkorpus toimib ka jahutavalt, mis tagab veelgi parema stabiilsuse.

Krypton XG50 võimaldab tuvastada kuni 2300 meetri kaugusel asuvaid objekte.

Soojuskaameral on 16 GB sisemälu fotode ja videote salvestamiseks. Pildid ja videod on Small TV resolutsioonis ehk 960 × 720 pikselit.

Videod salvestatakse MP4-kodeeringus.

Möödud (mm) Kaal (g) Töötemperatuur

Termokaamera Pulsar Krypton XG50 Termokaamera Pulsar Krypton XG50 on mitmeotstarbeline termovaatlusseade, mida võib kasutada eraldi või koos muude optiliste seadmete, näiteks turvakaamerate, fotokaamerate, pikksilmade ja optiliste sihikutega.

143 × 93 × 76 690 –25 … +50

4250 € OPTIKWELT OÜ www.optikwelt.ee e-post optikwelt@gmail.com tel 5660 3601

- PÕDER -

FOTO JÜRI JÕEPERA

Metsade uhkus Eesti jahimeeste selts on juba mitu aastat hoiatanud: kui me ei pööra elujõulise põdrapopulatsiooni säilitamisele piisavalt tähelepanu, siis võivad sellel olla kurvad tagajärjed.

P

õder on meie metsade uhkus. Peab olema ettevaatlik, et talle üleküttimisega mitte liiga teha.

Küllap on paljud looduses käies tähele pannud, et põtra ei kohta enam nii sageli nagu kümmekond aastat tagasi. Vasikaid on vähe, kurdavad jahimehed. Trofeenäitustel muutub põdrasarvede väljapanek järjest tagasihoidlikumaks. Põdra optimaalse arvukuse ja küttimismahtude üle on palju vaieldud. See ongi teema, mis tuleb põhjalikult selgeks rääkida.

Täna tehtud vead maksavad hiljem kaua kätte.

Selles numbris avab Eesti Jahimees oma veergudel uue rubriigi „Põder“.

Tahame avaldada jahimeeste arvamusi, põdrateadlaste uurimuste tulemusi meilt ja mujalt, erinevaid vaatenurki, diskussioone ja intervjuusid. Eriti oodatud on jahimeeste tähelepanekud põtrade kohta oma jahiseltsi maadel. Nii näiteks tekitas huvitava arutelu Oonurme jahimeestelt aprilli keskpaigas saadud rajakaamera foto põdravasikast: kas

36

tegemist on tavatult vara sündinud vasikaga või talve vapralt üle elanud kiduravõitu isendiga?

Eesti jahimeeste seltsi (EJS) juhatuse koosolekul mais esitas Priit Vahtramäe oma tähelepanekud põdrapopulatsiooni seisundi kohta. Viljandimaa jahimees on aastaid jälginud põtrade käekäiku, põhjalikult teemasse süvenenud ja kutsunud jahimehi üles oma metsades võimalikult täpselt hindama põtrade arvukust, järgima rangelt küttimise struktuuri (33 + 33 + 33 protsenti) ning vältima üleküttimist.

- PÕDER -

Tähelepanekuid põdrajahi uue hooaja eel

TEKST PRIIT VAHTRAMÄE FOTOD JÜRI JÕEPERA

Alates aastast 2013, kui jahiseadus muutus, pandi jahimeestele ülesanne viia põdra arvukus (mis eelneva kümne aasta jooksul oli vähemalt kahekordistunud) tasemeni, et kahjustusi oleks võimalikult vähe, kuid kütt saaks jahti pidada ja metsamees metsa kasvatada. Selle ülesande oleme täitnud.

R

auno Veeroja on 2020. aasta seirearuandes kirjutanud: „Asurkondade soodsa seisundi tagamiseks ja erinevate huvirühmade ootustega arvestavaid arvukuse sihttasemeid meil sõralistele senini määratletud ei ole, seega seadis keskkonnaagentuur eesmärgi langetada põdra arvukus tasemele 10 000 kuni 11 000 isendit talvises asurkonnas.“ Jahimehed täitsid selle ülesande ja kui 2021. aasta talvituma jääv asurkond oli seirearuande järgi veel 11 600 isendit, siis 2022. aasta alguses on see jõudnud tasemele 11 000 isendit. Olgu siinkohal märgitud, et jahimeeste hinnang 2021 kevadel oli juba alla 10 000 (9000 isendit) ja 2022. aasta algul langes see tasemeni 8564 ehk 1436 isendi võrra alla keskkonnaagentuuri ohjamiseesmärgi.

Suur küttimisvajadus tulenes kahjustuste suurest arvust riigimetsades.

Riigimetsade majandamise keskuse (RMK) viimase seitsme aasta monitooring näitab, et fikseeritud kahjustuste hulk riigimetsas on langenud 2015. aasta tasemest neli korda (821,87 ha) ja oluline kahju sellest on veel kaks korda väiksem (405,62 ha). RMK juhi Aigar Kallase sõnul on kahjustuste hulk vähenenud tasemeni, kus söödava metsa hulk on loomale eluks vajalik ja arvukust ei oleks vaja vähendada. Seega peaks keskkonnaagentuuri (KAUR) küttimissoovitus tulema nii suur, kui oleks juurdekasv ja jahimehed ei tohiks küttida üle juurdekasvu.

Põtrade küttimine võrreldes 2021. aasta küttimisega peab vähenema 20% (4000 isendit), olenevalt piirkonna arvukusest.

37

Põtrade küttimine võrreldes 2021. aasta küttimisega peab vähenema 20% (4000 isendit), olenevalt erineva piirkonna arvukusest. Käärid tulenevad sellest, et jahimehed ise on soovinud lasta sel hooajal 4494 isendit. Jahimeeste 2022. aasta soovitud küttimismaht võrreldes 2021. aastaga (4702 isendit) on langenud vaid 4,6% ja jäänud enamikus maakondadest samaks. Langus on tulnud tänu neile, kes tunnevad tõesti muret suure küttimise pärast. Näiteks on seda teinud Lääne-Virumaa jahimehed (–59 isendit), Läänemaa (–56), Saaremaa (–38), Harjumaa (–34) ja Hiiumaa (–21).

Juba 2021. aasta seirearuandes oli KAUR-i soovitus jahindusnõukogudele: „Võrreldes põdra küttimismahtu eelmise jahihooajaga, soovitame suurendada eeskätte nendes jahipiirkondades, kus põdra asustustihedus ja/või nende tekitatud kahjud on endiselt suured. Piirkondades, kus asustustihedus on väike ja kahjud puuduvad või esinevad vaid väga lokaalselt, võiks hoida küttimismahud eelmise aasta tasemel ja vajadusel neid ka vähendada.“ See on ka selle hooaja peamine ülesanne jahindusnõukogudele, kuidas viia ellu soovitus, et põdra arvukus ei väheneks ja jahiseltsid suudaks küttida struktuurselt 33 + 33 + 33 protsenti.

Eelmiste aastate statistika seda ka kinnitab. Peaksime suutma 4000 isendit struktuurselt küttida.

- PÕDER Kõik seltsid peaksid teadma, kui palju on neil jahimaal põdrale sobivaid elupaiku.

Nii saab aimu, millise arvukuse juures on jahimaal põdra arvukuse kriitiline piir.

Vaadates ajalukku

Vaadates tagasi ajalukku, lubati arvukuse juures 10 500 kuni 11 500 (2002–2003) küttida 3500 põtra.

Alles siis, kui arvukus saavutas taseme 12 000 isendit, lubati küttida 4000.

Paraku ei ole põdra arvukus ka enam 12 000. Kui lähtuda jahimeeste arvamushinnangust, et arvukus on 8654, siis sünnib sellel hooajal juurde ainult 3000 vasikat ja need ongi need, kes on meil jahihooaja alguses olemas. Ärgem unustagem, et paljusid piirkondi mõjutavad ka kiskjad, karud ja hundid, kellele põdrad on saakloomaks. Kui tegelik arvukus on KAUR-i hinnangu (11 000) ja jahimeeste hinnangu (10 000) vahepeal, siis on hooaja alguseks meil 3500 vasikat. Siinkohal on selgelt näha, miks lubati meil 20 aastat tagasi küttida 3500 põtra. Arvukust ei tohtinud vähendada, vaid pidi samm-sammult suurendama. Üks murettekitav asjaolu on 2021. aasta seirearuandes lk 25 esitatud graafik „Põdralehmade viljakusnäitajate dünaamika. Keskmine tiinuse kollaskehade arv ja keskmine loodete arv kütitud põdralehmadel“, mis on koostatud jahimeeste kogutud kütitud lehmade sigimike analüüsimise andmete alusel.

Ärgem unustagem, et paljusid piirkondi mõjutavad ka kiskjad, karud ja hundid, kellele põdrad on saakloomaks.

Seirearuanne kinnitab: „Maakondade tasemel on varieeruvus viljakusnäitajates päris suur ning siin mängib suurt rolli valimi esinduslikkus: kui suur on maakonnas kogutud proovide arv ja milline on valimisse sattunud isendite vanuseline jaotus.“ Looduses kehtivad omad seaduspärasused, mis kajastuvad ka graafikus. Kindel on, et ilmastik mängib oma osa. Graafikult näeme, et tiinuse kollaskehade arv ja loodete keskmine arv graafikul on saehammaste kujuga: tõusude järel tuleb langus ja siis jälle tõus. Sellise „hamba“ keskmine tõus on maksimaalselt kolm aastat, millele järgneb langus. Tõenäoliselt pidi tulema langus eelmise aasta andmete alustel. Vasikaid pidigi olema vähem ja oligi.

38

Kes mäletab, siis enne 2013. aastat kehtiv jahiseadus sätestas, et pidi olema jahimaa korralduskava, mille kohaselt tuli jaht keelata, kui arvukus langes alla kahe isendi 1000 ha põdra elupaiga kohta. Siinkohal peaksid kõik seltsid teadma, kui palju on neil jahimaal põdrale sobivaid elupaiku. Nii saab aimu, millise arvukuse juures on jahimaal põdra arvukuse kriitiline piir. Siis keelas küttimise ära riik, kuid nüüd peaksime tegema seda ise ja enda huvides. Teadlased on väitnud, et kahjustused on minimaalsed ja metsa on võimalik kasvatada, kui arvukus saavutab taseme kolm isendit 1000 ha elupaiga kohta. Eestis oleks selline arvukus 7500 isendit.

Eestis on 328 jahiühendust ja kui võtta jahiseltsi arvestuslikuks suuruseks 10 000 kuni 11 000 hektarit, siis oleks keskmine arvukus arvestusliku jahimaa kohta 23 põtra. Kui vaadata hinnanguid arvukuse kohta nende jahimaal, siis 51% ehk 328 jahiseltsist 170 hindavad arvukust juba alla selle. Alla 23 isendi on näiteks Saaremaal 27 jahiseltsist 19-l, Hiiumaal 9 jahiseltsist 7-l, Valgamaal 21 jahiseltsist 15-l ja Järvamaal 20 jahiseltsist 13-l. See statistika tekitab muret. Kus arvukus on alla 23 isendi, siis seal vajadus langetamiseks puudub.

- PÕDER Iga populatsiooni taastamine võtab minimaalselt aega viis aastat. Põdrale omast juurdekasvu ei ole võimalik märgatavalt suurendada.

Katsetamiseks pole aega

Hooajal 2022 peame küttima struktuurselt (33 + 33 + 33 protsenti), et säilitada olukord, mis praegu veel on. Küttida ei tohi üle juurdekasvu. Ajust väljuvast kolmest põdrast võime küttida ühe, mitte aga kaks, nagu jahimehed ise soovivad.

Olemasolevatest vasikatest peab 50% jääma talvituma ja kui on väga palju kiskjaid, siis isegi 70%.

Viimast varianti kasutatakse näiteks RMK Kilingi-Nõmme jahialadel, kus elab kaks tugevat hundikarja, keda ei kütita.

Sealse jahindusjuhi Kalev Männiste sõnul annab see võimaluse taastada kohaliku piirkonna põtrade arvukust tasapisi, aasta kaupa. Kahjuks ei ole meil enam aega katsetada. Kui me sellel hooajal eksime, siis langeb arvukus järsult ja vähenevad ka olukorra parandamise võimalused.

Iga populatsiooni taastamine võtab minimaalselt aega viis aastat. Põdrale omast juurdekasvu ei ole võimalik märgatavalt suurendada. Õnneks on seda võimalik veidike parandada, kui teha valiklaskmist iga soo ja vanuserühma alusel.

Sellekohane teave ilmub EJS-i kodulehel iga hooaja alguses.

KERGENDUS JAHIKOERALE Paraja suurusega jälgimisseade suurele ja väiksele koerale Peagi on saabumas aktiivne jahihooaeg ja suvel on sobiv jahivarustust uuendada. Kindlasti vajavad ka koerad uusi vidinaid. Alati tuleks eelistada mugavat, veekindlat, kaua kestva akuga ning koera suurusega sobivat jälgimisseadet.

Eestis toodetud Huntloci jälgimisseade töötab mobiililevil ehk seadmel on oma SIM-kaart. See tagab, et koera asukohta maastikul saab väga täpselt jälgida. Huntloci suur eelis on, et kõik jahil osalejad saavad koera oma mobiiltelefonist näha.

Jälgur on täiesti veekindel ja nuppudeta: seadet juhitakse Huntloci äpist. Träkkeril on kolm jälgimisrežiimi: ooterežiim ehk seade ootab käsklusi, pidev jälgimisrežiim ehk seade uuendab koera asukohta kümnesekundiliste intervallidega ning aktiivsuse jälgimisrežiim, mis jälgib koera ainult siis, kui ta liigub.

Huntloc pakub koera jälgimisseadet kahes suuruses. Väiksele koerale sobib HLT-4.5 ja suurele koerale HLT-4.0. Kuigi seadmete funktsioonid on täpselt samad, erinevad need kaalu ja aku vastupidavuse poolest.

SUUR SEADE HLT-4.0

VÄIKE SEADE HLT-4.5

• Aku 1800 mAh, pideval jälgimisrežiimil kestab 36 h, ooterežiimil kuu aega

• Aku 1500 mAh, pideval jälgimisrežiimil kestab 24 h, ooterežiimil kolm nädalat

• Mõõdud 88 × 46 × 28 mm

• Mõõdud 86 × 43 × 24 mm

• Kaal 98 g

• Kaal 76 g

• Komplektis oleva kaelarihma pikkus 60 cm, kaal 88 g

• Komplektis oleva kaelarihma pikkus 45 cm, kaal 44 g

Huntloci jälgimisseadmetega on võimalik tutvuda Jahipauna kauplustes Tallinnas, Tartus ja Pärnus.

Samuti on meie edasimüüjad Tallinnas Matkatarbed, Tartus Schotter Küti Kaubad, Viljandis Baltic Hunter ning SmartDog e-pood.

Rohkem teavet saab Huntloci meeskonnalt ja aadressilt huntloc.com.

- PÕDER -

Oonurme põdravasikas Oonurme jahiseltsi maadel soolaku juurde paigutatud rajakaamera jäädvustas 16. aprillil põdralehma koos vasikaga.

FOTOD Oonurme jahiselts, JANNO SIMMI rajakaamera

J

ahimeestele tundus, et põder on sel kevadel sünnitanud tavatult vara. Siiski tekitas öine rajakaameravõte omajagu küsimärke.

Vasikas tundus liiga suur vastsündinu kohta, kuid liiga väike eelmise aasta vasika kohta. Ent kui tegemist oligi eelmisel aastal sündinud loomaga, siis üsna tõenäoliselt oleks pidanud too

põder oma väikese vasikaga pika talve jooksul kusagil veel rajakaameratesse jääma, kuid ei jäänud.

Põdrauurija arvamus

Suurte kogemustega põdrauurija Jüri Tõnisson uuris rajakaamera pilti ja andis oma kommentaari.

Oonurme rajakaamerapildil on põdralehm ja tema vasikas. Suurus ja karvastik

Põdralehm koos vasikaga. Rajakamera foto on salvestatud Oonurme jahiseltsi maadel 16. aprillil.

osutavad selgelt, et tegu on eelmisel aastal sündinud vasikaga. Vasikas paistab seisvat esisõrgadega lohus või lombis, mis muudab ta lehma suhtes pisut madalamaks kui päriselt.

Turjakõrgus paistab ikkagi lehma omast enam kui pool. Väike ta muidugi on: küllap hiline, s.t noore lehma järglane ja vähe piima saanud, aga eks näita pildil olev hiline lumigi, et kevad on hiline, toiduga kehvavõitu ja vasikas kõhnake. Raskeks temal läheb, kui ema tiine ja praeguseks uue vasika ilmale toonud, s.t kängus lehmikul olid jäänud ema kaitsealusena viimased nädalad ja küllap on ta praeguseks iseseisvunud.

Toitumisoludest veel nii palju, et suvi 2021 oli kehvapoolne nii sademete kui ka kuivuse poolest, hädas olid nii taimed kui ka loomad.

Võib-olla jäi osa põdravasikaid ka seetõttu väiksemaks. Nii ta kaameraomanikele võiski paista selleaastasena. Pilt ju mustvalge ega näita karva värvi erinevust: vastsel vasikal on titekarv esialgu roostepruunikas, aga juba sügisel on vasikad emadega üht karva, ehkki turjakarvad hästi pikad ja kohevad.

Oonurme vasika karva värvus pole mustvalgena arusaadav, aga juba suurus reedab, et pigem on ema omaga sarnasem kui titekarv.

Poirot küllap hakkaks seda pilti kaedes halle ajurakke kasutama ehk juurdlema, kas soolaku ümbrust katab sammal või lumi. Hilist kevadet arvestades arvan, et pigem lumi.

Fotol paistab öö nullis ja ka riigi ilmateenistuse andmeil oli tol ööl temperatuur nulli ligi, tajutav koguni veidi miinustes, ning vähemalt 9. aprillil sadas Oonurmes lund. Niisiis – lumi, ehkki puud paljad ja just enne 16. aprilli on sadanud vihma. Nagu osutab ilm, oli aeg vasikate ilmaletoomiseks pigem ebasobiv.

Jooksuaeg

Rauno Veeroja 2010. aastal koostatud põdralehmade viljakusnäitajate ühe analüüsi põhjal võib öelda, et innaaja tipp jääb küll peaaegu alati septembri teise poolde, kuid innaaeg võib alata juba augustis ja lõppeda novembri algul. Seega võidi ka osa eespool mainitud noorloomadest viljastada veel pärast 20. oktoobrit. Miks nii hilja?

Lisaks muudele põhjustele on vaja saavutada teatud konditsioon ja küpsus, mida väljendab ka isendite kaal. Liialt kõhetud lihtsalt jäävad sigimisest kõrvale, sest neil on vaja mõelda pigem ellujäämisele kui järglaste soetamisele. Septembri teises pooles osaleb aga just põdraasurkonna tuumik: parimas eas ja konditsioonis dominantsed põdrad. Sel ajal tiinestunud põdralehmadel täheldatakse enim kaksiklooteid ja kõige vähem lootelist

Tavasuuruses põdravasikad koos emaga. Rajakaamera foto on salvestatud 27. mail Kõnnu külas Kastre vallas Tartumaal.

40

- PÕDER suremust. Ehk sel ajavahemikul saab asurkond juurde enamiku sooliselt heas tasakaalus kaksiklooteid, kellel on head eeldused sündida järgneval kevadel selleks soodsaimal ajal ning olla järgnevalt varustatud soodsaks arenguks piisava koguse põdrapiimaga.

Mõnedki tugevamad põdralehmad võivad olla viljastatud ka märksa varem, kuid see on pigem erandlik, nagu on pigem erandlik ka varajane poegimine mai asemel aprillis. Nooremad alakaalus ja kehvemas konditsioonis, samuti vanemad, ent kehvema tervisega põdralehmad võivad aga sigimisest üldse kõrvale jääda või osaleda hiljem. Sama juhtub, kui asurkonnas pole parajasti piisavalt järglaste jätmiseks sobivas vanuses pulle ja lehmad indlevad korduvalt novembrini.

Hilisem indlus toob kaasa ka vasikate hilisema sünni, alakaalu, arengus teistest mahajäämuse ja kehvema talvevalmiduse. Peaaegu igal sügisel täheldatakse siin-seal mõnd alakaalulist ja alles vahetuvas ruuges titekarvas vasikat, kel kaalgi sündsusetult väike. Nii juhtub vahel ka orvuks jäänud vasikatega. Teine vasikatega ema neid omaks ei võta, küll aga näiteks mõni mullikas.

Põtradel mängib jooksuaja edukuses peamist rolli isendi hea konditsioon, asurkondades aga soodne kohalik soolis-vanuseline tasakaal. Teisejärguline pole ka jooksuaja (rahulik) kulg olenevalt ilmastikust ja häirimisest. Keskkonnaagentuur (KAUR) on aastaid juhtinud tähelepanu sellele, et just septembri teises pooles harrastatav peibutusjaht, kui see on intensiivne, s.t ollakse ühel ajal väljas sama jahipiirkonna paljudes varitsuskohtades, võib jooksuaja normaalset kulgu segada. Põhjus võib olla peibutajate – olematute pullide – sekkumine peene kuulmisega põtrade pulmamängu või dominantide kõrvaldamine kohalike pullide loomulikust konkurentsist.

See ei tähenda soovitust jooksuaegset peibutamist üldse vältida, mis küllap tekitab kirglikes jahimeestes kindlasti vastuseisu.

Ilma võidakse jääda nii elamustest kui ka mõnestki trofeest, mida hiljem nähakse kütituna naaberjahipiirkondades. Uurijate mõistlik soovitus näib olevat mitte peibutamist keelata, vaid kohapeal ise reguleerida. Paraku on asurkonnale soodsam dominantseid pulle tippjooksuajal loomulikust valikust mitte kõrvaldada, vaid hoida neid lehmade käsutuses oktoobrini. Siiski ütleksid põdrad, kui saaksid: „Vähem sekkumist jahi esimesel kahel nädalal on parem!“

Pärast indlust

Oonurme juurde naastes meenutagem, mis juhtub pärast indlust. Põtrade kandeaeg on umbes 230 päev ehk ligi kaheksa kuud. Valdavat viljastamisaega arvestades jääb poegimisaja tipp maisse. Määrav on küll viljastamise aeg, kuid ka ebasoodne ilmastik võib põhjustada vasikate sünnis mitmepäevaseid hälbeid.

Tänavust poegimisaega võib mõjutada nii asurkonna võimalik noorenemine küttimise survel kui ka hilisevõitu kevad.

Siit arvamus, et aprillis poegimine polnud suhteliselt kuivadel ja üle-nulli-päevadel sugugi võimatu, kuid pigem erandlik.

Oonurme väheldast üksikvasikat vaadates võib oletada, et ta võis sündida mullu tavalisest ajast hiljem või olla noore põdralehma järglane.

Ema vanust on fotolt raske arvata, aga kui ta on noorepoolne, siis sai vasikas piima vähem kui mõnigi teine, kel ema tugevam. Et foto on 16. aprillist ja vasikate sünnikaal kõigest 15 kilo ringis, siis nii väike pildil olev vasikas kindlasti pole, kuigi paistab lehmast tublisti madalam.

Ometi on ta väiksevõitu küll, sest mullikaikka jõudev vasikas jääb emale turjakõrguses alla vast kõigest ühe-kahe käelaba jagu.

Lootkem siis, et põtradele ja nende järglastele tuleb käesolev suvi parem kui mullune.

Karjamõisa tee 12, Äksi alevik, Tartumaa 60543 Telefon (+372) 5346 0137, (+372) 5307 6666 • e-post alpina@alpina.ee • www.alpina.ee

Jahimehe parim koostööpartner konservija vorstivalmistamisel.

Parimad hinnad Baltikumis!

- JUUBILAR -

42

- JUUBILAR -

Pärnumaa jahimees Jaan Liivson 80

Jaan Liivson on veerandsaja aasta jooksul pärast Eesti iseseisvuse taastamist juhtinud ja arendanud Pärnumaa jahindust. Sestap on paljudele üllatus, et varasemas elus oli mees hoopis tõsine merekaru, kes seilanud aastaid suurtel maailmameredel.

TEKST JAANUS VAIKSOO FOTOD ERAKOGU, JAANUS VAIKSOO

N

üüdseks on Jaan Liivson juba aastaid Pärnumaa jahimeeste liidu juhtimisest eemal, peab pensionipõlve ja käib oma sõnul Pärnu klubis aeg-ajalt juttu ajamas, uudiseid kuulamas ning kohvi joomas. „Nõukogude ajal sattusin Tallinna keskastme juhtide täienduskursustele, kus üllataval kombel õpetati ka jaapanlaste juhtimissüsteemi,“ meenutab Liivson, nagu jahimehed teda ikka ja alati on kutsunud. „Jaapanlased ütlevad, et kui oled mingisuguselt juhtivalt kohalt ennast taandanud, siis ära trügi rohkem kuskile juhatusse ega suru oma arvamust peale. Ja sellest ma olen kinni pidanud. Me võime klubis asju arutada, aga ma ei sekku otsustamisse. Noored mehed, las tegutsevad.

Omal ajal tehti omamoodi, ajad muutuvad, nüüd on läinud tegevushaare kindlasti suuremaks.“

meistrinormi ära, siis on kaks võimalust: kas ei lähe üldse sõjaväkke või lähen Riiga spordiroodu. Mul oli väga vähe meistersportlasest puudu, pidin tulema vähemalt kümne hulka, sõitsin 175 cm³ tsikliga. Aga õnnetuseks lagunes tsikkel kolm-neli ringi enne lõppu ära. Järgmisel hommikul panin seljakoti selga ja kolmeks aastaks Lvivi lennuväkke.

Kui sõjaväest pääsesin, siis mul õemees sõitis kaptenina merd. Tema juttude ja utsitamise peale läksin merekooli. Oli selline õppeasutus nagu Tallinna tehniline kool nr 1, olemuselt päris kõva kool, praktikat oli rohkem kui teistes, rahvasuus kutsuti seda Karu akadeemiaks, asus Karu tänavas.

Läksin õppima mehaanikuks, see oli

vist aastal 1964. Lisaks lõpetasin ka meremeeste õhtukeskkooli, Viljandis oli keskkool ju spordi tõttu pooleli jäänud. Karu kool kestis kolm aastat, sain kolmanda järgu mehaaniku kutse ja siis hakkas meresõit pihta. Et lõpetasin kiitusega, oli võimalik kohta valida.

Mereromantika üksi ei toida, teenistust oli ka vaja.

Nii ma siis nühkisin merd laevade peal ja kalurikolhoosides ligi kümme aastat, kuni ühel päeval pandi välisviisa kinni. Nõukogude võim pani süüks, et suhtlesime väliseestlastega ja käisime neil Halifaxi sadamas olles külas. Väga tore ja sõbralik seltskond oli, näitasid linna, võtsid kodus vastu. Pärast süüdistati, et levitasime keelatud kirjandust. Olime võtnud laeva kaasa ajalehe

Tursapüük Norras.

Vana merekaru

Liivsonist õhkub vana merekaru ja küti rahulikkust ning kindlust, kui ta istub Paikusel oma elutoa suures tugitoolis ja meenutab ammuseid aegu, kuidas kõik sai alguse. Aegamisi juttu veeretades rulluvad lahti sõjajärgsed kümnendid, kui 26. mail 1942 Viljandis sündinud poisist sai mere- ja jahimees. „Sündisin ja koolis käisin Viljandis.

Tegelesin päris kõvasti mootorispordiga, sõitsin krossi. Viimasel koolikevadel jäi isegi keskkool spordi pärast lõpetamata.

Sügisel pidin pärast oktoobripühi minema sõjaväkke, kuigi oli võimalus ka pääseda. Viljandis korraldati veel viimane võistlus, et kui seal täidan

43

- JUUBILAR Forelli ja harjuse püük Põhja-Rootsis.

Vaba Eestlane, viskasime selle lihtsalt laevasalongi lauale. Keegi koputas ja viisat enam ei pikendatud. Siin siis Eesti laevamehed ütlesid, et mis sa seal kodus istud. Nii läksingi paariks aastaks kohalikku laevastikku. Ega see suurem asi olnud, suured kalapüügilaevad, nagu raudkirstus, niiske ja märg.

Aga siis sain Läti piiri lähedale Treimanisse kolmetoalise korteri. Tõin naise ja lapse Viljandist sinna ning vaatasin, et elu tahab ka elamist. Treimanis oli valmis saanud uus külmhoone, mind pandi selle juhatajaks. Ainuke asi, mida siiani olen kahetsenud, et erialane koolitus jäi pooleli. Pärast Karu kooli käisin meremeestele korraldatud kiirkursustel ja andsin paberid sisse Kaliningradi kalamajanduse instituuti. Kohal tuli käia kord aastas, kolmanda kursuseni pidasin vastu, aga pere oli Viljandis, laev Tallinnas, tööga läks tihedamaks, tulin enne lõppu ära, palju ei olnud enam jäänud.

Siis jäingi maarotiks: külmhoone juhataja, hiljem karusloomafarmi juhataja.“

Jahipisik Viljandimaalt

Üks periood elust sai läbi. Meremehest sai maamees, aga kuidas Liivsonist ikkagi jahimees sai? Selle pisikuga nakatus mees juba poisikesena Viljandimaal elades. „Elasime Viljandist 30–40 kilomeetrit linnast väljas Kuninga külas. Isa tuli vangilaagrist tagasi, sestap ei lubatud tal Viljandis elada. Isa deserteerus sõja ajal Saksa sõjaväest, sai haavata, põgenes haiglast ja tuli läbi rinde Eestisse tagasi.

Aga venelased panid kammi turja, et kust sa, mees, tuled, ja aeti Vene poolele sõdima. Kuramaal sai tema jaoks sõda läbi ja tuli koju. Jälle hakati uurima, et

Lõhepüük Teno jõel Soomes. kus sa enne Saksa sõjaväge olid. Isa oli lõpetanud Tondi sõjakooli, oli suure talu perepoeg ja tegutsenud kohalikus omakaitses. Ta viidi Tomski vangilaagrisse, tuli sealt tagasi 1948. aastal, kui olin kuueaastane naga.

Siis saadetigi meid maale Kuninga külla, endisesse karjamõisa, kus oli metsakombinaadi töölisasula. Seal oli üks kõva jahimees Juhan Jaanus. Sain temalt austava ülesande, kui olin ehk 13–14.

Sel ajal oli jahimeestel röövuluki ja röövlindude küttimise norm. Lindudest pidi laskma kümme punkti: kanakull andiski kümme, raudkull viis, harakas kolm, vares kaks, pasknäär pool punkti. Sügisel käisid pasknäärid mõisaalleel tõrusid nokkimas. Vana andis mulle püssi, tuli istuda tamme alla maha ja oodata, kuni vennikesed kohale lendasid. Tol ajal olid püssid igas külapoes, aga laskemoon oli defitsiit ja kuskilt polnud saada. Püssirohtu sai karusnahkade varumispunktist, haavleid õppisin ise vana kõrval tegema.

Sealt saingi jahipisiku sisse.

Aga päris jahimees sai minust Karu kooli ajal. Mu kälimees oli Viljandis kõva kütt. 1966. aastal hakkasingi tema soovi-

44

tusel jahimeheks. Kälimees oli kõrge miilitsaboss ja siis sel ajal oli selline riigiteenistujate sektsioon, kuhu kuulusid näiteks kohaliku partei- ja täitevkomitee esindajad. Tänu kälimehele sokutati mind ka sinna. Nendel vendadel polnud ju mingit kohustust, igaüks pidi maksma kolm rubla ja kohalik metsavaht tegi vihad ja heina ära.

Orajõe selts

Kui Treimanisse elama läksin, siis astusin Orajõe seltsi. See oli 1972. aastal. Mäletan seda päeva, olin uues majas korteri just kätte saanud. Nelja-aastane poiss oli ka kaasas. Oli kalurite päev, keset õue oli Turisti kohvik. Ja kaluritel, nagu ikka, suu ju pidevalt kuivab. Võeti siis seal igasuguseid karastavaid jooke. Küsisin paari kohaliku jahimehe käest, kuidas siin ka jahimeheks saab. Turisti järjekorras seisis üks hästi pikk kolge – rannakalur. Öeldi, et pöördu selle poole, too on kohaliku jahiseltsi esimees. Istusin mehe kõrvale ja uurisin seda asja. Kalur oli parajalt purjus, vaatas mulle ülevalt alla: „No eks me vaatame, ei luba midagi, käid paar korda veel leti tagant läbi, siis räägime.“

- JUUBILAR Nii saingi Orajõel täieõiguslikuks jahimeheks. Aastast 1972 jäin maale ja sain jahipidamisega tõsisemalt pihta hakata.

Nõukogude ajal oli teatavasti peale sugutungi kõige suurem elu edasiviiv jõud sotsvõistlus. Aga Orajõe jahiselts oli Pärnu klubis sotsvõistluse viimane.

Tehti siis meile täiendusõppus ja eksam kõigile meestele, Pärnu klubi juhataja oli isiklikult kohal. Pärast seda surusid mehed mind Orajõe sektsiooni esimeheks. Jahimehed olid ju head, aga organiseerimine alla igasugust arvestust.

Niisiis suruti mind esimeheks ja järgmisel aastal olime Pärnu klubi esimesed, auhinnaks saime põdraloa. Nii see siis läks kuni aastani 1989.

Kaheksakümnendate algus oli väga raske aeg. Kohalik elu tüütas ära. Olime ühinenud Pärnu Kaluriga, mina olin Treimanis osakonnajuhataja. Igal hommikul vaatas 150 inimest kurva näoga otsa, polnud pakkuda mingit õiget tööd, ei palka, ei ehitust. Must masendus tuli peale, 1980. teisel poolel sain isegi infarkti. Siis mõtlesin, et hea oleks töö ja hobi ühendada. Pärnu jahindusklubis tekkiski vaba koht peajahindusarendajana. Mõtlesin, et teist infarkti Treimanisse ootama ei jää, 1. veebruaril 1989 tulin ära klubisse.

See oli keeruline aeg. Oli Eesti riik ega olnud ka. Kogu Eesti jahinduses oli ümberkorralduste aeg. Eesti jahimeeste seltsile tekkis uus väljund, kohalikud jahindusklubid olid küll juriidilised isikud, aga ilma oma eelarve ja põhikirjata.

Kõik toimingud käisid Tallinna kaudu.

Siis hakkasid kohalikud jahindusklubid tööle oma põhikirja järgi. Saime iseseis-

vateks juriidilisteks isikuteks, see oli vist 1991. Paari-kolme aasta pärast valiti mind Pärnu klubi juhatuse esimeheks.

Klubi oli ju ka enne olemas, aga nüüd tuli hakata üha rohkem ise mõtlema ja otsustama, enne ministeerium ütles kõik ette.

Tuli igasuguseid piike murda. Näiteks oli siis selline aeg, et põdraload, mida enne jaotas kohalik metsamajand, anti ümberkorraldusega nüüd jahimeeste kätte. Metsameestel tekkis väike trots ja kui enne keegi ei rääkinud põdrakahjustustest, siis nüüd tulid need äkki päevakorda. Põtra ju oli. Vahetult enne seda käis üle Eesti suu- ja sõrataud. Seitsme kilomeetri ulatuses Läti piirist tuli põdrad maha lasta, mis pani asurkonnale põntsu. Siis tuli metsameeste poolt veel täiendav surve, et männinoorendikes on suured põdrakahjustused. Ministeerium kontrollis küttimismahtusid. Minu loendusandmed näitasid hulga väiksemaid numbreid. Rohu Karlaga tekkisid väikesed erimeelsused. Jäime endale kindlaks, küttisime oma loenduse järgi ja põdraasurkond jäi normaalsesse seisu. Need, kes läksid tollase käsumajandusega kaasa, tegid oma põdraasurkonnale karuteene. See võis olla üheksakümnen-

Jäime endale kindlaks, küttisime oma loenduse järgi ja põdraasurkond jäi normaalsesse seisu.

Rabapüüjahil Norras.

45

date alguses. Ei taha oma saba kergitada, aga sain siiski õla alla panna, et Pärnumaal põtra jätkub ja tühja auku pole tulnud.

Neil, kes pimesi käsku täitsid, nendel tekkisid tühjad aastad vahele ja see andis päris pikalt tunda.“

Tunnustatud mees

Jaan Liivson juhtis pikalt Pärnumaa jahimeeste liitu. Pärnumaa ja Eesti jahinduse arendamise eest on Eesti jahimeeste selts autasustanud teda teenetemedaliga Ilves (1997) ja vapimärgiga Metsis (2007). Ent samal ajal on mees ka ise alati aktiivselt jahti pidanud. „Mul endal on kuidagi eriti hea meel selle üle, et kui Orajõe jahiselts kehtestas auliikme staatuse, siis sain suure hõbemärgi numbriga 1. Tähendab, kohalikud mehed mäletavad veel seda aega. Kui Pärnu klubisse tulin, astusin Tori-Sindi jahiseltsi, kus pealik oli Agu Kask.

Aga jahti pidades on meeldinud mulle näiteks hästi korraldatud hundijaht. Praegusesse hundijahti ma ei läheks. Sada meest tuleb kokku, aetakse juttu, tehakse suitsu – üks suur klaperjaht. Varemalt olid meil nn hundijahibrigaadid. Olen olnud hundijahibrigaadi põhiliige, väljas käis tavaliselt 15–20 meest. Juhtus üsna harva, et jaht läks luhta ega saadud saaki. Luure oli hästi tehtud ja lipud läksid kiiresti üles. Teenekas hundibrigaadijuht Agu Kask oli väikese jutuga mees. Kui kütiliinis käis üks ülearune pauk, siis tema pilk oli selline, mida enda peal mitte keegi ei tahtnud tunda. Mingisugust ülearust paugutamist ei olnud.

Hundijaht ei olnudki sel ajal mingi eriti populaarne asi, see oli ikka kindel seltskond, kes brigaadis tegutses. Teised pahatihti arvasid, et mis sellest hundist saab, patta ei sobi panna. Aga hunt on jahimehele korralik vastane ja mütsiga löömist ei saa temaga olla. Metsseajaht on samuti päris sportlik, põdrajaht on rohkem selline lihunikuamet ja kitsejahist ei arva midagi, see on rohkem normitäitmine.

Mul on olnud ka kolm jahikoera, kolm laikat: kaks läänesiberlast ja üks veneeurooplane. Aga laikad on noore mehe koerad, tahavad saada üksjagu tööd, käimist ja õpetamist. Metsas käin praegugi, vähemalt seltskonna mõttes. Sel aastal pole ühtki põdrajahti ega vist ka seajahti vahele jätnud.

Ma ei ütle, et oleksin väga kerge juht olnud Pärnumaa jahimeeste liidule, võibolla oli mu juhtimisstiil liiga autoritaarne.

Aga me olime üks maakondadest, kes suutis säilitada maakonnakeskse jahindusorganisatsiooni. Pean seda oma töö üheks oluliseks tähiseks, et suutsime ära hoida jahinduse killustumise.“

- LOODUSKAITSE -

Väikekiskjate arvukuse piiramine rannaniitudel ja laidudel TEKST JAANUS VAIKSOO FOTOD JAANUS VAIKSOO, ERAKOGU

Keskkonnaameti koordineeritud katseprojekt „Väikekiskjate arvukuse reguleerimine liigikaitseliselt olulistel rannaniitudel“ käivitus 1. veebruaril. Eesmärk on parandada rannaniitude linnustiku pesitsustingimusi Lääne-, Hiiu- ja Muhumaal.

S

ee on Euroopa Liidu suurema LIFE-projekti „Loodusrikas Eesti“ üks osa, millega toetatakse rannaniitude taastamist Lääne-Eestis. Laiendatakse niidupindala ja võetakse maha niite ümbritsevaid kuivi puistuid. Mida rohkem on niidualadel puutukkasid ja põõsastikke,

seda sobivam on ala ka rebastele ja kährikutele.

Tartu ülikooli doktorandi, looduskaitsebioloogi Triin Kaasiku eelneval kolmel aastal Lääne- ja Hiiumaal korraldatud teadusuuringu tulemused on olnud kurvad: pesarüüste tagajärjel hävib koguni 86% maaspesitsevate lindude pesadest. See tähendab, et

populatsioonide taastootmine ei ole jätkusuutlik ja mitu kohalikku asurkonda on hävimisohus.

Uuringust selgus, et väikekiskjatest on ülekaalukalt peamine lindude pesarüüstaja rebane, Läänemaal ka šaakal.

Seetõttu kaasas keskkonnaamet katseprojekti partneriks Eesti jahimeeste seltsi, kes aitas korraldada rebase,

Triin Kaasiku otsib niidukahlajate pesi Haeska rannaniidul.

46

- LOODUSKAITSE šaakali ja kähriku küttimist. Projektis osalesid Haapsalu, Tuudi ja Massu jahiselts Läänemaalt, Suuremõisa ja Emmaste jahiselts Hiiumaalt ning Muhu jahiselts. Nende ülesanne oli pidada vastavalt jahieeskirjale veebruaris ja märtsis rebase-, šaakalija kährikujahti teadlaste välja valitud rannaniitudel, kus asusid niidukahlajate kevadised pesitsusalad.

Kohalikud jahimehed liitusid projektiga heal meelel. Nad on aastatega märganud, kui palju rebaseid ja kährikuid kevaditi rannaniitudel liigub. Näiteks püüdis Tuudi jahiseltsi jahimees ja veisekasvataja Argo Hein Keemu rannaniitude lähedastest metsatukkadest veebruaris puuriga 11 kährikut ja ühe rebase, Emmaste jahimehed Paavo Pruuli eestvedamisel küttisid uuringuala ümbrusest veebruarist märtsini seitse rebast ja kolm kährikut, Massu jahimehed püüdsid Matsalu lahe lõunakaldalt Metsküla uuringualalt kastlõksuga kaks rebast ja kuus kährikut, millele lisandus veel varasemast jahihooajast neli šaakalit ning kaks rebast.

Need on vaid mõned näited.

Põhjalikuma ülevaate kõigist katseprojekti aladest, küttimistulemustest ja uuringust esitame Eesti Jahimehe järgmises numbris. Siis on selgunud ka Triin Kaasiku aprillist juunini toimunud niidukahlajate pesitsuse jälgimise tulemused. Ootame neid huviga, et

Kohalikud jahimehed on aastatega märganud, kui palju rebaseid ja kährikuid kevaditi rannaniitudel liigub. saada teada, kas väikekiskjate küttimine toob suurele pesarüüstele loodetud leevendust. Igal juhul on kogu rannaniitude projektil suur looduskaitseline väärtus.

Suur tänu kõigile projektis osalenud jahiseltsidele ja jahimeestele: Hiiumaa jahimeeste selts (Anu Sarapuu), Suuremõisa jahtkond (Janno Üksik), Emmaste jahtkond (Paavo Pruul); Läänemaa jahindusklubi (Endrik Raun), Haapsalu jahiselts (Olev Peetris), Tuudi jahiselts (Raivo Volman), Massu jahiselts (Veiko Laev) ja Muhu jahiselts (Aarne Jõgi).

Siinkohal on sobiv koht soovida õnne ka Triin Kaasikule, kes 24. mail kaitses Tartu ülikoolis teemakohase doktoritöö „A wader perspective to Boreal Baltic coastal grasslands: from habitat availability to breeding site selection and nest survival“ („Pesitsevad kahlajad Läänemere

Haapsalu jahimehed Kumari laiult kütitud rebasega.

47

rannaniitudel: elupaiga ulatus ja valik ning pesade ellujäämus“). Juhendaja oli kaasprofessor Riinu Rannap, oponent Veli-Matti Pakanen Oulu ülikoolist.

Rebasejaht laidudel

Sel kevadel tellis keskkonnaamet lindude pesitsemise kaitseks Lääne-Eesti ja Pärnumaa laidudel jahiseltsidelt väikekiskjate küttimise. Keskkonnaamet on laidudel jahti korraldanud juba aastaid, see toimub pärast jääminekut, et küttida laidudele elama jäänud rebased, mingid, kährikud või ka šaakalid, kes põhjustavad pesitsevatele lindudele väga suurt kahju.

Keskkonnaameti ja Eesti jahimeeste seltsi lepingu kohaselt küttisid jahiseltsid väikekiskjaid järgmistel laidudel: Kumari, Pihlalaid, Papilaid, Kõbajalaid, Hiiumaa laiud (Öakse, Aukland, Kõrgelaid ja Hanerahu), Varbla laiud (Selglaid, Piiukaarelaid, Pihelgalaid, Kitselaid) ja Laidu saar.

Kumari laiult (Haapsalu JS) ja Kõbajalaiult (Massu JS) kütiti üks rebane, Selglaiult (Vana-Varbla JS) kaks rebast, Pihlalaiult viis rebast (pesakond) (Saarte JS-i Metsküla jahipiirkond).

Laidudel käisid jahil Saarte jahimeeste seltsi Metsküla ja Võhma jahipiirkond, Haapsalu jahiselts, Massu jahiselts, Hiiumaa jahiseltsi Suuremõisa jahtkond ja Pärnumaa jahimeeste liidu Vana-Varbla jahiselts.

Suur tänu kõigile jahimeestele!

- Laskmine TEKST ENDRIK RAUN, EJS-i juhatuse liige FOTO MEELIS TAMBLA

Veel kord ajutistest laskepaikadest Laskepaik on laskevõistluste või -harjutuste ajutiseks korraldamiseks sobiv või kohandatav paik. Pildil hetk Jahikaare Eesti meistrivõistlustelt Koeru jahimeeste seltsi laskepaigas Järvamaal.

Jahimeeste seltsi (EJS) poole pöörduvad aeg-ajalt murelikud jahimehed ja laskevõistluste korraldajad, et saada selgust ajutiste laskepaikade registreerimise ja nõuete kohta.

S

egadus on tekkinud ilmselt laskepaiga kehtivate ohutusnõuete tõlgendamisel. Uued nõuded võeti vastu 26. veebruaril 2021 ja on kinnitatud siseministri määrusega nr 12 (https://www.riigiteataja.ee/akt/102032021025).

Määrusega on võrdsustatud alalisele laskekohale ja ajutisele laskekohale kehtestatud nõuded. Seda on kohalikud politseiametnikud tõlgendanud mõnel pool nii, et ajutist laskepaika registreerida ei saa, sest kehtivad samad nõuded mis lasketiirule.

Nende tõlgenduses võrdub ajutine laskepaik lasketiiruga.

Paremal juhul on seal laskmist siiski lubatud, kuid kirjalikku luba ei ole väljastatud ja politsei on võtnud info teadmiseks.

Tegime selguse saamiseks asjakohase järelepärimise siseministeeriumile. Refereerin siseministeeriumi nõuniku Sven Põierpaasi selgitusi.

Lasketiir ja laskepaik

Relvaseaduse (https://www.riigiteataja.ee/akt/119032019080?leiaKehtiv) § 84 lõiked 1 ja 2 defineerivad lasketiiru ja laskepaiga.

48

Lasketiir on laskevõistlusteks või -harjutusteks alaliselt kasutatav ehitis, ruum või territoorium. Laskepaik on laskevõistluste või -harjutuste ajutiseks korraldamiseks sobiv või kohandatav paik.

Seega sätestab relvaseadus tulirelva alalise laskekohana lasketiiru ja ajutise laskekohana laskepaiga. Neis mõlemas tohib korraldada laskevõistlusi ja laskeharjutusi. Laskeharjutused ei pea olema seotud vaid laskevõistlusteks harjutamisega, vaid harjutuste mõiste on laiem. Nimelt valmistutakse lasketiirus või laskepaigas relvaseaduses sätestatud eksami sooritamiseks, jahiseaduses sätestatud laskekatse sooritamiseks, relva laskeomaduste kontrollimiseks või kontrollitakse relvaoptika ning relvasihikute sobivust. Muid võimalusi relvaseadus relva kasutamiseks ette ei näe.

Lasketiirude vähesus Eestis on teada. Siseministeerium mõistab, et ühel inimesel ei ole mõistlik sõita vaid kolme paugu tegemiseks sada kilomeetrit lasketiiru. Seetõttu ongi tark moodustada kohapeal ajutine laskepaik, näiteks kohaliku jahiseltsi eestvedamisel jahihooaja-eelseks nädalavahetuseks,

et kohalikud jahimehed saaksid oma relvad üle kontrollida.

Selleks tuleb saada nõusolek kohalikust omavalitsusest ja kohalikust politseist. Digitaalne asjaajamine ei tohiks palju aega võtta. Seejärel tuleb tagada kõigi laskeohutuse nõuete täitmine laskepaigas (mille jahimehed kindlasti ka lasketiirus või jahil tagavad) ning see ongi kõik.

See tähendab, et ajutine laskepaik on ajutine koht, mis sobib või on kohaldatud laskmiste korraldamiseks. Laskepaigana on mõistlik kasutada endisi tööstuslikke karjääre või looduslikke maastikke, kus juba on sobivad vallid, läheduses elab vähem inimesi, keda laskemüra võiks häirida jne.

Samuti on laskepaik mõistlik rajada põllule või heinamaale (näiteks haavlilaskmise laskepaigaks) selleks ajaks, kui põldu aktiivselt ei harita või heinamaal ei ole loomi ega tehta või koguta parasjagu heina. Laskepaik eeldab ka väiksemat laskekoormust. Seda kasutataks kogukonnas kokkulepitud aegadel enne jahihooaega, tulirelval oleva optika kontrolliks, laskekatseteks harjutamisel või katsete vastuvõtmisel. Laskepaiga territooriumi saab muul ajal kasutada ka muul otstarbel: pinnase kaevandamiseks, loomade karjatamiseks või põllusaaduste kasvatamiseks. Endastmõistetavalt ei saa karjääris asuvas laskepaigas laskmisi korraldada kaevandamisega samal ajal.

Ohutusnõuded

Tähtis on, et laskepaigas ei muutuks ohutusnõuded sel ajal, kui seal ei lasta. Näiteks kohalikus karjääris registreeritakse laskepaik kevadhooajaks. Laskepaiga registreerimise käigus kontrollib kohalik politsei laskepaiga vastavust kehtestatud ohutusnõuetele ja väljastab kontrollakti. Laskepaiga kasutamise ajal, nt kevadhooajal, karjääris kaevetöid teha ei tohi (näiteks kujundada ümber ohutusvallideks kasutatavat pinnast). Kevadhooaja lõppedes lõpeb ka karjääri kasutumine laskepaigana ja karjääri omanik võib jätkata kaevetöid.

Kui sügisel soovitakse sama laskepaik uuesti registreerida, siis peab politsei tulema ja veenduma, et suvised kaevetööd karjääris ei ole muutnud laskepaigale kehtestatud ohutusnõudeid.

Kui karjäär antakse laskjate kasutusse pikemaks ajaks, seal ei tehta kasutusajal kaevetöid ega toimu muu majandustegevus, siis on tegemist laskeharjutusteks alaliselt kasutatava territooriumi ehk lasketiiruga. Kuidas defineerida „pikemaks ajaks“, ei ole relvaseaduses sätestatud, aga politsei halduspraktika on selleks piiriks kujundanud ühe aasta. Üle selle kasutusaja peetakse laskekohta lasketiiruks.

Mõistlik ei ole minna omal käel metsatukka või karjääri relva sisse laskma ega loota, et ükski inimene või loom kuulile ette ei jää või keegi ei kaeba ega jääda kohalikule politseile vahele – relvaseadus sellist võimalust ette ka ei näe.

Kaks kirjalikku nõusolekut

Relvaseaduse § 84 lg 3 kohaselt peab olema politsei- ja piirivalveameti kirjalik nõusolek ning selle kohaliku omavalitsuse kirjalik nõusolek, kelle territooriumile lasketiir või laskepaik tahetakse rajada. Mingisugust teadmiseks võtmist seadus ette ei näe.

Lasketiiru- või laskepaiga omanik peab suutma tõendada, et tal on nii politsei- ja piirivalveameti kui ka kohaliku omavalitsuse kirjalik nõusolek.

Politsei kohustub tegema ka järelevalvet lasketiiru või laskepaigas kehtestatud ohutusnõuete täitmise üle. Kontrolli intervalli relvaseadus ei sätesta, kuid kontrollakti (kas paberil või digitaalselt allkirjastatud dokumendi) koopia peab jääma laskekoha omanikule.

- Vibujaht -

Eesti vibukütid Prantsusmaal.

Mario kahe kütitud metsseaga ja Rita-Anette metsseapõrsaga.

Eesti vibukütid Prantsusmaal II TEKST RITA-ANETTE KOHAVA FOTOD ERAKOGU

Prantsusmaa on Euroopa kogenuim ja eesrindlikem vibujahimaa. Vibujahiklubi Mägilased esindajad pidasid seal metskitsejahti vibuga.

M

eie võõrustaja Michele võttis oma rolli tõsiselt ja pakkus lisaks erinevatele jahikogemustele ka kohalikku kultuuri. Eauze on tuntud kui armanjaki pealinn, seega kuulus kultuuriprogrammi ühe armanjakimõisa külastus. Seal võttis meid vastu omanik isiklikult. Loomulikult sisaldas privaattuur ka degusteerimisi!

Armanjak on konjakist sajandi võrra vanem ja mõnevõrra lihtsama destillatsiooni järel valmiv jook, mis laagerdumiseks eelistab Monlezuni mustast tammest vaate ning mille kuldne keskiga jääb 15–20 aasta kanti. Lisaks armanjakile toodab mõis, mida ümbritsevad lõputud viinamarjaistandused, ligi neli miljonit liitrit veini ja floc’i. Viimane on samuti piirkonnale iseloomulik vein, mille valmistamiseks

52

kasutatakse lisaks viinamarjamahlale ka armanjakki.

Tootmise areng ja mehhaniseerimine on vähendanud kunagise 40-liikmelise töölispere neljaliikmeliseks.

Metssead on kohalikele suur probleem, seda nägime mõisaski, kus sigudikud olid eelmisel ööl käinud kündmas mõisaesist õueala.

Palombière, tuvid ja metskitsed tunnelis

Prantsuskeelsetest sõnadest jäi meil esimestel päevadel kõrva palombière, millest saime aru vaid nii palju, et see on seotud tuvidega, nagu ka metsas asuvad kummalised kastid ja ehitised. Tegemist on olulise jahipidamisehitise ja -vormiga, mis on iseloomulik just sellele piirkonnale. Tuvijaht on nii tähtis, et selleks ajaks võetakse puhkus ja häda tööandjale, kes

- Vibujaht puhkust ei anna: tal tuleb hakata otsima uut töötajat.

Meile tutvustas tuvijahti kohalik kütt Jean, kes elab sajandeid vanas majas (maja on nii vana, et ta isegi ei tea, kui vana täpselt) koos vanematega. Tema üle 90-aastane isa oli tegev veel viimaselgi tuvijahihooajal. Linnujaht on nende peres olnud au sees läbi põlvkondade. Tassi kohvi kõrvale näitas Jean meile karbikest, mis täis imepisikesi nepisulgi. Need võetakse linnult trofeena ja on kunstnike seas kõrgelt hinnatud pintslisulgedena.

Palombière tuvijaht eeldab ka elustuvide püüki, kelle roll on järgmisel jahihooajal olla elus peibutis. Jeani juures elasid nad puurides.

Lühidalt öeldes on palombière männikutesse rajatud tunnelilaadne koridoride võrgustik, mille juurde kuuluvad kaablite-traatide süsteemid, mille abil tõmmatakse puude latvadesse eelmisel hooajal püütud metsikud tuvid, kes nööritõmbe peale reageerivad, olles peibutiseks ülelendavatele tuviparvedele. Puurilaadsed kastid on tuvide hoidmiseks.

Jeani perekonnale kuuluv palombière ehk tuvila asub paarihektarilisel künkal ja on olnud kasutuses vähemalt 60 aastat. Eelmisel hooajal kütiti seal ligi 400 tuvi. Viie tuvi puhastamiseks kulub umbes tund, puhastatud tuvid pannakse purki.

Kaablisüsteemid on nii keerulised ja nende paigaldamine puulatvadesse sedavõrd ohtlik, et sellega tegeleb lausa eraldi meister. Tunnelitel on iga kümnepaarikümne meetri tagant väljapääsud, mille juures asub tuvide ülestõmbamise seadeldis koos puuriga. Tunnelite

Kirglik linnujahimees Jean nepisulgede trofeekollektsiooniga.

ehituseks on kasutatud nii musta kilet, oksi kui ka sõnajalalehti. Uhkemate tuvilate tunnelisüsteemid, kuhu sattusime, katsid suuremat osa metsast (metsad on neil väikesed) ning olid sadu meetreid pikad. Et tuvijaht on populaarne, seda oli näha sellestki, et tuvila oli peaaegu igas metsatukas, kus asus mõni kõrgem küngas.

Tunnelid päästsid kitsed Tuvilad mängisid oma rolli ka meie jahtidel. Näiteks õnnestus minul korra selle võrgustikus lausa ära eksida, kui pidin minema metskitsede liiklust suunama ja lootsin leida otsetee. Mariol

Prantsusmaa ajujahtidel on koeramehed väga hinnatud.

53

aga otsustas metskits kaduda ajujahil viimasel hetkel, umbes 20 meetrit enne vinnastatud vibu tunnelisse. Mille peale Mario omakorda otsustas asukohta vahetada. Järgmine aju, järgmine metskits, kes kadus taas turvaliselt tunnelisse. Seekord lihtsalt järgmisest avast, mida tunnelitel on iga paarikümne meetri tagant.

Metskitse ajujahtidel oli jahiõnn kitsede või püssimeeste poolel. Vibu laskeulatusse tulid metskitsed hoopis metssea ajujahtidel, kus koerte pärast poleks nende küttimine olnud loomulikult viisakas ega eetiline, kuigi külalislahked koeramehed andsid viimasel päeval selleks isegi loa. Kui hästi on koerad töötama õpetatud, seda nägin oma silmaga näiteks metsseajahil, kus umbes 10–20 meetrit minu ees töötas vaikides, ninaga põõsaaluseid kontrollides neli-viis koera. Alles siis, kui koerad olid neile juba peaaegu peale astumas, hüppas kahe-viie meetri kauguselt välja kaks metskitse, mille peale koerad isegi pead ei pööranud. Need kitsed olid minu nina ette peitu hiilinud juba ajujahi alguses, kui nägin kaugemalt ühte vilksatust. Nad püsisid vaikselt ligi tund aega ka siis, kui koerad sealt korra varem läbi jooksid. Üks piinlik-naljakas episood juhtus mul metskitse ajujahil, kus ajust tuleva oksakrõpsu peale olin valmis ja vinnastasin vibu. Ajust kedagi ei tulnud, kuid mingi tunne kuklas pani mu pead pöörama: minu selja taga seisis laskekauguses uudishimulik kits, kellega kaasas oli ka sokk. Kui kehv jahimees sa pead olema, kui isegi väljaspool aju olevad loomad tulevad uudistama?!

- Vibujaht -

Vibuküttide virtuaalne koprajaht TEKST RITA-ANETTE KOHAVA

Juba kolmandat korda toimus 15. märtsist kuni 15. aprillini virtuaalne koprajaht, mille eesmärk oli kanda vibukütid Eesti kaardile.

Vibuküttide virtuaalsest koprajahist osavõtjad maakonniti.

54

O

sales 43 vibukütti nii Eestist kui ka kaugemalt. Teadaolevalt sai käe valgeks 15 kütti.

Kütiti 41 kobrast, üks kährik ja üks mink, laekus kolm uut kopraliharetsepti ja kaks kirjalikku jahijuttu, lisaks loomulikult need lugematud jahilood, mis elavad edasi suulise folkloorina.

Osavõtjate tunnustamiseks ja motiveerimiseks panid õla alla viis sponsorit: Nele Eller ja Hiiumaa käsitööselts, Raimo Merekivi ja Kopra Sahver OÜ, Danny Taxidermy ja Hermury OÜ, Saksa vibujahi assotsiatsioon ja Linnamäe Lihatööstus AS. Auhinnad loositi välja kõigi osalejate, edukate küttide ja retseptisaatjate vahel.

Kõige edukam koprakütt oli Mario Traks kaheksa kopraga, talle järgned Marko Pärn viie kopraga. Loosiauhindade jagamisel soosis fortuuna ilmselgelt Janek Kulda, kes sai lausa kaks auhinda: villased sokid Nele Ellerilt Hiiumaa käsitööseltsist ning mütsi ja kruusi Saksa vibujahiklubilt.

Retseptide loosiauhinna Linnamäe lihatööstuselt võitis Kerli Kuusk, kellel õnnestus jahil tabada ka kaks kobrast. Retseptid avaldati eelmises Eesti Jahimehes.

Linnamäe lihatööstuse teine auhind läks Toivo Torniusele, kes jagas lausa kaht humoorikat jahilugu, kuidas tal koprajahil läks. Lisaks saab Toivo 5 kg värskeid magusaid herneid Hermurylt – tuleb aga ise lähimasse müügikohta või põlluserva vastu minna. Osalejatest võitis 5 kg värskeid herneid Hermurylt Ardo Järve ja sama koguse herneid saab ka Urmo Jürimäe.

Kotitäie mahekartulit Kopra Sahvrilt saab Severi Kuusk, koprapildiga konservikarbid lähevad Imre Raidmale ning Kristi Palm saab osaleda konservi tegemise praktikal-koolitusel sügisel.

PAKETTSEADMED KÜLMKAMBRITE JAOKS • LIHTNE PAIGLDADA • EC-MOOTORITEGA VENTILAATORID

Rivacoldi külmutusseadmed sobivad kasutamiseks erinevates kohtades, nagu näiteks uluki-,kala-, kaubandus- ja restoranide külmkambrites.

Külmkambri maht (+5 ˚C) 5–50 m3. Sügavkülmkambri ruumimaht (-20 C) 2–20 m3.

Põhimudelid on ette nähtud paigaldamiseks lihtsalt läbi külma- või sügavkülmkambri seina.

Uue põlvkonna elektrooniline juhtimissüsteem annab rohkem mugavust.

Külmaagensina keskkonnasõbralik R290 (propaan) gaas, mis ei kahjusta osooni keskkonda.

Küsi pakkumist: klienditugi@onninen.com või telefonil 610 5550

www.rivacold.ee Maaletooja: Onninen AS

- JAHIKOER -

TEKST, FOTOD JAANUS VAIKSOO

Jahikoerad

jälle Säreveres

Kevad jahikoertega Särevere staadionil.

Traditsiooniline jahikoerte erinäitus toimus lõpuks taas kevadel. Koeraomanike saatel kogunes 14. mail Särevere staadionile üle 300 jahikoera.

Mõnus oli kuulata koerte haukumist ja kilkeid, kohata jahimeeste rõõmsaid nägusid. Igal sammul võis tajuda, et seda näitust on pikisilmi oodatud.

J

ahikoerte erinäituse peasekretäri Aili Pärtel-Beljaevi sõnul on kaks aastat kestnud koroonapandeemia toonud juurde palju uusi koeraomanikke.

Noor jahikoer tahab treenimist, koolitamist ja metsaga harjutamist. Paljud jahimehed leidsid just nüüd selle vaba aja, et kasvatada endale hea jahikaaslane.

Aili Pärtel-Beljaev: „Ammu pole jahikoerte erinäitusel osalenud nii palju koeri. Väga palju oli juuniorkoeri (9–18 kuud), kes ongi siis koroona ajal võetud noored koerad. Väga palju oli näiteks kuldseid retriivereid, see on populaarne koeratõug, ehkki kõik nad pole siiski jahikoerad. Kuid ka jahti pidavate koerte poolest on läinud pilt hulga mitmekesisemaks, nii näiteks oli näitusel kaks Slovaki hagijat, mitu Saksa spanjelit,

Soome püstkõrva jne. Jahikoerte näitustega tahaks jätkata ikka kaks korda aastas, et anda koertele rohkem võimalusi ja ka paljud jahimehed soovivad endiselt saada jahikoerte passe.“

Huvi koolituse vastu

Aili Pärtel-Beljaev ja tema kuuekuune Saksa jahiterjer Hipi.

56

Jahikoerte kohtunik ja koolitaja MariAnn Rehk on tegelenud aastaid jahikoerte verejälje koolitusega. Näitusel inimestega juttu ajades selgus, et paljud noorte jahikoerte omanikud soovivad koolitada oma koera just nimelt verejäljele, järelotsimisele. Kas on toimunud murrang, millest on kaua räägitud, et igas jahiseltsis võiks olla vähemalt üks järelotsimisele spetsialiseerunud jahikoer?

Mari-Ann Rehk: „Kas tegemist on nüüd just murranguga, aga kindlasti on huvi palju suurem. Jahimehed on hakanud aru saama, et järelotsimisel tuleb

- JAHIKOER -

Aivar Lagenõmm Koeru jahiseltsist ja tema üheksa-aastane Saksa karmikarvaline linnukoer Erlen on vanad lahutamatud jahikaaslased. Suvel on tarvis ainult uut energiat koguda, et olla sügiseseks jahihooajaks valmis.

Mari-Ann Rehk ja tema 16-aastane karmikarvaline taks Fedik ning Ida-Virumaa noor jahimees Oskar Vaaramaa ja tema kaheaastane Ruudi, Fediku pojapoeg. Fedikul on seljataga pikk ja edukas karjäär. Ta on väga tubli jahikoer, kes veel 13-aastasena käis siga ajamas. Ruudi on väga hasartne noor taks, universaalne jahikoer, juba kuuekuiselt võttis oma esimese kähriku.

kasutada koolitatud koera, sest koolitatud koer leiab haavatud või kütitud looma kindlasti üles. Vahel on esimene veretilk alles 300 meetri peal, nii et vaja on koolitust ja siis praktikat, praktikat, praktikat. Kunstlikust verejäljekoolitusest üksi ei piisa, väga vajalik on koeral leida loom looduses, jahiolukorras, sest jäljelõhn ja verelõhn on siis hoopis teine. Eriti tuleb see välja näiteks suvel, kui algab viljapõllult metssigade küttimine. Selleks on vaja koera treenida, et ta oskaks põgenenud seakarjast valida just haavatud sea.

Nii et jah, asi on liikunud paremuse poole. Jahimehed peavad tähtsaks, et koertel oleks jahikatsete tulemused.

Eelkõige on noored huvitatud, et koertel oleks jahikatse tehtud. Paljud jahimehed toovad oma kutsikad Soomest ja saavad sealt väga tugevat eeskuju. Soomes on nii, et koera ei võeta paaritamiseks, kui ta ei ole jahikatse tšempion.

Nii astutakse mullegi näitusel ligi ja küsitakse, kas teeme katseid ja koolitusi. Eriti palju huvilisi on olnud Saareja Hiiumaal. Kevadel käisin kaks päeva Saarte jahimeeste seltsis tegemas verejäljekoolitust. Osales 20 koera. Oma jahimetsas teen soovijatele trenni kaks korda nädalas. Kes on koolitusel käinud, pole kahetsenud.

Urmas Linno (paremal) on tegelenud Eestis aastakümneid Vene spanjelite kasvatuse ja tõuaretusega. Tema 1,5-aastane Denna on nüüd juuniorklassi tšempion. Näitusel kohtus Denna Urmas Linno kennelist pärit Vilivalla Reiga (omanik Kristi Palm), kelle hüüdnimi on Diisel.

Kaheaastane Diisel peab kõiki jahte: kopra- ja pardijahti, ajab verejälge, teeb metsas ära kõik vajalikud tööd.

Maidu Kukk Põlvamaalt Saverna jahiseltsist tõi Saksa spanjeli kutsika Vilniusest. Aastane Stella ajab kõike, aga Maidu plaan on koolitada temast verejäljekoer. „Saksa spanjelid on väga sõbralikud, kaklema ei lähe,“ kiitis peremees koera head iseloomu.

57

- JAHIKOER Kaarel Kauder (paremal) Jäneda jahiseltsist oli näitusel Lääne-Siberi laika, kaheaastase Rommiga. Noor, aga juba väga hea ja energiline töökoer põdra- ja seajahis. Neile astus ligi Madis Noormets Tootsi jahiseltsist koos aastase Vegaga. Koera omanik on Marko Veski, kes on ühtlasi Rommi kasvataja. Jahimehed on omavahel head jahikaaslased. Lääne-Siberi laikad on tõsised jahikoerad, seega peavad ka mehed aktiivselt jahti pidama. „Ainult nädalavahetustega jaht ei piirdu,“ kinnitas Madis.

Kristjan Karu 1,5-aastane läänesiberlane Ats käib juba aktiivselt jahil. „Möödunud aasta kulus õppimisele,“ seletas Kristjan. „Nüüd ta juba teab, mida tuleb teha. Ats on mu esimene jahikoer. Mul on suur krunt, nii et koeral on palju liikumisruumi. Ka elukaaslane Maris on jahinaine. Mina käin Atsiga suurulukijahis, kuid Maris kütib temaga kährikuid.“

Kuno Erkmann Halinga jahiseltsist ja üheksakuune siledakarvaline foksterjer Rocky, näituse tõu parim kutsikas. Kuno valmistab Rockyt ette verejäljekoeraks. „Praegu peaks igas jahiseltsis olema üks selline koer.

Mul on see juba neljas foks, aitab ka ennast heas vormis hoida,“ rääkis peremees, miks ta on ikka ja jälle foksterjerile truuks jäänud.

58

Piret Kungus ja noor 1,5-aastane Soome püstkõrv Red Sparkle (hüüdnimega Roxy). Pireti abikaasa Aavo Kungus on Põlvamaal Kauksi ja Rasina jahtkonna jahimees. Tema asemel oli Roxyga näitusel tütar Joanna, kes iseloomustas Soome püstkõrva kui noore põlvkonna jahikoera: ta on väga kiire ja häälekas. „Meeletu kiirusega koer,“ ütles Joanna, „seetõttu sobib ta Eestis ideaalselt seajahti. Üks väga äge tegelane. Tõime ta kutsikana Soomest. Inspiratsiooni saime selleks paari aasta eest, kui Eesti Jahimehe kaanel ilmus Soome püstkõrva pilt (Eesti Jahimees 2020, nr 6 – toim.). Hakkasime uurima, mis koeraga on tegemist ja nüüd oleme väga rahul.“ Hiljem Aavo Kungusega telefonis rääkides kiitis jahimees samuti koera kiirust: „Ta on nagu viirastus. Sekundis teeb 25 liigutust. Ei jää seale ette, ei saa lüüa ega murra pääle.“

- JAHIKOER -

Lääne-Siberi laikad ringis.

Eigo Jõhvik ja nelja-aastane Soome hagijas Sade Hiiumaalt. „Puhas rebasekoer,“ kinnitas Eigo. „Eelmisel aastal küttisime koos 11, sel talvel 14 rebast. Rebasejaht hagijaga on kõige ilusam jaht.“

Vene-Euroopa laikad Dora ja Vera käivad Pärnumaal Massiarul ja Tahkurannas kõigil jahtidel.

Janek Pajumägi Võrumaalt Sõmerpalu jahiseltsist ja tema kaheaastane Eesti hagijas Mehine Meinhard, tõu parim isane.

Sõmerpalus on tore traditsioon korraldada 1. jaanuaril jänesejaht, selleks on üks noor Eesti hagijas just sobiv koer. Ja loomulikult ootavad teda tulevikus ka ilusad rebasejahid. Meinhardi perenaise sõnul on nende hagijas olemuselt pisut kurva näoga, veidi muhvilik, justkui ootaks iseendalt kirju.

Seepärast on ka Meinhardi hüüdnimi Muhv.

Argo Salu Rannu jahiseltsist ja kümnekuune Saksa jahiterjer Berry. „Berry on minu esimene jahikoer, sain onu käest.

Saksa jahiterjer on universaalne jahikoer, eesmärk on pidada eelkõige sea- ja koprajahti, aga ajab ka jänest ja rebast.

Viiekuiselt hakkasin teda metsa kaasa võtma lõhnadega tutvuma. Kord nädalas käime ka verejäljetrennis.“

Üks Urmas Linno toodud Vene spanjelitest on 1,3-aastane Ernesta Ceron ehk Guru, kelle omanik on Madli Uibukant Tartumaalt.

59

- Jahimehe köök -

Metskitsekarree

1. Lõika ära kael, vaagnaluu ja ribikorvi alumine osa.

2. Tee lõige tagumiste ribide järgi ja eemalda see osa selgroost, kus asuvad sisefileed.

3. Aseta ribikorv nii, et seljafileed jääksid peale.

4. Tee mõlemale poole selgroogu sisselõige, lõika seljafileed selgroo küljest lahti kuni ribideni.

5. Keera seljafilee selgroost eemale, et tekiks ruumi ribid selgroo lähedalt lahti saagida.

6. Tulemus peaks jääma selline, kus seljafilee on ilusti ribide küljes kinni ja kõrvalproduktina jääb alles selgroog.

7. Kui ajad taga ilu, siis võid ribide vahelt (mitte seljafilee, vaid teiselt poolt) selle lihanatukese ära lõigata.

8. Maitsestatud toores karree grilli ootel.

60

- Jahimehe köök Restoranis lambaliharooga tellides on valikus ka üks paremaid tükke – lambakarree. Metskits on lambatallega üsna sama mõõtu loom, seega miks mitte proovida teha metskitsekarreed.

TEKST ja FOTOD KAIDO TOOM

V

aja läheb peene hambaga raua- või kondisaagi.

Piltidelt näeb samm-sammult tööde järjekorda.

Lase lihal marinaadis maitsestuda minimaalselt neli tundi. Ideaalne oleks kuni üks päev. Grilli karreed tervelt ja enne serveerimist lõika ilusti ribide vahelt lahti. Küpsetusaste võiks jääda keskmine või veidi vähem (ingl medium / medium minus).

MARINAADIKS SEGASIN KOKKU JÄRGMISED AINED: 1 tl Vahemere ürdisegu mündiga 1 tl köömneid 1 tl purustatud koriandrit 1 tl jämedat soola 1 sl adžikat 1 sl Worcesteri kastet 2 sl oliiviõli

KÕRVALROAD TEGIN JÄRGMISED Marineeritud punane sibul Võta paar mugulat punast sibulat, lõika viiludeks ja pane kaussi, lisa paar lehte loorberit, 10 tk musta terapipart, 1 tl suhkrut ja 0,5 tl soola, 3 sl valget veiniäädikat, 1 sl oliiviõli ja 100 ml sooja vett.

Sega kõik segamini ning kata kauss toidukilega ning pane paariks tunniks külmkappi maitsestuma.

Ahjupeet köömnetega Võta paar rusikasuurust toorest punast peeti, koori ja lõika u 5 mm paksusteks viiludeks. Pane viilud kaussi, raputa peale 1 sl köömneid, 1 tl soola ja 0,5 tl purustatud musta pipart, lisa 3 sl oliiviõli ja sega kõik hästi läbi. Viilud lao küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja küpseta umbes 30 minutit 180 °C juures või kuni näed, et peediviilude servad hakkavad krõbedaks minema.

Mini friikartulid Lõika eelnevalt keedetud kartulid umbes 2 × 2 cm kuubikuteks ja küpseta fritüüris kuldpruuniks, maitsesta soolaga. Laste lemmikud.

61

- ajalugu -

Vanemast jahindusest

VALGAMAAL TEKST HEINO KASESALU FOTOD REPROD

Valgamaa vanemast jahindusest rääkides tuleb eelkõige nimetada Sangaste mõisa omaniku krahv Friedrich von Bergi tegevust.

T

artu–Võru ulukikaitse seltsi asutamine 1869. aastal ebaõnnestus, sest võimud ei kinnitanud põhikirja. Seetõttu hakati otsima uusi võimalusi ulukite kaitsmiseks Liivimaal.

Aastal 1886 asutati Tartus krahv Friedrich Bergi algatusel uus selts – põdrakaitseühing (sks Elchschutzverein). Selle seltsi põhikirja tunnustas veel paarkümmend Liivimaa mõisnikku.

Seltsi asutamise eesmärk oli kaitsta põtra, kelle arvukus Liivimaal pidevalt vähenes. Välja oli töötatud kümnest punktist koosnev põtrade kaitse eeskiri.

Põdralehmi ja -vasikaid ei tohtinud üldse küttida. Seltsi liikmed pidid igal aastal esitama oma jahimaa põdrajahtide ning põtrade asurkonna seisundi aruande.

Riigivarade ministeerium kinnitas 14. jaanuaril 1893 Liivimaa jahiharrastajate seltsi põhikirja. Valgamaalt olid asutajaliikmete hulgas krahv Friedrich von Berg ja krahv Aleksander von Berg Sangastest, Ernst von Middendorff Hellenurmest ja Alfred von Roth Restust.

Seltsi asutamiskoosolekul 14. aprillil 1893 võeti seltsi liikmeteks Valgamaalt Aksel von Samson Hummulist, Oskar von Stryk Laatrest ja Richard von Samson Pukast. Seltsi esimeseks esimeheks valiti Ernst von Middendorff. Üldkoosolekul 29. augustil 1893 astusid Valgamaalt seltsi liikmeteks veel Harald von Stryk Patkülast, Cristoph von Stryk Paju mõisast, metsaülem H. Walter Soontaga mõisast ja vandeadvokaat Geiseler Valgast. Liivimaa jahiharrastajate selts tegutses aktiivselt esimese maailmasõja alguseni 1914. aastal.

Kirglikud jahimehed

Friedrich von Berg oli Liivimaa jahiharrastajate seltsi üks asutajaliikmeid.

Ernst von Middendorff valiti 1893. aastal Liivimaa jahiharrastajate seltsi esimeheks.

62

Nagu enamik kõrgaadli esindajaid Baltimaadel olid ka Bergid kirglikud jahimehed. Nii Friedrich Berg (1845–1938) kui ka tema vennad Aleksander (1847– 1893) ja Georg (1849–1927) olid tuntud aktiivsete jahimeestena. Friedrich Berg viibis sageli välismaal jahiretkedel, tuues sealt kaasa jahitrofeesid. Samuti korraldas ta sügiseti suuri ajujahte Sangastes, kutsudes sinna külalisi ka väljastpoolt Eestit.

Friedrich Bergi tegevus jahinduse valdkonnas oli väga mitmekesine.

Sangaste mõisas kasvatati faasaneid ja metskalkuneid. Neid lasti kohalikku metsa lahti ja müüdi ka teistele soovijatele. Friedrich Berg rõhutas korduvalt ulukite talvise lisasöötmise tähtsust. Ta pidas vajalikuks põtradele haabu langetada ja teha metskitsedele ning jänestele lehisvihtu. Metsasihtidele ja kraavikallastele soovitas ta rukist külvata, sest orast söövad meelsasti metskitsed ja jänesed. Samuti soovitas ta metsas kraavikallastele istutada topinamburit ning külvata ristikut. Friedrich Berg ei pidanud õigeks põdrajahti detsembri teisel poolel. Siis on põdrapullidel juba sarved maha aetud ega ole võimalik määrata looma sugu.

Sangaste lossis oli suur jahitrofeede kogu, mis sisaldas kuni 400 paari sarvi: põdrad, hirved, metskitsed jt. Trofeeomanikud olid peale Friedrich Bergi ja tema vendade veel Georg Bergi poeg Boris ja Friedrich Bergi poeg Ermes.

Kahjuks müüdi see unikaalne jahitrofeede kogu 1940. aastal oksjonil osade kaupa maha.

- ajalugu Valgamaa vanema jahinduse kohta leidub kirjutisi ka tolleaegsetes Baltimaade jahiajakirjades Baltische Waidmannsblätter (BW) ja Neue Baltische Waidmannsblätter (NBW).

Nii kirjutab Sangaste mõisa omanik Friedrich von Berg oma esimestest katsetest metskalkunite kasvatamisel (BW 1901, 23; 24) ja terve nädal kestnud põdrajahist (BW 1903, 21).

Soontaga mõisa metsaülem Harry Walter meenutab oma kirjutises põtrade jooksuaega 1904. aasta sügisel (BW 1904, 23). Friedrich Bergi sulest ilmus mahukas ülevaade metsakultuuride kaitsest põdrakahjustuste eest (NBW 1905, 3). Ajakirjas on toodud andmed Koikküla mõisas ajavahemikul 1. maist 1909 kuni 1. maini 1910 kütitud ulukite kohta. Nii kütiti seal viis sokku, 29 jänest, kaks metsist, üheksa tetre, 18 faasanit ja 13 põldpüüd, nn kahjulikest ulukitest kütiti kuus rebast, 53 pasknääri, 191 varest ja 32 harakat (NBW 1910, 11).

Kaitseliidu kütisalgad

Veebruaris 1918 kuulutati välja Eesti Vabariik, sama aasta novembris alustas avalikku tegevust kaitseliit. Eesti Asutav

Helme kütiseltsi hõbedane märk. kogu võttis 1919. aasta oktoobris vastu maaseaduse, mis kuulutas kõigi eramõisate maad ja metsad riigi omandiks.

Eesti Vabariigi kodanikele avanes nüüd võimalus seaduslikult jahti pidada.

Jahiorganisatsioone kavatseti rajada kaitseliidu raames. Selleks saadeti 1919. aasta novembris maakondade kaitseliidu ülematele „Kaitse liitude

jahi salkade ajutine juhatuskiri“. Igas maakonnas oli ette nähtud moodustada kaitseliidu kütisalk, kaitseliidu jaoskondades aga kütirühmad.

Tallinnas toimus 14. veebruaril 1920 vabariiklik kütisalkade esindajate koosolek. Valga maakonna esindaja oli alamleitnant Mois, kes märkis oma sõnavõtus, et Valga maakonna kütisalga asutamiskoosolek toimus 30. jaanuaril. Viieliikmeline eestseisus pidi välja töötama 37-liikmelise salga kodukorra. Arhiivi andmetel esitasid Johan Matt, Jaan Loit, Karl Eberling, Jaan Saarmann ja Robert Altpere 16. juulil 1920 Valga maakonna kaitseliidu kütisalga registreerimise avalduse. Salga juhatus asus Valgas, tegevuspiirkond oli Valgamaa. Tartu–Võru rahukogu registreeris kütisalga põhikirja sama aasta 19. augustil. Kütisalk hakkas aktiivselt tegutsema: peeti ühisjahte ja korraldati laskevõistlusi.

Ajalehes Lõuna-Eesti ilmus 4. märtsil 1922 kuulutus, milles Valgamaa kaitseliidu kütisalga eestseisus palub salga liikmeid ilmuda pühapäeval, 5. märtsil kell 6 õhtul küttide kodusse osa võtma varesejahist linna ümbruses. Samas ajalehes ilmus 8. märtsil lühike teade

- ajalugu Igas maakonnas oli ette nähtud moodustada kaitseliidu kütisalk, kaitseliidu jaoskondades aga kütirühmad. selle kohta, et 17 püssimeest tabasid linna surnuaial umbes 100 varest. Ajaleht Lõuna-Eesti kirjutas 9. augustil 1924, et kaitseliidu kütisalk korraldas järjekordse laskevõistluse Priimetsas.

Salga tegevusest võtsid osa Valga tuntud äritegelased: Julius Jeannot Goertz, Märt Gross, Eduard Kivi, Jakob Peep, Frits Peterson, Oskar Saar, Konrad Wender. Ajaleht Lõuna Eesti kirjutas 25. mail 1927, et Valga maakonna kaitseliidu kütisalk jagas juhatuses ametid järgmiselt: esimees Hans Sims, abiesimees Märt Gross, laekur Voldemar Neumann, abilaekur Verner Põder, kirjatoimetaja Jakob Peep, abikirjatoimetaja Karl-Oskar Uibopuu, juhatuse liikmeteks ilma ametita jäid Mart Ewert ja Jaan Loit.

6. mail 1928 oli üldkoosolek, kuhu oli tulnud 40 liikmest 16. Kiideti heaks uus põhikiri ja nime muutmine. Aga 30. oktoobril 1928 lükati avaldus tagasi, viidates puudustele põhikirjas.

Ajaleht Lõuna-Eesti kirjutas 4. aprillil 1929, et Valgamaa kütisalk rentis kolme aasta peale jahipidamise õiguse Sangaste metskonna Vahete ja Ruusa vahtkonnast, kokku 967,4 ha. Samuti rentis Karula salk Pikkjärvel kalapüügiõiguse 12 aastaks.

Uus avaldus muudetud põhikirja registreerimiseks ja nime muutmiseks esitati 24. juulil 1929. Avaldusele olid alla kirjutanud Hans Sims, Jakob Peep ja Leonid Lahman. Kohtu- ja siseministeerium registreeris uue põhikirja 13. augustil 1929, uueks nimeks sai Valgamaa jahimeeste selts.

Ajaleht Lõuna-Eesti kirjutas 17. aprillil 1930, et Valgamaa jahimeeste selts pidas oma aastakoosolekut. Seltsi juhatusse valiti H. Sims, M. Gross, P. O. Maeritz, M. Evert, J. Peep ja L. Pallon. Juhatuse liikmekandidaatideks valiti A. Truusmann, J. Asi ja J. Kender.

Ajaleht Postimees kirjutas 6. märtsil 1932, et Valgamaa jahimeeste selts pidas oma aastapeakoosolekut. Revisjonikomisjoni valiti Karl Sooms, Villem

Rebane ja Eduard Hitzenbühler. Ühel häälel kinnitati uus kodukord, mis tunduvalt piiras jahipidamist seltsi metsades. Jahiseaduste ja määruste korduvate rikkumiste eest heideti kaks liiget seltsist välja.

Küttide kogu, kütiselts, kütisalk

Karl Kornel oli esimene Valga komandant ja kaitseliidu ülem.

Hans Sims oli Valgamaa jahimeeste seltsi kauaaegne esimees.

Karl Leetus oli Karula kütisalga üks asutajaliikmeid.

64

Küttide kogu Vambola registreerimise avaldus esitati 15. oktoobril 1920.

Asutajad olid Joann Saarmann, Karl Saarmann, Jaan Morits, Hugo Blumfeldt, Alexander Leokene, Jaan Parv, Karl Raudsepp ja Jaan Waher.

Juhatus asus Sangaste vallas, tegevuspiirkond Sangaste vald ja ümbruskond.

Tartu–Võru rahukogu registreeris küttide kogu Vambola 23. oktoobril 1920.

Küttide kogu juhatuse Sangaste vallavalitsusele 14. septembril 1922 saadetud kirjas on märgitud, et 1921 peeti kogu korraldusel neli jahti, neist viimane oli 28. detsembril. Jahte peeti riigilt renditud Laatre ja Restu metsades, eraomanike metsades ei ole jahti peetud. Jahte peeti juhatuse volitatud jahikorraldaja juhatusel ainult kogu liikmetele.

Ajaleht Lõuna-Eesti kirjutas 2. septembril 1930, et Kakulaane salakütid tapsid metsas soku. Salakütid ei jõudnud oma saaki ära viia, sest metsavaht sai pauku kuuldes jaole.

Sokk müüdi oksjonil kümne krooni eest hr Wittele.

Ajaleht Postimees avaldas 14. aprillil 1937 lühikese teate „Sangastesse suurem jahiringkond“. Sangastes on kavas asutada suurem, Kurevere-nimeline jahiringkond. Algatajad on metsaülem Vares, J. Kirchenbaum ja F. Uibo.

Postimees kirjutas 14. veebruaril 1938, et Sangastes toimus ajujaht, millest võttis osa 14 jahimeest. Tabati 17 jänest ja kolm rebast.

Siseministri resolutsiooniga 15. novembrist 1939 oli küttide kogu Vambola suletud ja likvideeriti lõplikult 19. veebruaril 1940.

Eesti kütiseltsi Helme osakond asutati 1919. aasta oktoobris. Täpset asutamise kuupäeva ja asutajaliikmeid ei õnnestunud selgitada. Aastal 1920 oli osakonna esimees Carl Lõhmus, kassapidaja Hugo Weckram ja kirjatoimetaja Andres Eichenbaum. Veebruaris 1921 olid eestseisuse liikmed C. Lõhmus, H. Veckram, V. Bergmann, J. Konrad ja H. Künnapää. Osakonna peakoosolek peeti 20. veebruaril 1921, koos oli 34 liiget. Osakonna liikmete üldine arv oli 120. Koosolekut juhatas Carl Lõhmus ja protokollis Andres Eichenbaum.

- ajalugu Eesti kütiseltsi Helme osakonna eestseisuse ja revisjonikomisjoni koosolek toimus 21. jaanuaril 1922. Koos olid eestseisuse liikmed C. Lõhmus, P. Luik, H. Veckram, J. Loos, A. Sarapuu ja A. Eichenbaum. Revisjonikomisjonist olid kohal V. Bergmann, H. Hindrikson, K. Raud, E. Kymenthal ja O. Vahnits.

Osakonna peakoosolek toimus 12. veebruaril 1922, koos oli 32 liiget.

Liikmete üldarv oli siis 150, neist 90 oli tasunud liikmemaksu.

Eesti kütiseltsi Helme osakond muudeti 1930. aastate alguses iseseisvaks Helme kütiseltsiks. Ajakirjanduses ilmus aeg-ajalt teateid kütiseltsi tegevusest. Nii kirjutas ajaleht Uus Eesti 1. aprillil 1939, et Helme kütiselts korraldab varesejahi. Jaht toimub Tõrva linna piires ja lähemas ümbruses igal neljapäeval, pühapäeval ja puhkepäevadel kella viiest hommikul kuni päikese loojumiseni. Varesejaht kestis 1. maini.

Ajaleht Sakala avaldas 7. juulil 1939 artikli „Rebaseprotsess Helme kütiseltsi vahekohtus“. Jaanuaris oli Helme kütiseltsi korraldatud ajujahil lastud rebane, kelle õige tabaja kohta oli tekkinud kahtlusi, sest rebase pihta oli tehtud mitu lasku. Vahekohus arutas seda asja üle kolme tunni ja mõistis siis rebase ühele laskjale.

Postimehes ilmus 11. juulil 1939 kirjutis Helme kütiseltsi aasta peakoosolekust. Juhatusse valiti tagasi Tammark, Hiiop ja Saarepera, revisjonikomisjoni Luik, Priimets ja Oksar.

Liikmemaksu otsustati tõsta tegevliikmetel kolmele kroonile aastas ja sisseastumismaksu 20 kroonile igalt uuelt liikmelt. Kütiselts pühitses 20 aasta tegevuse tähtpäeva.

620.00€

540.00€

PARD NV007S 16MM 1.5-6X 200M IP-67 WI-FI 940NM

990.00€

839.00€

INFIRAY THERMAL IMAGING MONOCULAR V2.0 - C2W 256X192 25HZ WI-FI 675M

Kender. Seltsi juhatus asus Valgas, tegevuspiirkond Valgamaa. Avaldus esitati 21. mail 1932, kohtu- ja siseministeerium registreeris seltsi põhikirja sama aasta 3. juulil.

Kaagjärve jahimeeste seltsi asutajad olid Ernst Aume, Osvald Talviste ja Herman Petersell. Seltsi juhatus asus Kaagjärve vallas Valgamaal, tegevuspiirkond Kaagjärve, Laanemetsa, Karula ja Tõlliste vallad. Avaldus esitati 11. novembril 1937, siseministeerium registreeris seltsi põhikirja sama aasta 6. detsembril.

Okupatsioonide ajal

Herman Petersell oli Kaagjärve jahimeeste seltsi üks asutajaliikmeid.

Sisedirektor andis 1943. aasta lõpul paljudele Eestis varem tegutsenud seltsidele ja ühingutele loa tegevust jätkata.

Karula kütisalga asutajad olid Johan Kark, Johan Reinthal, Peeter Raag, Johan Tamm ja Karl Leetus. Salga juhatus asus Iigaste asunduses, tegevuspiirkond Karula vald. Avaldus esitati 10. juulil 1928, siseministeerium registreeris salga põhikirja sama aasta 4. augustil.

Valga jahimeeste seltsi asutajad olid Mihkel Kont, August Simberg ja Julius

3030.00€

2960.00€

INFIRAY CL42 384X288 50HZ 42MM 2.9-11.6× M52×0.75 1540M THERMAL IMAGING ATTACHMENTS

490.00€

399.00€

PARD PARD NV007V CLIP-ON NIGHT VISION RIFLE SCOPE 16MM 940NM

Enamik Valgamaa jahiseltsidest suleti ENSV rahvakomissaride nõukogu 9. oktoobri 1940. aasta määruse § 8 põhjal.

Saksa okupatsiooni ajal 1941–1944 jahiorganisatsioonid Eestis ei tegutsenud. Oli võimalus moodustada erajahipiirkondi. Jahitunnistusi andsid välja piirkonnakomissarid. Valgamaa kuulus Tartu piirkonnakomissari Kurt Meeneni haldusalasse. Sisedirektor andis 1943. aasta lõpul paljudele Eestis varem tegutsenud seltsidele ja ühingutele loa tegevust jätkata. Seejuures pidid tegutsemisloa saanud organisatsioonid hiljemalt 1. jaanuariks 1944 moodustama juhatused ja revisjonikomisjonid. Ajalehes Valga Teataja ilmus 9. detsembril 1943 teade selle kohta, et Valgamaal on edasi tegutsemise luba antud 60 organisatsioonile. Nende seas oli ka üks jahiorganisatsioon – Helme kütiselts.

Sügisel 1944 algas Eestis uus okupatsioon.

3300.00€

2990.00€

INFIRAY RL42 384×288 50HZ 4-16X IP67 2179M WI-FI + BATTERY + MOUNT THERMAL IMAGING SIGHT

1690.00€

1480.00€

INFIRAY SCP19 256X192 25HZ 19MM 2.3-4.6X 986M + BATTERY + MOUNT THERMAL IMAGING SIGHT

- KOKKUTULEK -

Eesti jahimeeste 40. kokkutulek

Toosikannul 8.—10. juulil 2022 Suve kuumimal ajal, 8.–10. juulini toimub Toosikannu puhkekeskuses jahimeeste aasta oodatuim sündmus — jahimeeste kokkutulek.

K

okkutulek on meie pikk ja uhke traditsioon, mille algus ulatub rohkem kui poole sajandi taha. Tänavu toimub see juba 40. korda!

Kokkutulekute traditsioonile pandi alus 1968. aastal Toila-Oru pargis, traditsiooni on jätkatud Eesti eri paigus.

Kokkutulekul on kolm osa: jahinduslikud võistlused, koolitused ja meelelahutus.

Jahimehed võtavad mõõtu kümnel võistlusalal, lisaks toimuvad harivad ja praktilised koolitused, tegevus lastele ning palju muud.

Meelelahutust pakuvad Ivo Linna ja Supernova ning Põhja-Tallinn. Kokkutuleku platsil on avatud kaubatänav, kust leiab süüa-juua ja kõikvõimalikku kaupa.

Kaubatänaval toimuvad ka degusteerimised ja koolitused.

Kõik jahimehed, pereliikmed ja sõbrad on oodatud!

Kokkutuleku peasponsor on Linnamäe lihatööstus, kes on auhinnaks välja pannud üldarvestuse võitjale kaanega kerghaagise Brentex ja põdrakelgu. Üldarvestuse 2. koht saab Rannarootsi lihatööstuselt auhinnaks Tiki treileri. Üldarvestuses 3. kolmanda koha saavutanud võistkonnale kingib Olerex 1000 euro eest kütust.

Võistlusalade sponsorid on Saare Uluk (põdrapeibutamine), Anome (jahisarve puhumine), Linnamäe lihatööstus (kokandus), Vipis (viktoriin), Adavere Meat (põdravedu).

Teave kokkutuleku kohta on Eesti jahimeeste seltsi koduleheküljel www.ejs.ee ja seda täiendatakse pidevalt.

jahimeeste kokkutuleku T-särk ja müts!

Traditsiooniliselt on jahimeeste kokkutulekul võimalik soetada meenekaupa nii ette tellides kui ka kohapealt ostes.

» Särk ette tellides 10 eurot, kokkutulekul 15 eurot. » Kaabu ette tellides 13 eurot, kokkutulekul 15 eurot. » Nokamüts ette tellides 10 eurot, kohapeal 12 eurot.

Ettetellimine kuni 4. juulini.

Lisainfo ja tellimine: Ivo Kesamaa, tel 524 5433 või iff.kesa@mail.ee.

66

- KOKKUTULEK -

67

- KOKKUTULEK -

KOHTUMISENI TOOSIKANNUL!

Hetki ja meeleolusid 2017. aasta kokkutulekult Toosikannul.

68

KOHTUME EESTI JAHIMEESTE KOKKUTULEKUL 8-10. JUULIL TOOSIKANNU ESITLEME MEIE TELGIS: • Uus Beretta BRX1 jahivintrelv • Uus Franchi Horizon jahivintrelv • Uus Schotter30 juubelipüss • Uus Blaser B2 optilised sihikud • Uus Zeiss V8 optiline sihik • Sako/Tikka jahirelvad • Beretta jahi-ja sporsirelvad TOOSIKANNUL NÄEME !

Tallinnas Mustamäe tee 18 tel 655 0295

Tartus Raatuse 20 tel 745 1136

www.schotter.ee

Õnnitleme!

ARE JAHIMEESTE SELTS

Toomas Luur 60

EIDAPERE JAHISELTS

Tarmo Juurak 50

HAIMRE JAHIMEESTE SELTS

Erich Püü 90 Priit Ainsaar 75

HALINGA JAHIMEESTE SELTS

Ott Mölder 55

HARJU JAHINDUSKLUBI

Vladimir Oleksijenko 70 Kersti Nurges 65 Jaanus Uussalu 65 Aarne Seppam 65 Jaak Reinike 65 Eglis Kljavin 60 Alar Kraav 60 Teet Tali 60 Ain Laidoja 55 HIIUMAA JAHIMEESTE SELTS

Arvo Pärnamaa 75 Aivo Kaivapalu 65 Kalev Kiin 65 Ülo Tali 65 Simmo Raim 60

Imre Peedu 55 Sirley Teder 50 Ivo Lõppe 50 IDA-VIRU JAHIMEESTE SELTS

Raivo Sass 70 Aleksandr Seleznjov 70 Ivo Toluk 70 Aleksndr Travnikov 70 Ralf Burk 65 Nikolai Malinovski 65 Aleksandr Mihhailov 65 Boriss Baranov 60 Nikolai Izotov 60 Andres Kaev 60 Aleksei Voronov 60 Aleksei Dehterjov 55 Andrei Golovanov 55 Dmitri Goritski 55 Vitali Rudenok 65 Armin Vaino 50 JAHINDUSÜHISTU ULUK II

Aare Elbrecht 60 Rain Sepping 55 Ain Vihermets 50

JAHISELTS BUBO

Alar Künnapuu 50 JAHISELTS OTT

Juhan Saarik 70 Margus Kukk 55

JÕGEVA JAHIMEESTE ÜHING

Hillar Elbre 75 Jaan Lippur 65 Avo Jõessar 60 Jüri Päll 60 Aleksander Romanenkov 60 Aivo Kütt 55 JÄRVAMAA JAHINDUSKLUBI

KLUBI TAJASK

Gennadi Hmeljov 70 KOHILA JAHIMEESTE SELTS

Alar Kaadu 60

KOERU JAHIMEESTE SELTS

Alar Laneman 60 Ago Netse 60 Aivar Lagenõmm 50

LEIE JAHIMEESTE SELTS

Kaitho Pilt 50 LIHULA JAHISELTS

Borislav Demtsuk 70 LÄÄNEMAA JAHINDUSKLUBI

Voldemar Laurson 75 Tiit Kõnd 50

Ants Pehk 80 Vladimir Griškov 75 Aleksandr Dun 65 Aivar Jürgenson 65 Rein Saarmaa 65 Jaanus Noorveli 50 Vallo Vette 55

KOSE JAHISELTS

Jaan Marjundi 70

MASSIARU JAHISELTS

KAIU JAHINDUSKLUBI

KULLAVERE JAHIÜHISTU

MASSU JAHISELTS

LAANE JAHIMEESTE SELTS

Andrei Melnikov 65

Ülo Reimo 70 Jarmo Bergman 60 Koit Maarand 55 KEHTNA JAHINDUSKLUBI

Peep Auger 60

KEILA JAHISELTS

Mart Merilain 65 Meelis Jussi 55 Tarmo Juurak 50

70

Tiit Tikerpe 55

KULLAMAA JAHI- JA KALAMEESTE SELTS

Hillar Kalda 50

Avo Kivastik 75 Üllar Aruksaar 50 LEHOLA JAHISELTS

Ants Sepp 85 Kaljo Vaarik 70

MAIDLA JAHIMEESTE SELTS

Aivo Hobolainen 50 Tõnis Rego 50

Ahto Pärna 85 Jaan Puusepp 65 Urmas Kivisalu 55

METSASÕBRAD MTÜ

MUSTJALA ÜHINENUD JAHISELTS

Raivo Kauber 80 Olev Kolli 70 Enn Saan 55

PÄRNUMAA JAHIMEESTE LIIT

Jaan Liivson 80 Ants Antsmäe 75 Oleg Jevgrafov 75 Peedu Loorents 75 Väino Õismets 75 Ülo Reimo 70 Jüri Kalbach 65 Margus Trei 65 Riho Erismaa 60 Aivo Saardson 60 Ivar Torma 60 Tõnu Järv 55 Urmas Kivisalu 55 Allar Kuningas 55 Margus Mägi 55 Hannes Aus 50 Rando Köster 50 Valdar Tamm 50 RAHNOJA JAHISELTS

Raivo Kõrvits 75 RAKVERE JAHINDUSKLUBI

Arvi Aru 85 August Liima 85 Aleksander Kairo 70 Kadi Kiima 60 Janno Norma 60 Vallo Piiskoppel 60 Rene Porroson 50 Alar Randoja 50

Avo Kivastik 75

PADISE JAHIMEESTE SELTS

Aleks Peetersoo 85 Peeter-Yan Hääl 80 Heiko Raamat 60 PALAMUSE JAHISELTS

Üllo Sõerunurk 60 POLLI JAHISELTS

Margus Siirak 60 Meelis Kahk 50 PÕLTSAMAA JAHISELTS

Arvi Kuusk 60 Valdis Riipas 60 Andrus Pensa 50 PÕLVA JAHISELTS

Tõnis Olesk 75 Arvo Ostra 70 Villu Kinks 70 Aivar Kalling 65 Kalju Koosa 60 Madis Lepp 60 Madis Porro 60 Veikko Taal 50

Arno Mäenurm 80

Kalle Moosus 50 Kaidur Pedajas 50 Ilgvars Švets 50

SUURE-JAANI JAHISELTS

VALGU JAHIMEESTE SELTS

TAHKUNA JAHISELTS

VALTU JAHIMEESTE SELTS

Eduard Leisner 65 Peedu Teidla 70 Arne Lohu 60

TARTU JAHINDUSKLUBI

VATLA JAHISELTS

Jaan Toom 85 Jüri-Rein Vakmann 80 Eduard Lepind 75 Peeter Mansberg 75 Henrikas Truskauskas 75 Mati Hüdse 70 Kalju Oras 70 Aidu Põder 70 Toomas Noorem 70 Georgi Peterson 70 Piret Arvi 55 Aleksei Kuljov 50 Aleksandr Majakin 50 Indrek Pungar 50

VIITNA JAHINDUSÜHISTU

Heiki Peetermann 60 VORMSI JAHISELTS

Enn Mahoni 70 Aivo Kaivapalu 65

VIIRATSI JAHISELTS

Ülo Luhakooder 85 Paul Teder 75 VILJANDIMAA JAHIMEESTE LIIT

Juhan Agabush 85 Vambola Johanson 85 Elmar Kaasik 70 Ain Kalm 70 Erald Talvik 70

Aivar Nõva 60 Märt Maivel 55

VÕRUMAA JAHIMEESTE SELTS

Matti Kõrge 80 Toivo Võro 75 August Kasesalu 70 Peeter Tamm 65 Rein Lume 60 Meelis Saar 55 Raul Viilo 55 Mait Kivi 50 Janek Paulus 50 Kristjan Paulus 50

Uno Veltermann 90

TÄNASSILMA JAHISELTS

Toomas Kiiver 80 Enno Kuusk 80 Bernhard Aavasalu 70 Heimo Näälik 70 Lembit Nõgu 70 Vermi Õunpuu 70 Ivo Kiivits 65 Andrus Lopp 65 Raimo Pagil 65 Mehis Peeters 65 Mati Aus 60 Sulev Kaupola 60 Tiit Laurits 60 Jüri Mehik 60 Rein Merendi 60 Andres Ool 60 Tarvo Seema 60 Veljo Tammik 60 Andres Kiveste 55 Hanno Strazds 55 Gunnar Vessik 55 Margus Kaasik 50 Inga Kõue 50 Toomas Nurja 50 Andi Pärnoja 50 Janek Teller 50

Tõnu Maasalu 75

Tõnu Tamm 70 Üllar Kerner 65 Viktor Merkulov 60 Margus Siirak 60 Aivar Täär 60 Heiti Hakmann 55 Meelis Kahk 50 Andres Palumaa 50 Indrek Sepp 50

TALLINNA JAHIMEESTE SELTS

RÕUSA-SUUREJÕE JAHIMEESTE SELTS

SAARTE JAHIMEESTE SELTS

Raul Vanem 50

VARDI JAHISELTS

Aleksandr Kaspin 75

TIHEMETSA JAHISELTS

Agu Rebina 70 Villu Kuldkepp 65 Ahti Siimula 50

Eino Jair 80

TAMSALU JAHISELTS

RIMMU KÜTID

Arne Lohu 60 MÄRJAMAA JAHI- JA KALAMEESTE SELTS

SINIALLIKA JAHISELTS

Eiki Lehemets 60

Jaan Anderson 70 TÄÄKSI JAHIMEESTE SELTS

Jaan Sulg 85

VAHASTU JAHISELTS

Aavo Nurme 65

VAIMASTVERE JAHISELTS

Ivar Soolepp 55

VALGAMAA JAHIMEESTE ÜHISTU

Juhan Korp 80 Vello Ainsalu 75 Kalju Pennarn 75 Endel Liiv 70 Uno Schüts 70 Eeri Teder 70 Uno Kaskpeit 65 Aivar Täär 60 Sergei Tsegalko 60 Kuldar Kaljurand 55 Aare Lokk 55 Vitali Senin 55 Risto Sepp 55 Ivo Gulbis 50 Ranno Kasuk 50 Rain Kimmel 50 Kaupo Kutsar 50 Urmas Leis 50

71

JAAN LIIVSON 80 Kütiks ja osaks loodusest on looja sind vorminud, olgu Kuubal, Aafrikas või karmis põhjalas. Õnnistagu Sind täna ja tulevikus looduse kutse ja sõprade seltskond.

Vürtsi ja soola, vodkat ja Havana Girlsi ‒ 80 kraadi lööb vere sul käima!

Tervitused ja õnnesoovid kõigilt Pärnumaa jahimeestelt

ENN MAHONI 70 Õnnitleme EJS-i juhatuse ja Eesti Jahimehe toimkonna teenekat liiget ning noorjahimeeste koolitajat.

Eesti jahimeeste selts Eesti Jahimees

- JAHIEETIKA -

PILDISTADA VÕI MITTE? Kui soovid jäädvustada edukat jahilkäiku ja esitleda kütitud ulukit, siis järgi kindlasti nii ulukite austamise kui ka kütitud uluki pildistamise head tava.

TEKST ANDRES LILLEMÄE FOTO ERAKOGU

I

nglismaal ja mujal Euroopas oli väga populaarne parforcejaht ehk jaht jahikoerte rühmadega, kuhu võib kuuluda 30–40 koera (vahel rohkemgi) ja hobused. Tavaliselt peetakse niimoodi rebasejahti, kuid ka metssea- ja punahirvejahti.

Nüüd on Inglismaal selline jaht keelatud. Miks? See juhtus mõne foto pärast. Nimelt laeti n-ö kinnisele saidile üles mõned pildid sellise jahi lõpust.

Ups! ja ikkagi läksid need pildid „rändama“ ja parforce-jaht keelati ära.

Sajad koerad ja ka hobused pandi magama, sest neile ei leitud enam rakendust. Soovitan kinnise saidi pooldajatel vaadata videot (peaks olema internetiavarustes veel leitav), kus jahimaja õue tuuakse roheline prügikonteiner ja kuulake, millist häält koertekari tallis teeb, aimates oma saatust ette.

Samuti oli Araabia jahimeestel oma sait, kus nad Eestis kütitut demonstreerivad. Me oleks äärepealt kaotanud välismaalastele linnujahi, mis on maapiirkondades arvestatav tuluallikas. Nüüd tuleb teha koolitus jahikorraldajatele. Koolituse üks põhialuseid on, et ära tee juhuslikke pilte ja kui pildistad, siis pigem ainult

Jänesejaht Haljalas. Pärast jahti väärivad austust ka kõik kütitud väikeulukid.

endale mälestuseks, mitte internetti riputamiseks.

Ent ikkagi laetakse üles jahipilte, kus näha, et ulukit pole väärikalt austatud. Eesti jahimeeste selts küsib endalt: kas mõnele mehele on koolitus olnud kasutu?

Nüüd aga peamisest. Kui soovid kütitud ulukiga jäädvustada edukat jahilkäiku, siis järgi kindlasti nii ulukite austamise kui ka kütitud uluki pildistamise head tava.

Jahisaagi pildistamise hea tava

1. Puhasta uluk enne fotosessiooni.

Verd, soolikaid, kuulihaava ja avatud kõhuõõnt ei ole sobiv pildile jätta.

2. Tabatud saagi asetamine kuuseokstele on uluki austamisel väga ilus komme. Kui neid ei ole võtta, kasuta muud looduslikku tausta. Auto ei

72

3.

4.

5.

6.

7.

8.

ole looduslik taust ega ole ka meie kultuuriruumis aktsepteeritav.

Jäta loom võimalikult loomulikku asendisse. Näiteks looma suust rippuv keel, voolav veri või köis kaela ümber ei anna pildile positiivset lisaväärtust.

Käitu uluki suhtes eetiliselt. Ära istu uluki peale ega toeta sinna jalga või veel hullem, ära riputa väiksemat ulukit puu külge nööriga. Ära „kaunista“ ulukit mütside, sigarettide ega muu tarbetu materjaliga.

Väldi pildistamist hetkel, kui koer surnud saaki haarab. Sellest võib tekkida valesüüdistus, et koertel lastakse elusat looma tükkideks rebida.

Kui jahi käigus on tabatud mitu ulukit, asetatakse nad korrapäraselt eraldi lebama nagu paraadile kohane, mitte ei aeta ühte hunnikusse.

Mõtle hoolikalt läbi, kas ja kus sa midagi üles riputad või kas üldse fotot eksponeerida.

KUULUTA AJAKIRJAS JA EJS-i KODULEHEL! Eraisikule hind 3,20, koos pildiga 6,40.

Kuulutus on kodulehel kolm nädalat, kuulutuse pikkus võib olla kuni 200 tähemärki.

Firmadele hind kokkuleppel.

Kuulutus saada andra@ejs.ee Kuulutus ajakirjas ja kodulehel 5 €.

Pildiga kuulutus ajakirjas ja kodulehel 10 €. Kuulutuse eest saab tasuda Eesti jahimeeste seltsi kontole EE541010052038296002 selgitus: kuulutus ajakirjas / kodulehel.

- KUULUTUSED -

Jahikoerte erinäitus Säreveres toimub 10. septembril 2022.

Registreerimine näitusele avatakse juulis.

Lisainfo: jahikoerad.ejtu@gmail.com, tel 511 9978.

Müüa Saksa jahiterjeri emased kutsikad.

Kutsikatel EKL-i tõutunnistus. Lisainfo tel 511 9978.

EESTI JAHIKOERTE TÕUÜHINGU SPONSOR ON

Müüa EKL-i tõutunnistusega halli Norra põdrakoera kutsikad. Sündinud 14. aprillil 2022. Kutsikate mõlemad vanemad on aktiivselt töötavad jahikoerad. Saadaval kolm isast kutsikat. Loovutamine alates 14. juunist 2022. Info tel 5649 8180.

Müüa EKL-i tõutunnistusega Eesti hagija kutsikad (3 emast, 4 isast, sündinud 11.04.2022). Mõlemad vanemad on head jahikoerad. Loovutuse hetkeks on eakohaselt vaktsineeritud, ussikuuri saanud ja kiibistatud. Tel 5569 9293 (vene keeles), 5554 3825 (eesti keeles).

ARVO KIDRA

11.11.1946‒08.05.2022 Mälestame seltsi endist liiget ja head jahikaaslast.

Vana-Vigala jahi- ja kalameeste selts

BADRIK LAIDSAAR

11.08.1927‒10.05.2022 Mälestame elupõlist ja kirglikku jahimeest, head sõpra ning Laane jahimeeste seltsi auliiget.

Südamlik kaastunne kõigile lähedastele.

OLEV MATROV

12.08.1962‒19.05.2022 Mälestame Koeru jahiseltsi kauaaegset liiget ja aktiivset jahimeest. Avaldame kaastunnet lähedastele.

Koeru jahimeeste selts

Laane jahimeeste selts

ELDUR PÄRN

Müüa EKL-i tõutunnistusega VeneEuroopa laika kutsikad. Kutsikad on sündinud 14.03.2022. Tehtud eakohane vaktsineerimine, ussirohi antud, omavad EU passi ja mikrokiipi. Mõlemad vanemad töötavad suurulukile. Urmas, tel 5668 3812, vilivalla.linno@mail.ee.

01.01.1927–05.05.2022 Mälestame seltsi liiget.

MTÜ Kiviõli jahimeeste ühing Ida-Viru jahimeeste selts

KARL UUSMA

27.01.1933‒08.05.2022 Mälestame seltsi kauaaegset jahimeest ja asutajaliiget. Sügav kaastunne lähedastele.

Massiaru jahiselts

73

ÜLO TULIK

11.05.1957‒30.04.2022 Mälestame head jahikaaslast ja Võrumaa jahimeeste seltsi juhatuse kauast liiget.

Võrumaa jahimeeste seltsi juhatus

ristsõna

Eelmise ristsõna õige vastus oli JAHIMEHED MITTE SÕDA. Õigesti lahendas 96 vastajat. Võitja RAIN KASUK saab auhinnaks Eesti Jahimehe kruusi. Palume võitjal toimetusega ühendust võtta. Ristsõna vastuseid ootame 22. juuliks aadressil ristsona@ejs.ee või Kuristiku 7, 10127 Tallinn.

ALATI HUVITAVAD JA USALDUSVÄÄRSED KAASLASED! Jahimehe lugejale nüüd Eesti Looduse ja Horisondi paberväljaanded soodustusega.

-35%

Telli Express Postist www.tellimine.ee/loodusajakirjad ja kasuta koodi jahimees35

A JAKIRI

TEADMIS

HIMULIS

ELE

Horisont arendab aju ajuteadlan

NDLI A S J AT U

LA K KAAS

e ja Horis ondi

lugeja

NE

mis on e Ajakiri, loodus a a m i t s Ee vääriline og, ki, zoolo ei Turovs õline lugeja — Aleks se p u d o Lo Eesti

MTÜ Loodusajakiri • www.loodusajakiri.ee • Tellimine: www.tellimine.ee/loodusajakirjad, 617 7717

Ostame metsamaad ja mahepõlde Eesti metsikus looduses.

Me ei tee lageraiet.

Mitte kunagi.

Loome metsamajanduses uued lahendused, mis säilitavad ja suurendavad looduse liigirikkust.

Põhineme 100% Eesti kapitalil.

Metsik Loodus OÜ Loe lähemalt www.metsikloodus.ee Helista +372 514 3205 Kirjuta info@metsikloodus.ee