13 minute read
Vanemast jahindusest Võrumaal
- ajalugu Vanemast jahindusest Võrumaal
Võrumaa vanemast jahindusest on vähe kirjalikke andmeid.
Advertisement
TEKST HEINO KASESALU FOTOD REPROD
Oskar Loorits oma raamatus „Endis-Eesti elu-olu“ (1941) märgib, et Edela-Võrumaal leidus karusid veel 60 aastat tagasi ehk 1880. aasta paiku, ilveseid ja hunte veel 40 aastat tagasi ehk 1900. aasta paiku. Mõniste metsades olnud põtru 40 aastat tagasi veel rohkesti, samuti metskitsi. Esimese maailmasõja ajal vähenes nende arvukus salaküttimise tõttu tunduvalt.
Loorits kirjeldab lühidalt ka omaaegseid ulukite püügiviise Võrumaal. Nii oli tuntud mõiste „linnupesadel käimine“, kui metsas otsiti tetrede, mõtuste, partide jt lindude pesi, et neis olevaid mune toiduks tarvitada. Ulukitele juurdehiilimise korral soovitati põdrale ja kitsele lähenedes sammuda otse, mitte puude taha põigeldes.
Mõtustele olevat kevadel mängu ajal võimalik nii lähedale hiilida, et lindu saab västraga lüüa. Karu varitsemiseks ehitati kaerapõllu äärde või raipe juurde puu otsa karulava. Mäkra võis kuuvalgel ööl varitseda urgude juures. Põldpüüde (nurmkanade) püüdmiseks kasutati suurt tuulamissarja, mis pulgakese najale üles seati. Pulgakese küljest viidi pael kuhugi varju taha, kust vajalikul hetkel sai pulgakese ära tõmmata. Nii olid sarja alla teri nokkima tulnud linnud lõksus.
Hunte kütiti kuuvalgel ööl ree pealt. Ree taga pika nööri otsas lohises pikerguse kujuga õlgi või räbalaid täistopitud kott, reel oli aga põrsas, keda sunniti aeg-ajalt kisa tegema. Kui läheduses oli hunte, siis tulid nad põrsa kisa peale tee äärde. Nähes nööri otsas lohisevat kotti, püüdsid nad seda haarata. Kohe aga kõlasid ree pealt paugud.
Tetrede küttimiseks pandi hilissügisel pika ridvaga puu latva tedrekujud (pulvanid). Läheduses varitsev kütt sai tulistada kuju juurde lendavaid tetri. Põtru, kitsi, jäneseid ja rebaseid kütiti ajuga, jahimehed asusid nn vekslikohtadel.
Passiivsete püüdmisviisidena olid kasutusel nn põdrahauad ja hundihauad. Need olid maasse kaevatud vajaliku sügavusega augud, mis pealt õrnalt kinni kaeti. Veel oli kasutusel nn püssi lepitamine raipe juures. Selleks paigutati väljapandud raipe lähedale vinnastatud püss, mille päästiku küljest viis nöör raipe juurde. Kui karu või hunt raibet puudutas, siis väljasihitud püss tulistas ning heal juhul surmas või haavas ulukit.
Mõtuseid ja tetri püüti silmuste ning nn linnukeeltega, jäneseid, tuhkruid ja saarmaid lõksudega. Rebaseid püüti ka mürgiga, selleks valmistati nn pillid. Vahast topsikeste sisse pandi kanget mürki, peamiselt strihniini. Need määriti hanerasva või mee ja rasva seguga üle, mis rebastele hästi meeldis. Pillid paigutati raja äärde, mis varem oli väikeste kalade lumme loopimisega sisse söödetud. Kõige selle juures oli vajalik äärmine puhtus. Pille tuli valmistada kummikinnastes, maha panemine pidi toimuma reelt, ei tohtinud olla inimese lõhna.
Karu olevat vanasti püütud ka viina abil. Selleks olevat metsa karu liikumispiirkonda pandud mollikene, mis vaheseinaga pooleks jaotatud. Ühte poolde valatud mesi, teise piiritus, mis pealt
Vana- Nursi mõisnik Oskar von Wahl oli üks Liivimaa jahiharrastajate seltsi asutajaliikmeid.
tohuga kinni kaeti. Mollikese juurde sattunud karu hakkas mett lakkuma. Vaheseina sisse olid puuritud augukesed, mille kaudu mee pinna alanedes piiritus hakkas valguma mee peale. Karu lakkus edasi ja jäi purju ning seejärel magama. Nüüd oli küttidel teda lihtne surmata. Kas niisugust püügiviisi uskuda või mitte, see jäägu igaühel enda otsustada.
Sel ajal kuulus jahiõigus üldiselt mõisnikele. Balti eraseaduse (1865) järgi võisid mõisnikud ka müüdud talude maadel jahti pidada. Jahihuvilised talupojad pidid tegutsema peamiselt salaküttidena. Ainult kroonumõisast müüdud talukohtadel said taluomanikud omal maal ka jahiõiguse.
Ulukite arvukus hakkas 19. sajandi esimesel poolel Liivimaal kiiresti vähenema. Oli oht, et intensiivse küttimise tagajärjel võivad mõned ulukiliigid hoopis kaduda. Seepärast hakkasid Liivimaa mõisnikud otsima abinõusid selle vältimiseks.
Jaanuaris 1869 tuli Tartus kokku grupp Tartu- ja Võrumaa mõisnikke ning mõisarentnikke, et asutada Tartu–Võru ulukikaitse selts (sks DörptWerrosche Wildschutzverein). Koostati põhikirja projekt ja valiti asutatava seltsi juhatus.
Selts pidi tegutsema Liivimaa üldkasuliku ja ökonoomilise sotsieteedi filiaalina. Võrumaalt olid tulnud koosolekule von Pfeiffer Vana-Piigastest, von Samson Urvastest, von Sivers Kärgulast, von Kiel Sõrestest ja von Moeller VastseNursist. Põhikiri jäi aga kinnitamata ja selts ei saanud tegevust alustada.
Andrei Küng oli Võru jahiseltsi üks asutajaliikmeid ja selle esimees 1929‒1930.
Liivimaa jahiharrastajate selts
Möödus hulk aastaid, ilma et ulukikaitsel oleks Liivimaal midagi ette võetud. Mõned Lõuna-Eesti ja Põhja-Lätimaa jahihuvilised mõisnikud hakkasid 1892 kavandama uue jahikaitse seltsi asutamist. Põhja-Eestis oli 1891 asutatud edukalt töötav jahiharrastajate selts, seega taheti asutada taoline selts ka Lõuna-Eestis. Koostati uue seltsi põhikirja projekt, mille riigivarade ministeerium kinnitas 14. jaanuaril 1893. Uue seltsi nimeks pandi Liivimaa jahiharrastajate selts (sks Livländische Verein von Liebhabern der Jagd). Asutajaliikmed olid 27 peamiselt Lõuna-Eesti mõisaomanikku. Võrumaalt kuulusid asutajaliikmete hulka Friedrich von
Termokaamera Pulsar Proton XQ30
Pulsar Proton XQ30 on kerge ja kompaktne termokaamera, mis sobib kasutamiseks nii iseseisvalt kui ka erinevate optiliste seadmetega, näiteks turva- ja fotokaameratega, pikksilmade ja optiliste sihikutega.
ILMASTIKUKINDEL TERMOKAAMERA
Pulsar Proton XQ30 soojuskaamera peab vastu ka karmimates ilmastikutingimustes, nii vihmas kui ka lumelörtsis. Seadme ilmastikukindlus vastab IPX7 (IEC 60529) tasemele.
TUVASTUSKAUGUS ÜLE 900 MEETRI
Soojuskaamera Pulsar Proton XQ30 tuvastab kuni 900 meetri kaugusel asuvaid objekte (inimene 1,8 × 0,5 m).
KASUTA KOOS TEISTE OPTILISTE SEADMETEGA
Pulsar Proton XQ30 saab PSP adapteri abil kasutada erinevate optiliste seadmetega. PSP adapter tuleb tellida eraldi. PÕRUTUSKINDEL MAGNEESIUMSULAMIST KORPUS
Pulsar Proton XQ30 on karestatud magneesiumsulamist korpusega, mis kaitseb seadmed tõhusalt vibratsiooni, põrutuste, vigastuste, temperatuurikõikumiste ja ilmastikumuutuste eest. Kergem, ent vastupidavam korpus on ühtlasi parema jahutusvõimega, mis aitab vältida elektrooniliste komponentide ülekuumenemist.
Sivers Rahumäelt, Georg von Ungern-Sternberg Vana-Antslast, Paul von Knorring Kahkvalt, Oskar von Wahl Vana-Nursist ja Hermann von Samson-Himmelstjerna Vaabinast.
Seltsi asutamiskoosolekul 14. aprillil 1893 võeti liikmeks 69 isikut, neist olid Võrumaalt Alexander von Sivers Räpinast, August von Fölkersahm Koikkülast, Reinhold Wilhelm Stael von Holstein Uue-Antslast, Harald von Samson-Himmelstjerna Varbuselt ja Alexander von Moeller Sõmerpalust. Asutamiskoosolekul valiti seltsi esimeheks Ernst von Middendorff, aseesimeheks Ernst von Nolcken, sekretäriks Heinrich Matthisson ja kassapidajaks Alfred von Roth. Lisaks neile valiti veel neli juhatuse liiget. Seltsi liikmeks võeti 29. augustil 1893 Arthur von Wulff Tahevalt ja 20. jaanuaril 1894 Konrad von Ungern-Sternberg Erastverest.
Põhikirja järgi oli seltsi peamine ülesanne seaduspärase jahi korraldamine. Seltsi tegevus piirdus Liivimaa kubermanguga, liikmemaksuks kinnitati viis rubla aastas. Ajakirjas Neue Baltische Waidmannsblätter (NBW) ilmus aegajalt teavet seltsi üldkoosolekute kohta. Selles ajakirjas avaldati materjali ka Võrumaa mõisate jahindusest. Nii on lugu ilvesejahist Meeksi mõisas, kus koerte eest põgenev ilves puges rebaseurgu (NBW 1907, 11). On toodud andmeid 1907. aastal Uue-Saaluse mõisas kütitud ulukite kohta. Nii tabati seal viis põtra, viis sokku, 181 jänest, kuus isasmetsist, 27 tedrekukke, 87 laanepüüd. Nn röövulukitest kütiti 16 rebast, kolm mäkra, 143 varest jne (NBW 1908, 6). Karula mõisas toimus 31. juulil ja 1. augustil mõisaomaniku von Grote korraldusel ajujaht, kus seitse kütti tabasid kokku 11 sokku, kaks rebast ja kaks lindu (NBW 1913, 17).
Esimese maailmasõja tõttu lõpetas selts 1914 tegevuse. Kokkuvõttes võib öelda, et Liivimaa jahiharrastajate selts etendas märkimisväärset osa jahikultuuri arendamisel Lõuna-Eestis.
Kütiselts ja kütisalgad
Veebruaris 1918 kuulutati välja Eesti Vabariik (EV) ja sama aasta 11. novembril alustas avalikku tegevust kaitseliit. Järgmise aasta suvel alustati ettevalmistusi kaitseliidu jahi- ja spordisalkade moodustamiseks. Eesti Asutav kogu võttis 10. oktoobril 1919 vastu maaseaduse, mille alusel kõik Eesti Vabariigis asuvate eramõisate maad ja metsad arvati riigi omandiks. Seega said EV kodanikud ka seadusliku õiguse jahti pidada.
Jahipidamise korraldamiseks oli tarvis moodustada jahiorganisatsioone. Suvel 1919 oli Tartus organiseeritud Eesti kütiselts, millel põhikirja järgi võisid olla haruseltsid teistes maakondades. Võrus toimus 13. novembril 1919 Kandle seltsi ruumides Eesti kütiseltsi Võru osakonna asutamiskoosolek. Sellest võtsid osa M. Must, R. Piilbaum, A. Küng, J. Kiesler, K. Sibul, A. Meema, M. Õunmann, R. Treiman, K. Riigov, G. Pajo, H. Mikheim, J. Ebber ja P. Reimann. Uus selts hakkas aktiivselt tegutsema. Esimeheks valiti J. Kiesler, kes jäi sellele kohale kuni 1924. aastani. Ulukeid oli sel ajal röövküttimise tõttu suhteliselt vähe, seega suunati peamine tegevus röövloomade ja -lindude hävitamisele. Selts rentis oma tegevuseks Võru linna ümbrusest riigimetsi, kus osa jäeti kaitsemetsaks. Hulkuvate koerte ja kasside hävitamise eest maksti preemiat.
Sel ajal oli Eestis ette nähtud jahiorganisatsioonide asutamine põhiliselt kaitseliidu liinis. Novembris 1919 oli maakondade kaitseliidu ülematele saadetud „Kaitse liitude jahi salkade ajutine juhatuskiri“, mille järgi igas maakonnas oli ette nähtud moodustada kaitseliidu kütisalk ning jaoskondades kütirühmad. Tallinnas toimus 14. veebruaril 1920 vabariiklik kütisalkade esindajate koosolek. Võru maakonda esindas seal lipnik Johan Sirk, kes oma sõnavõtus mainis, et Võrumaal tegutseb kaks kütisalka, Võrus 25 liikmega ja Vastseliinas 18 liikmega.
Ajaleht Postimees kirjutas 30. märtsil 1921, et Vastseliina kütisalga esimees J. Pütsepp alustas hiljuti loenguid meie metsloomade tutvustamiseks, mis äratas kohalikes elanikes suurt huvi. Esimene tutvustatud loom oli metskits, järgnevalt anti ülevaade väiksematest jahiloomadest.
Võru maakonna kaitseliidu kütisalga asutajad olid Voldemar Kommer, Ferdinand Vilberg, Valter Mürk, Alfred Plakk, Eduard Lukats, Karl Taal, Jüri Grünthal ja Arnold Tiisler. Salga juhatus asus Võrus, tegevuspiirkond Võrumaa. Avaldus esitati 6. juulil 1920, Tartu–Võru rahukogu registreeris kütisalga põhikirja sama aasta 10. augustil.
Võru maakonna rahvaväe ja kaitseliidu ülem Karl Kohk kutsus 26. augustil 1920 kõigi jaoskondade kaitseliidu ülemad 2. septembril maakonna kaitseliidu staapi kütisalga tegevuse arutamiseks ja eestseisuse valimiseks. Kõigi jaoskondade kaitseliidu ülematele teatati 1. oktoobril 1920, et 6. oktoobril toimub Võru maakonna kaitseliidu kütisalga peakoosolek, kus arutatakse harurühmade tegevust.
Valter Mürk oli Võru maakonna kaitseliidu kütisalga üks asutajaliikmeid.
Karl Kohk oli Võru maakonna rahvaväe ja kaitseliidu ülem 1920. aasta teisel poolel.
Iga jaoskonna ülem on kohustatud isiklikult tegema ülevaate oma jaoskonna kütirühma tegevusest.
Räpina vallamajas toimus 16. oktoobril 1921 koosolek, kus asutati Eesti kütiseltsi Räpina haruselts. Esimeheks valiti Ado Ahas. Selts hakkas aktiivselt tegutsema. Hiljem valiti seltsi esimeheks Georg Kangro.
Ajakiri Eesti Kütt 1922 nr 4 kirjutab, et Võru maakonna kütisalga tegevust takistab maakonnavalitsuse määratud kõrge jahimaks 500 marka. Salk on korraldanud laskeharjutusi Võrus ja Antslas. Materiaalse olukorra parandamiseks kavatsetakse korraldada loterii.
Ajakirjas Eesti Mets 1922 nr 4 ilmus kirjutis „Metssiga Eestis“. Novembris 1921 nähti Võrumaal Roosa metskonnas metssea jälgi. Kohe asuti loomale jahti korraldama, millest kutsuti osa võtma ka Võru kütisalga liikmeid. Jaht lõppes tulemusteta, siga läks üle piiri Lätimaale. Uus jaht sellele loomale korraldati 5. jaanuaril 1922, kui Roosa metsaülem Alfred Ellram tabas metssea.
Ajalehes Võrumaa ilmus 22. detsembril 1922 väike artikkel „Kriis kütisalgas“. Kaitseliidu kütisalga Võru osakonnas korraldati einelauapidaja koha väljapakkumine enampakkumise teel. Osakonna eestseisus vormistas eellepingu parima pakkujaga. Revisjonikomisjonile see millegipärast ei meeldinud ja see nõudis üldkoosoleku kokkukutsumist. Viimane toetas revisjonikomisjoni seisukohta. Eestseisus toimis põhikirja kohaselt, seetõttu pidas ta üldkoosoleku seisukohta endale umbusu avaldamiseks ja astus täies koosseisus tagasi. Võrumaal hakati 1920. aastate keskel organiseerima iseseisvaid jahiseltse.
Jaanimõisa kütiseltsi asutajad olid August Austa, Paul Küüts, Peeter Oinus ja Ernst Lodesson. Seltsi juhatus asus Moisekatsi vallas, tegevuspiirkond oli Võru ja Tartu maakond. Avaldus esitati 28. juunil 1924. Tartu–Võru Rahukogu lükkas selle sama aasta 27. septembril tagasi, viidates puudustele põhikirjas. Pole teada, kas hiljem seltsi põhikiri registreeriti.
Ajalehes Postimees ilmus 23. detsembril 1924 lühike kirjutis „Räpina vallanõukogu eeskujulik otsus“. Selles kirjutati, et Eesti kütiseltsi Räpina haruselts pidas eelmistel aastatel seltsimajas puhvetit alkohoolsete jookidega. Selts esines nüüd vallanõukogus palvega lubada seda 1925. aastal jätkata. Vallanõukogu otsustas seda mitte lubada, põhjendades, et alkoholi müük seltsimajas on avaldanud halba mõju ümbruskonna asutustele.
Antsla kütiseltsi asutajad olid Aleksander Raudsik, Robert Verev, Martin Rõigas, Johannes Maime, Jaak Jõgi, Värdi Kaska, Herman Vooru ja Daved Leinus. Seltsi juhatus asus Antslas, tegevuspiirkond oli Võrumaa. Avaldus esitati 7. augustil 1925, Tartu–Võru rahukogu registreeris seltsi sama aasta 11. septembril.
Eesti kütiseltsi Võru osakonna peakoosolekul 16. oktoobril 1925 otsustati senine osakond likvideerida ja asutada uue põhikirjaga iseseisev Võru jahiselts.
Võru jahiseltsi asutajad olid Andrei Küng, Ludvig Hääl, Felix Berg, Mihkel Must, Arnold Möllerson, Oskar Jürgenson, Richard Treimann, August Uder, Arnold Meema, Jaan Kiesler ja Aleksander Steinmann. Nad esitasid 16. oktoobril 1925 jahiseltsi registreerimise avalduse. Seltsi juhatus asus Võrus, tegevuspiirkond oli Võru linn ja Võru maakond. Tartu–Võru Rahukogu registreeris seltsi 22. detsembril 1925.
Ajalehes Elu ilmus 8. jaanuaril 1931 pikem kirjutis „Jahimeestel veel palju teha“. Võru jahiseltsi esimees R. Treimann kirjutab seltsi tegevusest viimasel kümnel aastal. Peamine tähelepanu oli pööratud röövulukite hävitamisele. Igal aastal oli hävitatud keskmiselt 20 kulli, 306 varest, kuus harakat ja viis pasknääri. Samal ajal tuleb seltsi ühe liikme kohta kütitud jäneseid kaks-kolm tükki aastas. Palju tööd on veel ees jahikaitse korraldamises. Uue jahiseaduse koostamisel võiks eeskujuks võtta Kanada jahiseaduse. Ainult ühise tegevuse korras on võimalik jahinduse kitsaskohtadest üle saada.
Sama ajaleht kirjutas 20. märtsil 1936, et hiljuti peeti Võru jahiseltsi aastapeakoosolek. Seltsi esimees R. Treimann esitas aruande. Möödunud jahiaastal peeti neli ajujahti, igal jahil käis 15–16 kütti. Iga ajujahiga tabati 17–20 jänest. Seltsi juhatus valiti täies koosseisus tagasi.
620.00€ 540.00€
PARD NV007S 16MM 1.5-6X 200M IP-67 WI-FI 940NM
990.00€ 839.00€
3030.00€ 2960.00€
INFIRAY CL42 384X288 50HZ 42MM 2.9-11.6× M52×0.75 1540M THERMAL IMAGING ATTACHMENTS
490.00€ 399.00€
3300.00€ 2990.00€
INFIRAY RL42 384×288 50HZ 4-16X IP67 2179M WI-FI + BATTERY + MOUNT THERMAL IMAGING SIGHT
1690.00€ 1480.00€
Seltsi iga liiget kohustati hävitama vähemalt viis varest ja nende jalad esitama juhatusele 15. detsembriks.
Veriora jahiseltsi asutajad olid Paul Parson, Jakob Jõks, Gustav Jõks, Jaan Mõtsar. Karl Salf, Gerhard Salf ja Gustav Obring. Seltsi juhatus asus Veriora vallas, tegevuspiirkond oli Võru maakond. Avaldus esitati 25. septembril 1926, siseministeerium registreeris seltsi sama aasta 2. oktoobril.
Võru jahimeeste seltsi asutajad olid Hans Rüütel, Eduard Kalekaur, Edgar Unt, Gustav Sabbe, Jaan Neumann, Richard Treimann, Paul Möök ja Gustav Tull. Avaldus esitati 21. juunil 1927, siseministeerium registreeris seltsi sama aasta 10. septembril. Seltsi juhatus asus Võrus, tegevuspiirkond oli Võrumaa.
Kääpa jahiseltsi asutajaliikmed olid Julius Lätt, Eduard Loos, August Vagol, August-Friedrich Palgi ja Felix Kaust. Põhikirja järgi oli seltsi tegevuspiirkond Võru vald ja Võru maakond. Avaldus esitati 27. detsembril 1927, siseministeerium registreeris seltsi 19. jaanuaril 1928.
Urvaste kütiseltsi asutajad olid Albert Peterson, Karl Schmidt, Alexius Land, Julius Jaek, Isak Soo, Karl Tiiberg, Kristjan Narits ja Johannes Raamat. Seltsi juhatus asus Urvaste vallas, tegevuspiirkond olid Urvaste, Linnamäe, Kärgula ja Kooraste vallad. Avaldus esitati 23. märtsil 1928, siseministeerium registreeris seltsi sama aasta 3. aprillil.
Saru küttide seltsi asutajad olid Jaan Jõgi, Jaan Hanimägi, Eduard Sillaots, Johan Kolk, Johannes Kond, Julius Koch, Vladimir Karolin, Hans Sims, Jaan Tuvikene ja Bernhard Paas. Seltsi juhatus asus Saru vallas, tegevuspiirkond Eesti Vabariik. Avaldus esitati 4. septembril 1928, siseministeerium registreeris seltsi sama aasta 10. septembril. 12. juunil 1930 toimus Võru maakonna kaitseliidu kütisalga erakorraline peakoosolek. Kohal oli 16 hääleõiguslikust liikmest 11, seega oli koosolek otsustusvõimeline. Salga esimees Hans Rüütel tegi ettepaneku kütisalk likvideerida, sest see ei suuda enam täita oma põhikirjalisi eesmärke. Võrus on kaks samadel eesmärkidel tegutsevat jahiseltsi ja enamik endistest salga liikmetest on sinna üle läinud. Hääletamisel likvideeriti salk ühehäälselt.
Eesti kütiseltsi Räpina haruseltsi peakoosolek toimus 20. septembril 1932. Haruseltsi esimees Georg Kangro teatab, et Eesti kütiselts Tartus on läinud üle uuele põhikirjale, milles haruseltse ei ole enam ette nähtud. Ta tegi ettepaneku asutada iseseisev Räpina kütiselts. Ettepanek kiideti heaks ja samal koosolekul hakati uut seltsi moodustama. Asutajaliikmed olid Karl Rämman, Karl Palsing, Johann Värnik, Paul Lepson, Samuel Keerd, Gustav Karpson, Georg Kangro ja August Tamm. Põhikirja järgi asus seltsi juhatus Räpinas, tegevuspiirkonnaks olid Räpina, Kahkva, Toolamaa, Mooste, Veriora, Meeksi ja Mäe vallad. Avaldus esitati 20. septembril 1932, kohtu- ja siseministeerium registreeris seltsi sama aasta 1. novembril.
Mooste jahiseltsi asutajad olid Ernst Naruson, Elmar Haidak ja Karl Kurre. Seltsi juhatus asus Mooste vallas, tegevuspiirkond oli Mooste vald ja Võrumaa. Avaldus esitati 2. novembril 1932, kohtu- ja siseministeerium registreeris seltsi sama aasta 26. novembril.
Ajaleht Postimees kirjutas 10. jaanuaril 1936, et Võrumaale Koiolasse kavatsetakse asutada uus kütiselts H. Raudsepa ja Kondradi eestvõttel. Nemad on juba Koiola ja Ahja valla peremeeste käest jahimaad rentinud. Arhiivis selle kohta aga materjali ei leidu.
Põlva jahiseltsi asutajad olid Jaan Sosi, Ernst Koskora ja Richard Hagus. Seltsi juhatus asus Põlvas, tegevuspiirkond oli Põlva vald Võrumaal. Avaldus registreerimiseks esitati 31. märtsil 1940, sama aasta 7. mail lükkas siseministeerium selle tagasi, viidates puudustele põhikirjas. Seltsi asutajatel oli õigus ühe kuu jooksul esitada kaebus registreerimata jätmise kohta. Ilmselt seda aga ei tehtud, sest Eestis algasid peatselt suured muudatused riiklikus ja ühiskondlikus elus.
Suured muutused
Ajalehes Elu ilmus 7. veebruaril 1940 kirjutis, et siseministri otsusega 15. novembrist 1939 on Võru maakonnas suletud kokku 109 seltsi ja ühingut. Need olid niisugused organisatsioonid, mis olid kaotanud oma olemasolu otstarbe või tegutsesid väga loiult. Likvideeritud seltside hulgas olid Antsla kütiselts, Veriora jahiselts, Võru jahimeeste selts, Urvaste kütiselts ja Saru küttide selts. Ülejäänud Võrumaa jahiseltsid suleti aga ENSV rahvakomissaride nõukogu 9. oktoobri 1940. aasta määruse § 8 põhjal.
Saksa okupatsiooni ajal 1941–1944 toimusid Eesti jahinduses suured muutused. Eestis kehtestati 15. detsembril 1941 Saksa riigi jahiseadus. Kõrgeimaks jahindusvõimuks oli kindralkomissar Tallinnas, temale allus seitse piirkonnakomissari. Viimased andsid välja ka jahitunnistusi. Võrumaa oli Tartu piirkonnakomissari Kurt Meeneni haldusalas. Jahiorganisatsioonid ei tegutsenud. Ida maaalade riigikomissariaadi määrusega 15. märtsist 1944 hakkas jahitunnistusi välja andma maakonnapolitsei. Jahinduse korraldamise õigused anti üle metsade keskvalitsusele. Sama aasta sügisel algas Eestis aga uus okupatsioon.
