poole suurema summa eest. Maksusüsteem siinkohal ei halasta. Keskmine sissetulek on seejuures 400–600 eurot, jõustruktuurides pisut rohkem. Riietus arvestagu kombeid Rannamäe sõnutsi turismireisil viibijale poliitika eriti silma ei torka, ent mõistagi tuleb arvestada kohaliku kultuuriga ja ka kuumade ilmadega sobivalt riietuda. Sobiv – see tähendab siinkohal naistel kaetud käsivarsi ning pead/kaela katvat rätikut, meestel pikki pükse. Enne reisi saavad reisisellid ka
kirjalikud instruktsioonid. On kohti, näiteks Qom, kus rätik lihtsalt ei saa maha libiseda, see päädib suure skandaaliga. Ka alkoholi pruukimise võib reisi ajaks unustada: jah, kusagil keldrites aetakse ka 60-kraadist puskarit ning kusagil eksisteerib prostitutsioon ning mängurlus, ent avalikult niisuguseid asju ei näe. Samuti peavad hommikurituaalist loobuma kohvihoolikud: sisuliselt on valida on Nescafe´ ja kvaliteetse tee vahel. 1979. aasta islamirevolutsioonist alates on Iraanis siiski palju muutunud: vahepealsed karmid
Tänavatoit.
Abyeneh on üks vanimaid külasid Iraanis, kus on säilinud vanad tavad.
Naised Qomi linnas.
reeglid on muutunud leebemaks. Kuigi võiks arvata, et islamirevolutsiooni eelne šahhi pärand on riigis põlu all, see tegelikkusele ei vasta: läänemeelse šahhiga seotud meeneid müüakse palju. „Vaadata on tohutult, ainuüksi meie reisi programmis on kolm šahhi paleed,“ lausub Rannamäe. „Need pandi omal ajal kinni, aga ei hävitatud.“ Konservatiivsus sõltub linnast „Iraani linnad jagunevad väga usklikeks ning üsna sekulaarseteks. Näiteks Qom, mis on Mashhadi järel pühaduselt teine linn, on väga konservatiivne, samuti Yazd. Ka mägipiirkonnad olid väga usklikud ka enne islamirevolutsiooni. Käitumisreegel on siinkohal lihtne: jälgi kohalikke ja kui näiteks öeldakse, et ära mine mošeesse, siis ära minegi. Samas Teheranis, Shirazis ning Esfahanis avaneb hoopis teistsugune
Mulla.
19