line mõelda, et kunagi nooruses (aasta siis oli 75) võis see enesekindel ja sõnu otsimata oma valdkonnast rääkiv härra oma võimetes kahelda. Tõsi, nagu ta ütleb, on ka teadus arenenud sõna otseses mõttes koos temaga. „Kui ma vaatan, mida tegid inimesed 60-ndatel, siis 1975, kui ma läksin ülikooli, see vahe polnudki nii suur. Täna aga ma neid materjale, millega ma tegelesin 75. aastal, enam absoluutselt kasutada ei saa. Termodünaamika ja loodusseadused on küll samad, aga selle kirjeldus ja esitlemise viis on hoopis teised.“ Järelkasvu küsimus Professor Siirde käe all sirgub ka järelkasv. Ometi pole ta kindel, kui kaua suudab Eesti põlevkivienergeetikas esirinnas käia. Kui palju on neid, kes suudavad näha niisuguses uurimistöös oma kutsumust. „Vaatan heatahtliku kadedusega kunstnikku, kes teeb kunsti. Tema töö ja hobi lähevad kokku. Ka põlevkiviuurija jaoks peaks selleks, et ta saaks midagi uut leiutada või saavutada, samuti töö ja hobi kokku saama. Teadlane ja kunstnik on selles suhtes sarnased, et kui ikka arutatakse, et millal sul puhkus on ja kui pikk ta on, siis ma küsin, et kas teete nalja või?“ Siirde meenutab oma professorist isa, kes käis kogu elu, portfell käes, mererannas, ning luges doktorantide dissertatsioone ja artikleid. „Kui ka näitleja teeb suvel kuskil heinaküünis teatrit, on see siis puhkus, haltuura või töö? Arvan, et ta on siis isegi vabam, sest tal pole mingeid koosolekuid ega kunstinõukogusid. Nii teen minagi vist isegi paremini teadust puhkusel kui n-ö ametlikust tööajast.“ Ega siis ilmaasjata olegi ülikoolis tema hüüdnimeks „professor“. Inimene, kelle pea töötab kogu aeg püstitatud ülesannete lahenduste kallal. Ning põlevkivi on siin kõi-
14
Kui arutatakse, et millal sul puhkus on ja kui pikk, siis küsin, et kas teete nalja või? Andres Siirde
gest vahend. Siirde näitab pikka rida raamatuid oma kabineti riiulis. Kõik need teadlased Ilmar Öpikust ning Agu Aarnast Ülo Lilleni, kõik nad uurisid põlevkivi. See maavara kätkeb endas nii palju erinevaid aineid ja kombinatsioone, mida uurida. Tule otsa panek on üksnes kõige lihtsam ning raiskavam. Hiljuti ilmus Eesti Päevalehes lugu (EPL 13.09.2019), kus ajakirjanik Andres Reimer sedastas, et Eesti käitub põlevkiviga nagu laps, kes esmalt sööb tordilt ära kaunis-
tused. „Mul vend jah helistas ja küsis, et kas ma olin selle artikli juures vilepuhuja,“ muigab Siirde. Kompleksne lähenemine „Me võiksime teha põlevkivitootmist ning tehnoloogiaid arendades lähtuda põhimõttest, et võibolla pole tähtis mitte niivõrd maksimaalne õlisaagis kui see, milline on õli kvaliteet. Aga ka teised produktid – tuhk, uttegaasid või muu oleksid ka kasutatavad ning leida ka neile turud,“ hakkab ta loetlema, kuidas peaks põlevkiviga edaspidi tegelema. „Võiksime vaadata, kas me põlevkivi rikastame, kas võtame teda tükkidena välja, milliseid kihte ja kus kasutame. Põlevkivile tuleks läheneda kompleksselt.“ Kas jäätmed panna tsementi, teetäiteks, saata keemiatööstusesse... Professor Siirde on jälle oma lemmikelemendis. Mida kõike põlevkiviga teha annab! Vahepeal viis elu ka teise põleva kivi, pruunsöe juurde.