Page 1

number

21

T

STUSEST

TÖ Ö S T U S VA L D KO N N A A J A K I R I O K TO O B E R 2019

Parim tööjõud terviklahendusena

www.hansavest.com


Tööstus 4.0 tehnoloogia partner Tulevikukindla ülilairibatehnoloogia (UWB) eelised: Reaalajas asukoha täpsus 5 - 30 cm Töökindel ka läbi takistuste 4 ankruga saad katta kuni 2500 m2 Lisa süsteemi kasvõi sadu liikuvaid objekte Lihtne soovikohaselt kohandada Rakendusvaldkonnad: Reaalajas ülevaate loomine protsessidest Masinate liikumise optimeerimine Töötajate turvalisustsoonide loomine Materjalirullide asukoha tuvastamine

Ankur

Ankur

Ankur

Ankur

Tag Server

PC

sales@eliko.ee eliko.ee


SISU:

TööstusEST Väljaandja: OÜ Meediapilt Koduleht: www.toostusest.ee Toimetus: Meediapilt OÜ, e-post: toimetus@meediapilt.ee, Toimetaja: Erik Aru e-post: erik@meediapilt.ee Reklaami müük: Ellen Ostrat, e-post: ellen@meediapilt.ee, telefon +372 5668 8515 Anneli Ostrat, e-post: anneli@meediapilt.ee, telefon +372 5804 3467 Kujundus: Eve Rammo, e-post: kujundus@meediapilt.ee Trükk: AS Kroonpress Toimetusel on õigus kaastöid lühendada ja toimetada. Ajakirjas avaldatud artiklid ja fotod on autoriõigusega kaitstud, levitamiseks vajalik OÜ Meediapilt nõusolek. Kaebuste korral ajakirja sisu osas võib pöörduda pressinõukogusse (meil: pn@eall.ee).

Hallar Meybaum: keemiata on võimatu majandust arendada lk 6–8 Maailma parim põlevkivispetsialist võitleb kliima eest lk 12–16 Tööstusel jääb puudu spetsialiste lk 18–19 Koostöö aitab ka väiketootja tipptasemel tootearenduseni lk 22–24 Põlevkivikeemia uued rakendused lk 25

ISSN 2382-9540

Akadeemik Lopp: rakendusteadust on aastaid alarahastatud lk 26–27 Eestis arendatakse ehituskeemiat kogu maailmale lk 28–32 Digitaliseerida tasub suurelt lk 34–35 Kas Eesti tehastes maksab toota? lk 36–39 Ilutootjate karmid reeglid lk 40–44 Maksumängu võimalused lk 48–52 Ajalugu põlevkivikeemia peeglis lk 54–58

Tööstusteemad veebis:

Eesti astub ringmajandusse lk 60–64

www.toostusest.ee

TALLINN Tähnase tee 2/4 Peetri alevik, Rae vald tel. 601 4594

TARTU Turu 45D tel. 733 9811 PÄRNU Savi 20/1 tel. 444 0010

… ja veereb jälle

www.varson.ee


Keemia keskkonna haardes

K

eemiatööstus on sektor, milletaolisest iga tööstuspoliitika kavandaja unistab. Kapitali- ja teadmistemahukas, teeb tihedalt koostööd teadlaste ja ülikoolidega, maksab üle keskmise palka. Rohkem kui 60 protsenti toodangust läheb ekspordiks. Lisaks pakub keemiatööstus tööd äärealal, kus sotsiaalsed probleemid üle pea ähvardavad kasvada – üle poole Eesti keemiatööstusest paikneb Ida-Virumaal. Üsna täpselt sellistele tingimustele peaks vastama üks majandusharu, mida eelisarendada. Seda arvutuskäiku raskendab märgatavalt asjaolu, et tegutseme maailmajaos, kus kehtivad ühed rangemad keskkonnanõuded, mille tulevikust paistavad ainult edasise karmistumise märgid. Suurem kulu Ettevõtjale tähendavad keskkonnanõuded arvatagi suuremat kulu. Tuleb vaadata kriitilise pilguga üle toorained ja need vajadusel välja vahetada selliste vastu, mis vähem loodust saastavad ning tõenäoliselt on kallimad. Tuleb oma tegemisi rohkem dokumenteerida, et vajadusel tõendada kõigile nõuetele vastamist. Tuleb oma jäätmete eest rohkem hoolt kanda. Arvata võiks, et näiteks energiasääst annab võimalusi kulusid kokku hoida, ent vähemalt lühemas vaates tähendab see pahatihti lisakulutusi, et vanemad, kuigi sageli endiselt täiesti töökorras ja kasutuskõlblikud seadmed uuemate ning kokkuhoidlikumate vastu välja vahetada. Kõik see asetab taas küsimärgi alla ühe nendest valdkondadest, milles eestlaste teadmised on vaieldamatult maailma tipus – põlevkivitööstuse. Nagu ajakirja selle

4

numbri leheküljel 54 algavast ajalooülevaatest lugeda saab, on keemiatööstuse tulevik juba varemgi mitu korda päris kahtlane tundunud. Eks näis, mis saab nüüd, kui EL keskkonnanõuete pöidlakruvisid aina rohkem pingule keerab. ERIK ARU TOIMETAJA

Tegutseme maailmajaos, kus kehtivad ranged ja aina karmistuvad keskkonnanõuded.

Kus on mõistlik piir? Eks siin võib muidugi küsida, kus jookseb mõistlik piir keskkonnakaitse ja ettevõtluse huvide vahel. Optimistliku meelega inimene vastaks aga ilmselt midagi sellist, et valida on kahe riski vahel. Üks risk on see, et kulutame mõttetult palju raha ümbritseva keskkonna puhtamana hoidmiseks. Teine aga see, et maailma tabab kliimakatastroof. Ja selle peale küsiks ta muidugi kohe rõõmsameelselt, et kas selline valik on tõepoolest kellelegi keeruline? Pessimist kostaks selle peale nagu Mihkel Mutt oktoobri esimesel päeval Postimehes: ükskord tuleb kliimakatastroof niikuinii, see on juba inimloomusesse sisse kirjutatud. Selle peale tuleb mul mõistagi – ma ei oska enam aimatagi, mitmendat korda – tahtmine tsiteerida USA majandusajaloolast David Landest, kelle teose „The Wealth and Poverty of Nations“ („Rahvaste rikkus ja vaesus“) eelviimane lõik lõpeb sõnadega: „Haritud, avara pilguga optimism tasub ära; pessimism suudab pakkuda vaid õõnsa lohutuse, et sul oli õigus.“ Millega tasub arvestada ka ettevõtjatel. Optimistid viivad maailma edasi, sest nad on positiivsed. Pessimistid lihtsalt torisevad nurgas selle üle, kuhu need nagad nüüd jälle meid kõiki vedada püüavad. Seega tasub valmis olla, et optimistid keeravad nõuetele veel mitu vinti peale.


evi Terrain S3

kaliselt stiilne tänavapildile sobiv uudisSievi Terrain on kerge, anatoomiliselt oetav ja kulumiskindel. Talla sees olev exEnergy summutuselement seob tekkumisenergiat ning üle 55% astumise ast suundub tagasi sinu sammuks. Jalatsed on vett hülgavast nubuknahast ning ld on kulumiskindel kahekordne Actionoslus. Tebox® sisevooder on hingav ning ästi kulutamist.

sievi.com Sievi Baltic

Sievi – parim kvaliteet põhja-eurooplase jalgadele Sievi on Põhja-Euroopa suurim turva- ja tööjalatsite tootja. Sievi bränd – kaubamärk, mis tagab kvaliteedi – pakub ületamatut tööohutust, sobivust ja kandjamugavust. Sievi tegeleb pidevalt uusima tehnoloogia, materjalide ja funktsioonidega, et töötada välja parimad tööjalatsid.

Meie eesmärk on valmistada kõikidele töötingimustele kõige sobivamad ja kandjasõbralikumad turva- ja tööjalatsid; jalatsid, mis aitavad suurendada tööohutust, tõhusust ja tööga rahulolu. Tänapäeval peavad tööSoomes valmistatud Sievi talvesaapad on mõeldud kasutamiseks mitme­ jalatsid olema ka stiilsed ja sobima kokku kesistes talvetingimustes. Põhjamaise laia jalatüübi jaoks on need saapad rõivastuse ja vormiriietusega. Sievi ulatuslik eriti kasutajasõbralikud. Uuendatud kummist haardetald on suurepärase kollektsioon moodustab tootepere, mille painduvuse ja pidamisega ning tagab jalatsite kandmismugavuse. Lisaks seast on võimalik leida sobivad jalatsid mis on neil omadused, mis on sobilikud mitmesuguste keeruliste töökesk­ tahes elukutse esindajatele ja töötingimustekondade jaoks. Antistaatilised/ESD, õli­ ja kemikaalidekindlad, libisemis­ le. Sievi on professionaalide bränd. kindla lamellmustriga saapad on käsitööna valmistatud kvaliteettoote tunnuseks. Sievi on professionaalide bränd!


Keemiata on võimatu majandust arendada Eesti Keemiatööstuse Liidu tegevjuht Hallar Meybaum ütleb, et meie üldiselt eduka keemiatööstuse probleemiks on tööjõu ja energia kõrge maksustamine. Samuti tuleb teadust rohkem rahastada ja tööstuse poole suunata. KÜSIS: ERIK ARU

Kuidas Eesti keemiatööstusel praegu läheb? Eesti keemiatööstuses toodeti 2018. aastal ligi viiendiku võrra rohkem toodangut kui aasta varem. Ka 2019. aasta algusest läheb seni hästi. Ma nimetaks seda stabiilsuseks, kuigi aeg on keeruline. Oleme mõjutatud globaalsetest trendidest, eelkõige nafta hinnast, millest omakorda sõltuvad keemia tooraine hinnad. Näiteks 2018. aasta tootjahindade tõus moodustas viis protsenti. Kuna meie tööstusharu toodangust ca 70 protsenti läheb ekspor-

6

diks, siis maailmas toimuvad kaubandussõjad võivad hakata ka lähitulevikku mõjutama. Kõige suurem mõju saab kindlasti olema kliimapoliitikal, seda eelkõige tootmissisendite osas, nagu nafta- ja energiahinna kasv, ja surve innovatsiooniks uute „kliimaneutraalsete“ toodete valmistamiseks. Põlevkiviõli ja -keemiasektor on negatiivses foonis igapäevaselt pildil. Nõutakse viivitamatut põlevkivi kasutamise lõpetamist, samas aga lahendusi niinimetatud roheruuporist ei tule. Meie põlevkivi on jõudnud kosmeetikasse, elektroonikasse ja autodesse. Edukalt on lõppenud katsed põlevkivist dihapete tööstuslikuks tootmiseks. Väärindamiseks on meie teadlased teinud head tööd. Kuid kuni põlevkivisektorist räägitakse ja otsuseid tehakse emotsioonide põhjal, ei saa põlevkiviõlitööstus investeerimiskindlust, et uusi arendusi rakendada ja põlevkivi rohkem väärindada. Põnev aeg ootab ees, nii ohud kui ka võimalused. Parem oleks ikka võimalused ära kasutada. Kui teistes sektorites on sageli näha, kuidas iseäranis viima-

sel ajal kasvavad palgad lisandväärtusest kiiremini, siis keemiatööstuses on see vähemalt seni vastupidi olnud. Mis on selle saladus? Kas muudel ettevõtjatel oleks sellest midagi õppida? Keemiatööstus, nagu ka masinatööstus, ongi Eestis kõige kõrgema lisandväärtusega tööstusharud. Lihtsat ja käsitööd on vähe ja aina vähemaks jääb. Laborites töötavad keemikud, protsesse kujundavad insenerid, juhivad arvutite abil operaatorid ning jälgivad tehnoloogid. Pakendeid täidavad automaatliinid, üha enam jõuavad robotid keemiatehastesse. Toimub ettevõtete kõikide protsesside digitaliseerimine koos automatiseerimisega. Sageli nenditakse, et keemiatööstusettevõtted on küll kiiresti arenenud, kuid mahajäämus Läänega võrreldes on endiselt suur. Mida peaks tegema? Vaatame, kust me tuleme. Selline suur hüpe tootlikkuse kasvus ei toimu paraku nii kiiresti kui sooviksime. Põhjusi on mitu, nii sisemised kui välised faktorid. Sisemine on see, mida me muuta saame, nagu näiteks liigse büro-


Eesti Keemiatööstuse Liidu tegevjuht Hallar Meybaum. Foto: Meeli Küttim

kraatia piiramine, tootmissisendite maksustamise vähendamine. Eelkõige on probleemiks tööjõu ja energia maksustamine. Stabiilne maksukeskkond on ülioluline. Keskkonnatasud tunduvad meile ebaõiglaselt suured, võrreldes meie konkurentriikidega. Meie teadust peaks rohkem rahastama ja suunama rohkem tööstuse poole. Kuigi meie keemiatööstus ei saa kurta ülikoolidega koostöö osas, oleks neil ainult rohkem aega meile pühendada. Majanduse arengutase sõltubki sellest, kuidas ettevõtluse struktuuri on kaasatud teadus. Parim tulemus saavutatakse siis, kui majandustegevuse harudel ja teadustegevuse suundadel on võimalikult suur ühisosa. Kriitiliselt sõnastades on meil üldiselt nii, et enamiku ettevõtete jaoks ei suuda Eesti teadlased ja ülikoolid mingit väärtust luua. Ja vastupidi – enamiku teadlaste pädevusest ei suuda ettevõtted kapitaliseerida. Maailmas toimub see, et suured keemiakontsernid on alustanud juba tehastes paljukardetud tehisintellekti (AI) rakendamist oma protsessides. Ka meie mõtleme samas suunas. Välist ehk globaalset 7


turgu me mõjutada ei suuda, peame olema tootlikumad, nutikamad, et oma häid, miks mitte nišitooteid sinna müüa. Eesti keemiatööstuse ekspordiedu tuleneb paljuski kuulumistest suurtesse keemiakontsernidesse. Ükski Eesti Konjunktuuriinstituudi küsitletud keemiatööstusettevõte ei näinud tööjõupuudust toodangu kasvatamise pidurina. Samas tööjõupuudusest räägib nii mõnigi ettevõtja. Millest see vastuolu? Lähiaastate tööjõutrend näitab nõudluse kasvu töötajate oskustele, mitte töötajate arvule. Meil ongi vähe tööjõudu, ca 4000 töötajat keemia ja keemiatoodete tootmises, lisaks on põlevkivisektoris ca 7400 töötajat. Tööjõuvajadus tervikuna püsib stabiilne. Prognoos näitab, et ressursside efektiivsem ja säästlikum kasutamine ning kliima- ja keskkonnapoliitika ei mõjuta lähiaastatel oluliselt tööjõuvajadust. Suurem automatiseerimine on juba toimunud lähiaastatel. Tehnoloogia areng ei avalda ka hõivele erilist mõju. Seadmeid uuendatakse pidevalt kaasaegsemate vastu, töötajate hulk või profiil sellest oluliselt ei muutu. Tehnoloogia areng, sealhulgas materjalitehnoloogia, vähendab lihttöö vajadust ja suurendab tööstusinseneride, tööstusmasinate ja -seadmete seadistajate ning mehaanikute vajadust. Keemiainseneride vajadus sõltub vanadusest tingitud väljalangemisest. Seetõttu on suuremad keemiaettevõtted andnud ülikoolidele stipendiume. Ka väljastpoolt Eestit on tulnud keemiainsenere meile tööle erialadele, mida meil otseselt õpetata, nagu näiteks naftakeemia. Tootearendus keemiatööstuses on võtmetähtsusega ning kindlasti valitseb laborikeemikute-arendajate osas Eesti-sisene konkurents.

8

Meie teadust peaks rohkem rahastama ja suunama tööstuse poole. Noori keemiadoktoreid sooviksime kindlasti oma tootearenduse laboritesse. Samas on väga palju noori keemikuid järeldoktorantuuris välismaa ülikoolidesse läinud ja jäänudki sinna oma karjääri jätkama. Nii on. Pealegi, kui keemiatunde on gümnaasiumis vähe, keemia ise ei ole just populaarne õppeaine, siis on meie haridussüsteemis vaja muutused läbi viia. Keemia- ja keemiatööstuse alaste teadmisteta on võimatu arendada majandust ja kogu ühiskonda. Keemiatööstuse ettevõtjad samas nentisid, et tunnevad konkurentsivõime vähenemist välisturgudel. Mida selle vastu ette võtta? Keeruline küsimus, millele pole nii lihtne üheselt vastata. Eelkõige on vaja Eesti kui riigi positiivset kuvandit hoida, pigem on küsimus usaldusväärsuses. Puhas õhk ja loodus koosluses tööstusega on kindlasti turundusargument. E-riigi kuvand müüb ja kui see aitaks läbi diplomaatiliste esinduste ka meie tooteid müüa, oleks see abiks. Kõik ametnikud peaks aitama sellist mainet turundada, seisma oma kodumaise tööstuse eest. Kindlasti tuleks toetada näiteks meie looduskosmeetika sektorit vajalike sertifikaatide hankimisel ning toetada ühisstendidega välismessidel osalemist. Mida keemiatööstusettevõtted riigilt ootavad? Neid ootuseid oleme korduvalt riigile ja poliitikutele edastanud,

kuid kordamine on tarkuse ema. Küsiks kõigepealt: miks lähevad tööstuses investeeringud Eestist mööda, meie lähiriikidesse ehk miks valitseb NIMBY (Not in My Backyard, ingl mitte minu tagahoovis – toim). Samuti edastan ootused. Esiteks, maksupoliitika on töötleva tööstuse prioriteet number üks. Töötleva tööstuse konkurentsivõimet halvendavad maksud on energiaaktsiis ja ülekandetasud, kütuseaktsiis, gaasiaktsiis, keskkonnatasud, ressursi- ehk kaevandustasud, tööjõumaksud. Välisinvesteeringud Eesti tööstusesse on vähenemas, kasvu takistavad konkurentriikidest märksa kõrgemad energiahinnad, kiiresti kasvavad tööjõukulud. Sealhulgas vaadeldakse elektrienergia hinda kui üht konkurentsivõime aspekti ja elektriintensiivsetes tööstusharudes mõjutab see konkurentsivõimet enim. Teiseks, bürokraatia vähendamine. Probleemiks on mõningate tööstusele oluliste valdkondade ülereguleeritus võrreldes teiste EL-i riikidega. Näiteks uue tehase avamiseks kulub kõikide lubade kooskõlastamisega aega kuni kolm aastat. Probleemiks on see, et mitte ükski omavalitsus ei soovi tehast oma territooriumile. Samuti on Eesti sätestanud tööstusele väga kõrged keskkonnastandardid, lähtudes heitmete madalatest piirväärtustest. Kolmandaks, teadus ja arendus. Tuleks korrastada teaduse infrastruktuur ja viia see vastavusse reaalsete Eesti vajadustega. Võtmeküsimuseks jääb samuti, kui suure osa hakkab TA rahastamine moodustama SKP-st. Neljandaks, tööjõud. Vaja on populariseerida tööstust üldiselt, inseneri ja töölise elukutset läbi hariduse, mis vastaks turu nõudmistele. Viiendaks – et ei külvataks kliimapaanikat!


Maailma suuremad keemiatootjad käibe poolest mld eurot, 2016

Hiina Põhja-Ameerika vabakaubandusala NAFTA EL Ülejäänud Aasia Jaapan Ladina-Ameerika Lõuna-Korea Ülejäänud Euroopa India Ülejäänud maailm Lõuna-Aafrika Vabariik

1331 528 507 407 140 127 113 90 76 28 13

Kokku

3,36 triljonit eurot Allikas: Cecif Chemdata International

Keemiatööstuse väljakutsed Euroopas ja maailmas

K

eemiatööstuse ees seisab terve rida väljakutseid, mis esmajoones seisnevad küsimuses, kuidas vähendada taastumatute allikate kasutamist. Nüüdisaja keemia isadeks on nimetatud tervet rida mehi – sünniaasta järgi reastatuna on need Robert Boyle, Antoine-Laurent de Lavoisier, John Dalton ja Jöns Jacob Berzelius. Vaevalt aga suudaks neist keegi uskuda oma silmi, kui näeks meie praegust keemiatööstust, mille käive ulatus 2016. aastal 3,36 triljoni euroni. Euroopa ja Aasia Olulist rolli selles mängivad ka Euroopa tootjad. EL-is valminud kemikaalide müük jõudis 2016. aastal 507 miljardi euro ehk ligi 18 protsendini maailma toodangust. EL-is tegutses üle 28 000 keemiatööstuse ettevõtte, milles töötas peaaegu sama palju inimesi kui on Eestis elanikke – üle 1,1 miljoni. Nende kapitalikulud olid 21,7 miljardit ja investeeringud teadus- ja arendustegevusse 9,1 mil-

jardit eurot. Väga suur osa maailma keemiatööstusest on kogunenud suurematesse riikidesse. Ülemöödunud aastal ulatus 30 suurema keemiatööstusega riigi müük kokku 3,1 triljoni euroni. Maailma keemiatööstuse raskuskese suundub seejuures aga aina enam Aasiasse. Hiina keemiatööstus tegi ülemaailmse müügi edetabelis hüppe 1,331 triljoni euroni, mis annab peaaegu 40 protsenti maailma käibest. Kolmekümnest suuremast kemikaale tootvast riigist tervelt 12 asuvad Aasias. Nende 1,916 triljoni eurone müügitulu moodustas 57 protsenti maailma kemikaalide käibest. Käesoleval sajandil on keemiatööstustel väga palju väljakutseid, mida tuleb ületada, selleks et säästva tootmisega aidata ühiskonnal parandada oma elatustaset. Nendest suurim on mooduste leidmine, kuidas vähendada meie sõltuvust taastumatutest ressurssidest. Teine väljakutse on keemiatööstuse sõltuvuse vähendamine

taastumatutest allikatest energia tootmisel. Lihtsaim viis seda teha on leida võimalusi, kuidas käitada keemiatehaseid madalamatel temperatuuridel katalüsaatoritega. ELis on energia tarbimine toodanguühiku kohta alates 1994. aastast vähenenud umbes 55 protsenti ja USA-s alates 1990. aastast umbes 22 protsenti. Sellest tulenevalt on ka CO2 heide võrreldes sama ajaga langenud. Uued tehnoloogiad Uued tehnoloogiad nanomaterjalide tootmiseks on ka keemiatööstussesse jõudmas. Oluline on tagada, et nende materjalide tootmine oleks ohutu, samas ka majanduslikult kasulik. Sünteetiline bioloogia on uus ning kiiresti arenev teadusharu, mis võimaldab matemaatilisi mudeleid rakendades disainida uusi bioloogilisi organisme ning seeläbi toota erinevaid kasulikke kemikaale. Biotehnoloogiliselt on tulevikus võimalik toota pea kõiki kemikaale, ka naftast pärinevaid.

9


Eesti päritolu keemiakaubad

Keemiatööstuse osatähtsus majanduses

% kogumajandusest

%, aastal 2018 Osatähtsus lisandväärtuses

Suhe keskmisesse palka

1

Osatähtsus töötleva tööstuse ekspordis

105%

7,6

Ekspordi osatähtsus müügis

75,4

Osatähtsus töötleva tööstuse hõives

Mineraalkütused, õlid................ 57 Värvid, lakid, ehitusvahud .................16 Muud..........................................................12 Farmaatsiatooted....................................5 Anorgaanilised kemikaalid, muldmetallide ühendid........................4 Orgaanilised kemikaalid.......................4 Väetised......................................................2

4,3 0

20

40

60

80

100

Keemiatööstus tootis mullu ligi viiendiku rohkem kui aasta varem

K

uigi keemiatööstus on viimastel aastatel kiiresti kasvanud, muretsevad ettevõtjad konkurentsivõime pärast, nendib majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ning rahandusministeeriumi koostatud sektori ülevaade. Eestis tegutseb ü le saja keemiatööstuse ettevõtte. Keemiatööstusest umbes pool asub Ida-Virumaal, kolmandik töötajaid töötab Tallinnas ja Harjumaal. Eesti keemiatööstuse ainulaadne osa on põlevkivil põhinev tööstus, samas suurema osa sektorist moodustavad siiski teised allharud, näiteks ehitus- või tarbekeemia. Kõige väiksem allharu (mõnesaja töötajaga) on farmaatsiatööstus. Keemiatööstus on kapitalimahukas tegevusala, tootmismahu kasv pole kaasa toonud olulist töökohtade arvu suurenemist.

10

70%

kasvas Eesti päritolu keemiatoodete eksport. Tootlikkuse kasvule vaatamata on mahajäämus arenenud riikidest siiski veel märkimisväärne. Suured investeeringud õlitööstusesse võimaldavad luua uusi töökohti, kuid valdkond on väga sõltuv nafta maailmaturu hindadest ja seetõttu on raske hinnata, kas täiendavate õlitehaste ja rafineerimistehase ehitamise plaanid täituvad või mitte. Sektoris tervikuna lähiaastatel olulist hõive suurenemist oodata pole. Tootmismahtude kasv tugineb ka tulevikus pi-

gem tootlikkuse suurendamisel. Efektiivsust on vaja tõsta, kuna tootmissisendid kallinevad, lisaks tõusevad keskkonnahoiuga seotud kulutused. Põlevkiviõli vedas kasvu Keemiatööstus andis 2018. aastal ligi viiendiku võrra rohkem toodangut kui aasta varem. Sarnaselt eelnevale aastale vedas kasvu põhiliselt põlevkiviõlitööstus, mida toetas suhteliselt kõrge nafta hind. Põlevkiviõli tootmismaht oli rekordiline, kasvades aastaga kolmandiku võrra. Ka keemiatoodete tootmine liikus kasvujoonel (toodang kasvas seitse protsenti). Farmaatsiatööstuses jäi toodangu maht veidi alla 2017. aasta taseme. Müük suurenes kõigis keemiatööstuse allharudes tootmise mahust kiiremini, peamine põhjus selle taga oli hinnatõus.


Keemiatööstuse ekspordi peamised kaubagrupid %, aastal 2018

5

4

4 2

12

% 16

57

Mineraalõlid, kütused......................... 72 Värvid, lakid, ehitusvahud............................... 9 Muud....................................................................... 8 Anorgaanilised kemikaalid, haruldaste muldmetallide ühendid................................... 3 Farmaatsiatooted............................................... 3 Orgaanilised kemikaalid.................................. 3 Kosmeetikatooted, nahahooldusvahendid, eeterlikud õlid................................ 1

3

3 3 11

8 9

%

72

Väetised................................................................. 1 Allikas: statistikaamet

Müügi ja tootmismahu erinevusi võib põhjustada ka varude muutus, kui müüakse varasemat toodangut. Keemiatoodete tootmises kasvasid tootjahinnad 2018. aastal ligi viis protsenti. Põlevkiviõli hindade muutus kajastus naftatoodete ekspordihindades, mis tõusid aastaga üle 15 protsendi. Õlitööstuse müük kasvas aastaga poole võrra, keemiatööstuses kümnendiku jagu. Ka farmaatsiatööstuse müük suurenes vaatamata tootmismahu langusele (5 protsenti).Väliskaubanduse andmed näitasid 2018. aastal Eesti päritolu keemiatoodete ekspordi hüppelist kasvu (umbes 70%). Põhiline osa sellest oli aga tõenäoliselt seotud kütuste töötlemise või segamisega. Teiseks suuremaks panustajaks ekspordi kasvu oli põlevkiviõli, kus eksport nii koguseliselt kui ka rahalises väärtuses kasvas aastaga mitukümmend protsenti. Muudest suurenenud müügiga eksporttoodetest võib välja tuua veel bensoehappe, kosmeetika- ja nahahooldusvahendid. Rahaliselt vähenes kõige rohkem ehitusmastiksite jmt müük. Naftatoodete, õlide jmt müük kergitas hüppeliselt eksporti Singapuri ja mitmesse teise peamisesse ekspordi sihtriiki. Põlevkiviõli müüdi rohkem

Saudi Araabiasse, Taani, USAsse, Belgiasse, Suurbrita nniasse. Ekspordi kasvu USAsse toetasid ka ehitusmastiksid, bensoehape ja haruldased muldmetallid. Eksport Hollandisse kukkus tulenevalt põlevkiviõli müügi liikumisest läbi teiste riikide. Müügi languse taga Venemaal olid ehitusmastiksid, tihendussegud jmt. Tööjõukulu kasv Vaatamata tootmismahtude kiirele kasvule põlevkiviõli ja keemiatoodete tootmises ei toonud see kaasa töökohtade arvu suurenemist. Hõivatute arv oli peaaegu sama suur kui aasta varem, töötundide arv isegi vähenes. Farmaatsiatööstuse ettevõtetes kasvas hõivatute arv vähesel määral. Tööjõukulud suurenesid siiski kõigis keemiatööstuse allharudes. Keemiatoodete tootmises kasvasid palgad suuremates ettevõtetes kaheksa protsenti. Tänu tugevale müügile paranesid aga tunduvalt tootlikkuse näitajad. Õlitööstus jõudis taas kasumisse, keemianing farmaatsiatoodete tootjate kasumlikkus paranes. Keemiatoodete tootjate investeeringud kasvasid esialgsetel andmetel umbes 40 prosenti võrreldes 2017. aastaga. Teiste allharude pu-

hul olid mitme kvartali andmed puudu, kuid olemasolevate andmete põhjal võib eeldada, et investeeringud kasvasid ka nendel tegevusaladel. Keemiatoodete tootmises läks kolmveerand investeeringutest masinatesse ja seadmetesse ning sinna suunati 30 protsenti rohkem vahendeid kui aasta varem. Samuti kasvasid oluliselt ehitamine ja ehitiste rekonstrueerimine. Ettevõtjate hinnangud 2018. aasta majandusolukorrale olid positiivsemad kui eelneval aastal. Eesti Konjunktuuriinstituudi küsitlustele vastanud keemiatoodete tootjate vastused peegeldasid nõudluse kasvu. Samas tunnetati, et konkurentsivõime on vähenenud nii EL-i kui ka muudel turgudel. Töötajate osas nähti survet töökohtade vähendamiseks. Tööjõupuudust ei märkinud ükski vastanu toodangu kasvu piirava tegurina. Tänavuse aasta alguses püsis keemiatoodete tootjate kindlustunde indikaator kõrgel tasemel. Nõudlus ja selle väljavaated olid head. Ka esimeste kuude statistika näitas jätkuvat toodangu mahu kasvu kõigis keemiatööstuse allharudes. Allikas: majandus- ja kommunikatsiooniministeerium

11


Maailma parim põlevkivispetsialist

professor Andres Siirde

võitleb kliima eest

Põlevkivi uurimise vallas on Eesti jätkuvalt maailmas riik number üks. Ning kui selles riigis on üks mees, kes teab põlevkivist sisuliselt kõike, võib ta julgelt pretendeerida kogu maailma põlevkivipjedestaalil kõrgeimale kohale. Saage tuttavaks – Tallinna Tehnikaülikooli põlevkivienergeetika professor Andres Siirde. 12


Professor Andres Siirde Tallinna Tehnikaülikooli läbi nelja korruse ulatuvas katselaboris, mis sisuliselt on elektrijaam. Fotod: Raul Mee

„Mul olid küll koolist väga toredad mälestused, aga eks mul selline väike kompleks oli, et kas ma olen üldse võimeline ülikooli tulema. Selleks, et minna ülikooli õppima, võtsin eraldi matemaatikaülesanded ja arvutasin eelmiste aastate ülesannetest umbes 500 ülesannet enne, kui eksamile läksin. Ja muidugi õppisin ka füüsikaeksamiks – ma valmistusin ülikooli astumiseks ette,“ meenutab ta. „Ma ei saa tänapäeval aru nendest noortest, kes panevad paberid sisse kümnesse kohta ja kuna sissesaamine on lävendipõhine, siis viimasel hetkel valivad.“

TEKST: KRISTER PARIS

Praegu pole vist kuigi populaarne olla põlevkiviuurija, pakun professor Andres Siirde (62) kabinetti astudes. Kui ikka moesõnaks on põxit, peaks keegi, kes vastupidi, põlevkivi kasutamist uurib, mõjuma üsna punase rätikuna. Diivanil pikutava plüüstiigri hindava pilgu all uksest jälle välja astudes pole ma selles enam üldsegi kindel. Tagantjärele vaadates tundub, et ega praegusel professoril elus suurt

muud valikut kui teadlasekarjäär ei jäänudki. Juba tema ema Aino Siirde tegutses samas ülikoolis diktüoneemakildi uurijana ja isa Enno Siirde oli keemiatehnika professor. Aga et lapsed oma eluteed liiga iseenesestmõistetavalt ei võtaks, pani isa nad mitte Tallinna reaalkooli, kus ise õppinud oli, vaid Männikule, kakskeelsesse õppeasutusse. Seal ei käinud asjad ikka nii, et astud möödaminnes ülikooli lävepakule ja oledki, „hops“, tudengite nimekirjas.

Huvitavad motivaatorid Eks Siirdel olid ka huvitavad motivaatorid. „Mõtlesin, et kui olen hea õpilane, saab minust teadlane. Kui aga kehva, eks pean siis minema kuskile inseneriks. Kui lähen Tartusse ja jään seal konkurentsis alla, ka siis tuleb minust õpetaja. Õpetaja samas nagu olla ei tahaks...“ Samal põhjusel jäi minemata ka astronoomiasse. Õpid, aga õpid halvasti, ja lõpetad kuskil väikesaarel kooliõpetajana. Nõnda tuligi valik – pigem insenerteadlane. „Kuna mind huvitas ikkagi füüsika ning soojustehnika on üks osa sellest, nii tuligi valikuks soojusenergeetika,“ räägib Siirde. „Hakkasin juba ülikoolis teisel kursusel kateedris tööle ja minu tööd olid just seotud elektrijaamade ning küttepindade puhastamise arvutustega ja nii ma ülikooli tööle jäingi.“ Praegu tundub professoriga põlevkivist vesteldes suisa kumma-

13


line mõelda, et kunagi nooruses (aasta siis oli 75) võis see enesekindel ja sõnu otsimata oma valdkonnast rääkiv härra oma võimetes kahelda. Tõsi, nagu ta ütleb, on ka teadus arenenud sõna otseses mõttes koos temaga. „Kui ma vaatan, mida tegid inimesed 60-ndatel, siis 1975, kui ma läksin ülikooli, see vahe polnudki nii suur. Täna aga ma neid materjale, millega ma tegelesin 75. aastal, enam absoluutselt kasutada ei saa. Termodünaamika ja loodusseadused on küll samad, aga selle kirjeldus ja esitlemise viis on hoopis teised.“ Järelkasvu küsimus Professor Siirde käe all sirgub ka järelkasv. Ometi pole ta kindel, kui kaua suudab Eesti põlevkivienergeetikas esirinnas käia. Kui palju on neid, kes suudavad näha niisuguses uurimistöös oma kutsumust. „Vaatan heatahtliku kadedusega kunstnikku, kes teeb kunsti. Tema töö ja hobi lähevad kokku. Ka põlevkiviuurija jaoks peaks selleks, et ta saaks midagi uut leiutada või saavutada, samuti töö ja hobi kokku saama. Teadlane ja kunstnik on selles suhtes sarnased, et kui ikka arutatakse, et millal sul puhkus on ja kui pikk ta on, siis ma küsin, et kas teete nalja või?“ Siirde meenutab oma professorist isa, kes käis kogu elu, portfell käes, mererannas, ning luges doktorantide dissertatsioone ja artikleid. „Kui ka näitleja teeb suvel kuskil heinaküünis teatrit, on see siis puhkus, haltuura või töö? Arvan, et ta on siis isegi vabam, sest tal pole mingeid koosolekuid ega kunstinõukogusid. Nii teen minagi vist isegi paremini teadust puhkusel kui n-ö ametlikust tööajast.“ Ega siis ilmaasjata olegi ülikoolis tema hüüdnimeks „professor“. Inimene, kelle pea töötab kogu aeg püstitatud ülesannete lahenduste kallal. Ning põlevkivi on siin kõi-

14

Kui arutatakse, et millal sul puhkus on ja kui pikk, siis küsin, et kas teete nalja või? Andres Siirde

gest vahend. Siirde näitab pikka rida raamatuid oma kabineti riiulis. Kõik need teadlased Ilmar Öpikust ning Agu Aarnast Ülo Lilleni, kõik nad uurisid põlevkivi. See maavara kätkeb endas nii palju erinevaid aineid ja kombinatsioone, mida uurida. Tule otsa panek on üksnes kõige lihtsam ning raiskavam. Hiljuti ilmus Eesti Päevalehes lugu (EPL 13.09.2019), kus ajakirjanik Andres Reimer sedastas, et Eesti käitub põlevkiviga nagu laps, kes esmalt sööb tordilt ära kaunis-

tused. „Mul vend jah helistas ja küsis, et kas ma olin selle artikli juures vilepuhuja,“ muigab Siirde. Kompleksne lähenemine „Me võiksime teha põlevkivitootmist ning tehnoloogiaid arendades lähtuda põhimõttest, et võibolla pole tähtis mitte niivõrd maksimaalne õlisaagis kui see, milline on õli kvaliteet. Aga ka teised produktid – tuhk, uttegaasid või muu oleksid ka kasutatavad ning leida ka neile turud,“ hakkab ta loetlema, kuidas peaks põlevkiviga edaspidi tegelema. „Võiksime vaadata, kas me põlevkivi rikastame, kas võtame teda tükkidena välja, milliseid kihte ja kus kasutame. Põlevkivile tuleks läheneda kompleksselt.“ Kas jäätmed panna tsementi, teetäiteks, saata keemiatööstusesse... Professor Siirde on jälle oma lemmikelemendis. Mida kõike põlevkiviga teha annab! Vahepeal viis elu ka teise põleva kivi, pruunsöe juurde.


Andres Siirde hüüdnimeks on „professor”, ta on inimene, kelle pea töötab kogu aeg püstitatud ülesannete lahenduste kallal.


Tehnikaülikooli tööstusliku soojusenergeetika laboril oli koostöölepe Krasnojarski krais Nazarovo lähedal paiknevate pruunsöeelektrijaamadega, kus sai käidud komandeeringus enam kui kahekümnel korral. Kasuks tulid ning täienesid teadmised just enda ühel põhierialal – küttepindade puhastamise osas. „Täna saan ma aru, kui võimsate katelde kõrval ma töötasin ja uuringuid tegin! Katla number oli P49 ja see oli 500 MW ülekriitiliste parameetritega katel.“ Kaks niisugust kataksid ära suvise Eesti elektrivajaduse. Kolm – talvise. Pruunsüsi on küll niiskem, kuid mineraalained käituvad sarnaselt põlevkivile. Kogemus missugune. Uued väljakutsed Nüüd seisavad ees uued väljakutsed. Kui näiteks auto sisepõlemismootori kohta võib öelda, et see on sisuliselt valmis – pärast enam kui sadat aastat täiustamist ja peenhäälestamist pole sama kontseptsiooniga enam suurt kuhugi edasi minna, siis põlevkivisektor on elanud üle mitu erinevat paradigmavahetust (vt kõrvallugu). Siirde silmad vaatavad praegu aga hoopis kaugemale. Täielik süsinikuneutraalsus pole tema hinnangul kuigi realistlik eesmärk. Ent CO2 ning vajadus sellega võidelda oleks poliitiline reaalsus ka nende jaoks, kes ise kliimamuutusi millekski ei pea. Järelikult tekib peagi tugev surve toota energiat, maksku, mis maksab, ilma süsinikdioksiidi eraldamata. Ka president Kersti Kaljulaid märkis septembri algul riigikogus peetud kõnes, et Tallinna Tehnikaülikoolis on juba aastakümneid neid võimalusi uuritud. Tere tulemast Siirde laborisse, mis paarkümmend meetrit tema kabinetist eemal läbi õppehoone kõigi nelja korruse ulatub. Põhimõtteliselt on see elektri-

16

jaam. Kui akadeemik Ilmar Öpik nimetas oma memuaarides Eesti elektrijaama enda lapseks, siis tehnikaülikooli katselabor on mõneti Siirde maimuke. Põlevkivi ühest otsast sisse, elekter teisest otsast välja. Siirde püüab koos oma tudengitega aga jõuda selleni, et kinni püüda ka korstnast väljuv CO2 ja kuidagi purki pista. Täiesti uus tehnoloogia Ehitamisel on katseseade, kuidas keevkihttehnoloogia abil pürolüüsida (s.t toota õli või gaasistada) põlevkivi või siis kütusesegusid biokütusega. Sisuliselt töötatakse välja täiesti uudne tehnoloogia. Laboris on ka Eesti ainuke mikrogaasiturbiin. Võrku antav 30 kW elektrit valgustab kohe mitu hoonet ära. Tudengitel, kes täiesti unikaalse seadme peal hakkavad katseid tegema, avaneb haruldane võimalus kõndida tulevikutehnoloogide avangardis. „Minu ajal luges õppejõud nii: põlevkivi puhul püüame kinni kõik heitmed, lämmastikoksiidid ja tahked osad. Jääb süütu CO2 ja veeaur,“ tuletab Siirde meelde ammuseid paradigmasid. Täna on üks võimalus suunata CO2 lämmastiku asemel koldesse tagasi. Või siis kasutada seda õlide rafineerimise juures. Või siis lihtsalt – balloonidesse ning parimale pakkujale. Vahest ei pea seda lihtsalt maha matma, süsinikdioksiidi vajab ka tööstus. „Asju tuleb võtta ikka süvitsi, mitte pinnapealselt,“ räägib Siirde. Ta teab, mis ees ootab. Palju sihikindlat tegutsemist. „Kui sportlane tuleb kuldmedalile, peab ta aru saama, et jälle tuleb trenni teha sellepärast, et kui ta nüüd jääb loorberitele unistama, siis järgmisel võistlusel seda medalit enam ei saa. Niisamuti on ka uuringutes. Kui sa täna arvad, et su lahendus on kõige parem, siis ta ei ole seda. Pead edasi tööd tegema.“

Põlevkivienergeetika ja õlitootmine 95 aastat Kõigepealt vabariigi algusaastad. Aastal 1924 põletati põlevkivi Tallinna elektrijaamas. Ent juba õige varsti hakati põlevkivist tööstuslikult õli pressima. Siirde meenutab üht 1936. aasta artiklit, milles kuulutati, et Eesti on tegelikult taganud juba energiasõltumatuse. Põlevkivibensiini hindasid ka sakslased, kes valasid seda oma tankidesse. Selles vallas tegutses ka Andres Siirde 1944. aastal tehnikaülikooli lõpetanud isa Enno Siirde, kellel vedas: ka Saksa okupatsioonivõim mõistis, et palju kasulikum on omada vastset spetsialisti Kohtla-Järve põlevkivitööstuses kui teda Sinimägedesse kahuritulle kupatada. Pärast sõda läks gaasitamiseks. Leningrad kasvas kiiresti ja vajas hädasti kütteks maagaasi. KohtlaJärve põlevkiviuuringute instituudi abiga köeti nii tänast Piiterit kui ka Tallinna. Aga juba 50-ndatel tekkis Nõukogude Liidu loodeosas elektri puudujääk. Balti ja Eesti elektrijaamade ehitus andis oma suure rolli ka teadlastele, kes pidid välja mõtlema, kuidas vähendada põlevkivis sisalduva kloori ja väävli korrodeerivat toimet. Ning jällegi – kannapööre ja suur hüpe edasi. Sosnovõi Bori ja Tšornobõli tuumajaamad vähendasid otsest vajadust kütta võrku nii palju elektrit kui torust tuleb ning sai hakata mõtlema ka keskkonnale. Sealt ka keevkihttehnoloogia. Ja siis leiti juba, et kõrgete maailmaturu hindade juures oleks ehk kõige tasuvam põlevkiviõli laevakütustesse segada. Ning jällegi on teadlastel tööd – kuidas nüüd, karmistuvate keskkonnanõuete tingimustes laevakütusest väävlit välja saada. Kõik see moodustab tausta, mida Andres Siirde räägib peast samasuguse enesestmõistetavusega nagu poliitik oskaks selgitada kuulajaile enda partei tugevaid ja vastase nõrku kohti.


Industri Textil Job OÜ on Eesti tekstiiliettevõte, mis kuulub rahvusvahelisse kontserni Industri Textil Job Group. Industri textil Job asutati 1963 aastal Jan-Olof Bornefalki poolt. Tema nime esimestest tähtedest on moodustatud grupi nimetus JOB. Eestis tegutseme aastast 2010.

Ettevõtte põhitegevusala on tööstuslike keskkonnasäästlike ja kõrgtehnoloogiliste tekstiilide tootmine spetsialiseerunud valdkondades, kus teadmised ja kogemused on otsustava tähtsusega. Industri Textil Job Groupi esindused asuvad: • Eestis, Soomes, Rootsis, Hispaanias ja Venemaal. Industri Textil Job OÜ tegevusalaks on: • Filtrivoolikute, kottide, kassettide ning filterkangaste valmistamine kuiv ja märgfiltreerimisele. • kõrgkvaliteetsetete kuivfiltrite projekteerimine, tootmine, paigaldus ja hooldus (näiteks: kott-; kassett ja padrunfiltrid); • kõrgkvaliteetsetete filtrite varuosade vahendamine (näiteks: Goyen ja Mecairi tooteid); • kõrgkvaliteetsete märgfiltrite vahendamine (näiteks: kottfiltrid);

filtrite surveerinevuste mõõtmised, inspekteerimised, hooldus, filtrielementide vahetus.

Keskkonnasäästlikud filtreerimislahendused Job group on juhtiv terviklike keskkonnasäästlike filtreerimislahenduste pakkuja. Me eraldame protsessi käigus ja tootmisettevõtetes gaasist või vedelikest tolmu ja osakesi. Meie kliendid tegutsevad erivates sektorites: • ehitustööstus; elektritööstus; kaevandus; keemiatööstus; metallitööstus; paberitööstus;puidutööstus; toiduainetetööstus. Meie juhtimissüsteem on tunnistatud Lloyd`s Register EMEA Eesti filiaali poolt väljastatud ISO 9001:2015 sertifikaatide vääriliseks.

Võtke meiega julgesti ühendust ja leiame koos parima lahenduse Kontaktid: Ranno Rüüberg Tegevjuht ranno.ryyberg@industritextil.ee Aadress: Lehetu tee 15, 76 201 Turba, Saue vald, Eesti

Aivar Ormus Müügiinsener aivar.ormus@industritextil.ee Telefon: +372 673 5419

Koduleht: www.jobgroup.ee


Keemiatööstust vaevab

Eestis napib tootmisettevõtetele vajalike oskustega keemiainsenere. Eestist polegi sageli õiget spetsialisti võtta, mistõttu tuleb vaadata riigist välja, tihti ka üle EL-i piiri. Riigi elamislubade piirarv on aga väike ja selle kavandav muutmine ähvardab olukorra veel segasemaks ajada. TEKST: ERIK ARU

Nagu selgub Eesti Konjunktuuriinstituudi läbi viidud küsitlusest, ei tunne keemiatööstuse ettevõtjad, et tööjõupuudus takistaks neil toodangumahu suurendamist. Kapitalimahukas sektoris lihtsalt pole kuigi palju töökäsi vaja, et rohkem toota. Siiski ei tähenda see seda, nagu oleks keemiatööstus Eestit vaevavast tööjõupuudusest puutumata jäänud. Viru Keemia Grupi personaliosakonna juhataja Tea Allikmäe loetleb eri insenerivaldkondi, mille esindajatest tema tööandja tihti puudust tunneb: automaatika, energeetika (nii soojustehnika kui ka elektroenergeetika), mehaanika, keemiatehnoloogia. Inimesi oleks seega vaja vaat et igal insenerialal. Nii ongi kaheksa tütarettevõttega kontsern juba 2015. aastast toonud endale tööjõudu välismaalt sisse.

Töötajat keeruline hoida Allikmäe toob näiteks keem i a t e h n olo o g i a . Ta l l i n n a Tehnikaülikoolis saab küll keemiat õppida, kuid keemiatehnoloogi väljaõppeks kulub pärast selle hariduse omandamist ikkagi kolm-neli aastat. Samas asub Peterburis tehnoloogiainstituut, kus omal ajal õppis ka Mendelejev, mis koolitab täpselt neid inimesi, kes VKG-l vaja. „Venemaa on nii suur maa, et nad võivadki seal õpetada naftakeemiaseadmete mehaanikat,“ ütleb Allikmäe. Nii läksid VKG esindajad instituuti oma firmat tutvustama ja leidsid endale selle eelviimaselt kursuselt kuus tudengit suveks kaheks kuuks praktikale. Nendest neli tahtsid pärast kooli lõpetamist VKG-sse tööle tulla. Ja siis kerkis loomulikult elamislubade küsimus.

18

Eestis on pikaajalise elamisloa saajate arv piiratud, kokku annab riik neid välja veidi üle 1300 aastas. Iseenesest võiks ju inimene tulla tööle ka lühiajaliselt, kuni 12 kuuks. Seejärel peaks ta kolm kuud Eestist eemal viibima ja võiks taas 12 kuuks naasta. Selge on loomulikult see, et sellisel moel töötajat pikemat aega hoida – ja ka korralikult tööle rakendada – on päris keeruline. Näiteks VKG-le ei sobi säärane korraldus juba sellepärast, et enne palgalise iseseisvale tööle lubamist peab ta läbi tegema neljakuulise väljaõppe. Elamislubade taotlemine läbi politsei- ja piirivalveameti on üksjagu keeruline ja teavet kodulehelt keeruline leida. Nii avastas Allikmäe juhuslikult, et avaldusi saab tegelikult esitada juba detsembris – kodulehel selline teave puudus. Eestis lühiajalise tööloaga viibinud ukrainlastest abielupaar


inseneride nappus

Tähtajalised elamisload 2020, määruse eelnõu elamislubade arv, töötamiseks valdkonnas

311

Kaaluka riikliku huvi korral 650

195

91 13 tervishoid

39 haridus

Jagamine ei aita Allikmäes tekitab ka skepsist siseministeeriumi plaan jagada tuleva aasta elamislubade piirarv kaheks: üks teatud sektoritele, teine aga kaaluka riikliku huvi puhuks (vt kõrvallugu). Viimasel otstarbel elamisloa saamiseks oleks siis vaja kas valitsuse või mõne valdkonna ministri toetust. „Kas nüüd hakatakse elamislubasid jagama selle järgi, kes ilusamini kirjutada oskab ja kes kellega paremini läbi saab?“ ironiseerib Allikmäe, pidades kavandavat korda lihtsalt täiendava bürokraatia tekitamiseks. „Minu jaoks on töötlev tööstus see, mille töökohti on Eestis enim vaja,“ ütleb ta. „Ida-Virumaale ITettevõtted ei tule.“

Siseministeeriumis septembri algul valminud määruse eelnõu järgi oleks järgmisel aastal võimalik jagada kokku 1314 tähtajalist elamisluba, neist pooled esimesel ja pooled teisel poolaastal. Esimesel poolaastal läheks seitse ja teisel kuus elamisluba inimestele, kes tahavad Eestis tegeleda ettevõtlusega, kummalgi poolaastal kaks aga välislepingu alusel. Kui mulluse korra jaguneksid kõik ülejäänud elamisload lihtsalt töötamise otstarbe alusel, siis nüüd on need jagatud kaheks: töötamiseks ja kaaluka riikliku huvi korral. Praegu on küll välismaalaste seaduses kirjas, et need, kes saavad elamisloa kaaluka riikliku huvi tõttu, ei tohi Eestis töötada, kuid see nõue on kavas tühistada.

veondus ja laondus

Piirarv täitub kiiresti Järgmisest aastast on siseministeeriumil küll kavas jagada aastakvoot laiali kahe poolaasta peale. Allikmäe sellest leevendust ei looda. „Kui õun pooleks lõigata, ei saa me mitte kaks õuna, vaid kaks õunapoolt,“ ütleb ta. Ta kahtlustab,

et esimese poolaasta piirarv täitub lihtsalt samamoodi jaanuaris ja teise poolaasta oma juulis.

Kellele lähevad tööload?

info ja side

tuli aga läkitada pikaajalise elamisloa avaldust esitama Kärdlasse, sest teistes büroodes lihtsalt polnud vabu aegu. Vähemalt kiidavad erinevad ettevõtjad kui ühest suust ameti töötajate mõistvat suhtumist. Piirmäära alla ei kuulu küll need, keda liigitatakse tippspetsialistideks, kuid selleks tuleks neile maksta kahekordset Eesti keskmist palka – värskelt ülikooli lõpetanu esimesel töökohal tundub enamikel erialadel 2800 eurot ilmselt paljuvõitu.

Hea teada

töötlev tööstus

Töökäsi napib eeskätt automaatika, energeetika, mehaanika ja keemiatehnoloogia insenerivaldkonnas. Foto: Tairo Lutter/ Postimees/Scanpix

19


KÜLMATOODETE VALIK MUUTUB KÜLLUSLIKUMAKS Tänavu on Onnineni laoriiulitele lisandunud hulgaliselt uusi külmavaldkonna seadmeid, tarvikuid ja materjale. Teiste hulgas müüb Onninen nüüd ka rahvusvaheliste suurettevõtete Rivacold ja Emerson tooteid, peatselt jõuavad valikusse ka Conex Bänningeri uuenduslikud külmavase pressliitmikud.

K

ülmatoodete rahvusvahelist tunnust lumehelvest võib Onnineni laoriiulitel vastava tootegrupi kaupadele viitamas näha nüüd varasemast rohkem. Tootelahenduse juht Erki Sirel selgitab, et eesmärgiks on saada parima laovalikuga külmatoodete pakkujaks Eestis. „Tahame olla tugevad külma tootmise igas valdkonnas sügavkülmast kliimani,“ kinnitab ta. Suur osa Onnineni ambitsioonis saada külma tootmiseks vajalike seadmete pakkujana tugevaks tegijaks on koostööl ligi 130 aastase ajalooga rahvusvahelise suurkorporatsiooniga Emerson. Emersoni brändideks on Alco Controlsi kaubamärki kandvad külmasüsteemide komponendid, Dixelli automaatika ja Copelandi kompressorid – kõik teada tuntud kvaliteetsed tooted.

Copelandi kompressoreid kasutavad elamute ning äri- ja ühiskondlike hoonete kütte- jahutus- ja külmaseadetes paljud tootjad. Need on täpsed, töökindlad ja efektiivsed. Kõige teedrajavam on Copelandi panus olnud spiraalkompressorite tehnoloogiale arengusse, mõjutades suurel määral nii kompressorite disaini, jõudlust kui eluiga ning laiemalt kogu selle valdkonna arengut.

Automatiseerimine annab energiasäästu

Energiatõhusus on läbiv teema igas valdkonnas ja loomulikult ei jäta karmistunud nõuded puutumata ka külma tootmist. Vastus neile nõudmistele on süsteemide digitaliseerimine ja automatiseerimine. „Meie valdkonnas saavutatakse energia kokkuhoid külmamasina ja kogu süsteemi peenhäälestusega, et tagada

kõige optimaalsem töö igal hetkel ja igas aspektis,“ selgitab Erki Sirel. „Kui varem oli tavaline, et kompressoragregaadi jupid osteti kõik eraldi ja pandi kohapeal kokku, siis täna soetatakse valmis külmamasin,“ räägib ta. Tehases komplekteeritud seade on optimaalselt seadistatud ja testitud ning selle paigaldamine käib palju lihtsamalt ja kiiremini. Garantiitingimused on samuti selgemad, sest garantii alla läheb seade tervikuna, mitte iga komponent eraldi. Valiku tegemise lihtsustamiseks on Onninen teinud ka ülevaatliku kodulehe seadmete tarnija Rivacold toodete kohta – www.rivacold.ee. Emersoni pakutavate tipptasemel automatiseeritud külmamasinate üheks üheks näiteks võib tuua Copeland EazyCool ZX jahutusagregaadi, mida juba praegu Onninenist osta saab.


Külmatoodete vasktorustiku juures on läbi aegade kasutatud palju tollmõõdustikku. Trend liigubki tollmõõdustiku järjest suurema leviku suunas. Ka Onninen müüb nüüdsest vaid tollmõõdus vasktorusid. Lähiajal lisanduvad Onnineni valikusse ka Conex Bänningeri uuenduslikud külmavase pressliitmikud. Need on mõeldud kasutamiseks juhtudel, kui ei ole

KÜLMATOODETE ESINDUSKAUPLUSEKS ON JUULIS UKSED AVANUD TÄNASSILMA EXPRESS. võimalik teha tuletöid. Pärast tootekoolituse läbimist saab anda liitmikele viieaastase garantii. Conex Bänningeri MaxiPro liitmike töökindel pressimissüsteem on kiire ja lihtne, lühendab märgatavalt paigaldustöö kestust ja muudab töötamise paindlikumaks.

Konkurents külmaturul tiheneb

Erki Sirel näitab uhkusega Copelandi EazyCool ZX jahutusagregaati – masin, millest õhkub kvaliteeti.

Copeland EazyCool ZX on ideaalne lahendus linnas asuvatele väikestele kauplustele ja toitlustusasutustele, kus näiteks ei ole võimalik paigaldada välisosa ja/või on kehtestatud mürapiirangud. EazyCool ZX paigaldatakse siseruumidesse ja ühendatakse õhu väljapuhke ventilatsioonitorudega. „See on töökindel ja paljude valikuvõimalustega isehäälestuv masin, millest õhkab kvaliteeti,“ kinnitab Erki Sirel.

Korralik laovalik

Onnineni laovalik täieneb külmavaldkonna toodete ja nende varuosade osas heas tempos. Paljud asjad on esindatud erinevates hinnaklassides, st sama toode on saadaval nii turuolukorrale vastavas madalamas hinnaklassis kui ka kallima, enamasti Euroopas toodetud variandina. Erki Sireli sõnul on nõudlust nii odavamale kui kallimale kaubale. Onnineni suureks plussiks on alati olnud kauba hea kättesaadavus üle Eesti ja külmavaldkond pole siin erandiks. „Meil tuleb korralik valik nii Tallinna,

Vasktorude laoseis Onninenis on Eesti parim.

Tartu, Pärnu kui Jõhvi Expressides,“ kinnitab Erki Sirel. Külmatoodete esinduskaupluseks on juulis uksed avanud Tänassilma Express, kus kohapealne valik saab olema kõige külluslikum. Tänassilma Expressis asub ka valdkonna juhi Erki Sireli töökabinet. Laoseisudest rääkides tuleb kindlasti esile tõsta vasktorude valikut ja kättesaadavust. Selles osas pakub Onnineni tõenäoliselt Eesti parimat laoseisu. Ehk nagu Erki Sirel ütleb: „Ladu on vaske paksult täis.“ On sirget kõva toru, mida kasutatakse palju miinuskülma juures, on eelisoleeritud vasktoru, mida vajavad kliimaseadmete paigaldajad soojuspumpade ja konditsioneerid paigaldamisel, on nurgad, kolmikud jne. Erki Sirel tõstab esile ka kvaliteetse Onnline kaubamärgiga toru konkurentsivõimelist hinda.

Külmaseadmete paigaldamisel vajatakse lisaks vasele ja seadmetele ka palju lisatarvikuid – konsoole, isolatsiooni, kruvisid, mutreid, jne. „Tõuseme konkurentide seast esile ka sellega, et meie juurest saab ühe ostuga kaasa kogu lisamaterjali,“ toob Erki Sirel esile. „Tahame jõuda selleni, et seadet paigaldama minev klient ei pea hakkama ise riiulitelt kõike vajaminevat kokku korjama, vaid saab valida paketi, mis sisaldab kõike, mida selle seadme paigaldamiseks vaja,“ räägib ta tulevikuplaanidest. Erki Sirel ütleb, et Eesti külmatoodete turul on põnevad ajad. Onninen oma üle-eestilise hea katvusega, korraliku laoseisuga ja Emersoni kvaliteetsete toodetega muudab konkurentsi kindlasti teravamaks.

Võta meiega ühendust e-maili teel klienditugi@onninen.com või külasta meie e-poodi onnshop.onninen.ee


Koostöö aitab ka väiketootja tipptasemel tootearenduseni JANNO SILD

K

EPOKATE OÜ JUHATUSE LIIGE

oostööprogramm annab väiketootjalegi hea võimaluse oma tooted ohutumaks ja keskkonnasõbralikumaks muuta. Tartu külje all tegutsev väiketootja Epokate alustas põrandakatete tootmisega 15 aastat tagasi ja tänased tootmismahud ulatuvad üle saja tonni aastas. Kliendid ehitavad Epokate materjalidega põrandakatteid nii Eestis kui ka piiri taga Lätis, Leedus ja Soomes, toiduainetööstuste põrandakatteid on ehitatud ka Inglismaal ning mitmes Norra kalatööstuses ja farmis. Kliimamuutus ja keskkond on tänase progressiivse maailma üks peamisi kõneaineid. Nii riikide valitsused kui ka ettevõtjad otsivad uutele energiaallikatele ning tulevikumaterjalidele keskendudes pääseteid ja alternatiive maailmas, kus puhast õhku, vett, mulda ja ruumi jääb aina vähemaks. Kahekomponentseid epoksüvaik-põrandakatteid valmistav Epokate on oma tegevuse teraviku suunanud samuti uute ja keskkonda mitteohustavate toodete väljatöötamisele ning valmistamisele.

22

Arusaadavalt ei ole keemiatööstus nii-öelda roheline tegevus ja vastupidavust nõudvatelt põrandakatetelt mitmekordset taaskasutust või huumuseks lagunemist oodata on liig, kuid ohutumate tootekomponentide kasutuselevõtt on suur samm puhtama maailma poole liikumisel. Optimaalse lahenduse otsinguil Neli aastat tagasi liitus Epokate Balti riikide tööstusettevõtete piloottegevuste programmiga, mis püüab vähendada heiteid ohtlike kemikaalide asendamise ja ressursside efektiivsema kasutamise teel (LIFE / Fit for REACH). Projekti eesmärk on aidata väikeseid ja keskmiseid ettevõtteid tulema toime piirangutega, mis tekivad kemikaalide kasutamist reguleerivast määrusest REACH. Koostöös partneritega tegeleme sisulisemalt oma toodete keskkonnaohu vähendamisega. Ühest küljest püüame leida asendusmaterjale või muuta Epokate toodete retsepte selliseks, et tootmisprotsessis ei kasutataks keskkonnale ja inimeste tervisele ohtlikke kemikaale. Esimese ülesandena programmi

käigus asendas Epokate ühes oma tootes ülikantserogeense komponendi nonüülfenooli, mis muutub alates 2023. aastast Euroopas müügi- ja kasutuskeelualuseks. Samas tagab see aga epolaki eriti hea väljanägemise niisketes oludes. Piisava hulga erinevate testide tegemisega suudeti leida optimaalne retsept, et õhuniiskus ilma nonüülfenoolita kinnitikomponentidega oksüdatsiooniprotsessi ei laskuks ega põrandakatte välimust näotuks muudaks. Kõik tooted on tänaseks vabad nonüülfenoolist. Teiselt poolt püüame leida võimalusi, kuidas oma tooteid vedeldada, kasutades väiksema orgaaniliste lenduvate ühendite (VOC – volative organic compound) sisaldusega vedeldeid. Vähem bensüülalkoholi Aastakümneid on kasutatud epokatete vaiguosise vedeldamiseks valdavalt bensüülalkoholi, mis tegelikult on VOC. Kogu maailmas on võetud aga suund VOC-de võimalikule vähendamisele kemikaalides ja värvides. Epokate püüabki oma toodetes bensüülalkoholi kogust kas vähendada või seda lausa asendada


15

aastat on Epokate tegelenud põrandate tootmisega.

Näited tehtud töödest: epopõrandad tootmis- ja kontoriruumides. Fotod: tootja

nii, et saaks materjale tituleerida nii-öelda VOC Free toodeteks. Tänaseks on Epokate oma tootearendusega saavutanud esmased VOC Free toodete prototüübid, mille katsetused praegu käivad. Esmalt tuleb ju välja selgitada, kas need tooted on üldse kasutuskõlblikud erinevates tootmistes. Teeme katsetusi, kas VOC-vabu epokatteid saab paigaldada nendes tingimustes, kus põrandakatteid harilikult paigaldatakse. Seejärel aga tuleb veenduda, et need peavad põrandal olles vastu ekspluatatsiooni erinevatele koormustele. Ja alles siis saame hakata neid materjale katsetama vastavalt ette antud standarditele ja taotlema neile nn CE-märki, et näidata müü-

gikõlbulikkust. Selline uute retseptide väljatöötamine ja katsetamine toimub koostöös erialaspetsialistidega Hollandist, Rootsist ja Soomest, aga ka Tartu Ülikooli keemia instituudi ja Tallinna Tehnikaülikooli materjali- ja keskkonnatehnoloogia instituudi töötajatega. Välismaised spetsialistid on valdavalt suurte epoksüvaikmaterjalide tootjate laborite töötajad. Need protsessid on kõik väga ja väga teaduspõhised ning tulemuste katsetamise, analüüsi ja sertifitseerimisega ei suuda väike ettevõte sageli suurte tootjatega võrdselt rinda pista. Sellistes programmides osalemine aitab aga ka väiketootjaid oma tooted ohutumaks ja keskkonnasõbralikumaks muuta. 23


Mis on epokate? Esimesed epokatted valmisid 1950-ndatel aastatel. Oma tugevuse, hügieenilisuse, kulumiskindluse ja paljude teiste suurepäraste omaduste tõttu kasutatakse tänaseni epokatteid väga suurel määral valdavalt tööstustes ja ladudes ning paljudes ühiskondlikes ruumideski. Tänapäevased epokatte materjalid on muutunud järjest ohutumaks nii tootmises, ehitusprotsessis kui ka ekspluatatsioonis. Lihtsamalt selgitades koosneb nii epokatte vaiguosis kui ka kinnitiosis mitmest erinevast komponendist. Vaiguosise komponendid on valdavalt epoksüvaigud (Bisfenol A ja Bisfenol F), vedeldajad ning pindaktiivsed ja pigmenti jagavad ained. Erinevad vaigud tagavad reageerinud olekus põrandakatte tugevuse ja selle, kui pikad on molekulide ketid ning kas molekulide ühendused on vaid ühesuunalised või ka ruumilised. Kinnitikomponendid tagavad pigem lõpptulemuse saavutamise kiiruse, kemikaalide ja UV-kindluse, samuti pinnaläike, kõvaduse, elastsuse ja muud omadused.

Fit for REACH Balti riikide tööstusettevõtete piloottegevused heidete vähendamiseks ohtlike kemikaalide asendamise ja ressursside efektiivsema kasutamise teel (Fit for REACH). Projekti eesmärgiks on valmistada ette väikese ja keskmise suurusega ettevõtteid tulevasteks väljakutseteks, mis puudutavad kemikaalide kasutamist reguleerivast määrusest REACH tulenevaid piiranguid. Koostöös partneritega pakub programm ettevõtetele kemikaalide käitlemise paketti, mis sisaldab: suutlikuse suurendamist CLP

määruse ja ohutuskaartide nõuete osas; nõuandeid kemikaalide arvestuse pidamiseks ja üldiseks kemikaalide ohutuks käitlemiseks; juhiseid, kuidas järgida õigusaktidest tulenevaid kohustusi konkreetsete ainete osas; ettepanekuid, kuidas rakendada ohtlike ainete asendamist kui põhimeedet ohtlikest ainetest ja tootmisprotsessidest tulenevate keskkonna- ja tervismõjude vähendamiseks. Kestus: oktoober 2015 kuni märts 2020 Partnerid: Pilootettevõtted Eestist

(Henkel Makroflex AS. Epokate OÜ, Mayeri Industries AS), Lätist (Tenachem Ltd.) ja Leedust (Marijampoles Pieno Konservai, Vakaru Metalgama); REACH kasutajatoed Baltikumis (Eestis Terviseamet); Kaunase Tehnoloogiainstituut; Keskkonnapoliitikate Keskus; Hendrikson & Ko OÜ; Ökodisaini Kompetentsikeskus; Balti Keskkonnafoorumi Eesti, Läti ja Leedu kontorid Rahastajad: Euroopa Komisjoni LIFE+ programm ning Keskkonnainvesteeringute Keskus Allikas: LIFE / Fit for Reach

Esimese ülesandena asendas Epokate ülikantserogeense komponendi nonüülfenooli, mida täna ei kasutata enam üheski tootes. 2023. aastal keelustatakse see Euroopas. 24


Teadmisi põlevkivikeemiast saab rakendada ka laiemalt muutu. Ühe erandi võib välja tuua – OÜ Corestone Production plaanib kasutada põlevkivi, mis on aherainepuistangutes.

KALLE PIRK TTÜ PÕLEVKIVI KOMPETENTSIKESKUSE JUHATAJA

P

õlevkivikeemia on Eestis üpris ebaharilik selle poolest, et ei saa ette heita, nagu teeksid selle ala ettevõtjad ja teadlased omavahel vähe koostööd. Teadusharu juured Eestis ulatuvad enam kui sajandi taha ja ettevõtetelgi on pikk ajalugu seljataga. Nii leidub ka Ta l li n na Tehnikaülikooli Põlevkivi Kompetentsikeskusel (PKK) koostööpartnereid omajagu. PKK teenustest on suurima mahuga teadusja arendustööga seotud eksperimendid ja analüüsid. Aastas kasutab neid üle 30 erineva kliendi. Nende hulgas on nii põlevkivimaardlaid uurivaid firmasid üle maailma kui ka Eesti väikeettevõtjad, kellel on vaja leida lahendusi tootearenduse protsessis. Lisaks laboriinseneride ja teadurite oskustele tuginevatele teenustele pakume laboriruumide üürimise võimalust ja intellektuaalomandiga seotud teenuseid. Viimaste seas on populaarsed erinevad patendiotsingud, kuid eriliselt tahaks ära märkida, et viimastel aastatel on koostöös PKK-ga neli klienti kaitsnud oma leiutise kasuliku mudelina. Esmajärjekorras kasutavad teenuseid firmad, mis põlevkivi töötlevad. Seoses kehtivate kaevandamislubadega nende arv lähiajal ei

Võimalused on üsna laiad Kõikides muudes sektorites tegutsevatele ettevõtetele teenuste pakkumisel on võimalused üsna laiad – meie laboriteenuste nimekirjas on ainuüksi akrediteeritud analüüse üle 40, teiste teenuste (intellektuaalomandi teenus, laboriruumide üürimine) puhul on kliendi tegevusala veel vähem oluline. Nendeks võivad olla plasti-, puidu-, metalli- ja ravimitööstuse, jäätmekäitluse, biotehnoloogia, kosmeetikatoodete jne firmad. Meid tuntakse kui põlevkiviala eksperte ja tõenäoliselt loob see teatud eelarvamuse meie väga kitsale fookusele. Lahenduseks saab olla muudes valdkondades teostatud tööde esitlemine, mida oleme ka püüdnud teha. PKK loodi Tallinna Tehnikaülikooli Virumaa kolledži kütuste tehnoloogia teadus- ja katselabori baasil 2011. aastal, et arendada labori võimekust innovatsioonipartnerina, kasutades ära pikaajalisi kogemusi põlevkivivaldkonnas. Fookuses olid nii laboriteenuste valiku laiendamine kui ka teadustöö arendamine ja seeläbi ettevõtluse toetamine Ida-Virumaal. Asukoht Ida-Virumaal on tingitud mitmest asjaolust. Ühelt poolt sellest, et nii Virumaa kolledž kui põlevkivitööstus asuvad siin. Teiselt poolt on oluline siin arendada ka neid ettevõtteid, mis jäävad põlevkivisektorist väljapoole. PKK teadustegevus on suunatud põlevkivi ja sellest saadud toodete

väärindamisele. Peamiselt otsime võimalusi põlevkiviõli ja -bensiini kvaliteedi tõstmiseks. Samal ajal peame silmas ka võimalusi oma tegevusvaldkonna laiendamiseks. Selleks on kaks võimalust. Esimeseks on uuringud põlevkiviga koostöötlemiseks sobivate materjalide otsingu ja katsete läbiviimise suunal. Soovime leida materjale, mida saab põlevkivitööstuse tehnoloogiatega töödelda või ümber töödelda. Teiseks on tegevus vastupidises suunas – kuidas kasutada põlevkivitööstusest tuntud protsesse (nt pürolüüsi) teistes sektorites (nt jäätmemajanduses). Pürolüüsiprotsessi puhul on meie jaoks sisendina suhteliselt sarnased materjalid nii põlevkivi, puit kui ka rehvi- ja plastijäätmed. Näeme sellises tehnoloogiate ristkasutuses perspektiivi ja toetame sellealast teadmussiiret aktiivselt. Protsess võtab pika aja Üldiselt võib öelda, et kõigis neis sektorites võtab toodete ja tehnoloogiate arendamise protsess suhteliselt pika aja. Hea, kui saab kohandada olemasolevaid lahendusi. Tihti tuleb aga alustada alusuuringutest. Aeg on reeglina piiratud – lahendus või konkurentsieelis tuleks realiseerida võimalikult ruttu. Siit tuleneb peamine kitsaskoht regionaalses plaanis. Nimelt on uue firma sünd või tegutseva oluline laiendamine meie regioonis ettevõtluse mitmekesistamise seisukohalt oluline. Kui aga tegu on keemia- või tehnikaala firmaga, siis tuleb arvestada aja- ja kapitalimahuka eeltööga. Valdkonna eripära on veel ka erinevad regulatsioonid, mida tuleb järgida.

25


Akadeemik Lopp: rakendusuuringuid on aastaid alarahastatud Eesti teadustöö praeguse korralduse juures on ettevõtjate ja teadlaste koostöövõimaluste piir üpris lähedal, leiab TTÜ orgaanilise keemia professor akadeemik Margus Lopp. KÜSIS: ERIK ARU

Nii kaua, kui mina mäletan, on räägitud, kuidas teadlased ja ettevõtted teevad Eestis vähe koostööd. Kuidas paistab, kas aastate jooksul on näha koostöö tihenemist? Kui tihenemine toimub, kas siis on tegemist süsteemse arengu või pigem juhuslike asjaolude kokkusattumise, isiklikel suhetel põhineva koostöö või millegi sarnasega? Viimasel ajal on ettevõtete ja ülikoolide koostöö oluliselt paranenud. Koostöö tihenemist on soodustanud oluliselt Nutika spetsialiseerumise meede, mis lõpuks on andnud mitmes vallas häid töötavaid projekte. Sellist tüüpi meetme jätkamine aitaks oluliselt Eesti ettevõtete konkurentsivõimet tõsta ja arendaks ülikoolides ettevõtetele vajaminevat kompetentsi. Millised on teadlase vaatenurgast peamised takistused? Kas need on pigem inimeste suhtumises või teadussektori korralduses? Kõik algab teadustöö üldisest korraldusest Eestis: ülikoolides ja teadusasutustes saavad olla üldjuhul vaid projektipõhiselt rahastatud uurimisgrupid – ETAG, EAS. See tähendab seda, et ei ole võimalik operatiivselt mingeid ettevõtete väikseid projekte teostada – ei ole projektidest vabasid inimesi. Suurte ja pikemate projektide puhul saab raskustega komplekteerida ajutise grupi, mis on rahastatud vaid projekti kestvuse ajaks. Mingeid sotsiaalseid garantiisid teadlasel ei ole ja seega on ka huvi sellistes ajutistes projektides kaasa lüüa väike. Olen korduvalt öelnud, et ülikoolide baasrahastus peaks võimaldama ka mingi ülikooliga seotud ja ülikooli poolt rahastatud teadurite kontingendi tekke, mis saaks osaleda ettevõtete-

26

Kõigil on meid tarvis, raha kellelgi aga töö eest õiglase tasu maksmiseks ei ole. Margus Lopp ga lepingulistes töödes, aga ka ülikooli poolt toetatavate sihtteemade tegemisel. Teisalt: vaid üksikud Eesti ettevõtted on sellisel tasemel, et vajavad teaduslikku abi ja teadlaste kaasamist. Harikult vajatakse lihtsalt erialast kompetent-


si, mida ettevõtetes reeglina ei jätku. Ettevõtete poolt koostöö otsimisel on tihti puudujääke lahendust vajava probleemi formuleerimisel, sõnastamisel ja esitamisel, teadlaste poolt on raskusi probleemist arusaamisel. Teadlaste ja praktikute keel on üksteisest nii kaugel, et omavaheline arusaamine on raske – see on rahvusvaheline probleem. Kui kõik takistused kõrvaldada, kas koostöö ettevõtjatega üldse on olemuslikult teadlase huvides? Teadust on väga erinevat: fundamentaalteadus on harilikult reaalsest ettevõtlusest ja tootmisest nii kaugel, et selles on koostöö võimalik vaid kõige eesrindlikumate ja innovatiivsete high-tech-ettevõtetega, nagu kütuseelemendid, päikesepatareid, ravimikandidaadid ja nii edasi. Rakendusuuringud on tootmisele palju lähemal ja põhimõtteliselt on siin koostöö ja arendused võimalikud. Kuna aastaid on rakendusuuringud olnud alarahastatud, siis selliseid teadusgruppe on Eesti ülikoolides lihtsalt vähe. Loomulikult ei saa tõsiteadlane oma teemalt vahetevahel „hüppesse minna“ ja lepingut teha ning siis jälle tagasi tulla, ning nii korduvalt pendeldada. Teadus on selleks liiga karm ja hävitab sellised teadlased oma tsunftipõhiselt ära. Kuidas annaks koostööd soodustada? Selleks et koostöö sujuks, tuleks esiteks suurendada rakendusteadustega tegelevate uurimisgruppide hulka. Teiseks, tuleb tagada nii ettevõtjate kui ka teadlaste materiaalne huvitatus. Kolmandaks, toetada ettevõtetega tegelevaid struktuure ka riigi ja/või ülikoolide poolt. Tegin 2017. aastal ainult ettevõtetega tegelemiseks keemia ja biotehnoloogia instituudi juurde täielikult isemajandava tööstuskeemia labori. Praegu võin öelda, et on probleeme grupi finantseerimisega lepingute vahelisel ajal (ühelt töölt teisele üleminekul). Aga ka üldse lepingute hankimisega: kõigil on meid tarvis, raha kellelgi aga töö eest õiglase tasu maksmiseks ei ole. Kui kaugele on võimalik koostööga edasi minna? Olen kuulnud seisukohti, et ehk Eesti ongi tegelikult piirile üpris lähedal, kuna suurem pühendumine ettevõtete probleemidele hakkaks teadustegevust segama. Olen nõus, et praeguse olemasoleva struktuuri ja korralduse juures on piir lähedal. Loomulikult peavad ettevõtetega tegelevad teadurid olema entusiastid, sest harilikult selline praktikaga seotud töö ei too teadlasele mõõdetavat akadeemilist pagasit – artikleid, H-indeksi kasvu ega muud.

Rahvusvahelised kaubaveod Maantee-, mere- ja lennutransport Terminali ja laologistika kompleksteenused Aktsiisi- ja tolliladu Tollimaakleriteenused Kaubakindlustus Küsi pakkumist! ALPI’s me hoolime!

E-mail: info@alpieesti.ee Tel. +372 640 7054 www.alpieesti.ee


Eestis arendatakse ehituskeemia tooteid kogu maailmale 28


Krimelte laborid asuvad Eestis, Hispaanias ja Venemaal. Fotod: Krimelte

Krimelte kui Euroopa ühe suurima ehituskeemia tootja konkurentsieeliseks on nende enda tootearendus: pea 100% toodangust on välja töötatud ettevõtte enda laborites. TEKST: TANEL RAIG

Krimelte on pingutanud tootearenduse nimel peaaegu ettevõtte 25-aastase ajaloo algusest saati: pärast esimest nelja aastat edasimüüjana tegutsemist langetati otsus alustada 1998. aastal ise tootmisega. Just siis algas omatoodete arendamine. Krimelte tootmisüksused ja müügiettevõtted on koondatud Wolf Groupi brändi alla, ettevõtte laborid asuvad Eestis, Hispaanias ja Venemaal. Tänaseks on grupi tasandil välja töötatud sadu tootevalemeid: kõiki neid küll ei kasutata oma kaubamärkide tootmiseks, umbes pool Krimelte toodangust läheb private label’itena Krimelte klientidele ning eksporditakse enam kui 70 riiki üle maa-

ilma. Kuna klientidel endal puudub reeglina vajalik tootearenduse oskusteave, ei tulda vajalikku toodet tellima oma valem näpus, vaid toote arendab neile Krimelte. Probleem lahendatakse Lõviosa tootearendustest saabki alguse kliendi vajadusest. Krimelte arendus- ja tootejuhtimisdirektor Veigo Kallaste selgitab, et kui klient soovib Krimeltelt tellida oma private label toodet, siis kõigepealt vaadatakse, mida nad seni on müünud ja leitakse selle toote parameetrite järgi sobiv toode olemasolevate valemite seast. Teine võimalus on ette võtta kliendi kirjeldus, millist oma klientide probleemi ta tellitava tootega soovib

29


lahendada ja seejärel arendatakse Krimeltega koos välja lahendust pakkuv toode. Kallaste kinnitusel on neil oma klientidega mitmeid taolisi koostööprojekte. Sarnaselt toimub ka Krimelte enda kaubamärkide toodete arendamine: enne uue toote loomist otsustatakse, millise kliendi millist probleemi soovitakse lahendada, seejärel valitakse Krimelte valemite portfellist välja sobiv valem toote jaoks või hakkavad ettevõtte arenduskeemikud vajalikku valemit nuputama. Lõppkasutaja vajaduste teadasaamiseks käiakse infot kogumas otse kliendilt. Lisaks arendusosakonnale on Krimeltes tootejuhtimisosakond. Kui arendusosakonnas töötavad keemikud, siis tootejuhtimises on ehitusinsenerid. Nende ülesanne on olla vahelüli kliendi ja keemikute vahel, ehk tõlkida kliendi vajadus arendusosakonnale arusaadavasse keelde. Tagasisidet käiakse kogumas ka otse ehitusplatsidelt, töömeeste käest. Kallaste kinnitusel annavad töömehed tihti väärtusliku infot nende toodete kasutusmugavusele. Toote põhiomadused, mis peavad tagama kauakestva ehituslahenduse, tulenevad juba kujundatud standarditest. Kui keemikud on vajaliku tootevalemi väljatöötanud, minnakse taas ehitusplatsile tagasisidet saama. Kallaste tunnistab, et on ka juhtunud, et platsilt saadud tagasiside järel on pidanud toote ümber tegema. Aga seda juhtub harva, pigem on vaja natuke parandada mingeid toote omadusi. Laboris timmitakse toote omadusi ka vastavalt regiooni eripäradele, kus seda kasutama hakatakse. Tallinna laboris töötav vanemarenduskeemik Jekaterina Zõhh toob näite, et erinevate kliimadega regioonides on vaja erinevate omadustega tooteid. Nii peavad näiteks Hispaanias olema hermeetikutel teistsugused mehhaanilised 30

70

riiki üle maailma eksporditakse Krimelte tooteid. omadused kui Skandinaavias. „See teeb asja keeruliseks, aga ka huvitavaks,“ kirjeldab Zõhh oma tööd. Enne turustamist tuleb tootele laboris läbi viia ka ametlikud testid. Suurem osa neist on omaduste tõendamised. Näiteks ehitusvahule tuleb enne tootmist teha üle 15 testi. Regulatsioonid ja uuendused Peale kliendi vajaduste on tootearenduse teiseks suuremaks käivitavaks jõuks regulatsioonid. Kallaste ütlusel tekib igapäevaselt üle maailma uusi regulatsioone. Kuna Krimelte ekspordib oma too-

dangut enam kui 70 riiki, peavad Wolf Groupi arendusosakondade inimesed Tallinnas ja Hispaanias suutma pidevalt jälgida, milliseid uusi nõudmisi kehtestatakse. Tihti ei olegi tegemist üleeuroopaliste või ülemaailmsete regulatsioonidega, vaid need on piirkondlikud. „Sa tead, et pead paari aasta pärast seal piirkonnas olema mingil tasemel, muidu sa enam seal ei konkureeri,” räägib Kallaste. Seetõttu käivitabki tema väitel ligi 20% tootearendustest mõni uus regulatsioon. Lisaks tootearendusele on laborite oluliseks ülesandeks kvaliteedikontroll: Krimelte hermeetikute tootmises ringi käies näeb suuri terasest anumaid. Neid nimetatakse vesseliteks ja nendes segatakse hermeetikute massi. Iga vessel mahutab 800–1000 kg ja igast partiist peab viima laborisse proovi kvaliteedikontrolliks. Seega ei välju tehasest enne ükski koorem, kui laborist on vastus, et toodang on kvaliteetne. Wolf Groupis te-


tava partii pudeli välja otsida ja seda kontrollida.

Krimelte vanem arenduskeemik Jekaterina Zõhh. Labori seadmega imiteeritakse fassaadivuuki, mille vahele on pandud testitav hermeetik. Hermeetikule on loodud tingimused nagu päriselus. Seadme abil tekitatakse kokkusurumise ja tõmbamise tsüklid, millega mõõdetakse hermeetiku elastsust. Samuti mõõdetakse venimist. Kogu protsessi jälgib kaamera, mis aitab fikseerida, kui midagi puruneb – mis ajal ja kuidas juhtus. Foto: Julia-Maria Linna

hakse päevas 1300 tootekvaliteedi testi. Kvaliteedikontrolli viimane etapp on laos. Seal asuvad riiulid, mida nimetatakse arhiiviks. Igast tootepartiist on arhiivi võetud pudelid, mida säilitatakse kaks aastat. Kui selle aja jooksul tuleb toote kohta reklamatsioon, saab vas-

Auhinnatud arendused Tootearendus ei toimu ainult ehituskeemia valemite kallal. Uusi lahendusi otsitakse ka tööriistadele, mis aitavad tooteid mugavamalt kasutada. Selle valdkonna edukusest annab märku fakt, et mitme arendusega on oldud disainikonkurssidel edukad: 2011. aastal pälvis Krimelte EAS-i, Eesti Kaubandus-Tööstuskoja ja Eesti Tööandjate Keskliidu väljaantava „Disaini Rakendaja“ auhinna. Tunnustuse tõi ehitusvahu paigaldamiseks välja töötatud EasyGun aplikaator, mis arendati koostöös disainer Martin Pärnaga. Nimelt eelistatakse ehitustöödel püstolivahtu, mille kasutamiseks on vaja soetada ka vahupüstol. EasyGun aplikaator võimaldab kasutada

püstolivahtu ka ilma vahupüstolita ning aplikaator on vahupudelit soetades juba tootega kaasas, võimaldades toodet täpselt doseerida ja säästlikult kasutada. Kallaste kinnitusel on universaalne aplikaator osutunud väga populaarseks ja seda on tänaseks müüdud ligi kuus miljonit. Eelmisel aastal jõuti Eesti Disainerite Liidu konkursil insenertehnilise tootedisaini lõppvooru ehitushermeetiku spaatliga. Ka spaatli loomisel otsiti võimalusi kasutusmugavuse suurendamiseks. Kui varem pidi klient vuuki siluma niiske näpuga, siis nüüd on tootepakendiga kaasas spaatel, millega saab ühtlase sileda tulemuse kogu vuugi ulatuses. Ühtlasi töötab spaatel ka hermeetikupudeli korgina. Kallaste sõnul on spaatel arendatud Krimelte enda majas, kuid koostöö oli rahvusvaheline.

SMART MANUFACTURING MEETUP LEADERSHIP & STRATEGY Ootame juhte ja juhtivtöötajaid eksklusiivsele ärikonverentsile kuulama praktilisi ettekandeid oma ala tippudelt: INSPIRATSIOON KASULIKUD KONTAKTID

4. NOVEMBER 2019 TARTU

JAY JOHNSON

YASMINE KHATER

SA Tartu Ärinõuandla

UUED TEADMISED

EMIEL VAN EST

JOHANNA PYSTYNEN

PAOLA BONOMO

arinouandla.ee/smart-manufacturing-meetup/

TööstusEST lugejale sooduskoodiga -30%: toostusest30


Hea teada

Veigo Kallaste, Krimelte arendus- ja tootejuhtimisdirektor, näitab killukest Krimelte tootevalikust ja räägib, et grupi tasemel on välja töötatud sadu tootevalemeid, tooteid eksporditakse 70 riiki.

Rohkem innovatsiooni

K

rimelte arendus- ja tootejuhtimisdirektor Veigo Kallaste räägib, et sisimas sooviks nad tootearenduses teha rohkem innovatsiooni. Kui tootearendajate lauale tekib enamus tööst kliendi soovidest ja väga paljud arendused saavad alguse regulatsioonidest, siis innovatsiooni ellu kutsuvatele arendustele jääb aega oodatust märksa vähem. Kallaste kirjeldab praeguse põnevama tööna katsetusi panna kokku teadmised vahuarendusest ja hermeetikute süsteemidest. Kui hermeetikud aitavad põhiliselt parandada ilmastiku32

kindlust ja vahud soojusisolatsiooni, siis ambitsioon on luua üks toode, mis lahendab mõlemad probleemid korraga. Millal sellise tulemuseni jõutakse, pole teada. Krimeltes ei ole ettekirjutatud, mitme uue tootega peab labor iga aasta välja tulema: kõik sõltub turuolukorrast ja ka toote keerukusest. Mõne toote valem valmib kolme kuuga, teise arendus võib aega võtta kuni kaks aastat. Keskmiselt tuleb tootearenduse laborist iga aasta ligikaudu 30 uut valemit. See on piisav, et hoida ajakohane Euroopa ühe suurima ehituskeemiatootja tootevalik.

Wolf Groupi tootearendus Laborid asuvad Eestis, Hispaanias ja Venemaal (viimases tehakse ainult kvaliteedikontrolli). Eesti ja Hispaania tootearendusmeeskonnas töötab üle 20 inimese. Tootearendusse investeeritakse aastas ca 1 miljon eurot. Tooteid on kasutatud Johannesburgi (Lõuna Aafrika Vabariik) jalgpallistaadioni, Barcelona lennujaama ning Rootsi ja Põhjamaade kõrgeima pilvelõhkuja ehitamisel. Wolf Group arvudes 3 peamist tootmisüksust asuvad Eestis, Hispaanias ja Venemaal. 8 müügiettevõtet tegutsevad Euroopa Liidu riikides ja Ukrainas. Konsolideeritud käive 2018. a oli 105 milj eurot, kasv 4%. 426 töötajat 16 rahvust 60% on seotud tootmisega 50% on töötanud üle 5 aasta 25% on töötanud üle 10 aasta 72 riiki müügiportfellis 19 riigis müügitulu üle miljoni euro Top 5 turud Venemaa Hispaania Poola Leedu Eesti Müük regioonide lõikes 53% Ida-Euroopa 13% Põhja- ja Baltimaad 24% Lääne-Euroopa 10% muud Tootevalikus 61% ehitusvaht 29% hermeetik 10% muu (liimid, membraanid ja katted, isepaisuvad tihendid, tööriistad, tarvikud)

105

miljonit eurot oli mullu Krimelte konsolideeritud käive.


Digitaliseerida VKG kavatseb digitaliseerimise abil oma tootmise efektiivsust kümne protsendi võrra kasvatada. Esialgu. TEKST: ERIK ARU

Igas suuremas tootmisettevõttes on kasutusel suur hulk erinevat tarkvara. Näiteks kliendihaldus toimib ühel, tootmise juhtimine teisel ja raamatupidamine kolmandal platvormil ning kui on päris viltu vedanud, siis leidub veel eraldi tarkvara näiteks personali, laosüsteemi või veel mõne täiendava funktsiooni tarbeks. Sellisel puhul on arvatagi oluline küsimus, kuidas need kõik üht keelt rääkima panna. Kui kogu tarkvara pärineb ühelt tarnijalt, siis tundub olukord veel suhteliselt lootusrikas. Kui aga mitte, nagu tavaliselt, siis on nii mõnigi ettevõte alla andnud ja tekitanud kõige selle kõrvale veel lisaks ühe hiiglasliku Exceli-faili, mis asjadega vähegi järge aitab hoida. Keerulisem, aga mitte võimatu Ent Viru Keemia Grupp on asja korralikumalt ette võtnud. Eri tarnijate lahenduste olemasolu muudab protsessi muidugi keerulisemaks, kuid sugugi mitte võimatuks. „Paned seda nagu Lego kokku,“ ütleb VKG tehnikadirektor Meelis Eldermann, kelle sõnul on põhiliseks küsimuseks see, kuidas IT ja automaatika kokku sobivad. Nii korraldas ettevõte 2013. aastal on oma infotehnoloogia auditi, et saada ülevaade, mis tarkvara kontserni eri allüksustes kasutusel on ja mil määral see omavahel ühildub. Sellele järgnes arutelu, milline pilt tegelikult võiks olla, ja sai paika kava, kuidas selle-

34

le vähemalt läheneda. Kõige üldisemalt öeldes on eesmärgiks muuta finants- ja tootmisprogrammid ühtseks tervikuks. Viimase kuue aastaga on VKG sellele ka märksa lähemale jõudnud. Suuresti tänu sellele pälvis kontsern veebruaris ka suurettevõtete kategoorias Eesti Inseneride Liidu ja EAS-i poolt jagatava „Targa töösturi“ auhinna. Tootmises leidub tuhandeid parameetreid, mida saab protsessi juhtimisel rakendada. Näiteks jooksevad protsessorisse hulgast anduritest kokku andmed, mis jälgivad mõne masina tööd ja mille põhjal saab otsustada, kas see leiab ikka piisavalt rakendust või on hoopis ülekoormatud, milline on selle hooldusvajadus ning palju muud. Sel moel eri allikatest saadud andmed peavad olema näitajateks, mida saab vajaduse korral rakendada nii, et kõik moodustaks ühe terviku. Selleks tekitab tarkvara erinevatest allikatest ühtse andmepilve, millest saab otsingu abil endale vajaliku välja tuua. Eestis, muide, on EAS-i andmeil üldse vaid veerand tööstusettevõtteid jõudnud nii kaugele, et on vähemalt 40 protsendi ulatuses oma protsesse digitaliseerinud. Pahatihti lähtuvad ettevõtted digitaliseerimisel vaid hetkel aktuaalsest probleemist või mõnest leidlikust mõttevälgatusest, mitte ei vaata laiemat pilti. „Kõige põhilisem on see, et ei tasu teha väikeseid lahendusi, mis ei anna lisandväärtust, vaid lihtsalt suurendavad mugavust,“ leiab Eldermann. VKG on eesmärgiks seadnud toot-

Põhiliseks küsimuseks on see, kuidas IT ja automaatika kokku sobivad. Meelis Eldermann

mise kümnendiku võrra efektiivsemaks muutmise. Oskusteave jääb endale Kogu VKG digitaliseerimisel kasutatav tarkvara sünnib ettevõtte sees, eesmärgiga hoida oma oskusteave võimalikult enda teada. Arendusega tegeleb VKG-s kaks üksust. Neist üks on 15 töötajaga IT-osakond. Teine aga eraldi ettevõte, Viru RMT, kus on palgal 60 inimest ja mis tegeleb muuhulgas ka tehnoloogiliste protsesside projekteerimise ning automatiseerimisega. „Pikemas vaates on eesmärgiks iseõppivate algoritmide kaudu viia tootmise juhtimine uuele tasemele,“ räägib Eldermann. Kui praegu peab tõrke korral sekkuma töötaja, et see kõrvaldada, siis viie aasta pärast kavatseb VKG jõuda sinnamaale, kus vähemalt osa probleeme suudaks algoritmid ise lahendada. Teine oluline tegevussuund on tootmise automatiseerimine. Algab see äriprotsesside auditiga, mis toob välja võimalu-


tasub suurelt sed, mida saab automatiseerida. Automatiseerimine ei tähenda tingimata töötajate koondamist, nagu tavaliselt arvatakse, pigem lubab see neid paremini rakendada. Nii saab inimene, kes praegu kulutab oma aega järelevaatajana, kuidas masin töötab, tegeleda näiteks hoopis hooldustöödega. Teenuste pakkumine Vähemalt tootmise automatiseerimise koha pealt tegeleb VKG ka oma teenuste teistele ettevõtetele pakkumisega. „Meil on head programmeerijad, insenerid, kes oskavad projekte koostada, inimesed, kes oskavad ehitada ja hooldada,“ ütleb Eldermann. Nii on koostööd tehtud Eesti Energia põlevkiviõli tootmisega ja ka Kiviõli Keemiatööstusega. VKG ise näeb arenguruumi veel küllaga. „Kümme protsenti on kõva eesmärk, tavaliselt aetakse taga protsendi murdosi, aga see pole kindlasti lagi,“ kinnitab Eldermann. Tema hinnangul teevad 20–30 aasta pärast kaevandustes tööd valdavalt robotid. „See kõik põhineb samal 1 ja 0 süsteemil,“ viitab ta. „Paratamatult tehnoloogia jõuab sinna.“

5

aasta pärast peaks algoritmid probleeme ise lahendama.

Digitaliseerimine muudab VKG töötajate ülesandeid, näiteks saavad nad seadmete järelevalve asemel rohkem hooldusega tegeleda. Foto: Patrik Tamm / Äripäev / Scanpix

35


Kas Eesti tehastes tasub toota? Akzo Nobel Baltics AS kommertsdirektor ja juhatuse liige Elena Past teab, et rahvusvahelises konkurentsis püsivad tehased, mis on paindlikud, kiire arengu, soodsa asukoha ja madala tootmishinnaga. KÜSIS: LIIVI TAMM

Toodate Raplas, müügiosakond asub Tallinnas ja kontserni peakontor Amsterdamis – infovahetusega tuleb niisugusel puhul hoolega tegeleda. Millised aspektid selles osas enim tähelepanu vajavad? Kommunikatsioon ja infovahetus on eduka toimimise võtmetegur. Töötamine rahvusvahelises maatriksjuhtimisega ettevõttes seab töötajate ette tavapärasest oluliselt keerukamad ülesanded ja oskused suhtlemise vallas ning need oskused ei ole sugugi iseenesest mõistetavad. Suhtleme igapäevaselt kuni 10 rahvuse esindajaga üle Euroopa, et koorineerida tootmise, planeerimise, logistika, ostu, turunduse ja müügiga seotud küsimusi. Kõigil neil inimestel on erinev taustsüsteem ja roll Akzo Nobeli

36

organisatsioonis, lisaks veel rahvuslikud ja kultuurilised erinevused. Koolitame oma võtmeisikuid pidevalt, et tõsta nende suhtlemisalaseid teadmisi ja oskusi. Aga ennekõike eeldab keerukas rahvusvaheline organisatsioon töötajatelt oskust aktsepteerida erinevaid seisukohti, kompromisse teha, võimet mõista toimivaid protsesse laiemalt kui ainult oma töölõigus ja loomulikult oma tegevusi väga hästi ja pikalt ette planeerida. Ilma hästitoimiva kommunikatsiooniplaanita ei juhtu midagi. See , kuidas kõik töötajad mõistavad ettevõtte eesmärke ja püüdlusi ja oma rolli nende elluviimisel, sõltub sellest, mil määral ja kui hästi on korraldatud info liikumine tippjuhtidelt töötajateni, aga ka sellest, kas töötajate aus ja konstruktiivne tagasiside jõuab juhtideni.

Oleme oma ettevõttes üles ehitanud väga selge koosolekute struktuuri tagamaks eelnimetatud vajaduste täitmist. Aga sellest üksi ei piisa, et suhtlus ladusalt toimiks. Väga oluline on ühiste väärtuste olemasolu, ühised tegevused ja üritused, mis aitavad üksteisemõistmist ja seeläbi ka suhtlust parandada. Milliseid on arenguplaanid Eestis – millele keskendute, kas/ milliseid investeeringuid plaanite? Mis on fookuses tootearenduses ja tootmise efektiivsuse parandamise osas? Üks fookusteemasid on hetkel töötajate ohutuse ja turvalisuse tõstmine tootmiskompleksi territooriumil. Oleme täielikult eraldamas jalakäijaid tõstukitest, et muuta töökeskkonda veelgi turvalisemaks. Palju oleme investeerinud ka


Akzo Nobel Baltics Rapla tootmisüksus. Foto: tootja

80

riigis tegutseb praegu AkzoNobel kontsern. keskkonnanõuete täitmisesse, sealhulgas veepuhastusseadmetesse. Tootearenduses on rõhk toodete ökoloogilise jalajälje parandamisel: orgaaniliste lahustite kasutamisest loobumine, taastuvallikatest pärinevate toorainete kasutamise suurendamine, toodete vastupidavuse (=elukaare) pikendamine, CO2 jalajälje vähendamine. HALO rakendamine. Arendame retsepte, mis võimaldavad taaskasutada tootmis-

protsessis tekkivaid jääke ja võimaldavad tootmisjääke pidevalt vähendada. Akzo Nobel Baltics AS põhiturud on peamiselt Baltikumis, Ukrainas, Valgevenes – iseloomustage nende turgude eripära. Kõikidel turgudel on nii sarnaseid jooni kui ka erinevusi. Kõikjal annavad tooni suured rahvusvahelised kaubandusketid, mis tegutsevad paljudes riikides üle Euroopa ja koordineerivad aina rohkem oma tegevusi piiriüleselt. Samas on klientide eelistused ja kaubavalik väga erinev näiteks Eestis ja Leedus, rääkimata Ukrainast. Hoopis eraldi teema on tööstuskliendid, kus igal kliendil on oma spetsiifika. Kas see, et toodate Eestis ja mõistmine, see siin tegutsemine

on jätkusuutlik, vajab emaettevõttes ka eraldi põhjendamist ja mis nurga alt?

Ettevõttesisene konkurents on tihe ja iga tootmisüksus peab pidevalt pingutama, et näidata efektiivsuse kasvu ja konkurentsivõimelist tootmishinda. Selles vallas on emotsioone vähe – võidavad need tehased, kes on paindlikud, kiire arengu, soodsa asukoha ja madala tootmishinnaga. Oleme seni konkurentsis püsinud ja loodame, et saame ka tulevikus hakkama. Meil on Raplas tööl inimesed, kellel on üsna unikaalsed teadmised ning oskused, mis on kogu ettevõttes kõrges hinnas. Kuidas väliskontserni peakontoris ja siin kohapeal olles Eesti ettevõtluskeskkonda hinnatak-

37


se? Millised on suuremad probleemid?

Eks ettevõtluskeskkonda hinnatakse ennekõike riikide bürokraatia, maksusüsteemide, tööjõu olemasolu ja kalliduse järgi. Need on peamised kriteeriumid, mis igapäevast tegevust mõjutavad. Meie jaoks on suur väljakutse tagada töötajatele aastaringne pidev töö. Kuna toodame peamiselt hooajalisi tooteid, mille järgi on suur nõudlus soojal ajal, siis kevad-suvisel perioodil on töötajate vajadus suur, samas aasta lõpus nõudlus väheneb. Kas tippspetsialiste ja oskustööjõudu leiate ka Eestist piisavalt, kuidas see mõjutab arengut? Meie töötajaskond on stabiilne ja suuri probleeme töötajate leidmisel hetkel ei ole. Teeme omalt poolt kõik, et inimesed tahaksid

meie ettevõttes töötada. Nii on ka olnud – kes on kord tööle tulnud, see jääb tavaliselt meile ka pikaks ajaks. Omaette probleem on töötajaskonna vananemine. Kas ka tulevikus suudame sobivad inimesed leida, seda eriti Raplas, näitab aeg. Kindlasti on Tallinnast väljaspool keeruline leida keemikuid ja teisi tippspetsialiste. Kas/mida peaks Eestis seadusandluse osas parandama, et tööstuste arenguks oleks ärikliima soodne? Palju sõltub sellest, kuidas Eestis tootmisettevõttesse suhtutakse ja kui oluliseks kohalikku tööstust peetakse. Kindlasti on siin riigil veel piisavalt potentsiaali, et tootmise arengut mõjutada ja Eesti ettevõtete konkurentsivõimele kaasa aidata. Kallinev tööjõud on konkurent-

Tallinnast väljas on keeruline leida keemikuid. Elena Past, juhatuse liige sis püsimises paljudes riikides tõsine väljakutse. Konkurents ka meie kontserni igas regioonis on suur ja võidavad ennekõike need, kus riik leiab võimalusi ja tahab tootmisettevõtteid toetada ja arendada. Sesoonsus on paljude ettevõtete mure. On perioode, kus töökoormus on suur ja perioode, kus tu-

Soodne robootika paindliku disainiga Alates

€ 4,978

5 vabaduse astmega Koos juhtimissüsteemiga ja intuitiivse tarkvaraga

Alates

€ 4,865

Lihtne programmeerida robolink® DCi Robotkäsi: robolink®. Proovi nüüd: www.igus.ee/robolinkdci

Täiskomplekt (sisaldab 3 x dryve D1 samm-mootori kontrollerit)

Kuni 60 korjet minutis drylin® DLE-DR

Kulutõhus, kerge ja modulaarne "pick & place" delta robot. www.igus.ee/deltarobot

igus OÜ Lõõtsa 4a 11415 Tallinn tel +372 667 5600 info@igus.ee plastics for longer life ®

®


leb töötajatele leida muid tegevusi või inimesed hoopis mõneks ajaks koju saata. Kulud aga jäävad ettevõttel alles ja vähendavad konkurentsivõimet võrreldes nende riikidega, kus rakendatakse sellistel puhkudel töötajatele riiklikke toetussüsteeme, mis aitavad olukorda leevendada See on teema, kus riik saaks kindlasti ettevõtjaid toetada, seda eriti maapiirkondades, kus olukord tööjõuga on keerulisem kui suurtes linnades. Kas Eesti maksukeskkond suuresti siiski toetab teie ettevõtte arengut? Üldjoontes on Eesti maksusüsteem olnud seni tootmisettevõtetele soodne, kuid viimase aja trendid teevad murelikuks. Igasugune maksukoormuse suurendamine, mis iganes moel, tõstab küll aju-

tiselt maksude läbi saadavat tulu, kuid pikemas perspektiivis vähendab Eesti ettevõtete võimet konkurentsis püsida. Väga palju sõltub täna maailmas suurettevõtete otsustest, kus oma tootmist soovitakse hoida ja arendada, kus see aga koomale tõmmata. Kord juba suletud tootmise taaskäivitamine karmis konkurentsis on vähetõenäoline ja tavaliselt kaovad koos tehaste sulgemisega ka hulk väärtuslikke kogemusi ja oskusi. Paljud suurettevõtete Eesti üksuste juhid näevad igapäevaselt ränka vaeva, et kaitsta meie tehaseid ja tagada neile koht Euroopa tööstusmaastikul. Oleks tore, kui seda mõistetaks ka riigi tasandil. Tooted on ladustatud ning valmis alustama teekonda kliendini.

Põhjamaade juhtiv tehnoloogiasündmus 5.–7.11.2019 Messukeskus Helsinki

Kohal on üle 400 eksponendi Teema Inimene, vastutus ja tehnoloogia

AUTOMAATIKA | ELEKTROONIKA | HÜDRAULIKA & PNEUMAATIKA LEHTMETALL | MASINAEHITUS | HOOLDUS | AI JA ROBOOTIKA | ICT

Sisukas programm kolmel päeval! • Avatud on 5 programmilava, üle 100 loengu • Tehnoloogia Foorum, seminarid • Tuleviku tööandja – teemapäev 5.11. • Startup Competition ja Hämmastavate Robitite võistlused • After work ja Teknologia Party kolmapäeval

#teknologia19

Avatud T 5.11. kl 9–17, K 6.11. kl 9–19, N 7.11. kl 9–16

Info, kutsed ja messikülastuspaketid: Profexpo OÜ, Messukeskus Helsinki esindaja Eestis Tel 626 1347, info@profexpo.ee, profexpo.ee/messukeskus

Koostöös

Tutvu programmi ja eksponentidega, registreeru külastajaks teknologia19.fi

Loo sidemeid, hangi uut teavet ja tutvu ala innovatsiooniga


Ilutootjaid painutavad

karmid reeglid

40


Kuigi iga kreem, šampoon, ihupiim või juuksepalsam oli, on ja jääb sisuliselt ikkagi keemiatooteks, soovivad kosmeetikatootjad turul järjest rohkem silma paista loodusläheduse ja naturaalsusega. TEKST: AIN ALVELA

Leheruum saaks ammu otsa, kui hakata üles loetlema kõiki direktiive ja standardeid, mis Euroopa Liit on kehtestanud kosmeetikatoodetele, eriti neile, milles tahetakse naturaalsust ja looduslähedust näidata. Parajalt pika nimekirja saaks ka sertifikaatidest, mida on vaja taotleda ja omada, et toote loodusest pärit komponente tunnustataks ka nii-öelda ametlikult või et tootja üldse tohiks nende sisalduse kohta infot välja käia. Aga ometi selle poole püüeldakse, sest looduslähedus on üldine trend nii üleilmses kui kodumaa kosmeetikatööstuses.

Orto juhataja Mari Pikk. Foto: Julia-Maria Linna

Kosmeetika on keemia ohutu pool Eesti Keemiatööstuse Liidu tegevjuht Hallar Meybaum märgib, et kuigi kosmeetika tootmine on tõepoolest keemiatööstuse nii-öelda ilusam pool, mis mõeldud inimeste heaolu parandamiseks ja enesetunde tõstmiseks, siis põhimõtteliselt on iga kreemi- või seebikeetmine ikkagi puhas keemia, ka loodusest pärit tooraine ekstraheeritakse lõpuks mingi keemilise protsessi kaudu tootesse. Kusjuures jutt sajaprotsendilisest looduskosmeetikast võib olla müügimeeste suitsukatteks, aga tegelikult ei saa sellist toodet olemas olla. Täiel määral looduslik kosmeetika oleks näiteks see, kui keegi murrab võilille ja määrib selle

varrest imbuva mahla omale näovõi käenahale. Seda võib teha igaüks, aga vaid omal vastutusel ning tööstusega ei ole sellisel „kosmeetilisel protseduuril“ midagi pistmist. Seega ei saa me kosmeetikast rääkides üle ega ümber keemiast ja keemilistest protsessidest. „Paljud tootjad defineerivad ennast loodustoodete valmistajateks, kuigi ametlikult sellist määratlust nagu „loodus“ olemas ei ole,“ ütleb Meybaum. „On natural ja organic, kusjuures neid ei saa meelevaldselt looduslikuks tõlkides tootele suvaliselt omistada. Aga kahtlemata on looduslikkus müügiargument, aga et seda kasutada ning tõendada, kui suur osa tootest on looduslikku päritolu, peab sel konkreetsel tootel olema vastav sertifikaat.“ Eestis on sellised sertifikaadid olemas ettevõtete Eurobio Lab ja Joik toodetel. Esimese liigituse alla kuulub valdav osa nn looduslikke kosmeetikatooteid, mille koostises mingi osa, tavaliselt paar-kolm protsenti, on looduslikku või taimset päritolu. Orgaanilisi tooteid on vähem. Need peavad olema sada protsenti looduslikud ja koostisosad peavad pärinema sertifitseeritud korjekohast. Seega meie oludes saaks seda nimetust kanda ehk vaid vannimuda või põhiosas turbast tehtud näomaskid. Samas pole keemia iseenesest midagi hirmuäratavat, sest koosneb ju kogu looduski lõppeks keemilistest protsessidest, mis on meid saatnud aegade algusest. Kui nii-öelda keemilised tooted on valmistatud ohututena ja kehtestatud reegleid järgides, siis pole nendes ka midagi põlgamisväärset. Kosmeetikatööstuse kõige kandvam dogma ja postulaat ongi see, et kõik toodetu peab olema kasutajale ohutu. Tõsi, siis astuvad mängu ka iga inimese individuaalsed iseärasused, näiteks on kellelgi mõne aine vastu allergia. Seda 41


peavad inimesed ühte või teist toodet kasutades ise teadma ja jälgima, aga üldine nõue on, et kosmeetikatoode ei tohi tekitada kellelegi tervisekahjustusi. Looduslikkus peab olema tõestatud Samas võib kosmeetikatoodetest leida vägagi keemilisi osiseid. Nii kasutatakse näiteks juuksevärvide valmistamisel põlevkiviõli tootmisel tekkivatest fenoolvetest eraldatavat 2,5-dimetüülresortsiini, vaheprodukti, mida muuhulgas saab kasutada ka kosmeetikatööstuses. Ka siis, kui meil on nõgesešampoon, ei satu see nõges sinna otse kusagilt kraavipervelt, vaid tootesse lisatakse spetsiaalselt toodetud nõgeseekstrakti. Sama lugu on meekreemide, männiokka vedelseepide, aaloeihupiimade ja kõige muuga. Hallar Meybaum on seda meelt, et kosmeetikatööstus on hästi reguleeritud, kusjuures seda valdkonda Eestis reguleeriv Euroopa Liidu kosmeetikamäärus rakendub ühtemoodi nii looduslikele kui sünteetilistele toodetele ja nende komponentidele. „Tegelikult on antud väga selged piirid, millised komponendid, sh toimeained, on kosmeetikas lubatud ja millised keelatud. Samamoodi on reguleeritud, mida võib tootetutvustusse kirjutada. Näiteks ei tohi kosmeetikatootele omistada raviomadusi, tootearenduses on keelatud loomkatsed ja lõppude lõpuks peamine reegel on see, et toode peab olema ohutu tervisele,“ kirjeldab ta. Lisaks peavad kosmeetikatootjad järgima head tootmistava, et vältida toodete bakteriaalset saastumist, nõuded on toodete märgistamisele, tooraine tarneahelale ja muudele tegevustele. Üldse võib Eestis kokku lugeda kuni poolsada ettevõtet, mis liigituvad kosmeetikatootjate hulka.

42

Orto tootmisliin läbis tänavu uuenduse ja käigust võeti viimased vanad seadmed. Foto: Julia-Maria Linna

Kosmeetikatootele ei tohi omistada raviomadusi, tootearenduses on keelatud loomkatsed ja lõppude lõpuks peamine reegel on see, et toode peab olema ohutu tervisele. Hallar Meybaum, Eesti Keemiatööstuse Liidu tegevjuht

Eesti vanima, 87 aasta eest asutatud kosmeetika ja kodukeemia tootja Orto juhatuse liige Mari Pikk, kes Orto juhina on ametis küll alles selle aasta algusest, ent ettevõttega seotud juba pikki aastaid, ütleb, et ettevõtet on läbi heitlike aegade aidanud vee peal hoida aastatega väljakujunenud traditsioonilised tooted ja järjekind-

lus. Tema sõnul on omaaegsest 800 töötajaga suurtootjast, mille toodang veeres vagunite kaupa laiali üle terve suure nõukogudemaa, pärast 1990-ndate algusaega läbielatud kolossaalset tootmis- ja müügimahtude langust saanud tänaseks kompaktne mõnusa väikese töötajaskonnaga ettevõte, mille põhiline koduturg on siinsamas Eestis. Vähemalt esialgu. Orto kui kodumaise ilutoodangu lipulaev Pikk räägib, et vanemad inimesed ajavad Ortot siiamaani segamine kunagise Floraga, ehkki Orto ei tooda enam ammu pesupulbrit ja Florast on saanud hoopis Mayeri. Orto tugevuseks ja kestvuse peamiseks garantiiks peab ta aga head hinna ja kvaliteedi suhet. Miks paljud kadusid, aga Orto jäi, on takkajärgi keeruline hinnata. Peamine oli Mari Pika hinnangul see, et Orto tooted oli tarbijatele sobivad ja südamelähedased, oli nõudlus ja samas ka mit-


mekesine valik. Õigel ajal tehtud strateegilised otsused tootmise ümberkujundamisel tõid kaasa mõnest tootmisharust loobumise, näiteks klaasplast või sünteesiosakond, millel enam nii suurt turgu ei olnud. Just tänavu vahetati Ortos välja viimased vanad seadmed, kosmeetikatootmise osas toimus see juba 1990-ndate aastate keskel kohe pärast erastamist. Põhiline kosmeetika- ja kehahooldusvahendite tootmine toimub homogenisaatoris, mida kõlava nimega võib kutsuda ka reaktoriks, aga mis sisuliselt tähendab suurt anumat, milles näiteks valmivat kreemi saab kuumutada, erineva kiirusega segada, homogeniseerida ja kasutada selle kõige juures vaakumkeskkonda. Kogu kosmeetika tootmine toimubki suletud süsteemis kaitstuna väliskeskkonnas leiduvate bakte-

rite eest. Mari Pikk ütleb, et kuigi järjest enam pööratakse tähelepanu tootearendusele, on Orto kosmeetika ja kodupuhastusvahendite sortimendis ka selliseid, mis püsinud aastakümneid sisuliselt nii, nagu need omal ajal välja töötati. Nii tähistas alles hiljuti oma 55. sünnipäeva kakaovõid ja looduslikke õlisid sisaldav päevituskreem, kaua on tootmises püsinud hooldavad ja kaitsvad kätekreemid ja värskendav jalakreem, samuti happeline fajansspindade puhastusvahend Sanit, mis valmistatud veel omaaegsete GOST-retseptide järgi ja kingakreem Viks. „Eks ka nende koostisained on muutunud ajakohasemaks, aga põhimõtteliselt on tegemist ikkagi vanade ja heade toodetega, millel pikk ning väärikas ajalugu. Inimesed on neid harjunud kasutama ja naudivad seda ka praegu,“


tõdeb Mari Pikk. „Samas juurutame pidevalt uusi tooteid, kosmeetika vallas võib pöördeliseks pidada kaubamärgi Puhas Loodus väljatöötamist. Esimesed šampoonid ja palsamid tulid selle kaubamärgi all välja 1998. aastal.“ Tooraine tarneahel on kontrolli all Seega on ka Orto tootearenduses kindel suund toodete sidumisel loodusläheduse ja keskkonnahoiuga. Pikk selgitab, et tänapäeval saab toorainet hankida väga suure toodete ja tootjate valiku seast, kusjuures tootearendajate käsutuses on ka toormaterjali testimise ja kliiniliste uuringute tulemusi. Ka tooraine päritolumaad on erinevad, valdavalt tuleb see küll Euroopa vahendajatelt, aga toimeained võivad pärineda nii Aafrikast, Brasiiliast kui Aasiast. Ja kuna Läti kosmeetikatööstus on Eesti omast üksjagu suuremahulisem, siis on neil olemas ka võimas ekstraktitehas, mille toodangut kasutab ka Orto. Mis toorainesse ja sellest tulenevat ka toodangu looduslikkusesse puutub, siis Mari Pika sõnul saab toota näiteks täielikult looduslikel õlidel või vahadel põhinevaid õlisegusid või huulepalsameid, aga kui mängu tuleb vesi, nagu kreemides või šampoonides, on saastumise oht suur. Seetõttu on vaja koostisesse kaasata ka säilitusained. „Toodete koostises on nii looduslikke kui looduslikku päritolu aineid, aga viimased läbivad enne nii-öelda päris tooteks saamist teatud keemilised protsessid, et sellest näiteks vahutav pesuaine saada,“ kirjeldab Pikk. „Selle üle, et kõik oleks korrektne, käib tihe kontroll. Toorainet valime väga tähelepanelikult ja jälgime, et kõigel oleks päritolusertifikaat olemas ja muud nõuded täidetud. Iga partii läbib põhjaliku kvaliteedikontrolli, sh mikrobioloogilise ana-

44

Toodete koostises on nii looduslikke kui looduslikku päritolu aineid, aga eks need kõik läbivad enne n-ö päris tooteks saamist teatud keemilised protsessid. Mari Pikk, Orto juhataja lüüsi, tootmisprotsessist jääb maha kirjeldus.“ Pikk räägib, et palmiõli Orto otseselt ei kasuta, aga kahtlemata võib palmiõli, eelkõige aga palmituumaõli olla mitmete aluskomponentide tooraineks. „Juba aastaid tagasi on Orto võtnud suuna, et tellitakse vaid selliseid palmiõlil põhinevaid komponente, millel RSPO (Roundtable on Sustainable Palm Oil, jätkusuutliku palmiõli ümarlaud - toim) sertifikaat, mis tagab, et õli pärineb istandustest, kus tootmise ja transpordi tarne-ahel on korraldatud vastutustundlikult ning selle kõigega ei koormata ülemäära keskkonda,“ kinnitab ta. Kuigi tootevalik on juba praegu üsna suur, ei tee Pikk sellest numbrit ja kinnitab, et pigem soovitakse seda veelgi laiendada. „Eestimaa loodus inspireerib meid Puhta Looduse kaubamärgi tooteid edasi arendama. Selle kaudu me eristume globaalsetest massmarketi brändidest, mis on igas kaupluses üle maailma suhteliselt sarnased,“ räägib ta. „Uute seadmete ja tehnoloogiate kasutuselevõtt laiendab meie võimalusi nii tootmismahtude kui erinevat tüüpi toodete valmistamise osas, avardades ühtlasi ka võimalusi uute turgude poole vaadata.“

Hea teada Kosmeetikatoodete koostisainete rahvusvaheline loetelu – INCI INCI (International Nomenclature Cosmetic Ingredients) tähendab rahvusvaheliselt ühtset ainete nimekirja, mis võivad sellistes toodetes sisalduda. Kõigi kosmeetikatoodete koostisained on loetletud vastavalt nende sisalduse suurusele kahanevas järjekorras. Kosmeetikatoote koostisaine nimetus tuleb anda INCI järgi. Kosmeetikatoote peab märgistama tootja või tema volitatud esindaja, kes vastutab ka esitatud teabe õigsuse eest. Importija või hulgimüüja peavad tagama, et turule lastavad kosmeetikatooted on märgistatud käesoleva määruse kohaselt. INCI nimetus on toodud veebipaigas https://www.riigiteataja. ee/akt/95205 („Kosmeetikatoodete koostisainete nimekiri ja ühine nomenklatuur”). Loodusliku päritolu % = (toote kaal – mittelooduslikku päritolu aine kaal – naftakeemiatööstuse koostisainete kaal / kõikide koostisosade üldkaal) x 100. Standard ISO 16128-1:2016 annab juhendi looduslike ja mahepõllumajanduslike koostisosade ja kosmeetikatoodete määratlemiseks. Standard ISO 16128-2:2017 annab tehnilised juhised looduslike ja mahepõllumajanduslike koostisosade ja toodete iseloomustamiseks. Allikad: Riigi Teataja, Dermosil, Eurobio Lab

87

aastat tagasi asutati Eesti vanim kosmeetikafirma Orto.


METALLITÖÖTLEMISSEADMED JA VAHENDID Bomar lintsaemasinad

MAGTRON elektromagnetkinnitusega puurmasinad

Külastage meid Instrutecil!

NKO Machines (Tšehhi) faasimismasinad

Merec Tööstuse OÜ • Suur-Sõjamäe 44a, Tallinn • Telefon 600 7843 • info@merec.ee

www.merec.ee


Kindlalt turul püsimiseks vajab ettevõtte tootmine tunnusmärke TEKST: AIN ALVELA

K

osmeetikatööstus soovib üleilmselt siduda oma tegevuse, tootmise ja toodangu looduse ja naturaalsusega. Selle saavutamiseks on kindlad reeglid, mille täitmist tõendavad ettevõttele omistatud sertifikaadid. Enam kui viis aastat tagasi Eestis kanda kinnitanud ja peagi pärast seda ka endises Coca-Cola tootmishoones Tallinnas tootmist alustanud Eurobio Lab valmistab laialdaselt tuntud kosmeetikatoodete kaubamärgi Natura Siberica tooteid. Lõviosa Eesti tehase toodangust müüakse küll ekspordiks, ent tuntust ja kasutajaid on see juba pälvinud ka siinmail. Et jõuliselt laieneda ja uusi turge haarata, pühendus ettevõte kõigepealt oma tootmisprotsessi standardiseerimisele ning toodete sertifitseerimisele, sest vähemalt Euroopa Liidus on kõige selle olemasolu esimene eeldus, et oma toodetega üldse turul olla. Sertifikaadid ja standardid Paarisajale inimesele tööd andva ettevõtte direktor Svetlana Kelman kirjeldab, et looduslikule ja orgaanilisele kosmeetikale rakenduvaid sertifikaate annavad välja rahvusvahelised organisatsioonid – ICEA (Itaalia), Ecocert (Prantsusmaa), BHID (Saksamaa) ja Soil Association (Inglismaa). Lisaks on veel nii-öelda vabatahtlik COSMOS-standard eraldi nii looduslikele kui ka orgaanilistele toodetele. Eurobio Labi enda tootmisprotsess on sertifitseeritud vastavalt rahvusvahelise ISO 9001 ja ISO

46

10%

orgaanilise kosmeetika koostisosadest peavad olema orgaanilised. 22716 (GMP) kvaliteedinõuetele. Suur osa toodetest on sertifitseeritud nimetatud asutuste poolt. Toote sertifitseerimisel vaadatakse üle ja antakse hinnang toote koostisele ja pakendile, kindlatele reeglitele peab vastama ka tootmine, pakendamine ja ladustamine. Ettevõttes peab olema toimiv keskkonnajuhtimine, kontroll nii tooraine kui toodangu üle ja kõigi protsesside järelevalve. Ilmekalt teeb naturaalse ja orgaanilise toote vahe selgeks Prantsuse Ecocerti standard. Natural ehk looduslik kosmeetika on selline, milles vähemalt 50 protsenti kõikidest taimsetest koostisosadest peab olema orgaanilist päritolu ning vähemalt viis protsenti kogu tootest peab olema orgaaniline. Organic ehk orgaaniline kosmeetika on selline, kus vähemalt 95 protsenti kõikidest taimsetest koostisosadest peab olema orgaanilist päritolu ning vähemalt kümme protsenti kogu tootest peab olema orgaaniline. Põhimõtteliselt sama kinnitab ka Briti Soil Association. Kelman selgitab, et COSMOS-standard, mida kasutab 85 protsenti serti-

fitseerimisettevõtetest, on loodud selleks, et edendada orgaaniliste põllumajandustoodete kasutamist ning suhtuda lugupidavalt bioloogilisse mitmekesisusse, kasutada loodusvarasid vastutustundlikult ning hoolitseda ümbritseva keskkonna eest, kasutada töötlemis -ja tootmisviise, mis on „puhtad“ ning inimtervist ja keskkonda säästvad ning juurutada ja arendada arusaama „rohelisest keemiast“. Looduslik koostisaine Kosmeetikatoote looduslik koostisaine võib tema sõnul pärineda taimestikust (taimeekstraktid, rasvaõlid, eeterlikud õlid), loomastikust (mesi, piim, loomarasv) või eluta loodusest (savi, muda, sool). Ja loomulikult on ka vesi, mis oma koostise poolest liigitub õigupoolest kõigi kolme allika alla. „Kosmeetikatoodetes ei ole lubatud kasutada nanomaterjale, nende tooraines ei tohi olla geneetiliselt muundatud organisme (GMO), neid ei tohi töödelda kiirgus- ja röntgenkiirtega ning nende väljatöötamiseks ei tohi kasutada loomkatseid,“ kirjeldab Kelman. „Säilitusainetest on lubatud kasutada bensoehapet ja selle sooli, bensüülalkoholi, salitsüülhapet ja selle sooli, sorbhapet ja selle sooli, dehüdroäädikhapet ja selle sooli ning denatoniumbensoaati ja tertsiaarset butüülalkoholi.“ Nõudeid ja piiranguid on veelgi, näiteks kosmeetikatoote pakendis ei tohi kasutada polüvinüülkloriidi (PVC) ja teisi klooritud plaste, polüstüreeni ja teisi stüreeni sisaldavaid plaste ning materjale või ained, mis toodetud geneetilist muundamist kasutades.


Õhust püütud süsinikdioksiidist saab lennukikütust

R

otterdami lennuväljale kerkib õhust püütud süsinikdioksiidist lennukikütust valmistav tehas, vahendab BBC. Hollandi ettevõte SkyNRG rajab koostöös Rotterdami lennuväljaga maailma esimese tööstusliku osaliselt süsinikdioksiidist valmistatud lennukikütust tootva tehase. Elektrolüüsiprotsessis lagundatakse vesi hapnikuks ja vesinikuks. Viimane segatakse õhust püütud kasvuhoonegaasiga CO2. Nii saadud sünteesgaasi saab töödelda lennukikütuseks. Päikeseenergiat tarbiv tehas kavatseb toota tuhat liitrit lennukikütust päevas ja plaanide järgi peaks esimene partii valmima 2021. aastal. Esimeseks kliendiks

See on lennunduse tulevik. Oskar Meijerink

kavatseb saada Hollandi odavlennufirma Transavia. „See on lennunduse tulevik,“ usub SkyNRG arendusjuht Oskar Meijerink. Ta möönab, et vähemalt esialgu on suurim mure sel moel saadava kütuse hind. Kui lennukikütus on võrdlemisi odav, siis süsinikdioksiidi õhust püüdmise tehnoloogia on alles arenemisjärgus ja päris kulukas. Keskkonnakaitseaktivistid pole kõigest sellest aga ülemäära vaimustuses ja osundavad, et tuhat liitrit on reaktiivlennuki umbes viie minuti kütusekulu. Nende veendumuse järgi peaks lennukiga lendamine muutuma taas nišikaubaks, mille jaoks enamikel inimestel raha pole.

Ametisse astuv Euroopa Komisjon lubab süsiniku impordimaksu

E

uroopa Komisjoni tulevane president Ursula von der Leyen on lubanud sisse seada süsinikumaksu, mida võetaks leebemate keskkonnanõuetega riikides toodetud kaupadelt, vahendab Reuters. Ursula van der Leyeni juhitava Euroopa Komisjoni volinike kuulamine Euroopa Parlamendis on alles pooleli, kuid tekitab juba rahvusvahelisi pingeid lubadusega kehtestada EL-i piiril süsinikumaksu, et tugevdada EL-i ettevõtete keskkonnanõuete tõttu nõrgenenud konkurentsivõimet. Olukorda, kus EL-i veetakse sisse kaupu, mis on valminud riikides, kus keskkonnanõuded on leebemad, nimetatakse süsinikulekkeks. Varasemad komisjonid on seni piirimaksu kehtestamise üleskut-

sed tõrjunud. Kõige häälekamalt on süsiniku impordimaksu nõudnud terasetootjad ja Prantsusmaa. Suhtumine on muutunud seoses süsinikukvoodi hinnatõusuga. Seni on komisjon jaganud ettevõtetele vajadusel tasuta süsinikukvoote, kuid nende arv väheneb alates 2021. aastast, mis arvatagi toob kaasa tootmiskulu kasvu. Peab vastama reeglitele Importkaupadele kehtestatava maksu ülesehituse kohta pole praegu veel midagi teada peale selle, et see peab ilmselgelt vastama maailma kaubandusorganisatsiooni WTO reeglitele, vältimaks ülejäänud maailma vastumeetmeid. Itaallane Paolo Gentiloni, kellest eelduste kohaselt saab uue komisjoni majandusvolinik, on öelnud,

et piirimaks peab olema „hoolikalt välja töötatud avaldama poliitilist survet, et kliima-ala venivillemeid tegudele sundida, kindlustama, et EL-i ettevõtted saavad konkureerida samade mängureeglite alusel“. Maksjate pahameel Igasugune väliskaubanduse maksustamine arvatagi tekitab pahameelt neis, kes rahakotti peavad kergitama. Osa vaatlejaid juba tuletab meelde EL-i katset rakendada oma süsinikukvoote ka rahvusvahelisele lennundusele. Plaan nurjus teiste riikide vastuseisu tõttu. Näiteks Hiina ähvardas tühistada mitme miljardi euro eest Airbusi lennukite tellimusi. Euroopa terasetootjaid koondav Eurofer on aga igatahes juba teatanud, et tervitab algatust.

47


su d a k M TEKST: ERIK ARU

P

ärast aastaid valitsenud hüüdlauset „Maksudega ei mängita!“ (iseasi muidugi, palju hüüdjad ise sellest kinni pidasid) kõlab nüüd üleskutseid mõelda sellele, kuidas maksusüsteem uueks luua, jätmata kaalumata ainsatki elementi. Tosin aastat tagasi sattusin Eesti Päevalehes töötades läbi viima debatti, kus teiste seas osalesid ka majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts ning investeerimispankur Veikko Maripuu. Mäletan praeguseni hämmingut Partsi näol, kui Maripuu hakkas rääkima, kuidas ettevõtete välja võtmata kasumi maksuvabastus pole kõige parem mõte, sest see hoiab firmas kinni raha, mis võiks liikuda muudeks investeeringuteks. Ilmselgelt polnud Parts varem selle pealegi tulnud, et mõnel ilmselgelt kapitalismi pooldaval inimesel võiks midagi olla seni igast suunast kiitusega üle valatud maksulükke vastu. Pigem maksaks tulumaksu Tegelikult leidub ettevõtjaid, kes leiavad, et ka firmasse jäetud kasumile võiks tulumaksu taastada, hulk teisigi. Näiteks sellised, kelle tootmissisenditest moodustavad suure osa aktsiisikaubad – ehk siis lihtsamalt öeldes kütus. Nemad arvatagi on aktsiisitõusu vastu. Sellest pole juba pikk hüpe seisukohani, et Eesti eelarvetulu on liialt sõltuvuses kaudsetest maksudest, mistõttu nii mõnigi neist eelistaks kõrgema aktsiisi asemel tasuda tulumaksu kogu kasumilt.

48


kui mänguväljak Küllap arvab hoopis teisiti suur osa neid ettevõtjaid, kelle äril aktsiisikaupadega ülemäära kokkupuudet pole. Nende seas aga tõenäoliselt jagub selliseid, kelle meelest tööjõumaksud ületavad mõistliku piiri. Mõni neist võib-olla eelistaks sotsiaalmaksu ülempiiri, osa aga kindlasti oleks nõus pigem kasumist rohkem ära maksma. Peaasi, et kasumit üldse teenida saab. Kõiki neid ja muidki ideid saab kindlasti lähiajal kuulda, kuna juba peaminister Jüri Ratas leidis, et maksusüsteemi üle tuleks põhjalikult mõelda, jätmata ühtegi võimalust kaalumata. Eesti Päevalehe veergudel tegi juba avapaugu erakonna Eesti 200 liikmest ettevõtja Marek Reinaas, kes käis välja astmelise käibemaksu vastavalt kaupade ökoloogilisele jalajäljele. Ettevõtjate erinevad huvid püüavad ajakirja TööstusEST järgnevatel lehekülgedel ühisele platvormile tuua kaubandus-tööstuskoja ja tööandjate keskliidu esindajad. Neli eesmärki Maksusüsteemi eesmärke on tegelikult neli. Kõigepealt peab avalik sektor saama maksudest raha, mille eest teenuseid pakkuda. Teine eesmärk on tulude ümberjagamine – mingilt rühmalt võetakse raha ja antakse see toetustega teisele. Kolmandaks sihiks on inimeste käitumise muutmine, et nad end või teisi ei kahjustaks. Neljandaks tasakaalustab osa makse majandustsükleid – näiteks tulumaksulaekumine majandusbuumi ajal kasvab ja surutise ajal kahaneb. Selle kohta, milline on üks hea maksusüsteem, sai 2010. aas-

Hea tulumaks on astmeline. Astmeid ei tohiks olla liiga palju, kaks või kolm oleks paras. James Mirrlees

tal kaante vahele analüüs „Tax By Design: The Mirrlees Review“ („Kujundatud maks: Mirrleesi ülevaade“), mille koostamist juhtis üks maailma tunnustatumaid maksueksperte, Nobeli majanduspreemia laureaat söör James Mirrlees (1936–2018). Täpsemalt oli koostajatele seatud eesmärgiks anda ülevaade Briti maksukorraldusest, kuid selle raames panid osalised kirja ka rea üldisemaid põhimõtteid. Kokkuvõtlikult öeldes on hea progressiivne neutraalne süsteem. Ehk siis maksukoormus peaks sissetuleku suurenedes kasvama. Sarnaseid tegevusi tuleks maksustada sarnaselt, kuigi kahjulike (suitsetamine, alkohol jne) ja kasulike tegevuste (pensioniks säästmine, hariduskulud, lapsehooldus jms) puhul lubavad autorid erisusi. Ja kokkuvõttes peaks erinevad maksud moodustama süsteemi, mis täidaks oma üldiseid eesmärke. Kaudsete maksude puhul soovitavad autorid ühetaolist käibemaksu kõigile kaupadele (seega unustage astmeline käibemaks), lisaks aktsiisid alkoholile ja tubakale. Keskkonnamaksudena on nad välja toonud mingit liiki süsiniku-

maksu (seda eriti täpsustamata) ja ummikumaksu. Eesti maksusüsteemi ühe puusliku, eraisiku tulumaksu koha pealt leiab aruanne, et hea tulumaks on maksuvaba miinimumiga ja astmeline. Astmeid aga ei tohiks olla palju, kaks või kolm oleks paras. Need peaks olema väga täpselt paika timmitud vastavalt inimeste käitumise analüüsi tulemustele. Viimase poolest Eesti maksusüsteem iseäranis viimastel aastatel kahjuks küll ei hiilga. Samasugune maksustamine Ettevõtlustulu ja muud tulud peaksid olema maksustatud samamoodi kui töötasu. Samas, teatud piirini võiks säästudelt teenitud tulu olla maksuvaba, et soodustada pensionipõlveks raha kõrvale panemist. Kindlasti peaks olema maksustatud pärand. Ettevõtetele peaks kehtima ühetaoline tulumaks, mida peaks enamasti maksustama siis, kui see lahkub firmast ja millest peaks saama teatud piirini maha arvata investeeringud (seega vaid veidi teine süsteem, kui meie reinvesteeritud kasumi maksuvabastus). Lisaks soovitab aruanne rakendada ettevõtetele ka maamaksu vastavalt sellele, kui palju on nendele kuuluv maa väärt. Eesti praeguse süsteemi koha pealt ehk kõige olulisem on aga nõuanne vältida sihtotstarbelisi makse. Järelikult pole meie riigieelarve põhiline tuluallikas sotsiaalmaks sellisel kujul soovitatav. Selle muutmine tähendaks juba suuremat remonti. Aga eks see kõik ole muidugi vaid üks arvamus, kuigi ebatavaliselt autoriteetsest allikast.

49


Maksupoliitika juhtimiseks

ihti kuuleb väidet, et ettevõtjad ei soovi makse maksta ja otsivad meetodeid, kuidas seda mitte teha. On loomulik, et ettevõtja peamiseks eesmärgiks ei ole maksude maksmine – selleks on ettevõtlustulu teenimine –, kuid maksud on osa meie majandusest ja nende maksmine osa ettevõtlusest. On raske leida ettevõtjat, kes ei mõistaks, kust tulevad vahendid, millest finantseeritakse avalikke teenuseid ja tagatakse riigi toimimine. Samuti mõistavad ettevõtjad hästi ka seda, kui maksuraha kasutatakse ebaotstarbekalt või eesmärgipäratult. Tahe ja soov maksudest eemale hoida tekib aga siis, kui maksusüsteemiga mängitakse ning erinevate muudatuste mõju hinnatakse katse-eksituse meetodil.

Ju ht ides m a ksupol i it i k at Excelist võib saada imelisi tulemusi. Näiteks maksumäärade tõus on maksulaekumisele alati positiivse mõjuga, kui mitte arvestada inimeste käitumise muutusi. Maksumuudatused ei ole kunagi lineaarsed, kuid viies läbi muudatusi, kiputakse seda unustama. Üheks heaks näiteks on 2009. aasta tööandja sõiduauto isikliku kasutuse erisoodustus, kus oodatud lineaarne kasv muutus kiiresti hoopis languseks. Tagantjärgi on hea näpuga näidata, kuid sellist mõju oleks saanud ära hoida või oluliselt vähendada, kui oleks hinnatud mõju koos spetsialistide ja ettevõtjatega. Jaanuaris 2009 tõusis tööandja sõiduauto isikliku kasutuse erisoodustuse baas täpselt kaks korda. Eelarvesse kirjutati ja arvestati lisanduva maksulaekumisega esimesel aastal +24 miljonit eurot. Kolme aasta pärast eeldati, et positiivne mõju on veelgi suurem ehk +29 miljonit eurot aastas. Sarnaseid näited leiab ka lähiminevikust, kus alkoholiaktsiisi tõus tekitas laiaulatusliku piirikaubanduse lõunapiirile ning tõi kahju mitte ainult alkoholiaktsiisi väiksema laekumisena, vaid mõjutas ka toodete ja teenuste müüki.

Maksumuudatustele peab eelnema põhjalik mõjude analüüs On mõistetav, et seoses ühiskonna ja majanduse muutumisega tuleb aeg-ajalt muuta ka maksusüsteemi, et tagada ühiskonnale tähtsate süsteemide toimimine. Kuid tehtavad muudatused peavad olema eesmärgipärased ja mõjud hinnatud, sest tehes muudatusi kiiresti ning ilma tagajärgi mõistmata teeme rohkem kahju kui kasu.

Järsud muudatused tekitavad ebakindlust Tehes ootamatuid muudatusi maksusüsteemis vähendame ettevõtjate motivatsiooni teha pika tasumisajaga investeeringuid. Kuid just sellised investeeringud toovad Eestisse suurel hulgal kapitali ja loovad kõrge väärtusega töökohti, seega on tähtis, et maksukeskkond oleks ettenähtav. See annab ettevõtjatele ja teistele huvigrup-

MARKO UDRAS EESTI KAUBANDUS-TÖÖSTUSKOJA POLIITIKAKUJUNDAMISE JA ÕIGUSOSAKONNA JUHATAJA

T

50

pidele aega maksumuudatusega kohanemiseks ning väldib olukordi, kus planeeritud investeeringud toovad tulu asemel kulu. 1. juulil 2015 jõustus maksukorralduse seaduses säte, mille kohaselt peab maksuseaduse ja selle muudatuse vastuvõtmise ning jõustumise vahele jääma vähemalt kuus kuud. Niinimetatud kuue kuu reegel jõudis seadusesse tänu koja ja ettevõtjate ühispöördumisele ja selle eesmärk oli suurendada maksukeskkonna ettenähtavust. Kaubanduskojale teadaolevalt on riik kuue kuu reeglit rikkunud vähemalt ühel korral. See juhtus 2017. aastal, kui vähem kui kaks nädalat enne sotsiaalmaksu määra vähenemist poole protsendi võrra võeti vastu seaduseelnõu, millega jäeti maksulangetus ära. Pärast seda läks koda riigi vastu kohtusse, kuid kuna nii õiguskantsler kui ka kohus jäid seisukohale, et säte ei ole piisavalt selge ega kaitse ettevõtjaid ebasoodsate maksumuudatuste eest, siis palus koda 2019. aasta alguses riigikogul viidatud sätte sõnastust muuta selliselt, et oleks selgelt arusaadav, millistel juhtudel on lubatud kuue kuu reeglist kõrvale kalduda. Koda on täna seisukohal, et kaalukamate negatiivse mõjuga maksumuudatuste puhul peaks etteteatamise tähtaeg olema veel pikem, tagamaks ettevõtjate ja huvigruppide valmisolek. Võrdluses teenindussektoriga on maksukeskkonna stabiilsus oluline tööstusele seetõttu, et tootmist ei saa kiirelt mujale viia. Taanis tehtud uuringu järgi on tööstuse jaoks soovitatav maksukindlusperiood 15 aastat, kuid see on kahjuks Eestis ebareaalne. Aga selge on ka see, et ebastabiilne maksukeskkond ei soodusta mit-


Excelist ei piisa Deklareeritud summad kuus mln eur

ootus

6

5

4

reaalsus 3

2

juuli 2008

detsember 2010

Heaks näiteks on 2009. aasta tööandja sõiduauto isikliku kasutuse erisoodustus, kus oodatud lineaarne kasv muutus kiiresti hoopis languseks.

te kunagi investeeringuid ega majanduskasvu. Tänane ettevõtete tulumaksusüsteem peab säilima Täna Eestit eristav ja meie ettevõtlust toetav tulumaksusüsteem tuleb säilitada. See on olnud üks vaieldamatult paremaid majandusja maksupoliitilisi otsuseid, mida Eestis kunagi on tehtud ning puudub igasugune vajadus seda süsteemi täna muutma asuda. Muutes oleks kaotajaid kindlasti kordades rohkem kui potentsiaalseid võitjaid ning enamasti oleksid kaotajaks just väikese ja keskmise suurusega ettevõtted. Meil on täna üles kasvanud täiesti uus ettevõtjate põlvkond, kellest valdav enamus ei kujuta ettegi, mida tähendab traditsiooniline ettevõtete tulumaksusüsteem ega oska selle negatiivseid mõjusid sedavõrd ka karta. Siin tuleb poliitikutel kuulata neid ettevõtjaid, kelle on kogemus mõlema süsteemi ajal tegutsemisest. Positiivne on ka see, et Eesti on

OECD riikide hulgas üks efektiivsema maksude kogumisega riike. Mis tähendab, et ühe euro maksu kogumisele kulub praktiliselt kõige vähem raha, mis peab ka nii jääma. Iga uue maksumuudatuse puhul tuleb hinnata selle kogumise kulukust, seda nii maksuhalduri kui ka maksumaksja vaatest. Maksud tõstku omavalitsuste ettevõtlusmotivatsiooni Täna puudub paljudel kohalikel omavalitsustel piisav motivatsioon toetada ettevõtlust. See omakorda takistab oluliselt uute töökohtade loomist kaugemale tõmbekeskustest. Ettevõtluskeskkonna jätkusuutlik arendamine peaks olema omavalitsuste kohustus ning koda on teinud ettepaneku, et kuni pool omavalitsusele laekuvast tulumaksust võiks laekuda töökohtade ja teine pool elukohtade alusel. Nii suureneks omavalitsuse tulubaas ja tekiks võime teha rohkem, mis omakorda jätab rohkem inimesi tööle samasse omavalitsus-

se ning kaob ka pendelrände negatiivne mõju. Aktsiisisoodustusest võiks saada kasu rohkem ettevõtjaid Koda tegi eelmisel aastal rahanduskomisjonile ettepaneku muuta leebemaks soodusaktsiismääraga elektrienergia ja gaasi tarbimise tingimusi. Täna saavad soodusaktsiisimääraga energiat vaid vähesed ettevõtted. Tingimuste leebemaks muutmine vähendab aktsiiside laekumist riigieelarvesse, kuid samas tuleb arvestada, et muudatus parandab ettevõtjate konkurentsivõimet ja seeläbi on muudatusel vähemalt pikemas perspektiivis ikkagi positiivne mõju riigieelarvele. Samuti on diislikütuse aktsiis täna liiga kõrge ja tööstusele oleks kasulik, kui aktsiisi langetatakse, mis jällegi langetab laekumisi riigieelarvesse, kuid positiivne mõju konkurentsivõimele kaaluks selle tõenäoliselt üles. Maksusüsteemi kallal saab alati nuriseda. Nii palju kui on erinevaid ärimudeleid, on ka arvamusi ning seisukohti parema maksusüsteemi üle. Kuldse kesktee leidmine on keeruline, kuid täna võime öelda, et meie ettevõtete tulumaksusüsteem on jätkuvalt toimiv ja seda asendada ei ole mõistlik ega innovaatiline, eriti juhul kui ideed tulevad 20. sajandi algusest. Peame vaid jälgima, et ei tehtaks kiirustades maksumuudatusi, mis piiravad ettevõtlusvabadust ja kahjustavad meie ettevõtete positsiooni rahvusvahelises konkurentsis. Samuti peame jätkuvalt survestama poliitikuid, et nad võtaks omaks huvigruppide kaasamise ja analüüside läbiviimise, sest maksupoliitika ei ole rallisõit, kus otsuseid tuleb teha lennult.

51


OECD konkurentsivõimelisimal maksusüsteemil on arenguruumi

RAUL ARON EESTI TÖÖANDJATE KESKLIIDU NÕUNIK-ANALÜÜTIK

E

esti Tööandjate Keskliit on oma maksupoliitika seisukohad kirja pannud Tööandjate Manifesti. Tõsi on, et seisukohad sektorite ja inimeste lõikes varieeruvad, kuid läbiv seisukoht on, et praegu tuleks pigem hoida maksurahu ja järgmisi vajalikke muudatusi põhjalikumalt analüüsida. Ettevõtjad on üldjuhul üksmeelel, et maksusüsteem peab toetama Eesti ettevõtluskeskkonna konkurentsi ja majandusarengut. Maksuhaldus peaks seejuures olema võimalikult lihtne ja automeeritud. Arenguruumi leidub Praegu on Eesti maksusüsteem Tax Foundationi andmetel OECD riikide konkurentsivõimelisim, kuid arenguruumi on ja maksumaksjaid jääb üha vähemaks. Iga töötava inimese ja maksumaksja huvi peaks olema, et valitsus ei kalduks lihtsalt maksukoormust tõstma, vaid püüaks eelkõige leida lahendusi majandusarengu elavdamiseks. Maksukoormust tõstab perspektiivis varjatult ka nt teise pensionisamba kaotamine ja välistööjõu takistamine, tasuta avalike teenuste tekitamine või sotsiaaltoetuste heldemaks muut-

52

mine. See raha peab ju kuskilt tulema. Maailmavaatest sõltumatult peaksid inimesed aru saama, et Skandinaavia ja Soome varaline seis ja ka iga-aastaselt toodetav rikkus on kolm-neli korda suurem kui eestlaste oma ning isegi siis, kui kõik see ümber jagada, saame suure hulga demotiveeritud inimesi, aga mitte sama heaolutaset, mis põhjanaabritel. Ettevõtte klassikaline tulumaks oleks Euroopa Komisjoni tellitud uuringu kohaselt Eesti majandusele negatiivse mõjuga isegi siis, kui see oleks väikeettevõtetele vabatahtlik või kehtiks vaid hargmaistele ettevõtetele. Seetõttu ei ole mõistlik seda riiklikult toetada. Kontsernidele, kes teistes liikmesriikides selle maksuarvestusega juba tegelevad, võib olla see lihtsam, kuid Eestisse lisanduks oluliselt halduskoormust ja üks ettevõtluskeskkonna olulisi kaubamärke kaoks. Riik saaks esialgu tõenäoliselt rohkem maksutulu, kuid pikemas perspektiivis jääks maksubaas väiksemaks ja kasutegur väheneks. Kuigi Eesti praegust maksusüsteemi peetakse üldjoontes heaks, tasuks siiski mõned vead parandada. Näiteks takistab praegu osalise koormusega töökohtade loomist sotsiaalmaksu miinimumkohustus. See takistab tööturule kaasamast just noori, pensio-

Sotsiaalmaksu miinimum takistab osalise koormusega töökohti.

nieelikuid, väikelaste vanemaid ja neid, kes tööturult mingil põhjusel liiga kauaks eemale on jäänud. Teisisõnu, neid väheseid kohalikke, kes meil üldjuhul veel töötud on. Tervise edendamine Tervise edendamise kulud said mingil määral eelmisest aastast maksuvabastuse, kuid kahetsusväärselt jäeti soodustuseta otsesed ravikulud, näiteks hamba- jt eriarstivastuvõtud, ja ravimite kompenseerimine. Kusjuures, kui tööandja soovib teha erakindlustust, siis need asjad on 400 euro ulatuses aastas maksuvabad, aga kui on soov oma töötajate otse hambaarsti arveid või ravimeid kompenseerida, siis sellele tuleb 66,25 protsenti sotsiaal- ja tulumaksu lisaks maksta. Mõlemad maksumuudatused on esialgu suhteliselt väikese eelarvekuluga, kuid pikemas perspektiivis ka riigieelarvele positiivse mõjuga. Samuti pärsib maksukoormus siiski ka kõrgepalgaliste spetsialistide Eestisse meelitamist või ka meie kohalike talentide töökohtade Eestis hoidmist. Meie brutopalgas ei sisaldu erinevalt teistest Euroopa riikidest sotsiaalmaks, aga ikkagi tuleb töötajal 4000-eurosest palgast ligi tuhat eurot tulumaksu maksta ja tööandjale lisandub veel pea 1400 eurot sotsiaalmaksu. Avalikke teenuseid tarbivad need inimesed sageli hoopis vähem kui madalapalgalised. Valitsus on ääri-veeri mõista andnud, et Eestisse on oodatud vaid tippspetsialistidest välismaalased, aga nende siia meelitamiseks on tehtud õige vähe.


Kohtla-Järve haisuprobleem väheneb

N

eli Kohtla-Järve ettevõtet täidavad edukalt lõhnakavasid, et vähendada kohalikke elanikke häirivat haisu. E e l m i s e l a a s t a l k i it i s Keskkonnaamet heaks Novotrade Investi, Järve Biopuhastuse, Eastman Specialties-i ja VKG Oili lõhnaaine vähendamise tegevuskavad, et leevendada Kohtla-Järve elanike haisumuret. Nüüdseks on ettevõtted tegutsema asunud ning esimesed mõõtetulemused näitavad haisu vähenemist. Keeruline ülesanne Kohtla-Järve piirkonna lõhnaprobleemi lahendamine on väga keeruline ülesanne, kuna hais tekib mitme ettevõtte tegutsemise koosmõjul. „Seetõttu peavad kõik osapooled ühiselt pingutama investeerides oma tootmistehnoloogiasse või kasutades uudseid töövõtteid,“ selgitas Dagmar Undrits, Keskkonnaameti välisõhu peaspetsialist. „Tunnustame kohalikke ettevõtteid, et nad on meiega kokku lepitud tegevusi ellu viimas ja seeläbi aitavad kaasa haisu vähenemisele.“ 2022. aasta suveks peavad aga

98% võib väheneda lõhnaheide.

olema kõik kavades ettenähtud tegevused rakendatud ja hais oluliselt väiksem. Undritsa sõnul on eriti rõõmustav see, et mõni uuenduslik lõhnakavade meede võiks sobida ka teistele analoogsete probleemidega ettevõtetele, kel oleks vaja oma tegevusega kaasnevat haisu vähendada. Näiteks Järve Biopuhastus hakkab kasutama uudse settekäitlustehnoloogiana tahendatud reoveesette kuivatamist, mis aitab märkimisväärselt vähendada setteist tulenevat haisu. VKG Oil kaotab kaks olulist ebameeldiva lõhna allikat, suunates tekkiva heite edasi järelpõletamisele. Seeläbi väheneb oluliselt õhku paisatava heitega kaasnev hais. Eastman Specialties paigaldas täiendavad soojusvahetid ning

lekkekindlamad pumbad, kust ei eraldu enam nii palju lõhnaaineid. Eesti Keskkonnauuringute Keskuse märtsis 2019 tehtud mõõtmised näitasid, et tänu nendele tegevustele väheneb ettevõtte lõhnaheide nendest lõhnaallikatest lausa 80–98 protsenti. Haisvad gaasid kogutakse kokku Ka Novotrade Invest pingutas haisu vähendamise nimel, paigaldades oma vedelainete mahutipargile innovaatilise heitgaaside kogumis- ja utiliseerimissüsteemi nimega PLAZKAT. Haisvad heitgaasid kogutakse spetsiaalse torustiku abil kokku ning suunatakse haisu vähendamiseks hävitamisele. Tänu uue süsteemi kasutusele väheneb ettevõtte lõhnaheide hinnanguliselt 77 protsenti võrreldes senisega. Kõik Keskkonnaameti ja ettevõtete koostöös valminud lõhnakavade tegevused viiakse ellu hiljemalt 2022. aasta suveks. Seejärel tehakse uued mõõtmised, et teada saada, kuidas kavades ettenähtu rakendamine vähendas KohtlaJärvel levinud haisu. Kavade täitmist kontrollivad Keskkonnaamet ja Keskkonnainspektsioon.

Tallinnas toimub kemikaaliohutuse teabepäev

O

ktoobri keskel toimub ettevõtetele suunatud kemikaaliohutuse alane teabepäev. Sotsiaalministeeriumi, terviseameti ja keskkonnaministeeriumi koostöös korraldatud teabepäev on suunatud ettevõtetele, kelle töötajad puutuvad oma igapäevases töös kokku kemikaalidega, kes tarnivad või kasutavad oma majandustegevuses erinevaid kemikaale.

Teabepäeval saab praktilisi teadmisi, milline roll on ettevõtjal kemikaalide tarneahelas, millised kohustused sellega kaasnevad, mida tähendavad erinevad märgistuselemendid kemikaalipakenditel, miks on ohutuskaart oluline, kuidas see aitab kemikaale kasutavat töötajat ning ka üldisemalt, millised on kemikaali- ja keskkonnapoliitika eesmärgid EL-is ja kuidas saab sellesse ise panustada.

Hea teada Teabepäev toimub 15. oktoobril algusega kell 10.00 Hestia Hotell Euroopa, Paadi 5, Tallinn. Teabepäev on tasuta, sellele saab end registreerida sotsiaalministeeriumi kodulehel, registreerimine on avatud kuni 10. oktoobrini.

53


Aastail 1926–1940 Eestis elanud Ungari kunstniku Ernö Kochi joonis Eesti Kiviõli vabrikust 1936. aastal

Põlevkivikeemia käekäik peegeldab Eesti ajalugu 54


Hoolimata pidevatest kahtlustest tasuvuse kohalt, on Eesti põlevkivitööstus juba sadakond aastat pidevalt uuesti oma elujõudu tõestanud. TEKST: ERIK ARU

Inimkond tunneb põlevkivi juba aastatuhandeid, sest, nagu nimigi ütleb, see süttib üpris kergesti. Sellest hoolimata on Eesti ainus riik, kus seda suuremahuliselt rakendatakse ja uuritakse. „Põlevkivi … on olnud kriisiaegade energiaallikas,“ kirjutas Eesti põlevkivikasutuse ajaloost doktorikraadi kaitsnud rootslane Rurik Holmberg oma monograafias. „Põlevkivi laialdasele kasutamisele on kaks fundamentaalset vastuväidet; nimelt ökonoomia ja ökoloogia.“ Kuid eestlastele tõenäoliselt polegi meie peamine kodumaine energiaallikas ülearu ammune tuttav. Nagu geograafidest teadusajaloolased Erki Tammiksaar ja Taavi Pae 2012. aastal ajakirjas Eesti Loodus nentisid, ei paljandu põlevkivi looduslikult kusagil Eestis. Seetõttu said esimesed kokkupuuted põlevkiviga tekkida kaevusid või kraave kaevates, nagu viitavad ka ainsad kaks teadaolevat pärimuslugu põlevkivist. Viimasedki pärinevad 19.–20. sajandist. Esimesed märgid 18.–19. sajandil uurisid Eesti põlevkivi mitu baltisaksa teadlast ja teada on selle kasutamine madala kütteväärtusega kütusena, peamiselt talupoegade poolt. Siinse põlevkivi tööstusliku kasutamiseni jõuti alles Esimese maailmasõja aastatel. Holmberg dateerib põlevkivi esmamainimise 1771. aastasse. Selle esmauurija au saab keemik Johann Gottlieb Georgi, kes Tammiksaare andmeil esitas 28. märtsil 1789 Peterburi Vabas Majandusseltsis

Paul Kogerman 1920ndatel. Fotod: Vikipeedia

Kohala mõisast pärit põlevkivi analüüsi (Holmberg kirjutab 1791. aastast). Põlevkivi koostise uurimine Tartu Ülikoolis sai alguse 1850. aastal, kui esimesed keemilised analüüsid selle kohta tegi Dresdenist pärit põllumajanduseja tehnoloogiaprofessor Alexander Petzholdt. Aastal 1870 võttis põlevkivi uurida Aleksandr Šamarin ja aasta hiljem Richard Hehn. Esimeseks põlevkivi leiukohti uurinud eestlaseks saab pidada Jõhvi ministeeriumikooli käsitööõpetajat Wilhelm Johansoni. Siiski sai siinne põlevkivikeemia jalad alla tänu Vene teadlaste tööle, kelle huviorbiiti sattus maavara alles Esimese maailmasõja ajal, kui tsaaririigi impordist sõltunud pealinnas Petrogradis tekkis kütusekriis. Kaubandusja tööstusministeeriumi kütuse erinõukogu ühele liikmele meenus 1916. aastal, et ta oli midagi kuulnud Eesti põlevkivist. Nii algas siinsete leiukohtade uurimine,

kuid suuremamahulise kaevandamiseni asjad ei jõudnud, kuna enne sai Vene võim siinmail selleks korraks läbi. Ilma mõne entusiastita võinuks pärast Saksa okupatsiooni lõppu 1918. aastal põlevkivigi taas sinnapaika jääda. Kuid uuringute tulemustega oli end kursis hoidnud Petrogradis elanud insener Märt Raud, samuti geoloog Hendrik Bekker, hilisem Tartu Ülikooli esimene eestlasest geoloogiaprofessor. Põlevkivisse uskusid ka Tallinna keemiabakterioloogia labori juhataja Henry von Winckler ja tema abiline Paul Kogerman. Eksperimentaalne põlevkiviõli tootmine Eestis algas 1921. aastal ja sellega seoses kerkis KohtlaJärvele ka vastav labor, mida juhatas Karl Luts. Elektritootmine põlevkivist sai alguse 1924. aastal. P r a eg u s e V KG e e l k ä ija Riigi Põlevkivitööstuse (alates 1936. aastast Esimene Eesti Põlevkivitööstus), mida kogu iseseisvusaja juhtis juba mainitud Raud, valdusesse kuulusid KohtlaJärve karjäär, samuti Kukruse kaevandus ja põlevkivi utmise katsetehas. Ettevõtte kolm õlivabrikut läksid käiku aastatel 1924 (andes seitse-kaheksa tonni õli päevas, millega käivitus ka põlevkiviõli tööstuslik tootmine), 1936 (toodang 20 000 tonni aastas) ja 1938 (40 000 tonni aastas) ning bensiinitehas 1931. aastal. Saksa kapital Baltisaksa panga G Scheel ja Co enamusosalusega, enda ümber kerkinud linnale nime andnud Eesti Kiviõli rajas 1922. aastal Sonda juurde oma põlevkivikaevanduse, milleks oli varem riigilt saanud kontsessiooni. Kapital

55


pärines Saksa pangalt Bankhaus Mendelsohn ja Co., kelle huvi projekti vastu tulenes tõenäoliselt sõjajärgsel Saksamaal valitsenud kütusenappusest. Aastal 1929 asutas ettevõte Kiviõli õlivabriku ja kerkis pärast veel kahe vabriku valmimist Eesti suurimaks põlevkiviettevõtteks, omades umbes 38 protsenti kogu sektorisse paigutatud kapitalist (riiklikule põlvekivitööstusele kuulus umbes veerand). Vahepeal Suurbritannias õppimas käinud Kogerman asutas 1925. aastal koos Michael Wittlichiga Tartu Ülikooli keemiainstituudi juurde õlikivide uurimise labori ja oli selle juhataja. Labor koos juhatajaga toodi 1936. aastal üle Tallinna Tehnikainstituuti (praegune tehnikaülikool). Aastal 1938 sai Tallinna Tehnikaülikoolis alguse ka keemia- ja mäeteaduskond. Aastal 1939 sai Raud teatada, et sisuliselt kõik põlevkivi otse kütusena kasutamisega seonduvad probleemid olid lahendatud. Teadus- ja arenduskeskused Põlevkivikeemia ja -tehnoloogia teadus- ja arendustöö suuremateks keskusteks kujunesidki Tallinna Tehnikaülikool (mille eelkäijaks oli 1919. aastal asutatud Tallinna Tehnikum) ning nõukogude ajal loodud rakenduskeemia suunitlusega uurimisasutused TA Keemia Instituut (tegutses 1947–2002) ja Põlevkivi Teadusliku Uurimise Instituut (tegutses 1958– 2009 Kohtla-Järvel). Sillamäel tegutses aastail 1927– 1940 pausidega Rootsi kapitalil põhinenud ja Marcus Wallenbergi juhitud Eestimaa Õlikonsortsium. Firma esimene õlivabrik võimsusega 50 tonni õli ööpäevas alustas tööd 1928. aastal. Vahepeal tekkisid ettevõttel majandusraskused, kuid töö jätkus 1936. aastal ja kaks aastat hiljem ehitas konsortsium teise õlivabriku, mille võimsus oli 150 tonni õli ööpäevas.

56

Kaevurid maa-aluses kaevanduses 1930ndatel.

Aastal 1931 rajas Suurbritannia firma New Consolidated Gold Fields Kohtla (praegune KohtlaNõmme) raudteejaama juurde Kohtla õlivabriku, mis kasutas toorainena põlevkivi. Esialgu ostis ettevõte seda riiklikult põlevkivitööstuselt, kuid 1937. aastal asutas lähedusse ka Kohtla kaevanduse. Kõigi nende ettevõtete töötajaskond oli ka tol ajal üsna kõikuv, sest nafta madala maailmaturuhinna tõttu polnud toodang kuigi konkurentsivõimeline isegi Eestis endas. Põlevkivi rakendamist toetas omajagu tollal kivisöele kehtinud

imporditollitariif. 1930ndate majanduskriisi ajal kasvanud ja lisaks kivisöele ka naftale rakendatud tollitariifid ning tööstusele jagatud abirahad pakkusid täiendavat leevendust. Saksa huvi Välismaal kerkis põlevkiviõli vastu huvi 1930ndate keskel Saksamaal, kus naftat polnud, kasvav sõjamasin aga vajas kütust. Sealne kontsern IG Farbenindustrie oli püüdnud 1920ndatel erilise eduta ajada naftat pruunsöest ja asus toorõli ostma 1935. aastal Eesti Kiviõlilt ning


neeris ja kustutas põlengud tööstuses ning alustas taastamistöid. Oktoobris 1941 moodustati põlevkivitööstuse haldamiseks nii-öelda ida-aladel õli tootmise ainuõigust omanud Saksa kontserni Kontinentale Öl allüksus Baltische Öl GmbH, mille peakontor ja seitse osakonda asus Tallinnas, tehnikaosakond aga jäi Kiviõlisse. Seda hakkaski juhtima juba mainitud Kursell. Põlevkivitööstuses moodustati viis vabrikut, kuhu kuulusid kaevandused ja õlivabrikud.

kaks aastat hiljem Esimeselt Eesti Põlevkivitööstuselt, kelle kogu kütteõli läks Saksa sõjalaevade kütteks. Veel aasta hiljem sõlmis sakslastega lepingu ka Eestimaa Õlikonsortsium. Need lepingud jäid kehtima ka siis, kui Eesti 1940. aastal Nõukogude Liitu inkorporeeriti. Nii polegi imestada, et Saksa okupatsiooni ajal sai siinse põlevkivitööstuse etteotsa Claus von Kursell, kes oli olnud alates 1930. aastast IG Farbenindustrie esindaja Eestis. Esialgu aga võttis 1941. aastal põlevkivitööstuse üle väegrupi „Nord“ tagalateenistus, mis demi-

Maailma suurim Pärast Teist maailmasõda sai Eesti NSV maailma suurimaks põlevkivikaevandajaks, mis polnud ka kuigi keeruline, sest ega seda maavara suurt keegi teine kaevandanudki, peale vähesel määral hiinlaste. Paul Kogerman oli ainus Eesti NSV Teaduste Akadeemia liige, kes oli kuulunud Eesti Teaduste Akadeemiasse enne Teist maailmasõda – ülejäänutest olid kaheksa emigreerunud ja neli surnud. Esimest korda maailmas hakati tööstuslikult tootma põlevkivigaasi, mis leidis rakendust maagaasi asendajana. Hilisem akadeemik Ilmar Öpik on meenutanud, kuidas 1945. aastal öisel koosolekul Moskvas teatati sinna kogutud Eesti põlevkiviasjatundjatele Stalini otsusest asuda Leningradi varustama põlevkivist toodetud majapidamisgaasiga. Ilmselt jääbki küsimuseks, mil määral oli see idee eestlaste poolt ette söödetud – vaevalt oleks Vene teadlased ise selle peale tulnud. Igatahes kerkis Kohtla-Järvele selleks otstarbeks gaasikombinaat. Sügisel 1948 valmis gaasijuhe Kohtla-Järve–Leningrad. Tallinna jõudis põlevkivist toodetud gaas 1953. aastal, nii palju kui seda Leningradist üle jäi. Plaanid gaasijuhtmete rajamiseks Tartusse, Pihkvasse ja Riiga teoks ei saanud.

Kui odavam maagaas aina suurema osa turust üle võttis, tuli põlevkivile ja selle utmisel tekkinud gaasile uus rakendus leida. Kuna NSV Liidu loodeosas kasvas nõudlus elektri järele, siis rajati 1959. aastal tööle hakanud Balti soojuselektrijaam ja 1969. aastal tööle hakanud Eesti soojuselektrijaam, mis olid olulised Leningradi elektriga varustajad, kuni valmis Sosnovõi Bori tuumaelektrijaam. Nii kujunes põlevkivi peamiseks kasutusalaks elektritootmine, mille roll enne Teist maailmasõda oli olnud suhteliselt väike. Nõukogude Liidus uuriti ka muid võimalusi, mida põlevkiviga peale hakata. Nii üleliidulistes kui Eesti eri teadusasutustes toimus pärast sõda põlevkiviõli kasutusvõimaluste analüüs, samuti püüti arendada edasi ka sõjaeelseid tooteid, nagu immutusõlid või bituumen. Üheks sihiks oli ka sünteetilise bensiini ja diisli valmistamine, kuid suurtootmiseni asi siiski ei jõudnud. Kui 1962. aastal läks KohtlaJä r ve Põle vk iv itö öt le m i s e Kombinaadis käiku gaasbensiini pürolüüsi seade, siis sai turule tuua bensooli ja tolueeni ning liimvaigud. Neid toodeti aga sisse veetud toorainete baasil, mistõttu põlevkivi väärindamisega polnud seal enam suurt pistmist. Kombinaat ise tegeles NSV Liidu lõpuaastail suuresti nafta ümbertöötlemisega. Üks olulisemaid nõukogudeaegseid tehnoloogilisi uuendusi oli tahke soojuskandjaga seadme (TSK) protsessi rakendamine, mis lubas ära kasutada ka peenfraktsiooniga põlevkivi (läbimõõduga alla 25 mm), mis seni raisku läks – tavaliselt jäeti see lihtsalt karjääridesse või kaevandustesse. Sellisel, Eesti 20. sajandi ajalugu iseloomustaval keerulisel ning käänulisel moel ongi aluse saanud praegune siinne põlevkivisektor. 57


Autuni põlevkivikaevandus.

Põlevkivi ajalugu maailmas

P

õlevkivi rakendasid teedeehitusel ja ehitusel sideainena juba mesopotaamlased 3000 aastat eKr ning seda kasutasid ka rauaaegsed britid. Samuti rakendati põlevkivi kaunistusena, näiteks mosaiikides. Mongolid aga tegid põlevkivist oma nooleotsad, et neid vajadusel süüdata. Kümnendal sajandil kirjeldas araablane Masawaih al-Mardini bituumenilaadsest kivist õli saamise protsessi. Esimene põlevkiviõli valmistamisega seonduv patent pärineb 1694. aastast, mil Martin Eele, Thomas Hancock ja William Portlock said Briti krooni patendi,

58

sest leidsid „viisi saada kätte ja teha suures koguses pigi, tõrva ja õli ühest kivi liigist“. Tänapäevane tööstuslik kasutamine algas 1837. aastal Prantsusmaal Autunis. Sellele järgnes varude kasutuselevõtt Šotimaal, Saksamaal ja mujal. Tollal toodeti põlevkivist peamiselt petrooleumi, lambiõli ja parafiini, mille abil sai rahuldada suurenenud vajadusi valgustuse järele tööstusrevolutsiooni ajal. Toodeti ka kütteõli, määrdeõli, määrdeid ja ammooniumsulfaati. Põlevkivi rakendamine kasvas enne Esimest maailmasõda, kui

autosid tuli aina juurde, kuid naftaleiukohti esialgu mitte. Pärast Teist maailmasõda loobus enamik riike põlevkivi kasutamisest, sest see oli naftaga võrreldes kallim. Kaevandamine jätkus peamiselt Eestis ning Hiinas (Maomingi ja Fushuni leiukohad). Ülejäänud maailmas on huvi põlevkivi vastu kerkinud eeskätt naftakriiside ajal. Nii tulebki inglise keeles põlevkivist (oil shale) rääkides rõhutada, millest on jutt, sest shale oil tähendab küll põlevkiviõli, ent seda kasutatakse sagedamini tõrvaliivadest saadava õli sünonüümina.


Põlevkivi

Kuidas Enefiti tehnoloogia toimib?

Uttegaas

Lintkonveier Elektrijaam

paakauto

paakauto

paakauto

Utmiskamber +500°C

Jahutuskamber +15°C

Poolkoks

õlitehas

Toorõli

mahutipark

raudteevagunid

Sillamäe sadam

meretanker

meretanker

meretanker

Kaevandatud põlevkivi purustatakse, kuivatatakse ja kuumutatakse õhu juurdepääsuta retordis 500 kraadi juures, mille tulemusena eralduvad põlevkivist õli- ja gaasiaurud. Retordis tekkinud aur ja gaas juhitakse kondensatsioonisõlme, kus moodustuvad põlevkiviõli erinevad fraktsioonid ja põlevkivigaas. Retordist eraldatud ja veel teatud mahus orgaanikat sisaldav tahke materjal (poolkoks) suunatakse keevkihtkoldesse, kus toimub järele jäänud orgaanika põletamine. Protsessi tulemusena tekkivast kõrge temperatuuriga tuhast suunatakse teatud osa protsessi soojuskandjaks. Ülejäänud osa suunatakse käitlusesse või ladestamisse kui mineraalne jääk. Enne mineraalsete jääkide suunamist taaskasutusse või ladestusalale eraldatakse sealt jääksoojus. Põletusprotsessi tulemusena tekkivaid suitsugaase kasutatakse põlevkivi kuivatamiseks ning enne nende juhtimist keskkonda eraldatakse ka sealt jääksoojus. Eraldatud jääksoojusest toodetakse täiendavat elektrit. Kondensatsioonisõlmes tekkivat gaasi kasutatakse kütusena elektri tootmiseks. Allikas: Enefit

Põlevkivitootjate kasutatavad protsessid

E

estis pole tõenäoliselt palju inimesi, kellele ütleks midagi nimi Israel Galynker. Ometi võib teda nimetada nüüdisaja Eesti põlevkiviõlitööstuse isaks. Moodsamad põlevkiviõli tootmisprotsessid põhinevad nimelt möödunud sajandi 1940-ndate keskel NSV Liidu Teaduste Akadeemia G. M. Kržižanovski nimelises Elektroenergeetika Instituudis tema juhitud uurimisrühma poolt välja töötatud lähenemisel, mida tema nime sõnaga „termiline“ ühendades hakati hüüdma Galoteri protsessiks. Kas sünnilugu oli päris täpselt selline, on keeruline öelda, arvestades tollal levinud kommet

kõik leiutised Venemaa teadlastele omistada. Selle kasuks räägib igatahes asjaolu, et ega juudi nimega teadlastele kõigi rahvaste sõbralikus liidus ka just ülemäära lahkelt loorbereid jagatud. Igatahes arendasid seda, venekeelse lühendi järgi ka UTTprotsessiks või tahke soojuskandja (TSK) protsessiks hüütud lahendust 1950ndatel edasi juba Eesti energeetikud ja sellest on välja kasvanud kõigi meie kolme põlevkiviõlitootja poolt rakendatavad tehnoloogiad. Galoteri protsess oli suur samm edasi võrreldes Teise maailmasõja eelsete meetoditega, sest selles oli võimalik rakendada peenpõlevkivi (läbimõõduga

alla 25 mm). Jämedama põlevkivi puhul on endiselt kasutusel vanemad meetodid. Peenpõlevkivi moodustab umbes 70 protsenti kaevandamisel tekkivast põlevkivist ja varem oli see moodustanud lihtsalt osa kaevandamisprotsessi kaost. Samuti saab seejuures kasutada põlevkivi orgaanilise osa põletamisel tekkinud kuuma tuhka, mis ongi tahke soojuskandja protsessi eestikeelses nimes. Galoteri protsessi edasiarenduseks on nii Alexela kontserni kuuluva Kiviõli Keemiatööstuse rakendatav TSK-protsess, VKG Oili Petroter kui ka värkseim, Enefit 280. 59


Eesti tööstus teeb esimesi samme ringmajanduses Kuigi vanu rehve saab kasutada mitmel moel, lõpetab enamikes riikides suur osa neist prügilas. Foto: Elmo Riig / Sakala / Scanpix

Eesti tööstuses on ringmajanduse ärimudeli põhjal tegutsevaid ettevõtteid veel vähe. Eksperdid on aga veendunud, et ringmajanduses olevatel ettevõtetel saab tulevikus olema selge eelis lineaarsete tootmiste ees. TEKST: TANEL RAIG

60


häid ringmajanduse ärimudelite näiteid. Teema on uus ja vähe ettevõtteid tegeleb teadlikult ringmajanduse põhimõtete integreerimisega oma äristrateegiasse. Moora ütlusel käsitlevad eestlased ringmajanduse tüüpiliste näidetena tavaliselt väikseid, ringseid tooteid ja teenuseid pakkuvaid ettevõtteid (tekstiilijäätmetest rõivaste tootjad, korduskasutuse või jagamismajandusega tegelevad ettevõtted). Arenenud riikides on ringmajandus aga oluline osa ka suurte tööstusettevõtete äristrateegias. Eestis oskab Moora suurettevõttes ringmajanduse põhimõtete rakendamise hea näitena välja tuua Eesti Energia õlitootmise vanarehvidest. „Vanarehvidest õlitootmine panustab otseselt ringmajandusse ja aitab samas lahendada olulist üleriiklikku keskkonnaprobleemi,“ selgitab ta.

„Eestis on vähe tööstusettevõtteid, kus võib näha suurt ressursside või energia raiskamist,” ütleb Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskuse keskkonnakorralduse programmijuht, ringmajanduse ekspert Harri Moora. „Konkurentsis püsimiseks ei saa sellist „luksust“ endale lubada,“ nendib ta. Kuid ringmajandus tähendab tema sõnul siiski palju enamat ja Eestis ei ole liiga palju

Kõik vanad rehvid õliks Juba aastaid asub Eesti üks suurimaid keskkonnaprobleeme Tartu külje all Raadi vanal sõjaväelennuväljal. Sinna kogunenud ligi 15 000 tonni vanade rehvidega pole tahtnud ega osanud keegi tegeleda. Lahenduse leidis lõpuks Eesti Energia, kes tegi vanarehvidest endale tooraine õlitootmises. Ettevõte eemaldab rehvidest eelnevalt metalli- ja tekstiiliosad ning seejärel purustab 25x25 mm suurusteks tükkideks. Rehvipuru pürolüüsiks on kasutusel põlevkivi, ehk rehvipuruga saaks asendada kuni kümnendiku õlitootmises kasutatavast põlevkivist. Rehvide näol on õlitootmises tegemist tegelikult väga energiarikka toorainega, sest rehvides on ligikaudu neli korda rohkem energiat kui põlevkivis. Eesti Energia pressiesindaja Priit Lutsu sõnul kinnitavad uuringud, et põlevkivi ja rehvide koostootmisel saadud produkti omadused ei erine üldiselt sellest, mis saadakse vaid põlevkivi kasutami-

sel. „Seega on tegemist kvaliteetse toodanguga, mille järele nõudlus maailmas on suur,“ kinnitab ta. Vanarehvidest õli tootmise käivitamisel kinnitas Eesti Energia juhatuse esimees Hando Sutter, et uue tooraine kasutamine on ettevõttele ka majanduslikult tasuv. Lisaks rehvide kordades kõrgemale õlisisaldusele võrreldes põlevkiviga on Eesti Energia jaoks tegemist ka negatiivse omahinnaga toorainega. Autorehvide ostjad tasuvad juba ostmisel maksu rehvide ümbertöötlemiseks. Kuna Eesti Energia ongi ettevõte, kes rehvid ümber töötleb, siis saab ta ka osa maksust endale. Raadi lennuvälja vanadest rehvidest vabastamine oleks Eesti Energia õlitootmisele vaid paari kuu töö. „Põlevkivitööstus muutub keskkonnaprobleemide tekitajast nüüdisaegseks suurenergeetikaks, mis aitab keskkonnaprobleemi hoopis lahendada,“ on Priit Luts rahul. Päris elus pole ringmajanduse integreerimine Eesti Energia tootmisse ja keskkonnaprobleemide lahendamine siiski nii lihtsalt ja plaanipäraselt toiminud. Eesti Energia õlitootmine suudaks aastas ümber töödelda kuni 260 000 tonni vanarehve. Eestis tegeleb vanarehvide purustamisega kaks ettevõtet. Nende purustusliinid suudavad aastas peenestada vaid 3000–4000 tonni rehve. Seda on Eesti Energia jaoks liiga vähe. Vanarehvidest õlitootmine on praegu seiskunud, kuna Eestis pole pürolüüsiks sobivat rehvihaket, tunnistab Luts. Eesti Energia eesmärk on ehitada oma rehvipurustusliin, mis peaks valmima 2020. aasta lõpuks. Seejärel on võimalik vanarehvidest õlitootmine panna tööle suuremal võimsusel. Vanarehvidest õlitootmise perspektiiv on hea. Kui Eesti Energia tootmise täisvõimsusel tööle paneb (kasutab 260 000 tonni rehve aastas), on Eesti üsna pea vanadest 61


rehvidest puhas. Eestis tekib aastas umbes 12 000 tonni vanu rehve. Kuid Euroopas toorainet jagub. Seal tekib aastas kuni kolm miljonit tonni vanu rehve. Kuigi vanarehve saab kasutada juba mitmel viisil (nt tsemenditööstuses küttena või pürolüüsitakse ilma põlevkivita), siis enamikes riikides läheb endiselt üle poole lihtsalt prügimäele. Näiteks meie kõrval asuval Venemaal tekib aastas ligikaudu 800 000 tonni vanu rehve ja 96 protsenti neist lõpetavad prügilas. Keskkonnaprobleem edukaks äriks Siiski on Eestis ka juba aastaid väga edukaid ringmajanduse ettevõtteid. Kuni sügiseni 2003 oli Põhja-Euroopas ja Baltimaades vaid üks pliiakude ümbertöötlemise tehas Rootsis Landskronas. Kõik piirkonna akud saadeti sinna. Konkurente ei olnud ja vanade akude hinnad olid väga madalad. Madal oli ka plii maailmaturu hind ja ohtlike jäätmete kategooriasse kuuluvate akude kogumine oli pigem keskkonnaprobleem, millele Rootsi riik peale maksis. Äri tundus väheatraktiivne ja uusi tegijaid sellesse ei trüginud. Aastal 1999 asutatud Ecometal nägi aga asja teisiti ja pani sügisel 2003 tööle oma pliiakude ümbertöötlemise tehase. Uus äri oli kohe alguses edukas. „Meie turuletulek sattus heale ajale, mil plii hinnad hakkasid kasvama ja akude ümbertöötlemine muutus kasumlikuks,“ räägib Ecometali juhatuse liige Tõnis Kaasik, kelle Ernst & Young tänavu aasta ettevõtjaks valis. Ainsa raske ajana mäletab Kaasik 2008.–2009. aasta majanduskriisi, kui plii hind kukkus 12 kuuga 3900 dollarilt 900 dollarile tonn. Ometigi on ettevõte olnud kogu aeg kasumis. Parim aasta oli 2017, mil kasum oli mitmekordne võrreldes nii eelnevate kui ka järgnevate aastatega.

62

5%

meie majandusest ja seotud materjalivoogudest on ringne. Edule aitab kaasa ka kvaliteetne toodang – vanadest akudest saab pliid puhtusega kuni 99,985 protsenti. Maagist saadava plii puhtustase on 99,99 protsenti. Kaasiku sõnul on väga vähe kohti, kus sellise puhtusega pliid on vaja. Plii tavakasutaja on akutootja, kellele Ecometali pakutav puhtustase on piisav. „Mõnikord, eriti Ameerikas, peetakse meie toodangut isegi liiga heaks, seega kalliks, ja küsitakse madalama kvaliteedi ja hinnaga pliid,“ väidab Kaasik. Ta lisab, et enam kui kaks kolmandiku maailmas kasutatavast pliist ongi sekundaarse päritoluga. Heale nõudlusele lisandub ka endiselt hea seis konkurentidega. Pärast Ecometali tegevuse alustamist ei ole uusi ettevõtteid siin piirkonnas ega ka Euroopas juurde tulnud, ainult olemasolevad ümbertöötlemistehased on kasvatanud oma võimsusi. Kaasik selgitab, et nii Euroopas kui ka maailmas on vanade akude käitlusvõimsusi rohkem kui toorainet. PõhjaAmeerikas ja Euroopas kogutakse kokku üle 99 protsendi vanadest akudest. Turunõudlus on aga hea. Kui varem rajati vaid suuri tehaseid, mis suutsid 100–200 tuhat tonni akusid aastas ümber töödelda, siis nüüd suudavad kasumlikult tegutseda ka väiksed, 15–20 tuhande tonnise võimsusega tehased nagu Ecometal. Ka tooraine kogumine on Ecometali jaoks hästi toimima hakanud. Eestis saadaolevatest akudest oleks vähe ka Ecometali väi-

kesele tehasele, mistõttu on ettevõte vanu akusid toonud teistest riikidest. Varasema 15 aasta jooksul on vanade akude kättesaamine olnud probleem. Viimasel paaril aastal on olukord Ecometali jaoks muutunud. „Esineb perioode, kus me ei suuda pakutavaid koguseid vastu võtta, laod on pilgeni täis,” kirjeldab Kaasik. Akusid tuleb Soomest nii autode kui laevadega otse Sillamäe sadamasse. Akusid on hakatud ostma ka Rootsist. „Põhjus on ilmselt meie poolt pakutav hea hind, kasutatav tehnoloogia, mida peetakse maailma parimaks, kui ka korrektne ja usaldusväärne finantskäitumine,“ usub Kaasik. Ka Lätist tuuakse akud Ecometali tehasesse. Vahest viiakse ka Leetu, oleneb kumb pakub paremat hinda. Leedust akusid Eestisse ei tule, kuna seal on valitsus välja andnud loa lammutada akusid koha peal ja saadav plii müüakse vanametalli nime all Euroopa tehastele. Kaasik nendib, et vanade akude hinnad on viimase 15 aastaga siiski kahekordistunud. Kui alguses maksis Ecometal akude eest 24 protsenti LME plii hinnast, siis nüüd on osakaal tõusnud üle 45 protsendi. Samas on veidi keerulisemaks läinud saadava plii müümine, kuna Venemaalt ja Ukrainast tungib peale odav ja küsitava kvaliteediga toodang. Pliiakude ümbertöötlemine ei ole jäänud Ecometali omanikele ainsaks ringmajanduse ettevõtmiseks. Nad on moodustanud ringmajanduse kontserni Net Systems Group, millesse kuulub veel kaks ettevõtet. Ecometal toodab lisaks ka polüpropüleenist akukastidest sekundaarseid plastigraanuleid. WeeRec töötleb ümber elektroonikaromu. Ettevõttes on ka plasti ümbertöötlemise liin, mis purustab, peseb ja granuleerib peamiselt polüetüleenist torusid, kanistreid ja pudeleid, vähemal mää-


ral kilesid. Kolmas ettevõte, Höhle, avas hiljaaegu Raplamaal uue tehase, mis toodab plastist mikrotorusid ja nende kimpe, mida kasutatakse optilise valguskaabli paigaldamisel. Tootmisjäägid saadetakse omakorda ümbertöötlemiseks WeeReci. Plaanis on avada ka uus liin, kus saab toorainena kasutada WeeReci sekundaarplasti ja mis seoks Höhle paremini kontserni teiste ettevõtetega. Kaasik ütleb, et kaalutud on ka Ecometali tehase laiendamist, kuid risk on tooraine kättesaadavus. Samuti näeb tootearendus perspektiivi ka pliist esemete, nagu jahikiilud, valmistamises. Suurema tõenäosusega keskendub kontsern investeeringutes aga WeeReci ja Höhle tegevuse laiendamisse – mõlemasse on plaanis soetada uus tootmisliin. „Net Systems Group üritab saada ja olla Eesti ringmajanduse liidriks,“ teatab Kaasik.

Parimad näited Eesti ringmajanduses Reet Aus, Upmade – tekstiilijäätmeid väärtustaval ringlussevõtul (upcycling) põhinev rõivatootja Advanced Sports Installation Europe – kunstmuru taaskasutustehnoloogia, mis võimaldab vana kunstmuru uuesti kasutusele võtta Werrowool – paberjäätmetest soojustusmaterjali tselluvilla tootja Stella Soomlais – ringdisaini põhimõttel nahktooted, mida pakub ka rendiks Toom Tekstiil – toodab tekstiilijäätmetest kodutekstiili, madratseid ja mittekootud materjale, kasutab tootmisjääke isolatsioonimaterjalide tootmiseks

Eesti Energia – vanarehvidest õlitootmine Net Systems Group – ringmajanduse kontsern, kuhu kuuluvad Ecometal (pliiakude ümbertöötlemine, polüpropüleenist akukastidest sekundaarsete plastigraanulite tootmine), WeeRec (elektroonikaromu ja plastijäätmete ümbertöötlemine), Höhle (ümbertöödeldud plastist mikrotorude tootmine) Väätsa Prügila ja Tallinna Jäätmete Taaskasutuskeskus – biolagunevatest jäätmetest komposti tootmine Räpina Paberivabrik – kasutab vanapaberit

Allikad: Keskkonnaministeerium, Eesti Ringmajandusettevõtete Liit jt

RINGMAJANDUS: majandus, kus rõhk on mittebioloogiliste ressursside ja materjalide taaskasutusel. See tähendab toodete kokkukogumist nende olelusringi lõpus ja materjalide eraldamist, mis võimaldab neid kasutada uute toodete valmistamiseks.

UUED G-SEERIA ELEKTRITÕSTUKID

UUS KVALITEET, SOODSAIM HIND EESTIS

www.tostukikeskus.ee info@tostukikeskus.ee

tel 600 6106, 507 2343 faks 601 1260

Saku vald, Jälgimäe


Ringmajandus on tuleviku äri

S

tockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskuse keskkonnakorralduse programmijuht Harri Moora on kindel, et ettevõtted, kes keskenduvad spetsiaalselt ringsete toodete ja teenuste ning seotud ärimudelite arendamisele võivad omada selget eelist lineaarsete ettevõtete ees ja on seetõttu väga edukad. Kõik ettevõtted peavad hakkama tegutsema üha ringsemalt, sest vastasel juhul pole neil võimalik vähenevate esmaste ressurssidega konkurentsis püsida. Seega on tulevikus ringmajanduse põhimõtete integreerimine äristrateegiasse iseenesest mõistetav, räägib Moora. Kuid ta lisab: „Nii nagu majanduses tavaks – esimesed on need, kes riisuvad koore.“ Ka keskkonnaministeeriumi keskkonnakorralduse osakonna nõunik Mihkel Krusberg leiab, et aina suurenev ressursinappus ja kõikuvad tooraine hinnad suruvad tööstused ringmajandusele aina lähemale. Kuid midagi halba selles ei ole. Krusberg kinnitab, et lisaks keskkonnamõju vähendamisele saab ettevõte ringmajanduse põhimõtet efektiivselt rakendades vähendada kulusid, suurendada kasvupotentsiaali ja edendada ka oma mainet. „Ettevõtte motivatsioon võiks olla ringmajanduse põhimõtetest maksimum võtta tootmisprotsesside efektiivsemaks muutmisel, leides uusi võimalusi, kuidas väiksema kuluga luua suuremat väärtust ja tulu,“ soovitab ta. Ei sobi majandusmudeliga Eesti Ringmajandusettevõtete Liidu tegevjuht Margit Rüütelmann nendib, et ringmajanduse põhimõtted ei lähe veel kokku tänase majandusmudeliga. Enamus tänaseid tooteid on valmistatud kestma lühikest aega ja valitseb mõtteviis:

64

Alustame väiksematest asjadest, aga vähemalt alustame. Mihkel Krusberg osta, tarbi, viska ära ja osta jälle uus. Rüütelmanni ütlusel võiks aga tootja esimene mõttekäik olla, kuidas tema valmistatud toodet saaks kasutada võimalikult pikka aega ja toode oleks korduvkasutatav. Samuti tuleb mõelda materjalidele, millest toota. Ringmajanduses on oluline, et materjale, millest toode valmistatud, saaks hiljem kerge vaevaga materjalina taas ringlusse võtta. Tootmisprotsessi üheks oluliseks osaks on ka tootmisjäägid/ jäätmed. Rüütelmanni sõnul tegelevad ettevõtted juba täna tõsiselt tootmisjääkide vähendamisega – neid tekib tänu oskuslikule planeerimisele vähem ja ettevõtted otsivad ise lahendusi, kuidas oma tootmise jäägid suunata tagasi tootmisesse või kasutada teiste toodete tootmiseks. „Kui mõelda jäätmekäitlejate tööpõllule, siis tootmisest tulevate jäätmete osas peaks see kokku kuivama ja tulevikus tegelevad tootmisjääkidega tootjad ise,“ leiab Rüütelmann. Krusberg läheb veelgi kaugemale ja ütleb, et ringmajanduse arenguks on vajalik, et tekiks teisese toorme turg. See tähendab, et ettevõtted kasutaks mitte ainult enda tootmisjääke, vaid pääseksid ligi ka teiste ettevõtete omadele. Samuti peaks jääkide ringlussevõtt olema majanduslikult efektiivsem, kui esmase tooraine kasutamine. „Kahjuks on hetkel olukord vastupidine,” nendib Krusberg. Kuid

ta pakub välja idee, kuidas teisese tooraine kättesaadavust parandada: vaja on rakendust või platvormi, kus ettevõtjad saavad omavahel läbipaistvalt tekkinud tootmisjääke ja -jäätmeid jagada, et materjalid ja ressursid ringluses hoida. Rüütlemann ütleb, et vaja on muuta tänast mõttemaailma ning kindlasti panustada nii aega kui raha. Lihtsamate ümberkorralduste tegemine ehk ei pruugi investeeringuid nõuda, kuid tõsisemate muudatuste tegemine vajab raha ja tulemusi näeb alles aastate pärast. Alla viie protsendi Rüütelmann usub, et täielikult ringmajandusele me Eestis üle minna ei suuda. Harri Moora lisab, et statistikale toetudes on Eesti riik täna materjalivoogude ja ressursitootlikkuse mõistes selgelt lineaarne. „Alla viie protsendi meie majandusest ja seotud materjalivoogudest on ringne. Seega on meil ringsuse poole liikumisel veel pikk tee veel käia,“ nendib Moora. Samas tunnustab ta, et Eesti on asunud koostama ringmajanduse valdkonda edendavat strateegilist dokumenti ja selle lõpuks vastu võtab. Tema väitel on valdav osa teisi Euroopa Liidu liikmeid seda juba ammu teinud. Krusberg on siiski veendunud, et ringselt majandav ühiskond võiks olla Eesti jaoks pikem strateegiline eesmärk ja selle saavutamine on täiesti reaalne. Samas pole tema ütlusel nii oluline, kas Eesti üleminek ringmajandusele on täielik või osaline, vaid see, et Eesti majandusele tõuseks ringmajandusest reaalne kasu ja juba lähiaastatel. Praegune eesmärk on töötada 2021. aasta alguseks välja ringmajanduse strateegiline arengudokument ja tegevuskava.


Messi ametlik toetaja: Eesti MasinatÜÜstuse Liit


Hea teada

Keemiatööstuse tuleviku määravad keskkonnaküsimused

K

eemiatööstusel lasub surve tegevust tõhustada. Ühelt poolt sunnivad selleks kallinevad tootmissisendid, teisalt aina kulukamaks muutuvad keskkonnanõuded. Kemikaalide ja keemiatoodete tootmine on ekspordile orienteeritud kõrge konkurentsivõimega tööstusharu, kuigi lisandväärtuse loomisel tekib ka suur koormus keskkonnale. Põlevkivi- ja kvaliteetse põlevkivi ressursside teaduslike süvauuringute tõttu peaks põlevkivisektor olema Eesti majanduse arengu peamine sektor. Kuid selleks, et toime tulla üha rangemate kohalike ja Euroopa Liidu keskkonnaalaste õigusaktidega ning tagada konkurentsivõimeline keemiatööstus Eesti jaoks, läheb vaja toetavat majanduskeskkonda – mis on eriti oluline tormilisel naftaturul. Eesti Statistikaamet käsitleb põlev-

66

kiviõli tootmist kütteõlide tootmise sektoris, seepärast vaadeldakse põlevkiviõli osa SKT-st kemikaalidest eraldi. Vaja on säilitada ja edasi arendada teaduspotentsiaali keemia vallas, keemikute ja keemiainseneride ettevalmistamist. Tuleb tegeleda arendusega, et töötada välja uusi tehnoloogiaid ja protsesse. Samuti tuleb tõsta kemikaaliohutuse alast kompetentsi koolituste kaudu. Need meetmed tagaksid kemikaalide ja keemiatoodete tootmis- ja ekspordivõimaluste säilimise ning parandaksid olukorda tööhõivega. Igal juhul tuleb tunnistada, et keemiatööstus täidab Eesti ühiskonnas võtmerolli nii „traditsioonilise“ kui ka „uue biomajanduse“ osas. Keemia ja keemiatööstuse alaste teadmisteta on võimatu arendada majandust ja kogu ühiskonda.

Keemiatööstuse tugevad küljed Edu nišiturgudel Unikaalsed teadmised ja oskused haruldaste muldmetallide tehnoloogiate vallas Ülemaailmne edukus ühekomponentsete polüuretaanvahtude tootmisel Põlevkivivarud põlevkiviõli ja -peenkeemia tootmiseks ning vastav tehnoloogiline kompetents Eesti logistiline asukoht Hea tööjõu hinna ja kvaliteedi suhe Kõrgem tootlikkus võrreldes teiste tööstusharudega Keemiatööstuse nõrkused Väikeste ja keskmiste keemiaettevõtete võime toime tulla Euroopa Liidus kehtivatest ja üha kasvavatest regulatsioonidest (REACH ja biotsiidimäärus) põhjustatud koormusega ning selleks toetusmeetmete puudumine ja/ või killustatus nende kasutamisel, mis halvendab konkurentsivõimet Madalast võimekusest tingitud piiratud juurdepääs uurimis- ja arendustegevusele EL-i kliimapoliitika, mille regulatsioonimehhanism sunnib vähendama CO2, NOx ja SO2 heitmeid 2020. aastaks tasemeni, mida on võimalik saavutada ainult väga mahukate investeeringute toel Lisandväärtuse loomisel tekib suhteliselt suur koormus keskkonnale Kõrged ja aina kasvavad energiahinnad, taastuvenergiatasud Keemiainseneride ja keemiateadlaste kõrge keskmine vanus, aeglane järelkasv Madal investeerimisvõimekus tingituna ebastabiilsest maksukeskkonnast, milles on palju kasvavaid kaudseid makse, ennaktempos järske keskkonnatasude tõuse, konkurentidest kõrgemad energiahinnad


FERRESTO LASER •

Tule tn 33 76505 Saue, Harjumaa

Tooted Eestist Põhja-Ameerikani • alates 2006. aastast!


| ED11-01E |

Lihtsasti süsteemi integreeritav: Läbipaistev energiaandmete haldus.

Energia

Soojus, gaas

Vesi

Õhurõhk

Temperatuur

Seisundiseire

www.beckhoff.ee/energy-data-management Energiahalduslahenduste kulude optimeerimise toetamiseks pakub Beckhoff arvutipõhist juhtimist mis võimaldab jälgida, mõõta ja analüüsida energiaandmeid standardses juhtimissüsteemis täielikult integreeritud seiresüsteemi kaudu. Sisend – ja väljundkomponentide funktsionaalsustega võimaldab väga täpset ja läbipaistvat andmehõivet kõigist ettevõtte energiaandmetest - administratsioonist kuni iga täiturmehhanismini igas tootmisüksuses. Andmeid töödeldakse ja analüüsitakse automatiseerimistarkvara TwinCAT abil, nii et säästupotentsiaali saab täielikult ära kasutada, luues vastavust DIN EN ISO 50001 standardiga. Andmehõive

Fieldbus, EtherCAT

Analüüs, seire

Oleme kohal!

Lisateavet: Ilja Petrov Beckhoff Automation OÜ Tel. +372 5597 1011 i.petrov@beckhoff.fi

Energiajuhtimissüsteem

OPC UA, fieldbus

IoT

Big Data

Profile for Meediapilt OÜ

TööstusEST oktoober 2019  

TööstusESTi oktoobrinumber on keemiatööstuse eri. Ajakirja TööstusEST sisu aitavad koostöös toimetusega kokku panna Eesti Elektritööstuse Li...

TööstusEST oktoober 2019  

TööstusESTi oktoobrinumber on keemiatööstuse eri. Ajakirja TööstusEST sisu aitavad koostöös toimetusega kokku panna Eesti Elektritööstuse Li...

Advertisement