Viimase paari aasta jooksul on suurematest seadmetest õnnestunud Kaljulal töökoja sisseseadesse lisada poolautomaatne käsiladumismasin ja mikroskoop. Tegemist ei ole tavalise mikroskoobiga. Mikroskoobil on lisaks tavapärasele kahele läätsele kolmanda vaatena ka kaamera ehk lisaks läätsedele saab pildi ka kaamerasse anda ja pildil olevat objekti on võimalik pöörata. Fotod: Raul Mee
TEKST: TANEL RAIG
Tallinna Polütehnikumi elektroonika ja sidetehnika õppetöökojas on üle paarikümne töökoha. Kui Kaljulale tehti kaheksa aastat tagasi ettepanek seda töökoda juhtima hakata, oli sisseseade juba kohale toodud, kuid ei olnud veel kellegi käekirja järgi paigutatud. „Vaatasin, et paistab täiesti kaasaegne ja huvitav,“ meenutab Kaljula esimest muljet oma tulevasest töökohast. Kaljula ütlusel oli kunagine kursusekaaslane ja tol ajal polütehnikumi IT-osakonnas töötanud Andres Ojalill talle juba aastaid peale käinud nagu uni, et ta kooli tööle tuleks. Tehnikumis valmiv uus töökoda sai nüüd selle kutse realiseerumisel üheks peamiseks motivaatoriks. Tulevase töökoja perspektiivist pilt ees. Löödigi praktiliselt kohe käed.
Ivar Kaljula on Eesti moodsaima elektroonika praktikabaasi juht Tallinna Polütehnikumis. Tehnikaülikoolis elektroonika eriala lõpetanud mehe kursusekaaslased on tootmis- ja tehase juhid, kuid Kaljula leiab, et temale on parim just kutseõpetaja amet.
Läbi perefirma kogemuse tehnikumi kutseõpetajaks Neli aastat varem oli Kaljula lõpetanud Tallinna Tehnikaülikooli elektroonika erialal. Ülikooli õppima minnes ei olnud Kaljulal eesmärki saada kutseõpetajaks või teha karjääri mõnes elektroonikatööstuse ettevõttes. Elektroonika oli talle lapsest peale huvi pakkunud ja ta läks seda lihtsalt õppima, mõeldes, et vaatab pärast kooli, mis pakkumised talle tulevad. Kooli lõpetades oli valikuid palju. Eestis oli eesotsas Ericssoniga palju tugevaid elektroonikatööstuse ettevõtteid. Määravaks sai jällegi kutse ühelt kursusekaaslaselt, kellel olid suured plaanid perefirmaga. Kaljula läks elektroonikainsenerina neid plaane ellu viima. „Mind ahvatles, et seal oli või-
malus ise arendada ja ise teha. See paelus tol ajal rohkem, kui kellelegi tellimustööd teha,“ põhjendas Kaljula oma valikut. Neli aastat sai perefirmas kõvasti arendatud ja ühel hetkel tundis Kaljula, et seda sai liiga palju. Tema sõnul oli paarimees ja tema ülemus natuke perfektsionist, kes tahtis asju aina arendada, kuid Kaljula oleks tahtnud juba tulemust näha. „Vaatasin ühel hetkel, et polütehnikum tundub päris asjalik,“ võttis Kaljula oma perefirma karjääri kokku. Tallinna Polütehnikumi IT ja elektroonika kompetentsijuht Andres Ojalill tunnistab, et Ivari leidmine oma meeskonda oli ühest küljest küll süsteemse personaliotsingu tulemus, kuid teisalt ka õnnelik juhus. „Meil oli olemas värskelt valminud elektroonikatööstuse nõuetele vastav töökoda ja teisalt leidsime õige inimese, kelle käe all töökoda oleks hoitud, kasutuses ja edasi arendatud,“ lausub Ojalill. Moodsaim elektroonika õppetöökoda Praegu ongi Ta l l i n n a Polütehnikumi elektroonika ja sidetehnika õppetöökoda omataoliste hulgas Eesti suurim ja moodsaim. Kaljula teab, et sarnane töökoda on ka Pärnu Kutsehariduskeskuses, kuid see on Tallinna omast paar korda väiksem. Oma töökoja sisustusega on Kaljula rahul. Ta ei olnud küll seadmete soetamise juures, kuid ütleb, et alguses tundus talle, et midagi rohkemat ei oskagi juurde tahta, kõik on olemas. Tõsi, ta tunnistab, et piltlikult öeldes juba teisest tööl oldud päevast hakkas
9