koos töötada ning neist aru saada ja toime tulla ka sotsiaalsete stressisituatsioonidega. „Ivar on kõrgharidusega elektroonikavaldkonna inimene, kes kaheldamatult suudab noortega efektiivselt ja motiveerivalt töötada,“ on Ojalill rahul. Ülikoolis õpetamine ei ahvatle Ka Kaljula on polütehnikumi töökojas rahul ja lahkumise plaane tal ei ole. Valikuid oleks. Õpetatakse ju ka tehnikaülikoolis elektroonikat ja seal on olemas elektroonika ja sidetehnika õppekeskus. Et ka ülikoolis rohkem uksi avaneks, oleks Kaljula arvates tal vaja kõigepealt lõpule viia oma magistriõpingud. Kuid teda väga ei kutsugi ülikooli – seal on kõik asjad väga teoreetilised ja praktikat on vähe. Ta meenutab, et ise TTÜ-s õppides tegutses ta palju laborites ja tegeles simulaatoritega, kuid jootekolbi ta kordagi kätte ei võtnud. Polütehnikumis on praktikat palju ja asjad tema ütlusel maadligi. „See on mulle meeltmööda, seepärast ongi mul siin huvitavam,“ põhjendab Kaljula, miks ta ei mõtle polütehnikumist lahkumisele. Mõnest Kaljula tehnikaülikooli aegsest kursusevennast on saanud elektroonikatööstuse tootmisjuht, üks koolikaaslane on välisettevõtte kohaliku tehase pealik Eestis. Kaljula tunnistab, et temalegi on ettevõttes koolitamas käies tehtud neli-viis ettepanekut tulla koolist tööle päris tootmisesse. Ta ei välista, et kunagi ta mõne pakkumise ka vastu võtab, kuid seni on ta neist loobunud. „Ettevõtetes koolitades näen, kui palju kohustusi ma endale kaela tõmbaks sinna tööle asudes. Ma tahan rahulikumalt teha,“ ei tee Kaljula saladust. „Ei ole see kutseõpetaja amet ka hullu. Minu põhiteema on standardikursused ja see on mulle meeltmööda. Ei ole palju ameteid, kus lobisemise eest palka makstakse.“
12
Küsimus Milline on polütehnikumi elektroonika ja sidetehnika õppetöökoja edasine perspektiiv? ANDRES OJALILL, TALLINNA POLÜTEHNIKUMI IT JA ELEKTROONIKA KOMPETENTSIJUHT
Koolina on meil moraalne kohustus käia tööstuse arenguga kaasas ja võimalusel olla natukene ees. Töökoda on oluline osa meie täiend- ja väljaõppeplatvormist, mis tähendab seda, et kaasaegne tehnika ja töökeskkond peavad töökojas väljenduma. Arendustöös lähtume maailmas levinud tööstusstandarditest ja parimatest praktikatest, mis pidevalt arenevad. IVAR KALJULA, ÕPPETÖÖKOJA JUHT
Meie põhiline teema on käsitsi jootmine. Mingite suuremate tööstusmasinate õpetamiseks meil ressurssi ei ole, et suur jooteliin ülesse panna. Saame anda remondipraktikat, näiteks neile, kes tegelevad ettevõtetes toodete kvaliteedikontrolliga ja kellel on vaja käelisi oskusi. Kõrval ruumis oleme koostöös Mektoryga hakanud tekitama ka midagi tootmiselaadset. Mektory kolis meile üle oma tehnikabaasi ja sellega tulid meie majja üks ladumismasin ja remondimasin, aga väga palju meil kuhugi suureneda ja laieneda ei ole. Pigem soovime käia kaasas tehnoloogia arenguga ja saada uut ja huvitavat tehnikat.
Kommentaar ANDRES OJALILL, TALLINNA POLÜTEHNIKUMI IT JA ELEKTROONIKA KOMPETENTSIJUHT Inimesi tööle leida on loomulikult raske, neid inimesi hoida on veel raskem. Hoidmiseks on lihtne reegel: inimene peab olema rahul nii töökeskkonna, meeskonna kui ka arenemisvõimalustega. Kõigi nende asjaolude eest tuleb hoolt kanda. Koolina suudame pakkuda harukordset arenemisvõimalust eriti erialases vaates. See on ilmselt põhjus, miks ka Ivar Kaljula on meie majas nii pikalt püsinud.
Suudab nõudlusega sammu pidada
E
estis on rohkelt elektroonikatööstust, kuid Tallinna Polütehnikumi elektroonika ja sidetehnika õppetöökoja juhataja Ivar Kaljula usub, et elektroonikute kutseõpet pakkuvad koolid suudavad praegu ettevõtetele piisavalt tööjõudu ette valmistada. Ettevõtetes koolitamas käies näeb Kaljula, et enamus ettevõtteid saavad veel kohaliku tööjõuga hakkama. Mõnes kohas on ka lätlasi ja ukrainlasi tööl, kuid asi Kaljula sõnul väga hull ei ole. Tema teada pakub Eestis elektroonikute kutseõpet kolm kooli – lisaks Tallinna Polütehnikumile ka Pärnu Kutsehariduskeskus ja IdaVirumaa Kutsehariduskeskus – ja tema hinnangul suudavad need koolid kolme peale elektroonikute nõudluse katta. Ta küll möönab, et ei saa olla kindel, et kõik elektroonika eriala lõpetanud ka oma erialale tööle lähevad, pärast kooli võib ju selguda, et kutsumus on hoopis teises suunas. „Aga ideaaltingimustes suudame koolitusvajaduse katta,“ on ta veendunud. Elektroonikatööstuse Incap Kuressaare tehase hooldusjuht Taavi Haandi lisab, et suureks abiks on õpetaja tulemine kohapeale ja tehases koolituse läbiviimine. Saaremaa elektroonikatööstused on teinud koolitamisel koostööd. Incap, Tepcomp ja Ouman on Ivar Kaljula kutsunud koolitust tegema saarele ja ühine IPC-standardite koolitus on läbiviidud Incapis. Viimati koolituti aga Tallinna Tehnikaülikooli Kuressaare meremajanduskeskuses, kus on samuti olemas elektroonikaklass ja võimalus auditoorseks loenguks. „Ettevõtete koostöö neutraalsel pinnal võiks kasvatada ilusti järelkasvu,“ ütleb Haandi.