EESTI EHITAB
Tehtut üle vaatamas: (vasakult) Valter Napits, Tiit Maran ja Joonas Sarapuu.
oma kivikuhila ja basseiniga: 1200 m2 suurusel alal elab praegu Friida oma poja Aroniga. Teise, 800 m2 suurusesse aedikusse, kolib peagi sisse isakaru Nord – loomad tunnevad üksteise lõhna ja veidi ka näevad. Edasi kõnnib jalutaja basseinini ja seda katva aknani ja lõpuks ka siseruumi, kust on hea külma ilmaga karude tegemisi jälgida. „Mõtleme, et tulevikus võikski loomaaias pakaseliste ilmadega liikumiseks välja pakkuda marsruudid, kus vahepeal saab sooja minna,“ räägib Tiit Maran. Päris hea ülevaate karude tegemistest looduses annavad ka polaariumi infotablood – näiteks
saab neilt lugeda karude menüü kohta, võrrelda enda pikkust püstisirutuva karu omaga või uurida termokaamerapildilt, kuidas hoiab sooja jääkaru karvkate võrdluses mantliga. Ehitus: betoon ja paekivi Kuigi polaariumi projekteerimis-ehitustöövõttu tuli rahalistel põhjustel alustada juba laiendatud eelprojekti põhjal, oli arhitektil ehituse projektijuhiga hea koostöö. „Lihtne siin ehitajal kindlasti ei olnud, aga ta sai hästi hakkama,“ tõdeb Joonas Sarapuu. Palju aega tuli pühendada betoonitöödele ning müüride ladumisele. „Oleme rahul, et saime
kasutada just seda paekivi, mida soovisime,“ räägib Valter Napits. „Müüre ilmestavad Lasnamäe karjäärist käsitsi murtud paasist hallid triibud. Kartsime pisut, kas saame kogu vajamineva materjali piisavalt ruttu kätte, aga kõik õnnestus ja ka ladujad töötasid professionaalselt.“ Ka Joonas Sarapuu on müüriladumise tulemusega üldjoontes rahul, veidi mõtteainet pakkus küll see, et kiire töötempo eeldas erinevate meistrite kohalolu ja igal meistril on teadagi pisut erinev käekiri: „Sai kohapeal käidud ja arutatud, aga ega paekiviga saa retsepti ette anda. Looduses on paekivi ladestus pisut erineva joonega, seega mõjub tulemus loomulikult.“ Paekivist on laotud ka aediku keskel olevad künkad – just need, kuhu talitajad hommikuti karudele avastamiseks porgandeid poetavad – pärast on püsiasukatel avastamisrõõmu kui palju! Lisaks paepindadele jäävad meelde liigendatud betoonpinnad. Paljusid neist hakkab tulevikus katma haljastus, mis saavutab oma lopsakuse paari aastaga – nii ronivad üles metsviinapuud ja humal. Osad seinad, mille triibutatud muster meenutab murduvat jääd, jäävad siiski ehedalt eksponeerituks ka aastate möödudes.