AJALUGU
Aga miks siis on Eesti kultuuriruumis asjad nii? Põhjusi on raske mõista, selleks tuleb süüvida ajalukku ning eestluse kujunemiskäiku. Kahtlemata on üks oluline mõjutegur mitmete võõrvägede lühem, pikem või veel pikem viibimine meie maal. Just kahe otsast otsani kroonuliku väe, s.o Vene ja Saksa keisririigi okupatsioon 20. sajandi alguses ei soodustanud kujuneva Eesti haritlaskonna positiivset suhtumist sõjaväelastesse. Seoses I maailmasõja koleduste ja sõjaseisukorrast põhjustatud vabaduste piiramistega kaldus Euroopa intelligents tugevasti vasakpoolsusesse. Nii juhtuski, et Eesti haritlaskonnas kujunes välja põlglik ja üleolev suhtumine sõjaväelastesse. Loeti aksiomaatiliseks, et ohvitser on piiratud maailmapildiga, kitsarinnaline ja rumalavõitu inimene. Kaasnes ka seisukoht, et ohvitserid on peale selle veel joodikud. Tegelikkusest oli see päris kaugel, nagu ka arusaam, et sõjaväelased on ühekülgse ja madala haridusega. Kahtlemata oli Johan Laidoner oma aja eestlastest üks haritumaid.
ganiseerunud, saab ka politsei olla tugev. Hea politseinik toetub seljaga ühiskonnale, just sellised toetujad saavad olla head politseinikud. Kaitsejõududega on vastupidi. Kui ühiskonnaga on kõik hästi, on need jõud olemas igaks juhuks. Kaitsejõud asuvad tegutsema siis, kui miski takistab ühiskonna normaalset toimimist. Olgu selleks siis vaenlased, loodusjõud või taudid. Hea ohvitser ei kaota pead ka siis, kui tema selja taga pole ühiskonna võimsat tuge. Pigem vastupidi, just sellises olukorras rakenduvad tema jõud ja mõistus. Sellepärast ei sobi hea kaitsejõudude ohvitser politseisse, kuid hea politseinik võib rahuajal olla kaitsejõududes päris hea. Kriisi ajal ei pruugi ta aga hakkama saada. Tänases Lääne ühiskonnas ollakse siinöeldu mõistmisest tihti kaugel. See pole kindlasti ainult Eesti probleem, seda võib täheldada mujalgi. Politsei (sandarmeeria, karabinjeerid jms) on mujal sageli ületähtsustatud ja -rahastatud kaitsejõududega võrreldes. Kaitseliit ja tema toetajaskond peaksid lähiaastail tõmbama ses asjas selgemaid piirjooni. Korrakaitse on osa Kaitseliidu ülesannetest, kindlasti aga pole seda kogu korrakaitse.
SILVET HINNO
kaitseväeohvitsere ette ühine õppeasutus, siis näeme selgelt, et arusaamist sellest, mis on sõjavägi, mis politsei, piirivalve ja isegi vanglateenistus, ei olnud mõõtuandval Eesti poliitilisel ladvikul olemas.
Kui nüüd järgnes Nõukogude okupatsioon, süvenesid need vaated haritlaskonnas veelgi. Totalitaarsed režiimid üleüldse, sovjettide oma aga eriti, püüavad vahet jõustruktuuride vahel vähendada või hoopis kaotada. Eestlus tõmbus oma karpi – selleks oli kunst, kirjandus, hiljem ka looduskaitse. Muu oli ohtlik ja võõras. Oli nii, et sundus teenida võõras ja võõrkeelses väes oli ränk ja raske vaev. Võisid sattuda sõjaväkke, võisid olla mõned aastad vangivalvur kuskil vangilaagris, võisid minna hoopis piirivalvesse. Totalitaarse režiimi piirivalve muidugi erineb muu maailma omast. Mujal on see oma olemuselt politseiline kontroll, sovjettidel ja teistel sarnastel aga rindejoon, sest piiri taga varitseb vaenlane. Tuleb märkida, et piirivalvevägi kui režiimi üks peamine tugi on osa meie inimeste ettekujutuses tänaseni. Kui vabariigi taastamisel loodi peagi sõjaväe tüüpi piirivalve, siis nüüd käivad mõtted selle taastamise üle. Eks ikka selleks, et võimulolijad tunneksid ennast turvatuna. Paraku pole uue Eesti vabariigi ajal meie ühiskonna olulise osa arusaamad ja suhtumised oluliselt muutunud. Pole küll kombeks propageerida otse ja avalikult politseiriiki, ometi on mõned asjad sinnapoole kaldu. Minnes nüüd korraks sügavuti, võib väita, et pealtnäha sarnased nn jõustruktuurid erinevad üksteisest tegelikult kardinaalselt. Kui ühiskond on tugev, väljakujunenud ja or7/2020
25
