__MAIN_TEXT__
6 minute read

ALFRED NEULAND –VABADUSSÕJA RINDELT EESTI ESIMESEKS OLÜMPIAVÕITJAKS

ALFRED NEULAND –VABADUSSÕJA RINDELT EESTI ESIMESEKS OLÜMPIAVÕITJAKS

29. august 1920 oli pühapäev. Suursuguseks pühapäevaks on jäänud see saja aasta tagune päev Eesti ja eestlaste jaoks tänaseni. Sest just sel lõikuskuu päeval võitis 24-aastane Valgast pärit tõstesportlane Alfred Neuland esimese eestlasena olümpiakulla. Ehk nagu siis tavatseti öelda: võitis maailma.

Tekst: TIIT LÄÄNE, spordiajakirjanik

Nii on see veidi kaugena näiv päev jäänudmeie spordilukku kui ühe suure ja unikaalse ajaraamatu avalehena. Sel päeval tegi tõstja Alfred Neuland sinna esimese sissekande. Neulandist sai Vabadussõja tormidest tõusnud Eesti Vabariigi esimene olümpiavõitja, kes tõstis meie väikese riigi suurte spordimaade hulgas maailma kaardile.

Ilus ja sümboolne seegi, et Neuland oli üks nendest tuhandetest eestimaalastest, kes vabaduse ning omariikluse ideaalidest tiivustatuna ruttas vabatahtlikuna Vabadussõja eesliinile. Aitas luua Eesti oma riiki ja kui see valmis, seadis adrakured sootuks teisele vaoharjale. Ning jälle eesliinil olijana.

10. oktoobril 1895 Valgas sündinud Neuland alustas sportimist enne Esimest maailmasõda Riias. Juba 1911. aastal püstitas esimesed Venemaa rekordid, olles vaevalt 16 aastat vana.

„Meie perekond elas Riias. Isa käis vabrikus tööl ja elutingimused olid vägagi viletsad. Et minu vanemail oli kuus last, siis nende järelevalve oli vanemate poolt nõrk, nii et me võisime oma vaba aja veeta enamasti nii, nagu ise seda soovisime. Õnneks oli meil kalduvusi sportimiseks,“ meenutas Alfred Neuland oma noorusaega ajakirja Kehakultuur veergudel 1946. aastal.

Erakogu

Edu tuli kiiresti. Juba 1914. aastal pälvis ta tõstmise kergekaalus esikoha Venemaa olümpial. Aasta hiljem tuli Venemaa meistriks kergekaalus ja 1916 keskkaalus. Peterburi Kalevi meeskonnaga tuli Neuland 1916. aastal Venemaa meistriks isegi köieveos.

Võtnud osa nii maailmasõjast kui Vabadussõjast, alustas ta tõsisemalt sportimist alles 1919. aastal, olles enne seda tulnud esmakordselt ka Eesti meistriks.

KINDLAL SAMMUL OLÜMPIAVÕIDUNI

Ometi oli veel aasta enne 1920. aasta Antwerpeni mänge õhus oht, et Eesti parim tõstja Neuland ei saagi olümpial võistelda.

Neulandi koondisekaaslane Harald Tammer on hiljem kirjutanud: „Neuland oli meist kõige õnnetum mees. Ta oli meist sel ajal kõige kuulsam, oli omal ajal juba Piiteris, Moskvas ja Riias tosinate kaupa ilmarekordeid purustanud ja igatses kõigest hingest Antwerpeni. Olümpiaadi esialgses kavas aga puudus tõstmine. Hakkas siis mees mõtteid mõlgutama, kas ei saaks ruttu mõnda teist spordiala enesele valida, millega olümpiaadil võita saaks. Kere lühike ja tugev – jooksuks liig raske –, kas visked või hüpped!

Küsib, palju on teivashüppe ilmarekord, kui mitme meetriga võib olümpiaadil ketta võita?

Ükski arv ei kohuta, lubab ööd ja päevad treenida. Kes teab, võib olla olekski Neuland Frank Fossi (teivashüppe olümpiavõitja – toim) löönud, kui mitte ühel päeval pöörane rõõmusõnum poleks tulnud – tõstmine on võetud mängude kavasse.

Mis sellest, et võistlus sünnib hoopis isemoodi süsteemis, tõsted kõiksugu veidrustega piiratud, peaasi on aga, et ikka Antwerpenis tuleb tõstekangiga tegemist teha – ja sel alal on ta igatmoodi kodus. Tõstetagu kas või pea peal.

Nüüd oli Neuland korraga kõige õnnelikum mees meist – hommiku vara ja hilja õhtul mürtsus tõstekang kasarmu betoonpõrandal ja igasugused ilmarekordid sündisid iga hommiku ja surid sama õhtu juba Neulandi enese poolt.“

Kõik lahenes soodsalt ja Neuland oli üks 14-st Eesti sportlasest, kes 1920. aasta Antwerpeni olümpial võistlustulle asus. Ja Neuland tegi seda suurepäraselt.

Erakogu

Juba esimeses tõsteviisis – ühega rebimises – saavutas Neuland 72,5 kilo. See oli tagajärg, mida ei suutnud olümpia tõstepõrandal keegi ületada. Isegi mitte raskekaallased. Mõistagi oli see ka maailmarekord. Neulandile järgnesid 60 kilo rebinud Belgia meister Louis Williquet ja prantslane Fernand Arnout.

Ühega tõukamises sai Neuland üles maailmarekordilise 75 kilo, samuti kui Williquet. Viimane oligi eestlase jaoks ainuke tõsisem konkurent. Kui Neulandil oli kahe tõsteviisiga koos 147,5 kg, siis Williquet’l 135. Nii oli meie mehel enne viimast ala, kahega tõukamist võiduks turvaline edumaa juba olemas. Ent ka viimases tõsteviisis näitas Neuland klassi, saades sirgetele kätele 110-kilose kangi. Taas maailmarekord. Järgnevad mehed jäid maha viie kiloga.

Nii osutuski Valgast pärit Eesti tõstja Alfred Neuland kergekaalus ülekaalukaks võidumeheks, kes edestas hõbemedali võitnud belglast Williquet’d koguni 17,5 kiloga. Oma kolme tõste kogusummaga võinuks Neuland võita kuldmedali ka kehakaalus kuni 75 kg (keskkaalus) ja pronksmedali veel isegi raskekaallaste seas.

Sõnum Neulandi olümpiavõidust jõudis kodumaale 31. augustil. Kaks päeva hiljem ilmunud Vaba Maa pühendas sellele uudisele esiküljel kolm rida: „Raskustõstes on eestlane Neyland kerges kaalus Päevalehe teatel esimese ja eestlane Schmidt sulekaalus teisele kohale tulnud.”

JÄTKUVALT MAAILMA PARIM

Neuland jätkas maailma esinumbrina ka pärast olümpiaaastat. Võitnud 1922. aastal ka maailmameistritiitli, sai temast esimene eesti sportlane, kes tulnud nii olümpiavõitjaks kui maailmameistriks. 1923. aastal alistas ta maailma paremiku Göteborgi mängudel.

Lähenes 1924. aasta Pariisi olümpia, kuhu Neuland suundus tiitlikaitsjana kindla soosikuna.

Paraku libises olümpiakuld käest. Kui enne olümpiat oodati keskkaalus kahe mehe, itaallase Carlo Galimberti ja eestlase Alfred Neulandi duelli, siis tegelikkuses kujunes võistlusest Galimberti sooloesinemine. Vaid ühe käega rebimises hiilgas Neuland, püstitades sissejuhatuseks maailmarekordi: 82,5 kg, ületades nii sellega talle endale kuuluva rekordi 2,5 kiloga. Kuid juba ühe käega tõukamises seadis Galimberti jalule tasakaalu. Neuland jäi siin pidama algraskusele.

Otsustavaks sai kahe käega surumine, kus kohtunikele ei meeldinud põrmugi Neulandi tõstetehnika. Ta oli maailmas esimesena võtnud kasutusele laia kätehaarde, mis oli tunduvalt ökonoomsem kitsast haardest. See ei meeldinud prantslastest kohtunikele, eriti peakohtunik Jean Dame’ile, kes pidas sellist rebimistehnikat lubamatuks ning nõudis Neulandilt vana tehnika kasutamist.

Neuland meenutas Pariisi võistlust hiljem nii: „Olin oma elu parimas vormis, kuid mind lülitati seal lihtsalt välja. Enne võistlust rebisin tänavaülikonnas 100 kg. Seda nägid prantslased ja neil hakkas kohe oma meeste pärast hirm. Võistlustel hakkasid kohtunikud mulle ette dikteerima, kuidas pean tõstma.

Öeldi, et pean käed tõstmise juures hoidma päris lähestikku. Tõstekangile tehti isegi kriidiga kriipsud ja kontrolliti teravalt, et mu käed ei läheks tõstete sooritamisel kriipsudest laiemale.

Erakogu

Alustasin rebimist 90 kilogrammist. Kalkuleerisin, et rebin kindlasti ka 107,5 kg. Mu esimene tõste võeti vastu, kuid teine – 100 kg – lükati tagasi. Kuna rebimine oli mu parim ala, oli selge, et olen kaotanud.“

Tegelikult tellis Neuland teise raskusena kangile 95, mida ei fi kseerinud. Seejärel palus ta peale panna 100 kilo ja ka see ebaõnnestus. Nii jäi ta peatuma algraskusel ja ei suutnud Galimbertiga võrreldes kaotatut tasa teha.

Neulandi tippsportlase karjäär sai Pariisi olümpiaga sisuliselt ka lõpu. 1927. aastal tuli ta korraks tõstmise juurde tagasi, üritades pääseda Amsterdami olümpiale. Esimesel katsevõistlusel sai ta keskkaalus kolme tõstega kirja 302,5 kilo, 27. veebruaril Narvas aga juba 305 kilo. See jäi aga olümpiavõitja viimaseks võistluseks, sest Eesti Olümpiakomitee suhtus mehe püüdlustesse leigelt. Öeldi, et Neuland peab oma kulud kõik ise katma ja vaja on teed anda noorematele.

„Loobusin tegevsportimisest võrdlemisi noorelt. Oleksin meeleldi oma spordikarjääri jätkanud, kuid majanduslikud mured tõmbasid kriipsu peale,“ põhjendas Neuland.

1928. aasta Amsterdami mängudel piisas 305 kilost kuuendaks kohaks.

1927. aastast oli Alfred Neuland Kaitseliidu Valga linna malevkonna spordipealik, 1930. aasta mais kinnitati ta aga Valga maleva spordipealikuks, mida ta pidas kuni 1940. aastani.

1935. aastal kirjutati Kaitseliidu Valga maleva sportlike tulemuste kohta, et „raskejõustikus on just sellepärast edu olnud, kuna seda ala malevas juhib omaaegne suurmeister hr. Neuland. Noortel peab olema sümbol, kelle poole rühkida!“. Kaitseliidu võistlustel osales Neuland isegi ja mitte ainult tõstmises − 1929. aastal saavutas ta näiteks esilaskurite klassis sellise tulemuse, millega ta meisterlaskuriks kinnitati.

ALFRED KARL NEULAND (NEILAND)

Sündis 10. oktoobril 1895 Valgas

Olümpiakuld kergekaalus 1920 Antwerpen

Olümpiahõbe keskkaalus 1924 Pariis

MM-võistluste kuld 1922 Tallinn

Esikoht 1914. aasta Venemaa olümpial

Venemaa meister 1916 ja 1917

Püstitas 12 maailmarekordit ja 11 kordit olümpiarekordit.

Suri 16. novembril 1966 Tallinnas

VII OLÜMPIAMÄNGUD ANTWERPEN 1920

Tiit Lääne koostatud raamat „VII olümpiamängud Antwerpen 1920“ täidab olulise lünga eestikeelsete olümpiaraamatute loetelus. Sada aastat tagasi Antwerpenis toimunud VII suveolümpiamängud olid just need mängud, kus veel rahvusvahelise tunnustuseta Eesti esmakordselt sinimustvalge all olümpiaareenile astus ja seda ainsana Balti riikidest.

Selle 384-leheküljelise raamatuga saab ainulaadne Eesti olümpiaraamatute sari olulise täienduse. Just siit saad teada, kuidas sai teoks Eesti olümpiadebüüt sada aastat tagasi ning kuidas võitis Alfred Neuland 29. augustil Eestile ajaloolise esimese olümpiakulla. Kuidas ikkagi ROK-i mittekuulunud Eesti olümpiastarti lubati.

Aga mitte ainult sellest. Raamatus on juttu mängudel toimunud maailma esimesest suurturniirist jäähokis, kus võitjat Kanadat esindasid Islandi päritolu mängijad. Samuti elektritoolile saadetud olümpiavõitjast, olümpiaajaloo vanimast medalivõitjast, maailma esimesest staar-naissportlasest. Või kuidas Eesti suurlootused teel olümpialinna merehaigetena oopiumi tarvitasid.

Mahukas olümpiaraamat pakub põnevat lugemist koos rikkaliku fotomaterjali ja statistikaga.

V I I O L Ü M P I A M Ä N G U D - ANTWERPEN 1920