__MAIN_TEXT__
feature-image

4 minute read

KAITSELIIT JA KORRAKAITSE – ERI AEGADEL ERINEV

KAITSELIIT JA KORRAKAITSE – ERI AEGADEL ERINEV

Asutamisest peale on Kaitseliidu üheks ülesandeks olnud korrakaitse. Ent kuidas ja mis alustel? See on olnud eri aegadel väga erinev.

Tekst: KALLE ELLER, taastatud Kaitseliidu esimene ülem

Me ei tea kuigi palju, kuidas need as- Nii oli sõjaeelne Kaitseliidu põhikiri ühelt poolt nagu jad käisid möödunud sajandi 20. ja püha asi, mille iga sõna tuli järgida, teiselt poolt tekitas 30. aastatel. On ilmne, et suurematel see paljudes nõutust ja eks muidugi ka väärtõlgendusi. rahvakogunemistel vallas, kihelkonnas, Taasasutamiskoosolekutel kõneldi, et Kaitseliit on kolm piirkonniti pidas avalikku korda Kait- asja: militaarstruktuur, ühiskondlik organisatsioon ja seliit koostöös kohaliku politseikons- spordiselts. Kolmandale väitele tuli ka vastuväiteid, et taabliga, sest muid instantse ju polnud. põhikirjas pole spordist suurt juttu.

Vallavanem ja/või -kirjutaja, konstaabel ning kaitseliidu malevkond. Tänapäeva inimesel on keeruline mõista, miks Tänapäeval jääb paljudele arusaamatuks, kui tõsiselt siis korrakaitselised ülesanded leiavad üsna vähe käsitlemist sõjaeelse Eesti kaitseliitlased ikka spordiga tegelesid. näiteks tolleaegses põhikirjas. Siinkohal tasub meelde tuletada, et muuhulgas tulid

Tuleks enesele teadvustada, et erinevatel ajastutel, erine- riteks. va ühiskonnakorralduse ja kultuuri rõhuasetuste juures Tõde on selles, et viimase karmi okupatsiooni aastakümalanud Kaitseliidu taastamise käigus tuli korduvalt esile mitmed kaitseliitlastest laskesportlased ju maailmameiston inimeste suhtumine sarnastesse asjadesse sageli väga Samamoodi ei saadud aru sõjaeelse Kaitseliidu korrakaiterinev. Tänane eestlane ei anna endale enamasti aru, et selistest tegevustest. Selle tõlgendamisel jaguneti kaheks sõjaeelne kaasmaalane mõtles sageli teisiti, reageeris – ühed järeldasid, et Kaitseliidu ülesanded on sõjalised teistmoodi, ei vajanud nii mõnegi asja üksipulgi lahtise- ja korrakaitse puutub Kaitseliitu vähe. Teised järeldasid, letamist. et korrakaitse laiemas mõttes on Kaitseliidu peamine ülesanne ja selleks valmistumine olulisim tegevus. Vii-

On öeldud, et Lääne demokraatias kehtib üldjuhul reegel masel seisukohal olid ka kohapealsed tähtsamad nimed „kõik, mis pole keelatud, on lubatud“. Idabloki maades ja – sovhoosidirektorid ja kolhoosiesimehed, kelle arvates

Lähis-Ida diktatuuririikides on vastupidi – „kõik, mis pole loodavate Kaitseliidu üksuste põhiülesandeks pidi olema lubatud, on keelatud“. valvamine, et nende asutuste vara laiali ei tassitaks, ja

netega toimus järkjärguline kohanemine just idablokile Mitmel põhjusel on Eesti kultuuri areng suuresti suunomase mõttemalliga. Mitte et enne suurt sõda oleks meil dunud väikekodanike väärtushinnangute radadele. Lisaks siin olnud samasugused arusaamad nagu vanades Lääne sellele on haritlaskonnas küllalt levinud arusaam, mida demokraatiates. Seda mitte, aga mõnevõrra sinnapoole võib nimetada „politseiriigi“ ideaaliks. Tekkivate ja juba see kaldu oli. Samuti oli meie rahva enamikule siis omane sündinud kristlik-demokraatlike erakondade juures on see n-ö aus kuulekus. valitsev. Nõnda ütles ühel Eesti Komitee koosolekul tolla-

Eelmise sajandi 80. aastate lõpus ja 90. aastate alguses sõjaväge, piisab tugevatest politseijõududest.“ silma peal hoidmine mujalt tulnud bandedel. ne aktiivne poliitik Kalle Lindi: „Eestil ei ole tarvis mingit arusaamatusi seoses mõne endisaegse asjaga. Seda ka Kõik see komplitseerib oluliselt selgete piirjoonte väljanende seas, kes tegutsesid entusiastlikult ja sageli ennast- kujundamist erinevate ja eri ülesannetega jõustruktuuride salgavalt. vahel. Kui meenutame, et varem valmistas ka politsei- ja

kaitseväeohvitsere ette ühine õppeasutus, siis näeme selgelt, et arusaamist sellest, mis on sõjavägi, mis politsei, piirivalve ja isegi vanglateenistus, ei olnud mõõtuandval Eesti poliitilisel ladvikul olemas.

Aga miks siis on Eesti kultuuriruumis asjad nii? Põhjusi on raske mõista, selleks tuleb süüvida ajalukku ning eestluse kujunemiskäiku. Kahtlemata on üks oluline mõjutegur mitmete võõrvägede lühem, pikem või veel pikem viibimine meie maal. Just kahe otsast otsani kroonuliku väe, s.o Vene ja Saksa keisririigi okupatsioon 20. sajandi alguses ei soodustanud kujuneva Eesti haritlaskonna positiivset suhtumist sõjaväelastesse.

Seoses I maailmasõja koleduste ja sõjaseisukorrast põhjustatud vabaduste piiramistega kaldus Euroopa intelligents tugevasti vasakpoolsusesse. Nii juhtuski, et Eesti haritlaskonnas kujunes välja põlglik ja üleolev suhtumine sõjaväelastesse. Loeti aksiomaatiliseks, et ohvitser on piiratud maailmapildiga, kitsarinnaline ja rumalavõitu inimene. Kaasnes ka seisukoht, et ohvitserid on peale selle veel joodikud. Tegelikkusest oli see päris kaugel, nagu ka arusaam, et sõjaväelased on ühekülgse ja madala haridusega. Kahtlemata oli Johan Laidoner oma aja eestlastest üks haritumaid.

Kui nüüd järgnes Nõukogude okupatsioon, süvenesid need vaated haritlaskonnas veelgi. Totalitaarsed režiimid üleüldse, sovjettide oma aga eriti, püüavad vahet jõustruktuuride vahel vähendada või hoopis kaotada. Eestlus tõmbus oma karpi – selleks oli kunst, kirjandus, hiljem ka looduskaitse. Muu oli ohtlik ja võõras.

Oli nii, et sundus teenida võõras ja võõrkeelses väes oli ränk ja raske vaev. Võisid sattuda sõjaväkke, võisid olla mõned aastad vangivalvur kuskil vangilaagris, võisid minna hoopis piirivalvesse. Totalitaarse režiimi piirivalve muidugi erineb muu maailma omast. Mujal on see oma olemuselt politseiline kontroll, sovjettidel ja teistel sarnastel aga rindejoon, sest piiri taga varitseb vaenlane.

Tuleb märkida, et piirivalvevägi kui režiimi üks peamine tugi on osa meie inimeste ettekujutuses tänaseni. Kui vabariigi taastamisel loodi peagi sõjaväe tüüpi piirivalve, siis nüüd käivad mõtted selle taastamise üle. Eks ikka selleks, et võimulolijad tunneksid ennast turvatuna.

Paraku pole uue Eesti vabariigi ajal meie ühiskonna olulise osa arusaamad ja suhtumised oluliselt muutunud. Pole küll kombeks propageerida otse ja avalikult politseiriiki, ometi on mõned asjad sinnapoole kaldu.

Minnes nüüd korraks sügavuti, võib väita, et pealtnäha sarnased nn jõustruktuurid erinevad üksteisest tegelikult kardinaalselt. Kui ühiskond on tugev, väljakujunenud ja organiseerunud, saab ka politsei olla tugev. Hea politseinik toetub seljaga ühiskonnale, just sellised toetujad saavad olla head politseinikud. Kaitsejõududega on vastupidi. Kui ühiskonnaga on kõik hästi, on need jõud olemas igaks juhuks. Kaitsejõud asuvad tegutsema siis, kui miski takistab ühiskonna normaalset toimimist. Olgu selleks siis vaenlased, loodusjõud või taudid. Hea ohvitser ei kaota pead ka siis, kui tema selja taga pole ühiskonna võimsat tuge. Pigem vastupidi, just sellises olukorras rakenduvad tema jõud ja mõistus.

Sellepärast ei sobi hea kaitsejõudude ohvitser politseisse, kuid hea politseinik võib rahuajal olla kaitsejõududes päris hea. Kriisi ajal ei pruugi ta aga hakkama saada.

Tänases Lääne ühiskonnas ollakse siinöeldu mõistmisest tihti kaugel. See pole kindlasti ainult Eesti probleem, seda võib täheldada mujalgi. Politsei (sandarmeeria, karabinjeerid jms) on mujal sageli ületähtsustatud ja -rahastatud kaitsejõududega võrreldes. Kaitseliit ja tema toetajaskond peaksid lähiaastail tõmbama ses asjas selgemaid piirjooni. Korrakaitse on osa Kaitseliidu ülesannetest, kindlasti aga pole seda kogu korrakaitse.

Silver Hinno