__MAIN_TEXT__

Page 1

KAITSE KODU! KAITSELIIDU AJAKIRI

7/2020

ETTEVALMISTUSED RAGNARÖKIKS JA SELLE ÕPPETUNNID REAKTIIVLENNUKITEST JA PÕLVKONDADEST LENDURI PILGUGA ÜLEELAJAKS EI SÜNNITA – SELLEKS ÕPITAKSE


LEIA

KAITSE KODU! INTERNETIST

https://issuu.com/kaitse_kodu

@kaitsekodu

www.facebook.com/kaitsekodu/

www.youtube.com/kaitseliiteesti


TOIMETAJA VEERG

HEA ON TÕDEDA! Sügisele kohaselt on käesolevas numbris tavapärasest pisut rohkem õppuselugusid. Seda on hea tõdeda. Laias laastus kahel põhjusel. Esiteks pole vahepeal uuesti pead tõstnud kurjalt tüütu viirus suutnud enam väärata aastate jooksul välja kujunenud rütmi, mil lehtede langemise aegu hoogustub ka vabatahtlike riigikaitsjate tegevus. Tänavu küll teatud mööndustega, natuke väiksemas mahus ja pisut hajutatumalt, kuid sellest pole suurt lugu. Kaitseliitlased on saanud harjutada seda, mida nad on harjutama pidanud, mis toobki meid kenasti teise põhjuse juurde. KARRI KAAS peatoimetaja

Olgu õppused Alutaguse metsades või Põhja-Läti küngastel, Lavassaare rabast ja Lääneranna padrikutest rääkimata – meie mehed, naised ja noored tulevad välja, et neil osaleda, ning on nõus oma kogemusi ajakirja veergudel ka teistele jagama. Seda on tõepoolest hea tõdeda!

KAITSELIIT Kaitseliit on kaitseministeeriumi valitsemisalas tegutsev vabatahtlik, sõjaväeliselt korraldatud, relvi valdav ja sõjaväeliste harjutustega tegelev riigikaitseorganisatsioon, mis täidab temale Kaitseliidu seadusega ja selle alusel pandud ülesandeid. Kaitseliit on 1918. aasta 11. novembril riigikaitseorganisatsioonina loodud Kaitseliidu õigusjärglane.

KAITSELIIDU AJAKIRI

7/2020

KAITSELIIDU AJAKIRI KAITSE KODU! Asutatud 11. septembril 1925 Väljaandja: Kaitseliit, ilmub kaheksa korda aastas

Kaitseliidu ülesanne on, toetudes vabale tahtele ja omaalgatusele, suurendada rahva valmisolekut kaitsta Eesti iseseisvust ja põhiseaduslikku korda.

Peatoimetaja: Karri Kaas

Kaitseliitu kuulub üle 16 000 liikme. Koos Kaitseliidu struktuuriüksuste Naiskodukaitse, Noorte Kotkaste ja Kodutütardega on Kaitseliidu peres tegev üle 26 000 vabatahtliku.

Keeletoimetaja: Anu Jõesaar

Tegevtoimetaja: Asso Puidet

Kaitseliit

Foto- ja videotoimetaja: Kristjan Prii Kujundaja: Matis Karu Reklaam ja levi: kaitsekodu@kaitseliit.ee Toimetus: Tallinna mnt 49a, 80036 Pärnu, telefon 717 9106

KAITSE KODU!

Toimetuse e-mail: kaitsekodu@kaitseliit.ee

Kaitseliidu ajakirja esimene number ilmus 1925. aasta 14. oktoobril 40-leheküljelisena trükiarvuga 18 000 eksemplari. Seega kuulub Kaitse Kodu! vanimate seni ilmuvate Eesti ajakirjade hulka.

Kaitse Kodu! internetis http://www.kaitseliit.ee/et/kaitsekodu www.facebook.com/kaitsekodu www.instagram.com/kaitsekodu/ http://www.youtube.com/kaitseliiteesti

Osava reklaami ning väljaande sisu väärtuslikumaks ja välimuse kaunimaks muutmisega kasvas Kaitse Kodu! menu lugejaskonnas ning 1928. aasta lõpus oli see juba Eesti üheks loetavaimaks ajakirjaks. Aastatel 1929–1932 ilmus Kaitse Kodu! senise kahe korra asemel kuus igal nädalal. Ajakirja viimane sõjaeelne number ilmus 20. juunil 1940. Kaitse Kodu! uus algus oli 1993. aastal, mil ajakiri hakkas taas Kaitseliidu hõlma all ilmuma. Ajakirja anti välja neli numbrit, kuni see 1995. aastal peatoimetajana tööle asunud Ivar Jõesaare juhtimisel taas perioodiliselt ilmuma hakkas. Praegu ilmub Kaitse Kodu! kaheksa korda aastas tiraažiga 7000 eksemplari.

Kaitse Kodu! postkastis Tellimuse saab vormistada Eesti Posti kataloogi alusel postkontoris või Eesti Posti kodulehel (www.omniva.ee). Eesti Posti kaudu maksab Kaitse Kodu! aastatellimus 2.85 eurot; tellimisindeks 78226.

Naiskodukaitse

Noored Kotkad

Trükk: AS Printall Toimetusel on õigus kaastöid redigeerida ja lühendada. Toimetus käsikirju ei retsenseeri ega tagasta. Kaastööde saatmise tähtajad: 8/2020 – 21.10.2020

Kodutütred 7/2020

3


SISUKORD

6 SÜNDMUS

Kaitseliit pingutas muskleid

8 INIMENE Kaitseliitlane, ettevõtja ja laulumees Jaano Mägi: „Mida külvad, seda ka lõikad“

Foto: GUNNAR TEAS

12 VÄLJAÕPE Ettevalmistus Ragnarökiks ja selle õppetunnid 15 VÄLJAÕPE Sibul: kuidas nähtamatult vaenlast häirida 18 SÕJASPORT Lutsukas, luumurd ja langevari ehk Kohtunikuna Sügistormil

20 LIITLASED Vabatahtlikud tagavad kogukonnale kindlustunde 22 SÜMBOOLIKA Tunne kamraadi embleemi – Saaremaa malev 24 AJALUGU Kaitseliit ja korrakaitse – eri aegadel erinev 26 AJALUGU Alfred Neuland – Vabadussõja rindelt Eesti

ESIKAANEL Ettevalmistus Ragnarökiks ja selle õppetunnid lk 12

esimeseks olümpiavõitjaks

30 MAAILMAPILK Välispoliitika kui välkmale SÕDUR 32 HARITUD Sõjatulekahju kustutamine 1 SÕDUR 38 HARITUD Reaktiivlennukitest ja põlvkondadest lenduri pilguga

46 SÕJARAUD Hävituslennukite 4. põlvkond: punakotkaste vastus 48 SÕJARAUD Kiirelt kuumaks ehk Milline kütus on parim? 54 SÕJRAUD Eesti relvasepad valmistavad „Ameerika relvi“ 1

4

7/2020

Kõik üksused, kes maastikul tegutsevad, satuvad aeg-ajalt olukorda, kus katlatoit jääb kaugele ning söök ja vesi tuleb ise soojaks teha. Aga milline kütus on selleks parim? lk 48 Lapsekingades organisatsioonist on nüüdseks sirgunud piltlikult öeldes vägilane, kes suudab nii kaitsta riiki välisvaenlase eest kui ka kaasa lüüa erinevate ohuolukordade (metsatulekahjud, loodusõnnetused, kadunud inimeste otsimine jne) lahendamisel. lk 8


AUTORID

AUTORID AR-15-st arendatud sõjapüss M16 on olnud aastakümneid USA ja paljude teiste riikide sõdurite varustuses. Pärast patendiõiguste lõppemist on AR-15-l põhinevaid relvi tootnud kümned, kui mitte sajad valmistajad. lk 54

60 SÕJARAUD Hawu variatsioonid 62 SÕJARAUD 20. sajandi kiivrite lugu 64 KURIOOSUM Titaanist kiiver kangekaelsetele kangelastele ... 66 KUIDAS … kanda kiivrit? ISU! 68 HEAD Hõrgutis kaitseväe toidupakist – lihtne tuunikalasalat

70 Üleelajaks ei sünnita – selleks õpitakse! 72 MEDITSIIN Komplekteeri ise ideaalne MK3 74 NAISKODUKAITSE Tulevased välikokad ja toitlustusmeeskonna juhid ÜLEELAMINE

harjutasid koostööd

76 NAISKODUKAITSE Staažimärk: tunnustus neile, kes jäävad 78 NOORED Koos tegutsedes kestame kauem ehk Ühe suguvõsa kokkutuleku lugu

81 NOORED Küberkotkad sirutasid tiibu 84 NOORED Oma kätega: nuga, plätud, särk 86 MILITAARTURISM Mari Raamoti radadel

KALLE ELLER taastatud Kaitseliidu esimene ülem Äärmiselt mitmekülgne, avatud silmaringi ja lahtise sulega Kalle on kultuuritegelane, maausuline ja ennekõike sõjaväelane, kes ei karda öelda ja kirjutada, mida mõtleb ja teab. KRISTINA KUKK vabatahtlik autor Kristina on energiat ja tahtmist täis, 110 protsenti! Ei karda tema vett ega vilet, tuld ega tõrva. Ning on valmis kõigest sellest kirjutama ja pildistama.

RAIGO SÕLG tankipurustaja Sama hästi, kui tankide purustamist, valdab terava silma, kindla käe ja otsese ütlemisega Raigo kirjutamiskunsti. Lugege. Mõtelge.

TOOMAS ALATALU politoloog Toomas on õppejõud, poliitik, ajakirjanik ja tunnustatud tõvaloog. Kaitse Kodu! veergudel toob ta suures maailmas ja poliitikas toimuva lugejatele lähemale.

MARGE TASUR vabatahtlik autor Jõgeva linnavalitsuses kommunikatsiooni eest vastutav Marge Tasur kuulub Jõgeva ringkonna avalike suhete gruppi. Lisaks kirjutab lugusid maakonnalehte Vooremaa. GUNNAR VASEMÄGI vabatahtlik autor Gunnari üheks suureks hobiks ja kireks on joonistamine ja teiseks hobiks filmikunst. Ajakirjas Kaitse Kodu! on ta need kaks lugejate rõõmuks ühendanud.

HANNO SAKS arvutiasjatundja Pärnu Mai kooli IT-juht ja robootikaõpetaja Hanno teab, et rindejoon ei jookse mitte ainult mööda kraave ja kaevikuid, vaid ka mööda kaableid ja kõvakettaid.

ASSO PUIDET Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

88 FILMIARVUSTUS Kuidas võita sõda? 90 RAAMATUARVUSTUS Raamat, mis paneb mõtlema 7/2020

5


LIIS LÄTTING

SÜNDMUS

KAITSELIIT PINGUTAS MUSKLEID Septembri viimane nädalalõpp möödus Kaitseliidu võitlejatele raskete õppuste tähe all. Ragistati nii kodustes metsatukkades kui ka Lätimaa tolmustel teedel. Tekst: KAITSE KODU!

N

ON K A J H PÕ 6

7/2020


HENRY NARITS

L

ätti lõunanaabritega mõõtu võtma ja kogemusi vahetama viis kahe kompanii jagu Tartu ja Pärnumaa kaitseliitlasi Vidzemes brigādes zemessargi suurõppus Zobens (Mõõk). Ei olnud sugugi mitte esimene kord, kui meie võitlejad selle õppuse õnnestumisse oma panuse andsid.

SÜNDMUS

ZOB

ENS

„Meie ülesanne on rünnata ja vastane üritab meie ründavaid üksusi lagundada,“ andis nooremleitnant Madis Uuemaa tänavuse õppuse sisust üldise ülevaate. Sisuliselt tähendas see siis ühest vastase varitsusest teiseni liikumist ning kontakti asumist. Seda nii metsasel kui avatud maastikul kuni hoonestatud aladel peetud intensiivsete linnalahinguteni välja. Nagu Uuemaa märkis, on sellised piiriülesed harjutused mitmest aspektist kasulikud. Esiteks saavad mehed harjutada maastikul, kus iga teekäänak, känd ja kraav ei ole juba tuttavad ning päriselt peabki kaardi välja võtma. Teiseks parandab selline harjutus kindlasti liitlassuhteid – isegi siis, kui võideldakse teine teisel pool „rindejoont“. „Selline asi tulebki rohujuure tasandilt – mehed on koos võsas ja võitlevad – sealt see koostöö tuleb,“ usub Uuemaa. Mis tartlastesse puutub, siis nemad ei võidelnud mitte ainult Lätis, vaid osalesid koos Kirde maakaitseringkonna parimate poegade ja tütardega ka õppusel Põhjakonn 2020, kus sel aastal oli fookuses tankitõrje-, pioneeri- ja luurerühma ning meedikute tegutsemine. Esmalt neli päeva teoreetiliselt ning siis juba kolmepäevane õppus maastikul Rutjal, kus erialarühmad sooritasid praktilisi harjutusi ning viisid ellu teoorias õpitut. Sama õppuse raames toimus ka Naiskodukaitse evakuatsiooniõppus, mille käigus keskenduti evakuatsioonipunkti ülesseadmisele, evakueeritavate vastuvõtmisele, punkti töös hoidmisele ja kokkupanemisele. Õppusest võttis osa 47 naiskodukaitsjat ning kokku evakueeriti ligi ööpäeva jooksul 69 eraisikut. Taas olid kaitseliitlased ja naiskodukaitsjad end tõestanud ja vaid parimast küljest näidanud. Ka Viru maleva pealik kolonelleitnant Jaanus Ainsalu kinnitas õppuse Põhjakonn 2020 lõpurivistusel, et tal on väga hea meel, et saime oma oskusi kokku harjutada ning koostöö laabus plaanipäraselt. 7/2020

7


inimene

HELEN RÕBAKOV

KAITSELIITLANE, ETTEVÕTJA JA LAULUMEES JAANO MÄGI: „MIDA KÜLVAD, SEDA KA LÕIKAD“

8

Kaitseliidu Põlva maleva meeskoor Digilaik

7/2020


INIMENE

„Isamaa on väärtuste kogum, mida on raske sõnadesse panna. See on maa ja riik, mille vabaduse võitles välja minu vaarisa ning mida olen valmis kaitsma nii sisekui välisvaenlase eest. Ma ei ole kunagi nõus nendega, kes ütlevad, et riik on milleski süüdi. Riik ei ole kunagi milleski süüdi. Näpuga saab näidata ja vajadusel hukka mõista neid, kes riiki juhivad. Kuna valimistel osaleme kõik, siis meelepärase või mitte nii meelepärase valimistulemuse puhul saame kõik eeskätt iseendale otsa vaadata,“ vastab noor ettevõtja Jaano Mägi küsimusele, mida tähendab isamaa. Tekst: AARE LEPASTE

7/2020

9


INIMENE

J

aano Mägi on mees kui orkester. Lisaks mitme ettevõtte juhtimisele rühmab ta kaitseliitlasena õppustel, treenib häälepaelu Kaitseliidu Põlva maleva meeskooris Digilaik, on värske abielumees ja kahe tütre isa.

Kahtlemata on tähtsaim olla armastav abikaasa ja isa, mis eeldab muu hulgas siiski ka seda, et pere toidulaud oleks kaetud. Millega sa tegeled? „Pereettevõte tegeleb põllumajandusega. Meile meeldib käsi mullaseks teha ja see omakorda annab lastele võimaluse juba varakult selgeks saada, et juur- ja köögiviljad, munad jne ei tule poest. Eraldi saan välja tuua linnukasvatuse. Esimese inkubaatori ostsin siis, kui naine esmakordselt lapseootele jäi. Hakkasin õppima, kuidas „tibusid tehakse“ ja kuna see protsess on ääretult huvitav, siis olengi linnukasvatuse juurde jäänud. Lisaks see rõõm, et terve tänava lapsed kogunevad pärast tibude koorumist meie juurde. Õnnelik lapsepõlv, mis muud. Palju siis tänapäeval neid lapsi on, kes vastkoorunud tibupoegi näevad ja kätte võtta saavad. Kui varem olen kasvatanud vutte, mitut tõugu parte ja hanesid, siis tänavu on meil näiteks kalkunid ja kanakarjas on esindatud kaheksa tõugu. Sellega kaasneb üsna kirev munatoodang, varieeruvaid värvitoone oleme kokku lugenud koguni 36. Kuigi linnukasvatuse kohta võin öelda, et see on ka omamoodi hobi, pole me sellega siiski miinusesse jäänud. Õnneks on üha rohkem neid, kes on aru saanud ja oskavad hinnata, et talus toodetud munad, nagu ka talus kasvatatud kartulid ja köögiviljad maitsevad võrratult paremini. Head toitu ja head toorainet hinnatakse ka meie peres. Olgu öeldud, et abikaasa toimetab pudrupottidega tavaliselt vaid hommikuti, õhtusöögi valmistan ma reeglina ise. Köögis valitseb meil seega suurepärane harmoonia – naisele ei meeldi eriti süüa teha, mulle aga nõusid pesta. Seda köögisisest harmooniat naudin ka siis, kui katmist ootab juubelilaud või pereringis tähistatakse mõnda muud olulist sündmust. Toidud valmistan mina ja nii juba viimased 15 aastat. Eriline kirg on seejuures suitsuahju juures toimetamine.“

10

7/2020

Kas Kaitseliit on pigem hobi või töö? „Ajamõõdet arvestades muutub kaitseliitlaseks olemine vahel lausa tööks. Pean silmas erinevate ühisettevõtmiste korraldamist. Mul on poisipõlvest see häda, et kui midagi ette võtan, siis teen seda suurelt. See omakorda tähendab suurt ajakulu. Tänavustest korraldamistest on nüüdseks selja taga patrullvõistlus Must Kotkas, ees ootab maleva aastapäev, mille me eriolukorra tõttu kevadest sügisesse lükkasime. Tuleva aasta veebruaris möödub kuus aastat päevast, mil esmakordselt Põlva maleva staabihoone uksest sisse astusin, ja julgen öelda, et nende aastatega on areng olnud märkimisväärne. Kaitseliitlaseks olemist võetakse tõsiselt, õppustele ei minda lulli lööma, vaid tõepoolest õpitakse, harjutatakse erinevaid taktikaid ja olukordi praktikas. Jah, olen kuulnud ka sellest, kuidas käisid asjad esimestel aastatel pärast Kaitseliidu taasloomist, ning saan seepärast väita, et lapsekingades organisatsioonist on nüüdseks sirgunud piltlikult öeldes vägilane, kes suudab nii kaitsta riiki välisvaenlase eest kui ka kaasa lüüa erinevate ohuolukordade (metsatulekahjud, loodusõnnetused, kadunud inimeste otsimine jne) lahendamisel. Ka eriolukorra ajal andis Kaitseliit oma panuse, mehitasime näiteks piiripunkte ja teesulge, patrullisime piiril jne. Põlva maleva kohta saab öelda, et meie väiksus on meie tugevus. Kõik tunnevad kõiki, kõik teavad, mida keegi valdab ja milleks keegi suuteline on. Tänu sellele on liikmeskonnas kõik asetunud oma kohtadele ja liikmed teavad oma ülesandeid.“

Püss või laulmine? „Kui nii küsida, siis valin püssi. Samas ei saa laulmist ka jätta. Saan aru, et pead seda küsides silmas meie meeskoori Digilaik, mis kutsuti omal ajal kokku selleks, et mehed maleva ühisüritustel esineda saaksid. Ma ei usu, et veel mõned aastad tagasi julges keegi meist ette kujutada, et esineme laval paarituhandese publiku ees või anname

välja oma plaadi. Aga just nii on meil läinud. Plaat on väljas ja iga viimane kui eksemplar sellest on praeguseks kellegi plaadiriiulil. Selle taga on tegelikult meeletu töö, alates loomingulisest ja lõpetades korralduslikuga. Tulemusega saame kindlasti rahul olla. Digilaiku kuuleb siiani raadioeetris, plaat on aga tänu meie liitlastele levinud üle ilma, piltlikult Ameerikast Austraaliani. Kaitseliidu 100. aastapäeva kontserdil 2018. aasta 11. novembril astusime üles Saku Suurhalli laval ning juba järgmise aasta aprillis Põlva maleva toel ja viie vabatahtliku eestvõttel korraldatud veteranipäeval, kus olime keskväljakule püstitatud suurel laval Metsatöllu jahutajad. Saku Suurhalli kohta oli teada, mis toimuma hakkab ja kui palju on saalis inimesi, kes kavast osa saavad. Veteranipäeva puhul kaugeltki mitte. Vaadates droonikaadreid ja hinnates Põlva keskväljaku suurust võib öelda, et meid oli kuulamas 1500–2000 inimest. Päevasel ajal, mil huvilistel oli võimalik vaadata päästjate ja politseinike näidisesinemisi, tutvuda Kaitseliidu relvastusega,


INIMENE teha Pasi relvanäitusel tiir soomustransportööriga ning uudistada veteranipäevale kogunenud Ameerika autotööstuse lipulaevu ja tervet parklatäit tsikleid, käis keskväljakult läbi kindlasti enam kui 2500 inimest.“

kogenud ka seda, kui osavõtjate vähesuse tõttu komplekteeritakse üksused vastavalt kujunenud olukorrale. See pole kindlasti parim variant. Palju lihtsam on teha koostööd inimestega, kes on kokku harjutanud.

See oli kaitseliitliku tegevuse pehmem pool. Kõik muutub, kui paned laulusõnad lauale, sätid varustuse selga ja võtad kätte relva.

Just sellepärast ongi väga õige ütlus, et kaitseliitlane on sõdur oma kodus ja lähimas ümbruskonnas. Hoidku jumal selle eest, et peaksime kunagi reaalses lahinguolukorras relvi kasutama ja oma võimekuse proovile panema, aga selge on see, et just oma koduümbruses ja lähimate kamraadidega suudavad kaitseliitlased pakkuda väärikat vastupanu igale sissetungijale. Õnneks ongi Kaitseliit tervikuna seda teed läinud ning see on ka ainus loogika.

Õppustel on kõige suurem saavutus alati see, kui suudame püstitatud ülesande täita, teeme seda, mida meilt eeldatakse. See on aga võimalik vaid siis, kui suurem osa üksuse koosseisust on kohal. Olen

Kuue aastaga on oluliselt paremaks muutunud ka kaitseliitlaste varustus ja näen, et see paraneb veelgi. Küllap koidab ka päev, mil kaitseliitlaste relvastusse jõuab kaitseväe uus automaat R20 Rahe, mis omakorda suurendab iga üksikvõitleja võimekust. Ajateenistuses oli minu relv Galil ja kui aus olla, siis on ikka suur vahe, kas päästikule saab vajutada 35 või 20 korda.

Iga sõdur on täpselt nii tugev, kui tugev on lähedaste toetus. Kuidas juhtus nii, et senistest elukaaslasest said seaduslikud abikaasad tänavu suvel ehk 15 aastat ja kaks tütart pärast esmakohtumist? „Nojah, sellega on nii (muigab – A. L.), et ma pole eriti abieluusku inimene. Ütleme siis nii, et tähtsaid asju ei saa kiiresti otsustada. Oleme koos olnud tõepoolest 15 aastat ja ega alguses tundunudki, et ametlik abielu väga oluline oleks. Pärast esimese tütre sündi, kui abikaasa tahtis Iirimaale isale külla minna, tabas meid ootamatu tagasilöök, sest meie dokumendid Iiri tollile ei pädenud. Nii pidime saatkonnast saama veel mingeid pabereid, mis tõestasid, et abikaasa Moonika tõepoolest on meie lapse ema. Sarnane lugu oli eelmisel aastal Serbia piiril. Autos oli neli inimest, kelle perekonnanimi on Mägi, ja siis veel keegi naisterahvas. Ühesõnaga olime olukorras, kus ühised lapsed, ent erinevad perekonnanimed tekitasid ebamugavust. Julgen selle ka otse välja öelda, sest ega tõelist armastust pea ainult sõrmustega kinnitama. Seda saab ka teisiti väljendada. Pruut jäi igal juhul pulmadega rahule, samuti kõik 114 sugulast ja sõpra, kes meile olulisel päeval kohal olid. Aga ega me pulmapäevalgi vormikandjatest pääsenud. Üks õhtu naeltest oli see, kui Digilaik eesotsas Merkaga peotelki marssis ja vägeva leelo valla päästis. See oli täpselt see hetk, mil adusin, et kõike seda, mida külvad, sa ka lõikad. Kui oled ise aus, avatud ja abivalmis, siis vastatakse sulle samaga. Ja see kehtib nii perekonnas kui ka töökollektiivis ja laiemalt võttes igal pool.“

AARE LEPASTE

„Olen teise rühma esimese jao pooljao ülem, seejuures on jagu nii suur, et kui mõnel õppusel peaksid kõik välja tulema, siis tekib raskusi telki mahtumisega. Mingil põhjusel on juhtunud nii, et paljud Kaitseliitu tulijad soovivad olla just meie üksuses. Ega nad kahetse ka, sest jagu on tõepoolest hästi kokku sulandunud.

Ah jaa. Ennist rääkisin saavutustest. Seni olulisim saavutus oli õppusel Siil, kui Taani eriväelased eeldasid, et astuvad talupoegade vastu, ja pidid oma esialgset üleolevat suhtumist hiljem kibedasti kahetsema. Pärast õppust omavahel suheldes tunnistasid taanlased, et esialgne plaan oli meist lihtsalt n-ö läbi joosta, kuid nende kavatsus läks leebelt öeldes vett vedama.“

P.S. Viimastel aastatel on oma tulevase kätt palunud kaks meeskoori liiget ja mõlemas pulmas on Digilaik ka esinenud. 7/2020

11


VÄLJAÕPE

ETTEVALMISTUS RAGNARÖKIKS JA SELLE ÕPPETUNNID Tankipurustajad ja teiste Tallinna maleva TT-üksuste esindajad said võimaluse kaitseväe keskpolügoonil mõõtu võtta lahingumasinatel CV90 võitleva Taani soomusjalaväekompanii Vidar 1. rühmaga Tekst: leitnant RAIGO SÕLG, tankipurustajate ninamees

P

ealkirjas esitatud viide Norra mütoloogiast pärinevale Ragnarökile tuleneb sellest, et just Norra mütoloogias leidsid mõlemad õppusel osalenud üksused kohe midagi ühist. Kompanii nimi Vidar tuleb Odini poja Vidari nimest, kes on ennekõike tuntud selle poolest, et just tema ainsana valmistus Ragnarökiks ning oli ka see, kes surmas Fenriri – see kokku annab

12

7/2020

mitmeid võimalusi, et leida Vidarist eeskuju ka tänastele Põhjala sõdalastele.

jumalat Tyr, aga on võrreldav ka odaga, mis samas on Javelini eestikeelne vaste.

Ega Tankipurustajad saanud kehvemad olla – osutasin meie lahingumaasturite esiklaasil olevale tähistusele (üles suunatud noolemärk) ja sõnasin, et meiegi kasutame enda varustuse tähistusena Norra mütoloogia sümboolikat – üles suunatud nool on nimelt ruunimärk „T“, mis tähistab

Sama palju, kui meie soovisime harjutada võitlust soomusüksusega, soovis ka Taani pool harjutada võitlust meiega, sest nende sõnul ei tule just tihti ette, et nad saavad tegutseda reaalse TT-üksuse vastu; eriti kui see kasutab Javelini, mida Taani relvastuses ei ole.


VÄLJAÕPE Hoolimata eelseisvast lahingust ei salanud kumbki pool teise eest seda, mis on tema peamine nõrk koht lahinguväljal (samas ei avalikustatud muidugi kasutatavat lahingutaktikat) – soomusüksusele on selleks tankitõrje ja tankitõrjele ... jalavägi. Nagu hilisem harjutus näitas, oli meie mõlema jaoks halvim vastane ka ees ootamas. Õnneks puudus oht õhust.

LAHINGUSSE!

tähendanuks kaevumine ka nähtavuse kadu. Ei saa just öelda, et maastik oleks Tankipurustajaid soosinud, sest vahemaad olid liiga väikesed, et maksimaalselt Javelini võimekust ära kasutada ja positsioone hajutada – kaugeim otsenähtavus oli ehk 1,5 km, kuid osa sellest vahemaast juba õppuse alalt väljas.

Kavas oli n-ö kassi ja hiire mäng, kus mõlemad pooled proovivad teist etteantud maa-alal esimesena avastada ja hävitada, kasutades oma taktikalisi manöövreid.

Samas ei olnud see taanlaste jaoks samuti ideaalne, sest osaliselt soine ala ei võimaldanud neil planeerida korrektset soomukite lahingurivistust, kui nad oleks soovinud seda kasutada.

Meie soovisime peamise õpimomendina võimalikult reaalses olukorras proovile panna oma maskeerimisoskusi. Oleme juba varasematel õppustel CV90-t kasutavate skautide käest kuulnud ja soomukiga tutvudes oma silmaga ka näinud, kui hea on CV90 vaatlusvõimekus – see ületab meie oma.

Tankipurustajad rajasid kolm sügavuses asuvat Javelini positsiooni ning vastase jalaväe võimaliku üllatustiibamise vastu oma sisemisest reservist ka eeljulgestuse jalaväevastaste suundmiinidega.

Seega tuli end maastikul märkamatuks muuta, et vastast esimesena üllatada. Kui esialgne plaan oli ka kaevuda, siis see paraku võimalikuks ei osutunud: kas oli võimalikus positsiooni asukohas pinnas liiga soine või

Positsioonide rajamisel püüdsime katta kõik pimealad, sest on ju teada, et soomukid soovivad väljal teineteist toetades liikuda varjest varjesse, mistõttu pimealade lubamine planeerimisel on väga suur möödalask. Positsioonide rajamiseks oli sedakorda piisavalt aega ja need maskeeriti võimalikult hästi.

Nagu TT-lahingute puhul ikka, algas kõik väga pika ootamisega. Meie hoidsime lahinguväljal silma peal ja sama tegid ka taanlased, kuid mängualast väljas, mistõttu lasta neid ei tohtinud. Ühtäkki kuulsime kontakti oma selja taga. Vastase jalavägi oli suutnud eeljulgestusest kaarega mööduda ja ründas kõige tagumist positsiooni. Kuigi positsiooni enda külgjulgestus avastas läheneva vastase ja avas tule, ei saanud jõudude vahekorda arvestades olla kahtlust, et positsioon tuli lugeda hävitatuks. Teise, kaugemal asuva positsiooni hävitas CV90 ca 1,5 km kauguselt otsetulega. Jäänud oli vaid üks positsioon, kus asus ka rühmaülem ning millel puudus sel hetkel silmside soomukitega. Et jalavägi oli liikunud juba meie tagalasse ja alustas seal metsaäärte läbikammimist, siis rühmaülema käsul tõmbus eeljulgestus tagasi allesjäänud relvapositsiooni juurde, kus moodustati positsiooni ümber ringkaitse võimalikuks võitluseks jalaväega – Javelin jätkas samas kannatlikult soomukite ootamist.

Taani Vidar soomusjalaväekompanii 1. rühma CV90 rünnak AARE NÕMM

7/2020

13


VÄLJAÕPE

Et jalavägi rohkem positsioone ei tuvastanud ja seda ei suutnud ka soomukid, siis liikus kogu soomukite kolonn kiiresti üle lageda, et oma jalaväega ühineda. Nii saabus lõpuks ka meie tähetund ning esimene soomuk hävitati enne lagendiku ületamist puutumatuks jäänud Javelini positsioonilt. Mis oleks juhtunud edasi, ei tea, sest seejärel anti ka „olukord seis“.

VEELKORD TULD

Sõpruse ja vendluse märgiks korraldasime veel ühe taktikaharjutuse, mis oli harjutamiseks ennekõike taanlastele – nende lahingurivistuses äkkrünnak meie kui sedakorda peamiselt jalaväe mehitatud positsioonidele. Kuigi see, mis juhtuma hakkas, oli siin paljuski ette teada, oli seegi õpetlik, sest Javelinide sihturid ja meeskonnaülemad jäid relvadega oma positsioonidele ning ajal, kui soomusjalavägi pidi puhastama metsa meie jalaväest, pidasid soomukid ja Javelinid omavahel võitlust ja seda aususe peale – kes näeb teist enne, see ka laseb. Tulemus oli sama, mis esimesel korral – varem juba avastatud Javelini positsioonid said tabamuse hetk enne omapoolset tuleavamist, varem avastamata positsioon aga hävitas tulekäsus tema „palaks“ jäetud soomuki. Tankipurustajate jaoks parim õppetund selles situatsioonis oli sihtmärkide määramine ja tule juhtimine olukorras, kus väljal on korraga 4 soomukit, et mitu meeskonda ei tegeleks asjatult ühe ja sama sihtmärgiga. See meil ka õnnestus.

PEALAHINGU ANALÜÜS JA ÕPPETUNNID

Mis siis juhtus ja miks? Toon välja minu arvates peamised saadud õppetunnid, tuginedes ka õppusejärgsele vestlusele soomukite meeskondadega:

Vastase jalaväe tegevus Soomusüksus teadis, et alal on tankitõrje. Seega nende jaoks oli tegemist ala kavandatud hõivamisega, mis tähendab, et soomukeid tuli hoida ja kaitsta – iga soomuki hävitamine 14

7/2020

tähendab päris palju tüli kogu operatsiooni käigule. Ala põhjaliku skaneerimise tulemusena avastasid nad kaks kohta, mis võisid endast kujutada tankitõrje positsioone. Nagu nad ise ütlesid: „Kahes kohas nägime üksikuid soojuslaike (thermal spots), mille järgi ei saanud aru, mis seal on, aga sai aru, et MIDAGI seal on“. Et nad teadsid, et alas pole kedagi peale meie TT-üksuse, oli tõenäoline, et tegemist on TTpositsiooniga. Seega saadetigi jalavägi neid kohti kontrollima. Miks siis jalavägi eeljulgestusega ei kohtunud? Seepärast, et esiteks on neil kõigil väga head seadmed, mille abil ka tundmatul maastikul suuremaid kaari tehes õigesse kohta jõutakse. Teiseks, kui on teada väljaluuratud ja kontrollimist vajav positsioon, siis puudub vajadus liikuda mööda metsaserva, kus eeljulgestus aga paiknes. Jalavägi teadis täpselt, mida temalt taheti, ega pidanud pimeduses kompama. Meil aga polnud kogu ala julgestamiseks ressurssi. Niisiis saame kaks igivana õppetundi: – TT ei tohi kunagi tegutseda lahinguväljal üksi, vaid vajab tugevamat julgestust, kui ta ise endale pakkuda suudab. Nagu tähelepanelik lugeja märkas, oleks rohkemate üksuste kohalolek tekitanud segadust ka soomusvaatluses, sest poleks saanud kindel olla, kas tegemist on TT positsiooniga või millegi muuga; – maskeerumine peab olema perfektne. Muide, soomusüksuse rühmaülem kinnitas juba varemgi teadaolevat, et ükski soomuk ei ava tuld niisama ehku peale, sest moona tuleb hoida. Seega seni, kuni soomuk pole kindel, et on leidnud endale olulise ja kästud sihtmärgi (sel õppusel TT), ei pruugi ta tegutseda. Mis viibki järgmise punktini.

Maskeerumine Arvestades soomukimeestelt saadud tagasisidet, võime enda maskeeringuga üpris rahule jääda. On selge, et asja veelgi paremaks muutmiseks võtame edaspidi õppust selle positsiooni

meestelt, keda kordagi avastada ei suudetud, aga detailidest ma siinkohal vaikin, neid jagame vaid teiste tankitõrjujatega. Igatahes ka see, et ei nähtud ühtegi inimfiguuri või kehaosa, vaid ainult mõnda soojustäppi, on juba hea tulemus.

Miks hävitas CV90 ühe Javelini positsiooni enne, kui see tule jõudis avada? Nagu pärast lahingut selgus, oli siin tegemist väikese möödarääkimisega tegevuse piirangute osas. Eelpool sai öeldud, et CV90 hävitas meie positsiooni 1,5 km kauguselt, olles samas ka meie sihikul, kuid meie jaoks lahingualast väljas. Seepärast hoidusid Tankipurustajad seal viibiva soomuki laskmisest, kuid paraku ei olnud taanlased samamoodi teavitatud kui meie. Võtke seda kui vabandust, kui soovite. Kui ei soovi, ärge võtke.

Hädavajalik on erinevate üksuste koostöö Üle tasub korrata ka vana tõde, et muidugi läheks kõik hoopis teisiti, kui kontakti ei astuks ainult üks relvaliik oma üksusega, vaid seda toetaksid hea plaani alusel nii muud TT-relvad, jalavägi, pioneerid kui ka kõik teised. Aga puhtalt TT väljaõppe seisukohalt ei olnud see sedakorda eesmärk.

Aus mäng Mis mulle taanlaste puhul ääretult meeldis, oli vastastikune aus mäng. Ei mingit lasteaialapse tasemel niuksumist pärast lahingut, et „tegelikult lasin mina esimesena“ või „te oleks juba ammu surnud olnud“. Eriti paistis see silma ülalkirjeldatud teise harjutuse juures, kus hoolimata sellest, et taanlased teadsid, kus asuvad kaks meie positsiooni kolmest, ei avatud tuld enne, kui visuaalne kontakt ja tuvastus oli uuesti lõpule viidud. Seda kinnitab asjaolu, et nemad ei vaja tule alustamiseks ca 30 sekundit, nagu vajab seda Javelini meeskond, kuid vastastikku avati tuli kohati vaid mõnesekundilise vahega. Mange tak, head kamraadid Vidar kompaniist! Vidar ja Tyr koos võitlemas – mida veel võiks üks hingelt viiking tahta.


VÄLJAÕPE

SIBUL:

KUIDAS NÄHTAMATULT VAENLAST HÄIRIDA Lõuna maakaitseringkonna iga-aastane kontrollõppus Sibul, mis tavapäraselt toob kokku kõik Lõuna-Eesti malevad, toimus sel aastal kolmes etapis terve septembrikuu vältel ning kestis oktoobri esimese nädalavahetuseni välja. Tekst: HENRY NARITS, vabatahtlik autor

Sissisõda ehk hajutatud lahingutegevus paneb proovile mitte ainult terve üksuse võime tulemusrikkalt maastikul tegutseda, vaid ka iga üksikvõitleja individuaalsed oskused, mida on

harjutatud juba sõduri baaskursusest saadik.

VAENLASE TAGALAS

Tegutsedes teisel pool sõbralikku rindejoont, ei saa enam lootma jääda harjutud tagalatoetusele ja ollakse pidevas ohus jääda vastasele vahele. Sestap on olulisel kohal rutiinsed tegevused ja enese nähtamatuks tegemine.

See sunnib võitlejaid peensusteni tähelepanu pöörama kõige põhilisemale heli-, side- ja valgusdistsipliinile. Rääkimata oskusest varjata oma tegevust, iga oma sammu ja jälge. Eksimus vaenlase poolt üle võetud territooriumil võib lõppeda saatuslikult. Teisel pool rinnet ei pruugi olla palju häid võimalusi edukalt taganeda.

HENRY NARITS

4.–6. septembril harjutasid Tartu maleva liikmed Kardla ja Võnnu piirkonnas aasta jooksul omandatut ja sooritasid oma lõpueksami hajutatud lahingutegevuses.

7/2020

15


VÄLJAÕPE Tegutsedes piiratud laskemoona ja meditsiinilise varustusega, peavad kaitseliitlased hoolikalt läbi mõtlema kogu oma tegevuse ja tegema valitud rünnakuid kõige olulisemate sihtmärkide vastu. See kõik paneb iga kaitseliitlase tavapärasest enam proovile nii füüsiliselt kui vaimselt. Seda kinnitab ka Tartu maleva pealik kolonelleitnant Kaido Tiitus. „Tegutsemine hajutatud lahingutegevuse tingimustes seab nii üksikvõitlejale kui ka üksusele kõrgendatud tingimused, sest toetus on piiratud ja tuleb hästi palju iseseisvalt hakkama saada.“ Ta lisas, et tegutsema peab ikkagi nii, et kõik tegevused oleksid kooskõlas ja saavutatakse maksimaalne soovitud efekt.

GUNNAR TEAS

Õppuse stsenaariumi järgi jäid Tartu maleva liikmed maha teisele poole

16

7/2020

rinnet maa-alale, mis oli vaenlase poolt üle võetud. Seal märkamatult tegutsedes oli nende peamiseks tööriistaks hästiplaneeritud varitsus, et häirida vaenlast ja tema transpordivõrgustikke. Eesmärk oli muuta vastase olemine tema hõivatud alal võimalikult ebameeldivaks. Tegevus lõppes taganemisega üle Emajõe, tagasi omade meeste ja naiste juurde. Sibul pakkus Tartu maleva võitlejatele mitmepalgelist ilma ja maastikku. Õppusel said kaitseliitlased nautida nii päikesepaistet kui ka vihma. Armu ei andnud ka Emajõe-äärne soine ja märg pinnas ning

kinnikasvanud metsad, mis raskendasid märkamatult liikumist, aga samas pakkusid vajaminevat maskeeringut.

ARVESTATAV JÕUD

Enamik tegevusi viidi täide ööpimeduses, hommikul päikesetõusuga toimus varitsus ja taganemine tagasi tihnikusse. Õppuse puändiks oli taktikaline veeületus, et jõuda üle Emajõe tagasi koju.


Tartu maleva pealik kinnitas, et tänavune õppus läks hästi. „Osalus õppusel oli hea ja kõik meie ettevalmistused said täide viidud.“ Tema sõnul näitas õppus Sibul seda, et meie vabatahtlikud on väga hästi motiveeritud ja nende väljaõpe on läinud asja ette. „Nad täidavad oma ülesanded nõutud tasemel,“ rääkis ta. „Õppus näitas seda, et meil on olemas kõik vajalikud oskused ja me suudame koos ja ühise eesmärgi nimel tegutseda.“

GUNNAR TEAS

VÄLJAÕPE

TEISEDKI MALEVAD TULES Valgamaa ja Sakala malevatele saabus aeg lülituda Kaitseliidu Lõuna maakaitseringkonna lahinguõppuse Sibul lainele 18.–20. septembril, mil Valgamaal Uniküla piirkonnas peeti vihaseid õppelahinguid. Keskenduti hajutatud lahingutegevusele: kaitseliitlased harjutasid varitsuste ja ründeretkede läbiviimist. Juba tuttava stsenaariumi kohaselt olid Kaitseliidu üksused jäänud maha vastase kontrolli all olevale alale, et tuvastada, häirida ja hävitada vastase üksusi. Õppus lõppes Väike-Emajõe ületamisega ajutise silla abil. Sellega said kõik võitlejad hakkama, vette ei kukkunud ükski. „Silda vaadates tundus ületamine keerulisem, kui see tegelikult oli,“ kõlas nii mõnegi kaitseliitlase kommentaar teisele kaldale jõudes.

Taas on kaitseliitlased tõestanud, et nad on mitmekihilised nagu sibul (millest ka õppuse nimi) ning vajadusel toovad ka pisara silma.

Nagu Sakala maleva pealik major Andrus Tiitus väljaandele Oma Maa ütles, toimis korraldusliku poole pealt kõik. „Planeeritud tegevused „sinise“ osapoole jaoks toimusid ja õppuse läbiviimisega probleeme ei olnud,“ kõneles ta. „Osalejate jaoks oli kindlasti tegemist keerulise ja raske õppusega, aga ma loodan, et osalejad jäid rahule.“ Põlva ja Võrumaa malevad said aga Sibulat koorida oktoobrikuu esimesel nädalavahetusel, mil samamoodi harjutati varitsuse püstitamist ning rünnakut. Taas on kaitseliitlased tõestanud, et nad on mitmekihilised nagu sibul (millest ka õppuse nimi) ning vajadusel toovad ka pisara silma.

7/2020

17


SÕJASPORT

LUTSUKAS, LUUMURD JA LANGEVARI EHK KOHTUNIKUNA SÜGISTORMIL Lihula linnusemäelt kostab tulistamist, Ridase külaplatsilt ameeriklasest langevarjuri appikarjeid ning Järiselt kolonelleitnandi sõimu. Ei, tegemist ei ole roheliste mehikeste sissetungiga LääneEesti aladele, vaid kõigest patrullvõistlusega Sügistorm.

K

Tekst: KRISTINA KUKK, Lihula üksikkompanii tegevliige

aitseliidu Lääne maleva Lihula üksikkompanii korraldatav Sügistorm pole tavaline matk punktist A punkti B, vaid võistlus, kus iga eksimus annab karistuspunkte, olgu selleks ajagraafikust mittekinnipidamine või mõne ülesande valesti täitmine. See on võistlus, kus pannakse proovile osalejate üksikvõitlejaoskused ja vastupidavus. Kui mullu oli minu ülesandeks teha ilusaid kaadreid Sügistormi takistusrajast, siis seekord usaldati mulle ühe punkti ülesande läbiviimine ja võistkondade hindamine. Käesoleval aastal oli Sügistormil kokku kaheksa ülesannet alates luuramisest ja lõpetades sideülesannete täitmisega. Mina sain endale oma salajase lemmiku – meditsiini. Minu kokkupuude meditsiiniga pole pealtnäha suur: olen korduvalt käinud esmaabikoolitustel, sest viimasel kahel töökohal vastutasin esmaabi andmise eest, ning kaks korda andnud reaalselt esmaabi, neist ühel korral peatasin kolm arteriaalset verejooksu oma isa käel. Lisaks oma laste sagedased põlvehaavade puhastami-

18

7/2020

sed-plaasterdamised ning pindude eemaldamised.

ETTEVALMISTUS – PÕNEVAIM OSA

Reede õhtupoolikul (võistlus algas laupäeval) jõudis Lihula mõisa üksikkompanii ruumidesse must kohver, mis oli pungil täis erinevate vigastuste imitatsioone – lahtised ja kinnised luumurrud, põletushaavad ja muu selline, millest nõrganärvilisel inimesel läheks süda kergesti pahaks, aga mitte kaitseliitlasel. Mitmekesi uurisime neid vigureid, kuni avastasime huvitava seadeldise – läbipaistev kott, mis oli ühendatud voolikute ja pumba külge. „Kunstvere jaoks,“ mõtlesin mina. Öelda, et mul läksid silmad neid asju nähes põlema, on sama hea kui mitte midagi öelda. Endisele keemiatudengile kohaselt hakkasid käed sügelema soovist valmistada ruttu üks tõsine laar kunstverd, mida lõpuks tuli kokku 4 liitrit, ning katsetada, kuidas kõnealune seadeldis toimib. Silme ees jooksis läbi pilt, kuidas võistlejad saavad kannatanu püksisäärt üles tõstes nätaki! verega vastu vahtimist. Tundus, et enam põnevamaks minna ei saa, aga võta näpust – tuppa toodi langevari!

Üsna pea sai selgeks ka süžee. Võistlejad saabuvad Ridase külaplatsile, kust kostavad ingliskeelsed appikarjed. „Help, please help! I think I broke my leg (Appi, palun aidake! Ma vist murdsin jala),“ karjub langevarju külge aheldatud, Ameerika embleemidega varustatud Margus. Võistlejad peavad viie minuti jooksul andma talle esmaabi, täitma MIST raporti ning küsitlema kannatanut – kes ta üldse on, miks ta langevarjuga hüppas jne. Kõik selle kannavad võistlejad hiljem ette kolonelleitnandile, kes ootab nende SALUTE raporteid Järisel.

HINDAMINE ON ALATI RASKE

Kõige raskem ülesanne oli panna paika hindamissüsteem – 25 punkti oli maksimaalne karistus konkreetset ülesannet täites ning sama palju SALUTE raporti eest. Naisterahvana võtsin appi loogika, naiste loogika, mis hiljem osutus täitsa adekvaatseks – kui ikka ei suuda ühe minuti jooksul žgutti peale panna, saad 6 karistuspunkti. Ei tee kannatanu esmast läbivaatust, unustad tema relva ohutuks teha või jätad


MARTIN VALK

SÕJASPORT

ta soojalt katmata, tuleb karistuspunkte mühinal juurde. Olgem ausad, hindamises olin karm, aga õigustatult, sest meditsiin ja esmaabi andmine on oluline oskus, mida peaks omandama absoluutselt igaüks. Päriselt, igaüks.

PLAAN EI PRUUGI REALISEERUDA

Võistluse hommikul tundsin end justkui esimesse klassi astuja – ühest küljest põnevil, samas veidi ärevil. Autosse asju pakkides käisin peas mitu korda checklist’i läbi: „Žgutid kaasas, rõhksidemed pakitud, morfiinisüstlad …, oot, neid mul ju pole. Aaa, jaa, nende asemel pidid tulema fentanüülikommid!“ Küll need Lihula kaupluse müüjad võisid imelikke mõtteid mõelda, kui nägid mind laigulises vormis surmtõsise näoga 14 punast südamekujulist pulgakommi ostmas. Kell tiksus seekord üllatavalt aeglaselt, kuid lõpuks saabus hetk, kui istusin sinisesse Hiluxisse, vajutasin „start-stop“ nupule ning keerasin rattad Ridase poole. Jõudsin teistest

veidi varem kohale, kuid see-eest jäi mul hulganisti aega, et pakkida laiali kogu vajalik inventar ning oodata põnevusega teiste saabumist. Ja siis nad tulid – Ameerika langevarjurit kehastama pidanud Margus, meie seltskonna kellakägu Ragne ning veidi hiljem mu pare(i)m käsi Martin. Peagi kuulsime mootorihäält – saabus meedikute brigaad. Marguse riietamine oli paras komöödia – kord ei tahtnud voolikud õigesti püsida, siis ei tahtnud kott verega täituda. Minu maniküür oli rikutud, aga selle elasin siiski üle. Lõpuks oli kõik valmis! Ja siis tulid nemad – võistlejad. Näos peegeldumas väsimus. Vihma kallas kui oavarrest ning esmaabi andmine oli sellistes tingimustes üsna keerukas, seda enam et „ameeriklane” röökis ja nõudis valuvaigistit ning hindajad ei vastanud ühelegi küsimusele, etendades nähtamatuid. Nalja sai tol õhtul palju. Kõige erksamini jääb meelde ühe võistkonna multifunktsionaalne

lahendus, nii-öelda kolm ühes – žguti asetamine, haava sidumine ja lahastamine. Kahjuks ei jõudnud ükski võistleja kannatanu püksisääre ülessikutamiseni. Ometigi teadsid kõik, nagu hiljem raportitest selgus, et viimasel oli lahtine luumurd. Nii jäigi täitumata unistus sellest, kuidas võistlejad reageerivad neile näkku pritsivale verele.

ALGAJA PUNKTIKOHTUNIKU MEELESPEA Tee hinnatav teema endale selgeks. Mõtle läbi hindamissüsteem ja -kriteeriumid. Jälgi hoolikalt, mida võistlejad teevad. Ole hindamisel erapooletu ning karm, aga õiglane. Ümbritse end parimate tiimikaaslastega ja nautige seda, mida te teete! 7/2020

19


LIITLASED GOLDEN HARVEST FOOD BANK

VABATAHTLIKUD TAGAVAD KOGUKONNALE KINDLUSTUNDE Austraalia armee kolonelleitnant David Kilcullen on öelnud, et järgmise põlvkonna proovikiviks saab vastupanuvõime suurendamise kaudu kindlustada, et linnad säilitaksid oma elanike vajadused ja tagaksid inimeste ohutuse. Tekst: nooremleitnant SHAWN MOORE, South Carolina State Guard

20

7/2020

V

astupanuvõime on võime raskustest kiiresti taastuda ja ebaõnne või muutustega hõlpsasti kohaneda. Selliseid väljakutseid käsitleb üleriigiline planeering „Eesti 2030+“, mis formuleerib strateegia tagamaks, et iga piirkond Eestis oleks elatav. Planeeringu eesmärgid on muuhulgas järgmised: tagada piirkondlikel tugevustel põhineva riigi konkurentsivõime ja kasvava majanduse eelised; tagada vajalikud eelised heaks elukvaliteediks (tööhõive, teenused ja võimalused erinevateks tegevusteks); tagada piirkonnapõhiste ressursside oskuslikum kasutamine. See edendab arenevate pädevus- ja ettevõtlusalade spetsialiseerumist vastavalt piirkonna eripärale ning rõhutab erinevate piirkondade ainulaadsust; tagada paremad ühendused ja arenguvõime – paremad piirkonna-


LIITLASED batahtlikud kuuluvad nii militaar- kui ka tsiviilkogukonda. Nad on mõlema kogukonna aktiivsed liikmed. Viisakalt suhtlev aktiivne tsiviilkogukonna liige on Kaitseliidu parimaks mainekujundajaks ja värbajaks. Kriiside ajal suudab Kaitseliit kiiresti mobiliseeruda ja oma inimesi appi pakkuda. Kaitseliitlaste sõjaväelises teenistuses omandatud juhtimis-, kontrolli-, esmaabi-, otsingu- ja pääste- ning kommunikatsioonioskused aitavad päästa elusid ja vähendada kahjusid. Tänu sõjalisele väljaõppele on kaitseliitlased tuttavad ka keeruliste või ebamääraste olukordadega ja oskavad nendega toime tulla. Seda näidati kevadel Saaremaal ja Muhus, kus koroonaviiruse vastaste meetmete jõustamiseks tulid politsei- ja piirivalveameti patrullidele appi 40 kaitseliitlast. Nii ei aidata mitte ainult suurendada kogukonna ohutust ja turvalisust, vaid tugevdatakse ka suhteid Kaitseliidu vabatahtlike ja tsiviilelanike vahel. Suhteid, mis parandavad vastupanuvõimet, usaldust ja ühtekuuluvustunnet.

sisesed ühendused, tõhusam piirkondlik koostöö ja arenguvõime. Eesti Vabariik püüab vastupanuvõimet edendada, kaasates oma tegevustesse nii erasektori, kodanikuühendused kui ka valitsusasutused. Loodusõnnetuste või inimtekkeliste kriiside, sh vaenuliku jõu agressiooni korral on nii sõjavägi, avalikud teenistujad, tervishoiutöötajad kui ka äriinimesed kõik eesliinil üksteist toetamas. Kaitseliit on valmis abistama Eestit vastupanuvõime säilitamisel ja suurendamisel kohalikes kogukondades. Kaitseliit mängib Eesti ühiskonnas olulist rolli „inimeste sõjaväena“ ja toimib riiklike väärtuste säilitajana. Organisatsioonina edendab Kaitseliit lisaks oma sõjaaegsele põhimissioonile ka kogukondade ja ühiskonna arengut. Avalikkuse kaasamine on üks osa vastupanuvõimeliste kogukondade ehitamisest. Kodanikud peegeldavad oma piirkonna iseloomu ja teavad oma vajadusi. Kaitseliidu va-

Kaitseliit, nagu ka teised militaarorganisatsioonid, ei suuda oma eesmärke saavutada ilma ühiskonnata, mida ta esindab. Kaitseliitlased osalevad vabatahtlikult missioonidel, mis suurendavad kogukondade vastupanuvõimet. Sellised edukalt läbiviidud missioonid tugevdavad võrgustikke, mis võimaldavad tsiviilisikutel ja kaitseliitlastel teineteist paremini mõista. Üksteist õpitakse tundma tasandil, mis kujuneb ainult erinevates olukordades koos töötades. Kaitseliidu eeliseks on tema liikmed, kes arendavad paindlikke juhtimisoskusi keerukates olukordades. Kaitseliitlased omandavad võime keeruliste väljakutsetega toime tulla, saades sellega paremaks kaitseliitlaseks ja tsiviilisikuks. Ameerika Ühendriikidel on tavaks suunata sõjaväelasi ka riigisiseselt

abistama kogukondi vastupanuvõime tõstmisel. Ühendriikide presidendile alluvaid riiklikke militaarüksusi (maavägi, merevägi, õhuvägi ja merejalavägi) ning osariikide kuberneridele alluvat rahvuskaarti kasutatakse laialdaselt hädaolukordade likvideerimiseks. Nende liikmeid on kutsutud appi võitlema metsatulekahjudega, abistama orkaanide ja tornaadode tõttu tekkinud olukordade leevendamisel ning nüüd ka koroonaviiruse vastases võitluses. Ameerika Ühendriikides on USA Today andmetel 3. aprillist alates kõigis 50 osariigis töötamas 17 500 rahvuskaardi sõdurit. Sõjavägi on Ühendriikides siiamaani üks kõige enam usaldatud avalikke institutsioone. Samuti usub enamik ameeriklasi, et sõjavägi tegutseb avalikkuse parimaid huve silmas pidades. Osariikidesse paigutatud sõjaväelased on relvastamata, sest usutakse, et sõdurid politseinikeks ei sobi. Vägede aktiveerimisel teavitatakse ka avalikkust, et õiguskaitsetegevuses väed otseselt ei osale. Sellistel missioonidel täidab sõjavägi vaid tsiviilühiskonna tugifunktsioone. See tähendab, et sõdurid abistavad ja toetavad tsiviilvõime. Sellise abistamise eesmärk on 1992. aastal loodud ühiste missioonivägede andmetel elude päästmine, edasiste vigastuste ennetamine ja kogukonna taastamise võimaldamine. Sellistel missioonidel on sõjavägi hõivatud näiteks selliste tegevustega nagu logistika ja transport, meditsiiniabi ja välihaiglate ehitamine, kaupade toomine riiklikest varudest ja kommunikatsiooni tugiteenused. Olgu vägede riigisiseseks suunajaks Eesti Vabariik või Ameerika Ühendriigid, tegemist on sümboolse toiminguga. Vägede, ka vabatahtlike vägede paigutamine tagab kogukonnale kindlustunde ja mugavuse, näidates, et valitsus tegeleb olukorraga ja eraldab selleks ressursse. Tõlge: Lingo OÜ

Kaitseliitlased osalevad vabatahtlikult missioonidel, mis suurendavad kogukondade vastupanuvõimet. Sellised edukalt läbiviidud missioonid tugevdavad võrgustikke, mis võimaldavad tsiviilisikutel ja kaitseliitlastel teineteist paremini mõista.

7/2020

21


SÜMBOOLIKA

TUNNE KAMRAADI EMBLEEMI –

SAAREMAA MALEV Kas sina tead, mida ja miks on kujutatud sinu üksuse embleemil? Või mõne sinu võitluskaaslase omal? Ei tea? Pole lugu, nüüd saad teada. Tekst: MARKUS SAKSATAMM, faleristikahuviline

22

7/2020


TAAVI TUISK

SÜMBOOLIKA

K

äiseembleemi põhifunktsioonideks on suurendada kandjatevahelist ühtekuuluvust ja relvavendlikku sidet, samuti eristada omasid vastastest. Embleem peaks peegeldama kandja identiteeti, olema mõistetav ja samas võimalikult lakooniline. Kui vaadata näiteks mõne USA lõunaosariigi šerifi embleemi, kus on üritatud ühele pildile suruda kogu kohalik ajalugu alates rahvustaimest kaktusest ja lõpetades skalpeeritud indiaanlasega, siis saab selgeks, et tulemuseks on ülekuhjatud värvide ja sümbolite virvarr ning käiseembleemi mõõte arvestades ka inimsilmale eristamatu sigrimigri. Seega maksab sümboolika loomisel või muutmisel kutsuda appi asjatundja, neid on Kaitseliidu ridades üsna mitu. Heraldiline keeleoskus on sama tähtis kui korrektne kirjakeel.

Saaremaa malev Saaremaa maleva kolme malevkonna – Kuresaare, Pöide ja Mere – embleemidel ilutseb Saare maakonna vapilt pärit viikingilaev, mis sümboliseerib nii saarlaste väärikaid ja kuulsaid meresõidutraditsioone kui ka kuulumist põhjamaade ajaloolisesse kultuuriruumi. Embleemid erinevad üksteisest vaid embleemi päisel oleva üksuse nime poolest. Lapsesuu: „Meremehed, kel on laevad, millega saab ka rannas ja mujal sõita.” (Arvaja pidas ümmargusi kilpe ratasteks.)

7/2020

23


AJALUGU

KAITSELIIT JA KORRAKAITSE – ERI AEGADEL ERINEV Asutamisest peale on Kaitseliidu üheks ülesandeks olnud korrakaitse. Ent kuidas ja mis alustel? See on olnud eri aegadel väga erinev.

M

Tekst: KALLE ELLER, taastatud Kaitseliidu esimene ülem

e ei tea kuigi palju, kuidas need asjad käisid möödunud sajandi 20. ja 30. aastatel. On ilmne, et suurematel rahvakogunemistel vallas, kihelkonnas, piirkonniti pidas avalikku korda Kaitseliit koostöös kohaliku politseikonstaabliga, sest muid instantse ju polnud. Vallavanem ja/või -kirjutaja, konstaabel ning kaitseliidu malevkond. Tänapäeva inimesel on keeruline mõista, miks korrakaitselised ülesanded leiavad üsna vähe käsitlemist näiteks tolleaegses põhikirjas. Tuleks enesele teadvustada, et erinevatel ajastutel, erineva ühiskonnakorralduse ja kultuuri rõhuasetuste juures on inimeste suhtumine sarnastesse asjadesse sageli väga erinev. Tänane eestlane ei anna endale enamasti aru, et sõjaeelne kaasmaalane mõtles sageli teisiti, reageeris teistmoodi, ei vajanud nii mõnegi asja üksipulgi lahtiseletamist. On öeldud, et Lääne demokraatias kehtib üldjuhul reegel „kõik, mis pole keelatud, on lubatud“. Idabloki maades ja Lähis-Ida diktatuuririikides on vastupidi – „kõik, mis pole lubatud, on keelatud“. Tõde on selles, et viimase karmi okupatsiooni aastakümnetega toimus järkjärguline kohanemine just idablokile omase mõttemalliga. Mitte et enne suurt sõda oleks meil siin olnud samasugused arusaamad nagu vanades Lääne demokraatiates. Seda mitte, aga mõnevõrra sinnapoole see kaldu oli. Samuti oli meie rahva enamikule siis omane n-ö aus kuulekus. Eelmise sajandi 80. aastate lõpus ja 90. aastate alguses alanud Kaitseliidu taastamise käigus tuli korduvalt esile arusaamatusi seoses mõne endisaegse asjaga. Seda ka nende seas, kes tegutsesid entusiastlikult ja sageli ennastsalgavalt.

24

7/2020

Nii oli sõjaeelne Kaitseliidu põhikiri ühelt poolt nagu püha asi, mille iga sõna tuli järgida, teiselt poolt tekitas see paljudes nõutust ja eks muidugi ka väärtõlgendusi. Taasasutamiskoosolekutel kõneldi, et Kaitseliit on kolm asja: militaarstruktuur, ühiskondlik organisatsioon ja spordiselts. Kolmandale väitele tuli ka vastuväiteid, et põhikirjas pole spordist suurt juttu. Tänapäeval jääb paljudele arusaamatuks, kui tõsiselt siis sõjaeelse Eesti kaitseliitlased ikka spordiga tegelesid. Siinkohal tasub meelde tuletada, et muuhulgas tulid mitmed kaitseliitlastest laskesportlased ju maailmameistriteks. Samamoodi ei saadud aru sõjaeelse Kaitseliidu korrakaitselistest tegevustest. Selle tõlgendamisel jaguneti kaheks – ühed järeldasid, et Kaitseliidu ülesanded on sõjalised ja korrakaitse puutub Kaitseliitu vähe. Teised järeldasid, et korrakaitse laiemas mõttes on Kaitseliidu peamine ülesanne ja selleks valmistumine olulisim tegevus. Viimasel seisukohal olid ka kohapealsed tähtsamad nimed – sovhoosidirektorid ja kolhoosiesimehed, kelle arvates loodavate Kaitseliidu üksuste põhiülesandeks pidi olema valvamine, et nende asutuste vara laiali ei tassitaks, ja silma peal hoidmine mujalt tulnud bandedel. Mitmel põhjusel on Eesti kultuuri areng suuresti suundunud väikekodanike väärtushinnangute radadele. Lisaks sellele on haritlaskonnas küllalt levinud arusaam, mida võib nimetada „politseiriigi“ ideaaliks. Tekkivate ja juba sündinud kristlik-demokraatlike erakondade juures on see valitsev. Nõnda ütles ühel Eesti Komitee koosolekul tollane aktiivne poliitik Kalle Lindi: „Eestil ei ole tarvis mingit sõjaväge, piisab tugevatest politseijõududest.“ Kõik see komplitseerib oluliselt selgete piirjoonte väljakujundamist erinevate ja eri ülesannetega jõustruktuuride vahel. Kui meenutame, et varem valmistas ka politsei- ja


AJALUGU

Aga miks siis on Eesti kultuuriruumis asjad nii? Põhjusi on raske mõista, selleks tuleb süüvida ajalukku ning eestluse kujunemiskäiku. Kahtlemata on üks oluline mõjutegur mitmete võõrvägede lühem, pikem või veel pikem viibimine meie maal. Just kahe otsast otsani kroonuliku väe, s.o Vene ja Saksa keisririigi okupatsioon 20. sajandi alguses ei soodustanud kujuneva Eesti haritlaskonna positiivset suhtumist sõjaväelastesse. Seoses I maailmasõja koleduste ja sõjaseisukorrast põhjustatud vabaduste piiramistega kaldus Euroopa intelligents tugevasti vasakpoolsusesse. Nii juhtuski, et Eesti haritlaskonnas kujunes välja põlglik ja üleolev suhtumine sõjaväelastesse. Loeti aksiomaatiliseks, et ohvitser on piiratud maailmapildiga, kitsarinnaline ja rumalavõitu inimene. Kaasnes ka seisukoht, et ohvitserid on peale selle veel joodikud. Tegelikkusest oli see päris kaugel, nagu ka arusaam, et sõjaväelased on ühekülgse ja madala haridusega. Kahtlemata oli Johan Laidoner oma aja eestlastest üks haritumaid.

ganiseerunud, saab ka politsei olla tugev. Hea politseinik toetub seljaga ühiskonnale, just sellised toetujad saavad olla head politseinikud. Kaitsejõududega on vastupidi. Kui ühiskonnaga on kõik hästi, on need jõud olemas igaks juhuks. Kaitsejõud asuvad tegutsema siis, kui miski takistab ühiskonna normaalset toimimist. Olgu selleks siis vaenlased, loodusjõud või taudid. Hea ohvitser ei kaota pead ka siis, kui tema selja taga pole ühiskonna võimsat tuge. Pigem vastupidi, just sellises olukorras rakenduvad tema jõud ja mõistus. Sellepärast ei sobi hea kaitsejõudude ohvitser politseisse, kuid hea politseinik võib rahuajal olla kaitsejõududes päris hea. Kriisi ajal ei pruugi ta aga hakkama saada. Tänases Lääne ühiskonnas ollakse siinöeldu mõistmisest tihti kaugel. See pole kindlasti ainult Eesti probleem, seda võib täheldada mujalgi. Politsei (sandarmeeria, karabinjeerid jms) on mujal sageli ületähtsustatud ja -rahastatud kaitsejõududega võrreldes. Kaitseliit ja tema toetajaskond peaksid lähiaastail tõmbama ses asjas selgemaid piirjooni. Korrakaitse on osa Kaitseliidu ülesannetest, kindlasti aga pole seda kogu korrakaitse.

SILVET HINNO

kaitseväeohvitsere ette ühine õppeasutus, siis näeme selgelt, et arusaamist sellest, mis on sõjavägi, mis politsei, piirivalve ja isegi vanglateenistus, ei olnud mõõtuandval Eesti poliitilisel ladvikul olemas.

Kui nüüd järgnes Nõukogude okupatsioon, süvenesid need vaated haritlaskonnas veelgi. Totalitaarsed režiimid üleüldse, sovjettide oma aga eriti, püüavad vahet jõustruktuuride vahel vähendada või hoopis kaotada. Eestlus tõmbus oma karpi – selleks oli kunst, kirjandus, hiljem ka looduskaitse. Muu oli ohtlik ja võõras. Oli nii, et sundus teenida võõras ja võõrkeelses väes oli ränk ja raske vaev. Võisid sattuda sõjaväkke, võisid olla mõned aastad vangivalvur kuskil vangilaagris, võisid minna hoopis piirivalvesse. Totalitaarse režiimi piirivalve muidugi erineb muu maailma omast. Mujal on see oma olemuselt politseiline kontroll, sovjettidel ja teistel sarnastel aga rindejoon, sest piiri taga varitseb vaenlane. Tuleb märkida, et piirivalvevägi kui režiimi üks peamine tugi on osa meie inimeste ettekujutuses tänaseni. Kui vabariigi taastamisel loodi peagi sõjaväe tüüpi piirivalve, siis nüüd käivad mõtted selle taastamise üle. Eks ikka selleks, et võimulolijad tunneksid ennast turvatuna. Paraku pole uue Eesti vabariigi ajal meie ühiskonna olulise osa arusaamad ja suhtumised oluliselt muutunud. Pole küll kombeks propageerida otse ja avalikult politseiriiki, ometi on mõned asjad sinnapoole kaldu. Minnes nüüd korraks sügavuti, võib väita, et pealtnäha sarnased nn jõustruktuurid erinevad üksteisest tegelikult kardinaalselt. Kui ühiskond on tugev, väljakujunenud ja or7/2020

25


AJALUGU

ALFRED NEULAND –

ERAKOGU

VABADUSSÕJA RINDELT EESTI ESIMESEKS OLÜMPIAVÕITJAKS

26

7/2020


AJALUGU

29. august 1920 oli pühapäev. Suursuguseks pühapäevaks on jäänud see saja aasta tagune päev Eesti ja eestlaste jaoks tänaseni. Sest just sel lõikuskuu päeval võitis 24-aastane Valgast pärit tõstesportlane Alfred Neuland esimese eestlasena olümpiakulla. Ehk nagu siis tavatseti öelda: võitis maailma.

N

Tekst: TIIT LÄÄNE, spordiajakirjanik

ii on see veidi kaugena näiv päev jäänud meie spordilukku kui ühe suure ja unikaalse ajaraamatu avalehena. Sel päeval tegi tõstja Alfred Neuland sinna esimese sissekande. Neulandist sai Vabadussõja tormidest tõusnud Eesti Vabariigi esimene olümpiavõitja, kes tõstis meie väikese riigi suurte spordimaade hulgas maailma kaardile.

esialgses kavas aga puudus tõstmine. Hakkas siis mees mõtteid mõlgutama, kas ei saaks ruttu mõnda teist spordiala enesele valida, millega olümpiaadil võita saaks. Kere lühike ja tugev – jooksuks liig raske –, kas visked või hüpped!

Ilus ja sümboolne seegi, et Neuland oli üks nendest tuhandetest eestimaalastest, kes vabaduse ning omariikluse ideaalidest tiivustatuna ruttas vabatahtlikuna Vabadussõja eesliinile. Aitas luua Eesti oma riiki ja kui see valmis, seadis adrakured sootuks teisele vaoharjale. Ning jälle eesliinil olijana.

Ükski arv ei kohuta, lubab ööd ja päevad treenida. Kes teab, võib olla olekski Neuland Frank Fossi (teivashüppe olümpiavõitja – toim) löönud, kui mitte ühel päeval pöörane rõõmusõnum poleks tulnud – tõstmine on võetud mängude kavasse.

10. oktoobril 1895 Valgas sündinud Neuland alustas sportimist enne Esimest maailmasõda Riias. Juba 1911. aastal püstitas esimesed Venemaa rekordid, olles vaevalt 16 aastat vana. „Meie perekond elas Riias. Isa käis vabrikus tööl ja elutingimused olid vägagi viletsad. Et minu vanemail oli kuus last, siis nende järelevalve oli vanemate poolt nõrk, nii et me võisime oma vaba aja veeta enamasti nii, nagu ise seda soovisime. Õnneks oli meil kalduvusi sportimiseks,“ meenutas Alfred Neuland oma noorusaega ajakirja Kehakultuur veergudel 1946. aastal. Edu tuli kiiresti. Juba 1914. aastal pälvis ta tõstmise kergekaalus esikoha Venemaa olümpial. Aasta hiljem tuli Venemaa meistriks kergekaalus ja 1916 keskkaalus. Peterburi Kalevi meeskonnaga tuli Neuland 1916. aastal Venemaa meistriks isegi köieveos. Võtnud osa nii maailmasõjast kui Vabadussõjast, alustas ta tõsisemalt sportimist alles 1919. aastal, olles enne seda tulnud esmakordselt ka Eesti meistriks.

KINDLAL SAMMUL OLÜMPIAVÕIDUNI

Ometi oli veel aasta enne 1920. aasta Antwerpeni mänge õhus oht, et Eesti parim tõstja Neuland ei saagi olümpial võistelda. Neulandi koondisekaaslane Harald Tammer on hiljem kirjutanud: „Neuland oli meist kõige õnnetum mees. Ta oli meist sel ajal kõige kuulsam, oli omal ajal juba Piiteris, Moskvas ja Riias tosinate kaupa ilmarekordeid purustanud ja igatses kõigest hingest Antwerpeni. Olümpiaadi

Küsib, palju on teivashüppe ilmarekord, kui mitme meetriga võib olümpiaadil ketta võita?

Mis sellest, et võistlus sünnib hoopis isemoodi süsteemis, tõsted kõiksugu veidrustega piiratud, peaasi on aga, et ikka Antwerpenis tuleb tõstekangiga tegemist teha – ja sel alal on ta igatmoodi kodus. Tõstetagu kas või pea peal. Nüüd oli Neuland korraga kõige õnnelikum mees meist – hommiku vara ja hilja õhtul mürtsus tõstekang kasarmu betoonpõrandal ja igasugused ilmarekordid sündisid iga hommiku ja surid sama õhtu juba Neulandi enese poolt.“ Kõik lahenes soodsalt ja Neuland oli üks 14-st Eesti sportlasest, kes 1920. aasta Antwerpeni olümpial võistlustulle asus. Ja Neuland tegi seda suurepäraselt. Juba esimeses tõsteviisis – ühega rebimises – saavutas Neuland 72,5 kilo. See oli tagajärg, mida ei suutnud olümpia tõstepõrandal keegi ületada. Isegi mitte raskekaallased. Mõistagi oli see ka maailmarekord. Neulandile järgnesid 60 kilo rebinud Belgia meister Louis Williquet ja prantslane Fernand Arnout. Ühega tõukamises sai Neuland üles maailmarekordilise 75 kilo, samuti kui Williquet. Viimane oligi eestlase jaoks ainuke tõsisem konkurent. Kui Neulandil oli kahe tõsteviisiga koos 147,5 kg, siis Williquet’l 135. Nii oli meie mehel enne viimast ala, kahega tõukamist võiduks turvaline edumaa juba olemas. Ent ka viimases tõsteviisis näitas Neuland klassi, saades sirgetele kätele 110-kilose kangi. Taas maailmarekord. Järgnevad mehed jäid maha viie kiloga. Nii osutuski Valgast pärit Eesti tõstja Alfred Neuland kergekaalus ülekaalukaks võidumeheks, kes edestas hõbemedali võitnud belglast Williquet’d koguni 17,5 7/2020

27


AJALUGU kiloga. Oma kolme tõste kogusummaga võinuks Neuland võita kuldmedali ka kehakaalus kuni 75 kg (keskkaalus) ja pronksmedali veel isegi raskekaallaste seas. Sõnum Neulandi olümpiavõidust jõudis kodumaale 31. augustil. Kaks päeva hiljem ilmunud Vaba Maa pühendas sellele uudisele esiküljel kolm rida: „Raskustõstes on eestlane Neyland kerges kaalus Päevalehe teatel esimese ja eestlane Schmidt sulekaalus teisele kohale tulnud.”

JÄTKUVALT MAAILMA PARIM

Neuland jätkas maailma esinumbrina ka pärast olümpiaaastat. Võitnud 1922. aastal ka maailmameistritiitli, sai temast esimene eesti sportlane, kes tulnud nii olümpiavõitjaks kui maailmameistriks. 1923. aastal alistas ta maailma paremiku Göteborgi mängudel. Lähenes 1924. aasta Pariisi olümpia, kuhu Neuland suundus tiitlikaitsjana kindla soosikuna. Paraku libises olümpiakuld käest. Kui enne olümpiat oodati keskkaalus kahe mehe, itaallase Carlo Galimberti ja eestlase Alfred Neulandi duelli, siis tegelikkuses kujunes võistlusest Galimberti sooloesinemine. Vaid ühe käega rebimises hiilgas Neuland, püstitades sissejuhatuseks maailmarekordi: 82,5 kg, ületades nii sellega talle endale kuuluva rekordi 2,5 kiloga. Kuid juba ühe käega tõukamises seadis Galimberti jalule tasakaalu. Neuland jäi siin pidama algraskusele. Otsustavaks sai kahe käega surumine, kus kohtunikele ei meeldinud põrmugi Neulandi tõstetehnika. Ta oli maailmas esimesena võtnud kasutusele laia kätehaarde, mis oli tunduvalt ökonoomsem kitsast haardest. See ei meeldinud prantslastest kohtunikele, eriti peakohtunik Jean Dame’ile, kes

pidas sellist rebimistehnikat lubamatuks ning nõudis Neulandilt vana tehnika kasutamist. Neuland meenutas Pariisi võistlust hiljem nii: „Olin oma elu parimas vormis, kuid mind lülitati seal lihtsalt välja. Enne võistlust rebisin tänavaülikonnas 100 kg. Seda nägid prantslased ja neil hakkas kohe oma meeste pärast hirm. Võistlustel hakkasid kohtunikud mulle ette dikteerima, kuidas pean tõstma. Öeldi, et pean käed tõstmise juures hoidma päris lähestikku. Tõstekangile tehti isegi kriidiga kriipsud ja kontrolliti teravalt, et mu käed ei läheks tõstete sooritamisel kriipsudest laiemale. Alustasin rebimist 90 kilogrammist. Kalkuleerisin, et rebin kindlasti ka 107,5 kg. Mu esimene tõste võeti vastu, kuid teine – 100 kg – lükati tagasi. Kuna rebimine oli mu parim ala, oli selge, et olen kaotanud.“ Tegelikult tellis Neuland teise raskusena kangile 95, mida ei fikseerinud. Seejärel palus ta peale panna 100 kilo ja ka see ebaõnnestus. Nii jäi ta peatuma algraskusel ja ei suutnud Galimbertiga võrreldes kaotatut tasa teha. Neulandi tippsportlase karjäär sai Pariisi olümpiaga sisuliselt ka lõpu. 1927. aastal tuli ta korraks tõstmise juurde tagasi, üritades pääseda Amsterdami olümpiale. Esimesel katsevõistlusel sai ta keskkaalus kolme tõstega kirja 302,5 kilo, 27. veebruaril Narvas aga juba 305 kilo. See jäi aga olümpiavõitja viimaseks võistluseks, sest Eesti Olümpiakomitee suhtus mehe püüdlustesse leigelt. Öeldi, et Neuland peab oma kulud kõik ise katma ja vaja on teed anda noorematele. „Loobusin tegevsportimisest võrdlemisi noorelt. Oleksin meeleldi oma spordikarjääri jätkanud, kuid majanduslikud mured tõmbasid kriipsu peale,“ põhjendas Neuland. 1928. aasta Amsterdami mängudel piisas 305 kilost kuuendaks kohaks.

ALFRED KARL NEULAND (NEILAND) Sündis 10. oktoobril 1895 Valgas Olümpiakuld kergekaalus 1920 Antwerpen Olümpiahõbe keskkaalus 1924 Pariis MM-võistluste kuld 1922 Tallinn Esikoht 1914. aasta Venemaa olümpial Venemaa meister 1916 ja 1917 Püstitas 12 maailmarekordit ja 11 olümpiarekordit Suri 16. novembril 1966 Tallinnas

28

7/2020

1927. aastast oli Alfred Neuland Kaitseliidu Valga linna malevkonna spordipealik, 1930. aasta mais kinnitati ta aga Valga maleva spordipealikuks, mida ta pidas kuni 1940. aastani. 1935. aastal kirjutati Kaitseliidu Valga maleva sportlike tulemuste kohta, et „raskejõustikus on just sellepärast edu olnud, kuna seda ala malevas juhib omaaegne suurmeister hr. Neuland. Noortel peab olema sümbol, kelle poole rühkida!“. Kaitseliidu võistlustel osales Neuland isegi ja mitte ainult tõstmises − 1929. aastal saavutas ta näiteks esilaskurite klassis sellise tulemuse, millega ta meisterlaskuriks kinnitati.


OÜ STOPPER

ERAKOGU

AJALUGU

VII OLÜMPIAMÄNGUD ANTWERPEN 1920 Tiit Lääne koostatud raamat „VII olümpiamängud Antwerpen 1920“ täidab olulise lünga eestikeelsete olümpiaraamatute loetelus. Sada aastat tagasi Antwerpenis toimunud VII suveolümpiamängud olid just need mängud, kus veel rahvusvahelise tunnustuseta Eesti esmakordselt sinimustvalge all olümpiaareenile astus ja seda ainsana Balti riikidest. Hea lugeja, sa hoiad käes 1920. aastal toimunud Antwerpeni olümpiamängude raamatut, millega Eesti olümpiaraamatute ainulaadne sari saab olulise täienduse. Just siit saad teada, kuidas sai teoks Eesti olümpiadebüüt sada aastat tagasi, kuidas võitis Alfred Neuland Eestile esimese olümpiakulla ja kuidas Rahvusvahelisse Olümpiakomiteesse mitte kuulunud Eesti sportlased ikkagi olümpiastarti lubati. Aga mitte ainult sellest. Raamatus on juttu maailma esimesest jäähoki suurturniirist, kus võitjat Kanadat esindasid islandi päritolu mängijad; samuti hiljem elektritoolile saadetud olümpiavõitjast; olümpiaajaloo vanimast medalivõitjast; maailma esimesest kuulsuse saavutanud naissportlasest. Ja sellest, kuidas Eesti sportlased teel olümpialinna merehaiguse vastu oopiumi tarvitasid. Ka sellest, miks jalgratturite grupisõidus esimesena lõpujoone ületanud sportlane pidi leppima hõbemedaliga. Alast, mille olümpiavõitja selgus naaberriigi territooriumil; pooleli jäänud jalgpallifinaalist; kaks korda ujutud 100 m vabaujumise finaalist; veepalli finaalmängu ajal lahvatanud skandaalist, mis ähvardas olümpiamängud katkestada. Ja lõputseremoonial varastatud olümpialipust, mis tagastati Rahvusvahelisele Olümpiakomiteele 80 aastat hiljem. Nende kaante vahelt leiad palju muudki huvitavat, mis seniajani ajaloo eesriide taga varjul püsinud. Head lugemist!

Selle 384-leheküljelise raamatuga saab ainulaadne Eesti olümpiaraamatute sari olulise täienduse. Just siit saad teada, kuidas sai teoks Eesti olümpiadebüüt sada aastat tagasi ning kuidas võitis Alfred Neuland 29. augustil Eestile ajaloolise esimese olümpiakulla. Kuidas ikkagi ROK-i mittekuulunud Eesti olümpiastarti lubati. Aga mitte ainult sellest. Raamatus on juttu mängudel toimunud maailma esimesest suurturniirist jäähokis, kus võitjat Kanadat esindasid Islandi päritolu mängijad. Samuti elektritoolile saadetud olümpiavõitjast, olümpiaajaloo vanimast medalivõitjast, maailma esimesest staar-naissportlasest. Või kuidas Eesti suurlootused teel olümpialinna merehaigetena oopiumi tarvitasid. STOPPER TIIT LÄÄNE 12-kordse olümpiakogemusega spordiajakirjanik

9

789949

019670

V I I

O L Ü M P I A M Ä N G U D

ANTWERPEN 1920

Mahukas olümpiaraamat pakub põnevat lugemist koos rikkaliku fotomaterjali ja statistikaga.

7/2020

29


MAAILMAPILK

VÄLISPOLIITIKA KUI VÄLKMALE Nende ridade kirjutamise ajal oli USA presidendivalimisteni minna veel poolteist kuud. Sündis aga midagi ootamatut, sest president Donald Trump kukkus välispoliitikas välkmalet mängima ja kohe mitmel laual korraga. Tekst: TOOMAS ALATALU, politoloog

12.

septembril algasid Dohas (Qatar) USA kõnelused talibite ja Afganistani valitsusega, mis on järjekordne katse lõpetada see Ameerika jaoks valus sõda. Mäletatavasti võttis Trump oma eelkäija Obama vägede äratoomise protsessi üle samuti suurelt, st lõhkas seal aprillis 2017 nn emapommi. Karmidele mägilastele see loodetud mõju ei avaldanud, sest läbirääkimiste kulgu dikteerisid kogu aja nemad, ja raske on öelda, mis saab valitsusest, millele on panustanud nii USA kui NATO. Hea on esialgu seegi, et läbirääkimiste laua taga ollakse suuremalt kui seni ja terendub perspektiiv panna punkt 9/11-ga seotud vaenutegevusele, mis osutus ajaloos pikaks ajajärguks (2001–2021?). Doha kõneluste algusega samaaegselt, 12. septembril teatasid USA president, Bahreini kuningas ja Iisraeli peaminister, et Bahrein ja Iisrael on teineteist tunnustanud ja sisse seadnud diplomaatilised suhted. Lisati, et Bahreini kroonprints tuleb 15. septembril Valgesse Majja, et koos Iisraeli peaministri Benjamin Netanyahuga vastav dokument allkirjastada. Siis toimub teinegi tseremoonia, kus 13. augustil kokkulepitud analoogsele dokumendile annavad allkirjad Araabia Ühendemiraatide (AÜE) välisminister ja Iisraeli peaminister. Ehk siis – Iisraeli tunnustanud LähisIda araabia riikide arv kasvab ühe päevaga kahelt (Egiptus, Jordaania) neljale. Kui aga kasutada sõna moslem, siis tunnustas Iisraeli riiki ja sai vastutunnustuse 4. septembril Kosovo, mis teadupoolest on Albaania kõrval teine islamiusuline Euroopa riik. Enamgi veel – 4. septembril kuulutati Valges Majas sedagi, et Serbia viib oma saatkonna Tel Avivist üle Jeruusalemma ja Kosovo avab kohe samas oma loodava Iisraeli esinduse.

SLAAVI VENDLUS SAI HOOBI

Sealjuures oli kõigi nende Iisraeliga seotud otsuste väljakuulutajaks president Donald Trump, Serbia ja Kosovo liidrid seisid tema kõrval, AÜE kroonpints ja Bahreini kuningas aga kuulasid sõnumit distantsilt. Tõeline ühemeheshow, mille arhitektiks on Trumpi väimees ja nõunik Jared Kushner. 30

7/2020

Kui araablaste sammud olid veel n-ö oodatavad, siis Iisraeli tunnustamise ilmumine Serbia-Kosovo suhete reguleerimise (mille arhitektiks oli Trumpi eriesindaja Balkanil ja ühtaegu suursaadik Saksamaal Richard Grenell) juurde oli omamoodi välispoliitika kõrgpilotaaž, mis keeras lehekülgi paljude suurriikide suhetes. Kasvõi Minski ja Moskva vahel – Lukašenka-Putini Sotši kõnelustega samaaegselt pidanuks Valgevene pinnal algama Valgevene-Venemaa-Serbia vägede ühismanöövrid „Slaavi vendlus“ (Slavjanskoje bratstvo), ent Serbia loobus sellest viimasel hetkel teatega, et viis aastat toimunud manöövrid ei sobitu enam valitud integreerumisega Euroopa Liitu. Elik – Serbia oli teinud uue geopoliitilise valiku ja seda Kremlile kõige valusamal hetkel. Sealjuures oli tehtud valiku taga USA, mitte Euroopa Liit.

RAHA SILUB SUHTED

Ajaloost tasub mäletada indu, millega Pariis ja Berliin üritasid 1991. aastal hakata juhtima Puna-Jugoslaaviast lahku löönud vabariike. Paraku ilmnes ruttu kohaliku taseme alahindamine ja oskamatus kohalikega suhelda. Lõputu sildistamine ja tingimuste esitamine kulmineerus ühel hetkel sellega, et Balkani Euroopa Liidule lähemale toomine jäeti Londoni juhtida, kes oli just EL-ist lahkunud!? Sestap oli omamoodi loogiline USA sekkumine Balkanil, kes pärast Prantsuse presidendi Macroni luhtunud vahenduskatset kutsus Serbia ja Kosovo liidrid Washingtoni ja lahendas asja ära. Brüsseli viimaseks katseks toimuvat takistada sai Kosovo presidendi Hashim Thaci rajalt mahavõtmine, kellele esitati süüdistus inimsusevastastes kuritegudes. Kõigi riikide albaanlased olid kärmed Thacit toetama, USA-st aga teatati, et sobib ka Albaania peaminister. Kuna viimane polnud osalenud relvavõitluses iseseisvuse eest, oli ta partnerina Serbia presidendile isegi meeltmööda, sest ametikohtade vahe aitas rõhutada Serbia suuremeelsust. Tegelikult võideti enam-vähem võrdselt. Põhimõtteliselt kohe käivitus kahepoolne kaubandus ja majanduskoostöö. Peatselt algab 21 aastat puudunud lennuliiklus kahe pealinna vahel.


MAAILMAPILK

Tegemist on mitmekordse tehinguga, milles võitjate-kaotajate selgitamine kestab veel kaua. Kui tuletada meelde, et Kosovo iseseisvumise vastu olid algusest peale Serbia, Venemaa, Iisrael jt ning pärast 4. septembrit Serbia ja Iisrael enam ei ole, siis on see selge löök ka Venemaa-Iisraeli strateegilisele partnerlusele ja koostööle Lähis-Idas. Rääkimata Venemaa positsioonidest Balkanil, mis pärast Moskva-meelsete valimisvõitu Montenegros tõotasid jätkuvat tugevnemist – nüüd, pärast algavat USA kapitali kohalevoolu, see kohe kindlasti enam nii ei lähe.

ETTURID OHVERDATAKSE

Trumpi käe all sündinud kolme ajaloolise lepingu nõrgim koht on Iisraelile õiguse andmine tema konfliktis Palestiinaga, mille alasid on Iisrael rahvusvahelisi lepinguid eirates kogu aeg endaga liitnud. Seda USA toel. Selle aasta suvel toimus selles siiski pööre. Kes mäletab Iisraeli viimaseid Knesseti valimisi, siis lubas Netanyahu 1. juulil alustada Läänekalda hõivamist. Maailm oli proteste täis ja mõned päevad enne tähtaega nentis Netanyahu, et tal puudub selles Trumpi toetus. Siinkohal on paras meenutada, et Trump ise oli kaks aastat lubanud palestiinlastele ja teistele araablastele nn sajandi tehingut – ameeriklased rahastavad seda ja toda, kui palestiinlased on nõus veel rohkem alasid loovutama Iisraelile, ei loo oma armeed ning sunnivad piirkonnast lahkuma Iraani ja kõik šiiitlikud rühmad.

„Sajandi tehingu“ esitlus toimus jaanuaris 2020 ja järgnenud käike silmas pidades võis oodata esmalt Hiinaga suurde kaubandussõtta astumist. Paraku sai juba veebruaris võitlustandriks hoopiski pandeemia, mis sundis kõiges korrektiive tegema. Hiina võeti üldse päevakorralt maha ja Lähis-Ida kavades asendati suur projekt kahe, Balkanit appi võttes kolme väikese sammuga. Ehk siis arvestati valimiskampaania vajadustega. Samas on huvitav sedastada, et nii USA-AÜE-Iisraeli kui ka USA-Bahreini-Iisraeli ühisavalduste tekstis on juttu ka Palestiinast, mida peasõnum nagu ei eeldaks. Enamgi veel – viimane dokument tuletab meelde Manamas juulis 2019 toimunud konverentsil jagatud lubadust, et „Palestiina rahvas saaks kogu oma potentsiaali ellu viia“. Järgneb ainus konkreetne, kuid sisult laiem sõnum – Iisrael kinnitab, et kõik moslemid saavad tulla palvetama Al-Aqsa ja teistesse pühamutesse Jeruusalemma. Elik – ei lubata midagi ja palestiinlaste kuulutamine, et Pärsia lahe kuningad ja sultanid on neid reetnud, vastab tõele. Palestiina üritas AÜE ja Bahreini käitumist taunida Araabia Riikide Liiga välisministrite kohtumisel, ent leidis nappi mõistmist. Suures poliitikas maksab sügisel 2020 jõud. Pandeemia on varjutanud paljut, ent tegelikult on maailm juba harjunud sellega, et üks ja teine rahvusvaheline leping aegub ja neid ei uuendata. Sestap tuleb isegi imeks pidada Trumpi käe alt tulnud kolme geopoliitilise lepingu sündi. Ehk siis – aasta ei lõpegi nii tühjalt, nagu võis karta, ja pakkus üllatust seal, kus seda – vähemalt väljakukkunud moel – oodatagi ei osatud. Välispoliitika kui kunst pole kadunud kuhugi.

Kui tuletada meelde, et Kosovo iseseisvumise vastu olid algusest peale Serbia, Venemaa, Iisrael jt ning pärast 4. septembrit Serbia ja Iisrael enam ei ole, siis on see selge löök ka Venemaa-Iisraeli strateegilisele partnerlusele ja koostööle Lähis-Idas.

PIXABAY

Belgradis avatakse US Development Fundi esindus, USA ettevõtted ehitavad US Export Banki toel valmis ammu kavandatud kiirtee ja raudtee kahe riigi vahel. Arusaadav, et pärast niisuguse helduse ilmutamist võis suur Trump küsida midagi ka vastu, milleks olid suhted Iisraeliga.

7/2020

31


HARITUD SÕDUR

„Mittelineaarse sõdimise puhul käsitletakse vastast justkui mulli sees liikumas, kus mull on täpselt nii suur ala, kui vastane tegelikult oma üksustega suudab kontrollida. Territoorium väljaspool mulli on endiselt meie oma.“ Brigaadikindral Riho Ühtegi (Kaitse Kodu! 3/2020)

SÕJATULEKAHJU KUSTUTAMINE 1 Alljärgnev on refereering Vene dessantvägede koloneli (kaardiväepolkovniku) 2018. aasta kevadel avaldatud artiklist, milles ta illustreerib ühte võimalikku tegevuskäiku (doktrinaalmudelit1), kuidas Vene ründedessantpolk tegutseks siseriikliku konflikti korral maa-ala üle kontrolli saavutamiseks – ehk mida see „mull“ võiks endast kujutada. Tõlkinud ja refereerinud: kolonelleitnant RIIVO PIIRSON, Kaitseväe Akadeemia rakendusuuringute osakond

32

7/2020


Siinkohal on oluline lugejale meenutada, millise suurusega üksus on polk ehk millistest elementidest see koosneb ning millised orgaanilised võimed, lihtsalt öeldes relvad, on selles organisatsioonis. Samuti peab märkima, et Vene määrustikes on alati kirjeldatud ühendrelvaliigiliste elementide kaasamise nõuded, sh õhutoetus ja toetamise nõuded, diviisi vahenditega vastavalt ülesandele. Seega on järgnev struktuuriskeem (skeem 1) koos lahingutehnika kirjeldusega ainult illustreeriv, tegelikkus on alati variatsioonidega ning tuleneb määratud ülesandest ja selle kestusest.

kokkupõrked toimuvad ühe riigi territooriumil. Lahingutegevuse viisiks on kaitsetegevus või pealetung.

DMITRIY FOMIN/FLICKR

A

naloogset doktrinaalmudelit võivad kasutada ka teised maaväe, Rosgvardia või siseministeeriumi üksused ning lugeja võib endale ette kujutada polgu tegevusi esimese ešeloni põhijõudude koosseisus, teise ešeloni järgnevates üksustes või üleüldse üldväereservis ja ka vallutatud ala julgestamisel.

HARITUD SÕDUR

Siseriikliku konflikti iseloomulikud jooned: lahingutegevust teostatakse ebaseaduslike relvastatud formeeringute vastu; lahinguid teostatakse diversantide ja terroristide vastu; on oht konflikti transformeerumiseks/eskaleerumiseks kodu- või lokaalseks sõjaks; lahingutes osaleb suur hulk tsiviilelanikke ja see mõjutab kohalikku elanikkonda; lahingutegevust viiakse läbi üheaegselt kogu lahinguruumis; relvade kasutamine on piiratud; rakendatakse olulise suurusega üksusi elutoetusteenuste, ühendusteede ja paiknemisalade kaitseks;

Artikli autor liigitab relvastatud konflikti kaheks: rahvusvaheline, milles osaleb vähemalt kaks või rohkem riiki, ning siseriiklik relvastatud konflikt, kus relvastatud

7/2020

33


HARITUD SÕDUR moraalne, psühholoogiline ja infokeskkond on keerukas; sõdivad pooled on üksteise vastu julmad. Kommentaarina on oluline selgitada, mida tähendab vene terminoloogias „ebaseaduslik relvastatud formeering/üksus“. Seda iseloomustavad kolm parameetrit: see on ajutiselt või alaliselt ühise eesmärgiga ühendatud inimeste rühm, kelle liikmetel on hierarhiline struktuur, alluvuse elemendid (ülem-alluv) ja distsipliininõuded; rühma liikmetel on kasutada erinevad relvad; rühm luuakse ja toimib kehtivate õigusaktidega vastuolus, väljaspool seaduslikku valitsust. Konflikt jaguneb kolmeks perioodiks: hoiatamine (ennetamine), mahasurumine ja konstitutsioonilise korra säilitamine. Armee peamine roll konfliktis on kõige olulisemate ülesannete/eesmärkide täitmine, kui vastavalt olukorra tingimustele teiste vägede ja koosseisude kasutamine ei ole võimalik või asjakohane. Relvajõude võidakse kasutada ka toetavas funktsioonis, kui põhirolli täidavad teiste ministeeriumide ja teenistuste väed. Siseriikliku konflikti käigus läbiviidavates operatsioonides osalevad: maa- ja õhu(mere-)dessantväed; õhu-, raketi-, suurtüki- ja õhutõrjeüksused; lahingutegevust tagavad üksused; erioperatsioonide üksused; avalikku või kehtestatud korda (režiimi) tagavad üksused. Siseriikliku konflikti käigus teostatavad ülesanded on: infodomeenis üleoleku saavutamine; konfliktipiirkonna blokeerimine ja lokaliseerimine;

asustatud piirkondades riiklikult tähtsate ja sõjaliste objektide valve ja kaitse tugevdamine; ebaseaduslike relvastatud formeeringute kukutamine, hävitades nende baasid ja treeningukeskused; võitlus ebaseaduslike relvastatud formeeringute poolt läbiviidavate diversiooni- ja terroriaktide vastu; ebaseaduslike relvastatud üksuste desarmeerimine ja meetmete rakendamine elanikelt relvade konfiskeerimiseks; humanitaarabi vedude saatmine; elanikkonna julgeoleku tagamine; konfliktipiirkonna õhuruumi ja merealade ning sellega külgnevate alade kaitse. Eesmärgid: ebaseaduslike relvastatud rühmituste kukutamine ja likvideerimine määratud piirkonnas kindlaks kuupäevaks; tingimuste loomine konflikti lahendamiseks Venemaa Föderatsiooni põhiseaduse ja föderaalseaduste alusel. Ühendväe koosseisu määratakse: armee relvajõudude väeüksused; Rosgvardia väeüksused; siseministeeriumi elemendid; välisluureasutuste üksused; FSB julgeolekuteenistuste elemendid; erisideüksused ning territoriaalsed valveteenistused; justiitsministeeriumi kinnipidamisasutuste teenistused ja üksused; eriolukordade ministeeriumi üksused. Siseriikliku konflikti lahendamiseks kasutatakse järgmisi meetodeid ja tegevusi: 1. etapis: ühendväe moodustamine määratud alal ning konfliktipiirkonna blokeerimine ja lokaliseerimine;

Isikkoosseis 2500–3500 inimest, 90–120 jalaväe lahingumasinat (nt BMD) või soomustransportööri (nt BTR-MDM „Rakuska“); 30–40 tanki (nt T-72); 6 kerget tanki (nt 2S25 „Sprut“); 18–24 järelveetavat suurtükki (nt D-30) või iseliikuvat miinipildujat (nt 2S9 „Nona“); 6–12 mitmikraketiheitjat (nt BM-21 „Grad“), lisaks õhutõrje, pioneeri-, luure-, EW, TBK, logistika- jms lahingutoetuse ning -teeninduse elemendid.

Autori koostatud

SKEEM 1 34

7/2020


HARITUD SÕDUR 2. etapis: ebaseaduslike formeeringute kukutamine ja maa-ala üle kontrolli saavutamine; 3. etapis: ühendväe väljaviimine operatsiooni piirkonnast. Õigusliku aluse tekitamiseks antud operatsioonile kehtestatakse terrorismivastase operatsiooni alused. Autor defineerib, et terrorismivastane operatsioon seisneb teenistuste, julgeoleku-, sõjaliste ja muude meetmete kompleksses rakendamises, mille eesmärk on ebaseaduslike relvastatud üksuste ebaseadusliku tegevuse mahasurumine, nende neutraliseerimine ja relvastatud vastasseisu tagajärgede minimeerimine. Kasutatavad meetmed piirangute kehtestamisel on: üksikisikute dokumentide kontrollimine ja nende puudumisel nende isikute toimetamine pädevatele asutustele tuvastamiseks; üksikute inimeste ja sõidukite eemaldamine teatud maastikualadelt ja objektidelt; avaliku korra kaitse tugevdamine objektidel, mis tagavad elanike elu ja transpordi toimimise sõlmpunktid; valve tugevdamine erilise materiaalse, ajaloolise, teadusliku, kunstilise või kultuurilise väärtusega objektidel; konfliktipiirkonnas paiknevate asutustele, ettevõtetele ja üksikisikutele kuuluvate sõidukite kasutamise takistamine, et mitte võimaldada nende kasutamist terroriakti toimepanemiseks; sellel territooriumil elavate isikute ümberasustamine, kus on kehtestatud terrorismivastase operatsiooni õiguslik režiim; karantiinimeetmete kehtestamine; sõidukite ja jalakäijate liikumise piiramine; isikute ja nende asjade, samuti sõidukite kontrolli teostamine, sealhulgas tehniliste vahendite kasutamine kontrolliks. Konflikti hoiatamise (lokaliseerimise) perioodil teostatavad ülesanded on: sõjalise jõu demonstreerimine ja konfliktipiirkonna lokaliseerimine; luure läbiviimine; riiklikult tähtsate objektide valve; Rosgvardia ja siseministeeriumi üksustele abi osutamine avaliku ja julgeoleku korra tagamisel; piirivalve tugevdamine riigi (administratiiv)piiril. Mahasurumise perioodi võimalikud ülesanded on: vastase relvastatud formeeringute kukutamine koostöös Rosgvardia ja siseministeeriumi üksustega; KONSTANTIN LAZARE

aktiivse luure teostamine; elutähtsate objektide valve ja kaitse; erinevate varustuskolonnide valve ja saatmine; mitmesugused erioperatsioonid. Polgule määratavate ülesannete parameetrid: vastutusala suurus: pataljonil kuni 35 km2 (nt 5 x 7 km), polgul kuni 800 km2 (nt 20 x 40 km); maa-ala lokaliseerimine: pataljonil 30–40 km2, polk kuni 250 km2 (nt 10 x 25 km); objektide valve teostamine: pataljon kuni 300 km2, polk kuni 1200 km2 (nt 20 x 60 km); kolonnide saatmine: pataljon kuni 150 sõidukit; maa-ala blokeerimine (isoleerimine): pataljon kuni 15 km2 (nt 3 x 5 km), polk kuni 40 km2 (nt 5 x 8 km) patrullimine piirkonnas: pataljon 40–80 patrulli; polk 180–360 patrulli; pataljon evakueerib kuni 3000 inimest. Ebaseaduslike formeeringute otsimiseks lahingugrupi moodustamiseks määratakse: üksused ja vahendid maa-ala (objekti) isoleerimiseks; ühendväe üksused ja vahendid vastase löömiseks; üksused ja vahendid maa-ala kontrolliks määratud vastutusalas; üksused ja vahendid eriülesannete täitmiseks; mobiilne reserv; kaudtuletoetuse üksused; õhutõrje ja õhutoetuse elemendid; muud lahingutoetuse ja -teeninduse elemendid; muud reservid vastavalt ülesande iseloomule. Enamkasutatavad taktikalised tegevused on: viisid: pealetung, kaitse ja eriotstarbelised tegevused, rännak, üksuste väljavahetamine, ümberorganiseerumine; vormid: lahing, ründamine tulega, löök, välja liikumine, manööver üksustega; meetodid: rünnak, vasturünnak, maa-ala isoleerimine, reid, äkkrünnak, varitsus, valvamine ja tegevuste demonstreerimine. Maa-ala isoleerimiseks rakendatakse reeglina Rosgvardia, siseministeeriumi ja piirivalve üksusi, et takistada irregulaaride välja- või sissemurdmist maa-alalt (objektilt) ning relvade ja laskemoona sissevedu konfliktipiirkonda, samuti selleks, et võtta neilt võimalus saada väljast abi. Vastase löömiseks moodustatav grupeering komplekteeritakse üldväeüksustest, kelle eesmärk on ebaseaduslike relvastatud üksuste kukutamine ning oluliste maastikupunktide, joonte ja asustatud piirkondade hoidmine. Vastasest puhastatud alade kontrolliks määratakse üksused ja vahendid, et tuvastada ja hävitada järelejäänud ebaseaduslike formeeringute väikesed osised ja nende liidrid, kehtestada määratud režiim, valvata ning kaitsta tähtsaid 7/2020

35


HARITUD SÕDUR objekte, samuti õhu- ja kaudtulelöökide tulejuhtimiseks ja muudeks ülesanneteks.

Ründegrupp võidakse moodustada ajutiselt, ühendades eriliigilised üksused vastavalt vajadusele. Ründegrupi tuuma moodustab motolaskur- või tankiüksus, kellele on toetuseks juurde antud suurtüki-, tankitõrje-, pioneeri- jt relvaliikide üksusi. Polgus võib selliseid ründegruppe moodustada kaks-kolm. Neid võidakse kasutada maaalade blokeerimiseks, otsingute teostamiseks, tulega ründamiseks, rünnakul, reservis, taktikalises õhudessandis ja soomusgrupina vastase haaramiseks. Samuti võidakse neid kasutada kinnipeetavate konvoeerimiseks. Määratud õigusliku režiimi kehtestamiseks võidakse neid rakendada ees- või küljejulgestuses, kolonnide valve- ja saateüksusena, avaliku korra kaitseks (komandanditunni kehtestamisel, kontroll-läbilaskepostides, manöövergruppides), sh katteüksustena. Operatsiooni läbiviimise peamised meetodid on: vastase üksuste ümberpiiramine (haaramine), millele järgneb vastase osadeks tükeldamine ja osade kaupa hävitamine või piiramisrõnga kokkusurumine; eripiirkondades viiakse lahingutegevus läbi eraldi ettenähtud üksustega; haaramine õhust, vastase rühmituse blokeerimine määratud alal ja tema põhijõudude kukutamine; domineerivate kõrgendike kontrolli alla võtmine ja teede blokeerimine, et takistada vastase põhijõudude edasiliikumist. Reeglina toimub lahingugrupi sisenemine alasse alles õhuülekaalu saavutamisel ja pärast vastase põhijõudude löömist. Samaaegselt viiakse läbi infooperatsioone ja luuret, et selgitada kriitiliselt tähtsad riiklikud ja sõjalised objektid, vastase koondumisalad, baasid ja väljaõppelaagrid ning vastase reservide võimalikud liikumisteed. Teostatakse lööke ja erioperatsioone vastase juhtimissüsteemi häirimiseks. Seejärel lahingupiirkond lokaliseeritakse, määratakse vastutusalad, viiakse läbi meetmed relvastatud kokkupõrke lõpetamiseks ja osapoolte desarmeerimiseks. Lahingupiirkonna lokaliseerimine viiakse läbi selleks, et isoleerida sõdivad pooled ja piirata konfliktipiirkonda relvade, laskemoona ja sõjatehnika, sh täiendavate inimressursside (sõdijate) juurdetoomist. Üksuste vastu, kes keelduvad sõdimise lõpetamisest, teostatakse ründetegevust suurte jõududega, lüües neid tiibadele, haarates ja lüües tagalat. Hävitatakse vastase relvajõudu, vallutatakse ja hoitakse määratud alad, jooned ja tähtsad objektid, mõnikord ka asustatud punktid. 36

7/2020

DMITRIY FOMIN/FLICKR

Mobiilne reserv moodustatakse motolaskur- ja tankiüksustest, eriüksustest, armee õhuväe elementidest, miinipilduja- ja teistest tuletoetuse üksustest selleks, et osutada kiiret tuletoetust, kui satutakse kontakti suuremate ebaseaduslike formeeringutega, kes ründavad elutähtsaid ja sõjalisi objekte või kolonne raskesti ligipääsetavates kohtades. Mobiilne reserv täidab ka teisi ootamatuid ülesandeid.

Osapoolte vahele luuakse puhver või demilitariseeritud tsoonid, mida jäädakse valvama. Rahu kehtestamiseks organiseeritakse luure- ja otsingutegevusi, et leida allesjäänud ebaseaduslikke formeeringuid, võetakse kasutusele meetmed kaasnevate kahjude ärahoidmiseks kohaliku elanikkonna hulgas ning takistatakse olulistele objektidele täiendavate kahjude tekitamist.

LAHINGUTEGEVUSE PLANEERIMINE

Siseriikliku konflikti lahingutegevuseks valmistutakse samadel alustel nagu muudelgi juhtudel. Esmalt võetakse kasutusele meetmed kaotuste vähendamiseks kohaliku elanikkonna seas ning olulistele objektidele kahjustuste ja muu materiaalse kahju mittetekitamiseks. Hoiatavas (ennetavas) etapis: viiakse vajalikud väeüksused lahinguvalmidusse, rakendatakse meetmed vajalike ülesannete täitmiseks, paigutatakse üksused koondumisaladele; tutvutakse eesootava lahingualaga, määratakse vastutusalade piirid ja alasse sisenemise kord; määratakse vaatluse, patrullimise, oluliste objektide kaitse, väikeste üksuste otsingu, nende blokeerimise, ümberpiiramise ja kukutamise viisid; planeeritakse lahinguala lokaliseerimine, et takistada relvade, laskemoona, sõjatehnika ja inimeste juurdevedu alasse; määratakse luure-otsingugruppide, mobiilse reservi, aga ka katte- ja julgestusüksuste (ka kolonnide) ülesanded. Mahasurumise etapis uuritakse ja tehakse ettepanekud: liikumiste varjamiseks ja üksuste paigutamiseks konfliktipiirkonda, et üllatada oma tegevustega; üksustele ülesannete määramiseks nende vastutusalas; piirangute seadmiseks relvade kasutamisel tegevustes ja objektidel, et vähendada keskkonnakatastroofi tekkimise võimalust; meetmete kehtestamiseks, mis tagavad kohaliku elanikkonna julgeoleku konfliktipiirkonnas;


HARITUD SÕDUR

luuretegevuse liikide, ülesannete ja nende läbiviimiseks vajalike vahendite ja üksuste kohta. Polgu komandör kirjeldab oma lahingukäsus: kuidas liigutakse konfliktipiirkonda; kuidas konfliktipiirkond lokaliseeritakse ja blokeeritakse julgeolekupiirkonna loomiseks; kuidas vallutatakse määratud maa-ala ja kehtestatakse kontroll selle üle; kuidas toimub vastase blokeerimine, otsimine ja kukutamine (hävitamine); kuidas valvatakse ja kaitstakse olulisi objekte ja valvatakse riigi (administratiiv)piiri; kuidas valvatakse kolonnide suunamiseks ja saatmiseks vajalikke sõlmpunkte; kuidas kehtestatakse määratud režiim ja kohaliku elanikkonna julgeolek. Täiendavalt kehtestatakse koostööks: meetodid ja ülesanded, mida täidetakse koos teiste väeüksustega; juurdeantud üksuste alluvusvahekord (käsuõigus); ühendrelvaliigiliseks koostööks vajalikud ettevalmistused ja ülesanded; juhtimispunktide paiknemine ja seal viibimise aeg. Hoiatavas etapis on olulised luua koostöövõimalused: kuidas toimub liikumine konfliktipiirkonda ja toetus; kuidas lokaliseeritakse konfliktipiirkond. Mahasurumise etapis määratakse: milliseks perioodiks luuakse konfliktipiirkonnas tugipunktid; allüksuste lahinguülesanded ebaseaduslike formeeringute kukutamiseks; teiste toetamise ülesanded oma vastutusalas. Lisaks määratakse üksuste omavaheliseks koostööks: milline on hetkel nende koosseis ja koostöö; kord, kuidas toimub üksteise abistamine lahinguteenindusega.

Lahingutoetuse korraldamiseks: määratakse vahendid ja üksused luure teostamiseks, nende ülesanded (luureküsimused) oma vastutusalas, samuti olulise tähelepanuga alad või objektid; valve teostamiseks määratakse õigeaegse hoiatamise nõuded, kui vastane viib läbi üllatusrünnaku valvatavale objektile või koondumisalale, samuti määratakse, milliseid objekte ei ole lubatud hävitada; taktikalises maskeerimises määratakse näidistegevused, kuidas kasutada pimedat aega või piiratud nähtavusega tingimusi, kuidas varjata marsruute, otsingu teostamiseks blokeeritud alasid, kuidas kasutada kohalikke olusid ja asustust isikkoosseisu ja relvastuse paigutamiseks; TBK-kaitse valdkonnas määratakse ülesanded aerosoolsete ja kergesti süttivate vahendite väljastamiseks ning leegiheitjate kasutamiseks; pioneeritoetuses määratakse vajalikud üksused, tõkete tüübid, kuidas tegutsetakse mineeritud aladel ja objektidel ning nende mineerimisel; isikkoosseisu psühholoogiliseks ettevalmistuseks selgitatakse määratud ülesande täitmise põhjusi ja sõjalis-poliitilisi eesmärke, seda, kuidas viia läbi mõjutustegevust kohaliku elanikkonna hulgas ning kuidas osutada isikkoosseisule abi psühholoogiliseks pingelanguseks; tehnilises tagamises määratakse ülesanded ja kord üksustele, kes tegutsevad autonoomselt, kui nad on põhijõududest eraldatud, samuti üksuste varudega täiendamise kord nende vastutusalas; lisaks kehtestatakse lahinguvarude ja isikkoosseisu normid ning kui tegutsetakse eraldatuna põhijõududest, siis kuidas toimub toitlustus, veega varustamine, millised on tagalaala julgestamise nõuded ja valmisolek tulekahjude kustutamiseks. Juhtimiseks täpsustab polgukomandör täiendavalt: operatiivsete staabigruppide koosseisu, jaotamise, saabumise ja lähetamise korra; vastastikuse teavitamise ja teabevahetuse nõuded; juhtimise korraldamise ja tagamise varjamise nõuded; üksuste juhtimispunktide asukohad; staapide isikkoosseisu jaotumise juhtimispunktide vahel, võttes arvesse Rosgvardia, siseministeeriumi ja FSB piirivalve asetust; sidepidamise ja sidevahendite kasutamise korra oma vastutusalas; juhtimispunktide ümberpaiknemise korra oma vastutusalas. Artikli teises osas on vaatluse all lahingutegevuse täideviimine. VIIDE: 1

Doktrinaalmudel annab ainult üldise suuna ega tingi selles toodud tegevuste ning taktikalis-tehniliste parameetrite täpset täitmist (nt maa-ala mõõtmed võivad olla kordades suuremad).

ALLIKAD: ВОРОБЬЕВ, К. (2000). Специальные войсковые действия в вооруженном конфликте. Военная мысль, http://militaryarticle.ru/voennaya-mysl/2000-vm/9810specialnye-vojskovye-dejstvija-v-vooruzhennom. ТОНКИХ e., г. п. (19.aprill.2018). ЗАТУШИТЬ ПОЖАР ВОЙНЫ. АРМЕЙСКИЙ СБОРНИК, http://army.ric.mil.ru/Stati/item/115319/. Allikas: http://army.ric.mil.ru/ Stati/item/115319/

7/2020

37


HARITUD SÕDUR

REAKTIIVLENNUKITEST JA PÕLVKONDADEST LENDURI PILGUGA Kui keegi sooviks luua täiuslikku süsteemi sõjalennukite klassifitseerimiseks, siis oleks see ülisuur saavutus, kui saadud tulemust aktsepteeriksid kõik riigid ja spetsialistid. Tekst: kindralmajor (e) VELLO LOEMAA, lennundusekspert

38

7/2020


REAKTIIVMOOTORITEGA SÕJALENNUKITE KLASSIFITSEERIMISE ALUSED

Esimesed reaktiivmootoriga lennukid olid hävituslennukid. Nende näitel on sõjalennukite arengut tänaseni hinnatud ning neid on ka klassideks ja põlvkondadeks lahterdatud. Kui rakettmootor on olnud ja on ka praegu kasutusel põhiliselt eksperimentaalmasinatel, siis sõjalennunduses jäid kasutusse turboreaktiivmootorite eri variatsioonid. Väga harva, kuid reaalselt on rakettmootoriga

kiirendid leidnud kasutust lennukite hoovõtudistantsi kahandamiseks, näiteks lennukitel Su-7b ja C-130. Turboreaktiivmootori või lennuki jõuseadme forsseerimine annab võimaluse saavutada ülehelikiirust ning tavaliselt kasutatakse selleks kütuse põletamist järelpõletuskambris, kuid rakendatud on ka teistsuguseid mooduseid. Näiteks lennukil F-105 kasutati ka jahutusvee piserdamist mootori kompressorisse. Reaktiivlennukite kiiret arengut ei saa vaadelda lahus reaktiivmootorite arengust. Reaktiivmootoriga sõjalennukid muutusid kiiresti valitsevaks ja nende paljusus võib teadmatule inimesele näida veelgi kirjum kui issanda loomaaed. Mootori ehituses võib n-ö ida ja lääne vahel näha mõnikord päris suuri erinevusi. Erinevusi leidub ka sellistel lennukitel, mille puhul võib esmapilgul tekkida üksteiselt kopeerimise kahtlus. Nii on väliselt sarnased MiG-25 ja F-15 täiesti erinevad lennukid. Kuid sellegipoolest jälgivad konkurendid üksteist väga tähelepanelikult kuni otsese reversiivse inseneritöö tulemuse põhjal koopiate valmistamiseni. Kõige olulisemaks reaktiivlennukite klassidesse määratlemise aluseks on nende otstarve. Viimane on mõjutatud ka tehnika võimalustest selleks ajahetkeks. Sõjakunsti seisukohast võib eristada taktikalisi, operatiiv-taktikalisi

Universaalse platvormina tuntud F-4 Phantom II oli omal ajal ainus lahingulennuk, mis oli kasutusel kõigis väeliikides 7/2020

PIXABAY.COM

S

õjalennunduse ajalugu ulatub vaid veidi enam kui saja aasta taha. Kui 1903. aastal toimus esimene fikseeritud mootorlend, siis esimene lend sõjalisel otstarbel sooritati 1911. Suures sõjas loeti ainuüksi lennukite kaotusi kokku üle saja tuhande. 1934. aastal saavutas Itaalia lennuk Macchi M.C. 72 kiiruse 709 km/h, mis püsis viis aastat, kuni uued rekordid rändasid Saksamaale, kuid propellermootoriga vesilennukitele kehtib see rekord tänagi. Kiirus 700 km/h on tähendusrikas selle poolest, et toimub juba õhu kokkusurumine ja tekivad nähtused, mida on oluline teada reaktiivlennukite loomisel. Kolbmootorite võimsus polnud palju suuremate kiiruste saavutamiseks enam piisav. Nii et reaktiivlennunduse ajastuks oli kogemusi omajagu, kuid palju avastusi seisis veel ees.

HARITUD SÕDUR

39


HARITUD SÕDUR ja strateegilisi lennumasinaid. Tänapäeva tehnika seisukohast piisab ka kahest klassist: taktikalistest ja strateegilistest lennukitest. Esimesed neist suudavad tegutseda lahingutandril, kus paiknevad taktikalised väekoondised ja mida mõõdetakse paljude sadade kilomeetritega. Maavägede vahetuks toetuseks lahinguväljal on veel eraldi klass, kuhu paigutuvad ründelennukid ja kopterid, mille tegevusraadius on tavaliselt siiski 100–150 km piires. Strateegilised lennukid võisid reaktiivlennunduse algpäevil jaguneda kergeteks ja rasketeks pommituslennukiteks, kuid tänapäeval on ka see vahe kadunud, eriti seoses õhus tankimise võimalusega. Lähtuvalt sihtmärkidest või eesmärkidest võib eristada lennukeid, mis tegutsevad õhumärkide vastu või hävitavad maapealseid sihtmärke. Eristatud on merepinnal ja ka mere kohal asuvad sihtmärgid, sest akvatooriumi avaruste kohal on nõuded nii lennukitele kui ka meeskondadele teatud erisustega. Luure, vaatlus, lahingujuhtimine, transport ja dessanteerimine on samuti aluseks lennukite klassifitseerimisel. Juba aastakümneid on eraldi vajadus tegutseda sageduste spektris, milleks on loodud elektroonilise sõja vahenditega lennukid ja kopterid. Ka relvastus määrab teatud piires lennuki otstarbe, sest juhitavate relvade kasutamiseks peab olema vastav pardavarustus, nagu ka luure või elektroonilise sõja jaoks. Tuumarelva kasutamine esitab aga veelgi kõrgendatud nõudeid lennuki vastavatele pardaseadmetele. Kavatsused kasutada lennukitelt teisi massihävitusrelvi ongi loodetavasti ajalukku jäänud. Teatud erisused tulenevad lennukite eriomadustest, mis on vajalikud näiteks nende kasutamiseks lennukikandjalt või väiksemõõdulistelt stardiradadelt. Akvatooriumi eripära esitab aga nõuded pardaradaritele ja juhitavatele rakettidele ning veealune maailm omakorda vastavatele sensoritele.

PLATVORMI MÕISTE

Eelnevast jutust peaks olema selge, et iga eesmärgi jaoks pole võimalik luua uut lennukitüüpi. Seetõttu on loogiline, et ühte ja sama lennukit võidakse kasutada mitmel otstarbel. Osa varustusest või relvastusest nõuab paigaldamisel suurt tööd. Näiteks lennukid elektrooniliseks sõjaks või luurelennukid võivad küll sarnaneda teiseks otstarbeks mõeldud sama tüüpi lennukitega, kuid sellegipoolest on ja jäävad kasutusse ainult oma eesmärgi täitmiseks. Elektroonilise sõja varustus nõuab palju energiat, seadmeid ja antenne. Luurevarustus on kas statsionaarne või siis raskesti teisaldatav. Nimetatud klassi kuuluvad lennukid püsivad suguvendadega võrreldes kauem relvastuses tänu oma spetsiifikale. Nii et paljud lennukid on nagu platvormid, mis varustatakse eri ülesannete jaoks spetsiifiliste seadmetega. Näha võib ka ühe ja sama platvormi kasutamist nii tsiviilõhusõidukite kui ka sõjalennukite tarbeks. Sealjuures võib sõjalennukite puhul täheldada paremat vastupidavust ajale. Boeing 707 on reisilennukite seast ammu kadunud, kuid AWACS lennuk E-3 lendab tänapäevani. Kel õnnestus näha seda lennukit seestpoolt 1995. aastal Tallinnas 40

7/2020

ja 2019. aastal Ämari lennubaasis, võis täheldada suuri erinevusi. Kui reisilennuk An-10 kadus avariilisuse tõttu silmapiirilt juba 1974. aastal (Aeroflot ületas omavoliliselt konstruktori etteantud limiite), siis tema analoog sõjalennukina An-12 lendab siiamaani. Tsiviilist võetud platvorme on kasutatud ja kasutatakse tankurlennukite jaoks ning ka muuks otstarbeks. On ka vastupidiseid näiteid, kui sõjalennuki platvormi on kasutatud reisilennuki valmistamiseks. Sealjuures näiteks Tu114 lennuki Tu-95 baasil oli edukam kui Tu-104 lennuki Tu-16 baasil. Uue relvastuse kasutuselevõtmisega moderniseeritakse vanu platvorme. Nii oli veel pool sajandit pärast pommituslennuki B-52 kasutuselevõttu (1955. aastal) käibel ütlus, et see lendur pole veel sündinud, kes temaga lendama hakkab. Ka strateegiline pommitaja Tu-95 sai uue elu pärast põhjalikku moderniseerimist. Ühe universaalse platvormina on tuntud F-4 Phantom II. Omal ajal oli ta ainus lahingulennuk, mis oli kasutusel kõigis väeliikides. Alles tänapäeval on jõutud niikaugele, et F-35 lendab nii USAF-i, USN-i kui ka USMC koosseisus. Kuid F-4 oli esindatud hävituslennukina, mitmeotstarbelise taktikalise hävitajana ja luurelennukina. Loodud oli ka versioon Wild Weasel vastase õhukaitse mahasurumiseks. Oma teenistuse lõpus kasutati neid lennukeid lendavate sihtmärkidena. F-4 oli kasutusel ka tsiviilis, NASA ülesannete täitmiseks. Seda teenekat lennukit saab meil samuti näha Lennundusmuuseumis, kuid nii mõneski riigis on ta veel teenistuses. Lennunduse ajaloos on olnud äpardusi, mõnikord isegi suuri. Kui Jakovlevi büroos loodi lennuk Jak-28, siis vaevalt et osati sellist tulemust oodata. Algselt hävituslennukiks mõeldud Jak-28 võeti relvastusse pommituslennukina ja seejärel mitteametlikult ka püüdurhävituslennukina Jak-28 P. Kasutusel oli ka relvastamata luurelennuk Jak-28 R. Eesti Lennundusmuuseumis on aga elektroonilise sõja lennuk Jak-28 PP. Õhujõududes kutsuti seda lennukit lennunduse häbiks. Õppelennukid on tavaliselt primitiivsema varustusega, kuid õppe-treeninglennukite kabiinid on ideaalis hävituslennuki omadega sarnased. Mõned neist kestavad pikka aega ja neid modifitseeritakse, kuid eelkõige konstruktsiooni tugevuse säilitamiseks. Näiteks SAAB 105 ja T-38 on väga teenekad õppetreeninglennukid. Mõnda õppelennukit võib aga täies mahus lugeda platvormiks ning sellisel nagu Tu-134 Š võis üheaegselt õppida 12 rindelennuväe tüürimeest, sest ruumi jagus kõigile koos vastavate töökohtadega. Strateegiliste lennukite jaoks olid ka modifikatsioonid Tu-134 UBL (Tu-134A-4) ja Tu-134 UBL-Š; esimene lendurite ja teine tüürimeeste väljaõppeks.

VÕIMALIKUD SÕJALENNUKITE LIIGID

Lennunduse algpäevil toodeti lennumasinaid väga paljudes riikides, ka Eestis. Reaktiivlennukite ajastu kärpis tootjate riikide nimekirja tunduvalt. See protsess on jätkunud, kuid üheks suureks erandiks on tänapäeval Rootsi, maailma mastaabis väikeriik, kus valmistatakse hävituslennukeid tehnika viimase sõna järgi. Euroopa


HARITUD SÕDUR suurriigid, nagu Ühendkuningriik ja ka Prantsusmaa, suutsid toota veel strateegilisi pommituslennukeid, kuid tänaseks on nad jäänud taktikaliste sõjalennukite tootjaks ja teevad selles valdkonnas üha rohkem koostööd teiste riikidega. Lisaks Saksamaa, Itaalia, Hispaania. Esile on kerkinud Hiina, kuid strateegilise lennuki tunnus näitab, et Venemaale pole nad veel täiel määral järele jõudnud. Ainult tõeliselt suure potentsiaaliga suurriik on võimeline tootma strateegilisi lennukeid ja kosmoserakette. Kuid liigitamise lihtsustamiseks on parem vaadata kahe suure, Ameerika Ühendriikide ja Vene Föderatsiooni klassifikatsiooni. Nende lennukid on arvukad ja maailmas levinud nii otseste ostudena, litsentsi alusel toodetuina kui ka kopeerituina.

Taktikalised lennukid Taktikalised lennukid on suuremalt jaolt loodud hävituslennukitena ja kasutatud eri rollides. Erandiks on ründelennukid lahinguvälja kohal tegutsemiseks, mille kasutus on ühene. Loodud on ka suuremaid ja raskemaid lennukeid, nagu F-111 ja Su-24, Su-24M või Su-34. USA liigitas F-111 teiste taktikaliste hävitajatega samasse patta, Venemaa Föderatsioon aga käsitleb oma nimetatud lahingulennukeid rindepommitajatena. Tegelikult muutusid nad kõik raskemaks just loomise käigus, algselt oli idee luua hävituspommitaja. Vene terminoloogias kasutatakse Su-34 kohta ka hävituspommitaja nimetust, ehkki Su-24 ja Su-24M olid ja on võimelised kasutama pikeerimismoodust ning kandma lähiõhuvõitluseks, õigemini enesekaitseks, õhk-õhk-rakette. Hävituslennuk on erandina loodud hoopiski suuremal platvormil, nimelt Tu-128/Tu-28. Kuid ka Austraalias kaaluti olemasoleva F-111 kasutamist hävituslennukina. Spetsiaalselt lendudeks suurtel kiirustel ja kõrgustel loodi ainulaadsed MiG-25 ja MiG-31. Nende üheks sihtmärgiks oli kavandatud „tõenäolise vastase“ luurelennuk SR-71. Hävituslennukid on sõltuvalt asjaoludest kandnud või kandmas erinevaid lisanimetusi. Kui relvastusse tulid õhk-õhk-raketid ja lennukid saavutasid ülehelikiiruse, sai võimalikuks vastaspoole tuumapommidega pommituslennukite tabamine kaitstavatest objektidest kaugemal. Sellised hävituslennukid olid püüdurhävitajad (interceptor, перехватчик). Ega nad tegelikult olnudki võimelised muuks, kui võtsid kiiresti kõrgust, lendasid kiiresti, tabasid sihtmärki ja siis jätkus kütust veel ainult maandumiseks. Tehnika arenedes ja hävituslennukite lennuomaduste paranedes tuli uuel tasemel esile õhulahing manöövritega lähivõitluses. Kuid teisalt, lennuki radaripeegeldust tunduvalt kahandava tehnoloogia kasutuselevõtmine paneb mitmed veel Teisest maailmasõjast tuntud võitlusviisid jälle proovile. Hävituslennukite baasil kasvasid välja hävituspommituslennukid ning õige pea muutus see eraldi klassiks põhiliselt maapealsete sihtmärkide hävitamiseks. Need lennukid muutusid raskemaks ja külma sõja lõpuks oli nende ründevõime muutunud juba mittevajalikuks. Kuid nende arvukus ja tähtsus olid omal ajal muljetavaldavad.

Rohkem hakati kasutama hävituslennukite võimeid tänu nende mootorivõimsuse kasvule, avioonika ja relvastuse arengutele. Tekkisid mitmeotstarbelised hävituslennukid. Näiteks kui Soome ja Šveits soetasid endale hävituslennukid F-18, siis sai viimane lennukid tähistusega F/A-18. Lisatud A-täht tähendab ’attack’ ja lisavõimet hävitada maapealseid sihtmärke. Kuid mitmeotstarbelise hävituslennuki juurutamine tõi kaasa ka mõningaid suuremaid muudatusi. Näiteks võib tuua F-15 E, kus lisaks lendurile on meeskonnas ka relvastuse operaator, või siis Su-30, mis on samuti mitmeotstarbeline hävituslennuk kahe meeskonnaliikmega. Vene pool liigitab mitmeotstarbelisi hävituslennukeid hävituspommitajateks. Ka Tornado on samast klassist. Luurelennukid olid tavaliselt loodud hävituslennukite platvormile, kuid Vene poolel olid lisaks lennukitele MiG21 ja Su-17 veel luurelennukid Su-24M ja MiG-25 baasil. F-4 Phantom II baasil loodud F-4 R kestis aga näiteks Türgis ja Saksamaal kaua, ka siis, kui relvastusse jõudsid hoopiski uuemad hävituslennukid. Elektroonilise sõja lennukid polnud mitte ainult suurtel riikidel, ka Rootsi eraldas osa oma hävituslennukeid just selleks otstarbeks. Lennundusmuuseumis saab näha sellist lennukit SAAB J32 E Lansen. Vastavate seadmete energiatarve on suur ning näiteks lennukit Su-24 MP ei õnnestunudki lasta suurde seeriasse, neid valmistati ainult kümmekond. Lihtsalt lennuki energeetika ei pidanud vastu, sest sooviti muuhulgas kasutada lennukitelt Jak-28 PP pärit vanu seadmeid. Väljaõppeks kasutatakse õppelennukeid, õppetreeninglennukeid ja lahingulennukiga identseid õppelahingulennukeid. Viimased on sisuliselt kaheistmelised lahingulennukid. Sellistel lennukitel, kus juba on kaks meeskonnaliiget, pole tavaliselt vaja eraldi õppelahingulennukit, sest mõlema meeskonnaliikme jaoks on lennuki juhtvahendid olemas. Ka õppetreeninglennukeid võidakse kasutada kergete lahingulennukitena. Lennundusmuuseumis on see klass esindatud lennukina BAE Hawk. Kui sealsamas väljapandud L-29 Delfin ja TS 11 Iskra on õppelennukid, siis lisaks õppelennuki versioonile L-39C on loodud ka kerge lahingulennuk L-159 (algselt L-39 ZA, mida näidati ka Tallinnas) ja L-59. Reaktiivlennunduse areng oli tormiline ja lahingulennukiga identse õppelahingulennuki loomine pahatihti viibis. Seetõttu esimese iseseisva lennu ajal pidi lendur tema jaoks uuel lennukil oma võimed täies mahus proovile panema. Kolmanda põlvkonna lennukite aegu tekkisid ka juba täiuslikumad simulaatorid, mis aitasid kaasa väljaõppe edukale kulgemisele. Neljanda ja järgmiste põlvkondade lennukisimulaatorid olid juba peaaegu täiuslikkus ise. Nii et ka „maapealsed platvormid“ töötavad väljaõppe ja ohutuse huvides. Taktikalise transpordi jm ülesannete jaoks on kasutusel nii kopterid kui ka lennukid.

7/2020

41


HARITUD SÕDUR Strateegilised lennukid Üheks kindlaks rusikareegliks on mootorite arv. Kui neid on neli, siis peaks tegemist olema strateegilise lennukiga. Tänapäeval on ainult kahel suurel riigil strateegilised pommituslennukid, sellised lennukid, mis on võimelised teostama kontinentidevahelisi lende. Lennukid nagu Tu-22m3 ja ka Tu-16 on võimelised lendama tuhandete kilomeetrite kaugusele, kuid siiski tavaliselt ühe sõjatandri piires. Hiina kasutab litsentsi alusel ehitatud versiooni Tu-16/Xian H-6. Nende lennukite omapäraks on lisaks pommiluugile ka allariputatava relvastuse kasutamine. Viimasel juhul võib lennukaugus suure koormuse korral tunduvalt kahaneda ja siis läheb vaja õhus tankimist. Tu-22m3 ongi juba läbimas modifitseerimist vastava süsteemi paigaldamiseks, mis varasemalt oli lepinguga keelatud.

Esimese põlvkonna reaktiivlennukid olid valdavalt juba noolja tiivaga, ehkki algul kasutati ka otsetiiba. Tiib oli mehhaniseeritud klappidega ja lennukitel hakati kasutama ka õhupidureid, st klappe, mis tekitasid lisatakistust. Reaktiivmootorid võimaldasid saavutada horisontaallennus eelhelikiiruse ja mõningatel juhtudel laskuval trajektooril isegi üle selle. Nende lennukite loomisel kasutati suuresti veel möödunud sõja kogemusi ning paljud seadmed olid endistele lahingulenduritele tuttavad. Kabiin oli muidugi hermeetiline ja konditsioneeritud, avioonika ja raadioside võimaldasid lende nii päeval kui öösel, samuti instrumentaallende halbades ilmastikutingimustes. Lendur sai katapultistme.

Strateegilised transpordilennukid on sarnaselt strateegilistele pommituslennukitele pärit kahest suurriigist. Lisaks on eurooplased (Airbus Defence and Space) suutnud luua transpordilennuki A400M Atlas, mis oma suuruselt ja võimetelt jääb C-17 ja C-130 J vahele.

Relvastus oli algul tavaline – pardakahurid ja allariputatavad pommid, samuti mittejuhitavad raketid. Selle perioodi lõpupoole tekkisid relvastusse juhitavad raketid, mõned lennukid said raadiokaugusemõõtja ja lisaks jõuseadme järelpõlemiskambri.

Transpordilennukid on samuti kasutatavad platvormina, kusjuures vägagi erinevate ülesannete täitmiseks. Näiteks spetsiifilise luure teostamine, kui eesmärgiks on näiteks radiatsiooniluure.

Võrreldes sõjaaegsete hävituslennukitega võeti kasutusele parim, mis oli olemas, kuid lennuki võime planeerida ilma mootorita muutus reaktiivlennukitel tunduvalt. Purilennukitel võib aerodünaamiline väärtus olla kuni 1:70, st 1 km kõrguselt suudaks ta planeerida kuni 70 km kaugusele. Lennukil MiG-17 oli tõstejõu ja takistuse suhte näitaja ainult 13,6 ning tegelikult see polnud üldsegi paha, veidi väiksem kui lennukil P-51 Mustang (14,6). Õppelennukil L-29 oli see näitaja 12,4 ning kohe õpetati lennukoolis planeerima maandumiseks kuskil väljavalitud platsil ilma mootori tõmbejõuta, juhuks kui ... Ette rutates – järgmise põlvkonna lennukitel oli see näitaja veel väiksem, oma paar korda. Nii et ilma mootorita need lennukid enam ei lenda.

Elektroonilise sõja lennukitele on tänu nende suurusele võimalik paigaldada palju seadmeid, mis tagavad suurte löögigruppide tegevust. Dessanteerimine on kõigile selge, kuid erijuhtumiteks, kui tegemist on suurte massidega vastaspoolel, olid loodud variandid transpordilennukite kasutamiseks lennukipommide allaviskamiseks. Päris erioperatsioonide lahingulennukiks on aga loodud AC130. Erinevate lahenduste näiteid võib tuua lendavate juhtimiskeskuste ja „lendavate radarite“ seast. NATO liikmesriikidel on selleks platvormiks Boeing 707, Venemaal transpordilennuk Il-76, Rootsi aga on suutnud luua sellise võimega lennuki algul SAAB 340 baasil, hiljem ka muudel väiksematel platvormidel.

HÄVITUSLENNUKITE PÕLVKONNAD

Tavaliselt on hävituslennukid kõige populaarsem objekt, kui räägitakse reaktiivlennukite põlvkondadest. On erinevaid lähenemisviise ning põlvkondade tunnused on vastavalt erinevad, nagu ka põlvkondade arv. Oma kogemusest pooldan sellist lähenemist, kus arvestatakse lennuki, mootori(te) ning varustuse kvaliteeti ja omadusi. Viimaste seas siis see, mis on lennuki pardal, lisaks relvastus.

Esimene põlvkond Teise maailmasõja võitjariigid said sõjasaagiks kes mida. Kes konstruktoreid, kes lennukite näidiseid, kes mootoreid jne. Reaktiivmootoritest ehk niipalju, et esimeses põlvkonnas kasutati palju tsentrifugaalkompressoriga mootoreid. Aksiaalkompressor oli sellega võrreldes väiksema läbimõõduga, kuid samas vajas rohkem abiseadmeid mootori häireteta tööks. Britid kasutasid algul töökindlamat tsentrifugaalkompressorit, nende näidiste alusel

42

tekkisid ka reaktiivmootorid lennukite MiG-15 ja MiG-17 tarbeks, algul soetusena, hiljem enda edasiarendusena. Neid müüdi ka mujale.

7/2020

Esimese põlvkonna lennukid startisid alati täispaagiga. Keresisestest paakidest piisas sõltuvalt režiimist umbes nii tunniajaliseks lennuks. Telik aga oli nii tugev, et pidas vastu maandumisele kohe pärast starti. Esimese põlvkonna lennukid ja ka lendurid said oma lahinguristsed Korea sõjas. Oli tunda, et maailmasõja kogemustega lendurite kogemustele tuli seal hoopis uut lisa ja vaja oli uut verd. Näiteks kolmekordne Nõukogude Liidu kangelane I. Kožedub diviisikomandörina ei pidanud seal kaua vastu. Reaktiivlennukid tõid kaasa uued tuuled.

Teine põlvkond Järgmise põlvkonna lennukid olid juba ülehelikiirusega ning suuremalt jaolt ületasid seda kahekordselt. Tekkisid erinevad lahendused lennuki tiivale. Õhutakistus pidi suurte kiiruste ja kõrguste jaoks olema vähendatud, seetõttu oli üheks lahenduseks võimalikult õhukese profiiliga ja väikese ulatusega tiib. Teistel puhkudel aga muutus tiiva noolsus veelgi suuremaks. Mõlemal juhul tähendas see probleeme seoses lennukite stardi ja maandumise ka-


HARITUD SÕDUR

PIXABAY.COM

Saab 37 Viggen oli omamoodi pioneer neljanda põlvkonna lennukitele, sest kasutati deltatiiva ees paiknevaid juhtpindu

rakteristikutega. Lisandusid kolmnurkse tiivaga lennukid, kuid ka deltatiivaga lennukid. Juba lennurajal suure kiirusega liikumisel tuli elimineerida ohtlikud võnked teliku ninarattal (nähtus „Jimmy“), lennul aga tuli edasi võidelda suure kiirusega tekkivate vibratsioonidega, nt flatter. Teatud tingimustel aga võisid lennuki eleroonid anda soovitule hoopiski vastupidise efekti. Lennukimootorid olid võimsamad ja koos kütuse järelpõletamisega tagasid küll suure kiiruse ja suure kõrguse, kuid kogu kütus võiski minna ainult nende maksimaalsete parameetrite saavutamisele, loomulikult varuga maandumiseks. Sellegipoolest olid hävituslennukid kergesti piloteeritavad, kuid selleks kasutati juba hüdraulilisi võimendeid. Lennuki Su-7u maandumiskiirus oli üks suurimaid, 310–325 km/h, ja pidurdamiseks kasutati lausa kaht pidurdusvarju. Lennuki ratastele paigaldati ketaspidurid ja tänapäeval igale autojuhile arusaadava ABS-iga sarnane süsteem. Su-7 oli algselt loodud hävituslennukina, kuid kaotas riiklikul komisjonil teisele hävituslennukile ning selleks rivaaliks oli MiG-21. Karakteristikute järgi suutis Su-7 kahe minutiga saavutada kõrguse 11 000 m ning selle maksimaalne kiirus suurel kõrgusel oli 2,1 M, st kaks helikiirust. Me küll kutsusime seda lennukit nimega „pool fantoomi“, kuid F-4 oli siiski juba kolmanda põlvkonna masin ning sel oli rohkem sarnasust lennukiga F-105 D. F-105 ja Su-7b olid lisaks muule määratud ka kõige tähtsama ülesande täitmiseks – tuumapommi kohaletoimetamiseks. Kuna kiiresti lennates kulus ka kütus kiiresti, võis selline lend olla „ühe otsa piletiga“. Ka manöövrid tuumapommi viskamiseks olid mõlema lennukiga samad, k.a pommitamine suure kabreerimisnurga all, mis andis umbes paar minutit lahkumiseks, sest pomm lendas algul otse üles, sihtmärgi kohal. Kas sellest ajast jätkunuks ka ellujäämiseks, on raske öelda – keegi pole proovinud, õnneks. Sellised harjutused olid lennuki Su-17m2 ettevalmistusprogrammis, ka automaatrežiimis, veel aastani 1981. Püüdurhävitajad said pardaradarid ja juhitavad raketid. Kuid ka neil polnud kütust ülearu palju, alati tangiti paagid täis. Katse muuta püüdurhävitajad hävituspommitajateks polnud hea idee. Eriti said seda tunda need, kes hakkasid kasutama lennukit F-104 maapinna lähedal ja

maapealsete sihtmärkide tabamiseks. Selle lennuki tiib oli liiga väike ning tiiva erikoormus muutus liiga suureks. Käimas oli sõda Vietnamis ja ka Lähis-Idas polnud rahulik elu. Mõlemast piirkonnast tuli uus kogemus valusate kaotuste kaudu. Rohkem tuli välja mõelda uusi taktikanippe ning lisaks sõjakaotustele tekkisid n-ö tavapärased lennutehnika ja lendurite kaod avariides. Olgu öeldud, et seesama Su-7b oli üks avariilisemaid lennukeid, olles selles osas halvemate näitajatega kui MiG-21. Väidetavalt oli meie lennukooli ülem teinud sellel üheainsa lennu, sest pidas paremaks jätkata lendamist töökindlamal lennukil MiG-17. Kuid püüdurhävitajana võeti relvastusse Su-7 baasil loodud kolmnurkse tiivaga Su-9. Mõned teise ja isegi kolmanda põlvkonna hävituslennukid loodi algselt ilma pardakahurita. Panus tehti rakettidele, kuid nende varu polnud ikkagi suur ja päris lähivõitlusest enam juttu polnud. Väikeste sõdade kogemus aga muutis üsna kiiresti sellise mõtlemise ära. Pardakahur(id) on nagu püstol vööl, siiamaani hävituslennukitel alati olemas.

Kolmas põlvkond Tegelikult on võimatu tõmmata täpseid piire nii ajaliselt kui ka põlvkondade vahel. Mida edasi, seda rohkem kasutati võimalust olemasolevaid lennukeid moderniseerida. Nii on hakatud pärast kolmandat põlvkonda, eriti alates neljandast, lisama erisusi, tähistades neid lühidalt plussmärgiga, näiteks 4+, 4++ ja isegi 4+++. Samasuguseid üleminekuid võib aga leida ka eelnevate põlvkondade masinatel. Teise põlvkonna lennuk MiG-21 F ja mitmed järgnevad modifikatsioonid olid oma loomise ajal rivaaliks lennukitele F-5, Mirage III, F-104. Võib väita, et tema viimane modifikatsioon aastast 1972, nimelt MiG-21 bis, astus juba peaaegu kolmandasse põlvkonda. Kuid keegi ei läinud vastast mütsiga lööma ja kui läks löömaks, siis polnud vahet, kas võiduõnn saatis MiG-17, MiG-21, F-4, F-8 või F-105 lendureid. Kõik nad lendasid ühel ja samal ajaperioodil Vietnami kohal. Sealt on ka pärit mõiste „elu koridor“, st lennukõrgus 30–80 m, mis aitas tagada ootamatuse ja sellega parema kaitse vastase õhukaitsesüsteemide eest maapealsete sihtmärkide ründamisel. Kuid oli teisigi „koridore“ ja „alleesid“, mis olid täis erinevate osapoolte allalastud lennukite rususid. Kolmanda põlvkonna lennukeid iseloomustavad juba mitmekesised saavutused nii aerodünaamika, reaktiivmootorite kui ka avioonika osas. Tegemist oli tervikliku kompleksiga, täiusliku relvaga. Kui hävituslendur avastas oma radariekraanilt vastase lennuki, lukustas selle ja lasi raketi, oli asi tehtud. Sihikud koos navigatsioonivahenditega moodustasid terviksüsteemi, relvade kasutustäpsus paranes tunduvalt tänu arvutitele, laserkaugusemõõtjale jm seadmetele. Eriti kerkisid esile juhitavad relvad ning mitmed taktikalised lennukid muutusid kaheistmeliseks, sest relvade operaatorile ja navigaatorile tööd jagus. Lennukite omaduste parandamiseks olid mootorid veelgi võimsamad ning moodi läks muutuva noolsusega tiib.

7/2020

43


HARITUD SÕDUR Lennukitel Su-17 liigutati osaliselt tiiva konsoole, teistel lennukitel peaaegu tervet tiiba, mis tekitas raskusi nii lennuki loomisel kui ka kasutamisel. Vahest kõige täiuslikum muutuva noolsusega hävituslennuk oli F-14, mille tiib ja selle kuju võis muutuda automaatselt vastavalt lennurežiimile. MiG-23 seevastu alustas õnnetult ja aerodünaamiliste puuduste tõttu oli keeruline pilotaaž keelatud terveks aastaks. Alles järgmised modifikatsioonid parandasid olukorra ning MiG-23 MLD oli juba peaaegu samal tasemel hävituslennuk kui järgmise põlvkonna MiG-29. Kui Euroopas loodi hävituslennuk Tornado, siis jätsid prantslased muutuva noolsusega Mirage G8 ainult prototüübi tasemele. Kuid esimesed eelmise põlvkonna Su-7b järglased Su-17 ja Su-17m polnud veel reaalselt kolmanda põlvkonna lennukid, vaid ainult välimuselt. Sisemised muutused olid siiski ebapiisavad, et suurendada lennukaugust, navigeerimise täpsust ja relvastuse kasutamise efektiivsust. Alles Su-17m2 ja järgmised modifikatsioonid olid „poole fantoomi“ tasemel, samuti rivaal MiG-27. Siinkohal võib mainida, et mõned lennukite modifikatsioonid erinevad teineteisest tunduvalt, seda ka Su-17m2 ja Su-17m4 – nii välimuselt kui ka sisemuselt. Lennukid Su-17m3 ja Su-17m4 olid oskuslikes kätes suutelised sooritama manöövreid atakinurkadel, mis ületasid ametlikke piiranguid poolteist korda ning mõnede manöövrite raadius oli ligilähedane neljanda põlvkondade masinate omaga. Need Su lennukid andestasid lendurile rohkem vigu kui MiG-27. Samuti olid katapultistmed juba nii töökindlad ja võimekad, et ülespoole katapulteerudes võisid nii lennukõrgus kui ka kiirus olla nullis. Maksimaalne kiirus maapinna lähedal tähendas palju, eriti nende lennukite jaoks, mille otstarve oli hävitada maapealseid sihtmärke. F-4 ja F-111 panid paika tähise üle 1400 km/h, mis tähendab helikiiruse tunduvat ületamist (standardtingimustes 1225 km/h). Olgu mainitud, et tollaste õhk-õhk-rakettide maksimaalne kiirus maapinna lähedal oli väiksem. Kõrgel taevas kõige kiirem hävituslennuk sellel ajal, MiG-25, võis maa läheduses lennata maksimaalselt kiirusel 1150 km/h. Nii et iga asi ja karakteristik pidi olema omal kohal. F-111 ja Su-24 (Su-24M) olid suutelised lendama, sh automatiseeritud režiimis, väga madalatel kõrgustel (50 m ja kõrgemal) maapinna kohal nii, et trajektoor üle kõrgendike ja takistuste oleks optimaalne. St lennuk võttis kõrgust aegsasti sellisel kombel, et ületada takistus juba ligilähedaselt horisontaallennus, vastasel juhul võinuks tõusu reljeefi järgides lennata liiga kõrgele. Selleks otstarbeks raadiokõrgusemõõtjat kasutavad lennukid, nt Su-17m2, said samuti lennata nii madalal, ka automaatrežiimis, kuid ilma trajektoori optimeerimiseta, st tasase maapinna kohal. „Optimeerivaid hüppeid“ tulnuks lenduril ise teha. Lennuki kui platvormi mõiste juurdus just selle põlvkonna ajal, kuid sellegipoolest jäi päevakorda kitsama valdkonna lennukite kasutamine. Hävituslennukitele jäi ikkagi oluliseks võimalikult väike tiiva erikoormus. Eriline lennuk oli Harrier, mis oli suuteline startima ja maanduma vertikaalselt, kuid ratsionaalsem oli teda 44

7/2020

kasutada lühikese hoovõtuga, et kasulikku koormust suurendada. Rootsi SAAB 37 Viggen aga jätkas traditsioonilist liini, et lennuk oleks võimeline tegutsema lühikesel rajal (500 m), st maanteelõikudel, ja kasutusel oli mootori revers nagu reisilennukitelgi. Viggen oli omamoodi pioneer neljanda põlvkonna lennukitele, sest kasutati deltatiiva ees paiknevaid juhtpindu. Rootsi varasematest lennukitest oli kasutusel ka avariigeneraator, mis vajadusel väljus kerest ja pandi tööle nagu tuulegeneraator.

Neljas põlvkond Neljanda põlvkonna lennukid sisaldasid kardinaalseid muudatusi lennuomadustes ja relvastuses. Mootorite võimsuse suurendamine ja tiiva erikoormuse vaos hoidmine võimaldasid saavutada teatud tingimustes olukorra, kus jõuseadme tõmme oli lennuki kaalust suurem. Lennuki tõstejõu loomisel hakkas suuremat rolli mängima ka vastavalt loodud lennukikere ja juhtimissüsteemi tulid arvutivõimsust kasutavad abilised, mis võimaldasid tõstejõudu maksimaalselt ära kasutada. Kuid aerodünaamiliselt olid lennukid juba ebastabiilsed. Katsetuste käigus juhtus nii mõndagi, kuid tänapäeval on tavaline, et uued lennukid ei kasuta mehaanilisi juhtimissüsteeme ning fly by wire süsteemid on mitmekordselt dubleeritud. Veelgi täiuslikumad masinad said juhitava düüsi tõmbejõu vektori suuna muutmiseks ja algas töö mootorite kallal, et saavutada ülehelikiirusel ristlemiskiirus järelpõlemiskambrit kasutamata. Kuid näiteks Eurofighter võis samuti saada pööratavad düüsid, sest eeldused selleks olid olemas. Kaalutluste käigus aga otsustati, et lennuki manööverdusvõime on niigi hea ja õhulahingu edu otsustatakse rohkem suuremalt distantsilt. See viimane asjaolu on eesmärgiks olnud pidevalt. Huvitav, kuhu siis liigitada eelmise põlvkonna F-4, mis sai sama pardaradari ja relvastuse, nagu kasutas neljanda põlvkonna F-18? Kuid üha enam räägime neljanda põlvkonna masinatest kui mitmeotstarbelistest hävituslennukitest. Liiga kallis on luua masinaid ainult ühel eesmärgil ning teisalt võimaldab tehnika saavutada suuremat universaalsust. Nii et kõik seisab lenduri kvalifikatsiooni taga. Inimene on ikkagi kõige alus, ehkki just tema tõttu on ülekoormuse piiranguks ainult 9 g. Õhk-õhk-raketid olid aga veel varem saavutanud ülekoormusi 60 g tiiva ristlõikes, mis tähendab palju suuremat manööverdusvõimet kui hävituslennukil, teistest lennumasinatest rääkimata. Suured ülekoormused aga sundisid lendureid loobuma suitsetamisest. F-16 on auga ära teeninud ühe silmapaistvama lennuki nimetuse. Üheks selle omapäraks oli, et juhis lennuki piloteerimiseks oli asetatud lenduri paremale käele. Lenduri iste oli kallutatud tahapoole ja klaaskuppel võimaldas lendurile ülimalt hea väljavaate. Neljanda põlvkonna lennukitel ilmnes sagedamini ka eripära, et neid võis müüa erinevatele kasutajatele. Lennukile osteti lisasid juurde nagu sõiduautole. Lisade, õigemini varustusastmete soetamine sõltus nii vajadustest kui


HARITUD SÕDUR ka rahakotist. Näiteks F-16 võis sõltuvalt asukohariigi nõuetest olla pidurdusvarjuga või siis konksuga avariipidurdamiseks. Lisadena võisid olla paigaldatud erinevad sihikuseadmed, maksa ainult raha. Kuid lennukite, sh juhtimissüsteemide digitaliseerimine võimaldas kolmandatesse riikidesse müüa lennukeid tarkvaraga, mis jättis alati mingi väikse eelise müüja riigi lennukitele (minu spekulatsioon – V.L.).

Viies põlvkond Juba eelmise põlvkonna saavutus viis lenduri osaliselt virtuaalruumi, kui kiivril hakati kasutama lisaseadmeid sihtimiseks, navigeerimiseks ja piloteerimiseks. Ka öövaatlusvahendid täiustavad seda olukorda. Lennuki sisemus aga tagab, et masin on nagu suur arvuti ümber lenduri. Sealjuures võib lendur vaadelda ümbrust peaaegu „sfäärilises mullis“. Klaaskabiini mõiste on selle põlvkonna jaoks tavaline reaalsus. Muidugi on suurim erinevus eelmisest põlvkonnast tehnoloogia radaripeegelduse paljukordseks kahandamiseks. Kui palju, see on suur saladus. Kui esimene stealth ehk varglennuk F-117 oli veel nurgeline ja veidi kohmakas, siis F-22, F-35 ja Su-57 on manööverdamises hävituslennukite seltskonna tipus. Uute omadustega relvastus on peidetud lennuki sisemusse ning võimsa ja samaaegselt ökonoomse mootori toel on tagatud nii tasemel maksimaalsed kiirused kui ka lennukõrgused. Kuna rootslaste Gripen on mõõtmetelt niigi maailma väikseim hävituslennuk, annab tema viimane modifikatsioon 4+++ head šansid osaleda mitteametlikus võistluses viienda põlvkonna masinatega.

Kuues põlvkond

PIXABAY.COM

Kuues põlvkond pole mägede taga. Üheks suundumuseks on mehitatud ja mehitamata hävituslennukite omaduste ärakasutamine. See aga tähendab ka kunstliku intellekti kaasamist. Saame varsti näha.

Neljanda põlvkonna hävituslennuki MiG-29 loomise ajendiks oli ameeriklaste F-16

TEISTE LENNUMASINATE KLASSIFIKATSIOON JA PÕLVKONNAD

Igal riigil on oma lähenemine, kuidas liigitatakse ja ka nimetatakse relvastusse võetud lennumasinaid. Väikeriigi jaoks võivad ka hävituslennukid olla lausa strateegilise tähendusega. Võrreldes Teise maailmasõja aegsete lennukitega on tänapäevased taktikalised hävituslennukid oma eelkäijatest mitmekordselt võimekamad. Ainus klass, strateegilised pommituslennukid ja transpordilennukid, pidid ka tollal olema suutelised lendama tuhandete kilomeetrite kaugusele. Tänapäevaste suguvendade tunnuseks on aga kontinentidevahelised lennud. Kopterid võiks jaotada põhiliselt nelja klassi ja selles mõttes on Ameerika Ühendriikides kasutatav tähistus üsna mugav. U (universal) tähendab mitmeotstarbelist kopterit, C (cargo) transpordikopterit, A (attack) ründekopterit. Neljandasse klassi jäävad eriotstarbelised kopterid nagu O (observation) ehk vaatluskopter, R (reconnaissance) ehk luurekopter, S (sea) ehk mereväekopter, V/STOL (vertikal/ short take off and landing), V – VIP, H – õhus tankimisega, M – lahingupääste, M (multirole), T (trainer) jm. Suuremalt jaolt kasutavad riigid soetatud lennumasinate originaalnimetusi. Kuid näiteks Kanada lisab algupärase nimetuse ette tähe C (tegemist on ka litsentsi alusel kohapeal toodetud tehnikaga), samas kopteritel kasutab omaenda nimetamissüsteemi. Iisrael on suuteline lennukeid ja koptereid suures ulatuses moderniseerima ning seetõttu antakse neile uued, omad nimetused. Ka Hiina kasutab oma nimetusi, ehkki mitmedki lennukid on kas kopeeritud või litsentsi alusel toodetud. Põlvkondade eristamine on teiste lennumasinate puhul keeruline. Rohkem on tegemist platvormidega, mille lennuomadused võivad muutuda põhiliselt paremate mootorite paigaldamisega vmt. Kõige rohkem moderniseeritakse lennumasinate sisemust, mis võimaldavad hoida neid kasutuses täiesti kaasaegsetena. Kokkuvõtteks võib öelda, et sõjataevas on ühel ja samal ajal lennanud erinevaks otstarbeks loodud, erinevate põlvkondade reaktiivlennukid, Teise maailmasõja lõpus ja Korea sõjas ka koos eelmise põlvkonna parimate kolbmootoritega lahingulennukitega. Vietnami taevas ja ka mujal võtsid lendurid omavahel mõõtu nii esimese, teise kui ka kolmanda põlvkonna lennukitega. Lennukid, mis olid loodud maapealsete sihtmärkide tagamiseks, olid selles edukamad kui hävituslennukid ning hävituslennukite edu sõltus sageli sellest, kes istus kabiinis ja missuguse taktikaga suutis ta vastast üllatada. Mis aga puudutab lenduri suhet lennukiga, siis vastastikuse ausa ja usaldusliku suhte tulemuseks on ka edukalt sooritatud lend.

7/2020

45


KRASIMIR GROZEV/WIKIPEDIA

SÕJARAUD

HÄVITUSLENNUKITE 4. PÕLVKOND:

PUNAKOTKASTE VASTUS 1950. aastate lõpul ja 1960. aastate esimesel poolel toimus NSV Liidus hüppeline areng hävituslennukite arvukate prototüüpide väljatöötamises ja katsetustes. Uute prototüüpidega püstitati mitmeid maailmarekordeid. Tekst: MATI MEOS, Eesti Lennundusmuuseumi direktor

46

7/2020


SÕJARAUD lihtne, selle lennuki väljatöötamisse oli kaasatud Jakovlevi büroo Jak-130 meeskond.

Pika tootmisaja jooksul on töötatud välja arvukalt MiG-29 modifikatsioone. Suurem osa neist erineb küll ainult varustuse taseme või komplekteerimise variantide poolest. Põhivariantideks loetakse MiG-29A, MiG-29 SMT, MiG-29M ja ka lennukikandjatele välja töötatud, üles volditavate tiibadega MiG-29K.

E

t aga MiG-25 ekspluatatsioonis ilmnes, et maksimaalne kiirus polegi määrav, siis ülikiirete lennukite väljatöötamine Venemaal soikus. Sellel võisid olla ka majanduslikud põhjused. Igatahes kasutas tekkinud vaakumi ära USA, kes haaras kiiresti enda kätte kogu maailma arendusjuhi staatuse hävitajate väljatöötamises ning hetkega tekkis NSV Liidule 5 aastat mahajäämust. See tuli kuidagi tagasi teha. Mõeldud-tehtud. USA eeskujul alustas NSVL oma kerge hävitaja ja üleolekuhävitaja väljatöötlustega. F-15 Eagle’i analoogiks pidi saama Su-27 ja F-16 analoogiks MiG-29. Esmalennu tegid Su-27 ja MiG-29 mõlemad 1977. aastal. MiG-29 võeti relvastusse 1982, aga Su-27 katsetused ei laabunud ja relvastusse jõudis see lennuk 1985. Kahemootorilisest MiG-29st (NATO koodnimega Fulcrim-C) kujunes populaarne hävitaja Varssavi pakti liikmesmaade õhuvägedes, aga ka arenguriikides. Lennukit on toodetud üle 1600 eksemplari ja seda on kasutanud enam kui 30 riigi õhuväed.

PEAAEGU PAREM

Energeetiliselt on lennuk võimas (kahemootoriline). Gabariitidelt ületab ta siiski F-16 oluliselt, sest on 2,5 m pikem ja ka tema tühikaal (11 t) ületab 2,5 t võrra F-16 oma. Lisaks tuleb F-16 kiituseks lisada, et MiG-29 maksimaalne stardikaal 18 t jääb F-16 omale 1 tonni võrra alla.

Venelased on lisanud põlvkondade gradatsiooni ka 4,5 põlvkonna ja sinna kuuluks MiG-29M/M2 baasil loodud ning kaasajastatud multifunktsionaalne kahekohaline hävitaja MiG-35. Lennuk, mille turundamisega Venemaa praegu aktiivselt tegeleb. Vaatamata hilisele areenile astumisele on ameeriklaste F-14 Tomcati ja F-15 Eagle’iga konkureerima loodud multifunktsionaalne üleolekuhävitaja Su-27 siiski NSV Liidu ja Venemaa õhuvägedes olulisel kohal. Lennuki põhiülesandeks on kaughävitaja funktsioon, õhuruumi kaitse USA kaugpommitajate eest, ranniku kaitse lennukikandjate eest ja oma strateegiliste pommitajate eskortimine. Su-27 põhivariandi arendustele on lisatud mitmeid oluliste muudatusetega modifikatsioone: Su-30 (kaheistmeline hävitus-pommituslennuk), Su-33 (lennukikandjatel baseeruv mereväe hävitaja), Su-35 (multifunktsionaalne üleolekuhävitaja).

LENNUKIARENDUS HIINA MOODI

Ajaloost on teada, et Jakovlevi firma Venemaalt ja Aermacchi firma Itaaliast arendasid koostöös välja õppetreeningu- ja kerge lahingulennuki Jak-130, mille Itaalia analoog on Alenia Aermacchi M-346 Master. Jak130 sooritas esmalennu 1996. aastal ja relvastusse võeti 2010. aastal. Toodetud on rohkem kui 140 lennukit. Sellegi lennuki liigitavad venelased varustuse ja võimete poolest 4,5 põlvkonda. Selle lennukiga on aga äravahetamiseni sarnane hiinlaste L-15 Falcon. Väikesed erinevused on vaid mõõtmetes ja energeetilises võimekuses. Millega sellist sarnasust selgitada? Seletus on

Venemaa ja Hiina ongi seletamatul moel sõjanduses tihedalt seotud – nii lennukiehituses, õhutõrjekomplekside ja rakettide tootmises kui ka soomustehnika valmistamises. Hiinas on pidevalt välja ilmunud lennukite projekte, mis venelased on hüljanud või, vastupidi, mida võib lugeda õnnestumisteks. Nii näiteks tegi Hiinas 1969. aastal esmalennu hävitaja Shenyang J-8, mis on äravahetamiseni sarnane 1961. aastal Tusino õhuväeparaadil demonstreeritud kahemootorilise hävitaja E-152 (NATO koodnimi Flipper) prototüübiga. See lennuk on MiG-21 geomeetriliselt suurendatud variant. Hiljem selgus, et Venemaal see lennuk tootmisse ei läinud, aga Hiinas küll. Toodeti 380 lennukit. J-8 baasil konstrueeriti uus lennuk, mille õhukogujad olid viidud külgedele, et jätta ninakoonusesse rohkem ruumi radarile. Lennuki nimeks sai J-8II ja esmastardi tegi see 1984, relvastusse võeti aga alles 1995. aastal.

TUNNUSTATUD TEGIJAD

Hiinlased püüdsid ka oma peaga või peaaegu oma peaga luua paari kerget hävitajat ja üleolekuhävitajat. Nii töötati J-8II kõrvale välja multifunktsionaalne hävitaja Chengdu J-10 (NATO koodnimi Firebird). Sellegi lennuki kompositsioon on aga vähemal või suuremal määral laenatud Iisraeli kanardtiivaga hävitaja prototüübilt IAI Lavi. Ja muidugi osalesid hävitaja loomisel teiste hulgas ka Vene konstruktorid. Ja kui kõiksugu tehnilisi andmeid ning muud vajalikku hoolikalt talletanud hiinlastel võimalus avanes, siis nad seda ka kasutasid. Nagu mujal, nii ka lennunduses, suurendades ühik ühiku haaval oma lahingulennukite valikut. Näiteks 1988. aastal tegi esmalennu hävitus-pommituslennuk Xian JH-7. See lennuk kuulub klassi, kuhu paigutatakse ründelennukitest ameeriklaste A-5 Vigilante ja F-111 ning venelaste Su-24. Olgu lisatud, et nüüdseks on Hiina jõudnud lennundusvaldkonnas tasemele, kus ostetakse juba temalt nii tehnoloogiat kui ka teadmisi. 7/2020

47


48

7/2020

KARRI KAAS


SÕJARAUD

KIIRELT KUUMAKS EHK MILLINE KÜTUS ON PARIM? Kõik üksused, kes maastikul tegutsevad, satuvad aeg-ajalt olukorda, kus katlatoit jääb kaugele ning söök ja vesi tuleb ise soojaks teha. Aga milline kütus on selleks parim?

S

Tekst: nooremleitnant EGERT LAUR, rühmaülem KAAREL PIIP, Kaitseväe Akadeemia lektor

tandardina on üksikvõitlejal kasutada piiritusepõleti, levinud on ka gaasipõletid ning viimastel aastatel on turule ilmunud spetsiaalne põletusgeel. Seetõttu väärib uurimist, kuidas erinevad kütused toimivad, mis on nende eelised ja puudused. Sellel teemal kaitses Eger Laur 2020. aastal Kaitseväe Akadeemias oma lõputöö.

kuid enamlevinud mudelid on umbes 3 kW võimsusega. Põletites kasutatav geel baseerub samuti etanoolil, kuid sellele on lisatud aineid, mis muudavad selle püdelaks. Geeliga kasutatav põleti sarnaneb piiritusepõletiga, kuid on siiski veidi väiksem ja kergem ning sellel pole düüse. Sisuliselt on tegemist plekk-karbiga, kuhu saab geeli valada.

KÜTUSED

Vaatamegi nüüd, kuidas kütused erinevatel Eestile tüüpilistel temperatuuridel toimivad. Kuna uurimistöö valmimise aastal oli talv väga heitlik, siis on kõige madalam uuritud temperatuur -5 °C. Et selgitada välja kütuste toimivus talvise sõjapidamise tingimustes, on vaja teha veel kindlasti lisakatseid. Siiski testiti, kuidas süttivad kütused, mis on sügavkülmikus jahutatud paarikümne miinuskraadini.

Piiritusepõletis kasutatakse denatureeritud piiritust, etanooli, mis spetsiaalsete lisanditega on muudetud joomiskõlbmatuks. Piirituse jaoks on katelokikomplektis väike metallist põleti. Matkapõletites kasutatav gaas on propaani, butaani ja isobutaani segu. Erinevates ilmastikutingimustes kasutamiseks mõeldud gaasisegudes (suvine, talvine, universaalne) on komponentide osakaal erinev. Matkapoodides müüdav gaas on pakendatud mitme suurusega balloonidesse (standardnetokaaluks on 230 g, kuid leidub ka poole suuremaid ja väiksemaid). Gaasi kasutamiseks on saadaval erinevaid põleteid mitmetelt tootjatelt,

KATSE LÄBIVIIMINE

Katsete käigus uuriti OÜ Kemet RV denatureeritud piiritust, Biofire matkageeli ning firma Primus suvist (Summer Gas), universaalset (Power

7/2020

49


SÕJARAUD

Gas) ja talvist (Winter Gas) gaasisegu. Suvist gaasi kasutati vaid temperatuuridel vähemalt +15 °C, mida tootja sellele sobivaks peab. Katsete arvu vähendamiseks testiti temperatuuril +10 °C vaid geeli, ülejäänud tulemused on tuletatavad +5 °C ja +15 °C tulemustest. Katse sooritamiseks kasutati harilikku Rootsi katelokki, milles aeti keema 0,75 l vett, millest harikult piisab lahingupaarile üheks toidukorraks. Vett keedeti tuule eest varjatud kohas. Vee algtemperatuur oli võrdne välistemperatuuriga. Temperatuuril +5 °C ja alla selle oli algtemperatuur +5 °C. Tuleb arvestada, et kui alustada keetmist lume või jääga, siis kulub aega ja kütust märgatavalt rohkem. Vesi loeti keevaks, kui selle temperatuur oli tõusnud 99 kraadini. Temperatuuri mõõtmise lihtsustamiseks oli katelok pealt avatud. Kui kasutada vee keetmiseks kaanega suletud katelokki, siis läheb vesi keema veidi kiiremini ja kütust kulub mõnevõrra vähem.

kaaluga (määrates põleti või ballooni massi enne ja pärast keetmist). Juhuslike mõjude ja gaasiballooni tühjenemise arvessevõtmiseks keskmistati kümme mõõtmist samades tingimustes.

AEG

Võitlejat maastikul huvitab kindlasti ennekõike, kui kaua kulub aega, et vesi keema saada. Jooniselt 1 näeme, et erinevates oludes erinevaid kütuseid kasutades on vahed suured. Suvise

ilmaga hakkab vesi gaasi kasutades keema juba 4 minutiga, -5 °C juures piiritusepõletiga kulub aga üle 25 minuti. Lühidalt saab öelda, et kõige aeglasem kütus on piiritus ja kõige kiirem talvine gaas. Geelkütuse tulemused jäävad üpris täpselt nende kahe vahele. Jooniselt selgub ka, et talvise gaasi eelis universaalsega võrreldes tuleb välja madalatel temperatuuridel. Sooja ilmaga on sooritused peaaegu identsed. Gaasi puhul tuleb arvestada, et tulemustes on kajastatud kümne soorituse keskmine: täis gaasiballooniga hakkab vesi keema kiiremini kui peaaegu tühjaga.

MASS

Teine küsimus, mis sõduril kahtlemata peas mõlgub, on see, kui palju kilogramme tuleb seljas tassida. Vaatamegi nüüd, mitu grammi kütust on vaja üheks keetmissoorituseks. Jooniselt 2 on näha, et ka siin on erinevused päris suured: toatemperatuuril kulub gaasi umbes 13 g ja madalal temperatuuril geeli ligikaudu 59 g. Temperatuuri langedes kütusekulu muidugi järjest suureneb. Kui temperatuur langeb väga madalale,

Keemiseni jõudmiseks kulunud aeg registreeriti stopperiga ning kulunud kütuse mass digitaal-

30 25

25,1

Aeg (min)

20

18,3

19,2

15 10

12,1

13,2

14,4 12,4

11,4

13,1 9,4

5

11,3 8,6

Universaalne gaas

16,1

16,0

10,9

0

6,9

6,1

6,7

5,6 4,6

+5

+10

Välistemperatuur (°C)

JOONIS 1. KEEMAMINEKU AEG 50

7/2020

Piiritus Geel Suvine gaas

4,9 4,4 4,0

0 –5

Talvine gaas

+15

+20


SÕJARAUD

siis võib tekkida olukord, kus vett ei olegi võimalik keema saada, sest soojuskadu on suurem kui energia, mille põleti suudab anda. Kõige kergem on kaasas kanda gaasi, umbes kaks korda rohkem kulub piiritust ja veel kaks korda rohkem geeli. Geeli suur kulu on seletatav sellega, et see sisaldab palju lisandeid, mis muudavad geeli omadusi, kuid ei ole ise kütused ja võivad põlemist isegi pärssida. Tuleb siiski tähele panna, et kütuse netomassile lisandub ka taara mass, mis on kõige suurem metallist gaasiballoonil: 230 g gaasi kohta tuleb kaasas kanda ka ballooni, mis lisab umbes 150 g ja muudab brutomassi võrreldavaks piiritusega. Tõsi, gaasipriimustega kasutatakse tihti suurest Rootsi teraskatelokist märksa kergemaid alternatiive, mis gaasile taas eelise annavad. Tuleb ka märkida, et kütuse mass muutub oluliseks ennekõike siis, kui operatsioonid on pikad ja liikuda tuleb palju jalgsi.

HIND

Nii varustamisega tegelevaid struktuuriüksuseid kui ka neid võitlejaid, kes kütust oma raha eest varuvad, huvitab kindlasti ka see, mis see kõik maksab. Oleme siin kasutanud jaehindu, suurtes kogustes hulgi ostes on kõik kütused kahtlemata odavamad,

60

proportsioonid ning suurusjärgud jäävad samaks. Tulemused on toodud joonisel 3. Siin ei ole piiritusele vastast, üks sooritus on umbes 3 korda odavam kui universaalset gaasi kasutades ning keskmiselt 7 korda odavam kui geeliga. Gaasi puhul tuleb arvestada, et selle esmaseks kasutuselevõtuks tuleb soetada ka gaasipõleti (jaehinnad algavad umbes 30 eurost), lihtsama geelipõleti hind piirdub mõne euroga.

KÜLMUTAMINE

Kütuste toimimist väga madalatel temperatuuridel uuriti vaid pealiskaudselt. Keskenduti sellele, kui hästi süttivad kütused, mis on jahutatud

59,4 53,0

56,5

Kütusekulu (g)

50

40

50,1

49,1

29,4

Talvine gaas

32,6

Piiritus 28,4

10

46,7 Universaalne gaas

35,4

30

20

temperatuurini umbes -20 °C. Selle temperatuuri saavutamiseks kasutati sügavkülmikut. Süütamine toimus toatemperatuuril vahetult pärast kütuse sügavkülmikust välja võtmist. Kütuse süütamine külmutatud piiritusepõletis võttis aega umbes kaks minutit. Et etanool saaks süttida, peab selle temperatuur olema vähemalt 12 °C (leekpunkt), seega tuleb külma piiritust eelnevalt süütevahendiga soojendada. Geel süttis küll koheselt, kuid põlemise levimine üle kogu kütuse pinna võttis umbes 30 sekundit. Selle aja jooksul võib leek näiteks tuule mõjul kergesti kustuda. Gaas süttis samuti koheselt, kuid põlemine oli märksa väiksema intensiivsusega kui sooja ballooniga. Kuna balloonis olev kütus on märksa lähemal oma

16,2

15,6

16,0

14,8

12,9

–5

0

+5

15,0 14,3 13,5

13,1

+10

+15

27,8

Geel Suvine gaas

13,7 12,9 12,3 +20

Välistemperatuur (°C)

JOONIS 2. KÜTUSEKULU 7/2020

51


SÕJARAUD

keemistemperatuurile (propaanil normaalrõhul -42 °C), siis on rõhk balloonis madalam ja seetõttu väljub ka gaas balloonist aeglasemalt. Võib eeldada, et piirituse ja geeli puhul pole temperatuuri mõju põlemiskiirusele nii suur.

loon, kui saab kuulitabamuse. Üldised füüsikalised kaalutlused ütlevad siiski, et süttimisoht ei ole väga suur.

KOKKUVÕTE

Kütuste toimimist madalatel temperatuuridel tuleb veel kindlasti uurida ja katta ära ka Eesti jaoks küllaltki tüüpiline temperatuurivahemik -10 °C ümber.

OHUTUS JA LOGISTIKA

Seda, et piiritusepõletiga tuleb ettevaatlik olla, on ilmselt kõik kuulnud. Süttimisohtlik vedelik võib ümber minnes tulekahju põhjustada. Piirituse leeki on valges raske märgata ja see suurendab ohtu, et kütust lisatakse põlevasse priimusesse, kütuseanum süttib ning laialipaiskunud piiritus kahjustab inimesi ja varustust. Kuigi gaas võib tunduda ohtlik, on tänapäevased ventiiliga varustatud balloonid kasutajale reeglina ohutud, eriti kui arvestada, et välitingimustes valmistatakse toitu hästiventileeritud keskkonnas. Vähese õhuvahetusega kohas võib kiiresti põlev gaas tekitada ohtliku vingugaasi kontsentratsiooni. Ka geeli võib pidada küllaltki ohutuks

0,90

Logistikutele valmistab enim mõtteainet üksuste gaasiga varustamine. Gaasi saab transportida vaid ümarates balloonides, mis tähendab täiendavat ruumikulu võrreldes näiteks suure piiritusekanistriga. Vähimaks arveldusühikuks on balloon, mis tähendab, et kui ühel sõduril kulub kahe varustamisperioodi vahel hinnanguliselt veidi üle ühe ballooni kütust, tuleb talle kaasa anda kaks ballooni. Lisaks tekib palju balloonitaarat, mis ei sobi olmeprügi hulka ja on tarvis utiliseerida. Logistika kontekstis tuleks täiendavalt uurida ka seda, kuidas käitub gaasibal-

0,78

0,82

0,80

kütuseks. Kuigi ka selle põhiliseks koostisosaks on etanool, ei valgu püdel geel laiali, samuti on leek paremini nähtav.

0,73

Maksumus (eurot)

0,70

0,69

0,60 0,50

0,46

0,43 0,37

0,30

0,27

0,26

0,24

0,25 0,11

0,09

0,64

0,39

0,10

0,09

0,24 0,23 0,08

0 –5

0

+5

+10

Välistemperatuur (°C)

JOONIS 3. ÜHE SOORITUSE MAKSUMUS 52

7/2020

Talvine gaas Piiritus

0,20 0,10

0,68

Universaalne gaas

0,45

0,40 0,30

Ei ole ühest vastust küsimusele, milline kütus on parim. Uuritud temperatuurivahemikus olid kõik uuritud kütused kasutamiseks sobivad (välja arvatud suvine gaas). Palju sõltub konkreetse üksuse eripäradest. Piiritus on hea ja soodne kütus suurtele üksustele, kuid küllaltki ajakulukas ning kasutamisel tuleb rangelt silmas pidada ohutust. Gaas (vastavalt temperatuurile kas universaalne või talvine) on heaks alternatiiviks eriti just väikestele ja mobiilsetele üksustele, kelle jaoks on tähtsad minutite säästmine ja grammid seljakotis. Peab aga arvestama, et reaalses konfliktis, kus võitlejad ei osta oma gaasi ise matkapoest, võib see tagalaüksustele korralikuks peavaluks kujuneda. Geel on praegu vähekasutatud alternatiiv, kuid väärib kaalumist olukordades, kus peamine on ohutus (näiteks riigikaitselaagrites). Samuti on geeliga vee keetmine umbes kolmandiku võrra kiirem kui piiritusega. Edasist uurimist väärivad tahked kütused, mida praegu kasutatakse vähe, kuid mis arenevad jõudsalt nii kasutusmugavuse kui efektiivsuse poole.

+15

+20

Geel Suvine gaas


TELLI KAITSELIIDU WWW.YOUTUBE.COM/KAITSELIITEESTI


KARRI KAAS

sõjaraud

54

NA 223 pikkus on olenevalt raua pikkusest 76–93 cm ja kaal 2,6–2,8 kilo. Pildil oleva relva raua pikkus on 40 cm ja kaal koos sihikuga alla 4 kilo. Relval on 1–6 x suurendav 24 mm läbimõõduga objektiiviga optiline sihik, mille niitrist on optimeeritud 223 Rem kaliibri lennukaarele, kui relv on 100 m kauguselt sisse lastud, siis ülejäänud kaugused saab lasta abiristidega. Laadimiskäepide on parema haarde tagamiseks laiendatud, samuti on laiendatud padrunisalve ava võimalikult kiireks salvevahetuseks. 7/2020


sõjaraud

EESTI RELVASEPAD VALMISTAVAD

„AMEERIKA RELVI“ 1 Eesti laskesportlaste Margus Riso ja Madis Reieri 2009. aastal loodud relvatöökoda Nord Arms valmistab Ameerika relvakonstruktori Eugene Stoneri 1956. aastal patenteeritud AR15 karabiini edasiarendusi ning kõikvõimalike lisaosi nimetatud relvasüsteemidele. Tekst: HEIKKI KIROTAR, Snaiprigild

A

R-15-st arendatud sõjapüss M16 on olnud aastakümneid USA ja paljude teiste riikide sõdurite varustuses. Kui palju nimetatud relvasüsteeme on maailmas toodetud, ei olegi täpselt teada, sest pärast patendiõiguste lõppemist on AR-15-l põhinevaid relvi tootnud kümned, kui mitte sajad valmistajad. Ainuüksi USA eraisikute käes peaks olema 5–10 miljonit AR-15-t ja selle suuremat varianti kaliibriga 7,62+51 või 308 mudelit AR-10. Lisaks on armeedele

valmistatud kuni 8 miljonit automaadi M16 eri mudeleid. Eestis on need relvad kõige rohkem levinud praktilise laskmise spordialade harrastajate hulgas. Tegemist on omalaadse relvalegoga, kus eri firmades valmistatud osi ühendades on võimalik ehitada täpselt sobiv relvamudel, sellepärast räägitakse üldisemalt ka „AR-15 tüüpi relvadest“. Artiklisarja esimeses osas tutvume lähemalt relvade ajaloo ja tehnoloogiliste lahendustega ning mudeliga NA

223, järgmistes osades mudelitega NA 308 ja 338. Kõikide mudelite numbrid tähendavad relvaraua kaliibrit tuhandiktollides, millimeetrites oleksid need siis vastavalt 5,56 x 45, 7,62 x 51 ja 8,58 x 70 mm.

PÄRAST KOREA SÕDA VAJATI UUT PADRUNIT JA RELVA

1950ndateks ja eriti Korea sõja lõpuks 1953. aastal oldi USA armees jõutud arusaamiseni, et 3 põhikaliibriga jalaväerelvade süsteem on vanamoodne ja keeruline. Ühes jalaväerühmas võis 7/2020

55


SÕJARAUD

paralleelselt olla kolme eri kaliibriga relvi. M3 püstolkuulipilduja kaliibriga 45 ACP oli väga tõhus lähivõitluse relv mõnekümne meetri kaugusele. M1 Garand poolautomaatne sõjapüss aastast 1936 oli oma 7,62 x 63 mm padruniga väga efektiivne, kuid 1 m ja 10 cm pikana ja laetuna üle 5 kilo kaaluvana väga raske ja lähivõitluses ebamugav. Lisaks oli ameeriklastel alates 1942. aastast tagalaüksuste enesekaitserelvana kasutusel M1 karabiin kaliibriga 7,62 x 33 mm, mis kaalus kaks ja pool kilo ning mille mudelid M2 ja M3 võimaldasid isegi valangutega tulistamist, kuid mille laskemoona efektiivsus üle 200 m laskekaugustele jättis palju soovida. Karabiinid M1 ja M2 olid Korea sõja ajal USA jalaväelaste hulgas ülimalt populaarsed, sest olid kerged ja oluliselt pikema laskekaugusega kui 11,43 mm püstolipadrunit kasutav M3

püstolkuulipilduja. Sõjakogemustest tehti järeldus, et jalaväe automaatrelv peab olema kerge ja suure padrunisalvega ning võimaldama ka valanguga laskmist, laskemoon aga peab olema võimsam kui 7,62 x 33, kuid kergem kui 7,62 x 63. Pärast Korea sõja lõppu alustati programmi sobiva padruni ja seda kasutava relva väljatöötamiseks ning uueks standardpadruniks sai 1954. aastal 7,62 x 51. Relvakonkursile esitas koos teiste suuremate relvatehastega nagu FN ja Heckler&Koch oma kandidaadi ka Armalite. Nende AR-10 erines kandidaatidest rohke alumiiniumi ja plastiku kasutamisega, mis muutis relva konkurentidega võrreldes 1 kilo kergemaks. Lisaks olid relvaraud ja kabas asuv tagasilöögivedru täpselt ühel joonel, mis vähendas relva tagasilööki ja laskejoonelt üleshüppamist. Konkursi tulemusena valiti

1959. aastal uueks jalaväelase relvaks 20-lasulise salvega M14. Armalite’i äri ei läinud ka hästi, samal aastal müüdi õigused AR-15 valmistamiseks Colti relvatehasele.

VAJA OLI VEELGI VÄIKSEMAT JA KERGEMAT RELVA

Vietnami sõjas said ameeriklased tunda Vietkongi sisside ja PõhjaVietnami regulaarvägedega peetud lahingutes automaadi AK-47 efektiivsust ja ülemvõimu lühematelt laskekaugustelt. M14 oli küll avamaastikul sihitud üksiklaskudega tulistades ülimalt täpne, kuid osutus valangutega laskmisel väga halvaks, sest ümberlaadimisel tekkinud tagasilöök pani relva hüppama ja tabamuste hajuvus oli väga suur, samal ajal kasutusel olnud M2 karabiinide kuulide löögijõudu peeti aga nõrgaks. Samuti oli laskemoon päris raske. Kui AK-47 padrun kaalus 16 grammi ja 30-lasu-

AR PEREKONNA PUHASTAMINE

O

stes käesoleval suvel Nord Armsi karabiini NA223, jätsin selle alguses meelega puhastamata, sest tahtsin teada, kui kiiresti tõrked tekkima hakkavad. 300 lasu jooksul ei tekkinud ühtegi tõrget ja pärast seda puhastasin relva selle artikli tarbeks. Nüüdseks on lastud ligi 500 padrunit ilma probleemideta. Arvestades, et jalaväelane kannab korraga kaasas 5–7 laetud salve 150–210 padruniga, võib öelda, et ohtliku tõrke tekkimise risk on relva normaalse hoolduse korral väga väike.

USA armee jagab tänapäeval sõduritele universaalset CLP õli, lühendi nimetus tuleb sõnade clean, lubricate, protect (puhasta, õlita, kaitse) algustähtedest. Eraisikud kasutavad tavaliselt eraldi õlisid relva algseks puhastamiseks ja hilisemaks kaitsmiseks ning liikuvate osade õlitamiseks. Oluline on meeles pidada, et AR-15 perekonna relvade normaalseks töötamiseks tuleb jätta olulised osad õliseks, liiga palju õli ei ole võimalik kasutada, sest see põleb lihtsalt esimeste laskudega ära. AR-ide põhjalik puhastamine vajab natuke rohkem aega ja tähelepanu kui harjumuspärased Galilid või G3 kloonid. AR-i relvaraua kiirpuhastamiseks on vajalikud: Boresnake’i puhastusnöör või mõni analoog kaliibris 223 – pärast laskmist suurema mustuse eemaldamiseks. Puhastusnööri sisse on õmmeldud ka vastava kaliibri messingist hari, mis eemaldab põlemata püssirohujääke; puhastusvarras – sobib ka AR puhastuskomplekti oma tükkidest kokkukeeratav varras, kuid parem on korralik käepide56

7/2020

mega ja vintsoont mööda keerlev, mis on kaetud plastikukihiga raua vigastamise ennetamiseks; puhastusvarda juhtimispulk – relvarauda puhastatakse ainult padrunipesa poolt ja juhtimispulk hoiab puhastusvarrast õiges asendis; puhastuslapid või VFG-tükid relvaraua puhastamiseks, kaltsud muude kohtade puhastamiseks; harjade komplekt – peab sisaldama messingist harja toru puhastamiseks ja padrunipesa puhastusharja; puhastusõlide komplekt – USA armee standardi CLP puudumisel eraldi puhastusõli ja vase-eemaldiga õli ning säilitusõli, valikuid on palju. Relva puhastamist on mõistlik alustada, õlitades relva raua kohe pärast laskmise lõpetamist puhastusõliga ja jättes relva mõneks tunniks horisontaalasendisse seisma, õli hakkab lahustama relva rauas olevat tahma ja vasejääke. Puhastamise alustamiseks lükatakse messingist harjaga rauast 10–15 x läbi. Kui kohe pärast laskmist on kasutatud puhastusnööri, piisab ka vähemast. Seejärel puhastatakse nailonist või messingist harjaga padrunipesa ja sisselõiked luku kinnitumiseks. Ülejäänud õli pühitakse ära. Kui relvaraud on märgatavalt tahmane, kasutatakse tahma eemaldamiseks puhastusõli, inglise keeles on see carbon remover. Sobivaid õlisid valmistab suur hulk ettevõtteid, allpool on näitena toodud Bore Tech’i tooted. Alustuseks 3 õlist lappi või VFG-tükki läbi raua, seejärel õlise nailonist harjaga 10–15 tõmmet ja uuesti 3 õlist lappi läbi raua.


SÕJARAUD

line padrunisalv 820 grammi, siis 7,62 x 51 kaalus 25 grammi ja 20-lasuline salv 750 grammi. 223 Remington või 5,56 x 45 mm padrunid kaaluvad 12 grammi ja algselt kasutati kergest alumiiniumplekist padrunisalvesid, seega suutis jalaväelane sama kaalu korral kaasa võtta ligi 3 x rohkem laskemoona.

Nagu ajaloos korduvalt varemgi, ei olnud armee kõrgem juhtkond uuest relvasüsteemist huvitatud ja rõhutades, et logistika lihtsustamiseks peab nii automaat kui standardkuulipilduja olema sama kaliibriga, alustati 1958. aastal hoopis vanemate M14 püsside suuremat tootmist. AR-15 jäi aga silma USA õhuväele, mis otsis uut relva lennuväebaaside valvemeeskondadele, ja neid osteti 8500. Lisaks saadeti 1000 uut relva liitlastele Lõuna-Vietnami armees, samuti hakkasid 1963. aastal uusi relvi kasutama USA armee eriüksused ja Vietnamis tegutsevad CIA agendid. Hoolimata saabuvatest kiitvatest hinnangutest ei võtnud Vietnamis võitlev USA armee uut relva laialdasemalt kasutusse.

M16 LEGENDAARSELT HALB TÖÖKINDLUS?

Alles novembris 1963 tegi armee M16ks nimetatud automaadile esimese suurema tellimuse, 85 000, ja esimesed paar tuhat relva jõudsid üksustesse 1964. aasta kevadel. Kui esimese aasta jooksul kasutasid uut relva peamiselt väikesearvulised eriüksused, siis alatest 1965. aasta märtsikuust jagati M16-t laialdasemalt kõikidele Vietnamis teenivatele USA sõduritele. Siit sai ka alguse enamik halva töökindluse legende, mis on relvasüsteemi aastakümneid jälitanud. Nimelt olid Colti müügimehed reklaaminud oma relvi kui „isepuhastuvaid“, mis vajavad väga vähe hooldust, ning relvi saadeti üksustesse ilma korralike puhastuskomplektide ja väljaõppeta. Peagi saabusid esimesed ettekanded relvadest, millel olid lahingutes tekkinud ohtlikud

HEIKKI KIROTAR

Sõjakogemuste põhjal kuulutas USA väejuhatus 1957. aastal välja konkursi uue jalaväerelva leidmiseks. Nõuti, et relv oleks kaliibriga 5,56 mm ja kaaluks 20-lasulise salvega alla 2,7 kilo ning kuul suudaks 460 meetri ehk 500 jardi kauguselt läbistada USA sõduri teraskiivrit, samas lennates ülihelikiirusega ning tekitades tabamuse korral vähemalt sama suure vigastuse kui 7,62 mm M1 karabiini laskemoon. Kõik need nõuded täideti ja ületati, samuti oli AR-15 suureks plussiks, et suur osa detaile valmistati stantsimise

teel, mis muutis relva odavamaks ning suuremahulise tootmise korraldamise lihtsamaks.

Puhastuseks vajalikud asjad. Pildil on kolm puhastuskomplekti, all punase käepidemega ühes tükis puhastusvarras ja selle kõrval messingist otsik puhastuskaltsu jaoks. Puhastusvarras on kaetud plastikuga. Järgmine on AR-15 standardse puhastuskomplekti mitmest osast kokku pannud puhastusvarras kaltsuotsikuga. Selle kohal puhastusvarda juhtimispulk, seejärel padrunipesa puhastusotsik ja „hambahari“ raskesti ligipääsetavate kohtade nühkimiseks. Üleval on vasakult paremale kaks erinevat puhastuslappi, 223 kaliibriga Boresnake’i puhastusvarras rullis, relvaõli pudel neutraalse õliga, raua puhastamise hari koos puhastusvarda tükiga ning 2 otsikut, üks neist alumiiniumist ja mõeldud vase-eemaldajaga kasutamiseks. 7/2020

57


SÕJARAUD

tõrked, ja võitlejatest, kes olid nende tõrgete tõttu surma saanud. Näiteks jäi padrunikest pärast lasku padrunipesasse kinni ja selle väljalöömiseks pidi võitleja lahingus kokku panema kolmeosalise puhastusvarda ja relva lahti võtma. Oma osa probleemidesse andis ka 1964. aastal vahetunud püssirohi, uus püssirohi tahmas relvi märgatavalt rohkem. Nende probleemide lahendamiseks anti igale sõdurile puhastuskomplekt ja harjutati relva puhastamist igal võimalusel. 1970. aastaks vahetati ka püssirohi uuema ja puhtamalt põleva vastu. Relva padrunipesa ja raud kroomiti, mis vähendas sinna kogunenud tahma hulka. Mudelile M16A1 lisati luku edasitõukaja, millega oli võimalik relvalukk lõpuni padrunipesasse ette lükata, kui lukk mingil põhjusel ise sinna ei jõudnud.

AR perekonna relvad erinevad näiteks Kalašnikovidest ehk AK-dest, mille hulka kuuluvad ka Galilid, oluliselt selle poolest, kuidas toimub relva ümberlaadimine. Kalašnikovides liigub osa püssirohugaase lasu ajal vintraua sisse puuritud avast gaasikanalit mööda gaasikotta ja avaldab survet gaasitorus paiknevale gaasikolvile, mis on jäiga vardaga ühendatud massiivse lukuraamiga. Üleliigsed püssirohugaasid väljuvad gaasitoru avade kaudu. Gaasikolb koos lukuraami ja pöördlukuga liigub taha, vinnastades löögimehhanismi ja surudes kokku taandurmehhanismi vedru. Sellise mehhanismi korral püssirohugaasid ja tahm lukukoja sisse ei satugi. AR perekonna juures aga loobuti gaasikolvist relva kaalu vähendamiseks. Relvarauas oleva avause kaudu juhitakse püssirohugaasid peenikese toru

HEIKKI KIROTAR

Seejärel 5 minutit pausi ja puhastuslappidega tahm rauast välja. Tahma- ja vasejääkide eemaldamiseks sobib näiteks Bore Tech Eliminator, vasejääkide puhastamine on mõistlik pärast poolt tuhandet lasku ehk mõned korrad aastas. Sarnaselt tavalise puhastamisega alustuseks 3 õlist lappi või VFG-tükki läbi raua, seejärel õlise nailonist harjaga 15–30 tõmmet ja uuesti 3 õlist lappi läbi raua. Seejärel 5 minutit pausi, et õli saaks vasejäägid lahti loputada, ja puhastuslappidega tahm rauast välja.

Luku osad lahtiselt – NA 223 lukuraam, lukk, lööknõel ja kinnitustihvtid enne puhastamist pärast 300 lasku

58

7/2020

kaudu otse lukuraamile ja üleliigsed püssirohugaasid väljuvad lukuraamis olevatest avadest. Seega jõuab oluliselt rohkem kuumi püssirohugaase lukuraami ja luku sisse ning relva on vaja hoolikamalt puhastada. Samas on AR-ide lukud oluliselt kergemad, mis vähendab ka relva ümberlaadimisel liikuvate osade kaalu ja laskurit segavat tagasilööki. Põhimõtteliselt on AR-ide lukukoda tehtud ühest alumiiniumiklotsist, materjal on piisavalt tugev ja oluliselt kergem kui teras. Ka see aitab relva kaalu vähendada. Näiteks AK-47 kaalub tühjana 3,5 kilo, sellal kui M16 ainult 2,9, samas on M16 relvaraud oluliselt pikem – 508 mm, kui AK raud on ainult 415 mm. AK perekonna relvade peamine idee on olla võimalikult odav ja töökindel, sellepärast

Relvaraua puhtuse ja puhastuse kvaliteedi kontrollimiseks iga 500–1000 lasu järel sobib Bore Tech Chameleon pasta, mis muudab värvi vastavalt sellele, mis ainetega ta kokku puutub. Alustuseks õlitatakse relvaraud õliga Eliminator, lükates paar õlist lappi läbi raua, see aitab tahmal ja vasejääkidel lahustuda. Pastaga määritud lapp lükatakse paar korda läbi relvaraua ja antakse ainele raua sees 5 minutit reageerimiseks. Seejärel uuesti Eliminator-õliga õlitatud lapp rauast läbi, jälgides lapi värvi


SÕJARAUD

on ka relva liikuvate osade vahelised lõtkud suured, et isegi määrdunud relv ei tõrguks. Lühema raua ja halvema koostekvaliteedi tõttu on AK ebatäpsem, 100 m kauguselt 10 lasu tehniliseks hajuvuseks peetakse kuni 15, 200 m kauguselt 30 ja 300 m kauguselt 44 sentimeetrit. AR-ide 10 lasu seeria tehniline hajuvus 55-graanise ehk 3,6-grammise M193 täismantelkuuliga on 100 m kaugusel 11 cm ja 300 m kaugusel 32 cm, mis võimaldas sihitud tuld üksikmärkide pihta kuni 460 meetrini, kui AK maksimaalne laskekaugus ei ületanud 300 meetrit.

NA 223

Nord Arms pakub oma 5,56 mm kaliibriga karabiinile peamiselt 2 erinevat rauapikkust – 305 ja 386 mm, mis kaaluvad vastavalt 2,6 või 2,8 kilo ja on olenevalt kaba muudetavast

pikkusest 76 kuni 93 sentimeetrit pikad. Erinevalt klassikalistest AR-idest puudub neil ebavajalikuna luku edasitõukaja. Valmistaja lubab kvaliteetse laskemoonaga tabamuste hajuvust kuni 2 MOA 300 m kaugusele, mis tähendab, et tabamused peavad mahtuma 18-sentimeetrise läbimõõduga ringi sisse. Männikul proovilaskmisel 300 m kaugusele Geco 55-graanise ja IMI 62-graanise kuuliga oli 4-lasuliste seeriate hajuvus vastavalt 74 ja 55 mm. Kuigi ajapuudusel ei õnnestunud 10 lasu seeriaid proovida, on täiesti ilmne, et relvad on täpsed. Täpsusele aitab kaasa ka relvade laesäär, mis kinnitatakse relva külge ainult lukuraami poolt ja seega segab vähem raua lainetamist lasu ajal. Tavaliselt on laesäär kinnitatud ka

muutumist: puhas raud ei muuda lapi värvi, sinine või roheline toon tähendab, et rauas on vaske, must tahma ja hall tinajääke. Seejärel on mõistlik puhastust korrata. Relva puhastamise lõpetuseks pestakse kange alkoholiga reageerivad puhastusained relvast välja ja nii relvaraud kui liikuvad osad kaetakse hoolikalt neutraalse säilitusõliga. Kui eelpoolmainitud reageerivad puhastusvahendid puuduvad,

relvaraua külge, kuid see vähendab relva lasketäpsust, näiteks kui laskur sihtides relva suurema jõuga aluse vastu surub, muudab see raua lainetamist lasu hetkel, mille tõttu tabamused lähevad mujale. Relvaraua vastupidavuseks lubatakse kuni 20 000 lasku, väiksematele osadele kuni 12 000. Relval puuduvad täiesti mehaanilised sihikud, sest praktiliselt iga klient eelistab oma vajadusele sobivat sihikukomplekti. Sihikud on võimalik kinnitada relva lukukoja ja laesääre peale, Nord Arms pakub ka mitut dioptersihikut, punatäppi või muudetava suurendusega optilist sihikut. Ise eelistan muudetava suurendusega optilist sihikut, mille niitristil on abiristid eri laskekaugustele sihtimiseks, eelnevalt tuleb põhisihik muidugi 100 või 150 m kaugusele sisse lasta.

siis puhastusnööri ja kaltsu ning neutraalse õliga on samuti võimalik puhastada, lihtsalt aega kulub rohkem ja nühkida on ka vaja rohkem.

Bore Tech’i ja SLIP 2000 õlide komplektid – mõlemal tootjal on lai valik erinevaid puhastusõlisid


SÕJARAUD

HAWU

VARIATSIOONID LAIENDATUD TELK Seina ja uksetüki vahele liidetava vahetükiga on võimalik muidu kaheksale inimesele mõeldud Hawu 8 laiendada 12 inimese telgiks. Telgi püstitamist selline lahendus keerukamaks ei muuda. Spetsiaalne, Savotta poolt välja töötatud vahetükk kinnitatakse seina ja uksetüki vahele samamoodi tõmblukkudega. Oluline on teada, et peale vahetüki, mis muide kaalub 4,5 lisakilo, on laiendatud telgi püstitamiseks vaja ka ühte lisaposti. Olgu öeldud, et posti kaal on 1,4 kilogrammi. Ehk siis tuleb arvestada kokku 6kilose lisaraskusega.

ÜMBER PUU Aga kui teil ei olegi mingil põhjusel telki üleval hoidvat posti kaasas? Pole posti – pole probleemi: Hawu telgi seina ja otsatüki saab kinnitada ka ümber puu või mõne muu paraja jämeduse ja kõrgusega posti. Näiteks kähara kuuse alla kinnitatuna on koheselt loodud ka naturaalne varjestus õhuvaatluse eest.

60


SÕJARAUD

Kaitseliidu noorteorganisatsioonide Hawu telkidel on konkurentide ees tugev eelis. Erinevalt legendaarsest ja ennast igati tõestanud Rootsi jaotelgist saab seda püstitada viiel eri moel. Oleme juba sõnas ja pildis näidanud, kuidas kõnealune telk kahest tükist kokku panna. Nüüd aga vaatame, milliseid püstitusvõimalusi Soome ettevõttes Savotta välja töötatud telk veel pakub. Tekst ja fotod: ASSO PUIDET, Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

LAAVU Soojemal ajal laagrisse jäädes võib Hawu telgi seina või uksetüki üles seada nii päikese kui tuule eest varju pakkuva laavuna. Jällegi: kas 70 kuni 184 sentimeetri kõrguse teleskoopposti abil või puutüve külge kinnitatuna. Olgu öeldud, et puud keskpostina pruukides oleks mõistlik ahju kasutamist vältida. Korstnast lenduvad sädemed võivad telgi kohal rippuvad kuivad kuuseoksad kergesti süüdata.

NÖÖRKINNITUS Kui te aga ei soovi, et telgi keskel kõrguks post või puu, saate Hawu telgi üles seada nööri abil, kinnitades telgi tipu kas siis oksa küljest alla rippuva või kahe puu vahele tõmmatud nööri külge. Selline lahendus töötab ühtviisi nii laavu kui kinnise telgi puhul ja annab teile lisaruumi kas asjade paigutamiseks või ekstra magamiskohaks.

7/2020

61


SÕJARAUD

20. SAJANDI KIIVRITE LUGU Tartu Linnamuuseumi KGB kongides saab näha ühte väga omanäolist näitust – välja on pandud Aare Nõmmele kuuluv kiivrikollektsioon.

K

ollektsiooni lugu ulatub 1988. aastasse, mil kollektsiooni omanik leidis Mjasnõi Bori lähedalt lahinguväljalt oma esimese kiivri. Sellest sai alguse vaikselt, kuid sihikindlalt täiendatud kollektsioon, millest näitusele on välja pandud 50 kiivrit. Need iseloomustavad 20. sajandi kiivrite lugu. Kiivrid leidsid oma koha sõjanduses juba antiikajal, alustades viltmütsidest ning lõpetades tervet pead ja nägu katvate raskete metallkiivritega. 19. sajandiks oli nende roll taandunud peamiselt esindusfunktsioonile ja peakatteid valmistati tavaliselt tugevdatud nahast või kergest metallist. Muudatuse kiivrite arengusse tõi Esimene maailmasõda, mil peamiselt kolm suurriiki – Saksamaa, Suurbritannia ja Prantsusmaa – võtsid kasutusele teraskiivrid. KGB kongides välja pandud näitus saabki alguse sellest perioodist ja kätkeb kiivrite arengut tänapäevani. Nii ongi meil põhjust rohkem keskenduda näitusele, mida on igaühel võimalik vaatama minna. Etteruttavalt võib mainida, et kiivrid, millest allpool juttu tuleb, on kõik näitusel esindatud.

ESIRINNAS OMAPÄRASED SÕJAKÜBARAD

Paljudel kaitseliitlastel on isiklik kogemus kas teras- või kevlarkiivriga. Tihtipeale on tegu suhteliselt raske ja kohmaka peakattega, kuid enamikule on see teatud juhtudel isegi õppustel vajalikuks osutunud. Siinkohal on otstarbekas mainida, et kiivrite arengus näeme mitut tahku. Kiivri peamine otstarve on kandjat kaitsta, kuid ka see kaitsefunktsioon varieerub mitmeti. Näiteks on üldteada, et kiiver ei kaitse võitlejat kuuli otsetabamuse eest, vaid eelkõige võimalike rikošet62

7/2020

Tekst: ART JOHANSON, sõjaajaloolane

tide ja lendleva sodi eest, mis katmata peaga võitlejale võib tekitada raske või surmava trauma. See kajastub ka teraskiivri loomisprotsessis. Saksa kindral Hans Gaede väesalk võitles Vosgeeside mäestikus, kus hulgaliselt tema väegrupi sõdureid sai haavata või hukkus raskete peavigastuste tõttu. Seetõttu telliti 1915. aastal üksusele eritellimusel pigem kumerat, nina katvat terasplaati meenutav peakate, mille eesmärk oli kaitsta sõdurit mäestikus pommitamise käigus lendava killustiku ja šrapnellide eest. Seda „kiivrit“ jõuti toota vaid paar tuhat eksemplari. Sellele järgnes juba sakslaste seas ikooniks muutunud teraskiivri Stahlhelm disain, mis jõudis tootmisesse 1916. aastal. Näitusel on väljas koopia Gaede sõjakübarast ja loomulikult ka esimesed omanäolise kujuga Saksa teraskiivrid, mis olid mitmes armees kasutusel eelmise sajandi lõpuni ja on paraadkiivrina tänapäevani. Sõja käigus kiivreid mugandati ja sakslastel oli üks omapärasemaid täiendusi kumer kuulikindel 8,5 mm plaat, mille sai kinnitada kiivri külge. Nagu sakslased, nii olid kiivrite loomisega ametis ka prantslased ja britid. Brittide kiivrit kutsuti Brodie kiivriks (Mark I) selle looja John L. Brodie järgi, disaini tõttu hakati seda aga kohe pärast kasutuselevõttu hüüdma „kausiks“. Omapärase kuju sai kiiver praktilistel põhjustel, nimelt oli selle eesmärk kaitsta sõdurit taevast tulevate šrapnellikildude eest. Seega erinevalt sakslastest ei pannud britid nii palju rõhku kukla ja kaela kaitsmisele. Sisuliselt kasutasid seda kiivrit kõik Ühendkuningriigi alamad ja ka USA. Prantslased võtsid sakslaste ja brittidega ligikaudu samaaegselt

kasutusele kiivri M15 Adrian, mis sai nime selle propageerija, August-Louis Adriani järgi. Saksa ja Briti kiivritest eristas esialgset mudelit võrdlemisi kerge kaal – 765 grammi. Osalt tagas see kasutusmugavuse, aga selle arvelt tuli ohverdada vastupidavust. Kiivrite evolutsioonis on üks huvipakkuvaid aspekte see, et esimeste kiivrite disaini juured on keskajas ning need olid riigiti väga erinevad. Kuid prantslased pakkusid välja oma aja kohta kõige moodsama disaini – nimelt oli nende kiivri kumerus omane pigem hiljem laialt kasutusele võetud kiivritele, erinevalt Saksa ja Briti disainist.

TEEKOND PRAKTILISTE LAHENDUSTE POOLE Esimeste moodsama disainiga kiivrite kasutuselevõtt jäi peamiselt 1930. aastatesse. Nii üllatav kui see ka pole, on need kiivrid tihtipeale näotumad ja igavamad. Kiivri efektiivsust saab osalt mõõta tema kaldenurga kaudu, millest on võimalik tuletada erinevate õhus lendavate kildude või metallosade rikošeti tõenäosus. Üheks selliseks on Itaalia Elmetto Mod. 33, mis on kumer ja meenutab juba Nõukogude kiivrit SSh-39 või pärast sõda kasutusel olnud USA kiivrit M1. Samuti tasub esile tuua suurepärase efektiivsuse, kuid ilmetu välimuse poolest tuntud Rootsi kiivri M37, mis jõudis Eesti sõjaväkke juba enne Teist maailmasõda ja oli meil pärast taasiseseisvumist kasutusel kuni kevlarkiivrite saabumiseni. Eelnimetatud Saksa, Prantsuse ja Suurbritannia kiivrid on olnud kasutusel juba Vabadussõjas, osa neist on jõudnud ka näitusele. Üks huvitavamaid on Briti kiiver MK I, mis leiti Tallinnas ühe keldri kaevetöödel koos


roostetanud vintpüssirauaga, aga ka Prantsuse Adrian, mis eristatavate värvikihtide järgi otsustades on tõenäoliselt olnud kasutusel Prantsuse armees, Vene Loodearmees, Eestis Vabadussõja ajal ning hiljem tuletõrjes. Lisaks on väljas ka üks väheseid Eestis toodetud kiivreid – Adriani hilisem modifikatsioon. Ei tasu alahinnata ka külma sõja mõju kiivrite arengule ja sellestki ajast on väljas eeskujulik kollektsioon, kuid et jätta heale lugejale võimalus ise näitusega tutvuda, ei tasu kõike siia kirja panna. Kokkuvõttes võib kiivrite arengu juures üllatavana tunduda see, et kui algul eristusid eri riikide kiivrid väljanägemiselt, siis tänapäeval on nende välimus pigem standardne. Erinevused tulevad välja hoopistükkis sõjakübarate funktsioonides – näiteks võib eristada tankisti- ja dessantkiivreid, isegi titaanist erivägede kiivreid. Ja loomulikult võeti kasutusele tänapäevane kevlartehnoloogia. KGB kongide lahtioleku ajal on võimalik lugejal ise külastada näitust, kus saab Joonas Õunapuu kujundatud väljapanekuga tutvudes lugeda kuraator Martin Jaigma koostatud tekste ja infotahvleid. Kel on teema vastu põhjalikum huvi, neil soovitan näitust külastada kuraatoritundide raames ja loodetavasti on võimalik kohtuda ka kogu omaniku, veebel Aare Nõmmega. Siinkirjutajal see harukordne võimalus oli ja võin kinnitada, et kohtumise käigus tekkis endalgi huvi mõni kiiver juurde muretseda.

AARE NÕMM

Kiivrite ekspositsioon avati septembris ja see jääb avatuks kuni aasta lõpuni.


KURIOOSUM

TITAANIST KIIVER KANGEKAELSETELE KANGELASTELE Üheks erandlikumaks tänapäevaste kiivrite arenguloos võib pidada Nõukogude Liidu eriüksuste kiivrit STSh-81 Sfera. Seda nii materjali kui täiesti ebatraditsioonilise konstruktsiooni tõttu. Tekst: AARE NÕMM, kiivrientusiast

T

egemist on titaanist kiivriga, mis peaks Vene standardite järgi pakkuma 2. klassi kaitset ehk siis olema läbimatu püstolite PM, TT, PSM ja APS kuulide otsetabamustele ning automaadi- ja vintpüssikuulide riivavatele tabamustele.

Pallikujuline kiiver katab kogu pea, jättes välja vaid näo, ja koosneb neljast kumerast titaanelemendist paksusega 3 mm, millest kaks on kokku needitud ning mida hoiab koos polsterdatud ja kinnitusrihmadega tekstiilist kottide süsteem. Kiivrit saab reguleerida peasuurustele 56–60 cm ja sellele on võimalik lisada vahtpolüuretaanist lisapehmendusi kuuli- ja killutabamuste löökide mõju vähendamiseks võitleja peale. Kaalu on kiivril 2,4 kg. 1994. aastaks töötati välja kiivri uus ja tunduvalt odavam versioon – SSSh-94 Sfera-S, mis väliselt ei erine millegi poolest kiivrist STSh-81, kuid mille tüübimärgistuses ja nimes tähendab „S“ eriterast (stal). Sellega muutus niigi raskeimate hulka kuuluv kiiver veel üle kilogrammi raskemaks, saavutades kaaluks 3,5 kg, kuid kadus titaanist kiivri juures vahel täheldatud negatiivne ilming – kui kiivrit tabas kuul või kild, võis sõdur saada vigastusi mitte sellest, vaid kiivri soomusplaatidest eraldunud titaanikildudest. Teras osutus mõnevõrra elastsemaks materjaliks. Suure kaalu tõttu on mõlema Sfera pikemat aega kandmine kaelale liigseks koormuseks ja nii vastabki selle kiivri kasutamine rohkem siseministeeriumi, mitte armee ülesannetele või kui, siis lühiajalistes ülima intensiivsusega tegevustes, näiteks rünnakul.

On valmistatud ka kiivreid Sfera-P (P – löökide vastu, protivoudarnõi), milles on vaid 0,7 mm paksused terasplaadid ning mis on mõeldud märulipolitseile ja olukordades, kus ei kasutata tulirelvi. Selle kiivri kaal 1,6 kg vastab juba enam-vähem tänapäevaste kiivrite kaalule. Nii kiivrite STSh-81 kui SSSh-94 kestvus on suhteliselt lühike, sest soomusplaatide servad kulutavad tekstiilist taskud kiiresti läbi. Kiiver STSh-81 oli kasutusel nii Afganistani kui Tšetšeenia sõdades. Tänapäeval on Sferade tootmine lõpetatud, kuid sellegipoolest kasutatakse neid veel Venemaa siseministeeriumi struktuurides.

64

7/2020


AARE NÕMM

KURIOOSUM

7/2020

65


KUIDAS ...

KUIDAS

KANDA KIIVRIT? Lihtne vastus püstitatud küsimusele on, et peas. Ent kui teadmised piirduvadki selle teadmisega, võib kergelt pea kaotada. Sõna otseses mõttes. Selle vältimiseks käime põhitõed üle. Tekst: vanemveebel HANNES AUS, Lääne maakaitseringkonna veebel

P

ükse ostma te ei lähe ju nii, et haarate teadmisega „pükse kantakse jalas“ riiulist suvalised jalavarjud. Täpselt sama teema on kiivriga.

Pole vahet, kui vinge üks kiiver välja näeb või mis firmas on toodetud – peas loksuv või liiga kitsas kiiver põhjustab igal juhul probleeme. Seega algab kiivri soetamine enda peaümbermõõdu väljaselgitamisega. Tõenäoliselt on selleks mitmeid võimalusi, valemeid ja vahendeid. Aga kõige lihtsamalt saab selle teada, kui vedada mõõdulint kulmude kõrguselt ümber pea. Saadud väärtuse põhjal saate juba aimu, millises suuruses kiivrit teil tarvis läheb. Enamik tootjaid on varustanud kiivrid vastava teabega. Näiteks peaümbermõõdule 53–56 cm vastab kiiver suuruses S/M ning vahemikule 59–62 cm kiiver suuruses L/XL. Võib vaid ette kujutada, millest mõtiskleb 62sentimeetrise peaümbermõõduga tegelane endale S/M kiivrit pähe surudes.

Kiiver tuleb sättida nii, et see oleks võimalikult mugav, ei loksuks ega vajuks silmadele. Selleks on kiivril pannalde ja pingutusseadmetega rihmad ning mõningatel veel lisaks padjad, mille asukoha muutmisega saate kiivri enda pea järgi mugavaks sättida. Asetage kiiver pähe otse, nõnda et silmade ja kiivrisirmi vahele jääb 1,27 kuni 2,54 cm. Lihtsamalt öeldes – kiivrisirmi ja kulmude vahele peab mahtuma kaks näppu. See tagab, et kiiver ei vaju roomates või lamaasendis laskmisel silmadele. Ja vastupidi, kiivrit liiga kuklas kandes paljastate liialt otsaesise, jättes selle kõiksuguste koljust tugevamate materjalide mõjusfääri. Ehk siis: asetage kiiver pähe ja pingutage kergelt

Nüüd teame juba, et kiivrit kantakse peas ja et see tuleb valida õige suurusega. Aga see pole veel kõik. Ei ole nii, et kiiver plärts pähe ja punuma. Ei, nüüd algab peenhäälestamine. 66

7/2020

MEHIS BORN

USALDA, AGA KONTROLLI


KUIDAS ...

rihmu, nii et kiivri asend ei muutuks. Et see operatsioon paremini õnnestuks, hoidke ühe käega kiivrit paigal. Seejärel saate juba mõlemat kätt kasutades fikseerida kuklarihmad. Siis aga eesmised, lõua alt läbi jooksvad rihmad. Siin on oluline, et kiivri lõuarihm ei ripendaks kusagil kaela peal või habemepuhmas ega, vastupidi, pigistaks nina kinni. Lõuarihm, nagu nimigi üsna otseselt viitab, käib ikkagi lõua külge. Nõnda, et seda on tunda, aga samas ei takista see rääkimist. Kui midagi tarka öelda ei ole, võib ju lihtsalt vaikida. Arvate, et saite nüüd kiivri õigesti pähe? Kontrollige! Selleks raputage pead paremale-vasakule, üles-alla. Kui kiiver selle tegevuse käigus teie pea suhtes oma asukohta muudab, pole see stabiilselt

paigas. Reguleerige veel, kuni kiiver enam ei loksu ega pigista kusagilt. Sest algul tühisena näiv, kergelt ebamugav surve otsaesisele või kõrvale muutub üsna pea talumatuks.

KVALITEET LOEB

Kui algul sai öeldud, et pole vahet, kui äge või millise tootja valmistatud on kiiver, peaasi et suurus on õige, siis päris nii see ei ole. Täpselt paras, ideaalselt peas istuv kiiver on samuti kasutu, kui sel puuduvad nõuetekohased kaitseomadused. Võib kindel olla, et Kaitseliidu laost väljastatav kiiver vastab kehtivatele standarditele ja kaitseb võimalike ohtude eest. Küll aga ei pruugi seda teha tavakaubanduses müüdavad, näiteks airsofti kiivrid, plastist ehituskiivrid ja muu taoline.

Olgu ka öeldud, et kõikidele standarditele vastavat ja tugevat kiivrit tuleb siiski kasutada vaid sihipäraselt. Seda loopida või muul loomingulisel moel proovile panna ei maksa, see kahjustab kiivri ballistilist kaitset. Ja veel – räägime ka kiivrialusest mütsist. Siin on oluline mõista ja meelde jätta, et välivormi müts ei ole kiivrialune müts. Teiseks, kiivrialune müts ei ole midagi sellist, mida peab alati ja ilmtingimata kiivri all kandma. Seda võib kanda pikemaks ajaks positsioonidele jäädes, et pea ei külmetaks. Ent aktiivsele tegevusele üle minnes on soovitatav müts ära võtta, et pea saaks maksimaalselt hingata ega higistaks üleliia. Seega – vaid vastavalt standarditele valmistatud ja pähe pandud kiiver on pea asi.

VALI ÕIGE SUURUSEGA KIIVER. SEE EI TOHI PEAS LOKSUDA EGA KA MITTE PIGISTADA

PANE KIIVER OTSE PÄHE. NÕNDA, ET KIIVRISIRMI JA SILMADE VAHELE JÄÄB RUUMI 1,27–2,54 CM

PINGUTA RIHMAD. LÕUARIHM EI TOHI RIPENDADA EGA KA RÄÄKIMIST TAKISTADA

7/2020

67


KARRI KAAS

HEAD ISU!

68

7/2020


HEAD ISU!

HÕRGUTIS KAITSEVÄE TOIDUPAKIST –

LIHTNE TUUNIKALASALAT Kuigi kaitseliitlastel avaneb õppustel keskmisest rohkem võimalusi sooja katlatoitu nautida, pole harvad ka juhused, mil peab kõhu täis saama kuivtoidupakist. Eksib see, kes arvab, et seal leiduvast kraamist ei saa mõne lisandi ja piisava oskustepagasi toel hõrgutisi valmistada – saab küll. Kaitse Kodu toimetus proovis järele. Head isu! LIHTNE TUUNIKALASALAT Kuigi loodus hakkab sügisel juba vaikselt talveunne suikuma, leidub seal siiski piisavalt asju, millega oma kuivtoidumenüüd rikastada. Näiteks lihtsa salati saad peotäiest marjadest, õuntest ja tuunikalakonservist.

Järgmiseks puhasta õunad kõigest sellest, mida sa oma salatisse ei taha, ning eemalda ka südamed. Seejärel tükelda viljad ja sega kokku tuunikalakonserviga. Maitsesta pipra ja näpuotsatäie soolaga ning valmis see ongi.

Selleks hangi esmalt paar õuna. Ei, mitte poest, vaid ikka aiast. Loomulikult peremehelt või -naiselt kenasti küsides. Kui see võimalus aga kõne alla ei tule, siis otsi lähedusest mõni hüljatud talukoht. Suure tõenäosusega leiad sealt ka unarusse jäetud viljapuuaia, kus saad oma ubinavaru täiendada.

Kui salat tundub sellisel kujul pisut üheülbane, täiusta seda vastavalt oma maitse-eelistustele. Rabasel maastikul saad juurde lisada pohli või jõhvikaid, segametsas aga natuke pihlakaid. Viimased on kõige paremad pärast esimesi öökülmasid. Head isu!

Ratsioon nr 4 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17

Nimetus Pajaroog singi ja ubadega Guljašš kartuliga Riis lihaga Tume täisterarukkileib Tuunikala purustatud tükid õlis Portsjonsool Portsjonpipar Ühe tassi filterkohv koos eraldi koorepulbri ja suhkruga, naturaalne kohv Kakao Sidruni energiajook (pulbrina) „Swiss Army“ tume šokolaad maisihelveste ja guaraanaga Rosinasegu Energiabatoon, jõhvika Näts Desinfitseeriv salvrätt, 3 tk Minigripi kilekott Tikud

Kogus pakki, tk 1 1 1 1 1 1 1 1

Kaal kokku, g 134 132 400 250 185 3 2 23

Kalorsus, kcal 600 600 756 485 416,25 0 0,43 61

Süsivesikud, g 63,9 62,17 88 89,5 3,7 0 0,06 10,48

Valgud, g 22,1 18,5 25,6 12,7 27,75 0 0,02 0,14

Rasvad, g 23,5 29,4 32 4 33,3 0 0,004 2,16

Soolasisaldus, g 2,4 2,1 6 2,7 5,92 3

1 1 1

20 33 50

73 130,56 270,5

16,4 32 25,5

0,68 0,06 3

0,38 0 16,5

0,13

1 1 1 3 1 1

100 50 2,9

280 204,5 5,1

71,3 35,45 1,95

2,7 2,1

0,6 5,6 0,033

0,05 0,2 0,0075

0,07

7/2020

69


Esmalt teoreetilised teadmised

ÜLEELAMINE

7 X IIRS PRO SA

ÜLEELAJAKS EI SÜNNITA – ! E S K A T I P Õ S K E L SEL

sti panid Pärnumaal Ee üle t or no u ikk jal as ja 39 vaprat imed proovile, õppides Lavassaare rabas oma võ lema. lsete vahenditega toime tu aa m ini m s na on kk es sk du loo Tekst: KATR IN KA AR

Toitu saab hea tahtmise korral ka loodusest korjata

70

7/2020

d, Avinurme rühm

P

eb raktilised oskused tul teadle ste tili ehitada teoree du Ko i tig an mistele. Nii ste tka Ko e ort tütarde ja No rsku mi ela üle l vabariikliku l eva pä sel susel osalejatele esime ajaloost ja selle ülevaade üleelamise a funktsiooolemusest, samuti keh ajadusasv nidest ja organismi ba ldavaid õe ikm test. Ohtralt jagati kõ eks lis kti juhiseid järgnevaks pra soorituseks.

isel hommikul Kui seltskond oli järgm nides laagriläbi metsarägastiku tur e välitundide tih as alale jõudnud, alg rite toel kto tru seeria. Kogenud ins nkimise ha vee a saadi teada joodav ketule lõk i läb ti põhitõed ning võe leegi ted võt ed aines. Näiteks õig tulepulst mi riu see süütamiseks ferrot

AM A, Alutaguse ringkon

Või veel parem, loodusest püüda

Toidulaua rikastamiseks tasub ka kala püüda


Siis juba varjualuse ehitamine

Katus pea kohal – on vaja teha tuli

Kommentaar gile osalejatele gaga said vast küll kõi üheselt selgeks. ti loodusest Samuti otsiti ja proovi – kõrvenõges, leitavat söögipoolist olid selles epiangervaks ja pilliroog soodis põhitegijad! ktiseeriti aga Pealelõunal õpiti ja pra ist ning noorte juba püüniste tegem ile antud uueks ülesandeks sai ne udega – mõni minimaalsete toiduvar is kruupe ja kartul ja porgand, peotä gmisteks toitükike liha – endale jär ed valmistada. dukordadeks kõhutäi gastest, kaasaEnne pimedat rajati roi t varjualused võetud kilest ja tekstiilis ööbimiseks. algas ringkäiKursuse viimane päev g õhtu- ja guga laagriplatsidel nin

rjualuste öötundidel valminud va jagati kursushindamisega. Seejärel lukorras toimelastele juhiseid hädao st vastavate tamiseks ja tehti tutvu abivahenditevarustuselementide ja s peitust – tõsi ga. Veel mängiti metsa saada, kui küll, vaid selleks, et aru st otsida. raske on kadunud inime nak kalastusPäeva lõpus toimus rän ise püügivaalale, kus õpetati noori s tuli pilgud hendit valmistama – taa raja õngeridva pöörata metsa, sest pa endale ju enaleiab üks tubli üleelaja masti võsast. ate paladega Audru jõe fauna parem ud, kuid astut sedapuhku küll ei koh enes selletüs gas jakohaste oskuste pa slaagris mi ela üle gipoolest. Seda kõigi l. ksu veedetud päevade joo

TAGASI JUURTE JUURDE instruktor

ME HIS BO RN, noorte

gi mise baaskursus mida Tegelikult ei ole üleela s tte mõ s ja ka kaudsemas muud kui sõna otsese pes õp a om me nek. Me käsitle juurte juurde tagasimi sas kaa a ag nn inimko oskusi, mis tegelikult on kuid moodsas maailid, sta aa id de an tuh käinud id ürgsed teadmised ja nip mas on kippunud need d ore no ie me oluline, et ka ununema. On ääretult orras eadmisi üleelamisoluk ast ba d vai omaksid kat ja as otk ork no ab pe t val da toimetulekuks. Arusaa ja da en s saama hakkama kodutütar hädaolukorra s. ha ko s iga ja l ga igal aja oma kaaslaste aitamise tseliitlaste käe all üleela kai et s, hti etä Ka ei ole väh e llel mi b kive vundamenti, misõppes osalemine lao ase ne teenistus kaitseliitl eva tul võib kerkida noorte või naiskodukaitsjana.

mib Milleks köök? Söök val es ust gim itin väl ka i kenast

7/2020

71


MEDITSIIN

KOMPLEKTEERI ISE

IDEAALNE MK3 Parameediku meditsiinikomplektis MK3 on nimekirja jagu esmaabi osutamiseks vajalikku varustust. Tihtipeale aga tuntakse maastikul õppusel olles puudust mitmetest nimekirjavälistest asjadest, mille olemasolu aitaks meedikutel väiksema vaevaga võitlejate heaolu parandada. Tekst: KAIT KOSENKRANIUS, erakorralise meditsiini õde Fotod: ASSO PUIDET

PUUGIEEMALDUSVAHEND Looduses liikudes puukidest kahjuks tihtipeale ei pääse ja hoolimata regulaarsest kontrollimisest võib mõne leida juba kehale kinnitununa. Efektiivseks ja täielikuks eemaldamiseks on spetsiaalsed vahendid kõige paremad abilised.

VILLIPLAASTRID

Ka ustavad, sissekantud saapad võivad pikka aega järjepanu jalas olles ja pikkadel rännakutel jalad villidega katta. Selleks, et võitleja jälle kiiresti jalule saada, on villiplaastrid väga hea ja kiire lahendus. Ajutise, kuid väga mugava alternatiivina sobivad ka lamatiste hoolduseks toodetud plaastrid.

BEEBIPULBER/ MÄHKMEKREEM

Paratamatult on kehal piirkondi ja nahavolte, mis võivad niiskuda ja jääda tükiks ajaks „ummuksisse“, eriti veel kuumemate ilmadega. Suuremate probleemide ärahoidmiseks on mõistlik varakult tegeleda korraliku nahahooldusega.

HAAVASTRIPID

Igale haavale ei piisa ainult plaastriga katmisest, kuid haavaõmblusvahendeid ega ka vastavat väljaõpet pole parameedikule ette nähtud ja kõik haavad ei vajagi õmblemist. Haavastripid on ideaalne lahendus lihtsamate, kuid laiali hoidvate servadega haavade sulgemiseks.

72

7/2020

HAAVASPREI

Tavalise antiseptilise vahendi otse haavale kandmine võib üksjagu haiget teha ning kõik antiseptikumid ei tohigi nahapinnalt edasi organismi sattuda. Samas võib tavaline keetmata vesi viia haava silmale nähtamatut mustust. Korralik haavahooldus algusest peale aitab tagada puhta ja kiire paranemise.


MEDITSIIN ISEKÜLMUVAD KÜLMAKOTID

5 X 5 CM MARLILAPID N5

Kuigi looduses saab jahutamiseks kasutada mitmesuguseid käepäraseid vahendeid, tuleb eriti just kuumal ajal isekülmuvate külmakottide olemasolu vägagi kasuks.

Lisaks nimekirjas olevatele 10 x 10 cm suurusega lappidele võib ruumi olemasolul mugavuse mõttes komplekti lisada ka väiksemad lapid.

ANATOOMILISED PINTSETID

Väga hea abivahend näiteks pindude eemaldamisel ning haavade puhastamisel.

LAIEM VALIK RULLSIDEMEID

Ettenähtud 6 ja 12 cm laiustele rullsidemetele oleks hea lisada ka paar rulli 4, 8 ja 10 cm laiuseid.

ERINEVA SUURUSEGA PLAASTRID

Parameediku komplektis on ette nähtud ainult 10 x 6 cm suurusega plaastrid ja rullteip, kuid tihti pole üldse nii suurt plaastrit vaja või hoopiski oleks vaja just suuremat.

KANÜÜLIPLAASTRID

Parameediku komplektis on olemas kanüülid, kuid nende fikseerimiseks on plaanitud ainult tavaline teip. Kuigi kriitilises situatsioonis on teip esmavalikuna tihti mugavam variant, võtab õige plaaster kotis vähe ruumi ning aitab kanüüli fikseerida lihtsamalt ja paremini.

REHYDRON JA GLÜKOOSIDROPSID

Maastikul olles on sagedaseks mureks suurest vedelikukaost ja energiakulust tingitud peavalu ja nõrkus. Kuigi esmalt tuleb teha võimalikult palju selleks, et ei unustataks piisavalt juua ja parajate ajavahemike järel süüa, aitavad rehydron ja glükoosidropsid peavalu ja nõrkuse tekkides olukorra kiiremini kontrolli alla saada. 7/2020

73


NAISKODUKAITSE

TULEVASED VÄLIKOKAD JA TOITLUSTUSMEESKONNA JUHID HARJUTASID KOOSTÖÖD Maitsev kõhutäis on alati hinnas, seda nii rahuajal kui kriisiolukorras. Kui välikokkade ja toitlustusmeeskonna juhtide õpe kohaneb ja muutub vastavalt vajadustele, siis töö sõjaajaüksuste toitlustusmeeskondade loomise ja õpetamise nimel veel käib.

S

uve alguses andis esimene tänavune grupp tulevasi välikokki ja toitlustusmeeskonna juhte Jõgevamaal Kirna õppekeskuses teoreetilistele teadmistele praktilist lihvi ning harjutas meeskonnas töötamist. Esimest korda tegutsesid need kaks kursust koos. Varem on toitlustusmeeskonna juhte koolitatud ainult nädalavahetustel lähiõppe vormis. Nüüd eelneb sellele e-õppe osa Iliase keskkonnas. Kursusele kandideerija peab olema läbinud välikoka kursuse ning tunnistuse lisana saanud instruktori ja kursuse ülema soovituse edasi õppimiseks.

74

7/2020

Tekst: MARGE TASUR

„Kõigist välikokkadest ei pea juht tulema. Ent kõik välikokad on võimelised juhtimisel süüa tegema,“ selgitas Naiskodukaitse Jõgeva ringkonna instruktor ja kursuse ülem Mariana Maasik. Selle aasta välikokkade esimese grupi kompleksharjutusel oli eripärane, et 15 osalejast 13 olid kohale tulnud Saaremaa malevast ja ringkonnast. Kuna tänavu pidanuks Admiral Pitka luurevõistlus toimuma Saaremaal, oligi saarlastel võimalus oma inimesi kursusele esitada. Nende seas oli ka üks kompaniiveebel. „Nemad on üks sihtgrupp, keda tahame koolitada, et sõjaajaüksustel oleks

ülevaade, mida väliköögis tehakse ja millistele tingimustele peab see vastama,“ selgitas Maasik.

KUI TEHA, SIIS SÜDAMEGA

Arvukalt tulevasi välikokki meelitas mandrile Naiskodukaitse Saaremaa ringkonna toitlustusgrupi juht Reena Ley. Ta on ise selle kursuse läbinud ja teab, kui väärt kogemuse see ühele välikokale annab. „Tahtsin enda naistes seda julgust ja teadlikkust kasvatada,“ märkis ta. Reena lisas, et õppimiseks loob mõnusa ja õige õhkkonna instruktorite avatud ja loov suhtumine. Muheledes lisas naine, et sattus toitlustusgrupi juhiks juhuslikult. Tegelikult on tema


NAISKODUKAITSE

dade naiskodukaitsjad, kaitseliitlased Lääne ja Saaremaa malevast ja üks palgaline Scoutspataljonist. Sel suvel sai koolitatud teinegi grupp välikokki ja toitlustusmeeskonna juhte. Ühtekokku 27 kokka ja 9 juhti.

MARGE TASUR

SÜÜA ON VAJA IGAL AJAL

valdkond side ja staap. Kange saare naisena ei kohkunud ta proovikivi ees, vaid võttis eesmärgiks välikokanduse valdkond endale selgeks teha. „Kui teha, siis ikka õigesti ja südamega,“ teatas ta kindlameelselt. Toitlustusgrupi juhina tuli Reena kursusele, et saada juurde juhtimisjulgust ja teadmisi, kuidas võitlevaid üksusi õigesti ja ohutult toetada. Saarlaste väliköögi lemmiksöök on soolane puder, mille salajased koostisosad on tatrahelbed, peekon ja tšilli. Viimase pilafiportsjoni serveerinud Karoliina Maisla Sakala ringkonnast lonksas sõõmu vett ja istus pingile. Väsimus oli suur, ent kogemus positiivne. „Kui meeskonnatöö sujub, siis pole ajal tähtsust,“ sõnas ta. Meeskonnale jagus tal palju tunnustavaid sõnu. „Ühelt poolt said köögis kokku võõrad inimesed Eesti eri paigust. Teisalt pidime köögis kehastama erinevaid rolle ja kõige selle juures toidu valmis saama,“ kirjeldas ta. Väliköögis valitses naljakalt skisofreeniline olukord – tahad anda parimat, aga samas tuli mängida näiteks murelikku vinguvat või hoopis tööst viilivat kokka. Kurtsid naabrile muret oma laste ja koera pärast, vastuseks tuli näiteks ebalev juurdlemine porgandi õiges mõõdus jupitamisest. Instruktor Aet Kala sõnul oli näha, et kursuslased tahavad õppida, neil on sära silmis ja nad on meeskonnale

orienteeritud. „Õppurid on ehedad välikokad, toitlustus on nende kirg ja armastus,“ lausus ta. Instruktor Eda Leola tõi välja, et kursuse juhendamine on argipäevaga võrreldes täiesti teine maailm ja toob igapäevaellu vaheldust. „Põnev on jälgida, kuidas inimesed üle Eesti kokku tulevad, teevad asju ja neist saab meeskond, kes tegutseb ühise eesmärgi nimel. Mulle meeldib neid vaadata ja mõelda, et olin ise 13 aastat tagasi samas rollis, ei teadnud, mis ees ootab,“ rääkis Eda. Nüüd saab ta oma kogemustega sel teekonnal uusi välikokki juhendada. Eks on aastatega ka parajat „suppi“ kokku keedetud. „Oleme sügisel paar korda kogemata söögi asemel metsa vett saatnud. Kui kohvi asemel vee saad, elad üle, ent kui ka makaronide asemel tuleb vesi ... ikka juhtub!“ naeris Eda ja lisas, et just sellised olukorrad talle meeldivad, kus tuleb kiirelt lahendusi leida ja tegutseda. Välikokad ja toitlustusmeeskonna juhid said oma oskused proovile panna suvises noorte militaarlaagris Võrus ning Kotkalennul Paldiskis. Saarlastel on võimalus praktika osa teha ka järgmisel aastal oma kodumalevas. Välikoka ja toitlustusmeeskonna juhi kursuse õppureid õpetasid ja valmistasid ette Lea ja Triinu Tann, Triin Kukk, Anu Tolsa, Eda Leola, Taivo Teder, Aet Kala ning Anu Marjamägi. Esindatud olid pea kõikide ringkon-

Toitlustusmeeskonna juht tegutseb rahuajal. Mariana Maasiku hinnangul ei saa aga toitlustamisest rääkida ainult rahu tingimustes. „Kriisideks tuleb valmis olla. Töötame selle nimel, et sõjaajaüksustel oleks komplekteeritud oskuslikud ja õpetatud toitlustusmeeskonnad,“ rääkis ta. Selleks, et inimesed tunneksid ennast kindlamalt ning neil oleks reaalne kogemus, on vaja läbimõeldud väljaõpet. „Koostöös Kaitseliidu Kooliga valmistame ette väliköögi meeskonna ülema eriala õppekava. Praegu on valmis funktsioonikirjeldus,“ lausus Mariana Maasik. Kui kõik läheb hästi, saaks toitlustusmeeskonna juhi ja väliköögi meeskonna juhi erialakursuse lõpetanu kandideerida edaspidi nooremallohvitseri kursusele. Kui eelnevalt on läbitud Kaitseliidu Koolis nooremallohvitseri kursus ja ollakse uues struktuuris sõjaaja ametikohal köögiülemana, on õigus taotleda nooremseersandi auastet. „See on pikk protsess, mille suurem eesmärk on koolitada sõjaaja ametikohtadele väliköögi meeskonna ülemaid. Nende erialane väljaõpe kestab neli aastat, alustades sõdurioskuste ja välikoka kursusega. Kui nad jäävad seal silma, siis jätkatakse toitlustusmeeskonna ülema erialaga ja lõpetatakse nooremallohvitseri kursusega,“ loetles Maasik. Pärast seda on nad köögiülematena militaarvaldkonna kokanduse tippspetsialistid. „Loodame, et see nii läheb ja toimib ning saavutame soovitud väljundid. See võib olla eeskujuks ja aidata ka teistel tagalaerialadel sarnasel moel väljaõpet korraldada,“ nentis ta. Uuendustele annavad hoogu mõttekaaslased ja ühise eesmärgi nimel tegutsemine. Mariana Maasik kinnitas, et tal on aastatega kujunenud hea meeskond, inimesed, kellega saab uusi asju arendada ja olla loominguline. 7/2020

75


NAISKODUKAITSE

STAAŽIMÄRK:

TUNNUSTUS NEILE, KES JÄÄVAD Kuidas tunnustada Naiskodukaitse pikaajalisi liikmeid, ka neid, kelle panus on viimastel aastatel olnud eri põhjustel tagasihoidlikum, aga siiski oluline?

S

Tekst: LEANE MORITS, Tartu ringkond, sümboolikakomisjoni liige

ellele küsimusele vastust otsides käis Tartu ringkond septembris 2016 välja Naiskodukaitse staažimärgi idee. Ja nüüd, neli aastat hiljem, on see idee saanud reaalsuseks. Ent kuidas selleni jõuti? Esmalt võttis Naiskodukaitse sümboolikakomisjon ettepaneku vastu ja hakkas sellega tasapisi tegelema. Aktiivsem tegutsemine algas märtsis 2019, kui Tartu ringkond kordas oma ettepanekut ja rõhutas, et vahepeal on Liiliaristi kõrvale alternatiivse tunnustuse asutamise vajadus suurenenud. Nii kääris sümboolikakomisjon käised üles ja asus välja töötama kõikidele sobilikku statuuti ja märgi kujundust. Ja selline see autasu Naiskodukaitsesse pikaajalise kuulumise eest saigi: kuldsete piirjoontega valged õie kroonlehed ja sinine südamik, mille sees on hõbehall mustade piirjoontega Kaitseliidu kotkas, pronksi-, hõbeda- või kullatooni vapil. Staažimärk antakse välja Naiskodukaitse tegev- ja toetajaliikmetele 25, 40 ja 50 teenistusaasta täitumisel vastavalt staažimärgi väljaandmise kriteeriumitele, mis on järgmised.

76

7/2020

Märgi jaoks vajaliku staaži arvestusse lähevad kõik aastad alates esimesest liitumisest. Vahepealsed liikmestaatuse peatamised arvestusse ei lähe, tegev- ja toetajaliikmeks oleku aeg summeeritakse. Liige on järjepidevalt väärtustanud Naiskodukaitse põhimõtteid ja võimaluste piires osalenud organisatsiooni tegevuses. PRONKSSTAAŽIMÄRGI õigus on tegevliikmel või toetajaliikmel, kes on Naiskodukaitse liige olnud kokku vähemalt 25 aastat, millest vähemalt 15 aastat on ta olnud tegevliige. HÕBESTAAŽIMÄRGI õigus on tegevliikmel või toetajaliikmel, kes on Naiskodukaitse liige olnud kokku vähemalt 40 aastat, millest vähemalt 30 aastat on ta olnud tegevliige. KULDSTAAŽIMÄRGI õigus on tegevliikmel või toetajaliikmel, kes on Naiskodukaitse liige olnud kokku vähemalt 50 aastat, millest vähemalt 40 aastat on ta olnud tegevliige. Staažimärk antakse üle Naiskodukaitse pidulikel sündmustel. Seda võib kanda NKK piduliku vormiga pintsaku vasakul revääril või tsiviilriietel pidulikel sündmustel.

Esimesed staažimärgid on juba ka reväärile jõudnud. 5. septembril 2020 Vastseliina linnuses toimunud Naiskodukaitse 93. aastapäeva tähistamisel said pronksstaažimärgi 30 naiskodukaitsjat. Nad kõik on liitunud organisatsiooniga aastatel 1991–1995, olles seega olnud organisatsiooni taassünni juures, loonud mittemillestki midagi, juhtinud, õpetanud ja täitnud kõikvõimalikke rolle Naiskodukaitse hüvanguks. Mis neid on selleks kannustanud? Vastus peitub ilmselt Naiskodukaitse esinaise Airi Toomingu aastapäevakõnes tõdetus, et organisatsiooni värske ja energiast pakatava liikmena on lihtne olla aktiivne, õpihimuline, panustada sadu tunde aastas, olla igal pool kohal. „Kõik on uus ja huvitav, iga õppuse järel tunned mõõtmatut enesearengut, igalt kohtumiselt saad uusi tuttavaid ja sõprugi. Ent mis on see, mis paneb tegutsema kümnendal, kahekümnendal, kahekümne viiendal aastal? Eks iga tänase päeva kangelane teab seda kõige paremini ise oma südames. Ent mina usun ja loodan, et see on kohusetunne, aatelisus ja peaasjalikult vääramatu usk organisatsiooni,“ sõnastas Tooming.


AIGAR NAGEL

NAISKODUKAITSE

7/2020

77


KARRI KAAS

noored

78

7/2020


KOOS TEGUTSEDES KESTAME KAUEM EHK ÜHE SUGUVÕSA KOKKUTULEKU LUGU Suguvõsa kokkutulekud on aidanud alal hoida ühtekuuluvustunnet „omadega“, tunda ennast tugevamana ja kuhugi kuuluvana. Suguvõsa kokkutulekud on tihedalt seotud sugupuuuurimisega – samasuguseks uurimiseks võib pidada ka Pärnumaa kodutütarde ja noorkotkaste selleaastast maakonnalaagrit. Tekst: MERILIN SEPP

7/2020

79


NOORED

S

elleks, et asjad üldse kuhugi poole liikuma hakkaks, on vaja, et suguvõsa kahe haru (Kaitseliidu ja noorteorganisatsiooni) aktivistid kokku saaksid ja plaani peaksid. Kokkutuleku koordinaatoriteks olid Kodutütarde Pärnumaa ringkonna vanem Aina Tarvis ning Kaitseliidu Lääne maakaitseringkonna veebel Hannes Aus. Lühikokkuvõte asjade käigust on järgmine: Aina käis lauale idee ja tõi kohale noored, Hannes nägi idees potentsiaali ja tõi kohale tegijad.

EESMÄRGIKS ARENDADA KOOSTÖÖD

Maakonnalaagri eesmärgiks oli arendada perekonnasisest koostööd ning näidata noortele, millised on nende võimalused tulevikus kaitseliitlase või naiskodukaitsjana. Kaitse Kodu! eelmises numbris ütles Kaitseliidu Pärnumaa maleva pealik kolonelleitnant Rasmus Lippur: „Eks lõpliku valiku teeb igaüks ise, aga see valik ei tohi olla tingitud teadmatusest.“ Seetõttu on oluline, et noor teaks, millised on tema tulevikuväljavaated ning kus ta ennast Kaitseliidu peres kõige tõenäolisemalt tegutsemas ette kujutab. Kõige parem viis sellise ettekujutuse loomiseks on luua võimalus info ammutamiseks otseallikast – reaalsete inimeste reaalsetest kogemustest. Kohati sobiks seda laagrit kirjeldama ka selline sündmus nagu Teeviit, kuhu erinevad koolid ja tegevusalad oma punktid püsti löövad ja peavad kogunenud noortele end nähtavaks, kuuldavaks ja arusaadavaks tegema. Erinevusi on aga siiski mitmeid ja seetõttu jään suguvõsa võrdluse juurde. Kui Teeviidal ollakse eelkõige suure organisatsiooni reklaamnäod, siis maakonnalaagris tegevuspunkte korraldanud kaitseliitlased ja naiskodukaitsjad olid midagi rohkemat. See, mis laagris aset leidis, oli vastastikuse mõistmise tekkimine. Ühest küljest oli see noortele tõesti võimalus

päriselt näha neid mehi ja naisi, kes seni olid ehk vaid kujutluspildi tasemele jäänud. Noored kuulevad ju alatasa, et Kaitseliit ootab neid oma ridadesse ja Naiskodukaitse ootab neid oma ridadesse – aga kes on inimesed selle suure sildi taga? Laagris said nad põhjaliku ülevaate mitte ainult täiskasvanud tegevliikmete tegevustest, nende eripäradest ja arenguvõimalustest, vaid ka nägid reaalseid inimesi, kellega tahtmise korral tulevikus organisatsioonis koos tegutseda. Vähem oluline ei ole seegi, et laager andis omakorda kaitseliitlastele ja naiskodukaitsjatele võimaluse näha noori, keda nad oma ridadesse nii väga ootavad. Võimalus vahetult suhelda nende Kadride ja Martidega on suur väärtus, selle kaudu kujuneb täiskasvanutel pilt, mida noored asjast arvavad, kuidas nemad tulevikku näevad ja mida sellelt ootavad.

TEGEVUST KÕIGILE

Niisiis tuli ligi 150 noort laagrisse, nad kujundasid endale metsa alla mõnusa äraolemise ja kasutasid õhtut sõpradega taaskohtumise rõõmu nautimiseks. Samal ajal (ja veel järgmisel hommikulgi) seadsid erinevad Pärnumaa malevas tegutsevad erialarühmad (sh Naiskodukaitse omad) üles oma tegevuspunktid. Punktide läbiviimine pidi lähtuma vaid ühest suunisest – tee noorele selgeks, kes sa oled, millega tegeled, ja võta olukorrast maksimum. Kuidas keegi seda tegi, oli nende enda valik. Vastuse küsimusele, kui palju noortes huvi äratati, annab aeg. Kuid kui lisaks kuulamisele saad ka tegutseda, siis on laigulise pisiku külgesaamine ehk lihtsam. Näiteks rääkis tankitõrjerühma ülem Alar Tamm noortele oma rühma struktuurist ja tehnikast, mida nad kasutavad. Seejärel said noored ise juba tankitõrjekahuriga jõudu proovida ja seda mööda metsasirget edasi-tagasi vedada. Koos vaadati ka videoid lahinglaskmistest. Pärnumaa

Maakonnalaagri eesmärgiks oli arendada perekonnasisest koostööd ning näidata noortele, millised on nende võimalused tulevikus kaitseliitlase või naiskodukaitsjana.

80

7/2020

maleva CIMIC- ja teavitusüksus Kõuekõmin oli enda punkti ümbritsenud pesunööri ja -lõksudega. Esialgu võis ehk arvata, et see oli noortele vihjeks, kelle poole pöörduda, kui vorm kuivatamist vajab. Kuid pärast seda, kui noortele oli räägitud CIMIC-u vaheldusrikkast tööst, said noored ülesandeks uudislugu välja mõelda. Nöörile riputati hoopis pildid, mille abil noored said oma lugu esitada. Põnevust ja emotsioone pakkusid ka ülejäänud punktid. Nii said noored omal käel ära proovida käepäraste vahenditega ujukite valmistamise, millega vee peal püsida; liuelda maa ja taeva vahel; tutvuda nii rannakaitserelvastuse kui ka maleva meditsiiniinimestega ja palju muud. Igas punktis ikka jutt ja tegutsemine käsikäes. Kes meist ei hakkaks kokakunsti vastu suuremat huvi tundma, kui nagu muuseas saad jutu kõrval ise katelokis pannkoogid valmis küpsetada ja seiklemise vahele maiustada. Noorematele kodutütardele ja noorkotkastele oli see kui organisatsiooni süvaõpe. Kui neil siiani oli kujunenud pilt sellest, mis on Noored Kotkad ja Kodutütred, siis laagris said nad aru, kui suur on Kaitseliit tegelikult. Sest kui juba ühte malevasse mahub nii palju põnevat, mis siis veel tervest organisatsioonist rääkida. Vanema astme noortele sai kindlasti selgemaks, millise rühma juures saavad nad oma andeid kõige paremini rakendada, kui soovivad vanuse täitudes jätkata oma teed Kaitseliidus. (Või millises koolitunnis peaks veidi põhjalikumalt õppima.) Nagu eelpool öeldud, on noortes huvi äratamine tegevus, mille tulemusi peab veel ootama. Tibusid loed ikka siis, kui nad kohale jõuavad. Kuid positiivse noodina on kuulda olnud Pärnumaa kaitseliitlaste mõtteid ja plaane, kuidas noori veel rohkem kaasata, neile oma tegevusi tutvustada ja, mis peamine, kogemusi jagada. Noortele on oluline, et nad saaksid jätkata oma tegevust noorteorganisatsioonis, kuid nad ootavad alati huviga võimalust koos täiskasvanud laigulistega midagi põnevat teha. Koos tegutsedes jõuame rohkem ja kestame kauem.


NOORED Viimaks ometi viimased lennueelsed ettevalmistused

KÜBERKOTKAD SIRUTASID TIIBU Kaitseliidu Pärnumaa maleva noored kotkad ja kodutütred rühmast Küberkotkad veetsid kolm päeva vabas looduses, tehes seda, mis kõige enam meeldib. Ajasid „küberasja“, lennutasid droone aerofotode tegemiseks ja muudki.

E

Tekst ja fotod: HANNO SAKS, Kaitseliidu Pärnumaa maleva rühm Küber

sialgne plaan oli lennata kuni 2000 meetri kõrgusele ja püüda moodustada neljast droonist ristkülikukujulist formatsiooni küljepikkuste suhtega 4 : 3. Sel eesmärgil sündis teinegi uus asi. Esmakordselt sai Kaitseliidu Pärnumaa malev ametliku lennuloa ja lendude kooskõlastuse Lennuametist. Aga kuidas sa lähed või lendad, kui ei oska suunda määrata? Sestap tuli enne laagrisse asumist läbi viia kompassitund. Selleks valis Kaitseliidu noortejuht Sven Leit-Teetlaus välja punkti mere ääres ning mõned nähtavad maamärgid, mille asimuuti pidid noored määrama. Sama asimuut

tuli määrata ka väljajagatud aerofotodel piirkonnast ja võrrelda saadud tulemusi.

seljakotile muidugi päris arvestatava kaalu. Olid ju lapsed enamasti 12–13aastased, mõned vanemad.

Seejärel sai asuda päeva põhiülesande juurde, milleks oli rännak Valgeranna parklast ligi 17 kilomeetri kaugusel asuvale laagriplatsile. Rännak viidi läbi kergemas varustuses. Magamismatid, magamiskotid ja telgid sai panna varustusebussi peale.

Rännaku viis läbi Leit-Teetlaus, õpetajatena osalesid Mai kooli kehalise kasvatuse õpetaja Tiina Hodakov ja IT-spetsialist Heigo Ankuhin.

HAKKAB SADAMA

Kaasas pidi olema patrullikott, mille sisu oli ette antud arvestusega, et see peaks vastu minimaalselt 24 h ja sisaldaks abivahendeid ka puhuks, kui näiteks vette kukutakse. See tingis

Kuna laagriplatsil pakutava elektrivoolu võimsus ja kvaliteet polnud teada, oli kaasas ka oma 4000 W diiselgeneraator, kaks varikatust varustuse ja arvutiklassi jaoks ning kaks köetavat sõjaväetelki. Hommiku- ja lõunasöökide eest vastutas Ojako turismitalu ning laagriplatsiks olid valitud Marksa puhkekeskuse maad. 7/2020

81


NOORED Rännakulised jõudsid mööda teid ja metsi matkates lõunasöögi ajaks Lindi vaatetorni juurde. Väsinud, kuid rõõmsad noored said einestada vabas looduses, nautides vaatetorni kõrgustes Lindi soo suvist ilu. Pärast lõunasööki viisime varustuse laagriplatsile. Lisa toodi teise bussiga linnastki ning lõpuks sai bussiga laagriplatsile transporditud ka väsinud laagrilised. Noored, kes olid osalenud maakonnalaagris, olid juba tuttavad Rootsi päritolu telgiga ja oskasid seda üles panna, vanema sõjaväetelgi juures oli hindamatuks abiks noortejuht LeitTeetlaus. Telgid püsti, said noored veidi lõõgastuda palli mängides ja puhkekeskuse territooriumil asuvas tiigis ujudes. Järgnes töötuba „Õhtusöök katelokiga“. Tutvustati, kuidas töötab sõjaväekatelok ja selle piiritusepõleti ning kuidas neid ohutult kasutada. Välja jagati nuudlid ja lihakonservid ning kokkamine algas. Nii nagu on erinevad meie noored, olid erinevad ka valminud söögid. Kuid üks oli ühine – kõhtu need täitsid. Järgnes muidugi toiduriistade pesemine ja puhtaks keetmine ning siis sai teha veel kiired mängud ja külakiige-kiigud. Järgnes öö sõjaväetelkides. Eestimaale omaselt hakkas öösel sadama. Rahustavalt ja vesiselt. Kui lennuilma pole, tuleb lennata

82

7/2020

teoreetiliselt

IKKA KALLAB

Laagri teine päev algas noorte kotkaste ja kodutütarde VI järgu õppusega. Osal neist oli järgukatse kevadel juba tehtud, teised tegid selle pärast koolitust. VI järk on eeltingimuseks piduliku tõotuse andmisele ja see omakorda tõeliseks noorkotkaks või kodutütreks saamisele. Paduvihm ja siis natuke vähem paduvihm. Ei mingit lendamist, kuid palju on õppida droonide häälestamise ja erinevate seadete kohta. DJI on oma drooniäppide jagamisel üsnagi kitsi, kõigi lihtsamate telefonidega polegi DJI Mavic Mini äpp DJI Fly kättesaadav. Nimetatud droonid valiti sellepärast, et need on odavaimad, mis võimaldavad teha 90 kraadi allapoole suunatud võtteid. Seda on vaja, kui tahta aerofotost teha topograafilist kaarti, mille järgi oleks võimalik ka rännata. Kuid enne kõike seda on vaja tunda koordinaatide saladusi. Mis ja kuidas peitub laiuste ja pikkuste taga, mida ja kuidas need numbrid näitavad. Ootamatult sai koolipingis õpitud teoreetilisest teadmisest hoopis käegakatsutavam, reaalselt vajaminev teadmine. Päeva lõpus külastasid meid Kaitseliidu Pärnumaa maleva küberrühma võitlejad Kaarel Kaasik ja Andry Agard, et jagada lastele teadmisi kar-


NOORED

Ja õhus see droon ongi

tograafiast ja mõõtkavaliste plaanide tegemisest. Tutvustati äppi Custom Maps, lapsed mõõtsid laagriala ja sellel olevad maamärgid sammudega ära ja viisid käsitsi skitseeritud plaani mõõtkavasse, tehes selle seega reaalselt kasutatavaks plaaniks. Siis saabus päris õhtu ning rühma Küberkotkad välikoondus piduliku tõotuse andmiseks ja küberkotkasteks löömiseks. Selle ettevalmistus oli juba päeval täitnud kõigil hinge iseäraliku ärevusega. Tõotus ja lubadused – isamaa, ligimesed ja õigus. Seda kõike on noorele hingele väga palju. Lisaks veel mõõgapuudutus õlale rühmajuhilt. Neli noorkotkast ja neli kodutütart, kes sealsamas pidulikult küberkotkasteks löödi, andsid piduliku vande, tõotades mitte iialgi ja mitte mingil tingimusel kasutada oma küberteadmisi kurjasti, vaid ainult headel eesmärkidel, nüüd ja igavesti. Endiselt ja ikka sadas. Õnneks olid kaitseväe telgid ahjudega, sai telkidest niiskuse välja ja enne magamajäämist sooja „voodisse“. Praktiline tähelepanek: kui telgi lagi on ühtlaselt kaetud sääskedega, nii et ühte maha lüües jääb siruli neli, siis magama saab jääda, kui suunata asemetest eemal üks taskulamp lakke. Sinna moodustub sääsesülem ja magajaid segavad üksikud.

VIIMAKS LENNUILM

Laagri kolmas päev ja lõpuks ometi kauaoodatud lennuilm! Droonid ja taevas – kes neid jõuaks lahuta ... Kuid esmalt lihtsad seadmed ei olnudki enam nii lihtsad. Kolm salka jagunesid Marksa talu maade eri servadesse, et kokkupõrkeid vältida, ning harjutamine sai alata. Õnneks on iga droon varustatud kolme akuga ja pidevalt laadides sai õppusi läbi viia peaaegu kaks tundi järjest. Siis said tühjaks pultide akud ja oligi paras aeg teha paus sportimiseks-puhkamiseks ja valmistuda ka laagri kokkupanekuks. Pärast hommikusööki Ojako turismitalus palus selle perenaine, et äkki saame teha ka tema talust drooniülesvõtteid ja video. Muutsime kohe oma laagriplaani ja pärastlõunane õppus suunati ümber Ojako turismitalu ümbrusse. Milline hea näide elanikkonna ning noorteorganisatsioonide koostööst! Meie saime hea õppevahendi, omanik aga droonivideod.

7/2020

83


3 X KRISTIAN VAARPUU

NOORED

OMA KÄTEGA: NUGA, PLÄTUD, SÄRK Kui sul on jalavarjud, särk ja nuga, on sinuga kõik juba suhteliselt hästi. Aga kuidas neid asju oma kätega valmistada? Just seda noored Kirna väljaõppekeskuse erialalaagris õppisidki. Tekst: JOOSEP JOOST, Jõgeva noorkotkas

RÄTSEP: T-SÄRK Särgi valmistamiseks võtsime vajalikud mõõdud, valisime soovikohase kanga ja värvuse. Järgmiseks pidime valmistama lõike, mille järgi kangast täpselt lõigata. Kuna meie grupist polnud keegi väga õmblemisega kokku puutunud, saime kiire õmblusmasina kasutamise väljaõppe. Esimesena õmblesime kokku ees- ja tagaosa, järgnes varrukate külgeõmblemine. Oli ka juhuseid, et liigse kiirustamise tõttu tuli õmblus lahti harutada ja uuesti teha. Pärast varrukaid tuli õmmelda krae. See kujunes üllatavalt raskeks tegevuseks, kuid saime siiski hakkama. Järgmisena pidime õmblema särgi külgedelt kokku – ilmselt kõige enam aega ja tähelepanu nõudev protseduur särgi valmistamise juures. Pidi väga tähelepanelikult õmblusmasinaga töötama, et mitte tervet õmblust uuesti teha. Nõnda valmisidki särgid ja mitte lihtsalt särgid, vaid ideaalselt keha järgi tehtud ning ainulaadse kujundusega särgid.

84

7/2020


KINGSEPP: NAHAST PLÄTUD Plätude valmistamine algas jalamõõtude võtmise ning šablooni valmistamisega. Viimase järgi lõikasime nahast välja vajalikud tükid ehk plätu põhistruktuuri moodustavad nahkribad ja talla. Kui kõik tükid endiselt omavahel sobisid, järgnes freesimine. Seejärel kleepisime talla ja ribad kokku ning valisime kummist tallad. Et korralikud jalanõud pole mitte ainult liimitud, vaid ka läbi õmmeldud, ja õmblemine toimus mitte masina, vaid käte jõul, oli vaja enne niidi ja nõela kasutamist õmbluskohtadele augud ette teha. Siis juba joonistasime kummist taldadele joonised peale, liimisime põhistruktuuri kummist talla külge ning asetasime külmkappi jahtuma. See protsess läbi, lõikasime ülejäänud tallaosa ära ja andsime sandaalidele viimase lihvi. Sõna otseses mõttes lihvi. Misjärel värvisime jalanõud vastavalt oma soovile, kastsime need sooja vette ja tõmbasime jalga. Kuna soojas vees nahk venib, siis mõnele jäid plätud natuke suureks. Aga üldiselt oli tulemuseks kvaliteetne jalanõu, mida saab muretult kanda.

SEPP: NUGA JA VUTLAR Et rauast midagi valmistada, peab teadma, mis raud on. Sissejuhatuseks saime seega natuke materjaliteadust: kuidas rauda töödelda ja kuumutada. Raua põhiomadustega tutvus tehtud, anti igale oma rauatükk ülesandega valmistada sellest nuga. Et fantaasia liialt lendama ei hakkaks, oli ette antud ka kolm võimalikku noakuju, mille seast tuli valida endale meelepärane. Kuna nuga tehti esimest korda elus, oli see teoreetiliselt omandatud teadmistele vaatamata nii mõnelgi juba pärast esimest töötlemist viltu. Ent juba pärast paari näpunäidet, kuidas ja kuhu lüüa, tulemused paranesid. Siiski suudeti mõned juba nuga meenutavad tükid suure kuumuse käes ära põletada. See ei tähendanud muud, kui otsast peale alustamist. Mida kaugemale nugade valmistamisprotsessis jõuti, seda rohkem hakkasime tähelepanu pöörama sellele, et noaga midagi ei juhtuks. Kui kõigil noa kuju valmis, oli aeg vasar käest panna, haarata viil ja noatera viimistleda. Pärast seda andsime noa kaelale, seda kaks korda keerutades, unikaalse välimuse. See valmis, tuli noad kuumutada ja pista kiiresti mootoriõlisse – protsess, mida nimetatakse karastamiseks. Seejärel lihvisime need õlist puhtaks ja asusime teritama. Ja kui nuga juba terav, valmistasime sellele ka nahast vutlari.

7/2020

85


MILITAARTURISM

MARI RAAMOTI RADADEL

Viljandimaal, mõned kilomeetrid Mustla asulast eemal, paikneb Kuressaare küla kõrval looduse rüpes ajahambast puretud, kuid valla poolt hooldatud õue ja väärika mälestuskiviga tähistatud Kitsi–Tamme talu.

2 X GUNNAR TEAS

Tekst: MERIKE TULP, NKK Sakala ringkonna Tarvastu jaoskonna aseesinaine

86

7/2020


S

ee on naisriigikaitselisele tegevusele aluse panija Mari Raamoti (1872–1966), sünnitalu. Lattaia väravast sünnitalu õuele sisse astudes vaatavad hoone akendel olevatelt maalidelt vastu Tammede talupere lapsed Mari, Aino ja Jaan. See on koht, kus võib mõelda ennast lapseks, kes kodutalust hobusõidukiga nädalateks mitmekümne kilomeetri kaugusele Viljandisse Lilli Suburgi tütarlastekooli haridust nõutama viidi. Või nooreks neiuks ja naiseks, kelle koolitee viib Köningsbergi, Kieli ja Leipzigisse. Või elada mõttes kaasa Mari Raamoti elu- ja tööaastatele Venemaal ning Saksamaal, luues seoseid ajaloosündmustega. Mis oli see jõud, mis pani ühe taluperes kasvanud noore naise sügavalt eestimeelseid tegusid

MILITAARTURISM tegema ja algatama naisriigikaitselise tegevuse? Oli see tänutunne sünnimaa ees, kohuse- või missioonitunne või suur soov teenida oma riiki, olla truu ja pühendunud? Ilmselt kõik see kokku ja enamgi veel. Igatahes sai Mari Raamotist (sündinud Tamm) väljapaistev ühiskonnategelane ja pedagoog. Ta oli naiskodukaitse asutajaid ja esimene esinaine, lisaks asutas kodutütarde liikumise. Tema ja tema pere panus Eesti haridusmaastikul ja omariikluse arengul on märkimisväärne. Koos abikaasa Jaan Raamotiga asutasid nad Raadi vallas Sahkapuu tütarlaste põllutöö- ja majapidamiskooli. Jaan Raamot võttis osa Eesti omavalitsuste loomisest ja omariikluse ettavalmistamisest 1917. aastal. Eesti ajutise valitsuse koosseisus oli Jaan Raamot põllutöö- ja toitlustusminister. Poeg Ilmari elulooga tutvudes tekitab aukartust sügav poliitiline tahe toe-

tada ka väljaspool oma koduriigi piire Eestit ja eestlust, temagi oli alates aastast 1951 tegev erinevates üleilmsetes organisatsioonides. Mari Raamoti sünnitalu on väärikalt eksponeeritud ja tema elutööd jätkavad vääriliselt tänased naiskodukaitsjad ja kodutütred. „Minu kohus“ ja „Isamaa auks alati valmis“ on hüüdlaused, mida organisatsioonidesse kuulujad auga südames kannavad. Aastal 2022 möödub Mari Raamoti sünnist 150 aastat. Sakala maleva naiskodukaitsjad teevad ettevalmistusi, et tema sünniaastapäeval paigaldada sünnitalu õuele mälestuspink. Soovime, et Mari Raamoti ja tema pere väärtuslik panus meie riigi arengusse jõuaks paljude kaasmaalasteni. Kes teab, ehk aitab Mari Raamoti panust mõista, mõtestada ja südamesse talletada just külaskäik Mari Raamoti sünnitallu – kohta, kust kõik ilus alguse sai.

7/2020

87


FILMIARVUSTUS

KUIDAS VÕITA SÕDA? Kui sul on tarvitada jupp traati, mingid tühjad kastid, katkine autoloks ja kõiksugu muud esmapilgul täiesti tarbetut koli, tundub sõja võitmine pehmelt öeldes komplitseeritud. Antagu tanke, lennukeid, sületäis pomme, siis palun väga. Aga mingi utiili ja pisiprügiga sõda pidada ... nojaa. Üritada ju võib, aga üritus olla katse nurjumine. Ent mitte alati, nagu filmis „Hell Is for Heroes“. Tekst ja illustratsioon: GUNNAR VASEMÄGI, vabatahtlik autor

1944.

aasta. Ameerikamaa sõjamehed on ettenähtud aja möllanud läänerindel ning asutavad nüüd tagala poole. Tehakse nii asjassepuutuvaid kui ka ebasündsaid nalju, revideeritakse, ei, ekspropri... hm, võetakse kohalikelt üht-teist mälestuseks ja sätitakse teele. Nagu ikka. Ent siis saabub teade. Tagasi eesliinile! Ameeriklased on puhkusest ja kodumaa ootusest ilma nagu peni pehmest leivast ning pahuralt puhkides liigutakse rindele. Rindel aga paigutatakse suurem jagu torssis sõjamehi kuhugi hoopis lahedama lõigu peale sõda pidama ning üks osa-

88

7/2020

ke liinist jääb mehitatuks näppudel loetud sõduritega. Mis teha? Selliselt algab Don Siegeli 1962. aastal valminud film „Hell Is for Heroes“. Valmistatud parimates Hollywoodi värkstubades, kuid must-valge vaid värvilt, mitte sisult. Film on omapärase ülesehitusega, moodustades terviku sees justkui triloogia. Esimeses osas valitsevad tagalameeleolud, sõjaga õieti suurt pistmist polegi, olukord on muhe ja kergelt koomiline. Groteski piiril koomikat toob sisse poolakas Homer. Tundub selline põlispoola nimi, aga las ta olla. Homer on pisut huvitava mõttemaailmaga

tegelane, kelle peamine ülesanne on olla totakas. Tänapäeval raiutaks säärased stseenid filmist kirvega välja ja põletataks ära, aga see film on aastast 1962, mil rahvusvähemuste narrimine tundus igati mõistlik tegevus. Teises osas toimub tegevus juba rindel. See osa filmist on ka vaieldamatult kõige huvitavam. Käputäis sõjamehi jääb üsnagi omapäi fronti hoidma, kuid ülimalt surmavate lõksude ülesseadmise asemel asub rindel tegutsema ... A-rühm. Ilmselgelt ei olnud „Hell Is for Heroes“ John Rambo ehk Sylvester Stallone’i lapsepõlve lemmikfilm, küll aga võis


FILMIARVUSTUS

Kolmas osa on sõjafilm nagu sõjafilm ikka. Tulistatakse, joostakse lagedal väljal siia-sinna, püütakse hammastega kuule, saadakse surma ja haavata ning mängitakse lõhkeainetega. Aktsiooni ja möllu on kõvasti, paraku on lõpptulemus küllaltki etteaimatav ning seetõttu igavavõitu. Kuivõrd käsikirja kallal on nokitsenud kaks meest (Robert Pirosh ja Richard Carr), võis käsikiri käia käest kätte nagu kuum kartul. Vaevalt on Pirosh loomepalangus jõudnud kirjatööga leheküljele 37, kui tuppa astub headest mõtetest punnis Carr, haarab käsikirja ning vuhib ühe soojaga veel 45 lehekülge stsenaariumi valmis. Selle aja peale saab Pirosh küll paberid tagasi, kuid kõik väärt mõtted on korraga kadunud ja ei jää muud üle, kui kirjatööga tuimalt lõppvaatuseni pingutada. Et filmi käekirjas on kolm selgelt eristuvat osa, võis stsenaariumi loomine sel kombel aset leida. Kinnitada ei tea, pealt pole näinud, aga kahtlused jäävad. Näitlev seltskond on kokku pandud tolle aja tegijamatest filminäitlejatest, kes parasjagu võtta olid. Peategelast Reese’i mängib Steve McQueen, keda kõiketeadev internet tituleerib kui kuuekümnendate „ultra-cool’i” meesnäitlejat. Seda küll, McQueeni kehastatav Reese peab peale kõige muu olema ka „ultra-cool”. Peategelane ikkagi. Ülejäänud pundist eristub ka Bob Newhart oma reamees Driscolliga. Driscoll kui koomiline ja kahe vasaku käega tegelane on reeglina vajalik selleks, et teised positiivsed kangelased saaksid olla ikka rohkem kangelased, taibukad ja tublid. Kui ühtki rumalat poleks, ei saaks ju aru, et kõik ümberringi on targad. Seetõttu on Driscolli tegelaskuju vajalik. Koomik Newhart saab ülesandega suurepäraselt hakkama. Siinjuures paneb imestama, miks oli filmi loojate meelest tarvis veel ühte koomilist tegelast, poolakas Homerit (Nick Adams). Adamsi Homer

„HELL IS FOR HEROES“

Osades: Steve McQueen, Bob Newhart, Nick Adams Lavastanud: Don Siegel 1 tund ja 30 minutit Hinnang kümnepallisüsteemis Punktid ühe ja kümne vahel on seekord sellised: Idee: 7. Hüplik, aga kokkuvõttes hea. Teostus: 7. Tugevalt üle keskmise. Näitlejatööd kokku: 7. Topeltportsu pole välja teeninud, aga tubli töö ikkagi. Lavastajale: 7. Need dokkaadrid! Need dokkaadrid ei lähe mitte!

mõjub kohati pigem kohtlaselt kui koomiliselt, „eetriaega” saab ta vähem kui Driscoll ega tundu loo jutustamise seisukohalt pooltki nii vajalik kui eelnimetatu. Lisaks mainituile osalevad Bobby Darin, Harry Guardino, James Coburn ja teised. Kui mitte toonased esimese numbri tähed, siis number kahed igal juhul. Muidugi üks asi, mille kallal võib ohkida, aga ei pea, on karakterite staatilisus. Karakterid filmis on niiütelda algusest peale „valmis” ega arene tegevuse käigus õigupoolest mitte kuhugi. Näitlejate asi on oma karakter lõpuni välja vedada ja nii ongi. Iseküsimus on vaid see, kas karakterite miskisugune arendamine oleks filmile midagi oluliselt juurde andnud või ei. Filmi juhthoobade taga istub Don Siegel, kes kõnealuse filmi valmimise ajaks oli valmis saanud juba hea hulga linateoseid ja jätkas loometööd ka pärast „Hell Is for Heroes’i“ purki saamist. Seda kuni kaheksakümnendate keskpaigani. Kui kodumaine vaataja mehe muid teoseid ei tea, siis „Dirty Harryst“ on vast ikka kuulnud. Tehnilise poole pealt mainiks, et film on must-valge. Sel ajal oli ammugi olemas värvifilm, värvitelevisioongi oli Ameerikamaal täiesti olemas, miks otsustati värve mitte kasutada? Põhjusi võib olla mitmeid. Must-valge film on odavam; lavastajale tuli kunstiline värvide eiramise hoog peale; produtsent tahtis rohkem pappi kokku lükata, surudes filmi päevasele eetriajale, kus vereplekid ekraanil ei pruugi potent-

PARAMOUNT PICTURES

sellest vaimustuda Stephen Cannell, „A-rühma“ telesarja looja. Kõiketeadev internet sellele oletusele paraku kinnitust ei anna. Sõgedalt mõjuva Homeri vahetab välja järgmine koomiline kuju reamees Driscoll, kes ei tea sõjapidamisest ööd ega mütsi ja on kogu senise teenistuse vaikselt tagalas toimetanud.

siaalsele publikule just kõige lahedamad tunduda, aga must-valgel pildil ei pane väga tähele. Oli põhjuseks, mis oli, tulemus on just selline. Ei tahaks pihusolevat teost nimetada säästufilmiks, aga kui pealetungikaadrites kasutatakse suurtükkide ja muu raskema raua kujutamisel sirge näoga kuskilt minema nihverdatud dokumentaalkaadreid, kerkib silme ette küsimärk küll. Et mispärast ikkagi? Raha sai otsa? Kahurite filmimine sattus kogemata operaatori sünnipäevanädalale ning tõsine töömees polnud objektiivsetel põhjustel võimeline tööpostile asuma? Või mindi heas usus kuhugi väeosa uksele koppima, seletades: „Me sooviks nüüd teie kahurit filmida!” Kuid unustati tuhinaga selgitamata, mis kahurit ja miks ning kahurifilmijaid jutule ei võetud. Ei tea. Üldiselt film meeldis. Kannatab vaatamist korra, kaks, võimalik et kolmgi. Ülesehitus oli küll minu jaoks pisut kummaline ning filmi lõpukolmandik erines ülejäänust niivõrd palju, et pani pisut kulme kergitama. Muidugi meeldis kõige rohkem filmi A-rühmasem osa, milleni jõudes olin meeldivalt üllatunud, et kas tõesti on enne mainitud seriaali ja üht teist, kodumaises kultuuriruumis kleeplindi nime kandvat osavkäpast sarjakangelast, midagi säärast tehtud? Kas tõesti oli juba kuuekümnendatel peedist tehtud pesumasina trummel igapäevane tegelikkus? Ja olin pisut kurb, et see möll filmi lõpuni ei kestnud. Oleks terve film olnud sihuke, oleksin olnud veelgi enam rahul. Aga hea, et niigi läks. Tee kasvõi pool, aga tee ise, eksole. 7/2020

89


RAAMATUARVUSTUS

RAAMAT, MIS PANEB MÕTLEMA Seni pole ühegi Kaitseliidu maleva liikmeskonna saatust esimesel Nõukogude aastal käsitletud põhjalikumalt kui hiljuti ajaloolase Mati Mandeli sulest ilmunud raamatus „Sõjaeelse kaitseliidu hiilgeaeg ja häving Läänemaal“. Tekst: KARRI KAAS, Kaitse Kodu! peatoimetaja

S

õjaeelne Kaitseliit oli üks suuremaid ja tugevamaid organisatsioone Eestis. Eesti Ajaloomuuseumi teadurkuraatori Mati Mandeli kirjutatud raamat „Sõjaeelse kaitseliidu hiilgeaeg ja häving Läänemaal“ annab, nagu pealkirjastki võib aimata, ülevaate Läänemaa kaitseliitlaste tegemistest enne Teist maailmasõda. Aga ka selle ajal, ulatudes otsapidi isegi hilisemasse Nõukogude okupatsiooniaega. Raamatu esimene kolmandik keskendub peaasjalikult Kaitseliidule kui organisatsioonile. Selle kujunemisele isetekkelisest Omakaitsest täiesti arvestatavaks sõjaliseks jõuks, kuhu kuulus muljetavaldav osa ühiskonnast ka Läänemaal. Ülejäänud raamatu fookuses on periood, mis sai alguse Kaitseliidu laialisaatmisega 1940. aastal. Autor annab põhjaliku ülevaate paljude inimeste saatusest, kes moel või teisel olid end kuidagi sidunud selle vabatahtliku riigikaitselise organisatsiooniga. Ei pea ilmselt mainimagi, et suur osa nendest kas tapeti, surid vangilaagrites või said muul moel rängalt kannatada. Raamatus on käsitletud ka esialgu repressioonidest pääsenud malevlaste tegevust 1941. aasta sõjasuvel ja nende hilisemat käekäiku. Suur osa raamatust põhineb NKVD uurijate koostatud toimikute materjalidel, mis ei tee seda just lihtsaks lugemiseks. Süüdistuste kokkuvõtted,

90

7/2020

tihtipeale halenaljakad oma absurdsuses, näitavad ilmekalt, kui vähe oli võõrvõimul tegelikult vaja, et inimestest lahti saada. Ja lahti saada neist ilmselgelt taheti, millest annavad tunnistust määratud karistused. Siinkohal tuleb kindlasti imetleda autori visadust ja järjepidevust nende materjalide läbitöötamisel. See töö ei olnud kindlasti lihtsate killast, kuid tänu sellele leiavad paljud tänapäeva kaitseliitlased raamatust andmeid isade ja vanaisade saatuse kohta. Nii on tehtu oma eesmärgi täitnud. Nagu autor eessõnas ütleb, on raamatu peamine eesmärk panna inimesi mõtlema. Miks nii läks? Miks ei osanud

Eesti riigi juhid arvata, mis järgneb Stalini juhitud Nõukogude impeeriumi sõjajõudude lubamisele oma territooriumile? Miks jäädi uskuma neid, kes olid aastakümneid tegelenud omaenese rahva hävitamisega? Miks loodeti, et naaberriik on loobunud impeeriumi laiendamisest ja siin samasuguse hirmuõhkkonna loomisest? Samuti soovib autor panna inimesi mõtlema, kuidas tulevikus vältida kõige selle kordumist, mis siin 1940.–1941. aastal ja sõjajärgsetel aastatel toimus. Tuleb tunnistada, et selle ülesandega saab teos ka suurepäraselt hakkama. Mõtteainet jagub kindlasti pikemaks ajaks, kui kulub selle raamatu lugemiseks.

„SÕJAEELSE KAITSELIIDU HIILGEAEG JA HÄVING LÄÄNEMAAL“

Autor: Mati Mandel 304 lehekülge Eesti Ajaloomuuseum


AASTATELLIMUS ALLA KOLME EURO!

KAITSE KODU! KAITSELIIDU AJAKIRI VAATA LISAINFOT: WWW.FACEBOOK.COM/KAITSEKODU


SP5 Legendaarse MP5e poolautomaat versioon

Tel: 646 0113 Siduri 7, Tallinn

armament.ee rifle.ee

Profile for Kaitse Kodu!

Kaitse Kodu! nr 7 2020. a