Page 1

68 lehekülge 1,85 eurot!

HIND 1,85 EUROT 29 KROONI OKTOOBER 2011

eesti koondise triumf

Ja koht järelemõtlemiseks

Põhja-Iirimaa grimassid Jalgpallikaardiga saab toetada mis tahes klubi Rapla Atli töötab noortega K i r i k u õ p e taja s t k o h t u n i k Kaupo Põld

Raio Piiroja: olen Meeritsa taksojuht

Postrid: Eesti koondis / Scott Parker ISSN 1736-7379

Marek Kaljumäe plussid ja miinused 2011 OKTOOBER JALKA 1


sisukord Kaanelugu 17 Eesti koondis on oma aegade parimas seisus ja kõik vahepealne halb on unustatud. Aga vaatame asjale kaine pilguga ja üritame asju nimetada õigete nimedega. Kas peab paika koondislaste jutt, et viis kaotusmängu skooriga 0 : 15 pole põhjus muretsemiseks? Kas neil sai olla garantii, et nad võidavad Sloveenia ja Põhja-Iirimaa?

Persoonid & intervjuud Marek Kaljumäe Ander Aaviku Raio Piiroja Kaupo Põld ja tema pere

Kolumn Indrek Schwede

Rubriigid Esikaanel: Martin Vunk

Siit ja sealt

Fotod: Lembit Peegel

Lembit Peegel

Nr 10 (46) 2011

Eesti Jalgpalli Liidu ajakiri Ilmub 12 korda aastas

Taktikajutud Jalka tuleb külla Oktoobrikuu mängud Sina oled kohtunik

Peatoimetaja: Indrek Schwede indrek@jalgpall.ee Toimetaja: Lennart Komp lennart@jalgpall.ee Fotograaf: Lembit Peegel Ajakirja makett: Jaanus Samma Kujundaja: Evelin Linholm Keeletoimetaja: Liisi Bakhoff Reklaam: Arvo Antropov arvo@tennis.ee Kolleegium: Ülev Aaloe, Lennart Komp, Neeme Korv, Aivar Pohlak, Indrek Schwede, Anu Säärits, Mihkel Uiboleht

Lisaaeg

Liigad Meistriliiga Naised Esiliiga II liiga III liiga IV liiga Rannajalgpall

Muu

Väljaandja: Eesti Jalgpalli Liit

Eesti koondise oleksid

Tellimine: www.post.ee / eraklient / perioodika tellimine / Eesti väljaanded / Jalka

Põhja-Iirimaa grimassid

Tellimishinnad: Aasta 22.24 eurot Poolaasta 11.12 eurot Toimetuse postiaadress: Jalka, Eesti Jalgpalli Liit, Asula 4c, 11312 Tallinn Trükitud printallis

Jalgpallikaardiga jalgpalli toetama

20 23 28 50

10

4–9 26 38 40 63 65 66

14 24 56 57 59 61 64

20

44

17 44 46

Postrid Eesti koondis Scott Parker

50 2011 OKTOOBER JALKA

3


siit ja sealt

+

Eesti koondise kaks järjestikust võitu, mis panid tervet ühiskonda tajuma, et jalgpallis on tõepoolest kõik võimalik. Aina raskem on välja naerda mõtet, et Eesti jõuab kunagi EM- või MM-finaalturniirile. Võidud tõstsid koondise aegade parimale kohale maailma edetabelis (58).

kuu

-

Jalgpall on spordialade rahastamise edetabelis tõusnud eelmise aasta 15. kohalt küll 8. kohale, kuid jääb peaaegu poole võrra maha näiteks korvpallist, kel on vähem harrastajaid ja puuduvad vutiga võrreldes paremad tulemused.

kuu

?

Mida suudab Eesti Belfastis Põhja-Iirimaa vastu. Eufooria on kena asi, aga põhjaiirlased tahavad kodus kätte maksta. Kas meie mängijates on pärast edukaid mänge ja avalikku kiitust veel edunälga? Kuidas suudame realiseerida väravavõimalusi?

2

... omaväravat on A. Le Coq Arenal Eesti koondise mängus löönud Raio Piiroja. Kokku on Eesti koondise mängudes Lillekülas löödud 5 omaväravat (3 meie endale, 2 vastased endale).

75+

... pole mitte Gerd Kanteri tiimi nimi, vaid koht, millel asub Eesti meeste korvpallikoondis maailma edetabelis. Teisisõnu polegi Eestit tabelis ja ta jagab koos kõigi saatusekaaslastega viimast kohta.

2741

... pealtvaatajat meelitas Nõmme Kalju oma kodumängule Tallinna Flora vastu. Hiiu staadionile püstitati lausa lisatribüün.

4

JALKA OKTOOBER 2011

Telefonitorge Küsisime Tõnu Seililt (pildil), kultuuriministeeriumi asekantslerilt spordi alal, miks saab jalgpall võrreldes korvpalliga 2011. aasta riigipoolses rahastamises peaaegu kaks korda vähem toetust. Tõnu Seil: Tahaksin pigem rääkida tulevikust. Praeguses tabelis on palju erinevaid lahtreid ja erinevaid allikaid, kust raha tuleb ja mille peale kulub. Ka alaliiduti on käsil eri projektid. Ärme võrdle korvpalliga, sest see ei anna jalgpallile midagi.

Fotod: Lembit Peegel

kuu

aastal väljas rohkem eri vanuseklasside koondisi, mis mängisid valikturniire (kahe alaliidu kodulehekülgede andmetel saatsid mõlemad välja 5 noortekoondist – toim.). Näiteks edukalt esinenud U20 korvpallikoondise puhul ütlesid korvpallurid, et ilma riigi rahata poleks nad välja läinudki.

Jalgpall tõusis küll eelmine aasta 15. kohalt 8. kohale, kuid vahe on ikkagi väga suur, arvestades, et medaleid pole kummalgi, aga jalgpallil on enam harrastajaid. Oleme välja töötamas riiklike vahendite uusi jagamise põhimõtteid. Selle aasta 1. juunist lähtume Eesti spordiregistri andmekogust, mitte statistikameti andmetest, mis jõudsid meieni nihkega. Võis olla, et jalka kannatas just selle nihke tõttu. Eri allikad, kust raha jagatakse, lähtuvad eri kriteeriumitest. Aga erinevad ka alaliidu soovid. Näiteks jalgpallilt oleme küsinud, milleks te raha kasutate ja vastus on, et noorteturniiridele. Müts maha (Aivar) Pohlaku ees, et ta ei tule iga kord raha küsima. Kui ta küsiks ja meie näiteks ka annaks iga kord, siis oleks see vahe korvpalliga ehk väiksem või puuduks üldse. Korvpallil oli sel

Moraal on selles, et jalgpall peab rohkem raha küsima? Seda ei tahaks välja öelda. Osa alaliite ei saa lihtsalt sponsoreid ja toetuvad ainult avalikule rahale, teine osa teeb enne lepingud sponsoritega ja küsib siis riigi raha. Ma olen nõus numbrivahega (et see jalgpalli ja korvpalli vahel on paigast ära – toim.), aga vaadates numbrite sisse, on asi erinev. See ei tähenda, et jalgpall saaks liiga palju raha. Kes ei tahaks, et jalgpall pääseks suurturniirile. Samas ei kajastu järgmise aasta Eestis toimuva U19 finaalturniiri korraldusrahad selles tabelis. Ja meie andmetel on kossutreenereid kõige rohkem ja klubisid ka rohkem, mis mõjutab raha jagamist (trükki­mineku ajal oli spordiregistri järgi korvpallil treenereid 256, klubisid 208, jalgpallil vastavalt 253 ja 210. Harrastajaid oli korvil 10 803 ja jalkal 16 230 – toim.).

Kuidas ma debüütmängus skoorisin

Kuidas ma Rootsis­ noorteturniiril suurepäraseid tõrjeid tegin

Andre Frolov Tallinna FC Flora

Mait Toom

2005. aasta Eesti jalgpallimeistrivõistluste mängus Dünamo vastu õnnestus mul esimest korda Flora põhimeeskonna eest väljakule saada. Olin 17aastane. Mäng toimus hooaja lõpu poole, olin esiliigas küllaltki hästi mänginud ning pälvisin seetõttu usalduse. Suutsin selles 7 : 0 võidumängus värava lüüa. Mingeid ülearu suuri emotsioone küll polnud, aga niisugune õnnestumine tegi ikkagi meele rõõmsaks. Värav ise polnud midagi erilist. Üks-ühele-olukorras väravavahiga suutsin külma pead säilitada ja palli väravasse saata. Sama aasta mängul Kuressaare vastu kogesin kõige hullemaid tingimusi jalgpalli mängimiseks, mida ma kunagi näinud olen. Mäng jäi 1 : 1 viiki. Meenub intsident, kui meie mängija lõi nurgalööki ja tuul tõmbas palli õhust keskväljale. Üle mõistuse. Seda mängu jälgisin ma pingilt. Viimastel aastatel pole Kuressaares mängimisega probleeme olnud, kuid toona olid tingimused väga karmid.

Enim on mul meeles tõrjutud penaltid, seda nii mängus kui ka penaltiseeriates. Esmajärjekorras meenub penaltiseeria 2006. aasta Dalecarlia (Rootsis toimuv võistlus) noorteturniiri poolfinaalis, kuhu me Tammeka noortevõistkonnaga välja olime jõudnud. Vastasvõistkonnal oli järele jäänud kaks lööjat ning finaali pääsemiseks piisanuks ühest sisselöödud penaltist. Nende neljas lööja eksis, samal ajal kui meie neljas lööja oli resultatiivne. Vastaste viienda lööja penalti suutsin tõrjuda ning kuna meie viies lööja oli vahetult enne seda tabanud, siis jätkus seeria esimese eksimuseni. Esmalt suutis meie kuues lööja palli väravasse saata. Sellele järgnenud vastasmeeskonna mängija penalti õnnestus mul tõrjuda, mis viis meeskonna ka edasi finaali. Finaali võitsime 2 : 0. See jäi ka minu ainsaks noorteturniiri võiduks välismaal.

Erik Eenlo

Erik Eenlo

Tartu JK Tammeka


Pall pole oluline, silmavaat on põhiline

kuu pilt

Kahel korral vaatasid septembris tõtt Nõmme Kalju ja Tallinna Flora. Seda jõllitamist sümboliseerivad Tarmo Neemelo (vasakul) ja Karl Palatu, kellele pall polegi enam oluline. Esimesel kohtumisel Hiiul pööras Flora esimesena pilgu ära, teisel korral ei talunud nõmmekad Lilleküla peremeeste pilku välja. Teineteisele meistrisarjas enam otsa ei vaadata. Meistritiitli võitmiseks ei tohi punkte kaotada kolmandatele meeskondadele.

2011 OKTOOBER JALKA Foto: Lembit Peegel

5


siit ja sealt

nii nad

ütlesid “Eesti jalgpallurite ees võtan mütsi maha, et nad viitsivad lumehangedes mängida. Nemad on oma ala tõelised fanatid. Ma vaatan, et kui Janno Kivisild tuleb talvisel ajal kommenteerima, siis tal on tõsine mägironija varustus seljas, et külm ei hakkaks.” Kalev Kruus “Platsi näete te hästi!” Lennujaamast lahkuv Tarmo Rüütli, kellele mängijad järele hüüdsid: treener, kas teie jätsite oma koti maha!? “Kui Eesti pääsebki EM-finaalturniirile ... siis ... siis on tegemist Eesti kõigi aegade vägevaima spordisaavutusega.” Andres Vaher “Oma jalgpallikoondisest püsivamat valuutat annab (eriti praegu) maailmast otsida.” Ott Järvela “Töölooma väärt tasu” Postimehe pealkiri Raio Piiroja ülemineku kohta Arnhemi Vitesse’i “Ei pannud kahjuks pihta. Palk on siiski parem kui Sloveenias.” Konstantin Vassiljevi kommentaar Luka Koperi koduleheküljel avaldatud info kohta, et tema kuupalk Permi Amkaris on 20 000 eurot “Treener enne mängu ütles, et pean kaks lööma. Vedasin alt natuke: lõin ühe, aga tundus, et piisas täna sellest!” Tarmo Kink mängust Põhja-Iirimaaga “Loodan, et põhjaiirlasi kuulda ei ole.” Raio Piiroja enne mängu Põhja-Iirimaa fännide kohta “Kui me hooaja publikurekordit ei püstita, võin terve lehenumbri, kus see artikkel ilmub, ära süüa.” Nõmme Kalju tegevjuht Peeter Kusma Hiiu staadionil toimuvast Kalju–Flora mängust Eesti Päevalehes “Olen alati arvanud, et pallimängudest toredamat spordiala ei saa olla. Treeningusaalis või staadionil üksi rassimise asemel pakub vastavalt kahekümne kahekesi värava või kümnekesi korvi nimel võitlemine märksa suuremat naudingut ja närvikõdi.” Poliitik Silver Meikar

6

JALKA OKTOOBER 2011

Eesti U19 koondis: filoloogid, mitte jalgpallurid Eelmises Jalkas kiitsin Eesti U19 koondist hea ja emotsionaalse mängu eest Saksamaa eakaaslaste vastu. Ka esimene mäng Islandi vastu Tallinnas oli meeldejääv ... meie mängijate ropendamiste poolest. Kohati näis, et just vägisõnade vänges tarvitamises kogu mäng seisnebki. Õigel hetkel ja õiges kohas südamepõhjast lendu lastud ebatsensuurne sõna võib spordiplatsil isegi omal kohal olla, kui sellega käib kaasas hingestatud aus võitlus. Foto: Lembit Peegel Pealtvaataja saab aru. Eesti U19 koondis on olnud sümHördur Magnusson (nr 5) ja Martin Kase (nr 17) duelleerimas teineteise ja vihmaga. paatselt võitluslik ja kokkuhoidev juba alates hümnihelidest. Ikka üksteisel õlgadest kinni – nagu A-koondise “vanakesed” seda kunagi pole teinud. Ka üksteise toetamine ja pidev suhtlemine platsil tuleb kindlasti mängule kasuks. Aga see, mis etendus 3. septembril Tallinna Noorte Treeningkeskuse muruväljakul, polnud kindlasti mängukvaliteedi teenistuses. Publik sai aimu meie pallurite filoloogilisest võimekusest: me kuulsime üpris palju sünonüüme mehe suguorgani kohta. Tribüünil ütles üks noormees kaaslastele: “Sihuke ropendamine käib, aga kaarti ei anta!” Paraku ei andnud sedasorti “hingestatud” tegevus midagi juurde meie poiste mängule. Mängijad raiskasid energiat valele asjale. Selle asemel et paremini takistada islandlaste rünnakuid ning ise täpsemalt sööta ja tulemuslikumalt rünnata, kostitati roppustega üksteist, vastast, kohtunikku ja isegi ... peatreener Frank Bernhardtit. See sündis 35. minutil, kui Bernhardt vahetas Karol Metsa välja Johannes Kukebali vastu. Sel hetkel kommenteeris meie meeskonna kõige häälekam “filoloog” treeneri teguviisi ühe sõnaga: “Debiilik!” Eesti meeskond oli ilmselgelt ülekeenud ja end ülekruttinud ning kippus igas olukorras üle reageerima, pannes kohtunik Jaan Roosi raskesse olukorda. Ühest küljest peaks ju ropendamiste eest (mis kostub TNTK staadionil imehästi publikuni) hoiatuskaarte laduma, teisalt poleks see ehk õiglane, sest äkki teevad vastased omas keeles sama. Siis oleks tegemist kohtunikupoolse ülekohtuga. Aga jõulised polnud ainult eestlaste sõnad, vaid ka võtted. Meie meeskonna liiga jõulise stiili kohta avaldas hämmeldust vastaste treener, kes laiutas Bernhardti poole käsi: mis te Foto: Lembit Peegel lõhute, see on ju sõprusmäng! Kui statistika lõpus kokku löödi, oli Eesti löönud ühe ja islandlased neli kolli. Meie mehed olid saanud viis ja vastased neli kollast kaarti. Meie jäime 68. minutil punase kaardi tõttu vähemusse ning kaks viimast väravat löödigi meie kümne mängija vastu. Mitte ühtki kaarti ei näidatud ropendamiste eest. Kaks päeva hiljem toimunud kordusmängu Haapsalus ma ei näinud. Aga numbrid räägivad sellist keelt: Eesti kaotas 0 : 1. Kohtunik Roomer Tarajev näitas eestlastele kollast kaarti kuuel ja vastastele kolmel korral. Minu arvates võiks olla sedapidi: null värava asemel kuus kolli ja kuue kaardi asemel mitte ühtki kollast. Võib-olla annab ropendamise arvelt seda suhet pisut parandada. Kohtunik Jaan Roos välgutas Tallinnas muudkui kollaseid kaarte: eestlastele viis ja islandlastele neli korda. Indrek Marjamaa


Angelina riietub lahti Siis kui Sina tahad

ga Paketi D KUL Viasat le e liitujat ! tasuta

Uue p천lvkonna salvestav HD digiboks Salvesta enneolematul hulgal oma lemmiksaateid, keri tagasi isegi otse체lekannete ajal, arhiveeri need alatiseks ja vaata. Siis kui Sina tahad.

Helista 16788

/ Vaata www.viasat .ee

2011 OKTOOBER JALKA

7


Messi lööb värava Siis kui Sina tahad

ga Paketi D KUL Viasat le e liitujat ! tasuta

8

JALKA OKTOOBER 2011

Uue põlvkonna salvestav HD digiboks Salvesta enneolematul hulgal oma lemmiksaateid, keri tagasi isegi otseülekannete ajal, arhiveeri need alatiseks ja vaata. Siis kui Sina tahad.

Helista 16788

/ Vaata www.viasat .ee


siit ja sealt

Loosiõnn: Sander ja Irmo Nuut Sloveenias Sander Nuut oli tänavu Foto: Lembit Peegel teine õnnelik, kelle nimi loositi välja ühel Meistriliiga mängul ja kellele Fortuna naeratas ka loosimise lõppvoorus: just tema sai võimaluse koos kaaslasega minna Eesti koondisega Ljubljanasse, kus toimus meie jalgpallurite EMSander ja Irmo Nuut Ljubljana Stožice staadionil päev enne võidukat lahingut. valikmäng Sloveenia vastu. Keilas elav Sander sattus meistriliigamängule Kuressaares, kui oli külas sugulastel. Ljubljanasse läks ta koos isa Irmoga ja mõlema muljed olid suurepärased: peale staadionil valitsenud atmosfääri kinkis võimsa emotsiooni ka Eesti koondis, võites väljakuperemehi 2 : 1. Pärast mängu tunnistas Sander Jalkale, et läheb kindlasti jalgpallitrenni ja pidaski sõna. Septembri alguses läks varem peotantsuga tegelenud Sander kodulinna Keila JK jalgpalli­ treeningule. Tema treeneriks on Aivar Israel. Isa Irmo kinnitab, et fännireis Sloveeniasse ei jää neil pojaga kindlasti viimaseks ja järgmises valiktsüklis minnakse kindlasti Eesti koondisele jälle kaasa elama. Seniks üritatakse külastada aga Meistriliiga mänge.

Eesti koondis kõigi aegade parimal 58. kohal Kui keegi öelnuks 1991. Foto: Lembit Peegel aastal, kui punaimpeerium lõplikult lõhki kärises, et 20 aasta pärast on Eesti jalgpallikoondis maailma edetabelis eespool Ukrainast, oleks enamik kuulajaist kiirustanud meditsiinilist diagnooJarmo Ahjupera ja Eesti koondis teevad oma ajaloo kõrgeimat lendu. si andma. Nüüd, just 20 aastat pärast Eesti iseseisvuse taaskehtestamist, on lood täpselt nõnda, et Eesti on FIFA edetabelis oma ajaloo kõrgeimal, 58. kohal ning Ukraina paikneb kaks kohta tagapool. Teine järgmise aasta EM-finaalturniiri korraldaja Poola on 65. kohal. Endistest Nõukogude Liidu formaalliikmetest edestavad Eestit ainult Venemaa (7.), Armeenia (44.) ja Valgevene (56.). Eesti oli sealjuures tabeli suurim tõusja 28 kohaga, armeenlased tõusid 27 koha võrra. Eesti senine parim tulemus oli 2002. aasta detsembris saavutatud 60. koht, kui koondist juhendas hollandlane Arno Pijpers. Meie naabritest on Soome 72., Läti 74. ja Leedu 75. kohal. Ja endistest Nõukogude Liidu kolooniatest on Gruusia 64., Usbekistan 79., Aserbaidžaan 98., Moldova 122., Kasahstan 131., Türkmenistan 140., Tadžikistan 157. ja Kõrgõsztan 179. kohal. Eesti valikgrupikaaslasest on Itaalia 6., Serbia 21., Sloveenia 33., Põhja-Iirimaa 70. ja Fääri saared 125. kohal. Kokku kuuluvad tabelisse 207 riiki ja esikümme on selline: Hispaania, Holland, Saksamaa, Uruguay, Portugal, Itaalia, Brasiilia, Inglismaa, Horvaatia ja Argentina.

nii nad

ütlesid “Minul olid eksimused Fääri saartel juba ammu unustatud, aga teil vist mitte?” Kaimar Saag Õhtulehele

“Kui Palatu ja Kams on mannetud, on raske mängida. Ma ei saa ju nõuda, et Karol Mets oleks kaitseliini liider, kui tema alles sulandub meeskonda.” Flora peatreener Martin Reim “Küll nad teie mängija ka välja õpetavad.” Permi taksojuht Amkari jalgpallurite värvikatest pidutsemistest ja Konstantin Vassiljevist Eesti Päevalehele “Selle aja jooksul peaks saama temast eestimaalane igas mõttes ning peaks olema välistatud, et ta korvpalliväljakul “tunnustaks” eestlasi Hitleri-tervitusega.” Korvpalliliidu president Peep Aavik­soo potentsiaalsest kodustatud korv­ pallikoondislasest, kes peaks enne A-koondisse jõudmist läbi käima meie noortekoondise süsteemi “Samasugune tsivilisatsioon nagu meil – internet, autod, pangad ja muu säärane.” Sergei Lepmets Euroopa Liidu vennasvabariigist Rumeeniast, kus ta Timisoara Politehnica puuri valvab “Ma ei hakka parem rääkima, mis laupäeval riietusruumis toimus. Seda võin kinnitada, et mingit karjumist ei toimunud, küll aga saime sõbralikult suud puhtaks räägitud ning treenerid juhtisid tähelepanu mängulistele vigadele.” Karl Palatu 0 : 3 kaotusmängust Nõmme Kalju vastu “Olen loomult selline inimene, kes ei karda töötuks jäämist.” Tartu Tammekast “vastastikusel kokkuleppel” vallandatud Marko Kristal Henrik Ojamaa vs Eesti U21 koondis “Taseme taha asi kindlasti ei jää. Põhjused on jalgpallivälised. Ma arvan, et need, kes on asjaga seotud, teavad täpselt, mis toimub. Ma olen alati öelnud, et kui kutse tuleb, siis ma tulen kohale.” Henrik Ojamaa “Kutsusime teda ettevalmistusele enne mängu Lätiga. Ta ei tulnud ega öelnud, miks. Seejärel kutsusin teda kohtumisele Aserbaidžaaniga. Ta ei reageerinud mingil moel, lihtsalt puudus. Meile kui treeneritele ei saa tema käitumisest jääda kuidagi muud muljet, kui et ta ikka nii väga ei taha koondist esindada.” Frank Bernhardt 2011 OKTOOBER JALKA

9


1-teist mõtet

Mitu tera leiab pime kana? E

esti jalgpallikoondise vägevad esitused, mille taustaks on hale kaotus Fääri saartele, on välja toonud vutile olemusliku: tugevam võib alati kaotada nõrgemale. Mõistagi võib nõnda juhtuda ka jäähokis, korv-, võrk- ja käsipallis, aga neil aladel on see ikkagi erandlik. Vanemad spordisõbrad mäletavad siiani, kuidas 1976. aasta jäähoki MMi avamängus alistas korraldajamaa Poola suurfavoriit Nõukogude Liidu (ja kukkus ikkagi teise tugevusgruppi tagasi) ning kuidas USA üliõpilased võitsid 1980. aastal Lake Placidi taliolümpiamängude kuldmedalid Nõukogude Liidu (NL) riigiproffide ees. Millised mängud, millised võidud! Sama ajavahemiku jalgpallisürpriise pole mõtet hakata kirja panema, sest kes neid kõiki jaksab mäletada. Tõsi, viimasel ajal on tase ühtlustunud nii jäähokis kui ka teistel pallimängualadel, aga samal ajal on need alad maailma kontekstis ka marginaliseerunud. Nagu on marginaliseerunud palju alasid, mis läinud sajandil korda läksid. Esimese näitena sähvatab pähe tõstmine. Eks sai ju meie Jaan Taltski 1967. aastal maailma parimate sportlaste reastamisel 9. koha, olles samal ajal valitud NLi parimaks sportlaseks! Temast raskemad mehed olid ka esikümnes. Või male, millele tuli kasuks kõva politiseerituse aste – see oli külm sõda, kus ühel pool oli NLi võimas koolkond ning teisel pool USA geenius Bobby Fischer ja veidi hiljem raudse eesriide tagant põgenenud Viktor Kortšnoi. Või profipoks, mille MM-tiitlimatšid Muhamad Ali ajal olid seitsmekümnendatel sündmuseks. Kes teab enam nimetada male või profipoksi raskekaalu maailmameistrit? Samamoodi tuli politiseerumine ja külm sõda kasuks jäähokile. NLi koondise ning klubide 10

JALKA OKTOOBER 2011

vastasseisud oma ideoloogiliste vaenlastega olid tõelised maiuspalad. Nüüdseks on toimunud spordiilmas nišistumine. Alade enamus on taandunud spordi ääremaale. Nende alade tulemusi teavad kitsalt just selle ala huvilised või väikeriikide elanikud, kel juhtub mõnel marginaalalal tegija olevat. Taustaalaks on taganenud koguni spordialade kuninganna kergejõustik,

kus ainsana küünitub esile meeste sprint – 100 meetri jooks. Publikuhuvi on kaotanud kogu rekordsport – võib-olla on asi ka selles, et inimvõimete piirid on jämedas joones saavutatud. Kergejõustikus, ujumises ning teistel sekundi, sentimeetri ja grammiga mõõdetavatel aladel on edasiminek takerdunud, iga uus rekord tuleb kätte suurema vaeva ja pikema ajakuluga.

Foto: Lembit Peegel

Jalgpallis võib ka kiduram kõvemat võita. Kõik on võimalik ka Eesti jalgpalli jaoks. Taavi Rähn (nr 3), Raio Piiroja (paremalt teine) ja Ragnar


1-teist mõtet Ja seda kukesammul arengut saadab varjuna dopingukahtlustus ... Spordis on esile tõusnud mängulisus, telegeenilisus. See soosib sportmänge ja profiliigasid. Sportmängude seas on end teistest kõrgemale upitanud tennis, sekundeerijaks korvpall, aga ka üle nende troonib jalgpall. Niigi suurimat hulka publikut tribüünidele meelitanud jalgpall on pärast kaabeltelevisiooni tormilist arengut toonud kõik tippliigad iga huviliseni. Üleilmselt on kõik selge – jalgpalli vastu ei saa ükski teine ala. Olgu siis tegu harrastajate või telepubliku või kas või kihlvedude arvuga. Seda kõike tingib ja saadab jalgpalli rikkalik mütoloogia, mis on spordialade kuninga lõiminud poliitika ja igapäevaeluga.

Jalgpall ei karda konkurentsi alade vahel Milleks selline pikk sissejuhatus? Aga

Klavan (paremal) põhjaiirlaste arvulist ülekaalu ei pelga.

selleks, et Eestis on viimastel aegadel hästi läinud kolmel sportmängul: võrk-, korv- ja jalgpallil. Esimene neist jõudis teist korda järjest EM-finaalturniirile. Teine hakkas Tiit Soku käe all pärast pikka kriisi korraga võitma. Jalgpall, mis elas samuti läbi viiemängulise kaotuse väravate vahega 0 : 15, meisterdas korraga kaks EM-valikmängu võitu ja säilitas ka enne viimast kohtumist lootuse valikgrupi teisele kohale, mis annaks koha play-off’is ja võimaluse pääseda finaalturniirile. Ja nagu sellisel puhul spordis ikka kombeks, hakatakse alasid võrdlema. Aastate jooksul on hulk huvilisi tauninud sellist võrdlemist. Nende arvates ei tasu spordialasid üksteisele vastandada, kuna rõõmu peaks tundma mis tahes sportmängu koondise edu üle. Eriti häirivat seda seltskonda, kui nn jalgpallifundamentalistid kuulutavad jalgpalli ülimuslikkust. Et jalgpallimeeste võrdlused olevat sageli solvavad. Eriti käib

selline madin jalg- ja korvpallifundamentalistide vahel. Minu arvates on siin kahe silma vahele jäetud paar olulist momenti. Esiteks riivavad paljud korvpallifännid jalgpallihuvilisi sellega, et võrdlevad oma ala koondise ja jalgpallikoondise saavutusi üks ühele. Ehk siis: meie oleme maailma edetabelis vaat sellisel kohal, aga kus on jalgpallikoondis!? Kui juhtida nende tähelepanu sellele, et saalihoki ja jääpall on MMidel pääsenud esikümnesse, on reageering kiire: aga neid alasid ei saa ju meie omaga võrrelda! Kuna viimased polevat olümpiaalad. No aga võtame siis punti olümpiaala jäähoki! Jäähokis on Eesti maailma edetabelis 26. kohal. Korvpalli pole aga üldse FIBA edetabelis, sest Eesti lihtsalt ei mahu 75 reastatud satsi hulka! Aga ikkagi jääb kossumeestel õigust üle: ei saa ju võrrelda korvpalli jäähokiga! Millest tuleneb iseenesest, et võrrelda ei saa ka korv- ja jalgpalli. Sest mis on korvpall jalgpalli kõrval! Seda aga nimetavad kossufanaatikud solvamiseks, panemata tähele, et samamoodi on nemad solvanud kõigi teiste sportmängude poolehoidjaid. (Nüüd, kus Eesti vutikoondis on tõusnud maailma edetabelis maailma kõige ülekaalukamalt harrastatud alal 58. kohale, aga meie korvpallurid ei mahu nende 75 riigi hulka, keda FIBA üldse reastab ehk teisisõnu jagavad kõigi ülejäänud tabelist väljajäänutega viimast kohta, pole kossufännidel isegi teoreetilist pidet, millega oma ala jalgpallist edukamaks rääkida). Erinevate alade võrdlemine Eestis pole tingimata kantud pahatahtlikkusest, vaid sageli on see tähelepanu juhtimine korvpallifännide endi loogikat välistavale vigasele mõtlemisele. Pealegi ei tohiks ükski spordiala karta võrdlust ja konkurentsi teiste aladega. Väikeses riigis, nagu Eesti, konkureeritakse nagunii noorte pärast. Millise ala baasid, treenerid, perspektiivid, traditsioonid ja üleüldine (ka üleilmne kuvand) tõmbavad noori rohkem? Seda lugu kribades mängis Eesti võrkpallikoondis EMil veerandfinaalmängu Bulgaariaga ning mulle jäi kõrva kommentaator Rando Soome märkus, mille kohaselt mängis koondises ainult üks Tallinnast päris pallur. Teisisõnu näitab see, et võrkpall on puudulikult osanud kasutada pealinna (terve kolmandik riigi elanikkonnast!) reserve. Tallinna treenerkond ja baasid töötavad suht tühikäigul. Võrkpall on tõrjutud väiksematesse koh2011 OKTOOBER JALKA

11


1-teist mõtet tadesse ning peab tippmängijaid vormima sealsest piiratud kontingendist. Muuseas, korvpalli ja võrkpalli vahekordi Eesti siseselt näitas kujukalt septembri keskpaik, kui toimusid nende kahe ala EM-id. Võrkpalli kajastas meie meedia ainult niipalju, kui see puudutas eestlasi. Korvpalli, kus Eestit ei võistelnud, kajastati algusest lõpuni.

Mis pühapäeval juhtus? Korvpallikoondise viimase aja võidud tekitasid ajakirjanduses eufooriat. See on mõistetav, sest pärast NList vabanemist on see parima stardipositsiooniga ala omadega täiesti mutta vajunud. Kuid kajastustest jäi mulje, et kogu see edu tugineb eelkõige peatreener Tiit Soku juurutatud uuele mängustrateegiale: vastastest lühem koosseis mängib agressiivselt ja uhab julgelt korvile visata. Mistap ei taipa mina, millest tuleneb ajakirjanduslik optimism korvpalli suhtes? Küsigem: kas korvpallis on baase juurde kerkinud, kas on treenerkond saanud kvantitatiivset täiendust, kas on treenerkonnale tehtud uusi väärt koolitusi, kas on laienenud ala geograafia, kas on juurde tulnud uusi noortegruppe, kas on suurenenud ala harrastajaskond, kas on paranenud noortekoondiste tulemused? Juhul kui see nii pole, pole midagi muutunud ka korvpalli vundamendis ning on pelgalt aja küsimus, millal meist pikemakasvulisemad ja võimsamad vastased uue mängujoonise läbi närivad. Jalgpallis tuleb baase juurde igal aastal (kunstmurud, hiljuti avati Tallinnas noortekoondistele spetsiaalne kahe muruväljakuga treeningukeskus), noored paari­ kümneaastased kutid siirduvad järjest treeneritööle noortega, koolitusi toimub UEFA egiidi all ja ilma, klubid teevad ühiseid noorte treeningulaagreid Inglismaa jt maade tuntud klubidega (sel aastal näiteks Levadia koostöös Tottenham Hotspuriga ja Flora koostöös Sunderlandiga Tallinnas), aina uued madalama liiga klubid avavad noortegruppe, suurendades ala geograafiat, Eesti noortekoondised on üha konkurentsivõimelisemad ja tulemuslikumad ning jalgpalli populaarsus läheb Eestis mühinal ülesmäge). Ka jalgpalli A-koondise mängijad pallivad aina paremates klubides ning sellel kõigel on tagajärg, mida ei suuda kuidagi mõista Postimehe ajakirjanik Peep Pahv, kes pärast Eesti võitu võõrsil Ljubljanas Sloveenia üle ütles raadio12

JALKA OKTOOBER 2011

saates “Mehed ei nuta”, et pime kana on leidnud kaks tera. Esimene tera oli võit Belgradis Serbia üle. Pärast kodust võitu Põhja-Iirimaa üle nimetas nurka aetud Pahv seda kolmandaks teraks. Kas pole natuke paljuvõitu pimeda kana jaoks? Jalgpallikoondise edu vahepeale sattunud kehva seeria taustal Pahv põhjendada ei osanud. Erinevalt oma taiplikumast saatekaaslasest Tarmo Pajust, kelle sõnul ei pea imestama, kui ühel päeval kaotad Fääri saartele ja teisel-kolmandal võidad Sloveeniat ja Põhja-Iirimaad. See ongi jalgpall, ütles Paju õigesti. Ja lisas harivalt: Eesti koondise edu taga on ka asjaolu, et meie mängijad on pisitasa edenenud aina parematesse klubidesse. Kuigi jalgpallivaenlased tavatsevad argumentide otsa lõppedes halvustavalt öelda, et jalgpall on üks primitiivne mäng, on tõde pigem vastupidine.

Jalgpallis on võimalik õnne oma poole kallutada just suurema meisterlikkuse toel. Mida suurem ülekaal vastase suhtes ja mida suurem surve tema väravale, seda suurem on tõenäosus, et ta eksib.

Jalgpallis ongi vahel raske mõistlikke seletusi anda, see saladuslik ala lihtsalt ei allu üksühestele selgitustele, nagu neid on võimalik anda hulga lihtsamate ja taltsalt loogikaraamidesse mahtuvate sportmängude puhul. Selles ongi jalgpalli võlu. Nagu on öelnud 1978. aasta maailmameister Mario Kempes: jalgpall on mäng, mis toimub üks kord nädalas ning terve ülejäänud aja räägitakse sellest, mis pühapäeval (platsil) juhtus. Jalgpall ei kuulu nende alade hulka, mida Peep Pahv saaks oma joonlaualoogikale allutades kergesti lahti seletada. See teebki vutist suure kuningliku mängu, mis eristub kõigist teistest mängudest maamunal. Ja vastupidi igasugust tavaloogikat on just jalgpallis Eestil kõige suuremad võimalused edu saavutada. Kui Eesti võrkpallikoondis astus EM-valikturniiril vastu Venemaale, Tšehhimaale ja Bulgaariale, oli spordiüldsus (ja ajakirjandus) oma hinges juba

ette kaotusega leppinud. Ainsat reaalset šanssi nähti Portugali vastu, sest kõrgema taseme vastu võrkpallis naljalt ei saa. Jalgpallis oleks selline allaheitlikkus kujuteldamatu, sest võimalus võita või kaotust vältida on kordades suurem.

Meisterlikkus tõmbab õnne ligi Meenutagem, et ka 2004. aastal EMfinaalturniiril mänginud Läti viigistas alagrupis Saksamaa vastu. Võrkpallis ja korvpallis tähendanuks selline vahe kaalukategoorias ja meisterlikkuses kindlat kaotust. Jalgpallis kruvitakse enne mängu aga mõlema poole lootused kõrgeks ja mäng võib lõppeda kuidas iganes. Mis ei tähenda, et võitmiseks või viigistamiseks pole taset vaja. On ikka. Nii nagu mängu saatuse võib otsustada meisterlik läbimurre või kombinatsioon, on oma sõna öelda ka õnnel. Jalgpallis on võimalik õnne oma poole kallutada just suurema meisterlikkuse toel. Mida suurem ülekaal vastase suhtes ja mida suurem surve tema väravale, seda suurem on tõenäosus, et ta eksib. Seda suurem tõenäosus, et pall lendab väravasse rikošetist. Või leiab kera tee üle joone kaitsva poole omaväravast. Mida suurem meisterlikkus, seda suurema protsendiga realiseeritakse väravavõimalusi, antakse resultatiivseid sööte ja võidetakse kahevõitlusi keskväljakul. Need komponendid on aidanud ka Eesti koondist saavutada võite Serbia, Sloveenia ja Põhja-Iirimaa üle. Arvestades jalgpalliliidu tehtud tööd viimasel kahel aastakümnel ja meie noortekoondiste aina paremaid tulemusi, ei jää need viimasteks. Kana, mis need kolm võitu on üles nokkinud ja finaalturniiri ust toksib, pole pime. Teda on paremini kasvatatud ja nuumatud, temasse on rohkem investeeritud, kui mis tahes teise spordialasse punaimpeeriumijärgses Eestis. Aina jõulisemalt on kätte jõudmas aeg, mil see töö väljendub tulemustes. See kõik on juba mitu head aega selge siililegi. Mõned ajakirjanduspõllul nokkivad kanad pole seda lihtsalt veel märganud. Ju on pimedad.

Indrek Schwede JALKA peatoimetaja


2011 OKTOOBER JALKA

13


meistriliiga

17 mehega tiitli suunas ehk kui pikk on Meistriliiga klubide pink? Tänavuse Meistriliiga hooaja alguses ei jäänud paljudel märkamata, et kõvasti ridu täiendanud Nõmme Kalju peatreener Igor Prins kasutas voorust vooru täpselt samasugust koosseisu. Kuidas on lood praegu ning kui suure kaadriga opereerivad teised Meistriliiga klubid? Kristjan Lukk, Soccernet

J

alka võttis kätte ning uuris, arutas treeneritega ja rehkendas, kui pikad pingid Eesti klubidel ikkagi on. Kui välismaa tippliigades, näiteks Inglismaal ja Hispaanias, on sisse seatud kuni 25-liikmeliste meeskondade piirang, siis Eesti Meistriliiga juhendi järgi võib meeskonda ametlikult registreeritud olla kuni 30 ning mitte vähem kui 7 mängijat. Sinna juurde on loomulikult lubatud kasutada ka kindlat arvu duubel- või noortevõistkondade pallureid. Keskmiselt on iga Meistriliiga klubi särgis sel hooajal väljakul käinud peaaegu 28 mängijat, mis jääb täpselt normi piiridesse. Lisades juurde aga eelnevalt mainitud duubelrivistuste esindajad, leiame, et kõige suuremat mängijabaasi omab üllatuslikult FC Kuressaare, kelle eest on platsile jooksnud 32 mängijat. Neile järgnevad napilt teised amatöörtiimid – FC Viljandi, Lasnamäe Ajax ning Paide

Foto: Lembit Peegel

14

JALKA OKTOOBER 2011

linnameeskond vastavalt 31 mängijaga. “See on ju väga selgelt kahe otsaga asi,” kommenteeris FC Kuressaare pressiesindaja Miko Pupart saarlaste mängijaterohkust. “Positiivse külje pealt on valik suur, paljud noored kohalikud on võimaluse saanud end proovile panna. Negatiivne konks on loomulikult see, et kaadrivoolavus on olnud küllalt suur, kõik katsetused pole end ehk lõpuni õigustanud. ” Pupart tunnistas, et konkreetse tuumiku leidmisega on läinud pikalt aega ja äkki on selle nahka läinud mõni vajalik tulemuski. Üsna kõnekas on aga tabeli teine pool, kus kindla võidu võtab Nõmme Kalju, kes on sel hooajal kasutanud vaid 17 (!) mängijat. Neile järgneb 24 palluriga Narva Trans, kellel mäletatavasti on pidevalt kaadriprobleeme olnud, ning 25 esindajaga Tartu Tammeka. Teised kaks Tallinna suurklubi, Levadia ning Flora, paiknevad vastavalt 27 ning 29 mängijaga tabeli keskel.

Kalju peatreener Igor Prins meeskonna komplekteeritust ebatäielikuks ei pea: “Tavaliselt komplekteeritaksegi meeskondi 18–20 mängija ja 2 väravavahiga. Kaljul on piisavalt mängijaid ja isegi vigastuste puhul on asendajaid olemas.” Pisut teistmoodi arvavad Kalju Tallinna konkurentide, FC Flora ja FC Levadia esindajad Martin Reim ning Sergei Hohlov-Simson, kelle arvates on nõmmekatel vigastuste vältimisega sel hooajal vedanud. “Kõik oleneb sellest, mis suuna on võtnud klubi ja meeskond,” arvas Reim. “Kaljul pole pikka pinki ega valikuvõimalusi. Eks ta mõnes mõttes ole riskantne, sest kunagi ei tea, kellel mis vigastus võib tulla. Kui Tarmo Neemelo või Kristen Viikmäega midagi juhtuma peaks, on kohe mängus auk sees, sest võrdväärset mängijat pole asemele võtta.” “Kui Kalju on edukas, siis järelikult on neil hea lähenemine, aga selle koha pealt on neil tõesti õnne, et põhimän-

Flora varumeeste pink on pikk ja meeste näod kõnelevad sellest, et istuda on valus: platsile tahaks. Vasakult Andre Frolov, Meelis Peitre, Johannes Kukebal, Aiko Orgla, Nikita Baranov, Zakaria Beglarišvili, Aleksei Jahhimovitš.


meistriliiga gijad on terved olnud,” lisas HohlovSimson.

Liiga pikk pink ohustab vormikõverat Eesti Meistriliigas on tihti ette tulnud olukordi, kus võistkonnad lähevad mängudele nii, et varumeeste pink on pooltühi. Eriti sagedasti juhtub nii amatöörmeeskondadega, kellel eriti kesknädala võõrsilmängudeks on raske tiimibussi maksimaalselt täis saada. Näiteks käis Paide linnameeskond juuni keskel Saaremaal vaid ühe varumehega, kelleks oli väravavaht Raiko Mets. Väljakumängija vigastuse tõttu pidi Mets aga viimased 22 minutit platsi peal mehetegusid tegema.

FC Kuressaare eest on platsile jooksnud 32 mängijat. Nõmme Kalju on sel hooajal kasutanud vaid 17 mängijat.

Suure klubisüsteemi tõttu on pink enamasti täis vaid Floral ja Levadial, kuid taas kord tundub ebatavalisena Kalju lähenemine. Üheks mänguks on võimalik üles anda 18 mängijat, Kalju on aga senise hooaja kestel läbi ajanud vaid 17 palluriga. Prinsi sõnul omab aga pingi pikkus tema jaoks siiski olulist rolli. “Hooaeg algab märtsis ja lõppeb novembris,” tähendas Prins. “Kindlasti on vaja mängijaid, kes on taseme poolest põhimeestega võrdväärsed. See on liiga ideaalne, kui 18 meest võrdsed on ja raskus langeb ikka teatud mängijatele. Need, kes nii-öelda varumehed on, peaksid niivõrd

Pinkide pikkus Meistriliigas Järgnevalt Meistriliiga meeskonnad ning tänavu kuni septembri keskpaigani kasutatud mängijate arv. Kuressaare Viljandi Ajax Paide Sillamäe Flora Levadia Tammeka Trans Kalju

32 31 31 31 29 29 27 25 24 17

Keskmine

27,6

valmis olema, et suudaksid mängu sisse minnes teatud tasemel mängida.” Pidevalt pingil istudes jääb aga alati oht vormi kadumisele, mistõttu on mitmed meeskonnad läinud seda teed, et annavad mängijatele võimaluse duubelmeeskonna au kaitsta. Ida-Virumaa klubid kupatasid mõni aasta tagasi pinki nühkinud võõrleegionärid aga sootuks meeskonnast minema. “Eks me oleme seda varianti kasutanud, et need mehed, kes põhitiimis ei saa mängida, võivad oma koormuse saada mujalt kätte,” kirjeldas Hohlov-Simson Levadia tegutsemist. “See on tähtis, kuidas varumängija sellise asja peale vaatab.

Kas ta tahab ainult kõrgel mängida või saab aru, et tuleb koormus kätte saada. Tähtis on, et kõik mängijad, kes istuvad pingil, leiaksid oma motivatsiooni. Kuna meil on duubel olemas, oleme andnud ka paljudele duubli mängijatele võimaluse. Marten Saarlas, Hindrek Ojamaa – oleme andnud neile võimaluse kõrgliiga tasemel ennast proovile panna. Mitte selles suhtes, et meil oleks otsene vajadus, vaid mõeldakse ka noorte peale.”

Noored alati välja ei vea Kõik Jalka poolt usutletud treenerid tõdesid, et pingi pikkus on tähtis, kuid samas leiti, et probleem võib olla Eesti väikeses jalgpallimaastikus, mistõttu sobivaid mängijaid meeskonda alati leida pole. Levadia puhul on probleemiks see, et ründes panustati liiga palju valedele meestele, kuid noored, nagu näiteks Trevor Elhi ja Artur Rättel, pole veel läbi löönud. Valerijus Mižigurskiselt oodati samuti enamat, kui mees pakkuda suutis. Flora, kes on peatreener Martin Reimi jaoks üllatuslikult suurt numbrit mängijaid kasutanud, on samuti andnud võimalusi oma süsteemi noormängijatele: “Kui hooaja jooksul 20–25 inimest mängib, siis on tegemist optimaalse meeskonna suurusega. Flora suur arv on tingitud sellest, et meil on palju noori mängijaid, keda on ainult proovitud. Palju on kindlasti ka mängijaid, kes on ainult mõne mängu mänginud. Tegelikult on meil enne hooaega registreeritud teatud hulk mängijaid, kelle seast valida saame. Väljaspoolt pole muul ajal võtta kui ainult üleminekuaegadel, seega tulebki hooaja alguses paika pandud 25–30 nime seast valida.”

Foto: Lembit Peegel

Tartu Tammeka varumeestel näib motivatsiooniga korras olevat: lõbus on ka pingi peal. 2011 OKTOOBER JALKA

15


meistriliiga meistriliiga 1. Tallinna FC Flora 2. Nõmme JK Kalju 3. Narva JK Trans 4. Tallinna FC Levadia 5. JK Sillamäe Kalev 6. Paide Linnameeskond 7. Tartu JK Tammeka 8. FC Viljandi 9. FC Kuressaare 10. Lasnamäe FC Ajax

PUBLIKU EDETABEL 28 29 30 29 30 29 29 28 30 30

20 19 19 16 16 9 8 6 5 0

6 6 6 9 3 6 5 6 5 4

2 4 5 4 11 14 16 16 20 26

70 : 19 63 : 20 87 : 23 62 : 23 72 : 41 29 : 45 44 : 67 24 : 49 22 : 56 11 : 141

66 63 63 57 51 33 29 24 20 4

Meistriliiga septembrikuu koondis

sümboolne 11

Käesolev koondis on koostatud 26.–30. vooru mängude põhjal ning see andis kaks debütanti: Zakaria Beglarišvili ning Aleksandr Kuliki. Viies kord on platsil Sergei Mošnikov ja Hidetoshi Wakui, neljas kord Martin Kaalma, kolmas Teet Allas, Albert Prosa ja Aleksandrs Cekulajevs ning teist korda Tarmo Neemelo, Carl Tubarik ja Markus Jürgenson. Martin Reim Florast juhendab meie valikut teist korda. Sama palju on seda teinud Igor Prins Kaljust ning Levadiast hundipassi saanud Aleksandr Puštov. Korra on sümboltreeneriks olnud Aleksei Jagudin Transist. Seekord on esindatud kõigest viie klubi mängijad, kusjuures Florast ja Paidest on neid kolm. Kalju ja Trans toetavad kahe ning Tammeka ühe palluriga. Tõenäoliselt jääbki ära Ajaxi meeskonna esindaja saatmine meie paberplatsile. Aga jalgpallis ei tea ju kunagi ...

30. vooru järel on tabel alljärgnev (Floral ja Viljandil on peetud 28, Kaljul, Tammekal, Paidel ja Levadial 29 mängu). Esimene tulp näitab publiku üldarvu, teine koduja kolmas võõrsil­mängude publikuarvu. Neljas näitaja on publiku keskmine arv. Praegu on Meistriliiga keskmine publikuarv 203 (mullu 159). 1. Flora 2. Kalju 3. Tammeka 4. Sillamäe 5. Levadia 6. Trans 7. Kuressaare 8. Paide 9. Viljandi 10. Ajax

Markus Jürgenson Flora

JALKA OKTOOBER 2011

6321 3807 2484 3126 3450 3045 2286 1958 1924 1944

Narva JK Trans Nõmme JK Kalju Tallinna FC Flora Tallinna FC Levadia Tartu JK Tammeka Nõmme JK Kalju JK Sillamäe Kalev JK Sillamäe Kalev Narva JK Trans Narva JK Trans Nõmme JK Kalju

Aleksandrs Cekulajevs Trans

Sergei Mošnikov Flora

Hidetoshi Wakui Kalju

Aleksandr Kulik Trans

Martin Kaalma Paide

16

3911 6015 4014 2926 2402 2163 2403 2327 1623 1286

365 339 224 202 201 174 156 148 127 108

väravakütid 1. Aleksandrs Cekulajevs 2. Tarmo Neemelo 3. Henri Anier 4. Vitali Leitan 5. Albert Prosa 6. Kristen Viikmäe 7. Aleksei Aleksejev 8. Aleksandr Nikulin 9. Marius Bezykornovas 10. Maksim Gruznov 11. Juri Jevdokmov

Tarmo Neemelo Kalju

Zakaria Beglarišvili Flora

10 232 9822 6498 6052 5852 5208 4689 4285 3547 3230

Carl Tubarik Paide

Albert Prosa Tammeka

Teet Allas Paide

Peatreener: Martin reim Flora

37 19 16 16 16 15 14 12 11 10 10


eesti võidud

Alagrupi seis: Eesti 22, Itaalia 19, Serbia 12 ... Oleks võib vahel olla päris hea poiss, sest paneb fantaasia lendama. Teeme seda meiegi. Aga lõpuks laskume tagasi maale ning kärbime pisut epiteetidega üle külvatud Eesti koondise ja Tarmo Rüütli tiibu. Indrek Schwede

K

õigepealt reastaFoto: Lembit Peegel me viis oleksit. Esiteks: oleks Sander Puri lattilöök Tallinnas Itaalia vastu mõned sentimeetrid madalamalt lennanud ja me oleks saapamaa pallurite vastu 2 : 0 juhtima pääsenud, võinuks me kaotuse asemel võtta 3 Ljubljana peategelased: Ats Purje (seljaga), Tarmo Rüütli ja Taavi Rähn. punkti. Just sellest mängust sai alguse Itaalia koondise taassünd. Võib-olla oleks ebaedu Lilleviiki mänginud ja Fääre võõrsil võitnud, külas selle üldse nurjanud? oleks tabeliseis ilus: Itaalia 20, Eesti 18, Teiseks: oleks kohtunik sessamas Serbia 14, Sloveenia 9, Põhja-Iirimaa 9 mängus Itaalia vastu määranud Dmitri ja Fäärid 1 punkt. Sel juhul oleks kõik Kruglovi takistamise eest penalti, oleks meie endi kätes, nagu praegu on kõik me samuti 2 : 0 ette pääsenud. serblaste kätes. Kolmandaks: oleks ära jäänud AndKõik on omavahel seotud rei Sidorenkovi omavärav kodus SloKui palju on pärast Eesti koondise kaht veenia vastu, saanuks me punkti kirja, aga Sloveenia kaotanuks neid tervelt järjestikust võitu Sloveenia ja Põhja-Iikaks! rimaa üle räägitud oleksitest – eelkõige Neljandaks: oleks Ragnar Klavan muidugi kaduma läinud kolme võiduTallinna-mängu lõpus realiseerinud punkti pärast Lambasaartele. See kõik oma suurepärase võimaluse Serbia vason jama. Spordis oleksid ei loe, kuigi tu, oleks me 1 : 1 viigi asemel kasseeiseäranis palju on neid just jalgpallis. rinud sisse teise võidu lõunaslaavlaste Iga riik võiks joonistada analoogse oleksitest pungil tabeli, nagu tegin ülal. vastu. Fäärid näiteks alustaks oma Tallinna Viiendaks: oleks me Toftiris võitnud kaotusest, kus nad lasid endile lüüa kaks Fääri saari, oleks meie olukord suisa väravat üleajal. Serbia saaks meenutakuninglik. da, kui lähedal oli 2 : 0 Belgradis Eesti Nende viie oleksi realiseerumisel vastu ja kui lähedal viimase minuti võit näeks hetketabel meie valikgrupis välja Tallinnas. Sel juhul saaksime pretenselline: Eesti 22, Itaalia 19, Serbia 12, deerida üldse 4–6 punktile: ütleme, et Sloveenia 9, Põhja-Iirimaa 9, Fääri Põhja-Iirimaa lõime me kindlalt maha; saared 1 punkt. Sel juhul võitleks Eesti Sloveenia võiks ehk kobiseda oma kaoalagrupis esikoha ja otsepääsme eest fituse üle Ljubljanas – nad olid siiski ülenaalturniirile. Ja kuna otse edasi pääseb kaalus ja viik olnuks õiglasem tulemus. ka parim teise koha omanik, oleks EesJalgpallis on kõik omavahel seotud. til ka see suur võimalus. Aga isegi siis, Kui Eesti poleks Fääridel kaotanud, kui me Itaaliaga oleks Tallinnas kõigest

pole sugugi kindel, et me oleksime võitnud Sloveenias. (Aga just selline asjade käik on meile soodsam, sest nüüd võtsime punkte ära otseselt konkurendilt, Fääride puhul kaotasime neid autsaiderile, kelle võidetud kolm silma meid tabelis ei ohusta.) Esiteks võisid sloveenid meid sisimas siiski alahinnata. Aga veelgi olulisem: ilma kaotuseta Fääridel poleks meie koondis saanud kriitikat, mis teda kindlasti mobiliseeris. Koondislaste poolt pole õige kurta, et miks te meid kritiseerite: Lõuna-Ameerika turneel oli ju kõigest C-koondis ja seal me ei saanudki võita; Itaalia oli Modenas lihtsalt meist tugevam ja ainuke tööõnnetus oli Fääridel. Ka peatreener Tarmo Rüütli on vaiksel moel osatanud, et mis kriisist siin vahepeal räägiti. Aga veel kord: jalgpallis on kõik omavahel seotud. Kui poleks olnud seda tujutut mängu Itaalia vastu, haledat lüüasaamist Fääridel ja teise-kolmanda garnituuriga väljasõitu LõunaAmeerikasse, võinuks võidud Sloveenia ja Põhja-Iirimaa vastu jääda tulemata. Need altminekud sundisid kõiki jalgu kõhu alt välja võtma. Jalgpallis loeb enim tulemus, võit. Ajalugu kirjutatakse pärast tulemusi. Vahel sõltub hinnang kohtuniku saatuslikust eksimusest, reetlikult libedast murumättast, mõnest sentimeetrist, mis lahutab postilööki väravast. Kui kohtunik mis tahes põhjusel poleks andnud Ljubljanas Sergei Zenjovi kukutamise eest penaltit, võinuks mäng võtta teise pöörde. Kui Ats Purje poleks 2011 OKTOOBER JALKA

17


eesti võidud oma võidukolli seal löönud, poleks Eesti samuti tõenäoliselt võitnud. Kõik on kinni väikestes asjades. Ja sel juhul kirjutataks meie selle ajalõigu ajalugu hoopis teistes toonides: siis saaks Rüütli ja Co’le ette heita just Lõuna-Ameerikat. Seda, et peatreener lasi mängijatel üle pea kasvada, lubades endale mees mehe järel auku pähe rääkida ja pikalt turneelt poppi teha. Et tema heatahtlikkus ja omamehelikkus on käändunud tema enda ja Eesti koondise vastu. Et ta ei kontrolli enam olukorda ega ole peremees meeskonna riietusruumis. Kui lisame siia meie meeste aina paremad klubid ja kopsakamad palgad ning võimaliku hirmu, et koondises saadud vigastus või väsitav turnee võib kahjustada positsioone klubis, pole eeltoodu sugugi laest võetud. Kõik see nõuabki treenerilt oskusi, kuidas mehi motiveerida, kuidas nende üle siiski kontrolli säilitada. Joel Lindpere näide on meil ju eredalt silme ees.

“Reaalsusega” ei tohi arvestada Tulemused andsid Tarmo Rüütlile seekord õnneks õiguse ning nagu selliste asjade puhul alati – me ei saa kunagi teada, millist (positiivset) rolli võis siin mängida just ajakirjanduses (ja üldsuses) kõlanud kriitika. Eesti koondislastel ja nende peatreeneril ei maksa arvata, et kui kaotatakse 15 aasta tagusel tujutul moel Itaaliale, kui hävitakse Fääridele, kui sõnades senistest koduklubidest veelgi paremaid väärivad pallurid ei viitsi minna koondist esindama Lõuna-Ameerikasse Copa Americaks valmistuvate Tšiili ja Uruguay vastu, kui viimase viie mängu skoor on 0 : 15, siis see on asi, mille eest neil pead silitatakse ja leebelt kaasa nõkutatakse: ei ole kriisi, kõik on korras, just nii peavadki asjad olema! Mitte keegi ei saanud anda garantiid, et võidetakse Sloveeniat ja Põhja-Iirimaad. Meenub Jelle Goesi ajastu lõpp, kui koondis muudkui kaotas (kuigi mängupilt oli kohati vägagi kobe), mängijad laulsid hollandlasele kiidulaulu ja arvasid, et kui valiktsükli eesmärgiks on seatud 17 punkti, on kõik korras ka siis, kui kogume kõigest 7 (seitsmeliikmelises valikgrupis saime tervelt 6 punkti Andorralt ja kaotasime 12st mängust 9). Muidugi on õigus, et Eesti jaoks on 18

JALKA OKTOOBER 2011

iga punkt suur asi ning iga punkt meist suurema riigi vastu on väike ime. Meie katkestatud traditsioon, konkurentidega võrreldes ahtake kandepind, külm kliima ja ainult 20 aastat ülesehitustööd pärast okupatsiooni tekitatud jalgpallitraumasid on õigupoolest tõsisteks põhjusteks, miks võiksime oma ootustes olla tunduvalt tagasihoidlikumad. Kuid liigne tagasihoidlikkus ja “reaalsusega” arvestamine ei viiks meid edasi ja me ei hakkaks kunagi võitma. Just reaalsuse eiramine on jalgpallist praeguseks teinud Eestis selle mängu, mis on noorte südames koha võitnud. Kui meil olnuks “piisavalt reaalsustunnet”, poleks meil tänase päevani staadioni Lillekülas. Milline valitsus oleks selle meile ehitanud? Nõnda peab ka Eesti koondise peatreener – kes ta ka ei oleks – ühest küljest küll teadma, kust me tuleme ja mis meil võrreldes teistega puudu jääb, aga teisalt mõtlema nendesamade puuduste kompenseerimisest ja vastaste võitmisest. Ja kui neid võite ei tule ega tule ning saldo kipub hoolimata mängijate halleluujast piinlikuks, siis ei sobi selline treener meile mitte. Sest me ei ole enam riik, kes on teistele vutirahvastele naerualuseks.

Kui meil olnuks “piisavalt reaalsustunnet”, poleks meil tänase päevani staadioni Lillekülas. Milline valitsus oleks selle meile ehitanud?

Suuresti on see just Tarmo Rüütli teene. Aga temagi toetub eelkäijate tehtud tööle. Meedias on Rüütlit nimetatud geeniuseks ning sellised ülevoolavad epiteedid on meeldivad seetõttu, et tegemist on palsamiga meie rahvusjalgpalli palju nuheldud ihule. Nüüd siis lõpuks ometi saab jalgpall kuulata kiitust. Kuid väide, et alles Rüütli on suutnud seda, mida teised enne mitte, on sisuliselt muidugi jamps. Kas Rüütli oleks siis 1990. aastate alguses saavutanud koondisega paremaid tulemusi kui Uno Piir või Roman Ubakivi? Kas Rüütli oleks saavutanud praegusi tulemusi, kui meie jalgpalli poleks

Foto: Lembit Peegel

Eesti eurolootused on elus. Võib-olla just tänu Fääridele ja tänu kriitikale.

käinud praavitamas ja üles ehitamas välistreenerid Teitur Thordarson, Arno Pijpers ja Jelle Goes? (Kuigi viimane oli eespool toodud negatiivses valguses, kuulub just talle julgus ja au panna meie koondis ründama ja palli hoidma, mitte kaitses oma šanssi ootama). Rüütli sai ikkagi toetuda just nende kolme ja terve jalgpalliliidu tööle, lisades siia kõik seniõpitu ja oma kordumatu treenerivaistu. Otse loomulikult on Rüütli käsutuses võrreldes eelkäijatega ka paremates välisklubides ja parema ettevalmistusega pallurid. Jalgpallis lahutab geeniust ja jobu üksainus samm. Rüütli jaoks võinuks kõik lõppeda kohe valikturniiri alguses, kui olime kodukaotuse äärel Fääridele. Nii ei läinud ning Rüütli naudib teenitult imetlust. Mis ei anna meile mingit garantiid viimaseks mänguks Põhja-Iirimaa vastu ega järgmiseks valiktsükliks. Ka treener peab iga mänguga tõestama, et ta hoiab ohje peos.

Päikesetreener Tarmo Rüütli Mis tulevikus ka ei juhtuks, Tarmo Rüütli jääb meie vutilukku kui päikesetreener, kui mees, kes suutis ühendada senisest suurema pallivaldamise ja positiivse tulemuse. Nii on see ikka ja alati: kiita saab ainult võitev või erruläinud treener. Aga kuniks Rüütli jääb sadu-


Autoga Soome! lasse, ei maksa lootagi, et vanad võidud säästavad teda kriitikast. Kuigi tulemuse saavutamisel on määravaks jalgpallurite tegevus ja treeneri otsused, hoiab suurt vutiuniversumit koos nähtamatu niidistik, mille paratamatuteks koostisosadeks on ka publik, meedia, sponsorid jpt. Igal on oma roll ja vastastikune mõju. Ilma publikuta (ja meediata, mis suurt mängu vahendab) poleks ka proffide pallitogimisel mõtet. Kellele sel juhul mängida? Nõnda on ka publiku vastukaja mitte üksnes paratamatu, vaid ka õigustatud. Solvumisi tuleb ses suhtes ikka ette. Publiku haavumisi võib mõista, sest suure massi reaktsioonid on alati siirad. Publik armastab seda mängu ja oma lemmikpallureid, aga ei andesta mängijate ükskõiksust, ülbust, käegalöömist, reetmist. Mängijad ei tohiks endale solvumisi üldse lubada. Nad kuuluvad väheste väljavalitute hulka, keda isiklik talent, ränk treening ja õnnejumalanna on tõstnud pjedestaalile: nad saavad tegeleda oma lemmikalaga, millele makstakse korralikult peale ja neid ümbritseb kadestamisväärne avalik tähelepanu. Negatiivsele tagasisidele peab jalgpallur vastama tegudega väljakul. Kui ta seda ei suuda, peab arvestama kriitikaga ja mõnikord ka juttudega kriisist. Tänu neile kahele õnnestub vahel uuesti võidurajale tagasi keerata.

Eckerö Line’i autopaketid on alati soodne ja mugav valik mõnusaks laevareisiks Tallinn-Helsingi liinil. Autopaketi hinda kuulub sõiduauto* ja 2-5 reisija ülevedu ühel suunal, hind sõltub nädalapäevast:

TEISPÄEV kuni NELJAPÄEV REEDE kuni ESMASPÄEV

57€ 69€ 17€ 69€

* sõiduauto max pikkus 6 m, max kõrgus 1,9 m

LAEVAPILETID

ÜHE SUUNA PILETID alates EDASI-TAGASI PILETID

Info ja broneerimine reisibüroodest üle Eesti ja Eckerö Line Tallinna kassast telefonil 66 46 000, www.eckeroline.ee Hinnad kehtivad kuni 30.12.2011

2011 OKTOOBER JALKA

19


mängija luubi all

Marek Kaljumäe

Paar aastat Hollandis kogemusi hankinud Marek Kaljumäe on kodumaa pinnal tagasi. Teda iseloomustavad noortekoondiste peatreener Frank Bernhardt, endine treener Aivar Tiidus ja FC Levadia peatreener Sergei Hohlov-Simson. Jako Arula

Õhuvõitlus

Väljakunägemine Sergei Hohlov-Simson: Väljakunägemine on hea, oskab rünnakuid alustada tugeva, täpse passiga tagant ja leida nii eesolevad ründajad kui ka poolkaitsjad. Aivar Tiidus: Võiks öelda, et absoluutne mängujuht, taktikaliselt perfektne. Minu käe all ta ongi alati olnud mängujuht, aga uued treenerid panevad talle erinevaid rolle.

Tugevus Frank Bernhardt: Tegemist on väga aruka mängijaga. Ta teab üsna täpselt, mida teeb ning ta teab, et ta saab sellega ka hakkama. Jõust puudu praegu ei jää, aga tulevikus võiks seda kohta arendada. Sergei Hohlov-Simson: Kahevõitluses on ta tugev, kontakti ei karda – julgeb keha anda. Aivar Tiidus: See on koht, mis on veel arengujärgus. Jõudu peaks ta veel tegema hakkama.

Frank Bernhardt: Peavõitlusega on lood nii, et kaitses on ta õhus väga tugev, eriti üks-ühele-olukordades. Probleeme valmistab kohati peamäng ründes – tal on lihtsalt kõvasti enesekindlust juurde vaja. Sergei Hohlov-Simson: Õhuvõitlus on kindlasti element, kus Marek peab tegema palju tööd. Kui Eesti liigas veel saab kuidagi hakkama, siis rahvusvaheliselt jääb tema tase ilmselt nõrgaks.

Sisu Frank Bernhardt: Ta on väga hea meeskonnamängija. Ta võib olla kõva pinge all ning taluda survet, tal ei teki mingeid probleeme. Ainuke asi – ta kipub veidi närviliseks minema, kui tema kiirus ründajatele alla jääb. Sergei Hohlov-Simson: Sisu on hea, võitleja tüüp, tasakaalukas, suudab säilitada külma närvi – mõtlev mängija. Jalgpalluri jaoks natuke liiga tagasihoidlik, seda omadust võiks kindlasti parandada, ehk siis oleks rohkem liidri tüüpi – tal on selle jaoks võimeid. Agressiivsus jätab soovida, kuid viimasel ajal on selles suunas näha korralikku edasiminekut. Aivar Tiidus: Sisu, mentaliteet on kõrgel tasemel. Ta on olnud selline mängija, kes lausa loeb treeneri mõtteid. Sellised on väga üksikud mängijad.

Tehnika Frank Bernhardt: Söötmine ja triblamine on koht, kus ma teda väga kiidan. Tema puhul on hea see, et ta mängib väga lihtsat ja kindlat mängu, ei tee oma elu keeruliseks. Sergei Hohlov-Simson: Marekil on tehnika paigas, hea pass mõlema jalaga. Tihti jääb hätta esimese puutega, selle kallal peab tööd tegema.

cv Sündinud: 18.02.1991 Klubi: FC Levadia Eelmised klubid: S.C. Real, AZ Alkmaar, SC Telstar (laenulepinguga)

20

JALKA JALKA OKTOOBER OKTOOBER2011 2011

Frank Bernhardt: Kõva mootor. Jõuab joosta ja mängida võimsalt, aga kiirusest jääb vajaka. Aivar Tiidus: Mina tean teda ikkagi keskväljamängijana, kelle tööraadius, liikuvus platsil ja töövõime on väga head. Ta on kogu aeg mängu keskel ja see eeldab loomulikult head mootorit ja pidevat liikumist.

Liikuvus Frank Bernhardt: Tema puhul käib liikuvus ja kiirus tihedalt koos. Sest kuigi ta teab, kuhu minna ja kuidas käituda, jääb ta ikkagi oma kiiruse tõttu teistele alla. Õhus suudab ennast see-eest hästi valitseda. Sergei Hohlov-Simson: Positsioonivalik on hea, sellega suudab kompenseerida oma nõrgemaid külgi, näiteks kiirust.

Kiirus

Marek Kaljumäe

Foto: Lembit Peegel

Mootor

Treenerid: Aivar Tiidus, Frank Bernhardt, Sergei Hohlov-Simson

Sergei Hohlov-Simson: Kiirus on paratamatult Mareki kõige nõrgem külg. Õnneks suudab ta seda kompenseerida hea kohavalikuga. Aivar Tiidus: Kiiruse puhul on mitu elementi. Üks on plahvatuslik kiirus ja teine on momendi tabamiskiirus. Ta leiab täpselt selle momendi, millega palli peale minna. Muidu on tal ehk keskmine kiirus, aga need kõige olulisemad kaks-kolm esimest meetrit ja reaktsioon on väga head.


2011 OKTOOBER JALKA

21


22

JALKA OKTOOBER 2011


treener

Ander Aaviku armus jalgpalli viieselt Viieaastane blond poiss istub 1988. aastal teleka ees ja vaatab silmad punnis jalgpalli EMi. Jookseb õue ja hakkab palli toksima. Armastuse äratundmiseni kulub veel kümme aastat. Siis hakkab Ander Aaviku (29) ise treeneriks. lennart komp

J

K Tallinna Kalevi noortetööjuht ja noortetreener Ander Aaviku (pildil) ei mäleta, et oleks kuraditosin aastat tagasi Euroopa meistrivõistlustel kellelegi otseselt kaasa elanud. Vaid seda, et ilusat mängu telekast jälgides tekkis kange isu sama teha. Ka toonastest tähtedest Gullitist, van Bastenist, Linekerist kuulis ta hiljem. “Trenni läksin küllap kümneselt ja tõsisem huvi tekkis teismelisena, kui hakkasin infot raamatutest, ajalehtedest, telerist ja esimeste internetiühenduste kaudu sisse ahmima,” meenutab Aaviku vaoshoitud nostalgiaga. Aaviku silmad lasevad Kalevi kunstmuruväljaku ääres pingil istudes üle tehiskatte. Päevast, kui ta 10. klassi nagana Meelis Eelmäe õhutusel kodulinna Pärnu lähedal Sindis esimese grupi treenida võttis, on jõgede kaupa vett merre voolanud. Ja kogemust mällu kogunenud. “Võid 16- ja 26aastaselt rääkida täpselt sama juttu, kuid edasiandmisvõime ja tõsiseltvõetavus on hoopis erinevad,” arutleb Aaviku enda näitel. “Asjad toimivad praegu märksa paremini, kuid saab ka veel edukamalt. Iga grupiga saab teha meeletult vigu, iga järgnevaga tuleb neid vältida.” Ajateenistuse järel hirmsa isuga Tallinnas tööd otsinud Aaviku kutsus enda punti Kalev. Mullaplatsi asemel keskstaadioni kõrval seisab juba kuus aastat kunstmuru, ühest grupist ja ühest treenerist Aaviku näol on areng viinud 250 poisi ja seitsme juhendajani. “Kalevisse sattusin juhuslikult, kuid uskusin esimesest päevast peale ja usun siiani, et Kalevist saab ehitada suure klubi,” õhkab Aaviku, kes ajuti s-tähte

lõunaeestlaslikult venitab. “Kvantiteeti on, nüüd tuleb hakata rõhuma kvaliteedile, et suudaksime esindusmeeskonnale ja noortekoondistele anda rohkem järelkasvu.” Uue ja uue põlve kasvatamisega tegeleb Aaviku kella vaatamata. “Kui trenn algab õhtul kell seitse, siis algab õhtul kell seitse. Kui noorteturniirile peab sõitma pool kuus hommikul, on start pool kuus hommikul,” kinnitab Aaviku. Nelja grupi treenimise kõrval on ta ka klubi noortetööjuht. “Kui on näha, et kuskil on miskit valesti, siis sekkun. Noortetööjuht peab treenereid aitama,” sõnastab Aaviku oma rolli. “Kunagi tahaks ka täiskasvanuid treenida, kuid ilmselt saab see olema kümne aasta jooksul.” Aaviku seni tuntuimad õpilased on noortekoondislased Johannes Kukebal, Martin Kase ja Taavi Viikna. Kuna statistiliselt jõuab igast grupist Eesti Meistriliiga tasemele paar-kolm, kaugemale veel vähem poisse, on Aaviku jaoks olu-

line neist kasvatada eeskätt motiveeritud, tahtejõulised ja distsiplineeritud inimesed. Tuleval aastal Tallinna Kalevi vutiklubiga taasloomise kümnendat juubelit tähistav Aaviku on organisatsioonis meheks, kelle arvamuseta sünnivad vähesed otsused. Aaviku ei ole seda usaldust kurjasti kasutanud. Foto: Lembit Peegel

2011 OKTOOBER JALKA

23


naised

Jüri Saar: naistevutt peaks liikuma poolprofessionaalsuse suunas Pärnu JK naiskonna teist aastat järjest Eesti meistriks tüürinud treener Jüri Saare hinnangul on naistejalgpallil aeg liikuda poolprofessionaalsuse suunas. Alver Kivi

“N

aiste jalgFoto: Lembit Peegel pallil on aeg teha oma arengus järgmine samm ning ma olen kindel, et üks suund peaks olema muutuda vähemalt paari-kolme aasta jooksul professionaal­semaks,” tõi Jüri Saar välja oma seisukoha naiste jalgpalli kõrgemale tasemele tõstmiseks. Saar lisas, et ta ei räägi mängijate suurtest palganumbritest, kuid tuleb hakata tublisid naisi, kes mängivad seda rasket mängu talvest hilissügiseni, rahaliselt toetama. Tema hinnangul aitaks see vältida liiga kergekäelist loobumist ja oleks stiimuliks alaga edasi tegeleda. “Kõik nädalavahetused on neil kinni. Kellel on pered, lapsed, neile on see ikka tohutu pingutus. Tihtipeale ei saa pereüritustest osa võtta, rääkimata siis sõpradega ajaveetmisest,” muretses treener, kelle sõnul on vaja Need ei ole mitte ühes taktis laval liikuvad tantsutüdrukud, vaid Pärnu JK jalgpallurid Andra Karpin, Saskia Sonnberg, Varje Tugim ja Heleri Saar. leida rahalisi võimalusi, kas või stipendiumi näol. Naiste 14 punktiga. Pärnulannade väravate vahe mängijate füüsilisele poolele. Samas jalgpalli poolprofessionaal­sele tasemele oli 78 : 5. Jüri Saare sõnul ei tulnud võisuutsid ka naised hooaja jooksul suuri viimine eeldab eeskätt klubide ja Eesti dud FC Flora ja Levadia ning viimases vigastusi vältida. Jalgpalli Liidu panust. mängus ka Põlva vastu sugugi kergelt. “Juba kevadise Superkarika võiduga “Sponsoreid on ikka väga raske lei“Suutsime need oma kasuks pöörata saime korralikult minema ja tempo da,” tõdes Saar praegust olukorda ja ikka tänu tüdrukute heale mängule,” säilis lõpuni,” märkis Saar. võimalusi kommenteerides. leidis ta. Meistriliiga kahekümnes mängus Tiitlit kaitsti kindlalt Treeneri hinnangul laoti edule alus löödud 78 väravat märgib Pärnu naisEesti meistrivõistlustel võitis Pärnu JK eelmiste aastatega võrreldes paremini konna suurt resultatiivsust ja näitab naiskond 20 mängust 19, ainus viik tehti õnnestunud ettevalmistusperioodiga, teravat rünnakujõudu. Liiga parimaks FC Floraga, keda kokkuvõttes edestati mille käigus pöörati rohkem tähelepanu väravalööjaks osutus 36 tabamusega 24

JALKA OKTOOBER 2011


naised Anastassia Morkovkina. Jüri Saare sõnul on naiskonnal Olga Ivanova ja Markovkina näol olemas Eesti parim ründeduo, kelle kiirus ja tehnika on lihtsalt teistest üle. Kui rünnakul oldi meistrivõistluste resultatiivsemad, siis ka sisselastud viie väravaga oldi liiga parimad. “Meil on Eesti parim väravavaht Elis Meetua, kes on kindlasti üks meie edu pante. Aga ka kaitseliini moodustavad väga kogenud kaitsjad ja noored perspektiivikad tegijad,” jagus treeneril oma mängijate aadressil vaid kiidusõnu.

Probleemid motivatsiooniga Pärnu JK naiskond kindlustas endale meistritiitli juba augustis, mitu vooru enne meistrivõistluste lõppu, kui raskes mängus alistati Põlva Lootos eelviimase minuti väravast 3 : 2. Pärast seda tehti hooaja ainuke viik, kui 10. septembril FC Floraga A. Le Cog Arenal toimunud kohtumine lõppes tulemusega 0 : 0. “Pärast tiitlivõitu ja Põlva alistamist oli naiste motivatsioon veel tänu Meistrite liigale kõrge. Kui olime seal mängimise lõpetanud, siis tekkis pingelangus ja Floraga oli meie poolt üks kehvemaid mänge,” tunnistas Jüri Saar. Samas tõdes treener, et meistritiitli kindlustamine enne otsustavaid voorusid on siiski parem, kui tuline heitlus viimase kohtumiseni.

Ühistreeninguid teeme ikka väga harva. Koostöö väljakul kannatab sellepärast päris palju ning just mängu ülesehitus ja standardolukordade lahendamine jätab soovida.

“Võib ju öelda, et heitlus viimse hetkeni on kõigile huvitavam, aga kui tiitel on olemas, siis ta on käes,” selgitas Saar. “Mängijad, klubi juhtkond ja treenerid on selleks teinud tõsiselt tööd ja lisapingeid pole vaja.”

Ühistreeningute nappus pidurdab arengut Kuigi Jüri Saare hinnangul on edu taga naiskonna paremini õnnestunud hooajaeelne ettevalmistus, peab ta suuri-

tahaks sellest osa võtta. Katsume niikaua treenida ning sellega aitame ka koondise mängijatel vormis püsida,” lausus Saar, kelle viis hoolealust osales viimases sinisärkide kohtumises Ukraina vastu.

Toetajatele kiitus

Foto: Lembit Peegel

Jüri Saare arvates peaks Eesti naistejalgpall muutuma poolprofessionaalseks.

Jüri Saare sõnul võib Pärnus naistejalgpallile antava toetusega üldjoontes rahul olla. “Raske on, aga oleme hakkama saanud, kuigi toetused on vähenenud,” märkis treener. “Tänu klubi juhtkonna tööle ja meie väga tugevale sponsorile AS Savi saame spordibaase üürida, korraldada treeningulaagreid ja organiseerida sõprusmänge. Ka meistrite liigast osavõtt oli väga kulukas, kuid saime peale oma klubi ka toetust linnalt ja jalgpalliliidult,” rääkis Saar. “Meil on tekkinud oma publik ning fännid käivad naiskonda toetamas. On olnud ka mänge, kus tribüünidel on sada ja rohkem inimest, aga tavaliselt jääb see arv ikka viiekümne kanti. Loomulikult võiks huvi suurem olla, aga see on kogu Eestis viletsavõitu.”

maks probleemiks asjaolu, et treeningud toimuvad kahes grupis ja täiskoosseisus suurt harjutada ei saa. Palju tuleb ka logistikaga tegeleda, et kahest eri linnast mängijad ikka mänguks näiteks Põlvasse jõuaks. Kuna elu ja õpingud on viinud pooled mängijad pealinna, loodi seal treeningugrupp Risto Kranbergi juhendamisel. “Risto on mulle väga fantastiline abiline,” kiitis Saar kolleegi. “Ise ei jõuaks kogu aeg Tallinnas käia, sest Pärnus on mul kaks noortegruppi Foto: Lembit Peegel ja siis jääks seal treeningud ära. Ka tüdrukud usaldavad teda ning Ristoga ollakse rahul.” Jüri Saare hinnangul on siiski õnnestunud kahes kohas toimuvad treeningud ühildada, kuigi mõnes mõttes on üllatav, et viimastel aastatel nii tegutsedes on suudetud tipus püsida. “Ühistreeninguid teeme ikka väga harva. Koostöö väljakul kannatab sellepärast päris palju ning just mängu ülesehitus ja standardolukordade lahendamine jätab soovida. Paberi peal räägime asjad küll üle, aga treeningutel me seda praktiliselt kasutada ei saa,” rääkis Saar, lisades, et sel aastal üritati saada kõik mängijad trenni, kui kodumäng oli laupäeval. Hoolimata saavutatud edust ja hästi kokkumänginud naiskonnast ei tea treener, mis järgmisel aastal saab, kes mängijatest jätkab ja kes võib lahkuda. Esmalt loodetakse tänavune hooaeg lõpetada novembris Leedus, kus peaks toimuma Baltimaade meistrite turniir. Anastassia Morkovkina on Pärnu naiskonna tulemuslik “Arvame, et see on huvitav ja eesliinikahur.

2011 OKTOOBER JALKA

25


peegli peegeldused

Palju emotsioone koondiselt, pinget siseriigist Eesti koondise kaks järjestikust võitu EMvaliksarjas on tekitanud paraja vutibuumi. Meil on endiselt võimalus pääseda EM-finaalturniirile. Huvitav on ka seis kodus, kus meistritiitlile on kaks kangeimat kandidaati Tallinna Flora ja Nõmme Kalju. lembit peegel

Kaimar Saag pani mängule põhjaiirlastega väärika punkti.

Põhjaiirlaste puurivaht Lee Camp pidi posti vahelt sisse laskma neli palli.

Sõnu polegi vaja. 26

JALKA OKTOOBER 2011 JALKA

Sergei Pareiko viitis meisterlikult aega, kui pall üle lati juhtus vuhisema.


peegli peegeldused

Ei juhtu just tihti, et Eesti koondis teeb vastasmeeskonna fännidel kaks korda järjest meele mõruks.

Nõmme Kalju – Tallinna Flora mõõduvõtt Hiiul: kuldsetes särkides Markus Jürgenson (nr 16) ja Karl Palatu (nr 2) jälgivad palli lendu. Nõmmekad Kristen Viikmäe ja Tarmo Neemelo (nr 99) teevad pukki Siim Lutsule, kes otsib pilguga ohutut maanduspaika.

UEFA autasustas enne Eesti – Põhja-Iirimaa matši mängijaid, kes on pallinud oma riigi koondises sada või enam korda: Martin Reim (157), Kristen Viikmäe (114), Marko Kristal (143), Indrek Zelinski (103), Andres Oper (121). Pildilt pidi meeskonna juurde pagema Raio Piiroja (106) ja väravavahtide treener Mart Poom (120).

Flora–Kalju Lillekülas. Millised ilmed tagareas! Vasakult: Alo Bärengrub, Alo Dupikov, Karl Palatu, Tarmo Neemelo, Karol Mets, Kristen Viikmäe, Erik Midtgarden. 2011 OKTOOBER JALKA JALKA

27


Kaptenina v천idum채ngus Sloveenia vastu.

28

JALKA OKTOOBER 2011

Foto: Lembit Peegel


usutlus

Piiroja:

tähtsaim töö on olla Meeritsa taksojuht Raio Piiroja suvelõpp kujunes tegusaks, tormiliseks, kurvaks ja liigutavaks ühekorraga. Üleminek kaheksa aastat koduks olnud Fredrikstadist Arnhemi Vitessesse ei ole aga kulgenud oodatult libedalt. Vigastuse ravimise ajal saab ta aidata noort kolleegi Marko Meeritsat. Taksoteenusega. lennart komp Nagu Norragi on Holland mereäärne riik. Oled omale esimesed kalapüügikohad juba välja luuranud? Eriti ei ole aega olnud. Reini jõgi meil siit läbi jookseb, mingid võimalused peaksid olema – olen näinud mehi kala ka püüdmas, aga ise pole õnge vette pannud. Ei ole isegi kohalikke kalapüügieeskirju läbi lugenud! Kalapüügivarustuse oled ikka Arnhemi toonud? Midagi on kaasas, jah. Päris ilma ei tule ju! Sellise paradiisiga nagu Norras muidugi tegu ei ole. Aga ega ma siia kala ka püüdma tulnud. Tulin siia, teisel päeval sain vigastada, siis läksin Norrasse asju pakkima ja kolima ning kokku olen vist kuus päeva (19. septembril – toim.) kohapeal olnud. 32aastaselt Norrast ja Fredrikstadist Hollandisse ja Arnhemi Vitessesse siirdumine on sinu karjääris küllap jackpot? Aivar (Pohlak) ja Tarmo (Lehiste) on mulle võimaluse loonud. Nüüd on see minu asi ära kasutada. Käsi võib siis plaksutama hakata, kui põhimeheks saan. Vaadates treeninguid ja asju, siis võimatu see kindlasti pole. Kui saaks ainult tervise ruttu korda ... Mis vigastus sind täpsemalt vaevab? Säärelihases on osaline rebend. Tavaliselt võtavad sellised asjad kolm nädalat. Täna (19. septembril – toim.) on üheksa päeva läbi. Trennis sai natukene liiga ka tehtud sellele. Aga aega ei ole. Tippjalgpall on olelusvõitlus ja iga koha eest tuleb võidelda. Mängid sa Eestis, koondises, Norras või Hollandis. Kogu aeg on keegi, kes tahab su kohta ära võtta. Mida kauem sa väljas oled, seda tõenäolisemalt sellest ilma jääd. Kui üleminek teoks sai, ütles Vitesse treener, et oled just see, keda ta vajab. Uus, kuid kogenud mees kaitset tsementeerima. Kuidas otsesed konkurendid tunduvad? Nagu treener ütles, on kogemusi vaja. Olen kõige vanem, järgmine mees on minust viis aastat noorem. Sellega on kõik öeldud. Meil on neli keskkaitsjat. Grusiin on kapten, tema on väga korralik mängumees. Chelseast on laenul üks Tšehhi noortekoondise mängija, siis mina ja üks kohalik poiss. Eks treeneril oli plaan mind kohe platsile panna, aga sain esimeses mängueelses trennis vigastada. Muidu oleks kolm mängu juba mängitud.

Läksid Vitessesse tervena või oli vigastuseuss juba sees? Ei olnud. Sloveenia mängus tulid lõpus krambid, aga sellest sai koondises massaaži ja raviga ilusti üle. Põhja-Iirimaa mängus olid jalad väga head, kannatas 90 minutit mängida. Tulin siia, tegime põhistaadionil trenni, mängisime üksteist üheteistkümne vastu, vorm hakkas paremaks minema ja kõik tundus väga positiivne, aga siis oli mängueelne treening. Kõik rasked asjad olid juba läbi ja siis täiesti tühja koha pealt käis raks läbi. Kui palju Hollandi kõrgliiga kompenseerib suure unistuse ehk Inglise liigasse pääsemise mittetäitumist? Mingil määral kindlasti. Uut klubi oli vaja, sest Norras oli asi juba liiga mugavaks muutunud ning kõik tuli liiga lihtsalt kätte. Kui oled nii kaua ühes liigas mänginud, siis tead kõiki treenereid ja mängijaid ning sa tead, kuidas üks sats mängib ja kuidas üks mängija mängib. Seda vähem on sul vaja pingutada. Proovime kõik mitte laisad olla, aga kui lastakse, siis lased ikka jala sirgu natukene. Millal sa mugavust tundma hakkasid? Kaheksa aasta jooksul see sul vaevalt esimene kord oli, kus tundsid, et jalg läheb sirgu ... Ei tunne justkui mugavust, vaid pigem, et aeg hakkab täis saama. Et sul ei ole meeskonnale midagi uut pakkuda ning Fredrikstadis on samuti kõik mehed uued. Mina ja üks teine olime veel vanast ajast jäänud. Ise tunned ka, et on aeg edasi liikuda. Mängid küll, aga midagi on puudu ja pole sära silmis. Sa pole küll väljakule saanud, aga Hollandis on lootus, et sära tuleb tagasi? Sära tuleb siis tagasi, kui pead pingutama hakkama ja enda koha eest võitlema. Kui ma Fredrikstadis terve olin, siis ma ka alati mängisin. Mõnes mõttes on see hea, sest on alati enesekindel tunne, teisalt ei pane see ehk nii palju pingutama. Oli teada, et Fredrikstadile käinuks sinu sügisel lõppema pidanud lepingu pikendamine üle jõu. Kui palju sa oma tulevikule enne Vitessesse siirdumist mõtlesid? Ikka. Vaikselt peab hakkama omale midagi otsima. Tarmo (Lehiste) töötas ka selle nimel. Tegelikult oli nii, et nädalapäevad enne, kui Vitesse asi tuli, tahtis mind üks Norra klubi 2011 OKTOOBER JALKA

29


usutlus osta. Tagantjärele on väga hea öelda, et kaubale ei saadud.

Foto: Lembit Peegel

Mis klubi see oli? Samuti Norra kõrgliigast nagu Fredrikstad, kuid ma ei oleks sinna hea meelega läinud. Olen öelnud, et Norras on minu jaoks ainult üks klubi ja see on Fredrikstad. Aga kuna klubi ei olnud võimeline lepingut pakkuma ... Jalgpallis on muidugi nii, et kui midagi väga tahetakse, siis see võimalus leitakse. Majanduslikult on raske, aga eks klubi mõtleb ka, et aitab küll. Ma ei tundnud, et nad väga-väga oleks tahtnud mind. Seepärast oli ka see teine Norra variant aktuaalne. Seitsme aasta jooksul kujunes sinust Fredrikstadi ikoon, õhuvägede ülemjuhataja. Mis tunded sind Vitesse lepingule alla kirjutades valdasid? Ühest küljest oli enda üle väga hea meel, et lõpuks tuli võimalus paremas liigas mängida, mis võinuks kolm-neli aastat varem tulla. Aga hea, et üldse tuli. Teisest küljest oli ikka väga kurb küll. Alguses olin koondisega eemal, tuju oli hea ning kui nüüd siia tulin, sain vigastada ja läksin Norrasse kolima. Olin majas kõik kokku pakkinud, asjad olid kastides, maja oli täiesti tühi. Ainult voodi ja telekad olid jäänud. See oli kohe päris kurb. Pisar tuli ikka silma. Kohalikud inimesed on ka väga südamlikud, tulevad juurde ja ütlevad, et neil on siiralt kahju. Ka klubis tehti tordid ja asjad. Lahkumismäng on plaanis 2. oktoobril. 2001. aastal MM-valikmängus Andorra vastu Kadriorus. Eesti võitis 1 : 0. Esiti olid Fredrikstadi fännid kaunis pahased, et sinu lahkumine kujunes nii äkiliseks ja ilma korraliku lahkumistseremooniata. Tordisöömine kujunes emotsionaalseks ja kavatsed 2. okPalju raha kokku tuli? toobril fänne tänada. Mis sul plaanis on? Facebookis sai teha linnukese, et oled valmis andma 100 Kõige emotsionaalsem osa ilmselt tuleb. Kui kõik läheb Norra krooni. Sealt tuli vist 200 000 – 300 000. Ülejäänu tuli plaanipäraselt, peaks 2. oktoober olema see päev, kui kodus korjandusest. Fännid võtsid politseilt eriloa, et saaksid käia Sogn­dali vastu mängime. Kuna klubil praegu eriti hästi ei aasta lõpuni ukselt uksele korjandusi kogumas. Ka iga kodulähe, käib tunduvalt vähem rahvast vaatamas. Kuskil 7000 mängu eel käidi staadioni ümber, et annetusi korjata. Umbes inimest keskmiselt. Selleks mänguks on täismaja garanteeri300 000 – 400 000 tuhat Eesti krooni koguti kokku. tud, kuigi mängitakse Sogndali vastu. Kogukond armastab sind siis ikka väga! Kuidas sa fänne tänada plaanid? See teeb ka lahkumise raskeks. Fredrikstad teadis, et tahan Kindlasti teen midagi! Proovin väikese norrakeelse kõne kolmeaastast lepingut. Oleks nad seda pakkunud, oleks kokku panna. Eks mulle mängu vaheajal antakse sõna ka. kindlasti ka kokkuleppele jõudnud. Siis ei teadnud muidugi, Räägin küll norra keelt soravalt, kuid teksti pean ikka ette et Hollandi variant tuleb. Ei saa lubada, et ei oleks Hollandi kirjutama, kui tahan avalikult kõne pidada. varianti isegi sel juhul vastu võtnud. Pigem oleks, sest see on uus väljakutse. Mis sai rahast, mida fännid su toetuseks kogusid? Kuuldavasti oli eesmärgiks 600 000 Norra krooni ehk sinu tõeKuidas toimus Vitessega liitumine sinu silme läbi? Kui näoline aastapalk, et saaksid veel aasta jätkata. palju sina sündmustega kursis olid, kui viimasel õhtul See raha läheb klubile. Igal aastal kogutakse raha rahvamänpingsaid läbirääkimisi peeti? gijate toetuseks ja see läheb sinna kassasse. Mina ei teinud seal midagi. Aivar ja Tarmo tegid kõik ära.

30

JALKA OKTOOBER 2011


usutlus Mina läksin koondisega Sloveeniasse teadmises, et Fredrikstad ei lase mind ära, hoolimata sellest, et hooaja lõpuni oli üheksa mängu ja neile tehti väga hea pakkumine. Lennukis mõtlesin, et vaatan filmi ning kuigi oli põnev film, siis ei andnud hing rahu. Panin arvuti kinni, et lehte lugeda. Lehte ka lugeda ei saanud. Siis võtsin raamatu. Ei midagi. Närveldasin siis kaks ja pool tundi. Kohale jõudes panin värisevate kätega telefoni sisse ning siis Tarmo juba helistas ja soovis palju õnne. Nii kiiresti täpselt käiski. Mida sa Vitessest ootad? Mängijana ootan seda, et saaksin kõigepealt jala korda. Ja siis hakkan koha eest võitlema. See ei saa ka kerge olema. Klubi on korralik ja ees ei ole papist poisid, kellega võitlema pean. Raske töö vastu ei ole mul muidugi kunagi midagi olnud. Kõigepealt ootan palju mänguaega. Olen paari mängu näinud ja stiil on siin täiesti teistsugune. Kannapööre. Mida stiililine kannapööre sinu jaoks tähendab? Kuidas end muutma või kohandama pead? Ega keskkaitsja töö on ikka oma värav puutumatuna hoida. Hollandi keskkaitsja peab olema palliga ka väga hea. Mängu ülesehitamise koha pealt ei ole mul teistele keskkaitsjatele midagi vastu panna. Mul on kõvasti panna füüsiliselt vastu ja teisel korrusel olen ma neist kõvasti üle. Mängus Ragnar Klavani AZi vastu tulid esimesed kolm väravat meile nurgalöögist peaga. Treener ju teab ka, mis mängijaga tegu. Ei pea ma oma stiili muutma. Ligi kaheksa aasta jooksul Fredrikstadis tõusid mängijaks, kes oli ehk enim fännide tähelepanu all. Kuidas oled valmis Vitesses täitma tagasihoidlikumat rolli? Keskkaitsja puhul on ju nii, et mida vähem silma paistab, seda paremat tööd teeb. Mul ei ole selle vastu midagi. Oled sa mõelnud, mis siis saab, kui vigastusest paraned, ent treener ikkagi koosseisu ei võta? Alguses kindlasti ei pääse algkoosseisu. Polnuks vigastust, saanuks end kohe tõestada. Esmalt tuleb mõned mängud duublis mängida. Tuleb neis näidata, milleks võimeline olen. Nagu ütlesin, jalgpall on olelusvõitlus ja kellegi käest tuleb see koht ära võtta. Olen piisavalt vana, seega ei lase pead norgu, kui pean teise võistkonna eest mängima. Iga mängija peab saama ühe korraliku mängu nädalas. Ja see ei ole nii, et olen varumees. Olen meeskonna liige ja teen kõik meeskonna heaks. Kui endast maksimumi annan, on ka süda rahul. Vitesses on huvitaval kombel kokku saanud Eesti jalgpalli suurimaid tulevikulootusi Marko Meeritsa näol ja viimaste aastate tugitala sinu isikus. Kui palju Meeritsaga suhtled, tal kohaneda aitad? Olen praegu Marko taksojuht. Kuni vigastatud olen, on see mu kõige tähtsam ülesanne! Otsin Marko hommikuti ta korterist üles ja viin väljakule. Proovin teda ikka nõu ja jõuga aidata. Ta tuli siia, läks õnneks, sai kohe mängida, kuid nüüd on üks väravavaht juures ja teine terve. Ehk ta peab võitlema teise numbri koha eest. Oli alguses päris löödud, kui pärast

koondisepausi jäeti kolmandaks ja isegi pingile ei saanud. Ta on tubli, Poomi tüüpi töömees. Üks päev vihastab ja trambib jalgu, teisel läheb ja paneb topeltjõuga trennis. Teda on kerge suunata. EM-valiksari ei ole veel läbi, lootus play-off’i jõuda püsib, kuid on väike. Praegune koosseis on koos olnud juba mitu valiktsüklit. Kuidas sulle tundub, kas praegune tsükkel on teie kõrghetk või saabub see MM-kvalifikatsioonis? Väga raske öelda, sest üsna krõbe grupp on kokku sattunud. Kui vaatame mängijaid ja nende vanuseid, siis ei ole minu arvates veel tippaeg. Mingi hetk pean mina vanimana kotid kokku pakkima ja kellelegi ruumi tegema. Vaim on natukene räsitud, sest olen vigastustega hädas olnud. Jääb kerge sunnitöö mekk külge, kui igal hommikul trenni minnes esimesed kümme minutit soojendusest on igalt poolt valus. Loodan, et läheb ikka paremaks ja kaks aastat saan veel koondisele kasulik olla.

“ „

Esmalt tuleb mõned mängud duublis mängida. Jalgpall on olelusvõitlus ja kellegi käest tuleb see koht ära võtta. Suve hakul enne Lõuna-Ameerika koondisereisi ütlesid Õhtulehes kaaskoondislaste mitteminemist õigustades, et nad niigi raiskasid kaks nädalat oma puhkusest rahvusmeeskonna esindamise peale – see tõi sulle kriitikat kaasa. Mida sa selle all silmas pidasid? Hakati ju kirjutama ja rääkima, et rahvuskoondise mängijad ei anna endast kõike. See tulenes kaotustest Itaaliale ja Fääridele. Kaptenina ei saanud ma pealt vaadata, kui süüdistatakse viilimises. See ei ole tõsi. Kaotasime, mängisime sitasti, olen nõus. Aga kui keegi väidab, et mehed ei anna kõik ja siseatmosfäär on nõrk ... Siis Fääridel seisis meil pool satsi pärast klubihooaega süstide peal püsti. Näen, mis võistkonnas toimub. Kui meeskonnavaim oleks kehv, siis kahe sellise kaotuse järel hakataks omavahel nääklema, kuid nüüd nägid kõik, kuidas mõõnast välja tulime. Ja küllap ma ei kasutanud tookord sõna “raiskamine” või kui kasutasingi, siis kindlasti ma ei mõelnud seda nii. Lihtsalt oli näha, et mehed on täiesti läbi ja vajavad puhkust. Mis nüüd siis vahepeal juhtus, et mäng ja tulemused oluliselt paranesid? Midagi! Saame samamoodi sõbralikult läbi, meil on hea huumor meeskonnas. Vahe on selles, et suvel oli enamikul mängijatel kumm tühi. Väike pingelangus ka. Klubihooajast on sul keha väsinud. Sportlane teab, mida see tähendab, aga tavalisele inimesele on seda väga raske seletada. Tahad, aga ei ole midagi võtta. Sattus selline periood. Mehed puhkasid, tegid uue ettevalmistuse, on sellest välja tulnud ja mõnus värskus hakkab peale tulema. Tulemus oli kõigile näha. Jalgpallur mängib aastas 50 mängu, ta peab keskenduma ja kõigiks valmis olema. Tahes-tahtmata ei tule kõik ühtmoodi hästi välja. 2011 OKTOOBER JALKA

31


Ajalooline päev Tartu spordis! Läbi aegade esimene jalgpalli valikmäng Tartus!

U21 Eesti - Meistrivõistluste U21 Horvaatia Võõrustame Euroopa korraldajamaad! EESTI - UKRAINA Rahvusvaheline sõpruskohtumine

10. oktoobril Piletid alates 10 eurot kell 16:00 LHV Jalgpallikaardi omanikele -10%! Tamme Lisasoodustused ka noortele ja eakatele.staadionil 11. oktoobril kell 20:00 A.Le Coq Arenal

Piletid on saadaval Piletilevi müügipunktidest üle Eesti. Loe lähemalt www.jalgpall.ee ja www.piletilevi.ee Pääsmed eelmüügis Piletilevis ja enne mängu algust kohapeal. Piletid 5€ (sooduspiletid 3€) LHV Jalgpallikaardi omanikele tasuta! Eesti U21 koondise ründaja Albert Prosa PEATOETAJA

32

SUURTOETAJAD

JALKA OKTOOBER 2011

TOETAJAD

MEEDIAPARTNERID


2011 OKTOOBER JALKA

33


Foto: Lembit Peegel

Eesti

P천hja-Iirimaa vastu 6. septembril Tallinnas

34

Vasakult: Konstantin Vassiljev, Dmitri Kruglov, Tarmo Kink, Jarmo Ahjupera, Sergei Pa JALKA OKTOOBER 2011


35

areiko, Enar J채채ger, Martin Vunk, Taavi R채hn, Sander Puri, Ragnar Klavan, Raio Piiroja. 2011 OKTOOBER JALKA


Scott Parker

36

Tottenham Hotspur

Inglismaa

JALKA OKTOOBER 2011

Foto: Mike Egerton/Scanpix


Võõrustame Euroopa Meistrivõistluste korraldajamaad!

Võõrustame Euroopa Meistrivõistluste korraldajamaad!

Rahvusvaheline EESTI - UKRAINA sõpruskohtumine Rahvusvaheline sõpruskohtumine

11. oktoobril Piletid alates 10 eurot kell 20:00 LHV Jalgpallikaardi omanikele -10%! Coq Arenal Lisasoodustused ka noorteleA.Le ja eakatele. 11. oktoobril kell 20:00 A.Le Coq Arenal

Piletid on saadaval Piletilevi müügipunktidest üle Eesti. Loe lähemalt www.jalgpall.ee ja www.piletilevi.ee

Piletid alates 10 eurot

LHV Jalgpallikaardi omanikele -10%! Lisasoodustused ka noortele ja eakatele.

Piletid on saadaval Piletilevi müügipunktidest üle Eesti. Loe lähemalt www.jalgpall.ee ja www.piletilevi.ee

PEATOETAJA

SUURTOETAJAD

TOETAJAD

MEEDIAPARTNERID

2011 OKTOOBER JALKA

37


taktikajutud

Üllatusvõit Sloveeniast ning kuidas Green White Army Lillekülast häbiga koju saadeti Jalka taktikaspetsialist Karel Voolaid võttis seekord analüüsida Eesti koondise viimaseid valikmänge Sloveenia ja Põhja-Iirimaa vastu, kus nägi küpsust ja enesekindlust. Kompaktne ja võitlev koondis võtab Sloveeniast maksimumi

Sloveenide loots Matjaž Kek alustas 4-4-2 formatsiooniga ning Tarmo Rüütli tegi valiku 4-4-1-1 asetusele. Favoriidiseisuses sloveenid haarasid küll initsiatiivi, aga teravuste loomisest ning marulisest algminutite survest oli asi ikka väga kaugel. Tegutseti küll kindlalt ja jõuliselt, kuid liiga sirgjooneliselt ning söötudes puudus vajalik kiirus ja täpsus. Enamjaolt üritati läbi äärte, kuid Miško Brecko ja Valter Birsa tsenderdused polnud täpsed ning langesid kas Eesti kaitsjatele või noppis need kindlalt tegutsenud Sergei Pareiko. Rüütli valitud kaitsetaktika toimis super hästi! Sloveenide kaitsjatel lasti taga palli kiigutada, kuid keskväljal võeti mehi lähedalt ning kaitseliin ei langenud liiga madalale. Taavi Rähn ja Raio Piiroja tegutsesid julgelt Milivoje Novakovici ja Tim Matavzi vastu, tunnetades, et viimastele kiiruses alla ei jääda. Enar Jäägeri ja Ragnar Klavani tegutsemisest õhkus enesekindlust ning üks-ühele-olukordades Josip Ilicici ja Birsa vastu hätta ei jäädud. Sinisärkidel oli tervelt kaheksa algkoosseisumängijat kaitsva orientatsiooniga. Peale keskvälja kontrollivate Martin Vungi ja Aleksandr Dmitrijevi olid ka äärtel töökad Taijo Teniste ning Dmitri Kruglov. Eraldi kiitust väärib Vassiljevi tegutsemine, kelle töömaht esimesel poolajal oli väga kõrgel tasemel. Kostja jõudis avaldada survet keskkaitsjatele Ilicile, Boštjan Cesarile ning abistas piisavalt keskvälja! Kaitseliini ja poolkaitseliini vahel 38

JALKA OKTOOBER 2011

Handanovic

Handanovic

1

1

Cesar

Ilic

14

Zenjov Koren

Birsa

Kruglov

Vassiljev Radosavljevic

8

18

13

Dmitrjev Novakovic

Matavz

15

Klavan

23

11

4

Piiroja

23

Teniste Ilicic

6

Vunk

10

Cesar

5

13

10

5

6

Jokic

Brecko

2

Ilic

5

6

3

19 17 Jääger

Rähn

Jokic

18

13

Ahjupera

Brecko

Koren

2

Vassiljev

23 Teniste Pecnic

7

15 Klavan

Vrsic

14

8

5 Purje

6

13

Dmitrjev Birsa 10 Matavz

Vunk Ljubijankic

9

21

23

4

3

Piiroja

Rähn

1

1

Pareiko

Pareiko

17 Jääger

Sloveenia–Eesti avapoolaja mõlema võistkonna formatsioon: Eesti 4-4-1-1 ja kompaktne kaitsetegevus; Sloveenia 4-4-2.

Mõlema meeskonna asetused II poolajal pärast vahetusi.

puudus(id) sloveenidel vajalik(ud) osav(ad) ja kiire(d) mängija(d). Türgi vastu kohati läbikäiguhoovi meenutanud Eesti kaitsetegevus oli seekord hästi organiseeritud ning kompaktne! Pallivõitmisel vajaliku kiire teravuse loomisel Sergei Zenjovi läbijooksudele mängida ei suudetud, kuid sloveenid kõrgelt ja kiirelt ei pressinud, mis andis sinisärkidele vajalikku aega õigete söödulahenduste otsimiseks. Vassiljevile piisaski vaid ühest momendist, kui pärast head söötu Jäägerilt lükkas ta hästi avanenud Zenjovi üksühele-olukorda Udineses leiba teeniva Samir Handaloviciga. Viimane jäi olukorda hiljaks ja teenis lisaks hoiatuse.

Kohtuniku määratud penalti realiseeris Vassiljev kindlalt. Teist poolaega alustasid kaotusseisus sloveenid otsusekindlalt. Pall liikus kiirelt, äärekaitsjad Bojan Jokic ja Brecko tõusid julgelt, sinisärgid olid sunnitud langema madalamale. Esimesel poolajal varjus olnud Robert Koren ja Aleksandar Radosavaljevic tegutsesid otsustavamalt ning lülitusid rünnakutele aina julgemalt. Eestlastel oli häda, et pall ette püsima saada ning Zenjovil ei õnnestunud oma kiirust ära kasutada. Vungi tribüünidele saadetud löök kastist jäi parimaks võimaluseks teise poolaja avaminutitel. Kek tõi väljakule Dare Vrsici ja Zlatan Ljubijankici, mille tulemusena


taktikajutud tugevnes sloveenide surve veelgi. Rüütli vangerdas väljakule omakorda kiire Zenjovi asemele jõulise Jarmo Ahjupera selge eesmärgiga pall ette püsima saada. Pareiko jõudis veel supertõrjega nurjata Vrsici löögi, Vunk luhata järjekordse ülihea võimaluse, kui väljakule jooksis Kruglovi asemel Ats Purje, tuues lisaks vajalikku kiirust ja uut hingamist. Sinisärkide söödud leidsid taas adressaadi ning seni pidevalt rünnakutel osalenud Jokic ja Brecko olid sunnitud tegelema ka kaitsetööga. Viigistamise järel, selle asemel et langeda alla ja võidelda järelejäänud minutitel hambad ristis viigipunkti eest, asuti hoopis ise rünnakule! Mängiti julgelt, võeti üles positsiooniline rünnak ning suruti sloveenid oma kasti lähedale. Pärast ladusat kombineerimist keskväljal viiski Purje meisterliku individuaalse sooritusega Eesti 2 : 1 juhtima ning vaigistas Ljubljana SRC Stozice staadioni haudvaikseks. Sloveenid olid šokis, üritasid veel initsiatiivi haarata, kuid eestlased hoidsid hästi palli ning lõid oskuslikult mängu tempo alla. Lõpuvile kõlades särasid tablool numbrid 2 : 1!

Eesti versus Põhja-Iirimaa Kolme lisapunktiga valikgrupis olid säilinud võimalused play-off-kohale neljal võistkonnal, mis tegi olukorra intrigeerivaks. Sloveenia, Serbia, Eesti ja Põhja-Iirimaa vajasid kõik järelejäänud mängudest võidupunkte, et säilitada lootust pääseda finaalturniirile. Nigel Worthingtoni juhitud põhjaiirlased alustasid klassikalises 4-4-2 formatsioonis, millele Rüütli vastas samuti 4-4-2 skeemiga. Mängukeeldu kandnud Aleksandr Dmitrijevi asemel alustas keskväljal Konstantin Vassiljev ning paremal äärel mängukeelust vabanenud Sander Puri. Ründeduo moodustasid koduklubides pingil istuvad ja mängunäljas Ahjupera ja Tarmo Kink. Külalised mängisid kohati liiga eeskujulikult klassikalist brittidele omast 4-42-te, mis oli küll nauditav, kuid millest puudus loovus, kiire söödumäng ning ajastatud avanemised ja kohavahetused. Eestlased omakorda vastasid huvitavalt, kiirete lühikeste ja pikkade söötude vahekord oli paremini balansis. Põhjaiirlaste kaitseliin oli aeglane, sinisärkide pallivõitmisel langeti kiirelt. Ahjupera surus keskkaitsjad Aaron

Camp

1

Hughes

McAuley

4

Baird

2

1

18

18

Cathcart

4

3

Ahjupera

5

9 Kink

5 Kruglov McCinn

Clingan

Davis

6

8

14

13

Vassiljev

16

Klavan

McCann

Puri

10

4

3

Piiroja

Rähn

18

6

9

2

8 3

11

Vunk Brunt

Healy

9

15

7

5 16

17 Jääger

1

14

15

4

13 9

10

3

7 11 17

1

Pareiko

I poolaja mõlema võistkonna formatsioon. Eesti 4-4-2 ja ründetegevus; Põhja-Iirimaa 4-4-2.

II poolaja Põhja-Iirimaa ründetegevus ja Eesti kaitseliiini allalangemine ja kaitsetegevus.

Hughesi ja Gareth McAuley madalale ning keskväljale tekkinud ruumi kasutasid Vassiljev, Vunk ja kahe liini vahel hästi liikunud Kink oskuslikult. Omakorda äärtel tegutsenud Puri ja Kruglov lülitusid aegsasti ning Klavan ja Jääger toetasid piisavalt. Pärast Vunki avavaväravat muutus mängutempo kardinaalselt. Seni uimaselt palli kiigutanud põhjaiirlased vahetasid käiku. Keskpoolikud Steven Davis ja Sammy Clingan, kes seni olid mänginud ehtbritilikus ehk “võtan vastu – pea üles – kontrollin – söödan” rütmis, avastasid, et on olemas ka ühe ja kahe puutega söödumäng! Oma rütmi leidsid ka eestlased. Mõni minut enne, kui rohesärgid end koguda jõudsid, kõmmutas aktiivselt tegutsenud Kink tugeva kauglöögiga Eesti 2 : 0 juhtima. Seejärel jätkasid külalised rünnakute ülesehitamist, teravust üritati tekitada läbi äärte ja tsenderduste. Poolaja lõpus õnnestuski külalistel kaotusseisu vähendada, kui pärast vastaste karistusalasse suunatud karistuslööki ei õnnestunud esmalt Ahjuperal õhuvõitlust võita ning pikendatud palli suunas tasakaalu kaotanud Piiroja õnnetult oma väravasse. Teine poolaeg algas kohe Põhja-Iirimaa dikteerimisel. Eestlased alustasid alalhoidlikult ning eduseisu pigem hoidvalt. Vastaste mäng sujus. Rünnati suuremate jõududega, kogenud David Healy otsis oma võimalust seisu viigis-

tamiseks. Graig Cathcart ja Cristopher Baird olid tunduvalt aktiivsemad kui esimesel poolajal ning lülitusid rünnakutele julgemalt. Äärtelt mängiti kiirelt, võimalusel tsenderdati kasti, kus Piiroja ja Rähn olid pidevalt aktsioonis. Poolkaitsjatel oli tegu teiste pallide noppimisel ja surve alt väljapääsemisel. Rüütli tõi väljakule kiirust: asendas Ahjupera Zenjoviga ning viimasel kulus kõigest kuus minutit, et olla õige mees õiges kohas ja MaCauley prohmakas 3 : 1 eduseisuks kõmmutada. Kaitseliini žestidest ja pilkudest kajastuvat adus ka sinisärkide fänni­ tribüün, kelle marulisel toetusel Eesti koondis enesekindlalt ja ladusalt söötu lükkas. Mäng muutus lahtiseks, vahetusest sekkunud Purje ja Saag tõid veel omakorda ründejõudu lisaks, mille krooniks oli 4 : 1 värav Saagilt. Mõlema mängu kokkuvõtteks võib koondise edu trumbiks nimetada väga heal tasemel meeskondlikku kaitsetegevust. Kaitse- ja poolkaitseliini vaheline koostöö oli super! Õhuvõitluses domineerisid Rähn ja Piiroja täielikult ning vastupidavuse poolelt on teinud enamik mängijad kõva sammu edasi. 180 minuti jooksul Sloveenial ja Põhja-Iirimaal head väravavõimalused sisuliselt puudusid. Eesti pallivaldamine oli enesekindel ning rünnakud lõpetati sagedasti löökide või tsenderdustega. Realiseerimine oli tase omaette. 2011 OKTOOBER JALKA

39


jalka tuleb külla

Rapla Atlil neli noortegruppi, uued tulemas Eesti madalamate liigade üks kõlavamaid nimesid on Rapla Atli, mis aasta tagasi võttis ette süsteemse noortetöö. III liiga klubil on neli noortegruppi ja plaanis on laieneda peagi Järvakanti ja Kehtnasse. Indrek Schwede

“M

e oleme alates 1993. aastast sama nime all mänginud, pole oma meeskonda vorstitehaseks ega piimakombinaadiks nimetanud,” räägib klubi eestvedaja Taavi Tüvist. Teatavasti on Rapla esiklubi oma nime saanud Islandi kuulsalt jalgpallurilt Atli Edvaldssonilt, kelle isa oli eelmise sajandi kolmekümnendatel aastatel Eesti koondise puurivaht. Kohe pärast klubi asutamist käis Atli Edvaldsson ka ise omanimelist klubi külastamas. “Pärast seda esimest käiku pole ta enam käinud ja ega polekski olnud talle midagi uut näidata,” seletab Tüvist. “Vast tekib selleks varsti põhjus, kui klubi hakkab ilmet võtma. Töö käib selle nimel, et saaksime oma klubiruumid Rapla kesklinnas – Rapla vallal on seal palju ruumi vabanenud.” Klubiruume läheb Atlil kindlasti vaja, sest juba aasta otsa on käima lükatud noortetöö. Eelmise aasta oktoobris võttis Taavi Tüvist kokku 1999/2000. aastal sündinud poisid, kes polnud varem organiseeritult vutitrenni teinud. Praegu ollakse Eesti meistrivõistluste D1-klassis kaheksa meeskonna seas seitsmendal kohal. Peale selle on Atlil veel kolm gruppi: 1996/1997/1998. aastal sündinute grupp, mis tekkis poiste endi algatusel ja kust on tulemas täiendus III liigas pallivale esindusmeeskonnale; 2001/2002. aastal ja 2003/2005. aastal sündinute grupp. “Vanemate poiste tulek on tekitanud ka põhimeeskonnas elevust,” rõõmustab Tüvist. “Kuni viimaste aastateni lasime Flora seljas liugu, nüüd kasvatame ise endale järelkasvu. Põhimeeskond on III liigast välja langemas, aga me tahame tabeli põhjast ikkagi tõusta. Selleks peab tekkima sisemine konkurents. Praegu seda pole. 40

JALKA OKTOOBER 2011

Foto: Lembit Peegel

Üheksa heatujulist treenijat (ees vasakult): Markus Gross, Hendrik Väli, Sten-Kenert Maalinn, Karel Pärn. Taga vasakult: Kristjan Kõiv, Tarvi Tüvist, treener Taavi Tüvist, Germo Tüür, Kiur Kangur.

Suhtumine pole õige. Vahel tuleb ühele mängule kohale kakskümmend meest ja siis teinekord üheksa. Kui tuleb kakskümmend mängijat, siis kõik platsile ei pääse ja järgmine kord ongi ainult üheksa kohal. Viimased mängud oleme pidanud kümnekesi. Klubi on omalt poolt andnud varustuse, maksnud transpordi ja osalemistasu. Vaatan, et mida rohkem annad, seda vähem saad tagasi. Samas on palju meie mängijaid

ka välismaale tööle siirdunud.” Praegu treenib Tüvist jätkuvalt 1999/2000. aastal sündinute gruppi. Kolme ülejäänut aga Lauri Mõttus. See oli klubile kui kingitus. “Esimesele grupile lisandus eelmisel talvel suurte poiste grupp, aga põhitöö kõrvalt ei julgenud sellise koormusega jätkata,” räägib Taavi Tüvist, kes igapäevaselt on Põltsamaa Felixi müügijuht.


Foto: Lembit Peegel

jalka tuleb külla

Treening toimus Taavi Tüvisti nõudliku pilgu ees.

Nagu päris: Germo Tüür (vasakul) ja Kiur Kangur heitlevad palli pärast käsi appi võttes.

“Otsisin intensiivselt treenerit, aga väikese koha häda on selles, et raske on leida inimesi, kes teeksid asja südamega. Siis tuli oma poissi trenni pakkuma Kernu Kadaka mängija Lauri Mõttus. Ütlesin, et võtan su poisi siis vastu, kui tuled mulle treeneriks. Lauri oli parajasti töötu ja tuligi. Muuseas, masu on toonud jalgpalli juurde palju mängijaid.”

Atli ei forsseeri noori

Foto: Lembit Peegel

Foto: Lembit Peegel

huvi äratamiseks on Tüvist treeningutele kaasanud vanemaid poisse. Ehk on neist tulevikus ainet treeneriametiks. Jalgpalli suurim konkurent Raplas on muidugi korvpall, kus näiteks 2000. aastal sündinud poisid on Eesti meistrid. “Aasta tagasi vastandasime end korvpallile, aga tegime vist valesti,” mõtiskleb Taavi Tüvist. “Nüüd käivad kossumehed meie juures ka trennis, aga meie omad kossutrennis ei käi. Meie ei taha lapsepõlve ära röövida. Korvpallis pannakse koormused ja pinge peale ning paljudele see ei meeldi ja nad tulevad jalgpalli. Meie avame grupi üle aasta, aga oleme kogu aja avatud kõigile. Me ei sea eesmärgiks tulla Eesti meistriks ja me ei selekteeri õpilasi. See kõik oleks teostatav, aga mille nimel? Kas tasub C- ja B-klassis tiitleid võita ja siis pärast käia poisse trenni mangumas? Nägin Kehtna jalgpallikoolis, kuidas

Tüvistil on plaan anda Lauri Mõttusele neljaski grupp ja võtta endale 2003/2005. aastal sündinud. Ambitsiooniks on jalgpalliga hõlmata ka Järvakandi ja Kehtna. Järvakandil on Tüvisti sõnul heal järjel omavalitsus, kuid spordielus on algatust vähe ja olemasolevgi on ühekülgne (vibulaskmine, orienteerumine, korvpall). Märjamaal tegutseb juba Mati Püü Flora all. “Me võiksime tekitada omavahelise püramiidi ja laskma oma tipud kokku treenima – see Foto: Lembit Peegel oleks midagi kohalike talenditreeningute moodi,” räägib Tüvist. “Ka liigat saaksime koos mängida. Noorte tasemel pole probleem teistega konkureerida, aga suure väljaku jaoks ei jätku meil mängijaid.” Laienemiseks Raplast väljapoole on vaja treenereid ning nende koolitamiseks ja Hendrik Väli tõrjus muljet avaldava eduga penalteid.

Markus Grossi sööt ei mahtunud läbi värava ja ta pidi end “premeerima” kükkidega.

tekkis küllastus ja poisid jätsid jalgpalli pooleli. Me ei forsseeri, aga meil on kõrged eesmärgid. Üksikutes kohtades ei saa me ühes vanuseklassis ehk 11 head poissi kokku, aga kohalike talenditreeningute abil saame.” Rapla Atli kasutab treeninguteks kohaliku ühisgümnaasiumi staadionit, talvel peamiselt sama kooli võimlat ja ka Sadolini spordihoone saali. Kevadel käiakse harjutamas Valtu kunstmurul.

Vihmaga võidu Kui Jalka 15. septembril Raplasse jõuab, käib 2001/2002. aasta poiste treening. Kaheksa poissi mängivad ühisgümnaasiumi staadioni nurgas nelinurksel murulapil, mille igas neljas otsas on värav. Neli poissi valvavad oma väravat ja ülejäänud neli ründavad. Kui treeningut külastav vihm korraks tugevneb, käsutab treener Lauri Mõttus poisid staadioni kõrval asuvate kuuskede alla. Aga kohe algab rahulolematu nurin: “Mängime edasi!” Vihm annab järele ja poisid jätkavad mängu. Väljaku teises servas algab aga 1999/2000. aasta grupi treening. Siin on tegevuses seitse poissi (kaheksas saabub väikese hilinemisega), kes alustavad treeningut jooksutiiruga ümber väljaku. See ring tehakse koos pallidega. Järgneb terav jooks 2011 OKTOOBER JALKA

41


jalka tuleb külla üle punktiirina maha laotatud tähiste ja seejärel hüpped üle samade tähiste ning sellele järgneb spurt. Seejärel saab iga poiss palli ning hakkab seda väikesel nelinurksel maa-alal vedama, vältides kaaslaste segamist. Järgneb harjutus, kus kaheksa poisi käsutuses on neli palli ning pallita mängijad peavad söötu küsima. Nii on pallid alatises liikumises ja palliga mängijad peavad jälgima, et nad ühel ajal samale pallita mängijale palli ei söödaks. Nüüd seab treeningut läbi viiv Taavi Tüvist kahe mängija vahele torbikutest väikesed väravad. Söödud peavad nende väravate vahelt läbi mahtuma.

Kas tasub C- ja Bklassis tiitleid võita ja siis pärast käia poisse trenni mangumas? Nägin Kehtna jalgpallikoolis, kuidas tekkis küllastus ja poisid jätsid jalgpalli pooleli.

“Kes eksib, premeerib end kükiga!” hõiskab Tüvist ning aeg-ajalt kükib siin ja seal nii mõnigi poiss. Järgneb sama harjutus väikese variatsiooniga: söödu saanud poiss keerab end palliga ümber oma telje ja annab siis ise söödu. Siis harjutatakse õhust löömist: endiselt paaridesse jagunenud poisid viskavad partnerile käega õhust palli ja kaaslane peab selle täpselt sülle tagasi lööma. Järgneb sama harjutus peaga. Seejärel proovitakse ka ainult peaga

Jalgpalli­festival, duell teiste väikestega Aasta tagasi hakkas Taavi Tüvist korraldama Rapla jalgpallifestivali – terve päev kestvat jalkaturniiri. Sel aastal polnud jaksu jätkata, ent plaan on festival korraldada järgmisel aastal. See-eest alustati tänavu uue ettevõt-

palli üksteisele sööta ning kohati tuleb see kunsttükk päris kenasti välja. Järgneb platsinägemis- ja sööduharjutus, milles mängijad moodustavad kolm liini. Kaks välimist kolmest pallurist koosnevat liini püüavad palli üksteisele sööta läbi keskel paikneva kahe varitseva mängija. Samal liinil olnud kolm mängijat võivad ka omavahel sööta, et leida kindel sööduvõimalus läbi kesktsooni. Seda harjutustki tehakse erineval moel: vahepeal läheb keskele palli jahtima kolm mängijat ning siis on ühes välimises liinis kaks mängijat.

Oodatud penaltivõistlus Treeningu kõige magusama osa moodustab muidugi mäng neli nelja vastu. Seal saavad poisid rõõmu tunda triblingust, vastaselt palli äravõtmisest ja väravalöömisest. Aga seegi pole veel kõik. Kui mäng lõpeb, algab penaltivõistlus. Teise ringi saavad õnnestujad, ebaõnnestujad kukuvad välja. Juhtub nii, et väravat valvanud Hendrik Väli ei suuda tõrjuda ainult Karel Pärna lööki ja nõnda on võitja esimese löögivooruga selgunud. Võistlus tuleb kordamisele.

misega: juunis kutsuti endale külla Vändra Vaprus koos kõigi vanuseklassi võistkondadega kuni tüdrukuteni välja. “Järgmisel aastal tahame kutsuda kedagi Harjumaalt,” ütleb Taavi Tüvist.

Nüüd pääseb teise ringi neli mängijat. Kolmandas ringis on aga ainsana edukas Markus Gross. Treeningu lõpetab jälle jooks palliga ümber väljaku. Terve treeningu aja kord jõudsamalt, kord raugemalt sadanud vihm poisse ei häiri. Kui nad ükskord lõpetavad, jäävad neist treenima Rapla vanimad poisid, keda juhendab noortega vahepeal lõpetanud Lauri Mõttus. “Üks asi on natuke pahasti, see et peame 1. oktoobriks andma nimekirja, kui palju on meil treeningutel poisse – ja selle järgi jagatakse pearaha,” kurdab Taavi Tüvist. “Aga meil on siis hooaeg lõppemas ja me pole hiromandid, et ennustada, kui palju poisse pärast seda meile trenni tuleb. Tagasi me kedagi ei lükka, aga kõigile hiljem tulnutele maksab klubi ise peale.” Klubi tegemistele aitab kaasa ka Tiit Kivisild. Juhatusse kuuluvad ka sellised tuntud nimed nagu Aivar Pohlak, Janno Kivisild ja Rein Pajunurm. “Rapla hakkas kaardilt ära kaduma, aga meie toome ta tagasi,” kinnitab Tüvist. “Tahame kõik maakonna nurgad ära katta. Tahame olla Rapla juhtiv jalgpalliklubi.”

Foto: Lembit Peegel

Foto: Lembit Peegel

“Käed appi!” hüüdis treener ning Karel Pärn (paremal), Tarvi Tüvist ja Kristjan Kõiv üritavad kõigest hingest kõrgemale tõusta.

42

JALKA OKTOOBER 2011

Nooremad poisid kuuse all vihmavarjus – ja selle üle väga rahulolematud.


2011 OKTOOBER JALKA

43


eesti pank toetab eesti jalgpalli Foto: Lembit Peegel

LHV Pank on Eesti Jalgpalli Liidu peasponsor.

LHV jalgpallikaardiga saab toetada mis tahes klubi Eestis Alates 7. septembrist on LHV Panga pangakaart Eesti Jalgpalli Liidu ametlik fännikaart, mis annab selle kasutajale mitmeid soodustusi ja millega saab omal valikul toetada kõiki Eesti meistrivõistlustel osalevaid klubisid. Indrek Schwede

T

egu on unikaalse pangakaardiga, mille omanikul on vastavalt oma äranägemisele võimalik rahaliselt toetada mis tahes klubi, mis osaleb Eesti meistrivõistlustel. Igalt kaardimaksega tehtud ostult kantakse maksja arvelt 0,25% tema valitud klubi toetusfondi. Näiteks 100eurose ostu puhul on selleks 25 senti. Kogunenud summale lisab LHV Pank omalt poolt sama palju juurde. Teisisõnu: 100eurose ostu puhul on klubi toetusfondi lisandunud 50 senti. See on parajasti selline summa, millest pole kahju loobuda, aga aasta jooksul võib ühelt inimeselt laekuv toetussumma olla õige mitu (või mitukümmend) prisket eurot. Ja kui selliseid inimesi on kümneid või koguni sadu, on toetussumma soliidne panus oma lemmikklubi arengusse. Eriti oluline on selline toetusfondi kaudu saadav raha madalama liiga ja noorteklubide jaoks. Selleks peaks

44

JALKA OKTOOBER 2011

kindlasti jalgpallikaarti tutvustama klubi liikmete, mängijate ja lapsevanemate seas. Oma lemmikut saab toetada üksnes kaardimaksega, internetipanga kaudu makstes pole seda võimalik teha. “Jalgpallikaart väljastatakse tasuta ja kaardil puudub hooldustasu,” selgitab Siim Juks Eesti Jalgpalli Liidu kommertsosakonnast hetkel, kui A. Le Coq Arena välimisele lõunaküljele paigaldatakse kaht hiigelsuurt LHV Panga reklaami. “Netipangas on kõik euromaksed tasuta.” Arvestama peab seda, et sularaha väljavõtmine läheb kaardiomanikule maksma ühe euro (LHV Pangal oma sularahaautomaate pole ja sularaha saab võtta teiste pankade automaatidest). Aga nagu ütleb Siim Juks, kaalub selle kindlasti üles hooldustasu ja rahaülekannete eest võetava tasu puudumine. Kel pole soovi toetada konkreetset meeste Meistriliiga, Esiliiga, II, III või

IV liiga klubi, naiste Meistriliiga, Esiliiga või II liiga klubi või Eesti meistrivõistlustel osalevat noorteklubi, võib toetada näiteks Eesti koondist või koondise fänniühendust Jalgpallihaigla. Igal kaardiomanikul on iga hetk võimalik muuta oma eelistust ja internetipangas ise suunata oma ostudelt laekuv toetussumma mõne teise klubi kaukasse. Kogutud summadest tehakse kokkuvõtted iga aasta novembris. Selle aasta november jääb projekti varase staadiumi tõttu vahele ja nõnda selgub järgmisel aastal, milline klubi on kogunud jalgpallikaardi abil kõige suurema eurohulga. “Loodame, et klubid saavad kaardi kontseptsioonist aru ja asuvad seda oma liikmetele ja lapsevanematele soovitama,” on Siim Juks lootusrikas. “Saadame omalt poolt klubidesse tutvustavaid plakateid ja reklaamlehti. Mida keegi oma rahaga teeb, on klubide endi asi, aga selge see, et


eesti pank toetab eesti jalgpalli

Aivar Pohlak: kanda kõrreke kuhilasse

Foto: Lembit Peegel

Igaüks saab valida kahe kujunduse vahel, nagu nad koondise seljatagant välja paistavad: fännilipuga sinimustvalge ja jalgpalliväljakuga roheline.

meile teeks heameelt, kui selle abil saaks osta näiteks uued särgid või maksta Eesti meistrivõistluste osavõtumaksu või tasuda transpordi eest või palgata kas või treener. Kõik see aitaks arendada jalgpalli.”

Unikaalne koostöö panga ja alaliidu vahel Siim Juksi sõnul pole sellist koostöövormi kusagilt mujalt kopeeritud ja see on unikaalne terves Euroopas. “Otsisime lahendust, sest me ei tahtnud, et koostöö seisneks ainult selles, et väljaku servas seisaks sponsori logo,” rääkis Juks. “Algne kontseptsioon oli selline, et loome jalgpalli fondi, kuhu panga abiga kogutakse raha ja aasta lõpus žürii otsustab, kuhu raha anda. Aga otsus olnuks paratamatult subjektiivne ja lõpuks jõudsime mõtteni, kuidas raha jõuaks kõigi klubideni. Nüüd saavad kõik kaardist otsest kasu ja kõigil on huvi suunata oma liikmeid seda kaarti võtma.” Koostöö unikaalsust rõhutab ka LHV Panga juhatuse esimees Erki Kilu: “Sellisel kujul partnerlus ühe spordiliidu ja panga vahel on Eestis esmakordne. Tegemist ei ole mitte ainult kahe organisatsiooni omavahelise koostööga, vaid siia on kaasatud kõik inimesed, kelle jaoks on jalgpalli toetamine oluline. Jalgpallikaart võib olla kas deebet- või krediitkaart. Kaardiomanik saab valida kahe kujunduse vahel – olemas on roheline väljakukaart ja fännilipukaart.” “Koostöö LHV Pangaga on meie jaoks

väga tähtis,” ütles Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak. “Me püüame alati leida uusi võimalusi ja pikaajalisi vahendeid, millega Eesti jalgpalliklubide arengule kaasa aidata. Meie siht on tekitada ühiseid väärtusi jagavate inimeste vahel sünergiat. LHV jalgpallikaart pakub peale klubide lisavõimaluse ka fännidele, sest see tagab Eesti koondise mängudele soodsama piletihinna ning noortekoondise matšidele lausa tasuta sissepääsu.”

Loodame, et klubid saavad kaardi kontseptsioonist aru ja asuvad seda oma liikmetele ja lapsevanematele soovitama.

Jalgpallikaardi omanikud saavad Eesti koondise kodumängudele pileteid vähemalt 10% soodsama hinnaga. Vähemalt 10% on soodsamad ka lennusõidud Eesti koondisega tšarterreisidele. Eesti noortekoondiste mängud on kaard­i­ omanikule tasuta (näita kaarti pääslas). Erandiks on ainult järgmise aasta U19 vanuseklassi EM-finaalturniir Eestis. Jalgpallivarustust saab kaardiomanik osta Sportlandi poodides 20% soodsamalt. Analoogsed soodustused on täpsustamisel Baltmani kaupluste, Experdi kaupluste koduelektroonika toodete osas ja MyFitnessi treeningukeskustega.

Alustuseks kordan mõtet, et nii nagu kogu ühiskonna ülesehitamisel, peame ka jalgpalli arendamise juures arvestama, et aeg, mil Euroopas loodi praegu toimivaid tegevusi üleval hoidvad mehhanismid, meie jaoks sellisena ei töötanud. Mis tähendab, et peame olema kannatlikud ja targad, et luua neid asjaolusid tagantjärele. Olulisemana pean kõnealuses tähenduses silmas vabatahtlikku tegevust jalgpalli heaks, aga tähtis on ka jalgpalli toetava majandusloogika ülesehitamine samm-sammult. Just sellisena näen kõnealuse LHV jalgpallikaardi toimimise rolli – igal jalgpallis tegutsejal ja jalgpallist huvitujal on võimalik LHV jalgpallikaardi kasutamise kaudu kanda kõrreke kuhilasse, millest tulevikus peaks saama üks jalgpallimajandust püsti hoidvaid tugiposte. Tähtis on seegi, et see niinimetatud kõrrekese kandmine saab toimuda oma jalgpallilisi sümpaatiaid kinnistava tegevusena. Jalgpalli kaudu LHV Panga teenuseid kasutavate inimeste hulga suurendamine on mõistagi tähtis ka jalgpalli osa mõõtmiseks ühiskonnas ning on selge, et mida olulisemat mõju suudab jalgpall avaldada panga positiivsele arengule, seda suurem saab tulevikus olema täiel võimsusel töötava finantsasutuse toetus jalgpallile. LHV Panga ja jalgpalli koostööl on laiemgi tähendus – jalgpall on praegu üks rahvuslikkust enam üleval hoidvaid tegevusi ühiskonnas, kusjuures samal ajal oleme ka eestlaste ja vene keelt kõnelevate inimeste Eesti Vabariigi eest ühise pingutamise heaks näiteks – ka rahal ja kapitalil on rahvus või vähemalt on tähtis, et see nii oleks. Rahvuseta kapital tegutseb vaid raha loogikat arvestades; Eesti-suguses väikeriigis on aga vajalik, et raha tegutseks ka rahvusriigi, rahva ja rahvuskultuuri kestmise huvides, sest teisiti pole meil Mandri-Euroopa väiksema rahvusriigina püsimajäämine ja omanäolise panuse andmine maailma hüvaks võimalik. Eesti pangandusmaastikul on LHV Pangal eeltoodud mõttes kanda tõsine missioon.

Aivar Pohlak 2011 OKTOOBER JALKA

45


maailm Foto: Lembit Peegel

Tribüünidele kogunenud Eesti koondise fännid omavad üht ja jagamatut identiteeti – läbinisti sinimustvalget.

Põhja-Iirimaa grimasside peegel ja kanaliseerija

Läheneva Eesti – Põhja-Iirimaa EM-valikmängu eel heidame pilgu sealsele heitlikule vutielule, mis on läbi põimunud traagilisest vastasseisust katoliiklaste-rahvuslaste ja protestantide-unionistide vahel. Indrek Schwede

K

ahe Iiri saarel paikneva jalgpallikoondise tulemused on viimastel kümnenditel olnud selgelt Iirimaa vabariigi kasuks. Iirimaa kvalifitseerus aastatel 1990–2002 neljal korral järjest MM-finaalturniirile. EMfinaalturniiril mängiti aastal 1988. PõhjaIirimaa on MM-lõppvõistlusel osalenud kolmel korral (viimati 1986) ja pole kordagi jõudnud EM-finaalturniirile. Praegu on Iirimaa FIFA edetabelis 29.–30. ja Põhja-Iirimaa 70. pulgal. Iirimaa koondise kuldajastu üks arhi46

JALKA OKTOOBER 2011

tekte oli 1966. aasta inglasest maailmameister Jack Charlton, kes peatreenerina otsis Iiri lipu alla võimalikult tugevaid mängijaid, kelle soontes voolas kas või tilgake iiri verd. Samasugust lähenemist pooldab Põhja-Iirimaa praegune juhendaja Nigel Worthington, kuid ta peab arvestama survega, mille kohaselt peetakse poliitiliselt õigeks kasutada ainult Põhja-Iirimaal sündinud mängijaid. Worthingtoni olukord on veelgi hullem ja valik kitsam, sest rahvusliku ja usulise lõhe tõttu Põhja-Iirimaal on

järjest rohkem katoliiklasi-rahvuslasi hakanud kiikama Iirimaa poole. Nad tahavad esindada katoliiklikku ja iseseisvat Iirimaad selle asemel, et mängida koos protestantidest meeskonnakaaslastega, kelle meelsus toetab saare põhjaosa kuulumist Ühendkuningriikide koosseisu. Eriti vastikuks teeb katoliiklastele Põhja-Iirimaa esindamise tõsiasi, et meeskonna mängides on vardas Suurbritannia lipp ja mängitakse sama riigi hümni “Jumal kaitse kuningannat”. David Hassan on seda asjaolu


maailm nimetanud “kalkuleeritud hoolimatuseks” (Soccer & Society 3/2002). Põhja-Iirimaa jalgpalliliit (IFA), mis on protestantide-unionistide mõju all, üritab kõigest väest kaitsta Briti identiteeti. Nõnda on IFA teinud 99aastase lepingu, mille kohaselt on koondise kodustaadioniks Belfasti Linfieldi väljak Windsor Park. Hoolimata asjaolust, et nii Linfieldis (1992. aastast loobuti tõkestamast katoliiklastest pallurite värbamist) kui ka Põhja-Iiri koondises pallib katoliiklasi, kõlavad Windsor Parki tribüünidel nendevastased laulud ja mõnitavad hüüded. Windsor Park on alati olnud Iiri sõltumatuse vastane. Kümmekond aastat tagasi sunniti üks väheseid katoliiklaste poolt toetatud meeskondi, Cliftonville’i, oma kodumänge Linfieldi vastu mängima Windsor Parkis. Põhjenduseks toodi turvakaalutlused. Nõnda sai Linfield juurde kaks kodumängu (liigas mängitakse omavahel neli korda).

Eriti vastikuks teeb katoliiklastele Põhja-Iirimaa esindamise tõsiasi, et meeskonna mängides on vardas Suurbritannia lipp ja mängitakse sama riigi hümni “Jumal kaitse kuningannat”.

Põhja-Iirimaa katoliiklastest mängijatele ei sobi koondises valitsev Briti ja/ või protestantlik meelsus. Paljude rahvuslaste arvates on IFA ise seda kuvandit loonud ja teist poolt eemale peletanud. Kuigi taseme poolest oleks Põhja-Iirimaa koondisse pääs kergem, ei taheta mängida Windsor Parkis. Kusjuures sageli ei loobuta mitte poliitilistel põhjustel, vaid poliitiliste alatoonide tõttu. Autoritekollektiiv David Hassan, Shane McCullough ja Elizabeth Moreland kirjutab, et IFA tegutsemine on ilmne näide, kuidas koondist esitletakse kui Briti ülemvõimu sümbolit Põhja-Iirimaal. Sest Windsor Park asub LõunaBelfastis, linnaosas, kuhu rahvuslased oma jalga ei tõsta ja kus häälekas vähemus avalikult sektantlikke fänne keskendub üpris sageli jalgpalli jälgimise asemel hoopis antikatoliiklikele solvan-

gutele (Soccer & Society 6/2009). Linfieldi kodustaadionile ei minda teiselgi põhjusel: ei taheta piletirahaga toetada vihatud klubi ja Iiri iseseisvuse põhimõttelist vastast. Kuigi viimasel ajal on IFA teinud tublit tööd ja suutnud parandada rahvusvaheliste mängude atmosfääri (Põhja-Iiri fännid on valitud UEFA poolt Euroopa parimateks fännideks), pole sajanditepikkune vastuolu ja kahtlused kuhugi kadunud.

Põhjaiirlased kipuvad Iiri koondisse

maad noortekoondise tasemel esindanud mängija üleminek Iirimaa lipu alla. Läinud kümnendil vahetas oma jalgpallikodakondsust Manchester Unitedi poolkaitsja Darron Gibson, kes oli Põhja-Iirimaa U15 ja U16 koondise kapten ja esindas sama maad ka U17 klassis. Nüüd on Gibson Iirimaa A-koondise liige. Põhja-Iirimaa U15 koondises mänginud Marc Wilson tegi tänavu debüüdi Iirimaa A-koondises. Belfastis sündinud Tony O’Kane esindas aga Iirimaa U21 koondist aastatel 2006–2007 ja Põhja-Iirimaa koondist aastatel 2007–2008. Kutse Iirimaa lipu alla tulla on saanud ka Lääne-Belfasti rahvuslikus Whiterocki linnajaos üles kasvanud Michael O’Connor, kes pärast esimest vaimustust jäi siiski truuks Põhja-Iirimaale. Need üleminekud on teoks saanud tänu asjaolule, et 1998. aastal sõlmitud Belfasti kokkuleppe järgi saab iga iirlane ise otsustada, kuhu ta riikkondlikult kuulub. FIFA, mille seaduste järgi on taoline jalgpallikodakondsuse vahetamine aga reeglitevastane, on end nn Iiri küsimusest distantseerinud.

Unionistid haarasid jalgpallivõimu saare põhjaosas juba 1880. aastal, kui loodi IFA ja terve Iirimaa oli brittide võimu all. Iiri identiteedi pärast murelikud katoliiklased-rahvuslased asutasid sellele vastukaaluks Keldi Spordiliidu (GAA; vt Jalka 1/2010). Eesmärgiks oli propageerida rahvuslikke spordialasid. Klubi liikmetele oli jalgpalli mängimine keelatud, sest see oli kolonistide mäng. Seetõttu sai Belfastist Dublini asemel Iirimaa jalgpallipealinn. Protestantideunionistide võim Põhja-Iirimaa vutielus säilis ja juurdus pärast seda, kui saare 26 lõunapoolset maakonda 1921. aastal Jalgpall keset möllu ja rahutusi iseseisvusid Iirimaa Vabariigi nime all. Katoliiklaste elu peamiselt protestantUus riik lõi oma jalgpalliliidu (FAI). likus jalgpallikeskkonnas on olnud ajaBelfastist sai kuue maakonnaga Põhjalooliselt raske. Kaks rahvuslastele olulist Iirimaa pealinn. klubi on viimase 62 aasta jooksul olnud Oma identiteedi ja usu pärast on sunnitud Põhja-Iiri liigast lahkuma. murelikud mõlemad kogukonnad: unionistid tahavad säilitada riiklikku 1891. aastal asutatud Belfasti Celsidet Suurbritanniaga ja kardavad Iiriticust sai Linfieldi peamine vastane maa mõju; rahvuslased tunnevad end liigas. Nende kohtumistega käis alati ahistatuina briti mõttelaadi poolt ning kaasas vägivald tribüünidel. 1912. aastal vaatavad Iirimaa poole. Veel 1982. aastal, kui PõhjaIirimaa mängis MM-finaalturniiril, võis koondis nautida ka katoliiklaste toetust. Viimastel aastatel on see vähenenud. Põhja-Iirimaa rahvuslased on hakanud aina enam kaasa elama Iirimaa koondisele. Furoori on Foto: Peter Muhly/AFP/Scanpix tekitanud kolme Põhja-Iirimaal Windsor Parkis on 2009. aasta MM-valikmängu ajal võetud politseijõudude kaitse alla sündinud ja seda Poola koondise fänn. 2011 OKTOOBER JALKA

47


maailm puhkes tuhandete inimeste osavõtul pooletunnine verevalamine, milles üks pool võitles Union Jacki (Suurbritannia lipp) ja teine rohevalge sümboolika all. Politsei pühiti sõna otseses mõttes eemale. Kasutati tulirelvi, nuge, kaikaid, rusikaid ja jalgu. Sada inimest viidi haiglasse, ime seisnes selles, et keegi surma ei saanud. Julgeolekukaalutlustel loobus Celtic liigas mängimisest aastatel 1915–1918 ja 1920–1924. Igal aastal, kui Celtic osales, käis vägivald asja juurde. 1948. aasta jõulupühade ajal peetud mängu järel Windsor Parkis ründasid Linfieldi fännid Celticu mängijaid. Raskeima vigastuse sai Celticu protestandist (!) kesktormaja Jimmy Jones, kel murti jalaluu. See lõpetas mehe karjääri. Lõpetas ka Celtic, mis oli sõdadevahelisel perioodil (1919/1920– 1939/1940) võitnud üksteist meistritiitlit Linfieldi viie vastu. Meeskond kadus ajalukku väljakannatamatute tingimuste pärast Põhja-Iirimaa liigas. Vastu ei pidanud ka 1929. aastal loodud Derry City, millele nagu teistelegi meeskondadele kandsid toetajad üle oma poliitilised ja usulised identiteedid. Derry Citys mängisid nii katoliiklased kui ka protestandid ning juhtkonnas hoiti teadlikult usulist tasakaalu, kuid meeskonna kuvand oli selgelt katoliiklik. ( Jämedas joones kehtivad samad reeglid üle maailma, ka Tallinna Flora ja Levadia vastasseisu kohta: pole oluline, mis rahvusest inimesed toimetavad nende klubide kontorites või mängivad esindusmeeskonnas – esimene on eestimeelse ja teine venekeelse Tallinna lipulaev). Derry peavaenlaseks sai muidugi Linfield, mis omakorda tajus vastases katoliikluse ja rahvusluse bastioni. Derry City oli võrreldes Belfasti Celticuga lihtsam, sest jalgpall oli linnas katoliiklaste seas populaarsem ja keldi mängud sellevõrra vähem harrastatavad. Kõik muutus 1967. aastal, kui loodi Põhja-Iirimaa Kodanikuõiguste Liit (NICRA), mis pidi lõpetama üleüldise antikatoliikliku diskrimineerimise Põhja-Iirimaal. See vallandas üle maa rahutuste laine, mille üheks keskuseks sai Derry katoliiklik süda, kus paiknes muuhulgas ka Derry City kodustaadion Brandywell. Iiri Vabariikliku Armee (IRA) abiga kuulutati oma linnajagu “vabaks Der48

JALKA OKTOOBER 2011

ryks”, mida võimudel aastatel 1969– 1972 ei õnnestunudki murda ning mida käsitleti kui ära-sinna-mine-territooriumit. Ümberringi toimunud vastastikuses vägivallas, kus algselt katoliiklasi “kaitsma” saabunud Briti armee pööras kiiresti oma relvad rahvuslaste suunas, mängiti samal ajal jalgpalli! Kuigi meistrivõistluste mänge Derry City kodustaadionil lükati pidevalt edasi (küll oli põhjuseks ohustatud julgeolek ja barrikaadid linnas, küll vastaste soovimatus siseneda “vabasse Derrysse”). 1971. aasta augustis asus Briti valitsus Derry katoliiklasi interneerima. 19. augustil, kui pidamata jäeti järjekordne mäng Brandywellil, toimus staa-

dionil 7000 osalejaga miiting, milles nõuti Põhja-Iirimaa parlamendi laialiminekut. Kolm nädalat hiljem sõitis Briti armee maastur surnuks seitsmeaastase poisikese. Järgmisel päeval süütasid Derry poolehoidjad mängu vaheajal vastasmeeskonna Ballymena Unitedi bussi. Nüüd ei tahtnud enam ükski vastane Brandywelli staadionil mängida. 1972. aasta jaanuaris toimus Derrys suur võimuvastane meeleavaldus, mille käigus tapeti kolmteist demonstranti. Klubi oli sunnitud kodumänge pidama 48 kilomeetri kaugusel Coleraine’is, kus publiku arv kukkus 5000 pealt mõnesajani ja viis klubi majandusliku kokkuvarisemiseni. Foto: Lembit Peegel

Põhjaiirlased on võitlusega harjunud nii igapäevaelus kui ka platsil.


maailm Publikuarvu languse tõi ka asjaolu, et rahutus ja vägivallast tulvil linnas oli enamikul meeskonna poolehoidjatel niigi palju tegemist. 1972. aastal loobus Derry City Põhja-Iiri liigas mängimisest.

Ei küsi, kuhu lähete pühapäeval Derry City lugu sellega ei lõppenud. Klubi üritas lepitust leida ja otsis oma kodustaadionile teist kohta, taibates suurepäraselt, et nii märgilise tähendusega paik nagu Brandywell, mis paiknes “vaba Derry” südames ja kus oli peetud suuri kihutuskoosolekuid, pole vastastele vastuvõetav. Klubil oli välja valitud viis kohta, kuhu püstitada uus staadion, kuid ehitusluba ei saadud. Derry City naasmisest polnud huvitatud keegi peale klubi enese. Seepeale üritas klubi, mille kodulinn rähkles endiselt rahutustelaines, pääsu Iirimaa liigasse. Selleks oli vaja nii IFA, FIFA kui ka FAI nõusolekut ja kõik need ka saadi. Klubi eestkõneleja Eddie Mahon

rääkis Derry City uuest tulekust, et ollakse kõigest jalgpalliklubi ning et “me ei küsi inimestelt, kuhu nad lähevad pühapäeval või kelle poolt nad hääletavad. Me oleme puhtalt ja ainult jalgpallimeeskond. Me tahame näha jalgpallisõpru ja ei midagi muud. Poliitikud tuleb hoida väljakust eemal.” 1985. aastal hakkas piirilinna esindus mängima Iirimaa liigas. Esimest mängu Brandywellile tuli vaatama 7000 pealtvaatajat. Derry City tõusis kahe aastaga meistrisarja ja võitis selle esimest korda hooajal 1988/1989. 1991. aastal võõrustati eurosarjas Madridi Reali. Aga poliitikast polnud pääsu: Derry City ei suutnud pageda teda Põhja-Iirimaal jälitanud vaenamisest, sest kodumängude järel ootasid klubi fänne tänavatel kohalikud protestandid, et jõudude vahekord Derrys selgeks teha. Iirimaa liigasse on püüelnud ka Belfasti meeskond Donegal Celtic, kuid IFA ja FIFA pole seda lubanud. IFA kardab, et erinevalt Iirimaa piiri ääres

paiknevast Derryst ei suudeta Belfastis tagada vastaste ohutust. Nii pole vaja imestada, et paljud rahvuslased Põhja-Iirimaal toetavad Iirimaa koondist ning paljud veedavad nädalalõpu Glasgow’s, et toetada sealset Celticut, või Inglismaal, kus neil on oma lemmikklubi. Muidugi ei meeldi see viimane kõige ägedamatele patriootidele, kes eelistaks jalgpallile keldi rahvuslikke mänge. Aga jalgpall on nagunii ka Lõuna-Iirimaal omaks võetud ning üks põhjusi, miks põhjaiirlastest mängijad vaatavad lõuna poole, on sealne vähem politiseeritud õhkkond. Põhja-Iiris pole aga rahu loota. Belfasti kokkulepe tõi küll relvarahu, aga jättis õhku identiteediküsimused, mis peavad oma lõputut heitlust jalgpalliväljakul, tribüünidel ja staadionilähedastel tänavatel. Oluline on siiski silmas pidada, et jalgpall pole selle vastasseisu põhjustaja, vaid peegel ja kanaliseerija. Mõlemad olulised atribuudid.

2011 OKTOOBER JALKA

49


Foto: Alar Truu

Perekond P천ld t채ies koosseisus (ees vasakult): J체ri, Anna ja Lauri. Taga: Jaanika, Elvira ja Kaupo.

50

JALKA OKTOOBER 2011


käbi & känd

Kaupo Põld: meie perele on tähtsad kirik ja jalgpall Kaupo Põllu ametinimi on isa Andreas, sest ta töötab Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku Püha Nikolai koguduses. Tema jalgpallinimi on kaups (tingimata väikese tähega!). Koos jalgpalluritest poegade Lauri ja Jüriga tegutseb Kaupo ka vutikohtunikuna. Jalgpalli mängis samuti tütar Jaanika ning tütar Anna teeb seda praegugi. Indrek Schwede

P

õldude peres alustasid vutimängimist lapsed kümmekond aastat tagasi, kui elati Setumaal Värskas. Koos kaksikutest Lauri ja Jüriga hakkas palli toksima ka perepea Kaupo, kes tundis, et vaimulikutöös on liiga palju seismist ja peab rohkem liikuma. “Maakonna lipulaev oli Põlva Lootos, aga Värska oli number kaks ja seda meeskonda asusingi toetama,” meenutab Kaupo oma esimesi jalgpalliaastaid. “Värskas ja terves Kagu-Eestis on jalgpall ala number üks. Käisin meeskonnaga kaasas ja alati koos nn Muhu vilega, mis tegi jubedat häält. Kui seda puhusin, teati kohe, et Värska omad on kohale jõudnud! Jõudsin jalgpallini alles 35aastaselt, sest minu lapsepõlvekoolis Kärlal oli populaarseim ala käsipall. Abikaasa Elvira mängis võrkpalli.” Kuressaarde tagasi jõudis pere 2004. aastal. Isa Andreasena on Kaupol üle Saaremaa tööd seitsmes õigeusu koguduses (kokku on neid maakonnas 14). Kohe saabumise järel viis ta end kurssi kohalike jalgpalliasjadega ning on olnud üks aktiivsemaid FC Kuressaare fänniklubi liikmeid. Ja seda loomulikult koos abikaasaga! Ta tegutses ka asjaarmastajatest koosnenud Kure Unitedis, mis hõlmas endas mängijaid politseinikest kuni punkariteni välja. Mängiti kolmapäeviti Kuressaare kunstmuruväljakul ja ka talvel 10 külmakraadiga. Pikapeale jäid Kure Unitedi tegemised mängijate vähesuse tõttu soiku. Paar aastat tagasi läks Kaupo kohtunikukursustele. Temas tekkis huvi, kas kriitika kohtunike suunas on alati õigustatud. Õpitu pani asjadele teisiti vaatama. “Aasta jooksul pärast kohtunikukursuste lõpetamist ei julgenud ühtki mängu vilistada,” tunnistab Kaupo Põld.

“See polnud ka eraldi eesmärk, sest tahtsin lihtsalt asja seestpoolt tundma õppida. Nüüd olen tänu kohtunikuametile jalgpalliga pidevalt seotud.” Oma praktikas on Kaupo ainult ühe punase kaardi andnud. Jalka küsimusele, kas see võib tulla asjaolust, et vaimulikuna üritab ta inimesi pigem mõista kui hukka mõista ja karistada, vastab ta: “Võib-olla on nii alateadvuses, aga mitte teadlikult. Kui mängija paneb vormi selga, siis ta esindab klubi, mitte isikut. Kohtunikuga on samamoodi. Kui paned vormi selga, siis oled Eesti Jalgpalli Liidu ametnik ja pead otsuseid langetama reeglite järgi.” Kaupo on vilet puhunud naiste meistrivõistlustel, noorteliigades, suurtel ja väikestel karikavõistlustel, saalijalgpallis ning III ja IV liigas. Teises liigas on ta olnud abikohtunik. Enim meeldib talle olla väljakukohtunik. Kure Unitedis mängis ta erinevatel positsioonidel ning teab, kuidas mõtleb ründaja, kuidas poolkaitsja, kaitsja ja väravavaht.

Kui kõhkled, jälgi mängijate kehakeelt “Mängu keskel ei pane ma tavaliselt kriitilisi repliike tähele või olen teinud suulise hoiatuse,” kirjeldab Kaupo Põld oma naha paksust. “Aga kui solvatakse mind kohtunikuna kui Eesti Jalgpalli Liidu ametnikku, siis olen reageerinud. Igal asjal on piirid! Mäng on muidugi emotsionaalne, pärast rahunevad mängijad enamasti maha ja vabandavad. Alati pärast mängu analüüsin ka enda tegevust. See on palju aidanud. Analüüsi võib lausa kirja panna, sest see õpetab ja aitab teha paremaid otsuseid.” Põld tunnistab, et temalgi on olnud juhuseid, kus on raske otsustada, kumma meeskonna pallur vea tegi. Ja vahel

on nõnda, et ükski kolmest kohtunikust ei näinud olukorda. “Olen õppinud kogenud kohtunikelt – jälgi mängijate kehakeelt,” ütleb ta. “Muidugi, seda ei saa kaua teha, sest paari sekundi jooksul pead otsustama. Aga eestlased on nii aus rahvas, et ütlevad tavaliselt oma käitumisega, mida teha. Kuigi vahel on ka mõlemal poolel käsi püsti!” Põllu kogemuse järgi peab arvestama madalamate liigade eripäraga. Seal mängivad sageli tugevad maapoisid, kes oma aegluse kompenseerivad võitluslikkusega. Tallinnas on paremad mängijad, kellele meeldib kohtunikku psühholoogiliselt mõjutada. “Madalamates liigades on edu andmine vahel ohtlik, sest minnakse tagasi tegema,” teab Põld omast käest. “Sama on ka noorteliigades. Kõrgemates liigades olen selle poolt, et edu peab andma ja soodustama kiiret jalgpalli. Naiste jalgpallis peab oskama märgata teatud asju: ohtlikud pikad küüned, juustest sakutamine ja üldse lahtiste juustega mängimine. Lisaks kätega vehkimine, mis on ohtlik läheduses olevale mängijale.” “Ma olen mõelnud sülitamise peale – katoliiklikes ja õigeusu maades on see inimese needuse alla panemine,” mõtiskleb Kaupo Põld. “Meil ei saadagi vahel aru, miks kohtunik võib kohe selle peale punase anda.” Oma töö ja hobi vahel ei näe Kaupo Põld vähimatki vastuolu. Ta selgitab, et Kreekas ja Küprosel on tavaline, et staadion ja jalgpalliklubi kuulub piiskopkonnale. “Tean jalgpallimeeskondi, kus kirikutegelased mängivad,” räägib Põld. “Jalgpall mahub iga kultuuri ja maailmavaate raamidesse. Meil on üle-eestiline õigeusu kiriku klubi FC Ortho, kus 2011 OKTOOBER JALKA

51


käbi & känd vaimulikud ja koguduseliikmed mängivad. Jalgpall kuulub tihedalt katoliku ja õigeusu juurde. Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku metropoliit Stefanus mängis ka noorena ning mitmed meie vaimulikud on aktiivselt mänginud.”

Foto: erakogu

Anna mängis Meistriliigas Oma laste puhul tähendab Kaupo: “Lähtun traditsioonilisest pedagoogikast: esimesed kolm aastat lapse sündimise järel teevad vanemad lapse tahtmist. Alates sealt kuni täiskasvanuks saamiseni teeb laps vanemate tahtmist ja pärast seda juba oma tahtmist. Olen kasutanud vanema õigust ja nõudnud, et tuleb trenni minna. Vanemad ju vastutavad oma laste eest. Poistel on palju hobisid, mille hulka kuuluvad esmajärjekorras bänditegemine ja koorilaul. Neile on lubatud teatud vabadused, aga neil on ka teatud kohustused. Pühapäeviti abistavad nad kirikus ja löövad kella. Elame ühist pereelu ja meid ühendavad asjad, mis on kõigile tähtsad. Meile on nendeks eelkõige kirik ja teiseks jalgpall. Jalgpall on üldse teistmoodi spordiala, mida ma ei võtakski kui sporti, vaid kui kultuuri.” Põldude pere kõik neli last on jalgpalliga kokku puutunud. Jaanika (22) on mänginud paar aastat. Anna (20) on praegu kirjas II liiga FC Kuressaare nimekirjas, kuid õpingud Tartus pole võimaldanud palju võistlustel osaleda. Aastatel 2008–2009 mängis Anna aga sama klubiga Meistriliigas. Erinevalt vendadest ei puutunud Anna Värskas jalgpalliga kokku. Tema läks trenni Kuressaares viis aastat tagasi. “Ma ei teagi täpselt, kuidas on minus austus jalgpalli vastu tekkinud, aga kui Kuressaarde tehti naiskond, tundsin, et see on ajalooline hetk ja tahan sellest osa saada,” selgitab Anna. “Trennides hakkas päris hästi minema ning jalgpall üha enam meeldima. Mingeid ambitsioone mul polnud. Kõrvalt vaadates on tegu lihtsa mänguga, aga kui ise oled väljakul, siis saad aru, et see on kombinatsioon mõtlemisest ja füüsilisest tegevusest. Pluss arvestamine võistkonnakaaslastega.” Anna ütleb, et palli ta ei karda ja peaga julgeb mängida. Ning imestab, et paremajalgse ja paremakäelisena mängib palli vasaku jalaga ning mängusituatsioonides on vahel liigagi aus. “Ma ei ole kisaja tüdruk, aga mänguväljakul olen teistmoodi ja kui käega mängin, ütlen selle ausalt välja,” analüüsib Anna ennast. 52

JALKA OKTOOBER 2011

Kaupo ehk kaups tüdrukute mängu vilistamas. Temast vasakul, muuseas, tütar Anna!

Praegu õpivad kunagised Meistriliiga mängijad üle Eesti ülikoolides ning kokku saadakse harva. Aga kui saadakse, on meenutada palju! Koos meenutatakse lugusid Saarte Mängudelt, näiteks ühiseid hääletusretki Ahvenamaal ning naljakaid juhtumisi naiskonna algusaegadest, mil nii mõnelgi olid jalgpallisaabaste asemel trennis hoopis tennised. Meistriliiga hooaegadest mäletab Anna hooaja suurt lõpupidu, mil sai oma silmaga näha Raio Piiroja, kes on läbi aegade olnud Anna lemmikmängija Eesti koondises ning suur eeskuju! Ainuke asi, mida Anna natuke kahetseb, on see, et ta pole veel jõudnud oma silmaga kaema ühtki rahvusvahelist mängu.

Täiesti erinevad kaksikud Jüri ja Lauri Kaksikud Lauri ja Jüri (16) mängivad praegu Saaremaa JK eest III liigas. Mõlemad on õppinud isa kõrval ka kohtunikutööd ning Lauri on sel aastal ühes brigaadis tegutsenud koos isaga. Võibolla õnnestub kunagi vendadel koos isaga mõnda ametlikku mängu teenindada. Kaksikud alustasid mängu koduõuel vanaisa tehtud vaibakloppimisstatiivi juures, mis oli väravaks. Lauri läks väravasse ja kollkiprina mängib ta siiani. Alustati kollase kummipalliga, mis tegi ebaharilikke vinte ja leidis oma lõpu roosipõõsas. Jalgpall oli enesestmõistetav valik, sest oli loomulik minna õue ja mängida jalgpalli. Liiati oli uhke tunne väikese juntsuna mängida kambas vanemate poistega. Jalgpallitrenni läksid poisid alles Saaremaal. Mängiti Eesti noorte meistrivõistlustel ja päris hästi, aga kui pidi mängima hakkama suurel platsil, ei suudetud

sageli 11 mängijat välja panna ja kaotati suure skooriga. Jüri on saanud kutse Eesti noortekoondise treeningule. “Eks kunagi oli küll eesmärk pääseda kõrgele ja olla hea mängija, kuid nüüd on see kadunud,” ütlevad poisid ja seletavad siiralt: “On vaja aega ja pühendumust, et kaugele jõuda, aga õppimise ja teiste hobide kõrvalt seda ei ole. On olnud ka vigastusi ning olgem ausad, ka laiskus mängib suurt rolli.” Mõlemad teevad kohtunikutööd, Lauri rohkem, Jüri vähem. Põhjus selles, et Saaremaa JK-l on mitu väravavahti ja Lauri saab lubada endale rohkem äraolekut ja kohtunikutööd teha. Pikast keskkaitsjast on meeskonnal aga rohkem puudus ja Jüri peab sellevõrra enam meeskonda aitama. Lauri, kel on huvi kohtunikutööga edasi pürgida, meenutab, et päris esimene mäng kohtunikuna sadas kaela oota­ matult: “Paar tundi enne mängu anti teada, et pean olema abikohtunik. Mäng tuli vägagi hästi välja ning tundsin, et (abi)kohtuniku töö mulle meeldib. Leian, et kohtunikuks ei saada, vaid selleks sünnitakse. Kui on olemas inimene, kel on vastavad iseloomuomadused, siis ta saab kohtunikutööga hästi hakkama. Ebakindlusest, kõhklusest ning otsustusvõimetusest pakataval inimesel polegi mõtet alustada õigusemõistmisega jalgpallis. Suure tõenäosusega ei leia see inimene end eales kohtunikuriietest.” Muidugi ei pääse meiegi küsimusest, kas kaksikuid on kunagi segamini aetud ja kas üks saaks teist näiteks kohtunikuna asendada. Poiste vastus välistab selle: “Oleme vägagi erinevad nii iseloomult kui ka välimuselt, segamini aetakse pigem nimed. Asendusnüke on vaat et võimatu!”


Sügav Eesti põhjavesi

Ostes meie tooteid toetad TÜ Kliinikumi Silmakliiinikut www.vagavesi.ee www.tridens.ee

2011 OKTOOBER JALKA

53


reklaamtekst

Õige spordisokk muudab sportimise veelgi nauditavamaks Sokke ja põlvikuid tootev Nanso Group Eesti AS alustas mullu spetsiaalselt sportlastele mõeldud spordisokkide ja -põlvikute tootmist. Rõõmuga nendib ettevõtte juht Andres Ergma, et esialgne tagasiside sportlaste poolt on olnud ääretult positiivne. Tekst: Gerli Ramler Fotod: Nanso Group

“A

lustasime erinevate funktsionaalsete omadustega sokitoodete arendustööga mõned aastad tagasi,” sõnab ettevõtte juht Andres Ergma. “Konsulteerides kirurg Tiit Mereniga hakkasime kõigepealt tootma põlvikuid inimestele, kel on probleeme veenidega jalgadel. Toodame põlvikuid kahes variandis: pro­ fülaktilised neile, kes töö iseloomu tõttu pikalt seisavad või istuvad või lendavad palju (põlvikud on müügil ka Estonian Airi pardapoes), ja meditsiinilised neile, kel on juba ilmnenud probleemid seoses jalaveenidega. Sport on kujunenud populaarseks vaba aja veetmise vormiks, nii et meie järgmine loomulik valik oli spordiga tegelejad.” Nii haaras Nanso eelmise aasta mais oma arendustöösse Eesti suusakoondise, kelle liikmed uusi sporditooteid proovima hakkasid. Vastavalt sportlaste sise- ja välistreeningutele on leitud lahendused, et kergendada ilmnevaid probleeme, nagu krambid, tursed ja väsimustunne jalgades.

54

JALKA OKTOOBER 2011

Kommentaar Olen ise Nanso sokke ja survepõlvikuid kasutanud ning muljed on väga positiivsed. Peale selle, et nad on heast mugavast materjalist, nägusad ja jalas väga mõnusad kanda, on nende funktsionaalsus igati tasemel. Näiteks suvisel Angerjaturniiril Saaremaal, kus tuli neli päeva järjest tennist mängida, kulusid survepõlvikud marjaks ära, et säärelihaseid paremas konditsioonis hoida. Samuti kasutan neid jooksmisel, eriti pikemate distantside ja suuremate koormuste puhul. Saaremaa kolme päeva jooksul tuleb kolmel päeval järjest kokku maraton joosta, eelmisel aastal pidin jooksu teisel päeval sääremarja kogunenud tükkide tõttu pooleli jätma. Ega põlvikud ainuüksi ka ei aita, lihaseid tuleb venitada, masseerida ja nende eest kogu aeg hoolitseda. Aga kindlasti on nad sportimise puhul väga hea abivahend ja soovitan neid kindlasti. Donatas Narmont, ajakirjade Tennis ja Jooksja väljaandja, harrastustennisist ja -jooksja

Praeguseks toodab ettevõte spetsiaalseid sokke ja põlvikuid nii jalgratturitele, palluritele, jooksjatele, rulluisutajatele, suusatajatele kui ka sportmängude harrastajatele. “Spordialade spetsiifikat arvestades kasutame erinevad materjale, erinevaid kudumistehnoloogiaid, erinevaid surveastmeid. Ettevõttes on laboratoorium,

kus kindla niiskuse ja temperatuuri juures kontrollime nii materjale kui ka valmistooteid. Olulised on erinevad funktsioonid,” selgitab Ergma. “Meie spordisokkide ja -põlvikute erinevus teiste turulolijate toodetest on ka see, et neil puudub soki ninaosas õmblus. Ehk võimalus, et varvas sporti tehes ära hõõrdub, on olematu. Seda tasub proovida!”


reklaamtekst Nanso lähtub oma arendustegevuses erinevates eluvaldkondades tegutsevate inimeste vajadusest, näiteks erineva survega põlvikud ja massaažiefektiga põlvikud. Iga toote etiketi siseküljel on kirjas pikem informatsioon toote ja selle materjalide kohta. Peale sportlaste toodetakse erinevaid spetsiifilisi tooted näiteks sõjaväelastele ja jahimeestele. “Meie toodete nimekiri on ulatuslik – üle 200 artikli alates paksudest villastest sokkidest kuni siidipõlvikuteni. Kui võtta arvesse erinevad värvid ja suurused, on tootmises üle 3000 erineva toote,” räägib Ergma. “Põhiliselt müüme toodangut Skandinaavias, aga ka Balti riikides.” 1999. aastal asutatud Nanso Group Eesti AS on Soome firma Nanso Group OY tütarettevõte. Ettevõte toodab ja müüb erinevaid suka- ja sokitooteid selliste brändide all nagu VOGUE, AMAR, NORLYN, KS, FINNWEAR, AVEST, BOHACO ning peale nende turustab Nanso Group OY ka alus-

Et survepõlvikute kandmisest saadav kasu oleks maksimaalne, tegutse järgnevalt: - Tõmba põlvik jalga hommikul ehk siis, kui turse jalgadel on minimaalne. - Kasuta õigeid võtteid survepõlviku jalgatõmbamiseks. - Ära voldi põlviku ülemist äärt tagasi. Tagasivoltimisel nullid survepõlviku omaduse, mille puhul sääre ülaosas väheneb surve 70%-le sellest, mis avaldub säärele pahkluu piirkonnas. - Valides endale sobivat survepõlvikut, arvesta oma talla pikkust. - Konsulteeri arsti ja põlvikute müügiesindajaga, et valida sinu jalgade jaoks optimaalse surveastmega põlvik või sukk. - Kuna survepõlviku materjal on õhku kergesti läbilaskev, saad neid kanda ka soojal aastaajal ja soojades ruumides viibimisel. Soe keskkond soodustab venoosse verepaisu tekkimist jalgadele ja survepõlvik on efektiivne vahend selle kontrollimiseks. - Pese põlvikuid iga kasutamise järel, sest siis on tagatud optimaalne jalgade hügieen ning survepõlvikute heade omaduste kestmine. - Mida rohkem püüad survepõlvikuga käia, seda rohkem rakendub lihaste liikumisest tekkiv nn. lihaspump, mis omakorda kergendab vere tagasiliikumist jalast kehasse.

pesu ja trikootooteid, nagu NANSO, BLACK HORSE ja HYVON. Tootmises kasutatakse värvitud, kvaliteetseid naturaalseid lõngu (puuvill, vill, bambus) koos sünteetilistega (akrüül, polüamiid,

Soojad ja kuivad jalad

Testib Eesti Suusakoondis. Soovitused BOHACO ERGONOMIC SYSTEM sarja kuuluvate toodete kasutamiseks: Sääreta sokidSoovitav kasutada saalitreeningutel- aeroobika, tennis jne. Välistingimustes suvel- jooksualad, jalgrattasõit. Säärega sokidSoovitav kasutada saalitreeningutel-võrk-ja korvpall. Suvel välistingimustes- jooksualad. Põlvikudvälistingimustes sügis- ja talveperioodil- suusatamine, pikamaajooks.

Nanso Group Eesti AS Kopli 25,Tallinn, 10412

CoolMax® imab niiskuse naha pinnalt ja juhib selle toote välispinnale. Aitab hoida jalad soojade ja kuivadena. Hingavus - CoolMax® kiul on spetsiaalne struktuur. Kiud võimaldavad toota sokke ja põlvikuid, mis on pehmed, õhku läbilaskvad („hingavad”) ja niiskuse juhtimise omadusega.

polüpropeen, elastaan), millega kindlustatakse toodete optimaalne kvaliteet, hügieenilisus, kulumiskindlus ja elastsus. Nanso tooted omavad FAIRTRADE'i ja Öko-Texi sertifikaate.

CELLIANT – annab sportlastele lisaimpulsi jõudluseks, suurendades hapniku taset organismis. Parandab sportlikku sooritust ja üldist heaolu. Aitab reguleerida kehatemperatuuri. Antibakteriaalne MERYL SKINLIFE- on bakteriostaatiline kiud, mis hoiab bakterite looduslikku tasakaalu nahal.

Jõuad rohkem DRY ENERGY,, milles on kasutatud kiude: DRIRELEASE with FreshGuard®juhib niiskuse naha pinnalt soki välispinnale, hoiab naha kuivana. FreshGuard on lõhna neutraliseerija.

Tel.+372 667 8442 Fax +372 667 8458 www.nanso.ee

Müügil Rocca al Mare RADEMARis ,Viru2011 keskuses, OKTOOBER JALKA 55 vabriku poes Kopli 25,Tallinn ja e-poes: www.siidisukk.ee


esiliiga

Warriori ploomid küpsevad tulemustest olenemata FC Flora kasvulava rolli täitvat Valga Warriori ähvardab Esiliigast väljakukkumine. Poisse mängumeesteks vormiv Zaur Tšilingarašvili ei muretse, sest tulemused on tema jaoks teisejärgulised ning praegustes hoolealustes näeb ta rohkem potentsiaali kui omal ajal Raio Piirojas ja Andrei Stepanovis. Siim Pulst, Soccernet

W

arriori koosseis muutub aastast aastasse vastavalt Flora suure süsteemi vajadustele. Viimasel kahel hooajal on see tähendanud ulatuslikku noorenduskuuri, mis ületas nüüd ilmselt kriitilise piiri. Juba mullu langeti Esiliigast üleminekumängudega välja ning koht jäi alles vaid tänu konkurentide loobumisele, tänavu aga ei näi viimasest kohast ja otse väljalangemisest pääsu olevat. Põhjus on lihtne – võistkond koosneb peamiselt 1994. ja 1995. aastal sündinuist, kes ei ole veel Esiliigaks valmis. Rõhk tuleb asetada sõnale “veel”, sest treener on kindel, et tuleval hooajal võiks sama võistkond juba tegusid teha. “Midagi pole teha, tase on selline – nagu Zaporožetsid ja Mercedesed,” räägib Zaur Tšilingarašvili. “Aga järgmine aasta need noored veel näitavad! Super progress, super!” Warriori vastupanu on hooaja vältel

paranenud, kuid korralikule punktisoonele nad jõudnud ei ole ning kui pidada jäi 8 mängu, oli lootusekiir 11 punkti kaugusel. Et aga tegemist ei ole enam peksupoissidega, näitavad kättevõideldud punktid tabeli ülemisse poolde kuuluvatelt Kalevilt, Levadia duublilt ja Kiviõlilt. Tšilingarašvili tõrjub resultaate puudutavad küsimused väitega, et tabel ei räägi midagi, ning jutustab hoopis särasilmi enda treeninguprotsessidest. “Muidugi peab olema ka sportlik printsiip, aga mina tahan vaadata taktikat, iseloomu, arengut. Pärast tulevad tulemused automaatselt,” rõhutab Tšilingarašvili. 17 aastat Floras töötanud grusiin toob näiteks 1990ndate lõpus Meistriliigas mänginud Lelle SK, kus olid tema käe all lisaks Piirojale ja Stepanovile veel Joel Lindpere, Kert Haavistu ja paljud teised. Nad ei võitnud 1998. aastal Meistriliigas ainsatki mängu,

Foto: Lembit Peegel

Warriori puurivaht Alan Ventsel võtab palli otse levadialase pea kohalt.

56

JALKA OKTOOBER 2011

kuid see ei murdnud neid ning mitmed selle grupi poisid jõudsid välja Eesti koondisse ja välismaale. “Mängijad teadsid oma eesmärke. Praegu ei ole noortel nii konkreetseid eesmärke,” näeb ta võtmeküsimust sihikindluses. “Momendil on Viljandi ja Warriori noored paremad (kui olid praegused tähed Lelles), aga psühholoogiliselt mitte. Nad ei ole nii stabiilsed ega motiveeritud. Kardavad natukene,” lisab samal ajal ka Meistriliigas FC Viljandit juhendav mees.

“„

Midagi pole teha, tase on selline – nagu Zaporožetsid ja Mercedesed.

Viie aasta jooksul Warrioris erinevaid koosseise näinud Tšilingarašvili tõdeb, et tal ei ole võimalust näha oma töö tulemust ühe võistkonna peal pikemas perspektiivis, aga selline tema roll juba kord on: “Viljandis ja Warrioris on üks filosoofia – poisid peavad edasi liikuma, oma potentsiaali realiseerima ja kõrgemad klubid eesmärgiks seadma.” “Ma armastan oma võistkondi – nii Warriori kui ka Viljandit,” kinnitab treener veendunult. “Nad vajavad lihtsalt aega. Nagu puu – ploomide saamiseks on vaja oodata. Kõik tahavad korraga ploome näha, aga ei saa. Minu töö on neid konstruktiivselt ja kiirustamata stabiilselt edasi viia.” Warriori langemise korral küpseksid lubavamad ploomid edasi ilmselt uuel puul, sest teine liiga ei ole piisavalt viljakas pinnas. Vähemalt nii palju tulemused siiski tähendavad.


II liiga

Jõhvi Orbiit lõpetab. Elagu Jõhvi Lokomotiiv! Tänavu Väikese karika võitnud Jõhvi JK Orbiit lõpetab hooaja lõpus tegevuse. Järgmisel aastal asendab teda II liigas Jõhvi JK Lokomotiiv, mis alustab noortegruppide moodustamist lasteaialastest. Anna Ivanova

P

ole saladus, et viimaste aastate jooksul oli Ida-Virumaa jalgpalliliikumine languses. Tugevad treenerid ja mängijad lahkusid regioonist, enam-vähem töötavate klubide finantseerimine ei olnud piisav. Lastel ja noorukitel ei olnud midagi muud teha kui lihtsalt tänaval jõlkuda. Politsei märkas, et noorte vabaaja probleemiga on vaja midagi teha, aga spordivaldkonnas oli nii korraldusest kui ka entusiastidest puudus. Sel suvel hakkas olukord paranema. Klubide omanikud ja treenerid kohtusid ning nii sündis idee täiesti uue klubi rajamisest. Peainnustaja Sergei Ivanov rääkis oma unistusest jalgpalliliikumise taastamisest Jõhvis: alustada tööd kõige väiksemate lastega ja luua meeskond Lokomotiiv. Augustis suure regionaalkonverentsi ajal tutvusid JK Lokomotiiviga kohalike jalgpalliklubide omanikud, Jõhvi vallavalitsuse esindajad ja Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak. Aga tuleme natuke tagasi. Kõige edukamad olid Jõhvi jalgpallis 1980. aastad ja need olid seotud Väino Viilupi nimega, kes on tuntud spordi ja eriti jalgpalli armastajana. Estonia kaevanduses oli jalgpallimeeskond Eesti Põlevkivi, mis võitis Eesti NSV meistritiitli ja kolmel korral karika. Viimane meeskonna edu oli teine koht 1992. aastal. Raske aeg avaldas mõju ka jalgpallile, Eesti Põlevkivi meeskond saadeti laiali ja linn jäi ilma jalgpallita. Linna staadion seisis variseva aia taga. Ainult tänu jälgpalliveteranide Aleksandr Volkovi, Valeri Kulatšenko ja Pavel Lukjanovi suurtele pingutustele õnnestus rajada Jõhvis uus jalgpalliklubi Orbiit. Klubi kõige suuremad saavutused olid Esiliigasse pääsemine 2010. aastal

Foto: Jõhvi Orbiit

Väikeste karikavõistluste finaalis alistas Jõhvi Orbiit (rohelises särgis) 2 : 1 Tabasalu Palliklubi.

ja Väikese karika võit 2011. aastal, mis oli eelkõige treener Aleksandr Mara­ šovi ja president Jevgeni Gužovski teene. Väikese karika võit A. Le Coq Arenal jääb Orbiidi luigelauluks. Uuest hooajast saab JK Orbiit nimeks JK Lokomotiiv. “Väikese karika võit on loogiline samm Orbiidi ajaloo lõpetamiseks,” ütleb president Jevgeni Gužovski. “See eesmärk liitis meeskonda. Poisid tõendasid mänguväljakul, et just nemad väärivad sel aastal karikat. Meeskond mängis kaks korda lisaaega, võitis kahel korral penaltiseeria, kusjuures väravavaht Artjom Golubev tõrjus kaks 11 meetri lööki.” Nüüd aga sündis Lokomotiiv ja see tähendab, et meeskond ja kogu linna jalgpalliliikumine alustab uut elu. Esimesed sammud on tehtud koostöös Jõhvi spordikooliga, kus hakatakse lapsi õpetama. Aga klubi ja kooli treenerid plaanivad hakata tegelema veelgi noorematega. Linna lasteaedadesse ja algkoolidesse

on kutsed juba saadetud. Järgmisena on klubi juhtkonnal kavas osaleda lasteturniiridel ja teha erialatreeningut väikestele väravavahtidele. Uuest hooajast hakkab Lokomotiivi põhimeeskond mängima II liigas, duubel aga IV liigas. “See on loogiline samm, mis annab noortele võimaluse valmistada end ette täiskasvanute jalgpalli jaoks,” kinnitab Jevgeni Gužovski. “Klubi veteranid saavad aga perspektiivikaid noori aidata.” Lokomotiivi põhieesmärk lähiaastatel on klubi ülesehitamine. Lasteaedadest alustades on plaan omada meeskondi kõigis vanuseklassides. “Kui klubisse hakkab tulema piisavalt palju meie oma noori kasvandikke, saame mõelda Meistriliigasse pääsemisest,” räägib Jevgeni Gužovski. “Ees ootab palju tööd, peab kulutama palju jõudu ja närve, aga me armastame jalgpalli ja oleme selleks valmis.” Andke teada oma tegemistest, põnevatest juhtumistest ja huvitavatest mängijatest: indrek@jalgpall.ee või lennart@jalgpall.ee 2011 OKTOOBER JALKA

57


Raamatupidamisteenused Audiitorteenused Finants- ja 채riplaanide koostamine Maksukonsultatsioonid

58

JALKA OKTOOBER 2011


III liiga

Arvuka toetajaskonnaga FC Elva tahab tõusta oma kandi meestega tippu Kolmanda liiga lõunatsooni juhtiv FC Elva teeb vähemalt ühes asjas ära isegi paljudele Meistriliiga meeskondadele. Nimelt ei saa elvakad nuriseda publiku vähesuse üle. Kristjan Roos, Linnaleht

N

äiteks 18. septembril leeme. Neist suurim on nii klubi Foto: FC Elva peetud liigamängus kui ka kogu Elva jaoks kehvas alistati üks oma suureseisus kunstmuruväljak. maid konkurente FC Otepää “Praegune kunstmuruväljak on 3 : 0 tervelt 115 pealtvaataja ees. kitsas ja jäätub talvel ära. TahakJa selline kodumängu publikuarv sime koos linnaga leida võimaluse on Elvas pigem reegel kui erand. väljakut laiendada ja selle tingi“Publikut tõmbab hea mänmusi parandada,” arutleb Naaris. gupilt, aga saadame oma koduNiipea ilmselt siiski väljaku remängude kohta infot laiali ja noveerimist ei alustata, sest linn oleme need pannud sellisele ajale, on teatanud, et neil ei ole praegu mis peaks kõigile sobima ehk võimalik asjale õlga alla panna, pühapäeva õhtuks,” räägib FC teab klubi tegevjuht. Aga just Elva tegevjuht ja treener Marek korraliku baasi olemasolu peaks Naaris. Ilmselt on elvakate jaoks Naarise sõnul olema eelduseks, et Florakas Sergei Mošnikov (vasakul) ja endine florakas, FC Elva parim samavõrra oluline asjaolu, et meeskond võiks oma kasvandikega mängumees Jürgen Kuresoo. Viimane on sel hooajal septembri keskpaiga seisuga III liigas löönud 15 väravat ja andnud 23 väravasöötu. väljakul saab toetada oma kandi jõuda tulevikus Esiliigasse. mehi. Mõistagi ei piirduta ühes korraKui veel mõni aeg tagasi olid 2000. side Floraga on alles jäänud, sest FC likus klubis nagu FC Elva vaid esindusaastal asutatud FC Elval tihedad seosed Elva on Flora II duubelmeeskonnaks. meeskonna arendamisega, vaid töö käib FC Floraga ning klubi esindusmees“Kevadel avastasime selle üllatusega aktiivselt ka noortega. konna eest mängisid Tallinnas elavad internetist. Aga vaevalt, et nad meilt “Peale Elva on meil treeningugrupid mängijad, siis nüüdseks on olukord reaalselt mängijaid tahavad,” pakub Naa- kaheksas lähivallas,” räägib Naaris. “Kokmuutunud ning mängijad on kõik Elva ris. Floraga seob FC Elvat ka juuni lõpus ku tegeleb laste ja noortega üheksa treeenda poisid. peetud sõprusmäng, mida võib kindlasti nerit. Aga töö käib juba ka kahes lastepidada Elva vutimeeste üheks seniseks aias. Jalgpall on Elvas laste harrastatavutipphetkeks. selt spordiala number üks, konkureerides Jalgpall on Elvas las“Kuigi Elvas treeningulaagris olnud vaid tüdrukute puhul võimlemisega.” te harrastatavuselt sporFlora läks kohtumist 1 : 0 juhtima, tuliRahvaspordis on Elvas siiski A ja diala number üks, konku- me mängu tagasi kui klubi hetke parim O suusatamine ning laskesuusatamine. reerides vaid tüdrukute mängija Jürgen Kuresoo lõi seisuks 1 : Aga kui FC Elva jätkab sama teotah1. Hoolimata 1 : 5 kaotusest kiitsid Flo- teliselt, siis pole võimatu, et varsti võib puhul võimlemisega. ra mängijad kohtumise järel, et me ei rääkida Elvast ka kui jalgpallilinnast. “Tegelikult on FC Elva end iseseistegelenud vaid kaitsetööga. Tundus, et “Kui punt püsib koos, siis ka teises valt majandanud kaheksa aastat ning mängu ajal nägi mängupilt välja umbes liigas ei tohiks meil raskusi tekkida,” FC Elva II eest on alati puhtalt Elva selline, nagu Flora mängiks meistriliiga heidab Naaris juba ettevaatavalt pilgu enda poisid mänginud,” nendib Naaris. alumise otsa meeskonnaga,” meenutab järgmisse aastasse. “Nüüd on ka FC Elva esindusmeeskon- Naaris kohtumist, mida jälgis koguni nas vaid oma kasvandikud. Vennad Jür- 428 pealtvaatajat. Andke teada oma tegemistest, põnevatest gen ja Mihkel Kuresoo on juurde tulKuigi pealtvaatajate üle ei saa Elva juhtumistest ja huvitavatest mängijatest: nud, aga nemadki on Elvast pärit. Tõsi, vutimehed kurta, leidub siiski ka probindrek@jalgpall.ee või lennart@jalgpall.ee

2011 OKTOOBER JALKA

59


Kured läinud, kurjad ilmad... ...aga meie juures on mõnus ja soe! Spordiklubi "Laagri Tervis" kutsub Sind trenni ja aurusauna!

TBA ZUMBA JOOGA BODYPUMP BODY JÕUSAAL PERSONAALTREENINGUD

Trenn toob Sulle tervise ja naeratuse! NB! Kõikidele oktoobris kaardi ostnutele üllatus! Vaata lähemalt www.laagritervis.ee Asume Veskitammi 22 (Laagri kooli hoone)

CAPSICAM (bensüülnikotinaat, nonivamiid, kamper, tärpentinõli, dimetüülsulfoksiid) valuleevendav ja soojendav vahend liiges- ja lihasvalude korral. Soojendab, parandab verevarustust, vähendab lihaspingeid ja liigesevalusid. Imendub kiiresti, ei määri riideid. Sobib ka sportlastele.

Tähelepanu! Tegemist on ravimiga. Enne tarvitamist lugege tähelepanelikult pakendis olevat infolehte. Kaebuste püsimise korral või ravimi kõrvaltoimete tekkimisel pidage nõu arsti või apteekriga.

60

JALKA OKTOOBER 2011


IV liiga

Külaliigast jalgpallimeeskonnani Ambla vallameeskond võib uhkusega öelda, et just nemad on ainuke klubi kõigi Eesti liigade peale, kelle nimes on sõna “vald”. Just see vallakogukond ja patriotism hoiabki meeskonda koos. Jako Arula

IV

liiga läänetsoonis mängival Ambla Vallameeskonnal on käsil alles oma teine hooaeg, kuid juba võivad meeskonna eestvedajad näidata ette positiivsed näitajad – nende kodumängudel käib konkurentsitult kõige rohkem pealtvaatajaid oma liiga tsoonis. Milles seisneb nende fenomen, miks on jalgpall sealkandis niivõrd kõrgelt hinnatud? Vastus peitub Amblas korraldatavas külaliigas. Kuigi vald ei kuulu Eesti suurimate hulka, toimib seal täiesti oma, kaheksa meeskonnaga jalgpalliliiga. Kõik mängivad kõigiga läbi nii kevadel kui ka sügisel ning 42 mängu põhjal selgubki võitja. See panigi aluse Ambla Vallameeskonnale. Otsus alustada liigas mängimist tuli külaliiga mängijatelt endilt. Oli teada, et korraldaja oleks pikki aastaid valla spordijuhi ja kehalise kasvatuse õpetajana töötanud Leo Matikaineni näol olemas. Kiirelt saadi nõusse ka vald, kes toetab osalustasu ning koduväljaku rendiga. Matikainen ise kommenteeris otsust alles nüüd alustada järgnevalt: “Mõte meeskonna loomisest keerles mu peas juba ammu. Ootasin siiski, et soov liigat mängida tuleks ka altpoolt, siis on ikka kindel, et poisse endid ka huvitab, et mängudeks kohale tulla.”

Tähtsamatel mängudel käib kohal lausa sadakond inimest, mis on neljanda liiga kohta suurepärane tulemus.

Mängijateks on eranditult Ambla vallast pärit inimesed. Nimelt toimis varem seal piirkonnas ka FC Flora süsteem, mis on nii mõnegi mehe jalgpallialaseks põhjaks. Pundis on ka neid, kes on lihtsalt asjast huvitatud ning jalgpalli

Foto: Caroly Rootsma

Ambla Vallameeskond on löögihoos ja rõõmustab kohalikku publikut.

mänginud vaid kehalise kasvatuse tundides, samuti Matikaineni käe all. Praegu aga meeskond regulaarselt trenne teha ei saa. Puudub nii treener kui ka mängijad, kes saaksid nädala sees oma kodukohta harjutama tulla. Paljud meestest elavad ning töötavad Tallinnas väga erinevatel elualadel. Näiteks on meeskonnas ehitajaid, geodeet, Kalevi kommivabriku tööline ning on ka tudengeid Tartu Ülikoolist. Tulevikus loodab meeskonna eestvedaja, et koos hakatakse käima vähemalt korra nädalas ning juba käivad läbirääkimised ka treeneritega. Lootus tulevikus kvaliteeti parandada on hea. Juba 15 aastat on koostöös Soome Taipalsaari vallaga korraldatud noorte ühiseid jalgpallilaagreid 11–15aastastele lastele ning plaanis on pidada ka Taipalsaari ja Ambla valla meeskondade vaheline sõpruskohtumine. See motiveerib nii tulevasi jalgpallureid kui ka praeguse Ambla Vallameeskonna mehi. Suurimad innustajad liigamängude ajal on aga kindlasti pealtvaatajad. Tähtsamatel mängudel käib kohal lausa sadakond inimest, mis on neljanda liiga

kohta suurepärane tulemus. Aga on ka põhjust. Nimelt tänu tiimi sponsoritele toimuvad publiku vahel erinevad loosimised. Võimalus on saada näiteks Kuma ristsõnu või Kalevi šokolaade. Samuti loositakse auhindu välja nende vahel, kes on käinud hooaja jooksul kõigil kohtumistel. Peale selle on Ambla meeskond kaasanud mängudele ka tantsutüdrukud! Mängude poolajal esinevad pealtvaatajatele neiud kohalikust tantsutrupist Femme. Tuleviku osas on Leo Matikainen optimistlik: “Hakkab juba tekkima isu kolmandasse liigasse jõuda, potentsiaali selleks on. Kui me saaksime ikka poisid korralikult rivisse, miks siis mitte üritada,” sõnab Matikainen. “Oleme saanud häid tulemusi liiga liidri vastu, keda võõrsil võitsime 7 : 0. Samuti mängisime karikamängus ühe poolaja täiesti võrdselt meistriliiga klubiga FC Kuressaare,” ei välista Matikainen, et kunagi võib Ambla Vallameeskonda näha mängimas ka kõrgemates liigades. Andke teada oma tegemistest, põnevatest juhtumistest ja huvitavatest mängijatest: indrek@jalgpall.ee või lennart@jalgpall.ee 2011 OKTOOBER JALKA

61


62

JALKA JUULI 2011


kalender

Oktoobrikuu mängud kodukamaral Avaldame tavakohaselt kuu tähtsamad mängud Eestis: Meistriliiga ja Esiliiga meestele, naiste Meistriliiga üleminekumängud ja karikafinaal ning erinevate koondiste mängud. Lühend: TV – mäng on TV 6 eetris. Kalendrimuudatusi jälgi: www.jalgpall.ee

Meistriliiga Laupäev, 1. oktoober (XXXII voor) 14.00 TV Nõmme JK Kalju – Tallinna FC Levadia Hiiu staadion

14.00 Tallinna FC Infonet – Valga FC Warrior Lasnamäe KJH kunstmuruväljak 14.00 Pärnu linnameeskond – Tallinna FC Puuma Pärnu Kalevi staadion

U21 Esmaspäev, 10. oktoober 16.00 Eesti–Horvaatia EM Tartu Tamme staadion

17.00 Narva JK Trans – Tartu JK Tammeka Narva Kreenholmi staadion

17.00 Tallinna FC Levadia II – Kohtla-Järve FC Lootus Maarjamäe kunstmuruväljak

17.00 FC Viljandi – JK Sillamäe Kalev Viljandi linnastaadion

Pühapäev, 16. oktoober (XXXIII voor)

Neljapäev, 13. oktoober

14.00 Kohtla-Järve FC Lootus – Pärnu linnameeskond Kohtla-Järve Spordikompleksi staadion

19.00 Eesti–Saksamaa EM A. Le Coq Arena

14.00 Tallinna FC Puuma – Tallinna FC Infonet Lasnamäe SPK kunstmuruväljak

Laupäev, 15. oktoober

17.00 Tallinna FC Flora – FC Kuressaare A. Le Coq Arena 17.00 Paide linnameeskond – Lasnamäe FC Ajax Paide Gümnaasiumi staadion Laupäev, 15. oktoober (XXXIII voor) 14.00 TV Tallinna FC Levadia – Tartu JK Tammeka Maarjamäe muruväljak 14.00 FC Kuressaare – FC Viljandi Kuressaare linnastaadion 14.00 Paide linnameeskond – Narva JK Trans Paide Gümnaasiumi staadion 14.00 Lasnamäe FC Ajax – Tallinna FC Flora FC Ajaxi staadion 14.00 JK Sillamäe Kalev – Nõmme JK Kalju Sillamäe Kalevi staadion Laupäev, 22. oktoober (XXXIV voor) 14.00 TV Nõmme JK Kalju – FC Kuressaare Hiiu staadion

14.00 Valga FC Warrior – Kiviõli Tamme Auto Sportland Arena 14.00 JK Tallinna Kalev – Tallinna FC Flora II Kalevi Keskstaadion

U17

19.00 Eesti–Slovakkia EM A. Le Coq Arena Teisipäev, 18.oktoober 15.00 Eesti–Albaania EM A. Le Coq Arena

17.00 Tallinna FC Levadia II – Tallinna JK Legion Maarjamäe kunstmuruväljak Pühapäev, 23. oktoober (XXXIV voor) 14.00 Tallinna JK Legion – JK Tallinna Kalev Wismari kunstmuruväljak 14.00 Tallinna FC Flora II – Valga FC Warrior A. Le Coq I muruväljak või Sportland Arena 14.00 Kiviõli Tamme Auto – Tallinna FC Puuma Kiviõli linnastaadion või Sportland Arena

Naised Meistrivõistlused Laupäev, 8. oktoober 13.00 üleminekumäng: Esiliiga 2. koht vs Meistriliiga 5. koht 13.00 üleminekumäng: II liiga 2. koht vs Esiliiga 5. koht Laupäev, 15. oktoober

14.00 Pärnu linnameeskond – Tallinna FC Levadia II Pärnu kunstmuruväljak

13.00 üleminekumäng: Meistriliiga 5. koht vs Esiliiga 2. koht

14.00 FC Viljandi – Lasnamäe FC Ajax Viljandi linnastaadion

17.00 Tallinna FC Infonet – Kohtla-Järve FC Lootus Lasnamäe KJH kunstmuruväljak

13.00 üleminekumäng: Esiliiga 5. koht vs II liiga 2. koht

17.00 Tartu JK Tammeka – JK Sillamäe Kalev Tartu Tamme staadion

Pühapäev, 30. oktoober (XXXV voor)

14.00 Narva JK Trans – Tallinna FC Levadia Narva Kreenholmi staadion

17.00 Tallinna FC Flora – Paide linnameeskond A. Le Coq Arena Laupäev, 29. oktoober (XXXV voor) 14.00 TV Tallinna FC Flora – Narva JK Trans A. Le Coq Arena 14.00 Paide linnameeskond – FC Viljandi Paide kunstmuru või Paide staadion 14.00 Lasnamäe FC Ajax – Nõmme JK Kalju FC Ajaxi staadion või Lasnamäe SPK 14.00 FC Kuressaare – Tartu JK Tammeka Kuressaare linnastaadion või Salme

14.00 Pärnu linnameeskond – Tallinna JK Legion Pärnu kunstmuruväljak

14.00 Tallinna FC Puuma – Tallinna FC Flora II Lasnamäe SPK kunstmuruväljak 14.00 Valga FC Warrior – JK Tallinna Kalev Sportland Arena 17.00 Tallinna FC Levadia II – Tallinna FC Infonet Maarjamäe kunstmuruväljak

Koondised Teisipäev, 11. oktoober

Esiliiga

Pühapäev, 9. oktoober 14.00 Karikavõistluste finaal

14.00 Kohtla-Järve FC Lootus – Kiviõli Tamme Auto Ahtme kunstmuruväljak

14.00 JK Sillamäe Kalev – Tallinna FC Levadia Sillamäe Kalevi kunstmuru- või muruväljak

Pühapäev, 2. oktoober (XXXII voor)

Karikavõistlused

20.00 Eesti–Ukraina A. Le Coq Arena U23

Saalijalgpall Neljapäev, 20. oktoober 17.45

Soome –Albaania MM-valikturniir Kiili spordihall

20.00 Eesti–Türgi MM-valikturniir Kiili spordihall Reede, 21. oktoober 17.45

Türgi–Soome MM-valikturniir Kiili spordihall

20.00 Eesti–Albaania MM-valikturniir Kiili spordihall Pühapäev, 23. Oktoober

14.00 Tallinna JK Legion – Tallinna FC Flora II Wismari kunstmuruväljak

Kolmapäev, 5. oktoober

17.30 Albaania–Türgi MM-valikturniir Kiili spordihall

14.00 Kiviõli Tamme Auto – JK Tallinna Kalev Kiviõli linnastaadion

19.00 Eesti–Wales International Challenge Trophy A. Le Coq Arena

20.00 Soome–Eesti MM-valikturniir Kiili spordihall 2011 OKTOOBER JALKA

63


rannajalgpall

Juubeliaasta künnisel: taseme tõus ja tihenev konkurents Eesti rannajalgpallis on käsil head ajad, mida iseloomustab liiga taseme tõus ning tihenev konkurents koondisekohtadele. Erik Eenlo

A

la eestvedaja Kari-Andri Kase sõnul on meie klubid heal Euroopa tasemel, mida tõestas sel suvel Eestis peetud turniir, kus šveitsi, Taani ja Norra võistkondade ees õnnestus võit võtta Unibet/Nõmme Kaljul. “Järgmisel hooajal püüame veelgi rohkem sarnaseid mänge pakkuda, aga peatähelepanu suuname siiski kodusele liigale,” ütleb Kask 2012. aastal alles oma 10. sünnipäeva tähistava Eesti rannajalgpalli kohta. Kuidas kujunes rannajalgpalli liiga esikolmik sel aastal, aitavad lahti mõtestada asjaosalised ise.

Nõmme meeskonnavaim Meistriks tulnud Unibet/Nõmme Kaljus mängiv Rando Rand näeb edu taga eelkõige head meeskonnavaimu, sujuvat kokkumängu, kogemusi ning tõsist suhtumist. “Mehed teevad trenni nii palju kui Foto: erakogu

võimalik. Käsitleme iga kohtumist finaalina, keskendume maksimaalselt,” selgitab Rand. “Kuna liiga etapid on väsitavad, siis püüame mängus kohe alguses oma paremuse maksma panna ning lõpuosas suure skoori jahtimise asemel jõudu säästa.” SC Real/Triobetis palliv Ott Purje tõstab Nõmme puhul esile just meeskonda kui tervikut. “Nõmme mehed on kõige rohkem trenni teinud. Lisaks on neil püsiv tuumik. Individuaalselt nad teistest üle polegi, just meeskondlikult on nad väga head,” analüüsib Purje. Rando Ranna sõnul võib Nõmme Kalju hooajaga rahule jääda. Peale meistritiitli jõuti ka karikafinaali, kus jäädi alla Triobet/Reali meeskonnale. Meistritiitli saatus otsustati seekord lausa viimase mänguga. Augur/Betooni meeskonnal oli tiitel käeulatuses, sest enne viimast matši juhiti Kalju ees kahe punktiga. Otsustavas omavahelises kohtumises jäi Nõmme Kalju napilt 4 : 3 peale. Talvel uueks hooajaks ettevalmistusi tehes mängib Kalju saalijalgpalli, kavatsetakse kasutada Pirita liivahalli ning tegeleda aktiivselt jõutreeningutega.

Augur/Betooni tõus

Rannajalgpallihooaja parim väravakütt Ott Purje Real/Triobetist.

64

JALKA OKTOOBER 2011

“Augur/Betoon tegi üllatavalt sisuka hooaja. Tõstaksin esile Taavi Tammo ja Kristian Marmori

panust,” kiidab vastast Rando Rand. “Rahuloluks eriti põhjust pole, kuigi suutsime liigas eelmise aastaga võrreldes parema koha välja mängida,” tunnistab hõbedale tulnud Marmor. “Tase on liigas ühtlane. Kuld jäi minu arvates enesekindluse taha. Mõnel juhul jäi puudu oskusest tegutseda ühtse meeskonnana. Arenguruumi on meil palju.” Marmori sõnul kavatsetakse järgmisel aastal oma asja veelgi tõsisemalt ajada. “Meil on mängijaid, kelle erialast ettevalmistust oleks võimalik kasutada meeskonna füüsilise võimekuse tõstmisel ja treeninguprotsessi efektiivsemaks muutmisel. Usun, et 2012 saab olema meie aasta,” räägib ta.

Real/Triobeti karikavõit Real/Triobeti meeskond võitis meistriliigas pronksmedalid. Peale selle jääb hooaega kaunistama karikavõit. Ott Purje hinnangul oli enne hooaja algust võimalik välja tuua neli tiitlipretendenti – peale medalikolmiku ka FC ValiceCar. “Üldjoontes võib hooajaga rahule jääda,” hindab meeskonna liider ja hooaja parim väravakütt Purje. “Eesmärgiks olime võtnud meistritiitli. Kripeldama jäävad lihtsalt käest antud punktid. Kaotades eelviimasel etapil Pärnule, lasime liidrid eest.” Purje sõnul jäi neil viimasel etapil õnnest puudu – Betooni vastu oldi eduseisus, kuid lõpuks kaotati penaltitega. Kulla saatust see mäng ei otsustanud, kuid kõrgemale võinuks tõusta küll. Purje sõnul treenis valdav osa meeskonnast kaks korda nädalas, koondises mängivad pallurid rohkem. Talvisel ajal kavatsetakse ennast saalihoki ja -jalgpalliga vormis hoida.


sina oled kohtunik

Kuidas lahendaksid need 3 olukorda? Kunstnik Mart Vainre joonistab pildid, Eesti Jalgpalli Liidu peakohtunik ning UEFA kohtunike vaatleja Uno Tutk annab vastuseid, aga küsimusi saadavad endiselt meie lugejad. Nagu alati jätkub just nii rubriik “Sina oled kohtunik!”. Saada meile mõni huvitav mänguolukord. Soovitatavalt selline, mis võiks olla kohtunikule pähkliks, mõni selline, mida oled ise näinud või kogenud, mõni selline, millele sa

ise täpset lahendust ei oska pakkuda või mille lahendust tahaksid kontrollida. Jalka valib neist koostöös Uno Tutkiga välja kolm ning järgmises numbris trükime need ära koos vastuste ja Mart Vainre illustratsioonidega. Saada oma kirjeldus või küsimus aadressile lennart@jalgpall.ee märksõnaga “KOHTUNIK”. Just sinust sõltub, kui huvitavat materjali teised lugeda saavad!

3 olukorda On nurgalöögieelne olukord kõva tuulega toimuvas mängus. Ründaja kasutab hingetõmbe hetke neelu puhastamiseks ja laseb lendu süljeklimbi, mille tuul kannab kaitsja pükstele. Kaitsja ei suuda end kontrollida ja sülitab ründajale suurest vihast näkku. Kellele millised kaardid anda ja miks? Küsimuse esitas Ervo Sein

1

vakütt ära. Kodumeeskond ja täismaja publikut on marus – nõuab värava tühistamist ja kollast kaarti. Mida nüüd teha? Küsimuse esitas Kirill Ivanov

Uno Tutk: Kuna sellisena serveeritud situatsioonis on ründaja tegevus mittetahtlik ning tuule mõjul tekkinud ebameeldiv olukord tuleb kuidagi siiski lahendada, siis reeglite järgi tuleb kaitsjale näidata punast kaarti ja ta väljakult eemaldada. Tema tegevus on tahtlik ja ehk ka agressiivne. Mäng jätkub endiselt nurgalöögiga.

Vahetusest sekkuv mängija on end neljanda kohtuniku juurde valmis seadnud ja peakohtunik annab loa vahetuseks. Mängijat kontrollides näed, et tal on pael ümber käe. Käsid selle ära võtta, kuid mängija hakkab õiendama, et tegemist on usutunnistuse sümboliga ega kavatsegi seda ära võtta. Lõpuks ähvardab ta kohtunikke kohtuga. Milline on lahendus? Küsimuse esitas Peeter Leht

Uno Tutk: Mille eest kollane kaart? Reaalset käega mängu ju ei toimunud, kõik oli reeglitepärane – värav peab lugema. Uno Tutk: Kui mängija keeldub seda paela eemaldamast, kuna tegemist on ehte või tema jaoks ka usutunnistuse sümboliga, siis ei saa teda väljakule lubada. Jalgpalli reeglites on selgelt välja toodud: “Ehete kandmine mängu ajal on keelatud. Teipimine ei ole lubatud.”

Pingelise mängu lõpuhetkedel, seisul 1 : 1, vajab külalismeeskond võitu, et kindlustada tiitel. Külaliste ründaja pääseb lõpuks karistusalast löögile, väravavaht tõrjub, ründaja üritab käega sisse lüüa, ent ei saa pihta. Pall tabab hoopis kaitsjat, kellest see kukub uuesti ründaja ette ning selle võimaluse realiseerib vära-

2

3

2011 OKTOOBER JALKA

65


lisaaeg

Lembit Peegel 75 18. oktoobril saab 75aastaseks maailma parim spordifotograaf Lembit Peegel. Kui tihti on Lembit ise fotoobjektiivi ette jäänud? Vist mitte väga. Sageli on ta lausa tõrjuv: ei, mind pole vaja üles klõpsutada! Tänavu juunis, kui Lembit Peegel oli Jalka fotograafina Montevideos ajaloolisel Centenario staadionil asuvas vutimuuseumis, oli ta veidi leplikum. Centenariol selgus 1930. aastal esimene jalgpalli maailmameister. Sealses muuseumis on aga tallel kõik Uruguay jalgpalli suurhetked. Selles muuseumis on tehtud juuresolevad pildid. Palju õnne, Lembit! Fotod: Oliver Oli

Oktoobrikuu sünnipäevad: 01.10 Albert Prosa 01.10 Mark švets 02.10 Kalev Pajula 04.10 Signy Aarna 05.10 Joel Lindpere 05.10 Margus Kröönström 06.10 Tarmo Kink (1. pildil) 06.10 Andrei Kalimullin 07.10 Sander Sinilaid (2. pildil) 08.10 Jaan Leimann 09.10 Kert Kütt (3. pildil) 10.10 Maaren Olander 10.10 Peeter Küttis 12.10 Aleksandr Starodubtsev 14.10 Andrei Karhu 14.10 Meelis Lindmaa 14.10 Tõnu Vanakesa 15.10 Aleksandr Kirpu 16.10 Vjatšeslav Smirnov 17.10 Gerlin Naisson

(21) (35) (42) (21) (30) (42) (26) (34) (21) (22) (31) (36) (69) (60) (31) (41) (49) (22) (54) (33)

18.10 Eron Krillo 18.10 Lembit Peegel 19.10 Aivar Pohlak 19.10 Viktor Neštšeretnõi 20.10 Erko Saviauk 21.10 Igor Prins 22.10 Maksim Rõtškov 22.10 Hillar Maldre 23.10 Alan Garcia Gutierrez 26.10 Priit Adamson 28.10 Romans Gladilins 28.10 EnverJääger 28.10 Martin Lepa 29.10 Marko Sonn 29.10 Rein Pajunurm 29.10 Tõnu Sirel (4. pildil) 30.10 Ragnar Klavan 30.10 Elar Tarkus 31.10 Gediminas Kruša

(20) (75) (49) (61) (34) (45) (38) (80) (29) (36) (23) (29) (35) (23) (48) (54) (26) (27) (21)

jalgpallimuuseum Koos Uruguay jalgpalli esimese kuldse meeskonnaga 1924. aasta OMilt Pariisis.

1950. aasta MM-areenil Maracanal, kus Uruguay alistas 200 000 rusuvalt vaikiva brasiillase ees nende rahvuskoondise 2 : 1.

Taustaks sama laud ja toolid, mis ülal hiigelfotol – just selle laua taga otsustas FIFA, et esimene MM toimub Uruguays.

66

JALKA OKTOOBER 2011

Uruguay seinakell Copa America võitjalt Üks värskemaid Foto: Oliver Oli esemeid Eesti Jalgpalli Liidus on tänavuselt Lõuna-Ameerika turneelt kingiks saadud seinakell. Käesoleva aasta märtsis alistas Eesti koondis kodusel A. le Coq Arenal kahekordsed maailmameistrid 2 : 0. See on Eesti koondise kõige väärtuslikum võit, kui arvestada vastase formaalset tugevust, mitte mängu kaalukust. Samuti oli tähelepanuväärne, et alistasime maailma edetabelis tol hetkel 7. kohal paiknenud meeskonna, kes pealegi oli eelmise aasta MMil saavutanud 4. koha! Vastukülaskäiguks Montevideosse ei saanud koondis kokku oma parimaid poegi, aga noor koosseis andis siiski lahingu, kaotades 0 : 3. Just selle mängu puhul kinkiski Uruguay vutiliit meie alaliidule kohalikust kivist tehtud seinakella, mille sihverplaat kujutab Uruguay riiki, nagu ta meile maakaardilt vastu vaatab. Kell meenutab meile ka Eesti koondise ühist lendu Uruguay ässadega Montevideost Riverasse, kus mäng toimus. Tallinnas saavutatud võitu Uruguay üle väärtustasid kahekordsed maailmameistrid ise, kui nad võitsid juulis 15. korda Copa America – Eesti oli märtsis jagu saanud vastasest, kel on ette näidata suurtulemused nii 2010. kui ka 2011. aastast! Eesti ei teeninud võidu eest Uruguay üle küll kolme punkti, kuid sai palju enamat: väärika lehekülje oma jalgpalliajalukku ja hulga enesekindlust edasiseks. Kella tikk-takk tuletagu seda alati meelde.


2011 OKTOOBER JALKA

67


68

JALKA OKTOOBER 2011

JALKA (oktoober 2011)  

JALKA ajakirja oktoobrikuu number.

Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you