Jalka (veebruar 2024)

Page 1

SELLES NUMBRIS: KAROL METS  INDREK SCHWEDE  KOHTUNIKUD  HÕBEPALL & ANNIKA

A. Le Coq Arenale jõudmiseks pugeda läbi räpase urka?

Marko Lelov:

Floras jäi mu potentsiaal kätte saamata

Kuidas murda viiki?

Postritel

Mattias Käit, Olivier Giroud

RAUNO

VEEBRUAR 2024
ALLIKU: kaheksas meistritiitel oli kõige magusam!
Jalgpallihallide topeltelu Luubi all Henri Perk
2,80
Hispaania ajastu algus ISSN 1736-7379
HIND EUROT
Miks tuleb
Jalgpall selgelt Eesti popim spordiala

Ootus kasvab

Uue jalgpallihooaja alguseni Eestis on veel kuu jäänud, aga juba jaanuari lõpus on sellele eelnev ootus mõnusalt suurenemas. Läbi aegade tasavägiseim A. Le Coq Premium liiga hooaeg vajab ju väärilist jätku, eelmisel hooajal tehtud vead soovivad parandamist ja saavutused ületamist.

Nagu ikka, pakub Jalka ka hooajavälisel ajal põnevat lugemist jalgpalli eri tahkudest. Kaaneloos räägib oma karjäärist kaheksakordne Eesti meister Rauno Alliku, persoonina on luubi all ka endine mängija ja praegune treener Marko Lelov. Avaldame põnevamaid mõtteid esimeselt kohtunike konverentsilt, pakume välja vaatemängulisi lahendusi järgmiseks aastalõputurniiriks ja uurime, kuidas on sattunud nii, et Eesti rahvusstaadionile jõudmiseks tuleb ühest ilmakaarest tulles läbida lausa ulmelisena tunduv kadalipp.

Lisaks saab käesolevast Jalkast lugeda, millist topeltelu üle Eesti kerkinud jalgpallihallid elavad; Indrek Schwede jagab muljeid Karol Metsa osalusel toimunud Hamburgi derbilt ning Veiko Valdna avab kunagise Eesti vutikuulsuse Evald Miksoni vastuolulist pärandit. Head lugemist!

Uus hooaeg ei ole enam mägede taga – valmistume-valmistume!

2024 VEEBRUAR JALKA 3 VEEBRUAR
Foto: Liisi Troska

KAANELUGU

LK 14–19

FC Floraga on juba peaaegu 15 aastat järjepidevalt kaasas käinud ka Rauno Alliku nimi. Eelmisel hooajal Flora ridades juba kaheksanda meistritiitli võitnud ja sellega taasiseseisvumisjärgseks

edukaimaks A. Le Coq Premium liiga mängijaks tõusnud Alliku räägib Jalkale nii Florasse sattumisest, parematest ja halvematest hetkedest kui ka… korvpallist.

KOHUSTUSLIK

LUGEMINE:

Esimest korda toimunud jalgpallikohtunike konverents peegeldas õigusemõistjate tööd mitme tahu alt, nii heast kui halvast küljest. Mis siis lõppude lõpuks on see, mis teeb tavalisest kohtunikust hea vilemehe või -naise?

Kohtunikud lk 37–39

22

Kolumn

12 Raul Ojassaar

20

Aastalõputurniiril tekkis naiste meistriliiga turniiril olukord, kus võitja selgus mündiviske teel. Milliseid atraktiivsemaid, lõbusamaid ja paremaid võimalusi võiks järgmine kord selle asemel kasutada?

Persoonid & intervjuud

14 2-kõne: Rauno Alliku

22 EJLi töötaja: Marko Lelov Marko Lelov on Eesti jalgpallis tuntud nii mängija, treeneri kui kommentaatorina. Suur intervjuu Leloviga ilmub Jalkas kahes osas.

40 Mängija luubi all: Henri Perk

48 Ajalugu: Evald Miksoni saladuse Rubriigid

3 Veebruar

6 Lembit Peegel

8 Nimed & numbrid

10 Lugu & tsitaadid

20 Koondis

26 Miks?

Jalka rubriik „Miks?“ uurib seekord, miks tuleb Tehnika tänava poolt A. Le Coq Arenani jõudmiseks pugeda läbi imekitsa ja räpase veeviimari.

SISUKORD
12

28 Taristu

Jalgpallihallid ei tule kasuks sugugi mitte ainult jalgpalli harrastajatele. Milliseid üritusi ja treeninguid veel Eesti vutihallides korraldatakse?

37 Kohtunikud: kohtunike konverents

42 Maailm: Indrek Schwede Hamburgi madinal

52 Faktifoto

54 Ajalugu

Jalka jätkab tagasivaadete sarjaga, kus on luubi all varasemad EM-finaalturniirid. Seekord hüppame aastasse 2008, kui koondisejalgpallis algas Hispaania valitsemisaeg.

62 10 aastat tagasi

63 Pane end proovile!

Nuputamisrubriik toob teieni igal kuul põnevaid küsimusi nii mälumängu kui reeglite tundmise testi kujul.

64 Lisaaeg

66 Ristsõna

IMPRESSUM

ESIKAANEL: RAUNO ALLIKU

FOTO: KATARIINA PEETSON

NR 2 (194) 2024

PEATOIMETAJA:

RAUL OJASSAAR raul.ojassaar@jalgpall.ee

TOIMETAJA:

MAARJA TRAUSS

FOTOGRAAF:

LEMBIT PEEGEL

MAKETT JA KUJUNDUS:

MARJU VILIBERG

KEELETOIMETAJA:

TRIINU-MARI SANDER

REKLAAM:

MATTIAS KAUK

+372 5650 9217 mattias.kauk@jalgpall.ee

KOLLEEGIUM:

INDREK SCHWEDE (ESIMEES)

LENNART KOMP

SIIM KERA

NEEME KORV

AIVAR POHLAK

ANU SÄÄRITS

MIHKEL UIBOLEHT

VÄLJAANDJA:

EESTI JALGPALLI LIIT WWW.JALGPALL.EE

TOIMETUSE POSTIAADRESS:

JALKA, EESTI JALGPALLI LIIT, JALGPALLI 21, 11312 TALLINN +372 627 9960

TRÜKITUD PRINTALLIS

EESTI JALGPALLI

LIIDU AJAKIRI

ILMUB 12 KORDA

AASTAS

28
Poster Mattias Käit Olivier Giroud
42
2024 VEEBRUAR JALKA 5
54

Eelmise aasta eurosuvi ebaõnnestus Eesti jalgpalliklubidel täielikult: kamba peale ei saadud jagu mitte ühestki vastasest ning totaalne krahh tekitas palju küsimusi nii meeskondade kui ka Eesti spordisõprade seas. Ega midagi – tuleb loota, et alanud aastal suudavad meie klubid paremini!

MIS HALVASTI, SEE UUESTI!

Henrik Ojamaa Częstochowa Rakówi haardes. Tänavust hooaega alustab Ojamaa juba peaaegu et Rakówi värvides – tema uue koduklubi Paide Linnameeskonna logo on samuti sinipunane. See, kas Ojamaa ja Paide ka sel suvel euromänge mängida saavad, on aga veel lahtine: neljas koht mulluses A. Le Coq Premium liigas tähendab, et Paide peab eurosarja pääsemiseks kas ise Tipneri karika võitma või lootma, et selle võidab üks kolmest neist eespool lõpetanud tiimist – kas FC Flora, FCI Levadia või Tallinna Kalev.

6 JALKA VEEBRUAR 2024
PEEGELDUSED
Fotod: Lembit Peegel

FC Flora kapten Konstantin Vassiljev alustab 39aastaselt järjekordset hooaega, kusjuures treeneritiimis toimunud ümberkorralduste järel võib eeldada, et parasjagu UEFA Pro taseme treenerikursustel osalev Vassiljev saab mängimise kõrvalt sõna sekka öelda ka treenerirakursist. Kui kaua plaanib augustis 40aastaseks saav Vassiljev aga veel platsil mütata? Lõppenud hooaeg ju näitas, et taset jagub Eesti liiga jaoks küll ja veel…

PEEGELDUSED 2024 VEEBRUAR JALKA 7

Andreas Aniko

Eesti rannajalgpallikoondis sai uue peatreeneri: neli aastat seda ametit edukalt pidanud Aleksei Galkinilt võttis aastavahetusega teatepulga üle 44aastane Andreas Aniko. Sisuliselt 20 aastat ise rannavutti kõrgel tasemel mänginud Aniko on alates 2016. aastast olnud Nõmme BSC mängiv treener, Eesti koondist esindas ta mängijana aastatel 2007–2015.

Holm Park

Tartu Welco poolt Raadile rajatud Holmi jalgpallipark valiti Tartu linna eelmise aasta sporditeoks. Osaliselt tänu ühisrahastuskampaaniale valminud ainulaadne süsinikuneutraalne jalgpallistaadion asub otse eesti rahva muuseumi kõrval ning paistab silma mitme erilise ja isikupärase lahenduse poolest.

Lahkus Peeter Küttis

20. jaanuaril lahkus meie seast Eesti Jalgpalli Liidu pikaaegne president ja juhatuse liige Peeter Küttis (10.10.1942 – 20.01.2024).

Küttis oli jalgpalliliiduga seotud üle 30 aasta – ta kuulus 1988. aastal EJLi taasasutajate sekka ning oli organisatsiooni president aastatel 1994–2003. Jalgpalliliidu juhatusse kuulus Küttis aga veel pikemalt, aastatel 1990–2017.

Alates 2003. aastast oli Küttis EJLi aupresident. Samal aastal pälvis ta esimesena ka jalgpalliliidu kõrgeima autasu ehk kuldmärgi. Aastate jooksul esindas Küttis jalgpalliliitu paljudel FIFA ja UEFA ametlikel sündmustel ja kongressidel. Jalgpalliväliselt töötas juristiharidusega Küttis aastaid Tallinna perekonnaseisuameti juhatajana ning oli aastatel 1998–2005 Tallinna linnakohtu kohtunik. Küttise pojad on samuti spordiinimesed: vanem poeg Kim-Erik jõudis korvpalli meistriliigasse, noorem poeg Kert on mänginud jalgpalli kõrgliigas, U21 koondises ja saalijalgpallikoondises ning töötab tänaseni jalgpalliliidus.

Jalka avaldab Peeter Küttise lähedastele kaastunnet.

463

kohtunikuga teenindati 2023. aastal ära Eesti jalgpalli meistrivõistluste kohtumised. Veel 2019. aastal oli see arv vaid 272.

600 000 euro võrra tuli Paide linnal suurendada omaosalust, et valmis ehitada sinna planeeritud jalgpallihall. Halli kogumaksumuseks tuleb 3,6 miljonit eurot ja see peaks valmima aasta lõpuks.

Kolme

päeva jooksul lahkus kaks jalgpallilegendi: 5. jaanuaril suri brasiillane Mário Zagallo, 7. jaanuaril sakslane Franz Beckenbauer. Tegu oli kahe esimese mehega, kes suutsid jalgpalli MM-tiitli võita nii mängija kui peatreenerina – hiljem on selle klubiga liitunud veel vaid prantslane Didier Deschamps.

8 JALKA VEEBRUAR 2024 NIMED & NUMBRID
Foto: Lembit Peegel

Nii nad ütlesid

„Ülemkogu on selles mõttes väga eriline, et saalis olev poliitik peab ise hakkama saama. Osa neist on vait, magavad või vaatavad jalgpalli või teevad teab mida.“

Riigikantselei Euroopa Liidu asjade direktor Klen Jäärats ELi ülemkogust

„Jumal tahab, et me palvetaksime –ükskõik kui tähtsusetu see asi ka poleks. Kui me pöördume palves jumala poole, siis see näitab, et me usaldame teda. Selles mõttes on okei ka jalgpallitulemuse pärast palvetada.“

Arsenali fännist vaimulik Indrek Salumets

„Selle juurde käis ka jalgpallifänlus. Claire’s Birthday ametlikud lemmikklubid olid Manchester City ja Derby County, loomulikult Mart Poomi pärast. Tegelikult ma ei olnud vaadanud ühtegi nende klubide jalgpallimängu, ma lihtsalt läksin selle kõigega kaasa.“

Vaiko Eplik meenutab, et tema kunagine bänd Claire’s Birthday võttis palju snitti Oasiselt

„Mulle tundub, et praegu on läänemaailmas riike, kes usuvad, kui jalgpalliterminoloogiat kasutada, et Ukraina suudab kaitses mängides Venemaale väravaid lüüa. Väga raske on kaitsest väravaid lüüa, jääb vaid loota, et väravavaht tuleb väljakule välja ja suudetakse sealt oma löögid ära teha.“

Ajakirjanik Mirko Ojakivi

„Mis puutub kriitikasse, siis olen ma selleks alati valmis, aga mitte kolleegidelt. Ja kui ma seda kuulsin, siis minu hinnangul ei ole jagunud sellistes olukordades treenerieetikat. Treener ei tohi treenerit kritiseerida ja konkreetselt ei meeldinud mulle Tarmo Kink, kes väljendas rahulolematust meeskonna vastu, kes tegutseb oma stiilis.“

FC Kuressaare peatreener Roman Kožuhhovski

„Ta tuli kuueaastaselt kohale, seisis isaga väljaku ääres ja soovis meiega treenida. Laskusin tema ette põlvele maha, et ta tuleb ju Tallinnast üsna kaugelt. Aga ta rääkis jalgpalluriks saamise unistusest juba kuueselt! Laususin, et proovime. Andsin talle kodused ülesanded – kui tema suudab ja tahab Kohilast kohal käia, siis pean ka mina suutma neid asju klapitada.“ Atko Väikmeri endisest juhendatavast Martin Vetkalist

Jalgpall on endiselt Eesti populaarseim spordiala. Ja mitte napilt!

Eelmise aasta teises pooles korraldas uuringufirma Kantar Eestis ja teistes Euroopa riikides avaliku arvamuse uuringu, millega uuris Eesti inimeste suhtumist sporti, jalgpalli ja jalgpalli puudutavatesse teemadesse. Kuigi Euroopa keskmisele jääb Eesti inimese jalgpallihuvi selgelt alla, on tegu siiski kindlalt Eesti kõige populaarsema spordialaga.

Tekst: Raul Ojassaar | Foto: Liisi Troska

Uuringu valim oli 1000 täisealist inimest, sealhulgas arvestati valikul nii vanust, sugu kui ka elukohta, et valim oleks esinduslik. Sarnane küsitlus on korraldatud ka varem – 2016., 2018., ja 2021. aastal –, mispärast annavad praegused tulemused varasematega võrreldes ka hea aimuse selle kohta, kuidas on Eesti inimeste suhtumine jalgpalli ja teistesse aladesse viimaste aastate jooksul muutunud.

Jalgpall on uuringu tulemuste järgi endiselt selgelt Eesti kõige populaarsem spordiala: jalgpalli jälgijaks (kas mõne võistkonna või mängija toetajaks, televaatajaks või muul moel jalgpalli vastu huvi tundvaks) märkis end 38 protsenti vastanutest. Selles arvestuses on teisele kohale tõusnud eelkõige autoralli ja Ott Tänaku toel mootorisport (26%), järgnevad korvpall ja kergejõustik (mõlemad 23%) ja tennis (17%). Iseäranis kõvasti on positsioone käest andnud kergejõustik – 2016. aastal oli kergeraksuhuvilisi veel 38 protsenti, seekord aga 23 protsenti.

Meeste seast jälgib jalgpalli 48%, naiste seast 29% inimestest, mis teeb jalgpallist ka Eesti naiste seas populaarseima spordiala. Euroopa

10 JALKA VEEBRUAR 2024 LUGU & TSITAADID

keskmisest jääb Eesti inimeste jalgpallihuvi aga ettearvatult tunduvalt leigemaks. Teiste Euroopa riikide keskmised jalgpallihuvi näitajad on kogu rahva peale 48%, meeste seas lausa 63% ja naiste seas 35%.

Jalgpalli vastu tunnevad Eestis eelkõige huvi nooremad inimesed: vanuserühmas 18–24 oli üldise jalgpallihuvi näitaja 44%, mis jääb vaid kolme pügala jagu alla Euroopa keskmisele. Nende seast, kes jalgpalli vastu huvi ei tunne, peab jalgpalli lihtsalt igavaks 41 protsenti inimestest, aga ülejäänud Euroopaga võrreldes torkab teravalt silma, et 22 protsenti peab põhjuseks seda, et jalgpalli tase on riigis kehv – ülejäänud Euroopas on see keskmine näitaja vaid kaheksa protsenti.

Naistejalgpall tõusutrendis

Eri võistlussarjade lõikes on populaarseim endiselt meeste MM, mida teab või jälgib 47 protsenti inimestest. Jalgpalli EMi populaarsus on sealjuures vähenenud 49 protsendilt 44-le, üsna teravalt on vähenenud ka meestekoondise valiksarja populaarsus (26 protsendilt 21-le). Euroopa suurliigadest on Meistrite liiga ja Euroopa liiga kõrval populaarseim Inglismaa Premier League (28%), järgnevad Bundesliga (22%), La Liga (15%) ja Serie A (13%).

Selges tõusutrendis on naistejalgpalli võistlused. Naiste MM on tõusnud 2018. aasta kümnelt protsendilt 17-le, naiste meistriliiga on 2016. aasta neljalt protsendilt kerkinud praeguseks kümnele protsendile. Meeste Premium liiga vastu on huvi püsinud stabiilselt 25 protsendi juures.

Koondiste lõikes on meeste suhtes huvi mõne protsendipunkti võrra langenud ja püsib 29 protsendi juures, samal ajal kui naistekoondise näitajad on aasta-aastalt tõusnud ja kerkinud 12 protsendi peale – see suund kehtib nii rahva seas üldiselt kui ka spetsiifiliselt jalgpallifännide hulgas.

Eraldi uuriti Eesti inimeste teadlikkust maikuus toimunud tüdrukute U17 EM-finaalturniirist. 28 protsenti Eesti inimestest ütles, et nad olid turniiri toimumisest teadlikud, end jalgpallihuviliseks pidanud

inimeste seas oli see näitaja 38%. Sealjuures olid mehed turniirist isegi teadlikumad kui naised (33% vs. 23%).

Premium liiga huvilistest leidis 58%, et liiga tase on viimase kahe aasta jooksul paranenud. 56% leidis, et liiga kommunikatsioon on olnud parem, ja 45% inimestest kinnitas, et nad teavad Premium liiga mängijatest rohkem kui kaks aastat tagasi (34% hinnangul on nende teadmised jäänud samale tasemele).

Kuigi jalgpall on jälgimise mõttes Eesti populaarseim spordiala, jääb see harrastatavuse poolest siiski esikolmikust välja. Jalgpalli harrastajaks pidas end kümme protsenti vastanutest (Euroopa keskmine 14%), eespool olid üldine vormis hoidmine (37%), jalgrattasõit (24%) ja ujumine (15%). Napilt jalgpalli järel oli kohe korvpall (9%). Kui meeste puhul on jalgpalli harrastamine viimase kahe aastaga neli protsendipunkti langenud, siis naiste puhul on see tõusnud kahelt protsendilt viiele.

Kui küsiti seda, milliseid spordialasid harrastavad teie lapsed, tuli välja, et laste seas on jalgpall siiski populaarseim harrastatav spordiala – 30% lastest oli jalgpalli mänginud. Ujumine ja üldine vormis hoidmine olid teisel ja kolmandal kohal (25% ja 24%), jalgrattasõit ja korvpall (22% ja 18%) järgmised. Euroopa keskmisest oli laste jalgpalliharrastus kergelt suurem (30% vs. 28%).

Sellel graafikul on ära toodud võistlussarjade populaarsus jalgpallist huvituvate inimeste seas. Punaste kastikeste sees on Eesti kohalikud võistlused. Väga tugeva tõusu on teinud naiste rahvusvahelised suurvõistlused, mis on jõudnud näiteks Hispaania La Liga kannule ja Itaalia Serie A-st mööda.
2024 VEEBRUAR JALKA 11 LUGU & TSITAADID
Tabelis on näha spordialade populaarsus Eesti elanike seas aastate lõikes. Hall tulp tähistab 2023. aasta Euroopa keskmist.

Kuidas viigist lahti saada?

Aastalõputurniiril osutus naiste meistriliiga turniir sedavõrd tasavägiseks, et heitluses JK Tabasalu ja Saku Sportingu vahel tuli läbi käia kogu viigilahutajate nimekiri. Kuna kõik muud näitajad olid täiesti viigis ja võrdsed, sealhulgas ka omavaheline kohtumine, selgus võitja lõpuks loosi teel. Kohtunik Elis Kraisi otsustav mündivise tõi rõõmusõnumi Tabasalule, kelle kapten Laura Jaansen oli hetk varem saanud mündi poolt valida. Tegelikult ei oleks aga asi pidanud üldse selleni jõudma.

Olin juhuslikult selle turniiri teadustaja ning potentsiaalse loosi oht kerkis esile juba paar ringi enne turniiri lõppu – naiste meistriliiga aastalõputurniiril osales kuus võistkonda, kes kõik mängisid omavahel läbi ühe korra. Kuna igale naiskonnale tähendas see vaid viit kohtumist, ei olnud juba teoreetiliselt eriti ebatõenäoline, et mõni selline olukord võib tekkida – kuid kui paar vooru enne lõppu olid nii Saku kui Tabasalu võrdsete punktide peal täpselt võrdse löödud ja sisse lastud väravate arvuga, tuli hakata igaks juhuks juhendis viigilahutajate sektsioonis näpuga järge ajama.

Aastalõputurniiri juhend viigilahutajate osas teab mis originaalne ei ole. Seitse viigilahutajat on järgmised:

a) väiksem tühistatud tulemuste arv turniiritabelis;

b) omavaheliste mängude punktid;

c) omavaheliste mängude väravate vahe;

d) suurem võitude arv;

e) üldine väravate vahe alagrupis;

f) suurem löödud väravate arv; g) loosimistulemus.

Näiteks Premium liigas on viigilahutajate nimekiri sisuliselt sama, aga enne loosimistulemust arvestatakse seal esimeses järjekorras suuremat

Tekst: Raul Ojassaar

võõrsil löödud väravate arvu ja kohta ausa mängu edetabelis. Aastalõputurniiril on igas mängus formaalselt küll kodu- ja võõrsilvõistkond, kuid olukorras, kus kõik võistkonnad mängivad samal platsil, ei oleks võõrsil löödud väravate arvu lugemine eriti loogiline või mõttekas. Ausa mängu edetabelit võiks aga teoreetiliselt küll arvestada – kes on mängude jooksul kogunud vähem kollaseid-punaseid kaarte, saaks eelise! Muide, naisteturniiril ei oleks ka see punkt Tabasalu ja Sakut eristanud, sest mõlemad teenisid turniiri jooksul ühe kollase kaardi.

Kui Tabasalu ja Saku eelviimases voorus omavahel viiki mängisid, oli oht juba päris reaalne – kui mõlemad võistkonnad oma viimase vooru kohtumises teiste vastaste vastu täpselt sama tulemuse teevad, ei jäägi ju midagi muud üle kui võitja loosida! Täpselt nii ka läks – Saku alistas esmalt Flora 4 : 0, seejärel suutis ka Tabasalu Põlva Lootose vastu täpselt neli väravat lüüa, kuigi nemad teadsid selleks hetkeks täpselt, et turniiri võidu kindlustamiseks oleks vaja üht väravat veel.

Turniiri korraldajate seas käis aga juba enne seda agar vestlus – kuidas loosimine täpselt välja võiks näha? Seda ju juhendis täpsustatud ei ol-

Kuidas mündivise otsustas EM-finalisti

Kui tänapäeval on mündiviske abil edasipääseja või võitja otsustamine haruharv juhus, siis veel pool sajandit tagasi oli see isegi tippjalgpallis märkimisväärsel kohal, sest penaltiseeriaid veel ei tuntud. Mündivise otsustas näiteks 1954. aastal Hispaania ja Türgi vahelise otsustava MM-valikmängu saatuse (Türgi võitis) ja 1965. aastal Meistrite liiga eelkäija Euroopa karika veerandfinaali Liverpooli ja Kölni vahel (Liverpool võitis).

Kõige olulisema rolli sai mündivise aga 1968. aasta EM-finaalturniiril, kui poolfinaal Itaalia ja NSV Liidu vahel lõppes 120 minuti järel viigiga. Kui tavaliselt oli tol ajal sellisel puhul tavaks pidada kordusmäng, siis seekord selleks aega ei olnud, kuna finaal pidi toimuma juba kolme päeva pärast. Seetõttu otsustati edasipääseja selgitada välja just mündiviskega. Selle asemel et teha seda kõigi ees staadionil, visati münti kohtuniku riietusruumis üksikute tunnistajate juuresolekul – peale kohtuniku, kaptenite ja UEFA delegaadi sattusid sinna mingil põhjusel ka venelaste ründaja Aleksandr Lenjov ja peatreener Mihhail Jakušin.

Kohtunik küsis kaptenitelt viske eel inglise keeles: „Heads or tails?“ („Kull või kiri?“). NSV Liidu kapten Albert Šešternjov, kes inglise keelt ei mõiganud, vaatas selle peale vilemehele kalanäoga otsa, itaallaste kapten Giacinto Faccheti valis aga kärmelt kirja ja tegi õigesti – mõne minuti pärast sai ta võidukalt platsile naasta ja kodupublikule finaalipääsust teatada.

12 JALKA VEEBRUAR 2024 MÕTISKLUSI

nud! Potentsiaalseid variante, nii absurdseid kui realistlikke, käis läbi mitu, kuid lõpuks valiti siiski konservatiivne meetod, mis olevat ka jalgpallireeglitega kõige täpsemini kooskõlas: kohtuniku mündivise.

Igav!

Olen seisukohal, et edaspidi võiks aastalõputurniiri juhendit pisut muuta, et selliseks puhuks välja mõelda mõni hoopis vaatemängulisem ja põnevam lahendus. Mündiviske tulemust ei näe ju mitte keegi peale kohtuniku ja viskel osalevate kaptenite – ka sel korral tuli kõigil saalis viibijatel võitja teada saamiseks lugeda kaptenite kehakeelt. Ühest küljest oli pinge justkui maksimaalne, teisalt jäi sisse tunne, et sellise viigi oleks saanud lahendada kihvtimalt ja jalgpallisemalt.

Asi oleks pisut teine, kui tegu oleks mõne ametliku turniiri või tähtsa võistlusega – aastalõputurniir seda ju pole, pigem on tegu mõnusas õhkkonnas toimuva vaat et seltskondliku elemendiga sündmusega, kus võikski rõhutatult kasutada võtteid ja formaate, mida me mujal jalgpallis ette ei kujutaks või mis seal ei oleks mõeldavad.

Pakun siinkohal välja viis võimalikku lahendust, kuidas teinekord selline viik murda:

1) penaltiseeria. Kõige lihtsam ja loogilisem lahendus, mis oleks täiesti vastuvõetav ka vutikonservatiividele. Jah, see lööks pisut segamini võistluste ajagraafiku, kuid sama oht on niikuinii olemas igal sellisel aastalõputurniiri võistlusel, mis lõpeb väljalangemismängudega, kus viigi korral on penaltiseeria ette nähtud. Pealegi on sellised juhud, kus absoluutselt kõik näitajad on kahe võistkonna vahel võrdsed, piisavalt harvad ning väärivad paremat lahendust, eriti kui kaalul on turniiri võit. Mõlemad võistkonnad on ju saalis kohapeal – penaltiseeria annaks neile võimaluse ise oma saatus otsustada, mitte see fortuuna hooleks jätta;

2) hoki stiilis bullitt’id. Jalgpallis on varemgi penaltiseeria asemel seda varianti välja pakutud ning MLSis mõnikümmend aastat tagasi ka kasutatud – selle asemel et lüüa penaltit, asub mängija teatud maalt (aastalõputurniiri puhul

Edu mündiviskel lubas Tabasalu kaptenil Laura Jaansenil aastalõputurniiri võidukarika oma naiskonnale tuua.

Foto: Liisi Troska

sobiks selleks hästi keskjoon) palliga teele ning peab kindlaksmääratud aja jooksul (näiteks kuus sekundit) palli väravasse saatma. Penaltitest oleks see kindlasti vaatemängulisem, sest see annab mängijatele ja väravavahtidele rohkem valikuruumi – kas lüüa kohe peale või üritada väravavahist mööda mängida? Kui agressiivselt mängijale vastu minna? Aastalõputurniiril võikski kõik penaltiseeriad selliste bullitt’itega asendada – proovime, kes meid keelab!?;

3) täpsuslöök kaptenite vahel. Jällegi – milleks lasta turniiri võitjal (või mõnes teises olukorras näiteks alagrupist edasipääsejal) selguda fortuuna abil, kui on võimalik see vastutus ja võimalus anda mängijatele? Mõlemad kaptenid saavad ühe võimaluse panna pall väravajoonele ja üritada see sealt ühe löögiga võimalikult platsi keskpunkti lähedale saata. Kumb saadab palli lähemale, ongi võitnud;

4) võidujooks! Vana kooli lahendus, paljudele tuntud juba lasteaiast või algklassidest. Mõlemad võistkonnad saavad endi seast välja valida ühe esindaja, kes heidab väravajoonele selili. Kohtuniku märguande peale tõusevad mõlemad jooksjad võimalikult kiiresti püsti ning jooksevad üle väljaku, puudutavad teisel pool platsi ära väljaku poordi ja sööstavad teises suunas tagasi. Võidab võistleja, kes jõuab tagasi tulles esimesena üle keskjoone;

5) kivi-paber-käärid. Miks ei võiks mündiviske asemel selguda võitja kiire kivi-paberi-kääride mängu abil? Tabasalu ja Saku duellis eelnes mündiviskele just nimelt kiire kivi-paber-käärid – seda selleks, et välja selgitada, kumb kapten saab valida mündi poolt. Sama hästi oleks võinud „kivikatega“ juba loosi tulemuse otsustada! Pingevälja kasvatamiseks võiks kivi-paber-käärid kesta kaptenite vahel kolme võiduni – kui ühe korra oleks selle tegemine sisuliselt õnnemäng, siis kolme võiduni jätkamine toob natuke sisse juba ka mõttemänge. Mündiviske ees on kivi-paberi-kääride eelis ka see, et ka pealtvaatajad näevad ja saavad paremini aru, mis parasjagu toimub.

2024 VEEBRUAR JALKA 13
MÕTISKLUSI
14 JALKA VEEBRUAR 2024 2-KÕNE
Eesti meistrikarikas ja Rauno Alliku –parimad sõbrad! Foto: Katariina Peetson

RAUNO ALLIKU:

kaheksas meistritiitel oli kõige magusam

FC Floraga on juba peaaegu 15 aastat järjepidevalt kaasas käinud ka Rauno Alliku nimi. Eelmisel hooajal Flora ridades juba kaheksanda meistritiitli võitnud ja sellega taasiseseisvumisjärgseks edukaimaks A. Le Coq Premium liiga mängijaks tõusnud Alliku räägib Jalkale nii Florasse sattumisest, parematest ja halvematest hetkedest kui ka… korvpallist.

Tekst: Raul Ojassaar

Pärnakas Alliku sõlmis Floraga lepingu juba 2008. aastal, kuid esimest korda tõmbas ta Flora esindusmeeskonna särgi ametlikus mängus selga 2010. aastal – hooaja 2008 mängis ta lõpuni Pärnu Vapruses, 2009. aastal oli aga laenul Viljandi Tulevikus.

Pärnu Kalev, Pärnu Tervis, Pärnu Vaprus – kui jalgpall.ee andmebaasis sinu noorteliigades mängitud hooaegu sirvida, siis leiab sealt igasuguste nimedega Pärnu noortevõistkondi. Kelle kasvandik sa siis lõppude lõpuks oled?

Ikka Pärnu Kalevi. Tervise nimi tuli meil mingil hetkel noorteklassides juurde, aga Pärnu JKs ma mänginud ei ole. Vaprusesse läksin alles siis, kui täiskasvanute klassis mängima hakkasin. Praegu enam Pärnu Kalevit olemas ei ole – väga palju gruppe klubis ei olnud ning minu mäletamist mööda võiski meie vanus olla klubi viimane vanusegrupp üldse. Ega ma ju Vapruse eest eriti palju ei mänginud, aga see on neist ainus klubi, mis ka praegu alles on.

peal olin veel Viljandis laenul – nad tegid siis veel Tallinnas trenni, Marko Lelov oli treener.

Milline nägi toona ühe noore mängija üleminek sinu oma silmade läbi välja? Kas mäletad esimest juttu või kontakti?

Mäletan, et treener Peeter Lapp võttis mind auto peale ja käisime Tallinnas. Meil oli tol ajal kaks treenerit, lisaks oli ka Peeter Lelov, Marko Lelovi isa. Tulime koos Tallinnasse, meil oli siin Aivar Pohlakuga kokkusaamine, kus rääkisime asjad läbi ja leppisime kokku, et lõpetan kooli ära ja siis tulen Tallinnasse.

2023. aasta hooajast: „Kogu aeg oli higistamine ja ragistamine mängu lõpuni välja. Ükskõik kes vastas oli, lõpus tuli nurgalipu juures palli hoida, et tulemus kätte saada.“

See kõlab praeguseks juba nagu iidne ajalugu, aga liitusid Floraga enne 2009. aasta hooaega. See oli 15 aastat tagasi!

Lepingu tegime juba 2008! Pärast seda läksingi Vaprusesse mängima, Florasse jõudsin 2009. aasta detsembris hooaja ettevalmistust tegema. Vahe-

Sul peaks Flora eest praeguse seisuga kirjas olema 383 A. Le Coq Premium liiga mängu ja 112 väravat. Martin Reim mängis Flora eest 385 meistriliigamängus, Vjatšeslav Zahovaikol on Flora eest löödud väravaid ette näidata 121. Kaks suurt pidu ootab sel aastal ees? Loodame! Kui Reim on esimene, kas ma Gert Kamsist olen mööda saanud? Tal vist jäi lõpuks ka natuke Reimist puudu. Üheksa väravat võiks ju ka tehtav olla.

Kamsil peaks Flora eest peetud Premium liiga mänge olema 363. Kuidas teil klubis tavaks on, kas sellisel puhul tehakse sulle tort välja või pead ise teistele viima?

Pigem peab ise viima. Vaikime selle igaks juhuks maha! (Naerab – toim.).

2024 VEEBRUAR JALKA 15
2-KÕNE

Seni ainus üheksakordne Eesti meister on esimesel iseseisvusajal tegutsenud Heinrich Paal, kes korjas üheksa kulla kõrvale ka neli hõbedat. Allikul on hetkel kirjas kaheksa kulda, üks hõbe ja kolm pronksi – seega on kõige kiirem tee Paalist mööduda veel kaks meistritiitlit kirja saada. Lepingut Floraga jagub 33aastasel Allikul hetkel veel täpselt kahe hooaja jagu…

Foto: Katariina Peetson

Eelmisel hooajal võitsid kaheksanda meistritiitli, millega tõusid taasiseseisvumisjärgsete jalgpallurite seas esikohale. Millal selle saavutuseni jõudmise „oht“ sinu jaoks radarile jõudis?

Viimase aasta jooksul ikka oli see aegajalt teemaks. Jürka (peatreener Jürgen Henn – toim.) mainis seda kogu aeg koosolekutel, et toome Allikule selle kaheksanda tiitli ära. Enne seda ma ise seda väga teadvustanud ei olnud. Kui mängid Floras, siis lähed niikuinii igal aastal võitma. Otseselt järge ma ei pidanud, aga mingil hetkel hakati sellest rohkem rääkima küll.

Eesti meistritiitlite lugemine on selles mõttes vastuoluline teema. Ühest küljest näitab see ju sinu stabiilsust ja seda, et oled mänginud tipptiimis, teisalt on selle tabeli tipus enamasti mängijad, kelle väliskarjäär on lühike või suisa olematu. Kui palju sul on kripeldama jäänud, et ühtegi välisklubi sinu CVst ei leia?

Natuke ikka. Mõnel aastal oleks pidanud ilmselt rohkem suruma, et saaks proovida. Paaril aastal on olnud mõned laenujutud, aga need ongi alati juttudeks jäänud.

Kas mõtled, et oleksid pidanud ise suruma, et klubi sulle välismaalt variandi leiaks, või ise rohkem pingutama?

Arno Pijpersi aastal oli mul näiteks väga okei hooaeg ja räägiti, et mulle tahetakse mõni laen otsida, aga ma ise täpselt ei tea, mis olukord tegelikult oli. Ilmselt oleks pidanud teatud hetkel ise endast rohkem märku andma. Kui nüüd tagasi mõelda, siis see aeg on nii kiiresti käest läinud!

Noorus libises käest?

Mitte otseselt seda, aga aeg on lihtsalt nii ruttu läinud. Ühel hetkel oledki juba 30.

Kas sa ei seadnud endale välismaale pääsemist piisavalt suureks eesmärgiks või olid Eestis natuke mugavustsoonis?

Natuke kindlasti seda ka. Ma arvan, et see on kindlasti suur mugavus, et oled Eestis ja saad pere juures olla. Samas nägin päris palju kõrvalt ka seda, kuidas väga-väga välismaale tahtvad mängijad saavad lõpuks kuskil lepingu, aga on siis poole aasta pärast siin tagasi. Mina seda ei tahtnud. Kõige parem variant on see, kui sind mõni meeskond päriselt tahab, mitte see, kui ise end kuskile sokutad.

Oled aastate jooksul näinud ja kogenud igasuguseid versioone Florast. Kui sellele ajale ja kaheksale meistritiitlile tagasi mõtled, siis millised on tulnud kõige libedamalt, millised aga kõige raskemalt?

Harju JK vastu teenitud punasest kaardist:

„Võin muidugi ükskõik mida rääkida, aga videopilt tõestab justkui täiesti teistpidist.“

Kolm wabariigiaegset ässa on sinust medalitabelis veel eespool. Kaks tiitlit veel ja oled ka neist möödas – nüüd ei saa ju peatuda! Nüüd oleks ju tõesti väike pettumus küll, kui neist ka mööda ei saaks!

2011 oli selline aasta, kus mängisin lõpuks väga vähe mänge. Käisin suvel õlaga operatsioonil ja see oli kindlasti üks hooaeg, kus mu roll ei olnud eriti suur. Ülejäänud aastatel olen ilmselt mänginud enamuse mängudest ja roll on olnud tuntav. Viimase aasta omast raskemat tiitlit pole aga minul ilmselt olnud – kohe aasta algusest peale oli meeskonnas väga palju vigastusi, mängisid väga paljud erinevad koosseisud, erinevad positsioonid, mida pidin ise mängima – kogu aeg tuli justkui võistkonda lappida. Kuidagi need võidud aga tulid, kuigi väga raskelt – selliseid mänge väga ei olnud, kus lööd avapoolajal kolm tükki ära ja rahu majas. Kogu aeg oli higistamine ja ragistamine mängu lõpuni

16 JALKA VEEBRUAR 2024 2-KÕNE

välja. Ükskõik kes vastas oli, lõpus tuli nurgalipu juures palli hoida, et tulemus kätte saada.

Ja siis veel see hooaja lõpp – me ei suutnud ju viimases voorus võita, mis jättis veel Levadiale võimaluse. Aga seda magusam see tiitel oli! Kui hooaeg lõpeb nii, et oled tiitli juba tükk aega enne meistrikarika kättesaamist kindlustanud, on põhiemotsioon juba välja elatud.

2021. aastal oli teil ju ka teistpidine kogemus, kus viimases mängus napilt tiitlist ilma jäite.

2016. aastal oli ju ka olukord, kus vist isegi kolmel-neljal tiimil oli viimases voorus tiitlivõimalus, aga me ei suutnud võita. Seekord oli vist esimene kord, kus selline olukord meie kasuks läks.

Eelmise hooaja lõpus juhtus ka sinu enda jaoks üks märgiline asi – mängus Harju vastu teenisid pika karjääri esimese punase kaardi! Mis seal siis lõppude lõpuks juhtus – miks otsustasid Jako Karistet küünarnukiga äsada?

Väga raske öelda – ma siiamaani ei tea, mis mul juhtus! See kõik juhtus nii kiiresti. Vaatasin seda hiljem video pealt üle ja tundus, et üritasin teda koguni kolm korda lüüa. Video pealt paistis kõik õudne välja. Samas mäletan, et läksime teisele poolajale välja (Alliku sai punase kaardi 51. minutil – toim.) ja ma ei olnud absoluutselt emotsionaalselt üles köetud, ma ei olnud kellegi peale vihane ega midagi sellist. Võin muidugi ükskõik mida rääkida, aga videopilt tõestab justkui täiesti teistpidist. Pean sellega nüüd leppima, õnneks ei maksnud see meile tiitlit – meeskond tassis välja!

2023. aasta tiitel maitses Alliku sõnul kaheksast kõige magusamalt, sest tuli kõige keerulisemalt.

Foto: Katariina Peetson

Kas mängukeelu ajal elasid seda palju läbi?

Algul olin suures stressis, ma ei suutnud uskuda, et ma millegi sellisega hakkama sain. Vanem mängija, peaks nagu olema targem ja selliste täiesti ebavajalike asjadega mitte tegelema, aga… Mänge oli pealt ka väga raske vaadata, kui ise kuidagi aidata ei saanud. Kui Levadia vastu 1 : 2 kaotasime, siis ma ei suutnud seda tribüünilt vaadata, läksin klubi kööki ülekannet vaatama. See oli valus – kõik tundus ju juba olemas olevat, aga viimasel minutil võeti kõik ära.

2010. aastal FC Levadia vastu mängimas. Vastas on seitsmekordne Eesti meister Andrei Kalimullin, kellest Alliku praeguseks medalitabelis möödunud on ning kelle poja Maksimiga Alliku tänavu Floras koos mängib. Foto: Egon Tintse

2024 VEEBRUAR JALKA 17 2-KÕNE

Algava hooaja eel läbis Flora meeskond väikestviisi raputuse. Vahetus peatreener, mitu kogenud tegijat lahkus. Flora koosseisu vaadates on seal olemas 39aastane Konstantin Vassiljev, 34ne Sergei Zenjov ja 33ne Alliku, seejärel tulevad juba 27- ja 26aastased. Sul ei olnud kartust, et öeldakse: aitäh sulle, aga me läheme praegu teises suunas?

2008. aastal oli Alliku peaosas Eesti U19 koondise ühes läbi aegade vägevamas võidus, kui Kadrioru staadionil toimunud EM-valikmängus alistati Horvaatia lausa

4 : 1. Alliku arvele jäi selles mängus kaks väravat.

Foto: Lembit Peegel

Floras. Ei tõmba ju siis enam Levadia särki selga!

Aga ütleme, et sinu leping Floras saab läbi, uut ei pakuta, aga Levadia tuleb ja pakub 5000 eurot kuus kätte.

Pigem siis juba lõpetan ära, küll leian midagi muud. Minu jaoks oleks see liiga veider. Ütleme nii, et Levadia särk ei sobiks mulle! Mõlemad on rohelised, aga vahe on sees – ühel on kaks tärni, teisel kolm!

Jaanuaris said ka koondisekutse, kuid pidid sellest seljamure tõttu ära ütlema. Thomas Häberli käe all polegi sa veel koondises mänginud – 2021. aasta märtsis olid küll koondises, aga Häberli jäi koos paljude teistega koroonaisolatsiooni tõttu toona kõrvale. 13 aastaga kümme mängu tundub sinu kaliibriga mängija kohta kuidagi vähe. Oled sa ise sellega rahu teinud?

Selles mõttes küll, et veel mõned aastad tagasi elasin seda kindlasti rohkem läbi. Mingil hetkel tegin iseendaga rahu, see ei tekitanud enam minus nii palju stressi. Koondisepausid muutusid ajaks, kus rohkem perega koos olla ja ennast ravida.

Levadiasse ei läheks:

„Minu jaoks oleks see liiga veider. Ütleme nii, et Levadia

Ma pikendasin eelmise aasta algul lepingut, nii et mul on veel kaks hooaega kehtivat lepingut alles, see andis kindluse. Samas mingi hetk peab see niikuinii juhtuma – kaua ma siin ikka olen!

särk ei sobiks mulle!“

Alustasid hooaja ettevalmistust vigastuslehel –vana seljamure lõi välja. Kas see lööb alati kõige suuremate koormuste ajal välja?

Pigem lööb see just siis välja, kui jalgpallitrenni tuleb paus sisse ja seejärel tagasi tulen. Siis pean vaikselt-vaikselt sisse elama. Jõusaali ja jooksu on okei teha, aga pallitrennis mõjuvad pidurdamised ja suunamuutused alguses väga räsivalt. Alaseljas oleks kogu aeg nagu suur raskus – väga raske on alla minna. Mingil hetkel on see isegi kodus seganud. Tänavu olen üsna targalt toimetanud ja pole seda väga hulluks lasknud. Viimased viis-kuus aastat olen sellega maadelnud.

Ütlesid hiljuti ühes intervjuus Õhtulehele välja klassikalise lause, millest on hea kinni hakata: Levadiasse sa ei lähe. Kas see on tõesti välistatud? Oleme ju näinud, kuidas vanad florakad on riburada pidi ikka sinna sattunud. Ma võin öelda, et ma sinna kindlasti ei lähe! Olen ju Floras juba peaaegu 15 aastat mänginud, mul on kaks aastat veel lepingut, siis oleks juba 17 aastat

Koondisel on ju ründajatega olnud viimastel aastatel päris kitsas käes, kuid sina pääsesid viimase kaheksa aasta jooksul koondisesse ainult 2021. aasta märtsis kurikuulsas „koroonaaknas“. Kui palju sa Häberliga suhtluses oled olnud?

Eelnimekirjades ma olen ikka üldiselt sees olnud, kuigi ka mitte alati. Väga palju me suhelnud ei ole, aga kui kohtunud oleme, siis oleme ikka rääkinud. Paar korda olen ju

Üks Alliku kümnest koondisemängust – 2015. aastal San Marino vastu. Foto: Lembit Peegel
18 JALKA VEEBRUAR 2024 2-KÕNE

Eesti meestejalgpalli meistrivõistluste rekord-medalivõitjad

2014. aastal FC Flora särgis. Foto: Lembit Peegel

kutseid ka saanud – lisaks 2021. aasta märtsile ka näiteks samal suvel Argentina mänguks, kust mul tuli aga vigastuse tõttu kõrvale jääda.

„Koroonaaknas“ olin ju ka juba esialgses koondises olemas. Mäletan hästi, kuidas tegime Männikul peamiselt Eestis mängivate meestega trenni ja läksime pärast hotelli. Seal tuli Mattias Käit ja ütles, et tema koroonaproov on positiivne. Olime seal koridori peal ja rääkisime, et mis nüüd küll saab…

Mina olin õnneks juba 2020. aasta detsembris selle läbi põdenud, kui meil Floras paljud sellega pihta said. Kui meistrikarika kätte saime, pidid paljud seda kodust vaatama.

Märtsis tähistad 34. sünnipäeva. Nagu rääkisime, on lepingut sul veel järel kaheks hooajaks. Millest sõltub see, kaua sa veel mängida kavatsed? Mängin nii kaua, kuni ise tunnen, et tahtmist jagub. Kui tunnen ühel hetkel, et hommikul trenni minemine on kuidagi raske või vale, siis see on märk. Praegu aga on tunne väga hea. Vanus on küll juba selline, et ärkan enne äratuskella, aga lähen trenni alati hea tujuga. Tahet ja kirge selle mängu vastu veel jagub ja panen edasi senikaua, kui nii on.

Mis kell hommikuti äratus on?

6.50. Nüüd olen tavaliselt 6.30 paiku ärganud.

Noored varba peale veel ei astu?

Eks nad peaksid astuma, aga see aasta paistab – iseenesest ju nagu võiks, aga mängutarkusega teeb väga palju ära! Noorena ei saanud sellest aru, mõtlesin, et mis need kogemused siis nii väga on. Nüüd saan sellest juba hästi aru.

Kas tunnetad, et sinu roll on ka meeskonnas muutumas? Vassiljev ja Zenjov on samuti alles, aga sa oled üks vaid kolmest vanemast mängijast kogu tiimis. Kui sul on satsis sinust 15 aastat nooremad mängijad, siis kas oled seda tüüpi mees, kes oskab teisi juhendada ja mentoriks olla? Eks ikka natuke juhendan, aitan ja teen häält, kui vaja, aga garderoobis ma pigem ei ole sellist tüüpi mängija. Vahel on ikka vaja öelda, kui keegi mõne jamaga hakkama saab. Pigem ma arvan, et loomu poolest ma siiski selline tüüp ei ole.

Vallo Allingust sai Vägivald

Juba 2009. aastast saati on Rauno Allikuga kaasas käinud hüüdnimi Vald – see on omakorda tuletatud endise korvpalluri, Eesti koondise ja Tartu Rocki tsentri Vallo Allingu nimest. Alliku sai omapärase hüüdnime, kui võistkonnakaaslased avastasid, et tal on teistest suurem jalanumber.

„Ei ole ju tegelikult meeletult suur, 45!“ muigab Alliku. „Võibolla siis teistele tol ajal tundus.“ Igatahes on hüüdnimi tänini külge jäänud. Kusjuures teda kutsuvad niimoodi isegi nooremad võistkonnakaaslased, kes 2013. aastal profikarjääri lõpetanud kossumehest endast midagi ei tea ega mäletagi.

„Osa nooremaid, kes meile tiimi tulevad, ei saa alguses üldse aru, mis või kes on Vald või Vallo Allingu. Seletama ma seda väga ei pea – kes küsib, sellele räägin muidugi loo ära. Kuidagi pahaks ma pole seda hüüdnime kunagi pannud, harjusin üsna kiirelt ära. Vallo, Vald – ja kui nüüd selle punase kaardi sain, siis olin Vägivald!“ naerab Alliku, kes tunnistab, et jälgib vabal ajal korvpalli praegu isegi rohkem kui jalgpalli.

„Olen Los Angeles Lakersi toetaja, aga NBA asemel olen viimasel ajal üha rohkem hakanud euroliigat vaatama. NBA tulemusi ikka vaatan, aga euroliiga mängud on paremal kellaajal. Kui vähegi võimalust on, siis euroliigat ikka vaatan. Jalgpalli on natuke vähemaks jäänud, kuigi Meistrite liigat ikka jälgin. Inglise liigat vaatan ainult siis, kui mõni suur mäng on. Korvpalliga võrreldes on jalgpalli aga tunduvalt vähem, seda on kuidagi põnevam vaadata.“

I II III Kokku Heinrich Paal 9 4 0 13 Evald Tipner 8 4 1 13 Eugen Einman 8 4 0 12 Rauno Alliku 8 1 3 12 Martin Reim 7 5 2 14 Konstantin Nahk 7 5 1 13 Andrei Kalimullin 7 3 4 14 Marko Kristal 7 3 2 12 Martin Kaalma 7 3 1 11 Indrek Zelinski 7 3 1 11 Otto Reinlo 7 3 0 10 Konstantin Vassiljev 7 2 0 9 Marek Lemsalu 7 2 0 9 Tihhon Šišov 7 2 0 9
Kaldkirjas enne 1941. aastat mänginud jalgpallurid
2024 VEEBRUAR JALKA 19 2-KÕNE

Väravad tugevatele vastastele tõid Tammikule ja Sappinenile Annika ja Hõbepalli

Traditsiooniliselt kuulutati uue aasta teisel päeval Tallinna vanalinnas asuvas Beer Gardenis välja lõppenud aasta ilusaimad koondiseväravad.

Eesti Jalgpalliajakirjanike Klubi (EJAK) valis naiste A-koondise aasta ilusaimaks tabamuseks

Lisette Tammiku kolli Iisraeli vastu, meestekoondises aga Rauno Sappineni tabamuse

EM-valikmängus Austria vastu.

Kui 2022. aastal oli nii meeste kui naiste seas Hõbepallile ja Annikale väga tugev konkurents – meestekoondis lõi 13 väravat, naistekoondis 15 (+ vastaste kaks omaväravat), siis sedapuhku oli valikut laialt ainult naiste seas, sest mehed lõid kogu aastaga vaid viis väravat, millest kolm tulid sõprusmängudes ja kaks EM-valiksarjas. Naised lõid küll 12 mänguga kokku 16 väravat, kuid väravalööjaid oli vaid seitse – 16 väravast koguni pooled kanti Lisette Tammiku arvele, kolm kolli sai kirja Emma Treiberg.

Sealjuures jäid naiste puhul arvestusest välja veebruarikuises treeningulaagris Kõrgõzstani U20 koondise vastu löödud kaheksa tabamust –Hõbepalli ja Annika statuut sätestab, et arvesse võetakse ainult A-koondiste vastu peetud mängudes löödud väravaid.

EJAKi liikmete seas toimunud valimistel reastas iga hääletaja nii meeste kui naiste seas viis ilusamat tabamust. Meeste hulgas läks kõvaks rebimiseks Rauno Sappineni ja Sergei Zenjovi vahel: kahe pisut sarnase kolli heitluses jäi lõpuks vaid kuue

Hõbepall 2023

Vasakult

paremale: skoorija nimi, mäng
kogutud punktid, sulgudes esikohtade arv 1. Rauno Sappinen Austria (27.03) 144 (17) 2. Sergei Zenjov Island (8.01) 138 (14) 3. Rauno Sappinen Aserbaidžaan (17.06) 75 (1) 4. Martin Miller Soome (12.01) 72 (1) 5. Henri Anier Tai (17.10) 66
koos kuupäevaga ning
Tekst: Raul Ojassaar
20 JALKA VEEBRUAR 2024 KOONDIS
Rauno Sappinen võitis Hõbepalli ka 2020. aastal. Foto: Katariina Peetson

Lisette Tammik võitis küll läbi aegade neljanda Annika, kuid temast sai kolmas selle auhinna võitja – Vlada Kubassova võitis esimesest kolmest auhinnast kaks.

Foto: Liisi Troska

Annika 2023

Vasakult paremale: skoorija nimi, mäng koos kuupäeva ja vajaduse korral värava täpsustusega ning kogutud punktid, sulgudes esikohtade arv

1.

2.

3.

4.

7.

8.

13.–16.

13.–16.

13.–16.

13.–16.

punktiga peale Sappineni tabamus Austria vastu märtsikuises võõrsil peetud EM-valikmängus, mis Eesti koondise valiksarjale väga kena alguse pani. Karistuslöögiolukorra järel kõmmutas Sappinen otse õhust võrku Maksim Paskotši peasöödust karistusalasse põrkama jäänud palli. Zenjovi tabamus sündis Portugalis peetud maavõistlusmängus Islandi vastu ja oli koondiseaasta esimene värav.

Senised Hõbepalli võitjad

Aasta ja nime järel vastane, kelle võrku

võidupall löödi

1995 Martin Reim Sloveenia

1996 Argo Arbeiter Andorra

1997 Martin Reim Leedu

1998 Sergei Terehhov Fääri saared

1999 Martin Reim Fääri saared

2000 Indrek Zelinski Hongkong

2001 Andres Oper Holland

2002 Teet Allas Moldova

2003 Indrek Zelinski Andorra

2004 Kristen Viikmäe Liechtenstein

2005 Andres Oper Slovakkia

2006 Tarmo Neemelo Türgi

2007 Indrek Zelinski Andorra

2008 Vjatšeslav Zahovaiko Fääri saared

2009 Konstantin Vassiljev Armeenia

2010 Tarmo Kink Serbia

2011 Konstantin Vassiljev Põhja-Iirimaa

2012 Konstantin Vassiljev Poola

2013 Konstantin Vassiljev Holland

2014 Siim Luts Tadžikistan

2015 Sander Puri St. Kitts ja Nevis

2016 Konstantin Vassiljev Gibraltar

2017 Mattias Käit Küpros

2018 Siim Luts Ungari

2019 Konstantin Vassiljev Põhja-Iirimaa

2020 Rauno Sappinen PõhjaMakedoonia

2021 Mattias Käit Belgia

2022 Konstantin Vassiljev Malta

2023 Rauno Sappinen Austria

Senised Annika võitjad

2020 Kristina Bannikova Läti

2021 Vlada Kubassova Fääri saared

2022 Vlada Kubassova Leedu

2023 Lisette Tammik Iisrael

Naiste seas eristus võidutabamus selgemalt: selleks osutus naiste koondiseaasta kõige viimane värav, mis sündis Rahvuste liiga kohtumises Iisraeliga, kus Lisette Tammik konksutas karistusalaesisel ära vastaste kapteni, Saksamaa kõrgliigas palliva Sharon Becki ja saatis seejärel täpse kauglöögi ristnurka. Esikolmikusse mahtusid veel Liisa Merisalu Maltale löödud koll, kui ta saatis otse õhust tsenderduse võrku, samuti Tammiku suvine tabamus Türgi vastu, kui ta suunas kõrge söödu peaga posti kõrvale lausa kirurgilise täpsusega.

Kui Tammik teenis Annika esimest korda, siis Sappinenil on varasemast üks Hõbepall ette näidata – 2020. aastal saatis ta võõrsil Põhja-Makedoonia võrku tõeliselt ilusa kolli, mida võib ühtlasi pidada Eesti koondise läbi aegade üheks ilusamaks väravaks.

Hõbepalli ja Annika auhinna valmistas klaasikunstnik Eeva Käsper, kes on seda tööd teinud alates 2005. aastast. Varasemal kümnel korral oli Hõbepalli autor keraamik Kadri Jäätma. Auhindade väljaandmist toetab Coolbet.

Lisette Tammik Iisrael (5.12) 129
(20)
Liisa Merisalu Malta (7.04) 98
(5)
Lisette Tammik Türgi (17.07) 78
(2)
Kairi Himanen Armeenia (31.10) 59 (3)
Lisette Tammik Armeenia (27.10; 1 : 0) 21
Emma Treiberg Armeenia (27.10) 20
5.
6.
Lisette Tammik Armeenia (27.10; 3 : 0) 16
Emma Treiberg Armeenia (31.10; 2 : 0) 10 9. Vlada Kubassova Kosovo (15.02) 8 10. Lisette Tammik Armeenia (31.10; 5 : 1) 6 11. Kristina Bannikova Kasahstan (1.12) 4 12. Lisette Tammik Põhja-Makedoonia (21.02) 1
Katrin Kirpu Türgi (17.07) 0
Lisette Tammik Armeenia (27.10; 2 : 0) 0
Lisette Tammik Armeenia (31.10; 1 : 0) 0
Emma Treiberg Armeenia (31.10; 3 : 0) 0
2024 VEEBRUAR JALKA 21 KOONDIS

MARKO LELOV:

kui tahame meestega tulemust, peame vaatama, mis noortes toimub

Novembris 50. sünnipäeva tähistanud Marko Lelov on elanud jalgpallile, vanaisa ja isa jälgedes tulid valikud loomulikult. Mängijana välismaale ja Eesti koondisesse jõudnud ning treenerina kõrgliigas juhendanud Lelov töötab nüüdseks juba aastaid Eesti Jalgpalli Liidu akadeemias, mispärast keskendub eelkõige noorte arendamisele.

Tekst:

Ja on, millele keskenduda. Noortekoondiste tulemused ei ole enamasti sellised, nagu jalgpallifännidena ootame ja loodame – aga miks?

Ja mida saaksime teha, et olukord muutuks? Sellest – ja paljust muust – Leloviga räägimegi. Pikk ja

põhjalik intervjuu ilmub Jalkas kahes osas – teine osa juba märtsikuu numbris!

Marko, tähistasid novembris 50. sünnipäeva. Kas on teistsugune tunne ka?

Tegelikult ei ole. Tähtis on see, kuidas ennast ise tunned. Kui tunned end noore ja tegusana, siis nii ongi. Vanus on lihtsalt number. Kui peeglisse vaatan, siis ei tundu, et 50 oleks!

Öeldakse „pool elu millelegi andma“. Mitu aastat elust oled sina jalgpallile andnud?

See võrdlus mingis mõttes tõmbab suunurga üles ja mingis mõttes tegelikult alla. Pool elu... Jalgpalliga hakkasin tegelema seitsmeaastaselt, juba kõvasti üle poole. Pool elu läheb jalgpallile, pool perele. Ja vahepeal on see olnud tasakaalust väljas jalgpalli poole. Täna, 50aastasena mõtlen, et jah, see pidi mingil hetkel nii olema, aga täna balanssi sedapidi ei annaks, et jalgpall domineerib.

Marko Lelov on Eesti jalgpallis tuntud nii mängija, treeneri kui kommentaatorina.
22 JALKA VEEBRUAR 2024 EJLi TÖÖTAJA

Kui alustasid, oli üks treeneritest isa Peeter. On vanema käe all treenimine lapsele kergem või raskem?

Arvan, et raskem. Isa saab nõuda natuke rohkem, oled kogu aeg mingisuguse järelevalve all. Distsipliin on paigas. Ja mingil hetkel, 25aastaselt mõtlesin, et ma ei käinudki väga kuskil, isegi mitte pioneerilaagris (naerab – toim.). See jäi kõik kõrvale. Käisin isaga juba väiksena kaasas, kui ta ise mängis. Kalakombinaadi/ MEKiga 1978. aastal Musta mere ääres, Saaremaa laagrites.

Oleksin võibolla tahtnud rohkem vaba aega, aga samas tagantjärele mõtlen, et balanss peab olema. Vanematel on raske. Kui vanem panustab kuskile, muusikakoolile, trennile, aga laps ütleb, et tahab puhata – kas sunnid minema? Kui sunnid, lõpetab võibolla üldse ära. Aga kui ei sunni, siis mingil hetkel ta võibolla küsib, et miks sa ei sundinud. Kasvatamises tuleb need hetked väga hästi ära tabada.

lin tagasi, Viljandis tekkis just kohalik võistkond. Tundsin end Rootsist tagasi tulles enesekindla ja iseseisvana. Ka väljaku peal. Oli jalgpallikarjääri tipphetk ja inimesena mingisse etappi jõudmine.

Paljud võibolla ei mäletagi või ei ole sind mängimas näinud. Milline mängija olid?

Hea küsimus! Umbes aasta tagasi leidis meie videoanalüütik kuskilt video, kus ma Vietnami koondise vastu värava löön. Mõtlesin, et mis mõttes. Seda küll ei mäletanud. Aga oligi Vietnami koondise vastu! Äärest läbi, ette nurka. Hea meenutada.

„Umbes aasta tagasi leidis meie videoanalüütik kuskilt video, kus ma Vietnami koondise vastu värava löön. Mõtlesin, et mis mõttes. Seda küll ei mäletanud. Aga oligi Vietnami koondise vastu! Äärest läbi, ette nurka. Hea meenutada.“

Minu jaoks on jalgpall olnud elu ja kultuur. Polnud küsimustki. Olin kindel, et kui karjäär lõppeb, hakkan treeneriks. Ma ei olegi osanud teistmoodi mõelda. Mingis mõttes on sellest isegi kahju – kui käisin ülikoolis, siis meil oli suusalaager, panin esimest korda mäesuusad alla. Läksime sõpradega Austriasse. Mõtlesin, et kas tõesti on selline elu ka olemas. See lööb korraks maailmapildi laiaks. Väga kitsasse ringi ei tohiks jääda.

1970. aastate alguses Pärnus sündinud poistest jõudis päris mitu mängijat Eesti koondisesse. Kas olid juba noorena silmapaistev mängija?

Pigem mitte, olin kindlasti hilise arenguga. Analüüsida ma tol hetkel muidugi väga palju ei suutnud, aga mäletan mingeid momente. Näiteks Nahkpalli turniiri Viljandis, kui olin 15, 1987. aastal. Ärkamisaeg, Henry Laksi laulud käisid taustaks (naerab – toim.). Mäletan, et lõin seal viis väravat ja tundsin, et midagi on minus tärkamas.

Täisealiseks saamine kattus Eesti taasiseseisvumisega. Ei tekkinud kordagi mõtet, et vahetaks jalgpalli vaba maailma ahvatluste vastu?

Kusjuures ei tekkinud. Siis ei olnud piirid veel nii lahti ja inimesena ei olnud ma küps, et kuskile iseseisvalt minna. Nagu nüüd Austraaliasse... Kui oleks võimalik vanuses 50+ minna, siis ma läheks kohe! Naljaga pooleks, aga oleks kindlasti mõttekoht. Meile piisas tollal sellest, et piirid avanesid. Saime kohe Soome minna, Saksamaal käisime mängimas. Reisida sai jalgpalliga ka.

Kui mängisin 1997–1998 Rootsis, siis mõtlesin küll, et seal võiks elada. Oli mõttekoht. Aga tu-

2017. aastal Pärnu Vapruse peatreenerina.

Foto: EJL

Olen mänginud tipuründes, äärepoolkaitsjana, keskpoolkaitsjana, mingil hetkel ka keskkaitses. 1999. aastal Viljandis loksus asi paika, olin toetav poolkaitsja. [Tarmo] Rüütli naljaga küsis, et kelle sinna paneme. Paneme Lelovi, ta ei jõua sealt niikuinii ära joosta, siis on koht täidetud!

Kui mängijakarjäär kokku võtta, siis otsisin õiget kohta. Lõpuks leidsin, aga lõppresultaati kätte ei saanud. Kiirust oleks võinud rohkem olla, võibolla ka sihikindlust. Hüpe noortest meestejalgpalli on väga raske. Mina tulin Pärnust Tallinna, alustasin iseseisvat elu. Teed olid valla, ahvatlusi palju. Oli väljakutse neist hoiduda ja elada rütmis kodu-trenn-kodu.

Viljandis hakkasin mõtlema, et jalgpall polegi raske mäng. Kui jääb kiirusest puudu, siis tuleb õige koht valida. Kompenseerid mõistusega. Aga sel ajal olid 25aastaselt juba vana. Kui 22aastasena polnud kuskile jõudnud... Kui Arno Pijpers tuli, siis olin mingis vaateväljas, aga see ei sobinud koondise toonase kontseptsiooniga. Kui oleksin olnud kolm aastat noorem, oleks ehk olnud lootust, aga rong oli läinud. Ise tundsin, et sain siis alles küpseks. Viimane samm jäi tegemata.

Jõudsid välja Eesti koondisesse, mängisid ka eurosarjas, Viljandiga võtsite hõbeda. Milline on jalgpallurina kõige eredam mälestus?

Täna Premium liigas näeme, kui raske on jõuda esikolmikusse ja saada euromänge. Me mängisime näiteks Club Brugge vastu, Intertotos olid Pärnuga alagrupis kreeklaste OFI Crete ja Leverkuseni Bayer. Koondises mängisin kolm mängu. Tegelikult läks päris hästi jalgpallurina! Aga kõige eredam on ikkagi see hõbe Viljandiga. Seal tundsin, et olen üks liidritest ja oluline lüli.

Meenub ka hetk noortest, kui Märt Siigur pani Pärnu JK poisid ja Pärnu KEKi 1973. aasta lõpu poisid kokku, et 1974. sünniaastaga A-klassi mängida. Pundis olid [Indrek] Zelinski, [Sergei] Terehhov,

2024 VEEBRUAR JALKA 23 EJLi TÖÖTAJA

Gert Olesk, mõned poisid veel. Tulime Eesti meistriks 3 : 0 võiduga KSK üle, lõin seal mängus kaks või kolm väravat. Enne mängu ei olnud meil mingit varianti võita.

See oleks noorteklassi tipphetk ja meestest siis Viljandi. Koondist ei tajunud tol hetkel ära. Poisid, kes täna sinna jõuavad, kogevad seda teistmoodi. Tol hetkel olid Flora ja koondis nii põimunud, et ma ei osanud seda hinnata.

Oli see, et piirdusid koondises kolme mänguga Balti turniiril, sinu enda arvates õige ja aus? Arvan, et see võis olla aus. Õiglane, jah. Nagu ütlesin, et kui [Arno] Pijpers 2001. aastal tuli, siis oleks võinud korra veel proovida, aga olin ilmselt mingi kuvandi loonud. Ju ma siis seda väärisin. Kolm on isegi hästi (naerab – toim.)!

Räägime kogemusest Rootsis ka. Mul oli tegelikult kott pakitud, et minna kaitseväkke. Selleni oli umbes kuu, kui Aivar Pohlakult tuli kõne, et Rootsist on variant. Neljas liiga. Minu jaoks... Kui tekkis selline võimalus, eelistasin seda muidugi kaitseväele.

Läksime Meelis Lindmaaga aastase lepinguga ja seal oli sees, et peame sisserännanutega koos koolis käima. Klubi sai selle pealt ilmselt mingit toetust, sest nende jaoks oli oluline, et me käime. Vahepeal käidi isegi kontrollimas! Alguses oli väike paanika küll, ostsin sõnaraamatud-asjad kaasa. Ega ma ei osanud eriti inglise keelt ka. Aga väga hea meel, et õpetati inglise keeles rootsi keelt ehk sain kaks ühes.

Kuidas sealne jalgpallielu välja nägi?

Meil oli kolm trenni. Amatöörvõistkond tegelikult, kuigi meie saime palka. Esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel trennid, laupäeval mängisime põhivõistkonnas ja kohustus oli aidata ka duublit. Seal oleks

saanud areneda, oleksime pidanud otsima lisaväljundit jõusaali või individuaalsete treeningute näol, aga langesime mugavustsooni. Tegime oma kolm trenni ära ja nii ta läks. See oli üks võtmekohti. Oleks keegi andnud nõu või kui oleksime osanud küsida... Nüüd on hea targutada, aga kindlasti ka väärt kogemus, mida edasi anda.

Hooaja lõpp vajus ära ja tulin Eestisse tagasi. Sain vigastada, olin pool aastat väljas. Mingil hetkel sama kontakt helistas ja pakkus võimalust teises liigas Nyköpingus. Läksin testima, lõin kohe kontrollmängus värava. Olin selleks ajaks ehk nädal aega trenni teinud. Füüsiline vorm oli olemas, suutsin ennast piisavalt näidata, et pooleaastane leping teenida. Aga põhja all ei olnud ja hooaja lõpp vajus individuaalselt ära.

2012. aasta sügisel FC Flora peatreenerina.

Foto: Lembit Peegel

Siis oli küsimus, kuidas edasi. Otsida ise Rootsis varianti või tulla Eestisse? Viljandisse tekkis just võistkond ja asjad sobitusid paika, aga Rootsi kogemus avas kindlasti silmad ja andis inimesena ka uue vaate.

Mängijakarjäär lõppes tänapäeva mõistes võrdlemisi vara, umbes 30aastaselt. Käisin meniskiga teist korda operatsioonil. Meniskit lõigati, taastusravi polnud piisav, tulin liiga vara tagasi, menisk läks uuesti... Olin pikalt väljas ja siis anti mulle Viljandi Tuleviku tüdrukute võistkond juhendada. Kui Rüütli oli Viljandis, siis juba kirjutasin treeninguid üles. Protsess läks loomulikult. Aga tol hetkel treeneriks saada... Oodati, et oled 60aastane, kel 30 aastat staaži. Ei olnud võimalik, et tipptasemel mängija astub kõrvale ja on kohe kuskil esindusmeeskonna juures. Olin üks esimesi, kes nii liikus.

Töö kõrvalt EJLi akadeemias on Lelov sageli tööl ka kommentaatori ja stuudioeksperdina.

Foto: Jana Pipar

Anne Rei töötas sel ajal Floras ja kaks-kolm kuud helistasin pidevalt, et kas oleks variant mõne võistkonna juurde treeneriks saada. Tol ajal oli Kehtnas veel Flora kool ja esialgu sooviti, et võtaksin seal mingi grupi kogemuste saamiseks. Aga sel hetkel, kui lõpetasin, koliti Tuleviku võist-

24 JALKA VEEBRUAR 2024 EJLi TÖÖTAJA

kond Tallinnasse ja [Aivar] Lillevere hakkas ka seda vahet sõitma. Kõik klappis, Viljandile polnud paremat varianti appi võtta. Oleksin võinud ka Kehtnas alustada, aga elu mängis teistmoodi ette.

Esimene suur tööots oli Viljandi Tuleviku peatreenerina. Kuus aastat. Mida selle ajaga õppisid? Elu muutus, olin vahepeal jõudnud Viljandist abikaasa leida ja meile sündis laps. Kolisime Tallinna. Aga edasi? Osta korter? Üürida? Majanduslangus tuli, ei olnud kerge aeg. Ja tasakaal elus oli tunduvalt rohkem jalgpalli poole. Tagantjärele mõeldes ei olekski teistmoodi saanud, aga imelik on nüüd mõelda.

Esimesel aastal õppisin tööd Lillevere kõrvalt, aga siis muutus tema jaoks pere tähtsamaks, ta ei tahtnud enam pealinna vahet sõita. Visati mind tulle. Palju mängijaid liikus edasi Florasse, seega pidime üles tooma mängijaid Elvast, mis oli toona Viljandi duubel. Nende kokku sulatamine oli kõva pähkel, aga lõpuks kõik laabus.

Jalgpalliliidus õnnestus kohe läbi koolituste Hollandi koolkonna mõtetega tutvuda. Lõpuks tulebki erinevatest kohtadest oma visioon paika panna. Viljandi periood läks väga hästi täkkesse. Aga lõpu poole... Kuus aastat on palju. Olin oma peas valmis mängimiseks kõrgematele kohtadele, viimases lennus olid [Andre] Frolov, Ats Sillaste, [Jüri] Jevdokimov... Florasse võeti jälle mingi osa mängijaid ära. Siis tekkis küsimus, kuidas edasi.

Oli väike hingetõmbeaeg, enne kui 2013. aastaks Flora etteotsa asusid.

Jah, töötasin jalgpalliliidus ja olin noortekoondiste juures. Sinna aega jääb ka U19 EM-finaalturniir. Olin Frank Bernhardti kõrval, kui nad Lars Hoppiga tulid. Olid huvitavad ajad, eelarves tekkis ettevalmistuseks varasemast rohkem võimalusi. Finaalturniiril olin juba Arno Pijpersi abiline. Sain rahvusvahelist kogemust. Ja siis tuli Florast ettepanek.

Aastalõputurniiril esimest korda peetud legendide turniiril esindas Lelov Pärnu meeskonda.

Foto: Liisi Troska

et ta ka minu alt välja kasvas! Saame siiani väga hästi läbi.

Seal ongi võibolla väike okas. Kus viga näed laita, seal tule ja aita. Oleks mulle seatud eesmärgiks eurosarjas edasi saada, siis oleksin saanud selle nimel töötada. Aga seda eesmärki ei pandud. Tol hetkel olime meistriliigas teisel või kolmandal kohal, mingid punktid maas, aga mingid mängud varuks. Tulime Albaaniast tagasi, kusjuures eurosarjas me tegelikult ei kaotanud. 1 : 1 kodus ja 0 : 0 võõrsil. Võtsime veel lõpus suuri riske, aga langesime võõrsilväravaga välja. Siis kaotasime Sillamäel ja... Nii võiksime pidevalt treenereid lahti lasta.

„Kui enne küsisid, kas mingi okas jäi hinge, siis... Ma ei põe, aga potentsiaal jäi Floras kätte saamata.“

Ometi see periood väga kaua ei kestnud. Praegugi saab nalja visatud, et mingid tööd lõppevadki juuli ja euromängudega ära. Ma ei ole ainuke treener, kes juulis lõpetanud. Minu jaoks tagantjärele... Kui enne küsisid, kas mingi okas jäi hinge, siis... Ma ei põe, aga potentsiaal jäi Floras kätte saamata.

Mustvalgelt, jah, oli euromängus vaja tulemust, mida ma ei saavutanud. Sinna on lihtne juurde panna, et võibolla ei olnud ka protsess õige. Aga kui vaatame, kuidas Jürgen [Henn] lõpetas, siis... Kui Jürgen tundis ennast eelmisel suvel kehvasti ja mõtles, et keegi võiks appi minna, siis küsiksin, et kui minu ajal nähti mingeid asju vales suunas liikumas, siis kellega ma pidin suhtlema. Abitreener oli noor Jürgen Henn. Mul on väga hea meel,

Olin kuus aastat Viljandis mängijaid arendanud. Et juhendada võistkonda, kes peab kullale tulema, jäi mingisugusest kogemusest puudu. Kui kuskil keegi aidanuks... Nagu Jürgen oli Arno kõrval. Ta sai terve aasta kogemust ammutada. Aga minul jäi midagi puudu ja ise ma seda välja ei mõelnud.

Millised olid toona ja millised on üldiselt suhted Aivar Pohlakuga?

Meil on pikk, aga lahe ajalugu. Meil on olnud kakskolm tõsist kätši, ilma kontaktita (naerab – toim.). Kui Flora treeneriks sain, siis ütles Aivar esimesel kohtumisel fännidega, et Lelov on esimene treener, kes teda pikalt saatnud. See juhtus Viljandi perioodi lõpus, kui mängijaid järjest ära võeti. Ta andis fännidele mõista, et olen isiksus, kes julgeb oma asja ajada.

Saan öelda, et meil on olnud mõned põrkumised. Saame väga hästi läbi, aga on olnud ka erimeelsuseid. Aktsepteerime üksteist. Igal inimesel on omad mõtted ja see on nagu pereelus – kas suudad leida kuldse kesktee, mis edasi viib?

Intervjuu jätkub märtsikuu Jalkas.

2024 VEEBRUAR JALKA 25 EJLi TÖÖTAJA

Miks tuleb A. Le Coq Arenale jõudmiseks pugeda läbi räpase urka?

Lilleküla jalgpallikompleks asub ühest küljest üsna Tallinna keskel, kuid samas omajagu eraldatult: sisuliselt kolmest küljest raudtee poolt ümbritsetud jalgpallikeskus asub küll ida poolt Tehnika tänava ja lääne poolt Kotka tänava vahetus läheduses, kuid mõlemalt tänavalt pääseb otse staadioni juurde vaid pisikeste raudteealuste tunnelite ehk veeviimarite kaudu.

Tekst: Raul Ojassaar

Jah – nii Tehnika kui Kotka tänava poolt on võimalik staadionini liikuda ka Lilleküla raudteepeatuse juurde 2012. aastal rajatud jalakäijate tunneli kaudu, kuid võrreldes veeviimaritega tekitab see mõlemalt poolt 600–700 meetri pikkuse lisaringi.

Kui Kotka tänava poolne veeviimar läbis varisemisohu tõttu 2019. aastal uuenduskuuri, millega muudeti selle seinad ja põhi siledamaks ja paigutati avause juurde ka valgustus, siis Tehnika tänava poolne veeviimar on endiselt tohutult kehvas seisus. Peale selle, et see on niigi ülimalt kitsas ja madal (laiust on läbikäigul vaid meetri jagu ning kõrgus jääb umbes 170 sentimeetri juurde), on see juba hämaras pime ning vähegi märjema ilma kor-

ral muutub selle põhi suureks lombiks. Inimesed on sinna asetanud suuri kivisid, millele astudes on hea õnne korral võimalik veeviimarist kuiva jalaga läbi pääseda. Lapsekäru või ratastooliga tundub selle läbimine aga sisuliselt võimatu. Suurtel mängupäevadel võib see urgas olla aga vabalt osa paari tuhande inimese teekonnast staadionile ja staadionilt ära.

Veeviimarid on osa raudteest, mis on omakorda Eesti Raudtee omanduses, seega uurisime tunnelite olukorra ja tulevikuperspektiivi kohta nii Eesti Raudteelt kui Tallinna linnavalitsuselt.

26 JALKA VEEBRUAR 2024 MIKS?
Tehnika tänava poolne veeviimar meenutab vihmase ilmaga pigem mõnd takistust sõdurite väljaõppelt kui läbipääsuteed Eesti rahvusstaadionile. Foto: Katariina Peetson Märjema ilmaga tuleb Tehnika tänava veeviimari kuiva jalaga läbimiseks kasutada jaakuudmäelikku kolmikhüppesammu. Foto: Katariina Peetson

Niisiis: miks tuleb A. Le Coq Arenale Tehnika tänava poolt jõudmiseks pugeda läbi väikese ja räpase urka?

Vastab Eesti Raudtee kommunikatsioonijuht Monika Lilles:

„Eesti Raudtee taristu mõistes on tegemist tehnilise tunneliga ehk veeviimariga, mille ülesanne on veevoolu ära juhtimine. Sellisel kujul ei kõlba see kindlasti jalakäijatele tunneliks. Just ohutus on põhjus, miks inimesed ei tohiks seda kasutada, kuna seal pole valgustust, korralikku pinnast, ruumi jms, mis on tingimuseks, et antud rajatist võiksid kasutada jalakäijad. Seetõttu on paarisaja meetri kaugusel Lilleküla tunnel, mis on mõeldud just jalakäijatele.

Samas mõistame, et jalakäijatel on soov liikuda staadioni ja Tehnika tänava vahel oleva raudteetunneli kaudu, ning kuna me soovime, et antud murekoht saaks jalakäijate jaoks lahendatud, oleme selles asjus pöördunud ka Tallinna linnavalitsuse poole. Eesti Raudtee kattis kõnealuse tehnoloogilise veeviimari põhja sügisel suurema veevoolu tõttu killustikkattega ning lisas sinna drenaažitoru. Nüüd jälgime situatsiooni, et kas see tagab jalakäijatele kuiva pinnase. Samas pole see siiski normidele vastav jalakäijatele mõeldud rajatis, ehitada tuleks täiesti uus, kui kohalik omavalitsus selleks vajadust näeb.

Tegelikult oleme seoses antud küsimusega mitu korda kohaliku omavalitsuse poole pöördunud, oleme neilt küsinud Kesklinna linnaosa üldplaneeringu lähteseisukohtade ja keskkonnamõju strateegilise hindamise väljatöötamise kavatsuste kohta. Siinkohal oleme nende tähelepanu juhtinud sellele, et 1999. aastal kehtestatud „Lilleküla raudteeharude ning Tehnika ja Asula tänava vahelise maa-ala detailplaneeringuga“ kavandatud jalakäijate tunnelid on arendaja poolt välja ehitamata ja jätkuvalt toimub jalakäijate liikumine Tehnika ja Kotka tänavate vahel raudtee tehnoloogiliste tunnelite (veeviimarite) kaudu, mis ei vasta jalakäijatele ettenähtud tunneli nõuetele.

Kotka tänava poolne veeviimar läbis mõned aastad tagasi uuenduskuuri ning oli juba varem oma Tehnika tänava vennast pisut kõrgem ja laiem, kuid ka see kipub vihma korral muutuma veesilmadega takistusrajaks.

Loodame omalt poolt, et jalakäijatele tagatakse tehnilistele tingimustele vastavad jalakäijate tunnelid, nii nagu see oli ette nähtud juba 1999. aastal kehtestatud Tehnika ja Asula tänava vahelise maaala detailplaneeringus.“

Vastab Tallinna Kesklinna vanem Monika Haukanõmm:

„1999. aastal kehtestatud Lilleküla raudteeharude ning Tehnika ja Asula tänava vahelise maa-ala detailplaneeringus kavandati alale juurdepääsu parandamiseks perspektiivsed raudteealused jalakäijate tunnelid Tehnika ja Kotka tänava poole (praegused veeviimarid) ning autode ja jalakäijate tunnel Kotka tänava poole. Tunnelite väljaehitamine on eelkõige jäänud eelarveliste vahendite puudumise taha. Lisaks avaldas riik teatud ajaperioodil lootust saada raudteealuste tunnelite ehitamiseks toetust ning kõnealused objektid esitati kandidaatidena rahastamiseks, kuid toetust ei saadud.

Mis puutub tänapäeva, siis on linn kavandamas Lilleküla raudteeharude ning nende eelmainitud perspektiivsete tunnelite väljaehitamist Asula tänav 6a, Asula tänav 6d ja Asula tänav 16d kinnistu detailplaneeringu arendaja kaasrahastamisel. Hetkel on detailplaneering vastuvõtmiseelses etapis. Kokkulepped (sealhulgas keskkonna- ja kommunaalametiga) selles osas sõlmitakse enne detailplaneeringu kehtestamist. Varem kavandatud tunnelite asukohad võivad muutuda sõltuvalt ehitusprojektist. Detailplaneeringu ja selle elluviimise eest vastutab linnaplaneerimise amet.

Tallinna praegune eelarvestrateegia on koostatud aastateks 2022–2025 ja selles tunnelite rajamine ei kajastu. Seega pole praegu tunnelite valmimise ajakava teada, kuid Kesklinna valitsus jälgib teemat ning hoiab selle kindlasti päevakorral. Kindel on see, et veeviimarite väljaehitamine on vajalik.“

2024 VEEBRUAR JALKA 27 MIKS?
Varasema detailplaneeringuga kavandatud raudteealuste tunnelite asukohad.

Kinoõhtud, lendavad kettad, staierid ja uudne spordiala: jalgpallihallid pole ainult jalgpallile!

Jalgpalli sisehallid on talviti peamiselt jalgpallurite pärusmaa, ent hallidesse on leidnud tee ka teised spordialad – ja mitte ainult spordialad! Jalka uurib, mis toimub vutihallides siis, kui seal jalgpalli parasjagu ei mängita.

Kettagolfi viskeoskuste täiustamine sisehallis

Möödunud aasta novembris avatud Pärnu jalgpallihalli on leidnud tee treeninguteks ja hooaja ettevalmistuseks Disc Golf Academy asutajaliige, endine jalgpallur ja kettagolfis Eesti tippu kuuluv Silver Lätt.

Disc Golf Academy koguneb Pärnu halli kord nädalas esmaspäeviti. „Treeningud on mõeldud kõigile, kes on huvitatud. Pärnu jalgpallihallis ei tee me treeninguid otseselt treeneri juhendamisel,“ selgitab Lätt, lisades, et abivajajaid ollakse alati valmis abistama, näiteks filmides, analüüsides või muul moel.

„Oleme alustanud hallis oma hooajaeelsete treeningutega, mis toimuvad igal esmaspäeva hommikul. Huvilised, kes jagavad meiega samu eesmärke ja soovivad samal ajal halli kasutada, on oodatud,“ sõnab Lätt. „Treeningud kestavad keskmiselt ühest kuni poolteise tunnini. Pikemad treeningud ei ole soovitatavad, kuna viskekorduste arv kasvab lühikese aja jooksul märkimisväärselt, mis võib mõjutada füüsilist koormust. See ei ole liigestele ega lihastele kasulik ja võib suurendada vigastuste tekkimise riski,“ selgitab ta.

Lätt rõhutas sisehallis toimuvate treeningute eeliseid võrreldes väljas toimuvatega, tuues esile peamiselt ilmaolud: „Disc golf on tehniliselt nõudlik ala, mis eeldab enne hooaja algust head tehnilist vormi. Talvel tuleb õues treenides kanda mitmeid riidekihte, mis piiravad liigutuste täpsust ja õigsust. Lisaks on väljas libe maapind, mida sisehallis ei ole. Treeningud puhtas, kuivas ja soojemas sisehallis on oluliselt meeldivamad,“ selgitab ta, tuues välja, et sisehallis kulub ketaste kokkukorjamisele, tagasitoomisele ja kuivatamisele palju vähem aega kui välitingimustes. Tänu sellele suureneb korduste arv lühikese aja jooksul märkimisväärselt. Lätt toob välja, et kettagolfitreeningute üks peamisi eesmärke on sooritada viskeid ühtmoodi, mitte jätta neid juhuse hooleks.

Kuna tippmängijad võivad kaugmaakettaid lennutada kõvasti enam kui saja meetri kaugusele, kasutatakse sisehallis lühimaakettaid, mis ei kahjusta halli seinu.

Lätt toob välja, et huvi sisehallis toimuvate treeningute vastu on suur, kuid ajakavaga esineb probleeme. „Tallinnas on paljud inimesed uurinud sisehallide treeningvõimaluste kohta, kuid kahjuks on jalgpall ja teised spordialad hõivanud parimad ajad. Varahommikused või hilisõhtused ajad, mil saalid on vabad, ei sobi paljudele. Tean inimesi, kes sooviksid sisehallides treenida kaks korda nädalas, kuid sobivaid aegu on raske leida,“ selgitab ta.

28 JALKA VEEBRUAR 2024 TARISTU
Kettagolf Pärnu jalgpallihallis. Foto: Silver Lätt

Eesti ragbivõistkonnad lõikavad samuti jalgpallihallidest kasu. Foto: Eesti Ragbi Liit

Ragbi treenib hallis teist aastat

Tee spordihallidesse on leidnud ka Eesti Ragbi Liit, kes talveperioodil treenib nii EJLi kui ka Männiku jalgpallihallis. Ragbi on meeskondlik kontaktspordiala, mis on populaarne peamiselt Suurbritannias, Iirimaal, Austraalias, Uus-Meremaal, Lõuna-Aafrikas ja Prantsusmaal. Eestiski on ala hakanud entusiastide toel viimastel aastatel üha enam tuntust koguma.

Paul Davidson, Eesti Ragbi Liidu peasekretär ja koondise mänedžer, kes on olnud ametis kaks aastat, jagab oma mõtteid sisehallis toimuvate ragbitreeningute kohta. Ta märgib, et sisehallis mängitav ragbi ei erine oluliselt õues mängitavast, kuid toob välja mõned erinevused: „Sisehallis mängime väiksemal alal ja vähema kontaktiga kui väljas, kuna kunstmurul on kukkuda ebamugavam ja ka vigastusoht on suurem võrreldes pehme naturaalmuruga.“

Davidson räägib, et ragbiliit on sisehallides treeninguid läbi viinud juba mitu talve. „Männiku hallis oleme treeninud kaks aastat, kogunedes kaks korda nädalas poolteist tundi korraga. Talvisel perioodil, kui jalgpallis on hooajaväline aeg, on hallidesse aegade leidmine keeruline,“ sel-

gitab ta. Lisaks mainib ta, et EJLi ja Kotka hallis treeniti ka 2019/2020 talvel, kuid praegu kasutatakse neid halle üksikuteks treeninguteks. Märtsis korraldatakse aga EJLi hallis koostöös Soome ragbiliiduga naiste olümpiaragbi turniir.

Davidsoni sõnul osaleb hallitreeningutel järjest enam huvilisi, osalejate arv varieerub 20st kuni 50–60 inimeseni, mis on väljaku suurust arvestades ka maksimaalne arv. „Korraldame aastas paar korda ka algajatele suunatud treeninguid. Meie grupis treenivad nii kogenud mängijad kui ka algajad. Eelmisel aastal oli meil osalejaid vanuses 50+ ja hiljuti liitusid 17–18aastased noored.“

Davidson toob välja, et viimase paari aasta jooksul on ragbi teinud Eestis suure arenguhüppe, suuresti tänu peasponsor Yolo Groupile. Ta tõi esile Graham Smithi panuse, kes on esimene täiskohaga tehniline direktor ja ragbitreener Eestis ning võitnud treenerina ka naiste MM-tiitli. Smithi töö ülikoolides ja koolides ragbit tutvustades ning tema uuenduslikud treeningud on aidanud kaasa spordiala tõusule Eestis.

2024 VEEBRUAR JALKA 29 TARISTU

Kasvavat populaarsust nautiv roundnet

EJLi jalgpallihallis toimuvad ka paljudele tundmatu, ent üha enam populaarsust saavutava ala nimega roundnet treeningud.

Roundnet (tuntud ka kui spikeball) on võrkpallilaadne spordiala. Lihtsalt seletatuna tuleb pall toimetada ilma seda maha kukutamata oma tiimikaaslaste vahel kõksides kolme puutega vastastele. Mängitakse kaks kahe vastu. Kui võrkpallis tuleb pall lüüa üle võrgu, siis roundnet’is tuleb selle asemel lüüa pall vastu maas asuvat „batuuti“, misjärel on vastaste kord. Kui võrkpallis on võistkondadel oma väljakupool ja väljakul selged piirid, siis roundnet’is jooni pole. See tähendab, et mängitakse 360 kraadi „batuudi“ ümber.

Ala eestvedaja Gerrerth Kauri hinnangul on roundnet spordialana Eestis populaarsem, kui arvatakse: „Iganädalaselt käib Tallinna ja Tartu trennides 50 inimest. Möödunud sügisperioodil külastas meie trenne 100 erinevat inimest. Tasub ära mainida, et trennide tegemisega alustasime alles läinud augustis. Lisaks trennidele mängitakse seda päris palju meelelahutuslikel eesmärkidel nii parkides, randades kui üritustel, sest mäng ise on lihtsasti hasarti tekitav ja komplekt on lihtsasti kokkupandav, see mahub ära seljakotti,“ selgitab ta.

Treeninguid viib läbi klubi Roundnet Tallinn, kuhu on koondunud rühm entusiastlikke mängijaid. „Oleme ise sõpradega mänginud aastaid, osalenud mitmetel Euroopa karikaetappidel ja käinud laagrites õppimas Euroopa parimate käe all. Kuna tegemist on niivõrd varajases faasis oleva

spordialaga, siis on igal inimesel võimalik juba paari kuuga saada päris heaks mängijaks,“ kõneleb Kaur. „Trennides osaleb keskmiselt umbes 30 inimest, mis tekitab olukorra, kus mängijaid on igal tasemel, ja seega on ka absoluutselt kõik trenni oodatud,“ lisab ta.

Kuigi roundnet’i saab mängida nii sise- kui välitingimustes, toob Kaur välja mõned sisehallis treenimise erinevused. „Kõige suurem erinevus on tugev tuul, mis võib õues suhteliselt kerge palli trajektoori mõjutada. Lisaks võivad sisehallis aeg-ajalt tulla seinad ette, mis lõpetavad punkti. Muus osas on sisetingimustes lihtsalt murevabam mängida, sest oled tuule ja paduka eest kaitstud.“

Mängudünaamikat sisehall Kauri sõnutsi oluliselt ei muuda: „Kui põranda tüüp on kõvemat sorti, siis see teeb liikumise lihtsamaks, aga mahahüppamise ebameeldivamaks (jah, mängus on vaja vahel pallidele järele hüpata!). Kui põrand on pigem pehme, siis on liikumine raskem, aga maha hüpata meeldivam. Selge erinevus tekib siis, kui mängida liival, mis teeb liikumise korralikult raskemaks, aga hüppamise väga nauditavaks.“ Sisekeskkonna piiratud ruum võib küll muuta roundnet’i mängimise mingil määral keerukamaks, ent seal tuleb appi väljaku teadlik mahapanek. „Püüame nii, et igal väljakul oleks piisavalt ruumi ning samas mahutaks need võimalikult palju mängijaid, sest huvi on hetkel suurem, kui väljakuid meie renditud platsile mahub. Teiseks oleme mänginud seinade abil. Ehk kui pall lendab vastu seina, siis võib edasi mängida,“ kirjeldab ta.

Roundnet’i-trenn EJLi sisehallis. Foto: Tanel Meos 30 JALKA VEEBRUAR 2024 TARISTU

Viljandi Männimäe jalgpallihall naudib suurenevat populaarsust

Viljandi Männimäe hall on tegutsenud aastast 2021. Tegemist on juba eos multifunktsionaalse halliga, kus on kunstmurukattega jalgpalliväljaku ümber 350meetrine tartaankattega jooksuring ning jõunurk jõutreeningute läbiviimiseks.

Jalgpallihalli avamisest on Viljandi spordikeskuse juhataja Mati Jürissoni sõnul paranenud tingimused nii jalgpalluritel kui ka teiste spordialade harrastajatel, sest jalgpalli treeningurühmade arvelt vabanes Viljandi sporditaristus hulk treeningutunde ka teiste alade kasuks. „Halli avamine parandas ka kergejõustiklaste talviseid treeningutingimusi. Jooksuringil on võimalik treenida pikamaajooksu harrastajatel ning sirgetel on nüüd võimalik joosta sisetingimustes 60 meetrit ja 60 meetri tõkkejooksu – varem Viljandis selline võimalus puudus,“ sõnab Jürisson. Samuti pakutakse hallis võimalusi tavaharrastajatele, kes saavad tulla treenima ühekordse piletiga. Treenimisvõimaluse on avastanud ka lapsevanemad, kes lapse trenni ajal kõnnivõi jooksuringid tehtud saavad.

Lisaks kergejõustiklastele on halli oma traditsioonilisteks jõulu- ja aastalõputegevusteks kasutanud ka Viljandi sõudeklubi ja Sakala suusaklubi. Koolidest on halli liikumistundide läbiviimiseks kasutanud Viljandi Jakobsoni kool ja Viljandi gümnaasium.

„Viljandi jalgpallihalli on treeninguteks ning mängudeks kasutanud Tartu Tammeka, Pärnu Vaprus, Paide Linnameeskond, Tartu Welco ja kaugemalt Viljandi sõpruslinna Valmiera jalgpalliklubi Valmiera FC, kes on 2022. aasta Läti meister. Sel aastal treenib kord nädalas Viljandis näiteks esiliigahooajaks valmistuv FC Elva,“ täpsustab ta.

Kuigi Männimäe hallis toimuvad peamiselt jalgpalliga seotud mängud ja turniirid, on seal olnud ka Viljandimaa meistrivõistlused kergejõustikus (60 meetri sprint, 60 meetri tõkkejooks ja pikemate distantsidena 800 ja 3000 meetri jooks). Käesoleva aasta märtsis toimub Männimäel näiteks talvise triatloni karikasarja jooksudistants.

Peale selle on halli leidnud tee ka suuremad üritused. Viljandi Sakala keskuse ja JK Tuleviku eestvedamisel toimus hallis Viljandi linna isadepäev, kus nelja tunni jooksul osales umbes 600 inimest. „Sel päeval tutvustasid oma võimalusi Viljandi linna huvikoolid ja spordiklubid. Päeva aitasid sisustada ja tegevusi pakkusid Viljandi spordikool, Viljandi hokiklubi, Viljandi uisutajad, Viljandi rattaklubi, Viljandi JK Tulevik ning erinevad tantsukoolid (S-Studio ja Face’i tantsukool). Päeva peaesinejaks oli Viljandist pärit DJ Rozell, kes mängis live-set’i. Selle tarbeks oli halli paigaldatud lava ja korralik valguspark,“ selgitab Jürisson.

Üks ainulaadsemaid sündmusi, mis hallis aset leidnud,

on kogukonnakino. „Viljandi gümnaasiumi õpilasesindus viis gümnasistide nädala raames hallis läbi kogukonnakino kaks seanssi. Tegemist oli põneva ettevõtmisega, filme näidati suurel ekraanil ja hallis valitses vaikus, sest filmide heli tuli vaatajatele kõrvaklappidesse. Kokku oli külastajaid 110,“ toob Jürisson välja.

Kõigele lisaks on halli kasutatud ka evakuatsioonikohana. „Sügisese pommiähvarduste laine ajal said siia varjuda Jakobsoni kooli ja Männimäe lasteaia lapsed,“ sõnab ta.

Kuid mis on see, mis on muutnud Viljandi Männimäe jalgpallihalli sportlaste ja harrastajate seas, ürituste korraldamisel populaarseks? Jürissoni sõnul algas kõik juba halli luues. „Viljandis mõeldi erinevatele kasutusvõimalustele juba ruumiprogrammi ja eelprojekti koostamise ajal ning see ongi olnud üks võti erinevate harrastajate halli toomisel. Vaja on pakkuda erinevaid võimalusi.“ Teise põhjusena toob ta välja kogukonna suuruse: „Viljandi kogukond ei ole nii suur kui Tartus või Pärnus, kuigi tihedamatel aegadel on hallis üle saja treenija. Siiani on kõik ära mahtunud, aga arvestades suurt huvi on vahel riietusruume puudu. Siit ka julgustav soovitus uutele hallide ehitajatele: kui vähegi võimalik, tehke üks riietusruum rohkem, kui olete eelnevalt plaaninud!“

Arvestades Männimäe halli populaarsust ja kasutamist tekib paratamatult küsimus: kuidas mõjub nii suur koormus kunstmurule? Jürisson selles probleemi ei näe. „Ürituste korraldamine otseselt kunstmuru ei koorma, kui seda õigesti teha. Isadepäeva korraldamise ajal olid näiteks lava ja tõstukite alla pandud raskust hajutavad plaadid. Samuti tuleb transpordivahenditega mõistlikult sõita, näiteks vältida järske pöördeid ja kiirendamist.“

Jürisson toob välja, et halli spetsiifika, sealhulgas lihtlabane füüsika, seab suuremate ürituste korraldamisele samuti omad takistused. „Muusikaürituste korraldamisel võib saada takistuseks akustika, aga ilmselt on ka see takistus ületatav. Lisainventari transporti raskendab tõsiasi, et tegemist on pneumohalliga: inventari saab halli transportida ainult suure lüüsi kaudu, mille uksed suure siserõhu tõttu korraga ei avane. Inventari transportimiseks halli saab kasutada ainult elektrisõidukeid, sisepõlemismootoriga sõidukid on keelatud. Vaatamata pisut keerulisele ettevalmistusele on kõik hea tahtmise korral tehtav.“

25. veebruaril toimub Viljandi hallis esimest korda A. Le Coq Superkarika mäng. Jürissoni sõnul on ees ootamas paras katsumus. „Selle mängu tarbeks on planeeritud ehitada lisatribüünid ja ülekande tarbeks kaameraalus,“ nimetab ta mõnda eesootavat tööd. Mängu avavile Eesti meistri Tallinna FC Flora ja Tipneri karikavõitja JK Narva Transi vahel kõlab Männimäel 25. veebruaril kell 12.30.

Viljandi Männimäe jalgpallihall. Foto: Liisi Troska
2024 VEEBRUAR JALKA 31 TARISTU
Foto: Valerio Pennicino, UEFA via Getty Images

Mattias Käit

Eesti

Foto: Liisi Troska

Olivier Giroud AC Milan Prantsusmaa

Mis teeb kohtunikust HEA KOHTUNIKU?

20. jaanuaril toimus A. Le Coq Arenal Elmar Saare nimelises konverentsikeskuses esimene jalgpallikohtunike konverents. Jalka käis põnevaid jutte kuulamas ning toob siinkohal esinejate jutust välja põnevamad ja huvitavamad mõtted.

Kohtunike konverentsi idee tekkis Eesti kohtunike ringkonnas juba mitu aastat tagasi, ent vahepeal lükkas plaanid edasi koroonapandeemia. Nüüd jõuti esimese konverentsini – Tallinnas toimunud üritust jälgis kohapeal või netiülekande teel sadakond Eesti kohtunikku.

Ka konverentsi korraldajad on ise aktiivsed õigusemõistjad: peakorraldaja oli Reelika Turi, päevajuhid Sander Jürjens ja Kristjan Lukk.

Aivar Pohlak kohtunike konverentsil.

Foto: Katariina Peetson

Aivar Pohlak: ärge kasvatage endale paksu nahka!

Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak võrdles oma kõnes kohtunike arengut mängijate arenguga. Mängijatega arenguvestlusi läbi viies oli ta varem näiteks küsinud alati, milline on nende ambitsioon jalgpallis, ja sellele tuli 95 protsendil kordadest vastus, et nähakse end ühes viiest tippliigast. „Tegime seepeale küsimuse ümber nii, et ta puudutaks rohkem persooni: millised isiksuslikud omadused toetavad sinu teekonda jalgpalluriks ja millised ei toeta? Kui peaksin samasuguse ankeedi tegema kohtunikele, siis mulle tundub, et kohtuniku puhul on persooni sisu edule veel tähtsam kui mängija puhul. Kohtunikuamet on minu meelest persoonile kui peegel. Põhiküsimus võiks

samasuguses ankeedis või endaga dialoogi pidades olla – mida ma olen kohtunikutegevuse kaudu saanud teada iseenda kohta? Mis mulle selles pigem meeldib ja mis pigem ei meeldi?“

Pohlak võrdles kohtunike igapäevatööd osaliselt ka oma rolliga Eesti jalgpalli sisulise piksevardana. „Ärge kasvatage endale paksu nahka! Sageli öeldakse, et kohtunikul peab olema paks nahk, aga mina ütlen, et mitte kellelgi ei tohi olla paksu nahka. Vastupidi: õppige negatiivsusega toime tulema. Laske see endale ligi, see tuleb teile ka elus kasuks, sest ühiskond toimib täpselt samamoodi.“

2024 VEEBRUAR JALKA 37 KOHTUNIKUD

RefPali eestvedaja Sten

Klaasen: varsti aitab meid juba tehisintellekt

Eesti kohtunike loodud kohtunike õppe- ja hindamisprogrammi RefPal eestvedaja, FIFA kategooria abikohtunik Sten Klaasen tegi ülevaate RefPali sünnist ja arengust viimase natuke vähem kui kümne aasta jooksul, aga jagas huvitavaid mõtteid ka tulevikuperspektiividest. Praeguseks kasutab peale Eesti kohtunike RefPali veel Soome, Kuveidi, Läti, San Marino, Fääri saarte, Iirimaa ja Aserbaidžaani kohtunikkond.

Klaaseni ettekande tulevikku puudutav osa arutles selle üle, kuidas võiks RefPali ja kohtunikutööd üldisemalt muuta tehisintellekt, mis on viimase aasta jooksul usinalt maailma muutma asunud. Klaasen ja teine RefPali eestvedaja Kristo Tohver kohtusid hiljuti maailma tippülikoolide teadlastega, kes uurivad tehisaru spordi videoanalüüsi võtmes.

„Kaks neist teadlastest uurivad just seda, kuidas saaks tehisintellekt aidata kohtunikel otsuseid vastu võtta. Nad õpetavad tehisintellekti tundma olukordi väljakul ära ja neil on 4000 olukorra baasil loodud prototüüp, kus tehisintellekt andis olukorra juhtudes automaatselt selle kohta hinnangu. See jäi tavakohtunike hinnangule kümme protsenti alla. Selle pealt julgen väita, et hiljemalt kümne aasta pärast on selline asi maailmas kasutusel, aga ma usun, et see läheb veel kiiremini. See toimib ilmselt niimoodi, et tehisintellekt töötab olukorra sekundiga läbi ja annab kohtunikule tohutu andmebaasi põhjal soovituse: näiteks et 89 protsendil kordadest antakse sellises olukorras punane kaart. See on suund, kuhu maailm liigub, ja RefPal tahab siin kaasa rääkida.“

Arvud näitavad: kohtunikud soosivad alateadlikult koduvõistkonda

Video teel tegi Itaaliast ettekande Trieste ülikooli psühholoogiaprofessor Fabrizio Sors, kes tutvustas oma uurimust, mis võrdleb koroonapandeemia ajal tühjade tribüünide ees mängitud jalgpallimängude statistikat nende mängude omaga, kus publik oli lubatud.

Peamiselt keskendus Sorsi uuring koduväljakueelisele, kuid huvitavaid fakte tõi ta välja ka kohtunike otsuste kohta. Näiteks tuli välja, et kodupubliku olemasolu korral annavad kohtunikud vastasmeeskonnale statistiliselt rohkem kollaseid kaarte, samuti antakse kodumeeskonna üheväravalise kaotusseisu korral üleminuteid keskmiselt rohkem kui vastupidises olukorras. Pandeemia ajal tühjade tribüünide ees mängides läksid nii koduväljakueelis kui kohtunike alateadlik tegutsemine neutraalsemaks.

Sors tõi ühe kunstlikus keskkonnas korvpallikohtunike peal tehtud uuringu põhjal ka välja, et agressiivsete publikuhäälte korral muutus juba enne närvilisemate kohtunike otsuste kvaliteet kehvemaks, samal ajal kui enesekindlamad kohtunikud läksid otsuste täpsuses sellises olukorras suisa paremaks.

38 JALKA VEEBRUAR 2024
KOHTUNIKUD
Fabrizio Sors esines Eesti kohtunikele videosilla vahendusel. Foto: Katariina Peetson Sten Klaasen on rahvusvahelist läbimurret tegeva RefPali üks asutajatest. Foto: Katariina Peetson

Meistrite liiga lätlane: koos päevatööga olen parem kohtunik

Oma karjääri ja kohtunikuks kujunemist valgustas Läti tippkohtunik, Meistrite liigas vilistanud Andris Treimanis. Treimanise ettekanne põhines kohandatud Maslow’ inimvajaduste püramiidil, mida aluseks võttes selgitas ta, millised vajadused peavad kohtunikul olema esmalt täidetud, et ta jõuaks tipptasemele.

Juba 12aastaselt noortemängude vilistamisega algust teinud Treimanis selgitas, kuidas ta sai juba varakult tunda kohtunikutöö pahupoolt ehk mängijate ja pealtvaatajate karmi kriitikat, kuid kuidas ta isa ja toonane jalgpallitreener teda selle juures pidevalt toetasid ning ta selle abil järgmisele tasemele aitasid. Lisaks tõi ta välja perekonna toetuse olulisuse ning kirjeldas ka seda, kuidas temale on oluline omada töökohta väljaspool jalgpalli.

Juristina töötav Treimanis otsustas ühel hetkel päevatööst kohtunikukarjääri nimel loobuda, kuid sai peagi aru, et see ei tulnud talle kohtunikuna kasuks – sissetuleku kindlustamiseks oli vaja kõrgel tasemel mänge saada, mistõttu tundis ta liiga suurt pinget hästi esineda, mis aga pärssis tema esitusi. Juristitööle naasnuna hakkas ta ka kohtunikuna taas paremini tegutsema.

38aastane lätlane rõhutas, et isegi kõige kõrgemal tasemel tuleb pidevalt juurde õppida – detaile saab alati oma oskuste pagasisse juurde lisada, samuti toonitas ta mentorite ja nõuandjate vajalikkust.

Lätlasena tunnetab Treimanis hästi ka Eesti kohtunike olukorda, kus rahvusvahelisel tasemel läbi murda on tohutult keeruline. „Mängija ja kohtuniku teekonnad on ka väga erinevad. Mängijana võid ju kasvõi 19aastaselt mängida MM-finaalis, kohtunikuna pole see aga võimalik. Kohtuniku karjäär on justkui mäest üles ronimine, mida tuleb teha sammhaaval. Väikeriigi kohtunikuna võid aga rahvusvahelisele tasemele jõuda alles 35aastaselt, misjärel ei pruugi olla enam võimalik seal ennast piisavalt palju näidata, et kõige suuremate eesmärkide ja mängudeni jõuda.“

Suhtlus olulisem kui otsuste täpsus

Pikaaegne tippkohtunik, Eesti kõrgtasemel nii väljaku- kui abikohtunikuna tegutsenud Jaan Roos tegi ettekande kohtunikesuunalise väärkohtlemise teemal. Muu hulgas tõi ta välja, et vahet tuleb teha emotsioonil ja agressiivsusel. Kohtunike puhul esineb vaimset väärkohtlemist umbes 35 korda rohkem kui füüsilist ning seda tõestas ka saalis läbi viidud kiirküsitlus: kui paluti käsi tõsta neil kohtunikel, keda on füüsiliselt rünnatud, tõusis mõni üksik käsi, sõimamise-ähvardamise puhul kerkis aga kätemeri.

Roos tõi veel välja, et suurema tõenäosusega väärkoheldakse noori kohtunikke, samuti naiskohtunikke, kuid Eesti puhul mängib õigusemõistjate kasuks riigi väiksus, mistõttu jõuavad juhtumid lihtsamini avalikkuse ette. „Suurtes riikides kipuvad juhtumid ära kaduma ehk rikkujatega ei tegeleta. Kohtunike sõnul tapab see motivatsiooni.“

Järgnenud aruteluringis pakkus fännidepoolset vaatenurka Nõmme Kalju fänn Mario Tromp, treeneritepoolset aga endine FC Flora abitreener ja praegu Eesti U19 koondist tüüriv Joel Indermitte, kes tõi välja, et tema hinnangul on kohtuniku puhul otsuste täpsusest olulisemgi suhtlus. „Enda kogemuse pealt ütlen, et pigem ei jää meelde otsused, aga jääb meelde suhtlus. See on kõige alus, et hoida suhted toimivana ja väljakul töörahu. Kui must kass kuskilt läbi jookseb, tulevad ka tulevikus konfliktid lihtsamini,“ sõnas Indermitte.

Trombi sõnul häirib teda, kui kohtunikud üritavad halbu otsuseid hiljem iga hinna eest õigustada. „Kui eksitakse, pole mõtet musta valgeks rääkida. „Videokohtuniku“ saade oli muidu väga hea projekt, aga sealgi tuli seda ette.“ Newcastle Unitedi toetaja Roos leiab, et kohtunikud võiksid saada oma otsuseid rohkem selgitada. Eestis ja ka Inglismaal on hakatud selles suunas liikuma, FIFA ja UEFA aga mitte. „Toon näite Meistrite liigast, kus Newcastle’i ja PSG kohtumises anti VARiga penalti, mis tundus paljudele küsitav. UEFA-lt selle kohta sõnagi ei tulnud, aga videokohtunik võeti siiski järgmiselt mängult maha. Öelge siis otse välja, et ta eksis!“

2024 VEEBRUAR JALKA 39
esti Jalgpalli Liit korraldab ka sel aastal jalgpallikohtunike baaskursused, mis toimuvad kahes osas märtsis ja juulis. Kohtunike kooli oodatakse kõiki huvilisi alates 15. eluaastast. Kursused toimuvad neljas linnas üle Eesti: Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Jõhvis. Eelregistreerimine on avatud – kasuta seda QR-koodi ja liitu kohtunike perega! KOHTUNIKUD
TULE KOHTUNIKUKS! E
Andris Treimanis (keskel) on FIFA kohtunik alates 2011. aastast. 2019. aastal vilistas ta U17 MM-finaali. Foto: Kristian Skeie, UEFA via Getty Images Konverentsi lõpetas aruteluring. Vasakult Jaan Roos, Mario Tromp, Sander Jürjens ja Joel Indermitte. Foto: Katariina Peetson

Henri Perk

Jalka luubi all on eelmisel hooajal A. Le Coq Premium liigas Nõmme Kalju FC esikindaks tõusnud Henri Perk, keda hindavad praegune peatreener Nikita Andrejev ja tema esimene treener Peeter Kusma.

ÕHUVÕITLUS:

Andrejev: Kõige olulisem arenguteema. Henri läheb ristide asetusega kogu aeg paremaks ja oskab üsna hästi kasutada erinevaid löögitehnikaid, mis aitavad hoida kasti kontrolli all. Õhuduellides võiks ta veelgi domineerivam olla.

Kusma: Väravavahina on pea kõik õhuvõitlused seotud palli kõrgelt püüdmise või rusikatega tõrjumisega. Tänu oma pikkusele on Henri siin väga hea.

VASTUPIDAVUS:

Andrejev: Henril on suurepärane bensiinipaak, ta suudab treeningutel hoida kõrget intensiivsust. Mängudes on tema jooksudistants võrreldav eliittasemel väravavahtide omaga.

Kusma: Positsioonispetsiifikast tingituna tõlgendaksin vastupidavust vaimsel tasandil – ehk keskendumise säilitamine mängu jooksul. See on paranenud ja paraneb kogemuse ja vanusega veel.

SISU:

Andrejev: Henri on igapäevaselt pühendunud kõva töö tegemisele ja enese täiendamisele. Tema konkurentsivõime ja heasüdamlikkus paistavad silma. Lisaks on ta hakanud meie noores meeskonnas üha enam juhtrolli võtma. Kusma: Väga hea tööeetika, tulemusele ja arengule orienteeritus.

TÕRJETEHNIKA:

Andrejev: Henri on suurepärane löögipeataja, eriti osav on ta üks ühe vastu olukordades ja lähiolukordades.

VÄLJATULEKUD:

Andrejev: Henri on osav kaitseliini taga ruumi kaitsmises ja demonstreerib head ajastust pallide läbilöömiseks, kuid kiirus ei ole tema suurim tugevus, nagu võiks eeldada üle kahe meetri pikkuselt mängijalt.

Kusma: Väravavahile vajalikud reaktsioonikiirus ja stardikiirus on paranenud viimase aastaga. Kindlasti saab siin veel juurde panna.

POSITSIOONIVALIK:

Andrejev: Ta on väravaesisel liikudes ja kauguste kontrollimisel tõrjeolukordades üsna tõhus. Eelmisel hooajal tegi ta Vapruse vastu ühe suurepärase tõrje, kus näitas oma võimet kiiresti üle väravaesise liikuda, et tõrjuda tagumise posti juurest tulnud pealöök.

Kusma: Mitte just kõige liikuvam ja plastilisem jalgpallur. Aga arvestades pikkust ja viimasel aastal tehtud head tööd erinevate elementide lihvimisel on areng olemas.

VÄLJAKUNÄGEMINE:

Andrejev: Ta on intelligentne mängija ja oskab väga hästi leida erinevatest viidetest infot ja kasutada seda probleemide lahendamisel nii väljakul kui vallates palli.

Kusma: Viimase aastaga väga jõudsalt arenenud. Suudab järjest paremini leida kiireid käike ettepoole.

JÕUD:

Andrejev: Üks tugevamatest mängijatest meeskonnas. Õhtused trennitegemised on end ära tasunud. Kusma: Vajalik komponent duellides ja lahtistele pallidele minekul. Kui noorteklassides kompenseeris selle pikkusega, siis nüüd on natukene liha vaja luudele juurde.

KÄEGA/JALAGA MÄNG:

Andrejev: On osav pikemate pallide täpselt liinide vahele söötmisel, leides vaba mängija üles. Oluliselt on arenenud vastase enda peale meelitamise ja sealt edasi liikumise osas. Henri võiks veel arendada oma söödupikkust, et teatud stsenaariumides suudaks vastase kaitseliini veelgi rohkem laiali venitada. Kusma: Kindlasti üks enim arenenud kategooria alates noorteklassist. Järjest täpsemaks lähevad pikad pallid ning leiab sööduga järjest kindlamalt liine läbistavalt oma kaasmängijaid.

5 4 3 2 1 0 Väljakunägemine
pidavus
Õhuvõitlus
4 4 3,5 3,5 4 4 3,5 4,5 5
Vastu-
Tõrjetehnika Väljatulekud
Jõud
Sisu Positsioonivalik Käega/ jalaga mäng
MÄNGIJA LUUBI ALL 40 JALKA VEEBRUAR 2024

Treeninguid nautiv Henri Perk on tuleviku suhtes põnevil

Meenuta palun esimest mälestust seoses jalgpalliga. Millisel hetkel tabasid, et see on ala, millega soovid tegeleda? Olin kuueaastane, kui naabripoisiga koos Operi JK proovitreeningule läksime. Trenn toimus Kotka tänava staadionil, mis nüüd kannab nime TNTK staadion, kus Kaljuga oleme oma kodumänge mänginud. Mäletan hästi, et Andres Oper oli isiklikult kohal, ning tema pühendusega autogrammikaart on mul tänaseni alles. Jalgpall hakkas mulle nii meeldima, et peale kooli oli trenniminek alati päeva tipphetk. Alguses toimusid treeningud kaks korda nädalas, aga juba siis oleksin tegelikult tahtnud rohkem käia. Sellel ajal käisin paralleelselt ka judotrennis, aga sealt tulin üsna kiiresti ära, sest sain aru, et pigem käiksin rohkem jalkas.

Kuidas sai sinust väravavaht ja miks on see positsioon teistest parem?

Olin juba noorena kõige pikem ning eks seetõttu mind ka puuri pandi (naerab – toim.). Ega selle vastu midagi polnud, pigem meeldis endale ka pallide tõrjumine rohkem kui väravate löömine. Väravavahi positsioon on eriline, sest väravavaht on viimane mängija väljakul, kelle peale meeskond loota saab. Iga tõrje järel on hea tunne, et suutsin meeskonna väravast päästa. Samas kaasneb väravavahiametiga ka tavapärasest suurem vastutus.

Kuidas valmistad end mentaalselt mängudeks ette, eriti tähtsate mängude eel? Tihtipeale üritan mängupäeval teha midagi, mis teeks pea mõtetest tühjaks. Erilist rutiini pole, käin jalutamas, teen midagi head süüa (lemmikuks on osutunud kanapasta) või kuulan muusikat. Mängule hakkan mõtlema tavaliselt üks-kaks tundi enne kogunemist ning proovin ennast ees ootava vastase vastu võimalikult hästi ette valmistada.

Kuidas saada heaks väravavahiks?

Enim valmistasid mulle kui noorele väravavahile raskusi vastutuse võtmine ja hirm teha vigu. Vanemaks saades olen mõistnud, kui oluline on väravavahina vastutuse võtmine ning keerulistel hetkedel otsuste langetamine. Tahes-tahtmata tuleb kõigil ette vigu, oluline on neid analüüsida ja nendest õppida. Eks selle ametiga tuleb ka paksu nahka kasvatada, et tagasilöögid ei murraks, vaid oleks osa arengust. Kogemusega on juurde tulnud enesekindlust ja eneseusku. Mainimata ei saa jätta ka raske töö ja distsipliini olulisust, et saada heaks väravavahiks.

CVSünniaeg: 14.10.1999

Positsioon: väravavaht

Endised klubid: Operi Jalgpallikool, Tallinna JK Kalev

Endised treenerid: Marko Pärnpuu, Atko Väikmeri, Peeter Kusma, Zaur Tšilingarašvili, Sergei Terehhov, Sergei Frantsev, Roman Kožuhhovskõi, Marko Kristal, Eddie Cardoso, Kaido Koppel

Koondisekarjäär: U19: 5/0

Kuidas on sinu hinnangul tehnoloogia (näiteks VAR) mõjutanud väravavahi tööd?

VAR jätab peaaegu alati õhku võimaluse, et leitakse midagi reeglitevastast, mis värava ära hoiab, seega väravavahi jaoks jääb lootus kuni selle hetkeni, kui värav kinnitatakse. Oluline on ka juhtida kohtuniku tähelepanu millelegi, mida ta esialgu ei näinud, sest kõik on võimalik videost üle kontrollida. Tehnoloogia arenguga tooksin välja veel vastaste skautimise, mis tänu erinevatele platvormidele palju lihtsamaks on tehtud. Enne igat mängu teeme väravavahtidega ülevaate vastase rünnaku mustritest, liikumistest, standardolukordadest jne.

Kes on sinu eeskuju jalgpallimaastikul ja miks?

Väga palju on minu karjääri mõjutanud endine treener Peeter Kusma. Tema käe all treenisin vaid mõned aastad, ent suhtleme siiani ja räägime iganädalaselt. 13aastasena Nõmme Kaljusse tulles oli tema minu esimene treener ja sellest ajast saati hakkasin jalgpalli palju

Fotod: Liisi Troska

tõsisemalt suhtuma. Pets oskab väga hästi motiveerida ja distsipliini tekitada ning olen temalt aastate jooksul palju õppinud.

Eelmisel hooajal kerkisid Kalju esikindaks. Milline oli sinu jaoks hooaja kõige meeldejäävam hetk?

Minu jaoks oli kindlasti terve hooaeg meeldejääv, kuid hooaja lõpusirge osutus kõige põnevamaks. 4 : 3 võit Levadia vastu polnud kindlasti kõige parem mäng väravavahi jaoks, kuid meeskonnale oli see ülioluline võit ning emotsionaalselt kõige meeldejäävam. Eelmise hooaja kõige olulisem lüli oli aga mu väravavahtide treener Ville Hulkkonen. Ville alustas eelmise aasta alguses Kalju väravavahtide juhendamist ning vaid ühe hooajaga õppisin temalt väga palju ja tegin oma arengus suure sammu edasi.

Teenisid jaanuaris esimese A-koondise kutse. Millise mulje koondiselaager sulle jättis?

Esimene koondisekogemus vastas igati mu ootustele ja olen väga tänulik, et sain laagris osaleda. Eesmärk oli näidata oma tugevusi ning anda endast parim. Usun, et sellega sain ka hakkama. Tegemist oli küll minu esimese koondiselaagriga, kuid olin juba paljude mängijate ja treeneritega ka varem kokku puutunud. Usun, et selline laager on kõigile väga kasulik, just hea kooslus noortest ning kogenumatest mängijatest on see, mis selle kogunemise oluliseks teevad. Õhkkond oli töökas ja sõbralik. Nüüd on vaja tööd jätkata, et ka järgmistel kordadel valikusse mahtuda.

Kui saaksid valida ükskõik millise superkangelase võimed, et parandada väravavahioskusi, siis millise superkangelase võimed valiksid ja miks?

Väravavahina tööd tehes kuluksid ilmselt enim ära Ämblikmehe võimed. Kiirus, painduvus, hea hüppevõime ning vajadusel saaks võrgu abil palle kinni püüda. Tundub lõbus!

Milline on sinu jalgpalli-salasoov?

Salajane soov on vennaga kunagi samas mängus mängida. Richard on hetkel 16aastane ning ka üle poole oma elust jalkat mänginud. Varsti on ta tegemas esimesi samme meestejalgpallis. Tore oleks mängida samas meeskonnas, samas oleks põnev mängida ka üksteise vastu. Richard on ründaja, seega saaksime vaadata, kumb peale jääb!

MÄNGIJA LUUBI ALL
2024 VEEBRUAR JALKA 41

Põhjatribüünile mahuvad St. Pauli fännide (paremal) kõrvale ka HSV sinivalgemustad toetajad.

Suitsus ja lipumeres HAMBURGI MADIN

Hamburgi linnarivaalide St. Pauli ja Hamburgi SV madin on suur lahing, mis on ennekõike tähtis fännidele ja meediale. Nendest mängudest on kahel korral osa saanud ka Eesti koondislane Karol Mets. Jalka külastas üht neist detsembris.

Tekst: Indrek Schwede / Fotod: Eneken Helgand, Indrek Schwede

Saksamaal on vähe klassikalisi linnasiseseid jalgpallimadinaid ehk vastasseise, sest meistriliigas on aja jooksul mänginud vähe klubisid samast linnast. Ka riigi suuruselt teine linn Hamburg pole selles suhtes erand, kuigi

viimastel aastatel on olukord muutunud. Nimelt mängivad Hamburgi SV (HSV) ja St. Pauli juba kuuendat hooaega üheskoos 2. Bundesligas, mis tagab hooaja jooksul vähemalt kaks omavahelist kohtumist.

Hamburgi SV on tituleeritum: ta on võitnud nii Euroopa karika (Meistrite liiga eelkäija, 1983) kui ka Euroopa riikide karikavõitjate karika (1977), olles mõlemas sarjas ka korra finaalis kaotaja rollis. Samuti on HSV olnud UEFA karikasarja finalist (1982). UEFA superkarikas on võidetud kahel korral (1977, 1983). Saksamaa meistriks on tuldud kuuel ja karikavõitjaks kolmel korral. HSVs on mänginud mitu maailma jalgpalli tippu, sh inglane Kevin Keegan, kes just selle klubi mängijana valiti kahel järjestikusel aastal (1978, 1979) Euroopa parimaks jalgpallu -

42 JALKA VEEBRUAR 2024 MAAILM

riks (tänapäeva Ballon d’Or maailma parimale mängijale).

St. Paulil pole siia kõrvale panna midagi võrreldavat. Parim Bundesliga koht on olnud kümnes (1989). Hooaegadel 1988/89 kuni 1990/91 suudeti kolmel järjestikusel aastal selles kõrgseltskonnas mängida. Hamburg seevastu oli 2018. aastani ainus klubi, mis oli Bundesligas mänginud järjepidevalt alates selle loomisest 1963. aastal. Viimati kuulus St. Pauli Bundesligasse 2010/11. hooajal.

Ideoloogia on St. Paulile oluline

Omavaheline esimene kohtumine toimus täpselt sada aastat tagasi, 1924. aastal, kui HSV võitis rivaali 3 : 1 Põhja-Saksamaa meistrivõistlustel, mille tiitli HSV samuti võitis. Kuni 2010. aastani peeti kõik nendevahelised Bundesliga kohtumised HSV kodustaadionil Volksparkstadionil, seega puudus St. Paulil koduväljakueelis sportlikult niigi tugevama konkurendi vastu. Saja aasta jooksul on HSV võitnud 69 ja St. Pauli 24 korda. Viigiga on lõppenud 17 mängu.

St. Pauli kohta (loe klubist lähemalt Jalka 5/2023, Jalka 12/2010) on öeldud, et ta on kõike seda, mida Hamburgi SV pole: eelkõige antirassistlik, antihomofoobne ja vasakpoolne. Kui Saksa kantsler Angela Merkel 2015. aastal kuulutas, et riiki võetakse vastu kõik pagulased, ning kahe aasta jooksul tuli riiki 1,2 miljonit migranti, oli St. Pauli selle poliitika toetaja. 2015. aastal toimunud kohtumisel Dortmundi Borussiaga laiusid nende kodustaadionil Millerntoril loosungid „Ütle kõva häälega ja selgesti, et pagulased on siia oodatud!“ ning „Pole piiri, pole rahvust“. Inglis- ja saksakeelsete kõrval oli ka araabiakeelseid loosungeid. Mängijaid saatsid väljakule pagulaslapsed. See eristus ennekõike paljude Ida-Euroopa klubide fännide hoiakust, mis oli migrantide saabumise

Terve linn on üks suur jõuluturg, kus muu hulgas müüakse kahe klubi sümbolitega tooteid.

Lipud ei kaunistanud mitte ainult otsatribüüni, kus fännid tõmbasid enne mängu üle oma peade hiigelsuured plakatid, vaid neid oli tihedalt ka küljetribüünil.

Meeskonnad marsivad väljakule (keskel vasakul), fännid on lahti tõmmanud suure plagu (all vasakul), loosungid ja mustad lipud ning vastastribüünil on näha HSV sinivalgemusta sektorit.

vastu. Nende tribüünidel nõuti Euroopa islamiseerumise peatamist.

St. Paulis on ideoloogia oluline. Kui tabloid Bild koos jalgpalliliiduga kehutas meeskondi kandma pagulasi pooldavaid sõnumeid, siis St. Pauli keeldus, süüdistades parempoolset väljaannet soovis oma müüki suurendada. Selle asemel et kampaania raames näidata loosungeid „Pagulased on teretulnud“, sai Millerntoril lugeda hoopis „#Bild pole teretulnud“.

Reeperbahnil on St. Pauli süda

Kuna HSV kodustaadion asub linna serval, tögavad St. Pauli fännid neid äärelinnaklubiks. Volksparkstadioni kõrval asub muuseas kal -

2024 VEEBRUAR JALKA 43 MAAILM

Eestvaade mängueelsele staadionile.

Selline suitsusein kerkib meie ette pidevalt ja üks suluseisust löödud värav jääb ka nägemata.

mistu, kuhu saavad lasta end matta kõige pühendunumad HSV fännid: nende haudasid katab staadionilt pärit muru. HSV fännid omakorda pilkavad, et St. Pauli on lihtsalt üks väikeklubi, kelle poolehoidjatele on poliitika tähtsam kui jalgpall. Väikeklubi või mitte, igatahes asub klubi süda Hamburgi kuulsaimal tänaval, Reeperbahnil. Selles võis Jalka eelmise aasta detsembri alguses oma silmaga veenduda.

Reeperbahnil ja sellest hargnevatel kõrvaltänavatel võib siin-seal näha St. Pauli klubi sümboleid, milleks on pealuu ja ristatud kondid. Õigupoolest on see fännide omaks võetud mitteametlik sümboolika. Baarides ja tänaval kohtab inimesi ja

Pürotehnika kasutamine on staadionil keelatud – see naiivne teade kaunistab aeg-ajalt tablood.

seltskondi, kes on segu veidi räsitud hipilikkusest ja boheemlusest. Palju on vanemat põlvkonda, kelle näkku on aeg vajutanud pitseri, mis reedab, et elu on põletatud mõlemast otsast.

Ühe baari ees teeb suitsu musta riietatud seltskond, kellest ühe silm on kaetud mereröövli kombel musta lapiga. Nad sobituvad ümbruskonda suurepäraselt. Paljusid neist võiks väikekodanlikult platvormilt hinnata luuseriks. Aga nende olekus on kadestamisväärset vabadustunnet ja väärikust. Üks naine, kes rongis juhtis viisakalt tähelepanu, et unustasin väljuma asudes oma kindad pingile, teeb pool tundi hiljem asisel moel inventuuri Reeperbahni prügikastides. Ta näib tundvat muidki

44 JALKA VEEBRUAR 2024 MAAILM

tegelasi sellel tänaval. Reeparbahnil on ka klubi fännipood: ikka pealuu ja ristatud kondid.

Udus ja lipumeres Millerntori tribüün Klubi staadion Millerntor asub Reeperbahni lähedal. Mängupäeval, 1. detsembril on selle ümbrus täis politseinikke. Staadioni kõrval asuv lõbustuspark elab oma elu: suure võimsa karusselli, rahvakeeli okseratta uljale lennule saab kaasa elada isegi staadioni fännitribüünil (mõtlen tahtmatult sellele, et kui karusselli kandekonstruktsioon peaks alt vedama, võib sellel surma põlgavaid õhukaari tegev seltskond maanduda tribüünil).

Omaette vaatamisväärsus on üks staadioni pubi, mille kümne meetri pikkuse baarileti taga seisab kaksteist teenindajat. Ruumi otsas on kaks tualetti, meestele ja naistele. Mõlema seinad on tihedalt täis kleebitud klubi sümboleid.

Lõunatribüüni värava taga asuvad St. Pauli fännid. Siin on igasugu rahvast: vanu, noori, mehi, naisi, paarikesi, ka lapsi. Esirea ees paikneval metallvõrel istuvad (ja vahepeal seisavad) kümnemeetriste vahedega viis seljaga väljaku poole paiknevat fännide üleskütjat, kes hüüavad oma juhtnööre ruuporisse. Aeg-ajalt kerkib tribüüni ja väljaku vahele pürotehnikast põhjustatud suits, muutes nähtavuse olematuks. Ühel hetkel kostab

Metallvõrel seisab üks viiest publiku üleskütjast. Selline on naiste-WC staadionil. Meeste oma on gramm kangem. Lõbustuspark elab mängu ajal oma elu ja „okseratas“ teeb ähvardavat lendu tribüünide suunas. Lõunatribüüni suure plagu all on rahval lusti kui palju!
2024 VEEBRUAR JALKA 45 MAAILM

Karol Mets: hullud saksakeelsed roppused!

Karol Metsale oli detsembrikuine Hamburgi madin teine. Eelmise aasta aprillis kaotas St. Pauli vastase väljakul 3 : 4. Mets ütleb, et temale on iga mäng tähtis: „Mulle ei ole selliste mängude erilisus selgesti tajutav. Pean olema rahulik, ei tohi üle mõelda. Uudiseid ma ei loe ega tea, millest täpselt kirjutatakse ja mida millega võrreldakse. Mind meedias avaldatu väga ei huvita, ei tahagi lasta end sellest heidutada. Samas on võimatu vältida info pealetungi, sest sotsiaalmeedia kaudu jõuab kõige olulisem ikka minuni. Seda tean, et meedias on mäng Hamburgi vastu suur derbi, suurimaid Saksamaal. Ajakirjanduses ei hoita end tagasi. Ka fännide jaoks on see tähtis, see on tunnetatav. Minagi tunnen väljakul teistsugust atmosfääri.“

Esimesest kohtumisest Hamburgi vastu on Karol Metsal ere kogemus Volksparkstadionilt: „Ma pole elus kuulnud nii kõvahäälseid saksakeelseid roppusi. Soojendusel võttis meid vastu täismaja ja väljakule on väga hästi kuulda, mida tribüünidelt hüütakse. Kuulsin ära kõik asjad: kes ma ise olen ja millises klubis ma mängin. Mujal kuuled ka igasuguseid asju, aga seal oli see kordades mürgisem.“

Metsa sõnul on mängijad omavahel arutanud, et fännidele on see mäng tähtis, ja omalt poolt püütakse kõik välja panna, et fänne uhkeks teha. Samas on vahel mõne teise kohtumise puhul omavahel rohkemgi juttu olnud.

Metsa karjääris on olnud mitu derbit. Stockholmi AIK-l olid vihased vastasseisud Hammarby ja Djurgårdeniga. Sofias puutus ta kokku aga CSKA ja Levski madinaga: „See mäng oli kindlasti vaja võita, kui tahtsid CSKA eest rahulikku karjääri teha.“

Rongisõidul linnaäärsele Volksparkstadionile, mis on HSV kodu, vilksatavad mööda HSV värvides seinad jms. Ka hilisem teekond on tähistatud õigete värvidega.

fännitribüüni ülemistest ridadest protestivilet: tahaks mängu näha! Pürotehnikat kasutatakse kogu mängu vältel innukalt ja suitsu tõuseb ka teisel otsatribüünil HSV fännide sektorist. Samal ajal saab tabloolt kindlate vaheaegadega lugeda, et pürotehnika on staadionil keelatud.

Meil jääb nägemata üks värav, mis suluseisu tõttu tühistatakse. Osaliselt jääb meie tribüünil nägemata ka HSV löödud omavärav, mille sooritust varjab värava taga lehviv suur lipp, mida on fännitribüün täis.

Hamburgi 110. madin jätab võimsa mulje vaatamata sellele, et tegemist on suure jalgpalliriigi tugevuselt teise liigaga ja klubid on aastakümnete jooksul teineteisega kokku puutumata pallinud eri liigades. 29 153 piletiga pealtvaataja ees läheb kodumeeskond küll 2 : 0 juhtima, kuid lõpptulemuseks jääb 2 : 2.

Madinalood Jalkas

Varem on Jalka külastanud selliseid madinaid:

Hamburger Morgenposti esiküljelugu on mõistagi St. Pauli – HSV mäng. Derbile pühendab ajaleht viis lehekülge.

Glasgow (Rangers–Celtic, Jalka 5/2018), Istanbul (Galatasaray– Fenerbahçe, Jalka 2/2019), Belgrad (Crvena zvezda – Partizan, Jalka 2/2020), Moskva (Spartak–Dinamo, Jalka 4, 5, 6 / 2020), Rooma (AS Roma –Lazio, Jalka 7, 8 / 2020).

Lisaks on Jalka külastanud üleriigilist vastasseisu FC Barcelona – Madridi Real (Jalka 5/2010).

46 JALKA VEEBRUAR 2024 MAAILM

Kasutades sooduskoodi

JALKA15

saad kogu tellimuselt soodustust -15%

Evald Miksoni saladused: Eesti koondislast ja hilisemat Islandi sporditegelast saatsid süüdistused sõjaroimades

Jalgpallis viiekordseks Eesti meistriks kroonitud ja 1930. aastatel ka Eesti jalgpallikoondise au kaitsnud väravavahi Evald Miksoni eluseiklustes oleks ainest nii mahuka järjejutu kui ka pikemat sorti linateose tarvis. Kuidas juhtus nii, et Tartus sündinud Miksonist sai II maailmasõja järel Islandi kodakondne, kes pani aluse kohalikule

spordidünastiale, mis saareriigi jalgpallis praeguseni tooni annab?

Ning miks saatsid teenekat sporditegelast terve elu KGB vari ja süüdistused natsikuritegudes?

Tekst: Veiko Valdna

Paadipõgenikuna marsruudil

Tallinn–Venezuela

Linnulennult lahutab Eestit ja Islandi ligemale 2500 kilomeetrit. Umbkaudu sama kaugele jääb meist ka vahemere pärl Sitsiilia. Kui aga lõunameres toretseb päike ja soojus, siis Islandi karmis kliimas annavad tooni jäised tuuled ja lõputuna näivad vihmasajud.

Eestit seob selle vähem kui 400 000 elanikuga riigiga üks äärmiselt oluline kuupäev. 26. augustil 1991 tunnustas Island esimese riigina Nõukogude Liidust lahku löönud Balti riike, kellele oli see ülioluline samm omariikluse taastamise teel.

45 aastat varem oli seesama riik võtnud enese rüppe ühe eestlase, kes oli pooleldi õnne ja pooleldi juhuse tahtel Islandi ranniku teravatel karidel maabunud. See mees oli Evald Mikson: endine jalgpallur, sõjapõgenik, metsavend, Eesti vabariigi politsei- ja julgeolekuametnik ning tagatipuks ka meremees.

Evald Mikson tuli aastatel 1934–1939 viiel korral järjest Estonia meeskonna ridades Eesti jalgpallimeistriks. Sel fotol kükitab väravavaht Mikson esireas keskel (tumedamas vormis).

Foto: rahvusarhiiv

Eesti jalgpallikoondise väravas seitsmel korral lööke tõrjunud Mikson oli sel hetkel teenistuses kaubalaeval Rosita, mis oli otsad andnud 1946. aasta augustis Haldeni sadamas Norras. Rohkem vanarauda kui tõsist alust meenutanud õnnetu kaubalaev oli teel Ladina-Ameerikasse, kui tormine meri aluse elupäevad Islandil Keflavíki madalikul lõpetas.

1944. aastal kümnete tuhandete teiste eestlaste kombel kommunistliku terrori eest põgenemisteed alustanud Miksonile jäi see saar koduks elupäevade lõpuni.

„Saja käega mees!“

Evald Mikson sündis 1911. aastal Tartus. Juba noores eas oli ta kodulinna tänavatel näinud nii Vene tsaariarmeed, sõdureid keiserlikult Saksamaalt kui ka vabadussõtta marssivaid Eesti üksuseid. Rahvusriigi sünni juures olek andis noorele Evaldile patriootliku meelestatuse, Hugo Treffneri gümnaasium aga suure spordilembuse.

Nii tennises kui jäähokis osavust näidanud noormehe süda kuulus siiski jalgpallile. 1928. aastal asutatud Tartu Jalgpalliklubi meeskond koosnes Taaralinna parimatest poegadest ning nende sekka kuulus ka väravavaht Mikson.  Samamoodi nagu tänapäeval paiknes kohaliku jalgpalli koorekiht siiski pealinnas. 1933.

48 JALKA VEEBRUAR 2024 AJALUGU

aastal liitus Mikson Eesti esimese poolprofi jalgpallimeeskonnaga Estonia, olles seejuures üks esimesi provintsist pärit jalgpallureid, kes profileivale pääsenud. Seni Mikina tuntud kindamees teenis meeldejäävate esitustega peagi rahvalt teisegi hüüdnime, milleks oli saja käega mees.

Estonias krooniti osav puurivaht viiel korral Eesti meistriks ning juba aasta pärast Tallinna siirdumist pälvis ta ka rahvuskoondise kutse. Neil aastail oli sinisärkide esikinnas muidugi üks veelgi tuntum Evald, perekonnanimega Tipner. Eesti jalgpalliajaloo legendaarne puurivaht ja rahvusmeeskonna kapten hoidis esiväravavahi kindaid kindlalt enda käes, ent sellest hoolimata jõudis Mikson koondist esindada seitsmes kohtumises.

Põrgu Männikul

15. juuni 1936 Tallinnas. Suvehommikust idülli lõhestab verd tarretavalt vali kärgatus, millele järgneb peagi teine. Männiku piirkonnast õhku kerkivad suitsusambad viitavad eksimatult, et juhtunud on ränk õnnetus.

See oli Eesti möödunud sajandi suurimaid katastroofe. Plahvatas Suur-Männiku laskemoonalao laadimisjaam ühes laboratooriumiga. Saatanlik püssirohi viis hetkega teise ilma 60 töölist, vigastada said veel kümned. Halvimal juhul võinuks tekkinud tulekahju levida ka moonaladudeni, mille plahvatamine võinuks ohtu seada kogu Tallinna linna.

Sündmuskohta uurima saabunud võimudele anti ülesandeks tõde välja selgitada. Lisaks õnnetusjuhtumile kahtlustati tõsiselt ka tahtlikku akti enesetapu kujul ja isegi terrorismi.

See elukutsevalik määras Miksoni elus palju. Olgu öeldud, et Männiku katastroofi polpoli abiga välja selgitatud põhjus oli inimlik rumalus ja hooletus ning kohutavate tagajärgedega juhtumis mängis pearolli õnnetu juhus.

Rahvas kahe tule vahel

Tõeliselt tormilised ja plahvatusohtlikud aastad olid aga alles ees. Nõukogude okupatsiooni algus aastal 1939 tähendas Miksonile, kes oli lühikest aega muide ka president Konstantin Pätsi ihukaitsja, nii jalgpalli- kui tööelu seiskumist. Polpol saadeti laiali ning üha repressiivsemaks muutuv okupatsioonivõim sundis Miksonit pealinnast pagema.

Temast sai metsavend, kes paistis 1941. aasta suvesõjas silma Võnnu vabatahtlike salga juhina, võideldes taganevate punavägede ja surma külvavate hävituspataljonlaste vastu veel enne, kui Saksa väed Eestis kanda kinnitasid.

Just järgnevad Saksa okupatsiooni aastad heidavad aga Miksoni elule varju, millesse pole täit selgust suudetud tänaseni tuua. 1941. aasta sügisel liitus Mikson Eesti Omavalitsusele allunud

Evald Miksoni poeg Atli näitab 2002. aastal Islandi koondise peatreenerina Tallinna lennujaamas uhkelt oma Eesti passi. 2019. aastal suri Atli 62aastaselt vähki.

Foto: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix

julgeolekupolitseiga, mille haldusalasse kuulus natsi-Saksamaa vastaste ja ebasobivate isikute vahistamine ja ülekuulamine.

Eesti Omavalitsus ühes allüksustega oli mõistagi vaid formaalne moodustis, mis allus täielikult Berliini käskudele. Kohalike kallal veriseid tegusid korda saatnud kommunistide ja küüditajate kõrval sattus löögi alla ka juudi kogukond. 1998. aastal loodud Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Rahvusvahelise Komisjoni (Max Jakobsoni komisjoni) ülevaadetest selgub, et Miksoni allkiri võis olla mitmel tolleaegsel hukkamisotsusel.

Kurioosumina istus Mikson enamiku Saksa okupatsiooni aastatest hoopis ise vanglas. Vahistamise põhjusena on välja toodud eri versioone. Ühe, nõukogude propagandas leierdatud versiooni kohaselt olla Miksonile süüks pandud ülekuulatavate vara omastamist. Teise kohaselt süüdistati teda aga ebatäpsustes Eesti tippkommunisti ja Nõukogude spiooni Karl Säre ülekuulamisprotokollide esitamisel, mistõttu Saksa võimud mehe vangikongi heitsid.

Hüvastijätt kodumaaga

Niisama selgusetu kui arreteerimise põhjus oli ka tema vabastamine 22 kuud pärast vahi alla võtmist, sügisel 1943. Miksoni elulooraamatu kohaselt õnnestus tal endiste kolleegide abiga kasutada ära ajahetke, mil toimus verevahetus Saksa kindralkomissariaadi kohalikus võimuladvikus.

Pärast vabastamist tegi Mikson koostööd Saksa luureorganisatsiooniga Abwehr, mille juht admiral Wilhelm Canaris osales hilisemas atentaadikatses natsiliider Adolf Hitlerile. 1944. aasta sügisel jättis Mikson kodumaaga lõplikult hüvasti, põgenedes lähenevate punavägede eest Rootsi.

Erinevalt paljudest teistest paadipõgenikest ei leidnud Mikson Rootsist pelgupaika. Nõukogude

2024 VEEBRUAR JALKA 49 AJALUGU

Liidu julgeolekuorganite huvi mehe vastu, kes oli kuulanud üle kümneid kommuniste, püsis suur. Polnud võimatu, et Rootsi valitsus andis NSV Liidu survele Mikson välja anda järele.

1946. aasta suvel lahkus Evald Mikson Rootsi juristi Yngve Schartau abiga Norrasse, kus ootas ees peaasjalikult Eesti päritolu pagulastest koosneva meeskonnaga kaubalaev Rosita.

Paberite järgi oli ta laeval nüüd madrus, kuigi kogemused tal selles ametis puudusid. Meremehe elu ei saanud kesta aga liiga kaua. Hädise, vaevu merekõlbliku aluse päevad lõppesid mõned kuud hiljem Islandil Keflavíki rannikul, kus laev tormi tõttu madalikule jooksis. Mikson otsustas saarele jäädagi, leidis armastuse ning sai peagi ka Islandi kodanikuks.

Jalgpallidünastia, mis pani aluse saareriigi vutistandardile

Elumere lained (sõna otseses mõttes!) olid nüüd viinud Eðvald Hinrikssoni nime kandva mehe märksa rahulikumatesse vetesse. Spordiinstruktorina treenis ta kohalikku jalgpallimeeskonda, õpetades samal ajal aktiivselt ka korvpalli, kergejõustikku ning teisi alasid. Miksonist sai ka massöör ja saunaentusiast, kes oma salongigi avas.

Ka Evaldi kaasa Sigríður polnud spordikauge, mängides nooruses edukalt käsipalli. Pere kahest pojast aga sirgusid profijalgpallurid, kes siirdusid mängima Euroopa parimate klubide manu.

Vanem poeg Jóhannes Eðvaldsson mängis nii Prantsusmaal FC Metzis kui Saksamaa klubis Hannover 96, ent jäi eelkõige meelde Glasgow Celticu tarmuka keskkaitsjana. Celtic Parkil võitis Johannes viie aasta jooksul nii kaks liigatiitlit kui karikat.

Noorema poja jalgpalluritee kulges aga veelgi kõrgema kaarega. Keskpoolkaitsjana esindas Atli Eðvaldsson kaheksakümnendatel mitut Bundesliga klubi, teiste seas ka Saksamaa hiidu Dortmundi Borussiat. Düsseldorfi Fortuna särgis tuli Atli hõbemedalile, olles ühtlasi esimene välismaalane, kes löönud Saksa jalgpalli kõrgeimal tasemel viis väravat ühes mängus (Fortuna–Eintracht 5 : 1, 1983).

Atlit loetakse tänini üheks Islandi jalgpalli enim mõjutanud meheks, kellel on kokkupuuteid ka Eestiga. Aastatel 1999–2003 juhendas ta Islandi meeste rahvuskoondist, saabudes 2002. aasta sügisel sõprusmänguks ka Tallinnasse. Lumise lahingu võitis Eesti mäletatavasti 2 : 0.

Evald Miksoni lapselaps Sif Atladóttir mängis aastatel 2009–2022 Islandi koondise eest äärekaitsjana 90 mängus. Atladóttir kuulus Islandi koondisesse nii 2009., 2013., 2017. kui 2022. aasta EM-finaalturniiril.

Foto: Alex Livesey, UEFA via Getty Images

Atlil oli taskus ka Eesti pass ning nagu ta tolle visiidi ajal kohalikule pressile meenutas, oli isa oma kodumaast rääkinud alati ülivõrdes. Lisaks tõi ta välja, et temast endast võinuks saada 1994. aastal sinisärkide juhendaja! Noor treener käinud Aivar Pohlaku kutsel Eestiski, ent oma kogenematusele viidates lükkas ta lõpuks pakkumise meie rahvuskoondise etteotsa asuda siiski tagasi.

Jalgpallipisik kandub mööda eesti-islandi perekonnaliini aga endiselt edasi. Atli tütar Sif Atladóttir esindas Islandi koondist 90 korral, poeg Emil Atlason aga mängib Islandi kõrgliigavutti klubis Stjarnan.

Epiloog

Evald Mikson lahkus elavate kirjast 27. detsembril 1993, olles 83aastane. Erinevalt paljudest teistest saatusekaaslastest õnnestus tal ära näha sünnimaa omariikluse taastamine. Island mäletab teda eeskätt kehakultuuri edendajana ja tõelise jalgpallidünastia loojana, ent ka aktiivse ühiskondliku tegelasena, kes juhtis oma eluajal korduvalt tähelepanu kommunismi hädaohtudele.

Teda saatnud süüdistusi ei võtnud Mikson kunagi omaks, viidates faktile, et endiste tippkommunistide ülekuulajana oli tema isik ideaalne märklaud nõukogude propagandamasinale. Nappide asitõendite valguses keeldus Islandi valitsus korduvalt kõigist Simon Wiesenthali keskuse (holokaustikuritegude uurimiskeskus) ja Nõukogude Liidu nõudmistest Mikson kohtu alla tuua.

Seda, kas Evald Mikson oli sõjakurjategija või hoopis ohver, kel oma saatuses vähe sõnaõigust oli, on ilmselt pea võimatu lõplikult välja selgitada. Tartus alanud ja Reykjavíkis lõppenud elulooga saab põhjalikumalt tutvuda ka Einar Sandeni raamatus „Tormi käest tulemaale“.

Kasutatud materjalid  E. Sanden „Tormi käest tulemaale“

https://www.ohtuleht.ee/sport/131447/edvaldsson-naasis-isakoju

https://dea.digar.ee/?a=d&d=kastrevalla20200601.2.20&e=-------et25--1--txt-txIN%7ctxTI%7ctxAU%7ctxTA-------------

https://www.baltictimes.com/news/articles/4903/

50 JALKA VEEBRUAR 2024 AJALUGU

Aastalõputurniir numbrites

Vana aasta lõpus peeti Kalevi spordihallis traditsiooniline aastalõputurniir, mis tõi legendaarsele rohelisele vaipväljakule läbilõike Eesti jalgpallist – samal platsil käisid nii noored kui vanad, noortest tüdrukutest veteranmeesteni välja.

Liisi Troska FAKTIFOTO 52 JALKA VEEBRUAR 2024
Foto:

27. korda

toimus aastalõputurniir. Esimene turniir peeti Kalevi spordihallis juba 1995. aastal.

268 võistkonda käis 24 turniiril kokku platsil.

3328 jalgpallurit võttis seekordsest turniirist osa.

Viiel mängijal

õnnestus võita suisa kaks turniiri – Dmitri Kulikov kuulus nii seenioride turniiri võitnud FC Lantana 98 meeskonda kui legendide turniiril triumfeerinud Tallinna Kalevi esindusse, Armin Loorits, Ralf Friedemann ja Carl Henrik Kristofer Maidla nii III liiga 1. turniiri võitnud Ulasabat C.F.-i tiimi kui ettevõtete turniiri võitnud Mootoripoe võistkonda, Rimo Hunt aga oli nii Tallinna Kalevi legendides kui Ulasabatis.

Esimest

korda toimus turniir Premium liiga legendide võistkondadele. Seal võttis võidu JK Tallinna Kalevi esindus.

621 kohtumist peeti 24 turniiri peale kokku.

1900 väravat löödi 621 matšiga kokku – keskmiselt pisut üle kolme mängu kohta!

Kolm turniirivõitu said nii Nõmme United kui Viimsi JK / Viimsi MRJK, olles sellega edukaimad klubid.

14 väravat

õnnestus lüüa U14 vanuseklassi turniiril FC Tallinna mängijal Artjom Timakovil – see oli individuaalselt seekordse aastalõputurniiri parim tulemus.

155 tundi

otsepilti tootsid

EJLTV YouTube’i kanalile automaatkaamerad.

FAKTIFOTO 2024 VEEBRUAR JALKA 53

EM 2008: Hispaania ajastu algus

Iker Casillas ja Hispaania koondis EMi võidukarikaga.

Foto: Getty Images / UEFA

Jalka jätkab tagasivaadete sarjaga, mis võtab järjepanu luubi alla kõik seni toimunud EMfinaalturniirid. Seekord on järg jõudnud 2008. aasta turniiri juurde – seni viimase, 2020. aasta EMini jõuame juba maikuus, vahetult enne järgmise turniiri algust!

Tekst: Raul Ojassaar

2008. aasta EMi korraldusõigus jagati välja 2002. aastal, kui eduka Hollandi-Belgia duo võõrustatud EM 2000 oli kõigil veel värskelt meeles. Ilmselt just seepärast oli turniiri võõrustamise huvilisi palju, kusjuures suur osa neist soovis seda teha naabritega kahasse. Vaid Ungari ja Venemaa kandideerisid üksi: lõpuks võitnud Austria-Šveitsi duole lisaks olid valikus Bosnia ja Hertsegoviina koos Horvaatiaga, Kreeka-Türgi, Šotimaa-Iirimaa tandem ning nelja Põhjamaa (Taani, Soome, Norra ja Rootsi) ühine

kandidatuur. UEFA täitevkomitee hääletusel jäi teiseks Ungari, kolmandaks Kreeka-Türgi ühispakkumine.

Valiksari koosnes seitsmest tänapäevases mõistes hiiglaslikust alagrupist: A-grupp oli suisa kaheksaliikmeline, ülejäänud kuus gruppi seitsmeliikmelised, mis tähendas, et osa võistkondi said pisut enam kui aasta jooksul pidada lausa 14 valikkohtumist. Võimalik, et just suure mängude arvu pärast oli valiksari lõpuks tervikuna väga üllatustevaba: Inglismaast sai ainus asetatud meeskond, kes alagrupis kahe parema seast välja jäi, nende asemel pressis end finaalturniirile Venemaa.

Inglased jäid finaalturniiri ukse taha napilt, kuid seda dramaatilisemalt: viimases voorus oli neil kodus vaja esikoha juba kindlustanud Horvaatia vastu vähemalt viigipunkti. Steve McClareni juhendatud meeskond pakkus aga kodupubliku ees kohutava esituse: juba esimese veerandtunniga jäädi 0 : 2 taha. Kuigi Frank Lampardi ja Peter Crouchi tabamused tõid inglased teise poolaja keskel tagasi mängu, tegi pärast

54 JALKA VEEBRUAR 2024 AJALUGU

Eesti kahe välistreeneriga valiksari ebaõnnestus

Eesti kuulus 2008. aasta EM-valiksarjas ühte alagruppi Horvaatia, Inglismaa, Venemaa, Iisraeli, Makedoonia ja Andorraga. 12 mängust said sinisärgid kirja vaid kaks võitu Andorra üle ning võõrsil tehtud viigi Makedooniaga – ülejäänud üheksa mängu kaotati kuivalt. Poole valiksarja pealt vahetas Eesti ka peatreenerit – pärast kodust 0 : 3 kaotust Inglismaale otsustas hollandlane Jelle Goes ameti maha panna, valiksarja lõpuni toimetas tema asemel taanlane Viggo Jensen, kes aga samuti õiget minekut ei leidnud.

Raskelt, aga seda magusamalt tuli Eestile kodune 2 : 1 võit Andorra üle. Avapoolajal Ragnar Klavani punase kaardi tõttu vähemusse jäänud eestlased lasid endale 87. minutil viigivärava lüüa, kuid õnneks oli kodumeeskonnal taskust veel üks trump tõmmata: 90 + 2. minutil saatis Tarmo Kink suurepärase madala tsenderduse väravaesisele, kust oma viimast tõsist koondisemängu pidanud Indrek Zelinski selle varbaga väravasse torkas. Emotsioonide ajel rebis Zelinski särgi seljast ning sai selle eest teise kollase kaardi, mis jättis eestlased lõpuhetkedeks platsile suisa üheksakesi, kuid võidust hoiti siiski kinni.

2007. aasta sügisel sai Eesti koondis esimest korda

seda veel skoori Mladen Petrić, kes aitas sellega samal ajal Andorrat vaid 1 : 0 võitnud venelased kahe parema sekka. Inglastega samade punktide peale jäi veel ka Iisrael. McClareni mehed andsid peale Horvaatia (kaks kaotust) punkte ära veel Makedooniale (kodus viik), Iisraelile (võõrsil viik) ja Venemaale (võõrsil kaotus).

Kuigi valikgrupp A oli kaheksaliikmeline, ei saanud siiski kõik meeskonnad seal lõpuks 14 mängu kirja. Tol ajal ei hoitud loosimise ajal veel suuri vihavaenlasi Armeeniat ja Aserbaidžaani lahus ning ühte valikgruppi sattununa ei suutnud nad oma erimeelsusi kõrvale seada. Armeenlased soovisid mängida tavapäraselt kodus-võõrsil, aserid aga nõudsid mängude viimist neutraalsele pinnale, keeldudes armeenlasi oma pinnal võõrustamast. Seetõttu otsustas UEFA viie päeva sees toimuma pidanud kaks kohtumist üldse ära jätta ning mõ-

Thomas Häberli jäi napilt Šveitsi

EM-koondisest välja

Eesti koondislased Taavi Rähn ja Aleksandr Dmitrijev Wembley staadionil Wayne Rooneyga madistamas. Taamal jälgib olukorda Joe Cole. Foto: Lembit Peegel

mängida uhiuuel Wembley staadionil, kus Inglismaale avapoolaja väravatest 0 : 3 kaotati. Selles mängus sai Taavi Rähn hakkama mälestusväärse omaväravaga, suunates Ashley Cole’i tsenderduse peaga väljastpoolt kasti nii täpselt posti kõrvale, et ka Mart Poom oli võimetu.

lemalt meeskonnalt võimaluse punkte teenida ära võtta. Sportlikult sel aga erilist tähtsust ei olnud, sest kumbki meeskond ei olnud edasipääsule lähedal. Edaspidi otsustas UEFA kaht riiki kokku mitte loosida.

Erinevalt näiteks Soomest, kes Roy Hodgsoni juhendamisel lubas selles grupis 14 mänguga endale vaid seitse väravat lüüa ning oleks võinud viimases voorus võidu korral 0 : 0 viigi asemel Portugali arvelt finaalturniirile sõita.

A-grupp

Portugal 6

Türgi 6

Tšehhi 3

Šveits 3

Eesti koondise praegune peatreener Thomas Häberli oli 2008. aasta EMi ajaks küll juba 34aastane, kuid mängis oma parimat jalgpalli: Berni Young Boysi eest lõi ta Šveitsi kõrgliigas hooajal 2007/08 18 väravat ja andis 15 resultatiivset söötu. Ühe põhiründaja Blaise Nkufo vigastuse tõttu kutsutigi Häberli turniiri eel meeskonna esialgse koosseisuga treenima, kuid lõplikust valikust jäi Häberli siiski napilt välja.

„Olin nädala nendega laagris, aga enne turniiri saadeti mind koju. Arvan, et väärinuksin kohta, aga see on minu mõte, otsustas keegi teine ja elus asjad nii käivad. Sellega tuleb leppida,“ meenutas Häberli hiljuti Jalkale.

Oma ainsa mängu Šveitsi koondises tegi Häberli 2004. aastal MM-valikmängus Fääri saarte vastu.

Mäng Šveitsi ja Tšehhi vahel oli üks selle sajandi suurturniiride unustamisväärsemaid avakohtumisi. Tšehhi vahetusmehe Václav Svěrkoši 71. minuti kollist otsustatud matš paistis pigem silma selle poolest, et kodumeeskonnal ei paistnud üldse õnne olevat – nende kapten Alexander Frei sai juba avapoolajal vigastada, kohtunikul jäi nägemata vastaste kapteni Tomáš Ujfaluši käega mäng oma karistusalas ning ka Tšehhi väravavahil Petr Čechil oli hea päev. Kõigele lisaks tuli välja, et UEFA oli VIPi-loožis paigutanud FIFA šveitslasest presidendi Sepp Blatteri looži tsentrist kaheksa istekoha jagu külje poole. Milline lugupidamatus! Võimalik, et sealt saigi alguse Blatteri ja toonase UEFA presidendi Michel Platini suur tüli, mis kulmineerus mõlema mehe jalgpallist minema löömisega…

2024 VEEBRUAR JALKA 55 AJALUGU

Juba avavoorust oli selge, et Portugal on sel les alagrupis teistest üle. 23aastane Cristiano Ronaldo oli jõudnud karjääri tippaegade lävele, peale tema kerkis aga esile veel terve plejaad häid mängijaid. Türgi 2 : 0 ja Tšehhi 3 : 1 alistamisega kindlusta sid nad edasipääsu juba kahe vooruga. Sealjuures nimetati Portugali loots Luis Felipe Scolari vähem kui tund aega pä rast võitu Tšehhi üle uueks Chelsea peatreeneriks! Esikohalt ei kukutanud neid isegi viimases voorus Šveitsilt saadud 0 : 2 kaotus, mis oli pigem palsam kodupub liku hingele, sest ka kohtumises Türgiga jäi neil pisut õnnest puudu – ülivihmastes oludes raiska sid nad nii palju häid šansse, et Arda Turani 90 + 1. minuti võiduvärav türklaste kasuks tundus olevat justkui ette määratud. Tugevas vihmas peetud mäng lõhkus sealjuures väljakut Baselis sedavõrd palju, et veerandfinaaliks tuli staadionile kiirkorras uus murukate panna.

EM 2008 ametlik pall –Europass.

viies kaheksakümmend miljonit inimest korraga Mäng ei olnud aga veel läbi – teisel üleminutil sai türklaste väravavaht Volkan Demirel Jan Kolleri tõukamise eest punase kaardi ning kuna kõik vahetused olid juba tehtud, tuli lõpuhetked väravasuul veeta hoopis vasakäärel Tuncay Şanlıl. Tema õnneks ei suutnud tšehhid teda enam proovile panna. „Olen selle värava kohta kuulnud tuhandet lugu – sellest, kuidas inimesed kodus asju loopisid, sellest, kuidas inimesed selle peale pikali kukkusid või tähistades pea ära lõid,“ on Kahveci meenutanud. „Kõik türklased mäletavad, kus nad minu värava ajal olid.“

B-grupp

Horvaatia 9

Saksamaa 6

Enne viimase vooru omavahelist mängu Tšehhi ja Türgi vahel otsustas UEFA, et kuna kaks meeskonda on muude näitajate poolest täpselt võrdsed, peetakse viigi korral 90 minuti lõppedes penaltiseeria, et otsustada, kumb meeskond edasi kaheksa parema sekka pääseb. Kuigi Jan Kolleri ja Jaroslav Plašili väravad paistsid Tšehhit juba kindlalt edasi viivat, sai mäng pöörase lõpu – sellise, mida Petr Čech kohe üldse meenutada ei soovi. Esmalt lasi ta 75. minutil käte vahelt sisse põrgata Arda Turani löögil, 87. minutil puterdas lubamatult aga rutiinse tsenderduse, mille Türgi kapten Nihat Kahveci tühja väravasse kõksas. Potentsiaalne penaltiseeria jõudis aga õhus olla vaid kaks minutit – 89. minutil sai Kahveci söödu liini taha, pööras ümber ja saatis oivalise löögi latipõrkest väravasse,

Poola peaminister tahtis

Howard Webbi maha lüüa

B-grupi teise vooru kohtumine Poola ja võõrustaja Austria vahel sai skandaalse lõpu, kui lõpuminutitel määras inglasest kohtunik Howard Webb austerlaste kasuks penalti. Korduste põhjal ei olnud kahtlustki, et Mariusz Lewandowski takistas Sebastian Prödlit hüppamise ajal määrustevastaselt, kuid sarnased võitlusolukorrad olid aset leidnud kogu senise kohtumise jooksul. 38aastane vahetusmees Ivica Vastić hoidis külma närvi ja realiseeris penalti, kindlustades boonusena oma sünnimaale Horvaatiale koha veerandfinaalis.

Poola meedia tegi Webbist tõelise antikangelase ja see tõi talle kaasa hulganisti tapmisähvardusi. Kohe üldse ei aidanud kaasa ka Poola peaminister (!) Donald Tusk, kes märkis, et temagi oleks tahtnud Webbi maha lüüa. „Peaministrina pean olema tasakaalukas ja rahulik, aga sel õhtul rääkisin mängust täiesti teistmoodi. Tahtsin tappa. Kohtunikud teevad vigu ja see oli selge eksimus, mis tegi meile kõigile haiget.“

UEFA valis olukorras Webbi poole ning toetas teda avalikult, ent playoff-mängudele inglane vilistama ei pääsenud – tema turniiri viimaseks mänguks jäi Kreeka–Hispaania alagrupimatš.

Austria 1

Poola 1

Kui Šveitsi koondis tundis end võõrustajana kindlalt, olles 2006. aasta MMilt kurioossel kombel välja langenud ilma ühtegi väravat endale sisse laskmata, siis Austria polnud varem ühelegi EM-finaalturniirile jõudnudki ning nende viimased saavutused jäid juba mitme põlvkonna taha. Valikturniiril mitte osalemise tõttu olid nad finaalturniiriks langenud FIFA edetabelis 92. kohale ning ootused olid Austrias väikesed – tuhanded pessimistid allkirjastasid lausa ühisavalduse, kus palusid Austria koondisel turniiril osalemisest loobuda. Häbisse austerlased aga siiski ei jäänud – kaks 0 : 1 kaotust Horvaatiale ja Saksamaale olid nende poolt südikad ja hingestatud. Seda kinnitas ka 1 : 1 viik Poolaga, kus viigiväravani jõuti alles kolmandal üleminutil. Kõigis kolmes mängus oli Austrial küllalt võimalusi, et tulemused ka enda kasuks pöörata.

Saksamaa ja Poola kohtumises said saatuse ninanipsuna peategelasteks Saksa koondislased Miroslav Klose ja Lukas Podolski, kes olid 2 : 0 võidumängus otseselt osalised mõlemas tabamuses – Podolski suisa väravalööjana. Nii Klose kui Podolski tähistasid väravaid aga minimaalselt, olles mõlemad Poolas sündinud, aga noorena Saksamaale kolinud. Klose sünnipärane eesnimi on Mirosław, Podolskil Łukasz.

Viimases voorus lootsid austerlased, et suudavad kodupubliku toel Saksamaad üllatada, kuid Michael Ballacki suurepärane karistuslöök viis teises mängus horvaatidele kaotanud sakslased siiski edasi. Austriast sai küll kõigi aegade kehvima saldoga EM-finaalturniiri võõrustaja, kuid mängupildi põhjal ei oleks osanud seda ilmselt keegi arvata.

56 JALKA VEEBRUAR 2024
AJALUGU
Foto: Harold Cunningham, UEFA via Getty Images

C-grupp

Holland 9

Itaalia 4

Rumeenia 2

Prantsusmaa 1

Ei olnud kahtlustki, et C-grupp oli surmagrupp: vaid kaks aastat varem olid Itaalia ja Prantsusmaa mänginud MM-finaalis, nendele lisaks sattusid nelikusse alatine võidupretendent Holland… ja Rumeenia, kellele oli turniiri eel mingisuguseidki lootusi asetada väga keeruline. Edasi nad ei pääsenud, ometi võisid nad turniirilt lahkuda, pea püsti.

Kui Rumeenia ja Prantsusmaa triikisid grupi avamängus ääretult kuiva väravateta viigi, siis Holland tegi kohe alustuseks Itaalia vastu tõsise avalduse, võttes vastupidi väga lahtises mängus 3 : 0 võidu. Kuigi itaallased mängisid märksa paremini, kui skoor näitab, rebisid hollandlased maailmameistrite nõrgad kohad mängeldes lahti – eriti teravalt paistis silma keskkaitsja Marco Materazzi, kes ei saanud mängutempoga üldse hakkama ja vahetati teise poolaja alguses välja. Kaks aastat varem MM-finaalis võtmetegelaseks tõusnud Materazzile osutus see viimaseks koondisemänguks.

Teises voorus Rumeenia vastu oli Itaalia juba turniirilt välja langemas – 1 : 1 seisul määrati ru-

Prantsusmaa peatreeneri kummaline saatus

Prantsusmaa koondise peatreener Raymond Domenech otsustas turniirilt väljalangemist tähistada tõeliselt kummalisel kombel, paludes viimase mängu järel otse-eetris oma ajakirjanikust elukaaslase kätt. Kuigi Domenechi kritiseeriti nii kohatu käitumise kui sportliku saamatuse pärast, otsustas Prantsusmaa jalgpalliliit ootamatult temaga lepingut pikendada.

Prantsusmaa alaliidu president Pierre Escalettes kritiseeris esialgu küll Domenechi teravalt, kuid kui vutiliidu juhatus mehega lepingut pikendas, poetas Escalettes moka otsast, et kõige julgem lahendus olevatki selline, mis läheb avaliku arvamuse ja meediaga vastuollu. Domenechiga koostöö jätkamine ei toonud siiski edu – 2010. aasta MMil kaotas ta tiimi üle täielikult kontrolli ning tiitlisoosik piirdus alagrupis viimase kohaga.

Domenechi ametiaeg Prantsusmaa peatreenerina osutus läbikukkumiseks.

Foto: Michael Steele, Getty Images / UEFA

meenlaste kasuks penalti, kuid varem skoori avanud Adrian Mutu löögi suutis Gianluigi Buffon tõrjuda ja itaallased sellega veel mängus hoida. Kuna Holland vajutas samal õhtul ka Prantsusmaale kolmeväravalise võidu, said nemad juba varakult edasipääsu tähistada – märgiline oli Arjen Robbeni sooritus, kus ta 36aastase Lilian Thurami jalad sõlme ajas ja peatamatu rakettlöögi väravasse saatis. Thuram otsustas turniiri järel koos tiimikaaslase Claude Makéléléga koondisekarjäärile joone alla tõmmata.

Viimases voorus oli tõsine pinge seega õhus vaid Prantsusmaa–Itaalia mängus: Rumeenia oleks edasipääsuks vajanud võitu Hollandi üle ja seda, et Prantsusmaa ja Itaalia samal ajal viiki mängiksid. Kumbagi aga ei juhtunud. Prantslastel läksid asjad nihu algusest peale – juba avaminutitel sai Franck Ribéry vigastada, 24. minutil sai Éric Abidal punase kaardi, kui niitis karistusalas selja tagant maha Luca Toni. Lisaks vähemusse jäämisele jäid prantslased ka kaotusseisu, sest Andrea Pirlo penaltil ei eksinud. Daniele De Rossi 62. minuti värav vajutas prantslaste kirstu otsustava naela ning MM-finalist jäi alagrupis viimaseks.

D-grupp

Hispaania 9

Venemaa 6

Rootsi 3

Kreeka 0

D-grupi koosseis meenutas väga tugevalt nelja aasta taguse EMi A-gruppi, kus olid samuti koos Hispaania, Venemaa ja Kreeka – Portugali asendas seekord Rootsi. Sündmuste käik oli aga sootuks erinev – kreeklased kaotasid sedapuhku kõik kolm mängu, tehes korra skoori vaid viimases kohtumises Hispaania vastu, kuid sel polnud enam kummagi tiimi puhul sisulist tähtsust. Nii Rootsi kui Venemaa vastu lasid kreeklased sealjuures endale lüüa tõeliselt koomilise värava. Kogu oma õnne oli Kreeka neli aastat varem ära kasutanud, edasipääsu ei vääritud ka mängupildi poolest.

„2004. aastal juhtus ime, aga imed juhtuvad vaid korra 30 aasta jooksul. Kui need juhtuksid iga nädal, poleks need enam imed,“ nentis Kreeka peatreener Otto Rehhagel, nelja aasta tagune rahvuskangelane.

Järgmist tööotsa profijalgpallis pidi Domenech ootama enam kui kümme aastat – 2020. aasta lõpus lõi ta suure üllatusena käed Prantsusmaa kõrgliigaklubi Nantes’iga, kuid oli sealt vähem kui kaks kuud hiljem juba läinud, suutmata kaheksast mängust ühtegi võita.

Kolm mängu võitnud hispaanlaste kõrval selgitas teise edasipääseja viimase vooru mäng Venemaa ja Rootsi vahel. Venelased said selleks kohtumiseks tagasi valikgrupis teenitud punase kaardi tõttu võistluskeeldu kandnud mängujuhi Andrei Aršavini ning osaliselt tänu just temale domineeriti kohtumist täielikult. Roman Pavljutšenko ja Aršavini väravad viisid Venemaa kindlalt kaheksa parema sekka ning nende avavooru 1 : 4 kaotus Hispaaniale oli ühtäkki unustatud.

2024 VEEBRUAR JALKA 57 AJALUGU
Raymond

Tagasitulekute meister Türgi

Viinis toimunud veerandfinaalkohtumine Horvaatia ja Türgi vahel pakkus tõelise kontrastide õhtu: esmalt mängisid meeskonnad 118 minutit vägagi unustamisväärset jalgpalli, kuniks siis ühtäkki gaas põhja vajutati. Türgi oli sealjuures eelkõige vigastuste tõttu jäänud väga õhukese koosseisuga – peatreeneril Fatih Terimil oli kasutada vaid 15 väljakumängijat, alagrupiturniiri punase kaardiga lõpetanud väravavahti Volkan Demireli asendas ülikogenud Rüştü Reçber.

Võimalustevaene ja kiretu mäng oli justkui üks pikk penaltiseeria ootamine, kuniks Horvaatia 119. minutil viimaks sihile jõudis. Luka Modrić hoidis suurepäraselt palli mängus ja leidis tsenderdusega Ivan Klasnići, kelle pealöök viimaks skoori avas. Horvaadid tähistasid, nagu homset poleks: peatreener Slaven Bilić jooksis teiste seas risti üle platsi koos meeskonna ja varumängijatega külakuhja hüppama. See pidi ju ometi olema võiduvärav… …ainult et ei olnud. Türklased panid palli uuesti mängu, Reçber saatis sügavalt oma väljakupoolelt viimase lootuse kõrge söödu Horvaatia karistusalasse. Sealses segaduses kukkus see penaltipunkti lähedal vahetusmehe Semih Şentürki nina ette, kes selle külmavereliselt ühe puutega ristnurka naelutas. Kaks tundi mänguaega ilma ühegi väravata – ja siis kaks tükki jutti!

Türgi tõeliseks supervahetusmeheks tõusis Semih Şentürk, kes lõi vahetusest sekkununa värava nii alagrupis Šveitsile kui veerandfinaalis Horvaatiale. Foto: Andrew Boyers, Action Images / UEFA

Edasipääseja ei olnud ju veel sugugi otsustatud, kuid juba enne penaltiseeriat oli näha, et horvaadid olid viigiväravast totaalselt löödud. Luka Modrić ja Ivan Rakitić saatsid oma löögi väravast sootuks mööda, neljast horvaadist tabas märki vaid Darijo Srna. Poolfinaalipileti mulgustas Reçberi tõrje Mladen Petrići löögile. Türgi oli kogu turniiri jooksul mänginud 414 minutit jalgpalli ja olnud neist vaid üheksa jooksul eduseisus, kuid kuidagi jõudnud poolfinaali – ka alagrupist edasi said nad ju tänu lõpuminutite tabamustele.

Veerandfinaalid

Portugal–Saksamaa 2 : 3

Horvaatia–Türgi 1 : 1, pen 1 : 3

Holland–Venemaa 1 : 3 (l.a)

Hispaania–Itaalia 0 : 0, pen 4 : 2

Kohe esimene veerandfinaal Portugali ja Saksamaa vahel pakkus tõelise vaatemängu. Saksamaa peatreener Joachim Löw oli viimases alagrupimängus saadud eemaldamise tõttu juhendamiskeelu all ning teda asendas toona veel üsna tundmatu Hansi Flick, kellest sai 2019. aastal peatreener Müncheni Bayernis ja 2021. aastal Saksamaa koondises. Eelmise aasta septembris sai Flickist läbi aegade esimene Saksamaa koondise peatreener, kes sellest ametist vallandatud. Mine tea, kas tänu Flickile või Flickist hoolimata, igatahes pakkusid sakslased veerandfinaalis ühe turniiri parematest esitustest. Bastian Schweinsteigeri ja Miroslav Klose väravad viisid nad juba avapoolajal 2 : 0 juhtima ning kuigi Portugal suutis mõlema poolaja lõpus skoorida, viis Michael Ballacki 61. minuti pealöök Saksamaa edasi. Ja tuli välja, et nad olid ainus meeskond, kes suutis veerandfinaalist lisaajata läbi minna.

Kuigi Hollandi ja Venemaa kohtumises võtsid varakult initsiatiivi favoriidid oranžides särkides, siis mängu edenedes kaldus kaalukauss pigem venelaste poole. Taas kord oli suurepärases hoos 27aastane Andrei Aršavin, kes oli äsja viinud oma kasvatajaklubi Peterburi Zeniti UEFA karikavõitjaks – tema eeltöö aitas esmalt 56. minutil sihile Roman Pavljutšenko, hollandlaste hilise viigivärava järel otsustas ta lisaajal aga mängu lõplikult. Esmalt leidis ta 112. minutil väravasööduga Dmitri Torbinski, neli minutit hiljem saatis ise terava nurga alt palli võrku. Venemaale on see seni ainus kord, kui nad ise EMil nelja parema sekka on jõudnud – mäletatavasti koosnes NSV Liidu meeskond sageli paljuski teiste liiduvabariikide mängijatest.

„Tahaksin saada Hollandi aasta reeturiks,“ naljatas Venemaa hollandlasest peatreener Guus Hiddink enne mängu. Õnnestus!

Viimasena kavas olnud veerandfinaal Hispaania ja Itaalia vahel osutus ootamatult kuivaks. Hispaania tegi oma turniiri kehvima mängu, Itaalia tundis puudust mängukeelu all olnud Andrea Pirlost. Väravateta 120 minuti järel aitas hispaanlased edasi väravavaht Iker Casillas, kelle tõrjetest Daniele De Rossi ja Antonio Di Natale löökide vastu piisas edasipääsuks.

58 JALKA VEEBRUAR 2024 AJALUGU

Värav, mis jäi maailmal nägemata

Baselis toimunud poolfinaalmängu Saksamaa ja Türgi vahel jääb meenutama intsident, mis ei lähe paljudel teletöötajatel ilmselt mitte kunagi meelest. Nimelt katkes teisel poolajal rahvusvaheline telepilt koguni seitsmeks minutiks! Põhjuseks oli turniiri teleülekandeid vahendanud Viini ülekandekeskuse elektrikatkestus, mille põhjustas linna räsinud meeletu äikesetorm. Muu hulgas lõi Saksamaa ründaja Miroslav Klose katkestuse ajal ka ühe värava! Telekompaniid üritasid lühikese aja jooksul leida kiirlahendusi: neil, kel oli oma reporter või kommentaator kohapeal, oli võimalik kiirelt ümber lülituda raadioreportaažile, mõnel pool edastasid kommentaatorid pilti telefonide abil.

Poolfinaalid

Saksamaa–Türgi 3 : 2

Venemaa–Hispaania 0 : 3

Esimene poolfinaal Saksamaa ja Türgi vahel osutus maiuspalaks, kuid Türgi järjekordsest comeback’ist seekord ei piisanud. Miroslav Klose 79. minuti „nähtamatule“ väravale, mis tegi seisuks 2 : 1 (vaata lisalugu), õnnestus türklastel taas vastata –86. minutil skooris oma turniiri kolmanda värava Semih Şentürk. Paraku tulid türklased tagasi ilmselt natuke liiga vara, et mäng lisaajale viia, sest sakslased jõudsid enne normaalaja lõppu uuesti juhtima asuda. Vasakkaitsja Philipp Lahm, kel oli mõlemas Türgi väravas süüd, rehabiliteeris end suurepärase väravaga, kihutades palli esimese posti kõrvale Rüştü Reçberile püüdmatult. Neljandat lõpuminutite imet türklased enam välja ei

Venemaa koondises kerkis maailmanimeks punapõskne Andrei Aršavin. Siin pildil annab ta söödu Roman Pavljutšenkole.

Foto: Carl Recine, Action Images / UEFA

võlunud, kodumaale võisid nad aga sellegipoolest naasta kangelastena.

Enne teist poolfinaali ilmusid meediasse lood, kuidas FC Barcelona on valmis Aršavini Peterburi Zenitist välja ostma. Ründaja agent hindas õiglaseks üleminekutasuks 25 miljonit eurot – toona oli maailmarekord veel Zinedine Zidane’i käes, kelle eest maksti 2001. aastal 77 miljonit. Kodumaalt lahkus Aršavin lõpuks alles järgmisel talvel ja Arsenali, kuid võimalik, et Barcelona huvi mõjutas tema esitust, sest poolfinaalis Hispaania vastu ei suutnud ta mängu kuigi palju mõjutada – oma osa selles oli ka hispaanlaste Brasiilias sündinud kaitsval poolkaitsjal Marcos Sennal, kes oli Aršavini katmise võtnud oma peaülesandeks.

Hispaania pani oma paremuse maksma teisel poolajal. Esmalt tegi 50. minutil ilusa kombinatsiooni järel skoori Xavi, seejärel said jala valgeks ka vahetusmees Dani Güiza ja David Silva. „Väikesed üllatajad“ Türgi ja Venemaa finaali ei pääsenud –selle asemel kohtusid seal gigandid Saksamaa ja Hispaania.

Finaal

Hispaania–Saksamaa 1 : 0

33. Fernando Torres

Nagu ka täpselt 30 aastat varem, 1984. aastal oli voolava ja väravarohke EMi finaal vastupidi kinnine ja ettevaatlik, kuid lõppes siiski selgelt parema meeskonna triumfiga. Hispaanlastel läks küll umbes veerand tundi aega, et end käima saada, kuid seejärel pandi paremus skoorist hoolimata veenvalt maksma. Veel enne avaväravat tabas Fernando Torrese pealöök posti, tema 33. minuti tabamus oli aga tema poolt vaadates tõeline meistriteos – ehkki kaks Saksa koondislast jäid seda hetke kõvasti kahetsema.

Xavi läbisööt Torresele ei tundunud tekitavat erilist ohtu, kuid Philipp Lahm ja väravavaht Jens Lehmann ei suutnud ära jagada, kumb palli peale läheb – Lahm oli juba saanud keha palli ja Torrese vahele, kuid võttis seejärel lohakalt jala gaasilt, sest nägi, et väravavaht oli oma joonelt hakanud vastu tulema. Torres kasutas oma võimaluse aga suurepäraselt ära, pugedes kärmelt Lahmist mööda ja susates palli Lehmanni ennetades tühjaks jäänud väravasse. Nii Lahm kui Lehmann pidid peeglisse

2024 VEEBRUAR JALKA 59 AJALUGU

Hispaania kuldse ajastu arhitekt

2008. aasta EM-finaalturniir oli üks kolmest Hispaania järjestikusest suurturniirivõidust – teadupoolest triumfeeriti ka 2010. aasta MMil ja 2012. aasta EMil. Kuldsetele aastatele pani peatreener Luis Aragonés aluse pärast 2006. aasta MM-finaalturniiril kaheksandikfinaalis Prantsusmaale kaotamist, kui ta mõistis, et tema meeskond ei hakka olema füüsiliselt piisavalt tugev ja võimas, et vastaseid alistada. Seetõttu otsustas Aragonés, et paneb Hispaania koondise keskenduma tiki-taka mängustiilile, kus esikohal on lühikesed söödud, pallivaldamine ja seeläbi mängu dikteerimine. Mängustiil, mis sai peagi tuntuks ka FC Barcelona esituses, tekitas jalgpallis revolutsiooni, mille tõukeid on tunda veel tänapäevalgi, peaaegu 20 aastat hiljem. Väga iseloomuliku ja eduka mängustiiliga kasvatas Hispaania üles tõeliselt kuldse põlvkonna jalgpallureid: 2008. aasta EM-koosseisu kuulus vaat et kümme tõelist maailma tippklassi mängijat: Iker Casillas, Sergio Ramos, Carles Puyol, Andrés Iniesta, Xavi, Cesc Fàbregas, Fernando Torres, Xabi Alonso, David Silva ja nelja kolliga turniiri parimaks väravakütiks tulnud David Villa, kes pidi finaalmatši vigastuse tõttu vahele jätma.

Aragonés, kes juhendas treenerikarjääri jooksul lausa seitsmel(!) perioodil Atlético Madridi meeskonda, kelle eest ta ise aastatel 1964–1974 mängis, veetis treenerina ligi 30 aastat Hispaania tippklubide lootsina, juhendades muu hulgas veel ka FC Barcelonat, Sevillat, Valenciat ja Real Betisi. Võiduka EM-finaalturniiri järel otsustas ta koondise peatreeneri ameti maha panna ning võttis vastu oma viimase töökoha Türgi tipu Fenerbahçe juures, kus ta pidas vastu ühe hooaja.

Hispaania koondises võttis Aragonéselt teatepulga üle Vicente del Bosque, kes jätkas edukalt Aragonése juurutatud süsteemiga. Aragonés suri 2014. aastal 75aastaselt leukeemiasse.

vaatama – üks lõpetas justkui olukorra mängimise ära, teine tuli aga väravast välja olukorras, kus selleks tegelikult vajadust ei olnud. Peatreener Joachim Löw reageeris vaheajal, asendades Lahmi Marcell Janseniga.

Kuigi sakslastel tekkisid üksikud poolvõimalused, pani Hispaania mängu edenedes käima sööduvurri, millele Saksamaal enam vastust ei olnud. Tunduvalt lähemal oli 2 : 0 kui 1 : 1 – rohkem väravaid aga finaalis ei löödudki.

Kapten Iker Casillas sai Viinis karikat tõsta enam kui 50 000 pealtvaataja ees – see oli Hispaania esimene tiitlivõit pärast 1964. aasta kodust EMi. Eelmistel aastakümnetel pidevalt suurturniiridel põrunud koondisest oli lõpuks ometi saanud võitja. Ja järgnevad aastad näitasid, et see oli alles algus.

30,8

aastat oli Itaalia koondise algkoosseisu keskmine vanus nende turniiri avamängus Hollandi vastu – see oli toona EMfinaalturniiride ajaloo vanim algrivistus, kuniks itaallased selle ise neli aastat hiljem üle lõid. 11 mängijast vaid kaks –Andrea Barzagli ja Andrea Pirlo – olid 20ndates.

Fakte 2008. aasta EMi kohta

^ 2008. aastaks valmistas UEFA uue võidutrofee. Sisuliselt muudeti Henri Delaunay nime kandev karikas suuremaks ning muudeti õige pisut selle kuju, et see oleks stabiilsem. Varasema kuue kilogrammi asemel kaalub uus karikas kaheksa kilogrammi.

^ Kuigi kolmanda koha mängu ei toimunud, otsustas UEFA esimest korda anda kaotanud poolfinalistidele Türgile ja Venemaale välja pronksmedalid. 2016. aastal sellest tavast loobuti.

^ Saksamaale oli tegu juba kuuenda EM-finaaliga, mis on läbi aegade rekord. Kuuest finaalist on nad võitnud kolm.

^ Holland lõi surmagrupis üheksa väravat, mis on EM-finaalturniiride rekordi kordamine – alagrupis lõi üheksa kolli ka Prantsusmaa 1984. aastal.

^ Veerandfinaalis Türgi ja Horvaatia vahel püstitati kaks rekordit, mis püsivad tänaseni. Ivan Klasnići 119. minuti avavärav on EM-finaalturniiride hiliseim mängu avavärav, Semih Şentürki 120 + 2. minuti viigivärav on aga hiliseim EMidel löödud värav üldse.

Xavi

valiti turniiri parimaks mängijaks.

23 miljonit eurot

auhinnaraha teenis Hispaania jalgpalliliit – see oli ka maksimaalne summa, sest Hispaania võitis kõik kolm alagrupimängu ja seejärel ka EM-tiitli. Kõik kolm alagrupimängu kaotanud Kreeka „piirdus“ 7,5 miljoni euroga.

60 JALKA VEEBRUAR 2024 AJALUGU
Hispaania koondis meeskonna peatreenerit Luis Aragonést õhku loopimas. Foto: Denis Doyle, UEFA / Getty Images

Move

Tervislik ja kosutav vahepala!

LAKTOOSIVABA GLUTEENIVABA K ÕRGEVALGUSISALDU S 28 g pakis

JK või FC?

2014. aasta veebruarikuu Jalka kaa nel oli Eesti naistekoondise väravavaht Getter Laar, kes muljetas oma elust Prantsusmaa kõrgliigaklubis Guingamp. Hoolimata sellest, et ta mängis Euroopa tipus, tundis Laar ise, et ei ole veel sugugi oma võimete piiri lähedale jõudnud. „See on naljakas. Liiga on hästi tugev, ma olen väga korralikus klubis, aga kui ma vaatan individuaalselt, siis on palju, mille kallal tööd teha ning areneda,“ rääkis Laar.

Oma kolumnis kritiseeris Kirsi Altjõe jalgpalli noorteturniiride korraldajaid, kes kipuvad võistluste ajal pakkuma osalejatele ebatervislikku toitu. „FC Flora korraldas aasta lõpus suurepärase noorteturniiri uhiuues jalgpalliliidu sisehallis. Värskes hallis tammuda oli uhke tunne, vaat et võimsam kui Disneylandi väravate ees seista! Ikkagi meie oma suursaavutus! Milline suurepärane valgustus, hea kate, soojustusega riietusruumid, viisakad pesemistingimused, korralikud tribüünid pealtvaatajaile. Ja söök? Soolapähklid ja seljanka. Coca-Cola ja pulgakommid. Krõpsudest ei hakka rääkimagi. [---] Pole vaja toidurevolutsiooni, vaid lihtsalt pisut rohkem talupojatarkust ja hoolivust turniiri korraldajate, aga ka spordiareenide haldajate poolt. Ega ilmaasjata ei öelda, et sa oled see, mida sa sööd. Kes tahaks olla soolapähkel?“

Peatoimetaja Indrek Schwede kurjustas Nõmme Kaljuga, kes andis 2014. aasta alguses teada, et vahetab klubi nime euroedu taustal rahvusvahelisemaks: eestipärasest Nõmme JK Kaljust sai Nõmme Kalju FC. „Esiteks ei pane ju keegi neid tähekesi – JK või FC – õieti tähelegi. Puudub igasugune vajadus neid tavasuhtluses välja öelda ja hääldada. Teiseks on jalgpallimaailm harjunud väga eripäraste ja erikeeleliste lühenditega, mis rikastavad klubide nimesid ja mida üliharva tuleb kellelgi pähe muuta, sest sellega riskitakse muutuda naeruväärseks. Kalju puhul leidis kinnitust üldteada tõsiasi, et klubi väärtustab välismuljet.“

Premium liiga rubriigis võrdles Siim Kera klubide Facebooki-jälgijaskonda nende kodumängude külastatavusega ning leidis muu hulgas, et Sillamäe Kalevi puhul oli publikut mängudel keskmiselt isegi rohkem kui neil Facebookis fänne (180 vs. 156), vastupidi oli kõige kehvem suhe aga FC Infonetil (155 vs. 4033). Populaarseim klubi Facebookis

oli Nõmme Kalju (13 505), kelle kodumängudel käis keskmiselt 250 pealtvaatajat.

Põhjalikult lahati fänniühenduse Jalgpallihaigla juhivahetust ja sealseid probleeme. Tarmo Kruusimäe ehk Kojamehe asemel sai MTÜ juhiks Mari-Helene Kaber – Kojamees pani oma sõnul ameti maha, sest ei tundnud enda ümber piisavalt toetust. Kaberi sõnul hakkas paljusid segama ka Kojamehe poliitiline taust, mistõttu hakkas organisatsiooniga segunema Isamaa ja Res Publica Liidu rahvuslikum pool. Murekohaks peeti ka Jalgpallihaigla vähest juurdekasvu: 651 liikmest peeti umbes 150 mitteaktiivseks, juurdekasv olnud stabiilselt vaid kümne inimese jagu aastas.

Vanu aegu meenutas FC Flora loomise juures olnud Teet Anier, kelle pojad Henri ja Hannes (fotol) paar aastakümmet hiljem ka klubi esindusmeeskonda jõudsid. Tänu juhusele Florasse sattunud Anier rääkis, kuidas ta pidi üheksakümnendate algul olema klubis sisuliselt Hunt Kriimsilm. „Põhiülesanne oli korraldada-organiseerida klubis nii palju, kui võimalik oli (sealhulgas transport, lepingud, sponsorid jms), et asjad toimiksid soovitud suunas. Aivar (Pohlak) täitis toona ka peatreeneri rolli. Samas mina korraldasin poistele ka füüsilise ettevalmistuse treeninguid ning sõna otseses mõttes dikteerisin trennides jooksutempot.“

Alguse sai enam kui viis aastat kestnud traditsioon – igas Jalka numbris koostas mõni jalgpallitegelane või muult elualalt tuntud inimene oma sümboolse algkoosseisu. Esimesena oli see au Mart Poomil, kes valis oma üheteistkümne sekka iseenda, Urmas Rooba, Raio Piiroja, Ragnar Klavani, Urmas Kirsi, Joel Lindpere, Konstantin Vassiljevi, Martin Reimi, Risto Kallaste, Andres Operi ja Indrek Zelinski.

Postritel olid Siim Tenno, Simon Mignolet, Diego Costa ja Paul Pogba, mängijaks luubi all Igor Subbotin.

Loe Jalka vanu numbreid aadressil

www.issuu.com/jalka!

10 AASTAT TAGASI
62 JALKA VEEBRUAR 2024

Pane end proovile!

„Pane end proovile“ pakub Jalka lugejatele igakuiselt pisut nuputamist – nii viktoriiniküsimuste vormis kui küsimustega reeglite tundmise kohta. Mitu õiget vastust kaheksa küsimuse peale kokku saad?

Mälumäng

1. Austria koondise väravasuul seisis 2008. aasta EM-finaalturniiril mees nimega Jürgen, kelle perekonnanimi kattub ühe rahvusvahelise terminiga, mis on pärit hispaania keelest. Ka eesti keeles on sama termin õigekeelsussõnaraamatusse kantud. Pealkirja „[Küsitav] Man“ kannab 1978. aastal välja antud tuntud diskolaul, mida esitab Village People. Mis on selle väravavahi perekonnanimi?

2. Türgi koondist esindas aastatel 2006–2016 50 korral kaitsemängija, kelle perekonnanimi kattub ühe Minskis sündinud Eesti spordikuulsuse omaga. Eestlane on küll aastaid osalenud eri tiitlivõistlustel, sh kolmel korral olümpiamängudel, kuid tema ainus tiitlivõistluste medal on Euroopa meistrivõistluste kuld 2009. aastast. Kes on see endine Türgi jalgpallur?

3. Tabelis, kus on rivistatud mängijad nende eest karjääri jooksul makstud üleminekutasude summa järgi, on esikohal Neymar, kelle kolm senist üleminekut on läinud maksma 378 miljonit eurot. Järgnevad Romelu Lukaku (337 miljonit) ja Cristiano Ronaldo (243 miljonit). Kes on aga tabelis neljandal kohal? 31aastase palluri eest on üleminekutasu makstud viiel korral kokku 195 miljoni euro eest. Kodumaal mängis ta viimati 2010. aastal ning kuigi ta praegu Euroopa tippliigas ei mängi, on ta ühest selle liiga klubist Saudi Araabiasse laenule antud. Käinud platsil nii Premier League’is, La Ligas, Bundesligas kui Serie A-s, võites neist liigadest kaks, korra triumfeerinud ka Meistrite liigas.

4. Millise peatreeneri eest on jalgpalliajaloos makstud kõige suurem üleminekutasu? 2021. aastal tasuti tema teenete eest vanale klubile 25 miljonit eurot.

5. Kevor Palumetsast sai alles neljas taasiseseisvumisjärgne Eesti koondislane, kes löönud koondisedebüüdil värava. Kes olid eelmised kolm?

Sina oled kohtunik

1. Ründaja söödab palli võistkonnakaaslasele, kes on suluseisupositsioonil. Söödu järel teeb kaitsemängija hoolimatu vea ründaja vastu enne seda, kui pall suluseisupositsioonil olnud ründajani jõuab. Milline on sinu otsus?

a) kollane kaart kaitsjale ja suluseis, mäng jätkub vabalöögiga kaitsva võistkonna kasuks

b) kaarti ei tule – suluseisu tõttu jätkub mäng vabalöögiga kaitsva võistkonna kasuks

c) kollane kaart kaitsjale, mäng jätkub karistuslöögiga ründava võistkonna kasuks vea tegemise kohast

2. Mis hetkel on pall keskringis lahtilöögist mängu pandud?

a) kui pall puutub esimest mängijat

b) kui palli on löödud ja see selgelt liigub

c) kui pall on pöörelnud ühe täisringi

3. Lüüakse penaltit. Väravavaht on enne lööki väravajoonelt selgelt väljaku poole astunud ja tõrjub penalti. Lööja võistkonnakaaslane jõuab lahtise pallini esimesena ja lööb selle väravasse. Sinu otsus?

a) värav loeb

b) penalti läheb kordamisele, väravavaht saab suulise hoiatuse, kui see oli tema esimene rikkumine, või hoiatuskaardi, kui see oli tema teine rikkumine

c) jätkatakse vabalöögiga kaitsva võistkonna kasuks väravavahi tõrje kohast

3. Õige on variant a – tuleks kasutada „reeglit 18“ ehk kainet -mõis tust. Kuna tegevus toimub kohe pärast tõrjet ja rikkumise teinud võistkonnale lüüakse värav, siis tuleb kasutada eduprintsiipi.

2. Õige on variant b.

2. Hakan Balta

1. Jürgen Macho

Õiged vastused

1. Õige on variant c – reegel 12 sätestab, et hoolimatut viga tuleb alati karistada hoiatuskaardiga. Kuna teine mängija on suluseisus, siis ei ole võimalik eduprintsiipi kasutada. Kuna kronoloogiliselt tehti viga enne, siis tuuakse olukord tagasi ning jätkatakse mänguga rikkumise kohalt.

Vastused

PANE END PROOVILE! Foto: Liisi Troska 2024 VEEBRUAR JALKA 63
3. Philippe Coutinho 4. Julian Nagelsmann (RB Leipzigist Müncheni Bayernisse) 5. Aleksandr Puštov, Urmas Rooba, Jaanus Sirel

Veebruarikuu sünnipäevad

Karikatuur: Meelis Naudi

Kaks tilka vett

Aleksandr Šapovalov Floras laenul

Maksim Kalimullin Florast laenul

Saatus viskas koondisekutsest loobunud noorele ässale ninanipsu

Ghana üheks lootustandvamaks nooreks talendiks peetav 19aastane paremäär Abdul Fatawu otsustas jaanuari keskel alanud Aafrika meistrivõistlustele mitte sõita – kuigi Fatawu on hoolimata noorusest juba kirja saanud 14 koondisemängu ja ühe väravagi, leidis ta, et Ghana aitamise asemel soovib ta hoopis keskenduda klubikarjäärile, ning jäi seega Inglismaa esiliigasse Leicester City juurde, kus ta hooaja lõpuni Lissaboni Sportingust laenul on.

2021. aastal Ghana U20 koondisega maailmajao meistriks tulnud Fatawu otsus osutus aga tagantjärele tarkusena tragikoomiliseks eksimuseks, sest 13. jaanuaril ehk päev enne seda, kui Ghana turniiri alustas, sai ta Leicesteri eest mängides otse punase kaardi, mis jätab Fatawu järgmiseks kolmeks liigamänguks pealtvaatajaks. Platsile saab ta seega naasta alles 10. veebruari kohtumiseks Watfordiga. Aafrika meistrivõistlused lõppevad aga 11. veebruaril…

2.02 Ülo Kikas 61 2.02 Valeri Karpin 55 2.02 Vladimir Voskoboinikov 41 2.02 Joonas Tamm 32 2.02 Reivo Vinter 27 2.02 Michael Schjønning-Larsen 23 3.02 Mart Poom 52 3.02 Lauri Nuuma 37
Kristjan Lukk 32 5.02 Raiko Karpov 32 5.02 Eva-Maria Niit 22 7.02 Sepo Vilderson 61 7.02 Geit Prants 42 7.02 Liis Pello 36 7.02 Gerli Israel 29 8.02 Jan Õun 47 10.02 Ivan O’Konnel-Bronin 51 10.02 Konstantin Nahk 49 10.02 Kristen Viikmäe 45 10.02 Tarmo Neemelo 42 11.02 Raivo Nõmmik 47 11.02 Tihhon Šišov 41 11.02 Jürgen Kuresoo 37 11.02 Aljona Sasova 36 11.02 Magnus Villota 26 11.02 Kristen Lapa 24 11.02 Jevgeni Demidov 24 12.02 Richard Barnwell 45 12.02 Alo Bärengrub 40 12.02 Andrei Sidorenkov 40 12.02 Juri Frischer 40 12.02 Pille Raadik 37 12.02 Ave-Lii Laas 25 13.02 Vladimir Vassiljev 36 14.02 Daniela Mona Lambin 33 14.02 Sander Lepik 31 15.02 Mairo Miil 24 15.02 Raimond Eino 24 16.02 Kaspar Paur 29 17.02 Liivi Sõrmus 32 18.02 Aivar Anniste 44 18.02 Aleksandr Dmitrijev 42 18.02 Marek Kaljumäe 33 19.02 Andra Karpin 45 19.02 Andreas Vaikla 27 20.02 Martti Pukk 47 21.02 Aron Härsing 35 21.02 Martin Vetkal 20 22.02 Hans Näks 63 23.02 Ants Kommussaar 77 23.02 Risto Kallaste 53 23.02 Arvo Kraam 53 23.02 Karina Kork 29 23.02 Eva-Maria Kriisa 24 24.02 Oleg Harlamov 58 24.02 Ingemar Teever 41 24.02 Silver Kõiv 41 24.02 Sten Jakob Viidas 21 27.02 Kristian Marmor 37 27.02 Markus Poom 25 28.02 Karl Andre Vallner 26 28.02 Aleksandr Šapovalov 21
3.02
64 JALKA VEEBRUAR 2024 LISAAEG

Alo Bärengrub 40

Samal päeval veel kahe jalkamehega (Andrei Sidorenkov ja Juri Frischer on samuti sündinud täpselt samal aastal ja samal kuupäeval!) tähistab 40. sünnipäeva endine Eesti koondise, Nõmme Kalju ja FC Flora keskkaitsja Alo Bärengrub. Aastatel 2004–2014 Eesti koondises 48 kohtumist kirja saanud Bärengrub pallis kolm hooaega ka Norra klubi Bodø/Glimti ridades, saades 26 kohtumist kirja sealseski kõrgliigas. 2015. aastal profikarjääri lõpetanud Bärengrubil on eriline koht Nõmme Kalju ajaloos: just tema sai meeskonna kaptenina 2012. aastal tõsta pea kohale Kalju ajaloo esimese meistrikarika. Profielu lõpetamise järel on Bärengrub arendanud kodukandi Raplamaa jalgpallielu, viinud peatreenerina Eesti U19 koondise EM-valiksarja eliitringi ja töötanud U19 vanuseklassi treenerina ka Tallinna Kalevis. Sel fotol mängib Bärengrub 2009. aastal Kayseris MM-valikmängu Türgi vastu.

LHV edetabel

Detsembrikuu esikakskümmend tehingute summa põhiselt (sulgudes koht eelmise kuu edetabelis)

1. (1.) Tallinna FC Flora

2. (2.) Tartu Jalgpallikool Tammeka

3. (3.) Nõmme Kalju FC

4. (4.) FC Elva

5. (5.) FC Nõmme United

6. (8.) Paide Linnameeskond

7. (7.) Pärnu JK Vaprus

8. (6.) Viljandi JK Tulevik

9. (9.) JK Tallinna Kalev

10. (11.) FC Kuressaare

11. (13.) Tallinna JK Legion

12. (10.) JK Tabasalu

13. (12.) Raplamaa JK

14. (18.) JK Welco

15. (15.) FC Tallinn

16. (–) Tartu Kalev Jalgpalliakadeemia

17. (16.) Viimsi JK

18. (14.) Rakvere JK Tarvas

19. (–) Saku Sporting

20. (–) FC Kose

LHV kaardiga toetad oma lemmikut – iga sinu ostu pealt maksab LHV pank kümme eurosenti sinu valitud jalgpalliklubi toetuseks.

VANA FOTO Foto: Lembit Peegel
2024 VEEBRUAR JALKA 65 RUBRIIK LISAAEG

Jaanuarikuu ristsõna õige vastus oli „…seisukoht olema“ Õige vastuse eest võitis Indrek Schwede raamatu „Eesti jalgpalli ajalugu. I osa“ Daisy Kiidron. Võitjaga võtame ühendust. Veebruarikuu ristsõna õigeid vastuseid ootame aadressil ristsonad@jalgpall.ee 20. veebruariks. Õigesti vastanute vahel loosime välja Eesti meestekoondise särgi. NB! Loosimisel osalemiseks peab vastuse saatma koos ees- ja perekonnanimega.

66 JALKA VEEBRUAR 2024 RISTSÕNA
Issuu converts static files into: digital portfolios, online yearbooks, online catalogs, digital photo albums and more. Sign up and create your flipbook.