Helene Moss - Viimse hingetõmbeni

Kõik romaanis „Viimse hingetõmbeni“ aset leidvad sündmused ja mainitud tegelaskujud on väljamõeldised ega oma reaalsete inimestega mingit seost. Samuti ei peegelda ühegi olukorra kirjeldus ega sellest tulenev arvamus autori isiklikku seisukohta. Kogu romaani materjal on autorikaitse objekt ning kaitstud autoriõiguse seadusega. Ükskõik millise romaani „Viimse hingetõmbeni” katkendi kasutamine ja/või levitamine ärilistel eesmärkidel ilma autori eelneva kirjaliku nõusolekuta on keelatud ja karistatav, mille eest võib rikkujat oodata tsiviil- või kriminaalkaristus.

Romaani materjali võib kasutada siis, kui tegu ei ole sooviga saada majanduslikku kasu, vaid informatiivsetel, hariduslikel ja teaduslikel eesmärkidel või isiklikuks tarbeks – sellisel juhul tuleb ära märkida autor ja allikas.

Toimetaja Anu Rooseniit

Küljendaja Kai Hinnosaar

Kaanekujundus Helene Moss

© Helene Moss, 2023

www.helenemoss.com

ISBN 978-9916-4-1931-1

Trükitud OÜ Greif trükikojas

Ja ongi kõik. Viis aastat. Seitse raamatut. Kolme naise lugu. Imeilusad, samas kardinaalselt erinevad armastusromaanid, mille ilmumist ootas teiselpool pilvepiiri esivanem Helene Moss aastakümneid, hellitades lootust, et meie suguvõsas sünniks keegi, kelle kirjutamisoskus tema ootustele vastaks. Saates nende kolme loo raamatuteks saamise ülesande läbi Universumi mulle, valides kõigi oma järeltulijate seast välja just minu. Milline au.

Mida ma tunnen pärast seda, kui olen karmavõlast vabanenud?

Kirjutanud sadu tuhandeid lauseid, jääb mul siinkohal puudu sõnadest, et väljendada kergust, mis valdas mind viimasele käsikirjale punkti pannes. Kuigi romaan „Viimse hingetõmbeni“ valmis kolme kuuga, tuli see üsnagi raskelt. Öötundide, isikliku elu arvelt. Täites mind siiski samaaegselt tohutu õnnetundega, kuna silme ees terendas vabadus elada peagi päris oma elu.

Milline oli kirjutamisel kõige suurem väljakutse?

Nii naljakas, kui see ka ei ole, tundsin ma suurt puudust emotikonidest. Olen loomult väga sotsiaalne ja avatud inimene ning kasutan suhtlemisel neid lausete lõppudes palju. Ja nüüd korraga – ei saa kirjutada enam ühtegi emotikoni?! Selle teadmise aktsepteerimine oli tõesti päris suur väljakutse.

Mis nüüd edasi saab?

Ei teagi, kas see võib tuleneda harjumusest või sisemisest tungist, aga ma kirjutan kindlasti veel. Minu peas on täna valmis raamatuks saama juba kaks uut lugu: „7 päeva“ ja „Ma olen nüüd tagasi“. Millal need aga paberil ilmavalgust näevad, ei oska öelda. Hea on elada ängi ja kohustuseta, et ma pean. Mõnus on mõelda, et nüüdsest ma võin. Aga need raamatud tulevad, ma luban.

Pühendan selle raamatu kõigile, kes on minu inimesed. Alates lugejatest, kellele Viktoria, Sandra ja Marie kurvilised eluteed korda lähevad, lõpetades auväärse esivanema Helene Mossi endaga.

Tänan teid südamest usalduse eest

Autor

August 2023

Veebis on võimalik tasuta lugeda kolme esimest peatükki:

15. juuli, laupäev

On hiline õhtu, sa peegli ees valmis end sead.

Su hoolikas make-up ja peidetud viimsedki vead.

Ja siis sa küsid: „Kas ma näen välja hea?“

Ma vastan: „Kallis, kõik on täpselt nii kui peab.“

Me läheme külla, pea tantsule saadan ma sind.

Näen kadedaid pilke, mis jälgivad kõikjal mind.

Ja siis sa küsid: „On sul minuga hea?“

Ma vastan: „Kallis, kõik on täpselt nii kui peab.“

Miks küll varjama ma pean neid tundeid tõelisi su eest?

Mida tunnen, mida tean, ma ei julge öelda tõtt, kardan kaotada sind.1

…

Ivo Linna mahe hääl kajas üle elutoa, õigemini, läbi terve maja, haarates endasse nii tantsupaarid põrandal kui ka ülejäänud ruumis viibijad. Marie ootas viisakalt loo lõpuni ning vabastas ennast

Markuse käte vahelt. Tõele au andes polnud ta tundnud end abikaasa pojaga tantsides sekundikski mugavalt, kuna viimane kohati

1 „Täpselt nii kui peab“ sõnad ja muusika Eric Clapton (originaallugu „Wonderful Tonight“) / eesti k tõlge Doris Kareva – siin ja edaspidi autori märkused

liiga tugevasti temast kinni hoidis, eriti refrääni ajal, aga ta püüdis sellest mitte välja teha. Kuulus ju õhtu siiski Georgile, tema armastatud abikaasale, ja tantsida paar tantsu sünnipäevalapse rõõmuks tema pojaga, kui härra ise enam ei jaksanud, oli vähim, mida naine kalli mehe meeleheaks teha sai. Marie kruttis muusika puldist tasemaks, sättis end Georgi kõrvale istuma ja põimis talle käed kaela ümber.

„Järgmisel aastal kutsume ta päriselt kohale.“

Mees naeratas, lausumata sõnagi. See ei olnud vastus, millega Marie leppinud oleks. Ta surus nina vastu mehe kõrva, et ükski silp, mis ta huulilt kõlab, kaotsi ei läheks.

„See saab olema minu kingitus sulle. Ja siis tantsime terve õhtu. Ivo elab suviti Muhus ja tal ei ole pikk maa meie juurde tulla. Kui me teda sinu viiekümnendaks juubeliks siia ei kutsu, millal siis veel?“

Georg ei öelnud endiselt midagi, võttis vaid naisel ümbert kinni ja kallistas teda. See oligi vastus.

Kõll-kõll-kõll kõlistas Markus demonstratiivselt kahvliga vastu pooltühja veinipokaali, tõmmates nii külaliste tähelepanu endale.

„Kallid sugulased ja kõrgeaulised sõbrad,“ alustas ta uue kõnega, kuigi ennemalt uhked avasõnad juba pearoa kõrvale öeldud said. Vaadates kordamööda sügavalt silma laua otsas istuvale isale ja Mariele, ta jätkas: „Lubage mul veel kord tänada teid, kes te kõik siia kokku olete tulnud, eriti neid, kes mandrilt kohale sõitsid ja sadamas turistidega praamikohtade pärast jagelema pidid. Medal

teile selle eest!“ Rahvas naeris. Saaremaa on olnud teatavasti läbi aegade suvel väga hinnatud puhkusepaik, iseäranis ilusate ilmadega.

Polnud erand tänane päevgi.

„Kui te lubate,“ Markus kergitas klaasi silmade kõrgusele, „siis tõstame ühe toosti ka isa kauni kaasa terviseks, sest olgem

ausad – kes oleks, meie, mehed, ilma naisteta?“ Külalised turtsatasid naerma. „Ma vastan ausalt kõigi meesolevuste eest ja uskuge, mitte keegi ei vaidle mulle vastu, kui ma ütlen – tühi koht!“

Ootamatust ülistamisest meelitatud naised pöörasid niheledes pilgud oma kaaslaste poole, sealjuures magusalt noogutades. „Ja selle ilusa mõttega, kui te lubate, esitan ma järgmise laulu kõikidele kaunitaridele, kelle eksistents annab meile, meestele, põhjuse tõusta igal hommikul voodist naeratusega.“ Viimast öeldes vaatas ta sügavalt Marie silmadesse, lausa nii sügavalt, et see naist kohmetuma pani. Mis puutus Georgi ja tema voodielu mehe pojasse? Kas kuidagi teistmoodi, leebemalt, ei saanud tuua praegu näidet naiste tähtsusest meeste elus kui just nõndaviisi… Marie vastas Markuse

kompromiteerivale komplimendile napi naeratusega, surudes käe tugevamini abikaasale pihku.

Markus tühjendas klaasi sisu kurku, eemaldus lauanaabritest, võttis kitarri ning täitis juba hetke pärast Kuressaare Mere tänava väikese helekollase häärberi imelise meloodiaga, mässides kuulajad oma muusikavõrku, pannes nad lummatult unustama enda ümber kõik muu. Unustama kohustused, pangalaenud ja argiprobleemid, mis tavaoludes liigagi kiivalt meeles püsisid.

Võlutud igast helistiku noodikillust, Markuse mehisest lauluhäälest ja loo sõnumist, milleks oli maailma ülevaim tunne armastus –, toetasid naised kes pea kaaslase õlale, kes liikusid viimasele lihtsalt lähemale. Kaasa arvatud Marie. Sättis temagi end tihkemalt Georgi külje alla, nautides kalli abikaasa krae vahelt heljuvat ookeanilainetele omast peent parfüümi ja ihusoojust, mida läbi leemendava triiksärgi hästi tunda oli. Ainult selle vahega, et kui teised end muusikale ära andsid, tiirutas tema peas üks küsimus. Küsimus, mis õhtu edenedes aina enam üles kerkis, tekitades veidra tunde, justkui oleks tal täna kaks meest: Georg ja Markus.

Kuigi oli ju üks, Georg. Ja Markus oli tema ainuke laps, kellega naisel polnud muud ühist kui see, et ta poisi isale viimased neli aastat abikaasaks oli olnud. Ei midagi rohkemat. Ja ometi põletas täna õhtul Mariet iga kord, kui ta noormehele silma vaatas, tuleleek, mis järjestikuste joodud klaasitäitega üha suuremaks paisus, nagu oleks süütevedelikku tulle valatud. Sellele mõeldes langetas naine lauljalt silmad, suunas pilgu oma abikaasale ja surus endas küsimuse – miks Markus täna nii kummaliselt käitub? – väevõimuga maha. Küllap oli noormees ohtralt alkoholi tarvitades reaalsustaju kaotanud, muud loogilist seletust ei saanud siin olla.

„Aitäh, kallis, tänase õhtu eest,“ pöördus Georg viimaste külaliste lahkudes abikaasa poole, „sa nägid nii palju vaeva.“

„Musi,“ astus naine päevakangelase ette, mesine naeratus näol, „sinu jaoks mida iganes. Alati.“ Ta võttis mehe pea oma käte vahele ja vajutas suu tema kuivadele huultele. „Ma armastan sind.“

„Mina sind ka, väga palju… Ega sa ei pahanda, kui ma pikali viskan? Mul pea kangesti valutab… Saad sa nõudega hakkama?“

„Jah, muidugi! Sina oled täna sünnipäevalaps, ega ma sind koristama ei lubakski,“ naljatati vastu. „Lapsed aitavad. Laura ja Loora võtsid endale köögi ning Annabel ja Markus toovad toast nõud. Meil on kõik tehtud enne, kui sa silma kinnigi saad. Küllap on su peavalu sünnipäevapingest. Vaatasin, ega sa väga midagi ei söönud ka, mõni ime, et nüüd pea lõhub. Sa muidu rohtu ikka võtsid? Oled neid viimasel ajal päris palju sööma hakanud…“

Kommenteerimata öeldut, noogutas väsinud Georg nõustumise märgiks, soovis nii abikaasa kaksikutest tütardele kui ka pojale ja tema elukaaslasele head ööd ning kadus magamistuppa.

Marie vaatas mehele ilmse hämmastusega järele. Isegi pesema ei jõudnud minna? Murelikuna läks ta appi laualt nõusid kokku

korjama, imestades endamisi, mis tõbi tema muidu alati rõõmsa ja terve mehe sisse on pugenud, et too viimastel nädalatel enam süüa

ei tahtnud ning aina kangemaid valuvaigisteid pidi võtma. See asi ei tundunud õige.

Kuivõrd läks Markuse elukaaslane Annabel peagi Robinit magama panema ja kaksikud hetkeks aja maha võtsid ning aeda värsket õhku hingama läksid, jäi Marie Markusega kahekesi. Ühmates noormehe küsimustele, kuhu mustad nõud või mööbliesemed käivad, asjadelt silmi tõstmata, mattus Marie öö lähenedes

Georgile mõeldes üha sügavama murekoorma alla, mis imelise päeva nüüd tumehalli kuube rüütas.

16. juuli, pühapäev

Avades silmad, leidis Marie end voodist üksinda. Arvanud, et Georg tualetti läks ja kohe tagasi tuleb, jäi naine teda, mõnus rammestus kehas, voodisse ootama. Minutid möödusid. Üks, viis, kümme, viisteist. Ei midagi. Keegi ei tulnud ukse vahelt piiluma, kas ta juba üleval oli, rääkimata igahommikusest armsast äratussosinast, nagu „Tere hommikust, kallis!“ või „Palun kohvile!“. Mingit sagimist võis küll majas hoomata, ent magamistoa uks püsis endiselt suletuna. Marie tõusis voodist, tõmbas kardinad eest ja heitis hommikumantli ümber. Parem külg oli kuidagi kange, tõenäoliselt sellepärast, et ta terve öö näoga mehe poole oli maganud. Kui muremõtteist vaevatud olemist vaheldumisi kerge pinnapealse unega saab magamiseks nimetada.

Jõudnud kööki, oli naise ehmatus suur, nähes kuidas kaame näoga

Georg laua taga küürus istus, mureliku näoga Annabel tema kõrval.

Nende ees laual valuvaigistite poolik leht ja tühi veeklaas. Marie kiirendas sammu.

„Mis juhtus?“

Ta võttis mehe külmahigise käe oma pihku.

„On sul halb?“

Enne kui Georg sai vastamiseks suu lahti teha, jõudis Annabel ette.

„Georg oksendas.“

„Issand, kas eilsest? Kuidas teistel on? Kas keerab ka kõhus?“

„Mkm,“ raputas neiu pead.

Marie vaatas majas ringi.

„Kus Robin on? Kas tal on ka halb? Ja Markus?“

„Saatsin poisid välja jalutama, nendega on kõik korras. Vähemalt enne oli.“

Marie katsus Georgi laupa.

„Palavikku ei tundu olevat…“ Ta ohkas. „Täitsa lõpp, esimest korda tellisin toidud restoranist ja kohe mingi jama!“

„Rahune, kallis…“ avas nüüd Georg suu. „Mul mitu hommikut juba iiveldab, see ei pruugi eilsest toidust olla.“

Marie vaatas meest pika pilguga.

„Tavaliselt on oksendamised ikka toiduga seotud. Lähme tagasi voodisse. Jaksad käia?“

Mees lükkas end aegamisi toolilt püsti, liikudes naise käevangus magamistoa poole. Tema nahk oli kahvatuhall ja silmad väsinud. Varasemast eluenergiast ja pakatavast mehelikkusest polnud palju järel.

Aidanud haige voodisse pikali, kloppis Marie tal pea all padja kohevaks, tegi akna lahti, et hapnikurikas õhk tuppa pääseks, laotas teki peale ja istus voodiveerele. Valis seejärel telefonil varahommikuse praamiga mandrile sõitnud tütarde numbrid, helistades veel paarile eilsele külalisele. Kõigil sama jutt – tervised korras.

Kiideti veel kord maitsvaid roogasid ja tänati suurepärase peo eest. „Homme on esmaspäev, siis lähed kohe hommikul arsti juurde, vaatame mis viiruseuss su sisse on pugenud, et niimoodi möllab. Või tuleb see äkki vererõhust… Olen kuulnud, et kui see üles-alla kõigub, võib sellest ka iiveldada. Õnneks on mul praegu puhkus, saan sinuga kaasa tulla, siis kuuleme koos, mis viga ja tean sind tohterdada,“ tegi ta mehe eest vastuvaidlemisele mittekuuluvad järgmise päeva plaanid. „Nõus?“

Georgi suunurgad kerkisid üles: „On mul valikut?“

„Ei, kallis,“ paitas naine nõrga olekuga abikaasa pead, naeratades vastuseks, „selles asjas kahjuks mitte.“

Kuigi täna oli suve keskpunkt ja pühapäev, oli enamus turiste ilusa ilma tõttu ilmselt Saaremaa randades peesitamas, kuna lossipark jalutajatest nii kaugele, kui silm ulatas, üsnagi inimtühi paistis.

Ümbritsetuna rohelusest, olid pargis põimunud imetabaselt üheks ilu ja ajalugu. Õitsvate lillede aroom täitis meeled heldimusega ja puulehtede kahin sosistas mineviku sajandite saladusi. Tundus nagu park oleks elus, hingates maa vaimu ja pakkudes kohalolekut, mida võib tunda ainult armastatuga koos olles. Kuressaare lossipark oli selgelt imede ja romantika pelgupaik, kus minevik ja olevik said samamoodi üheks kui armastuse jagajad kire kõrghetkel.

Hoides Georgi käest kinni, kõndis Marie täna mehe kõrval tavapärasest rahulikumas tempos. Jõudnud kuursaali kõrval asuva hiigelmõõdus tooli juurde, nad peatusid.

„Mäletad, kui me siin esimest korda jalutasime? See tool oli siia alles toodud ja sa upitasid mu üles?“

Arvestades mehe praegust kehva tervislikku seisukorda, keksis Marie mõned korrad hüpates üles, ulatudes nii toolile oma jõudu-

dega. Georg toetus toolijalale ja muigas.

„Väga hästi mäletan. Mõtlesin siis, kuidas saab nii ilusate jalgadega naine vaba olla.“

Marie hakkas heleda häälega naerma.

„Mis nali see nüüd oli?“

„See ei ole mingi nali. Kui me laeval tutvusime, siis olid sul püksid jalas, aga hiljem oli mingi lühem kleit ja siis ma panin kohe tähele, et ohoo, millised kenad pikad jalad.“

„Ühesõnaga,“ jätkas Marie asjasse selguse toomist, „kui mina armusin sinu topeltõitega tumeroosadesse sirelipõõsastesse, siis sina minu jalgadesse. Nüüd on asi selge.“

Georgi ajas selline jutt naerma.

„Nii et sina tulid minu juurde elama hoopis sirelite pärast? Ja ma kuulen sellest alles nüüd?“

Siinkohal muutus Marie tõsiseks. Ta libistas ennast toolilt alla.

„Sirelitel oli kindlasti meie kokkukolimises oluline roll, kuna sa kutsusid mind esimest korda külla ajal, kui need parasjagu õitsesid ja ma olen kogu elu unistanud kodust, mille väravas kasvavad sirelid.“ Naise näole ilmus kaval muie. „Aga… kui ma nüüd ausalt ütlen, siis armusin ma kõigepealt sinu naeratusse. Juba laeval, kui sa töökaaslastega meie kõrvallauas istusid, siis ma tegelikult mitte ei vaadanud su silmi, vaid naeratust.“

Seda öeldes tuli ta mehele nii lähedale, et nende naerusuud kokku puutusid. See oli imeilus hetk. Hetk, kus kõik lauseks kokku reastatud sõnad muutusid ebaoluliseks. Hetk, kus mõttelõng katkes. Hetk, kus kaks inimest said osa siirast tundmusest, mida maapealne inimsugu terve elu igatseb ja selle leides, tihti rumalusest käest laseb. Georg ja Marie nende hulka ei kuulunud. Nemad tundsid teineteises selle ühe ja ainsa ära esimesest kohtumishetkest, kinnitades nii müüti, et armastus esimesest silmapilgust on võimalik.

Saanud alguse naeratusest või silmadest, sirelitega või sireliteta, kaunite pikkade jalgade kaasabil või ilma, kes seda teab.

Suudlus, tulvil südasuvist armastust, haaras kaks inimest endasse, mis ei olnud linnaruumis mitte igapäevane nähtus. Enne Mariega tutvumist poleks Georg julgenud oma kodulinnas iialgi nõnda avalikult ameleda, et aga tema särtsu ja vürtsi endaga mandrilt kaasa toonud naine seda kombeliseks pidas ja abikaasa taolised tembud tõtt-öelda Georgile hullult meeldisid, ta asjaga kaasa läkski. Ta polnud end kunagi varem ühegi teise naisega nii õnneliku, nii elavana tundnud. Mariega oli teistmoodi, lihtne. Tema mõtlemised, tegemised, ütlemised – kõik. Ei mingeid asjatuid draamasid ega ärapanemisi, millest oli koosnenud suures osas mehe abielu Markuse ema Katriniga, kaasa arvatud mõttetud tülid pisiasjade pärast ja tujuderohked arvamismängud, mis täpselt naisel parasjagu pilt-on-häält-mitte olukorra tinginud oli.

„Tule, istume siia!“ tõmbas Marie abikaasa õrnalt kättpidi endaga vahtra alla. Rohtude mõju oli hakanud tasapisi kaduma, kuna Georgi hommikul vaevanud tugev peavalu ilmutas end taas. Midagi kurtmata, mees naeratas.

„Hea küll.“

Naine sättis end mugavasti valgele pingile istuma, näidates Georgile, et see pikali viskaks ja pea tema sülle paneks. Nii olid nad ikka pargipinkidel puhanud, kord üks ühe süles, siis teine. Kord üks ajalehte sirvides, siis teine raamatut lugedes.

Kuuldes, et mehel peavalu tagasi on, mudis Marie mõnda aega sõrmedega kallima juustes, leevendades seal all tuure koguvat põrgutuld. Nii istusid nad mõnda aega vaikides, kuulates vallikraavi poolt kostvat partide prääksumist, kuursaali terrassilt kajavat külastajate ohjeldamatut jutuvada ning kaugemalt selja tagant kõrvu kanduvat

koera haukumist. Pärast mõningast vaikust võttis Georg jutujärje üles.

„Kuuldavasti pidid olema lossipargis kaks kolmandikku puudest vahtrad. Sügisel on siin erakordselt ilus.“

Marie kergitas noogutades pead.

„Vaata!“ hüüatas ta samal hetkel, kui silmad puude latvu seletasid, osutades näpuga ühele neist.

Georg teravdas pilku.

„Neid liblikaid mõtled?“

„Jaa! Vaata, kuidas nad üksteist taga ajavad. Ma pole kunagi aru saanud, kuidas tuul neid minema ei puhu. Nad ei kaalu ju mitte midagi.“

Georg muigas selle jutu peale.

„Kui me neid silmaga näeme, ju siis ikka vist midagi kaaluvad.“

Marie naeris enda üle.

„Jah, sul on õigus. Nii tore on vaadata, kuidas nad muretult ringi lendavad, nii kergelt. Meil, inimestel on alati mingi mure kanda, aga neil, nagu homset polekski.“

„Aga polegi ju.“

„Sa mõtled, et nad elavad vaid ühe päeva?“

Mees otsis taskust mobiili.

„Vaatame kohe järele.“

Ta toksis otsisõnad sisse, lugedes imestunult tulemust.

„Tuleb välja, et nad elavad isegi kaks nädalat. Ma ei tea, miks ma arvasin, et mõne päeva.“

Ta pani telefoni tagasi taskusse, jäädes mõtlikuna naisele otsa vaatama.

„Tahad midagi öelda?“ küsis too.

„Ei. Ma lihtsalt mõtlesin korraks…“

„Jaah?“

„Mõtlesin, et kui ma saaks valida, kas olla ilma mureta paari-

nädalane liblikas või murekoormaga pikki aastaid elav inimene, siis kumma ma valiksin.“

Marie kulmud kiskusid kipra.

„Sa ei mõelnud seda praegu tõsiselt?“

„Mõtlesin.“

„Nii, ja mis sa siis välja mõtlesid?“

Georg muigas.

„Õnneks või kahjuks ei saa ma valida.“

„Totu.“

Sõna „totu“ oli nendevahelises vestluses kasutuses esimesest päevast peale, mille Georg naiselt auga välja teenis, kui teda suhte alguses armukadedalt noris. Katsetas, proovis, kas läheb õnge, kuidas provokatsioonile reageerib. Ei läinud õnge, ei allunud provokatsioonile. Andis hoopis mehele hellitava hüüdnime „totu“.

„Vaata, jälle!“

Seekord mees aga ei vaadanud. Nautis hoopis suletud silmil hetke, milles oli õnn olla koos armastatud abikaasaga. Naine ei jätnud, sirutades nüüd peopesa ette ja püüdes midagi taevast alla langevat kinni.

„Vaata kui pehme ja puhas, vist kukkus just kellegi sabast!“

Marie tõstis näppude vahel oleva väikese valge linnusule Georgi silmade ette, nõustumata seda enne käest panema, kui mees silmad lahti teeb. Hästi, mees tegi, nagu oodatud, oskamata ühest tühipaljast suletupsust midagi arvata. Naine jätkas.

„Oled kuulnud ütlust: „Feathers appear, when angels are near“?“

„Mkm.“

„Minu meelest on see väga ilus mõte. Et kui sa näed enda lähedal udusulge, siis see tähendab, et sinu kaitseinglid on sinuga ega lase midagi halba juhtuda.“

Ootamata mehelt vastust, teades juba ette, et seda nagunii ei tule,

asetas Marie sule mobiili kaante vahele, jätkates hellalt mehe pea paitamist. Georg sulges taas tänulikult silmad, lastes ninna hoovata pingi all õitsvate magusate suvelillede hõngul, usaldades end üleni armsama kätesse ning respekteerides kõike, mida viimane tegi, kuivõrd oli teada, et naine oma tegemistes alati siirast armastusest lähtus.

17. juuli, esmaspäev

Kui Marie silmad avas ja abikaasat enda kõrvalt ei leidnud, aimas süda eilse hommiku põhjal halba. Haaranud nagist hommikumantli ja heitnud selle endale ümber, kiirustas ta kööki. See oli tühi.

Vannituba. Tühi. Elutuba. Tühi. Kulutamata aega edasistele otsingutele, hüüdis ta meest. Tulemuseta. Hirmusegasena krabas ta laualt

mobiili ja hakkas just valima Georgi numbrit, kui märkas meest terrassil istumas. Hingates korraks kergendatult, lendas ta aeda kui kuul.

„Tere hommikust!“ hüüdis ta juba poolel teel. „Ma otsisin sind igalt poolt!“

„Kartsid, et kadusin ära?“ muigas Georg läbi valugrimassi.

„Mitte seda,“ ei tahtnud Marie meest omakorda muretsema panna, „eks ma arstile mineku pärast. Kuidas sa ennast tunned?“

„Täna pole oksendanud, aga iiveldab küll.“

„Kaua sa juba üleval oled?“

Georg ohkas, suunates pilgu naabri värskelt pöetud elupuudele.

„Ausalt?“

„Ausalt ikka…“

„Ega ma pole väga maganudki. Võtsin öösel kaks neljasajast ja nüüd hommikul ühe juurde. Praegu juba parem, isegi tukk tuleb vaikselt peale. Just mõtlesin su kaissu tulla, puhkaks paar tundi ja

läheks siis arstile, oleks jõudu rohkem.“

Marie seiras meest kahtlevalt.

„Peavalu pärast, jah?“

Georg noogutas.

„Ma ei tea… Äkki helistame enne arstile? Vaatame, mis kellaks aja saab. Sätiks siis selle järgi.“

Mees noogutas taas. Ta nägi kurnatud välja, olles korralikus unedefitsiidis.

Marie valiski kohe perearsti numbri, selgitades telefoni vastu võtnud õele helistamise põhjust. Lõpetanud kõne, vaatas ta Georgile sügavalt silma.

„Lähme kohe, hiljem puhkad.“

Naise hääl kõlas Georgi jaoks võõrastavalt resoluutselt. Oli selge, siin vasturääkimise võimalust polnud. Mees tõusis ja läks riietuma, jättes endast maha mõtliku naise, kes kauaoodatud suviselt puhkuselt kõike muud oli lootnud, kui seda, millega nüüd tegelema pidi.

„Georg Aavik!“

„Tahad, ma tulen kaasa?“

„Tule jah.“

Marie tõusis mehe kõrvalt krapsti püsti ning sammus tema järel perearsti kabinetti. Jäi siis istuva abikaasa selja taha seisma, pannes talle käe rahustuseks õlale. Ootusärevus oli kruvinud pinged lakke ühtmoodi mõlemal, aga välja näidata seda ei tohtinud. Vähemasti Marie mitte.

„Ma kuulsin, et teil on tugevad peavalud,“ oli tohter patsiendi visiidi põhjusest ette informeeritud.

„Jah,“ võttis Georg öeldu omaks.

„Rääkige palun lähemalt, millises pea osas need ilmnevad, kui tihti, millal toimub ägenemine, kui pikalt need valud juba on

esinenud ja mis rohtusid te võtate?“

Ja Georg rääkis. Ütles, et on kannatanud peavalude käes juba

juuni algusest saati, iiveldusi on esinenud viimase paari nädala jooksul, üleeile oksendas. Ja et kõige hullem on alati hommikuti.

Siis on võtnud kohe kaks valuvaigistit, mis aitab kuidagi lõunase rohuvõtuni ära elada. Veel tunnistas ta aeg-ajalt esinevaid tasakaaluhäireid ja mälulünkade esinemist, mille tagasihoidlikult vanuse arvele pani. Marie kuulas meest, süda rinnus lööke vahele jätmas. Miks ta sellest varem midagi ei teadnud? Täna oli 17. juuli, see tegi kannatuste ajaks juba poolteist kuud!

Arst polnud patsiendi abikaasast vähem imestunud, eriti arvuti ekraani süvenedes. Lugedes sealt välja vajaliku info, keeras ta end Georgi poole ning suunas lahke pilgu teise valu täis silmadesse.

„Härra Aavik, kus te varem olite? Te olete neljakümne üheksa aastane, mees oma parimas eas, vanusega meil siin kindlasti tegemist ei ole.“

„Ma arvasin, ehk läheb üle…“

Arst vangutas tõsisena pead.

„Nii need asjad ei käi. Sümptomite põhjal, mis ma kuulsin, saadan ma teid siit praegu erakorralise meditsiini osakonda kompuutrisse.“

Tippinud midagi klaviatuuril patsiendi avatud haigusloosse, andis ta õele korralduse juhatada visiidil viibijad haigla poolele.

„Kuidas te end hetkel tunnete? Kas saate minna omal jalal või toome ratastooli?“

„Omal jalal ikka,“ vastas Georg vapralt, vaadates öeldu kinnituseks igaks juhuks kiirelt üle õla. Abikaasa noogutas.

Kabinetist väljudes tundis Marie füüsiliselt, kuidas süda tinaraskena rinnas rippus. Mitte niisama painavana, vaid just raudraskena. Ega muidu jalad all nii tugevasti värisenud oleks.

Marie vaatas Georgile pikalt otsa, hoides ta käsi õrnalt oma käte vahel.

„Ma ootan sind siinsamas ukse taga.“

„Aga kui läheb kaua?“

„Siis ootan kaua. Armastan sind.“

„Mina sind ka.“

Pilk, millega seda naisele öeldi, oli pisut ebakindel ja pelglik. Ei, mitte sellepärast, et Georg oma armastuses kahelnud oleks. Ta kartis. Elus esimest korda. Kuigi ta oli olnud alati tugev ja enesekindel, siis nüüd ta tõesõna kartis. Kartis minna sinna ruumi, kus oli see aparaat, mille nimi oli kompuuter. Kartis, mida see masin tema kohta öelda võib. Sest ta oli juba nädalate viisi valetanud. Valetanud iseendale ja ka Mariele. Teeselnud, et hommikuti virk ja kraps oli ning kõik normaalselt sujus. Kuigi olukord kaugeltki kõike muud oli.

Ta tõusis õe kutsumise peale toolilt. Tulgu mis tuleb, ega siit hullemaks minna ikka ei saanud. Peatus siis uksel ja vaatas korraks tagasi.

„Kõik läheb hästi,“ naeratati talle õhusuudluse saatel. Sellepärast Georg oma naist nii väga armastaski, et Marie oli alati temaga. Nii heas kui halvas, rikkuses kui vaesuses, tervises kui haiguses. Lootes, et viimane tema puhul pelgalt sõnakõlksuks jääb, astus mees oma saatusele vastu. Mida Marie võis mõelda või tunda, ei osanud ta sel hetkel arvata. Ja nii oligi parem.

Näha alati naerusuist ja elujõus meest ratastoolis, ehmatas niigi mureliku Marie kõnevõimetuks. Ta lendas toolilt püsti, haaras käekoti ja kiirustas üle koridori mehe juurde.

„On sinuga kõik korras?“

Georg noogutas, vastates naljaga pooleks, et kahjuks polnud see tema vaba valik.

„Me viime teid nüüd osakonda,“ sõnas mehe selja taga õde, haaras ratastooli käepidemetest ning võttis suuna personali lifti poole, lisades palatisse jõudes hoolitsevalt: „Palun, siin on teie rohud, võtke need kohe sisse, siis läheb enesetunne paremaks.“

„Vabandage, mis rohud need on? Ja miks te ta palatisse tõite? Kas ta peab haiglasse jääma?“ ei suutnud segaduses Marie ennast tagasi hoida, kuna teadmatus koos nõutusega tema sees paraja kaose olid tekitanud. Talle ei meeldinud olla siin haiglas, nende külmavärinaid tekitavate rohulõhnade ja labürinti meenutavate koridoride vangistuses. Ta oleks pidanud olema praegu Georgiga kuldse liiva ja helesinise veega Tuhkana rannas, peesitama rannal päikese käes, jahutama end voogavates merelainetes ja sosistama teineteisele kõrva südamlikke õrnusi, mitte olema siin, selles ilmatuma suures majas, kus oli haigete inimeste koht. Georg oli terve kui purikas, oli alati olnud. Isegi hambaarstil oli ta käinud terve eluea jooksul kokku vaid viiel korral.

„Rohud vähendavad ajuturset, siis annab peavalu järele. Ja palatis tuleb teil oodata senikaua, kuni arst vastusega tuleb.“

„Ja siis? Mis siis edasi saab?“ oli Marie abikaasa meelehärmiks juba liigagi kärsitu.

„See oleneb vastusest. Kui doktor tuleb, siis kuulete kõigest lähemalt,“ vastas õde rahulikuks jäädes, sättis samal ajal Georgi voodis istuvasse asendisse ning lahkus.

Marie potsatas ohates mehe kõrvale, hoides ennast vaos üksnes tema pärast. Kõik tundus nii vale. Nemad, siin, haiglas…

„Ma teen akna lahti, sobib?“

„Jah, muidugi.“

Marie avas akna, pilk jäämas pidama õues toimuval. Õigupoolest ei toimunud seal väga midagi, üksnes kokad suitsetasid nurga taga, aga sellest piisas, et end mitte kohe tagasi mehe poole keerata. Sest tal

hakkas järsku enda pärast koledasti häbi. Ta oleks pidanud olema abikaasale toeks, mitte ketrama järjepanu närviliselt küsimusi, mis Georgi seisundit mitte kuidagi paremaks ei teinud. Mis sest, et taevas siras kesksuviselt lõõskav päike ja teised päevitasid endale rannas kuldset jumet. Mis sest, et nad poleks pidanud viibima täna siin melanhoolsetes toonides haiglaseinte vahel, vaid jalutama käsikäes värskes õhus. Mis sest, et tal oli täna hommikul plaanis minna Georgiga Classicu kohvikusse hommikusöögiks mehe lemmikut, seentega ahjuomletti sööma, mitte kannatama nälga, mis endast kõhu korisemisega märku andis. Sellel kõigel polnud mingit tähtsust. Ainus, mis tähendust omas, oli kalli Georgi tervis. Et tal kompuutri all midagi sellist ei leitaks, mis takistaks neil täiel rinnal edasi elada. Ei, kohe varsti on kõik jälle endistviisi, peab olema! Marie pööras näoga tagasi ruumi poole, lausudes järgnevad sõnad pigem iseendale.

„Katsume rahulikuks jääda. Varsti tuleb arst ja me saame teada, et sinuga on kõik korras.“

Öeldu kõlas selgelt ja enesekindlalt, aga ka parajalt leebelt, just sellisena, nagu ühelt armastavalt kaaslaselt oodata võiks. Georg sirutas käe kallima poole, kutsudes ta nii oma kaissu. Muidugi on temaga kõik korras, kuidas siis teisiti, neil oli ju suvepuhkus täies hoos. Tuleb vaid arst ära oodata ja võtta omaks süü, et peavalud olid stressist, mille oli tinginud ületöötamine. Kõigil juhtub. Suve algus on ju teadagi forellikasvatuses kibekiire aeg – vaja uued kalamaimud muretseda, sööta varuda, hooajaks piisavalt tööjõudu otsida, pluss teha turundust ja müüki ning nagu sellest veel vähe oleks, jageleda mingite uute vesiviljeluse nõuete jõustumise pärast Toiduameti järelevalveametnikuga. Mõni ime siis, et pea pidevalt otsas huugas. Kalakasvanduse omaniku elu ei ole, põlv üle teise, ajalehe lugemine, vaid varavalgest hilisõhtuni raske töö tegemine. Just nii arutles Georg, kui Marie tema embusse maabus, tardudes

samal hetkel soolasambaks.

„Mis see veel on? Kas sult võeti verd?“

„Ei-ei,“ rahustas mees kohe oma keevalist naist, „nad süstisid mulle sealt kontrastainet sisse, et kompuutris oleks aju paremini näha.“

Marie takseeris üksisilmi mehe veenist vastu vaatavat kanüüli.

„Aga miks nad selle sulle sisse jätsid?“

„Ma ei tea, ehk tahavad sealt veel rohtu juurde panna. Sa muretsed praegu üle, kallis.“

„Võimalik,“ nõustus naine. Mis tal muud üle jäi. Ei olnud temal meditsiinilist haridust. Kui arstid pidasid targemaks nii toimida, ju siis oli selleks põhjust. Ongi hea, kui saab õiged rohud kiiresti peale ja venoosselt manustatav ravim mõjub ju alati kiiremini. Siis saavad nad rutemini koju ning hakata suve nautima ja tegema asju, mida inimesed puhkuse ajal teevad. Lootusrikas naeratus näol, võttis Marie Georgi käe pihkude vahele, silitas vaikselt unevõlas mehe tudule, unistades samal ajal ise salahilju peagi saabuvast päevast, mis algab seene-ahjuomletiga ja lõpeb koduterrassil ööhääli kuulates. Õhtud olid praegu väga soojad ja küllap olid seda öödki. Mõte sellest, kuidas mesimagus öölevkoi lõhn, mis end terve pika päeva tagasi oli hoidnud, pimeduse kätte jõudes nende kahe rõõmuks endast joovastavat armulõhna levitab, tõi mõnusa muige suule.

Marie toetas end voodile ja sulges samuti silmad, unistades päevast, mil kõik on jälle endine. Georg äratab ta uue päeva hakul tekialuste paituste ja magusate suudlustega kaelale, õlale. Tema aga ei taha veel ärgata, nautides samaaegselt unemaailmas eksisteerimist, soovides pikendada nõnda mängu ilu, tundes samas üha kaugemale ulatuvaid silitusi üleskeerdunud öösärgi all…

Mariele oli meeldinud juba noorest saati magada lahtise aknaga, olgu suvi või talv. Jah, tema kõrv võis kuulda lihtsasti ka

sügava une ajal putukavõrgu taga toasoojuse hoovuse kütkes pinisevat sääske, mis ta üles äratas, aga värske õhu käes magamine tõi alati palju magusama une kui kinniste akende taga, mistõttu ta sellest probleemi ei teinud. Mis sest, kui ka teki alt teinekord mõni kehaosa välja jäi ja jahe hakkas. Tihti tõmbas Georg talle siis hoolitsevalt teki tagasi peale, soojendades oma käega tema külma õlga, säärt või muud kehaosa, mis tal teatud põhjusel une viis, nii et ta pärast teki sättimist üleskeerdunud öösärgi alla tasapisi asja tegi.

„Mmmm,“ nohises Marie suletud silmil.

„Tere hommikust!“ kõlas abikaasa mesimagus hääl.

„Kas juba on hommik?“

„Jah, kallis.“

„Mis kell on?“

„Sel pole tähtsust.“

Marie sirutas end kui päikese käes pehmel padjal nurruv kiisu. Tõesti, mis vahet sel oli, millist numbrit näitas parasjagu kell, kui käes oli nädalavahetus, mil võis ilma äratuskellata ärgata ja kuhugi kiirustamata rahulikus tempos iseenda jaoks aega võtta. Iseenda, ja muidugi kalli Georgi jaoks – ilusamat päeva algust polnud võimalik ette kujutada. Marie keeras end näoga mehe poole, avades aeglaselt silmad. Oli ülim niimoodi voodis mõnuleda: ajapiiranguteta, lastes meelel ja kehal aegamisi ärgata, ilma rututa. Ülim oli ka luua ühist koosolemise aega, olla hetkes kohal ilma ühegi sõnata. Lihtsalt oled, vaatad oma elu armastusele silma sisse ja tunned, et oled tervel suurel maailmakaardil kõige õigemas kohas.

Marie naaldus mehe vastu, võttis tema sooja tugeva käe enda kätte ja suunas selle siis tagasi teki alla, kus selle tegevus ennist pooleli oli jäänud. Naeratus tema suunurkades andis aimu, mida oodati.

Nii nagu ei olnud võimalik hoida akna taga õitsval õrna kreemjat tooni jasmiinipõõsal üksnes endale oma meeli uimastavat õitelõhna,

ei suutnud hoida tagasi see armunud paar ihus tärganud kirge, ega pidanudki. Elu, saades osaks sünnist surmani inimhingedele hindamatu kingitusena, on kõikides vormides kahtlemata imetabane, kuna alati loomisest alguse on saanud. Olgu selleks siis nõnda võimsad tunded nagu kiindumus, viha, pettumus või valu. Need kõik on olnud kunagi pisitillukesed tundealged, mille puhul kunagi ei tea, kuhu suunas areneda võivad, muutudes kasvades kireks, vastuseisuks, ülekohtuks või imeliseks armastuseks. Palju oleneb keskkonnast, rohkem veel sisemisest äratundmisest ning valmisolekust võtta elu vastu sellisena, nagu ta on meile kingitud – täis naudinguid, õnne ja armastust, aga ka üllatusi ja ootamatusi.

Et päev oli alles alanud, näitas termomeeter lahtise akna taga viitteist plusskraadi, millest hoolimata lebas Marie öösärk juba põrandal. Huvitaval kombel polnud nüüd armu jagades ilma tekita üldsegi nii jahe olla kui ennist. Georgi kuumav keha oleks sulatanud praegu ka Antarktika, nii leekides oli see. Marie ihu mitte sugugi vähem. Suudlused, nii kauakestvad, tõmbasid käima mõlema ihud ühtmoodi hullumiseni, joovastus teineteise järele oli võtmas ebainimlikke mõõtmeid.

Hommikukasteses aias andsid uuele päevale hoogu esimesed päikesekiired, püüdes hoolikalt kuivatada ööhaldjatest rohulibledele maha jäänud veepärleid, mis mitte kõige lihtsam ülesanne ei olnud. Värskelt niidetud muru lõhn segunes hommikuvarajaste õite küllusliku aroomiga, liikudes vaiksel Mere tänaval salamisi kui varas ühest aiast teise.

Päeva algust ei tervitanud üksnes lilled ja põõsad, vaid ka linnukesed, kes pimeduse kadudes juba tegusana noka vahelt laulu lõõritasid, hüpeldes vahepeal põõsa oksalt maha peenarde vahele ussikesi otsima. Teravam silm

võis märgata sealsamas lillede kohal värviliste liblikate õienektari mekkimise õhutantsu, mis pakkus graatsiliste tiivakeste kuuldamatu sahina saatel harukordset vaatepilti, lisades niigi imelisele hommikule omakorda võlu juurde.

Võlu tõi Marie ellu tohutu kamaluga juurde ka saarlasest härrasmees

nimega Georg Aavik, kes haaras õrna naisolevuse mehiste käte vahele, kuulu-

tades sellega öö lõppenuks. Saabus armastuse, teisisõnu naudingute jagamise aeg. Lükanud endal püksid jalast, ajas mees abikaasal jalad laiali, sisenedes käega ettevalmistatud märga oaasi ürgsest ihast pimestatud taurusena, võttes iidsel moel seda, mis kuulus õigusega talle, saades kihutust õrnema soo oietest ning anumisest kütta veel, kütta pöörase metslase, ürgse isasena.

Siristavate linnukeste kaunid meloodiad, mis kandusid õuest läbi lahtise akna tuppa, Marie ja Georgi kõrvu enam ei ulatunud. Nüüd täitsid tuba oiged, kriisked ja ähkimine, milles polnud võimalik eristada ei minevikku, olevikku ega tulevikku. Aeg oli ja ei olnud ka. Oli, sest suures toas tiksus seinakell, mis hommikut visalt sekund sekundi haaval keskpäeva poole lükkas, ja see oli fakt, mida ei saanud ka parima tahtmise juures eirata. Ei olnud aga selle poolest, et aeg Mere tänava number 12 häärberi magamistoas peatunud oli, lastes kahel ihul pühas armastuses üheks saada, mis saab sündida vaid ühegi piiranguta. Nii ajalise kui ka ruumilisena, tähendades seotuses kõiksust, millel elava üle igavesti ülemvõim on.

Varahommikune aed aga seevastu oli täis vaikust ja rahu, lubades kahel armastajal jagada häirimatult intiimset hetke, tasakaalustades nii looduse seaduspärasust lasta elada igal elusolendil enda soovi järgi, sekkumata seejuures mingilgi moel nende tegevusse. Olgu selleks siis kire keerises inimlooma kontrollimatud naudingukarjed või nektarijanus liblika hääletu õiele laskumine.

„Tere,“ lõigati järsku jumalik unelm pooleks, kukutades Marie kui Alice’i Imedemaalt suurel kiirusel tagasi reaalsusse.

„Georg Aavik, jah? Sündinud 15. juulil 1974?“ oli voodi jalutsisse ilmunud arst, paberid käes, ootamatult konkreetne.

„Jah, mina,“ vastas Georg pooleldi unesegasena, sikutades alla vajunud padja tagasi oma kohale. Ta ei olnud harjunud poolistukil magama.

Arvates, et arst soovib ehk mehega kahekesi jääda, liikus Marie sammhaaval ukse poole.

„Ja teie olete?“ pööras tohter pea lahkuja suunas enne, kui naine palatist väljuda jõudis.

„Tema abikaasa.“

„Tulge võtke palun samuti istet.“

25. juuli, teisipäev

„Mis sa arvad, kas peaks Markusele ka ütlema?“

Marie jälgis üksisilmi kiirabiauto akna tagant ülihelikiirusel mööduvaid puid, olles neist mõtetes valgusaastate kaugusel. Ta võttis küsija käe oma pihku.

„Oleneb, mis sa talle öelda tahad. Kas lihtsalt, et oled Tallinnas, või ka seda, et peas on kasvaja, aga veel ei tea, kas hea- või pahaloomuline? Võib-olla peaks veidi ootama, kuniks saame teada. Samas, mida see muudaks?“ Naine ohkas. „Ausalt, mina ei tea, kuidas õigem oleks. See on puhtalt sinu otsus, teeme nii, nagu sa heaks arvad.“

Mees vaatas sõnatult abikaasat, nõustudes temaga igas äsja kõlanud küsimuses, millele tal aga vastuseid ei olnud.

„Ma lihtsalt mõtlen, et kui nad mu nüüd otse opilauale saadavad ja see ei ole lihtsalt väikese sõrme lõikus, siis ma…“

Georgi hääles oli kuulda ääretut nõutust. Ta hingas sügavalt sisse ning jätkas: „Siin on väga reaalne risk, et ma… noh, et ma… ei tulegi sellest enam normaalsena välja… või kas üldse tulengi.“

Mariel hakkas kurgus pitsitama, muutes nii hääle reetvalt ebakindlaks. Seda juba ette teades, takerdusid sõnad suul. Kas nende elu hakkabki nüüd selline olema? Täis teadmatust, mida toob tule-

vik, ja vaikimist, kuna kardetakse rääkida hirmudest? Ta tahtis öelda, et lõpetagu Georg kohe selline jutt – asi pole kindlasti nii hull! Aga vaatas siis tõtt reaalsusega, kus kaalul olid võrdselt kõrvuti mõlemad variandid – nii lootustandvad kui ka lootusetud. Ta pidas targemaks vaikida, suutmata siiski sügavat ohet tagasi hoida.

„Kus sa muidu ööbida mõtlesid?“ küsis mees peale igavikuliselt pikka vaikust, mis neid teineteisest valusalt tuntavalt eraldas.

„Hotellis.“

„Ei, kuule, Markusel ja Annabelil on ju terve majatäis ruumi. Nad võtavad su kindlasti hea meelega enda juurde,“ oli Georg veendunud majutuse ratsionaalsemas lahenduses, „helistame ja uurime. Pole mõtet raha tühja kulutada.“

„No siis nad saavad ju kohe teada, et me linnas. Ja küsivad, miks. Lase olla.“

Georg lasi kätega läbi juuste, tehes selle peale valugrimassi. Arutles siis natuke omaette ja otsis taskust telefoni.

Mitte, et Tallinna haiglal midagi viga oleks olnud, ei, aga see oli lihtsalt nii ilmatuma suur, et kohutas saare pealt tulnud väikeses majas elavat inimest. Vähemalt siit, altpoolt vaadates. Marie seisis

kuulekalt kiirabiauto kõrval ja ootas, kuni Georgile toodi ratastool –asi, mille vajalikkusest ei saanud ta ise ega mees aru, kuna viimane igale poole probleemideta omal jalal sai kõndida. Ta hingas endasse korraliku sõõmu pealinna õhku, tundmata hetkekski, et oleks sellest viimase Saaremaal elatud nelja aasta jooksul kordagi puudust tundnud. Kuigi oli ise põline mustamäelane, sündinud ja kasvanud siit üldsegi mitte kaugel Sääse elamurajoonis ja töötanud pea viisteist aastat Kristiine nooblis juuksuriäris. Kuniks Kuressaarde mere lähedale GOSPA vahetusse lähedusse kolis. Selles mõttes oli tema jaoks elukoha vahetus kulgenud valutult, kuna

juuksurina saab teenida leiba igal pool, kui end klientide silmis hea tööga tõestanud oled.

Saabus ratastool. PERHi rohelises vormis töötaja aitas Georgi istuma ja palus Mariel neile järgneda. Oi, kuidas naine soovis, et kõik see, mis neid siin ees ootas, juba läbi oleks ja nad tagasi koju saaksid pöörduda. Tagasi oma armsasse Mere tänava helekollasesse häärberisse, mille väravaid ehivad sirelid ja tagaaeda kollane ploomipuu, kaks murelipõõsast ning kuldrenett. Ja mille majatagusel terrassil saab peesitada nii päikese käes kui ka istuda jahedas varjus, lugeda raamatut või puhata peale pikka tööpäeva lihtsalt niisama, mitte midagi tehes. Kuulata rohutirtsude viiulimängu ja lasta tuuleiilil kanda ninna aias õitsevate rooside meeliülendavat lõhna, süüa otse ahjust tulnud rabarberikooki ja rüübata peale piimavahust cappuccino’t. Mõeldes praegu kõigele sellele, tõmbus süda valust kokku. Õigemini, valust oli ta kokku

tõmbunud Georgi pärast juba nagunii, aga nüüd lisandus sellele veel omakorda koduigatsus. Ta ei tahtnud siin olla. Koju tahtis, olla koos Georgiga – valmis andma selle eest mida vaid.

Peale haiglasse sissekirjutamist ja sellega seotud vajalikke protseduure, mis kestis kokku tubli tunni, sai haige lõpuks loa palatisse minna. Lasknud kiiresti pilguga üle ruumi, selgus, et seal oli neli voodikohta, kõik puutumata. Marie jäi uksel seisma, silmitsedes üksisilmi helebeeže seinu, depressiivselt halli rulood, pruunisäbrulist põrandat ning veidi koltunud voodipesu. See kõik tekitas tohutut võõristust. Kuigi tema polnud see, kes sinna jääma pidi.

Ehkki õhtu iseenesest jahe ei olnud, lisas infrapunalamp arvestatavalt soojust tasahaaval jahenevasse juulikuu õhtusse, pannes Marie kampsunit seljast võtma ja toolileenile asetama, lubades sel uudsel agregaadil paljaid õlgu magusalt paitada. Eks omajagu

soojust kiirgas ka grillist, millel Markus mahlaseid kanatükke ja paprika-šampinjoni-suvikõrvitsavardaid küpsetas, aga pigem

täitis viimane oma ülesannet putukatõrjena, kuna toss väikestele tiivulistele sugugi meeltmööda ei olnud.

„Saan ma sulle siit veel midagi pakkuda?“ näitas Markus naise vastu üles selle pere meestele omast abivalmidust, ulatades talle termokausis kuumalt grillilt võetud tukimaitselist parajalt küpsenud

liha ja sinihallitusjuustutäidisest nõrguvaid köögivilju. Veinipokaali oli ta täitnud hetk varem ja ega midagi väga rohkem teha polnudki.

Jutt oli neil omavahel alati hästi klappinud ja, jäädes nüüd omaette, kuivõrd Annabel oli läinud Robinit magama panema, tundus naisele uue avatud veinipudeli tühjenedes üha enam, kuidas mingi nähtamatu side neid kahte aina tugevamalt ühendas. Mis see oli ja miks koosolemine sellise mulje jättis, sellele ei osanud ta seletust anda.

„Aitäh, kõht on juba täis,“ vastas ta viisakalt, pani tühja taldriku käest ning võttis laualt pokaali. Tõstis selle siis üles silmade ette, nii et päikeseloojang tumepunasest tummisest Jumalate joogist läbi kumas, silmitsedes seda mõtlikult. Markus jälgis naise liigutusi hinge kinni hoides. Ilus oli, paganama ilus. Mitte üksnes hetk, mis oli nende kahe kohalolekus kroonijuveel kesksuvisele videvikule, vaid Marie. Temas oli selle mehe silmis kõik täiuslik. Alustades veripunaste küüntega peentest sõrmedest, mis pokaali jala ümbert kinni hoidsid ja selle sisemust hella hoolega loksutasid. Jätkates peente filigraansete kätega, mis õlgade kohal sensuaalse jõnksu tegid ja sealt alla kumerustega naise keskkoha kuju võtsid. Rääkimata seksikatest musihuultest, mis avanedes ahvatlesid iga kord noormeest magnetina lähemale tõmbuma. Häbenemata oma pilku, lõppes vaatlus kaaslase jalgadel. Olgugi, et neid kattis pikk maani suvekleit, võis aimata selgelt, kui kütkestavalt sihvakad need olid. Nautides vaadet selle maksimaalses võimalikkuses, kuivõrd

Annabel sealsamas läheduses oli ja iga hetk tagasi võis tulla, käitus Markus võrreldes viimati Saaremaal isa juures toimunud sünnipäevaga täna tagasihoidlikumalt. Soovimata katkestada jutuvadaga koosolemise ilu, tõusis noormees peale mõningast vastastikust vaikimist toolilt, seadis sammud tuppa ning naasis sealt minut hiljem, kitarr käes. Ütlemata sõnagi, timmis pilli häälde, asudes sõrmitsema tasa, et mitte poega üles äratada, selle pingul keeli. Imeilus hetk muutus taevalike helide saatel veelgi kaunimaks, mis mõjus abikaasa pärast südamevalu kannatavale Mariele justkui palsam haavale, viies selleks üürikesekski ajaks muremõtted kuigipalju eemale.

Saadan tuule su juurde, et ta sosistaks salaja.

Et ta räägiks kõigest sulle, räägiks sellest, kuidas vajan sind ma.

Saadan pilved su juurde, et nad seisaks su ees.

Et nad seletaksid sulle, et sa näeksid, mis toimub mu sees…2

Jõudnud vaevalt lembemuusika aiakontserdiga alustada, saabus toast kiireneval sammul muusikahelide lummuses olijate juurde Annabel, vaadates esiti süüdlaslikult otsa Mariele, seejärel elukaaslasele.

„Vabandust, et segan, aga Robin ei jää üldse magama. Hommikul vaja vara ärgata, aga ta vaidleb vastu, et pole väsinud ja lugegu ma talle aga järgmine muinasjutt. Saad ise minna ja ta magama panna?“

Markus katkestas laulmise ja tõstis pilgu.

2 „Nii sind ootan“ sõnad ja muusika Hendrik Sal-Saller

„Ja miks sa siis ei loe?“

„Lugesin, kaks tükki olen juba lugenud!“

Mees muigas.

„Ja ei miskit?“

„Mkm.“

Ta tõusis püsti ja pani kitarri käest.

„Hästi, lähen räägin temaga ühe mehejutu. Sa hoolitse palun senikaua Marie eest.“

„Jah, muidugi!“ Annabel keeras end külalise poole. „Toon endale ka toast veini jaoks klaasi, olen kohe tagasi!“

Marie noogutas, jäädes perenaist tagasi ootama, tundes ise sellist väsimust, et ilma ühegi muinasjututa sealsamas unne oleks kukkunud. Oli tal ju Georgiga päev varakult alanud, pikk sõit seljataga, koos sisemiste heitluste ja rohkete üles-alla emotsioonidega.

„Markus mu sellega ära võluski,“ alustas Annabel taas juttu, kui endal veinipokaali täis oli valanud ja Marie kõrval istet võttis.

„Laste magama panemisega?“

„Ei,“ kõkutas neiu sellepeale naerda, „kitarri mängimisega. Kui me esimest korda kohtusime, olid jaanid ja üks sõbranna kutsus mu enda juurde maale. Poisid esinesid sealkandis jaanitulel ja tulid pärast Kadi juurde sauna. Kadi kutt mängis bändis akordionit ja Markus tinistas kitarri varajaste hommikutundideni ja nii ma temasse ära armusingi. Aah, see muusika… Ja kuidas ta mulle lauldes otsa vaatas…“

Annabel lonksas klaasist suure sõõmu tumepunast marjaveini, suu ümber lai naeratus.

„Sellest on juba seitse aastat möödas, aga mäletan kõike, nagu oleks see olnud eile. Oli samasugune soe õhtu, õues oli pikalt valge

ja kõrvus kõlas vaid Markuse laul. Nagu tänagi.“

Mariele sobis selline vestlus, kus ta ei pidanud ise kaasa rääkima, vaid sai olla kuulaja rollis. Kuigi temast kiirgus sõbralikkust ja sära, oli ta sisemiselt kurnatud. Kurnatud tänasest pikast päevast ja ootamatust murekoormast, kurnatud mõtlemast, mida tulevik toob ja mis Georgi homme ees ootab. Annabel jätkas.

„Kuidas teie Georgiga kohtusite? Ma ei teagi.“

Kuigi nende tutvumise lugu oli meeleolukas, ohkas Marie tahtmatult, lülitades end pisut vastutahtsi kuulaja rollist rääkija omasse.

„Tutvusime Rootsi kruiisilaeval. Mina tähistasin paari sõbrannaga oma neljakümnendat sünnipäeva ja Georg käis äripartneritega Stockholmis ühel konverentsil. Istusime õhtusöögil kõrvuti laudades ja kui sina ütlesid, et armusid Markuse muusikasse, siis mina võin öelda, et armusin tema isa naeratusse.“

Marie näole ilmus korraks õnnis muie. Ta sulges uneledes silmad.

„Jäin teda vist liiga kauaks vaatama, sest ta tuli peagi mu juurde küsima, kas me tunneme üksteist.“

Naised puhkesid koos naerma.

„Muidugi ei tundnud! Ja ega ma ei julgenud öelda ka, et olin unustanud end tema naeratust imetlema.“

Seedides maitsvat veini ja äsja öeldut, tekkis naiste vahele sõbralik vaikus. Küllap mõtlesid mõlemad omi mõtteid, erinevas suunas. Marie sirutas ennast.

„Ma isegi ei mäleta, mis ma vastasin. Igatahes kutsusid mehed meid enda lauda istuma ja ega me kaks korda ei lasknud seda öelda. Mulle avaldas Georgi puhul muljet, et ta maksis ilma küsimata meie arve ka kinni. Ütles, et see oli tema sünnipäevakingitus minule. Kui keegi oleks mulle siis öelnud, et ma juba samal suvel selle mehega abiellun, poleks ma seda eluilmaski uskunud. Ja nüüd, ole lahke! Ma pidin minema selleks kruiisile, et kohtuda oma tegeliku number üks

sünnipäevakingitusega!“

Seda meenutades, ilmus Marie näole kramplik naeratus. Toonane ilus mälestus oli täna oluliselt sügavama tähendusega. Annabel võttis vestluse üle.

„Oleme ka Markusega abiellumise asja arutanud. Sel suvel jäime planeerimisega hiljaks, kuna tal on palju esinemisi ja neid ei saa ära jätta, aga järgmine aasta hakkame varakult pihta. Tegin isegi nimekirja juba valmis, keda kutsuda, ja issand, see tuli nii pikk!“

Annabel illustreeris oma juttu kätega, tõstes ühe üles pea kohale ja hoides teist põlvede juures. Marie muigas. Neil oli käinud see asi lihtsamalt, kuna Georg oli agentuuri palganud, soovides oma kallimat organisatoorsetest ülesannetest säästa.

„No ja siis on ju vaja otsida kleit ja sõrmus ja peokoht! Ja toidud ja joogid ja pulmaisa! Ja menüü välja mõelda ja nimesildid laudadele. Kui ma kõigele sellele praegu mõtlen, siis tundub, et on juba viimane aeg hakata nende asjadega tegelema, et jõuaks järgmiseks suveks valmis.“

Noore naise kohati ülevoolav vadin mõjus Mariele hästi, tõmmates ta endaga tagasi aega, mil ise Georgiga pruut ja peigmees oldi. Kuna see oli olnud mõlema jaoks teine abielu, mille puhul enam klassikalist valget kleiti ja ülikonda ei kanta, lasid nad endale heledast linasest riidest lihtsa maani kleidi ja talupojaliku komplekti õmmelda. Peas oli Mariel olnud rukkililledest pärg ja lillekimp samadest õitest, sekka valgeid karikakraid ja punaseid moone. Neil olid muinasjutulised pulmad. Kuigi igas mõttes lihtsamad ja maalähedasemad, kui aastate eest kaksikute isa Tarmoga. Ta naeratas tagasihoidlikult.

„Ja mis kõige naljakam,“ vuristas Annabel ennastunustavalt, hakates enda jutu peale plikalikult kõkutama, „mis sa arvad, kes sel õhtul pilli mängib?“

Marie raputas pead, oskamata kedagi pakkuda. Ta kehitas õlgu.

„Pole aimugi.“

„Mina ka ei tea! Kui ma seda Markuse käest küsisin, siis ta ütles, et ta mängiks hea meelega ise, et siis ei pea terve õhtu ühe koha peal paigal istuma. Kujutad sa ette? Mina küll ei kujuta! Pole ju mõeldav, et meil on pulmad ja siis ta mängib bändiga laval samal ajal, kui peaks hoopis minu kõrval olema. Ega ma iseendaga ei abiellu.“

Seda öeldes vaatas Annabel Mariele otsa, justkui oodates, et too kui suurema elukogemusega naine talle Markuse seisukoha lahti dešifreeriks.

„Ju ta tegi nalja,“ tõmbas Marie loo kokku, „kes see siis ikka samal ajal pilli mängib, kui endal pulmad. Kui nad tahavad enda bändiga esineda, siis kindlasti saab otsida selleks õhtuks Markusele asendaja. Mida ma soovitan, on teha pulmad näiteks neljapäeval, kuna reedel ja laupäeval on paljud kohad, pulmaisad ja muusikud hõivatud ja hinnad pidid ka nädalavahetusel topelt olema.“

Annabel jäi mõttesse, noogutades innukalt jutule kaasa.

„Hea, et meil see praegu jutuks tuli. Hakkan kohe nende asjadega tegelema, peab ainult Markusega koos kalendrisse vaatama ja sobiva päeva välja valima. Võtan korraldusliku poole enda hooleks, nagunii on näha, et see pulm rohkem minu, kui tema projekt on.“

Öeldes viimast, haaras Annabel laualt veinipokaali ja kummutas selle tühjaks, millest jäi mulje, nagu oleks antud teema mingil põhjusel noorte vahel pingeid tekitanud.

Marie lonksas oma klaasist samuti sõõmu, hammustas kõrvale

tükikese laual hõbepaberi sees lahti murtud tumedat šokolaadi, mille külakostiks kaasa oli toonud, ning otsis kotist telefoni, vaatamaks, ega

Georg pole kirjutanud. Ta oli telefonil heli ennist teadlikult keskmisest valjemaks keeranud, et mitte mingil juhul tähelepanuta ei jääks, kui

abikaasa helistab või sõnumi saadab, kuigi päeval oli kokku lepitud, et

tänaseks kõik jutud räägitud said. Ekraan oli tühi. Sama mõru, kui oli 80%-lise kakaosisaldusega šokolaad, oli ka naise meel. Seda märganud, muutis Annabel ettevaatlikult teemat.

„Kuulsin, miks te täna Tallinna tulite. Ma ei usu, et Georgil midagi tõsist saab olla. Ta on ju kogu aeg nii terve ja sportlik olnud. Mul oli ema õel ka kasvaja, küll mitte peas, vaid rinnas, see lõigati ilusti välja, nii et mitte midagi polnud hiljem aru saada, et oleks kasvanud seal.“

Marie ei osanud teha muud, kui noogutas. Ta ei suutnud ikka veel uskuda nädalataguseid uudiseid, mis andsid alust arvata, et tema kalli abikaasaga miskit halvasti võiks olla. Jah, midagi tal peas oli, ja tõenäoliselt on seda keeruline opereerida, aga Marie usaldas arste.

Usaldas oma mehe kõrgharidusega aastatepikkuse kogemusega kirurgide noa alla, kes tal ajust selle pahalase välja lõikavad, et mees saaks varsti jälle normaalse elu juurde tagasi pöörduda. Vahet pole, oli see siis hea- või pahaloomuline. See lõigatakse välja ja Georgiga saab kõik korda. Sundides end positiivsele keskenduma, ta naeratas.

„Ma ka ei usu.“

Ja jälle saabus õdusasse miljöösse vaikus, mis sidus, aga ka lahutas kahte naist, kes looduse poolt on loodud üksteist poolelt

sõnalt mõistma, samas siiski nõnda erinevad olid, et vaikimine sellesse hetke paremini tundus sobivat.

Marie hingas sügavalt sisse, rännates mõtetes nelja aasta tagusesse kevadesse, mil tema elust oli saanud armastusfilm, millesarnast vaid kinoekraanilt näha võib. Siis algaski tema elu. Lapsed olid suureks kasvatatud ja saabus aeg nautida elutervet paarisuhet, mis baseerus aususel, austusel ja armastusel. Kuni eilseni, mil armastusfilmist sai draama. Just nüüd, kui ta oli saanud kergemalt hingata, kuna pärast pikki heitlikke aastaid oli enda kõrvale lõpuks stabiilse kaaslase leidnud, kellega elupäevade lõpuni õnnelikult koos elada. Kui palju kordi

oli ta armunud ja pettunud enne Georgiga tutvumist. Tallanud tuult ja uskunud tühje sõnu. Kulutanud väärtuslikku aega südamerahu ja õnnetundeta. Arvates juba ühel hetkel, et armastust polegi olemas, vähemalt mitte tema jaoks, ja ainus, kellele loota saab, on ta ise. Kuniks tõelise armastuse korraga ootamatult Georgis leidis. Leidis mehe, kes oli tugev kui kalju. Leidis enda teise poole, kellele avada süda ja toetuda mures. Lisaks tema positiivsusele ja muidugi megailusale naeratusele.

Täna Marie seda kindlusetunnet enam ei tundnud. Taevas nende kohal oli muutunud tumedaks ja maapind jalge all õõnsaks. Jah, ta võis ju näiliselt nõustuda, et Georgiga on kõik korras, aga ennast juba ei peta. Sest süda aimas halba. Marie neelatas koos viimase veinilonksuga pisaraid, mis täidlasele maitsebuketile veidi soolaka meki andsid. Kuuldes selja tagant lähenevaid samme, pühkis ta kiirelt silmad.

„No nii, viimane tilk. Kellele võib valada?“

Annabel vaatas kella, pannes seepeale oma pokaali käest.

„Mul homme varakult äratus, viin Robini judolaagrisse. Kui teile sobib, ma läheks ära magama.“

Ta keeras end külalise poole.

„Aitäh sulle, et head nõu andsid, ehk saame juba homme Markusega päeva paika pandud!“

Mehel kerkisid kulmud otsa ette.

„Mis päeva?“

Annabel itsitas üleannetult.

„Homme kuuled!“

Markus pööritas naljatlevalt silmi, aga midagi pärima ei hakanud. Kui kuuleb homme, siis homme. Annabel kükitas Marie ette.

„Tegin sulle üles külaliste tuppa voodi ära, viisin rätiku ka. Kui

midagi on puudu, küsi Markuse käest, ta aitab. Head ööd!“

„Head ööd.“

Teinud mehele kerge musi, perenaine lahkus. Jäädes pisut nõutuna oma kohale istuma, võttis Marie toolileenilt kampsuni, plaanides Markusele samamoodi head ööd soovida ning tuppa minna, kuid temal nii lihtsalt ei läinud.

„Oot, joome pudeli lõpuni, ega meil ju kiiret pole. Mis kell sa pead homme haiglasse minema?“

„Kella järgi ei peagi, Georgil on hommikul MRT-uuring. Lähen ehk lõunaks või siis, kui isa helistab, et on tehtud.“

„Väga hea, istume siis veel veidi. Tahtsingi sinu käest isa kohta küsida.“

See teema vajutas Marie kössi.

„Ega ma ka rohkem ei tea, kui seda, et tal leiti peast kasvaja,“ ei osanud ta midagi konkreetset vastata, „aga mis see täpsemalt on, selgub alles homme masina all.“

Viimast öeldes, kattis rääkija näo kätega. Keeruline oli meeletut valu enda sees hoida. Liiga suureks oli paisunud kaos teadmatuse kesta all, kuna seda polnud kellegagi jagada. Kohkunud Markus astus naise suunas kiire sammu.

„Tule siia.“

Ta põlvitas Marie ette, haaras ta tugevalt embusse, paitades naise pead kui väikesel lapsel. See rahustas. Just seda oligi vaja. Turvatunnet. Kedagi, kes hoiab ja on murega samas kohas. Markus jätkas lohutamist.

„Isa on eluaeg sporti teinud, pole suitsu- ega napsumees, toitunud on tervislikult, ei juhtu temaga midagi.“

Marie vabastas ennast mehe käte vahelt, pühkides silmad. Mõelda vaid, kui Annabel neid nii näeks.

„Ma ise arvan ka, et midagi hullu ei ole, aga arst oli miski-

pärast väga imeliku näoga, kui kompuutripilti vaatas ja tänaseks kiirabi organiseeris. Jumal tänatud, et mul praegu veel puhkus on ja

kaasa sain tulla, aga mõtle, kui ta peaks kogu selle kadalipu üksi läbi tegema.“

Seda öeldes purskus Marie taas pisaraisse.

„Mina olen ju ka.“

Markus kallistas nutjat uuesti, võttis seejärel tema käest

kampsuni, asetas selle talle õlgadele ja pani eest paar nööpi kinni. Selline hoolitsus oli vähim, mida ta pakkuda sai. Õigemini, julges.

Tundus, et praegu oleks teinud ükskõik millised sõnad haiget, mistõttu valis ta kurvameelse kaaslase rahustamiseks noodihelid. Võttes järjekordselt kätte kitarri, asus muusik sõrmitsema õrnalt pilli pingul keeli, mis allusid kuulekalt viimase tahtele tuua kuuldavale meelihaaravaid helisid. Õnneks oli muusika vägi piisavalt võimas, et muuta reaalsus talutavamaks kasvõi sellekski ajaks, mil aianurgas terrassitoolil istuv Marie südamevalu trotsis, püüdes kõigest väest tagasi hoida silmi tikkuvaid pisaraid.

Mänginud oma bändi repertuaarist ette mõned vähem, mõned rohkem tuntud lood, pani Markus pilli käest ja tuli Mariele tooliga lähemale. Vaatas siis talle sügavalt silma.

„Palun ära ole kurb. Isa kindlasti ei soovi, et praegu, kus pole veel midagi teada, me tema haigusest halvimat ootaksime. Me peame olema tugevad ja eriti just tema pärast. Mõistad?“

Marie noogutas. Mees lükkas tal juuksed kõrva taha, puurides oma pilgu sedapuhku otse tema südamesse.

„Saaksin ma midagi teha, et sul kergem hakkaks? Ütle palun ja ma teen seda.“

Naine ohkas.

„Ega meil ei ole siin praegu midagi muud teha, kui hom-

set oodata. Isa läheb hommikul kompuutrisse ja siis selgub, kui tõsine asi on. Saame vaid loota, et sealt midagi hirmsat välja ei tule… Muidu… Muidu ma ei tea, mis saab…“

Suutmata ohjeldada meeli vallanud segaseid tundeid, purskus naine taas pisaraisse, tõmmates käed mehe pihust vabaks, kattes nendega näo. Vaatepilt oli noormehe jaoks mitte üksnes muserdav, vaid ka enneolematu, kuna tal puudus kogemus taoliste situatsioonidega toime tulla. Ilmselgelt oli Markus isa pärast samuti väga mures, aga meesterahvale omaselt tema seda välja ei näidanud. Sest mehed ei nuta. Ta lähenes naisele järjekordseks kallistuseks, sest praegu polnud aeg leevendada hingevalu muusikaga või trööstida sõnadega. Arvestades praegust olukorda oli tugev kallistus parim ravim. Vähemalt Markuse meelest. Ning ta ei hoidnud end tagasi seda välja näitamast.

Nähes pärast mõningast läheduse jagamist, et olukord jälle kontrolli all on, lõdvendas mees haaret. Aga ainult nii palju, kui oli vaja, et naisele silma vaadata.

„Marie…“

„Jah?“

„Ära palun nuta.“

Naine noogutas.

„Enam ei nutagi.“

„Kui sul on abi tarvis, ükskõik millist, siis võid mulle helistada kasvõi keset ööd, eks. Saaremaa on Viimsist kiviga visata, ma saan alati kohale sõita, kui vaja. Või noh, kui praamid liiguvad ja ma parasjagu laval ei ole. Muidu iga kell.“

Viimast öeldes vaatas Markus naisele otsa surmtõsiselt, hoides

tal õlgade ümbert ehk liigagi tugevasti kinni.

„Lubad, et helistad?“

Oli selge, et siin polnud mõtet vaielda.

Koristanud ühiselt terrassi ja kustutanud õues tuled, lukustas Markus majaukse ning ootas, mil külaline alla korrusele pesema läheb, et seejärel ise ülemine pesuruum hõivata.

Kuigi külalistetuba asus teisel korrusel, juhatas mees Marie esimese korruse vannituppa, kuna see avaram ja uhkem oli.

Astunud pesemisruumi, sulges naine enda järel ukse, lasi dušivee jooksma, eemaldas meigi ning riietus lahti, jäädes peegli ees kivikujuna seisma. Ta polnud endale ammu nii pikalt otsa vaadanud.

Endale kui naisele. Ja näinud ka. Ennast naisena. Tundmisest rääkimata… Millal nad viimati Georgiga seksisid? Sellest võis olla möödas juba terve kuu.

Pärast pikka emotsionaalseid väljakutseid täis päeva, millele oli toonud hädavajalikku leevendust mõned pokaalitäied veini ja tõotas lisa ees ootav kuum dušš, tegi Marie omamoodi tuimaks. Ta astus kuuma vee alla ning sulges silmad. Nii mõnus oli minna

kasvõi nendeks loetud minutitekski varju reaalsuse eest, peitudes samas iseenda eestki. Hea oli olla mitte keegi. Mitte kellegi jaoks. Vaid lihtsalt olla. Veejoa all, peidus.

Ehkki Markuse naljatlev hääl oli vaiksemast vaiksem, ehmatas see Mariet, kes oli arvanud, et ta majas viimane ärkvelolev hing on.

„Vabandust, ma ei teadnud, et sa mind ootad. Poleks olnud vaja oodata, ma oleksin ise tuled kustu pannud.“

Elutoas, mille tugitoolis maja peremees istus ja kust viis tee teisele korrusele, oli parajalt hämar kuna selle kaugemas nurgas põles ainsa valgusallikana vaid soolalamp. Marie, kes oli väljunud just täistuledes vannitoast, noormeest sel põhjusel ei märganudki,

„Kas tõesti lõpuks?“

sest silmad ööpimedusega veel harjunud polnud. Seepärast ehmataski. Markus tõusis toolilt ja kõndis naise juurde, jäädes tema ette seisma.

„Ootasin sind, et head ööd soovida. Tean, et sul pole praegu kerged ajad ja tahtsin näha, et kui magama lähed, on sinuga kõik hästi.“

Ta tõstis käed taas Marie õlgadele, otsides silmadega tema omi.

„Minuga on kõik hästi, aitäh muretsemast. Vabandust, et olin enne liiga emotsionaalne,“ tuli malbe vastus, sest mis siin ikka tema pärast muretseda, kui samal ajal lamas haiglavoodis kallis Georg, kelle pärast oli põhjust päriselt muret tunda.

Seistes üksteisega hetke vastamisi, katkestas vaikelu saunalina, mis, olles ainsaks kaitseks naise ihu ümber, sõlmkohast järele andis ja alla tahtis libiseda. Kohkunud Marie kergitas seda kärmelt, astudes ühtlasi mehest sammukese eemale, andes nõnda märku, et õhtu hiline on ning aeg magama minna. See teadmine ei morjendanud Markust. Ta mõõtis sammuga sama pika maa uuesti naise suunas, nõustumata sellega, et kaaslane lahkub. Lihtsalt ei nõustunud ja kõik, mis sest, et Annabel sealsamas loetud meetrite kaugusel magas. Rääkimata sellest, et mees äsja kinnituse sai, et isa abikaasaga kõik korras oli.

„Marie…“ kostis jälle üle Markuse huulte, mis olid seekord ihaldavamad kui ennist. Tema käed, mis tagasi õlgade ümber olid, ei olnud üksnes tugevad, vaid ka tulikuumad. Naine tundis konkreetselt, kuidas need põletasid. See oli imelik tunne. Nii võõrastav.

Ta polnud sellist asja varem kogenud. Samas halb see ei olnud. Hea oli hoopis. Liigagi. Tekitades naha all kummalise särina, millesarnast polnud ta pikka aega tundnud.

Kadunud sekundiks tundmusse, mille nautimine kõike muud kui abielunaisele kohane oli, tõmbas Marie end maja peremehe käte

vahelt vabaks, soovis talle rutakalt head ööd ning vudis tagasi vaatamata värisevil jalul trepiastmeid pidi teisele korrusele. Jõudnud

külalistetoa ukse ette, pööras end siis ümber ja vastas teda saatnud pikale pilguga samaga. Kukalt söövitavaid silmi oli trepil väga hästi tunda. Iga ihurakuga, ka nendega, mis raku nime ei kandnud, olid need siis mitokondrid või amööbid. Mariel oli kõik peas segamini. Tema, amööb Markuse käte vahel. Georg, Markus, tõrjutus, lähedus, külm, kuum, valu, iha… Ärevus. Meeletu ärevus. Katkestamata silmsidet, astus ta südame kloppides tuppa, lukustades enda järel kohe ukse. Libistanud öösärgi selga, kukkus ta voodisse, tõmbas teki peale ja jäi und ootama.

Mis aga ei tulnud, oli uni. Silme ees viirastusid ühised kaunid mälestused Georgiga, mehele omase naeru ja nalja saatel, ja muidugi suure hoolimise ja armastuse tundega. No ja siis. Siis ilmusid ei tea kust pildid Markusest, kelle suhtes oli Marie praegu suures kimbatuses, mõistmata, mis asi see on, mis selle mehe puhul südame rütmist välja viis ning puudutuse põletavaks muutis. Sest see oli läbinisti vale. Ta ei oleks tohtinud abikaasa poja peale mõeldagi. Kui, siis üksnes nendele hetkedele, mis Georgiga seotud. Aga võta näpust, pingutas mis ta pingutas, ei suutnud ta mõtteid abikaasa pojast tõrjuda. Pigem vastupidi. Markusega ei olnud täidetud üksnes pea, vaid kogu keha, mis siiani viimase puudutusest tulitas.

Marie lükkas teki pealt, suunas pilgu lakke ja otsis sealt silmadega peale pikka väsitavat päeva und, sundides end vägisi mõtlema kõigele muule kui Markusele. Ta tõusis ja avas akna.

Õues hakkas juba tasahilju koitma. Lühike öö oli lasknud loodusel mõned tunnid jõudu koguda, niisutades maapealset rohelust

kosutavate pärlipiiskadega, äratades seda nüüd tasapisi varahommikuse hahetava aovalgusega. Ilus oli. Meeletult ilus. Päevast

kiirust ja müra ei saanud võrrelda praeguse tuuletu hetkega, mil

maad oli võtnud paradiislik vaikus. Unetu istus aknalauale ja tõmbas jalad öösärgisaba sisse. Ehkki

akna all oli pisut külm, mõjus varahommikune jahedus omal moel värskendavalt. See aitas pead klaarida. Marie toetas end aknapiida vastu, suunates pilgu silmapiirile. See, mis viimastel päevadel tema elus juhtunud oli, oli hullumeelne. Ta ei tahtnud sellele mõelda. Ei suutnud. Ei jaksanud. Valinud teadlikult apaatsuse, andes seeläbi endale loa lihtsalt olla, lasi ta olnust lahti, säästes nõnda mingikski ajaks südant. Sest ükskõik, mille peale naine mõtles, jõudis see ringiga alati Georgini, pannes südame valust kokku tõmbuma.

Ta ei tahtnud muud, kui põgeneda. Põgeneda ära kaugele tänase reaalsuse, abikaasa ebaõiglase haiguse, üdini ülekohtuse maailma

eest. Sulgedes silmad ja rännates mõtetes tagasi aega, mil väikese tüdrukuna samamoodi vanaema kasvuhoones õiglusetu elu üle oli mõtisklenud, see õnnestuski.

Miks ta tookord seal üksi sai olla ning elu ja surma üle arutleda, peitus asjaolus, et õues oli hakanud järsku tugevalt vihma sadama ning Maarika ja Margus olid jõudnud tuppa joosta, aga tema ei tahtnud märjaks saada ja kükitas kogu saju aja kasvuhoones. Tumedad pilved olid kogunenud taevasse lühikese aja jooksul ja lapsed polnud neid mänguhoos tähele pannud. Kui siis korraga kärgatas kõu ja taevast hakkas sadama alla merekivikese komme, ainult, et neil ei olnud rosinaid sees ega olnud need kaetud suhkruglasuuriga. Hiljem tuppa minnes kuulis ta, kuidas täiskasvanud nimetasid neid raheteradeks.

Ta peitis end nõndaviisi kasvuhoones ja tundis üheltpoolt hirmu, et need vihmakivikesed katuse kilest läbi tungivad, kuna nii tugevasti selle vastu kukkudes prõmmisid. Samas koges enneolematut turvatunnet, olles ihuüksi suures soojas tomateid ja kurke täis taimehoones, kaitstud ja hoitud nendesamade kivikeste eest, mis aias tohutut laastamistööd tegid. Nii saigi ta olla omaette ja mõlgutada pühas

rahus mõtteid ülekohtuse maailma üle.

Elades nüüd uuesti läbi tollast hetke, tõusis Marie suunurkadesse kerge naeratus. Mõelda vaid, kui lahmakana võib tunduda väikese lapse jaoks kaheteistruutmeetrine kasvuhoone ja kolossaalne mure kanade pärast, kellele ta pesa ehitas, toitis ja poputas, ent kes pärast toiduks maha löödi ja ahju pisteti. Mis takistas teda siiani kanaliha söömast, kuigi sellest traumast oli möödas juba nelikümmend aastat.

Meenutades Kiviõli kasvuhoonet, selle kõrval imeliselt lõhnavaid lillherneid, kartulivagusid, oapeenraid, aiaäärseid kirsipuid ja aeda üldiselt, meenus lapsepõlvest palju vahvat. Eelkõige vabadus. Mitte vabadus valida, vaid olla. Niisama, ilma mingisuguste kohustusteta. Eks suvised koolivaheajad olidki selles mõttes toredad, et õues oli soe ja päev algas nõnda, et panid kleidikese selga, pesid hambad ja näksisid midagi hommikusöögiks ning oli nii palju tegemisi, et enne kui arugi said, oli juba magama mineku aeg käes. Koos Marguse ja Maarikaga sai ühe suve jooksul Kiviõlile mitu tiiru peale tehtud, jaanitulel käidud, kollase vaadi ees paksu tädi käest kolme kopika eest kalja ostetud, sealsamas see ära joodud ning klaas puhtaks pestud ja Margusele edasi uueks kaljajoogiks antud. Väike klaas – kolm kopikat, suur viis. Kõik meenus. Ka see, et linna tagumisse ossa pandi suviti üles lõbustuspark, kus nad käisid karusselli ja okserattaga sõitmas. Ning pärast ostsid selle kõrval asuvast kioskist maailma kõige maitsvamat vanilliplombiiri ja viskasid end pargis murule ning rääkisid, kõhud kõveras, tundide viisi anekdoote. Nii muretu peakski olema laste elu. Läbi aasta. Üldse elu, kõigil.

Samas, kas ta oleks tahtnud olla täna see väike tüdruk, kellele öeldakse, et mine ja tee seda või toda, või täiskasvanu, kes otsustab ise, kuhu läheb ja mida teeb? Ta jäi mõttesse. Jah, igal etapil meie

elus on omad plussid ja miinused. Lapsena ei pea sa maksma arveid ega vastutama muu eest, kui vaid, et koolitükid oleks tehtud. Mida

kõrgemale hindele, seda parem. Kasvades aga suureks, kasvab ajaga ka vastutus. Niisamuti kohustused. Õnneks ka tunded. Ja valikud inimeste osas, kellega end ümbritsed ja hinge seod. Saigi ring täis. Mõtted olid tagasi Georgi juures ning süda tinaraskust täis.

Marie pistis pea aknast välja ning hingas sisse mitu kopsutäit värsket õhku, tundes kohe selle rahustavat mõju. Ta ohkas. Mitte kurvastusest, aga segadusest enda sees. Tegelikult ikka kurvastusest ka, kuna parasjagu soe suvi oli, mil ta oleks soovinud kogu valitsevat ilu Georgiga jagada, aga nüüd üksi pidi kogema. Need valged ööd oleksid pidanud kuuluma neile koosolemiseks.

Rohkem veel aga oli ta häiritud olukorrast, mille oli põhjustanud Markus, kes oli vaadanud teda õhtu jooksul järjepanu liiga pika pilguga, lauldes kahemõttelisi laule. See polnud aus ei Georgi ega Annabeli suhtes. Ja siin polnud kohta vääriti tõlgendamiseks. Sest võitles, mis ta võitles, pidi Marie endale tunnistama, et tema sees olid hakanud idanema mingid arusaamatud tundealged noormehe vastu, kes ajaga aina enam vägisi tema privaattsooni tungis.

Täpselt nii oli see. Ja selles polnud midagi romantilist. Kui mees ei oleks talle nii suurt tähelepanu pööranud, poleks olnud ka praegust närvesöövat olukorda. Mõni ime, et see siis naises sellise kaose tekitas, et ta lisaks murele Georgi tervise pärast, uinuda ei suutnud.

Noogutanud endaga nõusoleku märgiks tõeni jõudmisel, fikseeris Marie akna pooleldi avatud olekusse, puges tagasi voodisse, tõmbas teki kurgu alla ning otsustas – kui abikaasat homme haiglast koju ei lubata, otsib tema endale ööbimiseks hotelli. Rohkem ta selles majas ilma Georgita ei viibi.

28. juuli, reede

Kui Marie silmad avas, oli väljas suur valge, mistõttu võis arvata, et kellaseierid hommiku kaheksast, mil pidi algama Georgi lõikus, oluliselt päeva poole edasi olid liikunud. Ta avas akna ja otsis öökapilt mobiili. Kell näitas 10.55, mis tähendas, et operatsioon oli kestnud nüüdseks juba kolm tundi ning hotellist välja registreerumiseni oli aega veel terve tund.

Linna ääres asuva hotelli aknast puges sisse suvele omane mõnus sumin. Mitte inimsumin, vaid just suvesumin – selline, mis koosneb vihmuti vihinast, katusel peatuvate tuvide kluugutamisest, purskkaevu veepiiskade pladinast ja kassi näugumisest, kellel restorani ukse taga piimakauss tühjaks on saanud. Naine ringutas, vabastas telefoni laadimisjuhtmest ja lülitas selle helina peale. Kui ta muidu pani alati magamise ajaks sisse lennurežiimi, siis tänaseks ööks oli ta hääle üksnes maha keeranud. Et oleks kohe ärgates näha, kes vahepeal helistanud või kirjutanud on.

Georgilt oli saabunud kell 5.33 sõnum, mis võis olla enam-vähem sama aeg, kui naine lõpuks lõikusest tuleneva ärevuse oli seljatanud ja uinunud. Sõnum oli pikk, läbimõeldud, konkreetne ja südamlik. Lugenud selle läbi, vajusid Marie käed jõuetult sülle. Ärevus haaras

taas keha ja meele. Ta suunas ärritunult pilgu õue. Mis mõttes „Kui minuga midagi juhtub…“?

Mitte midagi ei juhtu sinuga! Ei saa juhtuda! Elu ei teeks meile niimoodi!

Hääl, mis karjus Marie peas, väljudes sealt hääletu vaikusena, tõmbas vererõhu üles. Ta heitis uuesti pilgu sõnumi viimasele reale, kus seisis kokkuvõtvalt „Ma armastan Sind“, pani telefoni käest, istus voodile, sulges silmad ning hingas aeglaselt ja sügavalt kümme korda sisse-välja. See aitas. Olles tagasi enda keskmes, sättis ta end valmis, tellis takso ja lahkus toast. Kuna Georg ei olnud rohkem kirjutanud ega arst helistanud, ju siis kestis operatsioon veel praegugi. Ta suundus alla korrusele, et sõita otse haiglasse.

Küllap oleks jõudnud veel midagi hommikusöögi-buffee’st ampsata, aga närvipinge oli röövinud isu.

„Jah, operatsioon on läbi, aga täna kahjuks ei ole võimalik patsienti külastada.“

Hämmelduses Marie ei osanud selle teadmisega midagi peale hakata. Küll sai ta aru, et koju sõitmist täna ei olnud. Aga homme?

Ta pidi saama ometi mingitki teavet, kuidas edasi. Kas siis Georgi või arsti käest. Et kuhupoole kohvril rattad suunata.

„Ma olen tema abikaasa,“ selgitas ta igaks juhuks. Abikaasadest

tähtsamaid külastajaid haigel ei ole ja kui neile ei jagata infot, kellele siis veel?

Regionaalhaigla Y-korpuse õde noogutas sõbralikult.

„Ma saan teist aru. Kuna tegu oli raske lõikusega, siis on kord selline, et täna viibib patsient intensiivravipalatis ja kui ta taastub plaanipäraselt, viiakse homme üle tavapalatisse ning te saate tulla teda külastama.“

„Arst pidi mulle täna helistama, kui lõikus on läbi,“ ei tahtnud

Marie aga nõustuda terve ööpäeva veel teadmatuses ootama, „et kuidas läks.“

Mõistes külastaja muret, palus õde tal istuda, lubades kirurgile helistada ning uurida, kas ta leiaks Marie jaoks hetke aega.

Arsti telefon jäi tummaks. Nagu ka Georgi mobiil, millele tema ärev abikaasa oli jõudnud täna juba lugematuid kordi helistada.

Marie oli varasema elu jooksul sattunud Glehni parki vaid kahel korral. Esimesena siis, kui aastakümnete eest lossis kolleegi juubelil käis, teine kord kui tütarde ja nende isaga sügisvärvilistes lehtedes jalutas. Täna siis kolmandat korda.

Kunagise Jälgimäe mõisa peremehe Nikolai von Glehni käe järgi

rajatud pargikompleks koos armsa lossi ning Kalevipoja ja draakoni kujuga pakkusid oma suursugususes ilu, mida ei kohta mitte igas Tallinna pargis. Kuigi õhk liikus täna kuuldamatult, võis terav kõrv tabada haavapuu lehtede kerget võbinat. Suutmata taluda olukorda, mille tõi endaga kaasa haiglapersonali vaikimine, oli siinne vaikus kõrvupaitav.

Jalutanud veidi pargis ringi, laotas Marie pintsaku murule ning viskas sellele pikali, jäädes ainiti taevasse vaatama. Pilvedel polnud kuhugi kiiret. Ta katsus neilt eeskuju võtta, hingates aeglaselt ja sügavalt, rahustades nii meeli, viies mõttetegevuse kehast välja. Mõnus oli nii. Vaadata lihtsalt üles, fantaseerides, kuidas tema olukord samuti nagu pilv on, ilmudes ei tea kust, muutes siis kuju ning hajudes sootuks. Ta muigas tabava paralleeli üle, sidudes pilvelugu nende perekonda tabanud kriisiga, kus Georgi peas kasvav pahalane samamoodi välja lõigati ning selle siirded peagi hajuvad ja kaovad. See oli üle mitme päeva esimene naeratus. Mis ei kestnud paraku kaua, kuna süda Georgile mõeldes taas valust kokku tõmbus. Sest Mariel oli Tallinnas palju vaba aega, mille jooksul oli ta mehe

haiguse kohta uurinud ning end kurssi viinud, mida kujutab endast üks ajukasvaja. Ta sulges silmad.

Miks mulle Georgi lõikuse kohta mingit infot ei antud? Kas sellepärast, et olid halvad uudised? Ja miks tema juurde ei lubatud? Äkki suri üldse Georg operatsioonil ära? Ei, seda oleks nad kindlasti öelnud…

Marie pea vahutas kui koorelahutaja, püüdes eristada oletusi reaalsusest, ise teadmatuses piinlemisest hullumas. Rahutus tema sees võttis taas võimust. Vältides iga hinna eest halvima stsenaariumi peale mõtlemist, suunas ta pilgu uuesti üles, ekseldes silmadega püsimatult ühelt pilvelt teisele, lootes taas sealsest kõiksusest vajalikku meelerahu leida.

Korraga helises pintsaku taskus telefon. Kui herilasest nõelatuna kargas Marie püsti, lootes, et helistajaks on Georg. Või vähemalt arst. Parem oleks muidugi kui Georg!

Nähes helistajat, vajus naine aga ohates istuma, otsustades kõnele mitte vastata. See oli Markus. Ta heitis uuesti pikali, jättes lootuses, et haiglast ikkagi kohe helistatakse, mobiili käeulatusse. Lamades liikumatuna mitu minutit, manifesteeris siis enda mured pilvedeks, mis ilmuvad ei tea kust, kasvavad suureks, muutuvad ajapikku väiksemaks, misjärel hajuvad ning lõpuks kaovad. Nagu mustkunstitrikk. Nii oli ilus mõelda.

Korraga tõusis Marie istuli, kulm kipras.

Mis siis, kui Markus helistas sellepärast, et tal oli isa kohta uudiseid?

Ta võttis kõne tagasi.

„Hea, et sa helistasid. Oleksin just uuesti proovinud,“ alustas Markus kohe juttu pikema sissejuhatuseta.

„Tere,“ oli kõik, mis Marie vastu ütles, kuna ta ei julgenud küsida, miks mees talle ennist helistas. Sest äkki polnud Georg ikkagi lõikuselt eluga pääsenud ja talle ei tahetud seda haiglas öelda ja nüüd pidi seda Markus tegema.

„Tere jah! Vabanda, unustasin suure hooga. Tahtsin uurida, kuidas isal? Oled sa praegu tema juures? Olen mitu korda proovinud, aga ei saa arsti kätte.“

„Ei ole…“ kostis peale pisikest pausi ebamäärane vastus, kuivõrd klimp kurku tõusis ja edasi rääkimist takistas, kuna selgus, et ka Markus Georgi kohta rohkemat ei teadnud.

„Oot, ära nuta,“ saadi teiselpool toru kohe aru, mis teoksil. „Kuidas tal muidu on, tead sa? Kus sa üldse oled?“

Naine kogus end hetke. Kurgus kipitas kangesti.

„Nõmmel olen, pargis. Mind ei lubatud tema juurde, tulin siia ootama.“

„Kus Nõmmel?“

„Glehni lossi pargis.“

„Kuidas sa sinna veel said?“

„Ütlesin taksojuhile, et ta viiks mind kusagile parki, mis ei oleks kesklinnas ja ta tõi mu siia.“

„Okei, ole seal. Ma sõidan kohe sinna!“

Kuigi üheltpoolt teadis Marie väga hästi, kui ohtlik oli Markusega kahekesi olla, liiatigi avalikus pargis, kus keegi neid koos näha ja seda olemist valesti tõlgendada võis, oli tal ometi noormehe tuleku üle hea meel. Piinelda teadmatuses üksi oli kõigist variantidest kahtlemata halvim. Ta otsis taskust salvräti, nuuskas nina, pühkis silmad ning vaatas kella, et teada, millal pooltund täis saab, sest niikaua peaks kuluma Markusel aega Viimsist Nõmmele jõudmiseks.

Pilved tulid ja läksid, aga mitte ükski neist ei varjutanud murul pintsaku peal pikutavat Mariet nõnda pikaks ajaks kui see nüüd. Ta avas ereda päikesevalguse kaitseks suletud silmad.

„Tere.“

Markuse mehine hääl oli rahustav ja mahe. Nähes saabujat, ajas naine end kohvri najale istukile.

„Tere. Ma ei kuulnudki, kui sa tulid. Sinust saaks hea spioon.“

Mees vaatas Mariet kavalasti altkulmu.

„Aitäh soovituse eest! Kui keegi ei taha mu muusikat enam kuulata, siis on järgmine amet teada.“

Selline jutt ajas naise naerma.

„Kuidas sa Viimsist nii ruttu siia said?“

„Olin kesklinnas, kui rääkisime. Käisin kitarril paranduses järel. Õhtul on Chicagos esinemine, see mu põhiline pill.“

Noormees võttis naise kõrval koha sisse, istudes džentelmenina mitte viimase pintsaku, vaid muru peale. Jõudnud sekundi murdosa

jooksul pakkuda talle mõttes kohta oma jakil ja siis mõistnud, et see nad teineteisele liialt lähedale oleks toonud, Marie midagi ei öelnud.

Las istus murul, tumedatel teksadel ei jää muruplekke näha.

„Mis me siis teeme?“ küsis ta hoopis. „Kas läheks koos haiglasse?“

Markus võttis mobiili kätte.

„Proovime enne helistada.“

Ta valis isa numbri. Telefon oli välja lülitatud. Seejärel arsti oma. Sama.

„Ootame natuke veel ja kui keegi ei helista, siis lähme jaa. Ei ole normaalne hoida meid niimoodi teadmatuses. Ma ei saa õhtul

mängidagi, kui kogu aeg isale mõtlen. Nad peavad meile ütlema, kuidas lõikus läks.“

Ta vaatas Mariele pikalt otsa, naeratades lõpus.

„Usu mind, kõik läks hästi.“

„Sa usud?“

„Muidugi. Isa on tugev mees. Nagu see kurat seal.“ Ta osutas lõbusalt keset parki uhkes üksinduses seisvale Kalevipojale, kelle ees üks noor pere sagis. Jälginud vaikides nende liikumist, saates

nad mööda pargirada nii kaugele, kui silm ulatus, otsustas Marie kaardid avada.

„Kas sa tead muidu, mis su isal on?“

Markus puuris silmad sügavuti küsija omadesse.

„Isa ütles, et kasvaja. Ja ma ei uurinud selle kohta rohkem. Ei tahtnud teada. Ütlesin endale nii, et on kasvaja ja see lõigatakse välja ja siis on jälle kõik korras.“

Marie ohkas.

„Üheltpoolt on muidugi kergem, mida vähem tead, aga mina ei saanud jätta uurimata, milliseid kasvajaid on. Võib väga vabalt olla, et tal on pahaloomuline kasvaja.“

Öelnud viimast, vajus naise nägu käte vahele. Ta ei tahtnud, et tema pisaraid nähtaks.

Kohmetunud Markus põlvitas naise ette. Oi, kuidas ta oleks tahtnud praegu Mariet kõvasti kallistada ja võtta tema valu enda kanda, suruda nina pehmetesse juustesse ja lohutada sõnadega „kallis“ või „armas“. Et aga selline käitumine sobimatu oleks olnud, ta lihtsalt põlvedele toetuski, tulles siiski niipalju lähemale, et naine tema ligiduses ennast turvalisemalt tunneks.

„Ära nuta…“

Ta lükkas Mariel juuksed näo eest, paitades õrnalt pead.

„Jah… Ega ma… Ma ise ka ei tea, miks ma nutan. Me ei ole veel arstiga rääkinudki, võib-olla on kõik korras ja ma muretsen täiesti ilma asjata.“

Markuse soojad käed vaigistasid hästi valu, milleks võib-olla ehk põhjust polnudki. Vabalt võis olla tegu ülemõtlemisega, milles Marie oli medali vääriline. Ta soovis, et noormehe lähedus oleks olnud isegi tuntavam.

Justkui saatuse saadetuna segama tähendusrikast hetke, helises nüüd Marie telefon. Ta hüppas mehe kõrvalt püsti, haaras mobiili

ja vastas võõra numbriga kõnele, mis andis alust arvata, et viimaks helistatigi haiglast.

„Jaa, Marie Aavik kuuleb!“ vastas ta täisnimega. See kõne pidi olema arstilt, kes see muu ikka sellisel ajal helistada sai, pealegi võõralt numbrilt.

„Tere, olen kirurg Mäe ja helistan teile Georg Aaviku asjus.“

Oligi!

Hingeldades telefoni otsas ärevalt oluliste uudiste ootuses, lülitas Marie kõlari sisse, vaadates suurte silmadega Markusele otsa. Ootusärevus pulbitses sama võimsalt ühtviisi mõlemas.

„Tere! Aitäh, et helistasite, olen teie kõnet terve päev oodanud,“ oli ta otsekohene. „Kuidas temaga on?“

„Operatsioon läks ootuspäraselt, komplikatsioone ei esinenud ja patsient taastub. Kui öö jooksul probleeme ei ilmne, võite tulla teda homme hommikul peale kella 11 külastama.“

Ehkki helistaja konkreetsus oli veidi hirmutav, tekitasid head uudised naises tema vastu tohutut aukartust. Oskamata küsida, kuidas Georg ennast tunneb või paluda talle tervitusi saata või uurida, millal kojumineku peale võiks mõelda, tänas Marie arsti ning lõpetas kõne. Mõelda vaid, operatsioon läkski kenasti ja Georg saab varsti terveks!

Ta pani telefoni kotti ja vaatas laia naerusuuga Markusele otsa. Sirutanud pikemalt mõtlemata käed välja, langes ta mehe magusasse embusse.

„Tuled muidugi!“ ei tahtnud Markus kuulda midagi sellest, et peaks Marie hotelli viima. „Miks maksta kallist raha, kui sa saad meie juures olla?!“

Marie otsis sõnu, kuidas viisakalt öelda, et ta kohe päris kindlasti ei ole nõus nende juurde minema. Viimasest korrast piisas.

„Annabelil ja Robinil oleks ka väga hea meel, kui sa tuleksid,“ ei jätnud mees, nähes, et teine justkui kahevahel on. Võtnud seda öeldes Viru ringi kurvi uljamalt kui vaja, mispeale tagapingil kitarrikohver ühest auto otsast teise veeres, tuli naisele meelde, et täna õhtul oli muusikul ju esinemine. Mis tähendas, et teda ei olnud kodus. Mis tähendas omakorda, et Marie võis ööbida nende juures mureta liigse tähelepanu pärast või põgeneda põletava läheduse eest.

„Kui sa arvad, et see tüli ei tee.“

„Tüli? Ei mingit tüli!“ tuli vastuseks hulljulgelt autojuhilt, kes nüüd sulaselge punasega üle Jõe ristmiku põrutas, mis pani Marie endamisi arutlema, kas Markus ikka on Georgi poeg, kuna need kaks mitte iseloomu poolest erinevad, vaid lausa vastandid olid.

29. juuli, laupäev

Tõusnud hommikul voodist õndsa ringutuse saatel, kuna viimane öö lukustatud toa ukse taga pikk ja rahulik oli olnud, otsis Marie esimese asjana mobiili ning helistas Georgile. Kell näitas mõned minutid üle üheksa, nii et mees oli kindlasti juba ärkvel. Telefon oli väljas, mis andis alust arvata, et arstide konsiilium ei olnud veel tema juures käinud või kui oli, ei oldud Georgi teise palatisse üle viidud. Mis kell Markus öösel esinemast saabus, polnud kuulda. Külaline pani end riidesse ja tippis vaikselt pesemisruumi.

Kaua ei pidanud õnneks kikivarvul duširuumi ja magamistoa vahel liikuma, kuna peagi kostis allkorruselt Robini rõõmuhõiskeid.

Millele lisaks oli kuulda pannil praadiva taigna särinat ning tunda isuäratavat pannkoogi- ja kohvilõhna. Külaline vedas ninaga kööki kutsuvaid toiduaroome ning seadis sammud trepist alla. Naeratus

näol Georgi külastamise ootuses, võis öelda, et täna Marie lausa lendas trepist alla, mitte ei sammunud astmeid pidi. Jah, seekordne

külaskäik oli hoopis teine tera kui nädala alguses.

„Tere hommikust!“ astus ta rõõmsatujulisena kööki, kus Annabel pliidi taga askeldas.

„Tere hommikust!“ tuli kiire krapsakas vastus, mille saatel maandus Robini taldrikus suur õhuline pannkook. Täpselt sellised, mulliveega õhuliseks paisuvad, olid ka Georgi lemmikud.

„Sa nii tubli, juba üleval ja küpsetad pannkooke,“ ei olnud

Marie kiitusega kitsi, võttes Robini kõrval koha sisse ja sasides

rõõmsatujuliselt poisi pead. Annabel naeratas tänulikult.

„Ega me muidu teeme pühapäeviti pannkoogihommikuid, aga kuna sa oled siin, siis mõtlesin täna teha.“

Perenaisel sai uus pannkook valmis, mille ta Marie ette taldrikule pani.

„Ole lahke! Millist kohvi sa soovid? Tavalist, piimaga või latet?“

„Palun late, aitäh.“

„Ja kas vaarikamoos sobib või soovid näiteks mett? Mu emale meeldivad pannkoogid just meega.“

Marie oli sellisest kohtlemisest meelitatud. Nii hea oli tunda, kui sinu eest hoolitseti.

„Vaarikamoos on mu lemmik, see sobib hästi.“

„Minu lemmik on ka vaarikamoos!“ vuristas poiss kohe järele, nõksutades jalgu üle tooliääre.

„Robin, täis suuga ei räägita,“ noomis ema sõbralikult. „Söö suu tühjaks ja siis räägid.“

Marie tegi kõrvalistujale pai ja võttis jutujärje üle, pöörates end näoga tema poole.

„Kas sa oled kuulnud kakukese lugu?“

Robin tegi suured silmad, rüübates klaasist piima.

„Hästi, niikaua kui emme kohvi teeb, ma räägin. Ühesõnaga, ükskord palus taat küpsetada eidel kakukese ja siis eit tegigi ning pani selle aknalauale jahtuma. Kakukesel hakkas aga seal igav ja ta veeretas end aknalaualt maha ning kuna uks oli lahti, siis veeres õue. Vastu tuli jänes. Jänes ütles: „Kakuke, kakuke, ma söön su ära.“ Kakuke vastas: „Ära söö, las ma hoopis laulan sulle.“ Lauliski ja kuna jänku jäi laulu kuulama, sai kakuke tema käest plehku. Vastu tuli hunt. Hunt ütles: „Kakuke, kakuke, ma söön su ära.“ Kakuke jälle: „Ära söö, ma parem laulan sulle.“ Laulis ja pääses niimoodi ka hundi käest. Vastu tuli rebane. Rebasega sama lugu, et laulis ja tahtis minema veereda, aga rebane ütles: „Oi, kakuke, mul on kuulmine väga kehva, tule istu mu nina peale ja laula uuesti.“ Kakukesele meeldis rebase kiitus ja ta istuski talle nina peale ja hakkas uuesti laulma. Kaval rebane tegi aga amps! ja oligi kakuke otsas.“

Lõpetanud muinasjutu, naerdi koos Robiniga rebase kavaluse üle. Kööki saabus peremees, kes oli vist väga hilja magama saanud, kuna väljanägemine üsnagi väsinud oli.

„Ma ei teadnudki seda lugu,“ sulas ta kohemaid seltskonda, tehes Robinile silma, kui Annabel Marie kohvi lauale kandis. „Kas ma saaksin ka palun ühe kohvi ja kakukese? Sellise, mis ära ei veere, kui võimalik.“

Kööki täitis naerulagin.

„Kuidas kontsert läks?“ uuris nüüd Marie. „Kaua sa üldse magada said? Ega ma saan taksoga ka haiglasse sõita, minu poolest võid sa rahulikult tagasi magama minna.“

„Ei-ei,“ katkestas teda kohe Markus, „ma tahan ise ka isa näha.“ Ta rüüpas suure sõõmu maitsvat oakohvi. „Küll ma vaikselt üles ärkan. Enne nelja midagi jõudsin. Teised läksid edasi Gunnari poole sauna, ma tulin otse koju. Oleks veel peaaegu

jänese alla ajanud.“

Viimast kuuldes, Robin elavnes.

„Jänese! Kus?“

„Piritalt natuke meie poole, silkas keset autoteed, ei teadnud, kummale poole metsa minna. Oli päris purakas teine.“

Poeg jäi mõttesse, pöörates põnevil silmad isa poole.

„Äkki ta ajas kakukest taga?“

„Jaa, kindlasti,“ nõustus Markus. „Turbokakukest.“

Saanud viimaks samuti laua taha istuda, tõstis Annabel endalegi ühe taldrikusuuruse pannkoogi, määris sellele rohkelt vaarikamoosi ning pistis suhu, vangutades mehe poole pead.

„Mida sa ajad siin lapsele kägu. Ise ka ei tea, mida räägid.“

See jutt ajas mehe naerma.

„Kuule, mina tean alati, millest räägin.“

Annabel lonksas pannkoogi kõrvale kohvi, pühkis Robini piimavuntsid ning saatis ta õue mängima, keerates end siis tagasi lauas olijate poole.

„Ikka kindel või? Nii unes kui päriselt?“

„Alati.“

„Huvitav, huvitav, öösel ei teadnud sa, mis mu nimigi on.“

Mehe silmad muutusid tõllaratasteks.

„Mis asja?“

„Just,“ lagistas Annabel nüüd naerda, „öösel kui ma vetsus käisin ja tagasi voodi tulin, kutsusid sa mind Marieks.“

Kööki sigines veider vaikus. Erinevalt Annabelist polnud Mariel ja Markusel üldsegi sama naljakas. Nad vaatasid hetkeks üksteisega tõtt.

„Ah, mida sa ajad…“ venitas mees.

„Oli-oli,“ ei võtnud Annabel oma juttu tagasi, „mis sa ütlesid, sellest ei saanud ma täpselt aru, aga Marie nime kuulsin küll väga

selgesti.“

Marie hakkas naerma, aga mitte südamest. Pigem ebakindlusest, mida sellega varjata püüdis. Markus turtsatas kaasa, pidamata vajalikuks enda kaitseks midagi öelda, võttes seisukoha, et tegu oli ilmselt ikkagi Annabeli luuludega.

Hommikusöök söödud ja tegemised nõnda sätitud, et nad poole üheteistkümnest liikuma hakkavad, pakkis Marie asjad taas kohvrisse ning sättis end minekule. Kallistanud hüvastijätuks Robinit ja Annabeli, istus ta Markuse maasturisse ning sõit kalli abikaasa juurde võis alata.

Huvitaval kombel kummitasid teel haiglasse Mariet üldsegi mitte Georgi, vaid hoopis Markusega seotud mõtted. Kas noormees

arvas tõesti unesegasena Annabeli temaks? Kuidas sai mees üldse selle peale tulla, et ta Mariega samas voodis võiks magada? Kust tulevad sellised mõtted? Alateadvusest? Aga miks?

Kui ühelt poolt oli Mariel haiglate vastu sügav respekt, kuna seal päästeti inimeste elusid, siis teisalt tundis ta ennast seal alati ebamugavalt. Olid need siis pikad heledad koridorid või ravimilõhnad, võta sa kinni, aga midagi võõrastavat nendes hoonetes selle naise jaoks igatahes alati oli. Ei olnud tänanegi erand. Elevil peatse kohtumise üle, oleks ta soovinud olla Georgiga praegu ükskõik kus mujal. Jah, muidugi tal oli Markusega koos parem olla kui üksinda, aga kummastavat tunnet see eemale ei peletanud.

Nad lähenesid palatile. Kuigi Marie oli end mõtetes lähenevaks kohtumiseks ette valmistanud, rabas avanenud vaatepilt teda ometi. Georg lamas voodis, tilguti vasaku käe küljes ja pea mähitud valgesse marlisse, võrguga kinni seotud. Mehe silmad olid kinni ja nägu kaame. Käed tekil risti nagu surnul kirstus.

Suutmata ukselävelt edasi liikuda, Marie seisatas, Markus tema

selja taga. Jäädes nii mitmeks minutiks. Nad olid teineteisele väga lähedal. Kindlusetunne, mida selline lähedus hetkel naisele pakkus, oli sõnulkirjeldamatu. Oleks ta pidanud seal üksi seisma, oleks ta tõenäoliselt kokku kukkunud. Emotsioonid haarasid mitte ainult meeled, vaid ka keha endasse, keerates ta enda sees lukku, lubamata öelda ühtegi sõna või astuda sammu. Ta oli lõksus. Lõksus oma hirmude kütkes, mis ütlesid talle, et Georg enam ei hinga, mis tähendas, et ta on surnud. Marie keeras end Markuse poole, surudes pea mehe rinnale. Ta ei suutnud rohkem abikaasa poole vaadata. See ei olnud tema Georg. Tema Georgil oli suunurgas alati naeratus, ka magades. See mees seal voodis oli keegi võõras.

Hoidnud naist pikka aega enda vastas, nautides iga ihurakuga tema ebamaist lähedust, tõmbas Markus vaikselt lõua tema juustest ning lahutas käed pihast. Marie juuksed lõhnasid magusate mandlite järele. Noormees oleks andnud kõik, et see hetk jääks kestma, aga paraku polnud ei aeg ega koht see. Niisiis eemaldus ta veidi naisest, sosistamaks talle kõrva, et isa ootab.

Marie pööras end ümber, silus jaki sirgeks ning lükkas rinna ette. Ükskõik mis, ta ei tohtinud näida nõrgana. Praegu pidi olema tema nende suhtes tugevam pool ja mitte ainult ootuspäraselt või tingimuslikult, vaid päriselt.

„Georg… Geeoorg… Kuuled sa mind?“ sosistas ta vaevukuuldavalt, paitades samal ajal sõrmeotsaga mehe käeselga. See oli jahe.

„Georg, kallis, Marie siin.“

Mees avas silmad. Külaline hingas kergendatult, istudes kaasa kõrvale voodisse ning võttis tema käe oma pihku.

„Kuidas sa ennast tunned? On sul kõht tühi? Meile öeldi, et toitu ega lilli ei tohi tuua, nii et me ei toonudki siis muud, kui vaid iseendid.“

Georg kogus end veidi, naeratades seepeale oma maailma armsamat naeratust.

„Teist täiesti piisab.“ Ta sättis end pisut mugavamalt külje peale. „Üllatavalt hea on olla. Mul on sellised rohud peal, et muudkui magan ja magan ja võikski jääda vist magama. Süüa pole veel antud, tundub, et nad toidavad veenist.“

„Pea ei valuta? Kas on teada, mis kasvaja on?“ sekkus nüüd vestlusesse poeg, kes siiani isa murelikult silmitsenud oli.

„Imelik tunne on peas, eks see sellest, et kolp lõigati lahti, aga valu ei lase nad siin tunda. Biopsia vastuse saab ehk teada järgmisel nädalal, aga võib-olla ka alles ülejärgmisel. Nii öeldi. Kuidas teil? Kas sa, Marie, olid Viimsis?“

„Meie juures jah,“ vastas poeg küsitu eest. „Annabel ja Robin tervitavad sind.“ Ta pistis käe pintsakutaskusse, võttes sealt välja kokkumurtud paberi. „Vaata, mis Robin sulle joonistas.“

Markus tõstis poja joonistatud kaardi isa silmade ette, avades selle keskkohast ja liigutades aegluubis kaanest kaaneni, et selle sisu „Kallis vanaisa, ootan sind entale külla. Saa rutu terveks! Robin“ korralikult loetav oleks. Georg vaatas saadetist heldinult, silmanurka kaunistamas tänutundest pisar.

„Aitäh, nii armas.“

Markus pani kaardi voodi kõrval asuva lauakese peale, kaanepildiga isa suunas.

Nähes hästi, millises seisukorras abikaasa on, ei suutnud Marie jätta ometi küsimata, kas on teada, millal ta koju saab. Oli ju temal puhkus lõppemas ja naine oleks soovinud koos saarele tagasi minna.

„Praegu on nädalavahetus, lähipäevadel kindlasti mitte. Ehk

uuel nädalal, aga millal täpsemalt, pole aimugi. Arstiga ma sellest veel rääkinud pole.“

Marie ohkas. Oli selge, et tal tuleb üksi tagasi pöörduda.

„Tahad, ma tulen homme ka sind vaatama?“ tuli nüüd üle huulte spontaanne küsimus. „Ma saaksin üheks ööks veel Tallinna jääda. Esmaspäeval on vaja tööl olla.“

Liigutatud naise kannatlikkusest oodata tema järele veel terve päev, kuigi oli teada, et ta koju ei saa, pigistas Georg naise kätt.

„Mine ikka täna ära saarde, mis sa siia linna jääd. Kodus vaja lilli kasta ja eks maja ootab ka perenaist tagasi. Mul on siin kõik hästi.“

Mariel oli enda pärast häbi. Miks ta pidi küsima, kas mees tahab. Ta oleks pidanud ütlema, et tuleb ja kõik. Aga oli juba hilja. Kui Georg ütles, et naine peaks tagasi minema, siis nii oli. Ta keeras end Markuse poole.

„Kas sa saad tulla homme isa vaatama?“

„Jah, muidugi, ma käin iga päev ja kui koju lubatakse, siis toon ta Kuressaarde ära.“

„Tõesti? Saaksid tuua? Ma võin taksoga ise ka viia.“

Viimast kuuldes hakkas Markus naerma.

„Takso? Oh teid rikkaid küll! Kahju küll, aga siin pole midagi vaielda, ma toon ta kindlasti ise ära.“

„Aga kui sul on kontsert?“

„Kontserdid on õhtul, haiglast saadakse koju hommikuti, nii et sellega probleemi pole. Ma väga vabandan, et sa, isa, ei saa taksoga

sõita, vaid pead minu maasturiga leppima.“

Selle väite peale muigasid ühtmoodi nii Marie kui ka Georg.

„Olgu,“ nõustus naine nüüd mõlema eest. „Kui nii, siis nii.

Peaasi, et sul endal sellepärast midagi tegemata ei jää.“

„Ei jää, ärge muretsege, olen suurima rõõmuga isa autojuht,“

vastas Markus muhedalt, mõeldes ise, kui naine vaid teaks, mida

kõike ta veel oleks valmis tema rõõmuks tegema.

Bussireis tagasi Kuressaarde möödus paljude segaste mõtete ja tunnete saatel. Esimest korda elus tundis Marie, et ei taha tööle minna. Tema koht oli Tallinnas abikaasa juures. Aga kuidas sa jätad klientide pead lõikamata, või saadad nad kellegi teise juurde? Marie püsikliendid olid harjunud just tema käekirjaga ja saata nad mujale võis tähendada viimaste kaotust uuele juuksurile. See ei läinud mitte. Olid nad ju pealegi oma aegu nädalaid oodanud. Tujutult astus Marie Kuressaarde jõudes bussist välja, otsustades täna koju jõudmisel jalutamise kasuks. Ilm oli ilus ja õhtune soojus meelipaitav, aidates nõnda peas mõtteid klaarida.

Oli aeg aktsepteerida, et selleaastane suvi oodatust teistsuguseks kujunes. Ja oli aeg viia olukorraga kurssi ka ülejäänud perekond. Marie valis kõigepealt Loora, teiseks Laura numbri ning avaldas nüüd neilegi, millist võitlust tema kallis Georg peab. Jättes siiski sellega kaasnevad kahtlused ja hirmud enda teada, sest eks lastel ole endalgi muresid küllalt. Hakka veel neid oma südamevaluga vaevama. Ohanud viimasele mõeldes, kohendas Marie õlal käekotti ning kiirendas sammu kodu poole. Nädal oli olnud kesksuvele kohaselt päikesepaisteline ja lillekesed ootasid kastmist.

31. juuli, esmaspäev

Sellest võis olla möödas ehk vaevalt paarkümmend minutit, kui Marie töölt koju oli jõudnud, riided vahetanud ning toidu ahju küpsema pannud. Päev oli olnud pikk ning väsimus andis endast tunda igas ihuliikmes.

Saanud vaevalt diivanil mugavalt istet võtta, oli kuulda koputust. Ajanud end imestunult püsti, vaatas naisele ukselt vastu külaline, keda ta sellisel ajal kõige vähem oodata oskas.

„Tere õhtust!“ oli saabuja lävepaku taga üllatuslikult rõõmsatujuline.

Mõeldes kellaaja peale, mis juba rohkem ööd kui õhtut näitas, ei olnud maja perenaine sugugi sama lustlikus meeleolus. Mida tegi

Markus esmaspäeva hilisõhtul Saaremaal?

„Tere-tere… Sina siin,“ ei teadnud Marie ise ka, oli see lause pigem väide või küsimus. Hämmastust oli see igatahes äärest ääreni täis.

Kuigi õues ei olnud iseenesest jahe, tammus mees jalalt jalale, küllap näitamaks, et ta uksest hea meelega edasi toa poole oleks liikunud.

„Mina jah, vabandan, et ette teatamata ja nii hilja, aga loodetavasti pole sellest probleemi.“

Ehkki noormehe ootamatu külaskäik perenaisele üldsegi meeltmööda ei olnud, tuletas ta endale siinkohal meelde, kuidas ise hiljuti Viimsis noorperelt peavarju oli saanud.

„Jah, ei, muidugi. Tule sisse.“

Marie jälgis silmadega, kuidas mees kingad jalast ja jaki seljast võttis, need esikusse jättis ning vannituppa käsi pesema läks. Miks oli Markus ühtäkki seal, kuigi nad alles üleeile koos olid olnud ja sellest sõnagagi juttu polnud? Mida oli tal teha nädala alguses hilja õhtul Kuressaares? Kontserdid olid enamjaolt ju nädala teises pooles. Naisele ei meeldinud selline visiit, mis pani teda end oma kodus ebamugavalt tundma. Aga oli ju Markus ikkagi Georgi poeg, ta ei saanud meest ukse taha jätta. Seda enam, et ise just Viimsis ööbinud oli. Talle meenus toit, mis ahjus küpses. Lootes, et noormees teeb oma tuleku põhjusest ise juttu, ta midagi pärima ei hakanud.

„Oled sa söönud või näljane? Mul just toit ahjus, siit jagub mõlemale.“

Markus ilmus vannitoa uksele, nägu naeru täis.

„Aitäh, väikese ampsu võtaks küll. Vabandan, et endal midagi kaasas pole, pea oli laiali otsas kui tulin.“

Marie vaatas Markusele usutlevalt otsa, üritades välja mõelda, miks mees sinna oli tulnud. Asi ei olnud kaugeltki külakostis, puudust polnud millestki. Tundus, et tema mõtteid loeti.

„Meil oli siin esinemine. Poisid läksid hotelli, ma mõtlesin, et tulen siia, siis saame isast rääkida.“

Naine kangestus, arutledes sekundi murdosa jooksul isekeskis, miks seda telefoni teel ei saanud teha.

„Isast rääkida? Kas…“ Tal jäi hing kinni ja silme eest kiskus mustaks. Enne veel, kui tuli minestushoog, katkestati teda.

„Ei-ei, mitte seda! Ära sa seda karda!“

Nüüd tuli naisele meelde, kui positiivse meeleoluga Markus oli saabunud. Jah, kui tal oleks olnud halbu uudiseid, ta nõnda laia naerusuuga poleks kindlasti olnud.

„Tahtsin tulla sulle lihtsalt ise silmast silma ütlema, et rääkisin täna arstiga ja ta ütles, et isa ei saa kindlasti koju enne kahte või kolme nädalat. Mitte, et peale lõikust midagi halvasti oleks, aga nad tahavad teda igaks juhuks Tallinnas hoida, kuna see oli raske lõikus. Et kõigepealt jälgivad, kuidas haav paraneb, ja kui sellega on korras, siis hakkavad kiiritama ja saab keemia peale. Võimalik, et ta jääb haiglasse veel pikemalt.“

„Ahsoo,“ langesid Mariel käed rüppe, köögirätt näpus.

„Mhmh,“ astus Markus seda öeldes naisele lähemale.

„Ah et kohe kaks või kolm nädalat… Ja võib-olla veelgi kauem…“ ei osanud Marie muud kosta. Eks arstid tea kõige paremini, mis järjekorras midagi teha ja kui kaua miski aega võtab. Hinge kriipis see, et ta Georgist nii kaugel pidi olema. Ja töö tõttu ei saanud abikaasat esmaspäevast laupäevani haiglasse vaatama ka minna. Ning täna oli alles esmaspäev.

„Kas sul on siis teda võimalik iga päev vaatamas käia? Mul kuni laupäevani kõik tööpäevad.“

„Jah, muidugi, nii nagu me kokku leppisime.“

Marie noogutas tänulikult ning võttis ahjust prae välja.

„Väga hea. Hakkame sööma.“

Lõpetanud toidu ning jutustanud veidi Georgi haigusest, oma hirmudest ja Robini kasvamisest, ei teinud Marie oma väsimusest saladust. Kuigi Markus oli pannud ette teha kaminasse tule ning istuda ja lobiseda veel, ei jätkunud täna naisel selleks jaksu. Kellgi

näitas seinal juba uue päeva algust.

„Teeme järgmine kord,“ lubas ta. „Mul vaja homme varakult

ühele pruudile proovisoeng teha, kella kaheksast juba äratus.“

„Selge, kell kaheksa on äratus!“ kordas noormees.

Teinud külalisele kõrvaltuppa aseme ja otsinud talle kapist

puhta räti, sooviti peagi teineteisele head ööd ning kustutati tuled.

Ent jälle! Taas vähkres Marie unetult voodis, endal pikk väsitav

tööpäev seljataga. Teda valdas kummaline tunne, olles samas majas mehega, kes ei olnud tema enda mees, aga kiirgas sellist meesenergiat, mis rahuliku olemise rahutuks muutis ja verre meeletu laksu adrenaliini lisas. Selleks ei pidanud tulema Mere tänavale, et öelda, et Georg haiglasse pikemaks jääb. Seda oleks saanud vabalt ka telefoni teel rääkida. Miks ta ikkagi tuli?

Naine tõusis istuli. Kurk kuivas ja käed olid niisked. Nii vale tundus kõik. Ta vajus tagasi voodisse, lootes uinuda. Kõik kordus.

Ainult selle vahega, et nüüd kuivas kurk veel hullemini ja mitte

ainult käed ei olnud niisked, vaid terve keha. Marie katsus otsaesist. Oli ta haigeks jäänud? Tundus, et mitte. Võis tulla ärevus sellest, et ta kartis magada sama katuse all Markusega, kuna selle maja magamistoa ust lukustada ei saanud? Ta raputas iseendale

pead. See ei saanud võimalik olla.

Süda rinnus värisemas, tippis Marie kikivarvul magamistoast kööki. Teadmine, et hommikul on vaja vara ärgata, suurendas ärevust veelgi. Lonks vett ja unerohi oli kõik, mida ta vajas. Võtnud riiulilt tasa klaasi ja valanud sinna kannust vett, jõi ta selle suurte lonksudega tühjaks. Vesi oli imehea, elupäästev. Valades ettevaatlikult pool klaasitäit juurde, märkas ta, et Markuse toauks oli pisut paokil ning selle vahelt kumas valguskiir, mis tähendas, et mees ei maganud.

Ta astus toale lähemale. Sammu. Kaks. Hoides hinge kinni, kolmandagi. Et lihtsalt korraks piiluda, ei midagi enamat. Võib-olla oli mees uinunud nii, et lamp jäi põlema.

Ei, see hääl ei olnud järsk, mis nüüd selja tagant kostis, küll aga täiesti ootamatu. Sellepärast Marie ennast soolasambaks ehmataski.

„Sa ei saa ka magada?“