Kõik romaanis „HELENE” aset leidvad sündmused ja mainitud
tegelaskujud on väljamõeldised ega oma reaalsete inimestega mingit seost. Samuti ei peegelda ühegi olukorra kirjeldus ega sellest tulenev arvamus autori isiklikku seisukohta.
Kogu romaani materjal on autorikaitse objekt ning kaitstud autoriõiguse seadusega. Ükskõik millise romaani „HELENE” katkendi
kasutamine ja/või levitamine ärilistel eesmärkidel ilma autori eelneva kirjaliku nõusolekuta on keelatud ja karistatav, mille eest võib rikkujat oodata tsiviil- või kriminaalkaristus. Romaani materjali võib kasutada siis, kui tegu ei ole sooviga saada majanduslikku
kasu, vaid informatiivsetel, hariduslikel ja teaduslikel eesmärkidel või isiklikuks tarbeks – sellisel juhul tuleb ära märkida autor ja allikas.
Toimetaja Anu Rooseniit
Küljendaja Sille Martma
Kaanekujundus Helene Moss
© Helene Moss, 2025 www.helenemoss.com
ISBN 978-9916-9338-3-1
Trükitud OÜ Greif trükikojas
Pühendan selle raamatu sügavas tänutundes päris Helene Mossile –inimesele, kes on mulle oma lood läbi Universumi kirjutamiseks saatnud. Ilma temata poleks mul täna seda imelist elu, mida ma elan, ega teil, armsad lugejad, öökapikese peal raamatuid, mille sisse ära kaduda.
Aitäh, et olete olnud minuga ♡
Autor 2025
Veebis on võimalik tasuta lugeda esimest peatükki: 1. 2. 3. 4. 5. 6. 7. 8. 9. 10.
„Ma tõesti ei mäleta, millal see algas. Või noh, enam-vähem ikka tean, aga millal see nii hulluks läks, ma ei oska öelda. See muutus selliseks aja jooksul.“
Aleksander tõstis meeleheitel pilgu terapeudile, kes iga vaikitud sekundiga noormehe veelgi suuremasse ärevusse ajas.
„Te mõtlete, et millal te ilma selle naiseta oma elu enam ette ei kujutanud, samas ei teadnud, kuidas temaga koos jätkata?“
Noormees ohkas hingepõhjast.
„Jah.“
Aleks lasi silmadel käia ringi kabinetis, mis oli kujundatud maitsekalt mugavaks ja õdusaks. Ükskõik, kuhu ta vaatas, valitses seal püha rahu, tundmus, nagu oleks aeg seisma jäänud. Õhku täitev õrnalt helisev klaverimeloodia sulandus kõrvu paitades kokku rahustava veevulinaga, mis kostis toa nurka paigutatud akvaariumist, kus värvilised kalakesed muretult läbi vee liuglesid. Siin ruumis näis kõik kadestamisväärselt lihtne ja muretu.
„Meie tutvus sai alguse suhtlusäpis. Tavaliselt ma endast nii palju vanemaid naisi ei vaata, aga sel päeval panin miskipärast vanuse ülemise mõõdiku neljakümne peale. Ta oli ennast kümme aastat nooremaks ka teinud. Oleks ta olnud aus, poleks me iial tuttavaks saanud.“
Terapeut ei lausunud kuuldu peale sõnagi, lastes patsiendil kõigest, mis tal järjest meelde tuli, segamatult rääkida. Kuni polnud tervikpilti koos, ei olnud võimalik ka nõu anda.
„Meil hakkas jutt kohe jooksma. Ta oskas kirjutada nii, et see haaras kaasa. Tšättisin samal ajal mitme naisega.“ Aleks kohendas enda istumist, täpsustades: „See tähendab, tüdrukuga. Aga temaga oli teistmoodi. Ta oli nii mõistev, tark ja elukogenud. Eks mulle meeldis ka mõte olla voodis vanema naisega…“ Noormehe näole ilmus hetkeks unelev muie, mis kadus sealt sama ruttu kui ilmus. „Aga meil võttis enne pool aastat aega, kui me nii kaugele jõudsime.“
Vaikus, mis nüüd ruumi sigines, kõneles sõnadeta keeles terapeudi ootusest järgneva ees, mitte vähem rääkija enda imestusest selle üle, kuidas süütu ürgmehelik huvi vastassoo vastu ta tänasesse kaosesse oli toonud. Et ühtegi küsimust eelneva jutu peale ei tulnud, ta jätkas.
„Tutvusime eelmisel kevadel, kui mul oli jalgpallis ettevalmistusperiood. Siis hakkas kohe hooaeg ja tuli suur kiire peale ja enne sügist ei suhelnud me peaaegu üldse. Ta ise ei kirjutanud mulle kunagi esimesena. Ikka mina olin see, kes Instagramis tema story’dele reageeris ja juttu tegi. Siis ta muidugi vastas. Aa, muuseas, siis, kui me tihedamini suhtlema hakkasime,“ Aleks tõstis pilgu, „jõudis ta mind mitu korda Instagramist eemaldada. Kirjutasin talle siis Facebooki. Kirjutas vastu, aga sõbraks ei võtnud. Tal on imelik iseloom –kohati üllatavalt mõistlik, kohati absoluutselt kompromissitu. Kui palju kergem oleks tal elada, kui ta laseks asjadel minna… Aga ei, Jumala pärast, kui teed kasvõi ühe väikese vea ja eksid mingi tema põhimõtte vastu, on kõik läbi. Kuniks ma jälle lilli viisin ja vabandust palusin. Kui palju kordi läksime me lahku ja leppisime…“ Aleks raputas enda ette pead. „Ma isegi ei tea, kui palju.“
Polnud kahtlust, et noormees oli tulnud abi küsima õigesse kohta, samas oli selge, et suurem osa jutust oli veel rääkimata. Terapeut pidas väikese mõttepausi, vaadates teist pika pilguga.
„Kas selline korduv lahkuminek ja leppimine tekitas teis pigem rahu või segadust?“
Noormees kehitas õlgu.
„Ma ei tea… Mul ei ole kellegagi varem sellist suhet olnud. Nii sügavat, kirglikku. Kui me oleme lahus, mõtlen vaid talle. Mul on siis oma jalkatrennidest ja võistlustest täiesti savi. Ma olen nagu mingi nõiduse all, temast sõltuvuses.“
Aleks kogus sõnu, lüües käed kokku ja sirutades sõrmed välja, justkui püüaks midagi õhust haarata.
„Ehk siis rahust on asi kaugel. Ta mõjub mulle nagu magnet, olen ilma temata üks suur miinus. Kusjuures ta on ise seda mulle ka öelnud, et tunneb ennast ilma minuta üksi. Välja arvatud siis, kui kirjutab. Siis pidid olema kõik meie tülid talle inspiratsiooniks.“
Terapeut kuulas tähelepanelikult.
„Mida ta kirjutab?“
„Raamatuid.“
„Ta on kirjanik?“
„Jah, ta kirjutab armastusromaane.“
Terapeut noogutas aimatavalt kuuldu peale, tõi siis laualt klade, avas selle tühjalt lehelt ja istus tagasi helehalli tugitooli, asudes märkmeid kirja panema.
„Hästi. Alustame uuesti algusest ja hakkame teie looga otsast peale pihta, sobib?“
„Jah.“
„Öelge mulle palun oma täisnimi.“
„Aleksander Kolgutov.“
„Vanus?“
„27.“
„Aitäh. Ja kuidas on selle naise nimi?“
„Helene. Helene Moss.“
Oli täiesti tavaline aprillikuu kolmapäeva hommik. Et Aleksil oli tõusnud üleeile väike palavik ning lõhna- ja maitsetaju kadunud, püsis ta täna kodus ja nii ta voodis lesides Bumble’i lahti tegigi. Mitte sellepärast, et kellegi järele kangesti puudust oleks tundnud, vaid lihtsalt niisama, igavuse peletamiseks. Selles ei olnud ju midagi
halba, kui ta endale tasuta meelelahutust lubab. Endale roheline tuli antud ja saadud, avas ta põnevusega äpi. Kuivõrd oma vanuserühmas uusi tulijaid praktiliselt polnud, otsustas ta täna saagirikkuse nimel väheke mõõdikuid nihutada. Jällegi – ilma mingi tagamõtteta, täiesti niisama, naljaviluks. Ja seal ta oli.
Helene profiil oli teistest mitmeski mõttes erinev. Naise pilt oli kaunis, kuid samas tagasihoidlik. Ta seisis heleroosas suvekleidis palmi all, käes kookos, naeratades kelmikalt. Ehkki tema lühitutvustus ei sisaldanud palju infot, leidus seal ometi midagi sellist, mis Aleksit silmapilkselt kõnetas – „Seistes hommikuse briisi käes terrassil, päikese esimesed kiired paitamas mu nägu ja kruusist hoovamas ninna värske oakohvi aroom, tunnen ma, et elan. Aeglased hommikud on mu lemmikud. Kas ka Sul?“
Aleks luges uuesti. „Aeglased hommikud on mu lemmikud,“ oli lause, mis jäi kummitama, sest tema jaoks oli selline asi välistatud. Temal oli hommikuti tavaliselt alati kiire, elades täpselt ajakava järgi, et jõuda trenni või tegeleda muude argiste askeldustega. Isegi praegu, kus ta haiguse tõttu terveks päevaks voodisse pidi jääma, ei paistnud see ühegi külje pealt nauditav hommikutiksumine.
Tundub, et meil on väga erinevad hommikud, kirjutas noormees esimesed read talle omaselt ausalt ja otsekoheselt, selgitades kohe juurde:
Mitte, et ma ei tahaks, aga ma ei oska hommikuti midagi aeglaselt teha :D
Helene vastas juba järgmisel minutil.
Hei-hei! Hommikul, kui maailm ärkab, on juba
loomu poolest kõik vaikne ja rahulik.
Kui Sa ei kiirusta, siis märkad.
Kas Sulle meeldivad päikesetõusud?
Jeerum, kui teistsugune oli selle naise käekiri. Iga teine neiu oleks hakanud kohe õpetama, kuidas ja kus kiirust maha võtta, aga tema suunas. Mõtlema, arutlema, pidama sisemist dialoogi. Kohe esimesest lausest. Ja see lummas. Äratas mehelikku huvi. Ärgitas suhtlema veel ja avatumalt, mitte leppima vähesemaga kui pühendunud kaasamõtlemine ega rahulduma teiste omavanustega, kes muust kui
Netflixist ja TikTokist rääkida ei mõistnud.
Oojaa, väga :)
vastas noormees pikemalt mõtlemata. Kellele siis päikesetõusud ja loojangud ei meeldiks? Ta luges oma kirjaridu uuesti, muiates väite peale, et midagi hommikuti aeglaselt teha ei oska. Ega ei osanudki. Kõige vähem seda ühte asja, mis teda Helenele üldse kirjutama oli ajendanud. Ta jätkas.
Päikesetõus on tore, aga mul on hommikuti alati kiire. Trenn ja muud asjad. Kas su hommikud on kõik sellised, nagu kirjutasid?
Lisaks vastusele tuli nüüd rodu küsimusi.
Jah, ma püüan igal hommikul ärgata ja sulanduda
maailma tegemistesse kiirustamata, et olla
võimalikult palju hetkes. Tõsi, see ei õnnestu
iga päev :) Kas Sa lähed kohe hommikul trenni?
Mis trenni teed? Väike jooks enne tööle minekut?
Viimased küsilaused tekitasid Aleksis elevust. Ta rääkis alati enda sportlasekarjäärist suurima heameelega.
Olen jalgpallur ja see on minu hobi, trenn ja töö kõik ühes :D Jep, treeningud algavad tavaliselt kohe hommikul. Mida sa siis teed, kui sul on aega niisama olla ja ei pea kusagile kiirustama?
Seekord läks vastusega väheke rohkem aega. Aga mis peamine –see tuli.
Oo, Sa oled jalgpallur? Väga äge! :) Kusjuures nii teengi, nagu kirjeldasin. Mulle meeldib minna hommikumantlis terrassile, võtta kaasa tass kohvi ja jälgida, kuidas Tallinn ärkab. Elan päris kõrgel, siit on hea ülevaade.
Aleks, kes elas ise Viimsis ridaelamus, üritas manada silme ette, kuidas oleks vaadata pealinna ärkamist kõrgelt alla. See oli täiesti teistsugune maailm kui see, mida pakkusid tema hommikud. Temal algasid päevad tempokalt. Aleks oli harjunud kiirustama, ent Helene
hommikune rahu oli midagi, mis ahvatles järele proovima. Ta tahtis samuti sealt ülevalt Tallinna ärkamist näha.
Nad olid rääkinud tookord pikalt ja põhjalikult, küll kõrgustest ja vaadetest ja sisemisest rahust ja tarbetust kiirustamisest, samuti jalgpallist ja Helene tööst, mis tundus küll rohkem hobi olevat, kuna oli ilukirjanduslike teoste loomine. Kui Aleks poleks tol päeval haige olnud, oleks ta pikemalt mõtlemata suuna kesklinna poole võtnud ja tolle ebamaise naise oma silmaga üle vaadanud. Et kas ta on ikka päriselt olemas. Aga et sportlane oli tõbine, siis koduseinte vahelt väljaminemise varianti valikus polnud. Nii saigi lepitud kokku, et nad kohtuvad mõne nädala pärast. Kus, sel korral kõne alla ei olnud tulnud.
Lõpetanud sissejuhatuse loosse, mis kõike muud kui sasipundart meenutas, aga täna täpselt seda oli, pidas Aleks pausi. Terapeut oli teinud jutu käigus plokki märkmeid, midagi täpsustamata, tõstes nüüd pead.
„Nii et te kohtusite mõne nädala pärast?“
Aleks vaatas küsijat tühja pilguga.
„Ei. Ma lõin araks.“
Terapeut kergitas kulmu, mispeale noormees taaskord ohkas.
„Meil käis terve see aeg väga kuum chat. Ta oskas mind sõnadega tohutult üles kütta. Leppisime kokku, et kohtume hotellis. Mul oli see õhtu tervenisti temaga koosolemisele planeeritud. Tal oli päeval mingi üritus ja me pidime minema õhtul sööma ja kui kõik sobib, edasi hotelli.“
„Aga seda ei juhtunud?“
„Ei. Mul oli hotell võetud ja olin juba seal ja mõtlesin, kuhu minna õhtust sööma, aga siis tuli järsku mingi hull ärevus sisse.
Mitte ühtegi head põhjust ghost’imiseks polnud, aga just nii see välja
kukkus. Ma ei vastanud ta sõnumitele ja siis ta helistas. Saate aru –ma ei julgenud kõnet vastu võtta?! Olin täielik argpüks! Panin asjad kokku ja läksin tagasi koju. Olime kohe tutvumise päeval Instagrami üle kolinud ja muidugi selle peale eemaldas ta mind sealt. Mida ei saa talle ette heita. Siis järgnes vaikus. Mingi kolm-neli kuud ei vahetanud me sõnagi. Saatsin talle Instagrami mitu korda sõbrakutse, aga ta ei võtnud vastu. Siis keset suve lõpuks võttis. Ma ei julgenud talle alguses midagi kirjutada, aga varsti vabandasin ja siis saime jälle jutule. Tal on ülipõnev elu, ta reisib palju ja oskab hästi videoid teha.“
Terapeut noogutas osavõtlikult, jäädes kuulama, mis edasi sai. Et vaikus pikale venima hakkas, jätkas ta ise.
„Ja siis saabus sügis.“
Aleks toetas pea käte vahele.
„Just. Ma isegi ei tea, kas oleks olnud parem, kui me poleks edasi suhelnud, või ikka oli, et hakkasime. Mõlemal juhul on miinuseid samapalju.“
„Mida te sellega silmas peate?“
„Ma ei saanud tegelt esimesest päevast peale aru, kas me sobime kokku või mitte. Kord oli selge, et me oleme match made in heaven, siis jälle, et me ei sobi absoluutselt kokku. Aga mina muudkui pressisin seda edasi. Jah, ma vedasin teda alt, kui ei ilmunud esimesele kohtumisele, võib-olla muutis see tema suhtumises midagi, aga see, mis meid seob… Seda ei saa sõnadesse panna, seda peab ise kogema, et saada aru, kui eriline meie suhe oli… See tähendab, on. Mõnikord ma mõtlen, et ma ei tahagi rahu, tahan olla vaid koos temaga, ükskõik milline põrgu see on, ja siis tunnen jälle, et vajan hingamisruumi, sõpradega olemist.“
Aleks tõmbas kätega läbi juuste, lükates need kuklasse, krimpsutades seejuures nägu. Nähes, et klient taas omadega ummikusse
jooksis, võttis terapeut jutujärje üle, minnes tagasi algusesse, kus kõik veel lootusrikas näis. Ta kordas ennast.
„Nii et te otsisite ta sügisel uuesti üles?“
„Jah,“ tuli kiire vastus. „Rebestasin meniski ära ja pidin olema mõne aja spordist eemal. Siis tekkis vaba aega ja me hakkasime jälle suhtlema.“
„Suhtlema kirjutades või saite kokku?“
„Saime kokku küll, aga see ei olnud kohting, vaid tal oli sünnipäev. Ta läks sõbrannadega klubisse pidutsema ja siis ma nägin seda Insta story ’st ja kuna olin ka sõpradega linnas, siis mõtlesin teda õnnitlema minna. Kell oli palju, mingi nelja-viie paiku ja turvad ei lasknud mind enam sisse, aga ta oli nõus korraks välja tulema ja siis me saime paar sõna silmast silma rääkida. Ja kallistada.“
„Kuidas see kallistus tundus?“
„Väga hea. Ta on oma vanuse kohta super heas vormis ja nägi tol ööl täiega hot välja. Kui ta poleks seal sõbrannadega olnud, oleks me võib-olla juba tookord öö koos veetnud.“ Aleks muigas. „Olin poistega joonud ka, nii et julgusest poleks seekord puudu tulnud.“
„Mis siis edasi sai?“
„Sel ööl ei saanud midagi, vahetasin temaga taksos veel sõnumeid ja kukkusin koju jõudes kohe voodisse. Aga järgmisel hommikul oli ta heas tujus ja kui aus olla, siis ma arvan, et sellest päevast peale meie suhe tegelikult algaski.“
Terapeut pani vihiku käest.
„Kuidas te selle aja suhet praegu defineeriksite? Oli see teie jaoks pigem sõbrasuhe või põnevus kogeda intiimsust endast vanema naisega või veel midagi muud?“
Aleks võttis endale hetke.
„Sel ajal võis see olla lihtsalt põnevus. Poisikese põnevus naise vastu. Ma ütlen uuesti – temaga on kõik teistmoodi. Tema jutul on alati point, tema puudutused on hoopis midagi muud kui teistel tüdrukutel ja kui me suudleme… Jeerum, mul kaob siis iga kord mõistus peast!“
Õuest kostis autosignaal, küllap oli kellelgi hirmus kiire. Siia toas viibijateni see kiirustamine ei jõudnud.
„Mida temaga suudlemine teie jaoks tähendab?“ tuli nüüd äkki küsimus, millele Aleks ei osanud midagi vastata. Sest ta ei saanud aru, kuidas see ülejäänud lugu arvesse võttes asjasse puutus. Hästi, terapeut selgitas.
„Ma küsisin sellepärast, et tihtipeale, kui ollakse kellegagi väga kirglikus ja intensiivses suhtes, võib see mõjuda nii positiivselt kui ka negatiivselt. On tähtis teadvustada, milliseid tundeid ja käitumismustreid teatud olukord esile kutsub ning kas see on kooskõlas sellega, kuidas te soovite oma elu elada.“
Aleks oli kui puuga pähe saanud. Tema peas trummeldas vaid teadmine, et kõik, mis seostus Helenega, tähendas tema jaoks elu. Seal ei olnud ruumi muule.
„Tema suudlused tähendavad minu jaoks kõike.“
Pärast seda juhuslikku kohtumist varahommikusel tunnil klubi ukse taga liikus Aleksi ja Helene suhtlus üsna kiirelt järgmisele tasandile. Tundub, et naine oli noormehele andestanud, sest kevadine altvedamine ei tulnud enam kordagi teemaks.
Mis teemaks tuli, oli lähedus. Õigemini, lähedusevajadus. Mis oligi olnud tegelik põhjus, miks Helene loomingulise kriisi ajal endale Bumble’isse konto oli teinud. Ta vajas tähelepanu, vajas meesenergiat, vajas hoolimist. Vajas kaisus olemist.
Kui Helene juhtus olema parasjagu Eestis, alustas ta endiselt aastaajast ja ilmast olenemata päevi oma terrassil, aga nüüd hommikukohvi juues Aleksile mõeldes. Linn sai ilma tema jälgimiseta ise ka ärgatud. Noormehe sportlaslik distsipliin ja ehe elujanu tõid naise ellu uut särtsakat energiat, mis teda ennastki himulisemalt elama pani. Elama, hingama, janunema armu järele ja kirjutama sellest kõigest oma raamatutes varasemast veelgi rikkalikumalt.
Nad kohtusid nüüd igal nädalal. Aleksi vigastus oli andnud neile kahele aega teineteist tundma õppida ilma, et karjäär oleks vahele seganud. Koos sõitsid nad linnast välja, peatusid järve ääres, külastasid kohvikuid, tervitasid Kadrioru pargis hilissügist, rääkisid tundide kaupa telefonis. Ja mitte ainult.
See juhtus kohe novembri alguses, kui ühel laupäeval oli Aleksil olnud kordaläinud mäng ja ta erinevalt võistkonnakaaslastest klubis tähistamise asemel hoopis Helene juurde läks.
„Sa olid täna ülitubli,“ sai tulija kohe uksel meeldivalt pika kallistuse osaliseks. Aleks naeratas, tundes, kuidas väsimus kehast imeväel kadus. Helene lähedus mõjus talle alati nii – kõik muu muutus tähtsusetuks. Ta asetas lauale pudeli kvaliteetset džinni, teades, et naisel oli kodus alati toonikuvaru olemas, kuna džinnikokteilid tema lemmikud olid.
Noormehele sobis kokteilide valmistamine. Ta liikus Helene köögis ringi, nagu oleks see tema enda kodu, oletades üllatavalt hästi, kus miski asub. Naine jälgis mõnusa muigega, kuidas sportlase käed osavalt džinnipudeli avasid, külmikust jääkuubikuid ja tooniku võtsid, keskendunult koguseid mõõtsid, potist rosmariinioksi murdsid ja kuidas tema treenitud seljalihased triiksärgi all seda kõike tehes seksikalt välja joonistusid. See püüdis pilku. Väga. Polnud raske ette
kujutada, kuidas ta ise nende käte vahel oleks väänelnud. Sealsamas köögilaual.
Ega külalisegi silmad vaid valmivatel kokteilidel püsinud. Kinnitus temagi pilk kauemaks kui sobilik Helene dekolteele, silmadesse, huultele.
Sel õhtul oli naine teistsugune. Tema hoiak, silmavaade, puudutused, sõnad. Ta kandis liibuvat punast kleiti, mis reetis rohkem kui peitis, ja tema poolde selga ulatuvad kuldblondid juuksed langesid õlgadele laugjate lainetena. Nii et polnud midagi imestada, et veri noore mehe kehas tuhatnelja vemmeldas, pannes teda mida pikemalt pilk kaaslasele pidama jäi, seda ebamugavamalt tundma end allpool vööd.
Mõte istuda kõrvuti elutoa galantsel diivanil võis olla küll ahvatlev, aga täna tundis Helene vastupandamatut soovi minna Aleksiga hoopis terrassile. Jah, õues oli juba pime ja jahe, aga ta ei hoolinud sellest. Noormees polnud tema juures siiani veel ühtegi korda alla linna peale vaadanud, ehk sellepärast. Või seetõttu, et täna hõljus õhus mingi salapära, mis lausa kutsus sinna minema. Oli ju tegu siiski ühe väga erilise õhtuga.
Helene kadus magamistuppa ja naasis sealt kahe pehme pleediga. Ta avas terrassile viiva klaasukse, mille vahelt hiilis tuppa jahe sügisõhk, süütas mõned küünlad ja viis need terrassilaudadele, samal ajal kui Aleks saabus kokteilidega.
Tallinna kesklinna ühe kõrgeima ehitise 23. korruse terrassil valitses sügisõhtune kargus, mis tõi endaga kaasa nii mõnusa värskuse kui ka teatava kurblikkuse. Linnaõhk oli täis suvelõpu igatsust ja kuldsete sügislehtede lõhna, mis oli selles mõttes imekspandav, et nii kõrgele, kus Helene elas, ei saanud see kuidagi ulatuda. Aga näed, täna ulatus.
Aleks pani kokteilid lauale ja kõndis terrassi äärde, jäädes toetuma käsipuule. Ümbritsevate kõrghoonete klaasfassaadid peegeldasid linnahelki, allpool tänaval liikusid autod üksteise järel nagu väikesed valguspunktid, moodustades naljaka mustri, mis iga natukese aja tagant kuju muutis. Oli lihtne kujutada ette, kuidas linn vastupidiselt praeguse kukesammul öö poole kulgemisega hoopis unisena hommikuvalguses ärkab, nautides ühes Helenega terrassil aeglase hommiku võlu.
End soojenduseks fliisi sisse keeranud naine tuli noormehe kõrvale, pilk suunatud kaugusse.
„Vaata,“ osutas ta horisondi poole. „Linn on nagu elav raamat. Iga valgus, iga vari, iga maja, puu ja inimene – see kõik on üks lugu. Mis on igal päeval uus. Mõistad?“
Aleks pööras pilgu kaaslannale, kes seisis ta kõrval imetlusväärselt malbelt, samas tuliselt külgetõmbavalt. Oi, kuidas ta oleks tahtnud praegu sealsamas suudelda neid huuli, mis just linnast kui raamatust olid kõnelenud. Aga ta ei tihanud. Veel. Noogutas hoopis vastuseks ja läks laua juurde ning tuli kokteilidega tagasi. Hämmastav rahu, mis kaasnes sellisel kõrgusel olemisega, avaldas erakordset mõju. Võis see tuleneda joogipoolisest, hapniku hõrenemisest või kes teab, millest, aga fakt oli, et seal, koos selle naisega taevakupli all tundis noor jalgpallur iga viimsegi ihurakuga, kuidas maadligi tuhisev kiirus kaugele maha jäi ning sõnulkirjeldamatu rahulikkus võimust võttis. Ja see tunne oli mega.
„Palju õnne võidu puhul!“ jõudis Helene hüüda juba enne, kui Aleks alles mõtles, mille terviseks klaase kokku lüüa. Valikuid oli ju mitu – võit turniiril, nende tutvus, pluss esimene privaatne koosolemine, mida mees pikalt oodanud oli. Hästi, selline toost sobis.
„Aitäh!“
Ta naeratas, lüües klaasid kokku kerge kõlinaga, jätkates siis mõtlikult.
„Päris huvitav, kuidas me näeme asju nii erinevalt. Kui mina näen maju, autosid, inimesi… siis sina näed lugu. Näed seda, mis on peidus selle taga, mida näen mina. Sa näed seda, mida minusugune ei oska näha.“
Helene naeratas tänulikult, mis tõi esile tema hallikassiniste silmade helgi.
„See on lihtsalt harjumuse küsimus,“ poetas ta. „Kui sul on aega jälgida, hakkad nägema asju teistmoodi. Näed seda, mis on päriselt oluline.“
Vajunud kumbki oma mõtetesse, saabus linnamürast kõrgemal olijate vahele üürikeseks ajaks vaikus.
„Ma mõtlen mõnikord,“ ütles Helene järsku, „et me oleme inimestena nagu need lambid seal all. Igaüks särab omal viisil, olenedes sellest, kui tore või raske päev on olnud. Mõni valgustab oma positiivsuse ja säraga kaugele-kaugele, teine on nii tuhm, et ei suuda enda ümber midagi valgustada. Ja mõnikord ei näe me teiste sära üldse. Näeme ainult enda oma. Ja siis tunneme end üksildasena, kuigi tegelikult ümbritseb meid teiste sära.“
Aleks vaatas naist, nagu oleks too kuu pealt kukkunud. See, mida ta just kuulis, polnud ligilähedaseltki see, milliseid vestluseid ta varem naissoost kokteilikaaslastega pidanud oli. Käesolev ületas kõik piirid. Ei, praegu piire polnudki. Olid vaid nemad ja see linn ja taevalaotus, millel puudus mõõde. Lisaks ebareaalselt võimsale seksapiilile, mis õhkus Helenest, kes oli nii rikka sisemaailmaga.
„Ma ei tea, m… ma ei oska,“ hakkas Aleks nüüd endalegi imestuseks tühja koha pealt kokutama. „Ma väga kahtlen, kas ma oskan näha kunagi asju nii nagu sina. Näha lugusid seal, kus on asjad.“
Ta rüüpas klaasist mehise sõõmu, pöörates end teise poole. „Kas sa näed mind vaadates ka mingit lugu?“
Helene vaatas noormeest pikalt ja teraselt, justkui selgeltnägija, kes üritab minna energiakanaleid pidi ajas sajandeid tagasi. Aeg ja ruum kadusid. Oli vaid see hetk, see pilk, see ootus.
„Ausalt?“
„Ausalt.“
„Jah, näen.“
Aleksil muutusid silmad suureks.
„Millist siis?“
Vastus ei võtnud kaua aega.
„Minu enda lugu.“
Noormehel läksid silmad endisest veelgi suuremaks.
„Sinu enda? Kuidas?“
„Minu raamatus.“
„Millises?“
„Raamatus, mille pealkiri on „Helene“.“
Aleks ei olnud selliseks vastuseks valmis. Ta oli harjunud olema võistleja, jalgpallur, kes mängib reeglite kohaselt ja järgib treenerite juhiseid, kuid võis tal olla veelgi suurem roll täita nüüd selle naise elus? Teda pannakse raamatu sisse?
„Ja millal sa seda kirjutad?“
Astudes Aleksile lähemale, kirjanik muigas. Pokaal tema käes oli vahepeal tühjaks saanud, mis seletas avameelset vastust.
„Juba kirjutangi. Oma peas.“
Ehkki noormees ei saanud lõpuni aru, tehti temaga nalja või oli jutul tõsi taga, avaldas kuuldu muljet. Mitte vähem ei avaldanud muljet kaaslane, kelle punane kleit liibus täiuslikult ihu ümber, mis sest, et sel fliis peal oli. Jõud, mis sikutas Aleksandrit täna naise
poole, oli ebareaalne. Kui mitu korda olid nad kohtunud enne küll kohvikus, küll restoranis ning käinud pargis jalutamas ja võtnud aega teineteisega lähedasemaks saada, ja nüüd siis äkki selline külgetõmme. Kõik nende varasemad kohtumised olid olnud avalikes kohtades. Täna oli esimene kord, kui nad olid päriselt kahekesi. Jalgpallur neelatas kuuldavalt.
„Kas sa tahad teada, mis meie vahel juhtub?“ jätkas Helene peaaegu sosinal, pannes pokaali käest ja astudes mehele sammukese lähemale. Küsija hääl oli õrn ja mahe, nagu kõik muugi tema juures. Parfüüm, mida karge sügisõhk naise poolt ninna kandis, oli peen ja suvelillede lõhnane, tuntavalt jasmiini varjundiga, mis, segunedes öise õhu ja küünalde aroomiga, tekitas peadpööritava koosluse.
„Raamatus või päriselt?“ vastas Aleks küsimusega, tundes, kuidas süda rinnus kiiremini lööma hakkas.
„Mõlemas,“ ütles naine, tõstes käe, et puudutada õrnalt Aleksi põske. Kuigi tema sõrmed olid õues valitsevast jahedusest ja kokteiliklaasi käes hoidmisest jääkülmad, see puudutus põletas. „Need on üks ja seesama.“
Aleks ei suutnud ega tahtnud ennast enam tagasi hoida. Kontakt naisega pani judinad üle keha jooksma, olles viimane piisk, mis puudu, et rahuldamatuse karikas üle ääre ajaks. Muidugi soovis ta teada, mis neist kahest saab, aga sellest määravamaks sai instinkt rääkimise asemel tegutseda. Mõttetöö lakkas, lülitades tegutsemise autopiloodi peale. Sõnade kaal langes, tegudel tõusis.
Mees libistas käe ümber Helene piha, tõmmates ta jõuliselt enda vastu. Oli hästi tunda, kuidas kirjanik tema käte vahel värises, võimalik, et külmast, aga võib-olla ka erutusest. Aleks luges selle viimase arvele, pannes ka endal klaasi käest. Aitas ootamisest. Kui ta saab olema kirjutatud selle naise raamatu sisse, siis järelikult kuulub ta
tema ellu. Mis andis omakorda tunnistust sellest, et ta tähendab Helene jaoks enamat kui suvaline juhututtav. Siin ei olnud enam midagi kaotada, ainult võita. Taaskord. Mis oli sama päeva jooksul juba teine oluline võit. Noormees võttis Helenel ümbert kinni nüüd nõnda kõvasti, et see tal hetkeks isegi hinge kinni tõmbas, lõdvendades seejärel haaret ning lastes sõrmedega läbi tema siidjate kiharate, millesse nina oli surunud.
Neid oli kaks. Kaks, kes tundsid ühtemoodi. Kes tundsid, kui palju on neil teineteisele anda, üksteist täiustada, elule väärtust juurde luua. Helene tõstis silmad, öeldes pilguga kõik, mida oli vaja öelda. Jah, nad kuulusid kokku. Ilmselgelt ei teadnud ta sel hetkel veel isegi, mil määral, kui kauaks ja millises suhtevormis, aga süda ütles, et tänane kohtumine ei jää neil kindlasti viimaseks. See õhtu oli nende jaoks uue alguse verstapost – võimalus jätkata üksteise tundmaõppimist sügavamates kihtides, mis võisid olla sama keerulised, aga kindlasti ka ilusad ja romantilised nagu romaanid, millest Helene ise oma raamatutes kirjutas.
Kui nad olid kevadel olnud mõlemad valmis kohe voodisse hüppama, siis tänasesse oli toonud neid kaalutletud otsus. Otsus jagada end teineteisega, olles vägagi hästi teadlik sellest, et tavareeglite järgi ei olnud see aktsepteeritav. Ei, mitte sellepärast, et üks oli kirjanik ja teine jalgpallur. Vaid vanuse tõttu, mis oli piisav põhjus, et hoida omaette, eemal teiste pilkude alt, kasvades paari viimase nädala jooksul kokku üheks, millele praegu toimuv ainus loogiline jätk saigi olla.
Aleks kummardus aeglaselt, andes Helenele võimaluse taganeda, kui ta seda sooviks. Aga naine ei taganenud. Tõusis hoopis varvastel pisut kõrgemale, andes nii üheselt mõista, kui valmis ta oli. Kõik need nädalad ja isegi kuud alla surutud tundeid, igatsust, iha
ja selgusetust, mis nüüd lõpuks selgeks sai – oli valmistanud teda käesolevaks ette. Valmistanud andma ja võtma, valmistanud jagama ennast selle sõna kõige ilusamas tähenduses.
Et kõik märgid, kaasa arvatud taevased, täna nende poolt olid, lähenes mees ahnelt huultega Helene suule, tundes, kuidas naise huuled tema omadele sama innukalt vastasid. Need olid pehmed ja magusad, maitstes kergelt džinni järele, mida ta just joonud oli.
See suudlus, mis oli pigem sütitav kui kinnitus vastastikusele sümpaatiale, oli peaaegu sama pikk kui nende esimene põgus kohtumine klubi ees. Helene peened käed põimusid iminappadena Aleksi kaela ümber, pannes neid veelgi tihedamalt teineteise vastu naalduma. Soojenduseks võetud pleed langes terrassilaudadele. Seda polnud enam vaja. Kui soe või külm parasjagu oli, ei tajunud kumbki. Nad ei tundnud peale külgetõmbejõu teineteise vastu enam üldse midagi. Sest kogu ümbritsev maailm haihtus. Polnud enam linna, tuult ega küünlaid. Olid ainult kaks hinge, kes olid leidnud teineteist kõige ebatõenäolisemal viisil – suhtlusäpi kaudu, luues üheskoos omale eraldi maailma, kus eksisteerisid vaid nemad kaks. Ülejäänu – tuledesäras linn nende all, ääretu taevas pea kohal, aeg ise – oli muutunud teisejärguliseks. Oli vaid see hetk, see lähedus… Ja suudlus, mis muutus iga sekundiga üha nõudlikumaks.
Kaotanud mõistuse ja selle taas leidnud, rebis Aleks end naisest lahti, et vaadata talle silmasügavusse.
„Sa ei kujuta ette, kui kaua ma olen seda oodanud.“
Helene käed libisesid aeglaselt mööda Aleksi käsivarsi alla. Läbi kleidi oli tunda hästi tema kuumava keha soojust, südamelööke ja katkendlikku hingamist. Ta lõhnas joovastavalt jasmiini järele, nagu jahe öö ja leekiv suudlus korraga. Mis oli hulluks ajav kooslus.
„Mina ka,“ sosistas naine. „Tead, mida ma praegu mõtlen?“
Aleks astus sammu tagasi, jäädes Helenele keskendunult silma vaatama.
„Ei tea. Aga ma võin öelda, mida mina mõtlen. Millest olen mõelnud terve päeva. Sinust,“ tunnistas ta ennast tagasi hoidmata. „Enne mängu, mängu ajal, peale lõpuvilet. Kogu aeg.“
Kuigi Helene oli tegelikult mõelnud teha ettepaneku liikuda õuest tuppa, ei läinud ta sellega edasi. Külm polnud, kiiret ka mitte. Sellest olulisem oli hoopiski öelda järgnevat. Sest see oli midagi sellist, millega ei kannatanud oodata.
„Ma tahan sind,“ ütles ta ilma igasuguse piinlikkuseta. Otsekohesus oli selle naise loomuse lahutamatu osa.
Noormehel tõusid suunurgad kuuldu peale kõrvuni, kuna see oli täpselt see, mida ta üle kõige lootis. Et nad täna seksivad.
Jah, nende ees võis terendada palju pealtnäha ületamatuid takistusi – vanusevahest tingitud elustiilid, Aleksi karjäär, Helene vajadus loomingulise ruumi järele ning perekondade ja sõprade arvamus nende kahe suhtest, kui see peaks ilmsiks tulema. Ent sel õhtul oli see kõik tähtsusetu. Nagu ka sõnad. Neid polnud enam vaja.
Pilk, millega Aleks Helenet vaatas, sõi viimast elavast peast. Noores jalgpalluris pulbitses metsik iha selle ebamaise jumalanna vastu, kes seisis tema ees. Ei aeglus ega õrnus olnud praegu see sõnapaar, millega iseloomustada toimuvat. Äsja kõlanud lause „Ma tahan sind“ oli andnud õhtule kahtlemata uue suuna. Pöördumatult.
Midagi küsimata, haaras mees Helenel käest, tõmmates ta toore jõuga vastu külma klaasseina, mis kaitses neid kõrguse eest. Klaas oli jahedusest karge, kuid see ei muutnud toimuva kulgu.
Naise hingetõmbed muutusid kiiremaks, samuti pulss. Kui palju oli ta fantaseerinud selle mehe käte vahel olemisest ja nüüd see siis
lõpuks juhtus. Tasus osta eelmisel päeval uus tulipunane pitsist aluspesu, jõudis ta veel mõelda, kui tundis juba Aleksi erutusest värisevaid sõrmi enda seljal. Suudeldes nii ennastunustavalt naise magusaid huuli, et hingamine meelest läks, liikus mees, rohmakate sõrmede vahel peen lukupannal, mööda kaaslanna kleiti allapoole.
Ei hoidnud Helenegi ennast tagasi, lastes vabaks nii meeled kui ka keha. Haaranud teisest nii kõvasti kinni, et küüned kohati nahale vaod jätsid, tulid kuuldavale oiged, millesarnaseid seal terrassil varem kõlanud polnud. Mässumeelne intiimsus, justkui üritaksid kaks ihalejat võita tagasi kaotatud aega, muutis maailmaruumi nende ümber meeleliseks naudingutetandriks selle sõna kõige külluslikumas tähenduses.
Helene oli olnud alati enesekindel naine, kes teadis, mida tahab, aga praegu, Aleksi käte vahel, tundis ta end pigem haavatavana. Õnn oli olla naine. Õnn olla õigustatult hell, nõrk ja habras. Anda end ära andumises. Mitte juhtida, vaid olla juhitud. Mitte küsida, vaid rahulduda sellega, mida pakutakse. Mitte domineerida, vaid lasta end kanda hetkel, sest sellises täiuslikus koosluses, kus sa usaldad teisele jäägitult kõik, mis sul on, peitubki kõige üllam vabadus. Aleksi puudutused muutsid tema keha kergeks, nagu oleks ta vaba kõigest maisest. See oli täiesti teistsugune kogemus kui varasemate partneritega. Tänane oli segu noore mehe ürgsest jõust ja südamlikust hoolimisest. Seda oli hästi tunda.
Aleksi käed liikusid osavalt Helene seljal, avades luku ja vabastades ta kleidist, paljastades pildi, kus kaunis keha muutus hetkega maailma kütkestavaimaks silmailuks, olles kordi köitvam kui seksobjektid pornosaitidel. Lisaks võrgutavale pesule selgus nüüd, et Helenel olid jalas ka sukad, mis mehehakatist mõistuse kaotamiseni käima tõmbasid. Pükste sees pakitsev riist lõhkemise äärel, otsis see
teed naise jalge vahele, lootes kiirele lõpule, mis ta olemasolevast kõrgusest veelgi piiritumasse kaugusesse lennutaks. Alumise taktikepi järgi käituv peremees kooris ennast sekundiga paljaks, avades järgmisena vähimagi kõhkluseta naisel rinnahoidja ja tõmmates tal samuti püksikud jalast. Sest mees oli niiii valmis. Siin ei kannatanud enam oodata. Eelmäng polnud nende jaoks. Mitte täna. Vähemalt Aleksi arvates. Ta juhatas rutakalt naise reelingu äärde, keeras näoga linna poole, surus ülakeha alla ja lükkas jalad harki.
Ehkki õrn sügistuul jahutas armuvalus vaevlejate kuumavat ihu, võimendus iga puudutus ja suudlus mitmekordseks. Üle ootuste intensiivne asjade käik ilmutas end kui torm merel, pannes kehad liikuma rütmis, mis on sama loomulik kui lainete tekkimine veepinnal. Kaks kirejanus keha laksasid teineteise vastu, unustades kõik muu. Polnud enam vanust, polnud ühiskonna arvamust, polnud minevikku ega tulevikku. Oli ainult see hetk.
Klaasseinal peegelduvad linnatuled särasid nagu tähed, mis olid kui sajad väikesed tunnistajad sellele ülimalt intiimsele koosolemisele. Tähed või inimsilmad – Helenel oli täiesti ükskõik, kas ja kes neid näeb. Nii nagu tema keha, olid ka meeled naudingute vallas, seadmas prioriteediks vaid orgasmini jõudmist. Ülejäänu oli ebaoluline. All linnas võis ju elu jätkuda tavapärases rütmis, aga siin üleval oli aeg peatunud, eraldades muu maailma tegemistest kaks sõgeduse piiril inimhinge, kes üheks olid saamas.
Nautides toimuvat iga ihuraku algosakesega, sulges naine silmad, kadudes oma raamatu ridade vahele, mis kirjutas end praegu ise – tõeline ja elav, täis hullumeelset iha ja igatsetud lähedust, mida ükski sõna ei suudaks edasi anda. Jah, see oli Helene ja Aleksi lugu, mis kirjutatud suudluste, puudutuste ja kirgliku seksi keeles, olles lõpuni arusaadav vaid asjaosalistele endile.
Helene Mossi armastusromaanid:
„Cougar“ 1.–4. osa, 2018–2020 „Üks öö veel“ 1.–2. osa, 2021–2023
„Viimse hingetõmbeni“, 2023
„7 päeva“, 2024
„Ma olen nüüd tagasi“, 2024 „HELENE“, 2025
