Issuu

MA OLEN NÜÜD TAGASI

HELENE MOSS

Kõik romaanis „Ma olen nüüd tagasi” aset leidvad sündmused ja mainitud tegelaskujud on väljamõeldised ega oma reaalsete inimestega mingit seost. Samuti ei peegelda ühegi olukorra kirjeldus ega sellest tulenev arvamus autori isiklikku seisukohta.

Kogu romaani materjal on autorikaitse objekt ning kaitstud autoriõiguse seadusega. Ükskõik millise romaani „Ma olen nüüd tagasi”

katkendi kasutamine ja/või levitamine ärilistel eesmärkidel ilma autori eelneva kirjaliku nõusolekuta on keelatud ja karistatav, mille eest võib rikkujat oodata tsiviil- või kriminaalkaristus. Romaani materjali võib kasutada siis, kui tegu ei ole sooviga saada majanduslikku kasu, vaid informatiivsetel, hariduslikel ja teaduslikel eesmärkidel või isiklikuks tarbeks – sellisel juhul tuleb ära märkida autor ja allikas.

Toimetaja Anu Rooseniit

Küljendaja Sille Martma

Kaanekujundus Midjourney / Helene Moss

ISBN 978-9916-9-3380-0

Trükitud OÜ Greif trükikojas

Pühendan selle raamatu neile, kes jäävad endale alati kindlaks, olenemata sellest, mida arvavad ülejäänud. Neile, kes peavad oma sõna, kui teised murravad. Neile, kes jäävad truuks oma põhimõtetele isegi siis, kui see nõuab ohvreid. Neile, kes ei vali kulgemist mugavustsoonis, vaid arenemise väljakutsetes. Neile, kes usuvad, et kannatlikkus pole nõrkuse märk, vaid tugeva tunnistus. Neile, kes valivad elada, mitte lihtsalt eksisteerida. Eriti aga neile, kes on veendunud, et elu on nautimiseks ja naised armastamiseks.

Autor 2024

Veebis on võimalik tasuta lugeda kolme esimest peatükki: 1. 2. 3. 4. 5. 6. 7. 8. 9. 10.

30. juuni, pühapäev

Otto poleks osanud mitte kunagi arvata, et Pärnust võiks saada tema kodulinn. Või seda, et kellegi võõra inimese sõnad talle niipalju korda lähevad, et tema elu 180 kraadi muudavad. Ei unes ega ilmsi. Viimased kuus aastat pealinna tippülikoolis õppimist, erialaseid koolitusi, enesearengut, vastutusrikast tööd, pidevaid uusi väljakutseid ning tänane Tallinnast siia elama asumine kinnitasid aga vastupidist. Ta oli valmis. Valmis kolima suvepealinna, et näidata maailmale – eriti ühele kindlale naisele –, kes ta tegelikult on. Näidata, et Ottomar Kuningas ei ole mitte mingi mõttetu jobu, keda ära kasutada ja seejärel hüljata võib, vaid hea reputatsiooniga mees, keda austatakse ning kelle arvamust väga kõrgelt hinnatakse. Ja seda isegi riiklikul tasandil.

Sõites kolimisauto ees mööda Tallinna maanteed üle Pärnu silla, lasi Otto autol aknad alla ja hingas sisse värsket mereõhku. Tõsi, kuigi sild viis üle jõest ja mitte merest, võis mees vanduda, et ninna hoovav õhk, mis segunenud kajakate kisa ja spetsiifilise kalalõhnaga, just merelt tuulest kantuna sillani oli jõudnud.

Puudutades ratastega taas maad, sai korraga mereõhust mesine äsja õitsele puhkenud pärnaõite aroom, aga ka see meeldis Ottole, ehkki magusad lõhnad tema lemmikud ei olnud. Täna oli kõik, mis pealinnast Pärnusse saabuja teele jäi, kõrvu kostis ning silma ja ninna ulatus, ainult meeliülendav. Tallinna kiirustav elutempo oli minevik, rohelusest lokkava kuurortlinna võlu ja rahu uus tegelikkus.

„Aah, sa oled nii hea… Veel, veel, kõvemini,“ oigas naine Otto käte vahel, värisedes erutusest üle terve keha. Seda ei pidanud äsja kaitseväest saabunud ja kaheksa kuud tsölibaadis elanud noorele mehele kaks korda ütlema.

Otto avas silmad, muiates endamisi. Ta oli tulnud siia, et teha kõik endast olenev, et viia ellu unistus, mille algosaks oli üksnes kinnisidee. Korter ihaldatud naisega samas majas jahisadama ääres suurepärase vaatega jõele ja töökoht Pärnu linnavalitsuses innovatsiooni osakonna juhina olid hoolikalt läbimõeldud plaani täitmiseks lubav algus.

Kui tavaliselt oli külastanud mees Pärnut paar-kolm korda aastas, põhjuseks sõpradega aja maha võtmine ja ööklubides pidutsemine, siis praegune elumuutus nõudis temalt uue kodulinna kohta spetsiifilisemaid teadmisi kui see, millisesse suunda jäävad Sugar või Sunset. Oli miinimumprogramm teada, kus asuvad olulised üksused, milline on linna taust ja kes on Otto lugupeetud mainet silmas pidades talle kohalikest sobilikud suhtluskaaslased. Linna ajaloo, rahvastiku, ametiasutuste ja osavaldade info oli ta endale juba varem selgeks teinud. Aga eks teooria ole teooria ja praktika midagi muud.

Istudes nüüd siin, kaasaegse kortermaja kahetoalise korteri sametpehmel diivanil, täidetud lootuse ja ootusega ning vaadates

tõtt üksteise otsa laotud pruunide papist kolimiskastidega, noogutas noormees endale tunnustavalt. Uus hubane kodu tupiktänavas aadressil Ringi 60 oli täpselt temavääriline – fakt, mida kinnitas muljetavaldav vaade jõele, sealjuures jahisadamale, ning vaikus, mis sellise luksusega kaasnes. Otto tõusis diivanilt, sirutas kastide tassimisest kangeid ihuliikmeid ning seisatas akna all. Kollakasoranžides toonides päikeseloojang, mis kolmandale korrusele justkui kuldsel kandikul kätte toodi, oli sama kaunis kõigile selle maja jõepoolsete korterite elanikele. Kaasa arvatud temakesele. Ja see vaade oli lummav.

„Tere!“

„Tere!“ lausus kaunis naine rõõmsalt naeratades Ottole vastu, keerutades perfektselt voolujoonelist keha ööklubi Venus tantsuplatsil populaarse diskolaulu saatel. See säravate silmade ja vallatu naeratusega neidis oli jäänud Ottole silma esimesest hetkest, kui ta sõpradega tantsuruumi astus. Pööramata veetlevalt naiselt pilku, kaanis Otto, enne kui teist teretama oli tihanud minna, julgustuseks sisse kaks kokteili. Mis õnneks tasus vaeva, kuna silmarõõm peagi sõbrannade seltskonna tundmatu noormehe vastu vahetas.

Mälestus kuue aasta tagusest kohtumisest venitas Otto suu kriipsuks. Oli mõru mõelda, kuidas nii paljutõotav algus mitte kuhugi ei viinud. Jah, ta võis ju olla tulnud just kaitseväest, ilma töö ja oma elamispinnata, aga kes ütleb, et selle järgi tema üle ainuõige kohut oli mõista? Küll ta oleks varsti tööd leidnud ja naise eest väga hästi hoolt kandnud. Nii öösel kaisus olles kui ka päeval üüri, toidu ja muude eluks vajalike asjade eest makstes. Noormehel oli valus mõelda, kuidas tema rinnus üleöö lõkkele löönud suured tunded

tookord ühepoolseks olid jäänud ja talle järgmisel hommikul ust näidati, tehes nõnda üheselt selgeks, et kõik ilus ja lootustandev, mis neid tol kirglikul ööl sidunud oli, teise poole jaoks mitte midagi ei tähendanud.

„Tule tagasi, kui sa saad mind endale lubada.“

Kõrvus kajavaid sõnu, millega Otto Tallinna kesklinna modernse korteri ukselt minema saadeti, ei olnud võimalik kahtepidi mõista. Öeldud tõenäoliselt rohkem naljaga kui tõemeeli, aga siiski… selles oli oma iva. Iva, mis täna 26-aastase Ottomar Kuninga siia toonud oligi. Motiveerides teda viimase kuue aasta jooksul korduvalt ennast ületama nii isiklikus kui ka tööelus. Tõestades iseendale, et eesmärgid on saavutamiseks, ja maailmale, mida ta tegelikult väärt on.

1. juuli, esmaspäev

Täna tõusis Otto varakult, kuna sisemine ärevus varahommikusest aovalgusest tublisti energiat juurde sai, laskmata ärganul kord silmade avanedes enam uuesti uinuda. Šikk tumesinine ülikond riidepuul ja kastanpruunid kingad esikus viksitult ootamas, millal peremehe selga ja jalga saavad, tõusis noormees voodist ja läks duši alla, et eelmisel õhtul valmis pandud asjad pikalt ootama ei peaks. Värskendav jahe vesi, mis mööda lihaselist selga hooga alla voolas, klaaris hästi pead, viies mõtted eelseisvale päevale. Päevale, mil oli tema esimene tööpäev Pärnu linnavalitsuses. Päevale, millesse ta oli sukeldumas pea ees tundmatusse vette.

Samal ajal, kui linn alles tasapisi ärkas, oli Ottol juba duši all käidud, smuuti joodud, juuksed föönitatud ja peegli ees koht sisse võetud. Täna pidi kõik viimse detailini perfektne olema.

Noormehe silmad liikusid aeglaselt üle iseenda peegelpildi, alustades pisut jonnakatest juustest ja lõpetades triibuliste sokkidega, mille sees varbad üksteise kõrval õndsas ootuses trummeldasid.

Justnagu mehe südagi. Otto kohendas geeliga külgedelt lühikest, pealt pikemat stiilselt sätitud soengut, veendudes, et ükski karv teiste vahelt tähelepanu ei tikuks püüdma, libistades seejärel sõrmed üle paaripäevase lõuahabeme. Toas levis peen maskuliinne parfüüm, mis segunes kergelt aknast sisse voogava hommikuse värske õhuga.

Järg jõudis riietuseni. Valge slim-lõikega triiksärk rõhutamas treenitud keha, kinnitas mees mansetinööbid, kontrollides hoolikalt üle, et need paistaksid välja täpselt nii, nagu peab – elegantselt ja õiges asendis. Ta tõmbas varrukad üles, lastes neil seejärel tagasi langeda. Jah, kõik sobis. Tõmmanud jalga ülikonnapüksid ja selga pintsaku ning kinnitanud püksirihma, liikus riietuja pilk lipsule. Mees tõmbas selle sirgeks, timmides sõlme keskele. Silus siis ilmse rahuloluga pintsakurevääre, lastes liikuda käel pehmelt mööda kangast, veendumaks, et seal polnud ühtegi kortsu ega ebatasasust, sest täna pidi kõik laitmatu välja nägema. Edukate kohtumiste – sealhulgas esimese tööpäeva – õnnestumise aluseks on teadagi korrektne välimus ja sellega kaasnev esmamulje.

Nooblid kingad, mis eelmisel õhtul püüdlikult ära olid viksitud, libisesid mugavalt jalga. Otto sidus kingapaelad kinni, haaras kätte portfelli, kuhu oli pakkinud eelmisel õhtul vajalikud paberid ja sülearvuti, piserdas krae vahele veel sutsu lemmikparfüümi ning naeratas endale. Täiuslik. Kõik pidi olema täiuslik. Ja oligi.

Täna tervitas hommikupäike tööle minejat nii palavalt, et Otto tundis juba jahisadamast möödudes, kuidas pintsak liiast oli. Jah, higistamine võis ju olla tingitud väikesest ärevusest, aga kindlasti ei tulenenud see hirmust, vaid pigem ootusest. Igatahes vältimaks kaenlaaluseid higilaike, võttis ta selle seljast ja heitis üle õla, jätkates enesekindlal sammul teekonda, mis on omane vaid iseteadlikule ja enesega rahulolevale mehele.

Teel uude töökohta tundis Otto, kuidas linna rahulik õhkkond lõõgastas tema närve ja andis enesekindlust veelgi juurde. Kuigi peas keerles paras hulk „kas“-küsimusi, teadis mees liigagi hästi põhjust, mis teda siia oli toonud. Aastatepikkune eeltöö oli tehtud, edasine vaid vormistamise küsimus. Kõik unetult veedetud ööd, kättemaksuplaani sepitsemine, koolis käimine, ametiredelil tõusmine, Pärnu linnavalitsuse tööpakkumiste ja linna üürituru jälgimine, kõige tipuks ihaldatud ametikohale valituks osutumine – see ei olnud niisama. Eesmärk oli teada, sihik kindlalt paigas ja Otto oma plaani keskel kui ootevalmis snaiper, kellel möödalaskmise võimalust valikus polnud.

Vallikääru park oli varahommikuses valguses rohkem kui võluv – päikesekiired mänglesid üksteisega pärnaalleel lehtede ja magusate helekollaste õitega, luues maapinnale kuldseid mosaiike. Et Ottol kiiret polnud, sai ta peatuda ja jälgida, kuidas oravad oksalt oksale hüppasid ja linnud hommikulaulu siristasid. Selline atmosfäär aitas eesootavaks päevaks hästi valmistuda.

Liikudes mööda jõekallast kiirustamata edasi, kuna tööpäeva alguseni oli veel tubli kolmveerand tundi aega, märkas mees, kuidas linn tema ümber vaikselt ärkab. Viikingi hotelli peauksest ilmusid tänavale esimesed turistid, kogunedes bussi, mis nad tõenäoliselt kuhugi ekskursioonile viis, ja spordilembesed inimesed silkasid pargiteid pidi punktist A punkti B, nautides varahommikuse õhu puhtust ja värskust.

Kõndides läbi pargi ja saades osa ümbritsevast ilust, tundis Otto end ometi eraldiseisva, justkui võõrkehana – tal oli oma asi ajada, mida ükski vastutulija ei teadnud ega osanud aimata. Ega tohtinudki.

Otto seisatas Pärnu linnavalitsuse hoone ees täpselt kell kaheksa, lastes silmadega üle imposantse ehitise. Silus siis käega juukseid, lükkas pea kuklasse ja astus majja.

Uues töökohas oli saabuja jaoks kõik valmis. Infolaua töötaja tervitas viisakalt innovatsiooni osakonna juhatajat ning kutsus siis sekretäri, kes juhatas tulevase kolleegi tema kabinetti, kus ta tunnikese rahulikult isekeskis enne esimest koosolekut sai veeta. Tõsi, mitte küll päris üksi, vaid koos Pärnumaa arengustrateegia raamatuga lauanurgal, mis arvatavasti mitte just juhuslikult sinna polnud sattunud. Sellele lisaks muid mappe ja infovoldikuid olekski olnud liialt palju loota, kuna innovatsiooni osakond äsja loodud oli.

Otto pani portfelli käest ja võttis akna all tugitoolis istet. Tema kabinet oli meeldivalt avar ja kaasaegne. Akendest, mis avanesid turuhoonele, kumas sisse mahedat valgust, mis tõi tuppa positiivset suvist vaibi. Laual vaasis tervitas uut töötajat kimp rukkililli, mis pani Otto korraks kulme kergitama, kuivõrd ei paiknenud riigimaja maal põldude vahel, vaid otse kesklinnas. Võimalik, et lilled olid ostetud turult, mis sealsamas üle tee asus.

Surudes endas maha küsimuse, kuidas võib turutädi käest riigiasutus midagi osta, kuna sealt arvet vaevalt saab, suunas Otto pilgu laual olevale arengustrateegiale. Tõusis, läks ja võttis selle kätte ning tuli tagasi ja istus oma kohale. Avas raamatu siis esimeselt leheküljelt ja luges sissejuhatavat teksti, tundes, kuidas iga loetud reaga põnevus kasvas. Tema mõtted liikusid võimalikele projektidele, mida võiks linnas alustada, ning ideedele, mida ellu viia. Innovatsiooni

osakonna juhina oli tal ainukordne võimalus jätta linna arengusse oma jälg. Jah, see oli tohutu vastutus, kuid mitte vähem ka šanss tõestada, milleks ta võimeline on. Kõik need arenguplaanid ja väljavaated, mis Pärnul olid, ootasid nüüd ka tema panust, olles samas osa tema tulevikust.

Otto tõi mõtte tagasi mustale trükikirjale, sirvides lehti ning imetledes strateegia põhjalikkust ja ambitsioonikust, mis pani alates tänasest talle lootuse kasutada maksimaalselt ära omandatud kogemusi, loovust ja praktilist mõtlemist.

Sisenedes sekretäri järel koosolekuruumi, oli tuba juba rahvast täis.

„Tere hommikust, Ottomar! Tule istu mu kõrvale,“ viipas personalijuht üle laua saabujat märgates. Kõikide silmad pöördusid ukse poole. Otto naeratas ja võttis toolil istet. Personalijuht jätkas.

„Kallid kolleegid, mul on au tutvustada teile meie uut innovatsiooni osakonna juhti, Ottomar Kuningat. Ottomar tuleb meile Tallinnast, kus ta juhtis ärilinnakut ja nõustas valitsust innovatsiooniprojektides. Ta on omandanud Tallinna Tehnikaülikoolis magistrikraadi ärijuhtimises ja on tuntud pealinnas oma enneolematute, ning,“ ta keeras end Otto poole, „kohati isegi veidi hullude – kui nii võib öelda – ideede poolest. Mis kõik on vist tänaseks suures osas ka realiseerunud, on mul õigus?“

Otto noogutas nõustumise märgiks, olles enda suursugusest tutvustusest rohkem kui meelitatud.

„Jah, nii on. Tänaseks on viis tööd valmis ja kaks lõpukorral. Tere hommikust kõigile! Mul on suur rõõm teiega liituda.“

Suur rõõm oli kahepoolne, kuna linnavalitsus ootas juba ammu enda sekka kedagi noort, julget ja uuendusmeelset, kes sealset ajast ja arust „aga meil on kogu aeg nii tehtud“ bürokraatlikku mõttelaadi

raputaks. Koosolekul osalejad tutvustasid end järjepanu, alustades IT-teenistusest, jätkates turismiarenduse ja avalike suhetega ning lõpetades arenguosakonnaga, kellel oli tänasel koosolekul kandev roll. Arutanud läbi alanud nädala tegemised, Supeluse tänava rekonstrueerimise ja kolmanda silla avamise edasilükkumise, jõudiski järjekord päevakorrapunktini number 7, kus sõna sai turismi osakonna juht Julia Saar.

„Nagu ütleb Eesti vanasõnagi, et rege rauta suvel ja vankrit talvel, peaksime taas pead kokku panema ja mõtlema välja, kuidas saada tuleval madalhooajal Pärnusse kliente juurde,“ alustas ametnik juttu, liikudes ise suure teleri ette, et näidata slaide, millel numbrid, mis seda väiksemad olid, mida jahedamad kuud suvepealinnas valitsesid.

Otto pilk peatus esinejal, tundes, kuidas aeg ruumis seisma jäi. Naise kastanpruunid lainelised juuksed langesid graatsiliselt õlgadele, raamides tema kaunist nägu ja smaragdrohelisi silmi, mis tundusid eestlase kohta nii ebamaised. Rääkija sihvakas keha, mida rõhutas tagasihoidlikult elegantne hall kleit, liikus ruumis kui õrn tuuleiil, jättes Ottole mulje, et ta vaatab pigem elavat kunstiteost kui tavalist lihast ja luust inimest. Mees kuulas tähelepanelikult, imetledes kõneleja enesekindlust ja kompetentsust. See naine polnud pelgalt ilus, vaid ka väga tark, viies esimest päeva alustanud kolleegi mõtte uitama oluliselt kaugemale, kui eeldanuks aruteldav teema.

„Mis teie arvate?“

Otto kohmetus, mõistes, et tema käest oodati vastust mingile küsimusele, mis tal ühest kõrvast sisse ja teisest välja oli läinud.

„Vabandust, kas te saaksite palun küsimust korrata?“

Otto kõrvalistuja turismiosakonnast muigas, korrates küsimust hea meelega.

„Kas teil esines Tallinnas ka sarnaseid hooajalisi kõikumisi?“

„Mitte küll nii suurelt, aga tuli ette küll, jah,“ vastas Otto kärmelt, mõeldes ise, kuidas ta eelmises töökohas turismiga tegelikult kordagi kokku ei olnud puutunud. Juhtides pealinna kaasaegseimas ärilinnakus innovatsiooni valdkonda, oli tulnud küll ette erinevates valdkondades igasugu põnevaid väljakutseid, aga siiski mitte turismi alal. Tehnoloogilised uuendused, digitaalne transformatsioon, tehisintellekti ja masinõppe projektid, rohetehnoloogia, fintech lahendused, start-up-inkubaatorid – palun väga. Turism, ei. Otto otsustas jääda oma vastuses vaoshoituks, lootes, et sellega jutt lõpebki. Ta eksis.

„Ja kuidas te nendega toime tulite?“

Kuivõrd küsimus puudutas otseselt tema kompetentsi kuuluvat arutelu, tõstis Julia vastajale tähelepaneliku pilgu. Otto tundis, kuidas süda jättis löögi vahele, aga ta kogus end kiirelt. Sisemine diplomaat otsustas vastata küsimusele laiemalt.

„Tõepoolest, igas valdkonnas esineb teatavaid hooajalisi kõikumisi,“ alustas ta üldisemalt juttu. „Kuigi minu eelmises töökohas ei olnud need seotud otseselt turismiga, siis lähenemine selliste väljakutsetega toimetulekuks on sageli sarnane.“

Ta tegi lühikese pausi, jätkates siis enesekindlamalt.

„Meie strateegia põhines kolmel printsiibil: andmete analüüs, paindlik ressursside jaotus ja innovaatiliste lahenduste otsimine. Esiteks uurisime põhjalikult trende ja mustreid, et mõista kõikumiste põhjuseid. Teiseks kohandasime oma meeskonna tööjaotust vastavalt nõudlusele, et ressursid oleksid alati optimaalselt kasutatud. Ja kolmandaks nuputasime pidevalt uusi võimalusi, kuidas vaiksematel perioodidel oma teenuseid või tooteid ümber kujundada nii, et need oleksid atraktiivsed ka madalhooajal.“

Otto lootis, et selliselt läbimõeldud vastus rahuldab küsijat, ning ta hingas kergendatult. Ta lisas: „Ma usun, et sarnast lähenemist saaks rakendada edukalt ka Pärnu turismi kontekstis. Peaksime mõtlema välja, millised unikaalsed rajatised võiksid meelitada külastajaid Pärnusse siis, kui suvi läbi saab. Teha midagi sellist, mida mujal Eestis ei ole. Ja mis oleks nii ainulaadne, et selle pärast sõidetakse spetsiaalselt siia kohale. Ka välismaalt.“

Ruumi sigines lausvaikus. Vaikus, mis oleks kestnud kes teab kui kaua, kui poleks avanenud uks ja saabunud linnapea.

„Vabandust, et ma hilinesin!“

Kõigi pilgud pöördusid taas ukse poole, kus seisis sedapuhku linnapea, näol lai naeratus ja käes suur kimp värvilisi liiliaid. Tulija vaatas ainiti turismi osakonna juhatajat.

„Armas Julia, ära arva, et me su unustasime!“ hüüdis ta rõõmsalt, suundudes otse naise poole.

Ootamatust tähelepanust üllatunud alluva põskedele tõusis kerge puna.

„Viis aastat, Julia! Viis tublit aastat oled sa juba meil Pärnu turismi edendanud,“ ütles linnapea, astudes päevakangelasele sammu lähemale, et teda emmata. „Palju-palju õnne!“

Sekund hiljem kõlas juba laul, mis sealses ühtehoidvas kollektiivis tavaks, ent Otto jaoks harjumatu oli. Tõesti, ametlik meeleolu Pärnus, võrreldes Tallinnaga, oli oluliselt sõbralikum ja soojem, tehes tööle sissesulandumise mõnusalt ladusaks.

„Õnne soovime sul, õnne soovime sul, palju õnne, kallis Julia, õnne soovime sul! Juhhuu!“

Ruumis kajas spontaanne aplaus. Julia silmad läikisid liigutusest, kui ta töökaaslaseid vaatas.

Linnapea jätkas.

„Loodan siiralt, et sa oled meiega veel 50 aastat. Mis sa arvad, kas saame sellega hakkama?“

Naer ja õnnesoovid täitsid ruumi. Julia naeratas, hoides lillekimpu rinna vastas. „Ma ei tea, kas ma 50 just välja vean,“ vastas ta naljatledes, „aga luban, et annan endast parima.“

Kollektiiv kogunes Julia ümber, igaüks sooviga teda kallistada või õnnitleda. Ilmselgelt oli ta armastatud ja austatud kolleeg, kelle pühendumus ja kirg oma töö vastu kontorist kilomeetrite kaugusele paistis.

Kui emotsioonid veidi vaibusid, tõstis keegi häält.

„Kas kooki ja kohvi ka pakutakse?“

Julia, kes ise viie aasta täitumist antud ametikohal nii suureks sündmuseks ei osanud pidada, lubas küpsetada midagi järgmiseks päevaks, ja nii sai jätkuda koosolek, millesse oli nüüd kaasatud ka linnapea.

Kell näitas 17.00, mis tähendas, et tööpäev Pärnu linnavalitsuses oli jõudnud lõpule. Otto sulges sülearvuti, korrastas laual olevad paberid ja sirutas end. Tundus uskumatu, et tema esimene tööpäev oligi ühelpool. Mehe pilk jäi seisma seinal rippuval Pärnu vanalinna kujutaval maalil, mis tundus nüüd veelgi erilisem kui hommikul.

Kuigi ees terendas ei muud kui teadmatus, valdas teda sügav õnnetunne. Mõte sellest, kuhu ta omadega jõudnud oli, tõi suule magusa naeratuse.

Astudes linnavalitsuse hoonest tänavale, tundis Otto kehal mõnusa suvesoojuse paitust. See oli Pärnule kui suvepealinnale nii omane. Oli alati olnud. Ehkki päike oli veel kõrgel, oli selle kõrvetav kuumus taandumas, tuletades trepil seisjale meelde, kui üürike on Eestimaa suvi. Istunud peaaegu terve päeva kinnises ruumis ja

saanud nüüd värske õhu kätte, polnud Ottol kojuminekuga kiiret.

Võtnud endale hetke, otsustas ta seada sammud ranna poole, järgides lisaks mere kutsele sisemist vajadust korrastada mõtteid ja lasta päeva sündmused veel kord peast läbi.

Kõndides mööda Hõbe tänavat, jälgis Otto huviga ümbritsevat linnamelu. Pärnu oli Tallinnast nii erinev. Inimesed jalutasid kiirustamata, ja mis eriti üllatav – isegi ratturid ei kihutanud. Neist mitmed lausa naeratasid vastu tulles. Lihtsalt niisama, ilma, et ta oleks neid kusagil varem kohanud. Otto vähemalt ei tundnud neist küll kedagi. Mis pani teda end kohati veidralt tundma, korraga nii võõra ja ühtlasi tuttavana.

Jõudes rannaparki, tervitas suvepealinna uut elanikku lisaks lahkele rahvale – olid need kohalikud või turistid, kes teab –, roheline elevandipere. Otto peatus hetkeks, arutledes, mida ühist võiks olla elevantidel Pärnuga, otsustades selle välja uurida. Neil pidi mingi seos olema, kuna ta oli juba hommikulgi tööle tulles siin-seal tänavatel betoonist elevante märganud.

Sammudes pikkamisi edasi mere suunas, paistis peagi puude vahelt liivarand, kus käis vaatamata sellele, et tegu oli esmaspäevaga, vilgas puhkamine. Lainete rahustav kohin ja kaugemalt kostev kajakate kisa segunesid liival palli mängivate noorte naeruga.

Tuul kandis ninasõõrmetesse päikesekreemi lõhna, mis tõi meelde mälestusi lapsepõlve suvedest. Veepiiri mööda jalutasid mitmed paarid, kingad näpus. Kaugel sulandusid taevas ja meri üheks siniseks lõpmatuseks, krooniks üksik seilav purjekas, mille valge puri oli silmapiiriga muljetavaldavas kontrastis.

Otto võttis sokid ja kingad jalast ning astus paljajalu peenele valgele liivale, tundes taldade all suve sooja puudutust. Õigemas kohas poleks ta saanud praegu omadega olla. Igas mõttes. Ta istus

pingile ja sulges silmad, tundes suisa füüsiliselt, kuidas päeva pinged lahustusid nagu suhkur teevees. Tunne, mida ei saanud paraku pikalt nautida, kuna mälestused kandsid juba loetud minutite pärast üle keha rakkudesse kuue aasta taguse erutuse, mis teda oli vallanud, kui ta selle naisega, kes lõpuks ta südame murdis, sõnulseletamatult kirgliku öö oli veetnud.

Juba tantsuplatsil oli tunda nende kahe vahel tugevat tõmmet, kui nad liibusid teineteise vastu, tunnetades kaaslase liigutusi, mis vaatamata korralikule alkoholikogusele täielikus sünkroonis toimus. Vähemalt nende enda arvates. Öö edenedes muutusid pilgud pikemaks ja puudutused intensiivsemaks ning sõnu jäi vähemaks. Mida oligi siin rääkida, kui ihud kõnelesid enda eest? Kuniks vaikis muusika ja süttisid laelambid, andes teada, et pidu läbi sai, mille peale naine Otto kõrva juurde puges ja sosistas sinna midagi sellist, mille peale mees innukalt kaasa noogutas, mobiili järele haaras ja sealsamas takso tellis. Selle naise nimel oli ta nõus tegema ükskõik mida. Kui saaks vaid ööd koos jätkata. Mitte enam nii nagu tantsupõrandal, vaid nahk naha vastas, alasti. Joobuda teineteise lähedusest moel, mida kirjanikul ei ole võimalik kirja panna, sest selliseid sõnu, mis iseloomustaks tundmust, kui kirg viib mõistuse, ei ole maailmas olemas.

Taksosõit uue tuttava juurde möödus helikiirusel. Istunud autosse, ei hoolinud naine ohutusreeglitest ega kinnitanud turvavööd. See ei olnud oluline. Tähtis oli vaid see hetk, nemad. Õnneks oli tegu sedatüüpi autoga, mille teavitussignaal tööle ei hakanud, aga kui see oleks ka eirajaid heliga korrale kutsunud, poleks see midagi muutnud.

Naine põimis käed ümber Otto kaela, tõmmates end talle lähemale ning surus oma kuumad huuled mehe suule. Tema silmad olid täis rahuldamata iha, keha nõudlik ja janune. Otto oli hullumas, jõudmata oodata, millal segava särgi seljast ja kitsaks jäänud püksid jalast saab.

Järgmisel hetkel olid nad juba liftis, mis suudlejad imeväel õigele korrusele viis, kuigi keegi nuppu ei vajutanud. Teadvus oli taandunud, andes teed armunäljale, millel mõistuse üle ülemvõim.

Jõudnud korteri uksele, libisesid kaaslanna käed Otto särgi alla, mis oli juba lahti nööbitud, aga kes seda teinud oli, oli teadmata. Nagu ka see, kes nende järel ukse kinni pani. Kui üldse pani. Võib-olla oli see terve öö lahti… Naine tõmbas endal kleidi üle pea ja viskas põrandale, mõjudes julge pealehakkamisega äsja kaitseväest tulnud noormehele, nagu oleks too sattunud peaosatäitjaks pornofilmi. Ja see tunne oli hea. Oi, kui hea. Liiga hea.

Taganedes pisut, naeratas naine kavalalt, keerutades end provokatiivselt rahulduse näljas noore isase härja ees leekivpunases aluspesus kui matadoor.

Suutmata nähtule vastu panna, astus Otto naisele taas lähemale, võttis ta otsustavalt oma käte vahele, suudles tema peent kaela, laskudes huultega järk-järgult allapoole. Õrnema poole hingamine kiirenes, tema sõrmed surusid mehe pead tugevamini enda kiimas ihu vastu, tõmmates teda endale veelgi lähemale.

Järgmine pilt Otto silme ees viis ta juba uhkesse magamistuppa, kus nad kukkusid üheskoos pehme satiiniga kaetud voodisse. Huuled noolimas ahnelt teise huuli, kleepusid kaks keha kirglikult teineteise külge, iga puudutus täis sõnulseletamatut soovi saada üheks. Otto käed liikusid naise kumerustel, tõmmates tal tormakalt pesu seljast, tekitades temas judinaid, mis külmavärinatega sarnanesid. Mõrkjasmagus soov ootamas iga ihurakuga rahuldust, kadus ümbritsev maailm, lubades unustada armatsejatel kõik peale teineteise. Vaikuses, tantsupõranda vilkuvate tulede ja kõrvulukustava muusikata. Vaikuses, kus kõlasid vaid oiged ja ohked, hoolimata majas kehtestatud öörahust või naabrite unest. Vaikuses, mida me nimetame tinglikult vaikuseks seetõttu, et see algas kiirenevatest südametuksetest ja lõppes aeglustuvate hingetõmmetega.

Iga hetk täidetud maksimaalse naudinguga, kannustas iga uus puudutus tegudele. Sellele naisele meeldis Otto nooruslik energia ja vahetu siirus. See, et temake viimati mitmeid kuid tagasi vahekorras oli olnud, ei omanud praegu tähtsust. Mis luges, oli orgasmini jõudmise soov selle äsja tuttavaks saanud noormehega, kelle meelas olek ja füüsiline vorm korralikku keppi lubasid. Lisaks pükstes pungitavale riistale, mis igati sobivas suuruses näis. Ja mis juba ammugi vabastamist ootas. Nii ühtviisi pükstest kui ka ihus pakitsevast pingest. Süda rinnus pekslemas, tõmbas nüüd Otto endalgi alumise kehapoole paljaks, suutmata panna vastu lõõmavale kirele. Suutmata õigemini panna vastu naise soovile näha tema alastust. Näha, katsuda, tunda. Tunda sisenemas enda sisse, mis juba ammugi igavikuna tunduvast ootusest üleni märg oli.

Otto suudles naise paljast nahka, tundes huulte all enneolematut kuumust ja pehmust. Tema liigutused olid täis hõõguvat iha, justkui lõputus armumängus, milles polnud võitjat ega kaotajat, oli vaid piiritu nauding. Nauding, mis tõotas lõppu, kus võidavad mõlemad. Nauding, mida inimhinged maa pealt ja alt otsivad, adumata, et sellist suurepärast võimalust igal sammul võib kohata. Tööpostil, reisil, suhtlusäpis, ööklubis – kus iganes. Hoia vaid silmad lahti, saada signaal välja ja vormista akt ära.

Naine ajas jalad laiali, suunates Otto sõrmed reite hargnemispunkti ning sulges silmad, haarates samal ajal teise riistast, mis magusvalusast ootamisest näppude vahel juba pulseeris. Siin ei olnud enam midagi oodata. Kõik oli valmis. Temake oli valmis. Otto oli valmis. Niisamuti nende meeled ja ihud, mis lausa kisendasid teineteise järele. Otto nihutas end veidi ülespoole, kergitas naise jalgu, surus enda jäigastunud riista tema himurast ootusest libedasse prakku ja käe kõrile, alustades rütmilist rautamist, millest maailmas paremat aktsiooni polnud. Mees kestis õnneks hästi. Plahvatuseni, mis oleks arutut kütmist peatanud, oli veel aega. Ta polnud ainuke. Neid oli kaks. Kaks hullu, kel ei saanud teineteisest küllalt.

Ei himuratest suudlustest, ei tugevatest kallistustest, ei ohjeldamatust seksist. Temakese küüned kraapisid noormehe selga, sest ennast vaos hoida polnud võimalik. Mitte sellisel kireriidal põledes. Ei enne ega pärast seda ööd polnud keegi klammerdunud seksi ajal Otto külge nii kramplikult, kui see naine tol korral. Et lausa küüntega. Mees tundis seda jälle. Oma kujutluspildis. Unistades, et see toimuks praegugi päriselt…

Kuna istumine muutus tasapisi ebamugavaks, avas Otto silmad, tuues end tagasi olevikku. Ta ohkas südamest ja tõusis pingilt, tundes end korraga väsinuna. Vanad mälestused, ärgitades rahuldamatust, tegid haiget, nende uuesti kogemine tuska. Ta sättis end minekule, plaaniga võtta teel koju kerge eine, astudes läbi mõnest restoranist või kohvikust, mida siin praegusel kõrghooajal kui seeni peale vihma iga nurga peal leidus. Lastes ühtlasi ihul rahuneda, varjates vööalust osavalt portfelliga.

Kuigi päev oli alanud vara ja olnud tihedalt tegemisi täis, ei tulnud täna Ottol und. Polnud kahtlustki, et esimesel tööpäeval nähtu ja kogetu oli mõjutanud mehe rahulikku meelt, aga hetkel vaevas teda, kui ta pea padjal und ootas, hoopiski Pärnu. Täpsemalt selle madalhooaeg. Et mida sellega ette saaks võtta.

Ta pani silmad kinni ja läks ajas tagasi istuma jälle pingile, kus peale tööd puhkas, jälgides samal ajal enda ümber suvitajaid, merd, randa. Nähes kõike seda, mida juunist augustini ehk liigagi palju oli ja mis igal talvel nukralt tühjana järgmist suve ootas. Sest Pärnu, teadagi, võrdub turistide jaoks üldiselt ikka mere, päikese ja suvega. Ja madalhooajal, kui, siis heal juhul spaadega. Aga ega rand ju talvel ära ei kao. Merevaade, olgu selleks kasvõi horisondil laiuv jäine lõpmatus, oli ju endiselt seal.

Nüüd läks Ottol uni ära. Ta ajas end istuli, peas kilavad silmad reetmas olukorda, kus sündimas midagi innovaatilist, unikaalset, senikuulmatut. Üks, mis kindel – igal juhul teostatavat. Sest kui Ottomar Kuninga pähe tekkis kord juba mõte, mis rahu ei andnud, oli see reeglina midagi sellist, mida reaalsuses rakendada saab. Pulbitsedes ideest, mis talle endalegi ootamatu, ei jõudnud mees ära oodata, millal sellest Juliale rääkida saab. Ja mitte ainult rääkida, vaid viia ta sinna samasse kohapeale! Ja mitte isegi niisama seal pingil istuda, vaid äkki isegi koos lõunat süüa. Ta telliks hea meelega kaasa mingit naise lemmikrooga ja teeks seal siis sellise pikniku moodi olemise, põrgatades samal ajal mõtteid ja kuulates, mida teine sellest arvab. Otto tahtis näha, kuidas Julia silmad särama löövad, kui ta oma ideed jagab ja kes teab, ehk oleks tal endalgi midagi toetavat lisada? Uni, mis juba ennegi rikutud oli, kadus nüüd lõplikult.

2. juuli, teisipäev

Käes juba teine tass kanget kohvi, seisis Otto oma korruse kohvinurgas, võideldes unega, mis eile õhtul sugugi tulla ei tahtnud ja täna hommikul jällegi lahkuma polnud nõustunud. Silmad pisut punased ja olemine hajameelne, üritas ta end kofeiiniga üles äratada. Öösel peas keerelnud idee oli teda kaua üleval hoidnud, aga see oli seda väärt. Pidi olema.

„Tere hommikust!“ kostis äkki Julia hääl.

„Hommik,“ tuli Ottolt kiiresti vastuseks, mõistes ise juba järgmisel hetkel, et see oleks võinud entusiastlikumalt kõlada. Aga oli juba hilja. Tema unisust märgati.

„Kuule, Ottomar, kui sul on raske ärkvel püsida, siis ma võin sulle rääkida näiteks oma vanaema kindamustritest. See hoiab sind kindlasti üleval...“

Julia hele naer kajas kohvinurgast mööda koridori edasi kui hõbekelluke, mis äratas üles mitte ainult innovatsiooni osakonna juhataja, vaid kogu linnavalitsuse. Naise naer oli nakkav, läites kolleegi väsinud silmades kohe kerged sädemed.

„Kas öö jäi lühikeseks?“

„Jäi pisut jah,“ muigas Otto, olles ise õnnelik, et kohe tööpäeva alguses Juliaga kahekesi sai olla. „Tegelesin poole ööni tööasjadega, ja tead mis?“

Suur naeratus näol, vaatas Julia rääkijat ootusärevalt.

„Nooh?!“

„Ma mõtlesin, et võiksime täna koos lõunatada,“ oli Otto otsekohene. „Ma tahan sulle midagi näidata,“ ta täpsustas juurde, „ja rääkida eilse koosoleku jätkuks turisminduse edendamisest.“

Julia näole ilmus kerge segadus.

„Aga ma tegin ju täna lõunaks rabarberikooki. Mäletad? Pidime tähistama.“

Otto laksas käega vastu laupa.

„Õigus, jah! Vabandust, unustasin. Aga äkki jõuame enne seda ära käia?“

Naine vaatas vestluskaaslast uurivalt.

„Kas sellega on kiire? Või sobiks õhtul ka?“

Otto mõtles hetke.

„Jah, muidugi. Õhtu sobib väga hästi. Isegi paremini.“

Julia kõlgutas lõbusalt jalgu üle pingiääre, pusides samal ajal pulkadega karbis, et haarata nende vahele järgmine sushi.

„Siin, meie rannas?“

„Mhm.“

„Ja oleksid üleni läbipaistvast klaasist?“

Otto noogutas.

„Ja liiguksid üles-alla?“

„Just.“

„Et lihtsalt istud ja oled?“

„Täpselt nii. Turistid saaksid neid broneerida tunni kaupa. See projekt tõstaks Pärnu profiili innovaatilise ja jätkusuutliku turismisihtkohana. Külastajad saaksid nautida virmalisi või merevaadet ükskõik millise ilmaga, kogu aasta. Või varahommikust päikesetõusu ja hilisõhtust loojangut.“

Julia oli kuuldust rohkem kui hämmingus.

„Kas seal sees suvel liiga palavaks ei lähe, kui need üleni klaasist on?“

„Mkm,“ raputas Otto pead, „automaatne süsteem hoiab õhu hapnikurikka ja paraja temperatuuriga. Kui õues on külm, siis kütab. Kui palav, jahutab.“

„Ja kust ta selle energia saab?“

„Päikesepaneelidest.“

„Aga kui päikest ei ole? Mõnikord ei paista päikest mitu nädalat.“

Otto muigas. Talle meeldis Julia ratsionaalne arutlusvõime.

„Selle pärast ei pea meie muretsema. Tänapäeva paneelid on juba nii nutikad, et neile piisab pilvetagusest päikesest.“

Naine noogutas. Ta ei pidanud tõesti kõigest kõike teadma.

Kuigi oleks tahtnud.

„Aga kui päike paistab lagipähe, kas siis silmadel valus ei hakka? Või on paneelid katusel?“

„Ei-ei,“ selgitas mees kiirelt, nuputades jooksvalt lahendusi, mis veatult töötaksid. „Paneelid oleks sellel katusepoolel, mis jääb istumiskohtade taha. Nii ei sega need vaatevälja. Kui on ere päike, tumenevad klaasid kuigivõrd. Või saab tõmmata ette kardinad nagu Lapimaal igludes. Ainult, et seal on iglud maa peal, aga meie omad oleks maapinnast kõrgemal.“

„Kui kõrgel?“

„Näiteks viis kuni kümme meetrit, mõni ehk isegi kakskümmend. Ja nii, nagu saab kapslit üles-alla liigutada, saab seda keerata ka ringiratast ümber oma telje.“

Kuuldu oli muljetavaldav. Julia kujutas liigagi hästi ette, kuidas ta naudiks ise sealsamas tähistaevast ja koiduvalgust. Ta jätkas entusiastlikult.

„Seal saaks siis ju mediteerida ka. Ja joogat teha. Mitte ainult istuda.“

„Kõike saab. Sünnipäeva võib ka pidada, või koosolekut, näiteks kuni nelja või kuue inimesega. Selline oleks just paras perele või väiksemale seltskonnale. Ma ei ole veel lõpuni mõelnud, kui mitu inimest maksimaalselt mahtuda võiks. See on nii värske idee, alles eile õhtul tulin selle peale.“

Julia kuulas meest ammulisui.

„Mul ei ole sõnu. See kõlab nagu ulmefilmis,“ lausus ta tõsimeeli, „aga ma arvan, et see on just piisavalt hull idee, et võiks töötada. Kujuta ette – Pärnu, Eesti oma väike Dubai, kus turistid saavad nautida luksust ja mereääres olemist ühekorraga.“

„Nii et sulle meeldib see mõte?“ ei saanud jätta Otto küsimata, kuigi naise silmadest oli vaimustust lihtne välja lugeda.

Julia lonksas pudelist sõõmu vett.

„Absoluutselt! Mina olen kahe käega poolt.“

„Kas linnal oleks selleks raha?“

„Kui eelmisel aastal eelarve kinnitati, siis saime omale innovatsioonifondi projektide reale miljon eurot, millele lisati sel aastal lisaeelarvega kuigipalju juurde. Kui palju, ma täpselt ei teagi, kuna see teema pandi pausile, sest ükski ettepanek teha midagi uuenduslikku ei saanud piisavalt toetust. Sa peaks kindlasti selle idee lõpuni lihvima ja siis koos eeldatava kuluarvestusega koosolekul esitama.“

„Arvad?“

Julia vaatas Ottole imekaunite kiiskavroheliste silmadega sügavalt otsa.

„Igatahes. Millal sa selle valmis saaksid?“

„Millal järgmine koosolek on?“

„Esmaspäeval.“

„No siis esmaspäevaks saangi.“

Oli see rohkem imestus või imetlus, mida Julia Otto vastu tundis, ei teadnud ta isegi, aga respekt uue kolleegi ees kasvas temas iga koosoldud hetkega. Linnavalitsuses oli juba jõutud arutada võimalust turismi edendamise rahadega katta muid kulusid, mis õnneks paari kuu eest parkimistasude tõstmisega rahule jäeti, ent tõesti – lootus saada sihtotstarbeliselt kulutada enda hüvanguks raha, mis selleks mõeldud oligi, tundus hetkel käegakatsutavam kui kunagi varem. Julia ei varjanud rõõmu.

„Kus sa küll enne olid?“

„Tallinnas.“

Vastus, mis oli tegelikult juba ette teada, ajas mõlemaid naerma.

Ja mõlgutama mõtteid, kuhu selline küsimus edasi võiks viia. Julia jätkas.

„Ma olen ka Tallinnast pärit.“

Otto nägu väljendas siirast imestust.

„Ja mis sind siia tõi, kui tohib küsida?“

Naine muigas.

„Tarmo. Tarmo on siis minu mees. Kolisin siia tema juurde viis aastat tagasi.“

Otto noogutas, jäädes pisut mõtlikuks.

„Sulle meeldib siin?“

„Väga.“

„Rohkem kui Tallinnas?“

„Mhm, siin on palju rahulikum. Ja pole liiklusummikuid.“ Ta naeris. „Kui foori taga seisab viis autot, on see juba meie jaoks ummik.“

Otto suunurgad tõusid üles.

„See on jah väikelinnade võlu.“

Julia pani söögipulgad tagasi tühja sushi-karpi. Õhtusöök oli lõppenud, ent jututeemad veel mitte.

„Aga miks sina tulid?“

See oli küsimus, millele mehel vastust polnud. Sest ta ei olnud kordagi selle peale mõelnud, et kui küsitakse, mida öelda. Ja valetada ta ei tahtnud. Samas, kimbatus oli tuntav närvilõpmeteni.

„Ma…“ kogus ta end kiirelt, „minu jaoks oli Tallinn liiga suur, kiire ja mürarikas, kus on lihtne läbi põleda. Pärnu tundus hea variant kolida vaiksemasse kohta. Ühest pealinnast teise.“

Julia kõkutas naerda.

„No suvepealinnal on selle üle küll ainult väga hea meel!“

Oi, kuidas Otto oleks tahtnud küsida, kas ka naisel, aga see ei sobinud. Ometi kinnitus tema pilk Juliale pikemalt, kui oleks olnud sünnis, arutledes endamisi, kas võis olla, et naise silmist kumas korraks segadus, nagu püüaks too meelde tuletada, kust nad teineteist

tunnevad. Otto hoidis oma näoilme neutraalsena, kuigi adrenaliinitase tõusis kehas märgatavalt. Sisetunne ei petnud. Julia keeras end tervenisti mehe poole, jäädes talle ainiti otsa vaatama. „Kas võib olla, et me oleme varem kohtunud? Ma vaatasin juba eile, et oleksin sind justkui kusagil näinud, aga ei tule meelde, kus.“

8. juuli, esmaspäev

„Nutikad rannakapslid?“ ei suutnud arengu osakonna juht üllatust tagasi hoida. „Meil on terve nimekiri hotellidest ja spaadest, mida talvel klientidega täita ja me hakkame ehitama uusi!“

Ta vaatas küsivalt kolleegide suunas, oodates oma vastulausele toetust. Otto sirutas end toolil.

„Me ei hakkaks pakkuma majutust, vaid kapslite automatiseeritud kasutusvõimalust, nagu näiteks tenniseväljakute rent. Arvestus on tunnipõhine – kui kaua kasutad, nii palju eest maksad. Tasu võetakse kaardilt maha broneeringut kinnitades. Sisustuses ei ole voodit ega kanalisatsiooni, vaid tugitoolid ja väike laud. Põrandal on vaip. Samas on piisavalt ruumi panna maha matt ja teha soovi korral joogat. Kõik on valmistatud taaskasutatavatest materjalidest, välja arvatus kapsli klaas ja tehnilised lahendused. Me ühendame loodusläheduse, tehnoloogia ja heaolu, pakkudes külastajatele unikaalse elamusena vaadet, kordumatuid emotsioone. Mitte ööbimisvõimalust.“

Laskmata ennast katkestusest häirida, käivitas Otto slaidiesitluse, mille tehisintellekti abiga loonud oli, selgitades juurde kõne all olevate kapslite kasutajamugavust, multifunktsionaalsust,

keskkonnasõbralikkust, unikaalsust, finantsanalüüsi ja mis seal salata, eelkõige turiste meelitavat atraktiivsust. Rõhutades seejuures fakti, et mainitud kapslid kohalikele hotellidele mitte mingil moel konkurentsi ei paku, vaid hoopis teene teevad, meelitades turiste

Pärnusse eksklusiivselt aega veetma, suunates nad hiljem edasi hotelli, sest kapslites magada pole võimalik ning see oleks ka kliendile kulu mõttes ebamõistlik. Pluss, ta toonitas uuesti – kapslites puudub kanalisatsioon ning aknaid, mida avada, pole, kui kellelgi peaks häda tulema. Uks avaneb vaid siis, kui kapsel on laskunud alla maa peale. Välja arvatud SOS-olukorra puhul.

Oli näha, et Ottol oli kontseptsioon korralikult läbi mõeldud.

Kahtlemata oli projekti tugevuseks innovaatilisus, millel oli mitmeid pooltargumente, kuivõrd oleks tegu ökoloogiliste ja isemajandavate rannakapslitega, ahvatledes nõnda turiste külastama Pärnut aasta läbi.

Kuulanud Otto jutu lõpuni, tundis arenguosakonna juht, kuidas tema jaoks sai kõike korraga liiga palju. Ta pöördus kolleegide poole, kes kõik vähemal või rohkemal määral üllatuslikust ideest sõnatud olid.

„Ma ei tea, mina ei oska sellest midagi arvata. On teil mõtteid?“

Töökaaslased ei osanud asjast samuti midagi arvata. Või pigem ei julgenud. Välja arvatud Julia, kelle rohelised silmad särasid kaunis näos kui kalliskivid.

„Minule nutikate rannakapslite idee meeldib,“ ei hoidnud ta arvamust enda teada. „Ma leian, et see võiks olla just see, mida Pärnu vajab, et eristuda teistest kuurortlinnadest ja meelitada turiste siia aasta läbi. Mõistlik oleks vaadata siinkohal ka suurt pilti – nad käivad siin poodides ja restoranides, ehk külastavad ka kultuurisündmusi. Ja maksud tulevad, teadagi, linna kassasse.“

Selline vastus küsimuse tõstatajale meeldis, ent tundus siiski üle jõu käivat.

„Soovib keegi veel midagi lisada?“

Sõna võttis IT-teenuste juht.

„Mõte on iseenesest tore, aga mul tekkis küsimus, et kui me nimetame need kapslid nutikateks, siis mille poolest need õieti nutikad on? See, et nendega saab liikuda kohapeal ringiratast või üles ja alla, ei tee minu meelest neid nutikaks. Mingit lisaväärtust võiks veel juures olla – näiteks võimalust kuulata erinevates keeltes juttu Pärnu ajaloost või muusikat. Või kodeerida juhtpaneeli mõni interaktiivne mäng. Midagi sellist.“

Otto noogutas nõustumise märgiks.

„Aitäh, see on väga hea ettepanek.“

Arenguosakonna juht võttis sõnajärje üle.

„Midagi veel?“

Vaikus. Ju siis ei olnud. Ta pöördus Otto poole.

„Ma arvan, et me võiksime tulla selle projekti juurde tagasi järgmisel aastal, siis kui…“

Arutelude alusetu venitamine ja otsuste edasilükkamine ei olnud aga innovatsiooni osakonna juhile omane. Lisaks sellele, et hetkel oli tegu täiesti põhjendamatu seisukohaga.

„Ometi on meile eraldatud selleks raha?“

„Nojaa,“ viivitati vastusega.

„Kui palju?“

Otto kindlameelsus ja otsekohesus seista kompromissitult enda idee eest oli siin majas midagi uut. Tema küsimust ei olnud võimalik ignoreerida.

„Kaks miljonit.“

„Hästi. Sellega saame neid päris mitu tükki teha.“

Koputus uksele tõi Otto välja hanke tingimuste regulatsioonidest, mida ta mitu tundi uurinud oli. Jah, hommikune koosolek oli läinud edukalt, aga see ei tähendanud veel, et asi töösse läheb. Kas Pärnu vajab nutikaid rannakapsleid või mitte, otsustab ikkagi linnavolikogu.

Mees tõstis riigihanke seaduse pügalatelt silmad.

„Jah, sisse!“

„Kas ma võin tulla? Ega ma ei sega?“

Nähes, kes tuli, kaardusid Ottol suunurgad kõrvuni.

„Jah. Ei. Muidugi ei sega! Tule edasi,“ pusserdas ta sõnadega, olles ise veel mõtetega riigihanke tingimuste juures. „Kuidas ma saan sind aidata?“

Võtnud akna all diivanil istet, Julia naeratas. Tal oli imeilus naeratus.

„Ma tulin tegelikult küsima, kuidas saaksin mina sind aidata. Nüüd, kui meid määrati koos seda projekti vedama… ma ei kujuta ette, mida ma peaksin tegema,“ tunnistas ta. „Ma pole kunagi nii suuremahulise projektiga, eriti veel sellise nutikaga, kokku puutunud.“ Ta tõstis käed, žestikuleerides jutule elavalt kaasa. „Ära nüüd arva, et ma ei tahaks selles kaasa lüüa, väga tahan, aga ma lihtsalt ei tea, kuidas.“

Naeratus Julia suul muutus häbelikuks, reetes mõningast ebakindlust. Tema silmad särasid uudishimust ja ootusärevusest, kui ta oma ausale ülestunnistusele vastust ootas.

Otto naeratas soojalt, tõusis laua tagant ning tuli ja istus Julia kõrvale diivanile, tundes naise lähedusest mõnusat erutust.

„Ära muretse,“ vastas ta rahuliku häälega, surudes endas maha ootamatut närvilisust. Olla sellest kaunist naisest vaid mõnekümne sentimeetri kaugusel, tunda tema peent parfüümi ja mitte uppuda

tema mererohelistesse silmadesse, ei olnud kerge ülesanne. Kuigi

Julia juuresolekul oli üksnes tööle keskenduda ilmvõimatu, püüdis Otto end kokku võtta.

„See projekt on minu jaoks samamoodi uus väljakutse. Küll me hakkama saame. Ja muideks,“ mees muigas varjamatult, „enne kui me nende kapslite projektiga tegelema hakkame, saaksid sa olla abiks hoopis ühel teisel teemal.“

Julia elavnes. Arendada viis aastat turismi oli kõike muud kui niisama aja tühja kulutamine. Tal oli oma valdkonnas palju teadmisi ja kogemusi, mida jagada. Ta ootas huviga, valmis vastama ükskõik millisele Pärnu turismindusse puutuvale küsimusele. Mees jätkas.

„See rabarberikook… Kas seda oleks palun võimalik mõni päev veel saada?“

Sellise palve peale purtsatas naine naerma.

„Ja see oligi?“

„Nojah.“

„Issver!“ kajas toas hele naer. „Ütle ainult, millal sa tahad ja ma teen!“

„Päriselt?“

Julia silmad särasid lõbusalt, kui ta vastas: „No kui sa nii ilusti küsid, siis muidugi!“

„Eee…“ kokutas mees, „täna, homme, ülehomme. Iga päev.“

„Hästi, teen siis ükspäev jälle,“ nõustuti kohe, „aga ainult tingimusel, et sa räägid mulle nendest rannakapslitest lähemalt. Ausalt öeldes ma ei kujuta ette, mida ma selles projektis teha saan, aga luban, et annan endast parima.“

„See on aus kaup,“ vastas Otto naeratades. „Minu ideed sinu koogi vastu.“

Ja Otto rääkis. Kordas slaidiesitlust, arutles erinevate variantide üle ja uuris naiseltki, mida too asjast arvas, laksates endale siis käega otsaette.

„Kuule, aga äkki me leiutame praegu jalgratast?“

Mõistmata küsimuse tagamaad, oli Julia ootusärev. Mees selgitas ruttu.

„Kindlasti on sellised kapslid juba kusagil olemas… Oot,“ Ta läks tagasi laua juurde, istus arvuti taha, otsides ja leides sealt, mida vaja, hüpates seepeale toolilt püsti. „Aga muidugi! Kuidas ma küll kohe selle peale ei tulnud?“ Ta kõndis naise ette, jäädes teda krutskiga silmis takseerima. „Tead, mis me teeme?“

Julial polnud aimugi. Ta vaatas meest suuril silmil, oskamata midagi pakkuda.

„Me sõidame Singapuri!“

Imestanud isegi, kui briljantse plaani peale ta oli tulnud, lasi Otto end diivanile pikali, jäädes vaatama lakke, hinges segadus – kust see tuli, ta aru ei saanud. Julia oli lahkunud kabinetist juba mõne aja eest, ent tema vastupandamatu parfüüm hõljus endiselt toas. Ja sel oli Otto üle mingi kummaline mõjuvõim. Võim, mille vastu tal rohtu polnud, muutes noormehe salamisi nii teovõimetuks, et temast kadus tahtmine enam midagi teha. Piisas sellest, et ta lihtsalt oli. Päev oli olnud juba üsna teguderohke ning istuda niisama veel paar tundi, et tõestada oma kohalolu, tundus puhas ajaraisk. Aga kord oli riigiasutuses selline, nii et koju veel minna ei saanud, ja nõnda ta seal üksi aega veetiski. Mõlgutades mõtteid, mis mitte ainult hinge segadust juurde, vaid ka südamesse tühjuse tagasi tõid.

Uudishimulikud päikesekiired tungimas läbi kardinapragude, sosistas varajane hommik kuuldamatult õndsas unes olijatele kõrvu uue päeva algusest, paitades oma soojusega kahte keha, kes teineteise embuses magusasti magasid. Otto ärkas esimesena, lastes aeglaselt silmadega üle sügavas unes kaaslase, kes oli rohkem kui jumalik. Öö temaga oli jumalik. Suudlused jumalikud. Lähedus jumalik. Tema kastanpruunid juuksed padjal laiali nagu jumalik oreool. Ühesõnaga kõik. Otto muheles.

Julia õrn ja siidjas nahk säras hommikuvalguses eelmisel õhtul sisse kreemitatud losjooni kuldsest läikest. Huuled olid pisut paokil, ümarad ja ahvatlevad nagu küpsed kirsid. Pikad ripsmed värelesid kergelt kui liblikatiivad, andes märku unenägudest, mis teda enda hõlmas hoidsid.

Otto imetles kaaslanna alastuse iga kurvi ja joont, mis ihult maha libisenud teki alt paljastus. Ta naeratas endamisi, tajudes, kuidas tema süda täitus rahuloluga. Tundus uskumatu, et üks juhuslik kohtumine ööklubis võib viia nii kirgliku ja imelise ööni. Elu tundus tõesti täis üllatusi, ja see naine tema kõrval oli neist kõige imelisem.

Otto sirutas käe ja puudutas ettevaatlikult magaja õlga, tundes tema naha meelitavat pehmust.

Tundeküllane ärkamine oli täis vaikust ja intiimsust, näides ajatu, lõpmatuna.

Nüüd, hommikuvalguses, adus Otto, kuidas viimane öö oli tema sees midagi muutnud. See taevalik naine tähendas tema jaoks kindlasti enamat kui juhuslikku kohtumist, olles äratanud temas tunded, mida noormees polnud ammu tundnud.

Ootamatust tutvumisest ja sellele järgnenud kirglikust ööst enam kui lootusrikas Otto puges sügavamale koheva teki alla ja asetas käe üle naise, andes justkui sellise alateadliku lükkega Universumile teada, et see kaunis kaaslane tema jagu on, ning uinus taas.

Oligi. Sel ööl. Oleks võinud terve elu olla. Otto ajas ennast istuli, kuna pikali olles joonistus liigagi hästi silme ette viimane mälestus ühisest koosolemisest, kui ta niimoodi voodis lamades magavat naist enda kaisus hoidnud oli. Kuniks temake ärkas ja noormehe unistustele järsu lõpu oli teinud, teda uksele saates.

„Tule tagasi, kui sa saad mind endale lubada.“

Need sõnad rikkusid kõik selle, mis oleks võinud olla algus millelegi ilusale.

See Julia, keda Otto tööl nägi, oli väga erinev sellest naisest, kellega ta kuus aastat tagasi öö oli veetnud. Professionaalne, enesekindel, aga ka soe ja sõbralik. Otto ei suutnud uskuda, et Julia teda ära ei tundnud. Oli ta siis tõesti nii palju muutunud? Või oli ta naise jaoks olnud lihtsalt üks tähtsusetu ühekordne sekspartner, kes ei väärinudki meelespidamist?

Otto koges endas tärkavat segadust. Kui ta ühelt poolt tahtis endiselt Juliale kätte maksta, näidata, et ta on nüüd edukas ja lugupeetud mees, siis teisalt oli ta lummatud sellest uuest Juliast, kellega tööl suhtles. Ta silmitses oma käsi, meenutades, kuidas naine nende vahel naudingute kütkes kui boamadu väänelnud oli. Ja mis täna avaliku sektori dokumente hoidsid. Ning lennupiletite broneeringut tegid. Ukse lukustasid. Needsamad käed. Uskumatu, kui muutuv ikka kõik siin elus oli. Nagu ta isegi. Ja mitte ainult loomu poolest, olles täna targem ja küpsem kui aastaid tagasi, vaid ka välimuselt. Regulaarne trenn, mille lihaseline tulemus oli näha tema laial ülakehal ja trimmis jalgadel, enesekindel hoiak, mis väljendus tema sirges seljas ja kindlas pilgus, ning stiilne soeng selle siilipea asemel, mida ta kaitseväest naasnuna kandnud oli – kõik oli muutunud. Varem ebakindel ja endasse tõmbunud, oli temast

saanud tänaseks oma ala professionaal, kes teadis, kuidas end kehtestada. Mõni ime siis, et teda ära ei tuntud. Hämada eile pargipingil, et nad varem tõenäoliselt kusagil seminaril olid juhtunud kohtuma, kust Otto Juliale tuttav tundus, oli osav lüke. Väga osav.

„Issand, ma ei ole sellega kunagi sõitnud,“ muigas Julia varjamatult, põrnitsedes linnavalitsuse maja ette pargitud elektrilist tõukeratast.

Kell oli saanud viis ja tööpäev läbi ning saabunud aeg koju minna, mida ta tavaliselt alati jalgsi või rattaga tegi. Tõsi, vihmase ilmaga tuli Tarmo järgi või sõidutas takso teda koju. Täna aga, ole lahke, ei leppinud Otto eitava vastusega, utsitades proovima elektritõukeratast, mis omajagu hirmutav tundus.

„Kas sa jalgrattaga oskad sõita?“

Naine noogutas.

„Väga hea, siis pole tasakaaluga probleemi.“

Julia vangutas pead.

„Kuule, aga ma olen ju kleidiga. Kui ma kukun, on ribad taga.“

„Mhm,“ naeris mees. „Ära muretse, kui kukud, siis vähemalt stiilselt. Ma juba näen homset Pärnu Postimehe esikaant.“ Ta vedas nimetissõrmega õhus pika kriipsu. „Pärnu kõrge turismiametniku ohverdus linna tänavate testimisel: tõukeratas 1 : kleit 0.“

Julia vaatas Ottot suuril silmil.

„Kust sul nüüd see tuli?“

Mees kehitas õlgu, endal kaval nägu peas.

„Ärgem unustagem, et ma olen ikkagi innovatsiooni osakonna juhataja, eks.“

„Ja mis kõrge ametnik? Ma olen tavaline hall hiireke.“

Seda öelnud, turtsatas Julia naerma, oodates mehe reaktsiooni.

„Ja-jaa.“

Otto naerukõlksatus täitis õhu, silmadesse ilmus vallatu sädelus. Ta jätkas.

„Aga tõsiselt rääkides oled sa kõike muud kui hall hiireke. Sa paned terve Pärnu linnavalitsuse särama. Ja kui sa nüüd sellele tõukerattale hoo sisse saad, siis ma olen kindel, et sa paned särama ka kõik need inimesed, kes vastu sõidavad.“

Olemata harjunud selliste komplimentidega, Julia punastas.

Kodus ei jaganud Tarmo üldse meelitusi. Parimal juhul näpistas tagumikust. Millal abikaasa viimati armastust oli avaldanud või teda kiitnud, ta isegi ei mäletanud.

„Hästi-hästi,“ nõustus ta. „Ma proovin. Aga kui ma kleidi katki kukun, ostad sina mulle uue!“

„Nõus!“ hüüatas Otto rõõmsalt. „Ja kui sa kukud graatsiliselt, ostan jäätist ka.“

Naer ei tahtnud lõppeda. Julia pani käekoti risti üle rinna, astudes ettevaatlikult tõukerattale, mida Otto paigal hoidis. Täna jättis mees portfelli kabinetti, mis andis nüüd vabad käed.

„Valmis?“ küsis ta, näidanud, kus on gaas ja pidurid.

„Ei,“ vastas Julia ausalt.

„Super!“ hüüdis Otto. „Siis on minek!“

Ja nad läksidki – Julia ebakindlalt balansseerides ees ja Otto tema taga teisel tõukerattal, valmis iga hetk appi ruttama. Ohjeldamatu naer kajas üle linnavalitsuse esise, kuulutades maailmale, et tööpäev oli lõppenud.

„Ma tegin seda! Ma tõesti tegin seda!“ hüüdis Julia rõõmsalt, aeglustades keset Supeluse tänavat, mis suvisel ajal autovabana puhkajate päralt oli, tõukerattal hoo maha. Otto peatus naerusuisena tema kõrval.

„Ja kleit on endiselt terve!“ lisas ta.

Julia otsis pilguga mehe silmi.

„Tänan sind, Ottomar. Ilma sinu utsitamiseta ei oleks ma sellega kunagi julgenud sõita.“

Otto muigas magusalt.

„Never say never. Sa olid väga tubli!“

Ta lõpetas tõukeratastel sõiduaja, parkides mõlemad tee äärde, küsides seejärel justkui muuseas: „Ega sa praegu kuhugi ei kiirusta?“

Julia mõtles viivu. Tarmo läks täna peale tööd trenni ja muid plaane nende perel polnud. Ta raputas pead.

„Väga hea, siis ma teen ettepaneku sinu edukat tõukerattasõitu pisut tähistada.“

Julial hakkas süda kiiremini lööma.

„Tähistada?“

„Jah,“ vastas Otto. „Ma kuulsin,“ ta osutas nendest paarikümne meetri kaugusel asuvale Supelsakste kohvikule, „et siit saab maailma parimat Napoleoni kooki. Mis sa arvad?“

Julia kõhkles hetkeks, pidades endaga aru, kui sobilik või mittesobilik on tal Ottomariga kohvikusse minna. Oli ta ju ikkagi abielunaine ja nad vaevu tundsid teineteist. Aga ilm oli ilus ja rutata koju, et seal üksi olla, polnud midagi sellist, mis kohvikusse mineku üle trumpaks.

„Mulle sobib.“

„Pärast seda, kui Pärnu kaotas oma tähtsuse kindluslinnana, jäi suur osa kindlusega seonduvatest hoonetest kasutuseta, hakkas lagunema ja nende asemel hakati ehitama ladusid ja teisi kaubanduslinnale olulisi ehitisi. Üht hiiglasuurt laohoonet hakati rahvasuus kutsuma Elevandi aidaks ja selle järgi nimetati see tänav Elevandi tänavaks. Minu teada võibki seda pidada Pärnu elevantide teekonna

alguseks. 1938,“ Julia jäi mõttesse, „või oli see 1939, sammusid kusjuures üle suure silla päris elevandid, siis, kui Pärnusse tuli Saksamaalt rändtsirkus.“

Otto kuulas Julia juttu ammuli sui. „Vau, päris elevandid?“ „Mhm,“ noogutas naine innukalt. „Sellepärast tervitabki alates 2021. aastast Rannapargis jalutajaid rannahoone juurde viiva tee ääres igiroheline elevandipere. Ja kui me pidasime linnavalitsuses plaani, kuidas tähistada kõige mõistlikumal viisil autoliikluseks suletud teeotsi, siis tundus igati loogiline, et 2021., Pärnu kuurordi 185. sünnipäeva-aasta suvel, võiksid seal olla just betoonist elevandid. Neid sai sinna terve kari. Täidavad hästi liikluse reguleerimise funktsiooni ja kui palju rõõmu need lastele valmistavad, sest nende otsas saab ju turnida!“

Otto tänas põneva info eest, mis temas vastust oli oodanud, ja lõpetas Nizza salati söömise, pannes kahvli koos noaga kõrvuti tühjale taldrikule. Viimasele mahlasele lõheampsule rüüpas ta peale jahedat Rieslingut, mille iga lonks jättis keelele küpse virsiku ja õuna värskuse ning tasakaalustatud tsitrusviljade maitse. Tabav võrdlus, mida sai öelda ka Julia kohta, kelle sees olid Otto arvates peidus ühtviisi nii kuue aasta tagune minevikusärtsakus kui ka täna etenduv leebus. Nähes, et ka Julial hakkas salat otsa saama ja pokaal tühjenema, täitis mees ettekandjat ootamata klaasid ise. Kõik sujus veatult.

150 aastat vanas helekollases puitmajas asuv Supelsakste kohvik oli täis õhtuse päikese sooja valgust, mis voolas majja suurtest akendest, luues oskuslikult kokku sobitatud värvilise mööbli, laudlinade, nõude ja peenralilledega erakordselt hubase õhkkonna. Kohviku õhus hõljus värskelt küpsetatud magusate saiakeste aroom,

segunedes peene oakohvi lõhnaga. Igal detailil oli siin väärikas majas oma lugu rääkida, igal nurgatagusel oma saladus, mida varjata. See kohvik oli ideaalne varjupaik neile, kes soovisid unustada argipäeva kiirustava rütmi ning lasta end kaasa viia õdususel ja võrratutel maitsetel. Koht, kus istusid vastsed linnavalitsuse kolleegid, asus sobivalt pehmel diivanil omaette nurgas, pakkudes neilegi soovitud privaatsust ja mugavust, samas head vaadet küpsetiste letile.

Napoleoni kook oli tõepoolest imeline – õhuke, krõbe lehttaigen vaheldus kreemja täidisega, moodustades täiusliku tekstuuride ja maitsete sümbioosi. Julia võttis cappuccino kõrvale esimese ampsu ja sulges silmad, nautides koogi hõrku maitset.

„Sul on õigus,“ mõmises ta, kui oli suutäie alla neelanud. „Või, tähendab, neil kes sulle rääkisid, et selle Napoleoni koogi pärast tasub siia tulla.“

Otto naeratas, silmad säramas.

„Raamatupidamise Kertu täna kohvinurgas soovitas.“

„Kertu? Raamatupidamisel on ju oma korrusel kohvinurk, mida ta meie juures tegi?“

Mees kehitas õlgu, tõstes pokaali.

„Ma ei tea. Suve terviseks!“

Oi, kuidas ta oleks tahtnud öelda, et nende taaskohtumise terviseks, aga ilmselgelt polnud selline asi võimalik. Täna veel mitte. Nii et mõte tervitada suvepealinnas suve tundus igati paslik. Ta täiendas: „Ja Pärnu terviseks!“

Selline toost meeldis Juliale, kes kogu hingest Pärnut armastas. Ta kõlistas enda pokaali Otto oma vastu, lisades: „Pärnu innovaatilise tuleviku terviseks!“

Mees naeratas. Kuuldu tegi südame alt soojaks. Ta võttis klaasist mitu lonksu järjest.

„Just.“

Tervitanud Pärnu tulevikku ja suve, asetas Julia klaasi lauale, märgates endal Otto tähelepanelikku pilku. Mis oli ja ei olnud meeldiv. Või siiski pigem ikka oli. Sest selles mehes oli midagi, mis tõi temas esile tugevaid vastuolulisi tundeid – igatsust uue toreda sõpruse järele, kuid samas süütunnet oma abielu pärast. Ta üritas viimasele mitte mõelda.

Otto silmadest vaatas vastu alatine heatujuline soojus, mida Julia Tarmo pilgus tavaliselt ei kohanud. See oli pilk, mis näis tungivat otse tema hinge, nähes teda sellisena, nagu ta tõeliselt on – mitte üksnes kalkuleeriva Pärnu ametnikuna, vaid elurõõmsa naisena, kellel oli lisaks tööle ka muu elu. Julia tundis, kuidas ta tahtmatult Otto poole kaldus, tõmmatuna seletamatust jõust nende vahel, mis oli hirmutav ja põnev korraga. Nii hea oli olla temaga vahelduseks lihtsalt vestluskaaslane. Mitte kolleegi, vaid naisena. Ja juua heas seltskonnas veini, mis hägustas mõnusalt nende kahe vahel piire.

„Sa vaatad mind nii, nagu tahaksid midagi öelda, aga ei julge.“

Julia naeratas malbelt, pannes veinipokaali käest. „On mul õigus?“

Oo jaa, oli palju asju, mida Otto oleks praegu tahtnud öelda. Näiteks seda, kuidas ta viimased kuus aastat ennast säästmata õppinud ja töötanud ning trennis käinud oli, silme ees vaid Julia. Kuidas oli unistanud, mil nad uuesti kohtuvad ja jätkavad sealt, kus kõik pooleli oli jäänud. Kuidas iga jumala kord, kui ta lahusoldud aastate jooksul mõne naisega suudelnud või vahekorras oli olnud, oli kujutlenud, et ennast Juliaga jagab. Kui meeldiv on tema lähedus ja kui palju ta naudib nende vestlusi ning ühist aega. Ta tahtis tunnistada, kui meeletult oleks praegu soovinud naise pehmet nahka silitada, ning kuidas üksnes mõtegi

sellest tõstis pulsi lakke. Suudelda tema kirsimarjadega sarnanevaid huuli. Emmata nii tugevasti, et hing jääb kinni. Avada kleidil luku. Seejärel rinnahoidja haagi. Haarata ta enda sülelusse ja öelda välja kõik, mida endaga kõik need aastad oli kandnud. Lõpetades sellega, kui tänulik oli, et nad taas kohtusid ja koos olla said. Nii päeval tööl, aga eriti just siin kohvikus. Kahekesi. Ilmselgelt ei julgenud ta aga seda siin praegu häälega välja öelda, teades täpselt, millised tagajärjed ees ootaksid. Tark ei torma. Ta viis osavalt jutu mujale.

„No olgu, eks ma siis võtan ennast kokku ja julgen küsida,“ naljatles mees. „Räägi mulle palun, kuidas on Pärnus elada? Ma pole siin kunagi pikemalt kui nädalavahetuse olnud.“

Julia naeris.

„Tõesti? Võrreldes Tallinnaga on siin hoopis teine rütm ja hingamine,“ alustas ta särasilmil. „Pärnus liigub aeg justkui aeglasemalt, aga mitte kunagi igavalt. Suvel muutub linn kuurordiks, on täis turiste ja igasugu üritusi ning talvel on jälle vaikne. Pärnul on sel ajal omamoodi võlu, nagu oleks terve linn talveunes. Mis mulle eriti meeldib siin, on see, et loodus on alati käeulatuses. Meil on palju parke ja rand ning jõgi on vaid jalutuskäigu kaugusel. See annab elule hoopis teise mõõtme, ei pea kogu aeg autoga sõitma. Ma pole kordagi kahetsenud, et siia kolisin. Pigem on pannud Pärnu mind rohkem märkama. Aga ikkagi on siin kogu aeg tegemist, et mitte ise talveunne jääda. Vähemalt meil linnavalitsuses küll.“ Otto kuulas ja noogutas. Teda huvitas väga selle kauni naise sisemaailm. Mida too mõtles, arvas, eelistas ja mis teda köitis. Mees jätkas ülekuulamist.

„Aga mis sind Pärnu juures kõige rohkem võlub? Mis on sinu jaoks see X-faktor, mida mujal ei ole? Mitte turismiedendaja, vaid inimesena.“

Julia võttis endale hetke järelemõtlemiseks.

„Ma arvan, et meri. Mulle meeldib tohutult hommikuti enne tööd rannas joosta. Siis on selline tunne, nagu ärkaksin koos maailmaga. Meri mõjub alati nii vabastavalt. Hästi kerge on olla siis.“

Mees muigas.

„Kas muidu on raske?“

Julia kohmetus pisut, ent saades aru, et küsimus naljaga esitati, naeratas.

„Ei, üldsegi mitte. Lihtsalt see annab kuidagi päeva algusele värskema tunde.“

„See kõlab huvitavalt, tahaks mõni hommik järgi proovida. Ma olen rohkem rabade inimene. Eestis pole palju rabasid, kus ma käinud ei oleks.“

„Oh, tõesti? Ja mis su lemmikraba on?“

„Neid on palju, aga siinkandis Riisa ja Tolkuse. Oled käinud?“

„Tolkuses enne remonti mitu korda, peale seda ei ole, ja Riisas üldsegi mitte. Peaks minema. Sügisel on rabades kindlasti ilus värviline.“

„Suvel on ilusam,“ ei saanud jätta mees lisamata, tüürides jutuga suunas, mis varjatult tema huve teenis. „Oled sa käinud kunagi rabas päikesetõusu ajal?“

Naine väristas õlgu.

„Oi ei. Kujutan ette, kui külm seal siis on.“

Teise värisemine tegi mehele nalja. Ta ei laseks mitte iialgi Julial külmetada, annaks talle enda seljast viimasegi riideeseme ja soojendaks tema külmunud keha kasvõi oma hingeõhuga.

„Kui soojad riided selga paned ja termosega kuuma teed kaasa võtad, siis ei hakka. Elamus, mis sa sealt saad, on seda sajaga väärt, usu mind. Nii vara hommikul on päikesekiired hästi madalad ja

eredad ning kõik on väga vaikne. Õhk on megapuhas ning vesi reeglina õhust soojem. Ma olen sõpradega palju käinud, iga kord on üliäge.“

Julia oli kimbatuses. Soov kogeda samasugust emotsiooni oli suur, sellest mitte väiksem teadmine, et tal on kodus mees, kellega esimesena taolist mõtet oleks pidanud arutama. Kiusatus sai paraku kimbatusest võitu.

„Kas te plaanite sõpradega millalgi jälle minna?“

Otto muheles. Tundus, et tema plaan töötas. Ta valas pudelist välja viimase veini.

„Mul jäid sõbrad kõik Tallinna,“ oli ta avameelne, tulles sealsamas välja geniaalse plaaniga, „aga kui sa oled huvitatud, siis võime kahekesi ka minna.“

Julia üritas kärmelt läbi mõelda, kuidas ta seda kodus Tarmole serveeriks. Äkki kuidagi tööalaselt… Jäänud mõttesse, otsides justkui silmadega vastust mehe pilgust, nautis ta kogu tähelepanu, mida too osutas, ning seda, kuidas Otto huuled tõmbusid alati kergelt naerule, kui nende pilgud kohtusid. Otto lähedus tekitas mõnusa turvalise tunde, mis levis aeglaselt üle terve keha. Või oli see vein. Vahet polnud, igal juhul oli uue kolleegiga ütlemata mõnus koos aega veeta. Nõnda nagu praegu siin, oleks kindlasti samamoodi rabas. Julia püüdis ennast korrale kutsuda, tuletades meelde, et selliseid otsuseid tehakse siiski pereringis.

„Vaatame, jah, kuidas ajaga,“ põikles ta otsesest vastusest kõrvale, soovides ise sügaval sisimas väga minna. Kui kodus Tarmoga asja läbi arutab, eks siis oskab konkreetsemalt vastata. Ta suunas pilgu aknast välja, jäädes kuulama lugu, mis tõi mõtted rabalt tagasi merele.

Meie silmapiiril kollane liiv ja mereranna sinakad veed.

Üle viljapeade lainetav tuul meid kutsumas kaugusse.

Tule minuga koos, ma kutsun sind kaasa, kuigi seda ei tea, kuhu viib see loojuv päev.

Nii me seigelda võiks mõne päeva või aasta, kuni ootavad meid ees südasuve rohtunud teed…1

Laura Põldvere mahe hääl kõlas Supelsakste kohvikus, justkui oleks viljapõld, kus tuuleiil lainetab, asunud sealsamas akna taga. Julia mõtles uneldes, kuidas ta mere ääres seisab, silmapiiril loojuv päike, mis värvib taeva ja vee kuldseks. Liiga kaua oli möödas ajast, mil ta oli viimati tundnud midagi sellist, kus kõigest oleks tahtnud lahti lasta ja lihtsalt seigelda. Täna sidus teda merega

Pärnu kui sihtkoha turundus, parimal juhul hommikujooks. Ta ohkas tahtmatult.

Ka Otto jaoks olid vaikuse täitnud meloodilised sõnad ja rohtunud teedele uitama läinud mõtted tähenduslikud, maalides silme ette pildi südasuvest ning mis parata, sellega kaasnevast igatsusest. Igatsusest tunda Juliaga vastastikku tundeid, mis täna veel ühepoolsed olid. Igatsusest tema läheduse järele. Igatsusest armastada ja olla armastatud. Mõtlikuna vaatas ta kirjeldamatult kaunist naist, kui viimane süvenenult akna tagant mööduvaid inimesi jälgis. Oi, kuidas Otto oleks tahtnud istuda praegu tema kõrval, mitte üle laua.

Tõmmata ta kütkestav keha enda vastu. Suruda oma nina teise siidjatesse juustesse ja suudluse järele janunevad huuled kuumalt suule.

1 „Südasuve rohtunud teed“, sõnad ja muusika Sven Lõhmus

Julia pööras pilgu tagasi Ottole, silmis helkimas veini tekitatud säde, osutades akna taga rulaga hulljulgeid trikke tegevale poistekambale.

„Kas sina oled ka mõnikord mõelnud, et tahaks uuesti noor olla?“ Seda öelnud, purtsatas naine südamest naerma. „Issand, appi! Sina ju oledki noor! Vabandust, ma pidasin meid ühesugusteks, see tähendab, samaealisteks.“

Otto hakkas samuti naerma. Kuigi ta teadis, et Julia oli temast kaheksa aastat vanem, polnud ta kunagi ennast temast nooremaks pidanud. Nad olid võrdsed.

„Oi, ära lase mu nooruslikul väljanägemisel end petta,“ naljatles ta vastu. „Tegelikult olen ma 100-aastane. Oot, ma vaatan,“ ta lükkas tooli lauast pisut eemale, nõksutades põlvi ühele ja teisele poole. „Jah, liigesed naksuvad, see on märk, et noorus on läbi.“

Selline peen huumor sobis. Julia jätkas.

„Aga päriselt. Oled sa vahest tundnud, et aeg lendab liiga kiiresti?“

Otto noogutas. Oli muidugi tundnud. Alles nühkis ta koolipinki. Alles teenis kaitseväes aega. Alles jagas Juliaga linade vahel õrnusi… millest oli tänaseks möödas juba kuus aastat. Kuus aastat! Vein oli naise keelepaelad valla päästnud.

„Mina ka, ja kuidas veel,“ kädistas ta. „Mõnikord ma igatsen täiega olla spontaanne ja minna vooluga kaasa. Mõistad?“ Ta vaatas kaaslasele otsa, kes poleks saanud temaga rohkem nõus olla.

„Mhm,“ vastati.

„Et lihtsalt otsustad midagi teha ja teed ära.“ Rääkija kummutas klaasist viimase veinilonksu. „Näiteks, kui ma ülikoolis käisin, siis me otsustasime sõbrannadega ükskord südaööl ujuma minna.

Lihtsalt niisama, sest keegi ütles, et võiks ja see tundus piisavalt tobe, et mitte minna.“ Ta lisas lõbusalt: „Õnneks oli siis kooli lõpp ja üsna suvine juba.“

Otto naeratas. „See kõlab tõesti mõnusalt.“

Julia noogutas.

„Jah, oli küll. Või siis see kord, kui me ronisime Pärnu veetorni, kuigi see oli keelatud. Vaade oli fantastiline.“

Sellist asja kuuldes läks mehel kulm kipra.

„Sa teed praegu nalja?“

Julia raputas pead.

„Ei tee.“

„Aga sa oled elanud siin ju ainult viis aastat,“ ei suutnud ta kuuldut uskuda. Pärnus oli Julia ometigi auväärt ametnik, mitte üleannetu kooliplika.

„Mhm,“ tunnistas naine, „meil oli tüdrukute õhtu ja me tulime otse Wunderist.“ Ta muigas. „Täna ma võin öelda, et see ei ole kindlasti midagi sellist, mille üle uhke olla, aga siiski ma tunnen, et olen muutunud liiga ettevaatlikuks. Kardan liiga palju. Kaalun kõiki plusse ja miinuseid. Ma võiksin elu palju lihtsamalt võtta.“

Otto kuulas tähelepanelikult.

„Aga see pole ju halb omadus, eriti sinu töös.“

„Ei, kindlast ei ole,“ nõustus Julia. „Aga vahel... Näiteks praegu, kui ma vaatan neid noori. Ma tahaks ka nii. Elada nagu muretu lumehelbeke. Muuta käigupealt otsuseid ja tegemisi. Et teen, mida tahan. Ei pea kogu aeg aru andma, kõike plaanima ja näpuga numbreid ajama. Ma ei tea isegi, mida ma kardan.“ Ta vaatas Ottole otsa, silmis kerge piinlikkus. „Issand, ma räägin vist liiga palju. Selles on süüdi vein, ausõna, mitte mina.“

Otto naeratas soojalt.

„Ei-ei, see on väga huvitav, mis sa räägid. Mina elan ka tegelikult paljuski režiimi ja numbrite järgi, näiteks trennis ja tööl. Aga vabal ajal on jällegi mõnus asju spontaanselt teha. Kuidas sul vaba ajaga on?“

„Vaba ajaga? Oh, see on hea küsimus,“ naeratas Julia siiralt. „Ausalt öeldes tundub vahel, et seda on liiga vähe. Aga kui on, siis...“ Ta peatus hetkeks, et mõtet sõnadesse vormida. „Mulle meeldib reisida. Ja lugeda. Eriti reisijutte ja armastusromaane. Need viivad mind justkui teise maailma.“

Otto vaatas kolleegi pisut aega sõnatult.

„Kas sa sooviksid teha midagi, millele ütleksid lihtsalt „Jah“, ilma et kaaluksid plusse ja miinuseid ja otsustaks nende järgi?“

Naine noogutas ebalevalt.

„Kas päikesetõusuga rappa minek on sinu jaoks pigem mugav või ebamugav tegevus?“

„Eee,“ kokutati vastuseks, „pigem ikka viimane.“

„Väga hea!“ hüüdis Otto rõõmsalt. „Siis tuleb see teoks teha!

Anna endale võimalus olla see spontaanne Julia, kellest sa just rääkisid!“

Naise silmad läksid suureks. Jah, ta oleks tahtnud Ottoga minna, ja ei, ta ei saanud vastata siinsamas kohe jaatavalt, sest oli ju ometigi abielus ja selline minek poleks olnud ehk Tarmole meeltmööda. Tõenäoliselt polnudki. Julia kõhkles hetke, püüdes leida kiirelt usutavat vastuväidet.

„Ma ei tea... see on nii vara...“

Otto katkestas teda naerdes.

„Näed, juba hakkasidki plusse ja miinuseid kaaluma. Mis on kõige hullem, mis juhtuda saab?“

Julia naeratas leebelt.

„Las ma mõtlen natuke ja annan siis teada.“

Täna ei saanud Otto taaskord sõba silmale. Mällu olid talletunud liigagi tugevalt Julia ihusoojus ja parfüüm, mis kumasid läbi riiete,

kui nad Supelsakste uksel pikalt ja tugevalt kallistasid. Miks Otto Juliaga koos koju ei läinud, ei teadnud ta isegi. Miski hoidis tagasi. Miski, mis ütles, et on parem, kui naine veel ei tea, et nad elavad samas majas.

Vastuolulised mõtted karussellina peas keerlemas, oodates ausaid vastuseid küsimustele, mis rahu otsisid, oli võimatu uinuda.

Mida arvas Julia temaga kahekesi olemisest? Oli nende pikk kallistus pelgalt sõbralik kolleegidevaheline või peitus selles midagi enamat? Võis see olla märk lähedusest, mida Julia igatses, või toimus kõik veini mahitusel? Kas Julia võis üldse aimata, et mehe tunded on sügavamad?

Peamine küsimus, mis Otto peas täna õhtul aga trummeldas, oli neist kõige olulisem – mida ta ise naise vastu tundis? Kas tegu oli ikka veel kättemaksuga?

9. juuli, teisipäev

„Ottomar! Ottoomaar! Mul on sulle häid uudiseid!“ kostis Julia hääl koridoris juba kaugelt enne, kui innovatsiooni osakonna juhataja kohvinurka jõudis.

Mees manas näole lustaka ilme. Talle sobisid kõik head uudised, eriti aga need, mis Julialt pärinesid, olgu nendeks siis ükskõik milline linna turundamise edendamise idee või muu teema. Tema oli ikka käpp. See, mida ta nüüd kuulis, ületas aga ootused.

„Tere hommikust,“ vastas ta viisakalt, aurav kohvitass käes, suu kõrvuni, teadmata, mida oodata. Naise entusiasm uudise teatavaks tegemisel oli rohkem kui imekspandav. Mis oli iseenesest väga armas.

„Tere jaa! Tead mis, ma tulengi sinuga rappa!“

Peale seda, kui Otto süda oli kõigepealt löögi vahele jätnud, hüppas see rõõmust. Väline sisemist tormi ei reetnud. Kruusis loksuv kohv samuti mitte, kuna tulija silmad üksnes mehe silmade küljes olid.

„No väga tore! Kas stardime kohe või joome enne kohvid ära?“ naljatas mees.

Juliale nii iseloomulik itsitus näitas, kuidas talle töökaaslase naljad meeldivad. Ta läks asjaga kaasa.

„Kohe ikka, mis siin enam oodata! Aga enne peame välja mõtlema, kuidas öelda päikesele, et ta liiga vara tõusis ja mingu mõneks ajaks veel tagasi. Äkki saadame talle meili?“

Otto naeris südamest.

„Hea mõte! Tead sa, mis päikese meiliaadress on? Võib-olla peaksime talle hoopis säutsuma?“

Julia puhkes samuti naerma.

„Säutsuma? Oh, Otto, sa oled geenius! #PäikeMinePalunTagasi. Kindlasti läheb see viraalseks!“

Nad naersid mõlemad, nautides nähtavalt teineteise seltskonda.

„Aga päriselt. Millal sulle sobiks? Kas homme oleks ok?“

Julia vangutas rõõmsalt pead.

„Homme on tööpäev, me ei saa niimoodi poppi teha. Mõtlesin, et võiksime minna sel nädalavahetusel. Näiteks laupäeva hommikul. Saaksid sa?“

„Laupäev kõlab hästi,“ vastas Otto innukalt, mõeldes ise, et huvitav, kus Julia abikaasa sel ajal on ja kui suur on tõenäosus, et ta ennast kaasa sokutab. Otto tahtis saada kindlust, et nad lähevad ikka kahekesi.

„Mis kell ma su peale võtan?“ küsis ta kavalalt.

„Mis kell päike tõuseb?“

„Üsna kohe peale loojumist,“ pakkus mees naljatledes, olles pooleldi rahul, pooleldi mitte vastusega, mis justkui andis lootust, et Tarmo viiendaks rattaks vankri alla ei tule. Ta haaras telefoni.

„Vaatame kohe järgi!“

Naise silmades peitus magus ootus. Vastus saabus sekunditega.

„4.25.“

„Paneme sinna juurde veel sõiduaja. Kas me suudame nii vara üles ärgata?“

Selline meietamine tõmbas Ottol suunurgad üles. Tal läks kohe silme ees film jooksma. Oi, kuidas ta oleks tahtnud praegu öelda, et ta poleks naise kõrval selleks ajaks uinunudki.

„Ma ei hakka siis üldse magama minema,“ pani ta ette.

„Ja mina lähen juba õhtul kell kaheksa,“ lisas Julia lõkerdades.

Küllap oleks need kaks kõkutama jäänudki, kui neid poleks segatud.

„Kuulge, teie naerukajakad! Kas te koosolekule ka tulete?“

„Issand, kas on juba aeg?“ pahvatas Julia. „Me just arutasime... uut turundusstrateegiat.“

„Jah,“ lisas Otto. „Raba-teemalist turundusstrateegiat.“

Töökaaslane avalike suhete osakonnast vaatas neid pisut umbusklikult, oskamata teha muud, kui selle teadmise peale õlgu kehitada. „No väga tore, tulge rääkige sellest siis meile ka. Koosolek algab kahe minuti pärast!“

Jäädes taas kahekesi, vahetasid Julia ja Otto kiire pilgu.

„Raba-teemaline turundusstrateegia?“ sosistas naine. „Mida me neile räägime?“

Otto, mõistes, et ta ruttu midagi sellist välja peab nuputama, mida sobiks Julial ka kodus tööülesandena presenteerida, käivitas ajus turbo-nupu.

„Jäta see minu hooleks.“

Lõpetanud värske uitmõtte jagamise kolleegidega, leidis erinevalt nutikatest rannakapslitest raba reklaamimise idee koosolekul kohe üldist poolehoidu.

„Mnjaa,“ tunnistas arenguosakonna juht, „aitäh, et selle teemaks võtsid. Tunnistan, et me oleme suunanud fookuse suures osas merele ja osaliselt jõele, aga rabad on jäänud praktiliselt

tähelepanuta. Vaatamata sellele, et Tolkuse matkarada just ära sai remonditud. Me peaks seda tõesti rohkem promoma. Inimesed, kelle jaoks on rand liiga sotsiaalne ja jõeäärsed tegevused huvi ei paku ning kes eelistavad rahu ja vaikust, nemad suunamegi rappa.“

Otto naeratas tagasihoidlikult, tundes endal Julia tunnustavat pilku.

„Aitäh, aga mõte turiste Pärnu rabadesse kutsuda kujunes selliseks tegelikult meeskonnatöö tulemusena, mis oli sama palju Julia, kui minu idee.“

Arenguosakonna juht noogutas heakskiitvalt.

„Suurepärane! Ja kuidas te plaanite seda projekti edasi arendada, et see linnale raha sisse tooks?“

Otto vaatas korraks Julia poole. Enne, kui ta jõudis öelda, et kõike ei pea siin elus arvestama numbrites ja rahaks tegema, võttis tiimikaaslane sujuvalt sõnajärje üle.

„Me mõtlesime alustada uuringuga. Kõigepealt kaardistame kõik Pärnumaa rabad ja nende eripärad. Teiseks uurime, millised on praegused külastajate arvud ja kogemused. Ja kolmandaks vaatame, kuidas on turundanud oma rabasid teised Eesti linnad.“

Otto jätkas.

„Just. Seejärel saaksime luua tervikliku turundusplaani, mis hõlmaks nii kohalikke elanikke kui ka turiste. Sarnaselt rannakapslitega näeme siin võimalust aastaringseks turismiks, sest rabadel on igal aastaajal oma võlu.“

Arenguosakonna juht vaimustus kuuldust üha enam.

„Mina olen kahe käega poolt! Mida meie osakond saaks teha, et see projekt ellu viia?“

Otto oli valmis ka selleks küsimuseks.

„Esialgsed uuringud ei nõua suuri investeeringuid. Kui meil on konkreetne plaan, saaksime katta kulud osaliselt omavahenditest ja taotleda rahastust juurde nii riiklikest kui ka Euroopa fondidest. Rabaturism sobib hästi kokku rohelise mõtteviisiga, mis võib avada uksi erinevatele keskkonnatoetustele.“

Julia lisas: „Ja me ei tohi unustada kohalike ettevõtete kaasamist! Sellest saaksid tulu kõik Pärnumaa giidid, kohvikud ja majutusasutused, kes võiksid olla koostööst huvitatud.“

Arenguosakonna juht plaksutas käsi.

„Suurepärane! Ma tahan näha nädala pärast detailset projektiplaani. Mis te arvate, kas saaksite sellega valmis?“

Otto heitis Juliale põgusa pilgu.

„Kahjuks mitte,“ vastasid nad peaaegu ühest suust. Otto täpsustas kärmelt.

„Me lendame seoses nutikate rannakapslite projektiga järgmisel esmaspäeval Singapuri, oleme viis päeva ära. Tõmmata samaaegselt käima kahte projekti ei ole küll palju, aga ma ei kiirustaks sellega. Eelistaksin tegeleda mõlemaga rahulikult ja läbimõeldult.

Ma loodan, et sobib, kui me esitame plaani pärast reisi.“

Oi, kuidas talle meeldis rääkida endast ja Juliast „meie“ vormis. See paitas kõrvu.

„Jah, muidugi,“ nõustuti. 13. juuli, laupäev

Varahommikune Riisa raba oli mähkunud õrna uduloori, mis hõljus ühtlaselt muinasjutulise maapinna kohal, tervitades Ottot ja Juliat ebatavalise vaikuse ja ärkava loodusega. Idakaares hakkas tasapisi

hahetama, maalides taeva pastelsetesse roosadesse toonidesse.

Päikese esimesed kiired piilusid rabamändide vahelt laudteele, heites sinna pikki varje, paitades õrnalt rabapinda, mis pani veepiisad kastesel turbasamblal sädelema, nagu oleks need pisikesed peeglikillud.

Astudes ettevaatlikult öisest kastest pisut libedal laudteel, tõmbas Julia kevadjope tihedamalt vastu keha, nautides varahommikuses jaheduses selle pehmet soojust. Ta polnud kogenud oma 34 eluaasta jooksul kordagi midagi nii meeliülendavat. Eriti nii varajasel hommikutunnil. Nagu oleks sattunud nõiametsa. Ta peatus, nautides vaadet.

Ümberringi ärkas loodus tasapisi ellu. Sookured hõikasid kauguses, punarind alustas oma meloodilist viisijuppi, millele vastasid peagi teised linnud, luues lummava hommikukontserdi.

Kiilid alustasid tantsu veepinna kohal, tiivad helkimas päikesekirjades nagu õhuke klaas. Üks neist maandus hetkeks Julia õlale, peatudes seal kui väike helesinine ehteripats ning tõusis taas lendu.

Naine jätkas sõnatult teekonda, et mitte ükski loodusehääl kaotsi ei läheks, Otto mitte vähem vaimustunult tema kannul.

Jõuti sihtkohta. Kui Otto oli käinud Riisal ujumas mitmeid kordi, siis Julial oli täna esimene kord. Naine kõndis vee äärde, jäädes silmitsema rabalaugast, mis näis nii kutsuvalt süütu ja puhas. Vesiroosidega kaunistatud rabajärve sile pind peegeldas taevast, luues kummalise illusiooni lõputust ruumist, kuhu oli lihtne ära uppuda. Illusiooni siis.

Otto ja Julia seisid kõrvuti vaikuses, nautides hetke ilu. Päike tõusis tasapisi üha kõrgemale, kullates raba üle magusa valgusega ja tuues esile selle rikkaliku värvipaleti – mururohelised samblalaigud, punakad turbapuhmad, valged villpead. Julia hingas

sügavalt sisse. Õhus segunesid värske turbamulla, õitsvate taimede ja männivaigu lõhn, mis oli küll pigem aimatav kui tuntav. Naeratuse järgi, mis üle kauni näo valgus, jäi mulje, et tema tundis.

„Noh, oled valmis?“ katkestas Otto ühel hetkel vaikuse, kartes, et mida pikemalt nad hommikurõskuses tegevusetult paigal seisavad, seda keerulisem on hiljem vette minna.

Üllatunud Julia pööras pilgu rabajärvelt Ottole.

„Valmis? Milleks?“

„Eks ikka ujumiseks,“ ei hoidnud Otto omakorda imestust tagasi, sest ega rabas siis niisama matkamas käida. Rohkem ikka ujumise pärast.

Pahviks löödud Julial tulid külmavärinad peale.

„Praegu, siin?“

„No jah,“ vastas Otto, naeratus näol. „Kas me ei rääkinud siis sellest?“

Hämmingus kaaslane raputas pead.

„Kindlasti mitte. Ja ma ei tule nagunii vette, mul pole trikoodki kaasas. Ma võin sind valvata, et sa ära ei upuks.“

Sellega ei saanud Otto nõustuda. Naerusuiselt pani ta naise fakti ette.

„Aga kui ma hakkan uppuma, siis sa pead ju ikkagi tulema vette mind päästma.“

„Siis tulen.“

Otto laiutas käsi.

„Kusjuures see, et sul trikood ei ole, on okei, sest rabas ujutaksegi paljalt. Ega minul pole ka ujumispükse. Ainult rätik.“

„Päriselt?“

„Päriselt ikka. Nii on rabas kombeks.“

Julia silmad muutusid ebaharilikult suureks. Kui ta oleks tahtnud ühelt poolt olla praegu see noor tütarlaps, kes ta kunagi oli, kui enamasti hullude ideedega kaasa läks, siis teisalt seisis ta täna silmitsi möödapääsmatute takistustega. Ujuda siin ja praegu alasti? Koos kolleegiga, keda vaevalt nädala jagu oli tundnud ja kes oli pealegi meesterahvas? Ilma võimaluseta pärast ujumist päikese käes või saunas keha soojendada? Kindel „Ei“.

„Ma tulen järgmine kord,“ lubas ta, teades väga hästi, et teist korda ei tule, nagu ka seda, et teda ei usutud. Mõte sellest, et ta kohe Ottomari porgandpaljana näeb, ajas naise segadusse. Miks ta küll nõustus temaga keset ööd siia inimtühja rappa tulema? See veel puudus, et ta ennast samuti alasti kooriks ja keset suve põiepõletikuga haigevoodis lõpetaks. Lisaks piinlikkusele. Ei, ei ja veel kord ei.

Otto laotas fliisi vette minekuks ehitatud puitalusele ja istus maha, toetades selja vastu pinki. Otsis siis kotist välja termose ja valas mõlemale metallkruusi auravat teed. Ulatas ühe Juliale ja võttis teise endale ning ootas, kuni naine tema kõrvale istus, pöörates end siis nii, et nende pilgud kohtusid. Selles silmavaates oli midagi väga erilist.

„Oled sa kunagi mõelnud, millised on sinu elu kõige meeldejäävamad hetked? Ja miks?“

Täidetud laiuva rabavaikuse ja hommikuse päikesetõusu pehme kumaga, tekitas küsimus mõtliku hetke.

„Ma arvan, et kõige meeldejäävamad hetked on need, mis jäävad kauaks meelde,“ alustas naine tasa, vaadates otse Ottomari silmadesse. „Need, mis üllatavad. Positiivses mõttes.“

Naeratus huultel mänglemas, Otto noogutas.

„Nagu näiteks praegu, kas pole? Kes oleks võinud arvata, et me tuleme koidiku eel rappa, istume siin, jutustame ja joome teed ning lähme varsti ujuma?“

Julia muigas, eriti viimaste sõnade üle.

„Kui ma nüüd mõtlen, siis minu elu kõige meeldejäävamad hetked ongi olnud suures osas ettearvamatud ja juhuslikud. Välja arvatud abiellumine. Seda me planeerisime pool aastat.“

Tema hele naer kõlas üle lauka, rikastades kajaga kõrvulukustavat vaikust.

„Mäletan ühte suvepäeva, kui ma malevas käisin. Oli nädalavahetus ja vaba päev. Sõitsime malevakaaslastega mööda Muhu saart ringi, ilma kindla sihtpunktita. Lõpuks leidsime väikese inimestest puutumata rannariba. Veetsime seal kogu päeva – ujusime, käisime kohalikus külapoes, ostsime sardelli ja leiba ja tegime lõket. Sussutasime sardelli ja oi, kui hästi see maitses! Alles õhtul hilja läksime tagasi laagrisse. Nagu, kui nüüd mõelda, siis ei midagi erilist, aga näe, siiamaani on nii hästi meeles.“

Kujutades ette, kuidas see välja võis näha, tõusid Otto suunurgad üles.

„Ma arvan, et sellised hetked ongi elus kõige olulisemad,“ ütles ta vaikselt, kruusi veidi kallutades, et joogi lõppu paremini kätte saada. „Eks muidugi on suurtel ja planeeritud sündmustel oma võlu, aga tihti on just väikesed, ootamatud ja pealtnäha mittemidagiütlevad hetked need, mis midagi tähendavad.“ Ta täpsustas: „Tagantjärele tarkusena.“

„Nõus,“ vastas Julia, kissitades hommikuvalguses silmi. „Huvitav on see, et vahel ongi just väikesed asjad need, mis meid tegelikult kujundavad. Kogu meie elu.“ Ta kummutas kruusist magusat sooja teed, mõmisedes mõnust.

Otto poleks saanud olla rohkem Julia väitega nõus. Tundus uskumatu, et üks kuue aasta tagune väike juhuslik kohtumine oli avaldanud tema elule nii olulist mõju, et ta üksnes lootuse najal sellepärast Pärnusse oli kolinud.

Oli tavaline reede õhtu. Otto oli veel samal päeval kaitseväest tulnud. Teinud sõpradega sauna. Joonud õlut. Mänginud piljardit. Kuni Mikk tegi ettepaneku minna Venusesse tüdrukuid lantima. Kell oli näidanud juba üle südaöö, Ottol väsimus peal ja mingit isu kusagile minna polnud, aga ikka läks, sest teised läksid ka. Takso oli sõidutanud nad Peetrist kohale, pannud trepi ees maha ja seal nad siis neljakesi olid. Seltskonnana, mis üsna ruttu kaheks jagunes – Mikk, Kalle ja Argo ühes ning Otto üksi teises. Sest viimase tähelepanu oli köitnud samal hetkel, kui ta tantsupõrandale astus, Julia.

Meenutades olnut, ilmus Otto näole unistav naeratus.

„Jah, nii ongi. Ja mõtle, kui paljud sellised hetked võivad jääda märkamata, sest inimesed on argipäeva tegemiste ja kohustustega hõivatud. Või muretsevad liiga palju asjade pärast, mida nagunii muuta ei saa. Või elavad kellegi teise elu.“

Taibates, kuidas nendevaheline vestlus muutus järjest sügavamaks, pani Julia tassi käest.

„Tõsi. Elu on nagu pusle sadadest ja tuhandetest tükkidest, mis annavad kokku tervikpildi. Piisab sellest, kui mõni tükk,“ ta parandas ennast, „ei, isegi kui üks tükk läheb valesse kohta,“ ta tõmbas hinge, sest nii palju oli öelda, aga vahepeal pidi hingama ka, „ja see võib nii palju muuta. Ma arvan, et tihti ongi just valed tükid need,“ ta viibutas näppudega sõnade juurde jutumärke, „mis sunnivad meid kasvama, arenema ja avastama enda kohta midagi, mida me varem ei teadnud.“

Otto vaatas naisele tõsiselt otsa.

„Väga hästi öeldud. Oled sa enda kohta ka niimoodi midagi huvitavat teada saanud?“

Ta jälgis tähelepanelikult Julia näoilmet, tahtes mõista, mis mõtted ja emotsioonid naise sees peituvad. See küsimus polnud pelgalt uudishimust, vaid siirast soovist kuulda, mida Julia iseendas avastanud on ja kuidas see on teda mõjutanud. Iga teadmine selle imelise naise sisemaailmast läks Ottole väga korda. Ta tahtis tema kohta teada igat võimalikku detaili, unistusi, eelistusi, ja ehk ka saladusi, millest muidu poleks räägitud.

Julia ohkas, vaadates hetkeks kaugusesse, otsides justkui raba avarusest oma mõtetele kinnitust. „Jah, olen küll. Tead, üks kõige üllatavam asi, mille ma enda kohta avastasin, oli see, kui tugev ma olen.“ Ta tegi väikese pausi, kogudes julgust, et jätkata. Kui ta oli valmis end veelgi rohkem avama, oli tema hääles kuulda nii kindlust kui ka kaitsetust.

„Kui ma Pärnusse kolisin, oli see minu jaoks hüpe tundmatusse.

Ma jätsin maha oma senise elu, tuttava keskkonna, töö hotelli juhtkonnas, sõbrannad. Ma ei tundnud siin mitte kedagi. Jah, mõned tuttavad olid, aga mitte sellised, kellega hakata sõbrustama, et mitte üksi olla, kui Tarmo tööl oli. Tulla siia polnud lihtne otsus, aga Tarmol on Paikusel tootmistsehh, ta ei saanud ka Tallinna kolida.“

Ta vaatas Ottole otsa, silmades natuke uhkust ja terake mineviku valu. „Alguses oli päris raske. Oli hetki, kui ma tahtsin alla anda ja tagasi Tallinna minna. Aga ma ei teinud seda. Ma otsustasin jääda ega vahetaks täna Pärnut mingil juhul uuesti Tallinna vastu.“ Julia naeratas armsasti. „Ja tead, mis mind veel kõige rohkem üllatas?“

Otto raputas pead, lastes teisel ühe jutiga jätkata.

„See, kui kiiresti ma kohanesin. Kuidas ma leidsin endas jõu, millest varem polnud teadlik. See õpetas mulle, et ma olen palju

vastupidavam ja kohanemisvõimelisem, kui ma arvasin. Ja siis sain linnavalitsusse tööle ja kõik loksuski paika.“ Ta võttis sõõmu teed. „Sain tänu sellele teadmisele aru, kui palju ma olin ennast enne piiranud, kartes ebaõnnestuda. See pani mind mõtlema, mida kõike ma oleksin võinud varem saavutada, kui ma poleks olnud nii tagasihoidlik.“

Ottol oli raske turtsatust hoida tagasi, mõeldes nende tutvumise peale ja sellele, kuidas just Julia oli olnud see, kes talle tol saatuslikul ööl klubis Venus peo lõppedes valgustatud tantsupõrandal „Lähme edasi minu juurde!“ kõrva sosistas. Mis kohe kindlasti ei olnud märk tema tagasihoidlikkusest.

„Tead mis,“ ütles Otto veendunult, „ma arvan, et sa oled olnud alati tugev ja enesekindel. Võib-olla sa lihtsalt ei saanud sellest ise aru.“

Julia naeratas tänulikult.

„Võib-olla tõesti. Ma ei tea, kuidas sul, aga mul on tunne, et ma olen olnud liiga sageli kinni plaanides ja eesmärkides. Nüüd, kus ma seda praegu iseendaga valju häälega arutan, jõuab minusse äratundmine, kuidas hetkes olemine ja vooluga kaasa minemine annavad elule hoopis suurema mõtte. Pidevas planeerimises pole midagi toredat.“

„Nagu näiteks see hetk praegu?“ küsis Otto, silmad kavalust täis.

„Mhm. Võib-olla me peaksimegi elama rohkem hetkes, riskima ja usaldama elu.“

Selline jutt ajas noormeest naerma.

„No siin saad sa rääkida küll vaid enda eest. Mina nii elangi. Kui siin on kellelgi veel arenguruumi, siis näed teda, kui vaatad korra vette.“

Julia süda hakkas kiiremini lööma.

„Mida sa sellega mõtled?“

Otto naeratas salapäraselt.

„Vaata-vaata. Siis saad aru.“

Lastes silmadega üle rabamaastiku, mis hajuvas hommikuudus aegamööda selgines, Julia tõusiski, kummardas üle laudise ja vaatas endaga veepeeglis tõtt. Oi, kuidas ta igatses tunda end jälle noore ja muretuna, teha midagi lihtsalt sellepärast, et see on lõbus, ilma üle mõtlemata.

„Tead, keda ma praegu näen?“ küsis ta, kui oli mõnda aega üle ääre upitanud.

Otto elavnes.

„Noh?“

„Ma näen siin ühte naist, kes otsustas, et hakkab alates tänasest vähem kartma ja rohkem hetkes elama.“

Mees ei suutnud toimuvat uskuda. Kas tõesti oli lootust, et kohe juhtub see, millele hetk tagasi kindel „Ei“ öeldi?

„Ma arvan, et see naine tegi väga õige otsuse,“ ütles ta julgustades. „Mugavustsoonis imesid ei juhtu, arengut ammugi mitte. Nii võib jääda kogu elu elamata, kui uutele asjadele igaks juhuks kohe „Ei“ öelda. Mis siis, kui vesi on külm ja põhi mudane? Las olla! See äratabki üles ja paneb vere mõnusalt ringi käima. Ei ole tähtis, kui soe või külm on, oluline on kogemus.“

Julia naeratas malbelt, vaadates uuesti vette, nagu kaaluks ta oma otsust korraks veel. Ta pöördus tagasi Otto poole, pilgus otsusekindlus ja mänglev sära.

„Just! Las vesi olla külm. Ma tahan ujuma minna, ja kohe! Mis sest, et see rohkem kui hullumeelne on.“

Otto muigas.

„Tead, mis on hullumeelne? Hullumeelne on elada nii, et ei riski või proovi midagi uut. Me oleme siin, keset seda ilusat loodust. Keegi ei näe meid. Siin oleme ainult sina ja mina. See on suht ainukordne võimalus sul iseendale tõestada, et nooruspõlve spontaansus pole kuhugi kadunud.“ Otto jätkas innustunult: „Esiteks ületad sa ennast, kuna teed midagi sellist, mida pole kunagi varem teinud. Ja teiseks saad siit kogu eluks kaasa meeldejääva mälestuse. Või noh, kui mitte terveks eluks,“ parandas ta end, „siis pikaks ajaks kindlasti.“

Julia suunurka ilmus naerukurd.

„Tead, sa oled päris veenev.“

Otto võttis seda kui komplimenti.

„Aitäh. Ma luban, et sa ei kahetse.“

Naine vaatas nii kaugele, kui silm seletas, üle rabajärve, hingas siis aeglaselt sisse ja tõusis püsti. Adrenaliin tema sees kasvas. See hetk siin tundus nii erinev hommikusest igapäevarutiinist Pärnu rannas. Hääl kergelt värisemas, ja seda mitte külmast, pani ta tühja tassi käest.

„Olgu, lähme siis.“

Ta vaatas küsivalt mehe kõnekatesse silmadesse.

„Mina olen valmis, kui sina oled,“ vastas Otto mahedalt, tõustes samuti püsti ja ulatades Juliale käe.

Jättes mõistuse hääle tähelepanuta, võttis naine Otto käe vastu, adudes, kuidas teda valdas kummaline tunne kartusest ja põnevusest. Lisaks läbi ihu voogavale elektrijutile, mis naha all jooksis.

Julia ja Otto seisid laudteel seljaga teineteise poole, kahte lahti riietuvat keha eraldamas vaikus, milles kostis luku avamine, pükste rihmapandla metalne kõlin ja riiete seljast tõmbamise sahin.

„Sa mine enne,“ julgustas mees. „Ma tulen siis järele, kui sa juba vees oled.“

Julia noogutas, tänulik privaatsuse eest. Ta hakkas riideid seljast koorima, karge hommikuõhk kõditamas ihusooja nahka. Kuigi otsus oli tehtud, ei tundnud ta ennast just kõige vabamalt. Võideldes sisemise kahtlusega, kui õige on viibida tsivilisatsioonist eemal võõra meesterahva seltskonnas alasti, pluss see, mida arvaks Tarmo, kui teda praegu siin niimoodi näeks, tõmbas ka naine endal püksid jalast ja pluusi seljast ning rinnahoidja haagid lahti, peites aluspesu jope sisse.

Seistes näoga rabamändide poole, püüdis Otto vägisi hoiduda mõtlemast sellele, mis toimus tema selja taga, küsides samal ajal endalt, mis teda õieti oli ajendanud Juliat rappa tooma. Oli see mehelik himu teda alasti näha? Või lihtne soov niisama kahekesi aega veeta? Või näidata talle, kui võrratu oleks elu koos temaga? Ehk oli see tükike kõigest? Või siiski mitte? Mis see siis oli?

Keeruline oli hoida fookust rabal, kui fantaasia iseenesest naise ihu kujuteldavatel kumerustel mänglema asus, monteerides Otto silme ette filmi sellest, kuidas nad intiimsusi jagavad. Mitte vähem keerulisem oli suruda alla erektsiooni, mis noore testosterooni täis isase sellise filmi peale täie hooga käima tõmbas. Mees püüdis keskenduda raba helidele ja lõhnadele ning ümbritsevale hommikusele värskusele, mis oleks pidanud oma jaheduses tegutsemistuhinat täis riista valmisolekule pärssivalt mõjuma. Tulutult.

Nagu praegu, oli ka too öö olnud täis silmaga nähtamatut, kuid iga ihurakuga tajutavat energiat, mis ajaga plahvatusohtlikuks kasvas, kuniks kirelõõmas paar lõpuks Julia korteri uksest sisse sadas ja seal vajaliku eraldatuse leidis. Otto mäletas selgelt, kuidas naise käsi liftis himuralt tema

pükste pungitavat sisu oli mudinud, jõudmata oodata, mil segavad riided seljast saab. Kuidas tema hingamine katkendlikuks muutus ja ta kõhus vana tuttav magus närvilisus keerles. Kuidas ta ahnelt Julia kuivi ja januseid huuli suudles. Kui pööraselt nõudis naine tagant rautamist, kui nad voodisse kukkusid ja paljas ihu teise naha vastu puutus. Kuidas Julia juuksed libisesid tema sõrmede vahel ja kui pehme oli naise nahk, kui ta pärast

ülivõimsat orgasmi Otto käte vahel rampväsinuna uinus ning mees tema õlga ja põski veel kordi ja kordi salaja suudles. Otto mälestustele tuginedes näitas see kohtumine, et nad olid kokku loodud ja see oli fakt, mida polnud mõtet eitada. Lisaks tugevale füüsilisele tõmbejõule oli Julia ka meister sõnaseadja, tuues tol hukutaval ööl kuuldavale väljendeid, mis meest tohutult erutasid. Sel ööl oli olnud naine kõike muud kui tagasihoidlik, lastes endast välja looma, kes seal tõenäoliselt kogu aeg elas, aga puuri oli pandud. Mis oli väga erinev tänasest Juliast, kes polnud alguses nõus paljalt ujumagi.

„Ma olen valmis,“ kõlas Julia pisut värisev hääl pärast veesulpsatust, mille peale oleks Otto nagunii ümber pööranud. Nähes naist rinnuni vees, hoidmas kätega redeli pulkadest, tõi mees räti lähemale. Eks ikka Julia pärast, kelle nägu oli täis elevust, aga kes teadupärast nii külma kui ka muda kartis. Et kui ta veest välja tuleb, oleks kohe käepärast võtta. Mees lükkas särgi seljast ja hüppas sealsamas teise silme all oma alastust, mis kätkes ka pooleldi kõva riista, häbenemata pea ees vette. Polnud vesi nii külm midagi, õhust oli see igatahes soojem.

„Ebareaalne,“ sosistas Julia, teinud laukas väikese tiiru ja tulnud kiberuttu tagasi redeli juurde, vaadates enda ümber ringi. „Ma ei oleks kunagi arvanud, et ma midagi sellist teen.“

„Sa oled väga tubli,“ ei olnud mees kiitusega kitsi.

Naine hingas sügavalt sisse, jälgides, kuidas külm vesi tema ümber keerles. Süda tagus kiirelt, ja mitte ainult vee jahedusest, vaid ka hetkest endast – sellest hullumeelsest spontaansusest, mis teda tabas. Iga liigutus, iga veetilk nahal tundus intensiivsem, elavam, nagu oleks ta korraga rohkem elus kui kunagi varem. Ta ujus aeglaselt, nautides vee karsket puudutust ja hommikuse raba ilu.

„See on täpselt see, mida ma vajasin. Meeldetuletust, et elu on elamiseks, mitte kartmiseks või ülemõtlemiseks,“ jätkas ta pisut valjemini, otsides silmadega mõne meetri kaugusel ujuva Otto omasid. See oli Julia jaoks väga eriline hetk, ennast nõnda avada ja tunnistada, nagu ta oleks alles 34-aastasena elama hakanud – mitte ainult olemas olnud, vaid päriselt elanud!

Otto naeratas, nähes teise rahulolevat nägu, mis oli ühtaegu täis hirmu ja vaimustust.

„Ma olen väga uhke su üle,“ ütles ta, tunnustades nii naise julgust kui ka seda, kuidas too ise oli endas selgusele jõudnud ja hirmu seljatanud. Julia naeratas vastu, silmades tänulikkus ja rõõm, et oli julgenud midagi nii ootamatut teha.

„Elu ongi selline,“ lisas Otto, kui ta mõnuga karastavas vees ringi ujus. „Täis väikeseid pööraseid hetki, mis annavad igale päevale väärtust juurde. Iga kord, kui sa astud mugavustsoonist välja, saad kingituseks mingi hinnalise kogemuse, mida keegi ei saa sinult ära võtta. Mitte kunagi.“

Julia ujus veel ühe korra rabajärve keskele, tundes veepinna liikumist naha vastas ja kuulates looduse erakordseid helisid, mida pole linnas mitte kunagi võimalik kuulda. Tema hing täitus vabadusega, mida ta polnud ammu tundnud. Liiga ammu.

„Ma arvan, et mulle aitab nüüd,“ ütles ta siis, kui oli teiselt ujumisringilt tagasi jõudnud, haarates taas redelist ja mõistes samal

hetkel, et ta mehe silme all alasti üles ronida ei soovi. „Kas sa läheksid äkki enne mind?“

Otto oli džentelmen, nõustudes meeleldi.

„Ütle kohe, et sa tahad mu valget peput näha,“ ei saanud ta aga jätta naljatlemata, mida saatis naise hele naer.

„Just-just.“

Otto tõusis veest, vesi tilkumas lihaselistelt õlgadelt, kui ta redelist üles ronis. Tõmmanud bokserid jalga, sammus ta otsejoones termose juurde, et valada kruusidesse kuuma teed, lastes samal ajal Julial ennast rahulikult räti sisse mässida. Keeras siis ennast ümber, et ulatada kaaslasele kruus…

... saades samal hetkel aru, et midagi oli pildil valesti. Väga valesti. Naeratus naise näolt oli kadunud, selle asemel kummaliselt krimpsus suu ja kissis silmad.

„Kas sa saaksid ennast korraks veel ümber pöörata?“ küsiti häälel, mis oli Ottole võõras. Nagu ka rääkija pilk ja hoiak.

Mõistmata, millest selline soov, tegi mees, nagu palutud. Julial oli küll rätt ümber, aga ju siis oli vaja seda veel kohendada. Vaikust ja ootusärevust, mis nüüd rabas valitses, ei saanud võrrelda sellega, mis enne oli kõrvu puutunud. Aegluubis keeras Otto end tagasi naise poole.

„Kas sinuga on kõik hästi?“

Sõnatult vaatas Julia mehele otsa, nagu oleks too vahepeal mõrva sooritanud. Otto ei saanud mitte midagi aru. Just oli olnud kõik kõige paremas korras ja nüüd selline pinge. Ta astus sammu naise poole, näpus endiselt tass teega, mida teine ei olnud ikka veel vastu võtnud. Julia astus instinktiivselt sammu tagasi. Ta vajas ruumi, aega mõelda.

„Mis juhtus?“ küsis nüüd mees otse, sest midagi kohutavat oli ilmselgelt just juhtunud, kuna naine nagu ära vahetatud oli. „On sinuga kõik korras?“

Julia seisis paigal, keha värisemas mitte ainult külmast, vaid ka šokist ja segadusest, mis ähvardas teda endasse neelata. Ta ei tundnud ega kuulnud midagi, ei jääkülmade veetilkade voolamist mööda nahka alla, ei konnade krooksumist ega männisahinat –need kõik olid korraga kauged.

Pilk naelutatud Otto silmadesse, mäslesid tema hinges nii häbi kui ka tohutu pettumus.

Julia tundis end korraga reedetu ja haavatavana, seistes seal, vaid rätt ümber keha, vastamisi mehega, kes oli muutunud äkitselt kellekski teiseks. Abitult tahtis ta karjuda, nutta, joosta – kõike korraga. Seistes siiski raudpoldina paigal, püüdes hoida hingamist ja mõtteid kontrolli all. Tema silmad olid täis segadust, valu ja ootamatut äratundmist.

„Kõik see aeg…“ raputas ta pead. „Sa teadsid kõik see aeg, kes ma olen, jah?“

Otto oli nagu puuga pähe saanud, suutmata välja mõelda, millega end reetnud oli. Täiesti lambist, tühja koha pealt. Naine jätkas ärritunult.

„Ah, et me kohtusime Tallinnas seminaril? Räägi mulle sellest seminarist veel midagi.“

Mehel oli väga ebameeldiv näha enda ees sellist Juliat. Tummalt seisis ta naisest meetri kaugusel, kruus endiselt näppude vahel ja silmis küsiv pilk, mis nii jäigi, kuna temal praegu ilmselgelt õigust midagi küsida polnud. Noormees proovis leida õigeid sõnu, soovides kõigepealt teada saada, mille vastu eksinud oli. Tema, kes alati kõiki samme ette oskas näha.

„Kust sa… Kuidas sa aru said?“ ei hakanud ta ajama tagasi tõde, et ta Juliat tõesti tundis, olles ise sama suures segaduses kui teine.

„Ma olen näinud sellist tätoveeringut, kus pool on lõvi ja pool kotka pea, vaid üks kord elus. Enne Tarmoga tutvumist, kui ma veel Tallinnas elasin. See oli ühe noormehe seljal, kelle ma purjus päi ööklubist oma koju viisin.“

Otto seisis sõnatult paigal, olles endas ehk isegi rohkem pettunud kui Julia. Kuidas ta oli küll saanud olla nii loll ja tätoveeringu unustanud? Oli selge, et ükskõik, mis ta ütleks, ei teeks see asja paremaks. Ta oli paljastatud. Paljastatud nõnda, mille kõrval äsjane füüsiline paljastus tühi-tähi oli.

„Julia, ma…“ alustas ta, otsides sobivaid sõnu.

„Ma ei saa aru, miks sa ei võinud kohe töö juures öelda, et me üksteist tunneme?“ katkestas naine teda resoluutselt. „Oli seda siis nii raske teha?“

Otto oli hädas. Rääkida kogu tõde või ainult pool? Kui rääkida pool, võis oodata peagi uut päeva, mil sama olukord korduks ja võimalus andeks saada veelgi väiksem. Ta otsustas tuua ausalt lagedale kogu loo.

„Ma ei saanud.“

Julia kortsutas kulmu.

„Miks?“

„Sest ma olen teadnud, kes sa oled, sellest päevast peale, kui sa mu oma ukselt minema saatsid.“

„Mis ukselt?“

„Tallinnas.“

„Mhm,“ viis naine otsad kokku. Midagi siiski ei klappinud.

„Aga kuule, sa ei teadnud mu nimegi!“

Mees neelatas.

„Teadsin.“

„Mismoodi?“

„Nägin su juures.“

Julia silmad läksid suureks. Ta isegi ei tahtnud teada, kus või mis. Olulisem oli, miks.

„Ja miks sul oli vaja seda teada?“

Ottol tekkis kurku klomp, mis muutis rääkimise raskeks.

„Sest ma tahtsin sind veel näha.“ Ta astus ettevaatlikult sammu kaaslase poole, üritades teda mitte hirmutada. Julia eemaldus sama palju maad. Tema selja taga oli laudist veel vaevalt paarikümne sentimeetri jagu. Seda märganud, astus Otto kiirelt tagasi. „See öö oli minu jaoks väga oluline.“

Julia pööritas silmi. Ta ei suutnud uskuda, mida kuulis. Ega mõista, kuidas see neid tänasesse oli toonud. Kõigepealt kolleegideks ja nüüd siia, rappa.

„Kas sellel võib olla mingi seos sellega, et sa töötad täna Pärnu linnavalitsuses?“

Otto langetas silmad.

„Jah, ma…“

„Nii et sa jälitasid mind?“ segas Julia meest järsult, hääl vihast ja pettumusest susisemas. „Kõik need aastad?“ Ta raputas pead, võideldes seesmiselt kasvava vihaga. „Jälitasid nagu mingi… nagu mingi maniakk!“

Otto püüdis end kaitsta.

„Palun, lase mul selgitada…“

„Selgitada mida?“ Julia hääletoon tugevnes iga öeldud lausega. „Kõik on ju selge! Sa jälitasid mind!“ Ta värises nüüd üle kogu keha. Varahommikuse õhu jahedus ja šokk olid haaranud ta endasse,

möllates õrna naisterahva sees täie auruga. „Oot, aga, miks sa ikkagi

Pärnusse tulid? Ja pealegi samasse kohta, kus mina töötan. Et mulle kätte maksta, kuna ma ei tahtnud sinuga enam kohtuda?“

„Julia, palun. See ei ole nii,“ õigustas ta end. „Kui see alguses oli ka plaan, siis täna enam mitte.“

„Lõpeta!“ karjatas Julia nüüd, iga järgnev sõna eelmisest valjem. „Mõelda, sa manipuleerisid minuga kõik see aeg, kui mina arvasin, et me teeme lihtsalt tööd! Ja ma tulin sinuga kahekesti siia rappa. Alasti!“ Ta kohendas enda ümber rätti, vappudes üle keha.

„Miks? Miks sa seda tegid?“

Otto seisis ärritunud naise ees rahulikult, ehkki tunded tema sees tulist võitlust pidasid. Mehe hääl oli vaikne, kui ta vastas.

„Sest sa ise ütlesid.“

Julia oli enesevalitsust kaotamas. Silmad tema peas tahtsid välja karata ja vererõhk tõusta kõrgustesse, kust ilma arstiabita oleks olnud normaalset olukorda keeruline taastada. Ta hingas sügavalt sisse, et mitte sealsamas minestada.

„Mina? Mida ma ütlesin?!“

„Et ma tuleksin su juurde tagasi, kui sind endale lubada saan. Ma olen nüüd tagasi.“