Helene Moss - Üks öö veel

ÜKS ÖÖ VEEL HELENE MOSS

Kõik romaanis „Üks öö veel“ aset leidvad sündmused ja mainitud tegelaskujud on väljamõeldised ega oma reaalsete inimestega mingit seost. Samuti ei peegelda ühegi olukorra kirjeldus ega sellest tulenev arvamus autori isiklikku seisukohta. Kogu romaani materjal on autori­ kaitse objekt ning kaitstud autoriõiguse seadusega. Ükskõik millise romaani „Üks öö veel“ katkendi kasutamine ja/või levitamine ärilistel eesmärkidel ilma autori eelneva kirjaliku nõusolekuta on keelatud ja karistatav, mille eest võib rikkujat oodata tsiviil- või kriminaal­karistus.

Romaani materjali võib kasutada siis, kui tegu ei ole sooviga saada majanduslikku kasu, vaid informatiivsetel, hariduslikel ja teaduslikel eesmärkidel või isiklikuks tarbeks – sellisel juhul tuleb ära märkida autor ja allikas.

Toimetaja Anu Rooseniit Küljendaja Heiko Unt Kaanekujundus 123rf / Helene Moss © Helene Moss, 2021 www.helenemoss.com ISBN 978-9916-4-0635-9 Trükitud OÜ Greif trükikojas

Pühendan selle raamatu oma kallitele lastele, soovitades neil järgida oma elus alati südame häält ja mitte lasta eksitada kaalutleval mõistusel.

Mitte keegi ei peaks mitte kunagi joonduma kellegi teise arvamuse järgi, sest see teine ei ela Sinu elu. Sina elad.

Sa ei peaks muretsema, mida arvab Sinu valikutest keegi kolmas. Või neljas. Sest päeva lõpuks oled Sina see, kes enda otsustega elab.

Elu on elamiseks, vein joomiseks ja naised armastamiseks.

Punkt.

Autor Juuli 2021

Veebis on võimalik tasuta lugeda kolme esimest peatükki:

1.

2.

3.

4.

5.

6.

7.

8.

9.

10.

1. „Oled sa ikka kindel, et ei taha, et ma sind ära viin?“ küsis Sandra Siimult, tõmmates poisi jopel luku kurguni kinni. „Kuule… Kui ma sain ise kokku lepitud, et lähen, siis nüüd lähengi ja saan ise ka hakkama. Nagunii on veel pool tundi aega, ma olen rattaga kümne mintsa pärast kohal. Lõpeta ära see muretsemine.“ „See juba kord emade amet,“ mõistis Sandra ise ka, et mõtles üle, saamata sinna midagi parata. „Aga helista kohe, kui midagi on, eks.

Ikkagi uus koht ja inimesed.“ „Mhmh,“ oli Siim leplik. Mis tal muud üle jäi. Vaevalt sai seiklus­ pargis vabatahtlikuna osalejaid registreerides midagi katastroofilist juhtuda, aga mine sa tea.

Lehvitades pojale järele, kuigi sel nagunii mingit mõtet polnud, kuna Siim rattaga sõites mitte tahapoole ei vaadanud, läks Sandra veidi ärevalt tuppa tagasi. Enda pärast ta ei muretsenud, aga kuidas Siim kohaliku eluoluga sulandub? Kas kohalikud noored võtavad ta omaks? Otepää gümnaasiumi viimases klassis tuli poisil veel mõned kuud enne lõpetamist konsultatsioonis käia, kuivõrd päris kool asus endiselt pealinnas. Ema süda on ema süda. Poiss võis ju kaheksateist olla, aga emade jaoks jäävad lapsed alati lasteks, kelle pärast muret tunda.

7

Hommikul peenralt korjatud hüatsindid olid täitnud toa magusa lõhnaga. Mida tugevamini lõunapäike neid oma kuldsete kiirtega elutoa akna all paitas, seda intensiivsem see oli. Hüatsindid olid Sandra lemmiklilled juba lapsepõlvest saati. Nende pärast ta siia koliski. Või õigemini said need lilled otsustavaks täpiks i peal, kui saabus aeg valida selle talukoha ja ühe Võrtsjärve-äärse maja vahel. Mõlemad asusid otsatu kaugel senisest elukohast pea­l innas, mis nädal tagasi nii paberil kui ka võtmetega uuele omanikule üle sai antud.

Tubade arv oli siin Vaikuse talukohas sama kui Roosikrantsi tänaval – neli, aga kui erinevad olid need linnakorteri omadest.

Materjalid, sisustus, lõhnad. Kui palju lihtsam oli siin kõik. Ei, mitte odavam. Just lihtsam. Tapeedid seintel, laudpõrandad, laed. Lauad ja toolid. Ning kapid. Voodid olid ainukesed, mis Sandra kohe uued ostis, kuna igal voodil on teatavasti oma ajalugu ja veeta ööpäevast kolmandik koikus, kus võib vaid aimata, mitu põlvkonda sigitatud ja sünnitatud on, ei tahtnud ta mingil juhul.

Ta pani kohvivee keema. Istus siis veranda akna alla kiiktooli ja lasi pilgul liuelda mööda kaldapealset järvele. Õigemat otsust kolida linnamürast eemale, siia laante vahele, poleks saanud teha. Õnneks ei puigelnud Siim väga vastu ka. Kokkulepe, et ta võib veeta niipalju aega isa juures Tallinna külje all Peetris, kui soovib, sobis kõigile osapooltele. Isegi Eriku uuele naisele Hannale, kellele muidu miski ei meeldinud, mis mehe endisesse ellu puutus.

Ilus oli siin, pagana ilus. Oli Sandra õnn, et pärast pangale laenu tagasi maksmist jäi tal alles täpselt nii suur summa, et jagus selle talukoha ostmiseks. Eks siin putitamist oli omajagu, aga maja oli soojustatud ning vesi ja elekter sees. Hoonega tuli kaasa ka päris 8

suur maatükk koos õunaaia ning lillepeenardega. Ja mis muidugi peamine – otse maja taga laius uhkes hiilguses suur Pühajärv, meelitades kui mitte end sisse kastma, siis eemalt imetlema alati.

Sandra mõõtis presskannu põhja veidi kohvipulbrit ja valas kuuma vee peale. Istus siis tagasi akna alla ja jäi peenraid silmit­ sema. Tema ettekujutus oma majast oli olnud alati selline, et lisaks õunapuudele pidid seal kasvama ka ploomi- ja pirnipuud ning peenardel õitsema silma iluks lilled ja söömiseks valmima herned, maasikad, sibul ja till. Siin millegipärast viimaseid ei olnud. Olidki vaid õunapuud ning ümmargused peenrad lilledega, mis siiani linna­majade vahel elanud naisele suures osas tundmatud olid. Küll jõuab, mõtles ta, tark ei torma. Elame päev korraga. Sel suvel teen nii palju, kui jaksan, ja siis sealt edasi nokitseb jooksvalt.

Valanud kohvi kruusi ja lükanud Crocsid varba otsa, seadis Sandra sammud aeda. Täna oli imeilus ilm. Kalender võis ju näidata alles aprillikuu kolmandat nädalat, aga termomeeter kinnitas ühe­ teistkümne soojakraadiga kauaoodatud kevade kohale­ jõudmist.

Koha vastne perenaine võttis suuna õunapuude juurde, et märkida endale mällu neid, mis pügamist vajasid. Oli praegu okste saagimi­ seks õige aeg või mitte, polnud tal põlise linna­elanikuna aimugi, aga sellest sai ta juba esimesel siin elatud päeval väga hästi aru, et puud olid oksakoorma all ülemäära vaevas. Sellega tuli midagi ette võtta. Vahetanud peagi muremõtted uues kohas sisse­elamisega argieluliste mõtete vastu, süda rahunes. Küll kõik laabub, vaja vaid veidi aega, et kohaneda. Ega muidu talukohal nimeks Vaikuse olnud. Nimi oli valitud kindlasti selline just seepärast, et pakkus looduse rüppe igatsejatele vaikset omaette olemist, paika, kuhu linna­kära ega kiirus ei ulatu.

9

Sellest kevadest oli siis jäänud ainsaks reaalseks niidiks Sandra ja linna vahele ühe seltskonnaajakirja moerubriigi toimetamine.

Pealinnas toimuvatest moeetendustest pidi ta küll aeg-ajalt osa võtma, samamoodi mõningatest ajakirja esindamist nõudvatest üritustest, aga see oli ka kõik. Pooltele vastuvõttudele sai enda ase­ mel kellegi teise saata ja muudel koosviibimistel osalemine mõjus pigem positiivse kohustusena, aidates meeles pidada, mida tähen­ dab sotsiaalne suhtlemine tsiviliseeritud ühiskonnas.

Kõigele sellele mõeldes küsis Sandra nüüd endalt, kas oli tund­ nud Vaikusel elatud nädala jooksul kordagi puudust Tallinna kesk­ linna trammirööbaste kriiksumisest või saastunud õhust, mis isegi läbi kinniste akende tuppa pressis, saades vastuseks kindla „Ei“.

Kuigi ta oli elanud terve teadliku elu linnamelu keskel, ei olnud ta tõesti tundnud puudust alates päevast, mil siia kolis, mitte ühestki sealsest mugavusest, rääkimata ebamugavustest, millega aja möö­ dudes harjunud oli ja mis ehk lõpuks isegi mugavustena tundusid.

Ju kinnitaski see tema absoluutset valmisolekut pöörata elus uus lehekülg. Otsus oli tehtud ja elul uus kurss.

Rahulolevalt kummutas Sandra tassist viimase kohvilonksu, ase­ tas kruusi majatagusele trepile, istus ise sinna kõrvale ning hakkas ümisema raadiost läbi lahtise akna tagahoovi kostuvat viisijuppi.

Will you stay with me, will you be my love among the fields of barley?

We’ll forget the sun in his jealous sky as we lie in fields of gold.

See the west wind move like a lover so upon the fields of barley.

Feel her body rise when you kiss her mouth among the fields of gold.1

1

Sting „Fields of Gold“ 10

Ka Sandrat ümbritsesid järve vastaskaldal, teiselpool suurt teed kuldsed viljapõllud, ometi ei saanud ta jagada Stingiga samasugust armastusetunnet, olles jäänud peale Erikust lahkuminekut üksinda.

Temal ei olnud kedagi kõrval, kellega minna odrapõllule hullama, võtta käest kinni ja suudelda keset kuldseid välju nii, et rind armust lõhkeda ähvardaks. Sandra elu oli nüüdsest vägagi teistsugune, varasemaga lausa vastupidine, keskendudes suures osas vaid Siimu kasvatamisele, uue kodukoha kõpitsemisele ning ajakirjanikutööle.

Noogutanud iseendale äsjase kokkuvõttega nõustumise mär­ giks, seadis ta sammud tagasi tuppa, et tuua vahepeal masinas puhtaks saanud pesu tagaaeda kuivama, kuna kuivatis tahene­ nud pesu ei lõhnanud pooltki nii hästi kui õues nöörilt korjatud.

Järgmine fakt, mis maaelu kasuks rääkis.

Nähes Siimu maja ette jõudmas, astus Sandra talle kiirel sammul vastu. Arvestanud, et poiss on ära vaid mõned tunnid, ei tundu­ nud tema koju jõudmine alles kella kuueks õhtul mitte kuidagi mõistetav. Oli juba õhtusöögi aeg, aga vahepeal oli ju ka lõuna.

Kas seikluspargis pakuti süüa või oli Siim nüüd puhta näljas? „Tsauu!“ oli saabuja üllatuslikult üliheas tujus. Ju ta vist ei olnud siis ikka näljast nõrkemas. „Tsau-tsau! Sa olid nii kaua ära, et ma hakkasin juba muretsema.

Kuidas läks? Ja miks sa nii kaua olid?“ „Hästi läks! Sõitsime peale seiklusparki edasi Karli juurde – see on see, kellega ma telefonis rääkisin ja kes tänast korraldas, hästi tore poiss on, saime kohe sõpradeks. Ta küsis, kas ma saaksin talle appi minna paati vette laskma. No ja siis hakkasid nad sööma ja Karli ema kutsus mind ka lauda ja sinna see aeg kadus.“ 11

„Selge-selge, siis muidugi,“ oli ema süda rahul ja õnnelik kor­ raga, et poeg kohe esimesel päeval endale sõbra leidis. „Sa siis praegu ei söö koos minuga?“ „Mkmm, õpin natuke ja tahan veel ühte filmi vaadata, mida Karl soovitas.“ „Ega sa homset pole unustanud?“ „Mis homset?“ Tundus, et oligi. „Juuksurit.“ „Mis juuksurit?“ Jah, päris kindlasti oli unustanud. „Oh sind tuulepead küll,“ muigas ema armast poega silmadega paitades. „Kell üks Barberis ju.“ „Aijaa!“ venitas Siim. „Kas siia kusagile lähemale ei saaks minna? Muidu kulub terve päev edasi-tagasi sõidu peale.“ „Käi homme veel seal ära, vaatame pärast siia lähemale midagi.“ „Mhmh,“ ei jäänud pojal muud üle kui emaga nõustuda. Silmad ei paistnud juba ammu tuka alt välja ja nädala sees ei saanud ammugi minna, siis oli kool. Üks asi, õigemini traditsioon, mille Sandra Tallinnast kaasa võt­ tis, oli see, et köögilaud pidi olema kaetud valge linaga. Olgugi, et seda tihti vahetada tuli, andis selline lauakate igale söögikorrale juurde rohkelt majesteetlikkust ja ühtlasi tunde, millega ta tahtis ilm­t ingimata Vaikuse suursugust miljööd rikastada.

Sandra silus lina aluspinnaga tasa ja asetas taldrikud lauale.

Väikeses vaasis eile silmini vette uppunud paise­lehed olid öö jook­

12

sul tublisti pikkust juurde visanud, nii et said nüüd segamatult läbi aknaruutude õue piiluda, kus polnud pooltki nii mõnus kui neil siin toasoojas. Ja täna oli köögis kohe eriti soe, kuna ahjus küpses poja lemmikkook – kohupiimastruudel kirssidega.

Sandra tõstis ahjukuumas parajalt krõbeda kooriku saanud struudli plaadiga lauale jahtuma, jättes ahjusuu lahti. Lõhn, mis küpsetisega kaasnes, oli meelihaarav. Nagu küpsetaja isegi. Suurte liiliatega lotakas kleit seljas, jalas valged põlvikud, juuksed pea­ laele kokku keeratud, ilma meigi ja ühegi ehteta. Aga olek, see ehe olemine, mis temast õhkus, see kompenseeris kõikide lisade puudumise. Oluline oli vaid tema ise kõige selle toreduse keskel viimase puuduoleva pusletükina, mis majapidamises teda juba aastaid oodanud oli ja nüüd avasüli vastu võtnud. Ükskõik, kes oleks praegu uksest sisse astunud, oma või võõras, poleks ta osa­ nud eluilmaski arvata, et Sandra selles talus juba aastasadu ei ela.

Vot nii hästi sobis ta sinna.

Köögi seinakella järgi oli Siimu kojujõudmiseni veel maksi­maal­ selt pool tundi, sõltuvalt sellest, millise bussi peale ta Tartust jõu­ dis. Sandra tõmbas põrandad lapiga puhtaks, viis mopi kõrval­ ruumi, viskas mantli õlgadele ning sättis just aeda karulaugu järele minema, kui nägi silmanurgast akna tagant ratta seljas mööda­sõitvat kogu. Siim ei saanud see kindlasti olla. Esiteks pol­ nud võimalik, et ta nii vara juuksurist tagasi jõudis ja teiseks seisis tema ratas kuuri all.

Kop-kop. Kulmu kergitades avas naine ukse. „Tere!“

13

Ukse taga seisis rõõmust pakatav noormees, nägu nalja täis, nagu oleks just kuulnud maailma naljakaimat anekdooti. Et Sandra elus midagi, mille üle naerda, sel hetkel ei toimunud, ta poissi sama lõbusalt vastu ei tervitanud, küll aga ajas teda selline ülevoolavalt ootamatu teretus omaette muigama. Ta noogutas vastuseks, jäädes huviga kuulama, mis asja tulijal täpsemalt oli. „Ma tulin Siimu juurde!“ sihtiski külaline oma jutuga joonelt kümnesse. „Siimu?“ „Siimu jah, leppisime eile kokku, et tulen täna lõuna paiku läbi, ja nüüd tulingi! On ta ikka kodus? Või oot… Elab üldse Siim siin? Vabandage, ma võisin ka majaga eksida… Kuigi…“ noormees jäi mõttesse, „ega meil teist müügis olnud talukohta siin lähedal ei ole.“ Võõra positiivne loomus oli nakkav. Kui lihtsalt ja laulvalt kõla­ sid tema huulilt sõnad, moodustades samaaegselt küsimusi ja vas­ tuseid, liitudes iseenesest üheks loogiliseks tervikuks. Ilmselgelt oli tegu kohalikuga, kes kõiki talusid, metsi ja mägesid une pealt teadis. „Elab küll,“ sai nüüd Sandra ka oma jutule hoo sisse, „aga teda pole praegu kodus. Tartus on, juuksuris. Ta unustas selle vist eile ära, kui kokku leppisite.“ Poisi nägu ei muutunud kuuldust vähem rõõmsamaks. „Ah soo! No pole hullu, eks ma tule siis õhtu poole uuesti! Kas te teate muidu, millal ta tagasi jõuab?“ Sandra vaatas automaatselt uuesti kella, kuigi oli seda just hetk tagasi teinud.

14

„Hiljemalt poole tunni pärast,“ oli vastus lühike, saades kohe pikendust juurde, „aga sa võid teda ju ootama jääda, kui juba siin oled. Mul sai just kook valmis… Kui sul muidugi kiiret pole?“ Noormehe naerusuine nägu muutus veelgi päikeselisemaks. „Ei ole mingit kiiret! Arvestasingi, et oleme Siimuga terve õhtu koos. Kui teile sobib, siis ma ootaksin ta hea meelega ära!“ Koogi söömist ei hakanud külaline mainima, sest see poleks viisakas olnud, aga et see fakt otsustamisel vägagi oluliseks sai, oli päev­ selge, kuivõrd ukselt hoovav struudlilõhn ta suu konkreetselt vett jooksma pani. „Hästi, aga lähme käime kõigepealt aias ära, toome salatisse karulauku.“ Ta sulges enda järel ukse ning sirutas trepil noormehele käe: „Sandra, Siimu ema.“ „Karl,“ haarati tema väike käsi hoobilt suure sooja kämbla sisse, „täisnimi on Karl Harold, aga peale ema ei kutsu mind keegi nii. Ja tema ka vaid siis, kui ma millegagi hakkama olen saanud.“ Öeldule südamest kaasa naerdes, võeti suund maja taha. Sinna veidi kauge­ male, metsaserva.

Suuremaid karulaugulehti vasttärganute vahelt välja sorteerides, murdis Sandra valituks osutunud ükshaaval juurelt ja köitis kokku väikeseks kimbuks. Karl seisis kuulekalt tema kõrval, rääkides, kuidas tema ema just samal hommikul sedasama oli teinud ja juba esimese pestogi purki saanud.

Sandra polnud varem pestot teinud. Õigupoolest ei olnud ta kunagi midagi ise purki pannud, ainult võtnud oli. Hapukurki,

15

marineeritud seeni, maasikamoosi, ploomikompotti. Ta muigas mõnulevalt, mõeldes, kuidas see kõik tänu siia kolimisele nüüd muutub. „Mis sinna pesto sisse veel käib?“ küsis ta ilmse huviga, et asjaga samuti algust teha. „Ega ma päris täpselt ei tea, aga seda segatakse õliga ja india pähkleid nägin ka, et ema pani ja mingit juustu. Ma võin ta käest teile retsepti küsida, kui soovite.“ Sandra tõstis silmad murult, kus kohati juba tärkavat umbrohtu võis märgata: „Küsi jah, kui sul meeles on. Ja ära palun teieta, mind ei ole mitu.“ Noormees punastas. „Olgu.“ Peatudes tagasiteel korraks järve ääres, arutledes kui petlikult peegelsile võib vesi olla, kuigi selle pinna all vilgas elu käib ning lugedes veekogu kohalt kokku pilvi, mida peegelduse tulemusena kokku kaks korda reaalsest rohkem oli, jäi Sandra ühtäkki mure­ liku pilguga oma õunapuid vaatama. Kuigi sõna „oma“ mõjus siin­ kohal kui palsam hingele, valmistasid ometi puude elutud oksad talle korralikku peavalu. Ta astus mõned sammud mäeveerelt üles maja poole, jäädes seisma ühe vanema puu alla, mis lausa anus end elutust koormast päästma. „Karl, kuule…“ alustas naine mure kurtmist noormehele, kuigi oli selge, et see tema kõrval seistes teda väga hästi kuulis. „Mhmh?“ „Kas sul on ka kodus oma aed?“

16

„Jaa.“ „Ja õunapuud?“ „Jah, päris mitu sorti.“ „Oled sa kunagi nende oksi lõiganud?“ Poiss sügas kukalt. „Koos isaga mõned korrad.“ Sandra vajus mõttesse. „Me arutasime Siimuga, et peaks kutsuma kellegi appi kuiva­ nud oksi saagima, mis sa arvad, kas saaksid meid aidata? Kuigi ma isegi ei tea, kas praegu üldse õige aeg on, aga vaata,“ ta astus puule lähemale, võttes ühest hallist elutust oksast kinni ja painutades seda alla, „vaata seda. On ju kohe näha, et puul selliseid enda küljes raske on kanda.“ Karl noogutas nõustumise märgiks. „Enne õitsemist tuleb ära lõigata, praegu olekski viimane aeg.

Saan isalt saagi ja lõikamiskääre küsida. Küll me Siimuga kahe­ peale tehtud saame!“ Sandra hingas kergendatult. „Päriselt? Oleksid nõus?“ „Muidugi! Siim aitas ju eile mind ka, kui oli vaja paati vette lasta, mis see siis ära pole mul mõni oks vastutasuks maha lõigata!“ Öelnud need sõnad, vaatas ütleja pikalt ja sügavalt oma vestlus­ kaaslase silmadesse. Lausa nii sügavalt, et Sandral sellest veidi ebamugav hakkas. Aga hea soe tunne tuli sisse, seda tundis ta ka.

Selline natuke ärevaks tegev. Poiss punastas teist korda. Pilku ära ei pööranud, aga punastas.

17

Hakkinud karulaugu ribadeks ja seganud selle kokku keedetud muna ja hapukoorega – maitsvaim kerge eine röstitud leival koos guacamole’ga – oligi aeg juba sealmaal, kus pooled juuksed endast Tartusse maha jätnud Siim tagasi koju jõudis. Märganud majaseina ääres sõbra ratast, lendas ta tuppa, tervitas toas olijaid ja vedas ninaga köögis heljuvat magusat lõhna. „Aaah, emme, ära ütle, et sa tegid seda kooki! Nii tore, et Karl ka siin on,“ ta kooris jalanõud köögiukse ees jalast ja astus otse kraani­kausi juurde käsi pesema, „saame seda koos süüa. Karl,“ Siim pöördus sõbra poole, „anna andeks, tead, ma unustasin eile juuksuri täitsa ära. Ega sa mind kaua ei pidanud ootama?“ Karl muheles. Sellise isuäratava soolase ampsu ja struudli nimel oleks ta olnud nõus ootama kasvõi terve päeva. „Ei, üldsegi mitte! Alles tulin.“ „Aga nüüd,“ sekkus Sandra emalikult poiste vestlusse, asetades lauale ühe taldriku lisaks, „palun lauda!“ Karl oli järgmisel päeval taas enne Siimu kohal. Ei tea, kas tema tegemised lõppesidki varem või jokutas Siim koolis kauem, iga­ tahes ajaks, mil perepoeg väravast sisse astus, olid sõbral juba töö­ riistad valmis sätitud, puud üle vaadatud ja kasemahl, mille ema talle kaasa andis, pingil reas seisvatesse kruusidesse välja valatud.

Ilmaga õnneks jälle vedas – päike lõõskas kõrgel taevalael, soosides nii tegusate noorte tänuväärt ettevõtmist.

Uurinud internetist ja arutanud isekeskis, milliseid oksi milli­ ses järjekorras eemaldama hakata, asusid poisid tööle. Kui Sandra üritas alguses asjale kuidagi kaasa aidata, siis lõi üsna varsti käega.

18

Ei olnud temast seal mingit kasu, pigem segas teisi. Teinud Karli koerale, kes nähtavasti täna peremeheta koju ei tahtnud jääda, pai ja toonud talle kausiga pingi kõrvale joogiks vett, läks Sandra tagasi tuppa, et valmistada suure töö tegijatele väärilist kõhutäit, täpsemini poja tellimusel barbeque-kanapitsat. Manitsenud poisse töö­riistadega ettevaatlik olema, eriti Siimu, kuna tema selliste instrumentidega esimest korda kokku puutus, jättis naine noored omapead.

Köögis ei tahtnud aga midagi edeneda. Laual üksteise kõrval hak­ kimist ootavad kana, paprika ja sibul vaatasid kordamööda pere­ naisele ja siis üksteisele küsivate nägudega otsa. Õigemini, naise poole, kuna elutoast kööki vaid tema kukal paistis. Sest täna oli kokal targematki teha kui pliidi taga asjatada. Samas toiduga otsest kiiret ei olnud, jah, aga siiski.

Sandra seisis keset elutuba, olles piisavalt kaugel aknast, et teda näha ei oleks, kui keegi väljast sisse peaks vaatama. Seisis ja vaa­ tas ainiti õue, kus poisid parasjagu ühe suure oksa kallal mässasid, mõeldes eilsele. Sest täna oli vaadanud Karl teda jälle samamoodi.

Liiga julgelt. Liiga sügavalt. Liiga kaua. Ainult, et seekord ei vaa­ danud tema vastu. Või tähendab, natuke vaatas ja siis pööras pea ära. Et noormees sama ei teinud, oli väga hästi aru saada. Ja see tõik tekitas nüüd sellist kummalist rahutust, mis oligi toonud ta siia akna alla piiluma selle seletamatu ärevuse põhjustajat, nagu oleks poisi avalikult vaatamine keelatud.

Tõrjunud endast sobimatud mõtted eemale, keeras Sandra kan­ nal ringi, marssis kööki, otsis sahtlist tükeldamiseks sobiva noa, läks laua juurde, ohkas, asetas terariista toiduainete kõrvale ja tuli

19

tagasi elutuppa. Fokusseeris siis taas silmad Karlile ja jäi üksisilmi jälgima poisi iga liigutust – käsi, mis silmile tikkuvaid juukseid eest lükkas, nurgelise näo miimikat, kui oks kääride jaoks liialt jäme oli, ja huuli, kui ta Siimuga rääkis. Just, huuli. Miks? Miks pidi Sandra silmitsema tema jaoks täiesti võõra inimese huuli, tõugates ja tõm­ mates enda poole mõtteid, mida päevavalgel siitsamast raamatust lugedagi ei sünni, veelvähem lasta fantaasial edasi lennata. Rapu­ tanud mitu korda pead, ütles ta endale selgel kõlaval häälel: „Sa oled lolliks läinud!“ ning seadis sammud tagasi kööki, keskendudes lõpuks söögitegemisele, oodates ühelt poolt, et poisid saavad täna tööga valmis, misjärel ei peaks ta Karliga rohkem kokku puutuma, lootes teisalt, et seda mingi hinna eest ei juhtuks. „Aga miks mitte?“ Sandra ja Karl vaatasid mõlemad Siimu, nagu oleks see kuu pealt kukkunud. „Tõsiselt mõtled?“ usutles ema poega. „Me ei tea, kas ahi üldse tõmbabki, pärast on kõik mürgist suitsuvingu täis.“ Siim tõusis laua tagant ja pühkis suunurgad: „Ega enne teada ei saa, kui järgi ei proovi. Lähme vaatame Karliga koos asja üle.

Kui vähegi kannatab, siis teeme täna kindlasti sauna, pärast sellist tööpäeva kulub see meile sajaga ära,“ lisades uksel juurde, „ja aitäh pitsa eest, see oli maailma parim!“ Sandra muigas kibestunult. Väljendit „maailma parim“ olid nad kasutanud oma peres tihti, kui veel koos Erikuga elasid. Siis aga leidis mees ühel kenal päeval, et Sandra valmistatud toidud ei olnud enam nii head ja kleidid kapis muutunud ajaga vana­ moodsaks ning ta otsustas hakata jagama maailma parimaid hetki 20

ja asju hoopis Hannaga. Sandra surus huuled kriipsuks kokku.

Valus oli seda meenutada. Ta manas näole kerge naeratuse. „Palun-palun! No eks te vaadake, aga kui midagi ikka logiseb või ahi ei tõmba, jätke siis pooleli. Ära teeninud olete te selle mui­ dugi, selles pole küsimust.“ Saunamaja oli ehitatud kunagi otse järve kaldale, mis oli selles mõttes hea lüke, et sealt sai otse vette joosta, samas töötas seesama vesi, mis vundamenti aastakümnete jooksul piiranud oli, hoone enda vastu, olles tänaseks viinud tolle üpriski viletsasse seisu­ korda. Kui Sandra seda lobudikku esimesel korral näinud oli, arvas ta kohe, et see kuulub viivitamatult ümberlükkamisele, ja nüüd läksid poisid seda kütma!

Murelik ema koristas laua, ladus allesjäänud pitsatükid plast­ karpi, heitis kampsuni õlgadele ja läks asja igaks juhuks oma silmaga üle vaatama.

Astunud maja ette, ilmus tema jalgade juurde ei-tea-kust Karli koer. Pöördudes kannapealt tagasi ja toonud loomale külmkapist mõned viinerid ja praetud kanatükid, sasis naine tema turja ning jättis looma rahulikult sööma.

Jõudnud saunamajakesse, puhus Siim parasjagu halgudel hingit­ sevat leeki suuremaks. „Läheb-läheb,“ oli ta optimistlik. „No vaata.“ „Siibri tegid lahti?“ „Jah, ikka. See oli samas kohas nagu vanaisa juures.“ Sandra vaatas ringi. „Kus Karl on? Nägin ta koera maja juures, aga teda ennast mitte.“ „Poodi läks.“ „Poodi?“ 21

„Mhm, õlle järgi.“ „Poodi õlle järgi? Millega?“ Siim puhus jälle pooleldi süttinud puudele. „Eks ikka rattaga.“ „Oh teid küll!“ naeris ema. „Olite kohe nii kindlad, et sauna saate? Käisite ju mõlemad enne duši all, mustuse kätte poleks kumbki ära surnud.“ Lõi siis käega: „Aga mis sest enam. Eks te saunatage rahus, tundub, et isegi tõmbab. Ma lähen ära tuppa.“ „Tuled võtad ka leili, kui valmis saab? Kutsun sind, kui valmis?“ „Aitäh, ma jätan täna vahele. Järgmine kord.“ Süda rahul kindlameelse otsuse üle poistest eemal püsida, eel­ kõige mõistagi Karlist, tõmbas Sandra kampsunihõlmad koomale ja vudis kiirete sammudega tagasi toa poole.

Lugenud veidi raamatut, mille sisu silmadest kaugemale ei jõudnud, ja kuulanud kuigipalju ühte podcast’i, mille mõte kõrvade kuulme­ käikudesse kinni jäi, lülitas Sandra televiisori tööle. Sama tulemus.

Null resultaati. Vajutanud teleri sama targalt kinni, sundis ta end pesema minema. Lubades endal piiluda veel korra… Ainult ühe korra veranda aknast sauna poole, kas seal endiselt kõik korras on.

Noh, et kas korsten ikka suitseb, et siis on kindlalt teada, et ahi tõm­ bab. Suitses küll. Mis polnud naise üllatuseks sugugi ainuke kolle, mis suitses. Selgus, et poisid olid vahepeal ka lõkke üles teinud.

Sandra varjus kardina taha, jäädes keskendunult Karli uudistama.

Lõkketule paistel oli tema keha veelgi mehisem kui päeva­ valges. Pikkust umbes meeter üheksakümmend, sirge rüht, laiad õlad, tugevad jalad. T-särk tihkelt ümber ülakeha, lastes treenitud lihastel selgelt välja joonistuda. Juuksesalgud kuklasse lükatud, 22

tuues nii esile nurgelise lõuajoone ja kulmukaared. Ja siis… Tõusis ta püsti… Nii, mõlemad tõusid toolilt… Sa vaata aga vaata… Sammusid otse järve poole. Ja siis… Heitsid riided saunaesisele trepile… olles ise porgandpaljad… Sandra teravdas pilku. Oligi! Lõkkekuma ree­ tis vägagi konkreetselt, kuidas saunalised paljaste pepudega vette sumasid ja seal väikeste laste kombel hullasid. Ja siis järvest välja tulid. Karl ees otse lõkke poole ja Siim tema taga sauna suunas rät­ tide järele. Naine astus spontaanselt aknale lähemale. Ja siis nagu keravälk tagasi tõmbus. Ta nägi! Just, täpselt nii. Karl vaatas üles maja poole ja otse talle silma. Siin ei olnud vähimatki võimalust, et teda ei märgatud. Vahele jäämine oli kindlamast kindlam.

Mis ma neile ütlen? Et tulin lihtsalt korraks aknale, et head ööd soovida?

Või et… Et tulin kardinaid ette tõmbama, kuna hakkasin magama minema?

See jah usutavam…

Sandra süda tagus rinnus nagu vargal, kes teolt tabatud. Tema õnneks istusid poisid oma kohtadele lõkke äärde tagasi, muut­ mata kuidagi õhtu kulgu seetõttu, et Siimu ema ihusilmaga just midagi sellist oli tunnistanud, millest väga pikka aega möödas oli.

Ta uimas vannituppa, lasi vee jooksma ja hakkas hambaid pesema.

Et kui pestud, siis otse magama ja homme lõikavad poisid veel viimased oksad ära ja ongi Karliga kõik. Et homne tuleb veel üle elada, peale seda saab jälle südamerahus edasi elada. „Tule ka meie juurde.“ Sandra ehmatas ennast soolasambaks, kui vannitoast läbi esiku kööki hakkas minema. Hea, et öösärk seljas oli. Tavaliselt käis ta õhtusel kümblusel alati pesu väel. „Karl! Sina?“ 23

Naine lasi kiirelt pilguga üle noormehe, kuna viimane just hetk tagasi alasti oli olnud. Õnneks oli poiss pikad püksid jalga saanud.

Koridoris oli tunda õllelehka. „Panin tähele, et sa olid veel üleval,“ ei saanud Karl jätta muigvel sui mainimata äsjast vahejuhtumit, „mõtlesin, et kutsun su ka meie juurde. Saun on väheke tossune, sinna ei soovita minna, aga lõkke ääres on ka hea soe olla. Ja meil on õlut ka veel alles, hoidsin sulle paar… Või seda, et tõin sulle poest mõned naisteõlled, panin need järve külma, tule proovi!“ Nüüd oli Sandra kord muiata. „Tõid mulle õlut?“ „Mhmh,“ oli Karl täpselt sama rõõmus, kui nende esimesel koh­ tumisel. Sama vaba, sama vahetu, sama otsekohene. Ainult, et täna oli tarvitanud natuke humalajooki. „Tänutäheks pitsa eest.“ Sandra hakkas naerma. Teda häiris natuke noormehe tungiv pilk, mis jällegi liiga sügavalt tema silmadesse puuris, aga ta tegi kõik endast oleneva, et seda mitte välja näidata. Eeskätt tõestuseks iseendale. „Pitsa oli tänutäheks tehtud töö eest.“ „No siis on üks-kaks, sinu võit. Tule nüüd, palun.“ Lõbus oli Karliga, seda polnud võimalik eitada. Mis sai selles halba olla, kui ta läheb ja istubki natuke poistega lõkke ääres, ajab juttu ja tinistab ühe õlle? Endastmõistetavalt mitte midagi. „No hästi, aga ainult üks õlu!“ Sandra tõmbas öösärgi peale paksu fliisist hommikumantli ja kõndis Karli järel mööda teed alla järve juurde.

24

Jõudnud kohale, ta Siimu eest ei leidnud, küll aga külalise koera, kes oli pingi kõrval koha sisse võtnud. Karl tõi järveveest õlle­pudeli, avas selle, ulatas talle ja hakkas just midagi ütlema, kui sauna­uks lahti prantsatas ja Siim sealt Aadama ülikonnas vette sumas. Sandra pööras instinktiivselt pea ära.

Nähes, kuidas naine pudelist lonksu võttis ja seepeale külma­ värinad üle ta keha käisid, sikutas Karl oma tooli talle lähemale. „On sul külm? Tahad lõkkele lähemale istuda?“ Oli neil ju Siimuga saunakuum sees, Sandral mitte. „Praegu on kõik hästi.“ Naine keeras end veekogu poole. „Ma ei saa aru, miks Siim sauna tagasi läks, kui seal ving sees on.“ „Ei, ega nii hullusti ei ole, et üldse minna ei saa. Tegime ees­ ruumi akna lahti, sealt tõmbab suurema osa välja.“ Sandra rahunes. Kummutas pudelisuult taas maitsvat hele­ punast granaatõunaõlut ning lasi endal mugavamalt toolileenile vajuda. Lõkkesoojus oli oma töö teinud – kui esimene lonks tundus pigem liiga külm, siis nüüd oli see mõnusalt karastav. Ta tundis endal taas Karli ainitist pilku. Laskmata end sellest häirida, suu­ nas ta silmad tähistaevasse. Vaikus, mis nende vahele sigines, ei olnud kaugeltki ebamugav. Vaikus inimhäältest, kuna looduses ei ole kunagi täielikult vaikne. Üsna nende lähedal häälitses lühikeste hõigetega mingi lind. „Ma tean, kes see on!“ naeris Sandra.

Karl kergitas kulmu.

“Nu?“ „Öösorr!“ „Vapsee tubli. Kust sa tead?“ naeris noormees temaga kaasa.

25

„Ah, ei tea ma midagi! Mul tuli lihtsalt meelde selline nimi, ja siis mõtlesin, et ainus lind, kes öösel üleval on ja laulda võib, on öösorr. Ega kakud vist ei laula?“ „Ega vist, kui samal ajal hiired noka vahel on.“ Naer ei tahtnud lõppeda. Selja tagant oli kuulda lähenevaid samme. „Nonii, mulle tänaseks aitab,“ lausus tulija. „Ma olen nii väsi­ nud, et kukun kohe jala pealt ümber. Õnneks sai suurem osa puid tehtud, homseks jäi mingi kolm tükki vist veel.“ Ta pööras pea Karli poole: „Kas sa tuled homme ka?“ „Ikka!“ Sellega oli Siimu jaoks päeval joon all. Ta vaatas maja poole. „Kuidas saun oli?“ uuris ema pojalt, et ta sõbra sõnadele kinni­ tust saada. „Kui lõpuks tõmbama hakkas, oli väga hea. Ma arvan, siin pole vist pikalt sauna köetud, sellepärast läkski nii kaua. Raudpolt, edaspidi läheb kiiremini.“ Poiss võttis tooliseljalt ühe käega oma riided, hoides teisega ihu katvat rätti. „See, et meil siin järv on, see on ikka täiega vinge…“ Haigutus ei tahtnud lõppeda. „Appi, ma ei jaksa enam.“ Ta pöördus sõbra poole: „On see okei, kui ma magama lähen? Tahad sa ööseks siia jääda? Ema,“ ta suunas sõbralt vastust saamata küsimuse edasi, „kas Karl võib meile ööseks jääda?“ Sandra ja Karl vaatasid teineteisele otsa. Naine neelatas kuuldavalt. „Miks mitte, aga…“ venitas ta, „kuhu me ta magama paneme?

Suurde tuppa oleks vist ainuke variant.“ Suur tuba oli tõesti ainuke variant, paiknedes samas täpselt tema magamistoa kõrval. See ei olnud Sandrale meeltmööda.

26

Karl sekkus ja et ta tegi seda puhtast džentelmenlikkusest, oli kohe aru saada. „Ei, ega ma lähen ikka ära koju, olen ju rattaga…“ „Sa võid vabalt jääda,“ võttis Sandra taas jutulõnga üle. „Kuhu sa ikka pimedas lähed, pealegi koos koeraga. Jääte veel auto alla.“ „Mis koeraga?“ naeris Karl.

Siim haigutas taas kord laia suuga. „Kuulge, ma lähen nüüd. Jää siis siia, Karl, koeraga või koerata, ma kukun ära unne. Homme jätkame!“ „Head ööd!“ „Head ööd.“ Saatnud silmadega Siimu majani, jätkas naine poolelijäänud teemat. „Oot, mis mõttes, mis koeraga? Eks ikka sellesamaga, kes sul siin terve päeva tööd aitas teha.“ Ta osutas poisi jalgade juures lõkkesoojuses magavale loomale.

Karl ei saanud mitte midagi aru. „Eeei, see küll minu koer ei ole,“ kergitas ta kulmu. „Kust sa seda võtad, et ta minu oma on? Esimest korda näen.“ Nüüd oli Sandra kord imestada. „Koos te ju tulite, ei tulnud või?“ „Mkmm, ta oli juba kohal, kui ma jõudsin. Vaatasin just, et sel­ line armas pontšik, et meil oli ka kunagi umbes selline, nimi oli Rex, aga ta suri juba palju aastaid tagasi ära. Et nagu elaks tema nüüd siin teie juures.“ „Sa teed praegu nalja!“ „Ei, ausõna ei tee.“ 27

Sandra ohkas. „No siis oleme me Siimuga endale vist kodulooma saanud. Kui ta ise ära ei lähe, siis minu poolest võib ta siia jääda.

Siim on oma koerast alati unistanud, nüüd siis saigi.“ Sandra kummardus uue seltsilise kohale, paitades teda õrnalt, et mitte unest äratada ning jätkas sosinal: „Ma ei tea koertest mitte midagi. Üldse loomadest. Peaks vist temaga kõigepealt loomaarsti juures käima, ussirohtu saama ja laskma üle vaadata…“ Karl tuli ja kükitas nende kõrvale. Vaikus. Sandra süda hakkas peksma. Vaikus kestis. See hetk oleks võinudki kestma jääda. Naine istus tagasi toolile, ammutades pudelist viimase õllelonksu ning pani pudeli siis toolijala kõrvale. „Peaks vist hakkama ka magama sättima.“ „Juba?“ Sandra tõstis pilgu Karlile. Noormehel olid väga ilusad silmad.

Pimedas öös polnud võimalik nende värvist aru saada, aga et need ilusad olid, oli selgesti näha. Ilusad, elu täis, sügavad, peegelda­ des endas hinge, mis mingil seletamatul põhjusel otse naise hinge kõnetas. „Aeg on juba hiline. Lähme teeme sulle ka voodi üles. Päev on olnud pikk ja küllap oled väga väsinud.“ Karl ei kostnud sellepeale musta ega valget. Ta ei tahtnud, et tänane päev praegu lõpeks. Just nüüd, kui Siim nad kahekesi oli jätnud ja ta salamisi koos Sandraga veel sauna ja ujuma minemisest unistas. Aga ta oli hästi kasvatatud poiss. „Minul kiiret pole,“ poetas ta vaid viisakalt, andes nii märku, et talle oleks sobinud selles õdusas hetkes edasi tiksuda. „Olgu, oleme siis viis minutit veel.“

28

Jõudes verandani, kust Sandra just sisse oli astumas, peatus Karl ühtäkki trepil. „Ma lähen ikkagi ära koju.“ Naine ei varjanud oma üllatust. „Nüüd, keset ööd, sellise pimedaga?“ „Jah,“ noormees lasi kätega läbi märgade juuste, „mul tuli meelde, et pean hommikul kodus olema. Kui ma siia jään, võin sisse magada.“ Ta vaatas kõrvale, andes sellega Sandrale mõtlemisainet, kas talle mitte udujuttu ei aetud. „Kui sa nii arvad… Tahad, ma anna sulle Siimu dressipluusi peale? Väljas on päris külmaks läinud.“ „Ei, aitäh. Aga ühte asja ma tahaks küll… Kui tohib…“ Karl suunas oma silmad nüüd taas julgelt naise omadesse, kinni­ tades need sinna nii tugevasti, et Sandrast jälle sama soe tunne läbi käis, nagu eelmisel päeval. „Jah, muidugi. Küsi aga!“ „Kas ma tohin sind kallistada?“ Mitu tundi Sandra unetuna voodis vähkres, ta ei teadnud, aga naaber­talu kukelaulu kuulis ta küll ära, enne kui uni lõpuks silmile sai laskuda, pühkides nii naise peast ummikusse jooksnud mõtted, võimaldamata päevasündmuste küüsi takerdunud inimesel endale teenitud öörahu lubada.

29

2.

Avanud vastutahtsi äratuskella pinina peale rasked silmalaud, vajutas Sandra kella kinni ning puges sügavamale teki alla. Sulges taas silmad ja lasi end õnnehoovusel kanda. Õnne selles mõttes, et temast üleöö sellise muinasjutulise kuningriigi valitsejanna oli saanud. Kui palju oli müügis maid ja maju ja näe! Täna kuulus see imeline Vaikuse talukoht koos kõigi oma metsaaluste karu­ laugupuhmaste, peenardel õitsvate hüatsintide, järveäärse veidi vildakil saunahurtsiku ja salapärase öösorri lauluga ainult temale.

See oli tema kodu. Mitte lihtsalt ridaelamuboks mõnekümne ruut­ meetrise maalapiga teiste bokside vahel, vaid päris oma maja koos ilmatu suure aiaga, mis asus teistest naabritest hektarite kaugusel.

Ja mitte laenu peale, nagu oli Roosikrantsi korter. Vaid kohe täiesti enda oma, varjupaik kogu maailma müra ja rutu eest. Kuni elu lõpuni. Polnud olemas põhjust, mis oleks talle pähe tulnud, mille pärast ta selle ilu siin jätnud oleks ja tagasi linna kolinud. Ei. Ei. Ja veel kord ei.

Täna sai Sandra kergemini hingata, kuna pidi startima juba enne­ lõunal Tallinna poole, kus ootas ees koosolek kolleegidega, mille puhul poleks osanud keegi arvata, kõige vähem ta ise, et selline 31

pikk ja tüütu sõit tema päeva nii hästi sobiks. Aga täpselt nii see oli, arvestades asjaolusid. Sest iga Karlist eemal oldud hetk tähendas suures pildis kiiret lõppu suhtlusele, mis poleks pidanud kunagi algamagi. Ja et sellise ära käimise tulemusena õige otsus sünnib ning nende liigpikad pilgud lõpu leiavad, oli päevselge.

Sandra võttis öökapilt läpaka, et sirvida hommikusi e-kirju.

Kuivõrd seal midagi pakilist ei olnud, millega poleks kannatanud homseni oodata, sai ta lisaaega isiklike asjadega tegelemiseks. Ei, mitte enese korda sättimise ja ettevalmistamise peale linna mine­ kuks. Sisemine mina oli see, kes ootas vastuseid, kuigi ta oli ise­ endale mitu korda öelnud, et sellel küsimuste ja vastuse voorul pole mingit mõtet, kuna nagunii ta Karliga rohkem ei suhtle. Et kui ta hilja õhtul tagasi jõuab, on aias tööd lõpetatud ja igaüks omas kodus tagasi. Ja kui poisid jäävadki edaspidi sõbrustama, on see nende omavaheline asi, mis temasse ei puutu.

Sulgenud arvuti, kohendas ta seljatagust ning seadis end muga­ vamini voodipeatsisse istuma. Kardinate vahelt piilusid varahom­ mikused päikesekiired salamisi tuppa, et mitte magajat üles ära­ tada. Polnud probleemi, Sandra oli küll teki all, aga täiesti ärkvel.

Silmad olid pärani lahti ja vaatasid üles lakke, panemata seal tähele kärbsemusta, mis valjuhäälselt lapi ja pesuvahendi järele hüüdsid.

Sest…

Olenemata sellest, et asi üldises plaanis kombes oli, ajasid mõt­ ted, need kurivaimud, oma jonni edasi, surudes mõistuse hääle ülekaalukalt opositsiooni. Hinges oli endiselt rahutus, mis ei olnud öö jooksul kuhugi kadunud, vaid kandunud hoopis laiali kehasse, hellitades lootust, et magus meeleärevus mitte mingil juhul ei lõpeks, vaid kogunisti veelgi suureneks. Sandra ohkas.

32

„Me tunneme sinust siin väga puudust.“ „Nalja teed? Ma olen alles paar nädalat ära olnud.“ Sandra tippis kontsadel Kaspari kõrval koosolekuruumi poole, imestades, kuidas aeg lendab. Tõesti juba kaks nädalat? Nädal Vaikusel ja nädal enne seda pakkimiseks ja kolimiseks, jah, kokku kaks nädalat. „Jaa, aga sinu kohta ei suuda keegi täita! Pärast seda, kui sa ära läksid, kutsuvad naised köögi jutunurka nutunurgaks,“ mees avas nõupidamisruumi ukse, lastes Sandra enda ees sisse, kõrgendades märgatavalt häält, et seal istujad kõik üheselt aru saaksid, et see küsimus neile oli mõeldud. „On nii, jah?“ Marit ja Kristiine noogutasid naerusuiselt, teadmata, mille kohta küsimus käis, samal ajal kui Deniss läpaka ekraani nii kiivalt süve­ nenud oli, et enne sisenejaid ei märganud, kui alles Kaspar talle möödaminnes õlale patsutas. „Oh, tsau! Rõõm näha, Sandra! Kuidas maal ka eluke veereb?

Kas hommikune lüps tehtud ja sead söödetud?“ Deniss ja Sandra olid alati väga hästi läbi saanud. Kui Sandra oli nende töösuhte ajal olnud abielunaine, siis Deniss igipõline vana­ poiss. Nii vähemasti kutsus ta ise ennast. Et ta aga sugugi vana­ poiss ei olnud, oli kõigile teada. Tema vägitegudest Eesti kaunite ja kuulsate naistega sai lugeda vähemalt korra kvartalis, selle eest hoolitses juba konkureeriv kollane ajakirjandus. Seda enam, et ta ise moeajakirjade kirjastuse turundusjuht oli. Ja juhid puutuvad kokku, teadagi, igasugustel üritustel igasugustes seltskondades iga­ suguste inimestega, kelle elu kajastamisest neile nii majanduslikku kui ka isiklikku kasu terendab. Sellest viimasest oli Deniss vägagi hästi teadlik, kasutades enda jamesbondilikku välimust silmagi pil­ gutamata ära olukordades, kus peo alguses ta mõnda naisterahvast 33

vaevalt nimepidi teadis, ent ürituse lõppedes tema kehal iga ruut­ millimeetrit tundis. Tihti ei olnud selleks üldse peo lõppu vajagi – kui tekkis tahtmine isekeskis edasi minna ja see soov nähtavalt kahepoolne oli, tellis mees takso, broneeris hotellis toa ja sealt edasi läks kõik juba lepase reega. Kaasa arvatud järgmine hom­ mik, kui Deniss end riidesse pani, naispoolele kena päeva soovis ja tagasi vaatamata uksest välja astus. Minemata koos öökaaslasega hommiku­söögile või küsimata, kas nad võiksid tulevikuski koh­ tuda. Milleks saada kokku kellegagi, kellega juba on koos aega vee­ detud, kui maailmas leidus veel nii palju ilusaid naisi? Sellepärast mees kunagi uuesti kohtumist teemaks ei võtnudki, et selline vest­ lus võis jätta temast teisele poolele absoluutselt vale mulje. Deniss tahtis olla vaba. Nautida elu täiel rinnal. Mitte siduda end kelle­ gagi, kes talle iga päev helistama hakkab, küsides „Kus sa oled?“ ja „Millal koju jõuad?“. Sellist asja polnud vaja. Niisiis viiski ta iga kord oma vallutused hotelli, mitte koju, et ei peaks hiljem naab­ rite kuuldes isiklikku elu klaarima. Ei tea aadressi, ei saa midagi kurtma või nõudma tulla. See valem oli töötanud aastaid. Veatult.

Kuni päevani, mil üle kontori levis kulutulena uudis Sandra lahutusest ja sellele järgnenud pealinnast lahkumisest. Ükskõik, kuidas Deniss ei proovinud ka naist veenda temaga õhtusöögile tulema, ei krooninud tema pingutusi edu. Ega Sandra loll olnud, küll ta juba aimas, et õhtusöögiga asi piirdunud poleks ja lasta enda murtud südant ja stressis ihu kasutada ära kellelgi vaid üheöösuhte eesmärgil – ei. Nagunii oli sellest juba liiga kaua möödas, kui Erik viimati tema seksuaalseid vajadusi rahuldas, üks öö ees või taga, sellest poleks midagi paremaks muutunud. Oleks võib-olla hoo­ pis hullemad hingehaavad lisaks saanud. Nii palju ta ennast juba 34

hoida ja hinnata oskas, et sellel juhtuda ei lasknud. Et Denissi jaoks naise eitav vastus kui hane selga vesi oli, võis järeldada sellestki, et mees talle endiselt sagedasti kirjutas ja palus luba tulla soolaleivale või siis kutsus Tallinnasse kohvile. Pakkumised, mille Sandra sai vägagi usutavalt lükata tagasi põhjusel, et tal maal kibekiired ajad olid.

Tänane koosolek ei erinenud Sandra jaoks teemade poolest varase­ matest, mis kirjastuses töötatud aastate jooksul ikka päeva­korras olid olnud, ajal, mil ta igapäevaselt kontoris töötas – kes kellega intervjuu teeb, millist moeetendust külastatakse ja kajastatakse ning kes võiks olla lähikuudel ajakirja kaanepersoon. Tehti kokku­ võtteid möödunud kuust ja planeeriti järgmisi. Ei midagi uut. Välja arvatud üks asi, mis segas Sandra keskendumist rohkem, kui ta arvata oleks osanud.

See oli Denissi ainitine pilk temal. Mitte kunagi varem pol­ nud mees teda niimoodi vaadanud. Nõnda teraselt, fokusseeritult, üksisilmi. „On kellelgi veel küsimusi või soovi midagi arutada?“ küsis Kaspar, kui päevakorrapunktid arutatud olid, et otsad kokku tõmmata. „Minul oleks üks ettepanek,“ vastas Deniss naljatlevalt, ise Sandra poole silmi kissitades, „las Sandra kolib tagasi Tallinna.“ Ruumi tekkis korraks ootamatu vaikus. Kaspar hakkas naerma, naised tema järel. Sandra ei varjanud oma hämmeldust, pööritades Denissile silmi. „Seda ei saa mina vist talle tööülesandeks panna, pead selle küsimusega otse tema poole pöörduma,“ oli tegevjuht aus.

35

Sandra võttis ohjad siinsamas enda kätte, et asi oleks kõigile ühe­ selt arusaadav. „Aitäh mõtte eest, aga te ei kujuta siin suurte majade vahel ette, kui mõnus võib maal elu olla. Ma ei räägi siinkohal kanadest ja leh­ madest, mida mul ei ole ega tule,“ ta suunas kavala pilgu teadagi miks Denissile, „vaid see õhk, linnulaul, vabadusetunne, mis seal on. Seda ei saa sõnadesse panna. Ma poleks kunagi uskunud, et nõnda ütlen, aga nii see täpselt on.“ „Never say never!“ vibutas Deniss sõrme. „Pane tähele, varsti kaagutavad kanad õue peal!“ „Saan mune ja piima naabritelt, praegu sellest piisab,“ tegi Sandra lõpu arutlusele, mis töösse kuidagi ei puutunud ega kolleegide ees vajalik polnud. „Järgmine kord, kui tulen, võin teile ka tuua, te pole ealeski nii kollase rebuga mune näinud kui mu naabri-Jaagul.“ Marit ja Kristiine ütlesid kui ühest suust: „Too palun jaa!“ ja sellega olekski koosolek punkti saanud, kui Deniss, kellel justkui ora tagumikus torkis, oma järjekordse geniaalse mõttega lagedale poleks tulnud. „Teate, mis hoopis teeme?!“ Mehe näoilmest oli näha, kui vaimustuses ta enda ideest oli.

Keegi ei vastanud, sest nagunii poleks õigesti arvanud. „Me lähme hoopis ise Sandra juurde! Soolaleivale.“ Ta noogutas endale otsekui nõustumise märgiks. Ja nautides ilmselgelt Sandra tögamist viimase märkimisväärse elukoha muutuse pärast, lisas: „Kui taluperenaine ei märka häid kolleege kutsuda, siis tulevad nad ise. Tõstame nüüd käed, kes selle otsuse poolt on?“ Kõik tõstsidki käed, välja arvatud Sandra, kes toimuvat kome­ janti mõnusa muigega pealt vaatas.

36

„Väga hea,“ jätkas Deniss, „otsus on ühehäälselt vastu võetud ja edasikaebamisele ei kuulu. Nüüd jääb üle veel leppida kokku kuupäev, armas Sandrake, siis tead, millal viinad külma ja saun küdema panna ja ütle oma tirtsuparvele, et köhigu kontserdiks hääled puhtaks, sest varsti tullakse neid lausa pealinnast kuulama.“ Naised itsitasid Denissi nalja üle. Sandral polnud selle vastu midagi, kui kogu kollektiiv talle koos külla tuleb. Peaasi, et mitte mees üksi. „Tulge-tulge, hea mõte, aga mul praegu kõik pooleli. Ehk suve poole…“ jõudis ta vaevalt öelda, kui Kaspar pakkus välja Vaikusel jaanipäeva pidada. „Tahaks sellel päeval linnast välja saada, alati otsi kohta, kuhu minna. Kas sulle sobiks, kui me teeks jaanitule sel aastal sinu juu­ res? Peaks kohe suvepäevad ka ära! Kaks kärbest ühe hoobiga.

Sinna veel aega, jõuad oma majapidamise rahulikult korda teha ja me ööbiks telkides, ega tuppa ei tulekski, väljas juba sel ajal soe.“ Mis sai Sandral selle vastu olla?

Nii kirjutatigi koosoleku protokolli päevakorra põhipunktidele juurde üks lisapunkt koos ühehäälselt vastu võetud otsusega – firma selleaastased suvepäevad toimuvad jaanipäeval Pühajärve ääres Vaikusel.

Asjade käiguga üdini rahulolev Deniss väljus nõupidamis­ ruumist, lehvitas naisele mängleva kergusega järele ja hüüdis talle uksel nii, et see ainult viimase kõrvu kostus: „You can run, but you can’t hide!“ Mis ta sellega mõelda võis, ei osanud Sandra arvata, kuna suve­ päevadeni veel mitu kuud aega oli ja tal polnud plaaniski ennast kusagile peita. Küll aga tundus, et mees võttis koitvat võimalust nai­ 37

sega tööväliselt koos aega veeta kui isiklikku võitu, kui vallutust, mispeale ta juba praegu sellise hoiakuga minema kõndis, nagu oleks jäänud seljataha ühine öö hotellisviidis, mitte tavaline töökoosolek.

Tagasiteel koju üritas Sandra mõelda mitte millelegi sellisele, millel auto juhtimisega pistmist polnud. Isegi Karli ja Denissi peale mitte.

Et raadios kõlavad laulud täna kuidagi kaugeks jäid, lülitas ta selle üldse välja. Niisamagi oli hea kuulata vaid rehvide vihisemist asfal­ dil seda valjemini, mida suuremaks tõusis kiirus. Mõnda aega.

Kuniks mõttelõngad, need kurivaimud, end omaalgatuslikult otstest kokku hakkasid sõlmima ja uusi ideid genereerima.

Kumb oleks parem variant, Deniss või Karl?

Sandra raputas enda ette pead. Milline rumal küsimus! Endast­ mõistetavalt mitte kumbki!

Deniss on kerge saak. Temaga on juba ette teada, et oleks ühe öö värk.

Win-win situation, millest võidaks mõlemad.

Naine tundis, kuidas ta pikka aega mehest puutumata keha rea­ geeris magusale mõttele rahulduse saamisest. Istumine muutus ebamugavaks.

Samas on tõmme Karliga hoopis midagi muud, midagi palju… palju…

Aju jäi sõnade otsimisega hätta. Tema silmavaade, tugevad käed. Kuidas ta mind kinni hoiaks, minema ei laseks, ma väänleks tema käte vahel…

Asi läks üha hullemaks. Sandra keeras autoga tee äärde. Koduni oli üle poole tee veel sõita. Räägitagu tahes, et Eesti on väike. Tee Tallinnast Pühajärvele oli tegelikult ikka pikk. Ta väljus autost, toetus selle vastu, sulges silmad, hingas endasse vasttärganud kevadet,

38

istus siis tagasi masinasse, pani ühe suvaliselt valitud podcast’i käima ning jätkas koduteed. „Kes keda valitsevad?“ esitas ta endale ühel motivatsioonikooli­ tusel kuuldud küsimuse. „Emotsioonid mind või mina emotsioone?“ Tuletanud endale meelde, et tema on see, kes oma elu juhib, mitte teda valdavad tunded, koondas ta nüüd arrogantselt oma sisemist mina trotsides kogu ajutöö podcast’i kuulamisele ja auto juhtimisele.

Neist kahest jagus täiesti tekkinud poolsegase olukorra kontrolli all hoidmiseks. Mis oli või tuleb, polnud praegu oluline. Elada tuli hetkes.

Kuigi väljas oli juba hämar, nägi Sandra selgelt, et see oli Karli, mitte Siimu ratas, mis maja seina ääres seisis, tähendades vaid üht – poiss oli ikka veel Vaikusel. Naine parkis auto kuuri ette ning kõn­ dis maja poole, kavatsusega võtta väike eine ja minna otsejoones magama. Selles mõttes oli hea, et poisid olid jälle alla järve äärde lõkke teinud ja seal aega veetsid, sest siis oli tuba tühi, andes või­ maluse omaette olla. Sandra viipas neile, näidates, et on tagasi ja neid märganud, lisades seejärel sammule kiirust.

Vaevalt sai kannus vesi keema tõusta, kui noored olidki juba omadega köögis, rääkides pealinnast tulijale kordamööda oma tegusast päevast ja jagades rõõmu õunapuuokste lõikamise projekti edukast lõpust. Täna poistel õllelõhnu juures ei olnud. Ülevoolavalt lõbusad oli nad küll, aga ju tulenes see heast tujust kordaläinud päeva üle. Kui neil ka oli mingi võõrastav lõhn küljes, siis oli see jälle sauna suitsuhais, aga sellest polnud probleemi.

39

Sandra tegi endale paar võileiba ja poistele ka mõned ning eemaldus oma toidupoolisega vaikselt elutuppa teleri ette. Enne­ kõike Karli pilgu alt, mida endal liialt tajutavalt tundis. „Tule ka meiega lõkke äärde! Täna on saun super, tossu peaaegu üldse ei ole. Ehk tuled korraks vettegi?“ Karli sihikindlusele tuli au anda. „Aitäh kutsumast. Olen pikast sõidust väsinud ja lähen varsti magama.“ Hoolimata sisemisest heitlusest endale enne uinumist üks rammes­ tav suplus lubada, ei hakanud Sandra järele andma. Liiga ohtlik oli Karli silme all trikoo väel ringi saalida. Liiga ohtlik.

Laual lebav telefon andis märku saabunud sõnumist. „Kas jõudsid ilusti koju? Ja vaata, et lehmi ei unusta ööseks karja­maale! :D“ Miks sa mind juba ometi kord rahule ei jäta? Eesti on täis naisi, kes kõik sind endale tahavad – mine ja mölla nendega! Aga ei, meie Deniss on ju kõrgliiga mees, keda sülle kukkunud saak ei köida! Tema peab saama ise jahimees olla! Taga ajada, roomata läbi kraavide ja ronida üle kändude, et siis raske töö tulemusena kätte võidetud auhinna magusaid vilju nautida!

Sandra lülitas telefoni välja, reageerimata kuidagi Denissilt saadud sõnumile.

Sorry, man, doesn’t work with me.

Maganud küll täna öösel pikemalt ja paremini kui eelmisel, ei tundnud Sandra ennast hommikul ärgates sugugi rohkem välja puhanuna. Pea oli paks ja silmalaud rasked. Ta tõusis voodis istuli 40

ja jäi aknast välja vaatama. See oli teraapia, mida ta polnud saanud endale linnas elades kunagi lubada.

Ehkki ta oli hakanud oma eluga kesk looduse hunnitut hiilgust juba tasapisi harjuma, oli ta sellest igal hommikul endiselt maksi­ maalses vaimustuses. Õues oli võrratult ilus. Iga hommik oli siin isemoodi. Viimastel päevadel Lõuna-Eestit varasuvise soojaga rõõ­ mustanud päike oli varjunud täna pilvede taha, lõhkumata nii järve kohal heljuvat öistest metshaldajatest maha jäänud õrna uduloori.

Sandra muigas selle mõtte peale. Kui ta veel väike tüdruk oli ja nad perega teinekord autoga kojusõidul hilja peale juhtusid jääma ning tee ääres laiuvad heinamaad paksu uduga kaetud olid, oli ema alati öelnud, et haldjad tantsivad. Küllap nüüd oli samamoodi, ainult, et öised tantsud olid tantsitud, haldjad koju ära lennanud ja järvele tantsumustrid katteks jätnud.

Lükates ennast pikkamööda voodist välja, Sandra kuulatas.

Maja oli vaikne. Ju oli Karl jällegi koju läinud ja Siim magas veel sügavasti.

Tõmmanud paljale ihule hommikumantli ümber, hiilis ta vaikselt majataguselt verandalt otse alla järve äärde. Fliisist hommiku­mantel pidas küll kuigipalju sooja, aga öösel maapinda vallanud jahedus puges ometi õige pea selle alla. Just sellist äratust ta vajaski. Oo, kuidas vajas! Ta tõmbas kopsud hommikuvärsket õhku täis, heitis hommiku­ mantli sealsamas mururibale ning sumas kargesse järvevette.

Kogu maailm tukkus veel. Nuppus vesiroosid tukkusid ja kiilid tukkusid ja linnud tukkusid ja metsloomad tukkusid. Või olid nad nii sügavas laanes, et siia polnud neist midagi kuulda. Küllap tuk­ kusid ka kalad veel vees, kuniks Sandra neile ootamatult äkilise äratuse korraldas.

41

Sest tema oli üleval! Iga tõmbega külmas järvevees tundis naine, kuidas ta elab. Mida kaugemale veepiirist, seda rohkem. Seda enam väärtuslikumalt, seda õnnelikumalt, seda täiuslikumalt. Kõik mured, kui neid üldse oligi, jäid maha kaldale. Nagu kõik. Silme ees laius vaid peegelsile määramata ulatusega veepind, mida lõi­ kasid kohati tasased lainevirvendused, mis algasid naise liikuvast kehast ja lõppesid eemal suure veega märkamatult üheks saades.

Ka Sandra tundis ennast suures järves ühena sellest. Ei ta kartnud praegu alasti ujudes häguse vee all elutsevaid veeloomi ega seal­ samas metsatukast kedagi end jälgimas. Vabadus oli selle tunde nimi, mille ta siit eest leidis. Vabadus, eemalolek, eksiil kõigest vastu­meelsest, mis tema elu varem linnas ühtse nimetajana koos oli hoidnud. Millest ta ise selle virvarri sees arugi ei olnud saanud.

Aga nüüd, siin, sai. Tänaseks oli linnaelu minevik. Olid vaid tema, Siim ja Vaikuse.

Jõudnud tagasi kaldale, väänas Sandra juuksed kuivemaks ning puges tagasi hommikumantlisse. Jube külm oli. Eriti laba­jalgadel ja sõrmedel. Aga see oli teisejärguline. Sest peas kangastus juba pilt auravast kuumast kohvist. Ainuüksi mõte sellest pani hommiku­värske naise, õnnis naeratus näol, kiiremini maja poole vudima.

Mis külm? Kellel on külm? Uskumatu, kuidas me saame oma meeltega ikka emotsioone manipuleerida, jõudis ta nüüdsama olnut analüüsida, kui avas tasa veranda ukse, selle vahelt sisse lipsas ja magamis­ tuppa kuivasid riideid otsima läks.

42

Sandra polnud ammu nii südamest ehmatanud. Arvates, et Siim nädalavahetustel alati kaua magab ja peale tema kedagi teist majas ei ole, oli ta ilmse valearvestuse teinud. Ega sellest muidugi suurt vahet poleks olnud, kui ta… Kui ta just parasjagu T-särgi väel köö­ gis poleks askeldanud. Tajudes kraanikausi juures kruusi pestes, et keegi ta selja taga seisis. „Sina?!“ „Tere hommikut, Sandra.“ Ka Karl tundus olevat veidi kohkunud. Küllap ei osanud ta arvata, et tema nägemine naisele sedaviisi mõjuda võib. „Hommikut, jah, vabanda, ma ei teadnud, et sa siin oled.“ Noormees naeratas. „Jäime eile hilja peale. Siim pakkus, et võin ööseks siia jääda, ei hakanud enam koju minema.“ „Jajah, muidugi,“ nõustus Sandra poisiga, „isver, ma siin särgi­ väel. Oot, ma lähen panen midagi omale peale.“ Tundes kuklas taas Karli puurivat pilku, väljus naine köögist segaste tunnetega. Jõudnud tagasi, ei saanud ta märkamata jätta, et poiss endiselt bokserite väel oli. „Sul külm ei ole?“ vihjas perenaine talle, et see end samuti riidesse võiks panna. „Mkmm, ei ole.“ Sandra ei öelnud selle peale midagi, vaid pani uue kohvivee keema. Kummaline vaikus rusus köögi õhkkonda. Vaikus, kus tavalised olmehelid olid taandunud olematuks, tõid selgelt kuulda­ vale südametuksed ja hingamise rütmi. Vaikus, milles oli kuulda silmade pilgutamist ja suunurkade liikumist. Vaikus, mille puhul oli sõnadetagi selge, et öelda oleks väga palju, aga polnud õige aeg.

43

„Ei tea, kas peaks Siimule ka kohvi tegema, kaua ta ikka magab,“ arutles naine endamisi. Pööras end siis Karli poole, kes iga tema liigutust üksiti jälgis. „Saad sa minna vaatama, kas ta on juba üleval? Või kui ei ole, siis äkki ajad?“ „Las ta magab veel, saamegi kahekesi olla.“ Punastav noormees parandas ennast kiiresti: „See tähendab, rääkida.“ „Jah, muidugi,“ oli Sandra mõistev, kuigi olukord, milles nad selle noore mehega praegu olid, ei tundunud ühegi külje pealt mõistuspärane. „Kas sa tahtsid millestki rääkida?“ „Küsida jah ühte asja, aga räägiks siis, kui sa maha istud.“ „Hästi, kohe.“ Saamegi kahekesi olla? Tema minuga? Me ei tohi mitte mingil juhul kahekesi olla! Iga hetk, mis me kahekesi oleme, mässib meid ainult sügavamalt sisse.

Tahtmata endale tunnistada tundeid, mida Karli lähedus temas tekitas, tõstis Sandra kohvitassi poisi ette, sättis võileivataldriku keset lauda ning võttis istet. Kaua ei pidanud ootama, peale esimest kohvilonksu alustaski poiss jutuga. „Ma olen mõelnud, et kumb oleks mõttekam, kas jääda peale kooli siia või peaks ära linna minema. Kohe päris linna, Tallinna?

Sina oled sealt just tulnud, seda tahtsingi küsida, et mis sa arvad.“ Noormees punastas jälle.

Sandra mõtles, kas peaks olema aus ja rääkima asjadest nii, nagu need on, et kiire linnaelu inimesi raharakkesse sunnib, nende vaimse tervise pekki keerab ning sisemise rahu röövib, või lähtuda noorele inimesele mõeldes vajadusest välja rabeleda siin­ sest maaelust, kus võimalused midagi saavutada põhi­mõtteliselt 44

nulli­lähedased olid. Tema oli elanud pealinnas terve elu ega igat­ senud taga orav-rattas-aega, samas oli noorel inimesel seal aren­ guks ja eneseteostuseks kindlasti oluliselt rohkem võimalusi kui siin. Elu, mis temal oli jäänud seljataha, oli teisel ju ees. Sandra ei lubanud hakata ajul võimendama kahjutunnet, et Karl nüüd sellist asja küsis, mitte midagi tema kohta. Nende kahekesi ole­ mise asjus. Vaid hoopis tuleviku suhtes, seda enam, et kui ta soo­ vitab poisil linna minna, siis äkki kohe homme lähebki ja ta ei näegi teda enam. Ja sellest oleks olnud kahju. Vaaginud vastuse plusse ja miinuseid üldsegi mitte erapooletult, hakkas Sandra just oma seisukohta teatavaks tegema, kui avanes Siimu magamistoa uks. „Appi, kui valus kõik on,“ oli tema jutt lühike, ilma hommiku­ tervituse või muude viisakusväljenditeta. „Eile polnud pooltki nii hull, kui täna. Kuidas sul?“ Ta takseeris köögilaua taga istuvat rõõmsat sõpra uniste silmadega. „Ei mul pole häda midagi. Ma ütlesin kohe, et saeme korda­ mööda, nagu esimene päev, aga sa ei andnud saagi kordagi käest.

No vot, nüüd on valus!“ Siim naeris sõbraga kaasa. „Oleks ma teadnud, et kõik lihased järgmine päev nii valutavad, ma poleks seda kätte võtnudki.“ Veidi pahuralt tatsas ta vannituppa, lasi vee jooksma ja astus uuele päevale vastu sedapuhku mitte nii tegusana, kui eelmistel päevadel.

Akuutne küsimus, kuhu edasi – pealinna või maale – jäigi see­ kord vastuseta. Karlile helistas vanaisa, kes ta endale appi kutsus ja Sandra ei hakanud ise ka teemat üles võtma. Seda enam, et ta polnud üldsegi kindel, mida vastata.

45

Sandra istus kiiktoolis ega jõudnud ära imestada, kuidas keegi kunagi midagi nii tarvilikku nagu kiiktool oli osanud leiutada.

Tasa kiigutas ta end suletud silmil kesk taevalikult lõhnavate hüat­ sintide uimastavat lõhna ajahambast puretud toolis. Ta jumaldas nädalavahetusi. Just selliseid. Kuigi Vaikusel oli teha küll ja roh­ kemgi veel, ei lasknud ta täna ennast sellest segada. Mõnus oli olla niisama. Teha mitte midagi. Nautida hetke, milles linnud kuulu­ tasid üksteise võidu kõigile neile, kes seda ise polnud tähele pan­ nud, et kevad oli kohale jõudnud ja külm talv selleks korraks läbi.

Tänavu oli korralik käre pakane olnud, paksu lumevaibaga. Jää kat­ tis merd ja jõgesid. Et Sandra linnast väga väljas ei käinud, ta seda täpselt ei teadnud, ja ega see polnudki oluline, sest tema oli käinud uisutamas sealsamas kodutänava otsast kiviviske kaugusel Harju tänava uisupargis.

Ta nõjatus peaga vastu seljatuge ja kujutas ette, kuidas tuleval talvel siinsamas koduõue all järvejääl täiesti üksi uisutab. Teeb jääkaanel pääsukest ja piruette nii, nagu siin pole enne nähtud.

Siis fantaseeris veel, kuidas Vaikuse võiks sügisel välja näha.

Väljas möllab kale tuul ja puud on mõistagi kirjuis lehis. Tuuleiil kolistab mööda katuseräästaid, sakutab pihlamarju, tirib puudelt nende värvilised rüüd, ulub saunakorstnas ja märatseb akna taga.

Tema istub aga õndsalt siinsamas verandal kiiktoolis, kuulmata tuule ulgumist või tundmata õuekülma, kuna ahi on toa mõnusalt soojaks kütnud. Mõeldes ennast kõige selle õdususe keskele, ilmus tema näole rahulolev naeratus. Ta avas aeglaselt silmad. Leides ennast suureks ehmatuseks ühel päeval juba teist korda sama­ suguses olukorras. „Karl?!“ 46

Noormees oli hiilinud verandale vaikselt nagu hiir, nii et Sand­ ral polnud aimugi, kaua ta seal tema vastas niimoodi märkama­ tult juba seisnud oli. Eks kiiktooli nagisemise varjus see tal õnnes­ tuski, muidu oleks midagi ikka kuulda olnud. Naise jalgade all kriiksusid küll laudpõrandad iga jumal kord, kui ta majas ringi käis. Ja nüüd – ei ühtki reetlikku heli! Sandra oli kerges segaduses.

Süda hakkas kiiremini taguma. „Mida sina siin teed? Kas sa vanaisa juures ei pidanud olema?“ „Jõudsin just tagasi. Ma ei leidnud Siimu kusagilt ja nägin sind, mõtlesin, et tulen küsin, kus ta võiks olla, aga tundus, et sa magasid.

Hakkasin just ära minema, kui sa ärkasid.“ Noormees naeris tekki­ nud olukorra üle, Sandra temaga ühes. „Ei, ma ei maganud, unistasin niisama.“ „Unistasid? Millest? Räägi, ma tahan kõike teada.“ Sandra vaatas poisile mitu pikka sekundit sõnatult otsa, mille saatel istus too põrandale, toetades end vastu seina. Ega küsinud rohkem midagi. Võimaldades nõnda vaikides avada kiiktoolis istu­ jal ennast kiht-kihi haaval.

Alguses rääkis Sandra oma hirmudest maale elama tulemise ees. Et tal sellised hirmud olid, polnud ta kellelegi varem julgenud öelda. Isegi parimale sõbrannale Johannale mitte. Et ta kartis üksi olemist, pimedust ja vanas talumajas öösel ringi kollavaid kummi­ tusi ja seda, et talvel võivad veetorud suure pakasega lõhki kül­ muda ja siis veel metsloomi, kes Vaikuse hoovis vabalt ringi saavad käia, kuna sel aed ümbert puudub. Veel muretses ta sellepärast, et kõik sõbrannad olid pealinna maha jäänud ja tõenäoliselt kaotab ta selle tõttu nii mõnegi neist. Ja kui siit uusi ei leia, siis ta jääbki peale Siimu kooli lõpetamist täiesti üksinda.

47

Aga mitte ainult hirmudest ei teinud kõneleja juttu. Sisemiselt oli ta oma otsuse üle elus kannapööre teha ning siia kolida vägagi õnnelik. Ja sellest suurest õnnetundest pajatas ta kordi entusiast­ likumalt, kui tunnistusest kartuse ees üksi pimedas talus laud­ põrandate kägisemist kuulda või puutuda kokku huntidega, kes suure näljaga maja juurde luusima võivad tulla.

Ja siis jõudiski jutt unistusteni. Kõigepealt selleni, kuidas ühel päeval on siin talus kõik uueks loodud, aga nii, et vana samuti säi­ liks. Annaks kõigele uue lihvi. Põrandatele, seintele, laele. Aknad vahetaks välja ja maja värviks üle. Ja sauna ehitaks uue. Just, sau­ nast alustakski! Elada järve ääres ja omada sauna oli sulaselge luk­ sus, mida vaid vähesed endale lubada saavad. Veel rääkis Sandra, kuidas ootab väga ilusat sooja suve ja külalisi, kes tema juurde puh­ kama tulevad. Oli näha, kuidas ta seda tõesti pikisilmi ootas, kuna sellest kõneledes eriti õhinale läks.

Noormees muudkui kuulas ja noogutas, öeldes vahest mõne sõna sekka ja siis jälle tummalt edasi kuulas. Ja Sandra aina rää­ kis ja rääkis, kuni tundis ühtäkki kummalist tänutunnet selle eest, et talle oli tekkinud ootamatult selline usalduslik sõber, kellele end avades ei pidanud midagi varjama. Sõber, kelle sii­ rust ja lihtsust ta tutvuse esimesest päevast peale väga hindas.

Kellega tal oli mugav olla koos nii lõkke ääres, köögilaua taga kui ka verandal kiiktoolis olles. Surudes endas maha küsimuse, kui õige see oli.

Ja siis sai jutt otsa. Sõna pealt. Karl ja Sandra vaatasid teineteisele vaikides otsa, seedides öeldut. Kumbki oma nurga alt. Korraga jõu­ dis naisele kohale, et ta ehk liialt palju oli end avanud. Eriti teravalt 48

kerkis see arusaam esile sellepärast, et ta poisi kohta midagi ei tead­ nud. Kohe mitte midagi. Peale selle, et tema nimi on Karl Harold ja elab Pühajärvel. Ah jaa, perekonnanime teadis ka – Melnik –, kuna poiss talle eile Facebookis sõbrakutse oli saatnud.

Polnud midagi teha, saabus Karli aeg end avada. Mis oli poisi jaoks täiesti tavatu. Mida rääkida endast vanemale elukogenud nai­ sele, et pärast piinlikkust ei peaks tundma? Mission impossible. Ta kogus end veidi ja mõistes siis, et pääsu pole, andis samuti oma sõnadele vaba voli kõlada filtrita sealsamas väikesel verandal, kus äsja teinegi inimene oma hinge temale avanud oli. Huvitav oli endast rääkida. Avada nõnda nagu ei kunagi varem. Nii, et ei pida­ nud mõtlema, kas ühe või teise teo peale hukkamõist võiks tulla.

Rääkida paljudest tehtud lollustest, alates koolis matemaatika­ tundide alguses tahvlikriitide peitmisest õpetaja eest ja söögivahe­ tunnis tüdrukutele toidu sisse soola raputamisest, lõpetades naabri­ mehe traktoriga keset ööd bensiinijaama burgeri järele sõitmisest.

Rääkida kartmatult hirmust, et vanaisa varsti ära võib surra, kuna ta pikalt haige on olnud, või rõõmust selle üle, et Siim Vaikusele kolis. „Aga unistused?“ küsis Sandra kavalalt. „Millest sina unistad?“ Taas saabus nende vahele hääletu ajaruum, milles oli kuulda vaid hingetõmbeid ja südametukseid, mitte ukse kolksatust ega Rexi klähvimist, kuna Siim just tagasi jõudis. Karl tõusis püsti, jäi ukseavasse seisma ja vaatas naisele nii sügavalt otsa, et viimasel oli tunne, nagu oleks temast röntgeniga läbi vaadatud. Küsija kelmi­ kus kadus, asendudes pika ootust täis hetkega. Olid need sekun­ did või minutid, mis küsimust vastusest lahutasid, olid need senti­ meetrid või detsimeetrid, mis vestlejaid teineteisest eraldasid – seda oli võimatu määratleda, sest ajal ja ruumil ei olnud praegu siia 49

Vaikuse verandale asja. Tõenäoliselt olekski see hetk kestnud lõpu­ tult, kui tuppa poleks astunud Siim, kes sõpra kalale kutsus. Riiva­ nud möödaminnes justkui juhuslikult peopesaga Sandra õlavart, teadsid mõlemad väga hästi, et see sugugi juhuslik ei olnud. Siim ees ja Karl tema järel, silmad ainiti Sandra küljes, suunduti alla järve poole. Neist maha jäänud silmapaar saatis kalamehi pilguga seni­ kaua, kuni nad vaateväljast kadusid, sulgedes siis taas silmalaud ja jäädes üksi oma mõtetega hirmudest, rõõmudest ja unistustest.

Millest Karl unistas, jäigi seekord vastuseta, mis aga ei tähenda­ nud, et kiiktoolis istuja seda aimata poleks osanud.

Sellest oli nüüd juba mitu tundi möödas, kui poisid ära olid läi­ nud. Sandra tegi köögi korda ja sättis ennast tugitooli raamatut lugema. Kuigi väljas oli hakanud juba tasapisi pimedaks kiskuma, oli magama veel vara minna. Lugedes ühtesid ja samu ridu mitu korda, sulges ta kaane. Keda ta lollitas?

Naine tõusis toolist ja läks parajasti magamistuppa, kui kuulis eeskojast noorte hääli. Selge, kalamehed tulid. „Noh, kuidas saak oli?“ ruttas ta neile naerusui vastu. Oli see ju Siimu esimene kalapüük seal, millest väga palju loota polnud mõtet. „Mina sain ühe ilusa haugipuraka, aga Karlil täna kalaõnne ei olnud!“ lõõpis poeg. Karl ainult muigas sõbra jutu peale ega öelnud sõnagi. Muigas ja vaatas üksisilmi Sandra poole. „No ja kus su purakas siis on?“ imestas ema. „Järve jätsid või?“ „Mkmm, ukse taga ämbris. Lähme teeme lõkke üles ja puhas­ tame õues ära, ei hakka kööki kalahaisu tooma. Homme teed siis uhhaad, eks!“ Siimu hääles oli kuulda teenitult uhkusenooti.

50

„No vaatame, kas pistame ahju või teeme supiks,“ oli ema igal juhul poja saagi üle uhke. „Tublid olete mõlemad, ükskõik, kala­ õnneta või -õnnega!“ „Kas sa tuled ka?“ sai nüüd Karl sõna suust, kuna Sandra ennast tagasi elutuppa asutas minema.

Naine seisatas, justkui mõtleks, kas ühineda poistega või mitte. „Loen veel natuke ja lähen siis magama, pea tuikab kahtlaselt,“ lausus ta eneselegi ootamatult usutava hädavale. Miks pidi ta praegu valetama? Seda teadis ainult tema. „Head ööd!“ Kui Siim emale lõbusasti sama vastas, siis Karli huulilt ei kostnud midagi. Noormees seisis paigal, kui põranda külge naelutatud. Võttis siis Siimu müksamise peale end kokku, soovis sõbra emale samuti head ööd ning läks koos perepojaga välja, haarates maja eest ratta. „Tead, ma käin kiirelt poes ära, toon rummi ja koolat,“ oli ta napisõnaline. „Tähistame kalaõnne!“ Mis sai Siimul selle vastu olla.

Mitu korda piilus Sandra rahutult kardinate vahelt poisse, kuidas neil kala puhastamisega läheb. Tundus, et see käis kähku, kuna nad enamuse ajast niisama istusid ja jutustasid. Saamata taas kord sõba silmale, ei olnud tal täna sellist tunnet nagu varem, soovides, et Karl neil enam ei käiks. Pärast tänast sügavat kõnelust vastastikuse avatud vestlusega sai ta aru, kui sarnased nad on. Teine oli temast küll märksa noorem, aga mis sellest. Mida tähendab vanus, kui on selline teineteisemõistmine? Ega nad paar ei ole! Sai Siim Karliga sõber olla, saab ka tema. Tõmmanud sellise loogilise järeldusega meelihaaravale päevale joone alla, vajus naise pea rahulikult peh­ mele padjale.

51

Pilkane pimedus akna taga ei jätnud küsimust, kas tegu võis olla öö või päevaga. Öö oli. Sügav öö, mil rahu peaks olema maale las­ kunud. Sandra avas silmad, saamata täpselt aru, mille peale. Ta ei julgenud pead pöörata, rääkimata hingamisest. Midagi küsitavat toimus, see oli kindel. Aga mis? Kas kõik tema päeval siiralt välja öeldud hirmud said nüüd ööpimeduses korraga tõeks?

Pingutanud silmi, ei näinud need midagi. Küll aga kuulsid kõr­ vad selgelt, kuidas ukselink alla vajutati ning uks lahti tehti. Sandra oli minestamise äärel. Süda jättis lööke vahele, pulss tagus sõna otseses mõttes kõrvus.

Uks suleti ja nüüd nägi Sandra, kuidas üks tume kogu sellele toetus. Ta tõusis ootusärevalt istukile ning keeras end toa poole, mõõtes kutsumata külalist pilguga nii teraselt, kui silm seletas.

Manitsedes ühtlasi puperdavat südant säilitama õudustäratavas olukorras rahu.

52

3. „Ma ei suuda enam.“ Tundnud oletatava sissetungija ära, asendus Sandra hirm meele­ ärevusega. Ta ei öelnud ikka midagi. Mis tema sees toimus, teadis vaid ta ise, aga erinevalt Karlist tema seda kuuldavalt tunnistama ei nõustunud. Ei endale, ei kellelegi teisele. Vähemalt täna veel mitte.

Liiga kiiresti käis kõik. Just äsja rääkisid nad üldse teineteisega pikemalt esimest korda ja nüüd oli poiss juba siin, voodi peatsis!

Toas levis tugev alkoholi lõhn. „Ei suuda mida?“ Rumalamat küsimust poleks saanud esitada. Aga ta pidi seda küsima. Et olla kindel. „Sa tead väga hästi.“ Karl tuikus Sandra voodi ette, kükitas ning võttis tema käed enda pihkudesse. Naisest käis tulejutt läbi. „Ma ei saa süüa ega magada.“ Sõnad tardusid ütleja huulil. „Ma ei tea, mis minuga lahti on, aga ma mõtlen kogu aeg sinust. Kui sa eile linnas käisid, ma ei tahtnud mitte midagi teha, mõtlesin vaid sulle. Ära küsi, mis siit edasi saab, aga ma ei suutnud seda enam endale hoida…“

53

Ta tõstis pilgu anuvalt Sandra silmadesse. Huvitaval kombel oli läinud toas niipalju valgemaks, et nüüd oli juba tulijat päris hästi näha. Või johtus see silmade pimedusega harjumisest. Ükskõik.

Naine lükkas noormehe juuksed silmilt.

Meeleheitel Karl toetas pea Sandra põlvedele. „Ütle, et ma olen loll, kujutan endale asju ette ja ma lähen siit ära ja sa ei näe mind enam kunagi!“ Oli ilmne, et see oli tegelikkuses viimane, mida ta kuulda oleks tahtnud. „Ütle midagigi. Palun.“ Naine kummardus noormehele lähemale ja paitas õrnalt ta põske. „Ei ütle.“ Ahnelt tõmbas Karl nüüd Sandra enda vastu, surudes küsimata oma huuled tema mesimagusale suule. See kütkestav naine kuu­ lus talle. Pidi kuuluma! Kui ta poleks praegu nii tema lähedale tul­ nud, vaid hoopis ust näidanud, oleks olnud teised lood. Aga tuli.

Hullunult kiskus noormees teisel öösärgi üle pea, lükkas endal püksid alla ning asus vägitegudele, mida isased ürgse looduse ins­ tinkti pimestava mõjuvõimu all on määratud tegema.

Mitte, et ta ei oleks osanud õrnema sooga peenemalt ümber käia.

Muidugi oskas. Aga tal oli tuline õigus, kui ennist ütles, et enam ei suuda. Seda oli näha. See tähendab, tunda. Torm, mis mehe­hakatise sees möllas, ei jätnud võimalust läheneda naisterahvale tagasi­ hoidlikult, mängida kassi-hiire mängu. Mida siin ikka mängida, kui tema sees viimaste päevade jooksul nii suured tunded olid tek­ kinud, et ükski toit ei maitsenud ega ööl või päeval vahet polnud,

54

vaid ta ainult ühest – Sandrast – mõtles. Esimese asjana hommikul silmi avades ja viimasena õhtul sulgedes. Nagu hetk tagasigi. Ega ta õuest otse siia ei tulnud. Sõber Siim oli talle suurde tuppa jälle aseme üles teinud, kus ta terve igavikulise tunni enne unetuna pidi vähkrema, kuniks otsustas, et aitab. Sest enam ei suutnud.

Mida Sandra tundis või arvas, ei saanud noormees teada ei sel ega järgmisel päeval. Hommikul ärgates oli naise voodi tühi, napi­ sõnaline teade köögilaual, et ta kiireis asjus ära pidi sõitma, ehk lausa mitmeks päevakski. Ja nii ei jäänud poistel üle muud, kui keeta ise haugist suppi ja täita talus perenaise koht, keda maja­ pidamine sama kannatamatult tagasi ootas kui noorhärradki.

Viimasele mõeldes vaatas Karl palavikuliselt kella, arvutades kokku minuteid, kui kaua tema elu armastus juba ära oli olnud.

Sandra oli veetnud Tartus aega küll talvel Siimuga Raekoja plat­ sil uisutades, küll kolleegidega kevadist pööripäeva tähistades, küll suvistel vabaõhukontsertidel, küll sügisel Johannaga spaas puhates, ent mitte kunagi ei olnud ta leidnud ennast siit Emajõe äärest päeva esimestel hommikutundidel. Tänane päikesetõus oli erakordselt ilus, premeerides naist otsekui selle eest, et ta oli otsus­ tanud kodust ära tulla, vältimaks hommikusöögilauas olukorda, kus ta pidi vaatama silma oma pojale pärast seda, mis oli juhtunud.

Karlist rääkimata.

Pooleldi magamata öö selja taga, ei tundnud ta varahommikul mööda tukkuva Emajõe kallast jalutades end imekombel üldsegi väsinuna. Mingi imelik segadus valitses hoopis tema sees. Segadus,

55

mida varem seal ei olnud. Ehk sellepärast teda siia jõe äärde tõm­ baski, et endas koos rahulikult kulgeva veevooluga tasakaal tagasi saada.

Ta võttis udupiiskade pärlenduses niiskel pingil istet ning mässis end autost kaasa võetud pleedi sisse, jäädes jälgima üksisilmi kõr­ gete müüride vahele aheldatud aeglaselt voolavat veemassi. Tema oli võrreldes jõega paremas olukorras, sest oli vaba, sai sõita millal ja kuhu tahtis, vesi pidi aga voolama üksnes sinna, kuhu talle tee ette oli tehtud. Kuigi selline avastus võis näida inimeseks olemisel selge eelisena, ohkas ta tahtmatult.

Sest süda oli raske. Kui Sandra keha võis olla viimasel ööl toi­ munu tõttu õnnelik ja rahuldatud, siis meelemõistusel oli teo toime­ panijale vägagi palju etteheiteid. Põhiliselt muidugi Siimu pärast. Et kui poeg teada saab, mis siis. See painas pead ja rusus südant. Võit­ les õnnehormoonide, dopamiini ja serotoniiniga, millega Karl naise ihu viimasel ööl täitnud oli. Võitles oma võitlemist, sest Sandra oli korralike elukommetega naine. Ja korralike kommete hulka ei kuu­ lunud kindlasti amelemine endast poole nooremate meestega.

Sõna „armastus“ vältis ta oma mõtteis teadlikult. See oli või­ matu. Erikut oli ta armastanud, enne teda kooliajal Mikku ka mingi aeg, teistega oli lihtsalt tore olnud. Käia käest kinni ja vaadata, kas tekib tunne või mitte. Ei tekkinud. Erikuga tekkis. Koos seemne idanemisega kõhus, kes sündides Siim nimeks sai. „Hommikusöök algas pool tundi tagasi ja kestab kuni kümneni, check out on kell kaksteist,“ ulatati Sandrale täitmiseks külastaja leht. Naine jäi mõttesse. See oli juba nelja ja poole tunni pärast.

56

„Kas homseni saaks ka jääda? On teil vabu tube?“ Hotelli vastuvõtuadministraator puuris pilgu arvutisse, klõbis­ tas maailmatu pikkade küüntega klaviatuuril ja noogutas. „On küll, millist soovite?“ „Koos vanniga, kui saab. Ja palun üks hambahari ja -pasta ka.“ Vaadanud hommikusöögilauas üle, mida pakutakse, ja ampsa­ nud seal mõne lusikatäie jogurtit, siirdus Sandra hotellituppa. Lasi vanni kuuma vett täis, mõnules seal pool tunnikest, kuivatas juuk­ sed, tõmbas maast laeni aknale pimendava kardina ette ning puges pehmete valgete linade vahele. Mis sest, et muu maailm praegu ärkas. Tema ei olnud muu maailm. Täna ei olnud isegi töökirjad olulised. See oli vaid töö. Ja töö ei olnud elu. Kõik oli sassis. Vastu­ pidi tavaks kujunenule.

Ta sulges silmad, tunnistades selget üleväsimust. Raske oli end füüsilise maailma küüsist lahti köita, lahutada keha ja hing teine­ teisest nii, et üks teise tegemistest ei teadnud. Lennata ära une­ maale, saavutades seeläbi mediteerimise kõrgeim vorm, kus hinga­ mine iseenesest aeglaseks muutub, lubades kehal suikuda sellisesse meeleseisundisse, mis teda enda mõtetest säästab. Olgu need siis kui ratsionaalsed tahes. Keha vajab und nagu taim vett. Nagu mõte selgust.

Jõudes viimase tõeni, ilmus Sandra näole nukker naeratus. Kui ta homme tagasi Vaikusele sõidab, kohtub ta ilmselgelt Karliga ja selleks ajaks peab olema nende suhtes kindlasti selgus. See tähendab, et ei olegi mingit suhet. Või siiski on? Ei ole mul ju kedagi, kes mind hoiaks, suudleks… Nii hea oli olla üle pika aja kaisus, tunda end vajatuna, armastatuna… Mis asja? Mis armastatuna? Kes siin keda armastab?!

57

Sügava ohkega keeras naine sängis teise külje, sättis padja muga­ vamalt pea alla ja proovis endaga rahu sõlmida. Küll aeg asjad paika paneb, nagu ema talle kunagi ammu unejutu asemel rääkinud oli, kui ta algklassis sõbrannaga ühe nuku pärast tülitsenud oli. Kui asjad on nii hullusti, et mõistus ei oska õigel ja valel vahet teha, siis tuleb anda mõte enne magama jäämist südamele mõelda, kuna hommik on alati õhtust targem. Ja kui ta oli küsinud, kust süda seda teab, kostis ema selle peale, et süda teab kõike. Süda on ainus kohtunik, keda saab lõpuni usaldada.

Nii otsustaski Sandra siin Tartu õdusas hotellitoas anda oma tänase mure südamele mõelda, sest väga muid variante polnudki.

Parem oleks, kui ärgates süda talle ütleb, mis temast ja Karlist saab. „Jätsime sulle ka suppi!“ hüüdis Siim emale oma toast suure õhi­ naga, kui too järgmise päeva õhtuks tagasi koju jõudis. Karli ratast maja juures ei paistnud, millest võis järeldada, et teda praegu siin ei olnud. Sandra hingas kergendatult. „Aitäh! Söön natuke hiljem,“ vastas ta stoilise rahuga, kuigi kahepalgelisus südame tuksumise sagedust duubeldas. „Kuidas välja tuli?“ „No kui sööd, siis saad teada,“ naljatas poeg. „Meie jäime ellu, ehk jääd sina ka!“ Hea oli tagasi Vaikusel olla. Mida kauem Sandra Tallinnast eemal oli olnud, seda vähem linnade poole tagasi tõmbas. Samas oli ta eile põgenenud vastupidiselt just linnamöllu keskele, lootes kao­ tada end kiire tempoga argiellu. Kondas ilma igasuguse eesmärgita lihtsalt mööda agulitänavaid. Alustas alt Emajõe äärest üles Riia 58

mäele, võttis sealt suuna Karlova poole, siis jalutas üle Sõpruse silla Annelinna ja sealt jälle Turu silla kaudu tagasi.

Heade mõtete linna oli kevad jõudnud samamoodi nagu Püha­ järvelegi. Puud olid õrnrohelises pungaehteis, inimestel paksud joped õhemate vastu vahetatud ning kogu linn peale pikka lume­ vangis istumist vilgast elu täis. Küll sädistasid väikesed sulelised pargi põõsastes, küll kädistasid sõbrannad vastavatud kohvikute väliterrassidel. Üks tunnus, mille järgi võis samuti kindlalt väita, et ülikoolilinna oli kevad saabunud, olid Kaubamaja taga istuvad vanatädid, kes tulpe ja nartsisse müüsid. Enda aia omasid, ise hoole ja armastusega kasvatatud. Istusid oma silmailust lokkavate lau­ dade taga reas ja ootasid, et möödakäijad ostaksid kevadlilli just nende käest. Sandra ostis ka kahe tädikese käest, ühelt tulbid ja teiselt nartsissid. Viis need enne jalutuskäiku hotellituppa, harutas kimbud niidist lahti ning asetas lillevaasi. Kuhu need siis järgmisel päeval unustas. Pannud selle apsaka kõigepealt unerohtudest tin­ gitud hajameelsuse arvele, mõtles ta tagasiteel koju järele ja leidis, et ega see vist päris nõnda polnud, kuna mitmetunnine jalutuskäik mööda Tartut une kvaliteedile kahtlemata sama olulist mõju aval­ das kui droogid. Kokkuvõttes polnud muidugi vahet, mis põhjusel ta igavikupikkuse ja reaalsusest mitmete valgusaastate kaugusele viivasse unne vajus, kuna seda oli talle väga vaja. Väga-väga.

Teades mobiili laekuvate teavituste järgi, kui palju e-kirju oli arvu­ tist eemaloleku ajal laekunud ning vastamist ootasid, kaasa arva­ tud artikkel saabuva sügise trenditoonidest, mis pidi juba ülejärg­ miseks päevaks valmis olema, võttis Sandra suures toas töösse süvenedes kirjutuslaua taga koha sisse. Ta oli külastanud eelmisel 59

õhtul Tartus apteeki ja ostnud sealt mitut erinevat sorti unerohtu, mistõttu oli saanud viimase öö pikalt ja sügavalt magada, samas tiksus droogide uimastava mõju all praeguseni. Õnneks ei olnud see midagi sellist, mida oleks saanud võrrelda viimaste päevade seletamatu osavõtmatusega. Hetkel oli küll meel hajevil, aga mõis­ tus terav. Ja see oli kordades parem kui tagurpidine olukord, mis oli vallanud teda eile varahommikul, kui ta autole hääled sisse pani ja kodust minema pages.

Tänavune aasta oli moetööstuses selles mõttes lihtne, et toonide valik oli juba täpselt teada. Valikuid oli kaks – kõik pastelsed või üleni kirjud nagu pühademunad. Sandra ise eelistas rahulikke, maheda varjundiga värve, sõnastades nende põhjal ka artiklile pealkirja – „Tulemas on tasakaalukas sügis“. Ta suunas pilgu aknast välja, toetas pea käele ja jäi mõtisklema, kuidas võiks Vaikuse välja näha sügise kohale jõudes. Sulgenud silmad, andis naine kujutlus­ võimele vaba voli.

Sandra rändas läbi sooja suve oktoobrisse, täpsemalt päeva, mil oli tema sünnipäev. Ta sammus samamoodi nagu praegugi iga päeva hakul, hommikumantel seljas, selle all paljas ihu, alla järve äärde hommikusele karastusriitusele. Jalutas enne veel veidi ringi, et saada hommikusest värskusest maksimaalselt osa, ning heitis siis hommikumantli seljast. Katsus varbaga vett, mis ei olnud üllatuseks sugugi nii külm, kui kartis. Soojem oli kindlasti, kui aprillis. Et Siim oli Tallinnas koolis, võis naine kindel olla, et oli täiesti üksi, mureta sattuda ühegi silmapaari alla. Oli vaid tema.

60

Ja kaunis Vaikuse oma imelise loodushäältest kroonitud vaiku­ sega. Ta astus aeglasel sammul vette, jõudes sügavusse, kus vesi nabani ulatus. Sandra seisatas, nautides hetke võlu. Kusagil kau­ guses prääksusid pardid, vasakul kaldapoolel oli kosta raiepuude langevat mütsumist, küla keskuse kohal põrises helikopter. Olme­ müra, mis taandus kõrvu jõudes üheks kuuldamatuks heliks.

Nautleja naeratas endale. Elu oli võrratult ilus.

Lastes sõrmedega läbi vee, astus Sandra aeglasel sammul edasi, jättes liivase kaldariba selja taha. Ning jäi paigale. Ja kuulatas. Huvi­ tav, et enne kaldal kõik tasa oli, nüüd aga üks kala teise järel sulpsa­ tas. Ta pööras ennast ümber. Ei olnudki kalad! Karl oli hoopis! Sama­ moodi porgandpaljas. Vedas end läbi vee pikkade sammudega tema poole. Kuni kohale jõudis. Suu naerul, silmad pildumas sädemeid.

Ja siis hoiatamata naise oma tugevate käte vahele haaras, üles enda kohale tõstis ja tasapisi alla lasi, kuniks nende näod vastakuti jäid. „Kust sa siia said?“ „Ise kutsusid!“ Sandra muigas. „Mina ja kutsusin?“ „Mhm. Mõttes.“ „Mõttes?“ „Just. Ma tean kõike, mida sa mõtled.“ „Ohoo, põnev-põnev!“ naeris Sandra noormehe üle, teda iga sõna vahel kuumalt suudeldes. „Ja mida ma siis mõtlen?“ „Minust unistad.“ Karli vahetu otsekohesus meeldis Sandrale tohutult. Ta kiusas teist edasi.

61

„Ei tea, miks ma peaksin sinust unistama?“ „Mina tean. Sest sa armastad mind,“ ei jäänud poiss vastust võlgu. „Oled armastanud esimesest päevast peale, aga ei julge mulle ütelda.“ Naine jäi vakka. Armastas ta Karli? Või oli üksnes kiindunud?

Või nautis lihtsalt lähedal olekut, andmaks oma ihu tema hoolde, et teine saaks selle seksuaalseid vajadusi rahuldada? Võib-olla tõesti armastas, aga hoidis oma tundeid tagasi, kuna teadis, et see oli lubamatu? Samas on ehk maailmas armastust üldse mitut eri liiki, nii et ta ikkagi armastas, aga mismoodi, ei teadnud.

Sandra vaatas sügavalt Karlile otsa. Kui ebaõiglane oli maailm.

Töötades kõikvõimalikul moel neile vastu. Küsimata, mida nemad ise asjast arvavad. Või küsis? Kas kõik eelarvamused ja kahtlused said alguse hoopiski tema enda peast? Teda valdas segadus. „Sa ei pea midagi ütlema,“ Karl tõmbas kaaslase piha tugeva­ mini enda vastu. „Tean niigi.“ Ta vajutas lõua naise juustesse, silitades samal ajal tema paljast selga, ning jätkas avameelset ülestunnistust. „Mina võin küll öelda,“ ta eemaldus veidi ning pani rusikasse surutud käe oma südame kohale, „ja vanduda sulle igavest armas­ tust, truudust ja ustavust, kuni surm meid lahutab.“ Haaras siis jälle naise käte vahele ja kallistas. Tugevalt.

Sandra hakkas kõva häälega naerma. „Kes sind usub?!“ Ta rebis end osavalt mehe käte vahelt vabaks ja sööstis pea ees vette, Karl sekund hiljem järgnemas. Saades hetkega põgeneva pruudi kätte, polnud sel armu. „Mis kes usub? Sina usud! Katsu sa mul mitte…“ 62

Mehe suudlus lämmatas naist, nii jõuline oli see. Kõik lämma­ tas. Tema käed, mis keha ümbert liiga kõvasti kinni hoidsid, tema suu, mis hingata ei lubanud. Sandra ahmis õhku, tundmata jahe­ dust pikka aega vees olemisest. Tal oli raske hingata. Ühtäkki ei olnudki need enam Karli huuled, mis tema hinge matsid, vaid järv ise, kuna ta juba üleni vee all oli. Vett voolas aina suhu ja ninna juurde. Naine läkastas, lükkas poissi endast eemale, et jõuda pin­ nale hapniku kätte, lootus hingata tundus lõputu. Ta oli takerdu­ nud. Veepiiri külge. Altpoolt. „Aah, Karl, lõpeta!“ Sandra võpatas. Avades poole une pealt silmad, vaatas ta enda ümber ja ohkas kergendatult. See oli vaid uni. Ta ajas end istuli.

Käed olid kõval puulaual peaaluseks olemisest kanged. Suu nur­ gast nirises hõbeniit. Vedas, et poega toas polnud, muidu oleks päris piinlik olnud, kui ema äkki Karli nimepidi hüüdis. Erik oli mitu korda Sandrale rääkinud, kuidas ta öösiti sonib. Koos sõna­ dega. Arusaadavalt.

Naine lükkas end toolilt püsti. Uimane oli olla. Ikka veel. Raud­ selt oli see eelmisel õhtul võetud suure koguse unerohtude töö.

Nii kui silma kinni lasi, oli uni kohal.

Ta jalutas verandale, võttis teki ümber ja sättis end trepile.

Mõelda vaid, mida ta just unes näinud oli! Ta mäletas sellest iga detaili. Selgemaltki, kui ehk oleks vaja olnud, kuna see reaalsusest lahti köitmise omajagu võimatuks tegi.

Lubades endal kaduda teadlikult tagasi unenäo sisse, toetas Sandra raske pea vastu ust ning sulges taas silmad. Seekord vaid üürikeseks ajaks. Et minna korraks unes tagasi ning tunda uuesti 63

seda mõnusat tunnet, kui mehe käed tema ümbert kinni hoidsid ja huuled suud puudutasid. Hõljuda veidikene veel pilvedes, kuna see oli ainuke viis Karliga kontaktis olemiseks. Kasvõi mentaalselgi tasandil, kuna füüsiliselt see enam võimalik polnud. Sest nende vahel ei saanud see, mis üleeile ekslikult alguse sai, mitte mingi juhul jätkuda. Mis tal üldse arus oli, et mehele andus? Segased tunded sees keemas, otsustas Sandra, vaatamata äsja kogetud une­ näole, Karliga lõpu teha. Nii, nagu süda oli hommikul öelnud. Või oli see ikkagi mõistus… „Ahoi! Me oleme tagasi!“ hüüdis Siim juba kaugelt sauna juurest, vibutades käe otsas mannergut, kus tundus midagi sees loksuvat. „Vaata!“ ütles ta emani jõudes. „Kaks ahvenat ja uus haugipurakas!“ Sandra avas uniselt silmad ja tõmbas endale teki tihedamalt ümber, piiludes nina alla tõstetud ämbrisse. Tõsijutt, nii oligi. Kuigi ahvenapojad oleksid võinud veel kuigipalju kasvada. „Vau, nii tublid…“ Poja jala juures nihverdas rõõmsasti Rex ja selja taga seisis veidi endassetõmbunult Karl. „Noh, räägid ise või räägin mina, kuidas see haug meid lollitas?“ keeras Siim end korraks ümber.

Saamata Sandralt silmi, pomises Karl vastuseks: „Räägi sa.“ Siim naeris sõbra üle, kelle äkiline meelemuutus ei jäänud talle märkamata. „Mis sa neelasid okka alla või? Vee peal ei teinud muud, kui hirmutasid oma kõva jutuga kõik kalad minema, ja nüüd ei saa rääkida, kuidas see üks haug meile mingi ime läbi konksu otsa jäi ja meid koos paadiga oma kümme meetrit edasi tiris?“ 64

„Saan ikka,“ muigas Karl kohmetult. „Ühesõnaga, me olime juba kindlad…“ Siimu telefon helises. Helistajaks klassivend pealinnast. Ta astus teistest mõne sammu eemale, telefon kõrva ääres, andes käega märku, et korraks eemale läheb.

Karl istus Sandra kõrvale. Oi, kuidas ta oleks tahtnud praegu käe naisele ümber panna, tema lähedust tunda, tajuda ihusoojust kasvõi läbi riiete ja tekigi. Aga ei soosinud neid kahte praegu ei aeg ega koht. Koos vaadati järvele, jalgade ees ämbris tegemas viima­ seid hingetõmbeid üks haugivägilane ja kaks ahvenapoega, ning vesteldi kõigest muust kui sellest, millest kumbki tegelikult oleks soovinud kõnelda.

Väljas hakkas juba hämarduma, kuid Sandral polnud veel poolt artiklitki kirjutatud. See oli esimest korda nii, et mõte kohe üldse ei jooksnud. Et temal oli tööga tuli takus, pidid poisid jälle kalad ise ära puhastama ja söögiks tegema. Täna keerati need fooliumisse, maitsestati soola ja pipraga ning pandi tuha alla küpsema, kui suu­ rem lõkketuli raugema hakkas.

Naine jätkas visalt suletööga, kirjutades, kuidas õuekirju sisse kaovad tänavu sügisel kõik pastelsete toonide kandjad ära just­ nimelt seetõttu, et lasta teadlikult loodusel oma kirevat rüüd pare­ mini esitleda, konkureerimata kahe maailma vahelisel püünel.

Veel lisas ta, et inimesed ei pea kogu aeg iseennast esiplaanile sät­ tima, kasutades tihtilugu oma ärevusest tingitud seisundit looduse väega rahustamiseks, vaid võivad jääda mõnikord ka tahaplaanile, lubades särada enne värvitu külma tulekut just oranži-punase­ kirjutel puudel ja põõsastel ning koltunud murul. Sest elus peab 65

kõik tasakaalus olema. Öeldakse, et inimene on küll looduse kroon, aga kas ikka on? Kas mitte loodus pole meist ülevam, valitsedes inimkonda oma tujude ja tahtmiste järgi? Kui soovib, paitab õrnade päikesekiirtega palgeid, kui mitte, saadab kaela kanamunasuuruste rahe­teradega äikesetormi. Just nii teeb ta. Ja ainus, mida meie teha saame, on tema kõikvõimsa viha eest kas varjuda või peesitada suure­meelsuse käes. Meie ei otsusta tegelikult midagi, vaid täi­ dame looduse käske, sõltudes otseselt temast.

Artikkel sai valmis. Seekord sellise lõpuga. Raskelt tuli tänane tekst. Isegi nii raskelt, et Sandra seda kohe ülegi lugeda ei tahtnud.

Sulges hoopis läpaka kaane, lastes lool settida järgmise hommikuni, et siis parandused sisse viia ja toimetusse saata. Manitsedes end aknast õue järve äärde mitte vaatama, suundus ta kindlal sammul köögi poole. Tühi kõht andis juba mõnda aega tunda, aga pooleli polnud ta tahtnud kirjutist mingil juhul jätta. Siis oleks kulunud jälle ilmatu aeg, et end koguda ja taas sõnu soravalt üksteise järele ritta seada.

Külmkapp polnud ammuilma nii tühi olnud. Mõned singi- ja juustuviilud, munad, keefir ja eelmise päeva uhhaa lõpp. Mitte just kõige külluslikum valik näljasele inimesele. Teades väga hästi, et poisid õues kala küpsetavad, vaagis ta mitu pikka minutit, kas süüa olemasolevaid jääke või minna välja lõkke äärde. Ta tõstis toidu­ asjad kapist lauale ja supipoti pliidile. Jäi nii.

Vaevalt oli saanud supp kastrulis podisema hakata, kui Siim kööki ilmus. „Noh, said töö tehtud? Tule! Kalad ootavad!“ Sandra tardus. Tal ei olnud mingitki plaani tänast õhtut koos poistega veeta.

66

„Jaa sain küll, aga… Ma mõtlesin, et söön need perad ära, mis siin on.“ „Nalja teed?“ Poja hääletoonist kostus terake solvumist. „Me nägime nii palju vaeva, et kala saada, ära puhastada ja valmis teha ja sa sööd siin singileiba. Ega ma siis enda pärast ei läinud seda püüdma, rohkem ikka sinu pärast.“ Poeg vaatas emale veidi pettunult otsa, mille peale Sandral häbi hakkas. Siimul oli täielik õigus olla tema peale solvunud. Nii ei tehta. „Jah, tegelt ma tahaks muidugi teie kala. Sorry, mõtlesin, et teil omad jutud ja ma ei tule segama,“ vabandas ta end. „Mis omad jutud?“ Siimu hääl muutus mitu tooni rõõmsamaks. „Pole meil mingeid omi jutte, ootasime kõik see aeg sind, millal töö tehtud saad ja meiega ühined!“ Poisid olid nii viisakad, et võtsid ahvenad endale, kuna neis palju peeneid luid oli, jättes haugi tervenisti perenaisele. Söönud enne toas juba keema tõusnud supi põhja ära, Sandral enam kõht väga tühi ei olnud, nii et ta niisama hästi kui terve kala poistele tagasi andis.

Aeg möödus kiiresti ja lõbusalt. Rüübates isuga kokteile, mille Karl džinnist ja toonikust kokku segas ja mis täna õhtul kohe eriti hästi maitsesid, ning vesteldes poistega maast ja ilmast, polnud Sandra enam sugugi kindel, et ta poja sõpra kunagi näha ei taha.

Mõnus oli istuda temaga jälle siin lõkke veerel soojas ja kuulata lisaks tundmatutele öölindudele talveunest ärganud rohukonnade nurrumist meenutavat kontserti.

Sandra ei mäletanudki, millal viimati end nii muretult tundnud oli. Saanud ühes painava kiirustamisega ajakirjaartikli valmimise 67

pärast lahti ka hinge rusuvast ängist tuleviku suhtes Karliga, kadus hingest pakitsev pitsitus. Toetudes mugavalt aiatooli leenile, tead­ mises, et ta nüüdsest noormehe jaoks muud ei tähenda kui vaid sõbra ema, kinnitus ta ometi üha pikemalt silmadega noormehe külge. Iga uue kokteiliga aina enam. Tajudes vaatamata sellele, et kaine polnud, et pilk, millega vastu vaadati, ei olnud pooltki nii ükskõikne kui tema oma.

Hetkel, mil Siim oli toa poole asja teinud ja Sandra Karliga kahe­ kesi jäi ning ööhääli kuulas, lõi korraga vees keegi sulpsu. Naine ehmatas. „Isver, kas nad ei peaks praegu mitte magama?“ Noormees hakkas naerma. „Ega kalad ei maga nagu inimesed, et panevad pea padjale ja ongi kõik. Nemad tunnetavad iga liikumist ja eks seal keegi midagi korraldas. Kas sa teadsid, et neil pole silmalauge?“ Palju meelsamini oleks ta tahtnud praegu küsida, kas Sandra temast vahepeal Tartus käies puudust ei tundnud. „Ausalt?“ „Mhmh. Nad on öösiti sellises pool-unes-pool-ärkvel olekus.“ Karl kujutas ette, kuidas ise praegu samamoodi pooleldi unises olekus naise kaisus oleks. Ta tahtis teda niiväga puudutada, tunne­ tada tema pehmet nahka, vedada ninaga peent lõhna, olla südame lähedal.

Ja jälle vaikus. „Teen sulle uue joogi?“ küsis ta siis hetke pärast, kui nägi, et teisel kokteil otsakorral oli. „Tead, ma vist ei tahagi rohkem, pea kuidagi uimane, lähen jalutan parem.“ 68

Karl kargas öeldu peale krapsti püsti, justkui oleks teda kaasa kutsutud. „See on hea mõte!“ Kõndinud koos järve äärde, peatusid nad liivaribal, noor­ mees naisele tajutavalt liialt lähedal, kuna tema hingamist teise kuklasse tunda oli. Mitte, et see ebameeldiv oleks olnud, üldsegi mitte. Pigem kiusatusse viiv. Sandra püüdis sellele mitte mõelda.

Olla vaid hetkes. Ta uudistas vee piirist kaugemale, nii palju kui silm pimedas seletas, kalu, kes öösel magada ei mõistnud ja sulpsu lõid. „Ega nad siia ette madalasse ei tule,“ selgitas maaeluga kursis olev poiss igipõlisele linnaelanikule, „eriti nüüd, kui meie siin kõva häälega räägime.“ „Tahaks neid näha…“ Sandra sirutas kaela pikemaks. „Huvitav, kes nad on? Haugid, ahvenad või lõhed?“ Noormees hakkas kõva häälega naerma. „Kindlapeale lõhed.“ Ta seisis Sandrale nii lähedal, et naine tema ihusoojust tundis.

See oli väga hea tunne. Liiga hea. Aga lubamatu. Sandra võttis kin­ gad jalast ning astus mõned sammud veepiirist kaugemale. „Kuule,“ avastas korraga Karl, „mul ju paat siinsamas, me võime sellega järvele minna ja vaadata, kas näeme, kes sind öösel nii­ moodi hirmutas.“ Sandra keeras end ümber ja jäi noormehele tõsiselt otsa vaatama, mille peale teine täiendas: „Kui sa just ei karda.“ „Mina ja kardan? Ei tea keda?“ Naine naeris laginal.

Ta vaatas maja poole, ega Siimu vahepeal tagasi polnud tulnud.

Ei olnud.

69

„Aga lähme siis!“ hüüdis Karl optimistlikult. „Ma lähen võtan tekid, et paadis külm ei hakkaks.“ Seda öelnud, astus poiss ropsakate sammudega tagasi kuivale maale ning korjas aiatoolidelt kokku lõkkesoojad fliisid. „Näe, seal,“ viipas ta paremal kaldaroostiku poole, kus pidi paat ankrus olema, mida Sandra silmad muust pimedusest eristada ei suutnud. Aga ju siis oli, kui öeldi. Ta pühkis jalad liivast puhtaks, võttis kingad ja järgnes noormehele.

Kui neil oleks olnud kaasas taskulamp või vähemalt mobiilgi, võibolla oleks nad siis veealust elu kuigipalju näinud, et aga kumbagi polnud, siis peale kuu peegelduse järvevee pinnal muud imetleda polnud võimalik. Hüüdes lõkke äärde jõudnud Siimule, et nad juba omadega järvel on, oli see teema maas ja nii jäid omaette kaks hinge, kelle eluteed saatus mingil põhjusel ristanud oli. Tuulevaikne öö hoidis paadi keset järve paigal kohas, kus noormees viimased aeru­ tõmbed tegi. Ta lasi aerudest lahti ja jäi üksisilmi Sandrale otsa vaatama. Õues võis küll olla pilkane pimedus, aga seda nägi naine selgesti. Tal hakkas veidi kõhe. Karl ei keeranud pilku ära, takerdu­ des käesolevasse hetke kõigega, mis tal selle võrratu naisega olnud oli. Ükskõik, mida ta oleks praegu öelnud, poleks see siia sobinud.

Praegu piisas sellest, et nad lihtsalt koos olid. Hakata küsima siin paadis naise tunnete kohta, tunnistades samas enda sügavaid tun­ deid, oleks olnud liialt äkiline teemamuutus. „Noh, kas piilume?“ mängis ta kaasa naise mänguga saada teada, millised kalad nende paadi all ringi ujuvad. Või siis maga­ sid poolunelevas olekus. Ta laotas tekid paadi põhja, et naisel oleks pehmem põlvitada.

70

„Tule, toetu siia peale.“ Sandra tegi, nagu öeldud, põlvitades paadi keskele, ning uudis­ tas ettevaatlikult üle ääre tumedat vett, millest polnud võimalik eraldada isegi vee ja taeva piiri. Karl nihutas end paadininast alla naise kõrvale, naaldudes lootsiku teise seina vastu, et seda tasa­ kaalus hoida. Hea oli nii Sandra läheduses olla. Kuigi veel parem oleks olnud hoida teda käte vahel. „Mitte midagi ei näe.“ Noormees naeratas enda ette. „Ja mida sa siis arvasid?“ Sandra keeras ennast ümber ja sättis istuma poisi vastu, tõmma­ tes endale teki peale ega vastanud midagi. Suunas hoopis silmad üles taevasse, jäädes lugema kokku tähti, mida nende kohal täna kummaliselt vähe oli ning mis üsna tuhmilt särasid. „Kas tohib?“ Karl tõstis niipalju tekki, et ka ise sinna alla mahuks. „Jah, muidugi,“ vastas naine silmi langetamata.

Noormees libistas end paadi põhja, otsides silmadega kõrgelt taevast pidepunkt-tähti, mis oleksid tähtkujude tuvastamisel abiks. „Kui oleks selge taevas, paistaks siit kõik tähtkujud kätte,“ ütles ta.

Tundes käsivarre vastas teise külmi varbaid, võttis Karl need oma soojadesse pihkudesse, hakates neid õrnalt mudima. Iga­ sugune kontakt selle imelise naisega, kasvõi jalalabasid masseeri­ des oli armunud inimese jaoks suur asi.

Sandra lasi toimuval rahulikult sündida, korrates endale igaks juhuks üle, et ei tunne noormehe vastu mingeid tundeid ja sealt edasi ei arene midagi. Sest tema ei ole naine, kes meeste käte vahel 71

oma tõekspidamisi trotsides murdub. Või oli see vastupidi? Aah, kokteilid olid teinud oma töö…

Arenes küll. Sest Karli soe puudutus ei olnud kaugeltki sama, mida naine oleks tundnud siis, kui oleks varbad vastu küdevat ahju pannud. Iga mööduv sekund, mil ta jalad poisi käte mudida olid, tähendas otseteed huku poole. Seda oli tunda iga ihurakuga. Ja vaatamata antud tõotusele, Tartus tehtud otsusele ja mõttes enda manitsemisele, oli kokkupuude noormehe ihuga liialt ahvatlev, et end tagasi hoida. Vahetamata sõnagi, surus naine oma varbad Karlile sügavamale sülle. Teda polnud kunagi keegi nii mõnusasti masseerinud. Isegi spaa-massöörid mitte. Ta katkestas vaikuse. „Mis sa arvad, kas Siim võib aimata?“ „Ma ei usu. Ei, kindlasti mitte,“ oli Karl endas kindel. „Kuidas ta saakski?“ „Ma ei tea, tulime kahekesi…“ „Mkm, ega me salaja… Ütlesime ju, et tuleme kalu vaatama.“ Noormees kergitas end korraks, sättides siis mugavamini ristijalu istuma, kasutades nii võimalust naisele ligemale hiilida. Ta oli juba Sandrale üsnagi lähedal, enam-vähem kohakuti. Hea oli see, et nõnda ulatus ta ka Sandra käsivarteni. Kuigi need olid teki all, olid need siiski jahedad. Poiss hakkas neid nüüd hellade silitustega soojendama. Kui­ võrd vastu ei puigeldud, sai ta sellest julgust juurde, pigistades nüüd õrnalt naise õlavarsi. Ei ühtegi tõrjumisliigutust. Sandra vaatas tähti ja mees Sandrat. Oi, kui ereda leegiga see mees seest põles. Sellesamaga ta naist praegu üles soojendaski, mis oli selles mõttes samuti talle ene­ sele hädavajalik, kuna muidu ise üle oleks kuumenenud. Ta asus mas­ seerima naise õlavöödet. Ikka tasa ja targu, et mitte teist oma liigse agarusega hirmutada. Muidu ta ehk nii tagasihoidlikult poleks lähe­ 72

nenud, aga tundus, et naine hoidis peale Tartus käiku kuidagi eemale.

Oli kuidagi otsekohene ja rabe. Samas lõkke ääres naerdi küll koos ja vaadati pikalt silma, aga sellegipoolest oli liiga palju neid ma-eitunne-sinu-vastu-seda-mida-sa-loodad momente. Poiss hoidis teda oma soojas süles. Keeruline oli ennast vaos hoida. Väga keeruline.

Hoida vaos oma plahvatusohtlikke tundeid ja mitte vähem plahvatus­ ohtlikku elundit allpool vööpiiri. Mis ei jäänud kaaslasele sugugi mär­ kamata, kuivõrd ta varbad sealsamas vastu kõva riista toetusid, pan­ nes teda ennast sõdima samamoodi oma sisemise minaga, kelle mõis­ tuse hääl justkui tummadele kõrvadele rääkis. Võidelda kire vastu, mis tuleb inimese enda seest, mitte peale surutud sunnil, on sama, kui ennast ise padjaga lämmatades tappa. See ei ole lihtsalt võimalik.

Sellist asja ei juhtu. Kui on kaks inimest, kes tunnevad nii pöörast külgetõmbejõudu nagu need, siis pole ei ajal ega ruumil sinna vahele asja. On vaid see paar. Nende kihk, nende õrnused. Nende suudlused, paitused, hellitused, kirega andumine.

Anda ennast ära põrgukuumas ihas ei saa olla mingil juhul patt, mille eest tuleriidal põleda, sest see ei ole vale. Aus on hoo­ pis. Ausam veel kui pühakiri. Sandra oli ka aus. Ennekõike enda vastu. Karli vastu ka, lõpetades korraga kõik kahtlused, kas tema tunded selle imetlusväärse naise suhtes on tõesti ühepoolsed. Ei olnud. Absoluutselt mitte. Vastupidi. Sandra tõmbas ennast poisi ligi, vaatas talle sügavalt otsa, lähenes oma paotatud huultega tema suule ja oligi kadunud. Kadunud hetke, kus tema kohalolek oli saavutanud Universumis uue mõõtme. Enam ei olnud neid kahte.

Jah, oli küll kaks keha, aga üks hing. Inimhing, keda rahvastiku­ register eksikombel kahe eraldiseisva indiviidina süsteemis oli märkinud. Kuna praegune ühildumine aga ülimas sünergias 73

toimus, ei saanud enam keegi millestki aru. Ei Karl ega Sandra. Ja nii oligi parem. Kuu oli privilegeeritult ainus, kes taevast valguse­ helki heites neid lubamatul kombel mõnda aega piilus, peitudes ise peagi samamoodi pilve taha, jättes naudingu kütkes armastaja­ paari omaette.

Ei tea, kas Siim kolistas hommikul köögis panniga nimme nii kõvasti, et kõik magajad üles ärkaksid või oligi päev juba sealmaal, et oli saabunud viimane aeg voodist välja tulla. Sandra haigutas magusasti ja vaatas kella. See näitas üksteist. Mis tähendas, et magatud oli umbes viis tundi. Ta tõusis, viskas hommikumantli peale ja sammus kööki. „Hommik!“ Karli köögis ei olnud. Ju vist magas veel elutoas. „Hommikust! Mis poole päevani põõnamine see on!“ teeskles Siim kurja häält, suutmata ise seejuures naeru tagasi hoida. „Päike juba kõrgel taevas.“ Sandra astus akna alla. „Mina ei näe küll ühtegi päikest nende paksude pilvede tagant.“ Ta haigutas, tõmmates kätega üle uniste silmade. „Kaua te siis üleval olite, et kumbki maast lahti ei saa?“ „Mõned tunnid, ega ma kella ei vaadanud,“ suunas ema pilgu taas aknast välja, et mitte pojaga tõtt vaadates talle valet suu sisse rääkida. „Käisin vahepeal vetsus, väljas oli juba valge, aga teid ikka polnud.“ Sandra vakatas. Kas võis olla, et poeg oli neid varahommikul üksteisel ümbert kinni hoidmas ja koos maja poole tulemas näinud?

74

Ta pööras end pikkamööda köögi poole. Öelda praegu midagi enda kaitseks oleks võinud nad hoopis hullemini vale sisse mäs­ sida. Ta valis vaikimise. Tundus, et sellega lepiti, kuna Siim pliidi ees asjatas, enda ette vaikselt muusikapala ümisedes. „Kõik söövad putru, jah?“ küsis ta vaid. „Mhmh,“ hingas ema kergendatult, endal süda rinnus tinaraske. „Ma toon sügavkülmast marjad sulama.“ Oli selge, et ainus viis siit edasi minna, oli astuda samm tagasi. Üks väga pikk samm. „Me peame rääkima.“ Sandra jälgis surmtõsiselt, kuidas Karl oma asjad paati tõstis ja siis tema ette äraoleva näoga seisma jäi. „Juhtus midagi?“ Naine vaatas kiirelt maja poole, ega Siimu alla järve äärde tule­ mas polnud, viies pilgu enne Karli silmadeni jõudmist veel kor­ raks päevinäinud paadile. Liiga ilus oli olnud nende viimane öö selles. „Eks me teadsime mõlemad, et see, mis meie vahel toimub, pole õige.“ Karl kortsutas kulmu. „Mina küll…“ „Oota!“ katkestas teda Sandra. „Las ma räägin palun lõpuni. Ma ei saa aru, kuidas me sinnani üldse jõudsime, et…“ ta otsis sõnu. „Noh, et me magasime, aga see ei tohi enam mitte kunagi korduda.

Mõistad?“ Noormees vaatas altkulmu kõneleja poole, temaga mitte üheski punktis ühist seisukohta jagades. Naine jätkas.

75

„Sina ei ole milleski süüdi, mina olen vanem ja oleksin pidanud targem olema, mitte laskma asjal üldse nii kaugele minna. Aga näe, lasin. Ja napilt pääsesime. Siim nägi, et meie voodid hommikul tüh­ jad olid. Mõtle, kui ta oleks meid otsima tulnud. Siis oleks korras ka olnud. Ühesõnaga,“ Sandra vaatas jälle üles maja poole, ega seal poega ei paista. Saades kinnitust, et nad omaette olid, võttis Karlil kätest ja lausus: „Ma väga loodan, et sa mõistad mind ja jääd edas­ pidi ikka Siimuga sõbraks, aga meie vahel on tänasest kõik. Muud­ moodi ei saa olla.“ Noormees silmitses oma armastatut osavõtmatult. „Kas sa siis… Sul siis…“ komistasid tema küsimused üksteise otsa. „Ma palun sind, armas Karl,“ jätkas Sandra, kasutades tema puhul sõna „armas“ nendevahelises vestluses esimest korda, mis poisile eriti teravalt südamesse torkas. „Teeme nii, et meie vahel pole midagi olnud, eks. Parem on, kui sa Vaikuselt mõneks ajaks eemale hoiad ja Siimuga mujal kohtute, näiteks sinu juures või kes­ kuses. Kas me oleme kokku leppinud?“ Karl seisis naise ees kui puuga pähe saanud. Tunnistada pärast sellist tundeküllast ööd kõik olnu olematuks? Ta puuris oma kur­ vad silmad kaaslasesse, kõverdades vastuseks mõrult suud. „Kui sa nii ütled…“ Tõmbas siis öeldu peale käed Sandra omadest vabaks, keeras end ümber, lükkas paadi kaldast lahti ja aerutas aeglaste tõmme­ tega mööda peegelsiledat Pühajärve kodu poole. Ütlemata head aega või vaatamata korrakski tagasi.

76