Helene Moss - Üks öö veel 2

ÜK S ÖÖ VE EL 2

HE LENE M OS S

Kõik romaanis „Üks öö veel“ aset leidvad sündmused ja mainitud tegelaskujud on väljamõeldised ega oma reaalsete inimestega mingit seost. Samuti ei peegelda ühegi olukorra kirjeldus ega sellest tulenev arvamus autori isiklikku seisukohta. Kogu romaani materjal on autorikaitse objekt ning kaitstud autoriõiguse seadusega. Ükskõik millise romaani „Üks öö veel“ 1. ja 2. osa katkendi kasutamine ja/või levitamine ärilistel eesmärkidel ilma autori eelneva kirjaliku nõusolekuta on keelatud ja karistatav, mille eest võib rikkujat oodata tsiviil- või kriminaalkaristus. Romaani materjali võib kasutada siis, kui tegu ei ole sooviga saada majanduslikku kasu, vaid informatiivsetel, hariduslikel ja teaduslikel eesmärkidel või isiklikuks tarbeks –sellisel juhul tuleb ära märkida autor ja allikas.

Toimetaja Anu Rooseniit

Küljendaja Sille Martma

Kaanekujundus 123rf / Helene Moss

© Helene Moss, 2023

www.helenemoss.com

ISBN 978-9916-4-1653-2

Trükitud OÜ Greif trükikojas

Pühendan käesoleva raamatu oma armsatele lugejatele, kes julgesid tulla ütlema, et nad lootsid pühenduse põhjal raamatule „Üks öö veel“ teistsugust lõppu ning palusid mul sellele järg kirjutada.

Selgituseks, miks käärid pühenduse ja romaani lõpplahenduse vahele tekkisid, tulenes minu ja päris Helene Mossi erinevatest nägemustest, kuna pühendus oli minu vaatenurk teemale, raamatu süžee aga Helene oma. Ja oi, me oleme erinevad. Väga. Olgu siinkohal lisatud, et asjaolu, et ma elan oma kadunud esivanema elamata elu ja täidan tema teostamata jäänud unistusi, ei ole minu vaba valik, aga ma olen sellega leppinud ja tänasega võiks isegi öelda, et talle selle eest südamest tänulik. Tänulik Helenele, et ta valis kõigi järeltulijate seast oma lugusid kirjutama just mind. Ja tänulik lugejatele, kes usuvad sarnaselt minuga südamehääle maagiasse.

Kirjutasin käesoleva raamatu nagu ka „Cougari“-sarja ja algupärase „Üks öö veel“, suure rõõmu ja pühendumusega. Seljatades kurikuulsa writer´s block’i, mis mind ületöötamisest tingituna poolteist aastat tagasi tabas, sai taas motivatsioonist distsipliin ning kolm kuud öötundidel kirjutamist oli kõik, mida vaja, et soovitud järg jõuaks lõpuks kaante vahele.

Vähesed teavad, et olen ettevõtja, kes juhib kahte edukat firmat, ning minu päeva sees on kaks päeva, kus mul on kaks nime ja loomust. Kui minu päevasesse tööellu kuuluvad sõnad eneseareng, start-up, ettevõtlus, IT, investeerimine ja vaimne tervis, siis kirjutamise perioodil hakkan elama õhtu saabudes Helene Mossi elu, kadudes maailma, mis koosneb tõelisest armastusest, sügavatest tunnetest, leegitsevast kirest ja peale raju seksi padjapüürile jäänud peenest parfüümist.

Loodan, et „Üks öö veel“ 2. osa mitte üksnes ei täida lugejate ootusi leida eest soovitud lõpp, vaid ületab seda mitmeski aspektis. Millises täpsemalt, jäägu igaühe enda ära tunda.

Julgete päralt on maailm ja küsijaile antakse. Aamen.

Autor

Veebruar 2023

Oli imeline sügispäev. Tuul kohises kuldkollastes vahtralatvades hoopis teisiti kui suvel, ja õhk oli ka veidi jahedam kui viimati, mil Sandra siin käis. Jäädes aeg-ajalt tuuleiili teele, sahisesid värvilised lehed õrnalt niisamuti puudel kui maapinnal, ja siis oli jälle kõik vaikne. Oma päid lasid päikesepaistel paitada ühtviisi nii puud, murul piknikku pidavad pered kui ka oravapoiss, kes end lastega mängides kohati nii julgelt tundis, et neist ühele lausa õlale ronis ja siis mööduva koera haukumise peale ruttu tagasi puu otsa põgenes.

Sügisele ainuomane lõhn, mis siinset parki otsast otsani täitis, oligi vast see, miks inimesed siit pelgalt läbi ei käinud, vaid endale pingil või murul istumiseks koha otsisid. Oli kirjeldamatu, milline mõjuvõim võib olla kuldsel oktoobripäeval inimeste üle, kes kõik nädalavahetusele planeeritud kodutööd sinnapaika jätsid ning end hoopis õueriidesse sättisid, et saada osa lummavast ilust, mida oli pakkuda ühel lihtsal sügispäeval.

Park, mille pingil Sandra istus, oli kodust kümneminutilise jalutuskäigu kaugusel. Tavaliselt käisid nad siin kolmekesi – tema, Deniss ja Rex. Et aga mees oli täna palavikuga koju jäänud, tuli Sandra koeraga kahekesi. Raamat põlvedel, ahmides endasse iga sinna trükitud sõna, olles kaotanud end toimuvasse nagu kala võrku,

pani ta ometi tähele, et Rexiga kõik korras ei olnud. Rahutu loom istus küll sõnakuulelikult perenaise kõrval, ent üsna hästi oli aru saada, et ta parema meelega sealt tuhatnelja minema oleks tuisanud. Oli see niuksumine või nuuksumine, mis häälitsus tema kurgust tuli, kes seda teab, aga tugevalt häiriv oli see küll. Eriti seetõttu, et raamat, mis jutustas kahe inimese – Viktoria ja Joonase – suurest armastusest, just väga põneva kohani oli jõudnud.

Selles romaanis oli Sandra jaoks väga palju äratundmist, võrdlust tema enda aastatetaguse suveromansiga. Eks vist sel põhjusel see raamat nii endasse haaraski, et ta selle ridade vahelt paljuski ennast leidis.

Ka Sandra oli kogenud depressiivsust ja tundnud üksindust, hoolimata sellest, et armastatud mees tema kõrval oli. Ka tema polnud osanud lasta tänaseni lahti mineviku koormast, mis ei lubanud nautida praegust elu täiel rinnal. Muster, mis kordus Viktoria elus, kui ta endast nooremaid mehi ära kasutas, ilmnes ka Sandra elus terava paralleelina, mis juhtus, tõsi küll, vaid ühel korral ja juba aastate eest, aga siiani hinge näris. Küll oli ta proovinud saada abi terapeudilt ja pidanud endaga konstruktiivset kahekõnet, kinnitades siirast armastust Denissi vastu, kuid ometi ei suutnud sellest üle saada.

Olla teadlikult nõrk ja haavatav võib ju olla voorus, kui sa oled ümbritsetud turvamüüriga, hoitud, kaitstud ja aidatud. Ent Deniss ei saanud aidata, kuna ta ei teadnud. Kui sa oled mees ja sulle murest ei räägita, ei saa ka pahaks panna, kui sa ei oska märgata kaaslase meeleolukõikumisi või panna pahaks tujutsemist. Eks meil kõigil ole paremaid ja halvemaid päevi.

Mida Deniss küll alati teadis ja oma naise puhul suuresti hindas, oli ausus. Nii enese kui ka tema vastu. Nii probleemide ilmnemisel kui ka lahenduste väljamõtlemisel. Mis ei tähendanud õnneks iialgi

ohtu lahku minna. Kui tekkisid pinged – ja millises suhtes neid ei tekiks –, istuti maha ja räägiti. Asjast. Sellest, mis aktuaalne. Aga mitte kunagi ei rääkinud nad hingepiinadest, mis välja ei paistnud. Võib-olla ei peagi suhtes kõigest rääkima? Ennast alati lõpuni avama, jättes midagi üksnes enda teada? Või siis ikkagi peaks… Või tuleks kuulata sisetunnet, nagu Sandra oli teinud? Sisetunnet, mis keelas rääkida Denissile tõtt Vaikusel elatud tormilistest kuudest, mis tema hinge külge nõnda raudraske ankru olid kinnitanud, et seda isegi terapeut paigast nihutada ei suutnud…

Sellele kõigele mõeldes hingas Sandra mitu korda sügavalt sisse. Selles loos sai ta süüdistada ainult iseennast. Loos, kus otsustas käituda mõistuse, mitte südame järgi. Säästes nii eelkõige Karli. Aga ka ennast, Siimu ja Karli vanemaid. Kokkuvõtteks vastutas ta nende kõikide tunnete, mõtete ja au eest. Jättis oma armastatu ühiskonna poolt naeruvääristamata. Kaitses teda, tuues ohvriks tõelise armastuse, mis oli olnud ilmselgelt tõeline, kuna oli algusest peale kahepoolne.

Kahepoolne esimesest kohtumispäevast alates, kuni viimaseni, mil ta Denissile jaatava sisuga sõnumi oli saatnud, misjärel lohutamatult

pisaraisse uppus. Sest oli reetnud Karli ühes maailma kõige ilusamate tunnetega, mida sugugi kõik ei saa kogeda rakutasandil nii, nagu sai osaks neile kahele, kuivõrd vaid Karliga sai ta avada enda päris mina. Mitte üksnes voodis, vaid ka usalduslikes vestlustes, tunnistades oma kartust vanas talumajas öösel üksi olemise ees või hirme

talvel lõhki külmuvate veetorude pärast ja metsloomade tõttu, kes

Vaikuse hoovis vabalt ringi võisid käia, kuna sel aeda ümber polnud.

Ta pühkis märjaks tikkuvad silmad, tõdedes, kuidas endale

ikka veel pärast pikki aastaid südames andestada ei suutnud, süüdistades ennast, et valiku tegemisel kaalutleva mõistuse kasuks oli

otsustanud. Endast ta ei hoolinud, küll aga Karlist, kelle reetis. Jättis narrina ukse taha, kui teine armastusest lõkendaval rinnal peale tööpäeva Vaikusele oli tulnud. Lõi noa selga, hoiatamata või mainimata, et midagi sellist võiks üldse juhtuda, et ta jalga laseb ja äraandjana kõik sinnapaika jätab. Tegi mehe lolliks, naerualuseks, ära kasutatud ja kõrvale heidetud fuck buddy’ks. Reetis nende siirad tunded, salajased suudlused ja kuumad ööd. Usalduse ja truuduse – kõik nullis ära, kui oli teinud otsuse Denissi kasuks ning tellinud 24H Express kolimisauto ja kogu kupatuse loetud tundidega kastidesse pakkis, pagedes ühes Rexi ja tema vastsündinud poegadega Tallinna poole. Tal oli väga piinlik enda pärast. Endiselt. Ammu tehtud otsus näris teda seest veel praegugi viisil, millele ei paistnud kusagilt abi ega rohtu.

„Rex, rahune palun!“

Sandra kinnitas pilgu uuesti raamatule. Oodatud rahu sai kesta vaevu mõne minuti.

„No mis sul on?“

Perenaine lõdvendas koera rihmapannalt. Ei midagi. Niuksumine ei lakanud. Vastupidi, nüüd tõusis karvakera jalule ja hakkas haugatama. Sandra kükitas looma kõrvale ning katsus ta nina, veendumaks, ega Rex koos Denissiga haigeks polnud jäänud. Nina oli niiske ja külm. Järelikult oli loom terve. Ja järelikult olid need jälle varesed, keda Rex oleks taga soovinud ajada selle asemel, et pingi kõrval rahulikult istuma pidi.

Nende tütar oli täpselt oma ema väike koopia – punased lokid mütsi alt välja lehvimas, ruuduline mantel ja punased sukkpüksid mustades saabastes. Kõndis kuulekalt issi ja emme vahel, mõlemal käest kinni hoides, sahistades saapaninaga puudelt langenud lehtedes.

Jõudnud kohakuti pingiga, millel Sandra istus, perekond peatus.

Rex ei suutnud sekunditki paigal püsida, keerutades naise jalgade ees, nagu oleks herilaselt nõelata saanud.

„Emme, vaata kui ilus kutsu! Kas ma tohin talle pai teha?“

„Ma ei tea, küsime tädilt,“ pöördus kaunis punapea Sandra poole. „Vabandage, kas me tohime teie koerale pai teha?“

Sandra neelatas. Tal oli raske vastata. Sõnad tardusid keelel ja pilk ainiti mehel. Ta pani raamatu käest.

„Jah, muidugi…“

„Tere, Rex,“ sasis võõras mees looma turja, „kuidas sul läheb?“

Koer oli aru kaotamas, hüpates ja karates ringi nagu kutsikas, ehkki vanuse poolest juba vägagi väärikas eas. Ema ja tütar vaatasid meest, suu imestusest pärani.

„Issi, kust sa ta nime tead?“

„Sellistel koertel on kõigil nimeks Rex,“ muigas mees. „Meil oli kunagi maal samasugune.“

Ta tõstis pilgu. Mehe silmad pulbitsesid rõõmust samamoodi, kui kunagisel kaunil kevadsuvel, mille nad koos veetsid. Need olid täis sära, soojust, elujaatust. Peegeldades siirast ja vahetut hinge.

Ootamatust kohtumisest šokeeritud Sandra ei osanud teha muud, kui noogutas.

Jätkates naise ja tütrega jalutuskäiku, vaatas Karl veel korraks üle õla tagasi. Üle paljude aastate sulasid kaks naeratust taas kokku üheks.

Tänane kohtumine oli Sandra jaoks väga tähendusrikas, sest ta sai oma silmaga veenduda, et mehega on kõik hästi. Nägi jälle tema

imeilusat naeratust. Naeratust, mis oli vaba ja vaenuta, tähendades vaid üht – Karl oli naisele nende armastuse reetmise andestanud.

Toetades end vastu seljatuge, keeras Sandra palge päikese poole, sulges silmad ning naeratas endale. Teadmine, et Karl oli teinud temaga südames rahu, oli kirjeldamatu tunne. Jah, täna kohises tuul kuldkollaste vahtrate latvades hoopis armulikumalt, kui kõikidel eelmistel kordadel, mil naine siin käis. Ja päike paitas soojemalt pead. Ja lehed, mis puudelt maha olid langenud, tundusid ka kuidagi värvilisemad kui ennist. Kuigi pisar, mis salamisi silmanurgast alla veeres, maitses täna huulil tuntavalt soolasemalt kui tol juunikuu päeval, mil ta Karli viimati nägi.

Kui kaua ta kodust ära oli, polnud Sandral aimugi, aga kõht oli küll megatühi, kui ta lõpuks korteri uksest sisse astus. Toas oli vaikne. Olles kindel, et tõbine mees magab, tippis ta päkkadel esikust kööki, Rex perenaise kannul.

„Te jalutasite täna nii pikalt,“ kostis korraga magamistoa poolt unine hääl, „hakkasin juba muretsema.“

Sandra kogus end hetke ja läks abikaasa juurde, peatudes uksel. Mingi imelik distantsivajadus ilmutas end.

„Rumaluke, mis meiega ikka keset päeva juhtuda saab. Ilm on ilus, kahju oli kohe tagasi tuppa tulla.“

Ta sundis end astuma üle ukseläve, istus voodiservale ning asetas jaheda käe mehe hõõguvale laubale.

„Sul on ikka palavik. Rohtu oled võtnud?“

„Mhmh, ühe valuvaigisti võtsin enne.“

Vaatamata sellele, et ootamatust kohtumisest oli tänaseks möödas juba terve nädal, ei suutnud Sandra seda peast välja heita. Vastupidi –rahutus kasvas iga hetkega aina suuremaks, nõudes olukorrale

tulihingeliselt lahendust. Sest see, mis tema sees toimus, ei andnud sekundikski asu.

Seistes uksel ja saates nüüd Denissi mõneks päevaks Londonisse välisreisile, oli strateegia paigas – ta peab Karli üles otsima. Lihtsalt peab. Mitte, et sellele midagi järgneks, ei. Aga ta pidi saama noormehe kohta teada rohkem kui see, et teda eelmisel nädalavahetusel

Kalamaja pargis nägi. Miks see kohtumine talle nii sügavalt mõjus, ei teadnud ta isegi, aga fakt oli, et sisemine meeleärevus sai igast uuest teadmatust täis hetkest tubli annuse energiat juurde.

Sandral ei olnud vähimatki kavatsust Denissi petta, kaugel sellest. Ta armastas oma abikaasat. Denissiga oli hea, kindel ja turvaline.

Temaga sai rääkida kõigist maailma asjadest ja jagada võrdselt nii õnnelikke kui ka vähem õnnelikke hetki. Ilma hukkamõistu või eelarvamusteta. Vahetult, olles vägagi hästi teadlik aja igavikulisse olekusse vormumisest, püsides koos üleval teinekord kuni varavalgete hommikutundideni.

Saates nüüd aknal abikaasa pilguga taksosse ja lehvitades talle hüvastijätuks, polnud edasises tegevuskavas palju variante. Õigupoolest oligi vaid üks.

Sandra lukustas ukse ja kadus töötuppa. Avas pikemalt mõtlemata

arvuti, sisestas otsingusse „Karl Harold Melnik“ ja ahmis endasse kõike, mis teksti kujul läbi silmade temasse voogas. Kusjuures

niimoodi teha ei olnud tal sugugi esimene kord. Seda oli tulnud

varemgi ette, et ta polnud suutnud ennast tagasi hoida, vaid salaja

Denissi teadmata Karli tegemiste kohta nuhkis. Aga jällegi, niisama, nalja viluks, üldsegi mitte soovist temaga kokku saada, ammugi veel abikaasale truudust murda.

Näiteks oli ta saanud nõnda teada, et Karl on elanud viimased aastad Tallinna lähistel uuselamurajoonis ja töötab LHV pangas. See teadmine tuli hõlpsasti kätte Facebooki avalikelt piltidelt. Instagramis oli ta ka mõnikord jälginud mehe tegemisi fotodelt, kuna need kõigile vaatamiseks olid. Story’sid ei julgenud ta vaadata põhjusel, et sellest nimeline märk oleks maha jäänud. Kuni tänaseni.

Mitte, et Sandra oleks niiväga ise tahtnud, aga käsi tõusis ja sõrm vajutas hiirele, avades seeläbi mehe viimase story. Nii. Karl oli sõbra sünnipäeval. Naine vajutas 15-sekundilise videoklipi ekraanil seisma ja tardus mälestusse, kus selle mehe naeratus, seesama, mis praegu sõbrale õnne soovides kõrvuni oli, üksnes talle kuulus. Koos suudlustega, mis samadelt huultelt pärinesid. Kõik. Mingi kummaline jõnks käis vaatajast läbi. Selline magusvalus. Magus, kuna ta end alati Karliga väga hästi oli tundnud, ja valus, sest see oli midagi sellist, millest oli saanud ajaga minevik, mälestus. Ilus ja püha. Ja ilusad mälestused on, teadagi, enamasti valusad.

Sandra tõusis toolilt, suunas pilgu vastu aknaruutu langevatele vihmapiiskadele ja ohkas. Kas nüüd või mitte kunagi, ütles süda. Miks?

vaidles hääl peas vastu. Miks peaks hakkama ta praegu Karli Instagramis jälgima? Mida see annaks? Mida head saab järgneda armumälestustes sobramisele? Mitte midagi! Vaid uued hingepiinad, või õigemini vanade hingehaavade taas lahtirebimine. Tahtis ta seda? Ei tahtnud ju. Õnnelik ja tasakaalukas tahtis olla. Oligi, Denissiga. Kuni eelmise laupäevani. Ta sulges arvuti.

Ükskõik, mitu korda Sandra hiljuti Johannalt kingiks saadud raamatut püüdis lugema hakata, ei jõudnud ta teisest lõigust kaugemale. Hambad olid pestud ja öösärk seljas, raamat käes – see oli tavaliselt

enne ööund alati tema aeg. Aga täna, võta näpust, ei lasknud mõtted romaani süveneda. Kuigi ta täiesti üksi voodis oli. Koos raamatuga, mida võis lugeda kaua tahtis, ilma et oleks pidanud muretsema selle pärast, et Deniss tuleb ja ta lugemise pooleli peab jätma. Sest nii oli neil ajaga traditsiooniks saanud. Kui saabus voodisse Deniss, oli kallimal aeg raamat käest panna. Ja siis kujunes edasine, kuidas kunagi. Vahest tõmbas mees naise õrnalt enda ligi ning jäädi koos magama, tihemini asus aga hoopis suudlema, mis unne suikumise mõneks ajaks edasi lükkas.

Sandrale ei olnud Denissiga armatsemine kunagi vastumeelt olnud. Mees teadis väga hästi, mis tema kallist kaasat käivitas, temaga ei olnud probleem seksida isegi siis, kui päevad olid. Alati oli hea. Alati jõudis ta lõppu. Nagu kunagi Karligagi. Erinevalt Erikust.

Jõudnud mõtetes noormehega aastaid tagasi Vaikusel armumise algatanud kevadesse, pani Sandra raamatu käest ja otsis öökapilt telefoni, avas seal Facebooki ja otsis taas Karli üles. Enam ei küsinud ta endalt Miks? vaid vajutas otsusekindlalt ruudule „Lisa sõbraks“ ja oligi tehtud. Ta lülitas telefoni välja ning sulges ootusärevusega hommiku ees silmad.

Avades hommikul äratuskella pinina peale rasked silmalaud, kuna viimane öö mitte kõige sügavamat und ei olnud toonud, ja lülitades esimese asjana telefoni taas netivõrku, seal paraku ühtegi notification’it ei olnud. Pettunult vedas Sandra end vannituppa ja keeras dušil jaheda vee jooksma. Mitte nii, et oleks külm hakanud, aga sellise mõnusalt leige, et ärataks üles, tooks käegakatsutavasse maailma. Maailma, kus ta elas Denissiga, mitte kaugesse unistusse, kus figureeris Karl.

Teinud endale kiire pudru ja kugistanud selle poolkuumana alla, haaras naine esikust käekoti, viskas mantli õlgadele ja ruttas autosse. Ees ootas uus töönädal ja et oli esmaspäev, oli juba ette teada, et läheb tulekahjude kustutamiseks. Ja nii oligi hea, seda vähem oli aega

mõelda Karlile või temaga seotud ebamugavustundele, et sõbrakutse vastu oli võtmata. Ehk ei olnud noormees lihtsalt hommikul nii vara telefonis. Aga mis siis kui oli, nägi ja otsustas mitte välja teha?

Kaotades ennast kiiretesse asjatoimetustesse, oli Sandra üllatus kohvipausilt naastes seda suurem, et ta polnud pannud tähele telefoniekraani virvendust enne, kui alles tagasi laua juurde jõudis.

Sest sõnum oli saabunud juba poole tunni eest. Just, Karl polnud mitte üksnes võtnud vastu tema sõbrakutset, vaid isegi kirjutanud!

Tere, Sandra. Milline tore üllatus :)

Naine seisis töölaua kõrval värisevatel jalgadel, süda rinnus tagumas. Mida nüüd teha? Suure hurraaga oleks ta tahtnud kohe kirjutada, kuidas mehe järele tohutut igatsust tundis, aastaid tema käte ja huulte puudutuse järele janunenud oli, aga ilmselgelt polnud nad enam kuue aasta taguses ajas, vaid tänases päevas, kus ei sobinud tunnistada taktitundetult enda sisemisi heitlusi ega sügavaid tundeid, reetes nõnda oma igati toimiva abielu. Ta põrnitses sõnatult ekraani, teades, et peab end vaos hoidma. Sest nii oli õige. Miks ta oli ometi eelmisel õhtul selle sõbrakutse saatnud? Südametunnistus viibutas sõrme.

Hei, Karl!

See oli kõik, mis ta vastas. Igaks juhuks. Sest less is more, kui ei tea täpselt, mida öelda. Vaikus. Veerand tundi. Mis tundus ootajale igavikuna. Lõpuks saabus kauaoodatud tekst.

Oled juba lõunat söönud? Kui ei, läheks koos?

Sandra vaatas kella. See näitas veerand üle kaheteistkümne. Tavaliselt käis ta lõunatamas ühe paiku.

Ei, veel ei ole. Sobib, saatis ta teele tagasihoidliku vastuse, sest mida halba sai ikka olla ühes süütus kohtumises, kus kaks kunagist tuttavat koos lõunatavad.

Ärevus, mis saatis naist, kui ta kõpsuvatel kontsasaabastel maad kesklinna poole mõõtis, oli täna ebameeldivalt tugev. Jah, ta oleks saanud lasta Karlil end peale võtta, nagu too pakkus, ja jah, ta oleks võinud vabalt ka taksoga kohale sõita, aga ei tahtnud. Sandra soovis justnimelt tasakaalustada end tänavaäärseid majaseinu uitava tuuleiili käes, et see temas leegitseva tulelõõma maha jahutaks. Ta ei läinud ju ometi vaikima sinna kohtumisele. Rääkima läks, endast ja oma ilusast elust ning kuulama, kuidas Karlil läinud on. Ja siis on kõik. Nad keeravad teineteisele selja ja jätkavad kumbki oma teed.

Karl ootas naist Chedi uksel. Oli vist juba tükk aega oodanud, sest käed, mis Sandra ümber tugevaks kallistuseks põimusid, olid tuntavalt jahedad.

Sandra polnud elult kunagi palju lootnud, ent praegune hetk tundus küll ebaõiglaselt lühike. Või oli ootus liiga kõrge, ka nii võis olla.

Ootus olla hoitud ja kallistatud elu armastuse poolt pikemalt, kui loetud sekundid.

„Sa tulid jala?“

„Jah, sain nii veidi liikuda, muidu istu koguaeg arvuti taga,“ päästis naine end üsnagi loogilise valega, hõõrudes samal ajal käsi külmast kokku. Karl vaatas teda muigvel sui ega öelnud midagi. Sest ta oli elu jooksul nii mõndagi õppinud. Näiteks hoidma end tagasi avamast liialt, et mitte teist oma avameelsusega ära ehmatada. Sest kunagi oli ju nii juhtunud. Ka ei tihanud võtta ta enda käte vahele

Sandra külmetavaid käsi, et neid soojendada, kuna praegu ei olnud see enam sünnis. Sest täna olid nad pigem võõrad. Mitte küll päris

võõrad, aga sõpradeks oleks olnud neid nimetada ilmne liialdus.

Andnud üleriided garderoobi, suunas Karl kaaslase restorani tagumisse ossa, kuhu oli laud broneeritud. Võttes istet ja saades teenindajalt menüüd, pani Sandra enda oma personali lahkudes käest ning jäi Karlile südamevärinal otsa vaatama. Ta ei saanud keskenduda toidukaardile, kui temas pulbitses samal ajal süütunne, mis teda ennast seest sõi.

„Kas ma tohin midagi öelda enne, kui me tellime?“

Sandra ootamatu küsimus jooksis külma jutina üle mehe selja. Ta asetas oma menüü samuti lauale.

Naine puuris oma hirvesilmad vastasistuja põhjatutesse helesinistesse silmadesse, naeratades süüdlaslikult. Hääl, mis nüüd kurgust kostus, kõlas talle endalegi võõralt.

„Palun vabandust.“ Langetamata silmi, vabandaja jätkas.

„Et ma su tookord niimoodi maha jätsin. Ma ei taha ennast praegu kuidagi õigustada, aga mul on hea meel, et me kohtusime ja ma saan

„Jah, muidugi.“

selle lõpuks välja öelda. Ma olen seda süütunnet endas siiani kaasas kandnud ja oodanud väga päeva, et sinu käest andeks paluda.“

Karl vaikis pikalt ja noogutas siis.

„Ma ei tea, miks sa nii otsustasid, aga ju sul oli siis selleks oma põhjus.“

Kuigi ta oleks tahtnud siinkohal lisada, et tol aastatetagusel päeval Sandra mitte ainult ei jätnud teda maha, vaid blokeeris ära ka kõikidest suhtluskanalitest, põhjustades sellega nii meeletut südamevalu, et noormees juba samal õhtul peaaegu endalt elu oleks võtnud. Jättis selle praegu aga targu enda teada. Ta ei hakanud ütlema, kuidas tol kohutaval päeval Vaikuse akende taga tulutult kloppis ja vastu ust

sõrmenukid verele koputas. Näinud siis, et toad tühjad olid, marutaudise hundi kombel ulgudes ümber maja tammus, siis meeleheitel edasi alla järve äärde tuikus, riided seljast heitis ning nõnda kaugele ujuda kavatses, kuni jaks raugeb ja ta upub. Et aga jõud ei saanud otsa, siis tagasi kaldale tuli ja saunahurtsikus öö veetis, ärgates järgmisel hommikul vanemate hääle peale, kes teda otsima olid tulnud. Ta ei öelnud ka seda, kuidas peale Sandra lahkumist tihti maja juures

luuramas oli käinud, lootuses armsamat kohata. Kasvõi korrakski, distantsilt. Ja kuidas siis ühel päeval majas sagimist nägi, lootusrikkalt kohale jooksis ja suureks pettumuseks hoopis maakleri koos kliendiga eest leidis. Kuidas kaotusvalu ta hetkesse oli pitseerinud ja südame nii kokku pressinud, et füüsiline valu mehehakatise jalust murdis ning ta taas öö saunas veetis, kuna selle uks lahti oli ja kaugemale minna polnud tahet. Seal saunamajakeses oli ta viibinud lugematuid kordi. Alati üksinda. Alati nuttes. Kes oleks osanud arvata, et sellisest poollagunenud hurtsikust võib saada ühel päeval tema armastuse altar…

Karl virgus masendavatest mõtetest. Oli, mis oli. Manades näole taas naeratuse, vastas ta viisakalt: „Vabandus vastu võetud.“

Aah, milline kergendus valdas nüüd süüdlast! Mitte ainult tema suu, vaid ka silmad ja üldse kogu keha naeratas tervenisti Karlile, olles korraga nii tänulik kui ka õnnelik. Tänulik, et sai lõpuks ülekohtuse käitumise andeks, ja õnnelik, et raskest murekoormast vabanes. Oi, kuidas ta oleks tahtnud hüpata toolilt püsti ja langeda tänutäheks noormehele kaela, katta ta pealaest jalataldadeni suudlustega ja öelda, kui kallis ta talle ikka veel on! Aga ei olnud aeg ega koht enam need. Aeg oli liikunud edasi kuue aasta võrra, loonud uued elud ja suhted. Kohas ei olnud üldse küsimus. Aeg oli üks ja ainus põhjus. Aeg, mis oli teinud neist truud abikaasad Denissile ja Teelele. Sundides ennast rahulikuks, võttis Sandra menüü uuesti kätte.

Alates esimesest hommikutunnist kuni magama minekuni toimus

täna Sandra sees üks suur kaos. Ja mitte üksnes sees, ümber ka. Mitte millelegi ei jagunud tähelepanu rohkemaks kui mõneks minutiks, mitte ükski asi ei tundunud oluline, kõik mis ta alustas, jäi soiku. Sest mõte oli kusagil mujal. Kaugemal veel kui Neptuun Päikesest. Jah, ta oli palunud ja saanud Karlilt andeks ning nad olid lahkudes pikalt kallistanud ja soovinud üksteisele kõike head. Aga see, mida ütles mõistus, ei jõudnud vist südameni. Sest südamehääl kordas nagu rikkiläinud grammofon, et nende nädalatagune kohtumine Kalamaja pargis ei saanud olla kindlasti juhus, kuna juhuseid ei ole olemas. Mis oli olemas, olid tunded, igatsus. Ja seda juba ajust tuleva mõistukõnega ei summuta.

Juureldes selliste elutähtsate mõtete kallal, pani Sandra telefoni käest ja tõmbas teki üle pea. Raamatu lugemisest ei tulnud täna

ilmselgelt midagi välja, kuna mõtted olid jäänud kinni lõunasse, mil ta oli koos Karliga. Sealt edasi liikus vaid aeg. Tema seisis aga täies koosseisus paigal. Ei, mitte füüsiliselt. Vaid elu, mõttekulg, tegutsemistahe.

Heites viimase pilgu telefonile, ega Karl vaatamata kokkuleppele ümber ei olnud mõelnud ja talle ikkagi kirjutanud. Ent näinud endiselt tühja ekraani, kustutas naine tule. Täna ta wifi-ühendust välja ei lülitanud. Häält ka mitte. Sest mine tea, äkki ikkagi… Las saab uni rikutud, kui piiks teatab sõnumi saabumisest. Praegu ei olnud uni esmatähtis.

Karl oli. Kõige tähtsam, just. Denissiga rääkis ta õhtul lühidalt, leppides kokku, et muljetavad vahepealsest siis, kui viimane reisilt naaseb. Sandra sulges silmad ja tundis enda sees iseäralikku kurbust. See oli midagi uut, sellist, milleks ta valmis ei olnud. Ta ei tahtnud ju seda, mis toimus. Ei teinud midagi, et Karli näha. Saatus oli nad tagasi kokku toonud. Seal pargis.

Naine ohkas. Ta kahetses kõike. Nii kohtumist pargis, sõbrakutse teele läkitamist kui ka restoranis käiku. Milleks oli seda vaja?

Miks pidi ta kõik enda jaoks jälle nii keeruliseks tegema? Oli siis vaja sõbrakutse saata? Kõik see äng ja rahutus oleks olnud praegu olemata, süütunne Denissi tagaselja mehkeldamisest toimumata, kui ta poleks läinud eelmisel laupäeval Rexiga sinna parki. Miks. Miks? Miks!

Rahutult keeras naine voodis teise külje, lootuses, et ehk saabub sedamoodi uni paremini. Kell näitas juba üle südaöö, ees ootamas kiire tööpäev.

Ja siis. Kuulis ta õigesti? Võis see olla meelepete või saatiski keset ööd keegi sõnumi? Sandra keeras end kärmelt ümber. Telefoni ekraan oli hele. Järelikult oligi sõnum tulnud! Ta kissitas pimeduses silmi, enam kui kindel, et teate saatjaks on Deniss. Kes see muu ikka olla sai.

Tiksus ju Inglismaa Eesti ajast kahe tunni võrra taga. Näinud aga ekraanil teksti, lugeja kangestus. Ta tõusis aegamisi istuli, pilk naelutatud ekraanile. Hingamine muutus raskeks. Raske oli ka uskuda, mida tunnistasid silmad. Sest see oli täpselt see, mida ta nii väga oodanud oli. Miks me küll pidime kohtuma...

Viis sõna. Kolme punktiga lõpus. Lihtsad sõnad, mis ei moodustanud iseenesest ju mingit küsimust. Samas, ehkki küsimärgiga ei lõppenud, ootasid nagu ikkagi vastust. Mida ma talle vastan? Või jätan vastamata?

Lugedes üha uuesti ja uuesti saadetud teksti, õigemini Karli ausat mõtteavaldust, ning nähes, et ta Messengeris aktiivne oli, võimalik, et vastust oodates, hingas Sandra sügavalt sisse. Viis sõna. Mis keerasid viimased kuus aastat endale kindlaksjäämist sekundiga pea peale.

Oli selge, et nad mõtlesid ühtemoodi. Tundsid ühtemoodi. Ja olid ühtemoodi sama supi sees.

Jättes kõik Denissile antud lubadused ja südametunnistuse manitsused kõrvale, otsis naine aegluubis värisevate sõrmedega välja punase südamekujulise emotikoni, aktiveeris selle ja saatis vastuseks teele.

Ei ühtegi üleliigset sõna.

Mõtlemata pikemalt, millise jama see üks süütu emotikon endaga

kaasa võib tuua, pani ta telefoni tagasi öökapile ning sulges silmad, õnnis naeratus näol.

Lõpetanud Snooze-nupule vajutusega rohutirtsukoori malbe kontserdi, valmis seda kaheksa minuti pärast uuesti kuulma, puges

Sandra tagasi sügavale ihusooja teki alla. Lubades veel kummalegi silmale neli minutit magusat und, kuna öine uneaeg oli kujunenud

oodatust oluliselt lühemaks, pani ta silmad kinni ning läks tagasi eilsesse, jättes reaalsuse ootele.

„Õppisin ja elasin paar aastat Tartus. Siis suunati edasi Tallinna ja olen nüüd siin olnud kolm aastat.“

„Oot, aga su tütar tundus ometi vanem kui kolmene. Tulite kõik koos Tartust pealinna?“

Mees raputas pead.

„Ei, Teelega kohtusin ma alles Tallinnas. Mia kutsub mind küll isaks, aga ma ei ole tema päris isa. Kuidas sul, kas pole mõelnud

Siimule väikest õde või venda muretseda? Ja kuidas pealinnaga kohanemine läks? Kui minu jaoks oli see linn uus, siis sina olid siin juba elanud.“

Kuna Vaikuselt lahkumine ja pealinna kolimine oli väga tundlik teema, lõi Sandra silmad maha, keskendudes vaid esimesele

küsimusele. Mis sest, et tema vanuses oli sellist teemat natuke veider arutada.

„Meie Denissiga ei saa enam lapsi. See tähendab, tema ei saa,“ parandas naine end kohe, „nii et minu ainsaks järeltulijaks jääb Siim. Aga ma pean sulle ütlema,“ rääkija elavnes silmnähtavalt, kuna talle lapsed väga meeldisid, „et olen tahtnud alati endale ka tütart. Ja tead, mis ma talle nimeks paneksin?“

Nautides kaaslanna elavat loomu, millest noormees varemgi suures vaimustuses oli olnud, kergitas ta lustakalt kulmu, mille peale vastasistuja helisev hääl üle restorani kui kellukesetilin kajas.

„Helmi!“

Karli muie venis suu ümber laiemaks.

„Kas sa tead, mida helmi tähendab?“

Sandra raputas pead.

„Helmi on soome keeles pärl.“

„Aah, pärl! Issand kui ilus nimi!“ lõi naine kaht kätt kokku, tõsinedes siis veidi. „Aga jah, minust jääb see kahjuks kasutamata. Võibolla paned selle ise kunagi oma tütrele?“

Nüüd oli Karli kord mõtlikuks muutuda.

„Oleme proovinud Teelega küll ühist last saada, aga pole veel õnnestunud. Viimane kord, kui ta lapseootele jäi, oli nurisünnitus ja peale seda pole ta uuesti rasedaks jäänud. Aga eks me üritame muidugi veel. Ja mine tea, ehk ükspäev panengi. Poisi nimi on mul vanaisa järgi kogu aeg teada olnud, see oleks Eduard, aga tüdruku nimele pole siiani mõelnudki.“

Lobisedes maitsva toidu kõrvale maast ja ilmast, töödest ja tegemistest ning suhtestaatusest, saades teada, et mõlemad abielus olid, ei tundunud ometi kummalegi mõeldav, et nad peale tänast kohtumist

oma elu juurde nõnda võiksid tagasi pöörduda, et teineteise edasiste tegemiste suhtes ükskõikseks jäävad. Sest olenemata faktist, et omavahel lahusoldud aastate jooksul kokku ei puututud, polnud nad üksteist sugugi unustanud. Kui tihti käis Sandra luuramas Karli sotsiaalmeedia kontodel, teadis vaid tema ise, ja kui palju uuris noormees sõbra Siimu käest viimase ema tegemiste kohta, ajalugu vaikis.

Lõpetanud desserdi – suus üheks kokku sulava täiusliku konsistentsiga šokolaadi-halvaakoogi jäätise ja mustsõstramoosiga, sirutab Karl käe naise käe järele, langetab pea selle kohale, vajutab huuled käeseljale, tõstab siis aegamisi silmad, läheneb Sandra näole, valmistudes ammuigatsetud kuumaks suudluseks… Sandra on ammugi valmis vastama automaatselt samaga, sulgedes silmad…

Ja heliseb telefon. Unesegasena võttis naine kõige magusamal kohal pooleli jäänud tegevuse pealt kõne vastu, olles juba ette tõredalt häälestatud.

„Tere hommikut!“ kõlas telefonis kolleeg Pille reibas hääl. „Kas me veel ootame sind või sa skipid tänase koosoleku?“

Vastaja pahur olemine asendus hetkega ehmatuse, seejärel piinlikkusega. Appi!

Koosolek polnud täna ainuke, mille Sandra maha magas. Lisaks sellele oli suutnud ta hommikul, pea laiali otsas, unustada koju ka trennikoti. Seda avastades, ta muigas. Hea, et ennast koju ei unustanud.

Samas, jah, kodus oleks olnud hulga rahulikum meenutada eilset koosolemist, vahetut vestlust ja Karli säravaid silmi ning nurgelist

musisuud. Tööl liikus aga aeg kiiremini, mis kergendas Sandra kulgemist päevaga edasi mures, et Karl oli küll saadetud südant näinud, aga vastanud polnud poole sõnagagi. Ja et iga minut, mil ta vastust

ootas, igavikuna tundus, oligi naisel siin kergem, kuna kontoriseinte vahel oluliselt vilkam elu käis kui kodus üksi konutades.

Pool päeva Karli-poolset vaikust tegi naise rahutuks. Juba jõudis ta kahetseda enda avamist ja südame saatmist mehele, kes ei olnud hoopiski tema abikaasa, vaid kunagine eks. See tähendab, armastatu. See tähendab… Sandra ei teadnud ise ka, kes siis Karl talle oli olnud. Tegelikult ju kõik – mees, armastatu, eks. Aga mitte abikaasa. Tema abikaasa oli Deniss. Mõeldes sellele faktile, näris seest süütunne.

Samal ajal, kui tema siin Karlist unistas, oli Deniss – mees, kes peaks olema tema elus justkui esimesel kohal – tööasjus reisil. Ja mida tema

tegi? Murdis mehele kõige inetumal viisil truudust. Just, inetumal. Sest polnud vahet, kui kaugele olid nad jõudnud Karliga füüsiliselt minna, oli talle südame saatmine samavõrd reeturlik tegu, nagu voodis linade vahel amelemine.

Mõtiskledes, kuidas selline hulluks ajav hingepiin on talle paras

palk selle eest, mida ta ise kunagi Karlile tegi, kiikas Sandra telefoni, ega sellesama ärevuse põhjustaja kirjutanud pole. Kutsunud näiteks

uuesti lõunale, et arutada veelgi maailma asju, nagu olid nad kunagi Vaikusel teinud. Üldsegi mitte lõpuni minnes, vaid lihtsalt koos olles, jagades ühtivaid maailmavaateid ja muljetades erisustest, mis maailmapilti teistmoodi rikastasid. Näpistades endale nõnda koosolemiseks aega, mida tundus olema määramatult, ent millest sai iga

ühiselt veedetud hetkega juba minevik. Kinnitades tõdemust, et pole paremat aega kui olevik.

Nukralt lükkas Sandra end toolilt püsti ja vedas akna alla. Enesetunne ei olnud just kiita. Kiita polnud ka tegemata tööde hulk, mis tabelina parempoolselt kuvarilt vastu põrnitses iga kord, kui

kliendikogemuse juht arvutisse vaatas. Aga praegu polnud see oluline. Keeruline oli keskenduda tööle, kui mõtted iseenesest muudkui Karlile koondusid ja vaid tema ümber tiirlesid. Rumal oli olla vastuseta, kui oled saatnud chat’is südame ja sellele mingit reageeringut ei tule.

Miks sa midagi ei vasta? Kas sul on minust ükskõik? Aga sa ju ise kirjutasid, et miks me küll pidime kohtuma… Ise alustasid seda vestlust! Mina vaid jätkasin, kinnitasin sulle ka oma tundeid. Tegin ma valesti? Võib-olla tegingi. Aga mis siis, kui ei teinud? Mis siis, kui hoopis lõpuks õigesti tegin?!

Rahutus naise sees kasvas. Kõndinud tagasi laua juurde, võttis Sandra telefoni ja läks puhkenurka. Istus ta seal või kontorilaua taga, vahet polnud, kui töö nagunii tegemata oli.

Nüüd, kus Karli Facebooki-konto naisele avatud oli, avanes suurepärane võimalus saada mehe kohta rohkem teada. Kas just kõike, seda vaevalt, kuna mehed enamasti palju ei postita, aga niipalju ikka, et uurida välja, kui õnnelik Karl oma Teelekesega koos elades oli.

Kahjuks ei olnud Karl Harold Melniku kontol just üleliia palju infot, aga siiski piisavalt, et rahuldada esialgset uudishimu. Näiteks mõned perepildid. Küll mitte kahekesi koos abikaasaga, aga kolmekesi, koos Teele ja Miaga. Sandra libistas näpuga üle ekraani edasitagasi, peatudes kord ühel, kord teisel fotol, jäädes lõpuks pidama sellisel, kus Karl tõeliselt õnnelik näis. Tema näol oli armas naeratus ja käsi hoidis Teele ümbert kinni. See tegi vaatajale haiget. Ta sulges

üleval nurgas asetsevast ristist foto ja pani mobiili käest. Võttis selle siis hetke pärast uuesti ette ning avas enda konto. Seal oli viimane postitus suve algusest, mil ta Denissiga Kihnus kodukohvikute päeval oli käinud, peas karikakrapärg, nägu kergest päikesepõletusest roosa.

Lasknud dušil kuuma vee jooksma, oli Sandral täiesti ükskõik, et hetk

tagasi nägu kaunistanud meik nüüd laiali valgus. Nagunii plaanis ta teha päevasest uue ja tugevama. Siidise tekstuuriga šampoon vahutas mõnusalt, just nõnda, nagu talle meeldis. Ja aroom oli ka magusalt peen, meenutades Vaikuse jasmiinipõõsaid, mis oma täiuslikkuses täna omakorda tähenduslikult mõjus. Ta pidi Karlilt tähelepanu saama. Sest homme oli juba Deniss reisilt tagasi ja enne seda soovis Sandra saada selgust. Milles või kelles, ei teadnud ta täpselt isegi. Et aga selline olukord, millega ta ei osanud midagi peale hakata, oli närvesööv, teadis ta väga hästi. See sarnanes liigagi ahastusega. Ja igatsusega. Tehes seesmiselt närvesöövaks, lõõmates ereda leegina. Ja Sandra ei olnud nõus põlema teadmatuse tuleriidal ereda leegina. Ta ei olnud sündinud siia ilma selleks, et mängida iseendaga ma-arvanet-nii-on-õige mängu, sest teadmatus on teadagi, eelarvamuste ema ning kuus aastat tagasi oli ta selles loos juba valusa õppetunni saanud. Täna olid asjaolud teised. Täna tahtis ta teada tõde. Karli kohta. Enda kohta ka. Mingitki selgust, kuidas edasi. Kas siis üksi, see tähendab – Denissiga, mõlemaga koos või Karliga. Mitte küll viimasega kui paar, aga näiteks sõpradena. Miks ei oleks nad võinud jätkata suhtlust sõpradena ja saada aeg-ajalt kohvikus kokku, et muljetada lihtsalt oma elust, ning minna siis kumbki tagasi oma koju? Vabalt võisid. Aga see, et üks kirjutab „Miks me pidime kohtuma“ ja selle peale saadab teine südame ja siis on eetris vaikus, oli lubamatu. Nagu, täiesti lubamatu.

Sellise tühja vaikusega, kus kõik variandid – alates armastusest kuni ükskõiksuseni – samahästi sobisid, Sandra ei leppinud. Olgu nii või olgu naa, aga olgu vähemalt selgus, ütles ta endale.

Ta tõmbas selga justkui härjavõitlusele minnes taljesse valatud veretooni kleidi, andis lopsakatele ripsmetele tušiga viimase lihvi,

kaarutades neid nõnda kõrgele üles, et portselanist nukku meenutas, astus kontsakingadesse ja oligi valmis. Tõesti, mitte ükski mees poleks osanud arvata, veel vähem pakkuda, et see nõtke sammu ja sipelgapihaga kaunis naine loetud nädalate pärast juba neljakümne viiendat eluaastat tähistab. Just nõnda ingellik, veetlev ja noorusest pakatav nägi välja Sandra Oja.

Oli õnn, et Pillele sobis täna Sandra käigu pealt sepitsetud plaaniga kaasa lüüa. Jõudis temagi hüpata kodust läbi, panna selga kleidi, põimida lahti kuklasse sätitud kiharad, maalida huuled sõstrapunaseks ning sõita liftiga Swissôteli kõrgeimale korrusele. Kuna ta elukaaslane oli veokijuht, sobis Pillele peaaegu alati tööpäeva lõpus midagi ette võtta ja temaga oli tore koos olla ka, aeg lendas kiiresti ning õhkkond oli vaba ja sundimatu.

„Proosit!“ tõstis Sandra pokaali kõrgele, naeratades kolleegile. Jah, ta oleks võinud tunda end Pille seltskonnas ka sõbrannana, aga millegipärast tundis end kolleegiks tituleerituna paremini. Võib-olla johtus see sellest, et teemadel, mida Pillega arutada, olid üsna kitsad piirid. Sest temaga oli mugav rääkida tööjuttu, arutada maailma uudiseid ning ajada lihtsat chit-chat’i, aga arendavaid arutelusid, neid, mis detailidesse viisid, nagu tunnete sügavus ja elu mõte, ei kujutanud Sandra selle naisega ette. Rääkimata meeste eksistentsist, naiseks olemisest, seksist või armastusest. See ei läinud mitte. Nii lihtsalt oli ja see oli täiesti okei. Ega kõigile ei peagi end lõpuni avama. Ju seetõttu ta neid sõbrannadeks ei arvanudki, et end tema seltskonnas teatud maalt vaos hoidis ja vaid argipäevasse puutuvat juttu vestis. Nagu tänagi, kui ühiselt lapati läbi uue müügijuhi taust, sügisandidest valmistatavad retseptid ning täiskasvanuks sirgunud laste tegemised.

Pille suunas enda džinntoonikuga klaasi Sandra poole, tegi sellega teise vastu heledalt kõll! ning koos lasti hea maitsta märjukesel, mis mõlema kuiva kurku ühtmoodi karastavalt kastis. Nautinud täiel rinnal head seltskonda, õhtusööki ja uimastavat jooki, saabus aeg.

„Kuule,“ sõnas Sandra ühel hetkel justkui muuseas, nõjatudes toolileenil ettepoole, olles tänulik päikeseloojangule selle eest, et see täna Tallinna vanalinna nii soojalt ja magusalt üle kuldas, „kas sa saaksid minust ühe pildi teha?“

Mis sai Pillel selle vastu olla. Võtnud kolleegi mobiili enda kätte, tõusis ta toolilt ning klõpsis kaunist fotografeeritavast kümmekond kaadrit. Näinud oodatud tulemust, Sandra naeratas, palus endale hetke valida välja lemmikpilt, tegi kiirelt postituse ja asetas telefoni lauale, jäädes seda ühe silmaga jälgima.

Jätkanud juttu töö teemadel ja üleöö saabunud pimedast külmast sügisest, ei suutnud Sandra hoiduda ikka ja jälle avamast telefonil ekraanilukku, lugemaks üle meeldimised, mis kaunistasid tema äsja Facebooki postitatud pilti. Neid kogunes ajaga arvestatav hulk, aga mitte ühtegi märguannet sellest, et seda oleks näinud isik, kelle pärast see üles riputati. Kui ka nägi, siis vähemalt meeldimist ta postituse alla ei lisanud.

Kuniks, just siis, kui Pille sättis end tualetti minema ja Sandra tuju langedes nuputas, mida õhtuga edasi teha, saabus kauaoodatud märk. Ei, noormees ei jätnud endast laigiga maha ühtegi avalikku jälge, võimalik, et Siimu pärast, võib-olla muudel põhjustel. Aga jaa, ilmselgelt oli ta näinud sotsiaalmeedias imekauni Sandra pilti, mis teda kaugeltki külmaks ei jätnud.

Tere õhtust, kaunitar! alustas mees vestlust igasuguse tagamõt -

teta. Aga reageerimata ei saanud samuti jätta. Sest naine nägi selleks oma graatsilises poosis kuldse õhtusära keskel välja liiga kütkestav. Sandra ohkas kergendatult. Tema plaan töötas! Ta sai tähelepanu!

Hei! vastas ta tagasihoidlikult. Liigne pealetükkivus võis mehe ära ehmatada, niisiis valis ta olla ettevaatlik.

Vaikus. Seitse pikka minutit.

Jõudnud just mõelda, kas peaks ehk midagi chat’i juurde lisama, mis jätkaks vestlust soovitud suunas, ilmus Karl tagasi, vihjates ilmselt kokteilile naise sõrmede vahel.

Kas neiul oli täna raske tööpäev?

Sandra turtsatas naerma. Päris täpne pakkumine, arvestades tema päeva kõrghetki, milleks olid sissemagamine, kontoris kasutult ringi hõljumine ja ärajäänud trenn.

Nii ja naa. Kuidas endal? jättis ta ruumi mehele kujutada ette asju nii, nagu too soovis, haarates seepeale vestluses ohjad.

Selgus, et ka Karlil oli olnud tihe ja väljakutseid täis päev, mille lõpetuseks mainiti, et peaks endale samuti ühe kokteili lubama. Seda näinud, naine kangestus. Kas nüüd või mitte kunagi… ütles ta endale ja kribas hinge kinni hoides kiiresti vastu:

Aga tule siia ja luba :)

Sa oled üksi?

Kohe olen, kolleeg hakkab just ära minema

Vaikus. Sekund, viis, kümme, kuuskümmend. Karl oli kutset näinud ega vastanud jälle.

Miks sa teed nii?

Sandra lonksas suure sõõmu karastavat kokteili, mis pidi temas valitsevat ärevust samahästi jahutama kui ka meeleteravust hägustama. Kuidagi palavaks oli korraga restoranis läinud. Saatnud Pille ära, naasis ta lauda.

Vaikus kestis. Minutist sai viis ja viiest kümme. Kurvalt rippus ootaja pilguga telefoniekraani küljes, jälgides silmanurgast baarmeni liikumisi, et peagi arve küsida. Kuni telefon helises.

„No nii, ma istusin nüüd taksosse ja liigun sinu poole! Kümne minuti pärast olen kohal.“

Sandra ei suutnud imestust varjata.

„Kohal, kus? Kust sa tead, kuhu tulla?“

Karl naeris suure häälega.

„Ma ei tea, äkki sa näiteks täägisid pildil ära, kus oled?“

Nüüd oli naise kord kajakana üle restorani rõkata. Mis sest, et enda üle. Jah tõesti, tundus, et joogid olid teinud oma töö, oli ta ju ise Facebookis mustvalgelt kirja pannud, kus õhtut veetis. Tõusnud kärmelt toolilt püsti, seadis ta sammud tualeti poole, et sättida end tähtsa isiku tulekuks valmis. Täna õhtul pidi nägema kõik välja veatu –huulepulk lõppema täpselt huule servades, juukse lahkmejoon vasakul pool sirgelt pealael, dekoltee võimalikult madalal ja kleidi alläär üleval. Saanud sellega valmis, helises taas telefon. Valmis kõne

kohe vastu võtma, jõudis naine sekundi murdosa võrra enne näha, kes helistas. Ei, see ei olnud Karl. Deniss oli hoopis. Võtnud hetke järelemõtlemiseks, otsustas Sandra sellele mitte vastata. Sest ta oli otsustanud, et tänase õhtu pühendab ta Karlile. Kaua nad ikka koos saavad olla? Võib-olla teevad ühe kokteili, jutustavad maksimaalselt tunnikese ja juba peabki noormees koju minema. Küll ta siis helistab Denissile tagasi, kui jälle üksi on. Silunud kleidi kenasti voolujooneliste kumeruste kohal sirgeks, oli Sandra kohtinguks valmis. Tuleb, mis tuleb ja on nad koos, kaua on, tema on iga hetke eest Karliga väga tänulik. Tasunud arve, tippis ootaja edasi baari poole, vahetades imelise vaate punaste katustega vanalinnale pisut mõõdukamaga, sadamale.

Imetlusväärne hubasus ning elegantne maitsekus viimseski detailis, mis ümbritses kahte kunagist armsamat Horisondi restoranis, ei jäänud millimeetritki alla sellele hiilgusele, mis maast laeni aknaklaasidega piiritletud hoonet väljastpoolt raamis. Olgugi, et saabuva õhtupimeduse eest põgenev päike kogu maailmavärvidega paleti endaga silmapiiri taha kaasa viis, oli asendanud keegi nähtamatu maapealne need nobedasti pealinna tänavail ja kodudes elektrivalgusega, mis läbi eri tooni kardinate ja klaaside linnale uue ilme andsid.

Kirka linna taga, seal, kus lõppes maa ja algas merepiir, said otsa aga ka need värvid ning üheks tumehall vesi ja linnakumast puutumata taevaserv. Õigupoolest olid nad alati olnud üks, et aga nende vahel silmaga seletatav piir igavesti eristuseks oli tõmmatud, arvas inimkond ekslikult, et taevas ja maa eraldi kehad olid. Ent ei olnud. Need olid täpselt samamoodi üks, nagu inimesed isegi kokku sulades, õrnem sugu mehe tugevate käte vahel, saades üheks andumises

ja armastuses, näidates maailmale, et kuigi nad vägivaldselt kaheks

füüsiliseks kehaks olid poolitatud, Universumi kõiksusesse ühes isikus kaovad.

Kui liita kokku kunagine koosveedetud aeg Vaikusel, võis naine vanduda, ei jäänud praegune pooltund sellele õnne mõõtmetelt alla. Või juba terve tund, kes teab. Aeg lendas kellaaega hoomamata, sest see polnud oluline. Samamoodi polnud oluline mõelda selle peale, kas Karli juba tagasi koju oodati. Kindlasti oodati. Mida aga tema tegi? Heldinult vaatas mees aina pikemalt Sandra silmadesse, silitades iga oma sõnaga tema kõrvu ja täites olemasoluga südant. Täites aga millega? Kas sõpruse või armastusega? Tõenäoliselt mõlemaga. Just nii lootis Sandra, kui mõtles hirmuvärinal sellele, kuidas neile antud üürike aeg kohe läbi oli saamas ja tema ikka ei teadnud, millist selgust õhtult ootas, kuivõrd tundus, et mida aeg edasi, seda komplitseeritumaks asjalood läksid. Ta soovis vaid, et see õhtu kunagi ei lõpeks, ükskõik, kas siis selgusega või selguseta. Kuigi jah, oli lausa füüsiliselt tunda, et iga sekund, mis neid teadmata tuleviku poole kandis, vastupidiselt loodetule töötas.

Kuni ühel hetkel... oligi see käes.

Karl vaatas naisele sügavalt silma. Lausa nii sügavalt, et see Sandra silmapõhjades isemoodi valu põhjustas. Midagi sellesarnast, nagu oleks taskulambiga läbi iirise otse ajju näidatud.

„Ma peaksin varsti minema hakkama.“

Sandra neelatas. Ehkki ta teadis väga hästi, et Karl vaba mees ei olnud, tegi selle konstateerimine ometi haiget.

„Kahju,“ vastas ta vaikselt, noormehelt pilku pööramata, soovides ise kõigest hingest, et too mitte mingi hinna eest ei lahkuks.

Karl keeras süvenenult näo panoraamvaatega Läänemerele, kus värvid kokku üheks halliks massiks lahtusid, siis tagasi naise poole, ohkas ning viipas teenindajale.

„Palun veel üks Whiskey Sour, seekord topelt!“ Jah, ka temal oli kahju lahkuda. Võimalik, et rohkem veel kui Sandral.

Uppunud hetkeks kaaslase silmadesse ja hetk hiljem end pinnale päästnud, sättis mees ennast kaunitarile lähemale. Mitte küll nii vastu, et oleks päris ihusoojust tundnud aga piisavalt lähedale, et tajuda, kui imehea neil üksteise ligiduses oli olla. Sõnadeta, lihtsalt niisama. Karl oli olnud Sandra jaoks läbi elu üks väheseid, kellega

sõnadeta olek ei tähendanud kunagi ebamugavust. Kui tihti olid nad pikutanud Vaikusel üle suure tee põllul kõrte sees täiesti niisama ja vaadanud vaikides pilvi. Või ujunud koos karges Pühajärves, vahetamata sõnagi, veepiirilt kostumas üksnes eenduvate lainete heli. Karli lähedal oli alati hea, turvaline.

Mehiselt maskuliinne aroom, mis hoovas mehe helesinise triiksärgi avatud kaelusest kaaslase ninna, pani korralikult proovile viimase oskuse suruda endas maha erutus, armuvalu ja iha.

Olles tohutult tänulik iga hetke eest, mis neile tänagi osaks sai, nii hääletult kui ka jutustades, ei saanud Sandra jätta ometi endalt küsimata, miks mees sinna oli tulnud. Või miks ta üldse Karli oli kutsunud? Alustades sellest, miks pidi endast panema Facebooki üles

edeva pildi? Miks tal oli vaja saada tähelepanu kelleltki, kes on abielus? Ja miks seesama mees, kes on abielus, tema postitusele selliselt

reageeris, et nüüd siin temaga koos oli? Võis see tuleneda sellest, et neil oli teiseteise vastu mõistusega seletamatu ja moraalsust trotsiv

ületamatult vastupandamatu tõmme? Kui ka oli, siis kas võis selle

külgetõmbejõu varjus peita end midagi enamatki? Nagu näiteks kirg? Või koguni armastus?

Mitte sõnagagi ei puudutatud õhtuse vestluse käigus ei Teelet ega Denissi. Küllap tulenes see vaikivast kokkuleppest inimeste vahel, kes on ise suhtes. Olenemata jookide kogusest. Või aja kulgemisest, mis saatis nende juurde teenindaja teatama, et nad peatselt baari sulgevad, mis tähendas üht – saabus aeg õhtule joon alla tõmmata.

Džentelmenina tasus noormees arve, jättes jootraha kviitungi alla.

„Võime minna.“

Naine noogutas nõustumise märgiks ning lükkas end toolilt üles. Liiga ilus oli olnud taas kord ühine aeg. Ebaausalt ilus. Raske oli. Keha oli raske ja süda ka. Mingi arusaamatu konflikt oli tema sisse tekkinud. Tahtis ta ju niiväga olla Karliga koos, maailma ajaarvamise lõpuni ja sealt veel edasigi, kuid pidi liikuma nüüd hoopis garderoobi. Ja sealt tagasi koju. Üksi. Nii vale tundus kõik. Nii õige.

Aidanud Sandral mantli selga, vajutas mees liftinuppu. Taas kord sõnatult. Naine astus akna alla, keerates end kõikvõimsa öö poole, mis linnakära 30 korrusesammu võrra alla maapinnale jättis ja läbi taevakõrge akna Tallinna ühte nooblimasse hotelli sisenedes tema jalge ette kummardus. Vaatepilt, mis avanes, oli lummav. Hilisõhtune linn elas vägagi teistsugust elu kui päevane. Päevarutt oli asendunud rahulikuma rütmiga, siin-seal võis näha ummikute asemel teedel liiklemas üksikuid autosid ning hiliseid jalutajaid, kes olid tulnud peale kiiret tööpäeva värsket õhku hingama. Mõned koeraga sundkorras, teised koerata vabast tahtest.

Sandra ootas hingevärinal, millal lift üles jõuab ja sellega nende ühise aja veelgi lühemaks lõikab. Ta oleks tahtnud niiväga, et Karl tuleb ja seisab tema selja taha ning võtab oma tugevate kätega ümbert kinni. Naine sulges uneledes silmad. Mõni sekund hiljem saabus lift.

„Aitäh toreda õhtu eest,“ alustas ta viisakalt lahkumisvestlust, kui korrusetablool numbrid ülekohtuse kiirusega vähenesid.

„Aitäh sulle, et kutsusid.“

Ja jälle vaikus. Mees naeratas armsasti ja tema läikivad silmad reetsid, ta ei olnud kaine. Ega Sandragi polnud. Ja nii oligi hea. Teravad piirid soovitud ja reaalse maailma vahel oleks olnud muidu liialt brutaalsed. Selletagi oli keeruline talitseda tundeid olukorras, kus mitte millestki ei saanud aru. Ei endast, ei kaaslasest, saati sellest, mis plaan võis olla nende kahega saatusel, mis nad kokku juhatas ja nüüd üht ühe, teist teise lõa otsas hoidis.

Lift jõudis esimesele korrusele. Karl lasi naise enda ees välja, puhates silmadega tema järel kõndides sihvakal siluetil. Mida mees sel hetkel tundis või mõtles, liikudes hotelli välisukse poole, teadis vaid Jumal taevas. Väljunud hoonest, peatuti selle fassaadipostide vahel.

„Nonii,“ naeratas Karl sõbralikult, otsides samal ajal taskust telefoni, „ongi aeg kodu poole liikuda.“

„Mhmh,“ naeratas Sandra viisakalt vastu, näidates nõnda, et selline asjade käik ainumõistetav on. Ta suunas pilgu mehe käes olevale mobiilile, millest see omamoodi aru sai. Lahke, nagu Karl oli, pakkus ta kohe välja: „Kas ma võin sulle ka takso tellida?“

„Ei, oot! Ma ei mõelnud praegu seda… Tahtsin hoopis küsida, et kas sa helistad mulle veel kunagi?“

Issand, kuidas ta tahtis öelda „veel kunagi“ asemel „varsti jälle“, aga sai sõnasabast kinni. Nii ei küsita. Mehe nägu läks nalja täis.

„Huvitav, mis numbril? Sellel, mille sa ära blokkisid?“

Sandra silmad läksid suureks kui tõllarattad.

„Aga sa täna helistasid ju mulle!“

„Jaa, läbi Messengeri.“

Naisel hakkas häbi. Ta sirutas otsemaid käe kotti, haaras sealt hääletuks pandud telefoni, lükkas Denissi kolm vastamata kõneteadet vasakule ja otsis Karli kontakti.

„Sul on sama number? 225 lõpuga?“

„Sama jah.“

Sandra eemaldas blokeeringu.

„Vabanda.“

Mees muigas. Mis tal siin ikka enam vabandada oli. Vahet polnud ju enam, oli tal blokk peal või mitte, kui nad praegu siin koos olid. Kõik muu oli hetkel teisejärguline.

Pannud telefoni käest, astus Sandra Karli nina alla ja suunas oma kõnekate hirvesilmade pilgu tema põhjatutesse silmadesse.

„Sa ei vastanud mu küsimusele.“

Külm oktoobrituul ulgus tänaval, tuisates ummisjalu nende vahelt läbi, pannes naise külmast õlgu väristama. Seda märganud, võttis Karl ta oma käte vahele, surudes ehk liigagi jõuliselt enda kuumava keha vastu.

„Kas sa tahad, et ma helistaksin?“

„Jah.“

„Päriselt?“

„Päriselt.“

„Mõtle, kui ma helistangi… Kohe kui sa koju jõuad. Kas sellest pahandust ei tule?“

Sandra naeris vastuseks.

„Täna ei tuleks.“

Karl astus pool sammu tagasi, vaadates naisele kahtlustavalt otsa.

„Kuidas nii?“

„Deniss on reisil, jõuab alles homme tagasi.“

Vaikus, mis saabus nüüd nende kahe vahele, polnud võrreldav sellega, mis neid ennist liitis. Ega ka samaväärne kunagise Pühajärve omaga. Karli ninasõõrmed paisusid ja vererõhk tõusis, silmadesse tekkis kummastav helk. Ta raputas justkui endaga võideldes pead, otsides õigeid sõnu. Tundus, et peas keerlevad mõtted ajasid teda

ühtäkki hulluks.

„Sa ütled, et ta ei oota sind praegu koju?“

„Jaah…“ kostus kaaslase huulilt vististi liiga vaikselt, nii et mööduv tuuleiil selle endaga kaasa viis, kuna Karli kõrvu see ei jõudnud. Või jõudis, aga ei usutud. Mees kordas küsimust. Valjemini kui enne, silmis kurjakuulutav tuluke. Sandra hakkas sellist Karli juba natuke kartma. Ta raputas aeglaselt pead.

„Ehk siis… Sa ei peagi praegu koju minema?“

„Ei.“

See, mis nüüd toimus, oli naise jaoks enneolematu. Mitte ealeski polnud näinud Sandra sellist Karli või täheldanud temas omadusi, mis ilmnesid praegu. Sellise toore jõu, meheliku raevu, järelemõtlematu käitumise ja pöördumatu otsusekindlusega võib iseloomustada maailma sõdades paljukardetud väejuhte, kes mitmesaja tuhande pealist armeed ründejoonele käsutavad, aga kindlasti mitte ühte lihtsat maapoissi, kes siirusest, empaatiast ja lahkusest koosnes.

Ootamatult haaras sõjapealik Karl segaduses Sandral käest, tiris ta sõna küsimata tagasi hotelli, andis oma dokumendi infoletti ja palus kohe ühe toa vormistada.

Astunud lifti, eksisteeris maailmas vaid kaks inimest: Karl ja Sandra. Ahnelt suudles mees üle kuue lõputult pika aasta taas huuli, mis oleks pidanud kogu selle aja vaid ja üksnes talle kuuluma, kuid ebasoosivate asjaolude tõttu teise mehe jagu olid. Jõudmata oodata, mil lift viieteistkümnendale korrusele jõuab, nööpis ta lahti naise mantli, kaotades kannatuse kohtuda selle ülima ilu kehastusega sellisena, nagu ta maailma oli sündinud. Pikk meel ei olnud täna mehe tugevamaid külgi. Leidnud kobamisi kaardi lukuava, lükkas ta ukse hooga pärani ning tuhises naisel käest kinni hoides otsejoones voodisse.

Sandra ei saanud muud kui kuuletuda, tunnistada ja võtta omaks. Võtta omaks kogu süü, mida oli endaga viimased aastad põhjendatult kaasas kandnud. Tunnistada lõpuks, olgugi et ainult iseendale, aga siiski – ta tegi tookord valesti, kui Vaikuselt põgenes. Ja kuuletuda Karlile pimesi ükskõik milles, minnes temaga koos kasvõi maailma otsa, kui mees peaks kutsuma. Ei, ei peagi kutsuma! Viiks lihtsalt samamoodi endaga kaasa!

Tõmme, mis magnetina kahte inimhinge teineteise poole vedas, oli meeletu. Mitte midagi ei olnud muutunud vahepealsete aastatega peale selle, et kuupäev kalendris teist aega näitas. Tegelikkuses olid nad endiselt seesama lihtne maapoiss Karl Harold ja stiilne linnanaine Sandra, kes ühel kaunil kevadpäeval üllatuslikult teineteisele kauges talukohas südame olid kaotanud.

Sandra riided, mis kadusid seljast märksa kiiremini, kui sinna saanud olid, lendasid, kuhu juhtus. See hetk, see olemine kuulus vaid neile. Aeg, mis ei tunnistanud mineviku peegelpilti, oli ka tuleviku suhtes pime. Igasugune ajataju ja sekundi seierid võisid oma tööd mujal teha, seal hotellitoas neile kohta polnud. Oli vaid ruum kaitsmaks ja varjamaks õela ning eelarvamustest kubiseva maailma

eest kaht armujagajat, kes õigupoolest hetkel midagi muud patust ei teinud, kui üksnes oma südamehäält järgisid. Kaotada ajataju, olles koos kellegagi, keda ihust ja hingest armastad, ei saa ju ometi olla patt, kuigi seda just nii moraalijüngrid nimetavad ja mõnel maal isegi surmanuhtlusega karistatakse. Sellepärast hotellituba suletud kardinate taga neid kahte kirest köetud inimest ülejäänud maailma eest peitiski, teades, et seal toimuv ei olnud vale, vaid kogunisti vägagi õige. Õigem veel, kui teha head nägu kellelegi, kellega harjumusest, raha tõttu või laste pärast koos elatakse.

Jah, nii Karl kui ka Sandra teadsid väga hästi, mida nad tegid. Nad petsid kõige alatumal moel oma abikaasasid, soovimata reaalsusega silmitsi seista. Mis see reaalsus siis õieti oli? Ei, nad tõesti ei tahtnud sellele praegu mõelda. Nad ei mõelnudki üldse. Ega pidanudki. Oli vaid see hetk. Ja nemad. Kadunud selle sisse. Mitte midagi muud. Ei etteheiteid sellest, mis kunagi oli olnud või peaks järgnema sellele, mis nüüdsama toimus. Ei mingeid lubadusi ega kohustusi, mitte midagi. Huuled ei olnud Sandral praegu selleks, et neilt kostuks läbimõeldud küsimused nende ühiste tulevikuplaanide kohta, vaid tõukepind oietele. Ning Karli kõrvad ei olnud selleks, et kuulda ja kaasa mõelda mõistujuttu, vaid erutuda naise häälitsustest. Milleks täita tuba tühjade sõnadega, mis nagunii mitte midagi ei tähendanud? Ei, ei ja veel kord ei.

Niisiis sai see hotellituba täidetud ainuüksi kire kütkeis armunute naudinguoiete ja ennastunustavate häälitsustega, millel ei olnud mingit pistmist üksikute sõnade ega täispikkade tähendusrikaste lausetega, mis ratsionaalse jutuna oleks kõlanud. Seda polnud tarvis.

Seista absoluutses alastuses mehe ees, kes oli rohkem võõras kui oma, ja et ta tõele au andes mõlemat oli, ei tähendanud Sandra jaoks

midagi. Viskudes Karlile kaela, sai ta nüüd aru, kui väga viimasest puudust oli tundnud. Mehe tuld täis puudutused, kuumad suudlused, ihu lõhn segunenuna peene parfüümiga, tugev nurgeline nägu, laiad õlad, läbi pükste selgelt tuntav kivikõva riist. Kui väga oli ta seda kõike igatsenud ja nii mõnigi kord Denissiga armatsedes salaja Karli ette kujutanud. Jah, kõige keerulisem aeg oli olnud ilmselgelt pärast Vaikuselt tagasi linna kolimist, aga ega ülejäänudki aastad kerged olnud. Karli mehine haare oli hoopis midagi muud kui Denissi oma, samuti silmavaade, huulte puudutus, kogu tervik.

Karl põimis naise kramplikult kaela ümbert kinni hoidvad käed enda küljest lahti ning vajus koos temaga voodile. Nagu siis, kui nad veel koos olid. Nagu sellelgi ööl, mille nad viimasena Vaikusel veetsid ja mis neile murdepunktiks ses osas pidi saama, et nad kokku

kolivad, aga vastupidiselt noormehe loodetule päevapealt lõpu leidis. Ja veel nõnda jõhkralt, et noore mehe armastuse – siira ja tõese armastuse – olemasolus kahtlema pani. Uskudes sinisilmselt, et oli leidnud selle ühe ja õige, kellega koos elu lõpuni oma muresid ja rõõme jagab, päevi nii heas kui halvas õhtusse saadab, tervena kui ka haigena voodis ja voodist väljaspool aega veedab. Saamahimus Karl vajutas huuled Sandra suule. Need kuumasid palavikuliselt.

Andes endale aru, kui vale oli see, mida ta tegi, andmata ühtlasi aru, millised süümepiinad selle tegevusega hiljem kaasneda võivad, rebis Karl end naise magusatest huultest lahti ning kooris ka end paljaks. Püksis oli juba ammugi kitsaks läinud ja triiksärgil nööris krae. Sekund hiljem oli ta tagasi naise embuses, kes innukalt tema füüsilise läheduse järele janunes. Suudeldes aplalt Sandra huuli, mudides tema rinnanibusid täpselt sedamoodi, kuidas Karl mäletas, et naisele meeldis, oli võimatu mitte märgata teise karjuvat valmisolekut

ühteks, mis nad koos reaalsusest ära kaugele viiks. Kohta, kuhu nad oleksid pidanud pagema ja jäämagi juba kuus aastat tagasi. Surunud end lõpuni ihast väänleva Sandra sisse, haaras Karl viimasel kõrist, surudes ta paigale ning alustas rautamist, millesarnast seal numbritoas ei enne ega pärast neid nähtud ole. Nii meeletult hea oli see. Nii võimas, nii raputav, nii alistav, nii erutav. Nii armastav.

„Kas ma võin pessu minna?“

Karl nihutas end aimatavalt naise all, andes nii märku, et Sandra

võiks oma haaret veidi lõdvendada. Naine ei olnud sellega päri. Kaks korralikku raundi järjest olid rahuldanud teda sedavõrd, et kuulutada kõik korraga kiirelt lõppenuks, ei tulnud kõne alla.

„Ei,“ vastas ta lühidalt, ent kindlameelselt, mispeale suure häälega naerma puhkes. Tõstis siis pea mehe rinnalt ja vaatas talle mesimagusalt otsa, sasides ise samal ajal sõrmedega tema rinnakarvades.

„Ma ei lase sind siit mitte kunagi ära. Võtan su vangi.“

Nüüd naerdi kahekesi.

„Ja edasi? Me peame ju sööma midagi ja värsket õhku tahaks hingata ja…“

„Ei,“ jäi naine resoluutseks. „Kõik, mis meil on vaja, on siin olemas.“

Ta lasi peal langeda taas mehe rinnale, pugedes talle veelgi lähemale kaissu. Karl tõmbas Sandra omakorda enda vastu, lausa nii

kõvasti, et see pisut haiget tegi. Mille peale naine ei piiksatanudki. Olla

nõnda lähedal üksteisele oli imeline tunne, millest iga hetk sedavõrd

nauditav, et mingi valupiisk ei tähendanud midagi. Hetk, mille puhul

oli teada, et see kohe varsti otsa saab. Aga kes sellest hoolis! Nemad

kaks vähemalt kindlasti mitte. Korraga köhatas mees hääle puhtaks.

„Kas ma tohin sinult midagi küsida? Kui sa ei taha, ei pea vastama.“

Sandra aimas halba. Karl ei olnud kunagi olnud nende suhtes küsija või arutluste algataja pool. Teadmata, mida oodata, sättis ta end kõrgemale, toetades lõua mehe rinnale, jäädes temaga tõtt vaatama.

„Jah, muidugi.“

Karl hingas sügavalt sisse.

„See, kuidas me jälle koos oleme…“

Rääkija võttis endale hingetõmbepausi. Misjärel jätkas rahulikult.

„Kui sa otsustasid tookord Vaikuselt ära minna ja mulle midagi ei öelnud, kas sa arvasid, et me ei kohtu enam kunagi? Või noh, lootsid, et ei kohtu? Ja mõtlesidki, et nüüd on kõik läbi ja unustasid mu enne, kui Tallinna piiri ületasid?“

Sandral käis südamest piksenool läbi. Ai, kui valus see küsimus oli. Ta kogus end.

„See on tegelikult hea, et sa selle teema jutuks võtsid,“ vastas ta tasakaalukalt, silm silma, nahk naha vastu. „Tahad, ma ütlen, miks ära läksin?“

Karl noogutas sõnatult vastuseks.

„Tegin seda sinu pärast, sinu kaitseks. Ja kui sa arvad, et ma unustasin su juba enne, kui Tallinna jõudsin, siis tea, et pole möödunud päevagi, mil ma su peale mõelnud ei oleks.“

Hämmingus Karl tõusis ning sättis end voodipeatsisse istuma, võttes Sandral käest. Ta oli kuuldust keeletu ega taibanud, kuidas võib keegi arvata, et põhjustades maailma kõige suuremat südamevalu, see millekski hea saaks olla.

„Minu pärast? Aga mina tahtsin ju vaid sinuga koos olla… Kui sa oleks seda päriselt minu pärast teinud, oleksid jäänud.“

„Sa ei saa aru.“

„Selgita palun siis.“

„Vaata,“ Sandra otsis sobivaid sõnu, et mees teda õigesti mõistaks, „kui ma oleksin jäänud Vaikusele ja me oleksimegi hakanud koos elama, oleks tõenäoliselt nii mõnigi inimene, kaasa arvatud su enda vanemad, meid suure vanusevahe pärast hukka mõistnud. Ma ei tahtnud, et külas su üle naerdakse ja sa peaksid minu pärast häbi tundma. Sellises väikeses maakohas tekivad jutud kiiresti ja su vanemad on lugupeetud inimesed. See oleks neile kindlapeale haiget teinud. Sellepärast ma ära läksingi, et sind kõigest sellest säästa.“

Karlil hakkas meelekohtades tuksuma.

„Ilma minu käest küsimata? Minuga arutamata? Lihtsalt otsustasid, et nii on mulle parem!“

Tema hääles oli kuulda kerget ägestumisnooti.

„Jah,“ vastas naine kartlikult, „just sellepärast.“

Mees ohkas ja tema ohe oli tinaraske. Kui Sandra oleks vaid teadnud, millist põrgupiina selline otsus talle oli valmistanud. Kui palju elu vastu usaldust kaotanud. Millises osas tema, noore mehehakatise, usku armastusse mõjutanud. Võimalik, et isegi pöördumatult.

„Aga… Aga mida sa ise tundsid? Tundsid üldse midagi, kui ukse enda järel lukku panid ja minema sõitsid?“ ei jätnud mees. Tal oli tuline õigus nõuda nüüd, kus see saatuslik päev osadeks lahti võeti, selgust viimseimaski pisiasjas.

Sandra vaatas mehele pikalt otsa ja pigistas tema kätt. Tunnistada siin ja praegu, et ta Karli kogu südamest armastanud oli – nii sel päeval, kui Vaikuselt lahkus, kuni tänase päevani –, ta ei julgenud. Ta ei olnud valmis tunnistama, mida päriselt tundis. Täna veel mitte.

Ehkki selleks üsnagi ideaalne hetk näis koitvat.

„Muidugi tundsin,“ vastas ta tasa. „Mul oli väga kahju.“

Vaikiv Karl puuris oma silmadega naise omadesse, püüdes rahuneda. Ka temal oli kahju. Kõigest. Eriti aga kaotatud ajast. Võib-olla ka kaotatud armastusest. Kaotatud tunnetest. Kaotatud sidemest, mis nende vahel oli.

„Ma ei taha sind praegu kuidagi halvasti tundma panna, vaid aru saada, miks sa nii otsustasid, mis sind selleks sundis. Kas ma tegin midagi valesti ja oleksin saanud seda kuidagi ära hoida?“ Ta vastas iseendale: „See kokkukolimise mõte võis olla küll liiga rutakas, aga ma olin selleks nii valmis… Arvates, et sina ka.“

Sandra ei osanud selle peale midagi kosta. Liiga valus oli vana haava lahtirebimine. Ta valis vaikimise. Karl ei küsinud rohkem midagi, ja nii oligi hea. Küllap sai loodetud selguse, uskus ja aktsepteeris seda. Vaid nii said nad edasi minna. Mis suunas ja kuidas, näitab aeg. Praegu oli tähtis see, et mees teda lõpuni mõistis ega kahelnud enam tema motiivides.

Sandra tõusis, vajutas huuled Karli suule ja läks vannituppa, jättes teise voodi veerele äsja ilmsiks tulnud tõe üle järele mõtlema. Mis sest, et kogu vestlus alguse sellest sai, et mees ise pesema tahtis minna.

Ukse sulgumine Karli järel tõi Sandra tagasi reaalsusesse. Ta tõmbas teki kurgu alla, hoides nii enda ligi veel noormehest alles jäänud ihusoojuse, mis viimase lahkudes ainsa tõestusmaterjalina nende koos veedetud ajast talle jäi. Padjapüüril oli üsna tugevalt tunda mehe parfüümi. Mida rohkem Sandra seda nuusutas, seda nukramaks ta muutus, andes ideaalse võimaluse tõusta pinnale allasurutud emotsioonidel. Mälestused, mis ennast ilmutasid, ei halastanud süüdlasele.

Just nii – süüdlasele –, sest nõnda tundis hotellituppa üksi jäänud

naine end hetk tagasi peetud vestluse tulemusena, ehkki oli argumenteerinud enda tollast käitumist täpselt nii, nagu asjalood olid. Arutledes endamisi, kas Karli öeldud ridade vahele polnud mitte kirjutatud, et naisel puudus õigus võtta vastu nii suurt otsust temaga nõu pidamata. Sest see puutus ju samapalju neisse mõlemasse. Mida aga tegi Sandra? Tema helistas kolimisfirmasse ja pakkis asjad ning lukustas enda järel Vaikuse ukse, tõmmates korraga kõigele kriipsu peale. Üksi. Ja mitte pelgalt ei tõmmanud kriipsu peale endale ja Karlile, vaid ka elurõõmust pakatavale talukohale, mis uute elanike üle muud ei olnud teinud, kui kevadest saati rõõmustanud. Kuni hetkeni, mil kogu kupatus inimtühjalt seisma jäi ning järjekordselt müüki paisati.

Mõeldes tagasi tollele kohutavale südamevalu täis päevale, viskus Sandra koheva teki sisse ning ulgus nagu väike laps. Voolavatel pisaratel ei paistnud lõppu, sest valu, mida need keha seest välja pidid uhtuma, näis otsatu. Korraga oli kõik naise silme ees – vararohelised karulaugud, roosas õitevahus õunapuud, lõkkel küpsetatud haug, öösorri hõiked, esimene suudlus, ujumine järvevees, haiglavoodis lamamine, põllukõrte vahel armatsemine. Mälestused tegid meeletult haiget. Liiga ilus oli olnud see, millele ta maailma päästes ja Karli säästes lõpu oli teinud. Ta soovis praegu kõigest hingest, et õues sajaks ja vihmapiisad rabistaksid harmoonias tema töinamisega vastu aknaruute, näidates nii suurema ülemvõimu, liites nende rahutused üheks. Sandra pühkis vett täis silmad teki sisse, tõusis voodist ning sammus akna alla, lükates kardinad eest. Õues ei sadanud.

Süüst vaevatuna tunnistas ta nüüd, kuidas vaatamata sellele, et täna täisväärtuslikku elu elas, Vaikuselt põgenedes ja Karli oma elust

välja jättes, vale otsuse oli teinud. Süütunne oli täies hiilguses tagasi ja põhjusega. Ükskõik, kuidas Sandra ka ettekäändeid tuues enda jaoks asja ilustada ei püüdnud, tuli tunnistada fakti – ta armastas endiselt Karli. Oli kogu aeg armastanud. Selle selguse oli tänane õhtu küll toonud. Ega muidu poleks mees lahkudes tema südant kaasa saanud võtta.

Tänane päev liikus hommikust peale edasi erakordselt vaevaliselt. Alates sellest, et Sandra ärkas oma uhkes laias voodis peavaluga.

Millest hullemini valutas veel süda.

Ta klõpsas äratuse kinni ning vajus tagasi sängi, suunates pilgu lakke. Kui lihtne oli sel olla. Ei mingeid emotsioone. Lagi lihtsalt oli. Sandra tahtis ka niimoodi – lihtsalt olla, ilma tunnete virvarrita.

Seinad ei tulnud ega läinud lae juurest ära, nagu Deniss oma välisreisidega, andes võimaluse suhelda näiteks vahepeal köögiseintega. Nagu tema Karliga.

Ebamugavustundega mõtles naine õhtupoolikule, mil abikaasa reisilt tagasi oli saabumas. Liiga vara tuli ta. Liiga vara, andmata

Sandrale piisavalt aega seedida eelmisel päeval juhtunut. Sest talle polnud ikka kohale jõudnud, mis toimus. Füüsiliselt jah, lõpetasid nad Karliga voodilinade vahel, aga mentaalselt ei saanud ta mitte midagi aru. Kas see oli üksnes seks või olid Karlil ka tunded mängus?

Oli see pelgalt vana supi üles soojendamine või uus algus? Näevad nad uuesti või piirduski taaskohtumine vaid selle ühe vahekorraga?

Viimane küsimus vaevas segaduses Sandrat kõige rohkem. Mis siis, kui Karlil polnudki ta vastu enam tundeid, vaid ta kasutas naist

lihtsalt ära? Ega helistagi enam, vaid maksis intiimse koosolemise

abil hoopiski kätte selle eest, kuidas naine temaga minevikus käitus?

Miks ta muidu hotellitoast ära minnes poole sõnagagi uut kokkusaamist ei maininud? Mida rohkem Sandra küsimusi edasi ketras, seda kahtlasem asi tundus – oli väga võimalik, et see oligi vaid ühekordne seks, ei midagi enamat! Ei tundeid, ei armastust, ei mingit soovi suhet uuesti alustada. Miks oleks pidanudki? Oli ju Karlil kodus kena noor naine, kellega koos ühist elu üles ehitati ning lastki

prooviti saada. Sandral läks sellest mõeldes süda pahaks.

Mõistes, kui suure tõenäosusega ei kohtu ta enam Karliga kunagi, ajas naine end voodist välja ja seadis sammud vannituppa. Lootuses

mõtted reaalsusest eemale saada, pani mobiilis mängima playlist’i. Oleks see siis olnud nii lihtne! Oi ei! Mõrult laulis tujust ära Sandra koos Grete Paiaga, kes sarnaselt temaga enda keha samuti kasutada andis, ainult selle vahega, et toimuvaga nõus oli.

Kuhu see teeb küll viib

Kas ükskord tagasi

Et võiksin leida ma ennast uuesti

Ma oodata ei saand

Enam kauem ja

Kas tõesti ongi nii

Et kõik peab korduma

PLAYI

Vii mind enda juurde täna

Mööda salajasi teid

Võta kasuta mind ära, ära oota vastuseid

Seisan alasti su ette, rebin ennast ribadeks

Seda kõike ainult, ainult unustamiseks

Sulgen silmad, seisatan

Mõtlen tihti mis meist saab aga ei

Seda ju keegi ei tea

Otsin uurin koputan

Mõtlen kes võiks avada minu sees

Südame ukse veel

Vii mind enda juurde täna

Mööda salajasi teid

Võta kasuta mind ära

Ma seisan siin ja palun

Vii mind enda juurde täna

Mööda salajasi teid

Võta kasuta mind ära, ära oota vastuseid

Seisan alasti su ettе, rebin ennast ribadeks

Sеda kõike ainult, ainult unustamiseks

„Lükkame koosoleku viisteist minutit edasi!“ hüüdis Pille üle toa, selgitades kohe: „Ootame Karoline ja Denissi ära.“

Kummaline ängistav tunne rinnus, seisis Sandra kontori akna all, kohvitass käes, silmad naelutatud hooneesisele. Kella järgi oli Deniss

iga minut taksoga lennujaamast tööle jõudmas. Naine ei tahtnud, et abikaasa juba saabuks. Korralagedus, mis valitses tema sees, polnud

lasknud koosoleku päevakorda süüvidagi, aga niipalju kliendikogemuse juht teadis, et temal midagi ette valmistada polnud vaja. Sellest teadmisest piisas. Minutiseier oli hakanud seinakellal kuidagi eriti rutakalt liikuma.

Jõudnud korra arvutis uutele kirjadele pilgu peale heita, saabusidki juba päevakangelased. Denissile omaselt, valju jutuga. Sandra astus uksele vastu, tervitades saabujaid põgusa naeratusega. Tundus, sellest jäi ühele neist väheks. Deniss tuli lähemale, haaras kalli abikaasa oma embusse ning hüüdis üle tema õla: „Meie poolest võib meeting’uga pihta hakata!“

Kuulanud messilt saabujate muljeid, sealhulgas Denissi ülevoolavat kiidulaulu Karolinest kui erakordselt heast läbirääkijast, tänu kellele võib oodata peagi võimalikku koostööst Bonnier Grupiga, võeti üksipulgi läbi kogu päevakord. Hajameelne Sandra kuulas ja mõtles paiguti kaasa, aga sõna palju ei võtnud. Õnneks polnud arutletavad

teemad otseselt tema haldusalas ka, seega sai ta tiksuda omasoodu kordamööda päevakorra punktidega iseenda arutelu erinevates järkudes, mis ei haakunud ligilähedaltki ajakirjandusega.

Koosoleku jooksul jäi Sandra mitu korda silmitsema oma abikaasat, vaagides alateadlikult viimase plusse ja miinuseid. Kolleegi, mehe, abikaasana. Üldsegi mitte tahtlikult, vaid iseenesest. Seda oli lihtne teha, kuna too enamuse ajast rääkides Sandra kõrval istuvale

Karolinele otsa vaatas, säästes nii enda teadmata segaduses abikaasat.

Sandra oli olnud Denissiga koos juba rohkem kui kuus aastat.

Elanud ja töötanud ilma tülide ja lahkarvamusteta. Vaaritanud küll

ühiselt kodus toitu ja käinud gurmee-restoranides mekkimas sealsete kokkade roogasid. Suusatanud talvel Harjumaa laugete metsade

vahel ja Põhja-Soome järskudel mäenõlvadel. Külastanud teatrietendusi ja kontserte. Nii Eestis kui ka mujal Euroopas. Käinud puhkusereisidel ja komandeeringutes. Tihti kahekesi, mõnikord seltskonnaga, vahest mõne kolleegiga. Nagu nüüdki, mil Deniss oli külastanud

Londonis ajakirjandusmessi koos Karolinega. Mis polnud sugugi esimene kord, kui need kaks koos ettevõtet esindamas käisid, pannes Sandra Karoline suhtes tänulikkust tundma, kuna nõnda sai ta aega iseenda tegemistele. Viimasele mõeldes käis Sandrast läbi magusvalus surin. Magus viimasel õhtul jagatud läheduse tõttu, valus teadmatusest sellele järgneva suhtes.

„Tule siia.“

Deniss katsus murelikult Sandra laupa, kui saabus aeg voodisse minna, aga naine ei tulnud ega tulnud vannitoast välja, nii et teine teda sinna otsima pidi minema. „Kas sa oled haigeks jäänud? Olid päeval kontoris ka kuidagi vaikne.“

Mis see ikka muu põhjus abikaasa apaatsusele sai olla, kui haigusevimm, kahtlustas mees. Sandra manas näole naeratuse.

„Ei, ma ei usu, et haige. Lihtsalt väga väsinud.“

Mees keksis rõõmsalt kaasa ette ja võttis talt ümbert kinni, pilgutades seejuures kavalalt silma, andes nii mõista, mis vääramatu jõuna kohe aset oli leidmas.

„No see pole küll mingi vabandus! Vaata mind! Ei mingit reisiväsimust!“

„Ehk lükkame hommikusse?“ proovis veel naine päästa, mis päästa annab. Aga ei, juba järgmisel hetkel tõmbas mees oma kallikese kättpidi magamistoa poole, suudeldes teda teel sinna nii kuumalt, nagu oleksid nad olnud üksteisest terve igaviku eemal.

Surudes endas maha üleöö tekkinud vastumeelsuse Denissi lõhna, kiire hingamise ja puudutuste suhtes, sulges Sandra silmad ning andus kohusetruult tubli abielunaisena oma mehele, teeseldes peatselt orgasmini jõudmist, et asjaga kiiremini ühele poole saada.

„Juba sel reedel?“

„Jajah, kohe hommikul.“

„Oot, aga see on ju ülehomme!“

Eva-Liisa noogutas vastuseks. Kõik oli tõsi, ta lendab koos sõbranna Ailega ülejärgmisel hommikul Egiptusesse. Mõtted, mis nüüd Sandra peas tiirlema hakkasid, ei andnud asu. See oli märk! Ta oli juba eilsest saati tundnud, et peab ära minema, kaugele kodust ja tööst. Ja eelkõige muidugi Denissist. Raske oli teeselda rahulolevat naist, kui sees samal ajal selline keeristorm möllas, mis vastuolulisi emotsioone ühest äärmusest teise pillutas. Teadmatust Karli tunnete kohta oli piin taluda.

„Kas ma tohin teiega kaasa tulla?“ hüppas Sandra kõpsti! jutunurga diivanilt püsti, jahmatades Eva-Liisat oma otsekohese küsimusega samapalju kui ennast. Kaotada polnud midagi. Kuuldust üllatunud kolleeg naeratas vastuseks.

„Ma usun küll. Helistame kohe ja küsime järele!“

Ta valis telefonis sõbranna numbri ning selgitas olukorda, saades kõnega kiirelt ühele poole.

„Aile ütles, et ongi tore, siis seltsis segasem. Vaatame ruttu, kas samale reisile on veel vabu kohti!“

Kannustatud spontaansest uitmõttest lennata olemasoleva tohuvabohu keskelt juba ülejärgmisel päeval minema, mõtlemata korrakski, mis saab puhkuse ajal tööasjadest ja asendusest või sellest,

et ta oleks võinud oma äkkminekut enne abikaasaga arutada, avas Sandra mobiilis reisiäpi ning soetas sealsamas Eva-Liisa juhendamisel endale samasuguse paketi. Kontrollides kohe peale ostu Messengeri, ega Karl kirjutanud pole. Et saaks öelda, et ta on nädalaks reisile minemas ning mees ütleks, et tal on selle üle väga kurb meel, kuna hakkab naise järgi igatsust tundma. Aga Karl polnud kirjutanud ja nii pidi Sandra oma ülevoolava elevusega üksi toime tulema. Kuniks saabus Deniss ja ta lõunale kutsus.

„Nii äkki! Ja ilma minuta?“

Deniss ei suutnud imestust varjata.

Olgugi, et Sandra teadis väga hästi, kui egoistlikult ta hetk tagasi käitunud oli, ei näinud ta endal süüd. Hoopis kergendust tundis, leides suurepärase väljapääsu olukorrast, kuhu end täie mõistuse juures mässinud oli. Ta ei tahtnud olla Denissile naine, kes ise ka ei tea, kes ta on ja kellega koos olla soovib. Abikaasa vääris ausust ja seda Sandra talle praegu pakkuda ei saanud. Sellepärast oligi hea ennast praegu olukorrast välja zoom´ida, et näha paremini tervikpilti, liikumaks edasi õiges suunas. Et aga hetkel tema sees segadus valitses, pidi ta selguse huvides kaugele ära lendama. Jätkates pisukese valega, ohkas ta tahtmatult.

„Tean, et see tuli tõesti äkki ja ma polnud sellest sinuga enne rääkinud. Aga meil tuli naistega see mõte ja siis ma arvasin, et mis sul ikka saab selle vastu olla, kui ma soojale maale puhkama lähen ja sa oleksid nagunii nõus olnud. Jõuaksin täpselt sünnipäevaks tagasi. Ja see on vaid naiste reis, sorry…“

Mananud näole patukahetseja ilme, sättis Sandra huuled torru.

„Ma loodan, sa ei ole pahane.“

Deniss muigas.

„Ei ole muidugi! Eks sulle kulub see puhkus ära küll, oledki koguaeg tööga ülekoormatud olnud.“

Naine hingas kergendatult. Õhtul võis minna poodi rahuliku südamega uusi bikiine otsima.

„Aitäh.“

Käes oli juba reisi neljanda päeva hommik, Karlilt ei endiselt sõnakestki. Viimasest kohtumisest oli möödas kuus päeva, mille jooksul polnud leidnud mees ei aega ega tahtmist endast mingitki elumärki anda, kui jätta välja asjaolu, et Sandra Swissôtelis Facebooki üles riputatud pildile lahkuminekust järgmisel päeval südame pani. Mitte tavalise laigi, vaid just südame. See tähendas naise jaoks palju, selgitamata ometigi, miks mees talle pärast tuliselt kirglikku õhtut midagi kirjutanud polnud, kasvõi paari sõnagagi.

Sandra tõusis Sharm El Sheikhis maitsekalt sisustatud hotellitoas tavapärasel ajal kella kaheksa paiku, tänulik, et see tervenisti tema päralt oli. Nii sai ta olla segajateta üksi iseenda ja oma mõtetega. Seda enam, et Aile ja Eva-Liisaga eelmisel päeval jahiga merel sukeldumas sai käidud, mis enda järel mittemidagitegemise puhverpäeva vajas.

Nii ta siis tegigi praegu mitte midagi muud, kui seadis sammud restorani terrassi poole, et lasta end hommikustel päikesekiirtel paitada ja uhkes üksinduses maitsvat hommikusööki nautida, kuna reisikaaslased tavaliselt kümne paiku ärkasid.

Ilus oli siin, hingematvalt ilus. Egiptuse turismipiirkonnas oli

Eestiga võrreldes teistmoodi ilu, midagi sellist, milleta ei saaks anda puhkusele puhkuse nime. Ilu, millest oli võimalik saada osa

vaid kohapeal olles ning mida ei saanud ka parima tahtmise korral

kohvrisse pakkida ega külmale kodumaale kaasa võtta. Ilu, mis õhkas endast romantikat ja lausa nõudis kellegagi jagamist, lubades olla nõnda veelgi lummavam. Ilu, mis pani selle imetleja vaikselt ohkama. Sandra libistas pilgu üle telefoni ekraani, lootuses näha seal oodatud ridu, et siis paradiislikku vaibi vastu saata. Null teksti. Karlilt siis. Jah, Denissilt oli igahommikune tervitus ja natuke muud juttu ka, aga ilu, seda hunnitut taevalikku ilu, mille keskel Sandra viibis, seda ei tahtnud ta miskipärast kellegi teisega peale Karli jagada.

Ta vastas lühidalt abikaasale ja paarile kiiremale e-kirjale ning jäi vaatama eelmisel päeval merel tehtud pilte, kerides mobiilis üles ja alla, jäädes peatuma ühel, kus koos Eva-Liisaga bikiinides jahi tekil poosetas. Tuul sasis naistel juukseid ja päike paistis kella-kahenurga-alt, taevas oli helesinine ning meri tumeroheline. Ideaalne kooslus.

Lõpetanud soolase toidu, tõi Sandra endale kohvi ja kohalikke hõrgutisi, kuklas tiksumas üks mõte. Kiiret polnud aga siiski, küsimus Mis oleks kui…? oli saanud tema peas hoo sisse, janunedes tähelepanu järele, mida viimase nädala jooksul tuntavalt nappis.

Postitus Instagramis või Facebookis ei oleks olnud hea mõte, kuna ta poleks saanud jaole, kas Karl on seda näinud. Story vaatamine jätab aga endast jälje ja nõnda on võimalik saada jälile, kas noormees on tema seksikat pilti näinud, mis tähendas ühtlasi teadasaamist asjaolust, et Sandra temast tuhandete kilomeetrite kaugusel on. Siis ehk

kirjutab mees ja avaldab igatsust, võib-olla tahab isegi järele lennata.

Pikemalt mõtlemata pani Sandra story üles, jättes kirjutamata, kus ja kellega oli. Lisas vaid suvise lainete loksumise muusika, mis ärgitaks Karli talle kirjutama ja küsima, kuhu ta puhkama sõitis. Ootusärevus rinnus, pani Sandra rahulolevalt telefoni käest, lastes hea

maitsta pisikestel pistaatsiapuruga kaetud šokolaadikoogikestel ning rüübates peale vahustatud piimaga kohvi, mis täna hommikul eriti hästi mekkis.

Kaks tundi hiljem oli 254 Facebooki-sõbrast vaadanud Sandra story’t 61, välja arvatud Karl. Tund hiljem 88, välja arvatud Karl. Sealt edasi veel tund hiljem 104, välja arvatud Karl. Mõned kaasaelajad olid lisanud ka ahhetavad kommentaarid, ilmselgelt nende seas Karli polnud.

Pikutanud koos Eva-Liisa ja Ailega mere ääres päikesevarju all tunni jagu, nina raamatus, kuigi ise kiivalt telefoni jälgis, ei jätkunud Sandral lõpuks kannatust. Kuivõrd postitas ta pilte väga harva ja story’sid praktiliselt üldse mitte, oli ootamine korralik väljakutse. Mõeldes story juba maha võtta, kalkuleeris naine nobedasti.

Kui see läks üles kell 9 ja sellest on praeguseks möödas neli tundi, siis järelikult on kell 13. Eesti aja järgi 12. Ehk on täna Karlil pangas nii kiire tööpäev, et ta pole jõudnud Facebooki jälgida?

Sandra otsustas tunni jagu veel oodata, kuna selleks ajaks oli Karlil lõunasöögiaeg läbi ja kui ta siis ka ei olnud story’t vaadanud, kirjutab talle.

Pealelõunane aeg liikus õhtusse aeglasemalt veel kui tigu jalutades. Sandra jälgis mobiilil valvsalt kella, käis vahepeal ujumas ning lubas endale aja täiteks ühe Piña Colada ning istus tagasi varju alla. Karlist ikka ei kippu ega kõppu. Hästi, otsustas Sandra, ning avas Messengeri. Viimased read oli ta ise kirjutanud eelmisel teisipäeval, kui Karli Swissôteli kokteilile kutsus.

Raske oli alustada vestlust, kui polnud teada, mida teine temast arvas. Võib-olla ei olnudki Karlil enam huvi edasi suhelda, tobe lugu, kui ta nüüd kirjutab ning pika ninaga jääb. Kellaaeg oli iseenesest

sobiv, Karlil oli tööaeg ja nii ei saanud sõnum Teele silma alla sattuda. Teoreetiliselt. Kes ei riski, see šampanjat ei joo, ütles naine endale, ning alustaski juttu. Mida oli tal kaotada?

Tervitused päikese alt! läkitas ta teele lühikese ja lihtsa sõnumi, lootes, et nüüd ikka noormees tema story’t märkab.

Vaikus. Minut. Teine. Kolmas. Neljandal saabus vastus.

Ahoi! Ohhoo, kas läksid suve pikendama?

Story’t oli vaadatud. Ju selle peale see „Ohhoo“ tuligi. Naise süda pakatas õnnest. Õnnelik küsimuse üle, mis näitas, et mees tema vastu mitte ükskõikne ei olnud, valis päevitaja vastamiseks hoolikalt sõnu.

Jah, tulin veidi puhkama :) jäi ta tagasihoidlikuks, kuigi oleks tahtnud hoopis öelda, et põgenes reaalsuse eest, millest oli saanud Karli tõttu

hullumaja puhvet.

Vaikus. Südame kloppides jälgis Sandra vestluse akent, kust oli näha, et mees ei olnud enam aktiivne.

Kirjutada ise midagi? Tark ei torma, ütles ta endale. Ja õigesti tegi. Sest hetk hiljem oli vestluskaaslane tagasi.

Kellega oled? Kui hotellis olime, sa ei rääkinudki, et puhkama lähed.

Mõtlesin just, et võiks täna koos lõunale minna, aga nüüd jääb see vist

ära

Vist? Sandra hakkas kõva häälega naerma. Vaatas siis reisikaaslaste poole ja vabandas viibates. Nädala jagu raske süda oli asendunud tohutu kergusega. Lõpuks.

Töökaaslase ja tema sõbrannaga, kolmekesti oleme

Lihtne oli olla aus.

Oleks tõesti olnud tore koos lõunatama minna, aga selleks ajaks kui ma tagasi jõuan, on Sul juba…

Ta arvutas kiirelt näppudel.

…neli lõunat söödud. Ja siis tuleb nädalavahetus.

Ta jättis otsa lahti, lootes, et selle võiks kokku siduda mees. Pakkudes näiteks välja, et nad võivad nädalavahetusel samahästi kokku saada. Aga Karl ei saanud ilmselt vihjest aru või arvas, et nädalavahetus üksnes perega veetmiseks on. Ega ta muidu juttu mujale viinud.

Kus oled muidu?

Egiptuses

Ja seal on soe?

Oojaa, hetkel 29 kraadi. Kuidas Eestis?

Tore oli Karliga jälle ladusat juttu ajada. Nagu polekski vahepeal kuus aastat mööda läinud.

Meil siin 10, seega suts vähem :)

Suts jah, et mitte öelda Antarktika :D elavnes Sandra, mõeldes, kuhu jutuga edasi tüürida, et ainult ilmast ei peaks rääkima. Ta tahtis niiväga teada, mis plaanid noormehel temaga on.

Oot korra! Sai ta vaid vastuseks. Ja taas saabus vaikus. Kuni… kuni

ilmus ekraanile Karli nägu ja mingi roheline nupp, millele naine vajutas, sest jutt oli ju pooleli jäänud.

No tere! Ma sõidan nüüd autoga, saame rääkida…

Sandra ehmatas ennast soolasambaks, lülitades Facetime’i kõne kärmelt kinni. Mida ometi Karl mõtles, et niimoodi pildi ja häälega helistas! Naine vaatas kohkunult Aile ja Eva-Liisa poole ja oli aru saada, et nendeni oli kõne kostunud. Väga tobe olukord. Ta ei osanud teha muud, kui kehitas naeratades õlgu, kribades sedamaid mehele.

Kuuuuuule, ma ei saa ju rääkida praegu, ma pole üksi!

Teksti vaadati, aga ei vastatud. Küllap ei saanud Karl autoroolis kirjutada, mis oli täiesti arusaadav. Nüüd, kus Sandra sai aega rahuneda, jõudis talle kohale, kui tore see tegelikult oli, et Karl helistas. Ja veel koos videoga! Need loetud sekundid, mil ta noormeest nägi, täitsid südame ääretu rõõmuga.

Käinud end lainetes jahutamas, võttis naine taas varju all koha sisse ning lülitas telefoni tagasi wifi-võrku. Ta ei saanud riskida, et Karl vahepeal midagi kirjutab ja naised näha võivad. Ükskõik, kui ta oleks mobiili ka rannakotti pistnud või räti alla peitnud. Ikka oli oht, et naised otsivad sealt midagi ja ta võib neile vahele jääda. Oli ju Eva-Liisa Denissi töökaaslane. Niisiis lülitaski ta kindluse mõttes wifi välja. Olles nüüd ühenduses tagasi, oli näha, et noormees oli kirjutanud.

Aijaa, tuhat vabandust! Sõitsin lõunale ja siit kohe edasi Sauele, seal

üks kohtumine. Kuidas siis päevitamine edeneb? Kas bikiinidest on juba valged triibud?

Nii viisakas, mõtles Sandra. Räägib ümber nurga bikiinitriipudest, selle asemel, et pilti küsida. Aga vähemalt ei vestelnud nad enam ilmast. Ta otsustas veidi vürtsi lisada.

Vot ei ütle. Pead ise järgi vaatama. Aga mõnus on siin küll, nii hea on vihmasest Eestist eemal olla

Sandra oleks soovinud lisada, et eemal küll vihmasest Eestist, aga sugugi mitte temast, kuna Karlist väga puudust tundis. Ilmselgelt ei saanud ta aga seda teha, kuna endiselt ei teadnud, kas noormees ajas juttu jutu pärast või oli sellel ka sügavam mõte.

Vastuseks tuli:

:) :) :)

Ah et kohe järgi vaatama… Tead, see meie viimane kohtumine…

Sandra hoidis hinge kinni. Mees jätkas.

Kuidas nüüd öelda… Ma ei teagi ausalt öeldes, kas see oli hea või mitte nii hea mõte, mis meie vahel juhtus. Mida rohkem me suhtleme, seda keerulisemaks kõik läheb. Vähemalt minu jaoks

Kas võib olla, et ta kahetseb seda õhtut?

Sandra neelatas, süda rinnus lööke vahele jätmas.

Kas sa ei soovi enam suhelda? Kui ei soovi, siis ütle palun seda ja

teeme nii

Loll tunne oli nüüd, kuna ta ise oli vestlust alustanud. Sandra tundis, kuidas meelekohtades hakkas taguma, pulss tõusis ning maad võttis kerge paanika. Karl ei vastanud. Minut. Kolm. Viis.

„Me läheme vette! Tuled ka?“

Kutsutu jõllitas üksisilmi mobiili, kuulmata küsimust. Tema kõrvale jõudnud Eva-Liisa vaatas murelikult kolleegi.

„On kõik korras?“

Sandra tõstis silmad, varjudes sekundiga laia naeratuse taha.

„Ühe tööasjaga jageleme siin… Oota, mida sa küsisidki?“

„Ujuma kutsusin!“ naeris kolleeg rõõmsalt teises maailmas oleva Sandra üle. „Ja peale seda peaks lõunasöögile minema. Varsti aeg läbi.“ Ta võttis kübara peast ja toetas selle Sandra päevitustoolile. „Noh, tuled?“

Sandra vaatas telefoni. Karl oli kirjutanud.

„Aitäh kutsumast, käisin just, jätan seekord vahele. Ja ma vist lõunale ka ei tule, kõht veel hommikusöögist täis,“ luiskas ta nii, et suu suitses, lootes võita rohkem aega Karliga jutustamiseks, kuna oli teada, et õhtul hotellis mingi show-programm oli tulemas, kuhu nad ennast kirja olid pannud. Siis pidi ta Aile ja Eva-Liisaga nagunii koos olema. Just, pidi. Sest nii tundis Sandra, samal ajal kui Karl temalt telefonis vastust ootas. Praegune aeg kuulus vaid neile kahele. Õhtul on ta Aile ja Eva-Liisaga, hetkel aga ei pidanud. Ta avas kiirustades sõnumi. See, mis seal kirjas oli, võis tähendada nende lõppu, ent ühtlasi ka jätku millelegi elukestvale.

Mehe vastus sundis südame seisma ja surus hinge kinni. Liiga aus oli see. Liiga tõsi. Sandra ei tahtnud nii ausat vastust. Korraga tundus kõik nii vale. Nii õige. Peas trummeldas ja kõrvus vilises. Ta viskas telefoni kotti.

Mäletamata suures emotsioonide tulvas sõnumi kahte esimest sõna, olles pimestatud üksnes viimasest lausest, tuues kogu fookuse vaid sellele osale tervikust ja kinnitades endale, et see oligi Karli vastus nende ühise tuleviku kohta, hüppas Sandra toolilt püsti, lülitas telefoni välja, tõmbas bikiinidele kleidi peale, lükkas plätud varba otsa, viskas räti üle õla ja haaras koti. Vaatas korra mere poole ja nähes, et teda märgati, lehvitas naistele hüvastijätuks ning sammus puperdava südamega hotellitoa poole.

See oli esimene kord, kus ta sai aru, et nad ei olnud oma suhete sasipuntras Karliga kahekesi. Neid oli kokku neli. Isegi viis, kui Miat ka arvestada. Ta oli keskendunud kogu aeg ainuüksi endale ja Karlile. Kas neil võiks olla ühist tulevikku. Mida Karl temast arvab. Kas mees teda endiselt armastab. Mõtlemata korrakski selle peale, et juhul kui nad peaksid tõesti oma suhet edasi arendama, kui palju haiget saaksid sellest Deniss, Teele ja Mia. Selge oli, et nii nagu kunagi Vaikusel, salaja, nad kumbki enam poleks olnud nõus jätkama. Viimasele mõeldes keeras hotelli peamajani jõudnud naine ennast kannapealt paremale ning seadis sammud baari. Ta vajas ühte kokteili. Ei, isegi kahte. Vähemalt.

Õues kiskus juba hämaraks, mis tähendas, et Sandra oli veetnud baaris mitu tundi. Oli tal kuhugi kiiret? Absoluutselt mitte. Kokteil kokteili järel, vahepalaks tops pähkleid ja teine friikartuleid, aitas mõnusaks äraolemiseks rohkem kui küll. Kiirus oli praegu viimane asi, mis ennast meelde tuletas. Ta oli siin puhkusel ja kui baaris tipsutamine ning ühe erudeeritud saksa paariga erinevates maailmajagudes rändamisest lobisemine polnud puhkus, mis siis veel?

Kuniks saabus õhtusöögiaeg ja sakslased lahkusid.

Tellinud järjekordse kokteili, sättis Sandra toolil seljatoe madalamaks, lasi end poollamavasse asendisse ja kissitas silmi taeva poole, kust hakkasid üksteise järel sirama aina kontrastsemalt tähed. Mõnus oli nii. Üksinda. Hea oli vahest üksi olla.

Liikunud praktiliselt kogu täiskasvanuelu ühest suhtest teise, ei teadnud ta, mida tähendab päris oma vaba aeg. Ilma ühegi kohustuseta töö, mehe, Siimu ees.

Kus olid ja mida tegid Eva-Liisa ning Aile, temasse ei puutunud. Olid vaid Sandra ja tähed. Lonksanud suure sõõmu karastavast kokteilist, pani ta klaasi käest ning sulges silmad. Nüüd olid pildis vaid tema ja Karl. Fantaasias võis ju nii olla, keegi ei saanud haiget. Ja mitte keegi ei teadnud, mis toimus tema enda peas. See ongi inimeseks olemise eelis – sa võid peita enda sees ükskõik kui suurt kaost, ja mitte keegi ei oska peale vaadates öelda, mis sinu sees toimub.

Johtus see sellest, et saksa paarikese lahkumisega leidsid lõpu kõik muud maailma kitsaskohtade arutelud või sellest, et kokteilid

olid teinud oma töö, aga lootus olla pühas rahus omaette, kohal käesolevas hetkes, ei õnnestunud Sandral kuidagi. Nüüd, üksi jäädes, said allasurutud mõtted võimaluse vingerdada alateadvusest pinnale, mida need oma hiilgavates oskustes rõõmuga tegid.

Esimesena ilmus kohale süütunne, kes näitas näpuga, öeldes, et ta on isekas. Sandra ei jõudnud sellele veel hakata vastuväidetki genereerima, kui tuli hirm, kes oli võtnud seisukoha, et naises puudub igasugune

empaatia- ja häbitunne. Kui kainena oleks Sandra nendele alusetutele süüdistustele vilistanud, siis nüüd, alkoholi mõju all, olid lood teised.

Manipulatsioon töötas täisvõimsusel. Tema versus tema. Nagu poksimatšil, ainult, et lööjaks oled sina ise. Valusasti. Pildituks.

Sandra ümber ilmus tume loor, mattes enda alla värvid ja trampides

jalge alla paradiisliku ilu. Hommikusest õnnetundest ei olnud palju alles, sest polnud midagi, mille üle õnne tunda. Hotelli külastajad olid kuidagi endasse tõmbunud, baarimuusika agressiivne, jook lahja ning kohalik baarmen ebameeldivalt pealetükkiv.

Sandra ahmis õhku ja mõistes, et eelnenul temaga mingit seost ei olnud, rahunes. Ta liikus baarist eemale ning jõudnud basseinini, seisatas. Põhjavalgustusega vesi mõjus pimedas läbipaistva helesinise veega müstiliselt, kutsudes kõiki, kes tema lähedusse satuvad, end sinna kastma. Jah, ta vajas värskendust. Mis sest, et pimedal ajal oli basseinides suplemine keelatud, ja mis sest, et ta oli purjus. Sellist jahutavat värskendust oli talle hädasti vaja. Nagu kunagi Pühajärves.

Koos Karliga.

Kui Sandra kohaliku rahvatantsu etteastele jõudis, oli see juba lõppemas.

„No tere õhtust! Kus sa oled olnud? Me otsisime sind! Deniss oli juba mures, kui sa talle ei vastanud, ta on sulle mitu korda kirjutanud ja helistanud,“ kädistasid Aile ja Eva-Liisa läbisegi. Tõesti, Sandra oli telefoni rannakotti pannud ja sinna unustanudki. Ta laksas endale käega vastu laupa.

„Iššand, jah! Lüitašin ju tefoni enne väija, polnud meelški uuešti

šišše panna,“ ta pöördus Eva-Liisa poole, hoides tema tooliseljast tugevasti kinni, „šaad enna oma anna? Kijutame talle kohe vaššu, et minuga on koik koige paremaš korraš.“

Otsides taskust mobiili, ei andnud Sandra väljanägemine teisele rahu. Rääkimata tema konditsioonist.

„Kus sa siis olid? Juuksed veel märjad ja… Juuksuris käisid või?“

Märgates siis loiku maas, kohkus. „Kuule, sa tilgud ju üleni!“

Vindine Sandra ei osanud selle peale muud kosta kui pahvatas

naerma. Kuigi tema sees keerlesid ja pöörlesid endiselt kõik päeva jooksul kogetud emotsioonid, mulksudes koos sisse joodud kokteilidega üles ja alla, naeris ta südamest.

„Tilgun jahh! Käišin ujumass…“

„Praegu, pimedas?“

Sandra noogutas. Mõistes, et kolleegist hetkel väga kirjutajat pole, saatis Eva-Liisa Denissile sõnumi, kus tegi neist kolmest tantsijate taustal selfi ja ütles, et kõik on hästi, Sandra oli vaid ujumas käinud.

Teema maas, suunduti koos tubade poole. Jõudnud aga ukse taha, selgus, et ujujal polnud ei kotti, ei mobiili ega toa võtit. Meenutades, kuhu see jääda võis, kõnniti tagasi baari poole, kust õnneks kott kogu sisuga tooli kõrvalt maast leiti.

Miks Sandra end täis oli joonud ja õhtul pimedas veel ujuma läinud, ei hakanud Eva-Liisa ega Aile oletama. Kogu loo juures tundus neile kõige imelikum see, et Sandra nendest eraldus ja üksi soovis olla. Tuldi ju siiski reisile kolmekesi. Aga ju siis leidis ta hotellist inimesi, kelle seltskonnas end hästi tundis, ja mis selles siis halba. Lõpp hea, kõik hea. Arvanud, et ju ongi see Sandra eripära – toimetada reisil mingeid asju omapäi –, ei teinud teised olukorrast numbrit. Sõbralikult sooviti üksteisele head ööd ning lepiti kokku, et saadakse homme ennelõunal jälle mere ääres kokku. Reisi lõpuni oli veel kaks pikka päeva, mil sai lasta end päikese käes praadida.

Saabunud tagasi tuppa, kukkus Sandra jõuetult tugitooli. Tema sees polnud raasugi seda energiat, mis hommikul. Liiga valusasti oli päeva teine pool teda kohelnud. Kas just ebaõiglaselt, aga valusasti kindlasti. Vedanud end tualetti ja teinud seal häda, kiskus ta

peeglisse vaatamata endalt riided ning tuikus voodisse. Rullus siis teki sisse ja kutsus ennast korrale, öeldes, et tema ei ole naine, kes end vägisi kellegi kaela riputab ja korvi saades saba jalge vahele tõmbab. Ei. Sandra oli soliidse ja lugupeetud Deniss Oja abikaasa, kes nägi laitmatult hea välja ning töötas väärikal positsioonil. Tal oli kena kodu, garaažis S-klassi Mercedes Benz, palju häid tuttavaid, huvid ning hobid. Tema kadestamisväärses elus oli olemas kõik vajalik, mis ühel heal järjel inimesel olema peaks, kuhu mitte kellelgi polnud õigust tungida ei füüsiliselt, emotsionaalselt ega vaimselt. Lõpetades iseenda manitsemise, neelates praegu pisaraid, oli olukord ent sootuks vastupidine. Miks küll on teoorias kõik nii lihtne ja praktikas võimatu? Miks peavad tundma inimesed tundeid, mis neid armastusele avades kõikvõimalikul moel laostavad, jättes alles vaid riismed, millega pole midagi pihta hakata? Ei endal, ei teistel…

Tõmmates keha kägarasse ning nuttes end katkendlikku unne, peas kummitamas mõtted Karlist ja kehas mässamas igatsus tema sooja läheduse järele, komberdas naine öö jooksul mitu korda vetsu oksendama, et siis neljakäpukil tagasi voodisse roomata ja ennast edasi haletseda.

Korjanud hommikul vannitoa põrandalt märjad riided kokku, viinud need rõdule kuivama, võtnud kaks valuvaigistit, käinud pesus ja takseerinud peegli ees kottis silmaaluseid, kuivatas Sandra juuksed ning pani riidesse. Jäi siis voodile istuma, puurides pilguga rannakotti. Aegluubis kaevas ta sellest välja mobiili, tahtmata seadet sisse lülitada. Liiga piinarikas oli olnud tänu sellele eilne päev. Ja öö. Täpsemalt siis – sõnumile, mille see edastas, tuues üles liiga palju ebavajalikke tundeid ja luues pinnase ebakindluseks, mis Sandra õiguse

armastusele kahtluse all seadis. Vähemasti tema enda silmis. Teades, et ta peab seda nagunii varem või hiljem tegema, lülitas ta telefoni sisse.

Karl oli lisaks eilsele midagi juurde kirjutanud, seda oli Messengeris tumeda paksu kirja järgi kohe näha. Deniss oli ka. Ja Johanna. Siimgi üle mitme nädala. Ning Eva-Liisa. Sandra võttis sõnumid

üksteise järel lahti. Johannaga lubas ta lobiseda kõigest lähemalt, kui reisilt tagasi jõuab. Eelkõige seetõttu, et selle aja peale parem tuju on, aga seda ta ütlema ei hakanud. Siis vabandas Denissi ees, et telefonist eemal oli olnud, kinnitades, et temaga on kõik hästi. Eva-Liisale polnud vaja midagi vastata, kuna nad olid eile juba kokku saanud.

Pojale kirjutas neist kõige pikemalt, saates talle mõned pildid ja muljetades puhkuse tipphetkedest, ning palus Lennet tervitada. Avades siis viimasena hingevärinal Karli sõnumi, lugedes rahulikult uuesti üle nii eile nähtud kui ka hiljem juurde lisatud teksti.

Mitte kunagi varem polnud täheldanud Sandra, et põõsad nii tihedalt värvilisi õisi täis on tipitud ja linnud neis nõnda armsasti vidistavad! Kepsides sulgkergel sammul mere poole, et kurnatud keha enne hommikusööki karges vees turgutada, naeratas ta enda ette. Õrn tuuleiil kandis naise ninna suvise õhu lillelõhnalist hõngu, mängides hellasti tema õhukese kleidikesega, tuletades seeläbi meelde, milleks inimesed siia ilma sündinud on. Ei, nad ei ole sündinud selleks, et suruda alla oma tundeid ja elada sissepoole, varjata elujanust pulbitsevaid ootusi ja määrata juba eos hukule lootusi, eitada oma inimloomust või mängida kedagi teist.

Halvim, mida keegi endale teha saab, on kaotada end ärevusse, teeseldes teistele õnnehormooni oksütotsiini üledoosi elavat näidet,

kõndides ise köiel lootusetuse kuristiku kohal. Teades, kui palju aega on võimeline raiskama inimene iseenda seatud hirmu kütkeis, kujutluste ahastuses ja eelarvamuste lõksus, keeldus Sandra olema üks neist. Tema oli sündinud siia maailma selleks, et olla õnnelik! Eilsest piisas. Täna oli uus päev, täis määramatul hulgal rõõmu ja helgust. Ja mõistagi lootust, milleta sellise laia naeratusega Sandrat poleks hommikupäike tervitada saanudki.

Mõeldes peagi saabuvale paljulubavale päevale, mil ta koos noormehega viimase ettepaneku kohaselt kusagil linnamürast eemal terve nädalavahetuse veedab, sööstis Sandra vahustesse merelainetesse, andes end üleni nende meelevalda.

Sukeldudes üha uue ja uue vahutupsuga laineharja sisse, naeris ta enda üle, kui rumal oli eile olnud, jättes Karli sõnumis tähelepanuta kaks esimest sõna, mis tegelikult kõik ütles, kui ta oli küsinud, kas mees ehk ei soovigi enam suhtlust jätkata. Koondades fookuse ülejäänule.

Muidugi soovin. Ma siin mõtlen vaid kui palju lihtsam kõik oleks, kui me poleks vahepeal lahku läinud. Minul Teelega, Sinul Denissiga. Me ei taha ju neile haiget teha.