Helene Moss

Kõik romaanis „7 päeva“ aset leidvad sündmused ja mainitud tegelaskujud on väljamõeldised ega oma reaalsete inimestega mingit seost. Samuti ei peegelda ühegi olukorra kirjeldus ega sellest tulenev arvamus autori isiklikku seisukohta. Kogu romaani materjal on autorikaitse objekt ning kaitstud autoriõiguse seadusega. Ükskõik millise romaani „7 päeva” katkendi kasutamine ja/või levitamine ärilistel eesmärkidel ilma autori eelneva kirjaliku nõusolekuta on keelatud ja karistatav, mille eest võib rikkujat oodata tsiviil- või kriminaalkaristus. Romaani materjali võib kasutada siis, kui tegu ei ole sooviga saada majanduslikku kasu, vaid informatiivsetel, hariduslikel ja teaduslikel eesmärkidel või isiklikuks tarbeks – sellisel juhul tuleb ära märkida autor ja allikas.

Toimetaja Anu Rooseniit

Küljendaja Sille Martma

Kaanefoto Shutterstock

ISBN 978-9916-4-2436-0

Trükitud OÜ Greif trükikojas

Pühendan selle raamatu kõigile, kes usuvad, et juhuseid pole olemas.

Autor

Juuni 2024

Veebis on võimalik tasuta lugeda kolme esimest peatükki:

2. 3. 4. 5. 6. 7.

1. päev

Pühapäev, 25. august

Kui samasugune, ent siiski silmaga nähtavalt teistmoodi oli täna kõik. Viimane kord, kui Lotta saarel käis, oli eelmise aasta kevadel. Ja nüüd oli suve lõpp. Mandrilt saabunu tõmbas kohvri aia äärde, seisatas värava ees ja võttis endale hetke.

Üle aia tervitasid tulijat aupaklikult kollased päevalilled, mille päikeseliste õite ümber sumisesid mõnusalt pehmed karvased mesimummud, joovastunud nektarist, mida saabuva sügise lähenedes siinkandis iga päevaga aina vähemaks jäi.

Unelev naine sulges silmad, hingas sügavalt sisse puhast õhku ning lasi soojadel päikesekiirtel end rahumeeli paitada. Harjumatu vabadusetunne, sõnulseletamatu rahulolu ja sügav sisemine äratundmine, et ta oli jõudnud lõpuks õigesse kohta, tõid naeratuse näole. Tundus uskumatu, et ta oligi siin. Õnneliku, tasakaalus ja endaga maksimaalselt rahulolevana ehk siis kõike seda, mida Jack ütles, et Lotta ei saa temata mitte kunagi olema.

Kui imeliselt hea oli olla eemal kõigest ja kõigist! Eesmärk, mille naine endale kahe kuu eest püstitas, oli tänaseks täitunud, pakkudes küll ei midagi muud kui üksnes teadmatust, olemata samas üldsegi hirmutav, vaid tekitades hoopis meeldivat närvikõdi. Jah, Lotta oli

valmis minema vastu tulevikule, milles ei terendanud midagi lubavat, aga mille ootuses iga ihurakk põnevil oli.

Ükskõik mis ka ees ootas, tundus peale lahutust siin eksiilis olla parem kui linnas, kus ta suurema rõõmuta viimased üksteist aastat elanud oli. Elanud ja töötanud ning eelkõige teiste huve teeninud, millest tänaseks rohkem kui väsinud oli. Väsinud olemast ideaalne abikaasa ja kuulikindel kohtuvaidluste advokaat. Jah, ta oli olnud oma valikutes üldpildis kogu aeg vaba, kuid tundnud ennast ometi tihti vangina. Sellest sai nüüd ajalugu. Tänasest algas

Lotta jaoks uus elu, koosnedes sada protsenti vaid tegemistest tema enda soovide järgi, kus prioriteediks tema ise. Mitte enam Jack või kliendid, ei.

Uue elu alustamiseks ei olnud võimalik ette kujutada täiuslikumat aega ega kohta kui siin ja praegu. Ei unes, ei ilmsi. Eesolev nädal kuulus tervenisti vaid ja ainult talle. Ja siis vaatab edasi, kus ja kuidas. Kas ta kolib kogu oma kodu lõplikult saarele või jätab tagavaraks ka linnakorteri, kuhu põgeneda juhul, kui siinne üksindus liiga kurnavaks muutub. See oli väga oluline otsus, sest ta polnud kunagi päris üksi olnud. Sellepärast ta sellega ei kiirustanudki.

Lotta tahtis elada nüüdsest päev korraga, et anda endale võimalus kohaneda uue eluga samm sammu haaval, kuna äsjane abielulahutus ja eesootav elukorraldus omajagu juurdlemist vajasid. Mõeldes eesootavale elule, kerkisid unistaja suunurgad magusalt üles. Ta oli oma elus uueks peatükiks nii valmis.

Sulgenud enda järel värava, viis Lotta kohvri tuppa, kontrollis möödaminnes, kas koristajad olid kõik korda teinud ja külmkapi toiduga täitnud. Näinud, et töö oli laitmatult tehtud, heitis riided seljast ja sõna otseses mõttes lendas basseini äärde. Nii imeliselt

hea oli olla kaugel linnakärast, tänavatolmust, liiklusummikutest, kella peale kiirustamisest, alalõpmata kuklasse hingavatest kohustustest ja, mis peamine, pidevatest telefonikõnedest. Just! Lotta oli palunud eile assistendil suunata kõik töökõned firma üldnumbrile, ostes täna saarele tulles kioskist uue SIM-kaardi, mille numbrit keegi ei teadnud. Ta isegi veel mitte. Ja selle teada saamisega polnud kiiret ka.

Lotta tardus paigale, pressides alasti keha basseiniseina külmade kahhelkivide vastu. Tema hingamine kiirenes ja süda hakkas rinnus peksma. Sest vastupidiselt oodatule ei olnudki ta oma valdustes üksi. Ju oli teda märgatud, kuna keegi liikus põõsaste vahel kindla sammuga basseini poole.

Karjuda kohe appi või oodata, kuni tulija temani jõuab ja siis karjuda, ei olnud kummalgi juhul juba seepärast mõttekas, et ehk polnudki vaja häält tõsta ja tegu oli hoopis arusaamatusega, mis hetke pärast iseenesest laheneb. Pealegi ei oleks tema appihüüdu nagunii keegi kuulnud. Ja kui ka oleks, poleks sellest suuremat kasu olnud, kuna ta värava ise hetk tagasi lukustas. Peas poolt- ja vastuargumentide virvarr, oli basseinist väljahüppamiseks ja tuppa jooksmiseks tegelikult juba niikuinii hilja. Suutmata otsustada, milline käitumisviis hetkele kohasem on – karjumine või põgenemine või mõlemad või mitte kumbki –, ei teinud Lotta midagi, jäädes äraootavale seisukohale, surudes endas kasvava ärevuse väevõimuga maha. Sest tõde pidi ju kohe selgeks saama. Ta jälgis pilguga, kuni tundmatu meesterahvas basseini juurde jõudis, uudistades tulijat sama võõristavalt, nagu teda ennastki vaadati. Pikema sissejuhatuse või selgituseta, rääkimata enda tutvustamisest, asus võõras kohe asja juurde.

„Kus teised on?“

Küsija hääletoon ei olnud just kõige viisakam, mida ei saanud aga öelda villa perenaise kohta, kelle kombed sugupuud mööda vanast aadlisoost pärinesid.

„Tere.“

„Tere jah,“ ühmas poiss, pilk samal ajal üle laiuva aia ekslemas. „Kuhu nad läksid?“

„Kes?“ ei mõistnud Lotta. Otsis võõras koristajaid? Või oli tegu kogemata valele aadressile saadetud hooldusmehega? Kuigi viimase ameti kohta oli poiss ehk liiga koduselt riides ja unise näoga, mis andis alust arvata, et ta äsja voodist oli tõusnud.

„No need meie omad. Toomas ja Ingrid ja ülejäänud.“

Lotta raputas pead. Tema oli tulnud villasse üksinda ja kohapeal ei saanud olla naise saabudes ühtegi hingelist juba sellepärast, et koristajad olid maja lahkudes valve alla pannud.

„Siin pole peale minu kedagi.“

Noormees puuris pilgu kahtlustavalt Lotta silmadesse, luues õhkkonna, mis oli kõike muud kui meeldiv.

„Kus nad siis kadusid?“

Lotta ei saanud endiselt aru, kellest jutt käis, ning pealegi tundis ta ennast äärmiselt ebamugavalt, varjates oma alastust basseinivees. Jahe hakkas ka juba.

„Vabandage, kas te annaks mulle palun tooli pealt rätiku?“

Ehkki see ei olnud vastus, mida oodati, tehti ometi, nagu palutud. Ootamatu külaline ulatas naisele räti, jäädes teda ainiti vaatama.

„Kas te saaksite selja keerata?“

„Jah, muidugi,“ taipas nüüd poiss, et oleks võinud seda ütlematagi teha.

Lotta astus veest välja, sidus räti ümber märja keha ja istus päevitustoolile. Vaevalt sekund hiljem astus võõras kõpsti! ta ette,

silmis endiselt vastust ootav küsimus, kuhu olid saanud korraga tema sõbrad, kelle asemel nüüd see poolpaljas naine oli.

„Kas ma peaksin tundma neid inimesi, keda te otsite?“

Poiss vaatas küsijat pika pilguga. Ta polnud teietamisega harjunud.

„Ma ei tea.“

Seda öelnud, võttis noormees kõrval rannatoolil istet ja haaras pea käte vahele. Lotta, kelles äratas seesugune liigutus emalikku kaastunnet, tõusis püsti ja kükitas istuja ette, hääl reetmas puhtsüdamlikku muret.

„Kas teil hakkas halb? Saan ma teid kuidagi aidata?“

Poiss maigutas kuiva suud, surudes pead käte vahel kokku, justkui oleks see akordion.

„Ma tahaks vett juua.“ Ta tõstis suletud silmil pead. „Ja peavalurohtu. Mul pole kunagi nii räiget pohmelli olnud.“

Lotta ajas end püsti.

„Ma kohe toon.“

Jätnud võõra endast maha, nägi Lotta, kuidas sel vajus pea madalale õlgade vahele.

Jõudnud valuvaigisti ja klaasitäie jaheda veega tagasi, ulatas Lotta need abivajajale.

„Olge lahke.“

Pilk naise silmis andis aimu, et teel peamajja ja tagasi olid küsimuste-vastuste niidiotsad ennast vahepeal kokku sidunud.

„Kas võib olla, et te olete üks nendest noortest, kes kolmapäevase praamiga siia puhkama tulid ja tänasega tagasi mandrile sõitsid?“ küsis ta ettevaatlikult.

Noormehe näos väljendus siiras üllatus.

„Mis mõttes sõitsid?“ Ta neelas tableti alla ja jõi klaasi tilgatumaks. „Mina olen ju siin! Ega nad ilma minuta ära ei läinud!“

Lotta vaatas uurivalt ringi, jäädes siis mõttesse.

„Kust te praegu tulite?“

Poiss viipas aia tagumises pooles asuva pererahvale kuuluva aiamajakese poole, kuhu villa rentnikel polnud luba minna. Nüüd oli küsija kord kulmu kergitada.

„Kuidas te sinna saite? See on ju keelatud ala.“

Küsitav vajutas patukahetseja ilmel huuled kriipsuks, suutmata enda kaitseks sõnagi öelda. Ent vaikusega ei lepitud.

„Kas seal on veel keegi?“

Vastaja kehitas õlgu.

„Minu teada mitte.“

Naine tõusis ja võttis suuna aiamajakese poole.

„Oodake palun siin.“

„Ei olnud rohkem kedagi.“

Poiss ajas end Lotta saabudes istukile, kattes silmad ereda päikese eest ning hakates kuuldu peale kõva häälega naerma.

„Mis sa tahad… vabandust… te tahate mulle praegu öelda, et meie kamp läks siit nii minema, et jätsid mind maha?“

Naise pilk andis küsimusele vastuse, mis oli ilmselge. Järelikult mindi, kui peale nende kahe seal kedagi polnud.

„See pole võimalik! Ingrid ei läheks mitte iialgi ilma minuta ära!“

Lotta ei osanud kuuldust midagi arvata. Praeguseks hetkeks oli praam sadamast juba otsad lahti andnud, seilates lainevahusel merel pärituules mandri poole. Õhus hõljus fakt fakti vastu. Või õigemini, eelarvamus fakti vastu.

„Mis kell järgmine laev läheb?“

Kuigi olukord oli noormehe jaoks trööstitu, ajas selline küsimus Lotta muigama.

„Ma kellaaega ei tea, aga järgmine praam läheb siit mandrile nädala pärast.“

Poisi näole ilmunud grimass kõneles väljaütlemata sõnade keeles, et temaga tehti praegu halba nalja.

„Mis asja? Mis nädala pärast? Mis ma pean nüüd nädal aega siin passima või?“

„Ei, kindlasti mitte. Siin saarel asub veel paar rendivillat. Kui need on vabad, saad seniks sinna minna.“ Eneselegi märkamatult oli naine hakanud poissi sinatama. Et asi selge oleks, lisas ta: „Tänaseni käis praam siia kaks korda nädalas. Tänasega sai hooaeg läbi ja algas uus sõidugraafik, mis tähendab, et ühendus mandriga on nüüdsest vaid pühapäeviti.“

Noormees kargas öeldut kuuldes püsti kui herilasest nõelatud.

Tundus, et ta pea oli pohmellist ja teada saadud infost iga hetk plahvatamas.

„Mul hakkab esmaspäeval kool! Ma pean homme koolis olema!“

Lotta ei teadnud, kellest tal rohkem kahju oli – kas endast, et tema lootus täna privaatselt päevitada nüüdsama rikutud sai, või võõrast poisist, kelle homne kooli jõudmine enam kui võimatu näis.

„Ma pean kiiresti helistama! Siis nad jõuavad veel laeva tagasi keerata ja mind peale võtta!“ oli noormees lootusrikas. „Kus mu telefon on? Ma helistan kohe Ingridile!“

Lotta poisi ähmiga kaasa ei läinud. Oli ilmselge, et see plaan oli juba eos hukule määratud.

„Praamil on mitusada inimest ja oma kindel graafik, mis kell peab mandrile jõudma. Vaevalt see saarele tagasi tuleb.“ Ta saatis

poisile pika pilgu. „Nägin ühte telefoni aiamaja magamistoa põrandal. Küllap on see sinu oma.“

Seda kuulnud, lendas noormees kui kuul tagaaia idülli rüpes asuva majakese poole. Ei saanud olla kuidagi võimalik, et Ingrid ilma temata saarelt lahkus! Võib-olla oli neiu läinud tualetti just sellel hetkel, kui poiss ärkas või naine majas käis, ja magab praegugi voodis magusat und ning ootab teda.

„Aku on tühi,“ tuli mossis näoga poiss peagi basseini juurde tagasi. Lootes, et täislaetud telefoniaku tekkinud olukorrale mingi hea lahenduse toob, läks ja otsis Lotta toast laadija, ühendades selle basseini ääres varjualuse pistikupessa.

„Nii, nüüd peaks laadima.“

„Jah, laeb.“

Sekund hiljem, vaevalt kui ekraanile oli ilmunud õuna märk, valiti juba kiirustades kellegi numbrit. Telefon kutsus pikalt, kõne vastu ei võetud. Siunanud pisut endamisi, helistas noormees järgmisele tuttavale. Sellele kõnele vastati kohe. Jõudmata midagi öelda või küsida, pidi hakkama nüüd hoopis helistaja aru andma.

„Kuule, siin olen… No ikka siin, kus me koos olime! Kus teie olete?“

Vaikus, mille jooksul saabus vastus, mida aimati, aga milleks veel valmis ei oldud, tõi helistaja hetkega karmi reaalsusse. Nii oligi –teised olid kõik praami peal, mis mandri poole sõitis, ja tema üksi saarel. Liiga palju oli asjade sellises kujunemises arusaamatust ja ebaloogilisust.

„Mismoodi te saite arvata, et ma ees läksin? Me tulime ju koos, miks ma oleks pidanud üksi ees ära minema? Mhm… Mhm… Aa, okei, te arvasite, et ma läksin lauale järgi. Okei, nüüd ma saan aru. Kas Ingrid on ka seal? Okei… Saad talle öelda, kui ta tuleb, et ta

mulle kohe helistaks? Ma kõllasin enne talle. Kutsus, aga ju ta ei kuulnud, sest ei võtnud vastu.“

Tundus, et küsimuste rahel ei paistnud teiselpool toru lõppu.

„Jaa, mul oli telo tühi, panin just praegu laadima… Ei, mul pole aimugi, mis nüüd saab… Kuulsin just, et järgmine laev sõidab saarelt mandrile alles nädala pärast, nii et ma püüan kiirelt midagi sebida, et siit minema saada. Helistan kohe isale, eks ta mõtleb midagi välja, saadab helikopteri või miskit, ega siin muid variante pole… Mhm, mhm… Kuule, aga las siis Ingrid helistab mulle, onju, ma ei saa aru, mis kuradi moodi ta mu siia jättis ja ise laevale läks… Jaa, annan teada, kui isaga räägitud ja lepime siis täpsemalt homsed asjad kokku! Eks ma võtan su hommikul peale ja siis õhtul tähistame. Okei, tšau praegu!“

Lotta kuulas noormehe juttu ammulisui. Poisi enesekindel lootus jõuda veel tänase päeva sees mandrile tegi talle kahtlemata au. Segamata rääkijat või sekkumata kuidagi teise plaanidesse, sättis naine end mugavamalt päevitustoolile, lubades päikesel enda heledat nahka mõnda aega ilma kaitsekreemita praadida. Täitsa põnev oli kuulata niimoodi pealt noorte asjaajamist, mis oma fantaasiakülluses Tuhkatriinu muinasjutule alla ei jäänud. Samas, mine sa tea, ehk oligi varsti mandrilt oodata helikopterit, kuigi kivisel saarel otseselt kopteritele maandumiseks sobivat platsi ei olnud, ja nii palju, kui Lotta teadis, seal kunagi ühtegi tiivulist masinat maandunud polnud. Aga mis siis ikka, ehk oligi täna see esimene kord, mille tunnistajaks tema enda silmad saavad olla.

„Tšau, isa, Dan siin! Jaa-jah, mul oli telefonil aku tühi, sellepärast.“

Oli näha, kuidas helistaja kõne ajaks meelsamini Lottast kaugemale oleks tahtnud kõndida, et aga telefon laadimisjuhtmega pistikupesasse oli ühendatud, polnud see võimalik.

„Ei, ma ei ole laeva peal. Saarel olen veel…“

Midagi polnud teha, noormehel tuli isale oma piinlik lugu ära rääkida, uskudes, et too poja nüüd imeväel mandrile võlub. Helistaja näoilme järgi võis arvata, see ootus oli ennatlik.

„Jaa, ma tuleksin hea meelega, aga pole, millega! Kui sa saadaks helikopteri, siis ma ei peaks terve nädala koolist puuduma ja siin kopitama.“

Lottal tõusid väljendit „kopitama“ kuuldes kulmud otsa ette. Mis mõttes julges keegi aja veetmist tema idüllilises villas sel maalilisel saarel kopitamiseks nimetada? Aga ta ei reetnud end, pikutades liikumatuna edasi.

„Ei, kust mina tean, palju see maksab! Kust ma seda teadma peaksin? No kui viis tuhat, siis viis tuhat… Ega ma meelega siia ei jäänud! Isa… Kuula mind palun… Eiii, kust mina selle raha võtan?! Mul on ju kõik investeerimiskontol! Võib-olla paar tuhat oleks kohe olemas… Mhh, isaaa… Anna palun telefon emale… Mis mõttes otsustatud? Kui mul oleks see raha, poleks ju probleemi!“

„Persse!“

Poiss viskas ärritunult telefoni toolile, hakates Lotta nina ees edasi-tagasi kõndima, viimasele altkulmu otsa vaadates, nagu oleks juhtunus temalgi süüd.

„Kuulsid? Kuulsid, jah?“

Töös ärritunud inimestega korduvalt kokku puutunud, ei läinud Lotta alarmeeriva olukorraga kaasa. Ta tõusis häirimatult istuli.

„Kuulsin küll. Su nimi on Dan.“ Ta sirutas käe. „Mina olen Lotta.“

Noormees vaatas enda ees istuvat naist, nagu oleks see kuu pealt kukkunud, oskamata olukorraga midagi muud peale hakata, kui terekäsi vastu võtta.

„Tegelt on mu nimi Daniel, aga keegi ei viitsi pikalt öelda.“

„Ilus nimi,“ oli kõik, mida Lotta vastu ütles, lisamata, et ta enda nimi samuti pikem on, kuna see ei tundunud hetkel asjakohane. Nad ei olnud praegu tutvumisõhtul.

„Nii et helikopter langes valikust välja, jah?“ jätkas naine.

„Mhm. Ma ei saa aru, mis isal järsku hakkas. Oleks ema samasuguses olukorras, poleks küsimustki, helikopter juba lendaks siiapoole! Ise ta tahab, et ma koolis käiks. See oli tema plaan ja ta maksab ebanormaalselt kallist hinda, et ma seal õpiksin. Ja nüüd – täiesti suva, kui ma terve nädala koolist puudun ja kusagil sitaurkas passin!“

Lotta ei suutnud uskuda, mida just kuulis.

„Kuidas palun?“

Dan pritsis sappi.

„Kusagil saarel.“

Selline diplomaatiliselt korrektne vastus silus olukorda küll kuigipalju, ent ei teinud öeldut olematuks. Põhjendamatult üleolev sildistamine tema luksusliku villa suhtes ei olnud aktsepteeritav. Lotta kissitas ilmse pettumusega silmi, mida võib-olla pandi tähele, võib-olla ka mitte, kuna samal ajal helises tähtsust täis tüübi telefon.

„Jah, just rääkisime ja ta ütles, et helikopteri hind siia on viis tuhat ja ta ei ole nõus seda maksma. Nii et ma ei teagi nüüd, mis saab. Ei, ma ei taha laenu võtta, pärast pean selle ikka ise kinni maksma. Nooh, mis sa mõtlesid? Kurat, seda läheb mul ju endalgi vaja… Kuigi jah, eks taksoga saab ka mingi aeg sõita, enne kui uue ostab… Ma pean vaatama, mis hinda Mersu eest praegu saaks. Aga kuule, kes selle ikka täna ära ostab? Mul oleks raha kohe vaja, mitte nädala pärast!“

Daniel ohkas ja see ohe tuli südame põhjast. Tundus, et variante veel sama päeva sees mandrile jõuda jäi iga hetkega aina napimaks. Ta prantsatas tigedana päevitustoolile.

„Ja miks Ingrid mulle helistanud pole? Nägid sa teda? Said edasi öelda, et ta helistaks mulle? … Nooh, miks ta siis seda teinud ei ole?“

Vahetanud mandri poole seilava sõbraga veel mõned laused, lõpetas Dan kõne. Marssis siis demonstratiivselt Lotta ette, jõllitas teda paari sekundi jagu ning viskas õhku küsimuse, mille vajadusest ei tea, kas isegi aru sai. Sõnad olid aga juba õhus nagu linnud – kord vabadusse pääsenud, neid enam kinni ei püüdnud.

„Mis teil, naised, viga on?“

Saamata küsimusest aru, või saamata üldse aru, millest selline süüdistus tuli ja miks adresseeriti see lubamatult halvustava tooniga konkreetselt temale, olles olemuselt väljendatud mitmuses, jäi Lotta juhmilt noormehele otsa vaatama.

Pruukinud liigagi ohtralt sõnu, mida poleks tarvis olnud, kooris Dan endal särgi seljast ning hüppas šortside väel, pea ees, külma basseinivette, jahutamaks nõndamoodigi plahvatusohtlikku olukorda.

Selleks ajaks, kui Lotta toast tagasi jõudis, polnud Danieli seal, kuhu ta ennist jäänud oli. Ja naine oli olnud ära maksimaalselt viis minutit. Olemaks kindel, et poiss end emotsioonide kontrollimatu tulva käes uputada ei püüdnud, kiikas ta igaks juhuks ruttu üle basseiniääre.

Seal polnud kedagi.

Mõlgutades mõtteid, kuhu Dan minna võis, pani naine veekannu käest ning võttis suuna aiamajakese poole. Märjad jalajäljed lõppesid sealsamas terrassilaudadel, nii et neist polnud suuna kindlaks tegemisel kasu.

Maja oli tühi. Samuti villa ja aed. Selge, kui otsitavat ei olnud õues ega kummaski majas, ju siis mindigi mujale oma nädalat edasi veetma, nagu Lotta oli soovitanud.

Ehkki naisel oli üksi jäämise üle hea meel, saades nii taas oma puhkusega rahus jätkata, tegi teadmine, et noormees hüvasti jätmata lahkus, meele mõruks. Oli siis tõesti nõnda raske „Head aega“ öelda?

Valanud endale klaasitäie vett ja joonud selle tilgatumaks, heitis naine mõnuledes toolile pikali ning sulges silmad. Hea oli olla jälle iseendaga, oma sisemaailma ja unistustega. Ning mis peamine – kujutelmaga sellest, milline hakkab välja nägema siin eraldatud saarekesel tema uus elu. Hingates mõned korrad sügavalt sisse ja välja, lahutas ta äsja Danieliga toimunu muust, üritades meenutada, millest tema enda ootamatu iseseisvumine ja abikaasast lahku kasvamine võis alguse saada. Ehk sellest, et nad olid mõlemad Jackiga liialt tööle orienteeritud ja eraelu seetõttu soiku jäi? Või sellest, kui mees viimastel jõuludel Lottaga kontserdile kaasa ei tulnud? Ehk ei olnudki see ühe kindla sündmuse tagajärg, vaid hoopis tõsiasi, et elu oli suunanud neid eri radadele tahtlikult ja läbimõeldult? Kas võis olla, et senisest kooselust lahtilaskmine oligi tema elule ainuvõimalik jätk? Aga millisele siis?

Daniel polnud nii kehvas tujus olnud väga pikka aega. Kui üldse kunagi. Pilvitus taevas kiirgav päike paistis armutult lagipähe, pannes pea eelmise päeva pummelungist veelgi hullemini valutama. Et juua nõnda suures koguses erinevaid alkohoolseid jooke pole hea mõte, oli järgmise päeva tarkus, millega polnud praegu enam midagi peale hakata. Suu kuivas ja enesetunne oli nii räbal, kui vähegi olla sai. Kõik, mis oli, oli halvasti.

Mõistnud, et ta siin saarel terve nädala peab veetma, sammus Dan mööda konarlikku kaldteed mere poole. Meri oli ainus, mis praeguses nõmedas olukorras mingitki lohutust tõotas. Lisaks teadmisele, et tal kuhugi mujale minna polnudki. Sinna, mäejalamil

olevasse villasse, ei saanud ta jääda sellepärast, et trots ja äng olid liiga suured. Tal oli tohutult halb. Halb selle tundmatu naise ees, kes lahkust ja abivalmidust üles näitas, ent siiski võõras oli. Ja jõhkralt halb enda ees, lastes asjadel minna nii kaugele, et ta praegu omadega seal oli, kus oli. Küsimused ajasid üksteist peas taga kui ülemeelikud lapsed. Neid oli palju, viimne kui üks vastuseta. Miks oli ta ärganud üksinda kusagil aiamajas, kui teistega koos villas pidi olema? Mis kuradima moodi sai Ingrid ta üksi jätta, kui saarele koos oli tuldud? Ning mille kirevase päralt pruut talle tagasi ei helistanud, kuigi Daniel talle juba mitu korda oli helistanud ja Toomasega sõnagi saatnud?

Noormees vaatas üle laiuva mere, mõeldes endamisi, kuidas kõik korraga keeruliseks oli muutunud. Tema elust, mis siiani lihtne ja loogiline oli, oli saanud üleöö justkui ristsõna, milles puudusid lahenduse leidmiseks vajalikud vihjed. Ja niisama tühjadesse ruutudesse polnud mõtet midagi kirjutada, kuna see lahenduseni mitte kuidagi viinud poleks.

Merele vaatamine rahustas alati. Olenemata ilmast. Sest lainetel polnud kunagi mingit muret – need kas möllasid hullumeelsetena või rullusid laisalt üle teise, kadudes ja ilmudes nagu tuju tuli või tuul tõukas. Süsteem oli lihtne, korrapärane. Nagu elu peakski olema. Mõistes, kuidas jalad teda randa olid toonud põhjusel, et meri alati hinge rahu tõi ja talle selguse huvides vastuseid võiks pakkuda, oli kogu halva mängu juures hea algus. Vaade lõpmatusse leevendas stressi, lastes sügava sisse- ja väljahingamisega lahti kriipivast ülekohtust, mille osaks ta oli saanud. Mitte küll täielikult, aga kuigivõrd, ent piisas sellestki.

Vanaisa oli ikka öelnud, kui Daniel väike poiss oli, et selgus tuleb ajaga ja kohe ei pruugigi kõike mõista, aga iga samm, iga valik

viib elus edasi. Protsessi tuleb usaldada ja mõnikord ongi teadmatus

ainuõige valik, sest nii inimene kinnitab, et usaldab elu. Ja vahest peabki olema seesama inimene üksi ja omaette, et kuulda vaikuses ja üksinduses, kes on meie kõige targemad õpetajad, mis on tõde. Sest vaid nii saavad vastused, mida inimsilm ei näe ega kõrv kuule, meid leida – tunnetades.

See juhtus eelmise aasta jõulude ajal, kui pühade tõttu mitu järjestikust puhkepäeva oli ning Lotta viimasel minutil kolleegi käest sümfooniaorkestri jõulukontserdile kaks piletit sai. Mitte ei läinud vanematele külla, nagu eelnevalt kokku oli lepitud, kuna ema endale kusagilt gripipisiku külge oli pookinud, vaid soetas õnneliku juhuse läbi samaks õhtuks need piletid, et veeta jõulude ajal koos kalli abikaasaga kvaliteetaega.

Olles ise toredast üllatusest rohkem kui õhevil, oli ta teinud viimasel tööpäeval Jackile kõne, andes teada ema haigestumisest ning pühadevaimu varasemast nautimisest kuulsate artistide muusikalise etteaste saatel.

„Ah soo,“ ei varjanud mees imestust, hoidmata ühtlasi tagasi kuuldavat pettumust. „Ja ma just mõtlesin, kuidas pärast kiiret aastalõpurallit täna õhtul vabalt võtan.“

Vaikus, mis öeldule järgnes, tundus Lottale kummaline. Ta mäletas seda imelikku tunnet tänagi selgelt. Oli ju temagi detsember töid ja tegemisi tihedalt täis pikitud, ent ajahalduses ei leidunud talle võrdväärset.

„Just! Sellepärast sulle seda kontserti vaja ongi,“ ei jätnud ta. Piletid olid ju ostetud. Ega ta neid siis prügikasti ei viska.

„Musi, ma olen sellest jõuluhullusest ja kõigist üritustest ausalt öeldes nii väsinud. Kas ma võiksin täna lihtsalt puhata? Mine kellegi teisega, näiteks Mariaga. Ma maksan piletid kinni.“

Lotta ei teadnud, kas sellise mõtteavalduse peale nutta või naerda. Miks oleks ta pidanud Mariaga kontserdile minema, kui jõulud perega koos olemise

aeg on? Ta võttis endale hetke, arutledes isekeskis, kas minna kompromissile või jääda endale kindlaks. Samas, ohvrirolli võtmine või enese kehtestamine olid mõlemad tema jaoks koduseinte vahel loomuvastased valikud. Ta oli otsustanud teadlikult olla abikaasa küljeluuna kõike muud, kui tööl pidi olema.

„Tahtsin, et läheksime koos…“

„Teeme ju alati kõike koos. Homme, kui on päris jõuluõhtu, oleme nagunii koos.“

Kuigi ütlus, et nad alati kõike koos tegid, ei olnud mehe sagedaste komandeeringute tõttu tõsi, ei keskendunud Lotta siinkohal vale ümberlükkamisele. Veider oli vaielda millegi sellise üle, mis oleks pidanud olema iseenesest mõistetav.

„Kas sa kohe üldse ei taha minna? Või natuke ikka tahad?“

„Kallis…“

„Jah?“

„Lähme järgmine kord.“

Lotta oli tundnud tookord sõnulkirjeldamatut nördimust. Kontsert oli ju sel päeval ja muid plaane samaks õhtuks null. Rääkimata asjaolust, et järgmist sama uhket jõulukontserti alles aasta pärast oli oodata.

Pannud eitava vastuse mehe ületöötamisest tingitud kurnatuse arvele, tundes talle selle puhul kaasagi, kahetsedes ühtlasi, et enne piletite ostmist abikaasaga asja läbi ei arutanud, oli ta otsustanud üksi minna. Küsimata

Maria või mõne teise sõbranna käest, kas nad oleksid soovinud kaasa tulla. Mis oli kokkuvõtteks väga hea. Sest...

Sest istudes tol õhtul üksi suurejoonelise kontsertmaja rõdul teiste paarikeste keskel, sai Lotta päriselt abikaasa vastusest aru. Jah, naisel jätkus kõrvu ja silmi imelise muusika jaoks, aga mitte ainult. Sellest olulisemgi veel oli kõige selle tundmuse keskel näha teiste paarikeste omavahelist kontakti. Seda, kuidas jagati üksteisele naeratusi ja õrnusi, nauditi kaaslase

seltskonda ja aja maha võtmist teise jaoks. See oli see, mis eelkõige silma paistis. Aidates Lottal mõista, kui vähe ta Jacki jaoks tähendas.

Tundes, kuidas täna surfilauaga vee peal jaksu midagi teha pole, kuigi tuul sobivalt läänekaarest puhus, lasi Daniel selle rannaliivale prantsatada, kooris endal pluusi seljast ja viskus pikemalt mõtlemata laintesse. Tahtmine ujuda silmapiirile ja sinna jäädagi, oli kõik, mida ta sel hetkel soovis. Pea oli pohmellist lõhkemas ja teadmatus Ingridi vaikimisest halvanud teotahte. Kumb oli hullem, kas ere päikesevalgus koos dehüdratsiooniga või ebaselgus suhtes Ingridiga, ei teadnud ta isegi. Mõlemad olid ühtmoodi hullud. Silmad valutasid valgusest ja süda teadmatusest.

Daniel oli ujunud viimaste päevade jooksul siin meres lugematuid kordi, ent ei mäletanud, et vesi kordagi nii külm oleks olnud. Jäine jahedus puges kuumava naha alla, põhjustades üle keha tohutuid värinaid. Kui selline värskendus oli üheltpoolt vajalik, siis keha vappumine ei olnud kindlasti hea märk. Ta lükkas end põhjast üles veepinnale, keeras seal selili ja lasi lainetel vaevatud ihu kui tormis uppunud hülge kaldasse kanda.

Lebanud mõnda aega lainelaua kõrval, võideldes kordamööda ärkveloleku ja okserefleksiga, vajus Daniel tasapisi unne. Seda rõõmu ei jätkunud kauaks. Kurgualune karussell võttis päikese käes uuesti tuurid üles, kutsudes tantsule kaasa kogu sisikonna. Poiss tõusis istukile ja avas silmad. Nii oli kergem. Hetkeks. Kuniks äsjane kordus. Sülg kogunes suhu ja kõhus hakkas koledasti keerama. Iga hetkega üha enam. Kätte jõudis taluvuspiir. Kalkuleerides kiirelt, kuhu poole sammud seada, kas merre või puude varju, otsustas ta käigu pealt viimase kasuks, mäletades ähmaselt, et selle puu kõrval, mille najal tavaliselt surfilaud toetus, mingi ojake vulises. Õnneks nii oligi.

Dan pühkis suu, olles rahul otsusega, et mao sisemust kaladele merre ei lasknud ja nüüd soolase veega suud ei pidanud loputama. Kuna rannaäärne loodus inimtegevusest puutumatuna püsis, polnud kahtlustki, et siinne vesi puhas oli, sestap mõtlemata korrakski, kust ojanire pärineda võis, haaras noormees sealt peoga vett ja jõi mehised sõõmud. Elupäästvad lonksud leidsid otsejoones tee tühja makku, mis iga uue sõõmuga kurnatud kehas meeletu tänutunde tekitas. Kaaninud ennast veest kurguni täis, komberdas ta tagasi ranna äärde. Vajus surfilaua kõrvale pikali ja sulges silmad. Peale ropsimist oli oluliselt kergem olla. Kergem ja selgem, tuues nüüd ükshaaval vastused küsimustele, mis siiani kannatamatult oodanud olid. Silme ees selginevad fragmendid liikusid pusletükkidena tervikuks kokku.

„See ei ole nii, nagu sa arvad!“

Daniel rebis enda ümbert Ingridi käed lahti ja tõukas ta eemale. Poiss ei tahtnud tunda lähedust kelleltki, kes hetk tagasi tema sõbra suu küljes rippus. Tegelikult ei tahtnud ta neiuga sõnagi vahetada, veel vähem argumenteerida, mida nähtust arvas. Sest mida ihusilm tunnistab, seda sõnad ei muuda. Ükskõik, kui palju alkoholi on joodud. Vaatepildist šokeeritult jõllitas ta sõnatult oma pruuti, kellega oli tõsimeeli uskunud ühel päeval abielluvat.

„Ütle midagi,“ anus Ingrid. See, mis just alkoholi liigtarbimise tõttu toimunud oli, oli temalegi ootamatu. Kõik kukkus välja nii valesti. Jah, Henry meeldis talle küll, aga mitte nagu peigmees, vaid Danieli sõbrana.

„Ütle mi-da-gi-gi, palun.“

Aga oli juba hilja. Danielil ei olnud midagi öelda. Tema suu oli lukus, lukk katki murtud ja võti minema visatud. See, mis tema sees toimus, sõnadesse ei mahtunud. Ta keeras end tuimalt ümber, sammus otsemat teed baari, valas seal välja kolm tekiilašotti, kallas need endale kurku ja tuigerdas

Henryt otsima, pisarais Ingrid kannul. Selgitused ja vabandused, mis naise suust kõlasid, Danieli kõrvu ei jõudnud, sest neil polnud enam tähtsust.

Mõeldes tagasi, siis peale toonast jõulukontserti oligi hakanud kõik allamäge minema. Mitte, et Jack Lotta soove süstemaatiliselt eiranud oleks või üleöö midagi muud katastroofilist juhtunud. Ei. Suures pildis toimis perekond Martinsonide pealtnäha ideaalne abielu üsnagi tõetruult, jättes mulje harmoonilisest suhtest. Mis oli selles mõttes tõsi, et harmooniast ei olnud selles abielus kunagi puudust olnud, küll aga hoolimisest, nagu selgus sel detsembriõhtul. Sest oli ilmne, et kui mees valis üksi kodus olemise selle asemel, et Lottaga kontserdile minna, ei läinud abikaasa tunded talle korda. Kuigi, defineerides täna endale sõna „harmoonia“, sai naine aru, kui erinevaid vorme sellel võib olla. Harmoonia kui tülivaba kooselu, harmoonia kui kindlustunne, harmoonia kui lojaalsus. Aga kindlasti mitte kui hoolimine. Mitte selliselt, mille järgi naise hing ihkas. Oli nendevaheline harmoonia üldse päris? Kooselu algusaastatel kindlasti.

Mõtiskledes nüüd saarel olles, mil moel pärast lahutust sellest kohast tema pelgupaik oli saanud ning kui ükskõikselt Jack temaga käitunud oli, tuli möönda, kuidas üks asi oli teiseni viinud. Siin ei olnud ruumi kahtepidi mõistmisele. Kahtluseseeme oli mulda külvatud ning see muld oli viljakas. Ega muidu pärast toda õhtut varjatud pinged kui vaka all hõõgunud söed end ilmutanud, pannes naist tahes-tahtmata endalt küsima, kas ta ehk selle päevani liiga tihti kompromissile ei olnud läinud ning seetõttu end ära kaotanud. Kaotanud suhtesse, mis aja edenedes üha vähem teda ja rohkem Jacki teenis, tuginedes üha sagedamini viimase eelistustel, päädides lõpuks sellega, et naine kallil jõuluajal üksi kontserdile pidi minema.

Võis neile saada saatuslikuks puudulik kommunikatsioon?

Lotta raputas viimasele mõeldes enda ette pead ja tõusis päevitustoolilt, hakates basseini ümber tiirutama. Adudes, kuidas Jack teda abielu jooksul enamjaolt üksnes enese huvidest lähtuvalt oli kohelnud, muutus sisemine rahutus väljakannatamatuks. Isegi nüüd, peale lahutust.

Või kas ikka kohtles endast lähtudes? Võib-olla oleks läinud kõik teisiti, kui Lotta oleks õigel ajal suu lahti teinud ja öelnud, et talle nii ei sobi? On ju teada, et vaikuses peituvad kõik vastused, ka need, mida tegelikult ei ole. Samas, kas sel oleks enam tähtsust olnud, kui nende suhe oli nii ehk naa sealmaal, et üksi parem oli kui kahekesi?

Lottale meenusid abielu algusaastad, mil nad Jackiga unistasid koos reisimisest, põnevatest seiklustest ja sellest, kuidas nad suhte aegade lõpuni värske hoiavad. Mida aga nemad tegid? Peale töö suurt midagi. Mõte viimasest juhatas Lotta baari juurde, kus ta valas endale pooliku klaasitäie viskit, otsides külmkapist sinna sisse sulama suure jääkuubiku. Nii oli hea. Juba sellepärast, et ta polnud kunagi varem niimoodi seda vägijooki tarbinud.

Tööd oli nende elus jagunud tõesti palju. Jackil BMW esinduse juhatajana ja Lottal finants-, äri- ja majandusõiguse advokaadina. Väliselt uhked ametid mõlemad, ent kohusetundlike töötajatena endalt paraku liiga suurt lõivu nõudvad.

Lotta jäi mõttesse, arutledes, mida oleks saanud teisiti teha. Kas ja kui, siis kahetses ta seda, et lastes aastate jooksul liiga palju vett merre voolata, oli võtnud iseendastmõistetavana kõike, mida elu pakkus. Äkki oligi nende suhte purunemises süüdi hoopis tema, mitte Jack, ja lahkukasvamine vääramatu jõud?

Lotta kummutas klaasi sisu suhu, krimpsutades vastikusest nägu. Viski polnud kunagi olnud tema esimene valik, praegu aga küll. Seda oli hetkel väga vaja, just joogi uimastavat mõju.

Sest mida rohkem Lotta kooselatud abieluaastate peale mõtles, seda enam koitis talle, kui valesti ta oli elanud. Ei, mitte selles mõttes, et Jackist ilma jäi, vaid et ennast ära oli kaotanud. Kaotanud teiste tahtmiste ja tegemiste sekka. Ning kui tänulik täna iseendale oli, et lahutust oli julgenud küsida, päästes niiviisi mõlemaid suhtest, kus oldi koos harjumusest, tema soove arvestamata, rääkimata ühiste unistuste täitmisest. Ta isegi ei mäletanud, millal nad viimati mõtestatud vestlust olid pidanud. Või millal teineteise jaoks aega võtnud, et teha koos asju, mis suhte värske ja vaimu tugevana hoiaks. Tõde oli valus, aga aus – nad lihtsalt elasid koos, ei muud. Jõid koos hommikukohvi, vaatasid õhtuti koos televiisorit, vahel käisid ka kinos ja teatris, harva mõnel kontserdil… ja oligi kõik. Hästi, nädalavahetustel käidi sõpradel või vanematel külas. Kust tuldi enamjaolt ööseks koju, kuna Jack võõras kohas kehvasti magas. Ehk siis veedeti peaaegu kogu tööväline aeg koos, mis aga ei tähendanud, et probleemide puudumisel nad automaatselt õnnelikud oleks olnud. Elama peab ikka üksteisega koos tervenisti, mitte vaid ajaliselt mõõdetavas ühikus.

Jah, abielupaar Martinsonid lihtsalt elasid koos. Õigem oleks isegi öelda – eksisteerisid, sest see polnud kindlasti selline elu, millele Lotta pulmapäeval „Jah“-sõna ütles.

Vaatamata sellele, et keskpäevast oli saanud õhtu ja käes suve lõpp, ei halastanud kollane taevakera rannas magajale. Danieli keha kuumas ja suu kuivas. Joogikõlbmatu merevesi käe ulatuses, joogiks kõlblik saja meetri kaugusel, ajas poiss end istuli ja haaras kätega peast. Oli see juhtunud unes või ilmsi, mis silme eest läbi jooksis? Ingrid ja Henry? Tõesti?

Ta vajas elutegevuseks vett. Vinnanud liivalt kange keha püsti, vedas ta end uuesti puude juurde, ahmides vulisevast ojast puhast allikavett. Mitte ükski jook ei olnud maitsenud kunagi nii hästi.

Istunud mõnda aega puujuurel päikese eest varjus ning toetades valutava pea tüve vastu, kumisesid Danieli kõrvus läbisegi sõnad, mis nüüd vägagi selge vastuse Ingridi vaikimise kohta andsid.

„Meil ei ole enam midagi rääkida! Lase mind lahti! Mine ja ole oma Henryga! Ma ei taha sind mitte kunagi enam näha!“

Kõik oli korraga silme ees. Kui ta ise oli Ingridile nii öelnud, mõni ime siis, et tema kõnet vastu ei võetud. Äkki oldigi samal ajal, kui ta helistas, Henryga laeval õnnelikult koos ja hoiti teineteisel suurest rõõmust, et tüütust sõbrast lahti saadi, armunutena ümbert kinni. See oli vägagi võimalik. Noormees sülitas jalge ette, vandudes tulist kurja, et koolieelne puhkus sellise suuna oli võtnud. Ta sulges silmad. Nii oli pisut kergem. Kergem põgeneda reaalsuse eest, kus kõik oli valesti.

Võib-olla oligi hea, et ma laevast maha jäin… Ei pidanud koos nendega tagasi minema. Raudselt oli neil suhe juba enne saarele tulekut, lihtsalt nüüd jäid vahele.

Viimasele mõeldes tõusis Danielil veri näkku. Mida rohkem ta seda mõtet edasi ketras, seda enam veendus, et nii oligi olnud. Miks muidu Ingrid temaga kordagi mere äärde ei tulnud, vaid villasse eelistas jääda. Sest seal oli ju Henry!

Dan ajas end puu najale püsti, olles täis viha, frustratsiooni ja trotsi. Ja mitte niipalju pruudi, kui just isa suhtes. Sest samamoodi nagu ülikool, polnud ka suhe Ingridiga olnud tema enda valik, vaid isa poolt ette söödetud kohustus, mida täita tuli. Ta mõistis, et kogu see etendus – kool, töö, suhe, isegi see, mida ta pidas armastuseks –polnud muud, kui isa suur plaan. Daniel tundis, kuidas ta polnud kunagi saanud võimalust ise otsustada, mis või kes talle tegelikult

oluline on. Oli isa kordagi küsinud, kas ta saaks kuidagi poega surfi alal aidata või toetada? Ei. Kõik oli Danile ette kirjutatud nagu mingis halvas filmis, kus ta pidi mängima rolli, mida ta polnud endale ise valinud. Mõeldes tagasi sellele, kui ta sõnakuuleliku pojana vastu oli kartnud hakata või avada oma tõelist mina, tajus Daniel ühtäkki imelikku vabanemist.

„Paras sulle!“ karjus ta üle silmapiiril laiuva vee isale. „Paras sulle, et ma laevale ei jõudnud ja sa mind nüüd nädal aega käsutada ei saa!“

Mõeldes järgmiseks viimasel ööl juhtunule, tõmbusid rannal seisja käed rusikasse. Ta manas silme ette pildi Ingridist, kes Henry kaelas ripub, valades põrguvalu käes piinleva hinge vaeva pulbitsevasse lausesse: „Ja paras sulle, et sa minust ilma jäid! Ma ei armastanudki sind!“

Mida rohkem Lotta möödunud jõuludele mõtles, seda enam sai ta aru, et lahutuseks oli olnud tagumine aeg. Inimesed ei peaks kunagi olema koos harjumusest või sellepärast, et neil on lapsed või ühine pangalaen. Ikka armastus on see, mis seob kahte inimhinge. Vähemalt peaks nii olema.

Kuigi pettumus Jacki hoolimatuse pärast oli suur, oli Lotta ometi mullu detsembris juhtunule tänulik, et see abikaasa tõelise pale paljastas. Jõulud, mis peaks tooma rõõmu ja ühtekuuluvustunde, tõid hoopis teravalt välja, kui üksteisest mööda nad olid elanud, kui erinevad olid nende väärtused. Jah, isegi pärast ühteteist kooselatud aastat.

Mõeldes tagasi aastatele, mil nad argielu askeldustes üksteise plusse ja miinuseid iseenesestmõistetavana olid võtnud ja pingutus värskenduse järele tähtsusetuna näis, sai ta aru, kuidas rutiin nende suhte tappis. Liiga harva oli leidunud viimastes aastates hetki, mida täitis armastus.

Möödunud aasta lõpul olid nad aga jõudnud punkti, kus ühised vestlused piirdusid enamjaolt igapäevaste kohustustega, unustades seejuures, millest koos alustades unistati. Ja see tõsiasi hõõrus kui konnasilm kinga sees. Tõmmates endale tähelepanu valuga, sest muudmoodi ei saanud.

Valus oli ka endale tunnistada, et viimastel aastatel elatud elu polnud kaugeltki see, mida Lotta tegelikult soovis või mis oleks toonud südamesse rahu ja pannud hinge helisema. Ehkki ilma kireta seks pakkus füüsiliselt nauditavat rahuldust ja igal hommikul lahkuti teineteisele musi andes, sai Lotta täna aru, milline enda ja samamoodi Jacki aja raiskamine see oli olnud.

Otsus lahutuse mõte abikaasale teatavaks teha oli kõike muud kui kerge. Ka kõige tulisemad vaidlused kohtusaalis ei saanud ligilähedale sellele, mida Lotta eesolevale mõeldes tundis. Aga ta ei saanud teisiti. Ei tahtnud enam teeselda ega teha halva mängu juures head nägu, tundmata mehelt vastuarmastust. Kirge, positiivsust, hoolimist tahtis ta tunda. Armastust, mis ei seaks esikohale ennast, vaid kallimat, minnes temaga kontserdile, kui teine nii soovis. Hoida tal kätt ümber ja silitada hellalt põske, vaimustuda kaunist muusikast, kuninglikust interjöörist ja üksteise lähedusest. Üksnes sellest viimasestki oleks piisanud.

Niisiis oli otsus sündinud, kuna pikas perspektiivis oli ausus ja selgus ainus tee edasi. Oli ju igati inimlik soovida olla õnnelik, ja kui see polnud võimalik üheskoos, siis tuli seda kogeda eraldi, andes vabaks nii teist kui ka ennast. Ei saa ju olla patt oodata elult enda kõrvale kedagi, kelle järele igatseda, kui ollakse lahus, ja joobuda õnnest, kui ollakse koos. Ehk siis leida õnne, mis põhineb armastusel ja rahulolul, mitte harjumusel või mugavusel.

Lotta oli plaaninud vestlust hoolikalt, teades hästi, kui palju määravad sõnade valik ja toon. Ta tahtis, et see arutelu oleks avatud, etteheidete ja süüdistusteta, samas üheselt arusaadav, ent tagasiteeta. Nad väärisid mõlemad armastust, mis on autentne ja kestev, isegi siis, kui see tähendab radikaalset uut algust.

Lottal oli kõik viimse detailini läbi mõeldud. Ta oli valinud vestluseks ühe juunikuu reedeõhtu lemmikkohvikus, mil mainitud aja- ja kohavalik tundus rasket otsust toetavat nii palju kui võimalik. Eesmärk ei olnud luua konflikti, vaid lahendust.

Kohviku hubane atmosfäär, pehme valgus ja sametised istekohad lõid lõõgastumiseks ideaalse keskkonna. Kunstiteosed seintel ja rohelised õlipuud lisasid ruumile isikupära, tekitades tunde, nagu oleksid külastajad sattunud sõbra koju. Kohviku köögist imbuvad toidulõhnad ning kõlaritest kostuv mahe džässmuusika tõstsid külaliste tuju, soodustades omakorda mõnusat olemist. Siin võis igaüks leida endale sobiva nurga, mis vastas tema vajadustele, oli selleks siis soov üksi rahus raamatut lugeda või tarvidus elavamat sorti suhtluse järele.

Ootusärev olukord kruvis Lottas pinge üles, ent ta surus selle kogenud advokaadina osavalt maha. Otsus oli tehtud, nüüd oli vaid vaja see ära vormistada.

„Tahtsin sinuga täna ühest asjast rääkida,“ alustas naine juttu, kui toidud tellitud ja pokaalid veiniga täidetud. „Olen mõelnud viimasel ajal palju meie abielu ja tuleviku peale.“

Äratundmine, mis tõusis Jacki silmadesse, oli ootamatu.

„No väga tore. Ma vist aiman, millest sa tahad rääkida.“

Lotta neelatas, imestades kuidas sai see võimalik olla. Kas nad olid tõesti tundnud ja mõelnud samamoodi, aga tema julges selle esimesena välja öelda? Ta hingas sügavalt sisse.

„Ma olen alati arvanud, et armastus on see, mis peaks inimesi koos hoidma, kuid viimasel ajal tundub mulle, et me oleme koos pigem harjumusest.“

Jack noogutas mõistvalt, olles valmis kohe enda kaarte avama, sest oli temalgi üht-teist hingel, mis nende suhtesse puutus.

„Huvitav on see, et ma olen ise sama asja tähele pannud,“ tunnistas mees, salgamata üllatust ideaalse ajastuse üle arvataval teemal mõtteid vahetada. „Ja ma mõtlesin just lähipäevil sellest sinuga rääkida.“

„Oh, tõesti?“ oli nüüd Lotta kord üllatuda. Lootus jagada lahutuseni viivaid mõtteid üksmeelselt kustus aga sama kiirelt, kui oli tekkinud. Sest Jack liikus oma taipamisega paraku hoopis teises suunas.

„Jah, ma arvan, et me oleme sinuga juba sellises eas, et on viimane aeg hakata laste saamisele mõtlema.“

See polnud see, mida Lotta ootas. Üldsegi mitte. Kuuldust jahmununa kogus ta end hetke, haaras siis veiniklaasi ja tühjendas selle põhjani. Jack jätkas.

„Oleme elanud koos juba nii pikalt, et pole midagi imestada, kui armastus sinu arvates ära on kadunud. Tegelikult pole ta kuhugi kadunud, vaid sa teed liiga palju tööd, olen seda sulle alati rääkinud, ja sellepärast pole armastuseks aega. Kui sa oleks lastega kodus…“ Jack muigas magusalt, „oleks armastust meie katuse all rohkem, kui sa ettegi oskad kujutada.“

Mees viipas teenindajale, osutades, et see veini juurde tooks. Jackile meeldis see vestlus, see õhkkond, see, et ta sai abikaasale öelda, kui valmis ta lapsesaamiseks on. Lotta näoilme tema vaimustust ei jaganud. Naine tundis, et on lõksus.

„Mul on väga kahju seda öelda, aga see pole see, millest ma rääkida tahtsin.“

Jack pani jala üle teise ning jõi enda klaasist korraliku sõõmu. Ta ei saanud naise mõttekäigust aru. Millest neil siis veel oli rääkida kui mitte tööst, kodust ja lastest.

„Ma arvan, et me väärime mõlemad rohkemat,“ katkestas Lotta vaikuse. „Väärime olla õnnelikud, isegi, kui see tähendab, et me ei ole koos.“

Nüüd ei saanud Jack enam mitte millestki aru. Mis jutt see korraga oli? Kui nad ei ole koos, siis nad peaksid ju lahus olema, aga nad ei olnud lahku minemas. Selleks peab suhtes probleeme olema. Neil oli kõik hästi. Ta vaatas naist pika pilguga, küsides sõnadeta keeles, mis pada see talle ajab. Veinipokaal mehe käes leidis tee huulteni üha sagedamini.

„Ühesõnaga,“ ohkas Lotta ja see ohe tuli südamest, „ma olen selle peale palju mõelnud ja usu mind, see otsus ei tulnud üleöö,“ ta tundis ennast kehvasti, et niimoodi keerutas, ent mis kord oli alustatud, tuli lõpule viia, „aga ma tahan lahutust.“

Jack ei osanud kuuldu peale öelda ei musta ega valget. Lahkuminek oli viimane asi, mida ta nende suhtelt oodanud oleks. Laste teemalt lahutusele kukkumine oli valus.

„Mis see on praegu mingi nali või?“

Lotta raputas rahulikult pead.

„Miks sa lahutust tahad? Sellepärast, et mina tahan lapsi?“

„Ei, ma ju ütlesin, miks, kui oma juttu alustasin. Ma arvan, et see on meile mõlemale parim. Ma hoolin sinust väga, aga tunnen, et ma pole õnnelik…“

Jack võttis jutujärje poolelt sõnalt üle.

„… minuga koos?“

Abielupaar Martinsonide vahele tekkis ebamugav vaikus. Väga ebamugav. Sest seda teinekord tõde teeb. Lotta ei tahtnud valetada. Oma juttu ümber sõnastada, et teisele meele järele olla, tahtis ta aga veel vähem. Jack oli ilmses segaduses.

„Ja kellega sa siis õnnelik oled, kui tohib küsida?“

Aus vastus tuli kiirelt.

„Mitte kellegagi.“ Naine täpsustas. „Või noh, iseendaga.“

Lotta noogutas enda ette. Just, nii oligi. Ta oli kõige õnnelikum just koos iseendaga. Siin saarel looduse keskel meditatiivses vaikuses, jättes tormaka elutempoga mürarikka suurlinna selja taha. Teades, et üksindus ei tähenda tingimata üksildust ning tõdedes, kuidas tõeline rahu ja õnn tulevad seestpoolt, naeratas ta endale ning kustutas majas tuled.

Aiamajakesse minnes basseinist möödudes istus ta hetkeks päevitustoolile, lastes silmadega üle oma valduste. Ilus oli siin. Meeletult ilus. Orioni vöö oli taevas selgelt näha. Täna oli kogu Universum justkui peo peal. Suur osa taeva avarusest oli täiesti palja silmaga vaadeldav. Miljardid planeedid oma eludega, kui neil ikka leidus elu, ja mõõtmatud galaktikad, mis koosnesid miljarditest tähtedest, planeetidest, gaasist ja tolmust.

Lottal täna tolmuga mingit pistmist polnud. Koristajad olid kogu elamise kenasti läikima löönud, jättes villa perenaisele puhta kodu, kuhu tulla senise elu väsimusest puhkama. Siin ei pidanud ta peale toidu valmistamise ühtegi liigutust tegema, kellegi ootustele vastama ega midagi tõestama. Polnud ei telefonikõnesid, abielunaise kohustusi, õigust taga nõudvaid hagejaid ega pahuraid kostjaid, vaid tema ise. Ihuüksi. Ihuüksi ja vaba, et teha täpselt seda, mida tahtis, olles see, kes ta on. Täna, homme, ülehomme. Terve nädal. Saarel, mis maakaardil vaid väikese täpina kirjas, aga tema jaoks tervet maailma tähendas. Kui imeline.

Lotta tõusis toolilt, kohendas seelikut ning hakkas ennast just terrassil aiamaja poole keerama, kui märkas midagi, mis ta paigale naelutas, andes vastus küsimusele, kas ta veel Danieli näeb. Poisi telefon laadis endiselt katusealuse laual.

2. päev

Esmaspäev, 26. august

„Ma palun eilse käitumise pärast vabandust.“

Lotta pani mahlaklaasi käest, jäädes Danielile pikalt otsa vaatama, oskamata midagi vastu öelda. Ei „Vabandus vastu võetud“, ei „See ei muuda tehtut“ ega „Pole minu mure, kus sa selle nädala veedad, aga peale hommikusööki oled siit läinud“. Ta lihtsalt seisis sõnatult, oodates justkui mingit selgitust veel, arvestamata võimalusega, et vabandust tullakse paluma. Oli ta ju teinud otsuse poiss majast minema kihutada. Eelmise päeva tuline sõnavahetus ja noormehe ebaviisakas kadumine ning alles õhtul ei-tea-kust tagasi villasse ilmumine olid tekitanud Lottas paraja segaduse, nõudes Danile ukse näitamist. Palugu ta kasvõi põlvili andeks. Samas, alateadvusele vabandus mõjus. Kuivõrd Daniel midagi rohkem lisada ei soovinud, hingas naine pärast mõningast ootamist sügavalt sisse.

„Kui sa tahad selleks nädalaks siia elama jääda, siis sa pead lubama, et selline asi ei kordu. Mina olin sinuga sõbralik, aga sina...“

Saamata lauset lõpetada, sekkus Dan poolelt sõnalt.

„Kindlasti ei kordu! Mul oli eile tuumapohmell ja ma ei olnud valmis selleks, et sõbrad mu siia üksi jätavad…“ Lause katkes, kuna noormehel tuli silme ette elavalt mälestus põhjusest, miks Ingrid

ilma temata minema oli läinud. Ta kogus ennast hetke. „Ja isa ei olnud nõus maksma helikopteri eest, et ma saaksin kooli minna, kus ma ainult tema pärast üldse käingi. Ühesõnaga, kõik asjad kokku…“

Rääkija tõstis pilgu naise silmadesse. „Ma ei ole tegelikult üldse selline, ausõna.“

Lottal hakkas noormehest kahju. Polnud raske mõista, miks too eile enesevalitsuse oli kaotanud.

„Nii et sa lubad, et me saame selle nädala jooksul kenasti läbi?

Ilma tülideta, nagu täiskasvanud inimesed.“

„Jah, luban.“

Naine vaatas lubajale teravalt silma sisse.

„No hästi. Mina elan aiamajas ja sa võid siis ennast siin sisse seada, aga päevasel ajal liigun ma ringi igal pool. Süüa teen suures majas ning basseini ääres olen ka päris palju, aga ma loodan, et me saame teineteist segamata hakkama.“ Ta parandas ennast kiirelt. „Süüa teen ma muidugi sulle ka.“

Daniel kuulas tähelepanelikult naise juttu, mis tundus igati loogiline. Lotta jätkas.

„Sul pole siin vist ilma sõpradeta see nädal väga midagi teha ja tõenäoliselt hakkab varsti igav, aga kui sul on huvi, siis võid saart avastada. Seal,“ ta viipas käega lääne poole, „on ilus liivarand ja teisel pool, nagu sa näed, kaljud.“ Dan naeratas. Kaljumägesid polnud tõesti võimalik mitte näha, kuna need villa taga kui piltpostkaardilt välja lõigatud ning sinna kleebitud olid. „Seal on ka need teised kaks villat, millest ma sulle rääkisin.“

Noormees kuulas hoolega, noogutades aeg-ajalt automaatselt pead.

„Ja siis seal,“ Lotta vibutas näpuga enda ees, „saare tipus on üks väike kaluriküla, kus peaks elama umbes sada või kakssada inimest.

Ma pole ise kunagi käinud, olen vaid kuulnud, et seal on saare kõige asustatum koht. Sa võidki minna vaatama, võib-olla on külast vahepeal juba linn saanud. See tee, mis randa viib, mööda seda tuleb edasi minna.“ Ta lisas naerusuiselt: „Mul oleks sulle ratast ka anda, kui tahad, meil seisab siin üks. Kui sel kummid täis pumbata, saad kiiremini kohale.“

Enda suureks imestuseks avastas Lotta nüüd, kuidas neil kahel märkamatult rollid teietamise osas vahetunud olid. „Oih, ma räägin sinuga juba nagu vana tuttavaga. Ma loodan, et sul pole midagi selle vastu.“

Daniel, kes oli kuulanud huviga Lotta juttu, oli pakkumisega kohe päri.

„Jah, muidugi.“ Ta muigas kavalalt. „Olen seal rannas muideks juba käinud.“

„Tõesti? Millal?“

„Eile. Ja üleeile ja enne seda iga päev.“

„Ah soo, no väga tore! Käisite sõpradega ujumas? Kas vesi oli ka soe? Peaks vist olema, kuna praegu on suve lõpp.“

„Soe on vesi küll ja teised ujusid jah, aga mina käisin surfamas.“

Lotta vaatas poissi suuril silmil, nagu oleks see just öelnud, et samal ajal kui teised ujusid, oli poolitanud tema Jumala kombel mere kaheks.

„Surfamas? Meie rannas? Millega?“

„Surfilauaga.“

„Kust sa selle said?“

„Ise tõin.“

Lotta vangutas pead.

„Sa tulid saarele oma surfilauaga? Päriselt? Võtsid kodust kaasa?“

„No jah…“

Lotta oli kuuldust enam kui hämmelduses.

„Ja eile surfasidki kogu selle aja, kui siit ära läksid ja alles õhtul pimedas tagasi tulid?“

„Mkm, eile mitte. Mul oli eile nii jõhker peavalu, et käisin meres ennast vaid kastmas, suure osa ajast lihtsalt magasin.“

„Kus?“ ei saanud naine aru.

„Rannas.“

„Aga päike?“

Nüüd ei saanud Daniel küsimusest aru. „Mis päike? Päike oli taevas, ei maganud koos minuga.“

„Noh, et päike paistis ju, kuidas sa niimoodi rannas magada said, et ära ei põlenud? Päikesekreemi sul ju polnud.“

„Mul pole taolist asja vaja. Ma olen mees.“

Kuulnud viimast, muutus naise silmis mitte ainult pilk, vaid ka tundmus. Danielil oli õigus. Tema treenitud lihaseline keha, sügavpäevitunud nahk, õlgadeni kastanpruunid juuksed ja nende alt välkuvad pruunid silmad kuulusid tõesti pigem mehele kui poisile. Mis küll ei andnud kuidagi eelist kaitseks päikese eest.

„Vabandust,“ tõmbus naine hetkeks endasse. „Ma ise põlen kohe ära, kui kreemi ei pane, arvasin, et nii on igaühega.“

Daniel raputas pead, kõkutades taktitundeliselt.

„Kui sa veedaks suviti sama palju aega mere ääres kui ma, poleks sul ka enam kreemi vaja.“

Lotta astus Danieli juurde, tõstes võrdluseks oma kontoritöötaja nahavärvi käe noormehe päevitunud käsivarre kõrvale. Toonide erinevus oli muljetavaldav.

„Olen olnud terve elu heleda nahaga, ma ei usu, et saaksin kunagi nii pruuniks kui sa. Kas sul on üks vanematest tumedanahaline?“

Selline küsimus ajas Dani naerma.

„Oi ei, mõlemad on tavalised skandinaavlased, lihtsalt mina elan suviti rannas, erinevalt neist.“

Olles vestluskaaslasega lähekuti, pani nüüd naine tähele, kuidas teise rõivad mitte kõige puhtamad ei olnud. Ta jäi korraks mõttesse.

„Mis sa arvad sellest, kui ma annaksin sulle puhtad riided selga ja paneks sinu omad pessu? Eksabikaasal on kapis üht-teist, mõned täiesti uued.“

Dan lasi endast pilguga üle.

„Arvad? Võime ju lihtsalt minu omad ära pesta.“

„Ja millega sa siis niikaua oled?“

„Ma ei tea… Rätiga?“

Selline mõte pani Lotta muigama.

„No olgu-olgu,“ sai nüüd Daniel ise ka aru, et riietega on ikka võõra naise silme all paslikum ringi liikuda kui saunalinaga. „Sinu võit.“

Kui Lotta jõudis Jacki kapis leidunud sobivate riietega tagasi, oli Danieli üllatus suur, kui ta nägi, milliseid toretsevaid kollaseid roosade lilledega suvepükse ja -särki kandma peab. Vaadanud toodut pisut võõristavalt, võttis ta suuna oma magamistoa poole, hetk hiljem enda riided näpu vahel.

„Palun. Ja aitäh.“

„No vaata,“ toetas Lotta veidi noormeest, märgates teise kohmetust, „need sobivad sulle nagu valatud. Täpselt surfajale loodud!“

„Arvad?“

„Aga muidugi! Ja pealegi on kollane positiivsuse värv.“

Selle väitega ei saanud mitte nõustuda.

Viinud määrdunud riided pesema, olles ühtlasi saanud selgust naha kaitse seotusest päikese käes veedetud ajaga ja matnud maha

eelmisel päeval Danieli ja tema vahel tekkinud sõjakirve, tuli nüüd

Lottale meelde, et nad polnud kumbki veel hommikust söönud.

Tõsi, tema oli jõudnud endale klaasi mahla valmistada, aga poiss oli ju puhta näljas. Ja päev oli juba otsapidi lõunas.

„Enne kui sa tulid, hakkasin just hommikusööki tegema. Kas on midagi, mida sa ei söö?“

„Seeni ja oliive pigem mitte, aga muidu olen kõigesööja.“

„Hästi, teen sinu omleti siis tomati ja juustuga. Sobib?“

„Sa oleks sinna oliive pannud?“

„No ei,“ kihistas Lotta naerda, „kes siis omleti sisse oliive paneb. Šampinjone mõtlesin.“

Üle noormehe näo langes kergenduse vari.

„Selge. Saan ma sind millegagi aidata?“ küsis ta abivalmilt.

„Kui sa tooks mõned apelsinid aiamaja kõrvalt puult, siis ma pressiks neist mahla juurde.“

„Kohe toon!“

Lotta vaatas ilmse imestusega järele noormehele, kes eilse tegelasega kui ära vahetatud oli. Nõnda erinevad olid need kaks. Meeldivalt erinevad.

„Ma pole kunagi aru saanud, mis mõte on joogal või miks mediteeritakse,“ oli Daniel aus, nihutades end nõnda, et tal rätsepaistes naise mati ja katusealuse nurgapalgi vahel mõnusalt ruumi oleks.

Selline otsekohesus meeldis Lottale. Ta oli näinud oma elu jooksul liigagi palju lipitsemist ja vassimist, kaasa arvatud kohtusaalis, kus nii mõnigi kord kord, käsi piiblil, valet vannuti.

„See rahustab meeli,“ vastas ta kokkuvõtvalt, kuna polnud kunagi varem juurelnud küsimuse üle, mis ajendil ja kust joogaõpetus ning meditatsioon pärit on. Need olid tema jaoks suhteliselt

uued teemad, millega ta oli plaaninud lähemat tutvust teha käesoleval nädalal. Sest nüüd oli aeg küps, et tuua hingamine kahe erineva maailma vahel puhvertsoonis figureerides – ühe, mis mandrile maha jäi, ja praeguse – enda keskmesse, kuna mingi silmaga nähtamatu ärevus peale otsust senine elu jätta kannul käis. Ta täpsustas.

„Kui tunned, et oled tasakaalust väljas ja soovid saavutada sisemise minaga rahu, siis tuleb võtta aeg iseendale. Lahutada keha ja meel ning lasta kõigel minna. Midagi sellist.“

Lause lõpetanud, vaatas Lotta Danieli poole. Pilk viimase silmis reetis mõningast kahtlemist.

„Nii lihtne ongi?“

„Proovime kohe järgi.“

Lotta toetas käed ristis jalgadele ja sulges silmad, öeldes poisile, et too sama teeks.

„Hinga nüüd hästi rahulikult ja sügavalt ja lase kõik mõtted vabaks.“

„Mismoodi?“

Lotta avas silmad. Tema hääles võis tabada kohati õpetajalikku tooni.

„Täpselt nii, nagu ma ütlesin. Katsu kõigepealt hingata aeglaselt ja sügavalt. Kui tunned, et oled rahulik, siis saada kõik mõtted endast eemale. Sisemine rahu saab tulla vaid nii, kui pea on mõtetest täiesti tühi.“

Mõlemad panid uuesti silmad kinni ja hakkasid hingama. Ei kulunud palju aega, kui Danielil jälle midagi küsida oli.

„Aga kui ma ei oska? Noh, et proovin ja proovin ja mõtted ei lähe ära, vaid vastupidi, neid tuleb juurde.“

„Ega mina ka ei oska ja ega seda ei saagi kohe esimesel korral ideaalselt osata, aga mida rohkem harjutada, seda kiiremini tulemus tuleb.“

Ta sulges taas silmad, alustades hingamise rütmis endast mõtete tõrjumist. Loodetud õndsust ei jätkunud kauaks.

„Huvitav, kuidas mungad suudavad istuda niimoodi kinnisilmi paigal, et neid mitte miski ei sega?“

Lotta ohkas, avades silmad. Oli selge, et poisi sees olid saanud vaikuses olles mõtted vastupidiselt loodetule hoopis väge juurde.

„See on hea küsimus. Eks see olene vististi sellest, kui palju on praktiseeritud, kui palju on kogemust.“

Dan noogutas.

„Käisin eelmisel aastal Tais ja seal ühes templis istusid mungad ma ei tea kui mitu tundi ühe koha peal ja kui me kõndisime seal ringi, siis see ei seganud neid üldse. Ma isegi vaatasin, et kas nad ikka hingavad. Siis ma mõtlesin küll, et tahaks ka nii osata, et istud, paned silmad kinni ja mitte miski ei sega. Mul tuli see praegu meelde, kui me sinuga koos sama asja tegime, aga mul ei õnnestu.

Kas sul õnnestus?“

Selline küsimus tõmbas Lottal suu muigvele. Paar minutit keskendumist oli tõsiseltvõetava tulemuse saavutamiseks ilmselgelt liialt lühike aeg.

„Ma arvan, et kuna meie igapäevaelu on niipalju kiire ja energiavõnked sagedad, siis me ei saagi siinses keskkonnas sama taset saavutada nagu nemad. Nende elu on lihtne. Seal ei ole kiirustamist, tähtajalisi kohustusi ega korraga kümmet asja pooleli. Sealt see vahe tuleb. Mõistad?“

Daniel noogutas, jätkates loogilist rada pidi.

„Järelikult ei saa me sama lihtsalt silmi kinni pannes kõigest segavast vabaks, vaid peame olema enne pikemalt rahulikus keskkonnas, siis võib-olla saame alles… Ma arvan, et sul on õigus, nii ongi.“ Ta sihtis näpuga naist, jõudes enda sees teatava arusaamiseni.

„Kuna mul oli eile nii hull päev, siis pole midagi imestada, et ma ei suuda rahulikuks jääda ning pead mõtetest tühjaks teha, onju?“

Poisi jutus oli iva. Eelmise päeva sündmused võisid olla vabalt põhjuseks, miks ta keskenduda ei suutnud.

„Proovime veel korra?“

Dan raputas pead.

„Ma arvan, et pole mõtet. Mul vähemalt. Tunnen, et tahan, aga ei saa. Miski segab. Kui proovisin pea mõtetest tühjaks teha, läksid need siit aiast hoopis merele. Ja paljunesid.“

Ta naeris.

„See tähendab, et tekkis juurde. Ja nüüd ma olengi mõtetega rannas.“

„Tahaksid sinna minna?“

„Mhm.“

„Siis minegi, see on hea mõte.“

„Aga sina?“

„Mina jään siia. Mediteerin üksi edasi, teen joogat ja loen raamatut. Ära minu pärast muretse.“

See polnud vist vastus, mida oodati, kuna Danieli hoiakus võis märgata isevärki rahutust.

„Lähme koos.“

Lotta oli kutsest meelitatud. Aga kui erinevalt praegusest varjulisest kohast põletas rannas keskpäevane päike, siis sellest olulisem oli hetkel asjaolu, et tal oli mediteerimine pooleli. Ja vahetada see liival peesitamise vastu ei tundunud just kõige parem mõte. Tal oli vaja

üksi olla. Iseendaga. Korrastada tagurpidi pööratud sisemaailma, sättides seal tagasi tunderiiulitesse ärevuse ja rahulolu, selgusetuse ja mõistetavuse, pettumuse ja aktsepteerimise ning ebakindluse ja õnnelikkuse. Hetkel olid need kõik tema sees sassis just nii, nagu olid juhtunud peale lahutusest tulenevat mentaalset raputust riiulitest üksteise otsa maha kukkuma.

Veeta veidigi aega ilma segajateta, olles vaid üksi iseendaga, tundus praegu meeldivalt käega katsutav võimalus.

„Aitäh kutsumast, aga ma jään praegu siia.“

„Kaua sul läheb?“

„Millega?“

„Sellega.“

Mõlemad muigasid vestluse üle, mis oli humoorikalt mittemidagiütlev.

„Oleneb. Aga ma ei tahaks kiirustada. Mine sa randa. Kui ma olen siin lõpetanud ja sa pole veel tagasi, siis ma tulen sulle järele.

Siin on ainult üks rand, ära eksida pole võimalik.“

„Täna on õhk praktiliselt tuuletu, surfata nagunii ei saa. Ma oleks parem sind õpetanud.“

„Mind? Tegema mida?“

Poisi hääles oli kuulda varjatud uhkusenooti.

„Eks ikka surfama.“

„Eee…“ hakkas nüüd naine kokutama. Ta ei teadnud, kuidas öelda Danielile nii, et too ei solvuks. „Selle asja võid kohe heaga ära unustada.“

„Ei, kindlasti mitte! Ma luban, et õpetan su selle nädalaga nii profilt surfama, et sa ise ka ei usu!“

„Vaata… Selles pole üldse küsimust, et sa hea õpetaja oled, aga mina… Noh, mina olen selles mõttes lootusetu õpilane.“

Dan naeris suure suuga.

„Ah, ära aja!“

„Päriselt.“

„Sa teed praegu nalja.“

„Ei tee.“

„Miks sa lootusetu peaksid olema? Ma võin sind treenida terve nädala hommikust õhtuni! Usu mind, sa pole lootusetu. Kukkusin ise laualt sada korda maha enne, kui asja käppa sain.“

Ehkki poisi entusiasm oli imekspandav, ei muutnud see naise meelt. Tal oli endale kindlaks jäämises hea põhjus.

„Ma kardan.“

„Mida? Mind või?“

„Ei, merd. Sellepärast ma vaid basseinis ujungi, et siin on põhi näha, aga meres ei tea iial, millal vesi üle pea võib minna.“

Daniel kükitas Lotta ette ja vaatas talle oma sügavpruunide silmadega ainiti otsa.

„Kui sa oled minuga koos, siis sa ei pea midagi kartma. Siin meres on päris pikalt madal ja pole ohtugi, et vesi üle pea läheb. Kui just silmapiirile ei uju, aga sinna me ei lähe.“

Naine jäi mõttesse. Kui ühelt poolt oli ta elanud koos iseendaga kolmkümmend neli aastat ja teadis täpselt, kuidas meres nabast sügavamale vette minekut kui tuld kartis ja juba lapsest saati iga hinna eest vältis, siis teisalt oli südantsoojendav kuulda, kuidas Dan oli just lausunud imeteldava enesekindlusega, et temaga koos naisel midagi karta ei tule. Sellise väitega kaasnes hea soe turvatunne, teadmine, et hoolitakse. Võib-olla oligi saabunud lõpuks aeg see muutus ette võtta, nüüd, kus elus mitmedki olulised asjad pöördepunkti olid läbimas.

„Hästi, ma ei ütle praegu „ei“-d ega „jaa“-d, aga ära midagi looda, eks. Tahan praegu rahulikult mediteerida ja tulen sulle järele, kui olen siin lõpetanud.“

„Lubad?“

„Luban.“

„Millal?“

Lotta ei tahtnud lasta teisel ennast pikalt oodata, kuigi ta oleks soovinud olla omaette vähemalt pool päeva. Nendest seitsmest tervest, mis esialgsesse plaani kuulusid.

„Umbes tunni pärast.“

„Hästi.“

Saatnud suvekollases komplektis noormehe nii kaugele põõsaste taha, kui pilk ulatus, sulges Lotta uuesti silmad, tundes, kuidas keskendumine varasemaga võrreldes peaaegu võimatu näis. Püüdis mis ta püüdis vabastada end argiseid tegevusi täis mõtete pahnast ning korrastada segipaisatud sisemaailma, tungisid tema kujutluspilti mida minut edasi, seda intensiivsemalt uued fragmendid merelainetest ja surfilauast. Tulenes see hirmust või uudishimust, mine võta kinni, aga selle tundmatu tunde mõjuvõim oli igatahes tajutav iga ihurakuga. Ohates lasi naine end matile selili, pikutades nüüd lihtsalt niisama. Nõnda oli ka mõnus olla, tehes absoluutselt mitte midagi.

Danielil oli õigus, tuul oli merel täna praktiliselt olematu. Kaldast mõnekümne meetri kaugusel turnisid lained laisalt üksteise otsas, kiusates kujuteldaval laineharjal püsida püüdvat surfarit, selle asemel et tema tegevusele kaasa aidata. Lotta pani rannakoti käest, jäädes üksisilmi uudistama merel toimuvat, mis tänu Dani oskuslikele trikkidele tema silmis samasuguse mängleva kergusega aset leidis, kui naisel ennist apelsinimahla pressimine.

Märganud randa ilmunud kaaslast, suunas noormees veelaual nina kalda poole, lasi end sellel kõhuli ning tõmbas kätega söakalt läbi lainete.

„Noh, kas oled koolitunniks valmis?“ küsis Daniel naljatledes, kui oli kaldale jõudnud.

Lotta tundis kurgualuseni välja, kuidas süda rinnus peksma kukkus. Tema ja meri – need kaks ei käinud kokku. Polnud iial käinud ega hakka ka kunagi. Ta heitis endale ette, et poisile lootust oli andnud.

„Oota, las ma natuke kogun ennast.“

Ta laotas päevituslina liivale ning vabastas end kleidist, heites bikiinide väel pikali. Krapsas siis hetk hiljem püsti, otsis kotist päikesekaitsekreemi ning ulatas selle Danile.

„Kas sa võiksid palun seljale määrida?“

„Jah, muidugi.“

Et vaikiv kreemitamine veider ei tunduks, keerutas Lotta edasi mõttelõnga, mis ennist pooleli oli jäänud.

„Kusjuures ma mediteerisin täna niimoodi esimest korda. Joogat olen küll teinud, aga sellist aega, kus mul ühtegi tegemist ei ole ja rahulikult mediteerida saaks, pole varem olnudki. See vajab pühendumist.“

Danieli käed peatusid.

„Mulle jäi küll mulje, et sa teadsid täpselt, mida teed.“

Lotta turtsatas naerma.

„Olen pidanud terve elu jätma endast mulje, et tean, mida teen, võib-olla sellepärast. See on tegelikult meesenergias olemine, ja ma tahan seda muuta. Olen kasvanud aastatega liiga tugevaks ja see pole kindlasti üks neist omadustest, mille üle uhke olla.“

Töö tehtud, andis Dan kreemituubi tagasi ning viskas naise kõrvale pikali.

„Kes sa siis olid?“

Lotta sirutas jalad ette ja hakkas neile kreemi määrima.

„Paku.“

„Ega siin palju variante pole,“ muigas Dan ja tema naeratusest võis lugeda välja, et ta oli enam-vähem kindel, et mida kohe ütleb, see ka naelapea pihta läheb.

„Poliitik.“

„Mkm.“

„Mmm…mingi juht kusagil ettevõttes?“

„Ei. Arva üks kord veel, mõtle rahulikult.“

Lotta lasi vaikusel, milles segunesid lainete tasane randa loksumine ja selja tagant kostuv tundmatu linnu kentsakas kluugutamine, mõnda aega kesta.

„Mingi kinnisvaraga seotud inimene siis?“

„Mkm,“ vastas Lotta ja pani kreemi käest, kuna kogu keha sellega ühtlaselt kaetud sai. „Ma olin advokaat. Täpsemini, kohtukaasuste vandeadvokaat.“

„Vau,“ ei hoidnud poiss imestust tagasi. „Ehk siis, kui mul läheb juuras abi vaja, sa aitad mind?“

„Oleneb.“

Dan kõkutas naerda.

„Millest? Kui hästi ma sind surfama õpetan või?“

„Ma tegin selle ametiga tegelikult just lõpparve, sellepärast ütlesin nii.“

Noormehe silmad muutusid tõllaratasteks. Sellised otsused ei sünni niisama tühja koha pealt.

„Miks nii, kui tohib küsida?“

„Tohib ikka. Ma tegin nimelt kogu senise eluga lõpparve. Ühesõnaga kõigega, millest koosnes kuni üleeilseni mu elu.“

Poiss vaatas rääkijat juhmi näoga. Ta ei julgenud küsida, millise uue elukutse vastu vahetati ühiskonnas nii kõrgelt väärtustatud ametikoht, mis tagas kindlasti korraliku majandusliku kindlustatuse. Nähes teise hämmingut, jätkas naine asjaolude selgitamist.

Selleks piisas ühest hingetõmbest.

„Olin üksteist aastat ühe mehe naine ja peaaegu sama pika perioodi advokaadina tööl pealinna prestiižses büroos. Kõik jooksis kuidagi ühel hetkel kokku, kaotas mõtte. Ma ei oskagi ühte lausesse panna, kuidas nii läks. See otsus ei sündinud üleöö, vaid teatud aja jooksul. Olin kandnud endas soovi öelda kõigest lahti juba mõnda aega. Kui mõnda, ei oskagi tagantjärgi öelda. Abikaasa viibis palju välisreisidel, mina olin sukeldunud töösse. Võib-olla teadlikult, täites nõnda tühjust abielus. Ma tõesti ei tea… Igatahes sai mulle sellel kevadel selgeks, et ma ei taha enam nii jätkata. Kadus soov tööle minna ja mehega koos asju teha. Mitte et keegi teine oleks tekkinud, ei, ära sa seda arva, aga…“ Lotta sirutas selga. „Ühesõnaga, ma arvan, et naine ei pea pidevalt tõestama ja vaidlema kohtus ega teenima suurt raha, et hästi elada. Mul on piisavalt raha, et mitu aastat mugavalt ära elada. Ja oskusi, et minna tagasi tööle, kui tekib tahtmine. Aga ma ei taha! Las mees käib tööl ja teenib raha, naise roll on olla kodus, kasvatada lapsi ja hoolitseda kodu eest. Mõistad?“ Daniel mõistis.

„Täiesti nõus. Aga oled sa mõelnud, mida sa siin tegema hakkad? Kaugel saarel ja täiesti üksi.“

„Veel mitte, aga küll ma jõuan. Praegu elan lihtsalt päev korraga. Võtan aja maha, mediteerin ja hakkan näiteks oma hobidega tegelema.“

Dan vaatas huviga naise merekarva silmadesse.

„Ja need on?“

Vaikus, mis saabus vestlusse, oli vastaja jaoks ebamugav.

„Ma ei tea veel.“

Lebanud mõnda aega sõnatult teineteise kõrval, elavdas Dan peagi vestluse.

„Mitu last sul on?“

Selline küsimus oli väga isiklik. Lausa nii isiklik, et Lotta võttis hetke isekeskis arutleda, kas ja kuidas vastata. Leidnud siis, et ta endast nagunii juba palju olulist rääkinud oli, ei hakanud ta sedagi teemat salajas hoidma.

„Veel mitte ühtegi. Olen pühendanud kogu oma senise elu karjäärile. Pole olnud aega, või noh… see pole olnud minu jaoks prioriteet.“

„Ja nüüd on?“

„Võiks ju olla.“

„Ja sa hakkad siin saarel üksi elama ja neid kasvatama?“

„Aga miks mitte?“

„Ei ma ei ütlegi, et ei või, aga mulle tundub see kuidagi liiga suur muutus, natuke isegi hullumeelne. Ja selleks oleks vist meest ka vaja, et lapsi saada.“ Daniel muigas kelmikalt. „Vähemalt vanasti oli.“

Selline jutt tõmbas Lottalgi suu muigvele. Ta polnud tõesti kõike veel ette ja läbi mõelnud. Pikkade aastate tööväsimus andis endast tugevalt tunda, kõigepealt pidi sellest lahti saama. Aias basseini ääres raamatut lugedes, joogat tehes või mediteerides. Ühesõnaga puhates. Mitte siin vees surfates, kus põhi hirmutaval kombel jalge alt võib kaduda.

Kuulnud justkui salaja pealt Lotta mõtteid, mis tuletasid meelde poisi kohustust naist eesoleva nädala jooksul surfama õpetada, tõusis Daniel püsti ja sirutas käe.

„Tule!“

Lotta ajas end vastutahtsi istuli, ulatades umbusklikult käe vastu. Oli ütlematagi selge, kuidas ta ei tahtnud surfamisest midagi kuulda, veel vähem proovida. Nähes teise kimbatust, rahustas

Daniel teda sõbralikult: „Käime kõigepealt ujumas ja siis teeme kaldal kuiva trenni. Siin pole midagi karta.“

Öeldu tõmbas naisel hirmunivoo kuigipalju alla. Harjutada noormehe meeleheaks liival pisut uudset spordiala ei kõlanud just surmavalt.

„Olgu.“

Hetk hiljem sööstis Dan metsiku looma kombel lainetesse, samal ajal kui Lotta varbad madalas vees märjaks kastis.

„Alustame sellest, et räägi mulle, mida sa kardad. Kui me saame selle teada, ehk saame siis hirmu väiksemaks.“

Daniel vaatas oma põlevate tumepruunide silmadega Lottale otsa nii sügavalt, et sel ihust tulejutt läbi käis. Eks ta oli muidugi praegu tundlikum ka. Pluss see asi, et kui ta noormehele oma eksabikaasa suveriided selga otsis, ei tulnud ta selle pealegi, et sinna alla ka püksid anda, kuna ise teise bokserid koos šortside ja särgiga pessu pani. Ja nüüd püüdis poisi paljas alakeha läbimärgade õhukeste suvepükste all nii teravalt pilku, et naisel enda pärast piinlik hakkas. Ta pööras silmad kõrvale, üritades pentsiku olukorraga eos rahu teha. Mis polnud sugugi kerge ülesanne, kuivõrd viimasest korrast mehe lähedust tunda juba mitu kuud möödas oli.

„Ma kardan, et vesi läheb üle pea ja ma upun.“

„On sul kunagi nii juhtunud?“

„Ei.“

Daniel jäi mõttesse.

„Basseinis sa ujusid, eks?“

„Mhm.“

„Nii et ujuda sa oskad?“

„Jah.“

„Aga miks sa siis kardad?“

„Ma ei tea.“

„Hästi, tegeleme selle küsimusega homme. Räägin sulle täna surfamise põhitõdedest. Sobib?“

„Mhm.“

Ja Daniel rääkis. Rääkis ja näitas, kuidas vees surfilauale tõusta, selle peal seista ja tasakaalu hoida. Milline on õige kehahoiak, kehaosade üksteise suhtes liikumine ning kuidas hoida seejuures käsi ja jalgu, et saavutada laual vajalik stabiilsus. Kui oluline on keskendumine ja ohutus. Miks peab olema jalg lauaga ühendatud ja millisel hetkel tuleb lainega kaasa minna ning kuidas pöörata alust nii, et ise maha ei kukuks.

Lotta näost võis lugeda välja, kuidas kõik see, mis ta kuulis, tema jaoks puhas raketiteadus oli. See ajas õpetajat naerma.

„Usu mind, see kõik on väga lihtne. Natuke füüsilist, natuke tehnilist ja ongi olemas!“

Naisele selline väide samapalju nalja ei teinud. Õigemini, üldse ei teinud. Ta kujutas liigagi tõetruult ette, kuidas sellesama lauaga, millel kummalised uimed all, sügaval vees ulbib, surm silme ees. Ütlema ta seda aga praegu ei hakanud. Küll jõuab. Oli neil ju ikkagi praegu jalge all maa, mitte vesi. Ja pealegi andsid endiselt Dani poolmärjad püksid liiga häirivalt aimu, mis nende all peidus oli. Kui

ühtepidi segas see õpetatuga kaasa mõtlemast, siis teisalt isegi päästis, juhtides tähelepanu kõrvale hirmutundelt, mis poeb hinge siis, kui uppumissurm silme ees.

„Kui vesi oleks kogu aeg madal ja lained sama rahulikud ja aeglased, ma ei kardakski. Ma võiksin siin vees vabalt laua peal pikutada, seista ja igasugu trikke teha.“ Lotta osutas näpuga kaugemale merele, kus laineharjad pikkamööda valgeks vahuks rullusid. „Aga seal tekib mul hirm ja siis pole ühestki teadmisest kasu.“

„Okei. Praegu meil ühtegi lainet siin liival pole, nõus?“

„Mhm.“

„Tule ja tee siis minu järgi.“

Ja Lotta tegigi. Heitis lainelauale pikali ja mängis kaasa, kuidas hetk enne selja tagant saabuvat suurt lainet end surfilauale püsti ajab, seistes tasakaalu hoidmiseks jalgadel nõnda, et need õlgade laiuselt laiali on. Lasi siis põlvedest nõksa alla ja sirutas käed kõrvale nagu kotkas, kes aukartustäratavates kõrgustes lenneldes tiibadega tuulele toetub. Mis oli iseenesest vahva.

„Seda, mis praegu merel toimub, ei anna eelmise nädalaga võrreldagi. Sain siin mitmel päeval korralikult surfata. Hetkel võiks laua peal magama jääda, sellised lained… No näed, ei mingit hirmu enam, ega?“ võidutses õpetaja Daniel esimese õnnestunud õppetunni üle.

„Mhm,“ vastas naine, lisamata, et kui ta oleks pidanud sama asja vees tegema, oleks noormees oma õpetuste ja lainelauaga sinna üsna ruttu üksi jäänud.

Sättinud surfilaua tagasi puu alla, kust Daniel seda saarel oleku ajal hoidma oli harjunud, sai tänaste koolitükkidega ühele poole. Loomupärasel surfajal meel rõõmus õpilase eduka arengu üle, Lottal

sellepärast, et asjaga ühele poole sai, sammuti koos mäest üles, jättes ranna selja taha. Tundus, et poiss võttis asja väga hingega, kuna isegi tagasiteel ei rääkinud ta muust kui vaid surfamisest. „Kogu nipp peitub kontrollis,“ sõnas ta, kätega sõnade tõestuseks žestikuleerides. „Sa pead omama kontrolli enda meelte üle, mis tähendab, et keha ja laua üle samamoodi. Kõige alus on kontroll.

Noh, nagu me enne aias mediteerisime,“ tõi ta huvitava paralleeli. „Et sa mõtled vaid ühele asjale ja muu jääb kõik maha. Oled vaid sina, laine ja surfilaud. Kui sa ei suuda oma meelt ega keha kontrollida, pole võimalik ka lauda kontrollida. Pagan, liiga segaseks läks vist. Ma ei tea… said sa mu jutust aru?“

Daniel naeris ja Lotta koos temaga.

„Eks ikka. Omada kontrolli millegi, eriti iseenda üle, on oluline oskus. Ükskõik mis olukorras on hea, kui kontroll on sinu käes…

Kui ma nüüd järele mõtlen, siis kui ma otsustasin siia saarele kolida, tahtsin teha selles suhtes just kannapöörde, et annan teadlikult igasuguse kontrolli enda käest ära. Niipalju, kui saab. Isegi nii, et ma teadsin, et mul pole seda kellelegi teisele anda, aga lihtsalt annan ära. Ja vaatan, mis saab. Usun, et see võib olla täiesti võimalik.“ Ta vaatas noormehe poole. „Mis sina sellest arvad?“

Teise oleku põhjal jäi mulje, et see teema oli vaieldav.

„Aga miks sa peaksid tahtma kontrolli ära anda?“

„Ma olen omanud liiga kaua liiga palju kontrolli, sellepärast. Esiteks muidugi töös. Aga tundsin seda tugevalt ka abielus olles, mis oli siis küll Jacki-poolne, aga ikkagi. Võib-olla see oligi põhjus, miks ma saarele põgenesin – sain ühel hetkel kõigest üledoosi. Ning saades sellest aru, tahtsin kontrolli taagast vabaneda. Vajasin nii meeletult niisama tühja aega, et olla iseendaga ja mõista, kes ma päriselt olen ja millist elu tahan elada. Unistasin sellisest vabadusest tihti.

Kuni elu kaotas mõtte ja ainus viis jätkata tundus kõik sinnapaika jätta ja endale seda vabadust lubada.“

Daniel jäi vastusega rahule, noogutades kuuldule kaasa.

„Kui ma hakkan nüüd mõtlema, siis ega ma pole ka väga iseenda peremees olnud. Suvel meres surfilaual ongi olnud vaid minu aeg, kõik muu on isa ette dikteerinud. Meil on pereettevõte, mida ta on juhtinud terve elu ja mille ma peale kooli lõpetamist talt üle võtan.“

„Kas sa oled peres ainuke laps?“

„Ei ole, vanem õde on ka.“

„Ja millega tema tegeleb?“

„Diplomaatiat õpib. Talle ei ole isa kordagi öelnud, mida ta tegema peab.“

Öeldud lauses kõlas varjamatu etteheide.

„Ja sulle ütleb?“

„Mhm, lapsest saati. Ma elaksin nagu elu, kus puudub valikuvabadus. Me oleme isaga kaks täiesti erinevat inimest. Nii harva, kui ma pean ülikonda kandma, poob selle krae mul hinge kinni. Tema käib iga päev ülikonnaga tööl. Mulle ei meeldi absoluutselt numbrid, tema ainult neid arvutakski. Kui on koosolekud, kust ma ka mõnikord osa võtan, siis ta räägib seal üksi ja ülejäänud kuulavad. Mina arutaks ikka asju teistega. Ahh…“ Daniel lõi käega, „ma ei taha sellest rääkida. Minu elu on igatahes ette määratud ja kui mul poleks suvepuhkust, surfilauda ega sõpru, oleksin ma tõenäoliselt omadega juba hullumajas.“

Lotta kõndis vaikides noormehe kõrval mööda rohtunud teed mäenõlvast üles ja imestas, kui erinevad, samas ühesugused on olnud nende käekäigud.

Temal ei olnud ka tegelikult kontrolli enda elu üle, kuigi nii näis, tehes seda, mida soovis Jack. Jah, tööl oli tal ohtrasti sõnaõigust, mis

aga ei tähendanud, et viimane sõna talle jäi. Lottast ülemad olid kohtunikud. Alati oli keegi kõrgemal, tema eest otsuseid tegemas. Lotta ihkas samuti tõelise vabaduse järele, mida ta teadis olemas olevat. Tähtsustades töö rolli elus ilmselgelt liialt. Tänaseks oli see minevik.

Erinevalt Danielist, kellel kool jälle algamas oli.

Jõudes mõtetega tagasi Dani juurde, hakkas teda huvitama, millist elu poiss ennast ise elamas näeks, kui ei peaks isa juhtnööre pidi toimetama. Noormees võttis hetke järele mõelda. Isegi nii keskendunult, et jäi keset teed seisma.

„Ma pole kunagi selle peale mõelnud… Ma võin koolis õppida küll, aga ma ei taha kohe firmajuhiks saada. Ma ei taha nii suurt vastutust. See võiks tulla aastate pärast, siis kui ma valmis olen.“

„Valmis milleks? Tahtmiseks või vastutuseks?“

„Mõlemaks. Ei, tegelt mõtlesin ma seda, et ma töötaks algul mõned aastad isaga koos ja siis võtaks mingi aja jooksul tema kohustused üle. Ja ma eelistaks juhatuses meeskonda, mitte üksi olla.“

„Miks su isal selle üleandmisega nii kiire on?“

„Ta on juba pensionär ja terve elu tööd rüganud. Mõned aastad tagasi oli tal infarkt ja sellest ajast muutus kõik. Kui ma sulle ausalt ütlen,“ ja et ta iga sõna siiralt mõtles, võis mõista tema tõsisest olekust, „siis ma ei saa üldse aru, miks peab ettevõtet juhtides iga päev kontoris kohapeal käima. Ega töö siis tegemata ei jää. Osakonnajuhid juhivad oma üksuseid niisamagi suurepäraselt, tulemused on superhead. Aga ei, isal on mingi kiiks, et nii kui ülemust majas pole, hakkavad alluvad looderdama. Mina nii ei arva. Me mõõdame juba täna kõike – tööaega, liikumisi, tulemusi. Kõik on digitaalselt jälgitav. Teda poleks üldse sinna ette otsa vaja. Firma teenib korralikku kasumit… Oeh… Jälle ma räägin sellest, millest ma ei tahtnud tegelikult üldse rääkida.“

Ajastus lõpetada isast rääkimine oli hea, kuna jõuti koduvärava ette. Päevaväsimus andis vaikselt tunda, samuti tühi kõht.

Leppinud kokku, et mõlemad oma majas duši all käivad ja siis köögis kohtuvad, et midagi ühiselt kokata, tõi Lotta õuest nöörilt

Danieli kuivad riided. Mis seal salata, polnud just väga lihtne teeselda päev otsa märgade pükstega noormehe kõrval, et tema vööalused kumerused kuidagi pilku ei püüdnud. Püüdsid küll, vägagi.

Harjunud seksima aastatepikkuses suhtes regulaarselt, oli see üks vähestest asjadest, mille ta vanast elust uude kaasa oleks võtnud.

Aga mitte Jackiga, ei enam. Daniel ei tulnud ka kõne alla, selleks pidigi noormees lõpuks enda riided taas selga panema, et mitte ahvatleda endast vanemat naist mõlgutama sobimatuid mõtteid.

Lotta asetas rõivad poisi magamistoas voodile, jättes teise rahus end voolava vee all meresoolast ja liivast puhtaks pesema.

Ajaks, mil Lotta köögi uksest sisse astus, toimetas Daniel juba laua taga, nuga käes.

„Ja mis siin toimub?“ küsis naine mahedal häälel. „Kas me ei leppinud kokku, et mõtleme koos välja, mida kokkame?“

„Leppisime,“ muheles noormees, purakas paprikas noa all peenteks viiludeks saamas.

Nähes, kui asjalikult poiss köögivilja lõigub, venis naisel suu kõrvuni. Aga ta ei öelnud midagi. Lihtsalt mõtles huviga, et tema teadis ju ainsana, milliseid toiduaineid rohkem või vähem on, kalkuleerimaks, kuidas jagada varusid nõnda, et nad saaks mõlemad nädala jooksul söönuks. Eks sügavkülmas oli muidugi ka mingi tagavara ja sahvris konserve, aga värske kraam on ikka värske kraam.

„Ja sa ei tahtnud mind ära oodata?“

„Ei.“

„Miks?“

„Põhimõtte pärast.“

Nüüd läks põnevaks. Lottal kerkis üks kulm teisest kõrgemale. Ta pani käed rinnale risti, suunurgas võbelemas naerukurd. See noormees ületas selgelt talle antud volitusi.

„Huvitav, millise?“

„Kui me rääkisime enne kontrollist, siis sa ütlesid, et tahad, et siin saarel oleks sul asjade üle võimalikult vähe kontrolli. No ja kui ma nüüd duši all käisin,“ Dan kõkutas naerda, „eks seal tulevad alati head mõtted ja tulid nüüd ka, siis ma otsustasin, et ma ei oota sind ära, vaid hakkan ise süüa tegema. Naistel läheb pesus alati kümme korda kauem aega kui meestel, ja see fakt rääkis veelgi minu kasuks. Nii et võta või jäta – täna olen mina üksi kokk.“

Öelnud viimast, tõstis Daniel võidurõõmsa näo hakitava toidu kohalt. „On proual vastuväiteid?“

Ei, Lottal ei olnud vastuväiteid. Sest kõik, mida öeldi, oli sulatõsi. Kui arvata välja üks faktiviga.

„Ei ole vastuväiteid peale selle, et mina olen preili, mitte proua,“ naeratas ta sulnilt.

„Hästi, preili. Kui te soovite, preili Lotta, võite laua katta. Ja jätta toidu tegemise täna minu hooleks,“ peenutses isehakanud kokapoiss. „Lubage mul hoolitseda teie eest parimal moel.“ Naine tundis, et punastas. Miks, polnud tal aimugi. Ta keeras pilgu kõrvale.

„Kuhu ma laua katan? Õues on soe, kas terrassile?“

„Seal pime ei ole?“

„Saan seinavalgustuse põlema panna.“

„Siis on otsustatud.“

Minnes garderoobi valget laudlina otsima, et pidulik gurmeeõhtusöök ekstra noobel välja näeks, jättis Lotta noormehe endast

kööki maha kahetiste tunnetega. Esiteks polnud ta kunagi varem selle kokapoisi valmistatud toitu söönud, teiseks polnud tal aimugi, millised toiduained võis Daniel potti kokku panna. Ja nagu nendest kahest veel vähe oleks, oli eelmisest veelgi suurem väljakutse aktsepteerida tõsiasja, et teda oli jäetud nii olulises küsimuses nagu õhtusöögi valmistamine, arutelust kõrvale, eelnevalt uurimata, mis talle meeldiks või maitseks. See tundus perenaisele natuke isegi häbematu. Ja näris hinge. Samas meeldis ka, kuna Dan üsnagi riskantselt kontrolli osas ohjad enda kätte oli haaranud ja nii Lottale kui naiselikumale poolele koha kätte näitas. Et sina lase minul end teenindada, puhka ja naudi. Jõudes viimase avastuseni, ilmus naise suule magus naeratus. Just seda ta oligi ju salamisi soovinud. Et keegi tema eest hoolitseks. Tema kui õrnema sugupoole, mitte tähtsa olemisega vandeadvokaadi eest, kes kohtumajja sisenedes, rind ees, ukse lahti lööb.

„Aga palun,“ asetas Dan naise ette kausi põneva pajaroaga. Lotta ei hakanud varjama, et poisi manöövrist täna toidu valmistamisel kontroll enda kätte haarata kokkuvõtteks meelitatud oli. Ükskõik mis seal potis haudus, sobis. Naisel oli hundiisu, mis andis kokale tublisti plusspunkte selle eest, et toit kiiresti valmis sai.

„Aitäh. Mis meil siis täna söögiks on?“ keerutas ta kulbiga supitirinas.

„Smooritud kana paprika, tomati, koore ja fetajuustuga ning siin,“ ta tõstis kaane teiselt, väiksemalt potilt, „makaronid. Neist saab kokku pasta.“

Suutmata suure nälja tõttu muud öelda kui vaid, et roog imemaitsev oli, polnud praegu isegi mahti peene toidu kõrvale kallist veini juua, mis peale vastasistujaga kokkulöömist Lottast

puutumatuna kuni taldriku tühjenemiseni laual kaunistusena seisis.

Kõht küsis süüa.

Ignoreerides teatud piirini fakti, et eha hämaruses tüütud putukad kõrva ääres pinisesid ning paljaid käsivarsi ja jalasääri puresid, ei jätkunud ühel hetkel enam Lottal pikka meelt. Piin oli neid kätega eemale vehkida, nautides samal ajal maitsvat kanapastat, mahedat poolkuiva Pinot Noir’d ning sisukat vestlust.

Koos nõud õuest tuppa toonud ja nõudepesumasinasse ritta sättinud, kõndis Lotta kaminaruumi, jäädes seisma kahte ruumi ühendaval seinal rippuva pildi ees. Pildi, mis oli maalitud õlivärvidega julgetes punastes toonides ning millel nautis Eiffeli torni idülli kena kolmekümnendates aastates näitsik, poolik punase veini pokaal sõrmede vahel. Tõsi, täna polnud esimene kord, mil Lotta seda nägi, ent esimene selles mõttes, et võttis aega peatuda ja lugeda kunstiteosel ilutsevat sõnumit. Jäädes seepeale nii sügavalt mõttesse, et ei pannud tähelegi, kui Daniel selja tagant möödudes köögist tuppa oli tulnud ja diivanil istet võtnud.

„Lahe pilt.“

Naine keeras pea ütleja suunas, sammus tema juurde, võttis enda veinipokaali ja kõndis tagasi maali juurde.

„Väga lahe. Uskumatult tabava mõttega… Kujutad sa ette, et see maja on kuulunud meile peaaegu kümme aastat ja ma näen alles täna esimest korda, mis siia kirjutatud on? Ja ma olen sellest pildist mööda käinud kui palju kordi?!“

Daniel tõusis diivanilt ja tuli naise kõrvale. Ehk isegi natuke liiga lähedale, pannes Lotta instinktiivselt sammukese eemale astuma. Mis küll ei tähendanud sugugi, et tal noormehe läheduse vastu midagi olnud oleks. Ta polnud lihtsalt omadega veel sealmaal,

kus mõne meessoost isikuga midagi jagada oleks soovinud. Olgu selleks või ruutmeeter põrandapinda. Alateadvus oli teinud selles osas tublit tööd, sisendades naisele, et tema elu saab nüüd mõnda aega üksi kulgema. Mistõttu ta eemale tõmbuski, sest üksikud hundid ei jaga mitte kellegagi mitte midagi, kõige vähem lähedust. Isegi mitte maali ees seistes, arutledes kunstniku pintslitõmmete, miljöö ja edastatud sõnumi üle.

„„Minu klaas on alati pooltäis.“ Hästi öeldud,“ sõnas Dan, keerates pead Lotta poole, silmitsedes tema pokaali. „Kuidas sul?

Kas sinu pokaal on pigem pooltäis või pooltühi?“

Naine ei teadnud, mida vastata. Sest ta ei saanud aru, kas see küsimus oli mõeldud otse või ümber nurga. Ta mekkis hoopis kergelt puuviljase nüansiga veini, võites sellega endale aega.

„Ma arvan, et veinil on minu elus tähtis roll. Olenemata sellest, kas mu pokaal seisab baarikapis tühjana või minu käes täidetult.“

Olles oma tabava vastusega rohkem kui rahul, pööras ta ennast kogupikkuses poisi poole, jäädes talle siira muigega otsa vaatama. Kuivõrd on aga silmad hinge peegel, ei kestnud see mäng kaua.

„Hästi. Aga kui ma selle tühja klaasi baarikapist välja võtan ja poolenisti täis valan, mis siis?“

„Siis on see poolenisti täis.“

„Aga kui ma selle täiesti täis valan ja sa pool ära jood?“

„Siis mul on tõenäoliselt alkoholiga probleeme,“ vingerdas naine endiselt vastusest kõrvale, naerdes laginal enda vaimukuse üle. Eks veinil oli selles väike kaasaaitav roll ka muidugi. Ta istus diivanile, kummutas klaasi tilgatumaks ning pani siis käest.

„Aga kui ma sama asja sinu käest küsin?“

Daniel võttis naise kõrval koha sisse ja tõstis enda pokaali silmade kõrgusele.

„Mul ongi nii, nagu pildil kirjas – alati pooltäis.“ Ta avas suu ning jõi pokaali tühjaks. „Ka siis, kui klaasi põhjas on vaid üks tilk. Nagu praegu.“

Danieli jutt tekitas Lottas elevust.

„Räägi veel!“

„Eks see ole suhtumise küsimus. Kas tahad näha elu pessimisti või optimisti prillide läbi. Minu elu on üks paras tsirkus, aga ma ei saa seda kuidagi negatiivselt võtta, sest siis oleks kõik pekkis. Nii ma teengi isale head nägu ja käin koolis ja hakkan varsti suureks juhiks, ehk siis keeran kõik enda jaoks positiivseks, ehk see tähendab, et mu klaas on alati pooltäis. Kuigi,“ ta ohkas vaikselt, „on reaalsus see, et tegelikult on pooltühi. Aga ära seda kellelegi ütle, eks, las see jääda meie vahele.“

Selline salakokkulepe ajas naist itsitama. Ilmselgelt jäävad kõik nendevahelised vestlused üksnes nende kahe teada, kuna ühist aega vaid nädalajagu oli antud, misjärel nad mõlemad oma eluga eraldi jätkavad. Neil polnud isegi teineteisega mõtet sotsiaalmeedia kontosid vahetada, kuna neid ei seo edaspidises elus mitte miski ja kui nad poleks olnud pooleldi sunniviisiliselt siin praegu koos, ei oleks läinud neile teineteise eksistents korda mitte millimeetritki. Ta noogutas nõustumise märgiks.

„Jah, muidugi.“

Daniel ohkas.

„Räägime parem millestki muust.“

Ta vaatas uuesti seinal toretsevat maali.

„Oled sa kunagi Pariisis käinud?“

„Jah, ikka. Sa?“

„Ei veel.“

Lotta jõi enda pokaali samuti tühjaks ning pani käest. Kui ta oleks muidu oodanud, et mees selle uuesti täidab, siis hetkel oli tal

hea meel, et Daniel seda liigutust tähele ei pannud, vaid üksisilmi pildile keskendus. Naine oli päevast väsinud ning pea joodud veinist uimane. Ta jätkas.

„Reisida on alati tore, ükskõik kuhu. Lihtsalt minna kodust ära.

Olen tööalaselt päris palju reisinud, kindlasti rohkem kui puhates, aga alati liitnud mõned vabad päevad juurde, et saaks natukenegi teiste maade õhku hingata ja kultuuri tundma õppida. Mida kaugemale minna, seda kihvtimad reisid on.“

Daniel keeras end mõtlikult Lotta poole.

„Võimalik, et ma mõtlen kunagi samamoodi, aga täna piisab mulle kodurannast. Kui oleks võimalus näiteks kusagile Aafrikasse minna, ma isegi ei tahaks. Imelik, eks?“

Ta jäi ootusärevalt naise arvamust kuulama.

„Ei, miks. Üks asi on muidugi finantsilised võimalused, aga ma arvan, et inimesed peaksid tegema asju just sellises järjekorras, milleks nad valmis on. Kui sa praegu kodurannast kaugemale ei taha minna, siis ei peagi. Elus on kõik muutuv ja kui hetkel on nii, siis on nii. Mul polnud pool aastat tagasi aimugi, kus ma täna omadega olen. Kui keegi oleks mulle siis öelnud, et ma lahutan Jackist ja jätan advokaaditöö, oleks ma ta välja naernud, aga nüüd võin öelda, et see oli mu elu parim otsus. Niisamuti võib sinu meel ühel päeval muutuda ning sa muud ei tahagi kui reisida ja avastada, mida maailmal sulle pakkuda on. Nii on ka kõige muuga. Kõik on muutuv. Täna on üks, homme teine. Hommikul apelsinimahl, õhtul vein. Täna oled siin koos minuga, nädala pärast linnas koolis. Ja see on täiesti okei.“

Lõpetanud lause, hingas naine pikalt ja rahulikult, tundes, kuidas peas kõik sassi hakkas minema. Liiga palju oli ühe päeva jooksul juhtunud, liiga palju tõusnud üles hirme ja teemasid, millega ta

meelsamini tegeleda ei oleks soovinud. Samas oli tore neid elulisi arutelusid Danieliga pidada, harida teist tarkustega isiklike kogemuste ja teadmiste toel. Kui vaid väsimus nii tugevalt tunda poleks andnud. Ta haigutas, suutmata seda varjata.

„Mis sa arvad, kui me läheks nüüd ära magama? Päev on olnud pikk ja tehtud palju. Alustan hommikut jälle värske apelsinimahla ja joogaga. Oled ka oodatud.“

„Ja pärast lähme jälle randa, eks?“

Randa oleks võinud Lotta minna küll, aga mitte surfama.

„No vaatame seda asja.“

Ta tõusis, võttis tühjad pokaalid, viis need nõudepesumasinasse, pani selle tööle, soovis noormehele „Head ööd“, kustutas terrassil tule ja hakkas aiamajakese poole liikuma. Õues oli mõnusalt jahe, täites kopsud värske hapnikuga. See klaaris hästi pead.

Möödudes basseinist, Lotta peatus. Tundus hea mõte kasutada võimalust ja võtta nüüd üksi olles endale hetk ning hingata aegamisi ja sügavalt, nagu ta oleks soovinud hommikul teha. Hingata rahulikult ja saata endast iga uue hingetõmbega kõik peas keerlevad mõtted kus seda ja teist, jäädes paigale vaid iseendana, füüsilise kehana. Olla jalgupidi kontaktis Maaga, saates hinge rändama kaugele ja kõrgele sinna, kus on määramatu lõpmatus ja absoluutne vabadus. Vabadus mitte midagi mõelda ega teha, vaid lihtsalt olla. Ta pani silmad kinni. Ning avas kohe uuesti. Sulges siis jälle, hoides silmalaud väevõimuga suletuna. Ent tee või tina, olid need juba järgmisel hetkel lahti. Täiesti iseenesest. Teadmine, et nüüd, kus oli võimalus pea mõtetest taeva all tühjaks saada ja ta ei saanud sellega hakkama, ajas ohkama. Lotta astus sammu majakese poole. Aga tõesti, vaid ühe sammu. Sest… Ei tea miks, aga ta pidi ilmtingimata ennast sealsamas ümber pöörama, et heita veel viimane pilk villale.

Lihtsalt niisama, ilma mingisuguse tagamõtteta. Piiluda ainult korraks ja minna siis edasi oma aiamajja. Sest väsimus oli tõesõna jalust niitmas.

Villa maast laeni kardinateta akendega valgustatud elutoast oli basseini äärde kenasti näha, kuidas Daniel endalt üleriided kooris, need diivanile heitis ja bokserite väel keset tuba mõtlikult seisma jäi. Lottat ei saanud poiss näha, selleks oli ta liiga kaugel ja pealegi oli õues pime. Aga see-eest nägi naine Dani hästi. Ehk liigagi. Vaatas ja tõdes, kuidas tema klaas üldsegi mitte pooltäis, vaid vägagi tühi oli. Kurb oli minna üksi magama.

3. päev

Teisipäev, 27. august

„Tere hommikust!“

„Hommik.“

„Kuidas sa magasid?“

Kuigi see oli väga armas, et noormehele tema uni korda läks, ei lasknud Lotta end erinevalt eilsest Danielil segada. Avamata silmi ja liigutamata ennast matil, mediteerija naeratas.

„Tänan küsimast, hästi. Kas tuled istud ka?“

„Oleneb, kas sa pärast minuga surfama tuled.“

Danieli hääles võis tabada muhedat naerunooti. Polnud kahtlust, siin oli tegemist kaup kauba vastu olukorraga. Naine tegi silmad lahti, suutmata lõbusust tagasi hoida.

„Ega sa vist enne ei jäta, kui ma ära upun. Siis saab sellega ükskord ühele poole.“

„Sa kohe üldse ei usu minusse, jah?“

„Mhh, asi pole ju sinus, me oleme sellest rääkinud.“

„Kui sa saad teooria selgeks, siis edasi on lihtne. Sa oled heas vormis ja me teeme nagunii alguses kõik asjad madalas vees läbi ja liigume sügavamale alles siis, kui sa selleks valmis oled. Olen kogu aeg su kõrval ega lase sul uppuda. Võid mind usaldada.“

Öeldes viimast, vaatas rääkija naisele sügavalt silma. Sügavamalt veel, kui oli mere põhi horisondil. Oli selge, et iga sõna, mis Dani huulilt kostis, öeldi siira vastutustundega. Lotta noogutas nõusoleku märgiks, usaldades noormeest värinaga hinges, seda välja näitamata. Ta pani silmad uuesti kinni ja haaras varbad sõrmede vahele. See oli tema moodus teha rahu mõttega, et ta varsti jälle tagasi merel on, mida rohkem veel kui vanakuradit kartis. Naerukõver tema suunurgas tõmbus sirgeks.

Kokkulepe sõlmitud, tõi Daniel endale võimlemismati. Istus sinna kaksiratsi peale, võttis suured varbad näppude vahele ja kujutas ette, kuidas juba Lottale rannas surfamist õpetab. Nii oli meeldiv mõelda, kaks toredat ühes – tema lemmiktegevus ja see kena naine. Jälgides mõnda aega imetlusega Lotta häirimatut hingamist ja kontakti iseendaga, unistas ta salamisi, kuidas viimane merelainetel samasuguse rahulikkusega enda keha ja meeli valdab. Tahtmata naist kuidagi segada, suutmata ise samasugust kadestamisväärset seisundit saavutada, lasi ta igavusest end matile pikali, mõeldes vaikselt omi mõtteid, mis erinevalt naise omadest temast lahti laskma ei nõustunud.

Oodates kannatlikult, kuni Lotta pooleldi jooga, pooleldi mediteerimisega ühele poole sai, rullis Daniel matid kokku ja viis katuse alla hoiukohta. Kõht andis märku, et hommikust hakkas vaikselt lõuna saama ja süüa polnud veel saadud.

„Kas sa teed täna ka apelsinimahla?“

„Sa sooviksid?“

„Mhm.“

„No kui sa apelsine tood…“

„Muidugi.“

Daniel, avastades nüüdsama, et sealsamas villa kõrval teinegi oranžide apelsinidega puu kasvas, jäi nõutult seisma.

„Kuule, miks sa mind eile taha aeda saatsid, kui siit oleks ka apelsine saanud?“

„Sest ma tahtsin sind jooksutada,“ naeris Lotta.

See ei olnud vastus, millega lepiti.

„Aga päriselt?“

„Päriselt on tagaaia puul magusamad apelsinid, sellepärast.“

See vastus sobis. Seadnud vilkad sammud põõsaste vahelt tumeroheliste lehtede ja oranžide viljadega puu poole, noogutas Dan omaette. Jah, ka temale maitses magus mahl paremini. Asi see siis mõned sammud rohkem teha.

Hommikusöök söödud ja kõhud mõnusalt täis, koristas Lotta köögi, pannes silmanurgast tähele, kuidas Daniel tema järele oodates basseini ümber kõndis. Väike kõhedus sees, vahetas naine riided, arutledes endamisi, kui palju vähem ta surfamist kardaks, kui saaks merel kalipsoga olla. Ta haaras aiamajast rannakoti, viskas sinna rannalina, pudeli joogivett, UV-kaitsekreemi ning tee mere äärde võis alata.

Lembe tuul paitas täna hellalt merepinda, peegeldades lainetelt päikese kuldseid kiiri nii, et seda vaadates silmadel lausa valus hakkas. Kõrgel taevas särav kullaketas jagas soojust ja valgust loendamatutele peentele liivateradele ja lõputule ookeanile, mille laineid kokku lugeda polnud võimalik, sest need pidevas muutumises olid. Silmapiiril sulasid taevas ja meri üheks, tekitades kummalise tunde, justkui lõputus olekski olemas.

Surfamisvalmis lainelaud ootas puu najal uue koolitunni algust. Daniel haaras selle kaenlasse, lippas Lottale järele, viskas särgi

seljast, sättis juuksed kõrva taha, hüppas elevusega lauale ning libises juba loetud sekundid hiljem mööda ookeanilaineid lõppematu horisondi poole.

Lotta laotas lina maha, kloppis poisi särgi liivast puhtaks ja vabastas siis ennastki kleidist ja hakkas määrima kehale päikesekreemi, jäädes seepeale uudistama laineharjal toimuvat. Vaimustav oli jälgida Danieli loodusjõududega rinda pistmas, kus ta omas kontrolli kõige üle, mis surfilaua all ja peal toimus. Vaadates noormehe sundimatuid liigutusi ning nähes oma silmaga, kuidas too merega rohkem kui sinapeal oli, jõudis Lottale nüüd tõeliselt kohale, mida Daniel mõtles, kui ütles, et kui tal poleks suve, sõpru ja surfilauda, poleks ta elul mõtet. Surf andis Danile hoomamatu vabadusetunde kasvõi nendeks üürikesteks hetkedekski, mil ta ei pidanud isa mahitusel koolipinki nühkima. Siin, mööda ookeani ääretuid laineid libisedes, sai ta põgeneda ettemääratud saatuse eest ning kogeda muretut noorust, millele täielik õigus oli. Tõsi, mitte küll isa arvates.

Mõeldes viimasele, oli Lottal hea meel, et poiss praamist maha oli jäänud, mistõttu nüüd suve terve nädala jagu pikemalt sai nautida. Kasvõi selle hinnaga, et naine temaga koos surfama pidi, mida ta eales poleks uskunud, et vabatahtlikult teeb.

Tänased õppetunnid seljataga, mis polnudki kõige hullem, kuna peamiselt teooria kordamisest ja kaldavees sulistamisest koosnes, sai Lotta lõpuks kergemalt hingata. Heitnud end päevituslinal Danieli kõrvale, nõustus ta viimase kiitusega, et tubli oli olnud. Oligi. Sest täna polnud surfamine üldsegi nii hirmus. Võib-olla tundus see nii selle tõttu, et ta hirmu juba ette ära oli tundnud, aga võib-olla ka seepärast, et Dani lõpuni usaldas, kui too ütles, et tema kõrvalt hetkekski ei lahku.

Andnud end peale oma arenevate oskuste demonstreerimist uhkusega päikese meelevalda väljateenitud jõudehetkeks, tunnistas naine sisemuses, kuidas poisile selle eest isegi tänulik oli, et see jonni polnud jätnud ja teda vaatamata vastuseisule ikkagi surfama utsitas. Ületada ennast ning muuta senist elustiili 180 kraadi oligi olnud ju elus uue peatüki eesmärk.

Saanud nautida suletud silmil vaevalt minuti teenitud võidujoovastust, oli Daniel taas küsimustega platsis.

„Kas siin saarel muud polegi, kui see rand, kolm villat ja siis see küla? Mingeid vaatamisväärsusi näiteks?“

Naine tõusis istukile.

„Minu teada mitte. Kuigi see on väike saar, pole ma veel villast ja rannast kaugemale saanud. Sooviksid kaluriküla näha?“

„Miks mitte.“

„Siis me peaksime varsti minema hakkama. Käime pesust läbi ja sööme õhtusöögi külas. Olen kuulnud, et seal pidavat kalju peal üks kalarestoran olema. Olen tahtnud sinna mitu korda minna, aga pole veel jõudnud.“

Öelnud seda, ajas naine ennast pisitasa püsti, mispeale Daniel täpsemaid juhiseid ootamata sama tegi. Tänaseks oli surfamisega ühelpool ja tundus paljulubav avastada uusi kohti, ning, mis seal salata, ei pidanud ise süüa tegema ega hiljem koristama.

Kui keeruline sai olla ühe kleidi valimine? Õige vastus oli – väga. Lotta oli tegelikult juba ammu valmis, kerge meik isegi tehtud ja madalad kingad ukse ees ootamas, mida aga ei olnud, oli kleit. Küll oli üks liiga pikk ja teine liiga lühike, kolmas liiga kottis ja neljas liiga ümber. Eks enamus kleite olid muidugi linnakodus, aga siinne valik polnud ka kesine. Jäänud lõpuks ühe kirju õhukese põlvedeni

valiku juurde, libistas Lotta selle selga, tõmbas luku tagant kinni, sidus vöö ümber ja oligi valmis. Haaras siis riidepuuga Jacki kunagise kreemika suveülikonna ühes, supsas kingad varba otsa, heitis käekoti üle õla ning lippas peamajja, kus Daniel, seljas Jacki helekollased roosade lilledega suveriided, teda juba ootas. Midagi lisamata, ulatas Lotta ootajale beežid rõivad.

„Palun.“

Nähes, et ta ümber riietuma peab, takseeris Dan teise mehe suvekostüümi altkulmu.

„Kas ma nii ei või tulla?“

„Proovi vähemalt,“ pidas naine vajalikuks siiski uut valikut passida, kuna kord selle juba tagaaiast siia villasse kaasa oli toonud. Ta võttis diivanil istet, sättides põlve üle teise, andes nii üheselt märku, et on catwalk’iks valmis.

Lõkerdades terve tee ratturi naljade üle, istudes ise samal ajal kukulinnuna meesteka ees pulgal, jõudis Lotta koos Danieliga peagi saare ainsasse külla, mis oli oma nime juba üksnes lõhna järgi auga välja teeninud – kaluriküla. Lõhn, mis kalasadamast möödasõitjate ninna hoovas, jäädes sinna tükiks ajaks, oli huvitav segu mereadrust ja kalasoomustest. Mitte, et see ebameeldiv oleks olnud, aga siiski märkimisväärne tõik oli, kuna külakese kohal omamoodi huvitaval moel heljus, iseloomustades paika paremini veel kui asukoha nimetus maakaardil. Põnev oli siin. Küsides juhuslikelt möödujatelt, kuhu minna ja mis suunas restoran jääb, jõuti peagi soovitud lõpp-punkti. Õnneks oli koht väljaspool hooaega avatud. Aga üllatuseks alles alates kella kuuest, mis tähendas lisaks pikemale tühja kõhu kannatamisele seda, et villast saabujatel oli kaks tundi vaba aega avastada enne pimeduse saabumist toredat väikest külakest, millest kumbki midagi ei teadnud.

Jätnud ratta maja ette, arvestades, et enam-vähem päikeseloojanguks tagasi ollakse, liikusid matkajad mööda kitsaid treppe viitasid jälgides allapoole. Et ühel neist rist oli, võis järeldada, juhatas see kiriku juurde. Marssinud lõputuid treppe pidi kõigepealt alla ja siis jälle teises suunas üles, sealt edasi kuigipalju maad sisemaa poole, jõutigi huvipakkuva sihtkohani.

Surnuaed ei olnud küll suur, aga kui palju haudasid siin leidus… Lotta seisis kirikaia väravas, tihkamata siseneda aukartustäratavatesse valdustesse. Seal oli mingi oma energia, mis tegi seest õõnsaks. Rikkuda niisama viimses puhkepaigas olijate rahu, ei olnud talle omane. Ta vaatas äraootavalt Danieli poole. Neid oli kaks.

„Kas lähme edasi?“ küsis ta areldi.

„Ma ei tea. Kuidas sa soovid?“

Naine mõtles hetke, lastes silmaga üle kalmude ja nende kohal hauarahu valvavate ristide.

„Ma arvan, et kui me juba siin oleme, lähme siis ikka edasi. Äkki on kiriku uks lahti, saame sinna sisse piiluda.“

Justkui äsja kõlanud sõnade kinnituseks avaneski kiriku uks, millest väljus üks vanem härra.

„Nägid? Ongi lahti. Lähme!“

Danielil polnud väikesesse külakirikusse sissepõikamise vastu midagi. Õigemini, tal polnud mitte millegi vastu midagi, mida Lotta välja pakkus. Tore oli elada vahelduseks hoopis teistmoodi elu, kasvõi nädala jagugi. Avastada uusi kohti, rääkida uutel teemadel ja kogeda uusi elamusi selle ootamatult omaseks saanud inimesega.

Ta kõndis naise kannul trepini, astus siis kiire sammu ette ning avas džentelmenina ukse.

Kui väljastpoolt jättis kirik tagasihoidliku mulje, siis lävepakust teisel pool avanes maailm, milles said kokku tagasihoidlik maitsekus ja ilumeeli paitav hiilgus. Aeg hoones oli peatunud, pakkudes lihtsurelikele saada osa imekspandavast tundmusest.

Astunud kirikusse, valitses seal karge vaikus, mida katkestas kohati sisenejate omavaheline sosin ja põrandalaudade kriuksumine jalge all. Pühakoda oli täidetud valgusega, mis läbi värviliste vitraažakende kumades joonistas seintele põnevaid mosaiikseid mustreid.

Välismaailma selja taha jätnud Lotta ja Daniel oleks sisenenud justkui teise aega, kus kiire elutempo asendus korraga sisekaemusliku rahuga. Siin, vaikuse ja ilu sees, tundsid nad mõlemad ühtäkki sügavat ühendust minevikuga, hoomates, kui tähtsusetud pisikesed täpid nad Universumis on. Millest hakkas hingel isegi pisut valus, tuues välja murekohti, mis päevavalgust pelgasid. Vähemalt Lottal oli nii. Sest võtnud hetkeks pingil istet, tõusis ta juba järgmisel püsti, valis eeslaualt küünla, läitis selle põlema ja asetas teiste kõrvale, kiigates seepeale, mida Daniel teeb. Ta ei tahtnud mõelda sellele, mis olnud. Kuivõrd noormees temast pingile istuma jäi, kõndis ta tagasi tema juurde, tasandades hääle sosinaks.

„Liigume?“

„Mhm.“

Jalutades kirikaias, peatudes viivu mõne hauakünka juures ja lugedes selle kivile või ristile graveeritud daatumeid, millest osad sammaldunud, roostes või kohati loetamatud olid, muutus Lotta nägu tõsiseks. Paljud surnutest olid lahkunud varases eas, aga miks, teadis vaid Jumal taevas. Üks lugu, millest naine oleks nii väga tahtnud rohkem teada, puges eriti hinge.

„Kujutad sa ette,“ vuristas Lotta ühe hingetõmbega, kui nad tagasiteel pargipingil istet võtsid ja ta endast kogu pinge välja sai lasta, „et sa sünnid siia ilma ja elad oma elu ja siis sured ära ja kõik, mis sinust järele jääb, on vaid küngas ja rist. Nägin just hauda, kuhu oli maetud üks neiu, kes oli saanud vaevalt seitseteist ja kelle elu oli just algamas! Mõtle, kui kurb!“

Ainuüksi kujutluspilt kaunist noorest neiust kirstus lamamas, muutis Lotta silmad läikivaks.

Saabus hetk, mil oli Danieli kord olla tasakaalukam pool.

„Kurb muidugi. Aga selline on elu.“

„Mhm. Nii ebaõiglane...“

Daniel võttis naise kõrval istet.

„Kui ma olin väike poiss, rääkis vanaisa, kui me vanaema haual käisime, et kivil on küll vaid numbrid, millal inimene sündis ja suri, aga tähtis on tegelikult see, mis jääb nende kahe vahele. See, kus on kriips.“

Vestlusesse tekkis paus, mil mõlemad mõlgutasid omi mõtteid.

„Ma ei ole kunagi niimoodi mõelnud,“ tunnistas Lotta. „Ja kui ma nüüd sedapidi mõtlen, siis sellel Katherinel oli ju ka elu, kokku seitseteist aastat.“ Ta ohkas. „Ma loodan, et tal oli õnnelik elu. Seal kriipsu sees.“

„Kindlasti oli,“ lohutas Daniel, teadmata isegi, miks. Küllap sellepärast, et tal oli kahju, kuna Lottal oli kahju. Pealegi oli neil veel terve õhtu ees, mil ta ei tahtnud, et Lotta kurb oleks. Ta sirutas ennast.

„Kas jalutame tagasi?“

„Jah.“

Et restorani avamiseni oli jäänud veel pool tundi magusat päikeseloojangueelset aega, kõndisid Lotta ja Daniel mõned sajad meetrid

kaljuservaäärset teed pidi külakese poole, nautides hingematvalt ilusat vaadet tumesinisele merele, mis õhtu saabudes rahunenud oli.

Suveõhtu viimased päikesekiired kuldasid kaljuserva, salvestades sinna päeva viimase sooja. Kerge tuul mängis tasa maailma serval seisva naise juustega, kandes mööda kiviseina üles mere soolast lõhna. Päike vajus vaatlejate silme ees millimeetri haaval horisondi taha, luues taevas imelise paleti oranžidest, roosadest ja kollastest toonidest. Suvelõpu vaikus ja rahu täitsid peatujate meeli, tuletades läbi kordumatu hetke meelde, kui ilus on elu.

„Issand, ma ei tea, nii raske on valida,“ kurtis Lotta, naerukurd suu ümber, sirvides näpu vahel menüüd. Ta tõstis pilgu kaaslasele. „Kas sa oled välja valinud?“

Danieli näoilme järgi võis arvata, et ei olnud. Ehkki roogade nimekiri polnud pikk – igast käigust kolm-neli valikut, võttis see lauas istujatel silme eest kirjuks. Saabus teenindaja. Naine otsustas minna lihtsamat vastupanuteed.

„Kas te võiksite palun midagi soovitada?“

„Meie klientide lemmik on assortii, kus on valik grillitud kaheksajalast, marineeritud kuningkrevettidest ja kalamarjast röstsaial. Ehk soovite seda? See ongi mõeldud sobivalt eelroaks just kahele.“

Lotta noogutas ja Dan noogutas temaga kaasa. Kõlas hästi süüa täna õhtuks midagi sellist, mida ise poleks teinud. Võttes pearoaks täna kalameeste võrku jäänud kala – üks sütel küpsetatult, teine hautatuna, leppides kokku, et neid omavahel jagatakse ning valides desserdiks ühtmoodi brüleekreemi, jäi vaid üle oodata, millal hõrgutised lauda tuuakse. Õnneks ei läinud veiniga kaua, see serveeriti kohe. Ettekandja valas Sauvignon Blanci välja, mähkides seejärel avatud pudeli laia vöö kujulisse külmakotti ja asetades laua keskele.

Jahe tsitruseline vein maitses oivaliselt. Esimesed kosutavad sõõmud joodud, tõstatas Lotta, kelle hinge oli jäänud painama vestlus hauaristile graveeritud kriipsust kui elatud elust, mis üldse midagi tähendas, teema taas päevakorda.

„Mis sa arvad, kui sul oleks teada, et homme on kõik läbi, kas sa elaksid siis täna oma elu kuidagi teisiti? Noh selles mõttes, et kui teaksid, et viimnepäev on tulemas, kas siis muudaksid midagi? Et see sünni- ja surmadaatumi vaheline kriips tähendaks rohkemat, kui vaid kirjamärki.“

Daniel võttis hetke mõtlemiseks.

„Ma usun küll.“

„Näiteks?“

„Näiteks vilistaksin isa tahtmiste peale ja surfaksin nii kaugele merele, kui saaksin, kartmata surma, kui nagunii on teada, et see tuleb.“

Lotta ohkas tahtmatult. Vein mekkis täna kuidagi eriti hästi.

„Aga sa?“ küsis noormees vastu.

„Ma arvan ka, et suhtuksin kõigesse maisesse teistmoodi. Kõige olulisemad on ikka suhted lähedastega, et nendega saaks veel koos aega veeta. Teispoolsusesse me ju endaga raha ega asju kaasa ei võta.“

„See on hea mõte,“ nõustus Dan, kummutades enda pokaali tilgatumaks, täites kohe mõlemad uuesti. Mitte pooleldi, nagu kelner enne, vaid peaaegu ääreni. Erinevalt eilsest ei olnud tänase jutuajamise rõhk üldsegi mitte pooltühjadel või -täis veiniklaasidel, vaid palju suurematel ja sügavamatel teemadel. Danieli pilk uitas merele.

„Mul oli kõige lähedasem suhe vanaisaga. Vanaema suri noorelt ja ema jaoks on olnud õde alati minust tähtsam. Teda hellitati ja poputati täiega. Isaga… seda sa juba tead. Tema oli kogu aeg tööl, tal polnud kunagi pere jaoks aega.“

„Aga teised vanaema ja vanaisa? Igal lapsel on ju kumbagi kaks.“

„Isapoolseid ma ei teagi, ta oli lastekodu laps.“

Öeldu pani naist mõistma, kuidas see tõenäoliselt võiski olla põhjus, miks Danieli isa oma valikutes nii kompromissitu oli, ning sellest tulenevalt äris edukas – ta oli ennast üksi nullist üles töötanud.

Soovimata üldsegi mitte kombata teise piire, ei saanud jätta

Lotta ometi ühte küsimust esitamata.

„Aga kuidas sul endal suhetega lood on? On sul tüdruksõpra, kes sind mandril ootab?“

Sellist küsimust kuuldes tõstis Daniel pokaali suu ette ja jõi selle korraga tühjaks.

„Oli.“

Kuigi see polnud pikkuselt selline vastus, mida naine oli oodanud, oli see ometi üheselt mõistetav.

„Vabandust. Ma saan aru, kui sa ei taha sellest rääkida. Mõtlesin, et rääkisin sulle Jackist ja…“

„Ei, ma võin Ingridist rääkida küll,“ polnud poisil isikliku elu selgitamise vastu midagi. „Pikk jutt lühidalt – olime paar pea pool aastat, tulime muideks saarelegi koos. Siin tekkis meil aga üks arusaamatus ja nüüd me oleme lahus.“

Midagi selles loos ei klappinud. Kuidas sai keegi olla kellegagi koos kuus kuud ja minna lahku põhjusel, et teine jäi lihtsalt praamilt maha?

„Te läksite sellepärast lahku, et sa ei jõudnud praamile?“

„Mkm. Öö enne seda.“

Vaikus, mis kadus teiste restoranikülastajate jutuvadina sisse, ei olnud ebamugav, kuna andis mõlemale aega kuuldut seedida.

Oli täiesti arusaadav, et Dan ei soovinud oma arusaamatusest täpsemalt rääkida. Tänapäeva noored lähevad ikka lahku, neil käibki kõik lihtsamalt. Väga võimalik, et kui Dan läheb pühapäeval tagasi

mandrile, lepivad nad ära ja nende lugu jätkub sealt, kus pooleli jäi.

Tõenäoliselt jätkubki, arutles Lotta endamisi.

„Sa ei igatse teda?“

Poiss suunas jälle pilgu merele, kus lõpmatu silmapiir aitas klaarida segaseid tundeid.

„Ei. Kas sina igatsed Jacki?“

Ootamatu küsimus lõi naise pahviks. Mõeldes kiirelt järele, kas ta oli lahusoldud aja jooksul eksmehest puudust tundnud, ja leides siis, et ei, sai ta olla lõpuni aus.

„Mitte kordagi. Igatsus pidi näitama, kas teist armastatakse. Järelikult oli meie suhe igatepidi läbi ja lahkuminek ainuõige otsus.“

Lauda toodi vaagen eelroaga.

Otsustanud mitte rääkida rohkem lahkuminemistest, vaid nautida Michelini tärnide väärilisi mereande ja mõnusat seltskonda, paluti kelneril avada pearoa kõrvale järgmine pudel veini. Uue toidu ja joogiga saabusid vestlusse uued teemad.

„Ma olen mõelnud,“ ei hoidnud Lotta end tagasi, jagades mõtteid noormehe ees filtrita, „et kui me usaldaksime rohkem elu ja vähem teisi inimesi, liiguksid asjad palju kiiremini õiges suunas. Muidugi saab vahest nii ka, et me surume ja surume ja võib-olla saamegi lõpuks, mida tahame, aga kui selle hind on katkiläinud suhted või kohtu kaudu vara jagamine, kas me siis ikka naudime seda? Ja ma ei mõtle siinkohal üldsegi ainult tööasju.“

Daniel ei osanud sellise väljaütlemise peale midagi kosta. Naine jätkas.

„Nagu mingid suhted või olukorrad, kus me eeldame üht, aga aeg näitab midagi muud. Äkki su isa loomuses ei olegi olla pereinimene? Ja mina ei pidanudki kunagi advokaadiks saama? Võib-olla sa

jäid praamist maha põhjusega? Selliseid näiteid võibki jääda tooma.

Igal mündil on alati kaks poolt. Me tahame kangesti näha vaid ühte –seda, mis meile meeldib, aga tegelikult võivad olla asjalood hoopis teisiti. Ja isegi meie teadmata meie jaoks paremad.“

Daniel kallas pokaalidesse veini juurde.

„Sul võib täiesti õigus olla. Minu isa ei ole kindlasti pereinimene…“ Ta võttis klaasist suure sõõmu uimastavat jooki. „Advokaadi töö kohta oskad vaid sina rääkida, kuna ma pole sind kordagi kohtus näinud…“ Ta muigas. „See oleks muidugi lahe olnud, meil on aeg-ajalt mõned kohtukeissid. Aga see praamist maha jäämise asi, see on hea tähelepanek.“ Noormehe suunurgad venisid kukla taha. „Huvitav, miks ma pidin sinu arvates praamist maha jääma?“

Lotta naeratas vastuseks. Dan tegi ise pakkumise.

„Muidu ma poleks praegu siin ja ei jooks sinuga veini?“

Lotta ei mõelnud küll asja nii, aga see oli tore tähelepanek.

„Kuulasin täna hommikul ühte podcast’i, kus räägiti sellest, kuidas me ootame tihti mingit ühte kindlat tulemust ja kui seda ei tule, siis pettume või solvume. Aga see kõik on kinni vaid meie peas, kuna me tahame näha asju oma vaatenurgast, nii, nagu meile meeldib.“

Selline mõttemäng meeldis Danielile.

„Päris huvitav ja eks see ole tõsi,“ nentis ta, „et igat asja saab vaadata kahtepidi. Kõike, millest räägitakse, saab tõlgendada kahte moodi ja kui midagi juhtub, on sellele kaks seletust. Üks siis enamasti hea ja teine mitte nii hea.“

„Mulle meeldis praegu, kuidas sa ütlesid. Et mitte „halb“, vaid „mitte nii hea“.“

Dan oli komplimendist meelitatud. Ta keerutas mõttelõnga edasi.

„Sa ütlesid enne, et elu on ebaõiglane. Siin on tegelikult samuti kaks seletust, või noh, lähenemisviisi.“

Selline mõttekäik ajas Lottal veinist niigi uimase pea pisut segadusse. Oskamata seekord ise midagi lisada või kaasa rääkida, silmitses ta põnevusega vestluskaaslast. Rääkija jätkas, silmad võtmas peas ebaloomulikult suuri mõõtmeid.

„Mis siis, kui ma pidingi jääma praamist maha? Ma olin pettunud ja sinu suhtes ülekohtune, ja elasin oma viha sinu peal välja. Aga meil on olnud koos ju tore ja usu mind,“ Daniel rõhutas järgnevas lausepooles iga sõna, „mul on siin sinuga palju ägedam kui koolis. Juba see kinnitab su teooriat, et me ootame tihti mingit ühte kindlat tulemust, arvestamata sellega, et miski muu on tegelikult hoopis parem. Nii et vahest ongi õigem, et meile ei anta valida, vaid läheb nagu läheb.“ Ta ohkas. Aga see kõlas pigem positiivselt, mitte kurbusest. „Millest tulenevalt võib ka väita, et kui meile tundub mõnikord, et elu on meie suhtes ebaõiglane, siis see ei pea üldsegi nii olema.“

Lotta, kel oli hea meel, et tema öeldu vestluseks nii palju mõtteainet andis, noogutas. Tore oli lükkida kokku loogilist jada, mis omavahel kujuteldavate ketilülidena üksteise külge haakus.

„Meil ei ole villas nii, et ühed kliendid tulevad, teised lähevad ja kogu aeg on hoov rahvast täis. Tavaliselt on suveperioodil pool ajast maja tühi. See oli huvitav kokkusattumus, et ma võtsin just rendikuulutused igalt poolt maha ja juhtusin ise tulema. Ma pole siin poolteist aastat käinud ja ole lahke! Siin me nüüd kahekesi oleme.“

Sundimatu naer täitis lauda number 13.

„Tead, mis ma arvan? Et miks me tegelikult pidime selle nädala koos veetma?“

Naine ei osanud pakkuda.

„Mul on missioon.“

Lotta teritas kõrvu.

„Ma pean selle nädalaga sulle surfamise selgeks õpetama.“

Kuuldu ajas õrnemat poolt naerma.

„Jälle oleme me jutuga sealmaal.“

Danielil tõusid suunurgad elevusest kõrvuni.

„Ütle lihtsalt „Jah“.“

„Kahtlane. Aga ma saan su teooriat kinnitada või ümber lükata alles siis, kui sa siit praamiga mandri poole sõidad.“

Ei tea, kas järgnev võis tuleneda veinist, hurmavast seltskonnast või mõlemast korraga, aga igatahes oli Dan praeguseks hetkeks juba mõnevõrra ülemeelikus tujus.

„Sa ei usu? Mida sa veel ei usu?“

Lotta itsitas vastuseks. Vein tegi reaalsusest põgenemise tööd tähelepanuväärselt hästi.

„Ütle üks asi, mida sa ei usu, ja ma näitan sulle, et see on võimalik!“ ei jätnud poiss.

„Kohe praegu?“

Daniel noogutas, silmis kaval helk. Lotta jäi mõttesse. Ta üritas kiiresti välja nuputada, mille suhtes noormees peale isa veel hirmu tunneb. Mida aga, tee või tina, meelde ei tulnud. Naine lasi silmadel ümbruskonnas ringi käia, alustades kaaslaudkondadest, lõpetades all kalju jalamil pikkamisi liivaribale loksuvate lainetega. Üleval kivise mäe jalamil oli õhk soe ja küllap oli seda ka maadligi. Tal tekkis mõte.

„Lähme sinna.“

Daniel kiikas üle kaljuserva merele, suul äraolev muie.

„Sinna alla? Praegu, pimedas?“

„Mhm.“

„Miks?“

„Siis näed.“

„Einoh, minugi poolest!“

Lotta vaatas tühje nõusid. Ta kihistas naerda.

„No meil on jällegi laual kaks varianti. Kas ootame brüleekreemid ära või laseme need kaasa pakkida ja läheme kohe.“

„Mis siin ikka oodata,“ tegi noormees ettepaneku, „võtame magustoidud kaasa ja lähme kohe. Ma ei kujuta ausalt ette, mis mind seal ees ootab, aga mina olen nõus!“

„Misasja?!“

Hääletoon, millega Daniel viimast ütles, sisaldas endas mitmeid vastandlikke emotsioone, sealhulgas imestust, vaidlushimu, valmisolekut ja kavalust.

„Ma pole mitte kunagi ühtegi liivalossi ehitanud ja nüüd pean seda praegu siin pimedas tegema?“

Lotta kõkutas südamest naerda, ise restoranist kaasa pandud puidust lusikaga desserdist kordamööda endale, siis poisile ampse jagades.

„Ei ole ju pime! Kuu paistab. Vaatame, kas surfar saab ühe liivast lossi ehitamisega hakkama.“

„Nende riietega? Ma teen need ju mustaks,“ üritas Daniel päästa veel, mis päästa annab. Ütles ta ju kohe, et poleks pigem Jacki piimakoore värvi ülikonda pannud.

Lotta noogutas.

„Mhm, selleks on pesumasinad.“

Mees kääris pükstel sääred ja pluusil käised üles ning asuski tegudele, naine tema kõrval ehitustegevust suunamas.

„Ja ärge palun siis ära unustage, härra insener, et printsessil peab olema ka oma torn, kus tal on oma tuba ja oma luba.“

Daniel muigas.

„Luba milleks?“

„Näiteks veini juua.“

„Veel rohkem veini?“ läks ehitaja naljaga kaasa. Ta astus mõned sammud mere suunas, võttis sealt peopessa vett ja tõi naisele joogiks.

„Palun, teie kõrgeausus.“

Lotta hoidis naerdes kõhust kinni, kuna taoline huumor ülimalt asjakohane oli. Ei saanud salata – mees mängis oma rolli hästi. Ta püüdis vastata samaga, rüübates pihust näiliselt veini, mis huulte vastu minnes siiski tulisoolase mereveena maitses, kuna just magusat sai söödud.

„See nii lahja soolvesi… nagu silgutünnist,“ kehastas ta hetkega pirtsakat printsessi, kes oodatust kõrgemate standarditega on.

Daniel jätkas lossi ehitamist poolpimedas paadirannas näoga, nagu kuuldud etteheited talle korda ei läheks.

„Kuidas printsess soovib, kas me teeme enne valmis lossi või veini?“

„Kas mõlemat koos ei saaks?“

Kiusamine mõjus. Noormees tõusis ja puuris terava pilgu Lottasse.

„Saab ikka, aga see maksab. Ja mitte vähe.“

Poisi flirtimisest meelitatud Lotta astus sammu tagasi. Ta polnud varem näinud sellist Danieli. Nii enesekindlat, tugevat, mehist. Sõnad naise suul vakatasid. Keha läbis kummaline värin, mis ei saanud olla külmavärin, sest tal ei olnud külm. Kuum oli hoopis, väga kuum. Ju veinist.

„Ma… meil…“ hakkas ta endalegi ootamatult kokutama. „Meil kulda on, sõjamehi ka. Kõike saab, aga ehitage palun kõigepealt loss valmis.“

„Eks ole. Veini jagub meil nagunii,“ naljatles noormees nüüd pehmemal toonil edasi. „Terve meretäis on meil veini. Nii et selle sees võiks lausa supelda!“

„Haha,“ keerutas naine end Danieli ümber nagu kass ümber palava pudru. „Supelda veini sees… Huvitav, kas see teeb naisterahva naha sama pehmeks kui piimavann?“ Viimast kuuldes süttisid Dani silmad põlema. Ta astus kaaslase ette.

„Ega me muudmoodi teada ei saa, kui järele ei proovi!“ Hääletoon tema sõnades väljendas arusaadavalt, et tegu oli naljaga, ometi ei tundunud Lottale millegipärast sugugi, et naljakas oleks olnud. Tal oli õigus. Sest juba järgmisel hetkel haaras Daniel ta sülle ja astus mõned sammud kurjakuulutavalt mustava mere poole.

„Appi! Mida sa teed? Lase mind lahti!“ karjatas Lotta, kartes sellist merd rohkem veel kui surma ennast. Pilkases pimeduses sirav kuu valgustas vaevu veepinda, põhja polnud varvaste juureski näha.

Aga Daniel ei lasknud naisest lahti. Jah, ta ei astunud enam sammugi edasi, aga lahti ka ei lasknud. Et see mäng oli, teadsid mõlemad, nagu ka seda, et sellised mängud Lottale meeltmööda ei olnud. Tundus, et see teadmine Danieli ei heidutanud. Ta hoidis naisest kõvasti kinni, olles lummatud hetkest, mis pakkus külgetõmbavat lähedust, jättes maailmale petlikult mulje, et see kaunis naine temale kuulus.

Peen freesiaid meenutav lõhn, mis hoovas kleidi dekolteest kandja ninna, ajas noormehe hulluks. Midagi vastamata või selgitamata seisis Dan põlvedeni vees, nautides hetke võlu. Tema poolest oleks nad võinud nii jäädagi. Tal oli, mida nautida. Liivaloss ei olnud enam teema. Oluline oli ainult see hetk. Seal kuuvalgel. Kahekesi. Teineteise ihu vastas.

Kiljus, mis naine kiljus, tema jõust noore treenitud surfari rammule vastast ei olnud. Seda mõistes, jättis ta siplemise, millest võis järeldada, et hirm sai seljatatud. Vähemalt Danieli arvates. Naine ise sama meelt ei olnud.

„Vii mind palun kohe tagasi!“

Dan vaatas merd, kuud ja naist, astudes vees pika sammu edasi. Temal polnud tagasiminekuga kiiret.

„Miks?“

„Mis miks?“ Lotta võttis noormehe kaela ümbert tugevamini kinni. „Sa veel küsid? Ma kardan!“

„Mida?“ ei tahtnud poiss närvekõditavale mängule nii kergelt lõppu kuulutada. Tema suunurkades võbeles endaga rahulolev naerukurd.

„Sa tead küll.“

„Kas printsess kardab, et tema nahk läheb veinimeres ujudes liiga pehmeks?“

Naer, mis öeldut saatis, oli kaasakiskuv. Tõsi, mitte Lottale, kes vaatas äraootava näoga lõkerdava Danieli poole. Jah, ta usaldas seda noormeest, aga nad ei olnud kahekesi. Meri oli ka. Pime, sügav, hirmutav. Mine tea, äkki tuleb kohe suur laine ja uputab nad ära.

„Jah,“ vastas ta hingevärinal ja tema keha ei värisenud poisi käte vahel vähem. „Ma kardan, et sulan ära ja voolan merre ning ma ei näegi kunagi oma uhket lossi.“

Kuigi Daniel oli joonud ära rohkem kui pudeli veini, säilis temas kaine meel. Arusaadavalt ei olnud tal kunagi plaanis naist vette kasta, vaid niisama pisut kiusata. Lossiga või lossita, vahet polnud. Nagunii jäi ehitus pooleli. Ta surus Lotta enda vastu.

„Ei, seda ei tohi küll juhtuda. Lähme siis tagasi.“

Dan keeras end ümber, sammugi tegemata. Vaikuses, milles kostis lainete tasane randa triivimine, oli kuulda naise katkendlikku hingamist. Ta tõstis silmad poisile, mõistmata, miks too paigast ei liikunud. Pilk, millega vastu vaadati, endas vastust ei sisaldanud. Küll aga imelikku tundmust, mis antud hetke justkui sobis ja ei

sobinud ka. Kuivõrd olid sõnad kõik ülearused, ei hakanud Lotta midagi küsima. Miskit mehe peas toimus, aga mis, ta ei tihanud pärida. Kehal hakkas kuum, eriti neis kohtades, mis vastu Danieli ihu puutusid. Nii nad seal seisid, teadmata kumbki mida teine mõtleb või arutamata, mida nad seal niimoodi kahekesi ootasid. Kuniks Dan endas nähtavasti mingile selgusele jõudis ja tasahaaval tagasi maa poole hakkas liikuma.

Kui muidu öeldakse, et tagasitee on alati lühem kui minnes, siis praegune olukord tundus küll vastupidine. Väntas, mis Daniel rattal väntas, ei paistnud koduteel lõppu.

„Kas ma ei öelnud?“

„Mida?“

„Et ma saan kõigega hakkama!“

Lottal ei jäänud üle muud, kui nõustuda. Nii oligi. Liivaloss oli jäänud küll lõpuni ehitamata, aga põhikonstruktsioon oli paigas.

Noormees jätkas.

„Nüüd on minu kord!“

„Sinu kord mida?“ ei saanud naine aru.

„Eks ikka öelda, mida sina teed.“

Lotta ei teadnud, kas väljakutse vastu võtta või mitte. Head ei saanud see tõotada. Hoides ühe käega lenkstangist kinni, vibutas ta teisega näppu.

„Ei lähe läbi see sul minuga! Mina pole midagi lubanud!“

„Okei, ära siis luba. Aga ujuma lähme ikka, onju?“

Daniel keeras ratta, mille pulgal Lotta kui kukulind istus, teelt maha ranna poole.

„Ujuma! Praegu? Hull oled!“ väristas naine õlgu. „Vaata, kuu on taevas! Öö on.“

Aga oli juba hilja. Tee lõppes ja algas liivarand ning Dan aitas kaaslanna ratta seljast maha. Kooris end mere äärde jõudes riietest paljaks ning lidus lainetesse, Lotta teda pika pilguga saatmas. Kaldale jäänu mure oli reaalne. Kuidas sai keegi hüpata niimoodi uljalt vette, nägemata põhja sügavust või ohtlikke kalu, kes teda rünnata võinuks? See mees pidi olema püstihull, siin ei olnud muud varianti.

„Sa ei tulegi?“

Lotta astus igaks juhuks mõned sammud tagasi.

„Ei, aitäh.“

„Ma ei saa aru, miks sa veel tagasi vette pidid minema? Pealegi pimedas,“ jätkas Lotta arutelu, mis selgust vajas. Hea oli tagasi kodus olla ja mõnuleda peale pikka elamusterohket päeva kuninga kassina kaminatule paistel, mille Daniel läitnud oli. Noormees sättis ennast naisele lähemale. Mitte, et külm oleks olnud, aga nõnda oli mugavam, ei läinud ühtegi sõna kaotsi.

„Viisin pooleli jäänud asja lõpule. Põhimõtte pärast.“

„Millise põhimõtte?“ ei saanud naine aru.

„Olin seal restorani juures enne peaaegu üleni vees ja mõtlesin ujuma minna, aga sa kartsid ja siis ma ei tahtnud üksi minna. Kui me aga oma rannast mööda sõitsime, siis tuli spontaanne mõte see asi ikkagi ära teha. Mulle meeldib, kui midagi võetakse pähe, siis see tehakse ka ära, kasvõi nui neljaks.“

Lotta jäi mõttesse.

„Mina ei ole küll selline. Või tähendab, tööl olin muidugi, viisin kõik juhtumid lõpuni, aga eraelus… Ma pole selline kunagi olnud.“

Ta pööras end noormehe poole. „Mis sa arvad, on see pigem pluss või miinus?“

Daniel kinnitas pilgu naise silmadesse.

„Ma ei tea… Mulle meeldib mõelda, et sa oled naine.“

Lotta ei osanud sellist vastust oodata. Ta palus tagasihoidliku naeratusega asja täpsustada.

„Jah, vabandust, väljendasin ennast valesti. Tahtsin öelda, et mulle meeldib, et sa oled selline naine, kes ei aja juuksekarva lõhki, vaid laseb targalt asjadel minna. See on väga naiselik.“

„Mnjaa,“ muigas Lotta. „Oleks sa mind kohtus näinud. Või vastaspoolega büroos laua taga. Võimalik, et sa ei tunneks mind siis äragi. Olen teinud endaga palju tööd, et muutuda õrnemaks ja naiselikumaks.“

Lotta tõusis, sirutas ennast ja tõi ukse kõrvalt mõned puud juurde ning pani koldesse. Õues oli õhk juba jahe ja niiskus, mis väljas olles naha alla pugenud, visa kaduma. Daniel paitas silmadega iga tema liigutust.

„Kangus on kindlasti omal kohal,“ täiendas noormees oma mõtteid, „kui tuleb sõdida. Näiteks, kui lepitakse milleski kokku või lubatakse teha. Selle ma olen pärinud isalt, et kui midagi lubatakse, siis tuleb see ära teha. Isegi siis, kui naljaga või purjus peaga lubatud. Võimalik, et see on ka ainus asi, mille üle ma uhke olen, et isalt sain.“

Lotta ei suutnud mehe mõtet lõpuni mõista, kuigi suures piires samal seisukohal oli. Asi läks põnevaks.

„Purjus peaga? Naljaga? Kust see nüüd tuli?“

„Täpselt nii, nagu me täna restoranist alla liivalossi ehitama jõudsime. Tegelt polnud see ju muud kui nali, aga ma lubasin ja tegin. Või võtame meres ujumise. Ma tahtsin ja läksin. Kuhu sa oleks võinud muideks vabalt kaasa tulla.“

„Kaasa? Kuhu? Öösel pimedaga vette?“ ei uskunud Lotta oma kõrvu. Kui palju kordi oli ta öelnud, et kardab isegi päise päeva ajal meres ujuda, ja siin nad oma jutuga jälle olid.

„Mhm. Seal pole midagi karta. Sa olid ju koos minuga.“

Lotta tundis, kuidas sellest rääkimine kui hane selga vesi oli. Daniel oli parandamatu.

„Ma ei saa tegelikult ikkagi aru, kuidas on võimalik vett mitte karta, aga merd küll. Näiteks basseinis sa ei karda ujuda, ega?“

Lotta raputas pead.

„Ei päeval, ei öösel?“

Naise nägu tõsines.

„Ma pole kunagi öösel ujunud.“

Seda kuuldes venis Dani suu naerule.

„Mitte kunagi?“

„Mkm.“

Noormees tõusis püsti ja sirutas Lottale käe.

„No siis tuleb minna. Otsime sinu sees üles selle kange naise, kes sa enne olid, ja näitame talle, et kui väga tahta, pole ka täna miski võimatu.“

Lotta oli keeletu. Ta ei suutnud uskuda, mida just kuulnud oli. Tema ja peab minema keset ööd ujuma? Ta ei ulatanud kätt vastu.

„Otsime homme,“ kõlas napp vastus.

„Homme võime uuesti.“

„Miks me peaksime seda üldse tegema?“ ei saanud Lotta aru. Ta oli just kamina ees mõnusa sooja sisse saanud.

„Põhimõtte pärast,“ muigas Daniel kavalalt. „Võta seda kui koolituse ühte etappi.“

„Aga ma ei taha,“ jäi naine endale kindlaks. Teda ei tõmmanud tõesti mitte miski jahedasse basseinivette, mis sest et seal põhi tänu valgustusele näha oli ja ta basseinis ujumist ei kartnud. Lisaks sellele, et ta ei saanud aru, mis valu oli poisil täna õhtul igal pool ujuda. Liivalossi ehitamisest aitas küll, ja sellest oleks pidanud piisamagi.

„Aga kui ma sind ilusti palun,“ ei jätnud Dan jonni. „Usu mind, kui sa praegu ennast ületad ja tuled minuga bassusse ujuma, on homme meres palju lihtsam.“

Nüüd sai Lotta aru, mis teist poolt nii agarasti teda vette ajama ajendas. Eks ikka surfamine! Ta ohkas.

„Kas ma saaks midagi teha, ükskõik mida, et sa minu surfamise mõtte peast viskaksid? Ma olen ausalt nõus ükskõik mida tegema,“ ta täpsustas kiirelt, „maismaa peal siis, kui sa saaks aru, et mina ja meri ei ole sõbrad ega saa kunagi olema.“

Dan tegi näo, nagu poleks äsjast lubadust kuulnud, keskenduses viimase lause teisele poolele.

„Ja basseiniga oled sõber, jah?“

Lotta noogutas, mille peale läks Daniel enda magamistuppa ja tuli sealt, rätt näpus, peagi tagasi.

„Tõesta.“

Arvates, et sellest tõestusest piisab, et ta mitte kunagi enam surfamisele mõtlema ei pea, läks Lotta aiamajja, pani trikoo selga, keeras end Dani antud räti sisse ja tuli villasse tagasi. Juba ainuüksi sellest paariminutilisest käigust hakkas ihul jahe. Ent noormehel oli õigus, kui ennist ütles, et naises peab endisest advokaadikangusest midagi alles olema. Oligi. Lotta ei kartnud päriselt ka basseinis ujuda ning oli valmis seda tegudega kinnitama. Vaatamata sellele, et taevas rippus kuusirp, mitte ei säranud päike.

Polnud raske aru saada, kui uhke Daniel enda üle oli. Naise üle samuti, marssides kukesammul tema järel basseini poole. Kuigi kuuvalgus valas pehmet valgust üle basseini, luues veepinnale hõbedasi säravaid laike, ei olnud praegune ujumaminek kindlasti midagi romantilist, vaid pigem tegu, mis tuli lihtsalt ära teha.

Tõsi, mõlema puhu erinevate kavatsustega. Aga see polnud hetkel oluline.

Daniel hüppas pikemalt mõtlemata pea ees vette, ujus basseini tagumisse otsa ja jäi sinna ootele. Lotta lasi rätil maha langeda ja astus vargsi treppi mööda talle järele. Ehkki naisel oli tunne, et ta polnud elus varem midagi nii mõttetut teinud, lasi ta sellel ometi sündida. Peatudes alumisel astmel korraks, et end siis üleni vette kasta, naeratas ta Danile enesekindlalt. Hirm jäi seljataha, sinna, kus ta paljajalu astudes endast värinad maha jättis. Siit sai vaid edasi minna. Jahedasse vette. Millele võõristav hilisõhtune vaikus ja viieteistkraadine õhutemperatuur teps mitte kaasa ei aidanud.

Usaldus, mida naine selle pooleldi võõra noormehe vastu tundis, üllatas teda ennastki. Eelnev elu, eriti mis puutus tööalasesse suhtlusse, oli õpetanud teda korduvalt mitte kedagi usaldama, mis oli nõnda tugevalt külge jäänud, et segas kohati abielu Jackigagi. Ja nüüd, ole lahke – usaldas ta Danieli pimesi.

Lotta ujus noormehe juurde, kehas väike värin, aga mitte hirmust, vaid vaprusest. Jõudnud Danieli kõrvale, toetus ta rahulikult vastu seina. Vesi oli parajalt karastav. Ta sulges silmad, nautides vee embust ja vabadust teha midagi nii absurdset nagu keset ööd basseinis ujumine. Tema ratsionaalsuse juures. Siis varasema, millest polnud tänaseks palju järel. Praegune eriline hetk süüvis oma kordumatuses igaveseks mällu. Tõenäoliselt oli ta enda üle uhkem veel kui Daniel.

„Polnudki nii hirmus, ega?“ muigas noormees naise üle, kui nad kõrvuti basseini eesotsa olid ujunud, veest välja tulnud, tagasi tuppa läinud ja taas kamina ees kohad sisse võtnud.

„Üldsegi mitte,“ nõustus Lotta. Kuigi üksi poleks ta ealeski midagi sellist teinud. Ega kellegi teisega peale Dani. Noormees jätkas õpetustega.

„Hirmuga on selline lugu, et ega seda mujal ei olegi kui vaid meie peas. Meri võib tunduda hirmutav ja mõnikord ongi, kui näiteks torm möllab, aga tegelikult on ta inimese sõber. Merd ei pea kartma, nagu mitte midagi siin elus. Me kardame, sest meile on nii õpetatud. See muster on ühiskonna poolt sisendatud. Kõik saab alguse surmahirmust. Aga me ei pea seda vastu võtma. Või kui võtame, siis vaid selleks, et see enda kasuks pöörata.“

Lotta ei saanud öeldu mõttest aru.

„Mismoodi saab hirmu enda kasuks pöörata?“

„Hirm on nagu kompass, mis näitab sulle, kuhu suunas areneda. Ehk siis kõigest sellest, mida sa kardad, on võimalik niimoodi läbi minna, et see ei hirmuta sind, vaid sa õpid sellega toime tulema.“

Kuulda nii suuri sõnu endast pea poole noorema inimese suust oli muljetavaldav.

„Me räägime jälle surfamisest?“ ei saanud naine jätta küsimata.

„Näiteks. Sa kardad seda, mida sa ei tea, mida sa ei näe. Või milles pole kogemust.“

Lotta hakkas naerma, mõeldes ajas tagasi.

„Mu ema ütles tihti, et hirmul on suured silmad, kui me käisime suviti rannas ja ma kaldal sulistasin.“

„No näed! Kujutlusvõime võib teha palju kahju, aga ka kasu, kui me selle enda kasuks tööle paneme.“

Dan tuli viimast lausudes naisele lähemale, vaadates talle sügavalt silma.

„Mida sa tänasest õppisid?“

„Et ma ei karda öösel basseinis ujuda,“ oli naine vahetu. Täpselt nii ta arvaski.

„Midagi veel?“

Lotta ei osanud hetkel suurt pilti näha. Ta oli pikast ja sisutihedast päevast väsinud, pealegi keerles kalurikülas joodud vein endiselt vereringes. Ta oleks vastanud hea meelega midagi lihtsat, näiteks seda, et sai teada, kui sarmikas võib Daniel mehena olla ja et nautis igat temaga koos oldud sekundit, aga nii öelda polnud sünnis. Niisiis kehitaski vaid õlgu. Mida Dan tõlgendas omamoodi.

„On sul jahe? Muidugi! Trikoo on ju märg, mine võta see ära, ma toon sulle räti ja teki.“

Vastu vaidlemata tegi Lotta, nagu kästud. See pani end rohkem naisena tundma. Talle meeldis, et öeldi, mida peab tegema, ehkki oli selge, et ta selle teki alla koos noormehega ei lähe. Daniel laotaski teki naise peale, kes oli kamina eest diivanile pugenud, minnes ise kööki teed keetma.

Surin, mis diivani kõrvale tõmmatud laual Lotta tähelepanu köitis, oli midagi uut. Ta keeras end ümber, nähes mehe telefoni vibreerimas.

„Daniel, sulle helistatakse!“

Köögis mulises aga parasjagu keedukannus vesi, mistõttu noormees hüüdu ei kuulnud. Ta otsis kapist teed, valas sellele keeva vee peale ja tuli, kandik käes, suurde tuppa.

„Keegi helistas sulle.“

„Mulle?“

„Mhm,“ naeris Lotta, „kui see ikka on sinu telefon, millega sa restoranis arve maksid.“

Selline jutt ajas Danieli samuti naerma. Kui mandril helises ta mobiil vahetpidamata, siis saarel oli see pigem harv nähtus. Ta võttis telefoni kätte ning näinud, kes helistajaks, pani selle samal hetkel lauale tagasi.

„Oli midagi olulist?“ küsis naine.

„Ei,“ vastas Dan ja sellega oli see jutuajamine ühelpool.

Hästi, nad ei pidanud rääkima telefonist ega helistajast, küll aga tahtis Lotta teada, mida Daniel tänasest päevast endaga kaasa võttis, uut õppis. Ta ei olnud kindlasti ainuke, keda elu üllatas. Noormees jäi mõttesse.

„Täna juhtus väga palju. Me käisime kohtades, kuhu ma muidu kunagi sattunud poleks. Kui sa küsid, mida ma uut õppisin, siis ehk seda, et kõike on võimalik muuta. Ma vaatan sind ja näen, kui oluline on mitte lasta teistel ennast mõjutada.“

Lotta vaatas Danieli ammulisui. Kas tõesti oli tegu sama noormehega, kes vaevu mõned päevad tagasi endast täiesti vastupidise mulje oli jätnud?

Kui Lotta silmad avas, oli ta diivanil üksi. Õues oli hakanud tasapisi hahetama, ööpimedus hajuma ja päeva esimesed kiired koidu eel taevalaotust värvima, maalides idapoolse taevaserva peene pintslitõmbega õrnroosaks. Kaugel horisondil ärkas tasapisi päike, ulatudes iga hetkega, mis päeva poole liikus, leebe paitusega üha kaugemale. Lindude jaoks tähendas selline aovalgus looduslikku äratuskella, avades nende nokad lauluks, mis paljudele meelt mööda on, ent neile, kes magada tahavad, väga tüütuna tundub. Puud ja taimed kaotasid samm-sammult öise tumeduse, jättes varjude kummastava maailmaga rõõmustaval meelel hüvasti. Muru oli veel kastepärlitest

märg, ent seda ei saanud võrrelda selle niiskusekogumikuga, mis peene uduloorina basseini kohal heljus. Pehme koiduvalgus tervitas uut päeva, mis oli täis uut elu, uusi võimalusi ja lootuseid.

Kohendanud tekki, ajas Lotta end istuli, jäädes ainiti silmitsema õues alanud päeva algust. Ta võis olla maganud mõned tunnid, kui sedagi. Üldine väsimus ja uimasus kinnitasid kui ühest suust, et eilne päev oli olnud liiast, eriti veini koguse osas, mis otseselt unekvaliteeti mõjutas.

Kuigi ta oli hetkel ruumis üksi, ei hakanud Lotta riskima ja paljalt vee järele minema. Mässinud teki keha ümber, hoides seda kahe käega kinni, tippis ta vaikselt kööki, lasi kraanist suure kruusi vett täis ja jõi selle tühjaks. Otsis siis vannitoast selga hommikumantli ja lasi enda järel ukse lukku nagu varas, põgenedes mitte ainult majast, vaid ka vastuoluliste tunnete eest, mis sinna maha jäid.