Ajaleht Raamat (aprill, 2016)

Soome kalale!

Raamatu autorid jagavad oma kogemusi Eesti kalamehele enam huvi pakkuvamate kalade püügist meie põhjanaabrite juures. Väljaandja Ajakirjade Kirjastus.

Vt lk 7

E E S T I K I R J A S T U S T E L I I D U A J A L E H T Nr 32 (101) 29. aprill 2016

Meenutusi Tallinna raamatumessist

uudised

12. mail kell 17 ootame kõiki eesti kirjanduse sõpru Rahva Raamatu kauplusse Viru keskuses, kus Kai Aareleid esitleb oma romaani „Linnade põletamine”. Tegemist on meisterliku teosega, mis maalib tundliku pildi elust 1950. ja 1960. aastate Tartus. Autoriga vestleb Jan Kaus, musitseerib Jaak Sooäär. Romaani andis välja kirjastus Varrak.

FOTOD: TEET MALSROOS

Kai Aareleid esitleb romaani „Linnade põletamine”

Audrey Magee tõsieluline „Avantüür”

r 1.-7.aprillini oli Rahvusraamatukogu fuajee täidetud raamatutega.

Aprilli lõpus avaldab Petrone Print Iiri kirjaniku Audrey Magee teose „Avantüür”. Tegu on ebatavalise ilukirjandusliku looga, millel on tugev tõsieluline taust. Autor avab akna Teise maailmasõja aegse Saksa sõduri ja lihtinimese ellu. See on lugu armastuse võimalikkusest ja võimatusest ränkrasketes sõjaoludes, sõja ettekäändel tehtud moraalitutest valikutest ja nende tagajärgedest. Raamatu autor esineb 6. mail kl 16 Tartu linnaraamatukogu saalis Prima Vista kirjandusfestivali raames. Autoriga vestleb kirjanik Kätlin Kaldmaa.

Eesti keeles on ilmunud tänapäeva Euroopa ühe tuntuma, hinnatuma ja samas skandaalseima kirjaniku Michel Houellebecqi romaan „Platvorm”. Romaani peategelane, blaseerunud riigiametnik, kel pole inimkonna suhtes enam mingeid illusioone, avastab, et õnn võib siiski võimalik olla. Houellebecq pakub turuseaduste ja kõikehõlmava tarbimise käes kalestunud lääne inimesele oma kummalise, äraspidise optimismiga õnnestavat lohutust. Romaani on tõlkinud Indrek Koff ja selle andis välja Varrak.

r Vestlusring kirjanduskonkursi „Bestseller 2015” ilukirjanduse žanri võitjatega.

Pildil vasakult: vestlust juhib Priit Hõbemägi, keskel võitjad Marek Kahro ja Reelika Lootus, paremal Herdis Ojasu.

Traditsioon valida kolme riigi kauneimate raamatute seast kauneimad sai alguse 2001. aastal. Selle-aastane konkurss toimus Tallinna raamatumessil ja Läti ja Leedu ekspertide hinnangul tunnistati Eesti 2015. aasta kauneimate raamatute hulgast võiduraamatuks Margus Tamme kujundatud „Hopeless Youth!” Palju õnne!

Sofi Oksase uus teos „Norma” Raamatulettidele on jõudmas eestlaste poolt armastatud Sofi Oksase uus romaan „Norma”. Tegemist on sünge perekonnadraamaga, kus reaalsus on uskumatum kui fantaasia. Kui ema kahtlastel asjaoludel ootamatult sureb, jääb Norma ihuüksi maailma. Tänu looduse vingerpussile on teda õnnistatud ja neetud üleloomulike võimetega. Romaani on tõlkinud Kadri Jaanits ja selle annab välja kirjastus Varrak. Sofi Oksanen on külaline tänavusel kirjandusfestivalil HeadRead.

Eesti reisiraamatute sari

Palju õnne Margus Tammele!

Lähenemas on kirjastuse Tänapäev romaanivõistluse tähtaeg. Töid oodatakse 2. maini. Käsikirjad tuleb saata või tuua kirjastusse kahes eksemplaris. Auhinnafond on 9000 eurot ning tulemusi on loota suve lõpus.

Koolibri kirjastuselt on ilmunud Meelis Lainvoo kirjandusõpik „Kirjutatud maailmad”. Õpik on koostatud, arvestades riiklikus õppekavas kirjeldatud valikkursuse „Kirjandus ja ühiskond“ ainesisu ja eesmärke.

Autor avab ühiskonna ja kirjanduse seoseid ning vaatleb kirjandusteoseid nende sünniaja ja olude kontekstis. Õppimist toetab atraktiivne kujundus: selgesti on esile toodud asjakohased mõisted ja tööülesanded, veerisel välja pakutud teemaga haakuvaid teoseid, teksti aitavad mõtestada Andrei Kedrini illustratsioonid.

Ilmunud on Michel Houellebecqi „Platvorm”

Nüüd, mil pool Eestit on Egiptuses ja Mallorcal ära käinud, on taas aeg kodumaa paiku avastada. Tänapäev alustas märtsis reisiraamatute sarjaga „Avasta”, kus esimesed kaks raamatut on Soomaa ning Ida-Virumaa kohta. Raamatute autor on reisientusiast Marko Kaldur.

Romaanivõistluse tähtaeg on 2. mail

Uus gümnaasiumi kirjandusõpik

Pahur Rootsi vanamees vallutab maailma Aprilli lõpus ilmub eesti keeles Fredrik Backmani südantsoojendav tragikoomiline raamat „Mees nimega Ove”, millest on saanud tõeline üllatusbestseller üle maailma. Raamatu peategelane on eeslinna majakeses elav pahur 59-aastane härra Ove, kes pidevalt tõreleb oma naabritega. Raamatu tõlkeõigused on müüdud juba pea 40 keelde, ühe rootsi romaani kohta ebaharilikult on see ka USA edetabelites tipus ning hiljuti linastunud filmiversiooni on Rootsis vaadanud juba umbes 1,7 miljonit inimest.

Raamatu avaldab Tänapäev, film jõuab meie kinodesse mais.

uudised

r Messikülastaja sai oma lemmikraamatut ka teistele soovitada.

r Maailma ajaloo teemadel vestlesid David Vseviov ja raamatu „Maailma ajalugu” koostaja Seppo Zetterberg.

Järgmine ajaleht Raamat ilmub k.a 18. mail

p Anne Kõrge Eesti Lastekirianduse Keskusest viis lapsed raamatutega rändama. Lapsed „reisisid” mööda Euroopat ja kontrollisid oma teadmisi erinevatelt maadelt pärit tuntud lasteraamatute ja nende autorite kohta.

Väljaandja Eesti Kirjastuste Liit © EKL 2016

tänapäev Kass kuumal kivikatusel Anna Nicholas tõlkinud Maria Lepik 340 lk, kõva köide

Anna, Alan ja Ollie on end viimaks ometi Mallorca mägede õdusas maamajas kenasti sisse seadnud ja leppinud tõsiasjaga, et siin saarel käib kõik poc a poc, ärritava aeglusega. Kuid oodatud rahu pole saabunud.

Idülli rikuvad nii inim- kui ka lambasoost tülikad külalised, sekeldused äsja soetatud kanade ja vihmaussikasvandusega ning üks hullumeelne festa teise järel. „Kass kuumal kivikatusel” on raamatu „Sisalik pagasis” (Tänapäev, 2014) järg.

Frida ja Lonni üksinda kodus Jana Maasik illustreerinud Anni Mäger 160 lk, kõva köide värvitrükk

Frida ja Lonni elavad Sütiste tee kollaste rõdudega maja kõige ülemisel korrusel. Nende ema töötab haiglas ja isa välismaal. Nad on tihtipeale üksi kodus ja siis juhtub nendega ebatavalisi asju.

Jana Maasik (snd 1970) on varem avaldanud lasteraamatud „Hanna ja Aleksi lood. Kevad ja suvi” ning „Hanna ja Aleksi lood. Sügis ja talv”. Peale selle on ta kirjutanud romaanid „Vihmasaatjad” ning „Seotus”. Raamat oli äramärgitud töö lastejutuvõistlusel „Minu esimene raamat”.

Natuke napakad lood Piret Raud autori illustratsioonid 92 lk, kõva köide

Lood selles raamatus on natuke napakad. Ka lugude tegelased on tiba tobedavõitu, kuid see-eest väga armsad ja head. Siit leiab näiteks muna, kellele meeldib seista pea peal, ja õunapuu, kes kasvatab oma okste küljes ordeneid, ning porgandi, kes ei tea isegi õieti, kes ta selline on. Veel räägitakse siin onu Vello nööbikogumiskirest ja kampsuni kallistamiskirest ja kalade kirest juua maitsvat teed. Pildid raamatule on teinud autor ise, sest kes teine võikski teada, kuidas too kummaline seltskond täpselt välja näeb.

Sundsuvitaja Eet Tuule 248 lk, pehme köide sari „Tänapäeva noorsooromaan”

Tanel satub ootamatult kriminaalsete sündmuste keerisesse ja peab jälitatavana kodust lahkuma.

Maal sundsuvitaja elu elades kohaneb enesekeskne Tanel uute tingimustega ja avastab enda jaoks hoopis teistsuguse, palju avarama maailma. Tanel aga ei tea, et tegelikult toimub kõik politsei kontrolli all. Seni, kuni pole välja selgitatud, miks poissi jälitatakse, tuleb teda tagaajajate eest peita ja teda ennast teadmatuses hoida.

Öö perihveerijas Ivi Leps kujundanud Angelika Schneider 184 lk, kõva köide

Mõnikord annab Eesti tavaline külaelu ka kõige pöörasemale seebiseriaalile silmad ette. Mõnikord saab hing haiget, mõnikord tehakse teistele haiget. Mõnikord teeb keegi kellegi õnnelikuks.

Nii nagu Ivi Lepsi Tänapäeva 2011. aasta romaanivõistlusel äramärgitud romaanis „Perihveerija päev” ristuvad, sõlmuvad ja lõikuvad sealt tuttavate Keete, Kenka, Marge, Härmo ja paljude teiste elud.

Nr 3 (101) 29. aprill 2016

Üks tavaline eriline mees HELJAR HELK

O

vel on kõrini. Nii kõrini, et ta kavatseb kogu selle jama ära lõpetada.

Ometi peavad tema jõupingutused heita endalt maise elu taak ikka ja jälle luhta minema, sest Ove on lihtsalt liiga vajalik inimene. Tema suureks meelehärmiks on ta alati just see, kellele teised inimesed loodavad, isegi kui ta teeb täiesti selgeks, et tal ei ole mingit huvi uusi sõpru leida ega kogukonna elus aktiivselt osaleda.

Tema misantroopia on iseenesest väga naljakas. Ta klaas on alati pooltühi, inimesed valmistavad alati pettumuse, ta peab ühemehesõda liiklusrikkumiste vastu ja trotsib bürokraate, neid valgetes särkides mehi.

IGAVA, AUSA JA KORRALIKU INIMESE VÕRDKUJU Jääb mulje, nagu kõneleks Ove kõigi nende nimel, kes elavad ausat ja igavat elu, teevad kõike korralikult ja täpselt nii, nagu peab, ent langevad ikka alatasa karjuva ebaõigluse, kurja saatuse ja halva õnne ohvriks. Ning Ove on oma kurbuseportsu elult kuhjaga kätte saanud. Aastate jooksul on teda tüssatud, paljaks tehtud ja ahistatud. Ning kõige kurvem juhtum ta elus on loomulikult liiklusõnnetus, milles ta jumaldatud abikaasa Sonja jäi halvatuks ja nende sündimata laps hukkus.

Kui linnavalitsus otsustab mitte ehitada invarampi kooli, kus Sonja õpetajana töötab, läheb Ove kooli ja ehitab selle puhta raevu jõul oma kätega. Naise surm mõni aasta hiljem mõjub talle aga nii rängalt, et ta hakkab ka ise surma ihkama.

TORISEVA PEALISPINNA ALL ÕIGET ASJA AJAV MEES Ove loo edenedes selgub, et toriseva ja nurgelise pealispinna all ootab äratust lahke ja õiget asja ajav mees. Ove pahura jäisuse sulatamiseks läheb tarvis ta naabri Parvaneh’ kaootilist, kuid väga elavat perekonnaelu ning näiliselt paksu nahka. Ning muidugi täiesti erakordselt spontaanset jäämurdmistehnikat järelkäruga postkastide maha tagurdamise näol.

Ove päästab rongirööbastele kukkunud mehe elu, lubab noorel geimehel enda juures elada, kui tolle homovih-

kajast isa ta kodust välja kihutab, ning päästab vana sõbra vanadekodusse minemisest. Ning need on vaid mõned paljudest lahketest tegudest, mille Ove justkui poolkogemata korda saadab.

Ovest kõneledes ei saa kindlasti mööda minna tema autost, see on nimelt läbinud tema elu (ja kui päris täpne olla, siis ka tüki tema isa elu) punase joonena. Ta sõidab Saabiga, sest otsustas juba kaheksa-aastase poisina, et just see on tema mark ja ta ei sõida kunagi ühegi teise autoga. See ei olegi õigupoolest auto, see on tiibadeta lennuk. Ilma naljata, sest selle auto nimigi on lahti kirjutatult Svenska Aeroplan AB. Ja ainult sellega on Ove nõus sõitma. Niisugune mees.

ALGSELT OLI OVE BLOGI PEATEGELANE Fredrik Backman on Rootsis tuntud blogija ja kolumnist, temalt on ilmunud juba mitu raamatut, „Mida minu poeg peaks maailmast teadma” ka 2014. aastal eesti keeles. Rootsis on ülimenukaks saanud ka Backmani raamat „Mu vanaema palus sulle öelda, et ta vabandab” (2013). Ove ilmus kõigepealt korduva tegelasena tema blogisse, ja kui lugejad hakkasid tolle mehe kohta rohkem küsima, sündiski autori esimene raamat „Mees nimega Ove”.

Sellest sai Rootsis otsekohe ülisuur bestseller ning see on olnud menukas kõikjal Euroopas ning ilmunud hiljuti edukalt ka USA-s. Viimastel andmetel on raamatut üle maailma müüdud koguni üle kahe miljoni eksemplari. Niisuguse edu puhul pole ka üllatav, et juba sel kevadel raamatu põhjal valmivale ja ka Eestis linastuvale filmile ennustatakse suurt tulevikku juba praegu.

Iga selle raamatu lühike peatükk võiks olla ka omaette tore ja tihtipeale liigutav jutuke. Kui need aga kokku panna, tekib täiesti ootamatu, rabavalt innustav, elujaatav kooslus, tragikoomiline lugu sellest, kuidas lahkus, armastus ja õnn võivad leiduda kõige ootamatumas kohas.

See on raamat, millel on suur oht stereotüüpidesse kalduda, ja seda ohtu on kõige elegantsemal moel välditud just ridamisi stereotüüpsete tegelaste ja olukordade loomisega. Selline nn kuradiga kuradi väljaajamine on autoril õnnestunud lausa imepäraselt ja lugejal on oodata parimal moel ootamatut lugemiskogemust.

FOTO © HENRIC LINDSTEN

ilmunud

WWW.TNP.EE

„P

unase raamatu” sarja lugejale on küllap juba teada David Foenkinos – üks viimaste aastate armastatumaid prantsuse kirjanikke, kelle romaanid „Delikaatsus” ja „Mälestused” olid populaarsed ka kinolinal. Järgmine praegusaja prantsuse menukirjanik, keda raamatusarjas tutvustame, on Jean-Paul Didierlaurent romaaniga „Ettelugeja 6.27-ses rongis”.

Kuni viimase ajani oli Didierlaurent tuntud novellikirjanikuna, kellena ta on kaks korda pälvinud rahvusvahelise Hemingway auhinna ja hulga muid tunnustusi. „Ettelugeja 6.27-ses ron-

gis”, tema esimene romaan, ilmus Prantsusmaal aastal 2014 ja kujunes kohe kirjandussensatsiooniks. Nüüdseks on teost tõlgitud juba enam kui 25 keelde ja sellegi põhjal valmib film.

Populaarne romaan jutustab Guylain Vignollesi nimelisest noormehest, kes töötab tehases, kus valmistatakse raamatutest paberimössi. Mees vihkab oma tööd ja elu, kus on ainult üks nauding: istuda iga päev kell 6.27 rongi ja lugeda seal kõva häälega ette koletisliku tehasemasina lõugade vahelt päästetud lehekülgi. Just sellest harjumusest, hävingust säästetud sõnade paiskamisest maailma, saab alguse Guylaini seiklus, mis annab ta elule viimaks tähenduse. Sest ühel päeval on Guylainil rongis kaasas Julienimelise üksildase noore naise päevik ja

ilmunud Kolmanda miili saladus

Colin Dexter tõlkinud Nele Sillaots 216 lk, pehme köide

Inspektor Morse ei tea kohe, mida arvata Oxfordi kanalisse visatud pea ja jäsemeteta laibast, aga ta kahtlustab, et see võib olla kõik, mis on jäänud järele vanaldasest õppejõust, keda nähti viimati mitu päeva varem Londoni rongi peale minemas.

Käies mööda professor Browne-Smithi jälgi läbi Londoni poolilma toplessbaaride ja nooblite bordellide, saab tema veendumus kinnitust.

Haige kogu raha eest Anekdoote arstidest ja nende patsientidest koostanud Erkki Kõlu kujundanud Tõnis Kipper 416 lk, pehme köide

Erkki Kõlu hakkas anekdoote koguma juba 1982. aastal. Ühtekokku on temalt ilmunud 13 anekdoodiraamatut, viimane neist, „Eestlane ja teised rahvad”, 2015. aasta sügisel. Käesolevasse kogumikku on Erkki Kõlu ammendamatust anekdootide varamust valitud need, mis räägivad arstidest, apteekritest, sanitaridest, medõdedest ja muidugi nende patsientidest.

Hoiatuseks peab ütlema, et sugugi mitte alati ei ole selge, kelle üle siis parajasti ikkagi naerdakse.

Pohmakas J. A. Hazeley, J. P. Morris tõlkinud Katrin Kaarep 54 lk, kõva köide värvitrükk

Fredrik Backman

See tore raamatuke on järjekordne teos „Lühhikese öppetuse” käsiraamatute sarjast, mis aitavad täiskasvanutel suures maailmas paremini hakkama saada.

Sarnaselt sarja teiste raamatutega tekitavad ka käesoleva teose suures ja hõlpsastiloetavas šriftis ning kõigile arusaadavas sõnastuses tekstid koos mõtlemapanevate illustratsioonidega täiskasvanutes tunde, nagu nad oleksid endale midagi õpetanud. Raamatu teema on täiskasvanutele kangesti meele järele.

Naine

Mees nimega Ove Fredrik Backman tõlkinud Ene Mäe 320 lk kõva köide

Lugu kirjanduse jõust PRIIT PÕHJALA

2

seda võlutud publikule deklameerides armub ta Juliesse lootusetult.

Rääkides sõnade ja kirjanduse jõust nende inimeste elude kaudu, kelle see jõud on päästnud – ning tehes seda nauditavas vormis ja värvikates karakterites –, kujutab Didierlaurenti „Ettelugeja 6.27-ses rongis” endast väärt meelelahutust igale raamatu- ja lugemissõbrale.

Ettelugeja 6.27-ses rongis Jean-Paul Didierlaurent tõlkinud Pille Kruus 116 lk kõva köide

J. A. Hazeley, J. P. Morris tõlkinud Mihkel Mõisnik 54 lk, kõva köide värvitrükk

See tore raamatuke on järjekordne teos „Lühhikese öppetuse” käsiraamatute sarjast, mis aitavad täiskasvanutel suures maailmas paremini hakkama saada. See suures ja hõlpsastiloetavas šriftis ning kõigile arusaadavas sõnastuses rohkelt illustreeritud käsiraamat võib tekitada täiskasvanutes meeldiva tunde, nagu nad oleksid endale midagi õpetanud, võib-olla isegi mõistnud, kuidas naisinimene tegelikult funktsioneerib.

Mees J. A. Hazeley, J. P. Morris tõlkinud Sash Uusjärv 54 lk, kõva köide värvitrükk

See tore raamatuke on järjekordne teos „Lühhikese öppetuse” käsiraamatute sarjast, mis aitavad täiskasvanutel suures maailmas paremini hakkama saada. See suures ja hõlpsastiloetavas šriftis ning kõigile arusaadavas sõnastuses rohkelt illustreeritud käsiraamat annab põhjaliku ülevaate sellest, kuidas meheks nimetatud olevus ühis- ja perekonnas funktsioneerib ja aitab kaasa tema tõhusamale ja säästlikumale kasutamisele.

3

Nr 3 (101) 29. aprill 2016

WWW.KOOLIBRI.EE

koolibri

JAANUS VAIKSOO kirjandusteadlane, õpetaja ja lastekirjanik

E

i mäletagi täpselt enam neid aegu, mil maailma poliitiline elu oleks pannud end nii pingsalt jälgima kui praegu. Ajalehtede välispoliitika veerud, arvamusartiklid, jooksvad netiuudised, sotsiaalmeedia kommentaarid ja jagamised… „Õhk täis on kirge!” tahaks iseloomustada praegust aega Tulgase 1920. aastal kirjutatud novelli pealkirjaga, ent see kirg on hoopis midagi muud, kui selles saja aasta eest kirja pandud tulgaslikult säravaks lihvitud novellis.

Tunnen, kuidas praegu pole aeg klaaspärlimängudeks. Õpetajana klassi ees seistes ja vanemast kirjandusest rääkides eksin ikka sagedamini sajandi(te)tagusest maailmast tänapäeva, et tuua õpilastele paralleele ajaloo kordumisest, sellest, et inimene pole paraku ajaloost ega enda vigadest õppinud, sellest, et inimene on… Jah, kes ta on?

Kooli kirjandusõpetus on vahetu ühiskonnaeluga tihedamalt seotud kui ükski teine õppeaine koolis, loomulikult peale ajaloo ja ühiskonnaõpetuse.

Viimased aastad on gümnaasiumi riiklikus õppekavas valikkursusena sees ka samanimeline kursus: „Kirjandus ja ühiskond”. Nüüd ilmus lõpuks kauaoodatud õpik „Kirjutatud maailmad”.

SAATJAKS AUTORI AVAR JA SALLIV PILK Õpiku autor Meelis Lainvoo (19632016) oli kirjandustoimetaja, õpetaja, tõlkija, ajakirjanik – mees, kelle elust täitis suure osa kirjandus, kuid kes läbi sellesama kirjanduse oskas mõtestada, vahendada ja sõnastada elu haruldaselt lihtsalt, arusaadavalt ja loomulikult. Vahendamine on suur oskus – muuta kirjasõna elavaks, anda trükitud tekstile mõte ja tähendus. „Kirjutatud maailmades” peegeldub Meelise avar ja salliv maailmapilt – humanism.

Meelis oli humanist. Kahjuks ei näinud

ta enam oma õpiku ilmumist. Kujundatud õpiku väljatrüki viisid head kolleegid haiglasse tema öökapile.

Tundlik keelevaist ja vahendamisrõõm avaldusid ka Meelis Lainvoo viimaste aastate meisterlikes tõlgetes, milleks olid näiteks Mihhail Šiškini „Izmaili vallutamine” ja Christine Nöstlingeri „Tulipunane Frederike”.

Kirjanduse võlu peitub sageli just selles, et seal pole õigeid ega valesid vastuseid, on vaid erinevad lugemised ja tõlgendusviisid. Kirjandus on suurepärane vahend, mis võimaldab noorel inimesel hakata proovima ennast väljendada, pelgamata sealjuures eksida.

Kirjandus lubab lõputult arutada, diskuteerida, vaielda, otsida oma tõde ja õigust, eksida teelt ja käia tundmatuid radu. „Kirjutatud maailmad” on valik tekste maailma ja eesti väärtkirjandusest, mis ühel või teisel moel avavad ühiskonna olemust meie ümber, ehk siis aitavad „asetada teosed konkreetsesse ühiskondlikku konteksti”, nagu ütleb autor eessõnas.

LUULETAJAD LUULETAGU Õpik algab Jaan Kaplinski luuletusega „Luuletajad luuletagu”. Pole vist eesti kirjanduses sobivamat autorit, kellega alustada kirjanduse ja ühiskonna kursust. Kaplinski oma poleemilisuses on kirjandustundide maiuspala. Kaplinski – tänastele kooliõpilastele kassetipõlvkonna üks esiluuletaja ja 40-kirja-mees – ei jäta oma irriteerivate seisukohtadega kedagi külmaks. Ta ärgitab sõna võtma ka „kõige tuimema inimeselooma”, kui tsiteerida meie legendaarset klassikut.

On nauditav lugeda, kuivõrd ajastutundlikult on õpik koostatud. Kõik vanad tekstid ja autorid hakkavad kaasaja kontekstis kaasa helisema. On märksa lihtsam selgitada ja avada õpilastele tänase poliitilise korrektsuse võltsmoraali, kui meil on kasutada valgustusajast pärit Jonathan Swifti groteskne satiir „Tagasihoidlik ettepanek”.

Stefan Zweigi „Eilne maailm” kõlab täna kui hoiatus, mida inimkond koges täpselt saja aasta eest.

ILLUSTRATSIOON ANDREI KEDRIN

Õhk täis on kirge!

E

llen Niidu omaaegne lustakas luuletus näib olevat aktuaalne praegugi. Seda on mitut puhku viisistatud, seda on parafraseeritud ja muul moel tsiteeritud, aga sisu poolest kajab ta vastu siiamaani, kajab häälekalt ja kõikide kõrvus. Igaüks teab, missugusest luuletusest jutt käib, ja võib pikemalt mõtlemata enam-vähem täpselt luuletaja enda sõnadega vastata, millest on tehtud väikesed tüdrukud ja millest väikesed poisid. Ühiskonnas laiemalt levinud hoiakud ja väärtushinnangud avalduvad ehedal kujul lastekirjanduses. Traditsiooniliselt on väärt lastekirjanduse pärisosa olnud didaktilisus: heaks on ikka hinnatud lugusid, kus mingi õpetusvõi tarkusiva sees, mitte otsesõnu manitsev, vaid kaude suunav ja õigele teele juhatav, kindlasti oma ajas ja oludes n-ö normikohane. Hinnatud lugu ise peaks olema vahva ja põnev, iseenesest mõista hea sõnaseadmisega, niisugu-

ne, mida on tore lugeda nii lapsel, kellele see ongi mõeldud, kui ka emal-isal.

Hinnangukriteeriumina ei saa nimetamata jätta ka eale sobivat teemaringivalikut.

Kõiki loetletud kriteeriume arvestab äsja ilmunud Maja von Vogeli juttude ja Tina Schulte piltidega lasteraamat „Tragide tüdrukute jutud”. Eesti lugejani jõuab see Kadi Esloni leidlikus tõlkes. Raamatus on kuraditosin lugu, milles juhtrollis on tüdrukud, ja suhkrust-jahust-maasikavahust nad kindlasti tehtud ei ole. Vastupidi, igas loos on tüdruk-peategelane asetatud olukorda, kus tal tuleb üles näidata söakust ja meelekindlust, olla lihtsalt tragi ja hakkaja, täita rolli, mida on omaseks peetud pigem poistele.

Viimase aja laste-, iseäranis tõlkekirjanduse fantaasialembust silmas pidades polekski selles midagi ebaharilikku. Võlumaailmas seiklevad lapsed soost sõltumata, kurja võidavad ja hea eest seisavad nii poisid kui ka tüdrukud võrdväärselt. Vastuvoolu liikumise tunde annab selle raamatu puhul aga

Õpime üheskoos reaalaineid Carol Vorderman tõlkinud Olavi Teppan 256 lk pehme köide

Käsiraamat kõigile neile, kes soovivad värskendada oma teadmisi reaalainetest või kedagi õppimisel aidata. Kas sinu lapsele valmistavad reaalained peavalu? Kas jääd jänni lapse küsimustele vastamisega? Raamat pakub lühikest ja loogilist ülevaadet koolilapsele vajalikest bioloogia-, keemiaja füüsikateadmistest.

Nähtusi, seaduspärasusi ja protsesse illustreerivad lihtsad joonised.

Viited juhatavad teema mõistmiseks vajalike eelteadmisteni ning aitavad mõista seoseid eri teadusharude vahel.Pärast iga paarislehekülje läbi töötamist mõistad pisut paremini looduses ja Universumis toimuvat.

Illustratsioon õpikust „Kirjutatud maailmad”.

Tead, mis meil juhtus?

Meelis Lainvoo vahendab Zweigi: „Järjest rohkem vabadusi said seni allasurutud rahvad ja näis, et riigivalitsejate suurem valgustatus lubab nende alamail järk-järgult paremale järjele tõusta. Valitses usk, et progressiga koos saab paremaks ja humaansemaks iga inimene üksikult võetuna ning sellest tulenevalt kogu inimühiskond. Esimene maailmasõda tõmbas sellele unistusele ja usule jõhkralt joone peale.”

Selliseid kirjandusklassikast pärit lõikavalt täpseid tekste on õpik täis, olgu näiteks siis autoritaarse diktatuuri eest hoiatav George Orwelli satiiriline allegooria „1984”, absurditunnetust avav Albert Camus` „Sisyphose müüt” või eestlaste ainuomast ja haruldast maailmapilti tutvustav Valdur Mikita „Lingvistiline mets”.

Tajudes päevast päeva kõike seda, milline kohutav segadus ja kaos meie ümber maailmas toimub, millised ohud meid tegelikult vägagi reaalselt ähvardavad, tuleb hetkeks tahtmine kehastuda suureks idealistiks, tõsta käsi kõrgele maailma kohale ja hüüda: „Aitab jamast! Lõpetage ära, poisid! Lugege Meelise raamatut „Kirjutatud maail-

Davide Boosta Dileo tõlkinud Kadri Viin 40 lk kõva köide

mad”” Aga nad ei lõpeta ja nad ei loe.

Loeme siis vähemalt meie, siin, väikeses Eestis. Igal juhul oli Meelis veendunud, et lugemine muudab inimese paremaks. Nii et luuletajad luuletagu, nagu ütleb Kaplinski, sest „meie läbi saab mälust tulevik meis meie sõnades on / tulevaste põlvede tiivad / meis on süüdistus meie eneste vastu lastelastelaste / kurjad sõnad ja sajatused kelle suu läbi me küsime endalt / kus me olime mis me tegime mis me ei teinud mis me / ei öelnud miks me ei teinud midagi ei öelnud midagi / kui vaalapüüdjad jagasid viimased mered ja piprakaupmehed / viimased saarismaad”.

Kirjutatud maailmad.

Gümnaasiumiõpik Meelis Lainvoo illustreerinud Andrei Kedrin 136 lk pehme köide

Lood, kus maasikavahu sees leidub ka tiigrit ja konna MARGIT ROSS

ilmunud

teemavalik. Enamik lugusid on ainet ammutanud laste igapäevaelust ja mänguolukorrast: väike Emma päästab oma kooliealise sõbra Emili kiusajate käest, lasteaias teeb Sofia poistele piraadivõistluses silmad ette ja tüdrukute detektiiviklubi lahendab edukalt kadunud plüüskoera juhtumi.

Arukaid lahendusi on autor pakkunud (häda)olukordadele, millega lapsed võivad kokku puutuda. Mida teha, kui oled koduteel eksinud? Kuidas sõbraga erimeelsusi siluda? Kas hirmust võib jagu saada või lihtsalt halva päeva tusatuju teistpidi pöörata? Selles pole midagi ületamatult keerulist, näitab autor oma lugudega, ja annab sedakaudu head nõu ka lapsevanemale. Päris ilma fantaasiategelasteta tundub, et nüüdsel ajal siiski ei saa, ja nii leidub selleski raamatus mõni kummitus, paar vampiiri ja merineitsid. Tegutsevad nad aga ikkagi lastele tuttavates raamides ja lahendavad päris harilikke olukordi.

Sooline vastandamine ja stereotüüpide kujunemine (või kujundamine?)

näib olevat paratamatu ja käib rööbiti ühiskonnas laiemalt valitsevate hoiakutega. Nii nagu ajapikku muutuvad kultuurilised väärtushinnangud, muutuvad ka rollisuhted. Seda protsessi kuidagi teadlikult suunata või mõjutada pole ilmselt lihtne ja kas seda peabki kuidagi suunama? Küllap liiguvad asjad ikka omasoodu ja kui millalgi tagasi vaadata, siis saab ühtäkki täheldada, et kae, kuidas elu on pöördunud.

Terane vaatleja võib tükikest tiigrit ja konna ses maasikavahus ehk juba märgata.

Tragide tüdrukute jutud Maja von Vogel, Tina Schulte tõlkinud Kadi Eslon 40 lk kõva köide

Maailmas on palju erinevaid kodusid.

Aga kõik need kodud, kus elab mõni laps, sarnanevad üksteisega selle poolest, et seal juhtub iga päev midagi imelist. Selle raamatu neli lugu saavad alguse tavalistest asjadest: Ritale ei maitse ükski söök, Elenal on palavik, Mirjam ei taha kooli minna ja Martinile ei meeldi end pesta. Kui aga tegevusse asuvad Rääkiv Röster, Suur Sulps, Võludiivan ja teised, võtavad need lood täiesti uskumatu pöörde.

Toredate piltidega raamat kodustest imelugudest teeb heaks ka kõige väänikuma tuju.

Miinus läheb laia ilma Sven Nordqvist tõlkinud Ülle Kiivet 24 lk kõva köide

Kui Miinus läheb laia ilma, et seal veidike ringi vaadata, kohtab ta hulganisti iseäralikke tegelasi. Ta saab tuttavaks neljapäise latataralohe, lipuvabrikant Lippsoni, nõia, hiiglase, maailma kõige väiksema maadeavastajaga ja paljude teistega, kes kõik teda omal kombel aitavad, ja Miinus omakorda aitab neid. Lugu pakub rohkesti head põhjamaist nalja ja mõtisklemist maailma asjade üle.

Põnevate seikluste kõrval õpetab raamat nagu möödaminnes ka ühest kümneni lugema. Pildid on värvirikkad ning neis on rohkesti tegevust ja vahvaid pisidetaile. „Miinuse” teksti ja piltide autor Sven Nordqvist on lugejale tuttav Pettsoni-taadi ja kass Finduse lugude loojana ning tema raamatud sobivad igas vanuses lugejale.

Minu enda loodud päikesesüsteem Davor Pavelic tõlkinud Ruth Porila 32 lk pehme köide

Raamatust leiab põnevaid fakte Päikesesüsteemi planeetide kohta.

Selgitatakse, kuidas tekkis hiiglaslik Universum ja mis on Suur Pauk.

Kuidas sünnivad tähed ja planeedid ja mis on Päikesesüsteem. Põhjalikumalt on vaadeldud Päikesesüsteemi kaheksat planeeti ja Päikest, Kuud ja tema mõju Maale.

Osa lehti selles raamatus on väljarebitavad, nii saab piltide ja juhiste järgi ehitada Päikesesüsteemi liikuva mudeli.

varrak Sigmund David Messer tõlkinud Margus Leemets 264 lk pehme köide

Nr 3 (101) 29. aprill 2016

4

ilmunud

ALLIKAS REX FEATURES

ilmunud

WWW.VARRAK.EE

Norma Sofi Oksanen tõlkinud Kadri Jaanits 296 lk kõva köide

See omapärase ülesehitusega romaan räägib Sigmund Freudist, kes on vana mehena sattunud tänapäeva Londonisse. Tuleb välja, et Freud suri 13 päeva varem, kui saatus talle elupäevi määranud oli, ja nii peab ta nüüd inkarneeruma nüüdisaega, et ettenähtud päevad ikkagi ära elada.

Noore Londoni psühhiaatri abiga püüab ta leida vastused küsimustele, mis teda enne surma piinama olid jäänud. David Messer on Tartu ülikooli professori Eduard Maroni pseudonüüm.

2015. aastal ilmunud „Sigmund” pälvis Venemaal positiivset vastukaja.

Kui ema kahtlastel asjaoludel ootamatult sureb, jääb Norma ihuüksi maailma. Kogu elu on neid sugulussidemetest tihedamalt sidunud uskumatu saladus. Tänu looduse vingerpussile on Normat õnnistatud ja neetud üleloomulike võimetega, mis avalduvad eelkõige ebaloomulikult kiires juuksekasvus. Norma juuksed reageerivad väikseimalegi meeleolumuutusele ning ema arvab, et enesekaitseks on nad võimelised kõigeks, ka mõrvaks. Sofi Oksase „Norma” on sünge perekonnadraama, kus reaalsus on uskumatum kui fantaasia.

Ross Poldark

Elu muusika.

Bioloogia teispool geene

Esimene Poldarki raamat Winston Graham tõlkinud Krista Suits 392 lk pehme köide

Menuka Poldarki sarja esimeses osas pöördub Ameerika iseseisvussõjas käinud Ross Poldark Inglismaale tagasi. Kohale jõudes leiab ta eest lagastatud kodu, kus elavad kanad ja purjus teenijad, lisaks saab ta teada, et ta isa on surnud ja Elizabeth – uskudes, et Ross on hukkunud – on kihlatud tema onupojaga. Rossil ei jää üle muud, kui alustada oma elu otsast peale. „Ross Poldark” on esimene osa Winston Grahami 12-osalisest ajalooliste romaanide sarjast. Sarja esimeste osade põhjal on valminud populaarne BBC telesari.

Kirjanik Laurent Binet.

Ajalooline romaan isikliku kogemusega

Otsi, leia ja värvi meid ära!

TRIINU TAMM

tõlkinud Reesi-Lii Alas 96 lk pehme köide

A

Selles vahvate joonistustega raamatus on palju otsida ja leida ja värvida.

Mustvalged joonistused pakuvad hulganisti värvimisvõimalusi ja arendavad lapse tähelepanuvõimet.

Vanusele alates 4. eluaastast.

Ütle mulle, kui palju Emilie Gillet tõlkinud Pille Kruus 112 lk kõva köide

Kui palju kaalub pilv? Kui palju meteoriite päevas Maale kukub? Kui palju tähti on taevas? Need on vaid üksikud küsimused, mis panevad aeg-ajalt elu üle pead murdma nii suuri kui väikeseid. See raamat vastab rohkem kui kahesajale harivale ja üllatavale küsimusele, mida lapsed küsivad ja millele täiskasvanud alati vastata ei oskagi. Raamatus on viis kleepimislehtedega eraldatud teemat: loomad, inimkeha, loodus, tsivilisatsioon ja maailm. Vanusele alates 4. eluaastast.

365 toredat tegevust õues tõlkinud Piret Frey ja Laura Valli 192 lk pehme köide

Sellest rikkalikult illustreeritud raamatust leiab põnevaid ideid igaks päevaks, näiteks kuidas valmistada ise putukahotelli või ennustada ilma. Selged üksikasjalikud juhised ja fotod selgitavad, mida iga tegevuse jaoks vaja läheb. Piltidelt näed, milline on lõpptulemus, kuhu võiksid jõuda. Raamatust leiad nii mõnegi eluks vajaliku oskuse, samuti õpid selle abil ümbritsevat loodust paremini tundma. Sa ei tea, kuidas puhuda heinapilli või meisterdada tuulelohet? Uuri raamatust järele ja tee proovi!

jaloolised teemad on romaanidele ainest pakkunud läbi aegade, paar viimast aastakümmet on aga Prantsusmaal selles osas olnud eriti viljakad: ilmunud on suur hulk nimelt kahe maailmasõja teemalisi ilukirjanduslikke teoseid. Teisest maailmasõjast ja fiktiivse SS-ohvitseri Maximilian Aue tegemistest räägib ka kahtlemata üks võimsamaid viimasel ajal ilmunud prantsuse romaane, Jonathan Littelli „Heasoovijannad” (Les Bienveillantes, 2006).

Niisamuti on Prantsusmaal 1990. aastatest saadik aina jõudsamalt vohama hakanud žanr nimega autofiktsioon, mis tähendab, et raamat räägib autori (ja muidugi ka teiste inimeste) elust pärisnimesid kasutades, jutustamiseks kasutatakse aga narratiivseid tehnikaid. Selline „laulu sisse panemine” ei ole prototüüpidele sageli meelepärane, sest seosed, milles neid kujutatakse, ja sõnad, mis neile suhu pannakse, on siiski autori loomingulise vabaduse ja kujutlusvõime vili.

Nii on viimasel ajal Prantsusmaal aina sagedasemad kohtuprotsessid, kus n-ö tegelased oma autori kohtusse kaebavad. Isegi kui tegemist ei ole puhtakujulise omaelulise jutustusega, siis aina sagedamini võib täheldada, et mingil moel autor oma teksti trügib. Jutustaja rollist talle enam ei piisa, ta tahab olla kohal ka tegelasena, vähemasti kõrvaltegelase või kommentaatorina.

OPERATSIOON ANTROPOID Need kaks suundumust – ajalooline aines ja autori enda lugu – põimuvad ka Laurent Binet’ romaanis „HHhH”, mida eestikeelse väljaande kaanel tutvustatakse kui dokumentaalromaani. Tegemist on debüütromaaniga, mis 2010. aastal ilmudes sai kohe palju tähelepanu ja häid arvustusi, samuti Goncourt’i debüütromaani auhinna, ning kui ilmus inglise tõlge, siis ka National Book Critics Circle’i auhinna (2012).

Romaani ilmumise ajal 37-aastane prantsuse keele ja kirjanduse õppejõud oli nooruses sõjaväe asendusteenistusena Tšehhoslovakkias prantsuse keelt õpetanud, armunud tšehhi kaunitari ja Prahasse. Ning juba lapsena oli isa talle jutustanud operatsioonist Antropoid ja kahest vaprast langevarjurist, slovakk Jozef Gabčíkust ja tšehh Jan Kubišist, kes pidid selle operatsiooni käigus kõrvaldama Böömimaa ja Määrimaa protektoraadi juhataja Reinhard Heydrichi. Viimast kutsuti tema julmuse tõttu Praha timukaks ning ta oli ka üks Lõpliku Lahenduse ideolooge ja läbiviijaid.

Romaani esialgne pealkiri oligi „Operatsioon Antropoid”, kuna aga kirjastaja kartis sellise pealkirjaga raamatu sattumist ulmekirjanduse riiulisse (mis Prantsusmaal ei ole väga kõrgelt hinnatud), sai pealkirjaks krüptiline „HHhH” – seegi oli Heydrichi omaaegne hüüdnimi, akronüüm sõnadest Himmlers Hirn heißt Heydrich ehk „Himmleri aju nimi on Heydrich”. Just Heydrichi tegemistest, operatsioon Antropoidi ettevalmistusest, läbiviimisest ja tagajärgedest Binet’ romaan üksikasjalikult jutustabki.

PAREERIDES LUISKAMISKAHTLUSTUSI Erinevalt traditsioonilisest ajaloolisest romaanist on aga kohe esimestest lehekülgedest kohal ka romaani kirjutav autor. Õigemini algabki ajalooline osa alles üsna ettevaatlikult 20. leheküljel, sellele eelneb selgitus, millised on autori isiklikud seosed romaani ainesega.

Ka edaspidi jagab ta lugejaga teavet selle kohta, kuidas ta romaani kirjutas, kuidas kogus materjale ja millised on küsimused, mis ühe ajaloolise romaani kirjutaja ees seisavad. „Ajastu vaimu tabamiseks tuleb sellesse sisse elada. Kirjutan kaks lehekülge, loen aga tuhat,” tunnistab ta. Ja nendib, et kui ta samas tempos jätkab, siis sureb ta enne ära, kui jõuab kirjeldada isegi atentaadi eellugu. Ja kuidas siis ikkagi teha nii, et tegelane ja tekst

ellu ärkaksid, kuigi ajaloolised andmed on sageli puudulikud? Võimalikke luiskamiskahtlustusi ennetavalt pareerides pikib ta teksti väljendeid, nagu „kujutlen seda stseeni”, „ma ei tea seda, aga tean seda...”, „võiksin seda täpsustada, aga see ei tundu mulle oluline”.

Tõstatub ka küsimus, milliseid sõnu tegelastele suhu panna. „Pole midagi kunstlikumat ajaloolises jutustuses kui dialoogid, mis on rajatud otsesemast või kaudsemast allikast pärinevatele andmetele, eesmärgiga mineviku surnud lehekülgedele elu sisse puhuda.”

Ja tunnistab siis, et tema dialoogid on väljamõeldis. Ühtlasi polemiseerib Binet mitmete ajalooliste romaanide autoritega, neist kõige ägedamalt Jonathan Littelliga. Kuuldavasti nõudis kirjastaja lausa paari eriti kriitilise lehekülje eemaldamist.

Kuigi operatsioon Antropoidi lõpp on romaani alguses laias laastus ette ära öeldud, suudab Binet siiski põnevust terve loo jooksul üleval hoida. Ka autori isiklikes sekkumistes on õnneks piisav annus huumorit ja eneseirooniat, nii et need vahepalad ei muutu liialt koormavaks.

Kohe raamatu alguses ütleb Binet: „Loodan lihtsalt, et läbi paksu ja ilustava võõbakorra, millega näen seda muinasjutulist lugu kattuvat, jääb paistma ka ajaloolise tõe kirgas valgus.” Laskumata siinkohal arutlusse „ajaloolise tõe kirka valguse” üle, võib öelda, et „HHhH” lugejal on võimalus nii mõndagi teada saada ühest 20. sajandi ajaloo dramaatilisest perioodist ja piiluda samal ajal ajaloolise romaani kirjutamise köögipoolele.

HHhH Laurent Binet tõlkinud Anti Saar 292 lk kõva köide

Denis Noble tõlkinud Lauri Laanisto 224 lk kõva köide sari „Roheline raamat”

Mis on elu? Tunnustatud füsioloog ja üks süsteemibioloogia rajajatest Denis Noble püüab selles väga isiklikus ja kohati sügavalt poeetilises raamatus vastata just sellele küsimusele. Autor väidab, et elu alusküsimustele vastuste saamiseks tuleb meil vaadata kaugemale, kui võimaldab pelgalt geenikeskne vaade bioloogiale. Mõistmaks elu olemust, tuleb meil uurida elu paljudel tasanditel korraga. Sel juhul avaldub elu protsessina, mis tuksleb kõiki neid tasandeid siduvas võrgustikus. Just see, väidab Noble, on elu muusika.

Laulis, kuni kõik lõppes P. I. Filimonov tõlkinud Ingrid Velbaum-Staub 312 lk pehme köide

Saatuse tahtel unustab kummalise nimega noormees Olimpi oma elu ja veedab päevi, nädalaid ja kuid oma vanaema surivoodi juures, teadvustamata, et on sattunud valel ajal valesse kohta. Kõik võib varsti lõppeda, muutuda lõputuks küünlapäevaks, ainult et ilma küünaldeta, ilma päevata, ilma selle inimeseta, kes on võimeline seda päeva tajuma. See on raamat Tallinnast, millist ei ole, elust, mis oleks võinud olla, kuid mida ei ole, ning ajast, millega on lood veelgi hullemad.

Millie’ armuseiklused Jill Mansell tõlkinud Krista Suits 392 lk kõva köide sari „Varraku ajaviiteromaan”

Kui Millie Bradyl õnnestub takistada kaunil menukirjanikul Orlal enesetappu sooritamast, toob see kaasa ootamatud tagajärjed. Millie elu muutub kardinaalselt. Alustades sellest, et kallim, kes oli äsja palunud tal enda juurde kolida, tormab tagasi vaatamata minema.

Tõtt-öelda on Millie asjade niisuguse käiguga rahul. Ta veedaks hea meelega Cornwallis mõnusa meestevaba suve. Aga Orlal on sootuks teised plaanid. Vaid talle endale teadaolevatel põhjustel on ta võtnud pähe viia Millie’i kokku unelmate mehega.

Suvi tuleb nii kirev, et ei Millie ega Orla suuda seda iial unustada.

Eesti keeles on varem ilmunud Jill Manselli romaanid „Üleannetus” (2008) ja „Paarismäng” (2003).

Nr 3 (101) 29. aprill 2016

ilmunud Politseiniku tütar.

Saaremaa põnevik Katrin Pauts 312 lk kõva köide

Oma töös ja eraelus pettunud ajakirjanik Eva sõidab hingerahu otsima vanematekoju Saaremaale vaiksesse Tuulegi rannakülla. Evat ajendab soov välja selgitada, mis õieti juhtus aastaid tagasi tema perekonnaga. Eva aimab, et kuidagi on see seotud külakeses elanud kolme tütarlapsega, kellest kaks jäid kadunuks ja üks leiti mõrvatuna. Kas keegi siiski teab, mis tüdrukutega tookord juhtus?

Eva veenab kodusaarele naasma ka Inglismaale kolinud venna Andrease, kellega koos asutakse lahendama ema hüvastijätukirja saladust ja püütakse välja selgitada, miks külarahvas nende kunagist kodu nii väga kardab.

Pobeda 1946 Ilmar Taska 308 lk kõva köide

Johanna kuulab mehe häält BBC kanalil ja Alan saadab naisele teateid eetris kõlavate heliplaatide kaudu. Reaalsuse kiuste hakkavad nad planeerima kohtumist Moskvas. Johanna õde varjab samal ajal oma meest – endist iseseisvuse eest võitlejat – juba teist aastat tagatoas suletud kardinate taga. Tänaval mängib vaid nende kuueaastane poeg, keda köidab uhiuus auto Pobeda ja selle juht – salapärane onu, kes laseb tal autorooli keerata. Sõprus onu ja poisi vahel mõjutab kõigi pereliikmete saatust.

Platvorm Michel Houellebecq tõlkinud Indrek Koff 264 lk kõva köide

Houellebecqi kolmanda romaani peategelane, blaseerunud riigiametnik, kel pole inimkonna suhtes enam mingeid illusioone, avastab, et õnn võib siiski võimalik olla. Analüüsides turismi ja kapitalistlikku süsteemi laiemalt, pakub Houellebecq turuseaduste ja kõikehõlmava tarbimise käes kalestunud lääne inimesele oma kummalise, äraspidise „optimismiga” õnnestavat lohutust, olgu või ajutist kergendust – võib vist öelda, et selle võimalikkus (või hoopis võimatus?) ongi romaani peateema. Avalikkuses tekitas ägedat vastukaja ennekõike raamatu n-ö poliitiline ebakorrektsus – peategelase äge islamivastasus, mida on paratamatult kiusatus üle kanda autorile endale, seksiturismi õigustamine ja Läänemaailma allakäigu ilustamata kirjeldamine.

Vennad Karamazovid II Fjodor Dostojevski tõlkinud Virve Krimm 568 lk kõva köide

„Vennad Karamazovid” on justkui tihendatud kokkuvõte kõigist ideedest, millega Dostojevski oma loomingus tegeles. Läbivateks teemadeks on karistus ja lunastus, ohjeldamatu kirg ja kõlvatus, usk, vabadus ja armastus.

Romaani uue tõlke eesti keelde on teinud kogenud ja tunnustatud tõlkija Virve Krimm (1938), kes on eestindanud Tolstoi, Turgenevi jpt vene klassikute, nagu ka Dostojevski teoseid.

Romaani „Vennad Karamazovid” teisele köitele on kirjutanud saatesõna Tartu ülikooli kultuurisemiootika professor Peeter Torop.

WWW.VARRAK.EE

varrak

Sisserändaja kafkalik maailm MARRI AMON tõlkija

S

amba viga on see, et ta on sündinud vales kohas. Muidugi, kõige lihtsam olnuks sinna valesse kohta jäädagi, nii jäänuks hulk probleeme olemata ja see raamat kirjutamata. Kuid nagu paljudel teistel, on ka Sambal unistus minna Prantsusmaale, leida seal tööd, aidata oma peret, kes pärast isa surma on kaotanud kõik sissetulekuallikad ja üksnes temale loodab. Ainsa pojana ei tohi ta ema ja õdede lootusi petta. Et ta on ettevõtlik noormees, asubki ta ühel varahommikul õdesid äratamata teele, et neid kurbadest lahkumishetkedest säästa.

Teekond on ränk, sest paraku ei saa Samba otse Bamakost lennukiga Pariisi sõita. Rännaku ühe tagajärjena jääb teda eluks ajaks painama Prantsusmaale jõudmise hind – oma hea sõbra surm. Sellel reisil jäävad ellu need, kelle elutahe on kõige tugevam ja kellel on kõige rohkem õnne.

Kui ta viimaks Pariisi onu korterisse jõuab, arvab ta, et kõige raskem on seljataga. Mõneks ajaks ongi, ehkki mitte miski pole päris nii, nagu ta ootas.

Onu elab hallitavas keldripugerikus, teeb lihtsat, aga ausat tööd ning on esiotsa päris õnnelik, et tal on nüüd keegi, kellega koos unistada. Onu lemmiktegevus on viimistleda kõigi üksikasjadeni kujutlusi suurest sinisest majast, mille ta koju naastes ehitab.

KUIDAS JÄÄDA INIMESEKS Üsna kohe saab aga selgeks, et Aafrikast vaadatuna paistab Prantsusmaa hoopis teistsugune: seal arvatakse, et piisab sellest, kui sul on kaks kätt otsas ja kõik muu tuleb iseenesest – sa leiad kiirelt tööd ning teenid sellega kõvasti raha. Ajapikku peavad Samba ja ta onu endale tunnistama, et nad ei ole Prantsusmaal õnnelikud, kuid nad ei taha ka koduste illusioone päriselt purustada. Nii nad rabavadki tööd teha, et perele võimalikult palju raha saata ja pajatavad õhtuti teineteisele järjekordset versiooni oma helesinistest maja-

ALLIKAS: KAADER FILMIST

5

tõlkija

A

meerika kirjaniku Karen Joy Fowleri sulest on ilmunud mitmeid romaane ja novellikogumikke, mis on pälvinud nimekaid kirjandusauhindu. Fowleri viimane romaan „Me oleme kõik täiesti endast väljas” tunnistati 2014. aastal PEN/Faulkneri kirjanduspreemia vääriliseks ning valiti Man Bookeri auhinna lühinimekirja.

Mina selle raamatu tõlkijana tean, mis Fowleri kõrgelt tunnustatud romaani sündmustiku nii omapäraseks ja võluvaks teeb, aga ei saa kahjuks ilma publiku lugemisrõõmu rikkumata selle kohta kuigi palju ette ära öelda – ses mõttes võib Fowleri viimast romaani võrrelda hea kriminulliga. Tegemist on

Karjase kroon Terry Pratchett tõlkinud Krista Kaer 320 lk kõva köide

See on mõnes mõttes sümboolne, et Pratchetti viimaseks Kettamaailma raamatuks jäi just Tiffany Achingu ja tillude vabameeste lugu. Pratchett on korduvalt öelnud, et Tiffany kaudu väljendab ta paljusid oma seisukohti ning Tiffany on ka oma suhtumisega üks maailma alussambaid, see, kes vaatab, et kõik toimiks, et nõrgematele ei tehtaks liiga ja et tasakaal püsiks.

Just tasakaaluga on „Karjase kroonis” aga pahad lood, sest nõidade seatud piirid on korraks vankuma löönud ja haldjad näevad võimalust sisse tungida ja oma julmi tunge inimeste peal välja elada. Seega tuleb neile vastu astuda ja koondada selleks kõik, kes vähegi aidata tahavad.

Abistav Mõõk Kaader filmist „Samba“. Pildil näitlejad Omar Sy ja Tahar Rahim.

dest, kus „keegi end kunagi üksi ei peaks tundma”.

Ent Samba tõeline odüsseia algab siis, kui ta läheb pärast kümmet aastat Prantsusmaal elamist ja töötamist elamisluba taotlema. Ootamatult leiab ta end trellide tagant ning teda ähvardab väljasaatmine päritoluriiki. Sellest hetkest alates avastab ta oma senise maailma sees hoopis teistsuguse, kafkaliku maailma, kus inimesed jagunevad päritoluriikide järgi, kus nende elu tuleb tõlkida tavalisest prantsuse keelest juriidilis-bürokraatlikku prantsuse keelde ja kus kõige olulisemad on „tõendid elamise kohta”. Kõige iroonilisem on see, et nendel n-ö dokumentideta inimestel on tegelikult virnade viisi dokumente, mida nad ametnikele peavad esitama, et „elamise” kohta võimalikult palju tõendeid tuua. Neil puudub ainult see kõige olulisem – elamisluba.

Samba saab abi ühingust Cimade, mis väljasaatmiskeskuses kinnipeetuid abistab, ning ta saab teise võimaluse.

Kuid tal ei ole enam kehtivat dokumenti ning illegaalide ja marginaalide Pariisis muutub ellujäämine järjest keerulisemaks, pealegi haarab ta oma allakäiguspiraali tahtmatult kaasa onu, kes aga ei ole sama tugev kui ta ise.

Autor Delphine Coulin sai selle pooleldi tõsielul rajaneva romaani kirjutamiseks inspiratsiooni vabatahtliku

tööst, mida ta tegi sellessamas illegaale abistavas organisatsioonis. Autor jutustab Samba looga põimituna paar muudki hingekriipivat lugu, kuid ta ei tee seda haledas võtmes. Raamat avab ka mitu Prantsuse ühiskonna tahku, millest nii mõnigi võib eesti keeles lugedes kummaline tunduda. Võib-olla ka see, et on tõepoolest hulk inimesi, kes otsustavad kasutada oma teadmisi ja vaba aega väga täbarasse olukorda sattunud inimeste abistamiseks – kas on nende sünnikoht vale või on nad üle elanud massimõrva.

Raamatu põhjal vändati ka film pealkirjaga „Samba”, milles peaosa mängis kaanepildil figureeriv Omar Sy, keda kinohuviline kindlasti mäletab pea ülemaailmset edu pälvinud linateosest „1+1“ („Intouchables”). Samba loo ekraniseering on mõnevõrra vähem dramaatiline kui raamat, kuid siiski raskemeelsem kui kahe mehe südantsoojendava sõpruse lugu.

Samba Prantsusmaal Delphine Coulin tõlkinud Marri Amon 232 lk pehme köide

Kui lapsepõlvest saab teaduslik eksperiment HELEN ROHTMETS

ilmunud

erakordselt liigutava looga sellest, kuidas üks teaduslembeste vanemate headest kavatsustest lähtuv samm hoopis ettenägematute tagajärgedeni jõuab, mis nii nende laste kui ka nende endi elud pea peale pöörab.

See on lugu ühest küllaltki ebatavalisest perekonnast, mida hakatakse jutustama keskelt ja mida autor siis aegamööda nagu lapitekki üheks põnevaks, üllatusrohkeks, naljakaks ja samas pisarateni liigutavaks tervikuks seob.

Nagu Fowler on öelnud, andis selle raamatu mõtte talle tema teadlasest tütar ja ta mõistis silmapilk, kui hea see mõte on. Mõte on tõesti hea, aga sellest üksi jääks väheks, kui ei oleks tundliku meele, hea huumorisoone ja lobeda sulega kirjanikku, kes sellest kaasakiskuva jutustuse teeb.

Fowler saab sellega suurepäraselt hakkama ja põimib loosse sedavõrd

palju isiklikku – sarnaselt raamatu peategelasele Rosemary Cooke’ile kasvas temagi üles Bloomingtonis, oli psühholoogiaprofessori tütar ja õppis hiljem California Davise ülikoolis –, et võib tekkida petlik mulje, nagu oleks ta kirjapandut Rosemary kombel ise läbi elanud – nagu oleks temagi lapsepõlv olnud üks teaduslik eksperiment.

Me kõik oleme täiesti endast väljas Karen Joy Fowler tõlkinud Helen Rohtmets 368 lk kõva köide

Ann Leckie tõlkinud Juhan Habicht 264 lk pehme köide

Radchi kosmilise impeeriumi valitseja on andnud Breqi käsutusse sõjalaeva Kalri Halastus ja saatnud ta ainsasse kohta, kuhu Breq oli nõus minema, et impeeriumis möllava kodusõja ajal sealsete elanike rahu ja turvalisust kaitsta. See on Athoeki tähesüsteemi orbitaaljaam, kus töötab aiakorraldajana leitnant Awni noorem õde. Athoek annekteeriti kuuesaja aasta eest ja nüüdseks on kõik elanikud tsiviliseeritud – või peaksid olema. Ent kõik pole nii rahulik, kui pealtnäha paistab. „Abistav Mõõk” on romaani „Abistav Õiglus” (e.k 2015) järg.

Surnud enne surma Deon Meyer tõlkinud Peeter Villmann 368 lk pehme köide

Kaplinnas on keegi valinud mõrvarelvaks iseäraliku sajandivanuse Saksa sõjaväepüstoli, mille igivanad kuulid lömastavad liha ja luid. Tapetuna leitakse kolm meest, kellel pole üksteisega pealtnäha midagi ühist, ja jõhkrate mõrvade jätkuv ahel viib kogu linna kabuhirmu äärele. Lisaks on keegi hakanud linnas röövima panku. Kas nende mõrvade ja röövide taga on sama inimene? Vastuseid asub teadmatuses kobades otsima alkoholilembene, ülekaaluline ja depressiivne kapten Mat Joubert.

Deon Meyer on ilmutanud üle kümne raamatu. Need on pälvinud arvustajate kiituse kogu maailmas ning kogunud enda ümber paljurahvuselise austajaskonna.

Pealuutroon Peter V. Brett tõlkinud Lauri Saaber 640 lk pehme köide

Krasia Pealuutroon seisab tühjana ja inimkond on paisatud kaosesse.

Langenud väejuhtide ja deemonivürstide kolpadest ehitatud istmes peitub võlujõud, mis hoiab eemal maa-alused deemonid. Sel troonil istudes oli Ahmann Jardir määratud vallutama kogu teadaoleva maailma ja tegema igavese lõpu deemonisõjale.

Säärasele asjakäigule seisis aga vastu Arlen Põldaja, kes kutsus Jardiri duellile. „Pealuutroon” on Peter V. Bretti viieosalisena kavandatud Deemonite sarja neljas raamat, järg raamatutele „Maalingutega mees”, „Kõrbeoda” ja „Päise päeva sõda”.

varrak

6

Kapsaroad Põnevaid toite erinevatest kapsastest Tuuli Mathisen 192 lk kõva köide

I

gaühel on soolestik, mõtleb ta siis sellele või mitte. Selgub, et parem oleks siiski mõelda. Perearst Le Vallikivi luges Giulia Endersi raamatut „Võluv soolestik” ning jagas Suure Eesti Raamatuklubi toimetaja Mall Paasiga oma mõtteid.

FOTO ACTION PRESS

Valehäbita olulisest terviseteemast

Ilmunud

Siia raamatusse on jõudnud võrdselt nii vanu tuntud kapsamaailma diivasid kui ka uusi tähti kapsataevas.

Unustatud ei ole meie oma imelist hapukapsast, mis on eestimaise toidulaua üks sümboleid. Nüüdsel ajal on kapsas koos oma arvukate sugulastega taas võidukäiku tegemas: et tasakaalustada võõramaiste troopiliste viljade laia valikut, on hakatud ka vanu häid tuttavaid kapsaid menüüs aukohale tõstma. Sööge kapsaid, siis olete terved ja rõõmsad!

Nr 3 (101) 29. aprill 2016

WWW.VARRAK.EE

On võrdlemisi üllatav, et rahvusvaheliste edetabelite tipus troonib raamat soolestikust. Kas arstina rõõmustab teid selline särtsaka ja lõbusa lähenemisega raamat tõsisel meditsiinilisel teemal?

Inimene ühiskonna ja looduse kuningriigi vahel

Arstina rõõmustab mind iga raamat, mille on kirjutanud inimene, kes oma teemat põhjalikult valdab, tugineb teaduspõhistele faktidele, suudab oma mõtet lihtsas ja arusaadavas keeles teisteni viia ja teeb seda lisaks ka erakordselt paeluval ja huvitaval moel. Antud raamatus on kõik eelmainitu olemas. Lisaks on tavaliselt peenutsemist põhjustaval teemal kirjutatud keerutamata ja pealegi ehtsaksaliku põhjalikkusega, olemata seejuures hetkekski igav.

Kuanyshbay Rakhimzhanov tõlkinud Ruudi Alba 384 lk, kõva köide

Dr Rakhimzhanov on neuroloog ja Hiina meditsiini spetsialist, kes töötas pikka aega Nõmme haigla Mustamäe polikliinikus. 1984. aastal avas ta Eesti esimese nõelravi kabineti. Seniajani käib ta igal kevadel ja sügisel Eestis, et patsiente nõustada ja aidata. Käesolevas raamatus jagab doktor ida meditsiini põhimõtetel ja filosoofial põhinevaid ning aastakümnete jooksul kogutud teadmisi tervisekäitumise kohta. Suure osa raamatust moodustavad põhjalikud joogaharjutuste kirjeldused koos seletusega, millist mõju need avaldavad siseelunditele.

Kehaga ja eriti sellega, mis kehast väljub, on seotud palju valehäbi. Kas inimesed ikka saavad oma mured arstile kurdetud? Kui heas korras on eestlaste seedetervis?

Õnneks inimesed julgevad oma pere-

päike ja pilv

Giulia Endersi raamat ilmus Saksamaal 2014. aastal ja tekitas kohe märkimisväärset kõmu.

arstiga suhteliselt avameelselt rääkida, kuigi võiksid veel julgemad olla. Eestlaste kõhud on veel suhteliselt rikkumata – meil on juba ajalooliselt tulnud suur osa toorainet ikka oma aiast ja põllult ning seda on keedetud ja küpsetatud ise. Samas laste pärast on küll põhjust muret tunda – hammaste halb seisukord, ülekaal, kõhukinnisus on Eesti laste hulgas kahjuks süvenevad trendid.

Kas nõustute Giulia Endersiga, et rohkem kui me arvata oskame, on paljude tänapäevaste haiguste põhjused just soolestiku mikrofloora tasakaalu häiretes?

Jah, kindlasti. Siinkohal tahaks tsiteerida eesti vana rahvaütlust, et keel on kõhu peegel. Või siis autori emakeeles: „Der Mensch ist, was er isst” – ehk siis inimene on see, mida ta sööb. Arstina saan öelda, et regulaarne tasakaalusta-

tud toitumine, mis toimub rahulikus keskkonnas, heas seltskonnas, iga päev samal ajal, vähemalt 3–4 korda päevas, võiks ennetada terve pinu äärmiselt vastikuid ja tülikaid haigusi.

Lugeja saab sellest raamatust teadmisi, kuidas on seedetrakt üles ehitatud, kust see algab ja kus lõppeb (ehk siis anatoomiast), kuidas saab toidust väljaheide ja mis vahepeal juhtub (ehk siis füsioloogiast), ning millised kasulikud ja kahjulikud elusorganismid võivad inimese soolestikus pesitseda. Põnev on teada saada, millised haigused tekkida võivad, kui soolestikus on kaaslasi liiga palju või liiga vähe või valet sorti.

Need teadmised on ajatud ja võimaldavad inimesel endal erinevatest protsessidest aru saada, nii et need on ka näiteks lastele lihtsasti seletatavad.

Võluv soolestik.

Kogu tõde ühe alahinnatud elundi kohta Giulia Enders tõlkinud Kadri Metsma 264 lk pehme köide

WWW.PAIKEJAPILV.EE

Kui noorusest, ilust ja tarkusest on alles ainult tarkus

M

äletate filmi Šuriku seiklustest, kus kolm suli kavandasid sissemurdmist kaubalattu? Üks neist harjutas kaaslaste peal valvuri uimastamise võtteid.

Nood osutasid kipsist kassidele ja käskisid: „Harjuta kasside peal!”

VÄLTIMATU VAJAB SELGITAMIST Triinu Laane raamat laseb „kassi peal harjutada“ teemat, mida on kaunikesti ebamugav käsitleda, eriti just lastekirjanduses – see on vanadus, väetiks jäämine ja surm. Isegi mitmendal korral raamatut lugedes läheb lõpuni jõudes kurgus kitsaks. Mitte niivõrd kurbusest, kuivõrd… kuidas nüüd öeldagi, pühalikkusest. Sest oled puutumisi Elu Suure Ringkäiguga ja saanud selgitust ning lohutust.

Lähedase kaotusega seotud lein, süütunne, hirm kaotada järgmine armas inimene, enese surelikkuse adumine – need on tunded, millega täiskasvanulgi keeruline toime tulla, saati siis lapsel.

Tänapäeva lastele on surm võõram kui varasemate sugupõlvede lastele, kes kodus olid tunnistajateks nii vanavanemate kui õdede-vendade kustumisele ja surmale, tegid kaasa kõik sinna juurde kuuluvad rituaalid.

Nüüd surrakse enamasti haiglas, pahatihti ei viibi juures omaksed ja eriti

püüab tema elu võimalikult mugavaks teha. Nii saab hambad kaotanud loom pasteeti ja talle hakitakse toit peeneks, ei pahandata, kui kass õigeks ajaks liivakasti ei jõua. Autor ütleb: „Aga vanadus ei ole katkist kassi õnnetuks teinud. Tema vaim on ergas ja kui vaja, siis sööb ta liha olematute hammastega, kakleb noorte kasside ja rebastega, näeb ja kuuleb küllalt, kui on vaja ette võtta hädapärane nädalapikkune retk metsa.”

Võõrad soovitavad kass magama panna. Kassi inimesed mõtlevad teisiti: „Kes meie sellised oleme, et võime otsustada, kuna kass surema peab?

Inimesi ei panda ju magama, kui nad lonkavad, ei näe või ei kuule või häda potist mööda teevad – miks siis kassiga teisiti peaks olema?“ Sujuv üleminek inimese elukaare juurde jätkub vana katkise kassi matustel. See sündmus paneb väikese tüdruku oma vanaksjäämise ja lahkumise peale mõtlema.

Nendes mõtetes ei ole kübetki muret või hirmu.

ANNE PIKKOVI ILLUSTRATSIOON RAAMATUST.

KRISTA KUMBERG

Vana katkine kass.

mitte lapsed. Olen kuulnud arvamust, et mis ma vean seda last matustele, parem säästan tema tundeid, ta ei taipa niikuinii sellest midagi. Lapse säästmise sildi taha pugemises näen pigem suutmatust-oskamatust väikesele inimesele suuri, kurbust tekitavaid, samas vältimatuid teemasid selgitada. Oleme ise abitud ja leinas. Ei leia õigeid sõnu, aru-

saadavaid seletusi, sobilikku lohutust.

Lapse hinge aga jäävad püsti küsimused, mida ta sõnutsi küsida ei mõistagi.

KUIDAS JÄÄDAKSE VANAKS Triinu Laane raamatu lugemisest võib abi olla. See jutustab, kuidas jäädakse vanaks. Perekond arvestab vana inimese, vabandust, vana kassi eripäradega,

ME SAAME VEEL KOKKU Mis on siis võti niisuguse rahumeelsuse juurde? Eks ikka see, et surm ja maha matmine pole lõpp. „Inimestele meeldib uskuda, et kusagil siinsamas, selle metsa ja kodu ja püstkoja lähedal on üks teine ilm, kus on olemas kõik kassile tähtsad asjad.” Väike Kristel teab, et kui temale kunagi auk kaeva-

takse, mängib ta selle teise maailma püstkoja juures vana katkise kassiga ja vanaema Linda ning suur must koer on ka seal.

See on nii rahumeelne, tundeküllane, aga mitte sentimentaalsusest nõretav lohutus – surm ei ole lõpp, lähedased ei kao jäädavalt, me saame veel kokku.

Lohutus, milletaolist pruugib ühel või teisel kujul enamik maailma usunditest.

Triinu Laane käsitluses tundub see ürgselt-üdini oma ja omane olevat.

Võrukeelne paralleeltekst on lisaväärtus ja mitte üksnes Lõuna-Eesti lastele. Põhja- ja läänepoolsetel on hea teada, kuidas mujal kõneldakse ning millise meki see loole annab. Omaette vägitükk on see, kuidas kunstnik Anne Pikkov kujutab vana katkist kassi. See ei ole mingi ilus loom, ei saa ollagi.

Aga ta on nii õige ja südamlikult kujutatud, et teeb silmad ette kõigile „kiisupiltidele”.

Vana katkine kass.

Vana katskinõ kass Triinu Laan pildid joonistanud Anne Pikkov 32 lk kõva köide

Nr 3 (101) 29. aprill 2016

ilmunud LCHF. Hea enesetunne rasvarikkast ja süsivesikuvaesest toidust Kadi Kõiv 148 lk, kõva köide

Kui raamatu autor Kadi Kõiv hakkas järgima LCHF-toitumisviisi, kaotas ta esimese aastaga 33 kilo. Need kilod pole tagasi tulnud – uut kergemat kehakaalu hoiab Kadi erilise pingutuseta. Täherida LCHF − Low Carb High Fat – tähendab vähe süsivesikuid ja palju häid rasvu. LCHFis süüakse lihtsat päris toitu. Neis mõnusates toitudes on muna, liha, kala ja kana, palju erinevaid köögivilju, ehtsat võid, kookosõli, täisrasvaseid piimatooteid, pähkleid ja marju. Kaal langeb, aga enesetunne on hea. Kõht püsib pikalt täis ja magusaisu ei piina.

Raamatust leiad 65 lihtsat, aga imehead retsepti terveks päevaks, praktilisi nõuandeid ja vastused küsimustele, mis LCHFiga alustades tihti tekivad.

Riis maailma köögis Kristel Vokk , Kadri Tran 128 lk, kõva köide

Raamatus on nii riisisortide keetmise õpetusi kui ka eri riisitoodete selgitused, mis aitavad kirjus kaubavalikus paremini orienteeruda ning annavad värskeid ja huvitavaid ideid nende igapäevaseks kasutamiseks. Kaante vahelt leiad 50 põnevat retsepti – nii lihtsamaid kui ka pisut keerulisemaid roogi. Hõlpsasti arusaadavate valmistamisjuhendite ja kaunite toidufotodega riisiraamat sisaldab Aasiast pärit suppe, kergeid ja lihtsalt valmistatavaid eelrooge, tervislikke salateid, maailma eri piirkondadest pärit toitvaid pearoogi ning ka hõrke magusroogade retsepte.

Hiina toidud Tuuli Mathisen 84 lk, pehme köide

Hiina toidud on paljude lemmikud ja kindlasti ei peaks Hiina köögi parimatele paladele jääma vaid restoranis söömise või karbis kaasahaaramise roll. Hiina toitude valmistamine kodustes tingimustes on tunduvalt lihtsam, kui esmapilgul tunduda võib. Suurem osa toite valmib vaid loetud minutite jooksul, olgu selleks siis liha või köögivili.

Soovin kõigile pealehakkamist ja julget katsetamist Hiina toitudega.

Kindlasti leiab igaüks siit raamatust endale oma lemmikud road, mida heas seltskonnas koos nautida. Ja kõige paremini maitsevad need toidud kindlasti pulkadega süües!

Taimsed argiroad Britt Paju 72 lk, pehme köide

Järjest rohkem räägitakse täisväärtuslikust toidust, sealjuures ka taimetoidu kasulikkusest. Teadlike valikute eelistamine tundub pahatihti kahtlane ja võib jääda mulje, nagu tuleks paremate harjumuste juurutamisel vastutasuks igaveseks loobuda maitsetest ja täis kõhust. Selle raamatu eesmärk on näidata, et nii see kindlasti ei ole ning anda ka ideid igapäevaseks maitseküllaseks toiduvalmistamiseks eelkõige taimsetest komponentidest.

Siit leiad mitmeid lihtsaid retsepte nii hommiku-, lõuna- kui ka õhtusöögilauale, aga ka käepärast eksootikat ja argiõhtust maiustamist.

Raamatus on väärtuslik loetelu baastoiduainetest, mida iga taimetoidusõbra köögikapp võiks sisaldada, samuti hulk nutikaid nippe igapäevase toiduvalmistamise lihtsamaks muutmiseks.

ajakirjade kirjastus

WWW.RAAMAT24.EE

Kas maailmas on tarvis naeru?

KRISTA KIVISALU Pere ja Kodu

U

ue, lastele mõeldud fantaasiasarja esimeses raamatus võitlevad kassid, naarits ja nutikad põrsad pahadega, et päästa lapsed ja anda neile tagasi naer.

ILLUSTRATSIOON RAAMATUST.

7

NAGU KUNG FU PANDA „See on nagu Kung Fu Panda, ainult väiksemate loomadega!” märkis mu poeg, kui oli lehitsenud äsja koju jõudnud raamatut „Ninja Timmy ja varastatud naer”. Just nii see on – raamatu autor Henrik Tamm on olnud osaline meeskonnas, kes lõi pildikeele armastatud animatsioonidele „Shrek”, „Kung Fu Panda” ja „Narnia kroonikad”. Nende visuaali teab tänapäeval iga laps ja just sedasama leiab ka Timmy-raamatu piltidelt – need on multifilmilikud, sügavad, lopsakad. Kui vanemates võib see hollywoodilikkus vastakaid tundeid tekitada, siis laste puhul ahvatleb tuttav noot kindlasti lugema.

Lapsed on kriitiline publik. Kõige karmimad on need 9–12 aastased, eelpuberteetikud, kellest paljudele lasteraamatud enam ei sobi ja noorteraamatud veel kaugeks jäävad. Juba julguse eest suunata oma esimene kirjanduslik katsetus just sellele pirtsakale seltskonnale võib senisele animafilmide disainerile ja illustraatorile tunnustust avaldada.

AUTOR ON RAHVUSVAHELINE MEES Henrik Tamm on Eesti juurtega rahvusvaheline mees. Ta sündis 1972. aastal Rootsis ja elas lapsena mitmes maailmas paigas – Pakistanis, Peruus, IdaAafrikas näiteks. 19aastasena kolis ta Los Angelesse ja äratas seal oma joonistustega Hollywoodi huvi. Ninja Timmy kirjutamise idee sündis ühel külaskäigul Hiinasse. Teda inspireerisid kitsad tänavad ja omamoodi arhitektuur. Beijingi vanalinnas ühel katuseterrassil sõpradega õhtut nautides saabus nende juurde hall tänavakass, kes nuias järjekindlalt tükikesi nende tordist. Järgmisel päeval leidis Henrik mänguasjapoe, mida oli põlvkondade kaupa pidanud üks ja sama pere. Iga mänguasi seal oli käsitsi tehtud, igal mänguasjal võis olla võlujõud... Neist kildudest kogutud inspiratsioon pani ta looma Elyzandriumi, keskaegset linna, kus kõrguvad bambusest pilvelõhkujad, mille vahel tuuritavad aurujõul töötavad õhupallid ja veidrad lendavad laevad.

Selles linnas tegutsevadki meie kangelased. Tänavakass Timmy, kellele koolis ei meeldinud ja kes nüüd avastab endas seiklejaomadused, naarits Simon, kellele meeldib oma kasuka eest hoolt kanda (see ei ole tal kunagi sassis!), ning vennad Jasper ja Kasper, kes on matemaatikageeniused (ja kes pidevalt tülitsevad teemal, kes on matas parem). Timmy ja sõbrad on leiutajad – näiteks on nad ehitanud apelsinikoorimismasina.

SELLES LINNAS POLE NAERU Ühel päeval kohtuvad sõbrad aga kurjusega – metssigade bande röövib nende leiutise ja nad ise pääsevad vaevu eluga. Timmy päästjaks saab vana mänguasjameister Alfred. Linnas läheb aga elu aina ärevamaks – lapsed on

ilmunud Värvikad juurikad Toidud porgandist, peedist, kaalikast, pastinaagist, juursellerist ja naerist Epp Mihkels 112 lk, kõva köide

Autor tõestab, et porgand, peet ja kaalikas ning vähemtuntud juurseller, naeris ja pastinaak sobivad mis tahes kujul väga erinevatesse roogadesse.

Riivitud salat võib mõne maitseaine või nõksuga muutuda hoopis uueks ja huvitavaks ning mõni juurikas passib lisaks supile veel ka näiteks šokolaadikoogi sisse. Leidke raamatu abil oma tee värvikate juurikate maitsete maailma.

Hõrgud road rupskitest Sabast ja südamest linnukeelte ja pullimunadeni Epp Mihkels 120 lk, kõva köide

Rupskite maailm on põnev ning avastamist väärt. Esialgne emotsioon on ehk võõristus, kuid asjasse süvenedes võib valmistada peaaegu igast siseelundist või teistest subproduktidest mõne toidu, mis meeldima hakkab. Käesolev raamat on sellel avastamisretkel hea abiline – retsepte leidub nii linnukeeltest kui ka pullimunadest, vanast hääst süldist rääkimata.

Jamaica Lane Samantha Young tõlkinud Eva Finch 364 lk, pehme köide

muutunud kummaliselt kurvaks ega oska enam naerda. Nüüd pole Timmyl ja sõpradel enam aega köögimasinaid leiutada. Ühel tänavareidil kohtuvad nad hulljulge kassineiu Floresega ning otsustavad koos, et nad ei ole nõus pealt vaatama, kuidas nende armas linn süngeks ja naerutuks muutub. Aga kas nendesugused väikesed loomad ikka saavad kurjusele vastu?

Karta on, et ei saaks, kui tegu poleks fantaasiaraamatuga. Mänguasjameister Alfred varustab sõbrad valget maagiat täis abivahenditega – lendavad tossud ja seintest läbivaatamise prillid ja muu armas vanaaegne võluvärk.

On sümpaatne, kuidas autor on pannud sõbralikult koos elama loomad ja inimesed. See võiks meeldida furridele – inimtaoliste loomtegelaste fännidele.

Kui röövitakse lapsi, siis ikka kõiki – inim- ja koera- ja elevandilapsi. Ka kangelased pole meile tavapärased – naarits pole siinkandis just sage tegelane ja metssigu ei tule ka juttudest ette.

FILMILIK RAAMAT Timmy-raamatu hoogne, filmilik tegevustik, kohustuslikud võitlussteenid hea ja paha vahel ja lüüriline lõppakord on seikluskirjanduse klassika.

Kuigi raamat on mõeldud keskmisele koolieale, on siin haaravat ka fantaasialugude fännist lapsevanemale. Siinsed positiivsed kangelased pole üdini veatud – näiteks Timmy pole kuigi julge ja Simon on üsna edev. Tänu sellele on neil arenguruumi. Suur inimene leiab siit ka eetilisi dilemmasid ja inspiratsiooni mõtisklusteks, näiteks teemal kas naeru on elus tarvis?

Raamatu pahade pealik Sinine Küülik väidab, et lapsed saavad hakkama ka naeruta, seega ei tee ta halba, kui neilt naeru ära võtab. Tema tahab ju teha sellest endale hinge, leida ehk armastusegi... Või teine küsimus, mis

võiks meeldida algatusvõimelisele kodanikule: kes peab meie kodu kaitsma, kui me ise endid ei kaitse? Autor kutsub ses lasteloos mõtlema, mida tähendab olla inimene.

TIMMYST VÕIB SAADA KOGUPEREKANGELANE Tänu filosoofilist mõõtu keerdkäikudele ja animastiilis illustratsioonidele – kõik Henrik Tamme tehtud – on Timmyl head sansid tõusta sarnaselt Harry Potteriga koguperekangelaseks. Kuna autori taust on kunst, siis on Timmy eripära see, et ta on sündinud linnamaastikku, mis oli Henriku õlimaalidel juba enne teda olemas. „Mulle meeldib joonistada põnevaid keskkondi ja panna sinna elama karakterid, keda tegelikult pole,” on autor öelnud. „Anda neile iseloom, välja mõelda, mis neid käima tõmbab. See on minu vabadus üles ehitada terve uus maailm! Vahel ütlen naljaga pooleks: suurim kuritegu, mida inimene enda vastu teha saab, on elada igavat elu.”

Vähem tähtis pole ka see, et autor kui Hollywoodi-kogemusega mees tundub olevat laia haardega turundaja.

Timmy esimene osa lõpeb vihjega uuele seiklusele. Teine ja kolmas osa maagilistest ninjadest on juba ilmunud ning neljas autoril kirjutamisel. Timmyl on oma Facebooki-lehekülg – ja kes imestaks, kui juba vändataks temast animafilmi?

Ninja Timmy ja varastatud naer Henrik Tamm tõlkinud Aive Siitan 208 lk kõva köide

Seltskondlikule olekule vaatamata on Olivia vastassoo esindajatega piinavalt ebakindel — enamasti ta lihtsalt ei söanda huvipakkuvale kutile läheneda. Edinburghi kolimine on uus algus – seksikasse Nate’i armudes otsustab ta hirmud ületada ning teha nii, nagu käsib süda. Nate Sawyer on fantastiline mängur, kes ei võta endale eales kohustusi. Pärast seda, kui Olivia kaebab talle oma suhtehädasid, pakub Nate end flirtimiskunsti õpetajaks ja lubab treenida neiu seksuaalset enesekindlust. Nende sõbralikust võrgutuskursusest saab peagi hoogne armulugu.Nate’i minevik ja pühendumisprobleemid viivad aga suhte ummikusse.

Kalapüük Soomes Rain Erala, Koit Kikas, Margo Pajuste, Marek Rebane koostanud Margo Pajuste 84 lk, pehme köide

Meie põhjanaaber Soome on Eesti kalamehe jaoks tõeline kalapüügi Meka, kus vee-elukad palju suuremad kui kodus ja neid on seal nii palju, et käsi väsib ära nende väljasikutamisest. Hoolimata sellistest müütidest tuleb ka Soomes kala kättesaamiseks mõnevõrra vaeva näha: kasvõi ennast kurssi viia, kus, millal ja kuidas missugust kala püüda. Raamatus „Kalapüük Soomes” annab ülevaate meie põhjanaabrite enamlevinud püügikaladest ajakirja Kalale! peatoimetaja Margo Pajuste. Aastaid Soomes püüdnud kalamehed Rain Erala, Koit Kikas ja Marek Rebane jagavad oma kogemusi Eesti kalamehele enam huvi pakkuvamate kalade püügist meie põhjanaabrite juures: rekordhaugid, -kohad ja aukartustäratavad 10+ kilosed lõhed. Raamat annab ka lühikese ülevaate, milliseid lube-litsentse on vaja Soomes kalastamiseks. „Kalapüük Soomes” on üheksas raamat Kalale! populaarsest kalaraamatute sarjast.

petrone print ilmunud Paul ja paps Susanne Weber tõlkinud Lea Ellert 72 lk kõva köide

20 lühikest, ettelugemiseks mõeldud lugu jutustavad lasteaialapse Pauli ja tema isa argipäevast südantsoojendavalt, lõbusalt ja eelkõige ausalt. Paul ja paps proovivad ekskavaatorisõitu, käivad muuseumis ja tsirkuses, vaatavad ronge, valmistavad emmele sünnipäevakooki, söövad erilist jäätist, teevad rüütlitele vanni ja võtavad koos ette palju muud huvitavat. Vahel kimbutab Pauli ka paha tuju, aga kõigest saab üle.

Noor aednik Clara Lidström, Annakarin Nyberg tõlkinud Merike Kaseorg 55 lk kõva köide

Raamat õpetab sulle, kuidas kasvatada tomateid, kartuleid, päevalilli ja muud, näiteks jänesepabulaid! Näitame, milliseid põnevaid mänge annab mängida ubadega ja kuidas teha nimekivisid ja millest saab närimiseks nätsu. Õpetame valmistama linnutoitu, küüslaugujuustu, salateid, suppe ja teesegusid. Loodus meie ümber pakub palju võimalusi.

Seda kõike võid teha üksi või koos sõpradega, täiskasvanuid pole nende tegemiste juurde vaja. Kui jääd aga hätta, siis on õige aeg ema-isa või vanaema-vanaisa appi kutsuda.

Nr 3 (101) 29. aprill 2016

WWW.PETRONEPRINT.EE

8

Jooksjaks pürgimise eluline teekond RUTH MÄGI

K

äisin kooliajal korralikult kergejõustikutrennis. Alustasin sõbrannade tuules nagu ikka, ent leidsin (või mulle leiti) lõpuks ka oma alad, milles olin edukas ja millele keskendusin – need olid heitealad: kuulitõuge, odavise, kettaheide. Kui kool hakkas läbi saama ning terendas ülikooli minek, lahkusin trennist täiesti omal soovil just nendesamade heitealade pärast. Miskipärast arvas treener, et nüüd on kätte jõudnud aeg, mil hakata harjutama vasaraheidet. No mida!?

Aga trennis käimist mäletan väga hästi ja meenutan siiamaani hea sõnaga hoopis seda, kui me jooksime trenni ja tagasi. Niipea, kui ilm soojemaks läks, toimusid trennid ju õues, staadionil, ja enamik meist elas sealt kaugemal. Minu kodulinnas Pärnus olid ja on jooksmiseks suurepärased võimalused, pikad randa viivad teed, mis muu hulgas viisid ka staadionilt mööda, ning palju õhku. Ja ma jaksasin joosta.

Aga see oli siis – noorena.

Nüüd aga, kui enamik trenne toimub siseruumides ja minu peamised tree-

ningud on hoopis klubitreeningud, mis mulle siiski ka väga meeldivad, peab end õue jooksma minemiseks päris hoolega sundima. Kuidagi hädaga saab jooksulindil ka hakkama, aga seal pole õhku.

Miskipärast ei ole enam nii, et jubedalt tahaks jooksma minna. Väga meeldiv, lausa pai mu kõrvadele on see argument, et „jooksmine teeb põlvedele liiga”. Rääkimata sellest, et ilm on ka külmavõitu, tuul on nagunii. Selga pole ka miskit väga panna. Äkki läheks homme või ei – parem ülehomme?

MILLINE ON ÕIGE TRENN SINU JAOKS? Kui eelmisest jutust tuleb midagi tuttavat ette, siis on see raamat ka sinust.

Raamatu autor Alexandra Heminsley alustas jooksmist nullist. Tema otsis seda õiget, n-ö oma trenni päris kaua, kuni otsustas, et proovib jooksmist.

London, kus ta sel ajal elas, pakkus selleks imehäid radu, on ju seal palju parke ning kliima võimaldab peaaegu aasta ringi õues joosta. Ja Brighton, kuhu ta hiljem kolis, on nagu iga teine mereäärne mõnusalt õhurikas jooksupaik.

Iga asi hakkab meeldima siis, kui tulevad esimesed tulemused, olgu need imeväikesed või pealtnäha lausa tühised. On ju omamoodi tulemus seegi, kui oled end pühapäevahommikul voodist välja vedanud ja trenniriided selga tõmmanud. Või kui avastad, et sinu suuruses rindadega naisele müüakse poes täiesti sobivat ja tugeva toega spordirinnahoidjat. Erinevaid praktilisi ja just naissportlast puudutavaid nõuandeid on autor jaganud teisigi – et ta on selle kõik ise läbi teinud, võib teda usaldada.

Muidugi – suurim rõõm valdab sind aga siis, kui märkad kella peal mingit sellist aega, mida sa poleks osanud üleüldse või niipea oodata. Rääkimata muidugi hetkest, kui sinu peas vilksatab mõte, et mis oleks, kui… läheks jookseks võistlusel, maratonil? Tundub hull idee, ent nii see just lähebki. Ja nii võib juhtuda ka igaühega meist, sest Alexandra tõestab talle omasel humoorikal moel, et jooksmine on mõnus spordiala ja et seda on võimalik nautida. Olgugi esimene maratonikogemus lausa füüsiliselt valus, ei jää see tal viimaseks maratoniks, ja needki tunduvad lugejana kaasa elades täiesti

läbitavad. Võib-olla saaks isegi mõne päris tulemuse kirja?

Raamatu suurimaks võluks võibki pidada just seda, et kõik, mis algul tundub ebainimlikult raske, saab Alexandra kogemuse kaudu selliseks, mis tundub kergesti tehtav – tema ju sai.

Nagu ütleb Kertu Jukkum raamatu eessõnas: „Vahel me lihtsalt keeldume unistustesse ja imedesse uskumast, arvates, et need juhtuvad kusagil kaugel, kus meid parasjagu ei ole, kuid tegelikult juhtuvad nad just siin ja praegu.

Sinuga ka. Kui sa ei ole oma jooksuringi veel teinud, siis pane tossud jalga, ava uks ja mine oma esimestele sammudele jooksurajal.”

Kuidas minust sai jooksja Alexandra Heminsley tõlkinud Kadri Pettai 264 lk pehme köide

FOTOD: TEET MALSROOS

Meenutusi Tallinna raamatumessist r Kirjastuse Helios korraldatud maskide meisterdamise töötoas jätkus huvipakkuvat tegemist nii suurtele kui ka väikestele.

r Ajaloost, (aja)kirjandusest, jalgpallist, võru keelest ja mitmetel muudelgi teemadel vestlesid Andrei Hvostov ja Igor Kotjuh. r Tüpograafiaseminari KIRJAK algataja ja juht Mart Anderson.

r Koos Nukitsaga sai mängida mänge, õppida tähti, lugeda toredaid jutte ja lisaks meisterdada raamatut.

r Huvitav, huvitav, mis seal kirjas on...

r Kogu pere kokaraamatu „Maitsev kõhutäis” autorid Piret Vihmar ja Triinu Lepp tutvustamas raamatu saamis- ja loomislugu.

r Nadežda Geryak Tallinna keskraamatukogust vestles kirjandusoorumil kirjaniku, tõlkija ja ajakirjaniku Jelena Skulskajaga. Arutleti, kellele kirjutab kirjanik - kas iseendale, oma keelele, riigile või maailmale.