Kolm kümnendit Eesti erametsanduses. Meenutusi erametsanduse visionääridelt. by Eesti Erametsaliit

KOLM KÜMNENDIT EESTI ERAMETSANDUSES MEENUTUSI ERAMETSANDUSE VISIONÄÄRIDELT

Väljaandja MTÜ Eesti Erametsaliit Koostaja Mari Kartau Toimetaja Veste Roosaar Kujundaja Margit Randmäe Projektijuht Anniki Leppik Fotod RMK fotopank, Eesti Erametsaliidu fotokogu, Keskühistu Eramets, Eesti Metsaselts, Eestimaa Looduse Fond, Fred Sprenk, Toomas Lemming, Toomas Kelt, Indrek Ikkonen Tallinn 2022 www.erametsaliit.ee ISBN 978-9916-4-1273-2

SISUKORD JAAN LEETSAR: Mahajäetud metsataludesse uued kodud noortele peredele!

TOOMAS LEMMING: Peremets on kultuurikandja ja järjepidevuse hoidja

KALLE PÕLD: Metsanduse riiklik juhtimine lonkab, seetõttu käib üleüldine metsanduse peksmine

JAAK HERODES: Metsamaa on kapital ja mets intress

ANTS VARBLANE: Erametsaliit on saavutanud iseseisvuse, see on suur asi

GUIDO PLOOMPUU: Oluline on, et istutatud mets saaks ka hooldatud

PRIIT PÕLLUMÄE: Sarnaselt metsade majandamisega on looduse hoidmine pikaajaline tegevus

TAAVI EHRPAIS: Metsaomanikku ei tohiks karistada jätkusuutliku metsamajandamise eest

LIINA LAINEVEER: Metsa väärtuse loob mõistlik tasakaal loodushoiu ja metsa kasutamise vahel

AIRA TOSS: Maaomanik olla tähendab vastutada maa ja metsa eest

ANTS ERIK: Julgeoleku seisukohast peaks igaühel olema kas või väike tükike Eestimaast

MIKK LINK: Tähtis ei ole see, kes kellega käib, vaid mida me korda saadame

ANDRES TALIJÄRV: Kui metsaomanik on hädas, tahaks kohe sekkuda

ANDO EELMAA: Mets on kõige imelisem asi, mis loodus on inimkonnale andnud

JAANUS AUN: Kui visalt asja ajada, siis võibki lõpuks läbi minna

3 vana mõtet, mis võiksid metsandusse uue hingamise tuua

HEA METSAOMANIK! Viimane aasta on metsaomanikele möödunud nagu Ameerika mägedel, kusjuures kohati tundub, et tõus ja langus toimusid samal ajal. Ennenägematud hinnad ja nõudlus puiduturul koos keskkonnaameti pretsedenditu sekkumisega õigusriigi toimimisse. Venemaa kallaletung Ukrainale, mille järel kehtestatud sanktsioonid puudutavad meidki. Mure sügisese küttehooaja ja hakkpuidu kättesaadavuse ning hinna pärast. Ennenägematust puidunõudlusest on kujunemas uus normaalsus, sest maailm on pöördumatult liikumas taastuvate materjalide suunas. Inimkonna püüdlused keskkonnahoidliku tuleviku saavutamisel ei toeta Eesti tunnustatult kestliku metsanduse ründamist. Nõudke enda väärilist ja väärikat kohtlemist nii rohepöördes kui loodushoius. Ärge leppige teisejärgulise positsiooniga, kui omavalitsuse, looduskaitse, taristuomanike või Euroopa Liidu huvid tahavad teid teie omal maal marginaliseerida. Te olete oma maa ja seal elava vardjad! Eesti Erametsaliit tähistab tänavu 30 tegutsemisaasta täitumist. Selle ajaga on üksikute entusiastide õhinapõhisest soovist erametsanduse teemadel ühiselt kaasa rääkida välja kasvanud tugev organisatsioon, kuhu jätkuvalt kuulub neid, kes on olnud erametsaliidu loomise juures, ning aktiivselt tegutsemas neidki, kes 1992. aastal polnud veel sündinud. Oleme oma liikmete huvide eest tõhusalt seisev partner, kelle arvamusega arvestatakse. Tugeva organisatsiooni alustala on inimesed –

visionäärid, kelle mõtted ja lennukad ideed on alati natuke oma ajast ees. Erametsaliidu juhtimisse on läbi aastakümnete panustanud palju teenekaid metsamehi ja -naisi, kelleta me poleks praegu seda nägu ja tegu, nagu oleme. Valiku nende lugusid oleme koondanud nende kaante vahele. Loodan, et sellesse raamatusse kogutud intervjuud aitavad avada Eesti erametsanduse lugu selle kujunemisel olulist rolli mänginud inimeste vaadete kaudu.

Ando Eelmaa Eesti Erametsaliidu juhatuse esimees

JAAN LEETSAR: Mahajäetud metsataludesse uued kodud noortele peredele! Asutasime Erametsaliidu eelkäija Talumetsaliidu siis, kui erametsandus alustas. Ka Erametsaliit on ühistuline ühendus, mis toimib samade põhimõtete alusel. Neid tuleb aga tunda. Minu arvates on praegu puudujääke organisatsioonilises tegevuses. Abiks võiks olla erametsaomanikele mõne ühistegevuse õppepäeva korraldamine. Metsaomanikel puuduvad oma saeveskid, harvesterid, mööblitööstused, paberitehased jne. See on praegu põhipuudus, kasumid rändavad välisfirmade vahendusel Eestist välja. Ka riik on äpu ja laseb riigimetsast saadavad tulud suures osas välismaale viia. Kahju! See on mu suurim mure olnud aastakümneid. TEADMISED LEPITAVAD SUURI JA VÄIKSEID

Teoreetiliselt saab sama organisatsioon väga hästi esindada nii suuri kui väikseid metsaomanikke. Lahkhelid tekivad peamiselt emotsioonide pinnalt, suured arvavad endast paremini: „Mis sina, väike metsaomanik, köhid, mul on kümme korda rohkem metsa!” Kui „suured” ennast talitsevad, ei tohiks probleeme olla. Kui ühistegevuse teoreetilisi aluseid selgitada, saavad suured ja väiksed suurepäraselt hakkama. Keegi teise arvel ei teeni. Ka tulundusühistus Kevili oli probleeme, ent kui asjad selgeks rääkisime, hakkasid need laabuma.

EESTI ERAMETSALIIDU AJAJOON

• Jaan Leetsar, majandusteaduste doktor. • Talumetsaliidu, praeguse Erametsaliidu üks asutajatest 1992. • Metsaomanike ühistegevust toetanud põllumajandusminister 1992–1994. • Majandusteadlasena on tegelnud maaparanduse ja ühistegevusega. • Olnud aktiivne maaelu ühistegevuse organisatsioonides. • Mis teoksil? „Olen Eesti Maaülikooli õppejõud, elan Võrtsjärve ääres Valma külas, pensionär, 76 aastat vana. Ümbruskonna metsad on enamasti maha raiutud, polegi enam kuhugi minna, kust seeni ja marju korjata.”

1990 moodustatakse keskkonnaameti haldusalas riiklik metsaamet ja põllumajandusministeeriumi haldusalas maa-amet

Olin seal konsultant. Tundub, et sellest piisas ja liikmete omavahelised suhted paranesid. Ka metsaühistutel on vaja ühistegevusalaseid konsultatsioone. See on selgunud tudengite töödest, mis käsitlevad metsaühistute tegevust. Sageli on probleemid juhtkonna ja liikmete vahel. Palgaline juhtkond haarab tihti kogu võimu. Kõrvaltvaatajana leian, et näiteks kogu Coopi süsteem on selles osas küürakas ega arvesta omanike ehk liikmetega. Liikmeid ei peeta omanikeks, vaid nad on madaldatud omandiõigusteta klientideks. See sündroom võib esile kerkida ka metsaühistutes. Sellest puudusest saabki lahti ühistualaste täienduskoolituste kaudu. RIIGIMETS NEELAS TALUMETSANDUSE

Algselt oli Erametsaliidu nimi Eesti Talumetsa Liit. Kuna erastamise järel said metsaomanikeks ka linnainimesed, kes enam talu ei pidanud ega kavatsenudki seda teha, siis nendest talunikke ei saanud ja tuli leida mõni neutraalsem nimi. Nii valitigi nimeks Erametsaliit. Mäletan, et meie kaugem eesmärk Eesti Talumetsa Liidu asutamisel oli luua eestlastele võimalused ka metsatalude rajamiseks majandite ja osalt riigimetsade baasil. Juba siis nägime ette, et riigi käes olev mets ei ole kõige paremates kätes ja varsti läheb selle arutuks raiumiseks ning välismaistele metsafirmadele parseldamiseks. Kahjuks nii läkski. Metsatalude olemasolul aga oleks riigimets jäänud eesti rahva omandisse ja kontrolli alla. Seejuures eeldasime, et metsi majandab taluperemees heal tasemel peamiselt oma tarbeks ja meile ei tule harvestere. Lootsime, et riiklikud metsamajandid ja metsatööstused saavad Talumetsa Liidu või talunikest metsaomanike ühistute omandisse. Praegu on olukord risti vastupidine: metsatööstused kuuluvad peamiselt välismaistele omanikele (Soome Metsaliit, Rootsi firmad

jt) ja loomulikult jäävad nendele ka kasumid. Riigimetsa Majandamise Keskus saab ju praegu raieõiguse müügi kaudu ainult tühise osa sellest. See on tõsine mõttekoht! Meie ideega aga ei haakunud riigimetsi haldavad metsaülemad, eriti räigelt seisis peremetsatalude loomise vastu omaaegne Võrumaa kuulus metsaülem Vello-Taivo Denks, kelle arvates olid riigimetsamajandid efektiivsemad kui talunikud, kes olid tema meelest lihtsalt metsaparseldajad. Siit tuleks otsida ka looduskaitsjate ja RMK vastuolude põhjusi. ERAMETSALIIT PEAKS SEKKUMA

Leian, et Erametsaliit võiks metsatalude teema uuesti üles võtta ja keskkonnaministeeriumi ümber veenda. Kunagised mahajäetud metsatalud tuleks asustada uuesti peamiselt noorte eesti peredega. Riigi poolt tuleks neile abi anda teede, elektri ja sideliinide (internet) rajamisel (nn asundustegevus). See oleks ka ettepanek Erametsaliidule oma poliitilise põhisuuna muutmiseks. SOID JAGUB, METSA ON VÄHE

Kuna olen elukutselt hüdrotehnika insener ehk maaparandaja, pole minu suhted ja tegevus olnud tänapäeva looduskaitsjate arvates mitte ainult vaenulikud, vaid lausa kriminaalsed – kõik maaparandajad on ju nende meelest kurjategijad. Samal ajal kasutavad looduskaitsjad täpselt samu maaparandusvõtteid soode ja rabade taastamisel (üleujutamisel), mida maaparandajad kasutasid põldude ja rohumaade niisutamisel. Maaparandust saab võrrelda meditsiiniga: maaparandajad muudavad ökosüsteeme kultuurtaimede, sh metsa ja rabade kasvuks soodsamaks, arstid parandavad inimeste ja loomade-lindude tervist ehk pikendavad eluiga. Sellest seosest peaksid looduskaitsjad sisuliselt aru saama. Siis on võimalik ühisosa leida. See teema vajaks eraldi käsitlemist koos

1991

1992

võetakse vastu maareformi seadus

metsamajandid ja kalamajandid ühendatakse riigiettevõtteks Eesti Riigimetsad, metskonnad jäävad metsaameti haldusalasse

ERAMETSA HOIDJA LÄBI NÕUKOGUDE AJA HEINO VÄLJAOTS  1992. aastal oli üks Eesti Talumetsa Liidu asutajatest.  1952. aastal suunati tööle ENSV metsamajandusministeeriumi.  Vastutas majandimetsade käekäigu eest 48 aastat.  Majandimetsad olid endised ja tulevased talumetsad.  2000. aastal jäi pensionile põllumajandusministeeriumist.

looduskaitsjatega. Omal ajal takistasin näiteks Matsalu looduskaitseala kuivendamist, olin Lahemaa rahvuspargi ja terve hulga rabade looduskaitse alla võtmise ning paljude muude looduskaitseliste ja keskkonnahoiualaste ettevõtmiste ellu viimise (näiteks maaparanduse skeem, millega sõeluti välja kultuuristamiseks sobivad maad toidu tootmiseks ja looduslikku seisundisse jäetavad alad, veehoiualad, madalsood, metsad ja rabad, sh Tartu maratoni trassi ettevalmistamine: truubid, sillad, sihid, teed) initsiaator. Nendel teemadel kirjutasin omal ajal kandidaaditöö (praegu PhD) maa

melioratiivsest kvaliteedist ja raamatu „Igavesti koos loodusega. Ühistuteooria looduslikgeneetilised alused”. Olen nõus, et metsa raiutakse praegu ülearu palju. Meenub minister Heino Tederi ütlus, kui Eesti toonane metsatööstus puitu Karjalast massiliselt sisse vedas: „Jätame Eesti metsa talumajanduse taastamiseks, seda läheb meil omal vaja.” Prohvetlikud sõnad olid. Mis me nüüd teeme? Leian, et midagi on väga-väga valesti. Kus on noored poliitikud? Miks nad midagi ei tee? Mina olen juba vana ja suuteline ainult kobisema. Nii on!

1992

asutatakse Eesti Talumetsa Liit

juhatuse esimeheks valitakse Peeter Lutt

TOOMAS LEMMING: Peremets on kultuurikandja ja järjepidevuse hoidja Olen seisukohal, et erametsandus ei ole praegu õigel teel. Aastaid on Eestis riiklikult juriidiliste isikute maksusoodustuste ja eesmärgipäratute metsanduslike toetustega soodustatud metsaomandi koondumist juriidiliste isikute kätte. 2019. aastaks olid firmad kokku ostnud juba 465 000 hektarit endisi põliseid talumetsamaid. Arvestades metsamaade kokkuostu tempo ja jätkuvalt suureneva väliskapitali (eriti Soome, Rootsi, Hiina ja Venemaa) huviga meie metsamaade vastu, võib prognoosida, et lähema paarikümne aastaga suureneb juriidilisest isikust metsaomanike metsaomandi suurus veel 300 000 – 400 000 hektari võrra. Seega väheneb samavõrra füüsilisest isikust metsaomanike metsaomand ja olulisel määral ka füüsilisest isikust metsaomanike arv. Kodanikest metsaomanike püsiomanikkonna pidev ja suurearvuline vähenemine on suur oht nii metsade loodusliku mitmekesisuse säilimisele kui Eesti riigi julgeolekule.

• 1995–2003 tegevdirektor. • Alates aastast 2000 Ambla Metsaühistu esimees. • 1995. aastast alates on tõlkinud ja levitanud Soome metsandusuudiseid. • Mis teoksil? „Jõudumööda majandan oma talumetsa. Kuna mets on talu lähedal, käin ikka iga nädal metsas.”

PEREMETS TUGEVDAB OMARIIKLUST

Mida rohkem on maaja metsaomanikke, seda suurem on rahva kaitsetahe ja motiveeritus oma kodu(-maad) kaitsta. Ajaloost on teada, et Vabadussõda võideti ka ainult tänu sellele, et mindi võitlusse oma maa eest. Et metsanduslikud siseriiklikud toetused

1992–1996

1993

juhatuse esimees on Leonhard Polli

alustab tegevjuhina Allar Liivoja

saaksid sisuliselt vajaduspõhisteks, eesmärgipärasteks, tulemuslikeks ja ühiskonna huve teenivateks, tuleks neid maksta ainult füüsilisest isikust metsaomanikele. Ühiskonnal tuleb toetada neid, kes tegelikult toetust vajavad ja annavad ühiskonnale tervikuna rohkem tagasi, tehes selleks olulisi kulutusi. Endisi põliseid talumaid on läinud firmade omandisse sellises koguses, mis võib lähiajal saada ohuks Eesti julgeolekule. Seepärast tuleks edaspidi Eestis piirata juriidilistel isikutel füüsiliste isikute käest metsamaade ostu võimalusi, nii nagu Rootsis ei saa firmad osta talunikelt põllu- ja metsamaad. Tuleb vältida sellise olukorra tekkimist nagu Soomes, kus oma sõjaväebaaside läheduses avastati idanaabri suunatud investeeringuid. Metsaomandi struktuuri (era- ja juriidiline omand) muutused ja mõjud eri valdkondadele (näiteks säästev metsandus, looduskaitse, kultuuripärand jne) vajavad põhjalikumat teaduspõhist analüüsi. See aitaks seada eesmärke ja rakendada veel vajalikke meetmeid. Mida rohkem on meil füüsilisest isikust metsaomanikke, seda paremini on tagatud põhiseaduses sätestatud eesmärk: eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Kultuurikandjaks ei sünnita, vaid kujunetakse ja kasvatakse vastavas kultuuriruumis.

Sellega säiliks selge ja ühemõtteline ajaloolise mõiste järjepidevus. Väga suur vahe on sellelgi, kas meil on tegemist kodanikust peremetsaomaniku, Eestis metsamaad omava välismaise pensionifondi või suure metsafirmaga. Nende huvid, eesmärgid ja rollid ühiskonnas on nii erinevad, et praktiliselt on võimatu ühel organisatsioonil kõigi nende omandivormide kandjaid korraga rahuldavalt esindada. Seepärast peaksid, nii nagu teistes arenenud metsandusega maades (näiteks Soomes ja Rootsis) olema Eestis peremetsaomanikel ja firmadel eri esindusorganisatsioonid. Ka Eesti Erametsaliit oli algselt loodud peremetsaomanike esindusorganisatsiooniks ja kuni 1999. aastani ei kuulunud metsaühistutesse mitte ühtegi firmat. Käesoleval ajal on aga firmade mõju Erametsaliidus väga oluline.

ENDISI PÕLISEID TALUMAID ON LÄINUD FIRMADE OMANDISSE SELLISES KOGUSES, MIS VÕIB LÄHIAJAL SAADA OHUKS EESTI JULGEOLEKULE.

Euroopas ja mujal maailmas kasutatakse füüsilisest isikust metsaomanike kohta ühest ja selget mõistet „peremetsaomanik” ning juriidilisest isikust metsaomanike kohta mõistet „firmametsaomanik”. Eelnevast lähtuvalt on metsad siis peremetsad ja firmametsad. Kahjuks kasutatakse Eestis läbivalt ebamääraseid mõisteid „erametsaomanik” ja „eramets”. Eestis oleks kindlasti sobiv kasutada ka mõisteid „talumets” ja „talumetsaomanik”, sest kõik praeguste füüsiliste isikute omandis olevad metsad on endiste põlistalude metsad.

Minu Erametsaliidus töötamise aeg jäi metsandusliku ühistegevuse taassünni perioodi. See oli kindlasti kõige raskem periood Erametsaliidu ajaloos. Sageli tuli võidelda isegi selle eest, et Erametsaliit saaks eksisteerida. Oli aegu, kus liidul polnud kuude viisi raha. 1990. aastate keskpaigaks olid talumetsaomanikud asutanud juba üle kümne metsaühistu ning mitmeid maakonnaliite. Riik toetas põllumajandusministeeriumi eelarve kaudu talumetsade metsakorraldustöid. Korraldati kümneid piirkondlikke õppepäevi. Traditsiooniks sai igal aastal korraldada selles maakonnas, kus toimusid metsanädala põhiüritused, suurem üleriigiline erametsapäev. Käivitunud oli iga-aastane

1993

esimene ühispöördumine riigikogu ja vabariigi valitsuse poole ettepanekutega erametsanduse arendamiseks

moodustatakse 15 maakonna metsaametit, kelle ülesanne on kõikide metsade järelevalve ja erametsanduse nõustamine

TALUMETS ON PÕLINE

parima talumetsamajandaja konkurss. Hakkasime igal aastal korraldama eelmise aasta parima talumetsamajandaja juures talumetsamajandajate kokkutulekuid. See traditsioon on säilinud. Kujundasime oma lipu ja sümboolika. Eesti Erametsaliit oli metsade PEFC sertifitseerimise algatajaks Eestis. 2001. aastal astus Erametsaliit Euroopa metsaomanike organisatsiooni CEPF liikmeks ja oli ka samal aastal ülemaailmse peremetsaomanike liidu IFFA asutajaliige. Üheks suurimaks murekohaks võib nimetada seda, kui 1999. aastal suure Soome metsafirma kaasrahastamisel ja juhendamisel asutati PHARE projektiraha kasutamiseks SA Erametsakeskus. Erametsakeskus ei järginud rahvusvaheliselt tunnustatud ühistegevuse põhimõtteid ning hakkas metsanduslikus ühistegevuses Erametsaliidule vastu töötama ja organiseerima kohalikke metsaomanike organisatsioone, mille liikmeks võisid astuda firmadki. Erametsakeskus kujundas keskkonnaministeeriumi heakskiidul selle projekti elluviimise käigus jõuliselt oma ja metsafirmade huvidest lähtuvaid metsanduslikke toetusi ning metsanduslikku ühistegevust. Metsanduslikule ühistegevusele mõjub negatiivselt ka erametsaomanike ettepanekutega mittearvestav 2004. aastal metsaseadusesse kirjutatud vildakas metsaühistu definitsioon. Need on peamised põhjused, miks Eestis on metsaühistutega ühinenud ainult kümmekond protsenti metsaomanikest. Praegune Erametsaliit on olnud aktiivne. Üks hinnatumaid saavutusi on see, et peremetsaomanikele võideldi välja 5000-eurone tulumaksusoodustus. Vaja oleks rohkem tegelda sellega, et riik ei soodustaks endiste põliste talumetsamaade kokkuostmist ja ebaausat konkurentsi, vaid aitaks kaasa arvuka kodanikest metsaomanike püsiomanikkonna kujunemisele ja peremetsaomanike ühistegevusele.

MITMEKESISUS ALGAB OMANIKUST

1993

1994

võetakse vastu metsaseadus

Eesti Talumetsa Liidu nimeks saab Eesti Erametsaliit

Varem olid riiklikus metsandussüsteemis metsa kasvatamine ja metsa varumine eraldi. 1987. aastal oli Eestis 213 metskonda ja nendes töötas ligemale kaks tuhat metsavahti, peale selle mitusada metsnikku, abimetsaülemat ja metsaülemat. Kõigil nendel metsameestel oli vahetu suhe metsaga, nad teadsid, milliseid loodusväärtusi nende metsades leidub, ja hoidsid neid. Nende kõrval olid veel kolhoosides ja sovhoosides sajad metsavahid, metsnikud ja metsaülemad. Käesolevaks ajaks on riigimetsandusest üle käinud mitu karmi reformituult. Metsakasvatuse ja järelevalve süsteemist on kujundatud riigimetsade majandamisüksus, mille peamine ülesanne on riigile rahalist tulu teenida. Praegu on riigimetsa süsteemis töötajaid ja vahetult metsaga suhtlevaid inimesi varasemast mitu korda vähem. Erametsanduses aga toimetavad järjest jõulisemalt metsafirmad, kelle peamine huvi on võimalikult suurt tulu teenida. Peremetsaomanikega siiski suuri looduskaitselisi probleeme ei ole, sest nad on üldjuhul ikka huvitatud sellest, et nende elukeskkond oleks võimalikult hea ja säiliks looduslik mitmekesisus. Seega on kõige suuremaks probleemiks tasakaalu leidmine majanduslike huvide ja ühiskonna üldiste huvide vahel. Looduslik metsade mitmekesisus säilib oluliselt paremini, kui metsadel on võimalikult palju kodanikest metsaomanikke.

KALLE PÕLD: Metsanduse riiklik juhtimine lonkab, seetõttu käib üleüldine metsanduse peksmine Erametsaomanik on 30 aasta jooksul tublisti muutunud. Olin Kõue vallas sovhoosi reformikomisjoni esimees, kui viidi ellu põllumajandusreformi. Pärijaid oli igasuguseid. Kui hakati loomi tagastama, juhtus, et lüpsilehmad läksid otse lihakombinaati. Panime selle seisma, õnneks ei pidanud looma tingimata tagastama, sai maksta ka loomühiku pealt. Sama seis oli metsanduses. Teisalt, algusaastatel oli see arusaadav. Inimesed ei teadnud metsandusest midagi, samas huvi oli saada kiiresti rikkaks. Aga mitte ainult. Arvan, et meie „lõunaosariigid” jäidki ellu tänu metsale. Koos ühismajanditega kadusid tööandjad ja teenistus. Mets päästis need inimesed. Isegi kui seal raiuti ülemääraselt, oli see põhjendatud. Mets on alati rasketel aegadel välja aidanud. Hiljem paned tagasi. KATUS ENNE VUNDAMENTI

Nüüd oskavad inimesed juba ühistust nõu küsida, algusaastatel ei olnudki kellegi poole pöörduda. Kui ei ole maaomanikke, siis ei ole ka ühistulist tegevust. Ühistegevust tuli hakata ülalt alla looma, kuigi õigem oleks, et metsaomanikud ühinevad ja loovad organisatsioonid. Meil tuli paraku luua kõigepealt katus. Algul sai loodud Talumetsaliit tulundusühistuna. Vastavalt sellele, kuidas maareform kulges, tekkisid metsaomanikud ja tasapisi

• Töötanud põllumajandusministeeriumi regionaalpoliitika büroo juhatajana, kelle ülesanneteks oli kõik erametsandusega seonduv. • Erametsaliidu juhatuse liige 1994–2000, juhatuse esimees 1996–1997. • 1999 osales Erametsakeskuse asutamises ning oli ka selle juhataja. • 2009 osales Keskühistu Eramets asutamises, on praegu selle juhatuse liige. • Organiseeris Tallinna Metsaomanike Seltsi ja Arved Viirlaiu Põhja-Eesti Metsaühistu, kus töötab siiani. • Mis teoksil? „Olen pensionär, aga oma metsas käin iga päev. Ei jõua nii palju saagi käima tõmmata, kui oleks vaja, lihtsalt mets kasvab majale peale. Ühistu metsaomanike metsas käin harvem, sest meil on kaks tublit inimest, Tarvo Aasver ja Veljo Kütt, kes teevad selle töö ära, ise olen rohkem lauatagune bürokraat.”

1994

toimub esimene parima talumetsa majandaja konkurss

tegevjuhiks valitakse Toomas Tulev

ühistud. Eks neid sai ka utsitatud. Tallinna Metsaomanike Seltsi organiseerisin algusest lõpuni ise. Panin kuulutuse lehte, teavitasin meediat. Kuna oli hapukurgihooaeg, tuli üsna palju kaameraid välja kannatada, aga selle peale kogunes asutamisele koguni 34 linnametsaomanikku. Olin positiivselt üllatunud. Omal ajal juhtisid meie metsi kaks vaala: riigimetsa eesotsas oli Heino Teder ja majandimetsadel Heino Väljaots. Tederist on palju räägitud, aga Väljaots oli sama kõva mees. Sovhoosi- ja kolhoosimetsi ei majandatud intensiivselt. Heino Teder heitis kogu aeg põllumajandussüsteemile ette, et metsi ei majandata piisavalt hästi, nii nagu peab. Riik tahtis neid metsaosasid endale. Väljaots oli vaikne mees, aga terasest selgrooga. Kõik erametsaomanikud peaksid talle tänulikud olema, sest ta ei andnud neid metsi riiklikele metsamajanditele. Ühest küljest oleks riigi omanduses olnud küll kuivendus ja teedevõrk selle tulemusena erametsades parem, aga tagastatud metsad oleks seetõttu rohkem läbi raiutud. Kas neid oleks pärast enam tagastatud? Tänu sellele, et majandimetsad ei olnud nii intensiivselt majandatud, oli ka uutel metsaomanikel, mida vajaduse korral müüa. Pigem on tänapäevalgi näha arengut, kus riigimets on endale saanud kõik need niinimetatud jätkuvalt riigi omandis olevad metsad. Need oleks tegelikult tulnud erastada. Olen erametsanduse pooldaja ja arvan, et kõik rohelised peaksid seda olema. Mida suurem on metsaomanike ring, seda mitmekesisemalt metsi majandatakse, erametsaomanik läheneb alati oma metsale loominguliselt ja see annab mitmekesisuse. Riigimetsa puhul on arusaadav, et seda majandatakse selgelt ühe reegli järgi, see ei ole etteheide.

et meil tuleb samasugune metsaomanike ühistegevus, kus erametsaomanike organisatsioonidel on oma puidutööstusettevõtted. Praegu sõltub ühistute seis liikmete arvust. Kui liikmeid on vähe, on ühistu toimimiseks vähe raha. Seetõttu sõltume riigi toetustest. Meil on mõni üksik ühistu, kes saaks hakkama ka ilma, näiteks Põlvamaa ja Rakvere. Riiklike toetusteta peavad metsaühistud keskenduma rohkem kommertslike teenuste osutamisele. 2009. aastal moodustasime tulundusliku ühistu Keskühistu Eramets. Oli arvamusi, et aeg on vale ja see ei õnnestu, aga siiamaani töötab hästi. Võtsime suuna, et me ei ole Erametsaliidu konkurendid, vaid tegeleme majandusküsimustega. Erametsaliit katab kõike seda muud poolt, lobiorganisatsioonina on see väga tugev. Keskühistu astus aga Eesti PõllumajandusKaubanduskoja liikmeks ja me hoiame seal metsanduse teemasid üleval. PõllumajandusKaubanduskoda on praegu oluliselt tugevam organisatsioon, kelle sõna maksab. Tegelikult on väga hea koostöö olnud ka Põllumajandus-Kaubanduskoja ja Erametsaliidu vahel. Metsapoliitilised seisukohad valdavalt ühtivad. Meil on õnneks väga palju ühist, sest oleme mõlemad maaressursi kasutajad. Tundub, et riigi jaoks on see määrav, kas tuleb vaid üks organisatsioon oma õigusi kaitsma või on neid veel. Praegune Erametsaliit on väga vajalik katusorganisatsioon. Seoses väikese personalivahetusega liidu juhtkonnas astusime küll grupi ühistutega sealt välja, aga pean siiani väga oluliseks Erametsaliidu olemasolu ja tegevust. ERAMETSAKESKUS ANDIS HOOGU

Algul olid meil muidugi väga lennukad ideed, vaatasime Soome ja Rootsi poole. Mõtlesime,

Toomas Krevaldi eestvedamisel ja Phare projekti rahaga sai loodud SA Erametsakeskus, ka Jaanus Aun oli seal noore juristina tööl. Asutajad olid Kiikala kommuun Soomes ja Eesti poolt Võru maavalitsus. Käivitasime eramet-

1994

osaletakse Eesti maarahva harta koostamises

alustatakse metsaomanike õppepäevade korraldamist

ÜHISTUD SÕLTUVAD RIIGI TOEST

1988 METSAOMAND

põllumajandid 717 600 ha

riigimetskonnad

38%

1 152 200 ha

60%

muud kasutajad 46 600 ha

METSASUS metsamaad 1 916 400 ha Eesti metsasus

40,1%, koos puisrohumaadega

44,5%

sandusalase nõustamise Võrumaal. Tegelikult oli meil kohe plaan selle rahaga üle-eestiliselt tegutsev sihtasutus luua. Sihiks oli, et tulevikus saab sihtasutusest Erametsaliidu tööriist. Üks taasiseseisvumise algusaegade tegevusi oli erametsade korraldamine, mida finantseeriti põllumajandusministeeriumi kaudu. Tollal oli Eesti Metsakorralduskeskus, mida juhtis Ülo Viilup. Tellisime erametsade korraldustööd, et algajatel metsaomanikel oleks kergem alustada metsakasvatuslike töödega. Muidugi olid olemas vanad sovhooside ja kolhooside majandamiskavad, aga need ei olnud tagastatud ja erastatud omandite kaupa. Metsaomanikud, kes said kümne aasta majan-

damiskava, olid väga õnnelikud, paraku paljud ei teadnud sellest võimalusest ja valdades seisid need kavad veel tükk aega riiulis. Meie poolt tuli initsiatiiv, et riigimetsadest pidid vallaelanikud saama soodushinnaga ehitusmetsa. Ega see kergelt tulnud, aga saadi aru, et maaelu on vaja üles ehitama hakata, selleks on vaja ehituspuitu ja kust see mujalt ikka tuleb kui riigimetsast. Praegune riigi plaan Erametsakeskus KIKiga liita on vale. Erametsakeskus on küll väike sihtasutus, aga oma tegevusega katab ta pool meie metsadest. Jaanus Aun on seda väga hästi juhtinud ja tegevusi optimeerinud.

1995

võetakse vastu metsakapitali seadus

Eesti Metsaseltsi korraldatava metsanädala raames toimub esimene erametsapäev

Sihtasutuse likvideerimine on samasugune läbimõtlematus nagu väikeste maakoolide kaotamine. Kõigilt ei saa euro tasandil efektiivsust nõuda. Nii suretatakse maaelu välja, metsanduse suretamine on nagunii kogu aeg käinud. Efektiivsust vaadatakse rahamassi järgi. Aga pange raha juurde ja saategi suure sihtasutuse! Erametsakeskus seisab miljoni hektari ja enam kui 100 000 metsaomaniku eest, mis moodustab väga olulise osa maamajandusest ja maaelust. EKSIDA SAAB VAID KORRA

Ma pole väga rahul ka ühistegevuse arenguga. Kui erametsaomanike liitumine ühistutega jätkub senises tempos, jõuame alles 80 aasta pärast eesmärgini, kus pool erametsaomanikest on organiseerunud metsaühistutesse. See on liiga pikk aeg. Ühistud võtavad liikmeks nii suuri kui väikseid. Ka 0,2 hektarit metsa omav inimene on ju omanik. Liikmeks tahaks tulla huvilised, kes ei ole metsaomanikud, aga kahjuks liikmeskonnas ei saa neid pidada. Metsaühistute toetused on seotud liikmetega, kes omavad metsamaad. Isegi kui inimesel on paar hektarit ja elu jooksul on tal vaja vaid mõni toiming seal metsas teha, on tal ikkagi tahtmine asjadega kursis olla. Seda ühistu võimaldab. On koolitused ja nõuandeteenistus. Väiksel metsaomanikul on eriti kasulik ühistu liige olla, et mitte metsa majandamisel vigu teha, sest raie osas saabki vaid ühe korra eksida. Erametsaliit toimib praegu suurte metsaomanike eestvedamisel. Riik ei ole liitu algusest peale rahaga hellitanud. Kui töötasin põllumajandusministeeriumis, nägime algusaastatel suurt vaeva, et katusorganisatsioon saaks õige pisutki raha, mille abil toimida. Hädavaevu saime palgata tegevjuhi ning natuke autokompensatsiooni. Kogu aeg tuli selgitada,

1995 antakse välja esimene õpperaamat „Talumetsa raietööd“, tõlge rootsi keelest

miks peab riigi tasandil ühistegevust toetama. Tänu põllumajandusministeeriumi tollasele väga tublile asekantslerile Ruve Schankile sai metsandust seal majas üldse hoitud, sest Ruve pidas vajalikuks maaelu (mitte ainult põllumajanduse) terviklikku juhtimist ühe ministeeriumi kaudu. METS ON MAAELU LAHUTAMATU OSA

Aeg-ajalt käis kemplemine keskkonnaministeeriumi ja tollase põllumajandusministeeriumi vahel, selle konflikti juured on nõukogude ajas. Ministeeriumis töötades nägin ideaalina maaeluministeeriumi, mille alla kuuluks ka metsandus. Paraku keskkonnaministeeriumi ametkond ei tahtnud tollal kuidagi metsandust ära anda. Siis ei osanud riik erimeelsusi lahendada. Näiteks põllumajandusminister Jaan Leetsarel oli konflikt maa-ameti peadirektoriga, ja selle asemel et juht välja vahetada, lihtsalt võeti ja tõsteti terve ametkond keskkonnaministeeriumi haldusalasse. See viga on siiani parandamata. Nüüd on metsandus nii keskkonnaametis kui -ministeeriumis liiga „õhukeseks” jäänud. Kui üks ministeerium seisaks puhtalt metsanduse ja teine keskkonna eest, siis konflikti puhul lahendataks see valitsuse tasandil poliitilise otsusena. See oleks riigi juhtimise seisukohalt õige. Praegu on metsandus ja keskkond ühes majas, üks domineerib ja teine on allasurutud. Kompromissi ei tule sealt kunagi. Samal seisukohal on Põllumajandus-Kaubanduskoda, et maa-amet, metsandus ja kalandus tuleb keskkonnaministeeriumist ära viia. Keskkonnaministeerium tegelgugi ainult keskkonnakaitsega. Kuigi, kaitsta tuleb siis, kui keegi ründab, õigem oleks kasutada sõna „keskkonnahoid”. Algselt tehti selline kompromiss, et põllumajandusliku tootmisega seotud metsad jäid põllumajandusministeeriumi haldusalasse.

EESTI TALUMETSA LIIT EESTI TALUMETSA LIIDU ASUTAJAD 24. aprillil 1992. aastal

TALUMETSA LIIDU ASUTAMINE Initsiatiiv asutada vastsete metsaomanike oma ühendus tuleb 1989. aastal loodud Eesti Talupidajate Keskliidust (Leonhard Polli) ja põllumajandusministeeriumist (Heino Väljaots).

39 inimest, neist 35 olid metsaomanikud keskmise omandi suurusega 31 ha.

PALGAD ERAMETSALIIDUS 1993  Tegevdirektor – 1000 krooni kuus.  Kohakaaslusega raamatupidaja – 100 krooni kuus. Eesti Talumetsa Liidu juhatuse liikmed ja töötajad 1994. aasta alguses. Istuvad (vasakult): Elle Hallikas (raamatupidaja), Leonhard Polli (esimees), Allar Liivoja (tegevdirektor). Seisavad (vasakult): Ülo Viilup (talumetsade metsakorraldus), Heino Väljaots (asjaajaja-sekretär), Uno Tomberg (metsaseaduse eelnõu põhikoostaja), Vello Linnamägi (ametkondadevahelised suhted), Vilmar Kruus (finantsist-laekur). Puudu on Hanno Nõmme.

Laias laastus on ka praegu enam-vähem niimoodi eelkõige PRIA toetuste tasandil, mis on palju suuremad kui keskkonnaministeeriumi kaudu tulevad siseriiklikud toetused. Rahalises mõttes on isegi maaeluministeeriumil jämedam ots, aga poliitiliselt ei jagune metsandus mitte ainult keskkonna- ja maaelu-, vaid ka majandusministeeriumi vahele. Kui mingi probleem tekib, püüab igaüks seda enda pealt ära lükata. Metsanduse juhtimine lonkab, ja võib-olla ka seetõttu käib üleüldine metsanduse peksmine, et ta ei suuda ennast kaitsta. Olen pidanud end kogu aeg roheliseks. Meie põlvkonna metsamehi õpetati metsa kasvatama läbi raiete ja selleks tuli metsa-

bioloogiast ja eluringist aru saada. Ja sellest, mis tuleb teha, et mets oleks võimalikult tootlik ja hea tervise juures. Selle põlvkonna töö vilju me nüüd naudime. Meil on vaja mitmekesisust ja looduslikkust hoida, aga kuidas see tekkis? Varasemate metsakasvatajate põlvkondade töö tulemusena. Me olime ka sisult rohelised, mitte ainult mundri poolest. Siis aga tulid kummalised tegelased ja liikumised, kes õppisid Euroopast hästi raha küsima. Selleks tuli Euroopas paanikat külvata ja näidata, et Eesti metsandus on hukas. Nõnda on see siiani käinud: mida suurem kisa, seda rohkem raha.

1995

tegevdirektoriks saab Toomas Lemming

esimest korda saavad ühe laua taga kokku erastatud puidutööstus ja erametsaomanikud – Erametsaliit ja Puutööliit

JAAK HERODES: Metsamaa on kapital ja mets intress Erametsaliidu ajast on meelde jäänud igaaastased käigud paremate metsamajandajate juurde. Mäletan Vändra vallas ühte meest, kes alustas metsaga puhtalt ärina ja raiumise tähe all, sest ta oli kaotanud töö. Ükskord sattus ta vanale talukohale, kus kasvas tamm ja olid vanad keldrijäänused ning majapalgid. Ta ütles, et siis temas midagi murdus. Pärast seda püüdis ta selliseid vanu kohti taastada ja hakkas metsa majandades hoolitsema selle eest, et uus mets kasvama panna. 1990. aastatel see üldiselt kombeks ei olnud. Arvestades olusid, on erametsandusel päris hästi läinud. Metsaomanikud on riigi tasandil esindatud, rahvusvahelised sidemed on olemas, ei saa väga palju nuriseda. ALUSEPANIJAID TULEB TUNNUSTADA

Kõigele sellele panid aluse kaks kõva Toomast, Lemming ja Krevald, ning muidugi algusaegade metsanduse suurkujud Leonhard Polli, Heino Väljaots, Jaan Leetsar, kes olid ühistegevuse juures, või ka Jaanus Aun, kes tuli küll natuke hiljem, aga just juristina on ta väga palju andnud metsandusele. Nende tööst võiks lugu pidada nüüd, kui 30 aastat on alustamisest möödas. Meie ajal olid olulised välissidemed. Kui Eestis erametsandusega tegelema hakati, olid soomlased väga aktiivsed ja kutsusid meid ikka kaasa. Kahjuks küll koosoleku teiseks päevaks, kui otsused olid tehtud ja käis lihtsalt jorutamine. Siis saime norralastega kokkulep-

• Erametsaliidu juhatuse esimees 2000–2002. • Ameti poolest arst. • Osales IME probleemnõukogus. • On olnud riigikogu liige, Rapla abimaavanem, Käru vallavanem. • Kuulunud mitmesse omanike ja maaelu ühendusse. • Mis teoksil? „Metsa satun vähemalt paarkolm korda nädalas. Mul on siiani talu, loomi praegu küll ei ole, ainult põllud, nii et talvel olen vabam mees. Oma metsas istutan ja hooldan noorendikke. Saag on tavaliselt autos juhuks, kui mõni puu on tee peale kukkunud, aga raietega ei ole tegelnud. Elu on põnev.”

1996–1997

1997

juhatuse esimees on Kalle Põld

senine tulunduslik liit muutub mittetulunduslikuks (MTÜ Eesti Erametsaliit)

pele. Nemad viisid meid natuke rohkem kurssi puiduäri ja erametsandusega. Oli tähtis saada ülevaade nüüdisaegsest metsandusest ja luua sidemeid. Seadsime sisse suhted Euroopa maaja metsaomanikega. Vaja oli teadmisi ja kõige tähtsam oli neid siis metsaomanikele edasi anda. Et ühistud üldse tööle saada, oli oluline koolitustöö. Minu ajal läks Erametsaliit Taluliitu ja sealtkaudu oma ettepanekutega riigikogusse. Edu ei saatnud meid võitluses selle vastu, et maad firmadele müüakse. Alguses oli idee, et maa on ainult eraomandis, et see ei läheks mingisugustele kolhoosi õigusjärglastele ja sel juhul ei oleks võimalik seda suurtes kogustes välismaale müüa. Olime vastu sellelegi, et firmasid Erametsaliidu liikmeks võtta, aga nad tulid siiski, sest Erametsaliidul oli vahendeid vähe, nendel palju. Võrumaal alustanud Toomas Krevald, Jaanus Aun ja mina ehitasime minu juures seda, millest pärast sai Erametsakeskus. Algselt oli see Võru maavalitsuse juures olnud Phare projekt. Tehti selline seadus, et otse Erametsaliidu kaudu ei tohi Euroopa projekte finantseerida. Tegimegi siis selleks eriasutuse. Eks seal oli ka vaidlemist ja kraaklemist, aga ma ei ütleks, et see oli pahatahtlik, küsimus oli ikka teadmistes ja arusaamades.

Kui inimesel on selline kapital, siis kui tal on vaja investeerida, ta tahab oma firma püsti panna või midagi ehitada, saab võtta metsa tagatisel laenu või raiuda oma intressi maha. Seda varianti kasutades oleks inimestel, kes maale elama tuleksid, mingi vara, mille peale üles ehitada oma elu, oma tulevik. Sel juhul ei sõltuks metsandus nii väga puiduturu hinnakõikumistest. Need üsna originaalsed ideed tulid näiteks sellest, mida vanemad inimesed olid rääkinud okupatsioonieelsest majandusest, ja väliseestlastelt. Aga kui 50 aastat on seletatud, et maa on ainult tootmisvahend ja muud ei midagi, siis proovi kellelegi selgeks teha, et ennekõike on maa kapital. Kapitalistlikul süsteemil ei ole teist alust kui kapital. Kui vaatame maad ja metsa kui kapitali, saame reeglina hoopis teistmoodi läheneda kõigile neile looduskaitselistele piirangutele, millest praegu räägitakse. NÄEN ILUSAID METSI

Kui maade tagastamine algas, oli eelduseks, et maa on tootmisvahend ja peab olema selle käes, kes toodab. Mina olen algusest peale olnud seda meelt, et maa ei ole tootmisvahend, vaid ennekõike kapital. Metsamaa on kapital ja mets, mis seal peal kasvab, kasvatab intressi. Kui läheme panka ja seal on negatiivne intress, siis metsaga seda juhtuda ei saa. Isegi kui mets maha raiutakse, hakkab seal uus kasvama ja sellega koos kasvab intress.

Reklaamitavad süsinikuosakud on täpselt samuti intress. Varem või hiljem saadakse nagunii aru, et mida rohkem ja kiiremini puu kasvab, seda enam ta seob lämmastikku ja süsihappegaasi. Kui jätame vana metsa kasvama, siis sidumisega sama palju või veel rohkem ta emiteerib. Ükskord jõuavad ka looduskaitsjad selleni, et raiuma peab. Praegu on minu arvates Eestis süsinikuemissiooni pooles kõige ohtlikumad hoopis rabad, kust turvast võetakse. Elurikkusest rääkides – mina ei tea, et Eestis oleks kusagil neid puupõlde, mida palju kritiseeritakse. 1990. aastatel rajati küll kümmekond hübriidhaava istandust, on ka karjala kaske, kuid ma ei leia, et selles midagi hullu on. Metsaomanikuna ma eriti ei ela üle ka looduspiiranguid, need on ajutised. Arvan, et Erametsaliidu põhiliikmeskond on looduskaitsega sajaprotsendiliselt ühte meelt.

1997

Eesti metsapoliitika heakskiitmine. Erametsaliidu ettepanekuid pole arvestatud

avaldatakse Eesti metsasektori arengukava aastateks 1997–2001

METS ON KAPITAL

KUI PIISAVALT KAUA JÕE ÄÄRES OODATA, SIIS NÄED OMA VAENLASE LAIPA MÖÖDA UJUMAS. HIINA VANASÕNA

Olen Vardi metsaühistu liige ja väga rahul, ei pea ise istikute pärast muretsema. Mul on päris palju vaja istutada igal aasta, ikka tuhandeid taimi. Reeglina istutataksegi, aga olenevalt piirkonnast mõnel pool kasvab mänd ise, teisal kuusk, minu kandis kask lihtsalt tuleb maa seest välja ükskõik kus kohas. Kui mõnes metsas on kotkas või mõni muu kaitsealune liik, on see omanikule väga suur asi. Mul on kaks sellist kohta metsas. Ise näitasin ette, mingit väikest hüvitist makstakse ka, aga mulle ei ole see tähtis. Oluline on hoopis, et kui seal kandis raiutakse, on teada, et see koht on kaitse all. Looduskaitsjad on praegu rohkem riigimetsa majandajate kallal. Riigimets võtab palju alasid looduskaitse alla ja see, et nad seal teatud määral majandavad, on normaalne. Ma ei arva, et kõik puud peavad metsast mädanema. Nad peaks ikka ümberkukkumise äärel olevad puud metsast ära viima, mitte laskma sel kõigel süsinikku emiteerida. Näen ilusaid metsi, ei ütle ainsatki halba sõna.

tulu kõrval oma huvi, loodushuvi. Küsimus on võib-olla selles, et riigil on lihtsam, kui metsaomandid on suured, siis on täpselt teada, kui palju sealt makse laekub. Aga kui väikeomanik oma metsa hoiab, maksab ainult maamaksu ja ise teeb mingit muud tööd, ei laeku riigile midagi. Riigi tasandil oleks parem, kui keskkonnaministeerium tegeleks ainult keskkonnakaitseliste küsimustega, mitte majandusküsimustega. Oleks loogiline, et metsandus kuuluks maaeluministeeriumi alla. KOGUKONNAMETSAD OLEKS LAHENDUS

Ma ei näe ühtegi sellist kohta, kus omanik saaks looduskaitse mõttes midagi paremini teha. Kui meie 118 000 metsaomaniku hulgas on neid, kes ei pea loodusest midagi, siis ülejäänud on väga loodushoidlikud. Mida suurem hulk metsaomanikke, seda parem. Igaüks teeb isemoodi otsused, reguleerida on seal väga vähe vaja. Sellepärast olimegi omal ajal firmametsade vastu. Kui tekivad suured metsaomanikud, kasvavad ootused saada sealt kohe kõva tulu. Aga kui on palju väikseid, otsustab igaüks ise. Skandinaavia suurte pensionifondide ärimudelisse kuulub samuti regulaarne tulu, ja regulaarset tulu suure tüki pealt saab ainult ühtemoodi: pead pidevalt raiuma. Ei hakka ükski normaalne väiketalunik oma metsa raiuma sel ajal, kui ööbikud laulavad või pesi tehakse, sellel ei ole mõtet. Tal on

Tol ajal ajas seda asja Toomas Lemming, nüüd on teised ka hakanud rääkima kogukonnametsadest. See oleks väga oluline alevikes või isegi suuremates kohtades, kus elamute vahel on riigimetsa tükid, mida raiutakse. Kas või selleks, et inimestel oleks rohkem ühistegevust, oleks kogukonnametsad väga hea idee. Need peaks rajanema kaasomandil, mille majandamises saavad kõik kaasa rääkida. Kaasomandiga on väga lihtne: kui kokkuleppele ei saa, siis midagi ei tee. Keegi ei saa raiuda mitte ühtegi puud, kui kõik ei ole nõus. Sada aastat tagasi oligi ühistegevus kogu Eesti elu alus. Igal pool ja iga asja peale tehti ühistuid. Iga talunik oli mitme liige: piimaühistu, lihaühistu, metsaühistu, kirik, vabatahtlik tuletõrje. See oli auasi. Kui eesmärk on tulu saada, on raskem kokku leppida, aga kui tulu ei ole peamine, ei ole ju nii keeruline seda teha. Kui mõni ekstreemsus välja arvata, on asjad, millega looduskaitseaktivistid tegelevad, väga olulised. Ma ei saa hästi aru kõige vastu ja mitte millegi poolt olemisest. Kui inimesel on kaasvastutus, saab ta end palju paremini teostada. Meil on väga palju metsaomanikke, kes teevad looduse heaks märksa rohkem ja paremini kui kõik need, kes käivad ainult nõudmas.

1997

1997–1998

ühinetakse Eesti Ühistegevuskongressi pöördumisega riigikogu ja valitsuse poole. Koostatakse Ühismetsaühingu seaduse eelnõu, kuid see ei lähe käiku

juhatuse esimees on Toomas Krevald

VÄIKSED OTSUSTAVAD ISE

ANTS VARBLANE: Erametsaliit on saavutanud iseseisvuse, see on suur asi Praegune erametsandus peaks end rohkem sobitama Brüsseli institutsioonidega. Põhjamaades näiteks on metsa- ja põllumehed mingil tasandil koos. Enamik maaomanikke on nii metsa kui põllu omanikud, nii et ei peaks enam rääkima pelgalt metsameeste huvidest. Seni on hambad ristis seistud selle eest, et metsandus peaks olema keskkonnaministeeriumi all – põhjendusega, et kui metsanduse ja looduskaitse asjad jagatakse ära ministeeriumi sees, ei saa neid protsesse üleliia politiseerida. Kahe ministri vahel oleks konfliktid raskemini lahendatavad. METS ON OSA MAAELUST

Metsandus on ikkagi maamajandus. Kui Villu Reiljan oli minister, siis ta tõesti hoidis metsamehi, aga nüüd oleme aastaid näinud ministreid vahetumas. Metsasektor on käinud neid õpetamas, justkui saab juba selgeks, mis see mets on, ja siis tuleb uus minister. Kas sel lõputul õpetamisel ja tühja lobistamisel on enam mõtet? Viimaste maaelu arengukavade koostamisel on metsandus olnud teisejärguline. Kui maaeluministeerium hoolitseks metsanduse arengu eest, tuleks ka vastutus. See aga eeldaks Eesti metsapoliitika p.4 muutmist, mis vajab väga kõrgel poliitilisel tasemel otsustamist. Erametsaliit peab igal juhul säilima,

• Kuni 1999. aastani töötas keskkonnaministeeriumi valitsemisalas olevas metsaametis, kus osales muuhulgas metsakaitsealade võrgustiku, looduskaitsealade ja rahvusparkide rajamises, metsamaterjalide müügikorra, riigikogu poolt 1997 heaks kiidetud Eesti metsapoliitika koostamisel, metsaseaduse loomises. Metsaametis vastutas ka erametsandusse puutuva eest, tegi koostööd 1992. aastal asutatud Erametsaliiduga, korraldas välissuhtlust. • Enne seda oli Vormsi metsaülem ja pärast vallavanem, asutas seal metsaühistu. • Oli 2002. aastast juhatuse liige ja aastatel 2004– 2012 tegevjuht. • Mis teoksil? „Kui ma hakkan puukuuri ehitama, siis võtan materjali omast metsast. Nädala lõpus satun sageli jahile. Olen ka kalamees, aga mitte harrastaja, saare inimene peaks oma kala püüdma ikka professionaalsete riistadega. Püüan olla Loodushoiu Fondi juureski tegev.”

1998

1998–2000

teine taasiseseisvumisjärgne metsaseadus

juhatuse esimees on Leonhard Polli

kui toimuks mingi katusorganisatsiooniga ühinemine. Kui olin Erametsaliidus, tegelesin partneri otsimisega nii Eestimaa Talupidajate Keskliidu kui ka Põllumajandus-Kaubanduskoja juures. Toona see ei õnnestunud, praegu õnneks on erametsandus esindatud Keskühistu Eramets näol, mida veab Kalle Põld. Kui olin Vormsis vallavanem, tegime seal põhiliselt rootslastest maaomanikega esimese sellise metsaühistu, mis hakkas metsaomanikke teenindama, nii raiuma kui puitu müüma. Sealt kutsuti mind Erametsaliidu juhatusse. Umbes sel ajal hakkas ka ühistute toetamine toonase keskkonnainvesteeringute keskuse eellase keskkonnafondi kaudu. Erametsaliidu juhtkond seisis keerulise olukorra ees, kuna tegevjuht Toomas Lemming oli oma kompromissitute nõudmistega tekitanud olukorra, kus liidu rahaline toetamine praktiliselt lõpetati. Samas peab tõdema, et Toomas on tõsine eesti mees, kes on ära teeninud presidendi auraha, ja ta ajas õiget asja, kuid sageli vales kohas ja valede meetoditega. Raha enam ei olnud, aga juhtimist oli vaja jätkata. Mind paluti seda tööd tegema, alustasin füüsilisest isikust ettevõtjana 2002. aastal. Mul oli kogemus KIKiga suhtlemisel ja selleks ajaks oli loodud Phare projekti raames SA Erametsakeskus. Meie koostöö laabus ja lõpuks kolisime ühte tuppa. Sel ajal oli väga tõsine töö liikmete juurdesaamiseks. Ministeeriumile oli lubatud, et meid on palju ja oleme tugevad, ja alati oli toonitatud, et toetust ei vaja me igavesti.

Oleks tulnud hoopis oma ekspordisuutlikkus tekitada. Sellepärast seisin maaelu arengukava juhtkomisjonis tootjaühenduste toetuse eest ja mul on väga kahju, et sellest ei sündinud loodetut. Tänapäeval võtame sadamate hinnad. Võib-olla olen natuke ülekohtune, aga ma ei ole aru saanud, miks me peaksime veel ühele vahendajale maksma. Kui oleksime ise laevu prahtinud, oleks

SIIT VÕIKS MÕNEL IDUFIRMAL TEKKIDA IDEE, KUIDAS LUUA SELLINE DIGITAALNE PLATVORM, KUS OLEKS VÕIMALIK HAKATA MAID ÜMBER KRUNTIMA NING VAHETAMA.

Erametsandus sai maaelu arengukava kaudu tootjaühenduse toetust, mille baasil tekitati kaks organisatsiooni: Keskühistu Eramets ja Ühinenud Metsaomanikud. Ma ei saa jätta küsimata, mis siis sündis, mis selle rahaga tehti? Üks kaubamärk – metsaühistu. Üksjagu autosid, kontoritarbeid, kruuse.

Erametsaliit puidukeemiatööstuse rajamisel investeeringupartner ja kasutaks tegevuseks ettevõtlusest tulnud raha. Toetamise fookus on nihkunud, riigi asemel on suured metsaomanikud võtnud seda asja hoida, Erametsaliit on saavutanud iseseisvuse. See on suur asi. Olen alati suhtunud lugupidavalt suurtesse metsafirmadesse, kelle bilansis on tuhandeid hektareid metsa ja tegevuses kajastub vastutus tulevaste põlvkondade ees. Aga meil on ka selliseid „suuri”, kelle bilansis on ainult mõnisada hektarit ja kes lihtsalt rullivad Eestimaa metsast lageraiega üle. Kogu nende raha ongi eelmisest lageraiest saadud tulu, mille eest ostetakse järgmine maatükk. Kuna nende rahavood on suured, on nad pankade jaoks atraktiivsed. Tegelikult ei ole neil midagi peale paari liisitud auto ja raamatupidaja. Reeglina jõuab see „mõrvatud” mets investeerimisfondide kätte, kellelt eestimaalastel tuleb see ühel päeval jälle tagasi osta. Neid „rullijaid” on ka meie metsaühistute juures, sageli ei saakski väikemetsaomanikud ilma nende tehnika ja müügimahtudeta oma kraamist lahti.

1998

1999

tegevdirektoriks nimetatakse Toomas Krevald

tegevust alustab Riigimetsa Majandamise Keskus

OLULINE ON SÕLTUMATUS

AHISTATAKSE NII SUURI KUI VÄIKSEID

Väiksed metsaomanikud ei peaks sellegipoolest hakkama oma esindusorganisatsiooni tegema. Sellel ei oleks mõtet. Kui riik survestab metsaseaduse või looduskaitsega, kannatavad ju kõiki ühtemoodi. Väike ja suur peavad igal juhul kokku leppima. Ja võib-olla kõige parem ongi, et see kokkuleppimine on praegu ühistute tasemel, sest ka suurtel on ühistus vaid üks hääl. Erametsakeskuse toetuste jagamise juures on väiksed väga selgelt eelistatud, nemad saavad kõik, mida taotlevad, ja suured saavad siis, kui üle jääb. Meil võiks ollagi üks üleriigiline metsaühistu, mille piirkondlikud osakonnad omaksid iseseisvat eelarvet ja juhtkonda. Arvamuste paljusus säiliks, aga ühisosas toimiks suur organisatsioon jõulisemalt. Nii suurte kui keskmiste metsaomanike üks mure on see, et nende maa on nagu lapitekk laiali. Kui kinnistud ei ole lähestikku, on efektiivselt majandada väga raske. Siit võiks mõnel idufirmal tekkida idee, kuidas luua selline digitaalne platvorm, kus oleks võimalik hakata maid ümber kruntima ning vahetama. Arvutiprogrammid on võimelised väga paljude komponentidega üheaegselt arvestama ja kokku panema eri ettepanekuid, mis arvestavad peale takseernäitajate ja turusituatsiooni ka kaugust sadamatest, teedest, tööstustest jms. Kui maaomanikel on võimalik virtuaalses keskkonnas vahetusprotsess läbi mängida, on suur tõenäosus, et omanike vahel sünnivad reaalsed kokkulepped. Kui tänu sellele saaks ka viis protsenti rohkem tulu, siis pikas perspektiivis oleks sellest riigile päris palju kasu. Erametsaliidus tehakse praegu üsna head tööd, selle raha eest rohkem ei saa. Kui sa viiekuue aasta peale poliitilisel maastikul ühe asja kätte saad, on väga hästi. Oluline saavutus on 5000-eurone tulumaksusoodustus. Sellele eelnes füüsilisest isikust

ettevõtjate soodustus ja kolme aasta tulude pealt maksude ajatamine. Aktiivne on oldud ka metsanduse arengukava koostamisel, seal on suudetud oma hääl maksma panna. HOIDMINE VS KAITSMINE

Loodushoiufond on geniaalne mõte: alustame üksikute puude kallistamisest ja lõpuks näitame, kuidas teeme oma panuse mitmekesisuse hoidmisse. Minu unistus on selle asja juures käivitada Wildlife Estate’i keskkonnamärgis, mille rahvusvaheliseks platvormiks on European Landowners Organization ELO. On oluline, et Loodushoiu Fondist saaks riigile partner, kuhu ollakse valmis investeerima loodushoius tulemuste saavutamiseks. Eestimaa Looduse Fond impordib KeskEuroopa ja Greenpeace’i mõtlemist, kus kaitse alla võtmisega püütakse sisuliselt omandit võõrandada. Meie Loodushoiu Fondiga tahame, vastupidi, minna hoopis Euroopasse ja näidata, et meil on siin loodusväärtused alles ja me hoiame neid. Praegused keskkonnaorganisatsioonid on valinud kõikvõimalikud ebaausad võtted. Me ei tohiks minna selle peale, et vastame samasuguste võtetega, näiteks läheme Brüsselisse kaebama. Erametsaliit on esindusorganisatsioon, aga looduskaitseorganisatsioonid on survegrupid. Ma ei näe siin soovi kokkuleppimiseks, sest ei saa olla niimoodi, et survegrupp ühel päeval jätab surumise järele. Siis ei oleks teda ju enam vaja. Kuna maailmas keskkonna seisund kogu aeg halveneb ja metsi raadatakse, ei ole mingit lootust, et meie mets rahule jäetakse. See on reaalsus, millega peame leppima, inimesed peavad saama oma meelsust väljendada.

1999

Phare projekti rahaga asutatakse Võru Erametsakeskus, millest hiljem kasvab välja SA Erametsakeskus

tegevdirektorina jätkab varasem tegevdirektor Toomas Lemming

GUIDO PLOOMPUU: Oluline on, et istutatud mets saaks ka hooldatud Olin ühe perioodi juhatuse esimees, tagantjärele mõeldes oli kõige suurem saavutus see, et riigikogu võttis vastu tulumaksusoodustuse, küll esialgu füüsilisest isikust ettevõtjatele. See oli kõige käegakatsutavam võit. Teine põhimantra oli jätkuvalt riigi omandis olevad vabad metsamaad, et neid saaks piirinaabritest metsaomanikele eelisjärjekorras erastada sama hinnaga, mis oksjonil pakuti. Üldisem protsess, millega oleme metsaühistutes tegelnud ja edusamme teinud – inimesed, kes vana metsa maha võtavad, istutavad ise uue asemele. On oluline, et seesama uuendatud mets saaks ka hooldatud kolme-nelja-viie aasta jooksul. Pahatihti on nii, et istutatakse taimekene maha ja sinna ta jääb. Hea, kui Erametsaliit saaks selle sõnumi julgemalt teadvustada. KLASSIKALISE METSANDUSE POOLT

Meie keskmine metsaomand on nelja-viie hektari suurune, samas on palju suuremaid metsaomanikke, Erametsaliit saab esindada mõlemaid. Protsessid ja tegevused metsanduses on kõigil ühesugused. Väiksemal metsaomanikul lihtsalt vähemal, suuremal metsaomanikul suuremal määral, aga mets saab alguse ju ikka istutamisest ja lõpeb lageraie ning uue metsa rajamisega. Mina olen selle põlvkonna inimene, kes on õppinud klassikalist metsamajandust ja pool-

• Juhatuse liige alates aastast 1995, esimees 2006–2008. • Viru-Lemmu metsaseltsi juht ja asutaja. • Mis teoksil? „Majandame pojaga kahe peale oma metsa. Lõikame, kevadel istutame ja hooldame. Meie ühistu sai kriitilise 400 liikme piiri täis, seega oleme toetuse mõttes parketikõlblikud. Toimetame kõvasti, erilise rõhu paneme istutusele. Meil siin Virumaal ja Pandiveres on väga viljakad kasvukohad, siinsed raiesmikud tuleb uuendada kuusekasega, ja see asi toimib päris ilusti.”

2000

Viimaste aktsiate müügiga hääbub lõplikult unistus ühisfirmast soomlastega, mis sai alguse pea kohe Talumetsa Liidu asutamisel

metsaameti baasil moodustatakse keskkonnaministeeriumi metsaosakond, maakondade metsaametid viiakse keskkonnateenistuste koosseisu. Sellega lõpeb erametsaomanike riiklik nõustamine. Senise keskkonnafondi baasil asutatakse Keskkonnainvesteeringute Keskus

dan seda, padurohelus mulle ei meeldi. Minu silmale on ilus hooldatud noorendik samaväärse headusega kui raieküps mets. Praegune Erametsaliit toetab metsa majandamist nii, nagu see on meil aastakümneid olnud – et metsad saaksid majandatud –, mitte nii, et peaaegu üle poole tahetakse kaitse alla panna, et seal ei saaks midagi teha. Omanik peab saama oma metsas oma tahte järgi ja vastavalt seadustele toimetada. Mets ei pea olema lukku pandud kullaauk, kus saame ainult vaadata, mida loodus teeb. Mina lõpetasin 1979. aastal Eesti Põllumajandusakadeemia metsateaduskonna, see oli iseenesestmõistetav, et metsa ja loodust tuleb kaitsta, seda eraldi ei rõhutatud. Tahtmine piltlikult öeldes sada protsenti metsast lukku panna ja lihtsalt seal toimuvat kõrvalt vaadata on tekkinud viimastel aastakümnetel. Eks seesama omandireform on jätnud inimeste teadvusesse oma pitseri.

Viimase aja kogukonnametsade poliitikasse mul erilist usku ei ole. See on nagu omaaegne kolhoosimets. Ja kui metsal oleks 20 omanikku ja igal kogukonnametsa liikmel on iga puu kohta eriarvamus, siis vaevalt sealt midagi head välja tuleb. Üks asi, millega riik peaks rohkem tegelema, on seesama puidu väärindamine. Me vajame kohapeale tselluloositehast, et paberipuitu sadamasse ei veetaks. See oleks oluline kõigile metsaomanikele.

KUI METSALE TEKKISID PEREMEHED, SIIS MINU MEELEST PADUROHELISED ON SEE SELTSKOND INIMESI, KES ERASTAMISE RONGILE EI JÕUDNUD, EI TAHTNUD SINNA MINNA VÕI EI SAA ARU, ET METS ON NÜÜD ERAOMAND.

KADEDUS TOOB TÜLID

Vene ajal oli mets ühisomanduses, riigi oma. Kui metsale tekkisid peremehed, siis minu meelest padurohelised on see seltskond inimesi, kes erastamise rongile ei jõudnud, ei tahtnud sinna minna või ei saa aru, et mets on nüüd eraomand. Ju siis tekkisid kadedus ja kius, miks naabrimehel on metsa, tema majandab seda nii, nagu metsa on vaja majandada, aga minul ei ole midagi teha. Need, kes seletavad, kuidas metsaga tuleks toimetada, arvavad, et nemad teavad kõige paremini. Turul on vabu metsatükke küll, palun ostku ja majandagu seal niipalju ja niimoodi, kui heaks arvavad. Võib-olla nende mõte mitte midagi teha on ka omamoodi õige, aga see peab olema iga omaniku otsus, kuidas ta oma metsa majandab. Riik viib metsapoliitikat ellu RMK kaudu, leian, et enam-vähem toimetatakse metsas õigesti, mõni asi on võib-olla ka vale, aga just neid kistakse kõige rohkem avalikkuse ette.

2000

2000–2002

esimene talumetsamajandajate kokkutulek

juhatuse esimees on Jaak Herodes

EESTI TALUMETSA LIIT SÕIDUKID 1993 Talumetsa Liit saab põllumajandusministeeriumilt kaks autot:  Moskvitši ja  UAZi.

OSAMAKSUD 1994  Kuni 500 krooni aastas igalt ühistult.  50 krooni igalt ühistuliikmelt.  2% liidu kaudu müüdud metsamaterjali ja toodete hinnast.

AUHINNAD 1994 Esimesed parimad talumetsamajandajad said:  mootorsae Husqvarna 254;  Husqvarna võsalõikaja.

TALUMEESTE HÄDAD 1995 Kõige lihtsam oleks, kui tööstus ostaks talumeestelt puitu täistüvedena, siis jääksid ära hädad vale järkamisega. Aga täistüvede vedu piirab liiklusseadus.

METSAOMAND 2001 riigimetskonnad 830 000 ha

muud riigimetsamaad erametsamaad 15 000 ha 680 000 ha

37%

30%

muud omanikuga metsamaad 15 000 ha

2001

Erametsaliit saab Euroopa Metsaomanike Konföderatsiooni liikmeks

asutatakse kohalik PEFC organisatsioon

tagastamata-erastamata metsamaad 710 000 ha

31%

PRIIT PÕLLUMÄE: Sarnaselt metsade majandamisega on looduse hoidmine pikaajaline tegevus Erametsanduses on 30 aasta jooksul toimunud orgaaniline evolutsioon: meil on tekkinud ühistuline süsteem. See on väga hästi arenenud ja arvan, et Ida-Euroopa sarnase ajalooga riikide seas on Eesti olukord musternäidis. Kipume ennast võrdlema soomlaste ja rootslastega, kuid see on umbes sama, nagu võrrelda Zaporožetsit Mercedesega. Seal on sadakond aastat olnud järjepidevat ühistegevust, mis meil on puudunud. Aga loomulikult peab võrdlema, sest selle kaudu seame endale kõrgemaid eesmärke. Omanikud on olnud väga tublid ja mõningate mööndustega ka riik. Erametsandust on toetatud lähiriikidega võrreldes harukordselt hästi. ASJAD TULEB SELGEKS RÄÄKIDA

Meil on läinud hästi, maareform on läbi ja maal on omanik. Debatti võib pidada selle üle, kas füüsilistest isikutest omanike proportsioon võiks olla suurem, kui see seni on olnud. Riigil on erametsandusest oma ettekujutus, mida viiakse ellu toetuste süsteemi kaudu. Aga kokkuvõttes otsustavad omanikud üldkoosolekutel ja eri struktuuride kaudu, millised peaksid olema nende metsaühistu tegevussuunad. Lõppude lõpuks annab ühes ja samas organisatsioonis erimeelsusi lahendada. Näiteks kui töötatakse välja mingit meedet, kus

• Erametsaliidu tegevjuht 2012–2014. • Keskühistu Eramets tegevjuht. • Töötanud ka Eesti Maaülikoolis ja keskkonnaministeeriumis. • Mis teoksil? „Metsa võiks tihedamini jõuda. Töö ja pere kõrvalt jääb paraku aega napiks. Sõltuvalt aastaajast püüan ikka oma peremetsa jõuda ja sel silma peal hoida. Ja aegajalt satun jahile ka.”

2001

konkureerima kippunud Erametsaliidu ja Erametsakeskuse esindajad saavad kokku ja panevad paika mängureeglid

seoses plaaniga astuda Euroopa Liitu teadvustatakse Natura alade määramise vajadus ning ka sellega kaasnevad ohud

metsaomanikel on sõltuvalt tegutsemisvormist või metsaomandi suurusest eri visioonid, on võimalik asjad koduseinte vahel selgeks rääkida ja üks organisatsioon saab kõiki esindada. Organisatsiooni sisemine tugevus sõltub sellest, milline on inimeste võimekus ja valmisolek demokraatlikult tegutseda. Ajal, kui Erametsaliidus töötasin, valmistati ette uue perioodi maaelu arengukava, nüüdseks on see lõppenud. Murekohad olid ilmselt ka toona seotud ennekõike looduskaitse jäikusega. Üks huvitav moment oli see, kuidas Natura erametsatoetust taheti jõuga kogu maaelu arengukava paketist välja visata. Toonane minister oli väga selle poolt, lisaks loomulikult põllumehed. Nad tundsid, et see oli nende raha. Euroopa Liit on Natura algusaastatest alates kogu aeg rääkinud, et põllumajanduspoliitika on üks nendest rahastusallikatest, kust tuleks Natura meetmeid rahastada. Siseriiklikult tekkis väga tõsine konflikt sellel pinnal, kas seda peaks üldse sealt rahastama või hoopis riigieelarvest. Riigieelarvest rahastamine tähendanuks, et omanikel puudunuks kindlus kompensatsioonisüsteemi pikaajalise eksisteerimise osas. Iga riigieelarve koostamise juures oleks siis vaja olnud vaadata, et sealt midagi maha ei kratsita.

Sestap on metsandusharidus Eestis hästi hea ja laiapõhjaline. Baasteadmiste seas on ökoloogia, inimene saab aru seostest mets-vesi, mets-päike, mets-tuul. Ta õpib liike tundma jne. Samal ajal õpitakse ka majandust. Siis võtsin lahti erinevaid keskkonnasuuna õppekavasid, sealhulgas näiteks Tartu Ülikoolist. Kolmeaastaste bakalaureuseõpingute jooksul ei olnud majandusteaduse alused isegi mitte kohustuslik, vaid valikaine. Ja vaevalt see üliõpilaste seas väga populaarne oli. Nii-öelda metsakonflikti osas viskaksin palli just hariduse ja harituse kapsaaeda. Väga kitsalt fokusseeritud haridus pärsib, see ei loo inimestel suure pildi nägemise oskust, võimalust vaadata oma kitsast distsipliinist väljapoole, et kuhu see asetub maailmas või suhetes teiste valdkondadega tervikuna. Metsandusharidus on juba ajalooliselt olnud teistsugune, palju laiapõhjalisem. Meil on muidugi arvamusvabadus, aga kahju on, et metsandus peab kogu aeg end tõestama. METOODIKA LONKAB

Kui metsandusharidust anti nõukogude ajal kõvasti ja kursused olid suured, siis alates 2000. aastatest on keskkonnakaitse suunaga õppekavasid lisandunud väga palju nii rakenduskõrgkoolides kui ka ülikoolides. Enam vist mitte, aga mingil ajal olid need väga populaarsed. Olen ise juhtinud kunagi metsanduse õppekavasid Maaülikoolis. Üks kodanik kritiseeris: te õpetate seal ju ainult majandusmehi ja rahalugejaid. Metsakasvatus distsipliinina baseerub tegelikult ökoloogilistel alustel.

Vaatamata looduskaitse populaarsusele selle edulugudest väga ei räägita. Ja miks peaks üldse looduskaitseametnik või -aktivist tahtma näidata, et näiteks ühel elupaigatüübil läheb hästi? Vahepeal materdati hirmsasti SMId, mille metoodika on rahvusvaheliselt tunnustatud, sarnast lähenemist kasutavad väga paljud riigid. Aga miks ei ole keegi uurinud, kuidas käib Natura elupaikade raporteerimine Euroopa komisjonile? See metoodika on kanajalgadel ja sellele on juba ammu viidatud. Isegi osalesin ühel rahvusvahelisel kokkusaamisel, kus tõdeti, et metoodikas on liiga palju subjektiivsust. Loomulikult saab suhteliselt objektiivselt hinnata, kas on raie tehtud või ei ole. Aga on hulgaliselt asju, mille puhul tekib küsimusi. Ma arvan, et inventeerijad on pigem motiveeritud näitama

2002–2006

2002

juhatuse esimees on Jaanus Aun

lepitakse kokku metsanduse arengukava

LOODUSKAITSJATE ÜLETOOTMINE

2001–2010

TULUMAKSUSEADUSE TÄIENDAMISE ETTEPANEK 2003 Suhteliselt kõrge maksukoormus on kaasa toonud ulatusliku metsatulude varjamise (hinnanguliselt kuni 300 mln krooni aastas). Arvestades, et senine maksusüsteem on soosinud metsamaade müüki, mitte nende pikaaegset majandamist (tagastatud metsakinnistu võõrandamine on maksuvaba), vahetab aastas omaniku ca 30 000 hektarit metsamaad. Samas kinnitavad uuringud, et 70% erametsade raiemahust tuleb edasimüüdud metsamaadelt. Samuti esinevad uue metsapõlve rajamise probleemid ennekõike kinnisvaraturul omanikku vahetanud metsades.

ETTEPANEK METSASEADUSE MUUTMISE EELNÕU SUHTES 2003 Eelnõu kohaselt võiks füüsilisest isikust metsaomanik ilma loata raiuda aastas 1 tm puitu, kui üldkogus ei ületa 10 tm aastas. Nimetatud piirmäära võiks suurendada 20 tihumeetrini, et anda inimestele võimalus varuda oma metsast näiteks aastas vajaminev küttepuit ilma bürokraatlikke protseduure läbimata.

PÖÖRDUMINE RIIGIKOGU JA VABARIIGI VALITSUSE POOLE 2003 Metsamaa erastamisprotsessi kiire lõpuleviimise vajadust on toonitanud ka Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 2002. a vastu võetud ametlikus seisukohas „Euroopa Liidu idasuunaline laienemine ja metsandussektor".

Meie, allakirjutanud, oleme seisukohal, et Eesti kodanike rahvuslike huvide kaitsmiseks ning maaelu säilimiseks ja jätkusuutlikuks arenguks tuleb: 1) maareformi seaduse muutmisega luua võimalused vabade metsamaade erastamiseks; 2) võimaldada vabade metsamaade erastamist ainult füüsilistel isikutel. Jaanus Aun, Eesti Erametsaliit Ilmar Haak, Eestimaa Talupidajate Keskliit Viktor Sartakov, Eesti Põllumajandustootjate Keskliit Kirsti Sülla, Eesti Ühistegeline Liit Sirje Kuusk, Eesti Külade ja Väikelinnade Liikumine Kodukant Anu-Maaja Pallok, Eesti Maaomanike Ühendus

elupaigatüüpide seisukorda halvemana, kui see tegelikult on. Looduskaitse masinavärk jääb ju seisma, kui öelda, et kõik on korras, eesmärgid on saavutatud. Metsalindude arvukuse tendentside hindamine tekitab samuti küsimusi, nii metoodilises mõttes kui ka laiemalt. Näiteks millised on need tegurid, mis arvukuse trendi languses hoiavad ning mis on eri tegurite mõju suurused. Olen täheldanud, et need küsimused on võimalikele vastajatele kohati ebamugavad. Liikide ja elupaikade hoidmine on täpselt samamoodi nagu metsandus hästi pikaajaline

tegevus. Sellel ei ole ainult ajaline, vaid ka ruumiline mõõde. Kus praegu on ühed liigid, seal need võib-olla 30 aasta pärast ei ole, kolivad kõrvalasuvale tükile. Dünaamika on kogu aeg olemas. Selle dünaamika ja keerukuse aktsepteerimine ja tunnistamine, et me ei suuda panna elupaiku ega toimivat ökosüsteemi purki, oleks juba vinge asi. Paraku ei ole määramatus inimesele omane, inimene tahab kindlaid põhjus-tagajärg suhteid, tahab selgitusi maailma keerukusele. Looduskaitse suudab seda lihtsustatust pakkuda.

2003

2004

maksuseaduse muutus: FIEd saavad osa uuendamiskulusid puidutulust maha arvestada

hakatakse välja andma erametsasõbra tiitlit ja erametsanduse elutööpreemiat, esimesed laureaadid on Viio Aitsam ja Heino Väljaots

TAAVI EHRPAIS: Metsaomanikku ei tohiks karistada jätkusuutliku metsamajandamise eest Organisatsioonina on Erametsaliit palju arenenud. Kui olin juhatuse esimees, oli meil palgal tegevjuht ja üks sekretär. Nüüd suudame hoida viit inimest kontoris. Kui võrrelda Eesti Looduse Fondiga, kellel on mitukümmend töötajat, oleme ikka nõrgad, aga oluliselt tugevamad kui kümme aastat tagasi. On suur edasiminek, et palju on hakatud noort metsa hooldama. Istutusprotsent on samuti kõvasti kasvanud 20 aasta jooksul. MÄNNIKUTEL ON JÄLLE VÕIMALUS

Ulukite arvukus metsas käib lainetena. Oleme näinud väga kõrgeid tippe nii metskitse kui põdra puhul. Viimase kümne aasta jooksul on põdra arvukus langenud sellisele tasemele, mida oleme soovinud. Las ta olla seal 10 000 juures, on piltnikel pildistamisvõimalusi ja meil on reaalselt võimalik hakata uuesti männikuid kasvatama. Tõsi, mitte päris põdra kodus. Kui olin juhatuse esimees, oli kaks põhiteemat: jahiseaduse ja metsaseaduse muutused. Jahiseaduse muutmine selliseks, nagu see nüüd on, algas tegelikult mitu aastat varem. Jahimehel tekkis õigus oma piirkonnas ulukite arvukust reguleerida enda äranägemisel. See oli paradigma muutus, jahimehele pandi vastutus, aga anti ka õigused. Metsaseaduse üks kõige olulisemaid muudatusi oli üleminek eraldisepõhisele majanda-

• Juhatuses alates 2002, juhatuse esimees 2012–2013. • Vardi Metsaühistu juhatuse esimees. • Mitmekordne raiespordi Eesti meister, täpsus-saagimise maailmameister. • Mis teoksil? „Iga päev olen kella kümneni arvutis, siis lähen metsa. Enamik ajast kulub sõitmiseks ja tööde ülevaatamiseks. Talveperioodil on mul kettsaag ja suvel võsasaag alati kaasas. Teen pea iga päev mõne paagitäie, see hoiab kenasti vormis. Sügise jooksul koguneb ligemale kümme hektarit kultuure. Kui harvester on metsas, siis ise aitan saega kaasa. See on ainuke reaalne meetod püsimetsanduseks.”

2004

tegevdirektoriks valitakse Ants Varblane

metsaseadust karmistatakse. Looduskaitseseadusesse tekib püsielupaiga mõiste koos kaasnevate piirangutega metsaomanikele

misele. Enne oli seadus selline, et kui eraldis oli 3,5 hektarit suur, pidime 0,5 hektarit välja jätma noorendiku serva üraskitele kolmeks aastaks pureda, lõpuks tuul lükkas selle maha ja siis võisime minna ning sanitarina selle ära korjata. Samuti ei olnud uuenenud seaduses langi kuju enam oluline, varem võis lank olla kõige rohkem 100 meetrit lai. Tänapäeval me metsas, eriti erametsas, ei näe nii sirgete servadega lanke, see muudab maastiku looduslikumaks.

line on ühiskonnale selgitada, et teeme kõike hästi. Kui me ei suuda isegi tee ääres mõistlikult raiuda, on midagi valesti. Selliseid asju ei tohiks siseringis läbi lasta, öeldes, et kõik on hästi. Ega neid põrsaid peagi väga palju olema, aga neid on piisavalt, et pilt ära rikkuda. KAHJUDEGA KAUPLEMINE

Meil on numbrites väga palju metsaomanikke, aga reaalselt selliseid, kellel on umbes 30 hektarit ja kes selle eest hoolitsevad ning elavad maal, on jäänud väheks. Riigina oleme midagi valesti teinud, oleme maksupoliitikaga soosinud paarkümmend aastat seda, et maa müüdaks ära, see on maksuvaba. Raiumine on olnud maksustatud. Jah, nüüd on see muutunud, aga liiga hilja. Ma ei taha öelda, et suured metsaomanikud on pahad ja väiksed head, siis võiksin enda kohta öelda ka justkui paha. Siiski pean väga oluliseks, et omanikke oleks palju, et nad oleksid tugevad ja huvitatud omandi hoidmisest ning säästlikult kasutamisest. Kui vaatame, mis maailmas toimub, siis on see eriti praeguses julgeolekuolukorras väga oluline. Juhatuses kipub olema rohkem suurmetsaomanike esindajaid. On selge, et kui sul on viis hektarit metsa, ei saagi sa olla valdkonnaga lõpuni kursis, sest sa ei tegele hommikust õhtuni metsaga. Aga me peame hoidma oma organisatsiooni ühtsena, vastasel korral oleks väikemetsaomanike hääl kuuldamatu. Olen kindel, et väikemetsaomanikud kasutavad oma maad loodussäästlikumalt kui suured. Metsaseltsi juhina näen seda oma töös pidevalt. Kui vaadata juriidiliste isikute majandamist, siis peamine on efektiivsus. Väga keeru-

Oleme seadusega soovinud paremaid positsioone saavutada, aga oleme andnud selle eest liiga palju looduskaitsele järele. See on minu arust kõige suurem viga, mida me kahekümne aasta jooksul oleme teinud. Näiteks 2013. aasta metsaseaduse muudatustega saime lageraie pindalaks seitse hektarit ja õiguse mändi diameetri alusel raiuda. Väga oluline muudatus, aga selle eest pandi suur hulk metsa kaitse alla. Riigimetsast pea 40 protsenti on kaitse all. See kõik on meie raha, see on ka riigi julgeolek, need on töökohad, see on ressurss, mis jääb kasutamata. Aga mingid inimesed ei saa ikka aru, et kaitsealasid on liiga palju, ja käib endiselt põhjuste otsimine, et pindala veelgi suurendada. Oleme oma riiki lasknud liiga palju lukku panna. Vene gaasi osta on okei, aga oma metsa majandada ei ole okei. Männikute diameetri alusel raiumine – see on esimene asi, mis tuleks ruttu metsaseadusest välja võtta. Metsade vanuseline struktuur on ebaühtlane. Et natukene seda ühtlustada, saaksimegi neid valmivaid männikuid säilitada. Ükski normaalne metsaomanik ei lähe nagunii mändi diameetri alusel raiuma, aga seadus annab põrsastele selle võimaluse ja need põrsad saavad aktiivsel kinnistute turul eelise. Suurem viga looduskaitses on see, et omanikul ei lubata metsa vanaks kasvatada. Nii kui raiumata jätad, tuleb sinna potentsiaalne vääriselupaik või mis iganes muu kaitseala. Metsaomanikku mitte ei premeerita jätkusuutliku metsamajandamise eest, vaid

2004

Eesti astub Euroopa Liitu, Natura aladel algab metsamajandamise piiramine

Erametsakeskusest saab toetuste jagaja, ühistud õpivad toetusraha küsima

VÄIKSED ON SÄÄSTLIKUMAD

Erametsaliit soovis metsaseaduse muudatusi, mis lubaks eraldisepõhist majandamist ja suuremaid lanke. Keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus ütles, et teeme ära, aga vastutasuks lubage, et käitute hästi. Nii kirjutasidki Erametsaliit, Luua Metsanduskool, RMK, Eesti Maaülikool, EMPL ja Pärnumaa Kutsehariduskeskus alla metsa majandamise heale tavale.

karistatakse. Ka linnurahu tabel, mille alusel peatatakse raie just vanemates metsades, annab selge vihje: ära kasvata metsa vanaks, muidu tulevad probleemid.

Probleem on selles, et meil on liiga palju inimesi, kes elatuvad looduskaitsest, ja neid koolitatakse riigi tellimusel veel suurtes kogustes juurde. See on looduskaitse surm. Pool looduskaitsetöötajaist nii riigi- kui kolmandas sektoris tuleks koondada ja vabanenud res-

sursi eest hakata metsaomanikule maksma preemiat selle eest, kui tema metsas on või tekivad loodusväärtused. Asi oleks kiiresti lahendatud. Aga kuidas sa sunnid tootvale tööle inimese, kes on eluaeg harjunud linnulaulu kuulamise eest palka saama? Tuleviku osas olen ikkagi positiivne. Usun, et varsti saadakse aru, kui oluline on kodumaine ressurss, ja ühel päeval vaadatakse ümber ka kaitsekorralduskavad ning tehakse õiged järeldused.

2005

2006

jaanuaritorm murrab metsa 1,1 miljoni tihumeetri ulatuses

uus metsaseadus

KAITSMISE EEST SAAB KARISTADA

LIINA LAINEVEER: Metsa väärtuse loob mõistlik tasakaal loodushoiu ja metsa kasutamise vahel Viimasel ajal on palju räägitud ühiskondlikust kokkuleppest metsanduses ja sellest, et metsal on ühiskonna jaoks neli olulist väärtust: ökoloogiline, majanduslik, sotsiaalne ja kultuuriline. Nende arutelude peamine eesmärk on olnud vaielda selgeks metsanduse järgneva kümne aasta suunad. Metsade majandamine ja jätkusuutlikkus on olnud riigile prioriteediks alates Eesti taasiseseisvumisest. Ühiskonna arenedes on aga kasvanud ka teadlikkus loodushoiu vajadusest, kuid laiema avalikkuse arusaamine metsandusest on pigem kahanenud. Ka omandi mõiste vajab jätkuvat selgitamist – naabri mets ei ole sinu mets. Metsaomaniku jaoks käib metsamajanduslike tegevuste korraldamine ja majandamine metsaseaduses sätestatult metsamajandamise eeskirja alusel, mille kehtestamisel on lähtutud jätkusuutliku metsamajanduse kontseptsioonist, mis põhineb soovil kooskõlastada ühiskonna arengus kaks peamist ja üsna vastandlikuna näivat eesmärki: saavutada majanduslik kasv ja samal ajal tagada loodusressursside säilimine ning stabiilne elukeskkond. Tähtis on anda erametsaomanikule kindlus: kui investeerid metsa, siis ühiskonnal ei teki ootust, et see on kellegi teise asi, mida sa oma

• Erametsaliidu tegevjuht aastatel 2014–2017. • Metsahuvi tuli vanavanemate metsatalust, teadmine Luua Metsanduskoolist. • Õppinud õigusteadust ja metsamajandust, töötanud kohtutes ja kolmandas sektoris. • Mis teoksil? „Töötan Eesti Toiduainetööstuse Liidus konsultandi-projektijuhina. Maakodus viibides käin sageli metsas. Matkan, käin marjul, seenel, puhkan.”

2006

koostatakse erametsanduse arengukava

ühistegevuse rahastamisallikaid: Erametsakeskuse kaudu liiguvad riigieelarvest eraldatavad summad, Keskkonnainvesteeringute Keskusest saab n-ö projektiraha ja PRIA kaudu liigub ELi raha

metsaga teha võid. Keskkonnateadlikkus tähendab ka seda, et ühiskond tunnustaks metsa jätkusuutliku majandamise kasulikkust ja metsaomanikku selle hoidjana. Siinjuures jõuamegi ühe kitsaskohani erametsanduses – oleme olukorras, kus riik on juba kümme aastat tagasi kinnitanud vajadust hüvitada metsaomanikele võrdselt Natura aladega siseriiklike looduskaitseliste piirangutega saamata jääv tulu, kuid pole seda seni teinud. Kuni sellist kompensatsioonimehhanismi ei ole, ei saa rääkida kõigi metsaomanike võrdsest kohtlemisest ja jätkusuutlikust erametsandusest. LIIT PEAB OLEMA ÜHTNE

Eesti Erametsaliitu kuulub metsaühistute, seltside ja liitude kaudu väga erineva suurusega metsamaa omanikke, kuid neid kõiki saab esindada üks organisatsioon ja peabki seda tegema, sest sõltumata metsaomanikule kuuluva metsaomandi suurusest, on metsa korraldamise ja majandamise kriteeriumid kõigile metsaomanikele ühtsed. Kui Erametsaliidus alustasin, oli riik just lõpetanud tegevustoetuse maksmise ja vaja oli jalad alla saada iseseisva metsaomanike liiduna, kõik liikmed pidid hakkama ühtsena erametsanduse tulevikku panustama. Ühisosa leidmiseks oli oluline selgitada, mida Erametsaliit erametsaomanikele pakub, milleks on vaja liitu ja sinna kuuluda – üheskoos on erametsaomanikud ühtsemad oma huvide esindamisel ja ka riigile parem partner, kellega edasisi eesmärke ja tegevusi asjatundlikult läbi arutada. Aastatel 2014–2017 Erametsaliidus töötades saavutatu saan kokku võtta alljärgnevalt: • Erametsaliit on organisatsioonina ühtsem.

erametsanduse ühistegevuste organiseerimisel. • 2015. aastal arendasime liidus välja volinike

süsteemi, et metsaomanikud oleksid laiemalt kaasatud oma esindusorganisatsiooni töösse. • Erametsaomanike ühistegevuse tulemusena

on Eesti Puidumüügikeskuse kaudu alustatud puidu ühismüügiga, et suuremate koguste ja pikaajalisemate lepingutega saada parim hind. • Eesti Erametsaliit on PEFC säästliku metsa-

majandamise rühmasertifikaadi hoidja. • 2014. aasta novembris algatasime keskkon-

naseadustiku üldosa seaduse muutmise, tänu millele võib edaspidi võõral maatükil mootor- või maastikusõidukiga viibida üksnes maatüki omaniku loal. • 2015. aastal Erametsaliidu tehtud ette-

panekul on elektrituruseaduses läbivalt esile tõstetud taastuvenergia arendamise võimalused, sh puidu laiem kasutamine. See on kooskõlas rohemajanduse põhimõtetega ja pikas perspektiivis jätkusuutliku arengu eeldus. • Erametsaliit on järjepidevalt seisnud piiran-

gute kompenseerimise eest, et riik hüvitaks omandi majandamisvõimaluste olulised kitsendused õiglaselt ja kohe. • Erametsaliit on aastaid tegutsenud tehno-

võrkude talumistasude õiglase kompenseerimise nimel. Aja jooksul on olukord paranenud, kuid pole siiski veel lahenenud. Hüvitis maaomanikule peaks sisaldama tehnovõrkudealuse maa maamaksu ja tehnovõrkudealusel metsamaal saamata jäänud tulu kompenseerimist.

• Liit on alates aastast 2014 isemajandav.

ÕIGLUS JÄTAB SOOVIDA

• Liikmete arv kasvab järjepidevalt.

Oluline, et leitaks raha piirangute õiglaseks kompenseerimiseks kõigile metsaomanikele. Praegu koheldakse metsaomanikke, kelle

• Liikmed teadvustavad Erametsaliidu juh-

tivat rolli metsapoliitika kujundamisel ja

2006–2008

2007

juhatuse esimees on Guido Ploompuu

FIEdest metsaomanikud saavadki osalise tulumaksuvabastuse

TEHNOVÕRKUDE TALUMISTASUD 2019 hakkavad kehtima asjaõigusseaduse rakendamise seaduse muudatused, mille kohaselt on tehnovõrkude talumistasuks 7,5 protsenti rajatisealuse maa maksustamishinnast. Selline tasu aitab omanikul katta maamaksu kulusid ja mingil määral hüvitab ka saamata jäänud tulu.

• Õiglane hüvitis maaomanikule peaks sisaldama tehnovõrkudealuse maa maamaksu kompenseerimist ja tehnovõrkudealusel metsamaal saamata jäänud tulu kompenseerimist, mis Maaülikooli 2014. aasta uurimuse kohaselt on 138 € metsamaa hektari kohta.

Tehnovõrkude talumistasu • Metsamaa puhul peaks saamata jääva tulu arvutamisel rajatisealuse maa maksustamishinnast olema 7,5 protsendi asemel vähemalt 60.

• Metsamaal saamata jäänud tulu kompenseerimisel tuleb talumistasude arvutamise aluseks võtta metsade majandamise 3–5-aastase perioodi keskmine kattetulu (€/ha/aastas).

mets asub piiranguvööndis väljaspool Natura alasid, äärmiselt ebavõrdselt. Kui Natura alal võivad piiranguvööndi metsaomanikud piirangute eest hüvitist küsida, siis väljaspool Natura võrgustikku täpselt samasuguste piirangute eest hüvitist ei saa. Kindlasti tuleb hakata hindama looduskaitseliste piirangutega kaasnevat sotsiaalmajanduslikku mõju, mille rakendamine praktikas on seni praktiliselt olematu. Looduskaitsealade ja rahvusparkide rajamisel tuleb arvestada ka metsa majandamata jätmisest saamata jääva tulu suurust: kui palju jääb riigil ja omavalitsusel tulu saamata, milline on mõju töökohtadele jne. Natura toetuse puhulgi ei ole tegu toetuse, vaid majandamisest hoidumise tõttu saamata jäänud tulu kompenseerimisega. Need on vaid mõni näide erametsaomanike ootustega seotud teemavaldkondadest, mis on olulised, et tagada metsamajanduse ja -kasutuse jätkusuutlikkus pikas perspektiivis, arvestades metsa ökoloogilist, majanduslikku, sotsiaalset ja kultuurilist rolli.

Metsapoliitika kujunemise protsesse vaadates on märgata metsameeste ja keskkonnakaitsjate järjest paranevat teineteisemõist-

mist. Tänu Eestimaa kõrgele metsasusele ja väiksele rahvastikutihedusele on kümnetel tuhandetel inimestel võimalus tunda end metsaomanikuna, ja see on meie rahva rikkus. Üleraiete lühike periood sajandivahetusel on möödas ja pikemaks ajaks jääb peamiseks küsimuseks hoopis, kuidas erametsaomanikku stimuleerida oma metsi majandama, et majandusmetsadest oleks tagatud jätkusuutlik puidu voog. Erametsaomanikku ei tohi keeldude abil metsast eemale peletada. Metsaomanikule tuleb anda võimalus olla igapäevaselt peale metsamajandaja rolli ka looduskaitsja rollis, kompenseerides talle piirangualadel saamata jäänud tulu. Ühiskonna laiem avalikkus soovib aga metsaomanikelt avalikes huvides ökosüsteemiteenust (loodusväärtuste kaitset ja metsade piiratud majandamist), omamata valmisolekut nende teenuste eest solidaarselt maksta. Tegevusvabaduse tagamine jätkusuutlikul ja tulutooval metsamajandamisel, seadusloomes kaasarääkimine ja erametsaomanike koostöö arendamine, lähtudes ühistegevuse põhimõtetest, on prioriteetsed teemad, mis on ikka samaks jäänud.

2007

2008

raiejäätmetest hakatakse hakkpuitu tegema

algab koostöö jahimeeste seltsiga

OMANIK ONGI LOODUSKAITSJA

AIRA TOSS: Maaomanik olla tähendab vastutada maa ja metsa eest Kui vaatame noori metsi, mida Eesti taasiseseisvumise järgselt on erametsades kasvatatud, siis on selge, et asjad liiguvad õiges suunas. Olen metsakasvataja ja mu hinnangud tulenevadki sellest, et kasvatame järjest kvaliteetsemat uut metsapõlve. Erametsad, mille me oma järglastele edasi anname, on parema kvaliteediga kui need, mida ise kasutada saime. Eks me muidugi teame põhjust – vahepealsel okupatsiooniperioodil ei olnud omanikel võimalik nende maade eest hoolt kanda. Minu väärtushinnangutes tähendab maaomanikuks olemine eelkõige vastutust maa ja metsa eest. Mul on aastaid olnud võimalus osaleda parima metsamajandaja konkursi hindamiskomisjoni töös ja see metsaomanike pühendumus, mida aastast aastasse sel suvetuuril näen, annab kindluse, et oleme õigel teel. Greengold, kus ma töötan, on metsaomanik Euroopa eri riikides ja nii on tekkinud võrdlusmoment teiste maadega. Mul on hea meel tõdeda, et Eesti on vägagi liberaalne riik ning meie elektrooniline metsaregister väga metsaomanikusõbralik. Meil ei pea metsaomanik toimingute tegemiseks, müts näpus, mööda ametnikke käima ja koogutama. Digiriigi edulugu avaldub metsanduseski.

• Erametsaliidu juhatuse esimees 2013–2015. • Hiiumaa Metsaseltsi juhatuse asutaja ja esimees. • Metsakonsulent, metsnik rahvusvahelises ettevõttes Greengold. • Töötanud RMKs, Hiiumaa Erametskonnas, Hiiumaa Ametikoolis. • Mis teoksil? „Arvuti taga istumise päevi on rohkem, kui tahaksin, aga igal nädalal jõuan mõnel päeval ikka metsa ka. Vaatan ja mõõdan, kontrollin tehtud töid. Konsulendina selgitan metsaomanikele metsandust. Füüsilist metsakasvatamise tööd teen oma metsas.”

MURED JA RÕÕMUD

Kui olin Erametsaliidu juhatuse esimees, olid rõõmud ikka samad, need ju ajas eriti ei muu-

2008

majandussurutis paneb Eesti puiduturu peaaegu seisma

asutatakse Metsa Hoiu-laenuühistu

tu. Rõõmsama poole pealt toon siiski välja, et 2013. aastal hakkas kehtima uus jahiseadus ja metsaomanikud said võimaluse osaleda jahindusnõukogudes. See oli põhimõtteline muutus, sest eelmine seadus ei andnud üldse võimalust maaomanikel ulukite arvukuse osas kaasa rääkida. Kahjuks kemplesid metsaomanikud tol ajal liiga palju omavahel, kes on kõige õigem metsaomanik ja kes pole seda mitte. Omavahelistele kemplustele kulutatud aeg on kõige rumalamalt kulutatud aeg. Metsaomanikud on erinevad, aga ühisosa on neil suurem kui erinevused. Nii väiksel kui suurel metsaomanikul on vaja soodsat seadusruumi. Arvata, et Eestisse mahuks mitu huvide kaitse organisatsiooni, on naiivne, selleks ei jätku ei inimesi ega vahendeid. Ka tollal oli esindusorganisatsiooni rahaline olukord pingeline. Nii palju töötajaid, kui on Eesti Erametsaliidul praegu, pole kunagi olnud. Arusaamine, et lobitöö on töö nagu iga teine ja professionaalseks lobitööks on vaja raha, ei olnud toona paljudele kohale jõudnud. Praeguse Eesti Erametsaliidu tööd hindan väga kõrgelt. Tegeldakse metsaomanike jaoks oluliste teemadega. Mulle väga meeldib Loodushoiu Fondi loomine. Oluline on anda ühiskonnale selge sõnum, et meie ise metsaomanikena oleme need, kes loodust hoiavad. LOODUST EI SAA KONSERVEERIDA

Kuigi metsanduse ja looduskaitse debatt ühiskonnas on terav, ei ole minul küll vaenlasi tekkinud nende inimeste seas, keda ma tõelisteks looduskaitsjateks pean. Looduse kaitsmine algab looduse tundmisest. Seltskond, kes praegu end valjuhäälselt looduskaitsjateks nimetab, üldjuhul loodust väga ei tunnegi. Nii mõnegi aktiivse nn kaitsja puhul hakkab silma, et ta ei ole juba põhikooli bioloogiatundides teadmisi omandanud ja edasine hariduskäik on samuti looduskaitsekauge olnud. Kuidas me sinna jõudsime? Eks ikka linnas-

tumise kaudu. Inimesed puutuvad loodusega igapäevaselt järjest vähem kokku ega näe keskkonnas toimuvaid pidevaid muutusi, seetõttu tekivad naiivsed soovid loodus mingisse ajahetkesse konserveerida. Erametsaliit on aastakümneid seisnud selle eest, et looduskaitselised piirangud ei tohi demokraatlikus ühiskonnas olla vaid erametsaomanike kanda. Ega selle vastu olnud poliitikud ka varem, paraku ei läinud sõnad ja teod kokku. Poliitikute ümberjagatav raha sai eelarves muudele ridadele ära jagatud enne, kui looduskaitseliste piirangute kompenseerimiseks oleks raha leitud. Tähtsates kabinettides käisime seda rahavajadust pidevalt selgitamas, siis sai alguse lahendus, et vähemalt sihtkaitsevööndites saab kompensatsiooniks kasutada euroraha Natura meetmest ka neil aladel, mis on väljaspool seda rahvusvahelist võrgustikku. Eks see ole justkui lahendus, aga samas on Natura toetus olnud aastaid samas suurusjärgus. Mis aga on toimunud puiduturul ja kinnistute hinnatõusus, on kõigile teada. Tol ajal oli probleem, et maaomanikud, kes olid valmis oma looduskaitseliste piirangutega maa riigile müüma, olid aastaid järjekorras, sest riigil küll oli tahe osta, aga raha selleks ei planeeritud. Nüüd on järjekorrad lühenenud, sest leiti lahendus: RMK müüb endistel eramaadel olevaid kinnistuid ja sealt tuleb raha eraomanikelt majandamispiirangutega metsade ostmiseks.

ERAMETSAD, MILLE ME OMA JÄRGLASTELE EDASI ANNAME, ON PAREMA KVALITEEDIGA KUI NEED, MIDA ISE KASUTADA SAIME.

2008–2012

2009

juhatuse esimees on Ando Eelmaa

leiab lahenduse probleem vabade maade oksjonite ja piirinaabrite ostueesõigusega

1,2 mld kr

TOETUSTE KASUTEGUR 2004

2004 Lp hr keskkonnaminister Villu Reiljan

SKT ühe töötaja kohta

275 000 kr

125 000 kr

metsanduses

põllumajanduses

Toetusi põllumajanduses

[...] leiame, et äärmiselt vajalik on kehtestada ühtne metoodika hüpoteegiga koormatud kinnistute raiejärgse väärtuse arvutamiseks. Metoodika peaks kindlasti sätestama, kuidas võetakse kinnisasja väärtuse määramisel arvesse metsaomaniku poolt viimaste aastate jooksul tehtud metsakasvatuslikke investeeringuid. Loodame, et keskkonnaministeerium on valmis nimetatud metoodika välja töötama, kaasates protsessi ka Eesti Erametsaliidu esindaja.

metsanduses

10,6 mln kr

2009

asutatakse tulundusühistu Keskühistu Eramets

algab ulatuslikum puidu kasutamine energiatootmises

Lugupidamisega Jaanus Aun Eesti Erametsaliit

ANTS ERIK: Julgeoleku seisukohast peaks igaühel olema kas või väike tükike Eestimaast Kui kandideerisin 2011. aastal Tartus EEML-i üldkoosolekul juhatusse, mäletan ennast tutvustavast kõnest ainult üht: kui tahad panustada ühistegevusse, peab sul olema aega. Kõigi nende aastate jooksul EEML-i panustatud aeg on tohutu. Liit on selle ajaga läbi teinud suured reformid ja arengud, mis ei ole olnud kõige valutumad, aga need on olnud meie kõigi huvides ja meie omandi kaitseks. Erametsandus on õigel teel, kuid minna on veel palju. Mida ühel maaomanikul vaja on? Õiglast maksukeskkonda, tegevusvabadust ja seda, et piirangud hüvitataks õiglaselt ja kohe. Kõik see kokku tähendabki kindlustunnet, et olla omanik jätkusuutlikult läbi põlvkondade ja pärandada seda kõike edasi. Maksukeskkonna korrastamisel on Eesti Erametsaliit teinud suure sammu õigluse poole. Füüsiline isik saab nüüd 5000 euro ulatuses igal aastal maksuvabalt toimetada. MAALE ON TEKKINUD VÄÄRTUS

Et rääkida, kuhu suundume, tuleb vaadata, kust me tuleme. Taasiseseisvumise järel ei maksnud põllumaa midagi, metsamaa kinnistute hinnad olid sisuliselt esimese raie hinnad. Sageli müüdi maa maha, sest ei tahetud maamaksu maksta ning majandamiseks puudusid teadmised ja võimekus. Maa hulk, mis turule uut omanikku otsima tuli, oli väga suur, riik korraldas mitu vooru

• Erametsaliidu juhatuses alates 2011. aastast. 2015–2017 juhatuse esimees. • Õppinud ärijuhtimist. • Tema juhitavale 25-aastasele Metsatervenduse OÜ-le kuuluvast ligikaudu 15 000 hektarist ca 60 protsenti on metsamaa. • Mis teoksil? „Kui olen tööl telefoni paar korda tühjaks rääkinud, lähen õhtul jahile. Keskmiselt korra nädalas. Enamasti jäävad käed puhtaks. Kuulad looduse hääli, näed mõnda looma, saad vabaks ja pea klaariks. Ega enam otseselt töö pärast metsa jõuagi, sest selleks on nüüd oma töötajad ja partnerid, keda omakorda aitavad infosüsteemid ja droonid.”

2010

Eesti Erametsaliit omab PEFC rühmasertifikaati, millega võib liituda iga metsaomanik, kes majandab oma metsi keskkonnasäästlikult

siseriiklik metsaühistute toetus seotakse ühistu liikmete arvuga, eelistatud on suuremad

Kõiki ajaloo haavu pole aeg veel parandanud. Vanuseline struktuur on erametsas paigast ära. Praegu tuleb turule kinnistuid, kus on ümber küla mitukümmend hektarit 80–100-aastast metsa, mille patoloog lubab kõik maha võtta. Algne omanik ei ole kedagi sinna metsa siiani lubanud. Pärijatel või uutel omanikel aga ei ole mitte midagi muud teha kui suur lageraie. Kui tahaks ainult ühe nurga maha võtta, kukuks kogu doomino kolinal kokku. Külaelanikud on harjunud, et seal on kogu aeg olnud suur mets. Toimub lokaalne üleraie, puhkeb pahameeletorm. Ja ma saan sellest

aru. Seda saanuks vältida, kui iseseisvuse saabudes oleks kohe hakatud metsa intensiivsemalt majandama. Esimesed kaks hektarit pidanuks raiuma 40 aastat tagasi, siis oleks seal 40-aastane mets, teisel kahel hektaril võiks olla juba kolmekümnene mets jne. Eestis on metsa liiga vähe majandatud. Mitte midagi ei ole parata, kui poole sajandi töö on tegemata. Läheb veel paarkümmend aastat ja siis oleme ilmselt jõudnud rahuldava olukorrani. Majandamata jäänud metsad on meie suur mure ja peame suurema raiemahu üle elama. Uskuge mind, kümne aasta pärast ei mäleta seda raiet keegi, sest tekkinud on korralik uuendus ja vahepeal on käidud seal usinasti marju korjamas. Iga asja lõpp on millegi uue algus. Ka lageraielank annab uue elu tuhandetele liikidele, kes vanas metsas ei ela. Kõik on tasakaalus. Tegevusvabadus on 25–30 aasta vaates liikunud samuti õiges suunas. Metsaseadus on läinud leebemaks, langid suuremaks, raievanused on alanenud, juurde on tulnud diameetri järgi raiumine. Aga viimastel aastatel on tekkinud mingisugused jõud, kes on hakanud omanikule dikteerima, mida ta teha võib, ja on alustanud maade hõivamist kehtiva looduskaitseseaduse kaudu. Sageli heidetakse ette, et keegi tegi kuskil raiet ja pilt on hirmus: tegi sügavad roopad, lõhkus tee ja sihid – on ikka sead! Selliseid inimesi on, igas sektoris. Kuidas neid korrale kutsuda? Mina küsin hoopis, kuidas maa sellise inimese kätte sai? Tema eesmärk ei ole olla omanik, vaid võtta maksimaalne tulu ja maa edasi müüa. Aga kes ja mis põhjusel talle selle maa üldse müüs? Jätkuvalt müüakse Eestis ilma suurema põhjuseta liiga palju maad. Arvan, et pool müükidest võiks olla olemata ja algne omanik peaks olema omanik edasi. Eks müügi põhjusi on palju, aga üks on nn metsasõda. Metsasõja käigus on maaomanik tehtud

2010

2011

Natura võrgustik laieneb

Kinnitatakse metsanduse arengukava. Eestimaa Looduse Fond protestib

erastamisi ja ostjaid oli lihtsalt vähe, kuna kapitali ei olnud. Pealegi oli tollal ka paremaid investeerimisvariante, kogu Eesti kinnisvara ja ettevõtted olid erastamisel. Probleemiks oli ka, et maad ei olnud kinnistusraamatus ega mõõdetud. Toimusid lihtkirjalikud omavahelised tehingud (eellepingud). Väliskapitali praktiliselt ei olnud, ei julgetud siia preeriasse tulla, elu oli armsam kui äri. Kantpead liikusid ringi ja elu oli ohus, kui sa olid suurostja ja jäid kellelegi jalgu. 2008. aasta finantskriis näitas, et reaalvarad on need, mis maksavad, ja mets kasvab ikka edasi, kui börsid kukuvad. See andis maainvesteeringutele väga suure tõuke. Metsa- või põllumaa vastu laenu saada oli enne viimast kümnendit suhteliselt raske. Kui maale tekib väärtus, siis maa eest ka hoolitsetakse. 1990. aastatel väga palju metsa ei uuendatud. Nüüdseks on need, kes tahavad olla peremehed, ka jäänud peremeesteks. Kui maa müüakse või mets raiutakse, ei jää ta sööti, sest maal on hind. Omanik hakkab seal majandama ükskõik mis eesmärgil: kui ostad selle metsakasvatuseks, on üks, kui suvila või elamise kõrvale, siis teine eesmärk, kuid ikkagi hakatakse seal midagi tegema ehk maa väärtust kasvatama. TEGEMATA TÖÖ OOTAB TEGEMIST

2005 KESKKONNAMINISTEERIUM Lugupeetud hr minister Villu Reiljan! Meile teadaolevatel andmetel on ministeeriumi 2005. aasta eelarves ette nähtud ka vahendid vääriselupaikade kaitseks, kuid tegelik töö on peatatud. Erinevalt kehtivast metsaseadusest tulenevast kohustusest ei sõlmi riik metsaomanikega vääriselu-

paikade kaitse lepinguid. Palun selgitage põhjuseid, miks on vääriselupaikade kaitse lepingute sõlmimine peatatud ja kas Erametsaliidul on võimalusi osaleda inventeeritud vääriselupaikade kaitse korraldamisel. Lugupidamisega Ants Varblane tegevjuht

E R IP R O B L E

2005 METSASEADUS Metsamajanduskavade nõudmine olukorras, kus riik ei ole metsaomanikele kavasid teinud. Õiguskantsleri seisukoht: riigi tegevus on põhiseadusega vastuolus.

ühiskonna silmis vaenlaseks, rahaahneks kapitalistiks, harvesterikummardajaks. Äärmuslikud looduskaitsjad lasevad end kas teadmatusest, rumalusest või ahnusest ära kasutada maailmavaatelt hoopis teistsugustel inimestel, kelle eesmärk on lõhestada ühiskonda ning piirata Euroopal oma ressursside kasutamist. Õli valab tulle keskkonnaamet, kes on tekitanud omanikele tohutult probleeme.

Eesti metsad ja maad on tohutult liigirikkad ja Euroopa mõistes ainulaadsed, kuid kes kaitseb meie huve Euroopas? Ülejäänud vana Euroopa on sajandeid loodusressursse kasutanud, sellega endale rikkuse loonud ja praeguseks metsa ära raadanud. Nüüd on neil häda käes. Meie maal on endiselt igal sammul loodusväärtused, mis Euroopas on ammu unustatud. Aga määrused

ja direktiivid on meil nendega samad, et kui näed mingitki loodusväärtust, peab selle kohe kaitse alla võtma, olenemata selle mõttekusest. Kes selle kõik kinni maksab? Keskkonnaametis on ametnikke, kes tõlgendavad Euroopa seadusi nii, nagu nende maailmapilti sobib. Seal töötab väga palju roheäärmuslasi, kelle jaoks ei ole metsas eraomandit. Ametnik ei tohi teha poliitikat ja ellu viia oma isiklikku ideoloogiat, aga meie poliitikud lasevad sellel rahumeeli sündida (õnneks siiski veel mingi piirini). Õigusabikulud Eesti Erametsaliidus ja omanike tasandil aina suurenevad. Meie vastas on keskkonnaamet, kus tegelikult keegi ei vastuta millegi eest. Ametnik peab oma tegude eest hakkama vastutama, ja otseses mõttes. Nii looduskaitselisi kui teisi piiranguid aitaks leevendada õiglane kompensatsioon. Paraku on kogu rohepööre pandud maaomaniku õlule. Ühiskond peab aru saama: kui

2011

2012

RMK hakkab küll oma jahipiirkondades maaomanikele tasu maksma, kuid muus osas on jahimeeste ja maaomanike suhted aina teravamad

metsast kaob erimärgistusega soodsam kütus

ÖKOSÜSTEEMITEENUSED OMANIKU KANDA

Kui sinu maal leitakse mingi kaitsealune liik, mille tõttu tekib sinna sihtkaitsevöönd ehk igasugune majandustegevus on keelatud, siis tekib omanikul peale õiguse saada ebaõiglast hüvitist ka õigus müüa maa riigile alla turuhinna. Sisuliselt on see sundvõõrandamine. Maa ostmine ei peaks käima mitte looduskaitseseaduse, vaid kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse (KAHOS) järgi. Kui Rail Balticu alla jäävaid maid ostetakse, võetakse aluseks hetke turuhind ja makstakse veel 20 protsenti preemiat, toimub ka maade ümberkruntimine ehk vahetamine. Siis on veel valdade rohealad ja raiepiiran-

gud, mis määratakse ilma omanike nõusolekuta. Tegelikult on olemas kohtuotsused, mis ütlevad, et omanikul ei ole kohustust jälgida Riigi Teatajat ega vallalehte. Ükskõik kui suur või väike piirang on, kui see puudutab kellegi kinnistut, peab vald mitte lihtsalt teda isiklikult informeerima, vaid saama omaniku nõusoleku ja allkirja. Toon illustreeriva näite Viimsist. Oli kaks venda, mõlemad said kümme hektarit metsa tagasi. Üks raadas 2000. aastatel metsa ja tegi sellest elurajooni. Teine kasvatas metsa edasi. Kõik esimese venna metsas elanud liigid, kes suutsid, said veel sinna plehku. Nüüd on aga mets küps ja 30 aastat peremees olnud vend otsustab raiuda. Ja algab pahameel elurajoonis: kes käib metsas koera pissitamas, kes tahab tuulevarju, kes ilusat vaadet. Maaomanik on tegelikult pakkunud kogukonnale tasuta ökosüsteemiteenuseid, kas ta peab seda jätkama? See on omavalitsuste tegemata töö. Soome valdades on omanikele hüvitiste maksmiseks eraldi eelarveread, sõlmitakse pikaajalisi lepinguid. Eestis märgatakse probleemi, kui harvester metsa äärde sõidab. Kus te siis olite, kui omanik metsa istutas ja hooldas või selle maa tagasi sai? Kui neid probleeme ei lahendata, on omandi püsimajäämisega tõsine mure. Kas tahetakse, et kogu maa kuuluks ettevõtetele, kes jaksavad kohut käia? Julgeoleku seisukohast peaks igaühel olema ükskõik kui väike maatükk. Tänapäeval on inimesel laenu peal korter ja liisitud auto. Kui tekib kriitiline situatsioon, on esimene mõte üle piiri pageda. Nii minetamegi juured ja jutt isamaast on tühipaljas müüt. Ka jahinduses valitseb jätkuvalt nõukogude aja pärand. Seis on valdavalt selline, et kõik kahjud kannab maaomanik, kõik õigused ja tulud on jahimeestel. Viimase kümnendi jooksul on asjad siiski teosammul paremuse poole liikunud. Kui

2012

2012–2013

füüsilised isikud saavad metsamüügi tulust kolme aasta kulud maha arvata

juhatuse esimees on Taavi Ehrpais

soovitakse ökosüsteemi teenust, tuleb see maaomanikule hüvitada. Normaalne oleks, et ökohüvest viis kuni kümme protsenti on omaniku õlul ja ülejäänu kannab ühiskond ehk riik tervikuna. Praegune seis on suurusjärgus 60 protsenti omaniku kanda, 35 protsenti riigi kanda ja erasektori panus otse on viis protsenti. Selle asemel et asi korda teha, hiilib metsandusse looduskaitse kaudu populistlik sotsialism, nõukaajast üle tulnud hoiak, et kõik oleks justkui ühisomand. See on väga ohtlik tee. Erametsaliidu suur saavutus on, et juba paar aastat koheldakse Natura ja siseriiklikke piiranguid sihtkaitsevööndites võrdselt. Nüüd lubatakse sama ka piiranguvöönditele. Aga kuidas me sinna jõudnud oleme? Kümned ja kümned tuhanded eurod, kohtuvaidlused, lobitöö – see ei ole tulnud ega tule niisama. Kuidas on võimalik, et looduskaitseliste maade hüvitiste määrad on kaksteist aastat vanad? Paneme riigikogu palgad ka samaks, mis need olid kaksteist aastat tagasi, kas olete nõus? Poliitikute hääled on aga linnas. Linnarahvas ütleb, et peame rohepööret tegema, aga kus ja kelle arvelt? Eks ikka maaomaniku arvelt! KA OMANIKUL ON ÕIGUSED

12. MAI 2006 ERAMETSALIIT JA OÜ JAOTUSVÕRK LEPPISID KOKKU JÄRGMISES TEGEVUSES:  Võimalusel saadab OÜ Jaotusvõrk Erametsaliidule liinialuste maade puhastamise kvaliteedinõudeid puudutava määruse projekti tutvumiseks;

 Erametsaliit korraldab suvel-sügisel oma liikmetele teemakohase infoürituse OÜ Jaotusvõrk osavõtul;  liinialuste maade puhastamise kvaliteediprobleemide või metsaomanikega raie mittekooskõlastamise korral palutakse kohe teavitada OÜ Jaotusvõrk juhtkonda

2006 Praeguseks hetkeks on liiduga ühinenud 35 metsaomanike kohalikku organisatsiooni, kelle kaudu on ühise katuse alla koondunud 1500 metsaomanikku, kes omakorda haldavad ligemale 60 000 ha metsamaad.

maaomanik kolm-neli aastat tagasi küsis, kas saaks jahiseltsiga lepingu sõlmida, löödi uks kinni. Riigimetsa Majandamise Keskusega tehti küll lepinguid. Nüüd päris nii see enam ei käi. Meie ühistu Ühinenud Metsaomanikud, kus olen juhatuse liige, on Eesti suurim jahilepingute sõlmija. Tänu ühistegevusele oleme saanud asjad liikuma ja jahimehed peavad hakkama võtma nii moraalset kui ka rahalist vastutust. Siingi on keskkonnaamet valinud poole – jahiküsimustes ollakse jahimeeste poolel. Kuidas saab selline olukord olla ühes demokraatlikus õigusriigis? Õiguskantsler on võtnud seisukoha, et keskkonnaameti tegevus jahipiirkondade kasutuslubade pikendamisel on ebaseaduslik ja tuleb lõpetada. Kas see ongi süvariik? Milline ametnik vastutab senise ebaseadusliku toimetamise eest? Omavoli peab likvideerima peadirektor, nagu seda tehti ka kunagises maanteeametis, kus pärast juhi vahetumist löödi plats

korrumpeerunud ideoloogidest puhtaks.

2012

tegevjuhiks saab Priit Põllumäe

koos põllumeestega korraldatakse jahikeeluaktsioon protestiks jahiseaduse vastu

KRAAVI SÕITA POLE VAJA

Eesti Erametsaliit on riigis üks suuremaid omanike huvide kaitse organisatsioone, mille liikmed panustavad sellesse reaalselt. Kui mina Erametsaliidu juhatusse tulin, leppisime kokku, et me juhatuse koosolekutel ei hääleta. Nii kaua räägime, vaidleme, arutame, kuni leiame konsensuse. Oleme seda soovitanud igale uuele juhatusele. Kui hääletamiseks läheb, on kõik läbi. Me ei ole dollar, me ei saa kõigile meeldida. Mõned äärmused ei jõua mitte kunagi kokku. Aga ükski äärmus ei ole hea. Kui sa sõidad mööda teed ja vanker hoiab kogu aeg paremale, siis lõpetad kraavis. Samuti on vasaku poolega. See kehtib igal pool. Ainus, kes saab ja suudab loodust kaitsta, on maaomanik. Ühiskonna kohus on seda tunnistada ja liikuda efektiivse, säästliku, maaomanikupõhise loodushoiu poole.

MIKK LINK: Tähtis ei ole see, kes kellega käib, vaid mida me korda saadame Loomulikult on metsaomanike seas mehed ja naised, noored ja vanad, suured ja väiksed, aga kõigil neil on midagi ühist, ja see on maaomand. Erametsaliit kui nende katusorganisatsioon peabki leidma kõigi hulgas ühisosa ja sellele keskenduma. Mina tulin Erametsaliitu just nende väikeste poole pealt ja juhindusingi sellest, et ühistegevuse põhimõte peab olema rakendunud, mis tähendab, et liikmed on võrdsed olenemata omandi suurusest. Selge see, et mõni suurem liige võib olla häälekam ja tal ongi rohkem põletavaid teemasid, aga otsustamisel tuleb lähtuda sellest, mis oleks kõigile vastuvõetav. TULEB LEIDA ÜHISOSA

Kui ei leia ühisosa, siis oli meil põhimõte, et me ei lähegi selle teemaga välja. Eriarvamusi võib tekkida nii suurtel kui väikestele, aga see ongi normaalne demokraatlik protsess ja kui asjaosalised on mõistlikud, saavad nad sellest aru. Ega see töö Erametsaliidu tegevmeeskonnas ja juhatuses lihtne ole, see on nagu poliitika. Sa saadki mõlemalt poolt tuld ja samas pead ikkagi rõõmsa näoga tööd edasi tegema, kõigiga sõber olema. Kui oled aktiivne eestvedaja, ei tohi kõike südamesse võtta. Tol ajal planeeriti just puidurafineerimistehast ja vastuolud tekkisid sealt. Nüüd on see ajalugu, aga kui see parajasti toimus, ei

2012

• 2016–2019 juhatuse esimees. • Läänemaa Metsaühistu asutaja ja juht. • Mis teoksil? „Tegelen uue metsapõlve rajamisega oma ettevõttes OÜ Metsaader, valmistame istutuse-eelset maapinda ette üle Eesti. Juhatuse esimees olen ka Läänemaa metsaühistus, aga selle igapäevases töös ma praktiliselt ei osale. Olen leidnud sinna inimesed, kes teevad seda hästi ja entusiastlikult.”

2013

võetakse tagasi rohelise energia toetus Nar- asutatakse tulundusühistu Eesti va elektrijaamades puidu kasutamiselt Puidumüügikeskus

teadnud keegi, mis saab: kas tuleb tehas või ei, mis seisukoha peaks liit võtma, mida liikmed arvavad. Samal ajal hakati tegema metsanduse arengukava, mida vist siiamaani ei ole vastu võetud. Minagi olin seal laua taga. Kui tulin juhatuse esimehe kohale, ei jäänud kolmest töötajast järele mitte kedagi, olin kuu aega üksinda. Personaliprobleeme oli juba enne, võtsin kätte ja lahendasin need ära. Meeskond ei toiminud, osa läks ise ära ja kes ei läinud, tuli ära saata. Meeskond, kes praegugi töötab, on osaliselt siis moodustatud. Osa liikmeid on küll asendunud, aga meeskond on tugev ja see andis liidule hoogu juurde. KADUNUD POEGADE NAASMINE

Erametsaomanike siseteemade seas oli tähtsaim, kuidas olla kõigile metsaühistutele aktsepteeritav esindusorganisatsioon ja kuidas saada uusi liikmeid. Oli olnud mitmeid väljaastumisi, meie ajal õnnestus paar ühistut tagasi saada. Rakvere ja Voore metsaühistu tulid meile liikmeks, proovisime ka teistega rääkida, aga rohkem sel hetkel liitumisi ei tulnud. Tegin endale ühistegevuse põhimõtted puust ja punaseks, nii selgeks. Oluline on „üks liige – üks hääl” põhimõte, rahaline pool ei tohi otsustusprotsessis üle olla liikmelisusest, raha eest ei saa osta otsuseid. Ma ei ütle, et seda varem tehti, aga neid põhimõtteid tuli jälgida. Nägin, et sisekommunikatsioon peab olema parem. Võib-olla oli selles vajakajäämisi, mõni liige ei saanud aru, mis toimus, tekkisid hõõrumised, peeti vajalikuks välja astuda. Tegime korrektiivid, parandasime oluliselt teavitust, kaasasime inimesi aruteludesse, korraldasime Erametsaliidu ümarlaua, kuhu enne suuremaid otsuseid kutsusime liikmete esindajaid kokku. Kutsusime ka neid, kes olid välja astunud, et nad oleksid otsustamise juures. Mingi hetk kutsusime ühistuid mitte kohe

2013 kinnitatakse Erametsaliidu arengukava, milles määratakse liidu peamised arengusuunad ja tegevusvaldkonnad kuni aastani 2020

liituma, vaid esialgu rääkima, et kõik oleks läbipaistev. Rakvere oligi hea näide, käisime neil suvel külas väikse delegatsiooniga, kuulasime üksteise muresid ja mõtteid. Siis läksime koos Arpo Kullerkupuga ja tegime põhjaliku ülevaate oma tegevusest, ütlesime, et olete oodatud meie liikmeks, ja üllatuslikult kõigile väga meeldis. Vanemad härrad, kes olid sel ajal juhtkonnas, kui liidust välja astuti, ütlesid, et see oli viga, aga toona oli see enamuse arvamus ja nii tehti. Samast lauast tuli ettepanek taas astuda Erametsaliidu liikmeks. See oli hea märk. Koostöö suurenes ka Keskühistu Eramets liikmeks olevate metsaühistutega, kes ei ole Erametsaliidu liikmed. Tähtsamad otsused ja

MIKS ON LOODUSKAITSE TEEMAD NII TERAVAKS LÄINUD, SEE ON SOTSIAALVALDKONNA UURIMUSTÖÖ TEEMA. poliitikute poole pöördumised kooskõlastasime ja saatsime ühiselt. Tähtis ei ole, kes kellega käib, vaid mida me korda saadame. Erametsaliidu praeguse töö kohta ei ole ühtegi teravat sõna öelda, nad teevad seda nii hästi, kui oskavad, ja näha on, et liikmete seas protestivaimu ei ole. Kui on vaja metsaomaniku huvide eest seista, on Erametsaliidu sõnum nähtav. Loen ennast tavaliikmeks, kes saab uudiseid meedia vahendusel, näen, et vajalike teemadega tegeldakse, ja süda on rahul. Miks on looduskaitse teemad nii teravaks läinud, see on sotsiaalvaldkonna uurimustöö teema. Metsandus on kogu aeg samamoodi toiminud, mitte midagi erilist ei ole muutunud. Rafineerimistehase planeering pani põntsu, tõmbas tähelepanu ja see tähelepanu jäi. Kui olin liidus tööl, olin loomulikult selle mulli keskel ja kogu aeg käis ebameeldiv põrgatamine leheveergudel ja koosolekutel. Nüüd,

2013 lõppeb iga-aastase riikliku tegevustoetuse eraldamine

EESTI ERAMETSALIIT  20 metsaühistut  8738 metsaomanikust liiget  418 530 ha metsamaad

ISEMAJANDAMINE Eesti Erametsaliidu tegevust toetab viie sendiga igalt müüdud puidutihumeetrilt Eesti Puidumüügikeskus.

Inimesed metsanduses, looduskaitsjad, ametnikud teevadki südamega oma tööd, aga tasakaalu on asjaosalistel endil väga raske hinnata. Tark oleks Eesti riigis luua neutraalne sõltumatu instants, kes ütleb, kus tasakaal on. Eks Eesti rahvas ütleb seda ju ka presidendi, valitsuse ja riigikogu kaudu, aga kuidagi peab selle kesktee leidma, mida praegu pole.

Mulle väga meeldib, kui president on millegi kohta arvamust avaldanud või õiguskantsler seisukoha võtnud. Vahel on see mõru, aga see on ikkagi vaade, millega peab arvestama. Olgu see kas või arengukava, kus pannakse raiemahule piir ette – loomulikult ma seda ei sooviks, aga siis vähemalt on see piir olemas ning kehtib mõlemale poolele, seda tuleb aktsepteerida. On vaja tasakaalukaid, mõistlikke inimesi, kes oskavad kuulata ja suudavad ka konfliktis rääkida, samas on kindlasti vaja riiklikku instantsi, kes teeb otsuse, ja seda peab usaldama. Kui rahvas selle instantsi kaudu otsustab, et lõpetame Eestis metsamajanduse, tuleb ka seda aktsepteerida, isegi kui see ei ole metsameeste või majandusinimeste silmis ratsionaalne otsus. Looduskaitse peab samuti tehtud otsuseid aktsepteerima.

2013

Metsaseltsi eestvõttel koostatakse metsa majandamise hea tava

lõpetatakse maadevahetus

kui olen paar aastat sellest eemal olnud, ei tunneta ma absoluutselt enam konflikti. Inimesed, kellega läbi käin ja kes on mu ümber metsanduses või mujal, ei taju konflikti. Aga seal mulli sees, ma kujutan ette, käib edasi võitlus nähtamatu vaenlasega. Looduses ei muutu sellest midagi. Loomulikult peavad kõik loodusest hoolima, aga metsandusega peab ka tegelema. KÕIK TEEVAD LIHTSALT OMA TÖÖD

ANDRES TALIJÄRV: Kui metsaomanik on hädas, tahaks kohe sekkuda Metsaomanikke teevad murelikuks kindlasti igasugused tegevuspiirangud. Erametsaliit püüab hea seista, et neid piirangud oleks nii vähe kui võimalik. On asju, mida ei saa ühiskondlikult aktsepteerida, aga nende asjade puhul, mis on lubatud, peaksid metsaomanikud saama vabalt toimetada. Ise me ei saa ju midagi olulist ära muuta, kuid Erametsaliit on kogu oma 30-aastase tegevuse jooksul metsaomanike huve hästi esindanud ja viinud sõnum sinna, kuhu vaja. Ka varasemates ametites olen alati endale aru andnud, et Erametsaliidu olemasolu on väga oluline, ja kui ta omal ajal tekkis, olin väga huvitatud sellest, et oleks kellegagi läbi rääkida. Arvan, et tänapäeval on Erametsaliidu läbirääkimisoskus ning probleemide fokusseerimine üsna head, osatakse olulisi asju inimesteni viia. Vaikselt on tulnud ka tulemusi, kuid alati tahaks rohkem. Samas mõni erametsaomanik on praegugi hädas, tekib tunne, et tahaks rohkem sekkuda ning individuaalselt aidata, aga alati ei ole see võimalik. KUI TIHU OLI ÜMMARGUNE

Oli aeg, kui Erametsaliit ja Metsa- ja Puidutööstuse Liit olid vastandunud, tundus, et puidutööstus teeb erametsaomanikele liiga.

• Tegevjuht 2018–2021. • Olnud metskonnas metsaülem, metsamajandi peametsaülem, metsaameti peadirektor, keskkonnaministeeriumi metsaosakonna juhataja, Eesti Metsatööstuse Liidu tegevdirektor, keskkonnaministeeriumi asekantsler ja kantsler. • 2006. aastal valiti erametsa sõbraks. • Mis teoksil? „Metsa jõuan iga päev, sest elan metsaservas ja käin koera loodusega kokku viimas. Metsatöid teen harva, ilmselt suvel tuleb jälle minna noort metsa hooldama. Olen pensionär, aga mingil määral olen ikka seotud Erametsaliidu tegevusega, võtan nende rõõmudest ja muredest osa ja kus võimalik, aitan kaasa. Näiteks jahiteemadel ja mõnes muus asjas võin neile nõu anda.”

2013–2015

2013

juhatuse esimees on Aira Toss

võetakse vastu uus jahiseadus, tööd alustavad maakondlikud jahindusnõukogud, kuhu kuuluvad ka Erametsaliidu esindajad

Sajandivahetusel oli tekkinud arvamus, et puidu müümisel dikteerib ostja hinna ja müüja on halvemas olukorras. Võib-olla see mingitel juhtudel nii oligi, sellest tekkis usaldamatus. Sageli oli küsimus selles, et tihumeetri suurus ei olnud paika pandud. Mõõtmine ei olnud väga täpne ja seda kasutati ära, mõni sai tõesti petta. Ostjad, kes olidki petmise peal väljas, pakkusid hästi kõrget hinda, aga mõõtmisega tegid liiga. Metsatööstusliiduga, kus vahepeal olin, leppisime Erametsaliidu esindajatega mõõtmisviisides kokku. Olukord paranes veelgi, kui tekkisid saeveskid, kus mõõtmise kontroll oli hulga täpsem kui langil mõõtmine. Tänu tihedale koostööle on nüüdseks usaldus ülestöötajate ja metsaomanike vahel 90 protsendi puhul paigas, viis protsenti on tülis ja veel viis protsenti päris riius. On selge, et metsanduslikud huvid ühendavad tööstust ja metsaomanikke. On väikseid erimeelsusi, aga suures plaanis leiame mõlemad, et metsa peab majandama, puidust tuleb teha tooted, toodangule anda võimalikult suur lisaväärtus ja see võimalikult kasulikult maha müüa. On probleeme, mis on suurtel ja väikestel metsaomanikel erinevad, Erametsaliit ja ühistud peavad tegelema mõlemaga. Et suured on tulnud Erametsaliidu juurde, annab võimaluse suuremalt ette võtta. Suuri ja väikseid, pereja firmametsi eristada ei ole tegelikult vaja, paljudel juhtudel on ka peremetsaomanikud teinud end juriidiliseks kehaks, et paremini majandada.

Kui esimest metsaseadust tehti, levis arusaamine, et erametsa jaoks peaks olema eraldi seadus. Mina olin kogu aeg seda meelt, et meil saab olla ainult üks metsaseadus, mis paneb suured raamid paika. Arvan, et põhi sai õigele vundamendile laotud, praegu on riigipoolne sekkumine metsa-

omaniku metsanduslikku tegevusse suhteliselt tahaplaanile tõmmatud. Ülereguleerimine tuleb mujalt: looduskaitse, muinsuskaitse, taristuasutustelt on juurde kirjutatud kitsendusi, mida ei peaks sellisel kujul olema. Meie suur õnnetus on, et oleme raietele pannud nimetused. Tegelikult peaksime kirjeldama, milline peab mets pärast raiet välja nägema. Praegu opereeritakse nimetustega: teed sanitaarraiet, on kõik hästi, kui teed täpselt sama harvendusraie all, on halvasti. Metsa seisukohalt ju midagi ei muutu. Raie nimetustes kinni olemine pärsib ka looduskaitselist tegevust, sealgi ei saada päris täpselt aru, mis on mis. Seda mõtet maha müüa on olnud üsna keeruline, nagu ka seda, et oleme ajale jalgu jäänud Nõukogude Liidu metsakoodeksis kehtestatud raievanustega, mis osa puuliikide puhul on siiani jõus. Selline numbrite kehtestamine ei anna metsaomanikule võimalust kõige paremini oma metsa majandada. Varasemates teistes ametites ei õnnestunud mul seda muutust saavutada, praegu sellega välja tulla on juba lootusetult hilja. Kui Erametsaliitu jõudsin, oli just metsasõda alanud. Tekkis oht, et enne valimisi jooksevad kõik erakonnad populismi vaimus võidu selle nimel, kes suudab väiksema raiemahu numbri välja pakkuda. Kohe 2018. aasta augustis võtsime kõik riigikogu erakonnad ja Eesti 200 ette ning selgitasime neile, et valimiste aeg on lühike, lubaduste elluviimine kestab aga märksa kauem. Kui number välja käia, siis valijad ootavad, et teetegi raiemahu selliseks. Kuid mille põhjal? Uut arengukava ei ole, kehtiv pole muutunud. Võib-olla raiemaht peab väiksem või suurem olema, aga selle otsustamiseks on vaja teaduslikku põhjendust. Kõige suurem tunnustus mulle tuli Kaido Kamalt, kes kirjutas Postimehes, kuidas Erametsaliit surmas valimiste käigus metsadebati.

2014–2017

2014

METS EI VAJA NUMBREID

tegevjuht on Liina Laineveer

algab lepingute sõlmimine metsaühistute ja jahiseltside vahel

Teine saavutus oli tulumaksuvabastuse saamine 5000 euro peale ja ajatamisvõimalus. Väga paljudele nii väiksematele kui keskmistele metsaomanikele on see andnud loogilise viisi majandamiseks. Pingutusi selle nimel on tehtud aastaid, nüüd kandsid need vilja. LOODUSKAITSES JÄIME TEISEKS

Oleks tahtnud looduskaitselisi piiranguid metsasõbralikumaks teha ja võib-olla kuskil see õnnestuski, olime üsna paljude kaitse-eeskirjade tegemise juures ja püüdsime metsandusmõtet sinna sisse panna. Kuna mul oli selles valdkonnas kogemusi, püüdsin aktiivsem olla ja juhtida tähelepanu just nendele asjadele, mida võiks teistmoodi korraldada, kui alguses oli plaanitud. Ei taha öelda, et kaotasime, ütleme, et jäime eelmise aasta kevadise linnurahu kampaanias teiseks. Me ei osanud ette näha, et sellise asjaga välja tullakse ja kaebuste peale hakatakse tegevusi piirama. Hinge läks eriti see, et meiega sellest eelnevalt ei räägitud. Varem oli meil seadusandlike ja täidesaatvate organitega hea suhe, kui mingi suur asi oli plaanis, arutasime selle enne läbi. Nüüd jäid kogu sektori jaoks läbirääkimised ära. Ma ei pea õigeks keskkonnainspektsiooni ja keskkonnaameti ühendamist. Varasem keskkonnaamet oli koostööpartner. Pärast liitmist muutus see repressioonidele suunatud organisatsiooniks, mis püüab igal juhul sinu tegevuses mingisugust süüd tuvastada. Metsateatis on nagu kaudselt luba raiuda, aga pärast saad sama ametkonna antud loa realiseerimise eest karistada. Metsaomanikke toetav tegevus on keskkonnaametist kadunud. Metsameeste roll looduskaitse vundamendi ladumise juures oli hästi suur, kõik metskonnad tegelesid nii metsa majandamise kui looduskaitsega. Minustki sai metsamees tänu sellele, et poisikesena jõlkusin isaga looduskaitse seltsis kaasas. Lahemaa rahvuspargi loomine oli metsanduslik ettevõtmine.

ME POLE JU TULNUKAD

Looduskaitse laiemas mõistes on hoolitseda selle eest, et loodus säiliks. Me ei taha, et metsa ehitatakse maju, maantee sinna peale laieneks või karjäär tehtaks, kui see just väga vajalik ei ole. Tahame, et metsapõlved oleksid samas kohas pikema perioodi vältel. Kui mingid liigid või elupaigad on ohus, on tõesti vaja kaitsta. Aga lihtsalt igaks juhuks vaadata, mis metsast saab, kui ta majandamata jääb, ei ole õige lähenemine. Ma ei tea, kuidas on tekkinud arusaamine, et metsi majandades midagi ära rikutakse. Metsamajandamise intensiivsus on viimastel aastatel küll suurem olnud, aga läbi sajandi on ju kogu aeg metsi maha võetud ja uued asemele istutatud. Need metsad, mida me praegu raiume, olid 60–70 aastat tagasi raiesmikud või lihtsalt lagedad alad, need on ju kasvatatud, kasvanud ja hooldatud. Tänu sellele nad ongi sellised, nagu nad on. Ma ei kujuta ette, et elada ainult reservaadi tingimustest oleks tulemuslikum kui see, mis meil praegu on. Ka Erametsaliit on oma tegevusse rohkem looduskaitselist poolt toonud. On vaja aru saada, kuidas looduskaitse peaks toimima ja kas selles, mis me teeme, on vaja muudatusi. Tänapäeva looduskaitse rajaneb keelamisel, koostööd ei ole. Peaks olema vastupidi, orienteeruda tuleks koostööle maaomanikega ja keelata vaid seda, mida nii ei ole võimalik saavutada. Meie ilma looduseta ei saa, loodus meieta saab. Oleme osa loodusest, mitte tulnukad. Oleme kogu aeg selles süsteemis toimetanud. Tarkus, mis me oleme aegade jooksul välja mõelnud ja rakendanud looduskaitse, keskkonnakaitse ja ringmajanduse osas, aitab kaasa sellele, et meie võime siin edasi toimetada.

2014

Erametsaliit teeb seoses Nabala kaitseala asutamisega keskkonnaministrile ettepaneku hakata loodust kaitsma koostöös maaomanikuga ja ökosüsteemiteenuste tellimise põhimõttel. Ettepanekut eiratakse

metsateatisi saab nüüd registreerida veebis

ANDO EELMAA: Mets on kõige imelisem asi, mis loodus on inimkonnale andnud Erametsanduse objektiivsed näitajad lähevad aina paremaks ja koostegutsemine on olnud suhteliselt viljakas, seega usun, et oleme õigel teel. Ei valitsus ega teised institutsioonid ja organisatsioonid kahtle enam selles, et erametsaomanikke esindab poliitilistes protsessides Eesti Erametsaliit. Kahjuks on veel palju neid, kes sõidavad jänest. Hüved, mida Erametsaliit välja võitleb, langevad kõikide erametsaomanike peale, aga koormust kannavad ainult need, kes on liikmed. Hüvede laotamine ei ole iseenesest halb, aga panustamises võiks olla solidaarsust rohkem. Kuidas seda saavutada, et kõik tahaksid panustada ja selle võrra oleksid erametsaomanikud kindlamal positsioonil, see on küsimus, mida me pole siiani suutnud lahendada. Oleme püüdnud mõelda, millised võiksid olla need unikaalsed teenused, mida vaid Erametsaliidu liikmed saaksid, nipet-näpet oleme suutnud leida, aga sellest ei piisa.

• Juhatuse liige alates 2004, esimees 2008– 2012 ja alates 2019 siiani. • Ettevõtja 1993 aastast. Omandireformi saabudes taastas oma suguvõsa talu, kus tegutseb siiani. Oma suguvõsa vähemalt kümnenda põlvkonna esindaja samas kohas. • Praegune talu koondab kaubamärgi Kloostrimetsa all mitu ettevõtet, mis tegutsevad metsamajanduses, mahepõllumajanduses, toidutootmises ja energiatootmises.

Muidugi saan aru, et liikmemaks on ühistu jaoks kulu ja võib-olla isegi mõne meie liikme jaoks ajuti talumatu, mõnigi on oma maksu ajatanud. Ühistud on raskes olukorras, nad peavad olema metsaomaniku jaoks kogu aeg olemas nagu universaalne perearstiteenus, samas nende võimalused tulu teenida on

• Mis teoksil? „Harva, kui mõni päev metsa ei jõua, elan ju kohe metsa kõrval. Isegi mingisuguseid töid õnnestub seal vahel teha. Seda võiks muidugi rohkem juhtuda, et terve päeva saaks metsas toimetada. Meil on traditsiooniline põlistalu, kus on ka põllumajandus, päris palju istandusi õuna- ja pirnipuude ning marjapõõsastega. Väikses mahus oma saadusi ka töötleme, teeme näiteks siidrit.”

2015

Erametsaliidu ettepanekul on elektrituruseaduses läbivalt esile tõstetud taastuvenergia arendamise võimalused

arendatakse välja volinike süsteem, et metsaomanikud oleksid laiemalt kaasatud oma esindusorganisatsiooni töösse

LÄBI KATKESTUSAJA TUGEVAMAKS

kasinad. Raiete ja muu majandustegevuse korraldamises on päris kõva konkurents, paljud metsandusettevõtted suudavad pakkuda seda teenust sama hästi või isegi ühistutest paremini. Kõik muud tegevused on reeglina kulude poolel. Riigi tugi metsaomanikele ühistute kaudu peaks olema palju selgemini adresseeritud. Kui riik soovib, et metsaomanikud toimetaksid mingisuguse miinimumstandardi alusel, peaks ka teenused, mille eest riik on valmis maksma, olema selgelt sihitud. Riigil ei ole suurt plaani. Alguses püüti eeskuju võtta Soome ja Rootsi ühistutest, kuid need on üle saja aasta vanad. Soomes on ühistegevus poolkohustuslik, muidu oled üldse mängust väljas. Rootsis on väga tugevad just tulundusühistud. Rootsi metsaomanikel on näiteks Södrale kuuluvad paberi- ja tselluloosivabrikud ning saeveskid. Paljud sealsed metsaomanikud elavad rohkem töötleva tööstuse osakutest kui puidutulust. Neile järele me enam ei jõua. Katkestusaja ühiskonnas pärast Nõukogude okupatsiooni, kui me puruvaestena üldse metsaomanikeks saime, olime võimetud investeerima. Me ei suutnud ühtegi metsamajandi saeveskitki erastada. Luhta läks ka võimalus, mida alguses omandireformi käigus uuriti. Riik omastas sisuliselt suurusjärgus 400 000 hektarit endisi eramaid, mis oleks võinud olla ühistute metsad. Sellest räägiti, aga sellega ei jõutud kuhugi, kuid see oleks võib-olla tõesti midagi muutnud. Kõigele vaatamata on Erametsaliidu liikmeskond praegu suurem kui kunagi varem. Ühistuid on ka rohkem olnud, aga ühistute liikmeskond on kasvanud ja nende omandis on rohkem Eesti maad kui kunagi varem. Loomulikult on suured metsaomanikud vedurid, nemad panustavad. Aga nad veavad väiksed kaasa. Ei paista, et suured püüaksid väikestele oma tahet peale suruda, pigem

saavad suurte algatustest kasu väiksedki. Põhimõte, et võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrseid ebavõrdselt, peab kehtima ka metsanduses. See tähendab kõiki metsaomanikke tuleb metsaomanikena kohelda võrselt, kuid nende erinevused (suurus, omandivorm, asukoht, panus ühistegevusse) vajavad mõnikord eristamist. Erametsaomanikkond ühest küljest konsolideerub suurte firmade näol, teisest küljest killustub, sest kinnistuid jagatakse jätkuvalt pärijate vahel. Üle 100 000 metsaomaniku on nagu omaette ökosüsteem, igaühe peas on mingid plaanid, kõik talitavad omamoodi. Üks on nagu tõeline kährik ja raiub oma kinnistu lagedaks, teine ei tee üldse midagi ja enamik toimetab seal vahepeal.

2015

Keskühistu Eramets loob kaubamärgi Metsaühistu

ELi maaelutoetustele kehtestatakse tulumaks

KUI RIIK SOOVIB, ET METSAOMANIKUD TOIMETAKSID MINGISUGUSE MIINIMUMSTANDARDI ALUSEL, PEAKS KA TEENUSED, MILLE EEST RIIK ON VALMIS MAKSMA, OLEMA SELGELT SIHITUD. Kokkuvõttes ei saa erametsaga mitte midagi halba juhtuda. Me ei istuta ühte puuliiki, meil ei ole ühesugused metsamajandusvõtted, me hoiame loodust erinevalt ehk loome mitmekesisust kogu aeg juurde. Kui riik ütleks metsaomanikele, et tehke, mis tahate, ei juhtuks samuti midagi. Kui aga näiteks riigimetsa omaniku esindajad ehk poliitikud teevad rumalaid otsuseid, siis tehakse miljonil hektaril seda rumalust ühtemoodi. Kui vaadata tagasi, on Erametsaliit tervikuna praegu tugevam kui kunagi varem. Üha enam algatame teemasid ja jõuame nendega lõpuni välja. Mõni asi võtab muidugi tohutult palju aega ja vahepeal jääb miski soiku, aga päris palju on saavutatud, nagu näiteks tulumaksusoodustus füüsilisest isikust metsa-

omanikele, mille eest võitlesime kümme aastat. Kõik tulemused ei ole käegakatsutavad, sageli on võit mingi halva asja ärahoidmine. KÄES ON PUUAEG

Saavutus, mille vilju me veel ei näe, on Loodushoiu Fondi asutamine, minu usku mööda viib see ühel päeval loodushoiu paradigma muutuseni Eestis. Natuke jäime sellega hiljaks, aga parem hilja kui mitte kunagi. Kindlasti ei ole fondil poliitilist ambitsiooni, eesmärk on teha oma asja, seda, mida peame õigeks. Küll siis tulevad kaasa nii riik kui maaomanikud. Me ei taha kellelegi vastanduda, kuigi teeme mõnda asja teistmoodi. Paljude praeguste keskkonnaorganisatsioonide jaoks ongi keskkonnakaitse nende sissetulek. Vaevalt see teadlik otsus on, aga alateadlikult tähendab see, et keskkonnaseisund ei peakski paremaks minema, sest siis saab ju leib otsa. Keskkonnaministeeriumi mõnes allasutuses on demokraatiapuudus, mingid osad on võtnud endale rohkem volitusi, kui seadus ette näeb. Ajalooliselt on välja kujunenud, et looduskaitsel on justkui vägi ja õigus iseeneses, ta ei pea end tõestama ega tõendama. Kui on looduskaitselised eesmärgid, peab kõik muu taanduma. Eesti on nii tibatilluke, ma ei kujuta ette, et keskkonnaministeerium perspektiivis üldse alles jääb. Palju suuremates riikides on kogu keskkond, maaelu, toiduainetööstus ja muud sellised sektorid kõik ühes ministeeriumis. Loodushoiu Fondi missioon on siis täidetud, kui fondil ei ole enam tegevust. Seda muidugi ei juhtu. Kliima soojenemine on kindlasti mingil määral inimesest mõjutatud ja muud tsüklid mõjutavad ka. Kui tõsine kliima soojenemise etapp oleks sattunud näiteks varaindustriaalsesse uusaega, poleks inimkonnal mitte mingisugust võimekust sellega toime tulla. Oleks tõsine oht, et oleksime kõikide nende viiruste ja muude kliimamuutuste tagajärgede tõttu välja surnud. Tänapäeval on

kindlasti meil see võimekus. Fondi põhilise teesi järgi ei ole me siin selleks, et inimest ja loodust lahutada, betoonmüüri taga loodust kaitsta, vaid peame leidma viise, kuidas inimene ja loodus saavad koos edukalt eksisteerida. Just sellepärast fondil töö ei lõpe, uusi lahendusi tuleb kogu aeg välja mõelda. Maailm muutub nii pööraselt ja ma isegi ei välistaks stsenaariumi, et 30 aasta pärast ei ole Erametsaliitu olemas, viis robotit teevad selle töö ära. See ei ole minu jaoks ideaalmaailm, aga annan endale aru, et midagi sellistki võib juhtuda. Ega 30 aastat tagasi olnud ka võimalik ette kujutada, mis praegu on. Mets on kindlasti. Kui metsa ei ole, pole ka inimkonda. Mets on kõige imelisem asi, mille loodus on inimkonnale andnud. Kui puid ei oleks, siis tuleks nad välja mõelda. Fotosünteesiga moodustub selline valmismaterjal, mis on tugev, töödeldav, temast saab teha kõike. Kui me õpime puiduga kõiki naftaajastu tooteid asendama, siis usun, et saame seda nimetada puuajaks. Ja puupõllud tulevad Eestisse kindlasti, sest puitu on vaja aina rohkem. Kuigi troopilistel aladel kasvab puu oluliselt kiiremini, on seal ökoloogilised kuumkohad, kus on palju mitmekesisust ning inimesigi on seal üsna tihedalt. Seega troopikat ei saa panna puupõldude alla. Me peame õppima palju rohkem ja kiiremini puitu kasvatama.

2015

inventeerimis- ja metsamajandamiskavade toetust saab nüüd vaid metsaühistu kaudu

nii looduskaitsepiirangute hüvitised kui tehnovõrkude talumistasud on vaatamata Erametsaliidu aastatepikkusele tööle endiselt ebapiisavad

JAANUS AUN: Kui visalt asja ajada, siis võibki lõpuks läbi minna Alati saaks paremini, aga arvan, et erametsanduse üldine suund on õige. Meil on olnud suhteliselt suur metsade majandamise vabadus. 1998. aasta metsaseadus oli väga liberaalne, vahepeal on tehtud veel liberaalsemaks. Pärast on kruvisid jälle kinni keeratud. Metsakasvatustööde mahu kasv erametsades on märkimisväärne, võrreldes kahekümne aasta taguse ajaga, mil tehtigi vähe, sest just olid maad tagasi saadud, oldi vaesed ja omanike ringis oli neid, kes ennast pikas perspektiivis omanikuna ei näinud. Nüüd on enamik metsaomanikke sellised, kes näevad, et nemad ongi selle maa peremehed, ja hoolimist on päris palju juurde tulnud.

• 2000 valiti Erametsaliidu juhatusse.

METSAÜHISTUTE VÕRGUSTIK ARENEB

• 2002–2006 juhatuse esimees.

Algusest peale oli põhikirjas, et ühtne üleeestiline erametsaomanike organisatsioonide struktuur tuleb üles ehitada. Toona olid muidugi ressursid napid ja Eesti inimeste valmisolek hakata majanduslikku koostööd tegema peaaegu olematu. Liit proovis ühistuid nõu ja innustamisega järje peale saada. Ent vahendid hakkasid pärast seda tulema, kui riik sai jõukamaks ja mõistis, et väikeste omandite koos haldamisest võiks kogu ühiskonnale abi olla, nagu ka tarkuse viimisest metsaomanikele nende endi organisatsioonide kaudu. See on Eestis käima läinud, siis oli riigi sihtasutus Erametsakeskus

• Praegune Erametsaliidu tegevjuht.

2015 puidutööstus investeerib võimsalt tootmiste laiendamisse

2015–2016

• Enne seda juhtis 13 aastat Erametsakeskust. • Mis teoksil? „Talvisel ajal jõuan umbes iga kahe nädala tagant oma metsa – teen sanitaarraie korras küttepuud, mõned palgid, millest lauda saagida jms. Viimati suri traktori kütusesüsteem ära. Ei ole romantiline, paras jamamine on see metsatöö, mässa seal päev läbi saega ja Vene päritolu vana traktoriga. Kevadisel ajal on muidugi istutamist koos perega. Mõnest sügisesest ühisjahist katsun osa võtta. Ülejäänu on niisama metsas uitamine.”

juhatuse esimees on Ants Erik

vedaja ning on ka nüüd, aga eks liit ja ühistudki pea selle teemaga tegelema. Mida rohkem meid on ühel häälel rääkimas, seda tugevamalt hääl kõlab. Erametsaliit peab tegutsema selle nimel, et meie koostöövõrgustik muutuks tugevamaks ja meil oleks rohkem liikmeid. Kui erametsakeskus keskkonnainvesteeringute keskusega liidetakse, oleme valmis riigile partneriks olema. Metsaühistuid ilma abita jätta ei oleks mõistlik. Organisatsiooni sees on mingite teemade osas suurtel ja väikestel metsaomanikel erinevad visioonid, aga siduv väärtus on üldpõhimõte, et omandiõigust peab austama, eraomanikku usaldama ja laskma tal oma metsas ise tegutseda. Ma arvan, et see on väärtus, mis sobib nii suurtele kui väikestele. Ühel CEPF-i (Euroopa Metsaomanike Konföderatsioon) konverentsil ütles selle toonane juht Morten Thoroe: arvestage sellega, et erametsandus on kogu ühiskonnas nišiteema, tõenäoliselt on Tallinna populaarseimal jalgpalliklubil rohkem toetajaid, kui on erametsaliidul liikmeid. Ta ei teadnud, et Taaniga võrreldes pole jalgpall Eestis nii populaarne, kuid siiski oli see hea näide selle kohta, et enamikku inimestest ühiskonnas kõnetavad teised teemad. Seetõttu tuleb meil oma sisemised erimeelsused ära siluda ja nii palju ühel häälel rääkida, kui võimalik.

damiskulude mahaarvamise õigus. Alguses oli riigi joon, et kui tahad kulusid näidata, võta end ettevõtjaks. Ei arvestatud, et kümne hektari omanikul pole mõtet seda teha. Esimene erisus oli põllumajandussaaduste müügile, mis oli 45 000 krooni ulatuses tulumaksuvaba. Umbes viisteist aastat tagasi saavutasime, et kui FIE müüb metsamaterjali, on temalgi seesama maksuvabastus nagu põllumajandustootjatel. Kevadel 2020 otsustas riigikogu 5000-eurose maksuvabastuse anda ka neile, kes pole ettevõtjad. Need läbivad teemad näitavad: kui visalt asja ajada ja kui tekib selle asja läbiminekuks sobiv pakett ning poliitiline tähtede seis on hea, siis võibki lõpuks asi läbi minna. Paljud metsaomanikud on toonitanud, et vot see on üks hea asi, aga see ei ole taevast alla kukkunud, selle nimel tehti väga palju tööd. Eesti maksupoliitika alustalaks on olnud põhimõte, et sektoripõhiseid erisusi ei taheta teha. Seetõttu ongi maksusüsteem lihtne olnud, aga see toob kaasa ebaõigluse. Möönan, erisus toob kaasa bürokraatiat, aga see oli argument ajal, kui tuludeklaratsiooni paberi peal tehti. Tänapäeval on võimalik infosüsteemidega erisuste koormust administratiivsüsteemidelt oluliselt maha võtta.

TEHTUD ON PALJU TÖÖD

Kui ma Erametsaliidu juurde tulin, oli maareform käimas, omanikud alles tekkimas. Kuidas maade tagastamist kiirendada, mis tingimusel ja kellele metsamaid erastada olid siis teemad, mis nüüdseks on laualt maas. Väga pikalt jooksis töölaualt läbi ja nüüd on peaaegu lahendatud maksuküsimus. Kakskümmend aastat tagasi oli füüsilisest isikust metsaomaniku jaoks metsa müük maksustatud tulumaksuga. Kui said tehtud esimesed muudatused tulumaksuseadusesse, tuli uuen-

Paarkümmend aastat tagasi toetuste teemat veel ei olnud. Looduskaitse temaatika esimesed momendid hakkasid ilmnema, aga maaomanike tähelepanu oli natuke mujal ja kaitsealuste maade hulk võrreldes praegusega oli toona oluliselt tagasihoidlikum. Nüüd läheb rohkem auru selle peale, et erametsades majandamisvabadusi liigselt kinni ei pandaks. Päris alguses me ei pööranud jahindusele tähelepanu, kuid aastaks 2002 kerkis juba küsimus, kas maaomaniku positsioon ongi lihtsalt vaadata, kuidas jahimehed su maal

2016

Narva elektrijaamades saab taas küttepuitu põletada

algatatakse metsaseaduse muudatused koos kuusikute raievanuse langetamisega, keskkonnaorganisatsioonid protestivad

KA MAAOMANIKUL ON ÕIGUSED

METSAOMAND 2019 Füüsiliste isikute metsamaa 650 324 ha

Juriidiliste isikute metsamaa 474 975 ha

28%

Riigimetsa Majandamise Keskus 1 072 049 ha

20%

Muu riigimetsamaa 122 087 ha

46%

5% 1%

Reformimata metsamaa 13 140 ha

ERAMETSAOMANIKUD 2019 OMANIKKE

juriidilised isikud

OSAKAAL PINDALAST

5,7% füüsilised isikud

94,3%

füüsilised isikud 58,2%

juriidilised isikud 41,8%

omanikke

keskmine omandi suurus

füüsilised isikud

98 393

6,6 ha

juriidilised isikud

5918

78,6 ha

jahti peavad, või on äkki eramaa omanikulgi mingid õigused. Ando Eelmaa ütles kunagi, et jahindus on meie valdkonna pronkssõdur, juba üheksakümnendatel tulnuks see korda teha. Kui oleksime jahinduslikud õigusaktid võtnud Lääne- ja Põhja-Euroopast üle, olnuks kergem, aga see liigutus jäi tegemata. Inimestest võib aru saada, neil on monopoolne õigus juba pikka aega käes olnud ja ikka tahad seda edasi nautida. RAHA KÄNNU KÜLJES KINNI

Alguses proovisime teha päris ühistut, kus oleks ka majandustegevus. Selles oli omajagu

2015–2016 Erametsaliit esitab justiitsministrile oma ettepanekud tehnovõrkude talumistasude kompenseerimiseks

sinisilmsust. Kahjuks ei kandnud see mõte toonases ühiskonnas vilja. Üheksakümnendatel oli levinud must puidukaubandus, ent ühistu ei saa endale sellist tegevust lubada. Tegutseda majanduskeskkonnas, kus teised müüvad riigimakse maksmata ja sina oled ainukesena aus – no ei jää püsima. Ja nii need tulundusühistud tasahilju hääbusid. Selle sajandi alguses tuli ülevalt initsiatiiv, mis sai kohapeale viidud, et moodustaks mittetulundusühingud. Pärnumaal, Tartumaal ja Hiiumaal näiteks tehti siis metsaseltsid. See oli võimalus saada mõni aeg tagasi kolhoosikorrast tulnud inimesed koostööd harjutama ning metsa asjades koos targemaks saama.

2016–2019 juhatuse esimees on Mikk Link

Aeg läks edasi ja tasapisi sai selgeks, et metsaühistute tegevus ei ole jätkusuutlik, kui sõltutakse ainult riigi rahast ja näpuotsaga kogutud liikmemaksust. Metsaomanikel kasvasid ootused ühistutele – ma käin küll kord kuus õppepäeval, aga kes need tööd metsas ära teeb? Üha rohkem inimesi oli maalt ära läinud ja nad vajasid usaldusväärset ning mugavat metsatööde organiseerimise teenust. Kolmas oluline aspekt on, et me peame ise suutma oma huvide kaitset rahastada. Enam me igapäevaseks tegevuseks riigilt raha ei saa, üksnes mõneks eriprojektiks, nagu „Kogu pere metsapäev“. Peame olema isemajandavad, et olla sõltumatud. Raha on aga metsas kännu küljes kinni, mis tähendab seda, et metsaühistu pidi hakkama korraldama ka puidu müüki. Erametsakeskus käivitas aastal 2008 projekti, mida KIK finantseeris. Sinna oli haaratud kaheksa Eesti piirkonda, kuhu võeti spetsialistid, kes hakkasid puidu müügiga tegelema. Alguses oli mõte, et ühistud hakkavad korraldama raieõiguste müüki. Eestis olid juba esimesed pääsukesed olemas. Esmalt Rakvere, siis ka Vardi metsaühistu tegi omal käel oksjoneid. Kõik praegused oksjonikeskkonnad on hiljem tekkinud. KOOSTÖÖD ON VAJA LIHVIDA

Ühistut eristab teistest metsaturul olijatest see, et me ei jäta metsaomanikku üksi. Kui on näiteks probleem ostjaga, on ühistu esindaja metsaomaniku poolel. Metsaelu läheb pärast raiet edasi, tuleb istutada, hooldada, ja ühistu aitab kõike seda teha. Siis tuli majanduskriis meile appi. Mäletan toona seda projekti, kuna olin ettevõtmise käivitaja. Hakkasin saama kõnesid metsaomanikelt, kes ütlesid: kümme aastat olen suurele saeveskile müünud ja nüüd pandi värav kinni, aga mul on puu metsa all juba pikali, mis ma teen. Pidime leidma lahendusi, kuidas metsaühistu saaks aidata omanikel metsamaterjali turustada.

Nii sai Viru-Lemmu metsaselts esimesena 200-tihumeetrise tarnelepingu Kundasse haavapuidu müümiseks ja Võrumaa Metsaomanike Liit sai pisikese lepingu Toftani saeveskisse männipuidu viimiseks. Et igaüks teeb oma piirkonnas neid lepinguid, ei ole mõistlik. Panime mahud üle Eesti kokku ja oleme turul tugevamad – nii sai loodud Keskühistu Eramets. Töö metsaomanikuga teeb kohalik ühistu, aga lepingud ja arvepidamine on keskühistu tasandil. Eesti inimesed ei mahu tihti ühte paati ja arvamusi, kui palju suuremate metsafirmade puitu võiks juures olla, oli igasuguseid. Nii sündis eraldi Puidumüügikeskus, mis müüb suuromanike puitu, aga väiksed saavad ka sama turustustoru kaudu müüa. Puidumüügikeskuse müügimahud on tunduvalt suuremad kui keskühistul. Samas võttis keskühistu mõni aasta hiljem ette metsataimede ostu, impordi ja metsaomanikele jagamise, mis on väga tänuväärne tegevus. Minu arust peaks need kaks organisatsiooni kokku panema. Arvestades, kui nišiteema erametsandus on, peaksime mahtuma ühte organisatsiooni. Minu meelest peaksid kõik ühistud olema Keskühistu Eramets hallatava Metsaühistu kaubamärgi all, mis on kvaliteedi tunnus. Loomulikult siis, kui teenuste kvaliteet vastab nõuetele. Et metsaomanikul oleks teadmine: kui tal on metsamured, on esimene samm minna metsaühistusse. Kõik metsaühistud peaksid kuuluma ka huvide kaitse organisatsiooni ehk Eesti Erametsaliitu. Omavahelise koostöö edenemise osas on küll ja veel teha. LOODUSKAITSE LEPINGUPÕHISEKS

Tuleb tunnistada, et looduskaitse piirangute teemaga tegelemine võtab nüüd enamiku ajast. Põhjus on inimese kaugenemine loodusressursside kasutamisest ja arusaama ahenemine sellest, kust leib lauale tuleb. Elu on heaks läinud, kuid ei mõisteta selle hea elu põhjusi.

2017

hakatakse esmakordselt maksma Natura erametsa hüvitisega võrdset kompensatsiooni erametsaomanikele, kelle väljaspool Natura alasid paiknevatel maadel on sihtkaitsevöönd

varasemast metsamajandajate kokkutulekust kasvab välja üleriigiline erametsandust tutvustav kogu pere metsapäev

ERAMETSAOMAND 2019 104 311 erametsaomanikku 1 114 695 ha metsamaad Keskmine erametsaomandi suurus Eestis 10,7 ha NAISED JA MEHED 2019 füüsilistest isikutest metsaomanikke

osakaal

keskmine pindala

naised

44 935

45,7%

5,4 ha

mehed

53 356

54,3%

7,6 ha

METSAOMANIKE ELUKOHT 2019 maal

omanikke

pindala

42 959

339 305 ha

28 541

linnas alevis 8315 välismaal

191 168 ha 58 595 ha 12 730 ha

2389

Nagu siin kõrvaltoast Henrik Välja on öelnud: lageraielank on üks väheseid inimese keskkonna jalajälje märke, mida Eestis on näha. Seda, et kuskil Aasias on kaevanduste pärast suured maa-alad rikutud, aktsepteerime, sest need on silma alt ära. Ma arvan, et seetõttu ongi metsade majandamise mõistmist väheks jäänud. Selline kaitseinstrument nagu vääriselupaigad on mulle väga meeldinud. Seal on leping maaomaniku ja riigi vahel, mida on kasutatud juba kakskümmend aastat. Miks me muudes looduskaitselistes küsimustes seda ei suuda? Maaomanik tuleb panna huvituma loodusväärtuste hoidmisest, ta peab olema kaasatud

ja motiveeritud, mitte nii, et paneme piirangud peale ja maaomanik üksi kandku seda ühiskonna hüve. Tulemusena saame parema looduskaitse. Riigi nägemus on olnud niisugune: väärtus – kaitse peale ja kõik. Natura kompensatsioon on sama, mis aastal 2007 paika pandi. Rahastus on peamiselt ette nähtud ühtsest põllumajanduspoliitikast maaeluministeeriumi kaudu ja no ei tule seda lisaraha, sest see ei ole nende valdkond. Arvan, et eriti pärast Euroopa Liiduga ühinemist metsaomanikud pigem võidaksid, kui metsandus oleks maaeluministeeriumi osa. Kui metsandus oleks maaeluministeeriumi all, muutuks ministeerium

2017

2018–2021

tehnovõrkude talumistasud muutuvad pisut õiglasemaks

tegevjuht on Andres Talijärv

metsanduse hea käekäigu eest vastutavaks ja maa ära müüa, siis miks on nii: kui riik müüb tal ei oleks soovi, et metsandus sellest Euroopa maid maa-ameti kaudu oksjonil, tehakse seda Liidu ühise põllumajanduspoliitika rahakatlast turuhinna järgi, aga kui riik ostab omaniku võimalikult vähe saaks, sealhulgas loodushoiu käest, tekib hind imeliku metoodika põhjal, mis kompensatsioonide osas. omanikule turuhinda ei anna. See on vale. Miks meil ei võiks olla eralooduskaitsealad Jahipiirkondade kasutusload hakkavad lõppeja metsaomanikud ise nende haldajad? See võib ma ja algab nende pikendamine järgmiseks kümtähendada mingite praegu administratsioonile neks aastaks. Ajame väga intensiivselt seda asja, minevate ressursside suunamist hoopis eramaa et jahipidamine käiks maaomaniku ja jahimeeste omanikele. Kohalik metsaühistu võiks korralvahelise lepingu alusel. dada vajalikke looduskaitsetöid, teavitust ja Oleme teinud ettepaneku, et neid maid, mida alade seiret. põllumajandus ei kasuta, võiks ühiskonna puiduLoodushoiu Fond saigi selleks tehtud, et vajadust ja süsiniku sidumise eesmärke arvestaerainitsiatiivil baseeruvat loodushoidu edenda- des käsitelda seadusandluses istandusena, kus da. Sellised riigi ja maaomanike kokkulepetel on võimalik majandada kiiremini, kui metsaseabaseeruvad süsteemid on mujal olemas, eriti dus ette näeb. Ameerika Ühendriikides. Ka Euroopa on selles Euroopa Liidu tasandil puutume kokku rohesuunas edasi liikunud. Näiteks soomlaste leppe temaatikaga. Tuleb tunnistada, et seal on Metso programm on niisugune asi, kust võiks natuke keeruline end järje peal hoida, näiteks Fit üht-teist üle võtta. for 55 dokumentatsioon on 4000 lehekülge. ÕnMe ei ole ju kirvemehed, kes tahavad kõik neks meil on Euroopa Liidus väga hea esindusorsiledaks raiuda. Saame loomulikult loodusväär- ganisatsioon CEPF, aga ikkagi proovime sinna ka tustest aru, aga ühiskond peab siin omanikule ise sisendit anda. appi tulema. Tuleb maade korraline hindamine, siin on vaja Õiguskantslergi on öelnud, et intensiivse seada piire, kui palju metsamaa puhul maakeelamisega jääb omandist ainult kest järele. maksu tõsta võib. Riik väidab, et on tekkinud Riiklikud institutsioonid püüavad leida viise, et maamaksu võlg, sest kakskümmend aastat pole öelda: need pole väga intensiivsed omandipiimaad hinnatud. Metsaomanik pole süüdi, et riik rangud, mida omanik peab taluma, ja mingit ei ole korralist hindamist teinud. makset ei saa teha. Raierahu küsimuses me ei ole selle poolt, et panna metsad kinni, kuid meie soovitus on PRAEGU TEOKSIL kevadel pigem hoiduda raietöödest. Kui tõesti on Igal kohtumisel poliitikute ja tippametnikega vaja, on meil metsaomanikele soovituste pakett, räägime kolmest asjast loodushoiupaketis. kuidas linde vähem häirida. Esiteks, hüvitiste määrad tuleb saada õiglaseks, Talved on pehmed, neid metsatükke, kus talneed on ajale jalgu jäänud. vel raiuda ei saa, on küll ja veel, võib-olla kevade Teiseks, maadevahetus tuleb taastada. Keegi hilisem periood ongi kõige kuivem aeg, kui seal ei taha teha äri nagu vanasti, aga kui inimene toimetada. Metsamasinad on talvel riigimetsas tahab selles piirkonnas elada ja metsa edasi tööl ja väikeomanikul oma pisikese tüki ja kehvemajandada, tuleb talle leida samaväärne riigi- ma metsaga on väga raske löögile pääseda, nii et mets selle omavalitsuse piires. Ei pea rääkima vahel ongi kevadsuvine periood ainuke aeg, kus ainult mingitest reservmaadest, riigimets on ta majandada saab. olemas ja leiame sealt tükid asemele. Kolmandaks, kui omanik ikkagi tahab oma

2019

2020

juhatuse esimees on Ando Eelmaa

jõustub tulumaksuseaduse muudatus, mis annab erametsaomanikele 5000 euro suuruse täiendava maksuvabastuse raieõiguse ja metsamaterjali müügilt

2019 riigikogu liikmed moodustavad metsanduse toetusrühma

MAK 2021–2030 Eesti Erametsaliidu ootused metsanduse arengukavale:  Metsaomanike tegutsemisvabadus olemasolevaid reegleid järgides  Piirangute kompenseerimine  Motiveeriv maksusüsteem  Metsade vanuselise jaotuse ühtlustamine  Metsauuendamise, metsahooldustööde ning infrastruktuuri arendamise toetamine  Metsandusalane teavitustegevus  Ökosüsteemsete teenuste hinnastamine  Ühistulise tegevuse toetamine

2021

juhatuse esimeheks valitakse tagasi Ando Eelmaa

esmakordselt hakatakse Eestis maksma toetust väljaspool Natura ala asuvatel eramaadel looduskaitseliste piirangute hüvitamiseks

2021 tegevjuhina alustab Jaanus Aun

VANA MÕTET, MIS VÕIKSID METSANDUSSE UUE HINGAMISE TUUA Kui laps on saanud kolmekümneseks, on vanemal paras aeg vaadata, mis välja tuli: kas on põhjust tulemuse üle uhkust tunda või kriibib hinge mõni tegematajätmine, mis nüüd järeltulija eluteele takistusi seab. Kolmekümneaastane on ka Eesti Erametsaliit, ja mitte ainult – seda on kogu taasiseseisvunud Eesti metsandus. Erametsandus on selle oluline osa, mis eristabki omariikluse aega sellele eelnenud okupatsiooniaastatest. Kuidas liit siis seda lapsukest kasvatanud on? Paistab, et üldjoontes võib rahule jääda: ta seisab jalul, saab endaga hakkama ja on saanud palju targemaks. Muidugi on kohti, kus noor võiks veelgi võimsamalt esineda, aga siinkohal saame süü veeretada puuduvate vanavanemate kaela. Omaaegne mõõduvõtmine Soome ja Rootsi erametsanduse kogemustega sundis meid tunnistama, et nende palju pikema traditsiooniga põlvkondadeülese ühistegevuseni on meil pikk maa areneda. Kuid ei maksa muretseda, palju aastaid on ju veel ees, jõuavad meie erametsaomanikudki üle saada esimese põlve lastehaigustest ja oma musklit kasvatada. Tugevamaks ja targemaks saada on hädasti vaja, sest erametsaomanikel tuleb koos teiste primaarsektori esindajatega end tõestada mureneva globaalse majanduse, virtuaalsete väärtuste eelistamise ning laieneva keskkonna- ja kliimaärevuse mõjutatud ühiskonnas. Siia raamatusse koondunud mälestusi ja unistusi lugedes näeme, et on olnud nii arenguid kui taandarenguid. Ja on olnud asju, mis ehk teenimatult unustusse on vajunud, millelt tasuks tolm maha kloppida ja vaadata,

kas pole äkki õige aeg neile uuesti eluõigust nõutama asuda. MAADEVAHETUS

Üks selliseid asju on maadevahetus. Oli aeg, kus looduskaitsepiirangutega maad sai ümber vahetada. Kuna süsteem ei olnud lõpuni läbi mõeldud ja leidus neid, kes seda kurjasti kasutasid, maadevahetus lõpetati. Oleme juba pikka aega olukorras, kus metsaomanikele looduskaitsepiiranguid õiglaselt ja kohe ei kompenseerita. Ega kompensatsioon alati aitagi, sest hingelt metsamees tahab metsaga tegelda, mitte programmeerijaks ümber õppida.

KUID EI MAKSA MURETSEDA, PALJU AASTAID ON JU VEEL EES, JÕUAVAD MEIE ERAMETSAOMANIKUDKI ÜLE SAADA ESIMESE PÕLVE LASTEHAIGUSTEST JA OMA MUSKLIT KASVATADA. Nagu ütles üks metsaomanik, kes riigiga aastaid kohut käib: „Ainuke variant on maadevahetus, me teeme siin tööd. Mis teha selle rahaga, mille eest ei saa samaväärset kinnistut osta, ma ei ole sellest huvitatud.” „Maadevahetus tuleb taastada,” ütles selle raamatu jaoks Jaanus Aun. „Keegi ei taha teha äri nagu vanasti, aga kui inimene tahab selles piirkonnas elada ja metsa majandada, tuleb talle leida samaväärne riigimets selle omavalitsuse piires.” „Rail Balticu puhul toimub maade ümbervahetamine,” selgitas Ants Erik. „Ei pea raha

andma, võib anda teise tüki, millel on sama väärtus. Looduskaitsepiirangute puhul poetakse selle taha, et metsa on raske hinnata. Aga Rail Balticu trassil millegipärast saab?” Ants Varblane näeb maadevahetuses veelgi innovatiivsemat võimalust. „Suuremate metsaomanike maatükid on eri kohtades laiali. Sellist lapitekki on väga raske efektiivselt majandada. Peaksime leidma võimaluse, kuidas tekitada kompaktseid metsa majandamise ruumilisi üksusi.” Varblase arvates võiks selle ära teha mõni idufirma, aga ka riigi huvides oleks luua platvorm, kus saaks hakata maid vahetama. „Arvuti on võimeline väga palju komponente kokku panema, peale metsa esmaste andmete kauguse teest, sadamast jne – nii saadakse maatüki väärtus. Edasi on vaja ainult kaks omanikku kokku viia, et nad teeksid omavahel vahetuse.” KOGUKONNAMETSAD

Riigimetsades laienev asulalähedaste metsade (KAH-alade) kaasava majandamise praktika kipub mõjutama ka erametsaomanikke. Nii mõneski asulas on elanikud pahandanud raiete pärast ja keskkonnaorganisatsioonide abiga on isegi kohtuni mindud. „Kes käib metsas koera pissitamas, kes tahab tuulevarju, kes ilusat vaadet,” kirjeldas olukorda Ants Erik. „Maaomanik on tegelikult pakkunud kogukonnale tasuta ökosüsteemiteenuseid, miks ta peab seda jätkama? See on omavalitsuste tegemata töö. Kui neid probleeme ei lahendata, on omandi püsimajäämisega tõsine mure. Kas tahetakse, et kogu maa kuuluks ettevõtetele, kes jaksavad kohut käia?” „Kogukonnametsade poliitikasse mul erilist usku ei ole,” tähendas Guido Ploompuu. „See on nagu omaaegne kolhoosi mets. Kui on 20 omanikku ja igaühel iga puu kohta eriarvamus, siis ma ei usu, et sealt midagi head välja tuleb.” Jaak Herodesel on aga välja pakkuda just niisugune praktiline lahendus. „Idee tuli omal ajal Toomas Lemmingult, nüüd on teisedki hakanud rääkima kogukonnametsadest. Asulates on metsatükid, mille riik kuulutanud enda omaks, käib raiumas ja teeb, mis tahab. Need peaksid olema kogukonnametsad, kus kogukonnaliikmetel on omandiõigused.

Kaasomand, kus kõik saavad kaasa rääkida. Kas või selleks, et inimestel oleks rohkem ühistegevust, oleksid kogukonnametsad väga hea idee.”

ASULATES ON METSATÜKID, MILLE RIIK KUULUTANUD ENDA OMAKS, KÄIB RAIUMAS JA TEEB, MIS TAHAB. NEED PEAKSID OLEMA KOGUKONNAMETSAD, KUS KOGUKONNALIIKMETEL ON OMANDIÕIGUSED. Skeptikud võiksid nüüd öelda, et vaevalt nii lihtsalt üksmeel leitakse. Herodes meenutab esimest Eesti aega, kui ühistegevus oli väga levinud. „Iga talunik oli mitme ühistu liige: piimaühistu, lihaühistu, metsaühistu, kirik, vabatahtlik tuletõrje jne.” „Igal pool on keegi, kes ei ole mitte millegagi nõus,” selgitas ta muigamisi. „Metsaga on ju lihtne: kui ei saa kokkuleppele, ei saagi midagi teha. Keegi ei saa raiuda ainsatki puud, kui kõik ei ole nõus.” Tõepoolest, miks mitte. Riigimetsa majandajad kulutavad iga uuenduse eest võideldes ja erametsaomanikud aktivistidega kohut käies närve, selle asemel võiks ju esialgu kas või katseks anda mõni asulamets kogukonna kätte. Ise neid näiteks ühistute abiga majandades laheneksid konfliktid, tugevneks kogukonnatunne ja edeneks ka metsanduslik rahvaharidus, millest käimas olevas teravas debatis hädasti puudu on. METSANDUS MAAELUMINISTEERIUMI ALLA

Kalle Põld meenutas, et keskkonnaministeeriumi ja tollase põllumajandusministeeriumi vahelise kemplemise juured on nõukogude ajas. „Nägin juba tollal põllumajandusministeeriumi asemel maaeluministeeriumi, aga keskkonnaministeerium ei tahtnud tollal metsandust kuidagi ära anda. Peaks olema nii, et üks maja seisab puhtalt metsanduse, teine keskkonna eest ja kui tekib konflikt, lahendatakse see valitsuse tasandil poliitilise otsusega. Peale metsanduse tuleb ka maaamet ja kalandus keskkonnaministeeriumist ära viia.”

Ando Eelmaal on vähe usku sellesse, et maaeluministeerium hakkaks siis kohe metsanduse eest seisma. „Eriti kui jutt on rahast, visatakse see eemale,” leiab ta. „Praegu ei saa me üldiselt ministeeriumidest midagi. Pigem meid tõrjutakse, nagu oleks mingi tõbi küljes.” Eelmaa näeb, et tibatillukeses Eestis on liiga palju ministeeriume. „Palju suuremates riikides on kogu keskkond, maaelu ja toiduainetööstus ühes ministeeriumis.” „Põhjamaades on metsandus põllumeestega koos, sest enamik maaomanikke on nii metsa kui põllu omanikud,” kirjeldab Ants Varblane. „Metsandus on ikkagi maamajandus. Kunagine keskkonnaminister Villu Reiljan hoidis metsamehi ja tegeles sellega, aga nüüd oleme aastaid näinud ministreid, keda metsasektor õpetamas käib. Minister saab justkui selgeks, mis see mets on, ja siis tuleb uus minister. Kas sellel on enam mõtet?” Ka Jaanus Aun usub, et kui metsandus oleks maaeluministeeriumi osa, muutuks maaeluministeerium metsanduse hea käekäigu eest vastutavaks. „Oleme järjepanu näinud, kuidas seistakse selle eest, et näiteks Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika suurest rahakatlast metsandus võimalikult vähe saaks, sealhulgas loodushoiu kompensatsioonide osas.” Jaak Herodese jaoks on kõik selge. „Keskkonnaministeeriumis peaks olema keskkonnakaitselised küsimused, mitte majandusküsimused. Muidugi peaks metsandus maaeluministeeriumi all olema, see oleks loogiline.” VÄSINUD VAIDLEMAST

Metsalehe esimene ja kauaaegne toimetaja ning Erametsaliidu eelmise juubeliraamatu koostaja Viio Aitsam meenutab erametsanduse algusaegu nii: „Sajandivahetus oli aeg, mil metsanduseski käis alles kohanemine, miski polnud „valmis”. Erametsaomanik oli Eestis veel suhteliselt uus nähtus ja maareform alles kestis. Kogu nõukogude aja tegutsesid metsanduses enamasti profid, kellel samades koolides käinutena tugev tsunftivaim – hoiti kokku ja oldi uhked oma eestimeelse ametkonna üle. Pärast Eesti taasiseseisvumist tekkinud

erametsandus tõi valdkonda hulgaliselt muude alade inimesi, kellest osal polnud metsandusest õrna aimugi. Seegi oli, mis killustatust soodustas, aga erametsapoolel ka järjest suuremat mitmekesisust tekitas. [...] tollal olid kõik ülesehitustööga hõivatud, tegutsesid n-ö arengu nimel ja vaidlemine ei olnud eesmärk omaette. Nüüdsest ajast jääb mulje, et ülesehitus, millegi edendamine on jäänud avalikus pildis tähtsusetult tagaplaanile. Kuna vaidlus üksi miskit ei edenda, on see kohati hakanud saavutatut lagundama.” (Maaleht, 08.05.2022) Loodan väga, et need lõputud vaidlused ükskord lõpevad, olgu siis mõne ülaltoodud idee kaasabil või mõnel muul moel, ja ühiskonnas jõutakse kokkuleppele, kas ja kuidas on metsandus osa looduskaitsest. Seniks jõudu ja tarkust kõigile erametsaomanikele nii ühistegevuses, uute ja paremate metsapõlvede kasvatamisel kui oma väärtuste eest seismisel!

Mari Kartau, metsandusajakirjanik, selle raamatu koostaja

ISBN 978-9916-4-1273-2

789916

412732