Gurmaan (Oktoober 2024)

Page 1


KÔik on Platzis

Lehe on koostanud Delfi Meedia erilahenduste ja sisuturunduse osakond
Oktoober 2024

NOVEMBER 1–7

Eesti suurim restoranide nÀdal

Tutvu ja reserveeri kohad

tallinnrestaurantweek.ee

SIND OOTAB REKORDARV RESTORANE

Allee restoran ÂME

ANNO, Koduresto & Veininurk

Art Priori

Barbarea

Bertolucci restoran

Bruxx New Belgian

Capitol

Chakra

Chedi

Ciao Ragazzi

City Grill House

Dominic

FARM

FotograïŹ ska

GOBI

Kalaranna Resto

Kolm Sibulat

La Cucina

La Pineta

La Tabla

Le Lac Lee

Literaat

NOA Chef’s Hall

NOHO

NOK NOK

Loft ja Ürdid

Lore Bistroo

MaarjamÀe resto

Mantel ja Korsten

MEAT Resto & Butchery

MEKK Restoran ja Baar

Mimosa

Ocean 11

ODESSA Restoran

Om.house

Orangerie

Osteria Allora

Paju Villa

PÄRIS Pagar ‱ Deli ‱ Resto

Parrot

Peet Ruut

Pegasus

Pika Jala Restoran

Restoran Tchaikovsky

Restoran VÔru

Rudolf

Sakura Resto

Salt

Sardiinid

Scheeli Restoran

Shang Shi

Snoob resto

SPOT restoran

Stenhus

Tasca Portugesa

The Able Butcher

The Nautilus

Goodwin The Steak House

Gourmet Coffee Kadriorg

Hem Koduresto & aed

Horisont Restoran & Baar

HÜGGE Resto

Kagerou Ramenhouse

Mix Restoran

Mon Repos

Mon Repos Peakoka korrus

MOON

MOOS

Morel bistroo

NOA

Avasta ka rohkelt rohemÀrgisega valikuid!

Platz

Pulcinella Itaalia Restoran

Pull

Puri

Radio

Rado

Restoran Flavore

Restoran HOOV

Trofe restoran

Tuljak

UDU Restoran

UMA Restoran

Vana Toomas restoran-bistroo

7 Ürti

38 Restoran

VĂ€ljaandja: Delfi Meedia AS Erilahenduste ja sisuturunduse osakonna juht: Irmeli Karja, irmeli.karja@delfi.ee

Sooja suve lÔpp

Istusin juuli alguses Wachau orus Weingut Nikolaihofi jĂ€rsul viinamarjapĂ”llul ja keerutasin sĂ”rmede vahel tĂŒhjaks rĂŒĂŒbatud veinipokaali. Hommikul oli korralikult sadanud, kuid keskpĂ€evaks temperatuur tĂ”usnud taas 30 soojakraadini: oru pĂ€ikesepoolsed kĂŒnkad aurasid, viinavÀÀtide lehed sahisesid tuules ja sajakonna meetri kaugusel sulises Doonau. Olin Ă€sja „tankinud“ kĂ”hu tĂ€is suurepĂ€rast vasika lihast ĆĄnitslit ja kohalike juustude, sinkide, pasteetide, mooside mekivaagnal leiduvat, mille juurde rĂŒĂŒbanud terve valiku Austria ĂŒhe vanema veinimaja parimaid rĂŒĂŒpeid. Oli tunne, et elu on ilus – suvi oli soe ja elukaaslasega sellel pĂ”llul vedeledes ei tundunud, et maailmas oleks ĂŒhtegi muret.

Septembri keskel seisin endalegi ootamatult pealinna tuiksoonel ehk Tammsaare pargis, pihus tuline kauss Langzu nuudlirooga, ja ĂŒritasin leida Ă”iget kannikaasendit, et pĂ€ike puude vahelt silma ei „tulistaks“. Äsja on Viru ToidutĂ€naval avatud Han’s Street Food, mis pakub ausat Hiina tĂ€navatoitu, kokkadeks puhastverd hiinlased. Nuudel libises Ă”litatult lĂ€bi huulte hammaste

Toimetaja: Reklaam: Kujundaja:

vahele ja peale rĂŒĂŒpamiseks polnud vaja teha muud, kui kallata kausist leent peale. RĂ”kkas nii hing, vaim, keha kui ka sĂŒda ... Soe supp oli sooja ilmaga muidugi raske valik, kuid muud valikut tegelikult ka polnud ... tunde keedetud veiseleem on elunektar.

Selja taha on jÀÀnud hĂ€mmastav suvi, kus pĂ€ikese vĂ”tmiseks sai sĂ€rgi seljast rebida veel kuupĂ€evadel, mis varasematel aastatel oleks tĂ€hendanud kopsupĂ”letiku tĂ”enĂ€osuse hĂŒppelist suurenemist. Naabrimees ĂŒtles, et Ă”unamahla pressimisel nĂ”rgus otsa eest higi ja mahl tuli kiiresti keldrisse kĂŒlma viia, muidu oleks lĂ€inud kÀÀrima kiiremini kui Kimi RĂ€ikkönen Monte Carlos kurve vĂ”tab. Loodan, et kĂ”ik on end tulevaseks rahulikumaks ajaks korrektselt ette valmistanud: söönud suvi lĂ€bi maasikaid ja vaarikaid, oma kasvuhoone tomateid ja kurke, kĂ€inud ohtralt seenel, joonud kodust Ă”unamahla ning teinud sisse hoidiseid.

Ilus ja soe ilm on aga eelduseks, et inimesed on Ă”nnelikumad, rahulikumad, söövad paremini ja liiguvad rohkem ... Usun, et tuleb ÀÀrmiselt rikastav ja energiast pakatav toidusĂŒgis, maitsetalv ning aroomikevad.

Martin Hanson

RESTORAN PLATZ –ideaalne koht oma ĂŒrituse korraldamiseks

Rotermanni kvartalis asuv Platz on ĂŒlihea asukoha ja stiilse sisekujundusega avar restoran, kus on mugav kĂ€ia nii niisama söömas kui ka korraldada suuri grupiĂŒritusi. Restorani juht Kristina Ljadov rÀÀgib lĂ€hemalt, miks just Platz on suurepĂ€rane koht oma peo pidamiseks.

Kristina, milliseid ĂŒritusi on restoranis Platz hea pidada?

Meil saab korraldada ĂŒritusi nii suurematele kui ka vĂ€iksematele seltskondadele – jĂ”ulupidusid, sĂŒnnipĂ€evi, pulmi jne. Meil on kaks saali, nii et pidu on vĂ”imalik pidada terves majas vĂ”i ka ĂŒhes saalis. VĂ€iksemale seltskonnale sobib ka ĂŒks pikk laud. Ühte saali mahub mugavalt umbes 50 inimest, aga me ei pane tegelikult paika ei miinimumi ega maksimumi. NĂ€iteks kui kevadel oli meil veinimessi afterparty, istus laudades 120 inimest ja sees oli neid veel kĂ”vasti rohkem – kĂ”ik mahtusid Ă€ra! Inimestele sobis see olukord ja oli vĂ€ga tore. Oli ruumi isegi tantsida!

Kuidas te ĂŒritustel inimesi paigutate?

Kui on suuremad peod, saab teha nii, et ĂŒhes saalis on istumine ja söömine ning teises saalis bĂ€nd, tants ja baar. On vĂ”imalik nii pikki laudu teha kui ka istuda eraldi vĂ€ikeste seltskondadega, kuidas aga soovitakse. Paljudes restoranides sellist vĂ”imalust ei ole.

RÀÀkige palun natuke ĂŒrituste toitlustusest.

Üritusteks saab tellida nii rikkaliku buffetlaua kui ka Ă  la carte menĂŒĂŒ. Meil on olemas erinevad grupimenĂŒĂŒd ja kaks erinevat buffet-menĂŒĂŒd – ĂŒks on vĂ€iksem ja teine luksuslikum. PĂŒĂŒame muidugi alati inimeste soovidele vastu tulla ja menĂŒĂŒsid vastavalt nende maitsele kohandada. Pakume ka taimetoidu- ja veganvalikut.

Suuremate seltskondade grupimenĂŒĂŒ peame enne ĂŒritust aga kindlasti paika panema, et vajalikus koguses tooraine ikka olemas oleks. Kui tulla vĂ€iksema

seltskonnaga, nĂ€iteks 10 kuni 15 inimest, saab aga oma valiku teha ka Ă  la carte menĂŒĂŒst – kui oma toidusoovidest ka ette teada anda, saab kĂ”ik ka kiiremini valmis.

Kas grupimenĂŒĂŒd koostades saate inimeste soovidele ka siis vastu tulla, kui valitud road ei ole pĂ€ris teie restorani ampluaa?

Ikka! NĂ€iteks kui meil toimus Eurovisioni vaatamine eraĂŒritusena, oli alguses tavaline buffet-laud, aga kesköiseks snĂ€kiks soovisid inimesed friikartuleid viineritega. Mis seal siis ikka! Tegime hinnapakkumise, kliendile sobis ja inimesed saidki kell kaksteist viinereid friikartulite ning ketĆĄupiga ja olid vĂ€ga Ă”nnelikud. Meie kokkadel oli samuti palju lihtsam ja kĂ”ik sai kiiremini tehtud. PĂŒĂŒame alati olla vĂ”imalikult paindlikud.

Kas teie juures korraldatavatel pidudel on ka ajaline piirang vÔi vÔib mÔni eriti glamuurne pidu ka hommikuni kesta?

KĂ”iges saab kokku leppida. Terrassil me vĂ€ga kaua valju muusikat mĂ€ngida kĂŒll ei saa, öörahu tuleb peale, kuid maja seinte vahel ei sega me mitte kedagi. Ületunnid tuleb lihtsalt eelnevalt kokku leppida, et töötajad saaksid sellega arvestada.

Teada on, et Platzis saab alati maitseelamuse. Kuidas iseloomustate teil pakutavate roogade stiili ja suunitlust?

Meil ei ole otseselt seost ĂŒhegi maa rahvusköögiga – menĂŒĂŒ kokkupanemiseks ammutame inspiratsiooni igalt poolt ja muidugi lĂ€htume ka hooajast. Suvel on menĂŒĂŒ suvisem ja kergem, oktoobri teisel poolel tuleb sĂŒgismenĂŒĂŒ, mis on natuke tummisem ning talvisem. Üldiselt on meil Euroopa köök –leiab nii taimetoitu, kala, liha, mereande kui ka gluteeni- ja laktoosivabu roogi.

Meie menĂŒĂŒ koostavad kaks vahetusevanemat-peakokka: Katrin Sergejeva ja Dima Gnezdilov. Veinikaardi eest seisab hea Platzi ĂŒks osanikest Margus Linkgreim. Olen ka ise Eesti Sommeljeede Assotsiatsiooniga seotud ja seda ala Ă”ppinud, nii et osa asjade ĂŒle otsustame ka koos. Meil on ĂŒlikvaliteetsed veinid, mis on ka vĂ€ga hea hinna ning kvaliteedi suhtega.

Milline on hinnatase Platzis?

Kesklinna kohta on meie hinnad igati mĂ”istlikud, kohati ollakse nende ĂŒle lausa ĂŒllatunud. Me ei pĂŒĂŒa oma ampluaas pĂ€ris high end ’i saavutada, vaid olla rahva- ja peresĂ”bralik restoran.

Nii et siia vÔib ka lapsed kaasa vÔtta?

Jah, meil on ka lastemenĂŒĂŒ. Platzis kĂ€ib iga pĂ€ev lastega peresid söömas, meil on olemas nii lastetoolid kui ka vĂ€rvipliiatsid, et neile tegevust pakkuda. MenĂŒĂŒ koostamisel hoolitseme alati selle eest, et seal leiduks kĂ”igile midagi. Kui ka mu enda 15-aastane poeg siia sööma tuleb, saab ta suure portsu. Meie road ongi pigem rikkalikud, aga leidub ka kergemaid toite neile, kes tahavad saledamat joont hoida.

Mis on teie enda lemmiktoit Platzis?

Hetkel on böff, mis nĂŒĂŒd, sĂŒgisel kahjuks menĂŒĂŒst vĂ€lja lĂ€heb. Degusteerisime Ă€sja aga uut menĂŒĂŒd ja sealt maitses mulle vĂ€ga tuunikala tartar – seda on ka mĂ”nusalt suur ports. Ühe pearoana tuleb meile sĂŒgisest menĂŒĂŒsse ka tursk, mis mulle samuti vĂ€ga maitseb.

PĂŒhad on ukse ees. Kui tekib soov tulla teie juurde seltskonnaga jĂ”ulupidu pidama, siis kas kohti ĂŒldse veel on?

Vabu kuupĂ€evi veel on! Ootame teid meie juurde oma ĂŒritust tĂ€histama.

www.platz.ee

Fotod: Kristi Heil

Meie suurepĂ€rane alati kreemjas juust vĂ€rskes pakendis. Briette’i juustud on valmistatud kvaliteetsest pastöriseeritud piimast, mis pĂ€rineb Saksamaalt Baierimaa AllgĂ€u piirkonna karjamaade lehmadelt. Iga Briette’i juusturatas valmib sama traditsioonilise meetodi jĂ€rgi nagu kĂ”ik meie delikatessjuustud ning suletakse seejĂ€rel uuenduslikku kaitsepakendisse, mis tagab, et juust on ostmise ajal kĂ”rgeima vĂ”imaliku kvaliteediga ja tĂ€iuslikult valminud. NĂŒĂŒd on saadaval viis erinevat sorti. Meie tootevalikusse kuuluvad:

KĂ”ik need mahedad suure rasvasisaldusega pehmeks kĂŒpsenud juustud sobivad ideaalselt juustuvaagnatele, lemmikveini kĂ”rvale, sĂ”pradega jagamiseks vĂ”i lihtsalt omaette nautimiseks.

Briette Creamy & Mild Briette Creamy & Blue Briette Creamy & Buttery Red Briette Smoky Briette Dulce de Leche

REGERI ZOO arenguvestlus

PĂ€rast viit aastat eriilmelisi takistusi avas Tartu raekoja platsil ĂŒhes linna vanema –sĂ”du ja teisi keerulisi aegu ĂŒle elanud – maja keldris uus kokteilibaar

Blood Milk Water (Veri Piim Vesi), mis on vĂ”tnud endale „pisikese“ ĂŒlesande: viia kogu tudengilinna kokteilitase uutesse kĂ”rgustesse, meelitades linna nii rahvusvahelist tuntust, kĂ”rgemal tasemel teenindust kui ka uusi maitseid.

Tekst: Martin Hanson

Fotod: Blood Milk Water

Aastaid nii Tartu kui ka kogu Eesti baarinduse tipus toimetanud baarmen Regeri Zoo on aastatega laagerdanud oma stiili ja idee ĂŒheks kontseptsiooniks, mis lĂ€hemal uurimisel on korraga keeruline ning lihtne. Tohutu mĂ”tte ja arendustöö ning filosoofia tulemus on kokteilid, mida on lihtne nautida ja peaaegu vĂ”imatu kritiseerida. Ideed on lĂ€bi sĂ”elutud, maitsed lĂ€bi komponeeritud ja menĂŒĂŒ 18 kokteili hulgast leiab alati selle, mis Ă”htusse, meeleolusse vĂ”i tundeulma sobitub. Arenguvestluseks nimetame oma jutuajamise uue baari tagaalkoovis istet vĂ”ttes seetĂ”ttu, et esimene kohtumine leidis ajakirjaniku ja noore baarmeni vahel aset juba 2017. aastal, kui lendasime koos Miamisse, kus Regeri vĂ”istles Eesti esindajana maailma ĂŒhel glamuursemal kokteilivĂ”istlusel World Class. Just sealt pĂ€rinevad esmased arusaamad mehe talendist joogisegajana, sest maailma parimate miksoloogide seltskonnas ĂŒles astudes jĂ€id poodiumikohad suures plaanis vaid detailide taha. Samas Ă”ppetunnid tollest vĂ”istlusest saadavad baarmeni tĂ€naseni. Siiani on eredalt meeles Regeri loodud popkornikaunistusega karamellistatud vĂ”iga kokteil, mis ajas kogu toa rÔÔmsalt lĂ”hnama ja kĂ”ik, kes kohal viibisid, mĂ”tlesid samal hetkel kinno minekule. See oli huvitav mĂ€ng alateadvusega, ja neid mĂ€lestusi vĂ”ib

tajuda ka nii mÔneski Regeri praeguses kokteilis. Aastad on möödunud, kÀima on tÔmmatud erinevaid baare, kogetud uusi maitseid, kuid mees on siiani ÀÀrmiselt uudishimulik ja soovib pidevalt oma kÀsitööoskusi ning stiili arendada.

Riki Tiki ja longero

Professionaalse stardi sai Regeri kunagisest restorani Meat Market baarist, mis mĂ”ni aasta hiljem tema ja kahe partneri kĂ€e all eraldi baariks arenes. VĂ”ib ĂŒsna kindlalt vĂ€ita, et olin enne saatuslikku Miami lendu just seal Regeri kokteile mekkinud, teadmata, kellega on tegemist. Juba toona oli see Tartu ainus kokteilibaar, kus fookuses olidki kĂ€sitsi valmistatud segud, baarmenide kujutlusvĂ”ime. JĂ€rgnevad aastad toimetas Regeri Tartu erinevates baarides: töötas Kolmes Tillis, lĂ”i Pepe’s resto kokteilimenĂŒĂŒ ja lĂ”puks asutas Riki Tiki nimelise baari Aparaaditehasesse.

„Tartu puhul on veider see, et kohe, kui baar on pisut sĂŒdalinnast ehk raekojaplatsist eemal, ei leia inimesed vĂ€ga sinu ust ĂŒles. Teiseks on tartlased teistsugused selles osas, et kokteile juuakse heal meelel restoranis vĂ”i kuskil, kuhu minnakse sööma, kuid eraldi baari sisse astumine on harv. Seisa vĂ”i pea peal, kuid vaid baari on Tartus keeruline pidada,“ rÀÀgib Regeri, lisades sellele kiirelt, et kui sa ei asu just kohe raekoja kĂ”rval (ehk seal, kus paikneb Blood Milk Water).

Kaheksaks kuuks kolis Regeri ka koroona keskel Tallinna ja asus kuulsa Long Drinki elik longero brĂ€ndisaadikuks, mis oli tervitatav ja nii-öelda paletti puhastav kogemus. Baari vedamine on Regeri sĂ”nul vĂ€ga raske töö ja mingil hetkel sai ka kokteilide segamisest ning uute jookide loomisest kĂ”rini. Kuid ... kĂ”ige selle varjus tiksus juba 2016. aastast ka mĂ”te baarist, mis ongi nĂŒĂŒdseks juba kĂŒmme kuud tartlastele uut kokteilitaset pakkunud.

„Justkui ettemÀÀratult sai suhteliselt korraga lĂ€bi elu Tallinnas, sealne töö ja kooselu ning Tartus liikus baariehitus sellisesse jĂ€rku, et tulingi kogu tĂ€iega tudengilinna tagasi,“ mainib Regeri.

Blood Milk Water

Peene aadressiga – Raekoja Plats 1 –hoone kelder oli vĂ€lja ehitamata, sellel puudus uks tĂ€navale ja see vajas sĂŒgavamaks kaevamist. Viis aastat tegeleti ĂŒmberehituste, arheoloogiliste kaevamiste, arendamise ja kontseptsiooniloomega. Mitmeid kordi pĂŒĂŒti pinda poolikuna mĂŒĂŒa,

Feliciana Ajalooga Itaalia pitsa!

Proovi Dr. Oetkeri uusi suussulavaid juuretise, krĂ”beda pĂ”hja ja kĂŒllusliku tĂ€idisega Feliciana pitsasid!

mÔeldi loobumisele, kuni selgines arusaam, et aega, raha ja tahtmist on juba nii palju konkreetsesse kohta maetud, et muu kui avamine pole variant.

„MĂ”ttetöö, mis nii nime, kontseptsiooni kui ka menĂŒĂŒ peale on kulunud, on olnud meeletu, samas on see olnud ÀÀrmiselt pĂ”nev viis, kuidas kokteilibaari luua. Mul vĂ”ttis ikka aastaid aega, et mĂ”ista, mis on minu töös kĂ”ige olulisem, ja see ei ole kokteil ega ka baarmen. KĂ”ige olulisem on pakkuda oma kĂŒlalisele parimat teenindust ja kĂŒlalislahkust, sest sealt hakkab arenema selle inimese konkreetse Ă”htu elamus, tujutĂ”us ja nauding. Me oleme siin selleks, et pakkuda kĂŒlalistele naudinguid ja ilu, ei midagi vĂ€hem ega rohkem. MĂ€letan, kui enesekindlalt me Meat Marketis tahtsime nĂ€idata, kui vingeid kokteile me teeme: valmistasime mĂ”nda jooki 25 minutit, et saada see perfektseks. Hullumeelne, unustasime oma kĂŒlalise tĂ€ielikult samal ajal Ă€ra, fookuses oli ju vaid mina ja mu kokteil,“ naerab Regeri nĂŒĂŒd. Kokteilibaari nime moodustavad sĂ”nad Blood Milk Water viitavad kolmele eluvedelikule, ilma milleta inimene hakkama ei saa. Nende vedelike jĂ€rgi on raamatuks trĂŒkitud menĂŒĂŒs kokku 18 unikaalset

kokteili. Veri tĂ€histab vereringet, mille vaste baarinduses on kuus baaskokteili, millest kogu muu joogivariatsioon on vĂ€lja kasvanud (nĂ€iteks Martini, Old Fashioned, Sidecar et al.). Loomulikult on Regeri igale kokteilile andnud oma „keerme“. Piim tĂ€histab esimesi maitseid, esimesi kogemusi.

„Milline on esimene kogemus, sellest sĂ”ltub ju, milline on jĂ€rgmine ja nii edasi. Need kuus kokteili piima ei sisalda, kuid neis on „piimaseid“ elemente. Fookus on ikkagi sellel, et kui mĂ”ni neist kokteilidest on jooja esimene kogemus, siis olgu see maailma parim. Vee puhul hĂ€mmastab mind siiani, kuidas ĂŒks ja sama vedelik suudab olla nii mitmes erinevas olekus, kuidas vee saab panna lisanditega erinevalt vĂ€lja paistma. Nende kuue retseptiga ĂŒritangi pakkuda inimestele tekstuurielamusi,“ mainib kokteilivĂ”lur.

Erinevalt paljudest on Blood Milk Wateri menĂŒĂŒraamatus toodud Ă€ra ka kĂ”ikide kokteilide retseptid. Regeri leiab, et peitusemĂ€ng pole pĂ”hjendatud ja vaid see, kui toimivate kokteilide retseptid levivad, viib edasi kogu valdkonda. Ja kui keegi vĂ”tab kopeerida mĂ”nd Regeri kokteili, on see baarmeni meelest kĂ”ige suurem austusavaldus.

„Mis oleks saanud siis, kui esimesed baarmenid poleks andnud vĂ€lja raamatuid oma retseptidega, tĂ€napĂ€eval klassikaks ja rebukokteilideks muutunud jookide valmistusviisidega? Me oleksime palju vĂ€hem arenenud oma valdkonnaga kui praegu,“ mainib Regeri. Aasta lĂ”puosas tuleb trĂŒkist ka jĂ€rgmine ja jĂ€llegi 18 uut kokteili sisaldav kokteilimenĂŒĂŒ, kus sees kĂ”ik jĂ€rgmised uued ideed, mida baarmen on aastate jooksul „kokku korjanud“.

Tartu renessanss

„Meil on tekkinud palju pĂŒsikliente, kellele meeldivad mĂ”ned kindlad kokteilid, aga olgugi et neid menĂŒĂŒs enam olema ei hakka, siis loomulikult valmistame neid heal meelel ka tulevikus. Kuid ma usun, et selline kord aastas toimuv restart on vajalik, et iseennast teravana hoida, et töötajad Ă”piksid uusi kokteile valmistama ja ka kĂŒlalised saaksid mekkida midagi uut,“ mainib Regeri.

Tartuski on toimumas teatav kokteilirenessanss, sest lisaks baari Blood Milk Water avamisele teeb kohe uksed lahti veel ĂŒks vaid kokteilidele keskendunud asutus. Samuti on paljud juba pikalt toimetanud baarid hakanud oma taset tĂ”stma. Regeri aga veel kedagi kiitma ei kiirusta, sest aeg

nĂ€itab, kes kuidas suudab ka vĂ€lja hĂ”igatud taset hoida. Blood Milk Water puhul on aga Regeri sĂ”nul tegemist ikkagi peaaegu ĂŒkssarvikuga, sest sarnast baari pole Tartus siiani olnud ja pole ka hetkel paistmas, et juurde tuleb. TĂ€psemalt tĂ€hendab see seda, et kui Blood Milk Wateri puhul silmab uksest sisse astuja kohe maksimaalselt 50 inimest istuma mahutavat hubast kedribaari, leti taga toimetavaid baarmene ja lustakaid, maitsvaid kokteile, siis töö, mis on toimunud selle kĂ”ige kokku panemiseks, on sada korda pikem, suurem ja sĂŒgavam.

Fookuseks on ĂŒks maitse „KĂŒlalisele ei peagi minu ajutöö, kontseptsiooni ulatus muul moel kui kogemuse, lusti ja kokteilimaitse kaudu vĂ€lja paistma. Kuid ilma selle suure lĂ€bimĂ”tlemise ja tihti ka rĂ€ige ĂŒlemĂ”tlemiseta ei oleks me kogu baarina saabunud sellesse kohta, kus nii enesekindlalt ja rahulikult oma kĂŒlalisi vastu vĂ”tta. LĂ”puks on baaris kĂ€imine puhas rÔÔm, mitte mingi eksistentsiaalne mureteekond. Eskapism ja maitserĂ€nnak ikkagi,“ mainib baarmen.

Arenguvestluste puhul keskendutaksegi sellele, et kuhu on – aasta vĂ”i aastatega –jĂ”utud. Regeri ĂŒtleb, et on oma kĂ€ekirjaga hetkel seal, et keskendub igas kokteilis vaid ĂŒhele maitsele ja sellele, kuidas retseptiga seda maitset vĂ”imendada, laiendada, arendada. „Asja idee pole minimalism, vaid pigem vaatenurk, et joogi komplekssus, kihilisus ja koostisosad jĂ”uaks kĂ”ik ĂŒhte punkti kokku,“ rÀÀgib Regeri oma praegusest huvisfÀÀrist.

Teine oluline fookus on suunatud aga ĆĄeikerist ja klaasist vĂ€ljapoole ning selleks on tema baarimeeskond – peamiselt jĂ€relkasv, mille ĂŒle on Regeri eriti uhke. Blood Milk Wateri baaris töötab kolm noort baarmeni ja barwoman’ it, kellest jĂ€rjepidevuse sĂ€ilimisel on kasvamas vĂ€lja uued Eesti tipud.

„Koolkond pole ehk veel hea sĂ”na, kuid mul on vĂ€ga vedanud, sest need noored, kes minu juures töötavad, on uudishimulikud, arenevad kiiresti ja neil on looduse poolt antud oskus teistele inimestele rÔÔmu pakkuda,“ lisab Regeri.

Kalev KeskĂŒla terroir

Mingis valdkonnas esimesi tegutsejaid mĂ€letatakse isegi ilma selleta, kui suur oli nende panus: veiniajakirjanik Kalev KeskĂŒla polnud kindlasti esimene, kes Eesti ajakirjanduses veinist, heast toidust ja nende puutepunktis tekkivast hedonismist kirjutas, aga kindlasti vĂ”ttis ta sĂŒdameasjaks nii palju kui vĂ”imalik inimestele veinivĂ€rki tutvustada, julgustada pudeleid riiulist haarama ja seltskondlikult tarbima.

Tekst: Martin Hanson Foto: Vallo Kruuser

22. oktoobril oleks Kalev saanud 65-aastaseks, mis on veinimaailmas tervikuna, aga ka veinist kirjutajate puhul kaunis ideaalne iga: tekkinud on kogemusi, kogunenud tutvusi, maitsemeel arenenud, „kartoteek“ kasvanud laiaks ja mĂ”tted, millest kirjutada, klaarunud. Eesti esimese veinikirjutaja auks antakse iga kahe aasta tagant vĂ€lja Kalev KeskĂŒla veiniauhinda, mis pĂŒhitsebki paaril aastal kirja pandud parimaid lugusid – vĂ”iks öelda, et elust ĂŒmber veini.

„Juba ĂŒlikooli ajal mekkisime erinevaid Ida-Euroopa veine. Üritasime neist aru saada ja ajasime neid mööda Tartu vĂ€heseid poode taga. Vein kĂ€is Kalevil ikkagi kokku hea toidu ja mĂ”nusa seltskonnaga, kuidas siis muidu,“ ĂŒtleb Liina KeskĂŒla, kellega Kalev kohtus Tartu riikliku ĂŒlikooli eesti filoloogia esmakursusel. Veinidest kirjutamine oli ÀÀrmiselt loomulik samm, sest korraga said kokku filoloogiaharidus, ajakirjanikuamet, vĂ€ljendusplatsina Eesti Ekspress (kuhu Kalev 1991. aastal juba tööle asus) ja uued meie kanti jĂ”udnud pĂ”nevad veinid, millest midagi arvata. Ning loomulikult armastus veinide vastu. Liina ĂŒtleb, et Kalevi suurim oskus veinidest kirjutamisel oli tema filoloogitaust, mis tĂ€hendas, et sama palju, kui ĂŒhe artikli kirjutamine oli veinitutvustus, oli see ka kirjanduslik ettevĂ”tmine, et teha seda vĂ”imalikult lopsakalt, kaunilt ja lĂ”busalt. Eks see tĂ”mbas ka tĂ€helepanu, sest Kalevi iganĂ€dalasi veinikirjutisi ahmiti

nagu uppumisel Ôhku. Tavaline oli, et selvehallide veiniriiulite ees patseerisid inimesed, ajalehest vÀlja lÔigatud Kalevi artikkel nÀpus.

Raamatud, mis sĂŒnnitasid sommeljeesid

Kalev otsustas minna aga veelgi kaugemale ja pani 2004. aastal kokku esimese eesti keeles kirjutatud veinileksikoni „Veinijuht“, millele kolm aastat hiljem lisandus „Kalev KeskĂŒla uus veinijuht“. Toona Gloria veinikeldris vĂ€gesid juhtinud, praegune restorani Dominic peasommeljee Imre Uussaar oli see, kellele langes sĂŒlle imeline vĂ”imalus Kalevit tema raamatute jaoks vajalike degustatsioonide juures abistada.

„Mingil hetkel veetis Kalev minuga Gloria keldris rohkem aega kui pere juures kodus. Kuid need degustatsioonid olid vĂ”imsad – istusime sajakonna avatud pudeli taga ja arutasime, analĂŒĂŒsisime. Kalev oli alati rÔÔmsameelne, aga kui talle miski ei meeldinud, siis ĂŒtles selle ka vĂ€lja. Mina Ă”ppisin neist maitsmistest vĂ€ga palju ja olen selle eest ĂŒlitĂ€nulik,“ mainib Uussaar. Sommeljee lisab, et nende pikkade, tihti öösse veninud Ă”htute lĂ”puks meeldis KeskĂŒlale segada kokku ka enda cuvĂ©e: pĂ”hjaks midagi tummist, siis pisut happelisemat juurde, sealt marjad, ja kokku sai tasakaalukas ning tihti vĂ€ga mĂ”nus vein.

Raamatud, mis on tĂ€napĂ€eval rariteedid ja mida hoitakse riiulites kui kullatĂŒkke,

Kirjandusteadlane

Tiit Hennoste

„ Muidugi oli Kalevil veinihing. Ma helistasin mitu korda poest riiulite vahelt Kalevile, et kĂŒsida, kas vĂ”tta A vĂ”i B vĂ”i hoopis C. TĂ”si, enamasti ei lĂ€inud tema pakutud Ă”ilsad joogid tavalisele tarbijale eriti peale. Ja kuigi Kalev ise oli gurmaani kuulsusega, oleme koos joonud tĂŒhjaks erinevaid poolpudeleid, mida olid tĂ€is tema ÕismĂ€e suure korteri nurgad ja nurgatagused. Ja istunud suvilas lihtsa Ă”lle ja suitsukala taga. Ja vĂ”tnud pĂ”uepudelist viskit nii kevadises Tallinna pargis kui ka sĂŒnges Helsingi pooltalves TĂ€htitornivuori mĂ€el, vaadates lahkuvaid laevu ja kĂ”neldes elust ning kirjandusest.“

on sĂŒnnitanud vĂ€ga palju praeguseid sommeljeesid: kes töötas politseis ja „Veinijuht“ pani ametit vahetama, kes astus seetĂ”ttu veinikooli (mille lektor ka Kalev oli). Ise armastas Kalev ĂŒle kĂ”ige marja ‘Riesling’, sest juba kogemustega veinitundjana ĂŒllatas teda ikka see, kui erilisi ja vingeid veine on vĂ”imalik sellest marjast valmistada.

Kalev kirjutab ise oma testamendis, et „
 ma olen vist osanud inimesi ja elu armastada. Ma arvan, et ma olen osanud seda kogunisti paremini kui midagi muud ...“ Nii vĂ”inuks öelda ka Colas Breugnon, vana joviaalne burgundlane, kes armastas veini, hĂŒva rooga ja elu.

NB! Kuula pikemat arutelu Kalev KeskĂŒla pĂ€randi, töö ja kirjutamise teemal joogisaate „Vala vĂ€lja!“ viimasest salvestusest. Saate leiad Delfi Tasku kanalist!

S.Pellegrino Young Chef Academy ĂŒlemaailmsel

noorte kokkade

vÔistlusel osaleb Helena VallimÀe

4. novembril astub Laulasmaa Spa restoranis Wicca töötav kokk Helena VallimÀe Hollandis Utrechtis vÔistlustulle

S.Pellegrino Young Chef Academy Competitioni pĂ”hjamaade eelvoorus, kus tuleb viie tunni jooksul valmistada algtoorainetest enda parim pearoog ja tutvustada seda ÀÀrmiselt lugupeetud ĆŸĂŒriile. Parimad pÀÀsevad jĂ€rgmise aasta kevadel Itaalias toimuvale finaalvĂ”istlusele, kus selgub S.Pellegrino Young Chef Academy Awardi vĂ”itja.

Algselt valiti kÔikide sooviavalduste hulgast vÀlja 165 osalejat, kes vÔistlevad finaalipÀÀsu nimel kokku 15 erinevas eelvoorus. Et nii kaugele pÀÀseda, pidid kokad esitama kirjalikult oma pearoa kavandi: detailse retsepti, toorainevaliku, pearoa saamisloo ja selgituse, kuidas toit valmib. VallimÀe lÀheb vÔistlusele koos oma kaks aastat tagasi Eesti aasta koka konkursil vÔidu toonud roaga.

„Kuna S.Pellegrino vĂ”istlusel on vaja valmistada vaid ĂŒks toit, siis muutsin oma rooga keerulisemaks, lisasin komponente ja tegin tehniliselt toidu keerulisemaks. Olgugi et aega tundub olevat palju, siis viita seda ei saa, sest vĂ”istluse reglement ĂŒtleb, et midagi vĂ€ga ette valmistada ei tohi. Puljongigi pean tĂ”enĂ€oliselt kohapeal

keetma ja nii edasi,“ rÀÀgib Wiccas sous chef ’i ametit pidav VallimĂ€e.

Ninast-sabani-filosoofia

Roog, mida ta vĂ”istlustel valmistama hakkab, on mahekana nuikapsa-Ă”unakreemiga, mille juures on kanasĂŒdamega tĂ€idetud marineeritud sibul, kanamaksatartlett koos sambla ja pohlaga ning pohlaĂ”unaveiniĆŸelee. VallimĂ€e lisab, et kanaroal on seenekreemikihte ka lihaste vahel. „Et pilt oleks ilusam,“ kommenteerib kokk.

Talle on sĂŒdamelĂ€hedane ka mĂ”tteviis, et toorainest tuleb kĂ”ik vĂ€lja vĂ”tta, see jÀÀgitult Ă€ra kasutada. Kanast lĂ€heb kĂ€iku nii liha, sĂŒda kui ka maks ja kĂ”igest muust keedetakse puljong. Nuikapsas lĂ€heb samuti taldrikule kreemina, aga kĂ”ik muu, nagu koored jms, hakkab taas puljongit rikastama.

„Minu sĂ”num konkreetse roaga on see, et kĂ”ik tuleb ninast sabani Ă€ra kasutada, mitte midagi ei tohi ega saa Ă€ra visata. Teine sĂ”num, mida soovin edasi anda, on see, et kui hĂ€sti maitsevad Eesti toorained. Ma ei pea toidus Eesti tooraineid kasutama, kuid see on minu eelistus: valitud Eesti tooted annavad juba ise toidule vĂ€ga pĂ”neva meki. Mulle meeldivad tugevad maitsed, mis on aga naturaalsed, taldrikul lĂ€bi komponeeritud ja mis omavahel ka kokku sobivad,“ rÀÀgib VallimĂ€e. Nii kasutab kokk kastmes Uue-Saaluse veinitalu Ă”una-ebakĂŒdooniaveini, mis on hĂ”rk, puhaste ja naturaalsete maitsetega. Veel vĂ”tab kokk Eestist kaasa kuivkĂŒlmutatud pohlajahu, Saaremaalt pĂ€rit Ă”unaÀÀdika ja mustad torbikseened.

Kogu pÔhitoorainete valik tuleb vÔistluste korraldajalt ja VallimÀe loodab, et kÔik on kvaliteediga, mille puhul saab tulemust ette nÀha. KÔige kriitilisem hetk kogu toidu juures on see, kui kana saab valmis ja Ôigesti valmis. Kana tundub lihtne, kuid tegelikult on seda ÀÀrmiselt raske valmistada. Kui VallimÀel Ônnestub Utrechtis edukas olla, rÀndab nii kokk kui ka konkreetne roog edasi finaali, mille eel saab toitu veelgi timmida ja tÀiustada.

Harjutamine teeb meistriks

Konkurentide nimekirja vaadates ja visates silma sellele, mis restoranidest nad tulevad, hakkas VallimĂ€el ta enda sĂ”nul jalg korraks „vĂ€risema“ kĂŒll. Hollandi, Taani ja Norra noorkokad tulevad kĂ”ik kolme Michelini tĂ€rniga köökidest, vastavalt siis restoranidest De Librije, Geranium ja RE-NAA, mis kĂ”ik on maailmakuulsad. Kuid vĂ”istlus on eriline olukord: kĂ”ike vĂ”ib juhtuda ja olgugi et pĂ€ritolu annab tihti eelise, siis vĂ”istlussituatsioonis ei garanteeri see midagi. KĂ”igil on sama palju aega, kĂ”igile on köögid tundmatud, midagi pole eriti lubatud ette valmistada ja Ă”nne toob Ă”uele vaid enda meelekindlus, oskused ning tahe.

„Minu eelis on see, et ma ei lĂ€he ka keerulises olukorras nĂ€rvi ega kaota pead. Ma pĂŒĂŒan olla vĂ”imalikult ette valmistunud ja lasen peast lĂ€bi kĂ”ikvĂ”imalikud stsenaariumid: selleks kuluvad magamata ööd nĂ€dalaid enne vĂ”istlust. Aga see tĂ€hendab seda, et ma olen olukorra lĂ€bi kĂ€inud ja suudan kohe reageerida tekkinud situatsioonile. KĂ€in ka lisaks harjutuspĂ€evadel neid detaile lĂ€bi ja pĂŒĂŒan olla vĂ”imalikult valmis,“ lisab kokk ja mainib, et hetkel tundub toidu ĆŸĂŒriile tutvustamine kĂ”ige hirmsam osa vĂ”istlusest. Ta lubab aga ka selle osa korralikult lĂ€bi harjutada. Hetkel mĂ”tleb VallimĂ€e lĂ€bi ka seda, kuidas ja millega ĆŸĂŒriile meelde jÀÀda, sest vĂ”istluse muudab segaseks ka fakt, et iga noorkokk vĂ”ib valmistada toidu talle meeldivast toorainest: kes teeb vegantoitu, kes kasutab pĂ”hitoorainena kala, kes lammast, kes veist. „Mina lĂ€hen aga maksimumiga peale ja annan endast kĂ”ik, et parimana vĂ€ljuda,“ kinnitab ta.

Hiina tÀnavatoit ja Ôllene krÔbekana

SĂŒgistalvise hooaja iganĂ€dalaste toidukohtade nimekirja saab nĂ€ljase suureks rÔÔmuks panna kirja veel kaks suurepĂ€rast nime: nimelt avasid augusti alguses teineteisest vaid mĂ”nekĂŒmne meetri kaugusel kaks lĂ€bitöötatud stiili, maitsetunnetuse ja gastronoomse vÀÀrtusega einelat – Han’s Street Food ja Hop&Hen. MĂ”lemale saab kergelt ligi Viru ToidutĂ€naval, ĂŒhisest asukohast hoolimata on kummaski „letis“ kĂŒlluslikult, mida maitsta.

Tekst: Martin Hanson

Fotod: Marek Metsalaid Han's Street Food

Pidevalt nĂ€ljase, kuid pirtsaka sööjana otsin kohti, mis suudaksid mulle ĂŒhegi teise mĂ”tte mitte ilmnemisel pakkuda kiirelt nii hingelist kui ka vaimset kosutust. Üks selliseid kohti on juba aastaid olnud RĂ€vala puiesteel asuv Sichuani kööki pakkuv Han’s, mis on nĂŒĂŒd oma pelmeenide, dan-dan -nuudlite, Langzou raameni ja palju muuga kolinud nii kesklinna kui vĂ”imalik. Üllatus oli suur, kui samast lĂ€hedalt leidsin enda jaoks ka teise leti, mis hoopis jĂ€rgmises vĂ”tmes „ligi tĂ”mbas“. Nimelt saab end kostitada korraga nii linna parima krĂ”bekana kui ka suure pĂ€rase kohaliku (aga ka kaugemalt toodud) kĂ€sitööÔllega.

Han’s Street Food Kes pole siiani Han’si fenomeniga kokku puutunud, siis on absoluutselt viimane aeg. VĂ”iks isegi öelda, et NuFace’i nuudlimajadega samasse gruppi kuulub tĂ€navatoidulett on Hiina gastronoomse panuse pea ainus ausameelne pakkuja Tallinnas. PĂ”hjuseks kaks peamist vundamenti: Hiina pĂ€ritolu ja kogemusega kokad ning fokusseeritud menĂŒĂŒ, kus iga toit on kindla geograafilise pĂ€ritolu, maitseregistri ja ajalooga.

Han’s Street Food on Langzou raameni maaletooja: see kĂ€sitsi tĂ”mmatud nisujahunuudlite ja selge veiseleemega supp pĂ€rineb ĂŒle-eelmise aastatuhande lĂ”pust, kui see sai populaarseks toiduks, kuna valmistamine on lihtne, see koosneb vĂ€hestest toorainetest (kui unustada marineeritud keedumunad, vĂŒrtsid ja ĂŒrdid) ja on kosutav igal hetkel, iga temperatuuri ja meeleoluga. Langzou, mida Viru keskuses pakutakse, on ĂŒks neist roogadest, mis istub siis, kui oled kurb vĂ”i Ă”nnelik, lahutad vĂ”i abiellud, lahkud vĂ”i saabud, nutad vĂ”i naerad. HĂ”rk leem, kreemine nuudel ja maitserikas veiseliha aitavad ĂŒle igast ihulisest ja vaimsest hĂ€dast. Kuid Han’s on ka tĂ€navatoiduletina palju muud: kiired kĂ€ed nööbivad pĂ€evas kokku sadu vĂ€rskeid pelmeene, ja kellele leemesed nuudlid ei meeldi, saavad neid ka ilma – seesamiĂ”liselt libedad ja sojakastmega maitsestatud dan-dan -nuudlid, millel kaaslaseks Hiina viievĂŒrtsisegune seahakkliha, pĂ€hklid ja roheline sibul. Mida veel? Just nimelt ... mida veel? NĂ€iteks boba- teed, mille ĂŒleilmne populaarsus pole vaibunud ja mis sobib imeliselt rasvasema, krehvtisema nuudlieine rahustamiseks.

Stiilne ja vÀrviline, otse kenasse Hiinalinna viiv restokujundus on ÀÀrmiselt mÔnus koht pimedate Ôhtute eskapismiks.

Kui muu ei huvita, saab alati nautida head teed ja vaadata tĂ€naval mööda kiirustavaid inimesi. Muuseas, letilt on vĂ”imalik kaasa osta ka ĂŒht maailma parimat tĆĄilliĂ”li (purk 7,50 eurot), mida kĂŒhveldada kĂ”igele hommikumunadest ja kanasupist kuni Ă”unaviiludeni.

Hop&Hen

Kui kĂ”ht pole veel tĂ€itsa tĂ€is saanud, siis ligi 40 sammu toidutĂ€nava sisemuse poole serveerivad kokad linna ĂŒht parimat krĂ”bekana, kui mitte parimat (Ă€rge ehmuge, need on mugavamaks söömiseks riietatud burgeriteks, nelja tĂŒĂŒpi). Ja loomulikult kuut eri sorti vĂ€hem ja rohkem „kuumi“ kanatiibu. Saab ka kartuleid ja salatit, loomulikult ohtra kanaga, sest ... (lugege uuesti toidukoha nime!).

Kellel meeles, siis tegutses samas kohas aastaid Taani juurtega Ă”llekaubamĂ€rginimeline baar, mis nĂŒĂŒdseks saanud sisuga selgemalt kokku mineva nime Hop&Hen (tĂ”lkes Humal&Kana). PĂ”hjuseks see, et Ă”llebaarina alustanud ja mĂ”eldud lett, kus serveeriti humalast tekkinud nĂ€ljatunde klaarimiseks krĂ”bekana, sai linlaste hulgas kuulsaks hoopis

oma toidupoolise kvaliteedi tÔttu. Nii oligi lihtsam ja selgem minna edasi paigana, kus pankoselt krÔbeda kana kÔrval on Ôlu kui maitseaine vÔi vastupidi. SÔltub, kes kuidas asjale vaatab ...

Olgugi et krĂ”bedaks frititud kana on peakoka kĂ€e all saavutanud taseme, mis isegi jÀÀgitu vegani teinekord petma ajab, ei puudu letilt ka 16 kraani, millest voolab nii kohalikku kui ka piiritagust mĂ€rjukest. Üldiselt on kaetud peaaegu kĂ”ik hetkel popimad stiilid, olemas on nii hazy IPA, smuutiĂ”lled kui ka eri tĂŒĂŒpi nisuĂ”lu. Kraanide hulk vĂ”ib hirmutada, kuid see pole veel kĂ”ik ... kapis on jooke veel: nĂ€iteks vĂ”tab maani kummardama Hop&Heni alkoholivabade Ă”llede valik, mis on pĂ”nev ja samamoodi seiklust pakkuv kui muu sortiment.

NB! Parima jĂ€tsin ikkagi lĂ”petuseks: kellel soov pisut hullata (ning kui Han’sis tellitud lisavĂŒrtsid pole veel piisavalt sĂ€rtsu andnud), saab Hop&Henis panna end proovile ka maailma ĂŒhe kangema tĆĄilli Carolina Reaperiga valmistatud kanatiibade söömises. Olemas on lausa tahvel „Best of“, kuhu pannakse kirja need, kes enim „suud lĂ”hkuvaid“ tiibu söönud. MenĂŒĂŒst neid tiibu ei leia, kuid kokaga Ă”igesti diili tehes saab neid alati!

Hop&Hen

Tuletorni pruulikoda

Iga uus Ă”lu, mille pruulmeister Chris Pilkinton mulle seinast turritavatest kraanidest valab, maitseb uudse, erilise, sekka veidra ja, mis peamine, mĂ”nusalt joodavana. PĂ”hjala tehases asuva Tuletorni pruulikoja iga Ă”lu on unikaalne, kuna seda valmistatakse vaid ĂŒks kord ja kui kraanid tĂŒhjad, on ka pruulmeistri konkreetsel loomingul kriips peal. VĂ€hemalt selleks korraks.

Tekst: Martin Hanson Fotod: Tuletorni pruulikoda

„Aga see ongi see, miks Tuletorn sĂŒndis: soovist vabaneda kindlast Ă”llesortimendist, mida peab alati ja kindla graafiku alusel tootma. Tegutsesin PĂ”hjala pruulikojas kĂŒmme aastat, kolisime jĂ€rjest suuremasse tootmisse ja see oli nii mulle kui ka pruulikojale suure pĂ€rane aeg. Kuid nĂŒĂŒd on PĂ”hjala piisavalt suur, piisavalt kuulus, et peab tootma seda, mida klient nĂ”uab. Mina tundsin, et vajan uuesti vabadust, et pruulida tĂ€pselt seda, mis mul pĂ€he tuleb,“ mainib Pilkinton.

KokkuvĂ”te: eelmisest pruulikojast lahkuti sĂ”pradena, kuid nagu ikka – igal asjal on loogiline lĂ”pp, muutuvad nii inimesed kui ka olukorrad.

Tuletorni pruulikoda sĂŒndis Chrisi ja tema abikaasa Kristina ĂŒhisloominguna: mees pruulib ja naine nĂ€iteks kujundab Ă”lledele silte. Koos juhitakse nii pisikest pruulikoda kui ka selle kĂ”rval asuvat Ă”llebaari, moodsama nimega taproom’i, mis on peamine vĂ€ljund kĂ”ikidele Chrisi pĂ”nevatele ideedele. Lisaks enda kraanidele villitakse Ă”lut ka purki, mida mĂŒĂŒakse hetkel pigem baarist kaasa ja veel

mÔnes kohas, vaikselt hakatakse katsetama ka ekspordiga.

Kindlat

Ôllesortimenti pole

„Maksimaalne vĂ”imsus on 10 000 liitrit kuus, kuid hetkel toodame sellest vĂ€hem kui poole. Õpime alles ennast, pruulikoda ja ka turgu uuesti tundma. Peamine raskus ongi saada aru, kas meie idee kindla sortimendi puudusest on jĂ€tkusuutlik. Samas, kĂ”ik edasimĂŒĂŒjad vĂ”i ostjad teistest riikidest kĂŒsivad esimesena ĂŒhe ja sama kĂŒsimuse: „Mida uut sul pakkuda on?“ Ma saan alati ja kĂ”igile öelda, et kĂ”ik on uus,“ naerab Chris. Pruulikoda avas uksed 2024. aasta aprillis ja vĂ”itis tegelikult kohe kohalike seas poolehoiu. Pean siin silmas Koplis toimetavate ja PĂ”hjala tehases kĂ€ivate inimeste poolehoiu. Kaugemale pole nii lĂŒhikese ajaga vĂ€ga veel jĂ”utudki. Aga kuna suvi oli pĂ€ikeseline, pikk ja inimesi vooris piirkonnas palju, pole olnud ka vajadust vĂ€ga kaugele vaadata: huvilised on Ă”lled ise ĂŒles leidnud.

„Kui mĂ”nel pĂ€eval tramm Koplist linna ei sĂ”itnud, remonditi midagi, siis oli meil maja kohe puupĂŒsti rahvast tĂ€is. Kohalik inimene ei hakanud sĂŒdalinna minema, eriti

kui hea baar lĂ€hedal. Aga eks ma alguses ikka mĂ”tlesin, et kas tullakse minu hullude ideedega kaasa. Siiani on tuldud,“ rÀÀgib Chris. Selle jutu ajal valab pruulmeister mulle proovimiseks hazy IPA Day Trip Triping (koostöös Salama Brewinguga), mille stiil kui selline on hetkel absoluutses seniidis.

„KĂ”ik teevad hetkel hazy (udune) IPA-sid ja teiseks ĂŒlikuumaks stiiliks on smuutiĂ”lled. Udususe annab IPA-le pĂ€rm, mida seal kasutatakse, ehk see hazyness (udusus) pole vaid visuaalne taotlus. PĂ€rm, mis annab udususe, annab Ă”llele ka ĂŒmaruse, kreemisuse,“ ĂŒtleb Chris. Etteruttavalt tuleb mainida, et kĂ”ik Tuletorni Ă”lled on tasakaalus, joodavad ja selle kĂ”rval alati lustlikud. Hazy IPA on pomelo- ja greibimekine, kergelt mĂ”ru, aga ka tuntava magususega, mis annab lisaks alkoholile ka Ă”llele keha. Seda IPA-t on lihtsalt mĂ”nus juua.

Teise Ă”llena voolab klaasi Ă€ratuntavalt „paks“ mango-astelpaju smuutiĂ”lu Astelpaju Ju-Ju, mis kategooriana on hapu Ă”lu ehk sour beer, kuid mida on mekkimisel keeruline ĂŒldse Ă”lleks nimetada. Chris mainib, et pruulib suhteliselt kange, hapu ja

nĂŒansirohke heleda Ă”lle, mis siis segatakse kuni 40% mango- ja astelpajupĂŒreega ning on kohe joomiseks valmis. Mangone hapukas pĂŒree on see, mis esimesena kĂ”ik maitsemeeles ĂŒle vĂ”tab, kuid siis on tunda ka Ă”llekihinat, kerget humalat ja alkoholivĂŒrtsi.

„Eelmine smuutiĂ”lu oli meil ploomipĂŒreega ja sellest sai hitt, mida poleks oodanud. Olgugi et ma ĂŒtlesin, et me juba toodetud Ă”lut ei korda, siis mĂ”ne puhul peab seda reeglit rikkuma. Aga ĂŒtlen siis nii, et meil pole graafikut ega reeglit, millal mingit Ă”lut pruulida: kui mul tuleb mĂ”te ja vĂ”imalus mĂ”nd jooki korrata, kui nĂ€en selles vĂ”imalust midagi Ă”lles ka uuendada, siis pole probleemi: paneme keedumasina tööle,“ rÀÀgib Chris.

Pisike pruulikoda ja veelgi pisem kÔrts

Taaskasutus on samuti Tuletorni pruulikoja kohta kĂ€iv mĂ€rksĂ”na. Tuhandeliitrine pruulisĂŒsteem on pĂ€rit LĂ€tist, pruulikojast, mis kasvas neist vĂ€lja. Chris ĂŒtleb, et sai masinatega hea kauba, kuna kĂ€sitööpruulijatele vajalikud ĂŒmberehitused on juba tehtud, sĂŒsteem on korralik ja mis peamine: Chris tunneb seda. KÀÀritusanumad on 2000-liitrised ja eritellimus, kuna oli vaja sihvakaid ning kĂ”rgeid vaate. Suur walk-in -kĂŒlmik, milles valmistoodang oma turgu ootab, on samuti ostetud kasutatuna. Lisaks seisab pruulikojas ĂŒsna unikaalne „laud“, mis on pruulmeistri sĂ”nul pastöriseerimiskast: smuutiĂ”lled vajavad nii-öelda lĂ”petamist, sest vĂ€rske mahl kÀÀrib edasi, olenemata anumast.

„Mulle meeldib idee sellest, et ruumid panevad piirid ette, mida sa saad teha ja mida mitte. Meil lihtsalt pole ruumi, et toota suuri mahte, pole hoida seda Ă”lut kuskil. Nii peamegi tootma vĂ€hem, erinevaid jooke ja neid siis kiirelt ka maha mĂŒĂŒma. Nii ei hakka endal igav ja saab ka turusoovidega kaasas kĂ€ia. Kui tuleb idee vĂ”i tunnen, et mingit

Ă”lut kĂŒsitakse baaris, saab selle Ă”lle paari nĂ€dalaga valmis „kĂŒpsetada“. Pole vaja pidada koosolekuid, turundusnĂ”upidamisi, teha mĂŒĂŒgikohtumisi ega muule aega raisata, saab lihtsalt pruulida,“ mainib pruulmeister.

Kolmas Ă”lu on Kassikuld, mis on stiililt Mehhiko laager, kerge, hapukas ja vĂ€gagi „ohtlikult“ libisev. Chris arvas ja lootis, et

et saaks kĂ€tte kĂ”ik need kĂŒpsisesed noodid ning pehmuse. Chris ĂŒtleb, et kasutas selles Ă”lles ka Soomest toodud musti kaerahelbeid, mille maitset on samuti Ă”lles tunda.

Lustlik maailmanÀgemus

Coolheadi pruulikojaga tehti valmis viies taproom’is serveeritud Ă”lu Karaoke Beer, mis on stiililt gose, kuid sisult ja maitselt vĂ€ga longerosarnane. Nisulinnastest gose’ i hulka on uhatud igas vormis greipi ja kadakamarju ning mĂ”ningaid ĂŒrte. Ikka selleks, et anda Ă”llele neid dĆŸinniseid ja longerole omaseid maitseid. Lustlik, ei eksinud ju?

„Ühte oma Ă”lut siin baaris serveerime alati nii, et pool klaasi Ă”lut ja teine pool siis samast Ă”llest valmistatud slushie’t ehk jÀÀkreemi. Hetkel on selleks kookoseneananassine Piña Colada Ă”lu Colada Cult. Kui oodata, siis sulab jÀÀ tavaliseks Ă”lleks ja selle saab Ă€ra juua, kuid seda konkreetset Ă”lut saab meie juures ka sĂŒĂŒa. MĂ€ngime siin tekstuuri ja temperatuuri ning suutundega. NĂ€itame inimestele, kui lĂ”bus saab Ă”lu olla,“ rÀÀgib pruulmeister.

Nagu mainitud sai, siis kÔik Ôllesildid ja -logod on Chrisi abikaasa looming. On öeldud, et need on infantiilsed, kuid miks mitte? Kas kuskil on kÔiki reegleid sisaldav Ôllealmanahh, mis dikteerib, mida ja kuidas tohib teha. Ka tuletorni motiiv nii nimes kui ka logos on selleks, et olla kui teenÀitaja sooja kohta, kus alati serveeritakse head Ôlut.

Vanad

Ć oti

on esimene, kes Eestis seda stiili Ă”lle villib, kuid temast jĂ”uti siiski ette. Nii on see Eesti teine Mehhiko Ă”lu, mida serveeritakse baaris, nagu meil on armsaks saanud, laimiviiluga, kuigi pruulmeister eelistab ise juua konkreetset Ă”lut ilma lisandita. Kuid nii saab ĂŒhest Ă”llest kohe kaks: laimiga ja laimita. Laim lisab mĂ”rudust, mis, kui meeldib, on nakkav.

Pruulikoja vabadusihalusse annab oma panuse ka Eestis valmistatud pisikene purgimasin, mis mahub Ă€ra kahele ruutmeetrile ja on vĂ”imeline „sĂŒlgama“ vĂ€lja kuni 900 purki tunnis. See tĂ€hendab seda, et Tuletorni pruulikoda saab oma jooke mĂŒĂŒa ka baarist kaugemal, kuid lisaks annab see vĂ”imaluse katsetada, kuidas erinevad joogid purgis toimivad – nii maitse kui ka mĂŒĂŒgi mĂ”ttes.

„KĂ”ige uuem Ă”lu, mida tĂ€na just purki panime, on minu kandi Ă”lu Wee Heavy, mis on stiil, mida eestlased siiani ei tunne, kuigi seda on nii mĂ”nigi pruulikoda pudelisse pannud. See tuleb minu kodukandist ja on mulle vĂ€ga sĂŒdamelĂ€hedane. See on vanas stiilis Ă”lu, kuid me anname sellele tĂ€napĂ€evase tunde,“ rÀÀgib Chris.

Selle Ă”llepurgi (Ă”llel on nimeks Recovering Perfectionist ehk Paranev Perfektsionist) avan kodus ja mĂ”istan kohe, millest pruulmeister rÀÀkis: kreemine, toffee ’ne, karamelline ja kange, vĂ”iks öelda, et pĂ€rmine. Wee Heavy on stiil, kus virret keedetakse tunde ja tunde „maha“,

Ôllestiilid ja pÔnev tooraine

Mida toob tulevik? „Ega ma oska tulevikku ette nĂ€ha, kuid Ă”llede osas tahaks veelgi enam tuua turule ja inimestele klaasi pĂ”nevaid Ć oti stiile. Teiseks tahaks kasutada kummalisi, pĂ”nevaid ja vahest unustusse vajunud tooraineid. Ideid on mul palju ja Ă”nneks on nĂŒĂŒd ka aega neid ellu Ă€ratada,“ mainib Chris, kuid jÀÀb siiski salapĂ€raseks selles osas, mis tĂ€psemalt tulemas on. Samas, iga kord, kui Tuletorni uksest sisse astuda, on midagi uut pakkuda, ehk siis sel teemal polegi vaja pikalt peatuda.

Chris nĂ€eb, et nii kĂŒmme ja enam aastat tagasi alguse saanud Ă”llerevolutsioon on nĂŒĂŒdseks kenasti maha rahunenud ning iga pruulikoda jĂ”udnud oma „soonde“, mis on majanduslikult hea, kuid Ă€kki vajaks jĂ€llegi raputamist. Nagu öeldakse, siis iga revolutsioon sööb lĂ”puks oma pojad. Kaugel oleme aga sellest, et iga Chrisi loodud Ă”lu on perfektne – kriitikul on tööd neid mekkides kĂŒllaga. Kuid perfektse Ă”lle keetmine polegi asja iva. Pigem katsetada, ĂŒllatada, pakkuda uut elamust – sellega saavad kĂ”ik mekitud Tuletorni Ă”lled hiilgavalt hakkama.

Ning lĂ”petuseks ... vĂ€ga palju Ă”lut jĂ€i ka proovimata: suurepĂ€rane stout Give the People What They Want vĂ”i 3,5% session IPA Tiny Toolbox ja nii edasi. On, mida maitsta – tuleb vaid sammud Kopli suunas seada.

SPONTAANSELT PITSAMEISTRIKS: Ihamaru Pizza lugu

Napoli stiilis pitsat vĂ”ib iseloomustada lausega „Lihtsuses peitub vĂ”lu“.

Kuigi Napoli stiilis pitsa on oma loomu poolest vĂ€ga minimalistlik, vĂ”ib ainuĂŒksi pitsataina kerkimine mitu pĂ€eva aega vĂ”tta. Õnneks leidub aga Tartus ĂŒks muhe pitsabaar, kus kaks meest mĂ”ni aasta tagasi hingega tĂ”elist Napoli stiilis pitsat kĂŒpsetama hakkasid.

Metsa- ja pÔllumehest pitsameistriteks

Pea viis aastat tagasi otsustasid kaks sĂ”pra – metsamees Mihkel ja pĂ”llumees Timo – avada oma pitsarestorani. „Parajasti oli kodukandis Ihamarus mĂŒĂŒgis ĂŒks vana kĂ”rtsihoone, mille Ă€ra ostsime, teadmata isegi tĂ€pselt, mida sellega peale hakata. Juba varasemalt tegutses hoones aga ĂŒks pitsarestoran ja kui need ruumid vabanesid, jĂ€i meile tĂŒhi maja koos pitsaahjuga. Nii meil pitsarestorani mĂ”te tekkiski,“ muheleb Mihkel Ihamaru Pizza sĂŒnnilugu meenutades. Kuigi mehed

esialgu pitsamaailmast kuigi palju ei teadnud, hakati YouTube’i ja raamatute abiga kokkamist katsetama. 2020. aasta koroonakevadel avatigi Ihamarus oma restoran ja kolm aastat hiljem Tartus pitsabaar nimega Ihamaru Pizza & KĂ€bliku Brewery Taproom.

VÔti peitub minimalismis

„PitsapĂ”hjal on tegelikult vaid neli komponenti: jahu, vesi, pĂ€rm ja sool,“ avab Ihamaru pitsameister Mihkel Napoli stiilis pitsa lihtsat loomust. KĂŒll aga ei ole selle valmistamise protsess nii lĂŒhike kui

komponentide nimekiri. „Lisaks on ka ahi vĂ€ga oluline, sest Napoli stiilis pitsa jaoks on vaja hĂ€sti kĂ”rget temperatuuri, meie kĂŒpsetame 450 kraadi juures,“ rÀÀgib mees. Nimelt on pitsarestorani ahi tellitud spetsiaalselt Itaaliast Napoli kolmanda pĂ”lve ahjumeistrilt.

„Sama olulised on aga ka kvaliteetsed koostisosad, eriti jahu. Napoli stiilis pitsa puhul on pĂ”hi hĂ€sti Ă”huke, ÀÀred kohevad ja kerkinud ning kate seal peal minimalistlik,“ selgitab Mihkel. Lisaks on Ihamaru Pizzale omane taina eriti pikk kerkimisaeg: „Parima maitsekombinatsiooni ja Ă”hulisuse ning

elastsuse saavutamiseks laseme tainal ligi 50 tundi kerkida.“

Napoli stiilis pitsa Ihamaru moodi

Kuigi Ihamaru Pizza pĂ”hitoorained –Caputo jahu, San Marzano tomatid, mozzarella , singid, salaamid jpm –tulevad Itaaliast, on suur rĂ”hk ka kohalike vĂ€iketootjate toodangul. „Kasutame Tartu lĂ€hedal tegutseva ViinamĂ€rdi talu mozzarella ’t, Karilatsi kalakasvatuse kala, kodumaiseid jĂ”hvikaid ja basiilikut ning palju muudki,“ rÀÀgib Mihkel.

Jahu olgu maa peal ja humal meid hoidku!

Meelelahutuslik Ôllerestoran

Tallinna vanalinna servas asuvast restoranist Beer Garden leiad Euroopa köögi vaheldusrikka Ă  la carte menĂŒĂŒ, 12 erinevat sorti vaadiĂ”lu, 3 erinevat vaadikokteili ja 1 vaadisiider. Restoranis saab koos sĂ”prade ja perega mĂ”nusalt aega veeta ning nautida maitsva suupistevaagna ja keelekastme kĂ”rval ka erinevaid spordisĂŒndmusi.

Inseneri 1, Tallinn tel +372 688 0013

P-N 12.00-23.00 R-L 12.00-02.00

www.beergarden.ee

Kui lÔunamaareisile ei jÔua,

tule LÔuna-Eestisse kÀbikastet ja murakaparfeed maitsma!

Kohalikult eksootilises

LĂ”una-Eestis toimub viiendat korda toidugurmaanide lemmikĂŒritus „Metsast taldrikule“. Seega saab 1.–17. novembrini kuues lĂ”unapoolses maakonnas maitsta erimenĂŒĂŒd, kus on kasutatud vĂ€hemalt ĂŒhte kohalikku metsasaadust.

SĂŒndmuse eesmĂ€rk on sĂŒgisesel madalhooajal elavdada piirkonna toidukultuuri. Kui soojemal ajal on keskmise eestlase jaoks juba vaid nina Ă”ue pistmine omaette elamus, siis kĂŒlma ja rĂ”ske aja muudab see ĂŒritus kindlasti erilisemaks: suve lĂ”pus purki pandud delikatessid, ootamatud toidukombinatsioonid ning ebamaise hĂ”nguga, kuid tĂ€itsa meie oma metsadest korjatud saadustest road.

Tartu linn avab vĂ€rava LĂ”una-Eesti metsikute maitsete juurde. Kas otsid kohvihĂ”ngulise vĂ€ikelinna ĂŒllatusi, lohutavat tĂ€navatoitu vĂ”i veidi peenemat gastronoomiaelamust –kĂ”ik see on kultuuripealinnas olemas. Romantiliselt sĂŒgisene jalutus lĂ€bi ToomemĂ€e sooja vanalinna restorani on nagu lĂ”ik heast raamatust. Siinsetest menĂŒĂŒdest ootavad maitsmist nĂ€iteks pĂ”drapirukas, jĂ€neseravioolid, kĂ€bikaste, aga ka mĂ”nusalt kodune mustika-ebakĂŒdooniakompott. Muuseas,

Tartu kuulub rahvusvahelisse gastronoomialinnade vÔrgustikku The Food Capitals by Délice Network. Kokku ergutavad kultuuripealinnas meeli 28 restorani.

Tartumaa – LĂ”una-Eesti sahver! Tartumaa toidukultuuri on oma panuse andnud mitmed erinevad rahvused: setud, vene vanausulised, poluvernikud, baltisakslased... Need on kokku pĂ”imunud millekski salapĂ€raseks ja alati huvitavaks. Oluline koht on kalal, millest suurem osa pĂŒĂŒtakse Peipsist ja VĂ”rtsjĂ€rvest, aga ka aia- ning metsasaadustel, mis on siin palavalt armastatud. Viiest Tartumaa restoranist leiab nĂ€iteks uluki- ja metssearoogi, puravikumajoneesi ja sibulamoosiga rikastatud hĂ”rgutisi ning mesist peeti.

JĂ”gevamaa toidukultuuri iseloomustab lihtsus ja selgus. Viljakate muldadega maakonnas on aegade jooksul söödud nii putrusid kui ka suppe, kartulit, kapsast, kaunvilju ja ka loomulikult Peipsi kala, aga kĂŒpsetatud ka kĂ”ikvĂ”imalikke pirukaid. Siin tuleb sĂŒĂŒa nii, et kĂ”ht on tĂ€is! TĂ€helepanelik toidunautleja vĂ”ib mĂ€rgata, et piirkonna toidupilt on kirju nagu lapitekk. JĂ”gevamaal valmistavad erimenĂŒĂŒd kaheksa toidukohta, kus pannakse lauale hirve-, metssea- ja pĂ”draliha, aga magustoiduvĂ”lurid ĂŒllatavad metsamarjadega sorbeti ja koguni kaerakilega.

PĂ”lvamaal saavad kokku rohelus, rahu ja vÀÀrikus. Siinne toidulaud ĂŒhendab en -

das Vana-VĂ”romaa ja Setomaa pĂ€randi ning PeipsiÀÀre kalurikĂŒlad. Olgu selleks armas nostalgiahĂ”nguline kohvik, kus tunne on nagu vanaema soojas embuses, vĂ”i hoopis elegantne rikkalikust ajaloost pakatav hotellirestoran – menĂŒĂŒd on igal juhul tĂ€is maitseĂŒllatusi ja soovi PĂ”lvamaale kauemaks jÀÀda. Siin ootab metsasaadusi mekkima viis toidukohta, kus avada oma maitsemeeled nĂ€iteks musta torbikseene kreemile, samblaga magustoidule ja kuusevĂ”rsehĂ”rgutisele.

Valgamaa maitsed pĂ€rinevad metsast, pĂ”llult ning kohalikelt talunikelt ja pakuvad tervislikku, mitmekĂŒlgset maitserĂ€nnakut lĂ€bi erinevate kultuurikildude. Valgamaa on tuntud oma seene- ja marjametsade poolest ning lahkelt poetatakse metsaande erinevatesse toitudesse ka teistele maitsmiseks. Kas sinu kĂ”htu on kunagi soojendanud kukeseenecappuccino -supp? VĂ”i pihlakatĆĄatni? Ehk tuleb tuttav ette kopraburger – kui mitte, siis Valgamaal avaneb selleks vĂ”imalus. Siin vĂ”luvad vatsasid kuus restorani.

Mida rohkem lĂ”una poole minna, seda luulelisemaks lĂ€heb! VĂ”rumaa on ahvatlev nii lĂ€hedalt kui ka kaugelt tulijale – siinne toidukultuur on unikaalne sulam setode ja vĂ”rokeste pĂ€rimusest. Suitsusaunaliha ja seto sĂ”ir, vĂ”rokeste talusupid ja setode ahjupudrud on vÀÀrt lĂ”unasse sĂ”itmist. VĂ”rumaal ootavad avasĂŒli toidusĂ”pru kolm eriilmelist restorani. Ei ole kadedad ei vĂ”rokesed ega setod – vĂ”etakse lahkesti vastu ja nĂ€idatakse, mis neil on!

VĂ€rvikas ja loominguline Viljandimaa areneb oma toidukultuuris kiiremini, kui kartulid suudavad keema minna! Viljandimaal jagub hea toidu austajale avastamist mitmeks pĂ€evaks. Koos kultuurielamustega teatrist, kontserdi- vĂ”i kunstisaalist saad planeerida endale maitseka sĂŒgispuhkuse. RĂ”hk on sĂ”nal „maitsekas“, sest menĂŒĂŒdest leiab nĂ€iteks metspardipiruka, faasani-tortellini ja murakaparfee. Kokku tervitavad Viljandimaal seiklejaid ĂŒheksa toidukohta.

SĂŒndmuse „Metsast taldrikule“ raames pakuvad kohalikust toorainest erimenĂŒĂŒd ĂŒle 60 LĂ”una-Eesti restorani. MĂ”eldud on ka taimetoitlastele, lastele ja eritoidulistele kĂŒlastajatele. ErimenĂŒĂŒde hinnad jÀÀvad vahemikku 27–32 eurot ja nii mitmeski kohas tasub laud ette broneerida.

MenĂŒĂŒd ja lisainfo avalikustatakse 14. oktoobril veebilehel go.visitsouthestonia.com. Tule uudistama ja saa osa metsamaitsete peost!

Foto:

Kuidas saada KCBS-i kohtunikuks?

KCBS-i kohtunikukoolitus.

Mis on Kansas City Barbeque Society (KCBS)?

1985. aastal asutatud mittetulunduslik ĂŒhing on kolme BBQ-huvilise Carolyn ja Gary Wellsi ning Rick Welchi (hĂŒĂŒdnimega Sir Loin) ideena sĂŒndinud katusorganisatsioon, mis tĂ€napĂ€eval tegeleb BBQ kui unikaalse Ameerika toidukultuuri arendamise, edendamise ja vĂ”istluste korraldamisega.

See sai alguse lihtsalt soovist koondada lihakĂŒpsetamise huvilisi nii oma linnas, osariigis kui ka kogu riigis, andes vĂ€lja igakuist infokirja The Bull Sheet. Üsna kohe hakati vĂ”tma vastu ka liikmeid ja korraldama neile vĂ”istlusi. Seda olukorras, kus Kansas City ĂŒmbruses oligi aastas vaid 3–4 korralikku BBQ-kogunemist.

Praeguseks on KCBS-il globaalselt 16 000 liiget ja ĂŒhingu egiidi ning reeglite jĂ€rgi toimub 400 erinevat vĂ”istlust kogu maailmas. KĂ”ikidel ametlikel vĂ”istlustel peab olema neli vĂ”istlusklassi: kana, searibid, sea abatĂŒkk ja veise- brisket (rinnak).

Vaid neljast kategooriast osa vĂ”ttev meeskond saab osaleda ja ka hinnatud. Kuid korraldatakse ka erivĂ”istlusi, nagu kalkuni grillimine, lastevĂ”istlused ja ĂŒhe eelmainitud liha kĂŒpsetamise vĂ”istlused.

Aastaid nii-öelda autsaiderina erinevaid barbeque- ja grillivĂ”istlusi hinnanuna tekkis huvi, et mida annaks juurde ametlik Kansas City Barbeque Society (KCBS) kohtunikukoolitus ning number, mille ettenĂ€itamisel saab suvalises maailma otsas selle ĂŒhingu egiidi all peetud vĂ”istlustel korraldajate juurde astuda ja paluda end lihalaua poole suunata.

Tekst ja fotod: Martin Hanson

Mingil juhul ei tohi barbeque ’d ajada segamini mĂ”ne muu sĂŒtt ja suitsu kasutava lihavalmistus meetodiga. Barbeque puhul kĂŒpsetatakse liha alati kuumaallikast eemal, sedasi, et vaid kuumus ja vajalikus mahus suitsu jĂ”uaks selleni, mida kĂŒpsetatakse. Enne serveerimist vĂ”ib aeglaselt ja pikalt valmis barbeque’ tatud liha ka ĂŒle grillida, hautada, marineerida vĂ”i maitsestada. KĂ”ige Ă”igem on aga ikkagi see, kui hommikul ahju pandud ribi, brisket , kana vĂ”i terve siga saab valmis alles siis, kui Ă”htusöögiaeg kĂ€es vĂ”i juba tahavaatepeeglis.

Kariibidel sĂŒndinud Ameerika gastronoomiaankur

Kui jĂ€tta kĂ”rvale burgerid ja hot dog ’id (pĂ€ritolult Saksamaa toit), neist vĂ€lja kasvanud kiirtoiduliikumine, kui korraks unustada ka NYC vĂ”i Chicago kohalikud pitsastiilid (pĂ€ritolult Itaalia toit), siis pĂ€ris oma Ameerika toitu saab lugeda ĂŒles paaril nĂ€pul: New Orleansi ĂŒmber keerlev nii-öelda

kreooliköök, pĂŒhaks peetav Ă”unapirukas ja neljaks erinevaks stiiliks jagunev barbeque (midagi on kindlasti kuskil veel, vabandage mu rumalust).

Nagu kĂ”ige muugagi, on Ameerika ĂŒks suur sulatusahi ja ega toit siin kuidagi erand ole: tĂ€napĂ€eval barbeque’na tuntud lihakĂŒpsetusviis pĂ€rineb hoopis Kariibidelt ja tĂ€psemalt sai selle stiili teekond Ameerikasse alguse, kui Christopher Columbus avastas saare, millele pani nimeks Hispaniola. Nimelt valmistasid sealsed pĂ”liselanikud sigu maasse kaevatud kraavile asetatud oksarestidel, nende all aga suitses ja hÔÔgus toores puit: ikka selleks, et liha Ă€ra ei kĂ”rbeks, kuid aeglaselt valmiks. Hispaanlased nimetasid sellise valmistusviisi barbacoa’ks. Kuna jĂ€rgmised maadeavastajad ja meremehed, kes Euroopast „kĂŒlla“ saabusid, liikusid Kariibidelt aina enam pĂ”hja suunas, siis levis ka kaasa vĂ”etud valmistusviis PĂ”hjaAmeerika pĂ”lisrahvaste sekka ja hiljem kuni Virginia osariigini. Puristid leiavad, et see kĂ”ige Ă”igem barbeque tĂ€hendab ikka ja ainult sigade vĂ”i sealiha kĂŒpsetamist: Texase veiselihaarmastus ja Kentucky harjumus lambaid aeglaselt kĂŒpsetada ei anna Ă”iget barbeque’d vĂ€lja.

PĂ”hjus on vĂ€ga lihtne: nii Kariibidel kui ka hiljem lĂ”unapoolsetes kolooniates oli barbeque vaesema rahva toiduvalmistamise meetod, mis tĂ€hendab, et siga oli neile kĂ€ttesaadavam kui palju ressurssi nĂ”udev veis. Ning kuna sigu kasvatati lahtiselt, sirgusid nad maitsekaks, kuid sitkeks ja nii oli vaja ligi poolt ööpĂ€eva, et selline loom „pehmeks“ saada.

Samas ei seleta see asjaolu, et Ameerika lĂ”unapoolne viil – Atlandist Mehhiko laheni –, mida tuntakse ka barbeque -vööna, sĂŒnnitas neli absoluutselt omanĂ€olist stiili: Carolina, Texase, Memphise ja Kansas City barbeque. Kui PĂ”hja-Carolinas on populaarne ÀÀdikaga maitsestatud terve sea kĂŒpsetamine (brittide mĂ”ju), siis LĂ”una-

Carolinast tulevad sinepised kastmed (prantslaste ja sakslaste mÔjutused). Kui barbeque liikus edasi Texasesse, kus kasvatati veiseid, hakati just seda liha vanal meetodil valmistama. Memphis on omanÀoline magusa tomatikastme poolest, sest Mississippi andis vÔimaluse tuua linna kallimaid ja kaugemaid tooraineid. Huvitav ja kummaline maailm, mis?

Kuidas liha Ôigesti hinnata?

Augustis toimus VanamĂ”isas jĂ€rjekordne BBQ Festival, kus jagati vĂ€lja ka kohalikud meistritiitlid. MÔÔtu vĂ”tsid kokku 16 vĂ”istkonda ja lihad, mida pakuti, olid pea kĂ”ik suussulavad. Kuid vĂ”istlustega sama oluline oli ĂŒle pika aja Eestis lĂ€bi viidud KCBS-i ametlik kohtunikukoolitus, kust vĂ€lja astunud teavad, kuidas liha hinnata, millele tĂ€helepanu juhtida, millist maitset oodata, kuidas liha suutunde jĂ€rgi kuivaks vĂ”i mahlaseks pidada.

Ameeriklastele meeldib ĂŒlereguleerimine, mis tĂ€hendab, et absoluutselt iga vĂ€iksemagi detaili kohta on mitmeid ridu paberil veniv kĂ€sulaud. Kui enamik tunduvad lapsikud, siis nii mĂ”nigi on tegelikult ÀÀrmiselt mĂ”istlik kordus: nĂ€iteks, kuna liha tĂ”stetakse enamasti nii liualt kui ka hiljem suhu nĂ€ppudega, siis nĂ€ppe suhu ei pisteta ehk kaste pestakse maha lĂ”hnatu lapiga. VĂ€gagi mĂ”istlik, sest „sĂ”rm suhu“ liigutus on ĂŒlimalt instinktiivne. Aga oli ka lihtloogilisi, mis sĂ€testavad, et napsisena pole kohtunikulaua taha asja ja

et suitsetamise vĂ”iks ka hindamise ajaks unustada, et mitte rikkuda (pigem vĂ€sitada) maitsemeeli. C’est la vie ... Kui aga rÀÀkida lihast, siis ka tĂ€napĂ€evastel vĂ”istlustel hoitakse au sees ideed, kuidas valmistada pigem odavamast, argisemast toorainest midagi kuninglikku, midagi nii suussulavat, et kogu maailm selle kĂ”rval ununeb. KCBS-i vĂ”istlustel toob iga

vĂ”istkond kaasa oma liha ehk vĂ”tab „töösse“ selle tooraine, millele hammas peale hakkab ja/vĂ”i mida tuntakse kĂ”ige paremini. Kui kana ja sealĂ”ikude (ribi ja aba) puhul pole vahed ehk nii suured ehk pigem on stiili kĂŒsimus, kas nĂ€iteks kĂŒpsetada ribi paksema vĂ”i Ă”hema pealmise lihakihiga, kana kĂŒpsetada tervena vĂ”i „liblikana“, siis brisket on Eestis juba rohkem kĂŒsimusi

tĂ”statav teema. Rinnakulihast (brisket ) saab meil osta hinnaga 30 kuni ligi 100 eurot kilogramm, tavaline brisket kaalub 4–5 kilogrammi. Oleme vĂ€ga kaugel odavaima lihatĂŒki „elustamisest“?

Hindamine kĂ€ib idee alusel, et kohtunikud ei aja lihast taga ideaalset tulemust ehk maksimaalsed 9 punkti vĂ”ib anda, kui liha on SUUREPÄRANE selles ajahetkes. Samuti

PARIMAD

BARBEQUE

ei ole mingit erinevate suutĂ€ite vĂ”rdlemist, unustada tuleb eelmine ja hinnata tabula rasa. Kana puhul tuleb hinnata nĂ€iteks, kas kana on mahlane vĂ”i voolab mahlasuse asemel veel veri, elik liha on toores. Seda tehakse valge salvrĂ€tikuga: punane tĂ€hendab verine, tĂ€hendab toores, tĂ€hendab disklahv. Aamen. Ribi puhul on oluline see, kuidas liha on kondi kĂŒljest lahti, kui pehme on kÔÔlusekrĂ”mps jne. Brisket ’ile tehakse venitustesti, kontrollitakse vetruvuse jĂ€rgi liha kĂŒpsust.

KÔik muu on detailid, oluline on siiski maitse ja siin pole Ôpetust otseselt anda vÔimalik: kogemus erinevate lihade mekkimisel on see, mis koolitab. Reegel siiski on, et tundma peab eelkÔige lihamekki, alles siis maitsestust, marinaadi, moppi ja muud lisatut. Oluline on ka mahlasus, söödavus: kas tahaksin seda ribi vÔi kana ikka ja jÀlle hammaste vahele tÔsta.

PĂ”nevaim koolituse osa, lihajuttude jĂ€rel loomulikult, keskendus sellele, mis tohib ja ei tohi lihaserveerimisel karbis olla. VĂ”ib olla kindlat tĂŒĂŒpi rohelist salatit, peterselli (kĂ€harat muuseas, mis on, nagu öeldakse, â€žĂŒrdimaailma seller“) ning karbi aluspĂ”hi peab olema ĂŒhtlane, sest on olnud juhtumeid, kus tuttavatele kohtunikele antakse nĂ€iteks kastmetriibu vĂ”i rosmariinioksaga enda lihast teada. Nii pole ilus ega sportlik! Lisaks ei tohi karbis olla hambaorke, fooliumitĂŒkke ega muud söödamatut. JĂ€rgneb automaatne disklahv.

PĂ€ev otsa erinevaid lihateadmisi, hulgaliselt uusi reegleid ja lĂ”petuseks „kĂ€si sĂŒdamel“ antud vanded: olimegi valmis jĂ€rgmisel pĂ€eval hindama klassikalist KCBS-i barbeque- nelikut!

VanamÔisa tarkused ja Suur

Sigadus

Eestile maailmast barbeque vallas oma meeskonnaga kulda-karda (ka ÀÀrmiselt haruldasi maksimumpunkte) kokku toonud lihameister Ardo Kalda korraldatud BBQ Festivali vÔistlusel oli seekord vÔimas

sĂ”it sees: palju vĂ”istkondi ja meisterlikud sooritused. PĂ€ev varem KCBS-i koolitusel kogunenud teadmised lĂ€ksid kohe kĂ€iku, sest tase oli vĂ€ga ĂŒhtlane, liha oli palju ja silmavaade tuli hoida sirgena. Koheselt jĂ€lgis silm seda, ega karbis ole midagi liigset, kuidas liha laguneb ja ega kastmega ole ĂŒle „pandud“. Koolitus andis ka ĂŒsna korraliku kogemuste pagasiga hindajale kiloga professionaalsust juurde, eriti teadmist, et minu antud hinne on Ă”ige ja antud Ă”igetel alustel.

Kuukene hiljem sai kogu pagas pandud uuesti proovile, seekord Tartu turuhoone veerel toimunud terve sea kĂŒpsetusvĂ”istlusel Suur Sigadus. Siga on pĂ”nev, eriti kui seda kĂŒpsetatakse terve kehana, ja Tartus lĂ€ks ahju tervelt viis pĂ”rsast. Hindamisreeglid pĂ€rinesid KCBS-ilt, olgugi et vĂ”istlus nende egiidi alla ei mahtunud. Huvitav oli hinnata vaid ĂŒhte liha, eraldi kategooriana ka kastet. Maitsed on ĂŒhtlasemad, kuna liha on sama, kĂŒpsetusviis ja ka aeg sama. Raske, kuid vĂ€gagi tĂ€nuvÀÀrne töö.

Ühelt poolt Ă”petas ametlikuks kohtunikuks saamine olema konkreetne ja karm sellega, mis lauale serveeritakse. Samas andis see palju selgema lugupidamise nende inimeste vastu, kes on tunde ahju veerel liha „paitanud“, ja lisaks ka liha enda vastu: milline on alkeemiline protsess, et saavutada elamus, mis on meeles veel kuid?

METAXA TWELVE pandi kokteilides proovile

Augusti lÔpus kogunes

Eesti baarmenide paremik

Tallinnas restoranis

Kompu, et selgitada tihedas konkurentsis vÀlja, kes segab kokku parima kokteili 12 aasta vanusest Metaxast.

TĂ€psemalt siis joogist, mille ajalugu ulatub aastasse 1888 ja mida ei ole ĂŒhegi teise joogiga vĂ”imalik samasse kategooriasse panna.

Tekst: Martin Hanson

Fotod: Kretel Kuusk

Ligi kuue tunni jooksul valmistati kokku 15 eriilmelist kokteili, mis kĂ”ik pĂŒĂŒdsid tĂ”sta esile selle unikaalse joogi eripĂ€ra, lastes korraga rÀÀkida nii Samose saare erilisel rollil kui ka iga baarmeni kĂ€ekirjal. Kokteilid erinesid nii maitselt kui ka vormilt: kes oli pakkunud vĂ€lja kreemise magustoiduasendaja, kes leidis, et Metaxa passib kĂ”ige paremini kergemasse pikka segujooki. Igal juhul sai maailm sel pĂ€eval kaugelt ĂŒle tosina uue kokteili vĂ”rra rikkamaks.

Istusin kĂ”ik need tunnid kannatlikult ĆŸĂŒriilauas ja maitsesin igat sinna saabunud kokteili piinliku tĂ€psusega: miks on Metaxa just sellesse segusse pandud, miks on klaasivalik selline, kellele see jook mĂ”eldud on? Üllatusi oli mitmeid, peamiselt selles, et paljud kokteilid oleksid vajanud veel lĂ€biproovimist. Mis aga on ilmne: see suurepĂ€rane kokteilinaps ning just 12-aastane Metaxa vÀÀrib enam retseptidesse lisamist – nii kodus kui ka baaris.

Kui kokteilid olid maitstud, selgusid ka parimad Metaxa olemuse tundjad, kelleks olid esikoha pÀlvinud Erik Tammeleht restoranist Rudolf, teisele kohale tulnud Vladislav Maksimenko Sigmund Freud Barist ja kolmandale astmele pÀÀsenud Raimond Ummus ööklubist Studio.

12 tÀrni

Kuid mis teeb eriliseks 12 aastat tammevaatides laagerdunud uusima Metaxa?

Joogi vanust loetakse tÀrnidega, erandiks on vaid auvÀÀrsemad luksustooted, mille puhul kasutatakse sÔnalist kirjeldust.

Metaxa 12* on laagerdunud eri tĂŒĂŒpi vaatides tervelt 12 aastat, mis on andnud joogile sĂŒgavalt röstised, kohvised, aga ka pisut suitsused noodid. Ninna lööb esimesena apelsiniaroom, selle kĂ”rval ka tume ĆĄokolaad ja kohv. Maitses on lisaks mainitule tunda ka sooja andvaid vĂŒrtse ja kuivatatud puuvilju.

Tosin aastat vaadis oma aega oodanud Metaxa on unikaalne, kuna varem ei ole see jook nii pikalt laagerdunud. Ka juba 30 aastat joogimeistrina Metaxas vĂ€gesid juhendanud Constantinos Raptisi jaoks oli tegemist ĂŒllatusega, et kuidas hakkavad Metaxa pehmed ja soojad maitsed kĂ”lama kokku vaadilaagerdusest tuleva vĂ€gevusega. Senini tuleb tunnistada, et

aega vĂ”tnud abielu on sĂŒnnitanud uue, peagi legendi staatusse jĂ”udva joogi.

Eraldiseisev jooginauding

Metaxat on lĂ€bi ajaloo ĂŒritatud panna samasse klassi nii konjaki kui ka brĂ€ndiga, kuid pĂ€rast aastakĂŒmnetepikkuseid maitsmisi tuleb tĂ”deda, et see merevaigu karva jook kuulub iseseisvalt tĂ€iesti eraldi kategooriasse.

JÔuka siidikaupmehe pojana rÀndas Spyros Metaxa maailmas palju ringi, koges maitseid ja aroome. Mida ta aga oma rÀnnakutelt ei leidnud, oli naps, mille maitse oleks pehme ja siidine, kuid samas iseloomuga ning Àkiline, unikaalne. Nii asutaski mees koos oma vendade Eliase ja Alexanderiga 1888. aastal Ateenas esimese tehase.

Metaxa muudab eriliseks selle valmistamiseks kasutatud tooraine: vaid parimad Samose saare ‘Muscati’ viinamarjast valmistatud veinid, neist veinidest pĂ”letatud destillaadid ja iseloomukamad vahemerelised ĂŒrdid (botanicals). Aroomis on tunda ka sidrunit ja koriandrit. Legendi kohaselt kasutatakse Metaxa valmistamiseks ka roosiĂ”isi. Just Samose saare lopsakuses kasvanud viinamarjadest valminud muskaatveinid annavad joogile selle Ă”ige intensiivse maitse, mida Metaxa meistrid on juba ĂŒle 130 aasta taga ajanud. Traditsiooniline laagerdumine Limousini tammevaatides kestab 5–30 aastat, sĂ”ltuvalt siis Metaxa sordist.

TÀrnidega vÀÀrisjoogid

Praeguseks on tĂ€rnidega rikastatud Metaxa pudelid tuntud kogu maailmas. Kohe pĂ€rast joogi loomist hakkas see levima Vahemere maades, jĂ”udes 1900. aastal juba ka USA turule. Sealt alates on tuntus vaid kasvanud. Selleks, et Metaxa oleks oodatud iga jooja klaasis, on loodud lai valik erineva maitse ja tĂ€rniga jooke. Valikus on nii kergemaid lillelisi ja puuviljaseid napse kui ka palju delikaatsema karakteriga, vaid parimate aastakĂ€ikude Metaxadest kokku segatud jooke. IgaĂŒhele midagi, igaks sĂŒndmuseks. See ei ole mĂ”eldud baarikappi seisma, Metaxa on mĂ”eldud joomiseks: kas jÀÀga vĂ”i ilma, ĂŒksi vĂ”i seltskonnas, kokteilina vĂ”i puhtalt. Nagu ĂŒtleb ka Metaxa lipukiri: Ă€ra lihtsalt joo, avasta!

Erik Tammeleht
Raimond Ummus
Vladislav Maksimenko

rebugakollasema munad leiad Linnu Talust!

KĂ”ikide maailma restoranikokkade unistus on „millalgi“ avada pisikene vĂ”ileivaputka, mis pakuks kĂ”iki kuulsaid sĂ€ndosid (eestindus lord Sandwichi nimest) – vaid parimast toorainest, kujutlusvĂ”imele piire panemata. Kolm tĂŒĂŒpi, kellel aastaid restorani- ja baarikogemust, tegid selle Ă€ra ning nĂŒĂŒd on MusumĂ€e taga keldris kiirtoidukas nimega SAI!

Restoranis Hiis iga pĂ€ev 15-kĂ€igulist vĂ€gagi omanĂ€olist menĂŒĂŒd pakkuv kokk Daanius Aas, aastaid baarinduses laineid löönud Hulkuri baari pidaja Kaspar Rabbi ja Karl Leis said kokku ning nĂ€dalaga oli nii-öelda suvajutust vĂ”ileivaeinela teemal lĂŒkatud kĂ€ima uue toidukoha loomine: leitud olid pisikesed ruumid, kokku hakkas saama menĂŒĂŒ ja meeskond ning lĂ€kski ehituseks.

„Mind on alati tĂ”mmanud sellistesse holein-the-wall- kohtadesse, mis on pisikesed, kuskil keldris, kuid mille sisu on suur ja vĂ”imas. Just midagi sellist soovisime ka selle kohaga saavutada. Vist oleme hakkama saanud, sest ĂŒle ĂŒhe uue kliendi, kes uksest sisse astuvad, ĂŒtlevad, et see poleks nagu Eestis – tĂ€ielik vĂ€lismaa tunne on,“ rÀÀgib Aas. Kui vĂ€lja arvata plaatimine, siis kĂ”ik muu on kolme mehe ja nendega liitunud meeskonna enda ehitatud, vĂ€rvitud ning paika tĂ”stetud. Nii on SAI! ellu kutsutud ilma laenu ja vĂ”lata, mis vabastab tegijad igasugusest painest olla kuidagigi ĂŒhtne ĂŒldise maitse-, hinna- ja turundusnarratiiviga.

Tekst: Martin Hanson Fotod: Markus Mikk / Trickster Studios / Adidas

Nimi tekkis einelale sama kiiresti: alguses oli plaanis turundada end kui Kurja Koera VĂ”iku paigana, sest kĂ”igil asutajatel on koerad, kuid siis mĂ”isteti, et sai on ju see, mis teeb vĂ”ileivast vĂ”ileiva. Muuseas, hetkel mehed ise saia ei kĂŒpseta, iga kahe pĂ€eva tagant tuuakse seda Fikast, mille foccacia ’t peab Aas absoluutselt parimaks. Koertest rÀÀkides, kolme euroga saab vĂ”ileiva (Dogo SĂ€ndo) tellida ka oma neljajalgsele: miks peaks vaid peremees saama head maitsta?

Pidevalt muutuv vĂ”ileivamenĂŒĂŒ

Pliidi ees askeldav vĂ”ikumeister Risto Kram, kellel pikalt kogemusi erinevate saiade vahele serveeritud einetega, vormistab maitsmiseks kolm vĂ”ikut, enda valikul: mortadella -singiga, Croque Monsieur’ ja uue, nimetu sĂ€ndo, veisekeele ja vĂŒrtsika salatiga. KĂ”ik on aus nagu heas Ameerika

filmis (klassikaline vĂ”ileib, mida ka SAI! pakub, on ikkagi sealtkandi pĂ€rand): sinki on mehe moodi, juust sulab ja salatid ning lisandid on krehvitsed ja mahlased. Mortadella on ehk pisut soolane, kuid ĂŒrtidega foccacia mahendab kĂ”ik siidiseks.

„KeelevĂ”ileiva kohta peame siiani veel ĂŒtlema veiselihavĂ”iku, sest muidu inimesed ei taha seda hĂ€sti osta. Mine vĂ”ta kinni, miks. Sama seis on ka nduja -vĂ”ikuga, sest siiani ei ole eestlased vist tuttavad selle kreemise salaamiga, samuti ei meeldi meie inimestele ikka veel vĂŒrts. Kuid need on siiski klassikalised ja peavad menĂŒĂŒst vĂ€hemalt lĂ€bi kĂ€ima,“ ĂŒtleb Aas. Klassikast on olemas ka grilled cheese’i (grilljuustu) ja ham & cheese’i (singi ja juustu) vĂ”ileib.

„Meil on seinale kirjutatud menĂŒĂŒ, kuid sama kiirelt vĂ”ime me seda muuta, midagi liita, midagi lahutada. Oleme vĂ€ga vabad ja paindlikud oma vĂ”ileibade loomisel.

Loomulikult on tekkinud juba pĂŒsikliendid ja nende lemmikud, mida ei saa vist tegemata jĂ€tta. Aga meil on ka suund sellele, et me saame kasutada Ă€ra kogu tooraine, mis hakkab kuskil parim enne aega ĂŒletama. KĂ€ime hulgiladudes ja vaatame, mis on seetĂ”ttu alla hinnatud, meile on tekkinud ka partnerid, kes pakuvad meile sellist kraami. VĂ”ileiva vahel saab kĂ”ik Ă€ra kasutada, me oleme piisavalt kokad, et hĂ€tta ei jÀÀ,“ selgitab Aas ka talle endale vĂ€ga hingelĂ€hedast zero-waste’i vĂ”i toidu mitteraiskamise vĂ€ljundit vĂ”ileibade puhul.

MenĂŒĂŒs oli ka vĂ”ikumaailma tipp, juuditaustaga Reuben, mille valmistamiseks on vaja pikalt haudunud brisket ’it ja kreemist brioche -saia. Mehed hautasid valmis lihakoguse, mida vaadates arvas Aas, et sellega saab nĂ€dala hakkama. Õhtu lĂ”puks oli viimnegi kui gramm veiseliha viilutatud ja saia vahel Ă€ra serveeritud. Majas pole aga ruumi, et nii suurt hautamist vĂ€lja kannatada, ja nĂŒĂŒd otsitaksegi vĂ”imalust seda majast vĂ€ljas teha.

Ootamatu populaarsus

Aas ĂŒtleb, et kui uksed juuli alguses lahti lĂŒkati, lĂ€ks maja kohe kĂ€ima: tuhandeeurone pĂ€evakassa, millest unistati, oli kiirelt reaalsus ja sealt on vaid tĂ”ustud. Raha pole edumÔÔdik, kuid populaarsust nĂ€itab ka see, et lisaks lĂ”unale on tuba tellimustest tĂ€is ka igal Ă”htul.

„Ma ei taibanud, et me asume viie erineva kooli vahetus lĂ€heduses, kust oleme saanud vĂ€ga palju pĂŒsivaid lĂ”unakliente. Lisaks sellele on meid leidnud turistid, kelle kultuuris on vĂ”ileib mĂ€rkimisvÀÀrselt kuumem toit. Õhtuti on igasugust rahvast, kes nĂ€lga kustutama tulevad. Üllatus on siiani suur, et nii kiirelt nii populaarseks saime,“ mainib Aas.

NB! Kui vaadata karbi alla, milles vĂ”ileibu serveeritakse, siis on seal tsitaat „Olukord on sitt, kuid Ă”nneks on meil saia“. Kelle oma see on?

Foto: Nele LillemÀe (SAI!)

Itaalia köögi ĂŒks kindel nurgakivi on pasta carbonara, mille valmistamine tundub treenimata silmale maru lihtne, kuid milles meistritaseme saavutamine vĂ”tab aastaid. Olen valmistanud seda pancetta -singist, vabajooksukanade munast, vĂ€rskelt valmistatud pastast ja minimaalselt 36 kuud laagerdunud parmesanist Ă”htusööki umbes sadakond korda ja ikka ĂŒllatab, kuidas mĂ”ni keere enam musta pipart vĂ”i teistsugune sink ning mahemuna muudab toidu maitset totaalselt. Olen tĂ€iesti sĂ”ltuvuses selle pastaroa saladuse lahti muukimisest. Mis aga juhtub, kui ĂŒhendada see kreemine mustast piprast Ă€rksust saav kaste hoopis riisiga? Reegel, mis tagab ideaalse risoto, on samuti lihtne ideena, kuid keeruline pliidi ÀÀres. TĂ€helepanu tuleb pöörata detailidele, milleks on loomulikult parima tooraine kasutamine, riisisuuruseks peenestatud muud kasutuses olevad toorained ja –kĂ”ige kriitilisem – pidev riisi segamine pajas. KĂŒsite, miks? Sest pidevalt riisi leemekihis segades hÔÔrutakse kĂŒpseva Arborio riisi kestast kastmesse tĂ€rklist, mis muudab kogu roa siidiseks, kreemiseks ja maitserikkaks.

Pancetta ja munad – need esimesed viiulid ...

Roa ajalugu on segane, kuid arvatakse, et toidu algsed nautijad olid 1940ndate töölised Lazio maakonnas, kellele imponeeris vĂ€hestest ja odavatest komponentidest segada kokku kalori- ja energiarikas lĂ”una. Carbonara tĂ€hendab tĂ”lkes söepĂ”letit, mida Apenniinides kasutati ja millel toitu valmistati –sĂŒtt oli lademetes vĂ”tta. Teine teooria rÀÀgib aga teise maailmasĂ”ja aegsetest USA sĂ”duritest, kes palusid neile nii armsast muna-peekon-hommikusöögist pasta valmistada.

Risotto alla carbonara

Hedonism! Millisel muul moel vĂ”tta kokku rooga, mis ĂŒhendab endas slow-cooking’u meditatsiooni, Itaalia kuulsaima riisieine ja hommikusöögiks mĂ”eldud peekoni koos munadega. Toidupuristid vĂ”ivad siinkohal lehe ajakirjas edasi keerata, kuid teistega segame kokku portsu risotto alla carbonara’t.

Lihtne risotto alla carbonara

Alustame sellest, et klopi kokku ĂŒks terve muna ja ĂŒks lisamunakollane. Riputa munasegusse ka peotĂ€is riivitud parmesani ja jĂ”uline ports vĂ€rskelt purustatud musta pipart ning sega kastmepĂ”hi korralikult lĂ€bi. Viiluta pancetta kenadeks, prisketeks ribadeks ja prae pannil, kuni enamik rasvast on lihast eraldunud ning sink krĂ”be. Noki sink pannilt ja nirista munasegusse seda pidevalt segades pool rasvast kastmepĂ”hja.

NĂŒĂŒd pane riis otse kuuma rasva sisse, kus seda tuleks pool minutit pidevalt segades praadida. Edasi lĂ€heb riisile „kĂŒlla“ pokaal head valget veini (Gavi di Gavi, kuna selles on pehmust) ja pidevalt segades iga pisukese aja tagant kulbitĂ€is puljongit (veisepuljong on parim, kuid ka kanaleem ajab asja Ă€ra).

Pidevalt segades tuleb jĂ”uda risotoga seisu, kus riis on al dente ja risoto ise kreemine ning voolav. NĂŒĂŒd algab tĂ”eline maagia: sega riisi hulka munasegu ja jĂ€lgi, kuidas siidisus saab tĂ€iesti uue tĂ€henduse. Lisa puljongit, kui roog tundub liiga tihke. Serveeri koos pancetta -viilude ja musta pipraga.

Pronti ... e buon appetito!

Carbonara’s – olgu siis pasta vĂ”i risotona –ei kasutata kreemisuse saamiseks iialgi koort: koore lisamine on jumalateotus ja sellele jĂ€rgneb enamasti pikselöök lagipĂ€he. Kreemisuse annab roale pastavee tĂ€rklise, singirasva ja munasegu emulsioon, mis keerutatakse kokku viimasel hetkel otse keeduveest vĂ”etud pastal (antud juhul siis voolavamas risotokastmes). Nii mĂ€ngivadki esimest viiulit selles roas munad, mis siidisuse eest vastutavad (nipp: kasutage toasooje mune). Teine oluline komponent on sink, mis annab nii soolasust, rasva, kui ka hiljem tekstuurina krĂ”bedust.

Parmesani

ja veel kord parmesani ...

Juust on komponent, mis lisab risotole nii rasvasust, tekstuuri, soolakust kui ka aroominĂŒansse: mandlit, mesisust, vĂŒrtse ja umamit. SeepĂ€rast annabki imelise tulemuse pikalt laagerdunud juust. Parmesan on alati hea valik, kuid miks mitte proovida ka pecorino’t vĂ”i mĂ”nd muud kĂ”vajuustu. Juustul on ka oluline roll kastme kokku sidumisel ja veelgi suurema sametisuse tekitamisel. Mida muud ongi nĂ€iteks laisal sĂŒgisesel pĂŒhapĂ€evalĂ”unal teha, kui segada pajas hauduvat riisi, tĂ”mmates ninna suitsuselt Ă€rksat praesingi aroomi ja lastes suul vett joosta. Kuidagi ei saa seda rooga sĂŒĂŒdistada pinnapealsuses ega dieetilisuses. Tegemist on ikka pigem dekadentliku naudinguga, mis kĂŒlmal ja kalgil, vĂ€rvideta ajal toob „pĂ€ikese“ taas vĂ€lja.

Veiniks tĂ”stke kĂŒlmast lauale hea ‘Cortese’ marjast Gavi di Gavi vĂ”i midagi carbonara sĂŒnnipaigast – veel ĂŒks legend arvab carbonara pĂ€rinevat Napoli kandist –Greco di Tufo. Need veinid vĂ”iks olla ka vĂ€he pikemalt seisnud, et oma sĂŒgavuse ja vĂ”isusega aitaksid kaasa ka risoto elamuse tĂ”stmisele.

Tekst: Martin Hanson Foto: Shutterstock

Restoran Mulino –justkui Vahemere ÀÀres, aga kodule lĂ€hedal

Peetri Veski majas asuv restoran toob teieni autentse Itaalia köögi parimad palad – klassikalised pastad ja ehtsad pitsad, mis valmivad meie pĂ€ris Itaalia pitsaahjus. Lisaks leiate menĂŒĂŒst hĂ”rgutisi teistest Vahemere piirkondadest, samuti pakume rikkalikku eel- ja pearoogade valikut.

Meie koka kirg on tuua taldrikule parim, mida loodus pakub – kasutame vĂ”imalikult palju Eesti toorainet ja hooajalisi vĂ€rskeid koostisosi, mida valime turult ise. Lisaks Ă  la carte menĂŒĂŒle rÔÔmustame oma kĂŒlalisi esmaspĂ€evast reedeni ka eriliste pĂ€evapakkumistega, mis lisavad igasse pĂ€eva midagi uut ja vĂ€rsket.

Restorani peakokk Albert Verbenets ĂŒtleb, et teda inspireerivad kĂ”ige lihtsamad, kuid kvaliteetsed toorained – just neist sĂŒnnivad tĂ”elised kulinaarsed meistriteosed.

„Oluline on oskus ĂŒhendada traditsioonilised retseptid kaasaegsete tehnikatega, luues uusi maitsekombinatsioone. Restorani Mulino peakokana on iga taldrik minu jaoks lugu, mida jutustatakse tekstuuride, lĂ”hnade ja vĂ€rvide kaudu. Usun, et roog peab Ă€ratama emotsioone ja jĂ€tma iga kĂŒlalise mĂ€llu ereda mulje. Kulinaaria pole lihtsalt töö, vaid minu kirg ja viis, kuidas maailmaga suhelda,“ lisab peakokk.

Mulino ei ole lihtsalt koht söömiseks –see on kogemus. Meie avar ja soe atmosfÀÀr loob mĂ”nusa Ă”hkkonna, kus aeg lendab mĂ€rkamatult. Meil on olemas lastenurk, kus pere pisemad saavad lustida, ja teise korruse privaatruum, mis on ideaalne nii vĂ€iksemate kui ka suuremate ĂŒrituste jaoks.

Restorani ĂŒks loojatest Geili Enok leiab, et Mulino eesmĂ€rk on pakkuda igale kĂŒlalisele lisaks maitsvale toidule ka erilisi elamusi ja mĂ”nusat olemist.

„Oleme toonud oma menĂŒĂŒsse ideid ja maitseid nii Hispaaniast, Kreekast, Prantsusmaalt kui ka muidugi Itaaliast. Tooraine vĂ€rskus ja kvaliteet on meie köögi aluseks, aga sama tĂ€htis on ka see, et Mulino oleks koht, kus inimesed tunnevad end hĂ€sti –olgu see sĂ”prade seltsis, perega nautides vĂ”i erilist sĂŒndmust tĂ€histades,“ rÀÀgib Enok. Mulino on koht, kus saad nautida Vahemere köögi parimaid palu ja tunda, nagu oleksid puhkusel – kuid samal ajal oled kodu lĂ€hedal!

Tule tĂ€hista oma sĂŒnnipĂ€eva, veeda tore Ă”htu sĂ”pradega vĂ”i korralda siin meeldejÀÀv jĂ”ulupidu.

Restoran Mulino

restoran_mulino

info@mulino.ee

+372 501 3608

Wachau oru veinileiud

Austria tundub suvepuhkuse paigana veider valik – ĂŒtlevad need, kes pole seal suvel kĂ€inud. Aastaid olid mĂ”ned mĂ”jutajad oma surve viinud sellisesse crescendo’sse, et polnud vĂ”imalik enam Austriast mööda vaadata. Peamiselt oli selle töö vĂ”tnud enda Ă”lule sommeljee Aivar Vipper, kes aastaid rÀÀkinud kogu PĂ”hja-Austria pisikestest apellatsioonidest ĂŒlivĂ”rdes ja andnud selle tĂ”estamiseks maitsta veine, mis seda ka kinnitasid. Lisaks sellele sĂŒvenes uudishimu uurida, mida teevad austerlased lemmikmarjast ‘Rieslingist’ ja mis imemari on ‘GrĂŒner Veltliner’, et see aina enam nii veiniajakirjanduses kui ka inimeste huulil prevaleerib.

Loomulikult ei tohi unustada ka hunnitut loodust, mĂ€gesid, poolemeetrise lĂ€bimÔÔduga ĆĄnitsleid, rusikasuurusi knödel ’eid, Ă”unastruudlit, Mozarti, aprikoose ja sadu muid asju, mis seda Kesk-Euroopa riiki iseloomustavad. Kui aga Viinis maanduda, siis kĂ”ige mĂ”istlikum on sealt kohe parima vĂ€ljendi puudumisel „uttu tĂ”mmata“. Metropolina end sisse seadnud Viin vÀÀrib loomulikult igati kĂŒlastamist – ĂŒhed vanemad kohvikud maailmas, croissant ’i ja pika saia kodukant (Ă€rge prantslastele öelge! ), kohvimeka ja nii edasi –, kuid linnas on suvel maru palav ja neelud kĂ€ivad hea veini jĂ€rele. VĂ”tsime auto Ungari pĂ€ritoluga rendifirmast ja kihutasime tagasi vaatamata tunniga Kremsi: Wachau oru alguspunkti, veiniseikluste stardipakule.

208 veinimaja, 40-kilomeetrine org

Wachau pole veinipiirkonnana kindlasti uus, paiga leidsid viinamarjade kasvatamiseks ĂŒlisobiva nii roomlased kui hiljem ka

VĂ”iks vabalt öelda, et kes pole Kremsi ja Melki vahel Doonau jĂ”e veerel ringi jalutanud, pole pĂ€riselt elanud, pole pĂ€riselt maailma nĂ€inud. „JĂ€rsud terrassid, nooblid viinamarjad, monumentaalsed veinid“ – nii kirjeldavad austerlased seda piirkonda ise. „Joovastav, lummav, maitserikas ja igati kĂŒlalislahke,“ kirjeldaksin seda veinipiirkonda aga ise.

Tekst ja fotod: Martin Hanson

Baieri kloostrid, kuid alles 2020. aastal tunnustati oru nĂ”lvadel asuvaid aedu Austria kvaliteetveinipiirkondi ĂŒhendava apellatsioonitĂ€hisega DAC (Districtus Austriae Controlatus). Parem hilja kui mitte kunagi, sobib siin mainida, sest ega veinid sellest paremaks saanud: need on olnud vĂ”imsad emotsioonipommid aegade algusest.

1980ndatel loodud „Vinea Wachau“ on teinud ka oma mĂ€rgisĂŒsteemi ja kui nĂ€ete sihvakal flöötpudelil (mille korgil ilutseb ka ligi meelitav Austria lipp) silte „Steinfeder“, „Federspiel“ vĂ”i „Smaragd“, siis teate, et tegemist on Wachau veinidega. Kui esimene tĂ€his markeerib noori veine, siis viimane juba kĂŒpseid, tippaedadest korjatud viinamarjadest loodud vedelikke. Kogu piirkonna veinielu jÀÀb mööda Doonau kaldaid kahe linna – Kremsi ja Melki vahele u 40-kilomeetrisele teekonnale. PĂ”nevust pakuvad sellele teele jÀÀvad kĂŒlad, nagu Spitz, Arnsdorf, Wösendorf, Joching, Weißenkirchen, DĂŒrnstein, Loiben, Rossatz, Mautern, mis kĂ”ik sellel teekonnal ĂŒhtseks Bullerby laste stiilis muinasjutukĂŒlaks kokku sulanud. Neis kĂŒlades on peidus 208 veinimaja ja 1285 hektarit viinamarjapĂ”lde.

GrĂŒner Veltliner, igavesti ... pluss riisling

VĂ€ga pika veiniajaloo lĂ€himineviku kulminatsioon toimus 1985. aastal, kui avastati, et mahuveinis, mida mĂŒĂŒdi Saksamaa tootjatele, leidus antifriisi: seda magusat vedelikku lisati, et anda suhteliselt hapule veinile mingigi elu. Loomulikult plahvatas suur skandaal, pead veeresid, vein valati minema ja Austria veini maine langes nulli –vĂ”imalik, et veelgi sĂŒgavamale. Sellest ajast peale on riik koos veinimajadega töötanud palehigis, et jĂ”uda tagasi maailmakaardile: avati akadeemiaid, kinnitati reeglid, alustati

apellatsioonide loomist jne. Töö on andnud tulemusi, tagasitulek on Ônnestunud hiilgavalt ja hetkel peetakse Austria veine maailma parimateks, tÀpsemalt on nende populaarsus hetkel tipus.

2002. aastal peeti maha Londoni Degustatsioon, kus pandi kĂ”rvuti Austriast pĂ€rit GrĂŒner Veltlinerid erinevatest riikidest (ka Burgundiast) pĂ€rit ‘Chardonnay’ marjast veinidega. Tulemus oli hĂ€mmastav, sest esimesed seitse kohta vĂ”itsid pimemekkimisel just Austria pĂ”lismarjast veinid. 2004. aastal sai Wachaust pĂ€rit Nikolaihofi veinimaja Riesling Vinothek (1995. aasta aastakĂ€ik) veinigurult Robert Parkerilt sada punkti. Vaikselt tuha all hÔÔgudes hoidsid sĂŒgavaid keldreid omavad veinimajad Austria veini elus.

Aga teooria juurest praktikasse: istusin juuli alguses Wachau orus Weingut Nikolaihofi jĂ€rsul viinamarjapĂ”llul (need asuvad vanast kloostrist ja veinimajast eemal) ja keerutasin sĂ”rmede vahel tĂŒhjaks rĂŒĂŒbatud veinipokaali.

Hommikul oli korralikult sadanud, kuid keskpĂ€evaks temperatuur tĂ”usnud taas 30 soojakraadini: oru pĂ€ikesepoolsed kĂŒnkad aurasid, viinavÀÀtide lehed sahisesid tuules ja sajakonna meetri kaugusel sulises Doonau.

Olin Ă€sja „tankinud“ kĂ”hu tĂ€is suurepĂ€rast vasikalihast ĆĄnitslit ja kohalike juustude, sinkide, pasteetide, mooside mekivaagnal leiduvat, mille juurde rĂŒĂŒbanud terve valiku Austria ĂŒhe vanema veinimaja parimaid jooke. Elu oli ilus, suvi soe ja elukaaslasega sellel pĂ”llul vedeledes ei tundunud, et maailmas oleks ĂŒhtegi muret.

Kaks marja iseloomustavad seda piirkonda eriti. Neist ĂŒks vĂ”tab austerlastel alati jutu jooksma: selleks on kohalik mari ‘GrĂŒner Veltliner’. Mis teeb selle marja nii eriliseks? Selleks, et marja rebule pihta saada (tabamatuks see teadmine jÀÀbki, kuigi seda saab taga aetud pikalt ja lĂ€bi mitmete pokaalide elik pudelite), kĂ€isin lisaks Nikolaihofile ka legendaarses DomĂ€ne Wachaus, Weingut Knollis, Weingut Stadt Kremsis, Weingut Holzapfelis ja veel mitmetes. VahemĂ€rkus: austerlased on veinimaja toodangu mekkida andmisel ĂŒsna lahked, pildi peab ju enne ostu selgeks saama.

Panen nĂ€pu peale ĂŒhele kindlale aspektile: ‘GrĂŒner Veltliner’ on mari, millest saab ÀÀrmiselt laia spektrit erinevat veini. Noored ja kerged, vĂ€hearomaatsed, kuid sĂ€rtsakad veinid evivad piprast nooti, kergeid

ĂŒrte, samas kui aeg annab marjale veinis mesise raskuse, toob juurde sĂŒgavust, vĂ”isust ja lopsakama marjasuse. Kui seda millegagi vĂ”rrelda, siis ehk ‘Chardonnay’ marjaga Burgundiast. Kuid minule imponeerib see mari just seetĂ”ttu, et sĂ”ltuvalt piirkonnast, kvaliteediastmest, vanusest ja pĂ”llust on vein ĂŒlim terroir ’ peegeldus.

Ning kui vĂ”tta appi sur lie (pĂ€rmisettel laagerdus) ja ka tammevaat, muutub „retsept“ tĂ€ielikult: veinid, mis on mĂ”lemat tehnikat tunda saanud, on Ă”lised ja sĂŒgavad, nĂ”udes endale kampa veiseĆĄnitslit, siis ilma vaadita veinid on mineraalsed ja sĂ€ravad, meenutades riislingit. Ühtegi igavat GrĂŒner Veltlineri mekkida ei saa, kuid selle tagab fakt, et ega ka Austrias ole selle marja veinid kuigi odavad. TĂ”demus on aga ilmne: tuleb vĂ”tta ette teine ja ka kolmas gastroll uurimaks selle marja vĂ”imu.

Kamptal, Krempstal et al.

Parim viis Wachaud avastada on rentida kolmveerandsaja eest ööpĂ€evaks elektrirattad ja lasta neil end Doonau veerel kanda: tuleb tunnistada, et see on ĂŒks vĂ€gevamad 40 kilomeetrit, mida sĂ”ita.

Vulisevast jĂ”est jÀÀvad kahele poole kĂ”rguvad jĂ€rsud mĂ€enĂ”lvad, pĂ€iksepoolsemad neist on viimase ruutsentimeetrini viinavÀÀte tĂ€is istutatud. Isegi paikades, kuhu linnud kardavad maanduda, leidub paar pÔÔsast ja sellel kasvavad marjad. Elektriratas annab vĂ”imaluse rahulikumalt sĂ”tkuda, kuid jĂ”uda kaugemale, kĂ”ikides valikusse sattunud veinimajades mekutada, pudel kaasa osta ja pĂ€ikesepaistelises roheluses edasi vurada. Vaid pisikese autosĂ”idu kaugusel asub veinimaja, mida Austriat ja biodĂŒnaamilist veini silmas pidades kahe silma vahele jĂ€tta pole vĂ”imalik: selleks on Langenlois’s asuv Weingut Loimer. Stiilselt modernistliku maja sisemusse peitunud aias veine maitstes kinnistub arusaam, et aju plahvatama paneva veini loomiseks on vaja aega, oskuseid, aga vĂ”ib-olla enam seda, et veinimeister tunneb pĂ”ldu, viinamarja sellisel tasemel, et oskab neist meelitada vĂ€lja 100%, mida terroir ’l anda. Kui ka vein pole eesmĂ€rk, siis Loimeris tuleks kĂ”igil Ă€ra kĂ€ia, kes midagigi maitsetest ja kvaliteedist arvavad. Parim ja suurima kohaliku veinivalikuga pood asub aga LOISIUM WineWelti muuseumis, kus on veinid paigutatud vĂ€rvi, aastate ja konkreetsete aedade jĂ€rgi. Katsuge sealt ilma kasti vĂ”i kaheta vĂ€lja tulla ... NB! VĂ€iksem pole ka kohaliku sekti valik! Üldiselt on nii, et Wachau ise nĂ”uab nĂ€dalat, kui sellesse sukelduda, kuid ĂŒldiselt vĂ”iks vĂ”tta plaani kruttida punnid maha ka naaberpiirkondade parimatelt pudelitelt. Suhteliselt vĂ€ikeses areaalis on DAC-idena lisaks Wachaule ka Kaptal, Krempstak ja Wagram. KĂ”ik on selgelt erineva mikrokliima, pinnase ja struktuuriga, kuid veinid on iseloomukad, erilised ja alati pĂ”nevad.

Austria pole aga vaid Wachau vĂ”i vein. Kas teadsite, et org on kuulus ka aprikooside poolest? Wachaus kasvab kokku 100 000 aprikoosipuud ja neist kergelt jahustest luuviljalistest valmistatakse pea kĂ”ike: moosi, marmelaadi, komme, Ă”lut, veini, likööri ja nii edasi. Juuli keskpaik on aeg, kui aprikoosid valmivad ja neid saab elektrirattal sĂ”ites korjata otse tĂ€nava ÀÀrest. Tegemist on „raksuga“, mis tĂ€hendab, et liiga pikalt puu alla seisma pole mĂ”tet jÀÀda. Aga loomulikult on kohalikud marjad mĂŒĂŒgil igas bussipeatuses ja peatuskohas.

RÀÀkimata jĂ€igi ĆĄnitsli suurusest, knödel ’i raskusest ja sellest, et struudel oli alguses ĂŒldse soolane. Aga sellest jĂ€rgmisel korral!

kutsu kooker kĂŒlla

Teeme soolaseid ja magusaid minipannkooke, kÀsitöölimpsi ja kohvijooke.

Turn static files into dynamic content formats.

Create a flipbook
Issuu converts static files into: digital portfolios, online yearbooks, online catalogs, digital photo albums and more. Sign up and create your flipbook.