Hüdrograafia
Tekst: PEETER VÄLING, Fotod: JANE NIIT
M
eresõiduohutuse seadusega on Veeteede Ametile (edaspidi VA) pandud kohustus korraldada üldkasutatava veetee ja sisevete hüdrograafilist mõõdistamist. Veetee tähendab samas seaduses laevatatavat veeala Eesti merealadel ja laevatatavatel sisevetel ning üldkasutatav veetee omakorda veetee osa, mis asub väljaspool sadama akvatooriumi ja selle sissesõiduteed. Seega on VA-l kohustus teha mõõdistustöid sisuliselt kogu merel ja seaduses määratud sisevetel. Kogupindalaks teeb see merel ligi 36000 km2 ja sisevetel veidi üle 1800 km2. Samuti tähendab see sügavuste mõttes piirkonda väga madalast veest kuni kõige sügavamate aladeni, sest ka madal vesi võib olla laevatatav – sõltub ju laevadest. Seni mõõdistatud aladest saab ülevaate siit: https://his.vta.ee:8443/HIS/Avalik
MIDA HÜDROGRAAFILINE MÕÕ DISTAMINE IKKAGI TÄHENDAB? Esmalt muidugi veekogu põhja kaardistamist sügavuste mõõtmiste kaudu. Seejuures on kindlasti vajalik üles leida ja hea oleks kui ka identifitseerida veealused objektid alates mingist mõistlikust suurusest. Need võib jämedalt liigitada kolmeks: kivid, vrakid ja takistused – viimased oleks siis sellised, mida esimese kahe alla paigutada ei saa. Mõistlikku suurust võib näiteks määrata samuti nagu IHO standardis S-44: kuubikujuline objekt küljepikkusega 1 m (see on nii ERI klassi puhul, teistel klassidel on see nõue lahjem, vt https://www.iho.int/ iho_pubs/standard/S-44_5E.pdf ). Samas lubab kaasaegne mõõdistus-
43
tehnoloogia tuvastada märksa väiksemaid objekte. Väga võimalik, et uues S-44 redaktsioonis, mida parajasti välja töötatakse, on see nõue ka muutunud. Et objekti põhjas üles leida, on vaja, et selle peal oleks vähemalt 4–5 (hea oleks kui veel rohkem) sügavuspunkti – see määrab ka vajaliku punktitiheduse ja viimane omakorda nõuded mõõdistustehnoloogiale. Tehnoloogia sõltub muidugi ka vajalikust andmetäpsusest või õigemini määramatusest. Selle all mõistetakse kogu kasutatavast tehnoloogiast põhjustatud süstemaatiliste ja juhuslike vigade summat. Standardis S-44 on ka määramatused näidatud, kuid kuna standard ise on üsna vana, siis on reaalsed väärtused palju paremad kui seal kirjas. Näiteks kõrgeima ERI klassi mõõdistuse korral algab sügavuse määramatus 0,25 meetrist. See võib olla kasutatav näiteks 40 m sügavuses vees, kuid ilmselgelt mitte 5 m sügavusel. Ka selles suhtes toimuvad standardis varsti muudatused. Hüdrograafia hõlmab tihti ka põhja iseloomu kindlakstegemist, reeglina kõige ülemises settekihis. Ka selle jaoks on vaja vastavat tehnoloogiat. Hüdrograafilise mõõdistuse elementaarühikuks on sügavuspunkt, s.t punkt veekogu põhjas, mille kohta on võimalikult väikese määramatusega teada kõik kolm koordinaati: põhjasuund (laius) ja idasuund (pikkus) mingis koordinaatsüsteemis ning sügavus kehtivas kõrgussüsteemis. Meil Eestis siis Lambert-Est 97 koordinaatsüsteem (või WGS-84 ilma projektsioonita süsteem) ja EH2000 kõrgussüsteem.