Meremeeste seiklused
Eesti laev polaarjääs Madli Vitismann
E
simeselt reisilt Kanada Arktikasse tagasi jõudnud „Botnica“ kapten Siim Sokk rääkis reisi jä rel polaar jääst ja meie jää murdja või meku sest.
Sinine jää Te olite niisuguses kohas, mille nimesidki atlases ei ole. Seda nimetatakse Pond In let – eesti keeles oleks see vist abajas –, nagu Norra skäärides on suured mäea helikud kõr val ja üht ki puud ei ole. Siis ülevalt tuleb Navy Board Inlet, alla läheb Milne Inlet, ja kõik kolm ha ru saavad kok ku Eclipse’i väinas, kus jääolud olidki kõige keerulisemad. Esimesed eskordid algasid väljastpoolt, sest jääpiir oli väinadest kaugemal, nii et üks teekond oli 150 miili sinna ja uuesti tagasi. Niimoodi viisime laevu iga päev, kuni jääolud muutusid ja lõpuks oligi eskorti vaja ainult 40-50 miili. Umbes sama pikalt kui Liivi ja Pärnu lahes? Jah, pik kuselt oli umbes sa ma, aga Eclipse’i väinas, kus need kolm haru kokku said, olid jääolud väga keerulised. Absoluutselt ei osanud ette aimata, ei tuulte ega millegi järgi. Sõidad sealt läbi ja paa ri tunni pä rast teise eskordiga tagasi tulles on olukord totaalselt muutunud. Kaardilt mõõtkavaga 1:12 000 000 ei saa teada, kui laiad need väinad on. Paar miili. Mäed on kõrged, seetõttu tundub kitsam. Eclipse’i väin
on laiem, aga allapoole Milne Inleti minnes läheb kohati suhteliselt kitsaks. Niisiis tulid Põhja-Jäämere jäämäed teie juurde saarte vahele? Põhijää mäed, mis on liustikest lahti murdunud, tulid vastu keset Baffini lahte. Kui me oma tööpaigale läksime, siis oli laht veel jääs, aga Gröönimaa äärest oli lahti, kuna hoovus käib siit sisse, teiselt poolt välja. See on jää, mis talvega tekib. Lisaks need jäämäed, mis liustikest lahti murduvad, need triivisid juba Labradori meres vastu. Ükskuid leidub ka allpool, aga kuna see ala on nii suur ja neid ei ole nagunii palju, siis neid me otseselt näinud. Baffini la hes olid jää mäed juba igapäevased ja siis hoidsime Gröönimaa poole, et võima likult palju vaba vett kohata. Ka üheaastane jää oli seal juba nii rüsistunud, et mitu meet rit oli vee peal ja kui suur oli veealune osa, seda täpselt ei teagi. Püüdsime neid vältida niipalju kui võima lik ja siis jäigi ainult nende vahel manööverdada. Lisaks suured jääpangad, mis on sinna triivinud. Hästi keeruliseks muutis asja udu, mis tekib seal kogu aeg. Pool ajast oligi udu, mis tuleb, nii et minutiga on udu ümber rin gi ja sa ma moodi minutiga võib ära kaduda. Kogu ma nööverda mine käis udus ainult radarite järgi, aga radariekraan on puha täppe täis. Visuaalselt sõites pole viga: vaatad, et laeva jagu on ruumi, mahub läbi küll. Aga radari pealt on seda palju raskem näha ja ma nööverdamine rada ri järgi ongi
palju keerulisem. Va hel pidi jääst läbi sõitma. Sõidad vaikselt jäässe ja murrad end läbi, aga püüdsime seda vältida niipalju kui võimalik – jää oli kõikjal suhteliselt paks. Oli kohti, kus tuli läbi jää minna, kui osa Baffini lahte oli jääs. Esimese aasta jää, mis oli eelmise talvega tekkinud, oli meeter kuni kohati peaaegu võib-olla kaks meetrit, aga kui meie kevadel sinna jõudsime, siis see hakkas juba sulama. Piltidelt on näha, et jää on enamasti veega kaetud, aga tegelikult on mõni meeter vee all. See on pehme soolase vee jää, sealt läheb läbi nagu võist. Keeruline on siis, kui suured jääpangad väinadesse satuvad. Neid ei satu sinna palju, aga palju on mitmeaastast või mitmekümneaastast jääd. Kus seal igijää piir on? Seda piiri otseselt ei olegi, sellepärast et Põhja-Jäämerest triivib alla – mida sinisem, seda vanem, aga kui palju? On see kaks aastat, kolm aastat, kolmkümmend aastat, kolmsada aastat vana, seda ei tea. Ent mida sinisem jää, seda vanem ja tugevam, võr reldav betooni tu gevusega. Ja tuleb kogu aeg, eriti just Navy Board Inletist. Keeruliseks muutus, kui neid kõvu tükke oli palju juba üheaastases jääs. Kui me sinna piirkonda sisenesime, siis oli meil kokkulepe kohaliku kogukonnaga, et jäämurdja ei lähe en ne jääd murdma, kui looduslik jääminek on alanud, s.t jää on pragunema ha ka nud. Nad kasutavad jääd oma ja hiteede jaoks. Sa mal päeval, kui koha le jõudsime, tehti kopteriga viimane ülelend ja kinnitati, et looduslik jääminek on alanud, ning meil lubati minna. Juba eelmisest aastast oli sisse jäänud vana jää tükke, et muidu on Taani firmale Nordic Bulk Carriers kuuluv Panama lipuga „Nordic Oshima“ (ehitatud Oshimas 2014. a) on üks selle reederi kaheksast Panamax-suuruses puistlastilaevast jääklassiga 1A. Laeva ISM manager on Sovcomfloti tütarfirma Dubais ning sel on sugulust sama hambulise Vene riigile kuuluva tuumajäämurdjaga „Jamal“. Foto: Siim Sokk
16
MEREMEES NR 1 2019 (303)