10 minute read
Sõna loob kõik
Tartu Ülikooli ajakirjandusõppe lipukiri on „Verbum Creat Omnia" ehk sõna loob kõik. Ka tänapäevases infoküllases maailmas loovad sõnad tähendust ja neil on suur jõud. See, kuidas kellegi kohta öeldakse, kuidas midagi kirjeldatakse, võib olla väga erinev sõltuvalt sellest, mis sõnu kasutatakse eneseväljenduseks. Sõna jõust ning sellest, kuidas sõnad ning teave võivad inimeste käitumist ja arvamust mõjutada, räägivad lähemalt Tartu ülikooli meediauuringute kaasprofessor Maria Murumaa-Mengel ning politseikapten Maarja Punak.
Mis on sõna jõud?
Maarja: Üks sõna võib muuta kõik. Sõnadega saab teha väga palju head, kui neid kasutada õigetel eesmärkidel, ent ka väga palju halba, sest kui seda soovitakse, võib sõna ise teha kellelegi haiget. Minu arust tähendabki sõna jõud seda, et sõnas endas on peidus jõud. Kui mina mõtlesin mingit lauset ühte moodi, siis see, kuidas seda vastu võetakse, ei pruugi üldse olla sama, mida mina mõtlesin. Igal sõnal võib olla mitu tähendust.
Maria: Mul on tänini meeles mõte, mille andis mulle üks hea kolleeg. Iva on selles, et sõna on kommunikatsioonitöös terav tööriist, nagu on arsti jaoks skalpell. Sellega saab inimese terveks teha, aga sellega on võimalik inimest sandistada või sootuks tappa. Nii on ka sõnadega. Me ei näe sõnade mõju füüsiliselt, aga sõnad jäävad inimeste pähe ja võivad mõjutada neid erinevatel viisidel.
Tooge näiteid, mis sõnad või väljendid on inimesi mõjutanud arvamust muutma või saanud aja jooksul teise tähenduse.
Maria: Endiselt aktuaalne on minu arvates Ukrainas toimuv. Kas see on sõda, rünnak, erioperatsioon või vabadussõda? Minu kõrva kriibib kohutavalt, kui kasutatakse väljendit „Ukraina sõda“, sest selles lauseehituses on tegija, algataja Ukraina. Tegelikult alustas sõda Venemaa ja Ukrainat rünnatakse. See ei ole Ukraina sõda, vaid see on Venemaa sõda Ukraina vastu.
Kui tuua mõni leebem näide, siis võib sõnade tähendus tõepoolest ajas justkui muutuda olenevalt sellest, milline on vastuvõtja taust. Näiteks kui ma räägin esimese kursuse üliõpilastega, siis tuleb väga hästi välja see, et kõik me elame mingisugustes kultuurikihtides, milles sõnade tähendus võib muutuda. Kui ma räägin neile, et nad tegid nüüd küll mulle karuteene, siis on ilmnenud, et peagu pooled noored, kellega mina olen kokku puutunud, arvavad, et karuteene on millegi hea tegemine. Sõnade tähendus ja nende jõud sõltubki hästi palju vastuvõtjast.
Maarja: Arvan, et iga sõna, mida piisavalt korrata, võib muutuda tegelikkuseks. Sama on iga valega. Kui kellelegi, kes ei tea oma väärtust, öeldakse pidevalt „loll“, siis hakkab ta ühel hetkel seda sisimas uskuma ja annab alla. Kui korrata desinformatsiooni mantraid „riigijuhid on vargad“ või midagi muud säärast, siis ei pruugi mõne aja pärast keegi enam küsida, kes seda ütles ja kas selles on ka terake tõtt. Järelikult võivad inimeste poliitilised seisukohad selle tõttu muutuda.
Liigumegi siit edasi infosõja juurde. Mis see on?
Maria: Pikaajaline, raske märgata ja tuleb tuhandest erinevast suunast inimeste poole. Põhiline võitlusväli on meie peades. Infosõda on aastakümneid kestnud mäng meie väärtusmaailmade üle – mis on normaalne, kes on hea ja kes on halb.
Maarja: Minu arust näitlikustab hästi infosõja aastakümnetepikkust tööd see, kui NATO StratComi keskus avaldas aastaid tagasi uuringu, milline on Venemaa propaganda tase nii Lätis kui ka Rootsis ja kas see muutub valimiste ajal. Leiti, et mõjutustegevuses pole suurt kasvu näha. See näitab hästi, et pidevalt on käigus olud mingid mõjutused. Kui me üritame valimiste ajal olla tähelepanelikumad või proovime midagi ära hoida, siis ei mõjuta see enam midagi, sest töö on mitu aastat enne stabiilselt ära tehtud.
Infosõja pidamiseks ei pea tänapäeval isegi oma toast väljuma. Kui varem oli üks osa infosõjast näiteks lennukitelt lendlehtede allaviskamine sõjapiirkondades, siis nüüd istuvad infosõdurid kodus arvuti taga ja levitavad kellegi antud käsu järgi väärinfot.
Mis on peamised strateegiad ja taktikad, mida kasutatakse infosõjas? Üks on seesama infosõdur, kes inimest töötleb, aga mis veel?
Maarja: Kasvõi see, et meie seas on palju inimesi, kes ei tee vahet, mis on päris meedia ja mis on n-ö arvamusmeedia. Nende inimeste mõjutamine on selle võrra kohe kergem. Meil on ju Eestiski kanaleid, mille puhul teatakse, et need jagavad ainult ühte maailmavaadet või narratiivi. Lisaks on meil näiteks poliitikas inimesi, kes edastavad kindlaid sõnumeid sel eesmärgil, et ühiskonda lõhestada.
Maria: Efektiivse propaganda alusreegel ongi see, et seda ei saa täiesti valele üles ehitada. Tuleb otsida midagi, millel on päriselt kandepinda, mis tekitab ühiskonnas vastanduvaid arvamusi, ning hakata selle ümber valesid punuma ja oma sõnumeid levitama. Teine infosõduri või propaganda mõte ongi inimesi tülli ajada. Suured kokkuhoidvad rühmad tuleb murendada, et ei oleks üksmeelt. Eestis me ju näeme, et levib väga selgelt Venemaa suur, paljudes lugudes vastu kõlav narratiiv, et Eesti on läbikukkunud riik. Selle tegevuse eesmärk on kasvatada usaldamatust institutsioonide ja teiste inimeste vastu. Et eestlased ei tunneks ennast üksteisega kokkukuuluvate eestlastena.
Maarja: Ukrainlastelt on meil palju õppida. Üks nende õppetund on, et me ei suuda kõiki vastase saadetud valesid mitte kunagi ümber lükata, järelikult peame keskenduma iseenda inforuumi täitmisele kontrollitud ja kvaliteetse infoga.
Kuidas meist igaüks saab ennast kaitsta propaganda ja väärinfo eest? Tervet ühiskonda ei ole ju võimalik meediapädevaks harida.
Maarja: Kriitiline mõtlemine ja meediapädevused on tõesti olulisimad asjad selle eest kaitsmisel, aga mõte on ikkagi see, et me saame juba praegu alustada pisikestest sammudest, et olla teadlikud infosõjast, mis meid ohustab. Näiteks saaksid koolid ju kedagi ülikoolist esinema kutsuda, kes räägiksid sellest, mis on need teemad sotsiaalmeedias, millele tasub tähelepanu pöörata, mis sõnumitega meid püütakse mõjutada. Tuleb mõelda viisidele, kuidas suurendada teadlikkust näiteks eakatel, vene keelt kõnelevatel inimestel ja neil, kes on ennast infovoolust välja lülitanud, sest kõike on juba liiga palju. Tuleb oma sõnumitega minna sinna, kus inimesed tavaliselt on.
Maria: Arvan, et vait ei tohi olla. Pean selle all silmas seda, et kõik me võiksime enda teadmiste piirides sõna võtta kommentaariumites või gruppides, kus me näeme, et info, mis seal levib, ei vasta päris tõele. Asi ei olegi selles, et me peaksime suutma need teisitimõtlejad ümber veenda. Eesmärk on näidata nendele inimestele, kes pole veel mingis seisukohas enda otsust teinud, et on mitut sorti arvamusi, mitut sorti tõendeid ja argumente või siis just nende puudus. Mõte on näidata vaikivatele pealtnägijatele seda, et on olemas tõendid, faktid ja argumenteeritud arvamused.
Maarja: Veebipolitseinikel on siin oluline roll. Kuna usaldus PPA vastu on suur, on nende sõnadel ka rohkem kaalu, olgu siis selgitusi jagades või infot edastades. Nad on juba praegu suuremates kogukonnarühmades olemas. Me ei peaks ära ootama kõige hullemaid valesid ja peaksime juba praegu nende väikeste asjade peale võtma rohkem sõna, selgitama, jagama statistikat, andma inimestele võimaluse ise kontrollida üle mingeid väiteid või juhtumeid.
Miks on näiteks kommentaariumites üsna vähe näha nende inimeste arvamusi, kes üritavad midagi tõenduspõhist öelda ja n-ö vastu hakata nendele, kes levitavad valet?
Maria: Arvan, et eksperdid ei lähe veel sotsiaalmeediasse arvamust avaldama, sest esiteks ei ole aega ega energiat, see ei ole praegu arvestatud n-ö tööaja sisse. Rääkides erinevate elualade inimestega, on selgunud, et hirm trollide ees on suur. Trollid võivad muudkui aga jaurata ja jaurata ning vahet isegi pole, mitu allikat on ekspert oma väite tõestuseks toonud. Sellest lihtsalt ei piisa inimesele, kes ei tahagi luua diskussiooni ega vaadata neid allikaid, vaid ta jaurab muudkui edasi, läheb isiklikuks ning võib ärgitada eksperdi vastu digitaalse või füüsilise vägivalla.
Kuidas sellest hirmust üle võiks saada?
Maria: Üks asi on, et kui niiviisi meie enda kanalites trollitakse, miks me peaksime seda lubama. Me ei võlgne jaburate väidete esitajatele ärakuulamist ja võimendamist, see ei ole kunagi nii olnud. Miks peaks sotsiaalmeedias teisiti olema? Me ei pea iseenda kanalites laskma jamal võimenduda. Teine asi ongi endale mantrana korrata, et ma võtan sõna vaikivate pealtnägijate pärast, et neile näidata, et ka teine tõendatud arvamus eksisteerib. Igasuguste roppuste loopimine meediaruumis on üle käte läinud. Teinekord tasubki üksnes teha üleskutse, et kuulge, ärge ropendage, oleme nüüd inimesed.
Maarja: Nii nagu me avalikus kohas eeldame teistega arvestavat käitumist, võiksime seda eeldada ka avalikus veebiruumis. Olen erinevates veebiaruteludes korduvalt inimestele kirjutanud, et ma hea meelega vastan küsimustele või kommenteerin, kuid kui küsimus ise sisaldab ainult roppusi või solvanguid minu või minu ameti suhtes, siis ma jätan vastamata. See on ju midagi sarnast joobes inimesega kambris: kui mul on aega, võin temaga ju jutustada, aga kui see vestlus on ebaviisakas, siis ma lasen inimesel enne kaineks saada.
Kuidas saavad organisatsioonid tõhusamalt väärinfo vastu võidelda?
Maarja: Läbipaistvust peab igal tasandil suurendama. Et murda vandenõuteooriaid ja valeinfot, tuleb teha parim, et iga inimene saaks ise kontrollida info tõele vastavust. Tanki eemaldamine Narvast on väga hea näide. Kui veebikaamerast saab toimuvat vaadata, siis on selle kohta juba keerulisem valesid välja mõelda, kuigi mitte võimatu. Riigil on täiskasvanuteni raske jõuda, kuid kui puidutsehhis on infotahvel, siis tasub mõelda, mis on see info, mida iga tööline peaks teadma. Ma arvan, et ka see, kuidas paljud organisatsioonid näitasid oma poolehoidu Ukrainale sellega, et annetasid raha ja esemeid ning paigutasid maja ette Ukraina lipu, tekitas olulisi diskussioone. Tean, et see ei olnud nii mitmeski kohas kerge, aga niisugust dialoogi, arutelu ja üksteise ärakuulamist on meile vaja.
Maria: Olen nõus, kuid see võib olla keeruline. Üks konkreetne soovitus, mida ma oskan organisatsioonidele anda, on see, et riik peab nähtav olema kõikidel platvormidel, mitte ainult Facebookis. Saan aru, et need on ebamugavad teemad, ent kas me tõesti läheme Hiina platvormile TikTok, mis luurab meie järele. Meil on lihtsam ise minna sinna, kus on inimesed, kui veenda neid tulema sinna, kus oleme meie. Eriti oluline on kõigil platvormidel olla kriisiolukorras, et adekvaatne info oleks kiiresti kättesaadav võimalikult paljudele. Muidu hakkavad inimesed infoauke täitma väljamõeldistega.
Räägime viimaks politseist ka. Kuidas politsei enda keelekasutuse ja sõnadega hakkama saab?
Maria: Mulle meeldib väga, et politsei on hakanud tegema inimnäolisemat kommunikatsiooni ehk rääkija on näha ja inimesed räägivad inimestena. Mulle meeldib, et minu kui kodanikuga üritatakse rääkida lihtsalt. See ei tähenda, et ma ei saaks keerulistest juttudest aru, aga mulle meeldib, kui riik räägib enda kodanikega ilma keerutamata. Viimasel ajal näib mulle, et kõigi nende teemade puhul, mida veebipolitseinikud tõstatavad – pettustest rääkimine, inimeste hoiatamine levivate väärinfolainete eest –, kasutatakse väga ligipääsetavat ja kergesti mõistetavat keelt, mis on tervitatav.
Maarja: Mulle tundub, et meie enda kommunikatsioonibüroo aastatepikkune kantseliidi väljarookimine on andnud tulemusi. Lisaks suhtleme väga palju ka sotsiaalmeedias, kus ei saa kasutada keerulisi väljendeid ja loopida paragrahve, millest lugejad aru ei saa. Meie eesmärk ongi suhelda keeles, mida inimesed hästi mõistavad.
Kas politsei sõnumites on peidus ka jõud?
Maria: Loomulikult on ja eks see on kommunikatsioonis paratamatu, et sõnumid niikuinii kõigini ei jõua ka siis, kui oleme kõigil platvormidel. Olen vaimustuses dialoogipolitsei kontseptsioonist. Minu arust on see väga ilus mõte. Kui mõni teema on plahvatusohtlik ja tekib provokatsioonide oht, siis saavadki inimesed minna otse küsima ja rääkima politseinikega, kes olukordi rahulikult lahti seletavad.
Maarja: Jaa, see on väga hea näide. Teine hea näide, mis mulle endale meeldis, oli rahunemispeatus. See sõna ise on juba ilus ja inimlik. Mis tahes põhjusel inimene kiirust ületaski, saab ta aja maha võtta. See ei ole mingisugune karistuspink. Samamoodi on hästi inimlik ja selge sõnumiga olnud trahviteadete muudatus, mis PPA tegi. Tulime jälle sammukese inimesele lähemale ja muutusime enda ametlikes tekstides inimlikumaks, nentides, et me ju teame, et kiiruse ületajad tahaksid käituda teistmoodi.
Maria: Mina olen lootusetu optimist ja eeldan inimestest alati head, aga see, kuidas riik räägib enda inimestega ka automaatteadetes, on tõesti ülioluline.
Maarja: Meil on organisatsioonis olemas inimesed, kes mõtlevad sõna jõule iga päev. See ei ole ainult mõjusa suhtluse küsimus, vaid ka väärtuste kandmise ja usalduse teenimise koht.
Andra Jundas
PPA pressiesindaja
