10 minute read
Võigas veretöö Lasnamäel
On 2024. aasta veebruarihommik Punasel tänaval. Kell 7.58 saab häirekeskus äreva teate: kortermaja akendest on näha suitsu. Päästjad murravad korteriukse maha ning avastavad kustutustööde käigus toast põlenud surnukeha.
Traagiline, kuid siiski tavaline tuleõnnetus muutub oluliselt, kui kohale jõuavad kriminalistid ja kohtuarst. Neist viimane tuvastab hukkunul vägivallatunnused – alalõualuu murd, marrastused silma all – ning surmaaeg jääb vähemalt neli-viis päeva varasemasse aega. Ühe hetkega muutub traagiline põleng võimalikuks tapmise sündmuskohaks.
Asja asusid uurima Põhja prefektuuri isikuvastaste kuritegude talituse uurijad Maarja-Liis Põder ja Leo Väät – tandem, kelle nutikus ja kannatlikkus viis juhtumi lahenduseni, mis väärib kriminaalromaani lehekülgi.
Süütegeel HOT
Leo tähelepanelik pilk märkas kohe, et päästjate poolt maha murtud uks oli eriline, sest lukustus reetis, et see oli kindlasti väljastpoolt võtmega lukustatud. Samuti polnud korteris elektrit, rakendunud polnud ka elektrikilbi kaitselülitid, seega ei saanud tuli alata juhuslikust lühisest ega elektriseadmest. Ka klassikaline suitsetamisest tekkinud põleng oli välistatud, sest kohtuarsti hinnangul oli hukkunu olnud surnud vähemalt paar päeva.
Sündmuskohal töötanud uurijatel käis peas mõtete virvarr, otsiti seoseid või viiteid kuriteole, tekkinud oli hulk küsimusi, millele polnud vastuseid. „Kuidas tekkis tulekahju? Kas see võib olla süütamine? Kes on kõige selle taga?“ olid Maarja-Liisi esimesed sündmuskohal tekkinud mõtted. Isegi kogenud uurija Leo tõdes, et selles korteris oli väga keeruline töötada: „Meil oli küll aimdus, kes võib olla kannatanu, aga visuaalse vaatlusega teda tuvastada ei olnud võimalik. Korter ja sellega koos ka ilmselt paljud asitõendid olid põlenud. Säärane sündmuskoht nõuab kannatlikkust ning tähelepanelikkust.“
Sündmuskohal jätkus usin töö ning uurijad avastasid põlenud korteris maast pooleldi sulanud plastpudeli. Lähemal vaatlusel võis eeldada, et pudeli peal olid tähed O ja T. Aimates, mis sõna need moodustada võisid, haaras Maarja-Liis telefoni ning guugeldas „süütegeel HOT“. Ei kulunud sekunditki, kui otsingumootor andis pildivaste, mis sarnanes märkimisväärselt põlenud pudeliga. Aina kindlamalt sai selgeks, et tulekahju seda surma ilmselt ei põhjustanud.
Nähtamatud tõendid
Õige pea koputasid uurijad naabrite ustele, ehk on keegi midagi kuulnud või näinud. Neilt saadi kinnitus, kes seal korteris elas ja kes temaga läbi käisid. Mitmest vestlusest jäi kõlama viide tatarlasele, kelle nimi oli Jevgeni Nurtdinov, kuid teda poldud juba mitu päeva sealkandis nähtud.
Ei ole saladus, et uurijate suurimaks abimeheks kuritegude lahendamisel on tänapäeval erinevad kaamerasalvestused. Ka Maarja-Liisi ja Leo esimene mõte oli kontrollida kortermaja valvekaameraid, ehk jäi midagi sinna peale. Kuid võta näpust, kortermajal ega ka selle lähiümbruses ei tuvastatud ühtegi salvestavat kaamerat. „Kuid see, et me kohe füüsiliselt tõendit ei näe, ei tähenda, et seda ei eksisteeriks,“ muigas Leo. Nutikate uurijatena ringi vaadates märkasid nad, et kortermaja kõrval on linnaliini bussipeatus ja ühissõidukeil on ju tavaliselt pardakaamerad.
Sündmuskohale kaasati EKEI tulekahjuekspert, kes andis indikatsiooni, millal täpselt võis tulekahju alguse saada. „Meid huvitas ennekõike, kunas pätt sealt korterist lahkuda võis. Tulekahju areneb alguses aeglaselt ning meil ei ole mõtet otsida kurjategijat ära minemas ajal, mil päästeauto kohale jõuab. Tõenäoliselt on ta sealt juba varem lahkunud,“ selgitas Leo.
Hägune kogu, kaks kilekotti ja tossud
Uurijatel oli õnne – tuvastati tõepoolest üks liin, mis põlengu tekkimise ajal oli sealt mööda sõitnud. Kuid tegu oli pimeda ajaga ning pardakaamera salvestus ei olnud just kõige kvaliteetsem. Korduval vaatamisel tuvastasid teravsilmad kortermaja ees häguse kogu, kellel oli käes kaks suurt valget kilekotti. „See oli ülioluline tõend. Nüüd oli meil vähemasti mingisugunegi kaamerapilt kellestki, kes vahetult enne väljus sellest trepikojast,“ rõõmustas Maarja-Liis. Sarnast kogu otsiti teisteltki läheduses olevatelt kaamerasalvestustelt.
Samal ajal püsis uurijate kuklas mõte naabrite mainitud Jevgenist, kes juhuslikult samal päeval endale kiirabi kutsus. Väidetavalt oli ta kukkunud nõnda kehvasti, et tema nina vajas meedikute hoolt. Kiirabi pardakaamera salvestusi vaadates jäid aga uurijatele silma Jevgeni tossud – need olid täpselt samasugused nagu hägusel kogul sündmuskoha lähedalt saadud kaamerasalvestustel. „Eraldi ei andnud need salvestused meile suurt midagi, aga kogumis aitasid väita, et just Jevgeni Nurtdinov oli see, kes varahommikul põlenud korteriga trepikojast lahkus,“ sõnas Leo.
Kogenud uurijad teavad, et kõige raskemini avastatavad on kuriteod, kus kannatanul ja kahtlustataval ei ole ühtegi varasemat seost. Kuid selliseid tapmisi toimub harva, tavaliselt on osalised ikkagi omavahel tuttavad. Seega kaardistasid uurijad kannatanu kõneeristused, kust paistis seos Jevgeniga, kuigi too oli oma telefone ja kõnekaarte väga sageli vahetanud. Samuti võeti Jevgeni kõneeristused ja asukohaandmed, et analüüsida tema liikumisi. Need said hiljem kohtus oluliseks tõendiks, sest näitasid selgelt kahe omavahelist seost.
Seni kogutud tõenditest ja uurijate siseveendumusest, et kuriteo taga on just Jevgeni, piisas, et mees juba järgmisel päeval kinni pidada. Ülekuulamisel ei rääkinud ta politseile midagi. Prokuratuur taotles mehe vahistamist, mille kohus ka rahuldas. Jevgeni võeti esialgu kaheks kuuks vahi alla. Uurijate töö sellega ei lõppenud, endiselt polnud koos piisavalt tõendeid, et mees tapmises või süütamises süüdi mõista.
Kaklus korteris
Kuigi Jevgeni ütluste andmisest loobus, otsustasid uurijad veel kord küsitleda kannatanu naabreid. Ülemise korruse naabriga vesteldes selgus, et 28. veebruaril olid kannatanu Aleksei (nimi muudetud) ja Jevgeni koos oma elukaaslase Jaanaga (nimi muudetud) olnud tema korteris. Mingil hetkel tekkis Aleksei ja Jevgeni vahel nõnda suur konflikt, et Jevgeni teist meest lõi, too põrandale kukkus ja tema ninast verd jooksma hakkas. Selle peale viskas ülemine naaber külalised oma korterist välja ja nad suundusid korrus allapoole Aleksei juurde.
„See oli meie jaoks ülioluline teadmine,“ rääkis Maarja-Liis. „Kuigi varem ei taibanud tunnistaja seda lugu meile rääkida, sest põleng toimus ju kaklusest mitu päeva hiljem, oli nüüdseks meil teadmine ja veendumus, et tegelik surm oli aset leidnud paar päeva varem, st 28. jaanuar sobis ajaraami.“
Uurijate peas hakkas arenema teooria, et tapmise hetkel oli ruumis kolm inimest: kannatanu Aleksei, Jevgeni ja Jaana. Viimane otsustas oma lähedase vastu ütluste andmisest loobuda – tal oli selleks täielik õigus. Süütamises teda kahtlustada ei saanud, sest sel ajal viibis Jaana raviasutuses. Jevgeni politseiga koostööd teha ei soovinud. Sündmuskoht ise oli põlenud. „Seega tuli meil kõik võimalikud kahtlused, mis muidu tuleb kahtlustatava kasuks tõlgendada, muude tõenditega kõrvaldada,“ rääkis Leo.
Kriminalistid tegid ülemise korruse naabri juures sündmuskohavaatluse ning tänu heale tehnikale märkasid kardinatel ja kohas, kus konflikt oli arenenud, verepiisku. Hilisem DNA-ekspertiis kinnitas, et verepiisad kuulusid tõepoolest kannatanule. Seega tuli uurijatel asuda tõendama süütamist. „Kui suudame tõendada, et Jevgeni pani korteri ja surnukeha põlema, aitab see toetada ka versiooni, et tema oligi tapja. Niisiis hakkasime tööd tegema süütegeeli pudeliga, mille sündmuskohalt leidsime,“ rääkis Maarja-Liis.
Heinakuhjast süütepudeli otsimine
„Senistest kaamerapiltidest teadsime, et trepikoja ukse juurest tuleb Jevgeni, aga me ei saanud väita, et ta tuleb just sellest konkreetsest korterist. Kuid kuriteo tõendamiseks on vaja ta mõtteliselt panna konkreetsesse korterisse. Süütegeeli pudel andis meile selle jaoks idee,“ rääkis Leo. Nimelt oli pooleldi põlenud pudelil näha tootmiskuupäev 16.01.2024 ja partiinumber. Maarja-Liis tegi päringu süütegeeli tootnud firmasse, kust selgus, et konkreetse partiinumbriga toodeti 980 pudelit süütegeeli. „Meil tuli hakata kõigi nende pudelite asukohti välja selgitama!“ selgitas naine.
„Võisime ju teha kõikidesse poodidesse 980 pudeli kohta päringud, aga Jevgenil olid taustal ka vargused. Meil oli igati põhjust arvata, et seda süütegeeli ta ei ostnud. Otsi nagu nõela heinakuhjast. Kust ta selle võttis?“ mõtiskles Leo. Kasutusele võeti vana hea välistamismeetod. Tootjalt saadi info, et osa pudelitest oli veel nende juures, osa müüdud edasi kahele partnerile. Neist üks sõnas, et kõik nendele saadetud 480 pudelit seisvad veel vahelaos. Teisele partnerile saadeti 60 pudelit, kes oli need omakorda müünud tanklaketile Circle K.
„Saime tabeli, kus oli näha, mitu pudelit igasse tanklasse läks. Sealt hakkasime välistama tanklaid, mis said oma pudelid pärast põlengut. Samuti saime välistada tanklad, mis jäid Tallinnast kaugemale. Lõpuks jõudsime nõnda 980 pudelist umbes kümne pudelini, mille seas võis olla ka see, millega süüdati korter,“ rääkis Maarja-Liis.
Uurijatel oli tõendamiseks vaja videopilti sellest, kes konkreetse pudeli ostis või võttis. Teada oli, et esimesed pudelid partiist liikusid Tallinna tanklatesse 19. jaanuaril. „Kui vaadata 19. jaanuarist 2. veebruarini tanklate videopilte, siis jäämegi neid vaatama. See on ebareaalne töömaht!“ ohkas Leo. Et saada kaamerasalvestuste mahtu natukenegi väiksemaks, käisid uurijad kõik tanklad ükshaaval läbi ja palusid teenindajatel vaadata üle, kas konkreetse partii süütegeeli pudelid on alles. Tanklad, kus olid kõik pudelid olemas, tõmmati videosalvestuste küsimise nimekirjast maha.
Lõpuks jäi uurijatel sõelale kolm tanklat, kust mingil põhjusel oli pudel või isegi mitu kadunud. Õige pea tuli ka ühest neist tanklatest teade. Nad tuvastasid kaamerasalvestuselt, kuidas kaks meest toimetasid midagi väljas müügikapi juures. Pärast seda oli neil sealt kolm pudelit kaduma läinud. „Nad saatsid meile video, ning kuigi mõlemal olid kapuutsid peas ja maskid silmini, tundsime sealt ära Jevgeni ja Jaana. Aga kui tanklast öeldi, et videos on kaks meest, kuidas siis meie väidame, et üks neist on naine,“ muretses Maarja-Liis.
Pusletükid loksuvad paika
Tähelepanelikud uurijad märkasid, et seljakott, mis Jaanal tankla salvestusel seljas oli, klappis sellega, mis oli Jevgenil kinnipidamise hetkel kaasas. Samuti oli uurijatele tuttav jope, mis naisel seljas oli. Tundus, nagu oleks nad seda kusagil näinud. Alles hiljem uuesti sündmuskoha esimesi fotosid vaadates tabas neid heureka. Samasugune jope rippus põlenud korteri esikus!
Maarja-Liis ja Leo läksid tagasi sündmuskohale, võtsid kaasa esikus rippunud jope ja tegid sellele DNA-ekspertiisi. „Eeldasime, et jope on ilmselt kannatanu oma ja tema DNA-d täis. Aga meil oli vaja tõestada, et just Jaana on seda jopet kandnud. Seega võtsime proove näiteks varruka äärest, kaenla alt, kaela juurest, st kohtadest, kuhu lihtsalt möödaminnes DNA ei pudene. Saime positiivse tulemuse ning seeläbi ka veendumuse, et tankla videopildis on just Jaana,“ rääkis Leo.
Nüüd hakkasid kõik pusletükid sobituma. Näiteks leiti kinnipidamisel Jevgeni juurest ka omapärane kirves. Kohtuarstlikus ekspertiisiaktis oli viidatud, et kannatanul oli palju hulgivigastusi, mis võisid olla tekitatud sellesama kirve tömbi otsaga.
Surmaga lõppenud konflikt sai alguse pealtnäha tühisest tülist. Jevgeni olevat ülemise naabri korteris süüdistanud Alekseid ühiselt sõbrannalt laenatud raha kulutamises. „Miks see nii räigelt eskaleerus seal all edasi, teab ilmselt vaid Jevgeni. Küllap tegi ka alkohol oma töö,“ oletab Maarja-Liis. „Uurijana on kahju, et Jaana lõpuni välja ütlusi ei andnud. Oleks ikkagi tahtnud kõrvaltvaataja pilgu läbi teada, mis täpselt säärase kuriteoni viis. Võime seda küll tõendite pinnalt järeldada, aga päris tõde ei saa me ilmselt kunagi teada,“ ohkas noor uurija.
Modus operandi
Jevgenile polnud see sugugi mitte esimene süütamine. „Tal oli varemgi olnud konflikt ühe Maxima turvatöötajaga, kes vist viitas talle kui vargale. Jevgeni solvus selle peale tohutult, läks sinna hiljem tagasi ja pani poe bensiiniga põlema,“ kirjeldas Maarja-Liis. „Meie jaoks oli see oluline infokild, sest näitas tema modus operandi’t ehk tegutsemisviisi.“
Mõni päev enne tapmist oli Jevgenil konflikt Tallinna kesklinnas, kus oli mängus ka nuga. Päev pärast süütamist oli järgmine vägivallaga päädinud konflikt, kus ta võttis muuhulgas välja sellesama kirve, millest eespool juttu oli. Kinnipidamisel leiti tema asjade hulgast tulirelv. Kõik see ilmestas nii uurijatele, prokurörile kui ka kohtule Jevgeni ohtlikkust ja seda, et tema riskantne käitumine aina eskaleerus.
Kohtuistungitel mainis Jevgeni küll moka otsast süütamist, kuid tapmist ei võtnud ta lõpuni omaks. Möönis vaid, et võimalik, et tema tegevuse tagajärjel see juhtus, aga ta ei tahtnud seda teha. Samas nentisid mõlemad uurijad, et kannatanu vigastused räägivad täiesti teist keelt. Süütepudelite vargust eitas Jevgeni samuti. „Ei tea jah, mis tal selle vargustega seostamisega on. Ometi on ta palju hullemaid tegusid korda saatnud, aga kui keegi teda varguses süüdistab, läheb ta eriti põlema,“ muigas Maarja-Liis.
Mõlemad uurijad tõdesid, et tegu oli kindlasti keskmisest keerukama, aga ka põnevama juhtumi uurimisega, kuhu panustas kogu isikuvastaste kuritegude talitus. „Meil oli õnne ka, mis seal salata. Et see pudel jäi täpselt õige koha pealt põlemata ja et buss täpselt õigel hetkel sündmuskohast mööda sõitis. Aga õnn tuleb ikka selle õuele, kes vaeva näeb. Lahendused ise sülle ei kuku ega lahendajat üles ei otsi,“ sõnas Leo.
2025. aasta jaanuaris mõistis Harju maakohus 40aastase Jevgeni Nurtdinovi süüdi ja määras talle tapmise eest 11 aastat vangistust. Süütamise eest määras kohus talle kaks ja pool aastat vangistust, avaliku korra raske rikkumise eest kaks aastat ning varguste eest kaheksa kuud. Liitkaristusena määras kohus Nurtdinovile 13 aastat vangistust.
Jevgeni Nurtdinov sellega nõus ei olnud ning kaebas otsuse edasi ringkonnakohtusse.
Annika Maksimov
PPA pressiesindaja
