6 minute read
Piirideta sõprus
Viimased kaheksa aastat on politseikindralinspektor Tarmo Kohv tegutsenud siseministeeriumi eriesindajana, et olla kahe riigi vaheline sild ajal, mil Ukrainas käib sõda ning ühiskond otsib teed euroopalike väärtuste ja stabiilsuse poole.
Kui Tarmo 2017. aastal teekonda eriesindajana alustas, ei osanud ta ilmselt aimata, kui sügavale see töö teda viib nii isiklikul kui ka professionaalsel tasandil. „Olen saanud juurde tohutult uusi sõpru ja kolleege, kuid veelgi rohkem olen õppinud ukrainlaste motivatsioonidest, väärtustest ja tabudest. Tuleb aru saada, et sealse riigikorralduse ja inimeste mõtlemise muutumine võtab aega põlvkondi, kuid samas ollakse suurte sammudega astumas edasi parema ja ausama elu poole,“ ütleb ta.
Võrreldes Eesti ja Ukraina politseisüsteeme toob Tarmo esile erinevusi, kuid ka väärtuslikke ühiseid jooni. „Meie suurim võit on see, et oleme mõistnud, et ukrainlastelt on palju õppida, kuid peame neile midagi ka vastu andma,“ ütleb ta. „Tarkust ja vanarauda voolab Ukrainasse igalt poolt, aga abi, mida tõesti vajatakse, on sügavam ja sihipärasem.“ Tema sõnul peaks olukord Ukrainas olema äratuskell kogu regioonile ning tegema meid ettevaatlikuks. „Kui me täna ei õpi nende kogemustest, võime homme ise raskustesse sattuda. Neid teadmisi on tark ära kasutada.“
Politseijuhtimine kui eeskuju
Sõjast hoolimata proovitakse Ukraina riigi toimimist muuta euroopalikumaks ning võtta üle meie toimimismehhanisme, ent paraku alati see ei realiseeru. „Hea näide on, et ukrainlased, sealhulgas politseinikud, sõidavad tänaseni lahtise turvavööga. Kuigi olen ka ise nendega võimalikest ohtudest rääkinud, siis kuskile edasi nad selle mõttega liikunud ei ole,“ kirjeldab Tarmo.
Ühe valdkonnana, kus Eesti on suutnud Ukrainat siiski mõjutada, nimetab Tarmo politsei juhtimiskultuuri. „Ukrainas on juhtimine olnud pikka aega väga tsentraliseeritud. Tänapäeval püütakse isegi sõja tingimustes tuua juhtimisotsuseid eesliinile lähemale. Kindlasti ei ole see lihtne, sest sõjaajal on omad reeglid ning sõjas demokraatial tihti esikohta pole.“
Eestis visiidil käinud Ukraina politseinikud imestasid, kui hästi suhtuvad siinsed inimesed politseisse ning kui vabalt politseinikud inimestega suhtlevad. Tarmo sõnul on see tänases ühiskonnas omal kohal ja toimib, kuid peaksime hoidma kuklas mõtet, et politsei ei saa olla lõpuni läbinisti familiaarne. „Kui tuleb kriis, ei tööta enam üksnes sõna või patsutamine õlale, sest siis maksab vaid käsk ja selle täitmine. Arvan, et siin ongi meile väike õpikoht, mida paljud ilmselt ei jaga, et kriisis me enda juhtimismudeliga kaugele ei purjeta.“
Näiteks osutusid koroonapandeemia meeleavaldused Toompeal tugevamaks kui hea sõna, mistõttu tuli senine tegevus ümber mõtestada. „Eks see olegi niisugune nokk kinni, saba lahti olukord ning jõuan tagasi selleni, et praegu peame eelkõige ise vaatama, mis hoiakuid võtta üle Ukrainast ja mis eksimusi ise mitte korrata.“
Valmisoleku olulisus
Sel aastal on PPA inimesed käinud Ukrainas kahel ametlikul visiidil, mis meie eriesindaja hinnangul on avardanud juhtide silmaringi märkimisväärselt. „Saime aru, et oleme enda tegevustega õigel teel, kuid üksjagu on veel minna. Tugiteenustele pöörame juba praegu suuremat tähelepanu ning pärast visiiti veel enam.“ Teiselt poolt, kui valitseb rahu, on kergem sõlmida kokkuleppeid ja teha etteulatuvaid plaane, kuid kriisi ajal ei pruugi need lepped enam pidada ja tavaliselt ei toimigi. See tähendab, et peame Tarmo sõnul olema valmis nii materiaalselt kui ka moraalselt kõige hullemaks.
„Nagu Ukrainas öeldakse, peame minema tagasi kiviaega. Kui me selleks praegu ei valmistu, jääme rongist maha.“ Ehk siis nüüd on meil energiataristu ja digisüsteemid, mis halbade koosmõjude kokkulangemisel võivad lakata ühel hetkel toimimast. Aga kui see kriisis kas või mõneks ajaks katkeb? „Sellele peamegi mõtlema juba praegu,“ ütleb ta.
Millest palju ei räägita, kuid mis on täpselt niisama oluline, on inimeste valmisolek kriisiks. Keeruline olukord nõuab senisest sootuks teistsugust käitumist, ükskõik kas töötatakse piiril, patrullis või kontoris. „Töötingimused on teised, peab täitma hoopis teisi ülesandeid, kuid samas olema valmis kaitsma lähedasi, kogukonda ja kõiki inimesi, kes parasjagu Eestis sel ajal on.“
Sõpruse sillad
Kaheksa aastat kahe riigi vahel enda elu ja tegemisi jagada on pikk aeg, kuid Tarmo sõnul vajadus säärase silla järele kuskile ei kao. Ta mainib taas, et peab olulisemaks töövõiduks juba loodud suhteid ja koostöövõrgustikku, sest kuigi Ukraina on muutuste tuules, oleneb seal jätkuvalt üsnagi palju just omavahelistest suhetest. „Aga seda saabki tekitada üksnes ajaga ja sellega, et oleme kohapeal reaalselt olemas,“ tõdeb Tarmo. „Peab mõistma seda kultuuri, neid inimesi, kuidas nad mõtlevad ja käituvad, miks on neil niisugused reeglid ja miks nende järgi peab käituma. Tuleb aktsepteerida keskkonda, kuhu satume ja kus toimetame, ning peab tulemuse saamiseks suutma end asetada võrdsesse seisu.“
Keskmine tööpäev koosnebki Tarmol valdavalt kohtumistest, mis algavad kell üheksa-kümme ning lõppevad õhtul, vahepeal tuleb olla saatkonnas, kus oma tegemistest rääkida, küsida nõu, ja mis seal salata, ennast natuke ka kodusemalt tunda. Sealgi peetakse koosolekuid ja tehakse suuri strateegilisi kokkuleppeid, kuid see on vaid eeltöö – tõelised lepped ja sõprused sünnivad lõuna- ning õhtusöökidel ja vahetul suhtlemisel.
Ühine söögiaeg ei tähenda meeletut pitsi taga vennastumist, sest too aeg on Tarmo sõnul suures pildis Ukrainas möödas, vaid pigem võimalust rääkida asjadest vahetult. Sõjaaeg tõi uued reeglid ja nii on näiteks politseimajas koosolekute pidamiseks või külaliste vastuvõtmiseks ainult üks kindel ruum, mis on peagu alati broneeritud. Ukrainlased on ka ise ettevaatlikumad ning ei soovi kõiki asju ametiruumides arutada. „Kõiksugused lõuna- ja õhtusöögid majast väljas on lihtsaim ja efektiivseim viis inimestega suhelda.“
Hoiame suhteid
Ukraina sõprussidemed ja kogemused motiveerivadki Tarmot enim ametis jätkama. Kuigi mantlipärijat, esialgu küll partnerit on otsitud juba mõned aastad, ei ole sobivat järglast veel leitud ja lihtsalt „juhet seinast välja tõmmata“ Tarmo ka ei soovi, sest tehtud tööst hakkab kahju. „Keegi meist pole igavene ja eks varem või hiljem peaks seda tööd keegi teine jätkama, sest olgem ausad, ega see pidev reisimine eriti veel praegu Ukraina suunal kergete killast pole. Usun, et vajame neid inimesi PPAs, kes Ukraina sõprust endaga veel kaua kannaks, kuid neid saab säilitada ainult nii, et vähemalt alguses tuleb seda teha kahekesi koos.“
„Kui keegi peaks kunagi minu ameti üle võtma, läheks nullist alustamiseks ikkagi mitu aastat. Praegu on paljud asjad telefonikõne kaugusel, kuid selleni jõudmine ei ole kerge töö. Kui me pole kohapeal, siis ei ole meid paraku ka olemas,“ räägib Tarmo ja ütleb, et valmis tuleb olla sellekski, et kui soovime midagi saada, peame olema valmis ka ise vastu andma.
Meie erisaadik soovib enda sõnul enim, et sõda Ukrainas lõppeks, kuid tõdeb, et ilmselt soovivad seda paljud ning püüavad teha kõik, et see juhtuks. „Ootan ja loodan ka seda, et partneritega kokku lepitud tegevused viidaks ellu ning vastastikune toetus püsiks. Minu teravik on ennekõike suunatud sellele, et me organisatsioonina koguksime tarkust ja oleksime valmis kõige halvemaks, ammutades Ukraina kogemust maksimaalselt.“
Ta tõdeb, et kogeb sageli Ukraina suunal meie inimeste väsimust ja küsimusi, miks peame siin kaugel Eestis nii palju pingutama, kuid eurooplastena peame mõistma Ukrainat ja olukorda, kus nad on täna või kuhu satuvad homme – kui sõda lõpeb, ei lõpe kõik probleemid. „Ühed kaovad ja teised tulevad juurde. Tööpõld on hirmus lai ning juba seetõttu peavad inimesed aru saama, et kõik, mida teeme, on kasulik nii inimestele Ukrainas kui ka Eestis. Peame hoidma kokku, peame õppima, et olla valmis ja seista õlg õla kõrval.“
Marge Sillaots
PPA pressiesindaja
