Politseivormis MEEDIKUD

Igas patrullsalgas peaks olema vähemalt üks erakorralise meditsiini tehniku kutsega politseinik, kes annab elupäästvat abi sündmuskohtadel, kuhu kiirabi ei saa ohu tõttu ligineda. Paraku puudub aga rahastus nende väljaõppe ja vajamineva meditsiinivarustuse hankimiseks.

Igal aastal tuleb ette kümneid aegkriitilisi juhtumeid, kus just esimesena sündmuskohale saabunud politseinike kiire ja oskuslik esmaabi osutamine päästab inimelu. Sääraste argipäevaste olukordade kõrval kinnitab ka habras ja pidevalt muutuv julgeolekuolukord, et politseinike esmaabi väljaõpe peab olema veelgi põhjalikum ning varustatus meditsiinivahenditega mitu korda parem.

Selles vaates on tehtud edusamme: juba kolmandat aastat on esmaabitreeningud osa politseinike tavatreeningust ning sellest aastast on esmaabiõpe ka politseinike turvataktika treeningute üks osa. Paraku ei tee eluohtlikus olukorras ainult teadmiste ja kahe palja käega palju ära. Nii varustasime politseinikud isiklike esmaabivahenditega, milleks on peaasjalikult verejooksu peatamise vahendid.

Erakorralise meditsiini tehnikud

Tänapäeval on politseiridades kümneid erakorralise meditsiini tehnikuid, kelle varustuse ja väljaõppe tase on võrreldes teiste vormikandjatega mitu korda kõrgem. Vajadus selliste meditsiiniliste erioskustega politseinike järele tulenes asjaolust, et suurema ohu korral ei saanud kiirabi ohutult sündmuskohale siseneda ning nii tuli politseinikel ohualas täita ka kiirabitöötajate rolli ja anda esmaabi. Algul olid sellised politseivormis meedikud osa vaid eri- ja kiirreageerimisüksustest. Kui aga nende esmaabi eriväljaõpe kriitilistes olukordades vilja kandma hakkas ja aina enam elusid päästa aitas, laiendati taktikalise meditsiini koolitusi ka suurema ringi politseinikeni.

2024. aastal omandas Tallinna tervishoiu kõrgkoolis erakorralise meditsiini tehniku kutse 24 politseinikku. Praegu on samal erialal õppimas teist samapalju. Paraku on seda liiga vähe.

Sadakond on puudu

PPA eesmärk on jõuda tasemeni, kus igas patrullis oleks vähemalt üks erakorralise meditsiini tehniku väljaõppega politseiametnik. Patrullsalku, kus tänapäeval ei ole ühtki meditsiinilise eriväljaõppega ametnikku, on üle poolesaja. Kui jätame kõrvale ka parameediku kursuse läbinud, on erakorralise meditsiini tehnik puudu ligemale sajast patrullist. Teisisõnu, kriisikindluse annab, kui riigis oleks lisaks sadakond politseinikku, kes on läbinud erakorralise meditsiini tehniku kursuse ning kes saaks kriisis vajaduse korral meditsiinitöötajaile appi tulla.

Praegu arvame politseimeedikuteks neidki ametnikke, kes on läbinud 400tunnise kiirabitehniku kursuse või kaitseväe parameediku kursuse. Nende puhul peame aga vajalikuks tõsta taset erakorralise meditsiini tehnikuks. Miks? Kui parameediku kursus kestab 400 tundi ja selle läbijatele väljastatakse tunnistus, siis erakorralise meditsiini tehniku õpe kestab ühe aasta ning selle lõpetajad saavad riikliku kutsetunnistuse. Suurem õppemaht tagab, et erakorralise meditsiini tehnikul on parameedikust palju suuremaid teadmisi erinevate eluohtlike seisundite käsitlemiseks.

Et tagada väljaõpe ja varustus sajale politseinikule, on vaja 350 000 eurot. Paraku pole meil raha sellise väljaõppe ja vajamineva meditsiinivarustuse hankimiseks.

Pidev õpe

Meediku väljaõpe ei lõpe kooli läbimisega, vaid jätkub politsei meditsiiniinstruktorite juhendamisel, kus koolis saadud teadmised ühildatakse politseitöö taktikaga. Neil keerukatel treeningutel tuleb politseinikel suures stressiolukorras aidata patsienti, kel on näiteks vaja hoida hingamisteid lahti, peatada ohtlik verejooks või kel on muu eluohtlik seisund. Samal ajal peab esmaabi osutav politseinik suutma töötada väga pingelises ja mürarikkas olukorras, samuti märkama, mis ümberringi toimub, ning vajaduse korral sekkuma ka sellesse.

Treeningul ei oota meedikuid kunagi ees ühed ja samad harjutused ega situatsioonid, et vältida mugavustsooni sattumist. Ülesannete loomisel lähtuvad instruktorid alati päriselt toimunud sündmustest. Tõsi, koolitajad jätavad endale vabaduse ülesandeid muuta nõnda, et osalejad seisaksid alati silmitsi mõne n-ö toreda üllatusega. Täpselt nii pakub päriselugi kõiksuguseid ootamatusi.

Seadusi on vaja muuta

Lisaks muule on lahendamisel probleem seadusandluses. Nimelt on politseimeedikul õigus teha keerukamaid elupäästvaid toiminguid üksnes tervishoiutöötaja juuresolekul. Teatud olukordades on aga äärmiselt vajalik, et politseinik saaks kannatanule manustada vajalikke ravimeid, nt valu- ja vedelikravi korral. Kõiki neid protseduure ja ravimidooside arvutuskäike on politseimeedikud täienduskoolituste käigus juba aastaid õppinud.

Praegu pole ka üheselt reguleeritud norm, mis ütleks, et politseimeedik võib teha nahapinda läbistavaid protseduure, nt panna veeni kanüüli või lahendada ventiilpingelist õhkrinda. Kui kiirabi ei pääse ohu tõttu kannatanu juurde või võtab saabumine aega, on just politseimeedik see, kes saaks esmased aegkriitilised protseduurid ise ära teha ning aitaks seeläbi päästa elu.

Möödunud aastal andsid politseinikud enne kiirabi saabumist elupäästvat abi rohkem kui 50 korral. Sel aastal on see arv juba esimese kvartali järel üle 30 juhtumi.

Lood elust enesest:

Noahaav kaelas

Ühes korteris löödi mehele noaga kaela. Esimesena sündmuskohale jõudnud patrulli koosseisus oli erakorralise meditsiini tehniku haridusega ametnik. Ta haaras autost oma esmaabikoti ning sidus mehe haava kinni, et suur verejooks meedikute saabumiseni kontrolli alla saada. Kiirabi viis mehe otsejoones operatsioonilauale ning tema elu päästeti.

Südamerike spordirajal

Spordirajalt leiti teadvuseta mees. Politseinik, kes oli tööst vabal ajal sealsamas, sai kiirelt aru, et mees ei hinga ja pulssi ei ole. Ta alustas mehe elustamist, vabastas ta hingamisteed ning jätkas südamemassaažiga. Mees hakkas korisedes, kuid katkendlikult hingama. Toodi elustamisaparaat, kuid pärast elektrišoki andmist tuli südamemassaažiga jätkata, kuni saabus kiirabi. Hiljem selgus, et meest tabas südamerike, kuid tänu kiirele esmaabile jäi ta ellu.

Ravimite üledoos

Patrull leidis sündmuskohalt teadvuseta mehe, kelle kõrval oli hulk ravimipurke. Mees hingas pinnapealselt, korisedes. Patrull keeras ta külili, kontrollis suuõõnt, kuid hingamine ei paranenud. Patrull paigaldas mehele kõrimaski ning hakkas teda ventileerima, mille peale muutus hingamine regulaarsemaks. Mees viidi haiglasse, ta jäi ellu.

Pussitamise ohver

Patrull leidis sündmuskohalt kannatanu, kel olid torkehaavad nii rindkeres kui ka randmel. Patrull pani kannatanu rinnale traumaplaastri ning sidus kinni tema vasaku käelaba, et verejooks peatada. Kiirabi viis kannatanu haiglasse ning märkis, et just patrulli tegevuse tõttu pääses ohver eluga.

Tööõnnetus tõi käevigastuse

Tööõnnetuse tagajärjel sai üks mees raske käevigastuse, millega kaasnes arteriaalne verejooks. Patrull oli mõne minutiga sündmuskohal ning asus kohe esmaabi andma. Kannatanule paigaldati õlaliigese juurde žgutt ning haavale asetati rõhkside. Verejooks peatus. Viis minutit hiljem saabus kiirabi, kes viis kannatanu haiglasse. Patrulli kiire ja oskuslik abi päästis mehe elu.

Roman Paluste: Seadusi on vaja muuta

„Nad ei ole lihtsalt politseinikud, vaid täisväärtuslikud kiirabitöötajad. Kuulivestis ja relvaga,“ ütleb Roman Paluste, Tallinna tervishoiu kõrgkooli erakorralise meditsiini õppekava juht, kui kirjeldab erakorralise meditsiini tehniku (EMT) väljaõppe saanud politseiametnikke.

Politsei- ja piirivalveameti ning Tallinna tervishoiu kõrgkooli koostöö sai alguse PPA initsiatiivil. „See ei olnud meie idee, aga kui niisuguse mõttega meie juurde tuldi, toetasime seda kohe. Tegu oli suurepärase kavatsusega, mis tuli meie tervishoiusüsteemi jaoks kriitilisel hetkel,“ räägib Paluste. „Koostöövõimalus avanes just õigel ajal, kuna Eesti kiirabisüsteem töötab juba praegu oma võimekuse piiril ning iga täiendav kätepaar sündmuskohal võib aidata päästa kellegi elu või vältida raskeid ja püsivaid tervisekahjusid.”

Paluste kinnitusel on politseinikud õppijatena tublid ja distsiplineeritud. „Politseinikke tuleb kiita. Neil on oma varasemast hariduskäigust ja töökogemusest tulenevalt väga hea õppedistsipliin, mis väljendub korralikus kohalkäimises, heas kontrolltööde tasemes ning üldises suhtumises õppesse. Kasuks tuleb seegi, et nad ei alusta päris nullist. Enamik neist on juba läbinud taktikalise meditsiini koolitused ning neil on esmane kogemus olemas,“ selgitab ta.

Õpe kestab aasta ja keskendub suuresti kahele patsienditüübile: elustamist vajavatele ning traumapatsientidele. „Elustamise puhul tuleb arvestada vanuserühma. Vastsündinu elustamise võtted erinevad sellest, kuidas tuleb elustada täiskasvanut või eakat inimest. Mitmes mõttes on elustamine isegi õppe lihtsam osa. Kui põhitõed on selged, saab hapniku andmise ja südamemassaažiga igaüks hakkama. Traumadele reageerimine on aga keerulisem. Seal on rohkem aspekte, mida arvestada, ja ka rohkem riskikohti, kus võib midagi valesti minna,“ kirjeldab Paluste.

Õppe osad on patsiendi seisundi hindamine, ravimite manustamine, kommunikatsioon, kutse-eetika ja seadused. „Rõhk on väga selgelt praktilistel oskustel. Käeline osavus ja harjutamine määravad, kuidas suudetakse kriisiolukorras tegutseda. Ilma seadusi teadmata ei saa samuti, politseinik peab teadma, mida ta tohib ja mida mitte.“

EMT-väljaõpe on selles mõttes eriline, et annab valmisoleku tegutseda neil ärevatel hetkedel, kui kaalul on inimese elu ja surm. „Esimese kursuse lõpetanud said kutsetunnistuse kätte jaanuaris ning juba samal kuul olid nad sündmuskohal reageerimas pussitamistele, torkehaavadele ja laskevigastustele. Elu ei oota,“ lausub Paluste. „Kuuldavasti said nad väga hästi hakkama. Politseinike EMT-võimekus on seega juba kriitilistes olukordades proovile pandud ja tehtud investeeringud ennast korduvalt õigustanud. „Tagasiside PPA-lt ja praktikabaasidest on olnud väga hea. Ütleme nii, et kui politsei ei näeks koolitusel väärtust, poleks nad jätkanud. Praegu on mõlemal poolel selge soov jätkata.“

Kui teadmised on olemas, jääb kriitiliseks küsimuseks varustus. „Kaks kätt taskus ei tee suurt midagi. Politseinikul võivad olla kõik vajalikud teadmised, aga kui puuduvad ravimid, instrumendid ja õigused, ei saa head tulemust oodata,“ ütleb Paluste. „PPA on siin olnud väga tubli. Nad on oma EMT-pädevusega politseinikud varustanud parima võimaliku tehnikaga. See on äärmiselt oluline.“

Aga isegi parim varustus ei aita, kui seadus seda kasutada ei luba. Tänapäeval tohib politseimeedik teha keerulisemaid protseduure ainult tervishoiutöötaja juuresolekul. See tähendab, et olukorras, kus kiirabi sündmuskohale ei pääse või viibib, ei saa politseinik teha valu- ega vedelikuravi, samuti ei või ta kasutada verejooksu peatavaid ravimeid, kuigi teadmised ja oskused ning eelkõige vajadus on olemas. „Tugev miinus on see, et patsiendile ei saa teha valuravi. Arstid ütlevad, et mitte keegi ei pea kannatama valu. Praegu vaatavad politseimeedikud lihtsalt pealt. Sama kehtib verejooksu puhul. Mehaanilised vahendid verejooksu peatamiseks on olemas, aga medikamentidega nad aidata ei saa. See on probleem.“

Roman Paluste rõhutab, et EMT-väljaõppe saanud politseinik ei ole ainult politseinik, ta on täisväärtuslik kiirabitöötaja. „Kui politseinikud jõuavad sündmuskohale enne kiirabi või kui kiirabi ei lubata ohutaseme tõttu üldse ligi, siis ongi see sinises vormis kiirabitöötaja kannatanu ainus lootus. Ta teab, mida teha, ja ta peab saama seda teha.“ Olgu tegemist liiklusõnnetuse, perevägivalla, pussitamise või tulevahetusega, suure tõenäosusega on just politseimeedik esimene, kes kannatanu juurde jõuab. Väljaõppinud spetsialistide kiire tegutsemine sündmuspaigal vähendab oluliselt võimalust, et säärased olukorrad lõppevad püsiva tervisekahjustuse või koguni surmaga.

„Politseimeediku roll on kriitiline. Meil on vaja, et ka poliitikud ja ametnikud sellest aru saaksid. Seadustes tuleb teha vajalikud muudatused, mis lubaksid neil kasutada oma oskusi täiel määral. Kiiresti,“ rõhutab Paluste. „Meil on inimesed. Meil on oskused. Meil on varustus. Meil on motivatsioon. Ainuke, mida vaja, on roheline tuli.“

Roman Paluste