10 minute read
Piir peab pidama
Tuleb koroona ja piiriületajate arv kukub kolinal. Tuleb sõda Ukrainas ja piiriületajate arv kasvab mühinal. Piiripunkti töö on pidevas muutumises, sest üks kriis ajab teist taga, rääkimata ühtsoodu muutuvatest riskidest, rollidest ja regulatsioonidest. Aga olgu, mis on, piir peab pidama.
„Nii ongi, et kui maailmas midagi toimub, mõjutab see vahetult meie tööd piiripunktis. Veel enne koroonat elasime aastakümneid harjumuspärases rutiinis, kus teadsime kuupäeva täpsusega, millal on Venemaal mõni püha, mil turistide arv suureneb ja piirile pikemad järjekorrad tekivad. Nüüdseks on see harjumuspärane elurütm asendunud erinevate kriisidega, kus ühel päeval töölt koju minnes ei tea, mis järgmine tööpäev tuua võib,“ räägib Andrus Sojone, kes on töötanud Narva piiripunktis Eesti vabariigi taasloomisest peale.
Kui sõda Ukrainas 2022. aastal alguse sai, oli see siinsetele piiripunkti piirivalvuritele iseäranis raske aeg. Ühelt poolt vaimselt, mõeldes Ukrainas toimuvale; teiselt poolt põhjusel, et Venemaal toimus osaline mobilisatsioon ja need, kel oli Eesti-Vene topeltkodakondsus, püüdsid igal moel üle piiri siia saada. Töökoormus oli Narva piiripunktis meeletu. Tol ajal oli üks terminalihoone täis Venemaalt saabunud mehi, teine terminal oli pilgeni täis Ukraina sõjapõgenikke. Menetlus võttis kohati kuni viis tundi aega. Kõik saabunud ootasid pingeliselt oma saatust. Pingetunne saatis ka piirivalvureid, kelle teha olid kõik need tähtsad otsused.
„Ühelt poolt pidime olema selgesõnalised, et tagasi saata kõik need, kel Eestisse asja ei olnud. Teiselt poolt tõmbas hinge ikka väga hellaks, kui siia saabunud sõjapõgenikud rääkisid pikki lugusid, kui rõvedalt ja vägivaldselt Vene okupandid nendega käitusid ning kuidas neil tuli oma kodust ära põgeneda,“ lausub Sojone.
Piiripunkt kui Eesti maamärk
Ka Eesti kagunurgas ei ole olukord sest peale olnud kuidagi kergem. Kagu piiripunkti juht Peter Maran möönab, et piirivalvurina peabki arvestama, et tööpõld on muutlikel ja keerulistel aegadel väga lai. „Ma pole küll piirivalvurina spetsialist igal alal, aga kuna töötan ääremaal, olen kõiksugustes küsimustes nii kohalike kui ka külaliste jaoks ainus maamärk Eesti riigist. Peabki oskama vastata kõigile küsimustele: olema koroonaajal tervishoiuspetsialist, sõjapõgenike ja nende laste saabudes nii sotsiaaltöötaja kui ka lastekaitsespetsialist ja nõnda edasi,“ ütleb ta.
Kuigi ametinimetus ütleb, et piiripunktis toimetavad piirivalvurid, on selle ametinimetuse taga peidus sellest veelgi enamat: pagana head psühholoogid, uurijad, iga päev ka juristid, kes peavad end koduselt tundma kõigi pidevalt muutuvate regulatsioonidega. „Nii on. Ukrainas käiv sõda on nende aastatega toonud piiripunkti kirju seltskonna, keda intervjueerides oleme saanud hindamatu kogemuse nii psühholoogide, uurijate kui ka juristidena,“ kinnitab Sojone.
„Ma ei kahtle hetkekski, et meie piirivalvurid näevad enamasti läbi, kui keegi neile udu ajab. Meil on tööl parimatest parimad inimeste tundjad. Koolis saame küll teoreetilised teadmised, aga piiripunktis sõltub tulemus ainult kogemusest: mida rohkem valetajatega kokku puutume, seda rohkem neid vahele võtame. Et valetajaid vahele võtta, tuleb kahtlustada. Meie moto on, et kui me midagi ei kahtlusta, siis me järelikult ka ei avasta. Eks meid on mõnikord ära ka tinistatud, aga hiljem tulevad need lood ikka välja ja me kasutame neid juhtumeid õppematerjalina,“ muigab Narva piiripunktis tegutsev Andrus Sojone.
Otsejoones piirilt tagasi
Olukorrad, kus piiripunkti saabub keegi, kes on ohuks Eesti julgeolekule, pole aga sugugi harvad. „Neid, kelle puhul midagi kahtlustame, tuleb piiripunkti iga päev. Mõne kohta on eelinfo, et ta on juba kuskil varem mõne käki kokku keeranud. Teise hoiakud ja plaanid selguvad intervjuu käigus. Kolmanda pagas reedab tema motiive ja nõnda edasi. Kõik sellised saadame otsejoones piirilt tagasi Venemaale,“ kinnitab Sojone.
Peter Maran lisab, et Kagu piiripunkti läbivaid inimesi hinnates on tema suurim mure igapäevased piiriületajad, kel on nii Venemaa kui ka Eesti kodakondsus. „Väga vähesed neist on eestikeelsed, ja kui me nendega suhtleme, tekib tahes-tahtmata õigustatud küsimus, kui lihtsasti on nad Vene eriteenistuste poolt värvatavad.“ Maran selgitab, et paljuski käivad topeltkodakondsed Venemaalt Eestis tööl, sest piiri taga on pisut kõrgemad palgad. „Praegu on meil umbes 26 000 Eesti-Vene kodakondsusega inimest. Fakt on, et kõik nad peavad teisel pool piiri, kus on nende kodud, läbi saama ka kohalike ametivõimudega. Selge see, et enamik neist ei tee midagi keelatut. Aga kui ka kümme või sada neist on manipuleeritavad, siis on see Eestile oluline oht. Siin tulebki mängu piiripunkti piirivalvurite töö olulisus eesliinil: oma tööd iga päev hästi teha, kahtlased isikud tagasi saata, igasugune Eestit ohustada võiv info kokku korjata ja seda teiste ametkondadega omavahel jagada,“ sedastab Maran.
Avalikkuse tähelepanu
Lisaks kõigele on piirivalvurite töö pidevalt avalikkuse tähelepanu all. „Seda tuleb tihti ette, et Venemaa levitab väärinfot Eesti piirikontrolli kohta. Küll öeldakse, et Eesti pool takistab sujuvat piirkontrolli, mistõttu tekitavad pikad ootejärjekorrad. Tegelikkuses hoiab Venemaa ise kunstlikult oma järjekordi pikana ja vormistab enda puudujäägid Eesti riigi arvele. Teinekord kuuleme, kuidas me tõkestame piiriületuse mõnel inimesel, kes pidanuks tingimata üle piiri pääsema. Meedias räägitakse aga sootuks teist juttu kui need tõendid, mis me piiril nende inimeste tegeliku tausta ja Eestit ohustavate motiivide kohta oleme kogunud,“ räägib ta sellest, kuidas piirivalvuritel tuleb rinda pista alusetute süüdistuste ja lausvaledega.
Praegu on piiriolukord piiripunktis stabiilne. See tähendab, et järjekord pole ülemäära pikk, aga kindlasti mitte ka olematu. Täielik tollikontroll tekitab seisakuid, kuid selleks, et sanktsioonikaup Venemaale ei jõuaks, on need tunnid õigupoolest isegi liigväike ohverdus, mida Venemaale minejad kannavad.
„Juhtume ikka kokku nendega, kes teadlikult ja täiesti salaja sanktsioonikaupu üle püüavad vedada. Näiteks asendatakse hinnaliste veinide etikett mõne odavama veini omaga lootuses, et piirivalvur ei saa pettusest aru. Meie piirivalvuritel on aga hea silm kõiksuguste võltsingute tuvastamiseks, alustades sellest, et võrdleme tooteid originaaliga, kontrollime arveid ning ristküsitleme, kuni paljud end ise sisse räägivad. Alles hiljaaegu püüti Kagu piiripunkti kaudu Venemaale viia veine, 2000 eurot pudel. Hiljuti tabasime Läti kaubiku, mis viis Moskvasse Ecuadori sigareid, 250 eurot tükk. Näha on, et Venemaal on palju inimesi, kes tahavad säärast luksust tarbida ja on õigupoolest nõus selle eest mitu korda enamgi maksma,“ sõnab igipõline piirivalvur Ivar Strumpe, kes on nüüd juba aastaid Koidula piiripunktis piiriturvalisust tagamas.
Võltsitakse ja vassitakse
Strumpe lisab, et neil päevil on kõige enam tööd just võltsitud dokumentidega. „Võltsitakse saatelehti näitamaks, et kaup pärineb mõnest muust riigist, mitte Venemaalt. Alles mõni päev tagasi pidasime piiril kinni haagise, mis püüdis Venemaale puitu vedada,“ lausub ta. Kuigi Georgi lindid ja muu keelatud sümboolika pole piiripunktis täielikult silmapiirilt kadunud, siis on seesugust kraami oluliselt vähem. „Nädalas mõni juhtum. Näiteks tuli hiljuti piiripunkti Rootsi elamisloaga Vene kodanik, kelle pagasist hüppasid välja Putini pildid ja büst, ordenid ja muu pudi-padi. Kuuldes, et Eestis on selline tavaar keelatud, loobus ta kõigest vabatahtlikult. Valdavalt näemegi Georgi linte, meenemedaleid, CCCP kirjaga riideesemeid ja muud taolist. Igapäevased piiriületajad on piirangutega ammu kursis, ja kes toobki piirile midagi keelatut, see vastu ei vaidle – loobub esemest ise ja see läheb hävitamisele,“ võtab Ivar Strumpe kokku.
„Igapäevane on ka see, et Eestisse püüavad tulla need, kel pole selleks viisa sanktsioonide tõttu õigust. Hästi levinud on see moldovlaste, serblaste, grusiinide ja teiste seas, kes elavad Venemaal. Et seadustada oma sealset elamisõigust, peavad nad iga kolme kuu tagant riigist väljas käima. Nii nad siis tulevadki, räägivad meile kõik ulmejutud kokku, kuhu ja kelle juurde neil Eestis on vaja minna. Aga tegelikkuses on neil vaja lihtsalt üht templit passi juurde,“ nendib Strumpe.
Sojone on kindlameelne: „Kui vassib, on järelikult seda, mida varjata. Näiteks tuli ükspäev Narva piiripunkti grusiin, kes väitis, et tuli sugulasele külla. Lihtne lugu, Narva linn ju siinsamas. Ütlesin, et kahtlane see kõik paistab, aga kui oled õige mees, kutsu sugulane endale piiripunkti vastu. Mees tegi seepeale mitu kõnet, nagu helistakski kellelegi. Palus siis vabandust, et ei saa sugulast kätte. Lõpuks väsis vist isegi sellest teatrietendusest ja tunnistas, et ei ole kedagi vastu kutsuda, mõtles välja selle loo. Saatsime ta piirilt tagasi. Küllap oli tema motiiv pääseda Eestisse, et siit edasi liikudes Euroopas paremat elu leida.“
Venemaale ei pea saama kiirkorras
Palju on meedias räägitud sellest, kuidas piiril on pikad järjekorrad ja miks riik midagi ette ei võta, et inimesed „ebainimlikult mitu tundi“ sabas seisma ei peaks. Andrus Sojone selgitab, et praegu on Narvas järjekorrad ainult põhjusel, et piirikontroll on julgeolekukaalutlustel väga põhjalik. „Ja nii peabki olema. Pärast sõja algust Ukrainas ei saa miski olla enam endine. Venemaale ei pea saama kiirkorras, aga kui on väga vaja, saabki järjekorras. Juba esimese astme piirikontroll on nii põhjalik, et teeb piiriületajatele väga põhjaliku ristküsitluse ja taustakontrolli. Kusjuures üks asi on inimeste põhjalik kontroll, teine sama põhjalik kontroll käib kaasas pagasi ja muu kaubaga. Kui tahetakse, et Eestisse jõuab ainult see, mis peab ja mis pole ohuks, siis võtabki uurimine tahes-tahtmata aega,“ tõdeb ta.
Kagu piiripunkti saavad läbida ka sõidukid, ning et sealkandis pole ühel või teisel pool tiherahvastusega piirilinna, ei ole ka järjekorrad nii pikad. „Meil jäävad järjekordade hiilgeajad aastate taha. Mis puutub sõidukeisse, siis käib kõik pärast elektroonilise järjekorrasüsteemi kasutuselevõttu kui kellavärk,“ tähendab Ivar Strumpe ning märgib, et mitmed naaberriigidki on tunnustanud, et Eestis on sõidukitele loodud nii tõhus ooteala ja piiriületuse süsteem. „Piltlikult öeldes broneeritakse endale piiriületuseks kindel kellaaeg, ollakse enne seda, kus tahetakse, ja tehakse, mis tahetakse. Ei pea piiripunkti lähistel kuskil sabas seisma. Kui õige aeg on käes, saadame lühisõnumi, et ootaja kord on peagi piirile sõita. Ta tuleb kohale ja sõidab sujuvalt otsejoones piirikontrolli,“ kirjeldab ta.
Tõsi, seda süsteemi on püütud üle kavaldada, kui Läti vedajad eelbroneerisid fantoomsõidukitega kõik kohad kinni ja müüsid veebis neid oma hinnakirja alusel edasi. Asjale jälile jõudnud, tehti aga süsteemis mitu muudatust ning säärast võimalust järjekorrasüsteemi infoga manipuleerida ammu enam ei ole.
Paneks piiripunkti kinni?
Kuigi mõni lähiriik on langetanud otsuse panna piiripunktid sootuks kinni, ei pea siinsed piirivalvurid seda tänases olukorras siiski vajalikuks. „Eesti vaates peaks piiripunkti sulgemiseks ohutase olema oluliselt kõrgem. Õnneks ei ole. Suurem osa piiriületajatest on kohalikud igapäevased käijad, kelle piiriületuse siht pole muud kui külastada oma piiri taha jäänud sugulasi või käia tööl, et leib lauale saada. Ja kes ei ole need igapäevaselt tuttavad näod, nende puhul on sõel eriti tihe, et terad sõkaldest välja sõeluda,“ räägib Sojone.
Ka Kagu piiripunkti juht Peter Maran leiab, et tark ei torma: „Igal otsusel on tagajärg ja seepärast peab iga selline otsus tuginema selgel vajadusel, olema kalkuleeritud ja väga hästi põhjendatud. Halb on siis, kui teeme midagi pelgalt seepärast, et teised kuskil tegid ka. Kohalikke olusid arvestamata teenime nii piiriääresete ja teiste elanike pahameele, sest see mõjutab oluliselt nende igapäevast toimetulekut. Kui ohtu pole, mida piiripunktide sulgemisega tõrjuda, peame mõtlema nii, et vajame mistahes kriisis kõige enam seda, et piiriäärsed elanikud ei oleks riigi vastu, vaid riigiga koos.“
Sojone on sama meelt ja räägib, et kui piirivalvurid näevad läbi kõik need, kellest Eestile ohtu võiks olla, saame kõik öösiti rahulikumalt magada. „Meil on piiripunktis väga korralik filter ja me tajume üheselt, kui tähtis on meie töö selleks, et riigis oleks rahulik elu. Oma tööd tehes mõtlen tihti, et samamoodi, nagu ei luba ma oma tuppa võõrast, kes võib seal kurja teha, saadan ka piiril tagasi kõik need, kes ei austa Eesti riiki ja siinseid reegleid,“ mõtiskleb ta.
Kuigi tööd ei paista vähemaks jäävat, räägivad kõike näinud piirivalvurid lootusest ja usust, et ehk saab ikka kõik korda. „Ma loodan tõesti, et maailmas olukord rahuneks ja ka piiripunktis taastuks tavapärane liiklus. Kahjuks on vähe lootust, et see lähiaastatel juhtuks. Ülemääraseks mureks siiski ka põhjust ei peaks olema, sest see ongi ju Venemaa eesmärk vastases muret, ärevust ja paanikat tekitada. Tuleb lihtsalt täiesti tuimalt, talupojamõistusega asju võtta,“ soovitab Andrus Sojone.
Kerly Virk
PPA pressiesindaja
