10 minute read
SÕJAST & RAHAST
SÕJAST JA RAHAST ... ehk jutud peadirektoriga
Egert, sinu teisel ametiaastal on põhiteemad jäänud samaks – sõda ja palk, aga aastaga on toonid ka nendes teemades tumedamaks läinud. Mis aeg sinu enda meelest meil praegu on?
Praegu on aeg oma inimesi hoida. On aeg lähtuda musketäride motost „üks kõigi ja kõik ühe eest“. Kui PPA-l on ootus, et piirivalvur Martin või uurija Maris tuleb oma vabast ajast merekaabli eest seisma, laulupeo turvalisust tagama või sõja ajal kontrollpunkti ja Toompead kaitsma, siis peab PPA kuulama, mõistma ja lahendama asju ka siis, kui Martinil või Marisel on midagi vaja. Kui PPA ei arvesta inimesi, siis ei arvesta inimesed ka PPAd. Meil on hästi palju tööd, mida me ei saa kuidagi valida. Ei saa valida vastast, väljakutseid, seadusi ega ilma. Seda tähtsam on, et need asjad, mida saame valida, mis on meie teha, oleks tehtud inimesi arvestades. Ootan kõigilt meeskondadelt ja nende juhtidelt, et nad mõtleksid, kuidas saame vähendada oma inimeste ülekoormust ja kurnatust.
Me peaksime olema üksteisele raskel ajal toeks. Patrull on tänaval, riskib elu või tervisega; piirkonna inimene näeb lähisuhtevägivalla lõksus peresid nii lähedalt, et paber ei mahu vahele; piiripatrullis kallab vihma – mõni päev on lihtsalt nii rõve, et kõik on tuksis. Säärasel päeval, kus töö on tõelise tundega, aga see tunne ei ole see, mida plakatile panna, on eriti tähtis, et keegi märkab, teeb nalja või annab võimaluse kiruda ning koos tugevamana edasi minna.
Rahaga on meil vist nii, et mõnes mõttes on hästi ja mõnes mõttes on null edasiminekut. Kumb on praegu tähtsam, kas 80 miljoni euro eest kriisiarendusi või sama summa palkadesse?
Kui minu käest ükskõik mis taseme poliitik või muu koostööpartner praegu küsiks, mida PPA-l on kõige rohkem vaja, siis minu vastus on palgaraha. Meil on vaja inimesi, kes kõiki neid uusi moodsaid asju Eesti turvalisuse jaoks kasutaks. Tuleb aga aru saada, et investeeringute üle on poliitilisel tasemel lihtsam otsustada, sest see ei too riigile püsikohustust. Jah, ka vahendite puhul jääb elukaare küsimus, sest kui võime on loodud, siis tuleb seda ka üleval hoida.
Sellises mahus rahasüsti, nagu kriisiarendusteks eraldati, pole PPA saanud juba aastaid. See on tohutu võit. Suurusjärgu mõttes on planeeritud summa 80 miljonit kogu idapiiri väljaehitamiseks aastail 2018–2026. Või siis selline võrdlus, et laiapindse riigikaitse lisaraha projektide maht on kolmandik PPA aastaeelarvest. Kui teeme ära kõik need asjad, mis on töös, siis oleme kindlasti paremini kriisiks valmis. Lisaks on väärtus seegi kogemus, mida me neid arendusi tehes saame. Õpime oma vajadusi täpselt hindama, kiirelt hankima ja targalt raha kulutama – ka need on väga vajalikud oskused.
Kas see oli soliidne viis öelda, et palgatõusu lootust ei ole?
Lootust on alati. Uus siseminister Igor Taro on kinnitanud, et tema jätkab tööd, et PPA saaks palgafondi raha juurde. Mida meie ise saame teha, on väsimatult selgitada, miks politsei palgad on just praegu kriitiliselt tähtsad kogu riigi siseturvalisuse ja laiapindse riigikaitse jaoks. Kõikvõimalik tehnoloogia, varustus ja relvastus ning hästi planeeritud ülesanded muutuvad täiesti mõttetuks, kui pole inimesi, kes neid kasutavad või plaane ellu viivad. Teine pool sellest võrrandist on näidata, et me oleme usaldusväärne ja julge organisatsioon, kellele on mõtet raha anda, sest me teeme asju targalt ja Eesti inimesi teenides.
Kas ministrite vahetus toob meile ka mingeid põhimõttelisi muudatusi?
Valitsuse koosseisu muutusega ei muutunud kuidagi riigi suur eesmärk panna peamine aur riigikaitsesse ja leida selleks ka vahendid. Suures pildis pingutab valitsus, sealhulgas siseminister, samas suunas. Palkade ja kriisivalmiduse kõrval on meie jaoks tähtis saada liikuma need seadusemuudatused, mis jätavad meile rohkem tööaega, olgu näiteks KOVide õiguste suurendamine, automaatse liiklusjärelevalve laiendamine, asitõendite ja konfiskeeritud vara kiiremad müügivõimalused või näiteks ränderegulatsioonide muutmine. Samuti oleme teinud ettepanekuid, kuidas saavutada riigis kokkuhoidu, kui konsolideerida osa töid just PPAsse, näiteks tõlketeenus, tollikontrolliülesanded piiripunktides või teenistuskoerte koolitused. Kõige suuremat perspektiivi ja võitu näen, kui kriminaalmenetlused, näiteks keskkonnakuritegude ja narkokuritegude uurimine, tuuakse kokku PPAsse.
Kuidas sina mõtestad politseitöö tähtsust paljuräägitud laiapindses riigikaitses?
Vastasel on raskem, kui oleme riigina sisemiselt tugevad ja ühtsed. Venemaal on palju lihtsam, kui ta saab halvata meie ühiskonna ilma tankide ja rakettideta. PPA-l on selles riigi sisemises tugevuses väga selge roll. Sõjategevuse alustamine nõuab ettevalmistust ning pinnase loomist. Kui meie suudame hoida organiseeritud kuritegevuse kontrolli all, hoiame ära korruptsiooni ja teeme nii, et inimene ei pea muretsema tänaval peksa saamise või kodusse sissetungimise pärast, siis oleme teinud vastase elu keerulisemaks. Kui Eesti inimene tunneb, et tema riik on äge ja siin on hea elada, siis on raskem siin igasugust jama korraldada ning on ka valmisolek riiki kaitsta.
Politsei usaldus 85% ei tule ainult selle pinnalt, kui kiiresti me patrulle väljakutsele saadame, vaid sellest, mida me seal teeme, kuidas me suhtleme, kontakti saame, kellele tähelepanu pöörame. Me peame olema resoluutsed seal, kus on vaja olla resoluutne, ja inimesed seal, kus on ennekõike vaja olla inimene. Meie sõna peab maksma ja ka pidama.
Tegelikult oleme palju sellest tööst, mida sõnaga teeme, ära optimeerinud. Ei ole aega, et pidada vestlusi, külastada piirkonda, niisama suhelda.
Päris mitmel puhul on ausam öelda, et me oleme ära ratsionaliseerinud, miks seda osa tööst mitte teha. On justkui mingid nn päris ülesanded ja kõik muu on tilulilu või pole tõenduspõhine. Mina väidan, et meie usaldus tuleb väga palju ka nendest juhtudest, kus me parasjagu ei sekku, ei menetle, ei valva järele, vaid kus me saame lihtsalt inimestega suhelda, näidata oma tööd, selgitada, olla täiesti normaalsed Eesti inimesed teiste täiesti normaalsete Eesti inimeste seas, näiteks laulupeol, Rally Estonial, külapäeval. See tugi, mis me nende kohtumiste kaudu inimestelt saame, on päris asi, mida on igal eesliini inimesel hädasti vaja. Kui üheksa inimest kümnest usaldab politseid, siis saame ka meie üheksat inimest kümnest usaldada.
Meile meeldib PPAs mõelda, et meil on põhjalik kriisikogemus. Kui koroonaviirus kõrvale jätta, siis kas need kriisid ja suuroperatsioonid on olnud piisava sügavusega, et neile tõeliselt suures jamas tugineda? Meil pole kogemust kuid või aastaid kestvate olukordadega, mis nõuavad inimjõudu, vahendeid, juhtimist, tuge ja kõiki muid tulesid-vilesid.
PPA eelis enamikus kriisides on see, et me usaldame oma inimesi otsuseid langetama ning otsustusahel on lühike, st esimene patrull sündmuskohal võib olukorra lõpuni lahendada. See põhimõte annab meile kiiruse ja paindlikkuse. Kui meil hakkab olema nii, et on ainult üks suure paguniga kotkas, kes näeb ja teab, mis on õige, siis me väga kaugele ei purjeta. Kui võitlus on Taaveti ja Koljati mõõtkavas, siis on tähtis olla kiire, reageerida ja üllatada.
Peame kasutama seda eelist, et meil on saapad maas, nutikad inimesed sündmuskohal ja et me suudame kohe seal otsustada. Meil võib minna ka valesti, aga me ei karda. Kui me kardame, siis kaotame nagunii mis tahes kriisis.
Kas meil on piisavalt kriisikogemust? Ma ütleks, et meil on seda igal juhul rohkem kui teistel. Kas selle kogemusega lahendame ideaalselt järgmise kriisi? Ei lahenda. Aga need kogemused ja plaanid, mis meil on, aitavad meid sellele lähemale. Kui ülesanne on teha elus esimest korda pasta carbonara’t, siis on paremad eeldused õnnestuda, kui oleme kunagi teinud makarone hakklihaga.
Ükskõik, mis ringkondades liikuda, kuuleb sõjajuttu viimasel ajal rohkem kui midagi muud.
Eesti inimesed on sõjast ärevil ja see on täiesti arusaadav. Olgem ausad, ei ole tulnud Ukrainast, Venemaalt ega ookeani tagant sõnumeid, mis aitaks kuidagi paremini magada. Oluline on siiski tähele panna, et kui eksperdid hindavad, kui kaua kulub Venemaal oma sõjalise jõu taastamiseks, siis see ei tähenda, et kohe esimesel päeval oleks Venemaal kavas rünnata Eestit või muud NATO riiki. Kõige ausam on öelda, et me praegu ei tea. Ohtu tuleb võtta tõsiselt, aga pole mõtet end elusalt mure alla matta. See ongi vastase hübriidtegevuse eesmärk – halvata meie ühiskond, ilma et tankid peaks ilmtingimata üle Eesti piiri veerema.
Kui palju oled pidanud vastama küsimusele, kuidas Eesti liitlasteta plaanib hakkama saada?
Seda on ette tulnud, aga mul on nendele küsimustele vastus olemas. Meie ühine huvi liitlastega ei ole kuhugi kadunud. Venemaa pole kunagi varjanud, et soovib oma mõjusfääri laiendada, nagu ta on seda teinud Tšetšeenias, Gruusias ning Moldovas. Kui Eestit rünnatakse, siis on liitlastel valik, kas sõdida meiega koos Euroopa Liidu ja NATO praegusel välispiiril või sõdida järgmisel välispiiril, mis on Pariisile ja Brüsselile juba palju lähemal. Kui praegu on Kremli argument see, et NATO on neile kuidagi liiga lähedale tulnud, siis jääb Venemaa piir alati NATOga. Kui allianss teeb Saatsest sammu tagasi, siis teeb Kreml sammu edasi.
Mis aitab sinul sõjaärevusega toime tulla?
Mul ei ole mingit saladust või imetrikki. Minu jaoks on kõige tähtsam, et oleme perega läbi rääkinud, kuidas lähedasi hoiame ja mida teeme. PPAs oleme igasuguste jamade lahendamisest õppinud, kui tähtis on plaan. Inimeste hirm tuleb ju väga palju sellest, et olukord tundub väljapääsmatu ja on null ideed, mida teha.
Teine mõte, mis mind ennast väga aitab, on et „kes siis veel?“. Kui mina tõstan käed üles ja ei jää, siis miks keegi teine peaks jääma. Kui ma südames tahan, et Eestil läheks hästi, siis pean ise tegema midagi, et oleks hästi.
Eestis on hulk inimesi, kelle esimene ja ainuke tegelik plaan on ükskõik mis transpordivahendiga Eestist lahkuda.
Arvan, et kui praegu helistaks EMORi küsitleja kõik PPA inimesed läbi, et kas nad kavatsevad Eestisse jääda ja vabaduse eest võidelda, siis on tugev sotsiaalne surve vastata, et nad loomulikult jäävad. Reaalsuses peame meiegi arvestama, et on hulk inimesi, kes ütlevad, et on võitlejad, aga tegelikult ei ole. Ukrainast näeme, et on väga palju neidki, kes alguses ise arvavad, et nad ei ole võitlejad, aga tegelikult on. Praegu küsime PPAs inimestelt, mis toetust nad vajavad, et saaksid sõja ajal oma ülesandeid täita. Julgustan siin olema aus mõlemalt poolt.
Meil on nutikaid inimesi, sõjamehi ja ellujäämishuvilisi. Meil on neid, kes oskavad anda nõu. Üks võimalus hirme vähendada on saada kindlust, et tehtud plaan on hea plaan. Igaühe kriisiplaan on küll isiklik, aga ei peaks olema nagu hea seenekoht, mida eestlane hauani varjab. Neid asju võiks arutada koos ja samaaegu üksteise käest õppida.
Kui palju me saame oma tegevuste plaanimisel üldse võtta Ukrainat eeskujuks? Meie riigid on ju nii erinevad ja mastaabid samamoodi.
Eestlaslik oleks mõelda, et näe, Ukrainal pole midagi ja meil pole sedagi. Tegelikult on Ukrainal väga palju seda, milles nad on tänapäeval maailma parimad. Kui me mõtleme droonidele, siis praeguseks on nende oskused, teadmised ja võimed meiega võrreldes nagu öö ja päev. Teine koht, kus me saame selgelt võtta eeskuju ja oma plaane teha, on siseturvalisuse tööliinide sõjaaegsed tegevused. Mida teeb politsei ja piirivalve, kuidas käituda, millega arvestada. Kolmas asi, mida me lausa peame võtma eeskujuks, on sitkus, sest ka sõja kolmandal aastal ei ole Ukrainas näha murdumist või lootusetust.
Kust see usk tulla saab?
See saab tulla ainult meie enda seest. Ma ei mõtle naiivset optimismi või YOLO (ingl you only live once). Vastupidi, ma mõtlen seda veendumust rahvana, et kuigi see on kuratlikult raske, on edu siiski võimalik.
Me saame seda sisemise kindluse musklit ka rahuajal oma kõige igapäevasemas töös treenida kas või nii, et lähen sinna Rally Estonia ennetustelki ja suhtlen nii, et iga viimane kui leti juurde astuja tahab pärast olla tiba normaalsem autojuht või inimene. Või et ma ei saa päästa kõiki, aga vaat selle vägivallajuhtumi teen lõpuni nii, et on tehtud, mis sest, et varem pole õnnestunud.
Kellelgi ei jätku ju lõputult sellist tuhinat.
Aga ukrainlastel ometi jätkub! Loomulikult mõistan ohtu, et sisemisest põlemisest võib kiirelt saada läbipõlemine. Õnneks on PPAs nii, et kuigi igaühest sõltub, siis ei sõltu kõik ainult ühest. Meil on inimesi rohkem kui üks ja on tiimid, kes üksteist toetavad, erinevad fookused ning see tuhin võib vabalt käia vahetustega. Üks oluline nüanss on siin minu jaoks veel. Kui kellelgi see sisemine põlemine, ideed ja tahtmine on, siis me seda ära ei tapaks, vaid laseksime teha neil, kes teha tahavad.
Energia teatavasti ei teki ega kao, vaid muundub ühest teise ja reaalselt on meil igal hetkel täpselt see ressurss, mis meil on. Kuhu me sinu hinnangul peaksime oma energia panema, et olla valmis ka kõige mustemaks stsenaariumiks?
Need, kelle ülesanne on praegu kriisivalmiduse asjad ellu viima, peaksid kogu oma energia panema sellele. Kõik ülejäänud inimesed saavad teha sõjaks paremini valmis olemiseks täpselt sama olulist asja – teha nii, et vastasel on keeruline siia oma kombitsaid ajada, ja Eesti inimene tunneb ennast oma riigis kindlalt, sest saab oma politseid usaldada.
Tuuli Härson
PPA pressiesindaja
