Lillepaviljoni uuestisünd

UUESTISÜND

1960/2022

LILLEPAVILJON

VALVE PORMEISTER

RESTAUREERIMINE

1960. aastal valminud Lillepaviljon oli uue arhitektuuri teetähis, mis leidis kajastust ja tunnustust mitte ainult Eestis ja Nõukogude Liidus, vaid ka Prantsusmaa, Soome ja Rootsi erialastes väljaannetes. Pormeister lähtus projekteerimisel Skandinaavia 1940. aastate modernismist, mis rõhutas looduslähedasi materjale ning ehitise sulandumist ümbritsevasse maastikku.

Paviljoni ja sissepääsutrepistiku sobitamine olemasolevate kasvavate puude vahele oli ootamatu kontrast tavapärasele lagedale stalinistlikule käsitlusele. Hoone projekteerimine Lasnamäe paekalda rohelisele mäenõlvale tagas vaate nii merele kui linnale.

Lillepaviljoni arhitekt, Valve Pormeister (1922–2002) on kahtlemata üks silmapaistvamaid ja uuendusmeelsemaid nõukogude perioodi Eesti arhitekte. Tema loomingut iseloomustab hoonete ja neid ümbritseva maastiku harmooniline kooskõla. Pormeistri esimeseks mahuliseks tööks oli Lillepaviljon (1960), mis tõi talle palju tunnustust. Tema tuntumate tööde hulka kuuluvad veel Kurtna linnukasvatuse katsejaama peahoone (1966), Jäneda sovhoostehnikumi õppehoone (1975) ning Eesti Põllumajandusülikooli metsamajanduse ja maaparanduse teaduskonna õppehooned Tartus (1984).

Lillepaviljoni restaureerimistööd algasid 2021 aasta sügisel. Restaureerimistööde peamiseks eesmärgiks oli kaasajastada hoone esialgne otstarbeline kasutamine lähtudes algsest kontseptsioonist ürituste läbiviimiseks. Selleks projekteeriti külaliste vastuvõtmiseks astmelisest tõustvast trepistikust läbimurre keldrikorrusele ning praktiliselt rajati kogu majaaluses osas uus maa-alune korrus. Kaasajastati või õigemini esmakordselt lisati võimalikult peidetult tänapäevased tehnosüsteemid. Detailsemat tähelepanu pöörati materjalieheduse säilitamisele ning sise- ja välisruumi terviklikkuse taastamisele, eriti palju tegeleti punase tellise puhastamisega nõukogudeaegsest ülevärvimisest. Tähelepanu tasub pöörata saali laele, kus on taastatud orginaalvalgustite kestades valgustid ning võimalikult orignaali lähedane värvilahendus.

Umbsete mahtudega stalinismijärgses arhitektuuris oli paviljoni enneolematuks jooneks läbipaistvus. Paviljoni kagu- ja loodekülje maast laeni klaasfassaadid avasid vaate skulptuuride aeda ja merele, mis jätab väikese mahuga intiimsest keskkonnast avara mulje.

01

Lillepaviljon rajati Rahvamajanduse ja Kultuurisaavutuste ning Lauluväljaku Põllumajandusnäituse ala näitusepaviljoniks. Hoone projekteerimisel (1957-59, lõplikud joonised pärinevad 1959. aasta veebruarist) tegi Valve Pormeister koos Henno Sepmanniga algselt kaheksa erinevat varianti, millest viimane arvestas neist enim olemasoleva maastiku ja loodusega.

60

Pormeistri meenutuste kohaselt oli Pirita tee nõlvak enne näidisaia rajamist olnud tihe metsik lepavõsa, millest sai modelleerida uue, looduslikuna näiva kallaku ja seostada see hoonega.

NDATEL

Sissepääsu tiib on kujundatud diagnoaalis astmeliselt nõlvast üles ronivate mahtudena, rõhutades kõrguste vahet trepistike ja terrassidega.

Umbsete mahtudega stalinismijärgses arhitektuuris oli paviljoni enneolematuks jooneks läbipaistvus. Sissepääsukoridori lõunakülg on klaasist ning see liitus algselt orgaaniliselt paviljonimahu edelaküljega.

Paviljoni kagu- ja loodekülje maast laeni klaasfassaadid avasid vaate skulptuuride aeda ja merele, mis jättis väikese mahuga intiimsest keskkonnast avara mulje.

Algselt oli Lillepaviljon mõeldud vaid suviseks kasutamiseks, puudusid tualettruumid ja garderoob. Näitusesaalis oli algselt ette nähtud muldpõrand, kus vastavalt ekspositsioonile kaeti liiklusteed paeplaatide või muu kattematerjaliga. Aja jooksul on toimunud mitmeid ümberehitusi, mis on moonutanud hoone algset ilmet. Suuremad juurdeehitused rajati aastatel 1964–66 (kohvik Tuljak ja sellealused keldriruumid) ning 1992–94 (uus maht edelaküljel ja keldrikorruse väljaehitamine).

02

03

04

05

06

07

08

09

10

11

2020.

AASTAL

Lillepaviljon restaureeritakse olemasolevas maapealses mahus, astmelisel tõusvast trepistikust rajatakse läbipääs uuele maa-alusele korrusele. Suures saalis taastatakse sõrestiklae algne hele värvilahendus ning restaureeritakse algupärased valgustid. Tellisseinad puhastatakse värvist ning purunenud tellised plommitakse või asendatakse. Lisatavates avalikes ruumides kasutatakse ulatuslikult katmata punast tellist ning värvitud profileeritud laudist, sidumaks uusi lisandusi hoone originaalsubstantsiga. Trepp siserõdule taastatakse Valve Pormeistri originaaljoonise ja ajalooliste fotode põhjal. Hoonele lisatakse lift ja tänapäevased tehnosüsteemid, mis peidetakse põrandakanalitesse ja sõrestiklagede taha.

12

13

14

15

16

17

18

19

20

2022.

AASTAL

Legend on taastatud.

21

22

23

24

25

26

TÄNAME

1Partner Ehitus tänab kõiki projektis osalejaid, hingega asja juures olevaid Mart Hirtentreud ja Rain Rõmmelgast, hoone operaatorit, arhitekte, järelevalveid, töövõtjaid, kohalikku omavalitsust ja kõiki teisi. On au olnud teiega koos seda hoonet restaureerida.

Meeldivaid tulevasi koostöid,

Üllar Hinno 1Partner Ehitus juhataja