LILLEPAVILJON VALVE

Pormeister

1960. aastal valminud Lillepaviljon oli uue arhitektuuri teetähis, mis leidis kajastust ja tunnustust mitte ainult Eestis ja Nõukogude

Liidus, vaid ka Prantsusmaa, Soome ja Rootsi erialastes väljaannetes. Pormeister lähtus projekteerimisel Skandinaavia 1940. aastate modernismist, mis rõhutas looduslähedasi materjale ning ehitise sulandumist ümbritsevasse maastikku. Paviljoni ja sissepääsutrepistiku sobitamine olemasolevate kasvavate puude vahele oli ootamatu kontrast tavapärasele lagedale stalinistlikule käsitlusele. Hoone projekteerimine Lasnamäe paekalda rohelisele mäenõlvale tagas vaate nii merele kui linnale.

Umbsete mahtudega stalinismijärgses arhitektuuris oli paviljoni enneolematuks jooneks läbipaistvus. Paviljoni kagu- ja loodekülje maast laeni klaasfassaadid avasid vaate skulptuuride aeda ja merele, mis jätab väikese mahuga intiimsest keskkonnast avara mulje.

Lillepaviljoni arhitekt, Valve Pormeister (1922–2002) on kahtlemata üks silmapaistvamaid ja uuendusmeelsemaid nõukogude perioodi Eesti arhitekte. Tema loomingut iseloomustab hoonete ja neid ümbritseva maastiku harmooniline kooskõla. Pormeistri esimeseks mahuliseks tööks oli Lillepaviljon (1960), mis tõi talle palju tunnustust. Tema tuntumate tööde hulka kuuluvad veel Kurtna linnukasvatuse katsejaama peahoone (1966), Jäneda sovhoostehnikumi õppehoone (1975) ning Eesti Põllumajandusülikooli metsamajanduse ja maaparanduse teaduskonna õppehooned Tartus (1984).

Restaureerimine

Lillepaviljoni restaureerimistööd algasid 2021 aasta sügisel. Restaureerimistööde peamiseks eesmärgiks oli kaasajastada hoone esialgne otstarbeline kasutamine lähtudes algsest kontseptsioonist ürituste läbiviimiseks. Selleks projekteeriti külaliste vastuvõtmiseks astmelisest tõustvast trepistikust läbimurre keldrikorrusele ning praktiliselt rajati kogu majaaluses osas uus maa-alune korrus. Kaasajastati või õigemini esmakordselt lisati võimalikult peidetult tänapäevased tehnosüsteemid. Detailsemat tähelepanu pöörati materjalieheduse säilitamisele ning sise- ja välisruumi terviklikkuse taastamisele, eriti palju tegeleti punase tellise puhastamisega nõukogudeaegsest ülevärvimisest. Tähelepanu tasub pöörata saali laele, kus on taastatud orginaalvalgustite kestades valgustid ning võimalikult orignaali lähedane värvilahendus.