60 NDATEL

Lillepaviljon rajati Rahvamajanduse ja Kultuurisaavutuste ning Lauluväljaku Põllumajandusnäituse ala näitusepaviljoniks. Hoone projekteerimisel (1957-59, lõplikud joonised pärinevad 1959. aasta veebruarist) tegi Valve Pormeister koos Henno Sepmanniga algselt kaheksa erinevat varianti, millest viimane arvestas neist enim olemasoleva maastiku ja loodusega.

Pormeistri meenutuste kohaselt oli Pirita tee nõlvak enne näidisaia rajamist olnud tihe metsik lepavõsa, millest sai modelleerida uue, looduslikuna näiva kallaku ja seostada see hoonega.

Sissepääsu tiib on kujundatud diagnoaalis astmeliselt nõlvast üles ronivate mahtudena, rõhutades kõrguste vahet trepistike ja terrassidega.

Umbsete mahtudega stalinismijärgses arhitektuuris oli paviljoni enneolematuks jooneks läbipaistvus. Sissepääsukoridori lõunakülg on klaasist ning see liitus algselt orgaaniliselt paviljonimahu edelaküljega. Paviljoni kagu- ja loodekülje maast laeni klaasfassaadid avasid vaate skulptuuride aeda ja merele, mis jättis väikese mahuga intiimsest keskkonnast avara mulje.

Algselt oli Lillepaviljon mõeldud vaid suviseks kasutamiseks, puudusid tualettruumid ja garderoob. Näitusesaalis oli algselt ette nähtud muldpõrand, kus vastavalt ekspositsioonile kaeti liiklusteed paeplaatide või muu kattematerjaliga. Aja jooksul on toimunud mitmeid ümberehitusi, mis on moonutanud hoone algset ilmet. Suuremad juurdeehitused rajati aastatel 1964–66 (kohvik Tuljak ja sellealused keldriruumid) ning 1992–94 (uus maht edelaküljel ja keldrikorruse väljaehitamine).